Üks lugu aseopetaja Eduard Lillepuust

Kord tema aseõpetaja päevil pidanud ta Hanilas matust. See oli varsti pärast seda, kui sealne kirik kinni pandi, sest kogudus ei suutnud maksta riigimakse. Vaestel inimestel ei olnud selle jaoks raha, kuid rikkad keeldusid andmast. Tollele matusele olid aga kogunenud just jõukamad inimesed. Pärast kadunukese muldasängitamist ootas uhke peielaud, ja keegi lahkunu omastest palus pastoril lugeda söögipalve. Eduard tõusnud püsti ja öelnud: “Oli kord üks kogudus. Vaesed inimesed ei suutnud seda ülal pidada ja rikkad ei tahtnud. Söögipalvet ma teile ei pea, ma soovin teile: head isu!...”