Lugu endisest elust

Vanasti olid moes sellised läki-läki moodi karvamütsid. Nõukogude ajal oli selline müts paras defitsiit. Siis sai üka Tallinna naine endale kusagilt althõlma sellise karvamütsi ja oli väga õnnelik. Ühel õhtul kui oli väga kiire ja libe, jooksis see naine elektrirongi peale, aga kuna oli teisigi hilinejaid siis jooksjaid oli mitu. Naine siis vaatas, et tema järel jookseb üks mees ja temal kohe hirm, et mingi pätt jookseb talle järele ja kindlasti tahab tema karvamütsi endale. Naine lisas sammu ja mees samuti. Kuna oli libe siis naine kukkus ja mees talle otsa. Naine rabas kohe karvamütsi, pani pähe ja kiiruga edasi, ise veel nägi kuidas mees teda sajatas ja sõimas. Naine mõtles, et nüüd on vihane, et tema karvamütsi kätte ei saanud. Jõudis siis rongile ja nägi kuidas mees talle veel rusikat näitas. Naine oli muidugi õnnelik, et karvamüts alles jäi. Läks siis koju ja hakkas peegli ees pealisriideid ära võtma kui märkas, et tema karvamüts oli tal paelapidi kaelas ja võõra mehe karvamüts peas. Nii et kukkudes oli ta kahmanud mehe karvamütsi ja nüüd sai küll aru miks mees rusikat näitas.