Soome maalikunstnik ja skulptor Wäinö Aaltonen (1894–1966) on endast teinud ainulaadse autoportree. Pildil on kunstnikku ennast näha väga vähe, kuna peaaegu kogu ta nägu on kivi taga peidus. Sellele kivile on kirjutatud sõnad: „Ma tahaksin, et mu süda oleks kui kivi, nagu kalju, millesse on raiutud nägu, naeratav ja suur, millest kihutab mööda aeg. Kuid ta ei ole selline. Teda pitsitab vaev, ta juuri uuristab mure ning talle on omane põrgupärane rõõm.“
See on postmodernistliku ajastu mõneti lõhestunud ja kahestunud hingega inimese koondportree? Meil kõigil on ju teinekord kiusatus rohkem näida kui julgust olla. Seda põhjustab mitte niivõrd vastuolu loodetava ja tegelikkuse vahel, vaid kaduma läinud usaldus elu terviklikkuse vastu. Ei tunnetata absoluutset tõde ning kõik näib olevat ainult tõlgendamise küsimus.
Meedia loob alailma meie ümber naeratavaid, pealtnäha eluga ja iseendaga ülimalt rahulolevaid pilte, kelle sarnasteks paljud saada soovivad. Me ei tule selle pealegi, millist hinda need inimesed selle kõige nimel maksma peavad ja kui katki nad sisemiselt võivad olla. Naeratava maski taga on sageli hoopis murtud vaim ja muserdunud hing...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar