Põhja-Läti vabastamise operatsioonid 1919. a. kevadel ja suvel.

Üldine olukord Lätis kuni 1919. a. suveni.
Sõjaliste jõudude korraldamine Lätis ja võitlused Kuramaal.
Maailmasõja alul muutus Lätimaa varsti sõja tallermaaks. Sakslased ähvardasid Miitavi ja Riia linna. Lähedane hädaoht tõstis lätlaste kaitsetahet. Läti rahvuslike väeosade loomise mõte sai suurt hoogu. 1915. a. mai alul kutsusid Vene duuma liikmed, lätlased Goldmann ja Zalit, läti rahvusväeosade asutamise küsimuse arutamiseks kokku seltskonnategelaste koosoleku. Sel nõupidamisel tunnistati tarviliseks astuda viibimata tegelikke samme läti rahvusväeosade asutamiseks. Luba rahvusväeosade loomiseks ei saanud lätlased aga nii kergesti nagu alul loodeti. Petrogradis mäletati värskelt veel 1905. a. mässuliikumist Lätis, mida peeti rohkem Vene riigi kui kohalike sakslaste vastu sihituks, ja selle tagajärjel tunti ka lätlasi riiklikult mitteustava elemendina. Hoolimata kõigist raskustest saadi siiski 23. juulil 1915. a. luba kahe läti kütipataljoni formeerimiseks. Duuma liikmed Goldmann ja Zalit avaldasid üleskutse läti rahvale astuda vabatahtlikult formeeritavaisse läti kütipataljonidesse ning moraalselt ja materiaalselt toetada üldrahvuslikku ettevõtet. Esimeseks vastuvõtu päevaks määrati 1. august 1915. a. Vabatahtlikke tuli palju. Esimese kahe pataljoni koosseis täitus paari päevaga. Tuli muretseda luba uute pataljonide formeerimiseks, mis ka saadi. Kahe kuu jooksul formeeriti 8 läti kütipataljoni (neist oli üks

tagavarapataljon, mille koosseis hiljem tõusis üle 10 000 mehe). Ajajooksul moodustati pataljonidest polgud. Polgud koondati kahte läti kütibrigaadi. Läti väeosades teenis ka palju eesti ohvitsere ja sõdureid.
Maailmasõja ajal omandasid läti kütid Riia-eelseis võitlustes suure lahingkuulsuse. Tähtsaimaiks lahinguiks olid: võitlused 1915. a. oktoobris Šloki juures, 1916/17. a. jõululahingud „Kuulipildujamäe” juures ja lahingud Üksküla vastasel ülejõe (Düüna) positsioonil ehk n.n. „Surmasaarel”.
Läti vapramad pojad langesid Daugava kallastel selles sügavas lootuses, et „paistaks vabaduspäike üle Latvia”. Asjatuks jäid aga kantud ohvrid. Vanadele küttidele ei saanud osaks tuua vabadust ja iseseisvust Lätile. Iseseisva Läti suhtes jäi teostamata vanade küttide lipukiri: „Isamaa vabaduse ostame oma verega.”
1918. a. kevadel okupeerisid Saksa väed Läti territooriumi. Osa läti küttidest, kes ei tahtnud alistuda sakslasile, taandus Venemaale. Seal olid nad Vene nõukogude valitsusele esimeseks ja ühtlasi ka kandvaimaks toeks. 1918. a. panid endised vanad kütid Venemaal aluse läti punasele armeele, kes asus Läti vallutamisele ja seal võimuhaaramisele.
5. augustil 1917. a. moodustati Läti Sõjaväelaste Rahvuslik ühing, kes juba algusest peale propageeris Läti iseseisvuse ideed. Läti sõjaväelaste rahvusliku ühingu algatusel kutsuti Valgas ellu Ajutine Läti Rahvuslik Nõukogu.
18. novembril 1918. a. kuulutas Läti Rahvusnõukogu Lätimaa iseseisvaks vabariigiks. Rahvusnõukogu etteotsa astus J. Tšakste. Ajutise Valitsuse juhiks (peaministriks) kutsuti K. Ulman. Läti vabariigi territooriumiks tunnistati nende endiste Vene kubermangude osad, kus elanikud on läti rahvusest: Liivimaa lõunapoolne osa (Vidzeme), Pihkva ja Viitebski kubermangude loodeosad (Latgale) ja Kuramaa (Kurzeme).
Balti aadel asus Saksa okupatsiooni ajal Balti hertsogiriigi rajamisele, kus kõik võim oleks sakslaste käes. Oma kavatsusele rahva tahteavalduse ilme andmiseks improviseeriti sunnikorras rahvaesindused aadlile meelepärase koosseisuga. 12. aprillil 1918. a. astus Riias kokku Liivi-, Eesti-, Saaremaa ja Riia linna esindajaist moodustatud „Landesrat”, kes palus Saksa keisrit võtta Baltimaad Saksa sõjaväelise kaitse alla ja ühtlasi avaldas soovi, et Baltimaast kujundataks personaalunioonis Preisimaaga konstitutsiooniline monarhia.
Uus riik vajas kaitseks sõjalist jõudu. Sellena ei usaldatud eestlasi ega lätlasi. Juba 1918. a. juulis tärkasid mõtted balti sakslasist koosneva sõjaväe moodustamiseks. Selleks alustati läbirääkimisi Riias asuva Saksa VIII arme juhatusega, kellelt ka saadi, kuigi võrdlemisi hilja, vormiline luba sõjaliste jõudude korraldamiseks 1918. a. novembris.
Eeltöid väeosade formeerimiseks tegi aga juba varakult sellekohane Landeswehri komisjon, mispärast ka ajajärgul 12.—17. novembrini suudeti Riias moodustada kolm Riia kompaniid, Balti Landeswehri (maakaitse) löögiosa, üks patarei, üks kuulipildujate komando ja 29. novembril Miitavis Rahdeni kompanii, üldse umbes 1000 meest. Kõik nimetatud üksused koosnesid suuremalt jaolt balti sakslasist, moodustades n.n. Balti

Landeswehri (Balti maakaitse), mille kõrgeimaks juhtivaks organiks oli VIII armee juhatuselt moodustatud staap. Landeswehri juhiks oli Saksa sõjaväe major Scheibler ja staabiülemaks — kapten Diedrich. Relvad saadi Saksa riigilt.1
1918. a. suvel, kui maad valitsesid okupatsioonivõimud, asus läti sõjaväelaste rahvuslik ühing konspiratiivselt omakaitse üksuste korraldamisele. Läti Vabariigi väljakuulutamisel asus nimetatud ühing energiliselt valitsusele appi kaitsejõudude loomise töös. Rahvusnõukogu tunnistas kaitsejõudude korraldamise kiireks ja hädatarviliseks. Asuti esimeste üksuste rajamisele, kuid kõigist püüetest ja energiast hoolimata ei tahtnud kaitsejõudude loomise töö siiski edeneda. Kohalikud sakslased arusaadavail põhjusil olid selles asjas lätlasist ette jõudnud.
Enamlaste hädaoht lähenes. Läti valitsus, et panna piir enamlaste sissetungimisele    Lätti,    asus    kaitsejõudude    korraldamise    asjus läbirääkimistesse Saksa riigi volinikuga Baltimaal A. Winnigiga. 7. detsembril 1918. a. kirjutati Läti valitsuse ja A. Winnigi vahel alla lepingule vajaliste maakaitsejõudude loomiseks. 29. detsembril kirjutati Läti valitsuse ja A. Winnigi vahel alla teisele lepingule, mille põhjal kindlustati kõigile välismaalasile-sõjaväelasile, kes vähemalt 4 nädalat vabatahtlikult on osa võtnud Läti riigi vabadusvõitlusest, täielised Läti riigikodaniku õigused.2
7. detsembri kokkuleppe alusel lubati formeerida Läti territooriumil rahvuslikul alusel maakaitse või n.n. „Landeswehr” järgmises koosseisus:
lätlasist — 18 kompaniid ja 3 patareid, sakslasist — 7 kompaniid ja 2 patareid, venelasist — 1 kompanii; seega kokku — 26 kompaniid ja 5 patareid.
Relvad, rakmed ja riided pidid maakaitseosad saama Saksa riigilt. Toitlustamise küsimused jäid Läti ajutise valitsuse lahendada.
Sõlmitud lepingu alusel Läti territoorium jagunes 4 sõjaväeringkonda: Riia, Liivimaa Läti osa, Kuramaa ja Latgallia. Ringkondade ülemaiks tuli lepingu alusel määrata: Riia ringkonna ülemaks — sakslane-ohvitser, abiks — lätlane-ohvitser; Liivimaa Läti osa ja Kuramaa ringkondade ülemaiks — lätlased-ohvitserid ja neile abideks — sakslased-ohvitserid; Latgallia ringkonna ülemaks ja ülema abiks — lätlased-ohvitserid. Läti riigikaitse ministriks 6. detsembril määrati Zalit, tuntuimaid Läti kütipataljonide formeerijaid maailmasõja ajal. Maakaitse (Landeswehri) juhiks nimetati Saksa sõjaväe major Scheibler ja temale abiks — kolonel-leitnant Klavinš. Staabiülemaks nimetati Saksa sõjaväe kapten Diedrich ja temale abiks — kapten Hartman. Riia ringkonna ülemaks määrati Saksa sõjaväe kindral Freytag-Loringhoven, abiks — kapten Zemitan.
Läti maakaitse korraldamine ei arenenud aga nii libedasti nagu alul loodeti. Vaatamata A. Winnigiga sõlmitud lepingule ei loovutanud sakslased siiski nii kergesti võimu. Nad isegi pidurdasid teataval määral läti rahvusest
1
Fürst Avaloff — „Im Kampf gegen den Bolschewismus”, lhk. 251 ja 252.
„Die Baltische Landeswehr”, lhk. 5 ja 6.
2
„Die Baltische Landeswehr”, lhk. 6 ja 7.

koosnevate üksuste korraldamist, keeldudes viimastele välja andmast relvastust ja riidevarustust.
Peagi selgus, et uuesti moodustatud Landeswehr on nõrk enamlaste vastu, kes tungisid Lätti Pihkva ja Dünaburgi poolt. 17.—20. detsembri peale määratud mobilisatsioon ei annud samuti positiivseid tagajärgi.
Detsembri lõpuks 1918. a. õnnestus üldiselt Riias moodustada järgmised läti rahvusest koosnevad lahingüksused:
1. Instruktorite reserv, mis formeerus detsembri esimesil päevil Riias viibivaist ohvitserest ja allohvitserest-vabatahtlikest. Instruktorite reservi koosseisus oli umbes 200 meest. Pärast Riia langemist lahkus instruktorite reserv Riiast umbes 130-mehelises kooseisus. Hiljem anti instruktorite reservile nimetus — Läti iseseisvuse kompanii.
2. Erikompanii, mis formeerus detsembri alul üliõpilasist. Pärast Riia langemist enamlaste kätte erikompanii koos teiste üksustega taandus Kuramaale.
3. Latgallia ohvitseride ja Latgallia allohvitseride kompanii, mis moodustati mobiliseeritud kodanikest. Riia langemisel jäi osa kompaniist Riiga, mistõttu ka kompanii hiljem likvideeriti.
4. Riia kolm kaitsekompaniid, mis formeeriti mobiliseerituist. Nende kompaniide meeleolu oli madal, nad allusid enamluse propagandale ja seetõttu valgusid ka varsti laiali. Alul oli iga kompanii koosseisus umbes 200 —250 meest.
5. Õpilaskompanii, mis algas formeerumist detsembri lõpul, kuid mille formeerimistööd kaitseministri korraldusel katkestati, kui enamlased olid Riiale lähenemas.
Peale selle formeeriti:
1. Võnnus juba novembri keskpaiku Võnnu kompanii, mille koosseisus oli umbes 300 vabatahtlikku. 22. detsembril lahkus Võnnu kompanii Võnnust, taandudes    enamlaste survel Riia poole.
2. Miitavis — Miitavi vabatahtlike kompanii umbes 100-mehelises koosseisus. Miitavi langemisel enamlaste kätte see kompanii viidi üle Liibavi.
3. Liibavis — kaks nõrgakoosseisulist kompaniid.
Katsed formeerida läti rahvusväeüksusi Läti territooriumi teistes osades ei annud positiivseid tagajärgi.
Nii oli enam-vähem organiseeritud ja kindla sõjalise jõuna Läti valitsusel käsutada 1918. a. detsembris mõnisada läti ohvitseri, allohvitseri ja üliõpilast, umbes 700 landeswehrlast ja 350 meest Raudbrigaadist. Need jõud püüdsidki takistada detsembri teisel poolel punaväe edasitungimist Jakobstadt—Võnnu joonelt Riia peale.
Lahkuvate Saksa okupatsioonivägede katteks asus VIII armee juhatus 20. novembril Raudbrigaadi korraldamisele. Raudbrigaadi koosseisu komplekteeriti vabatahtlike riigisakslaste-palgalistega. Brigaadi lahingväärtus oli väike, sest sinna kogunes hea palga eest igasugust elementi. Hiljem moodustati Raudbrigaadist Rauddiviis.
29./30. detsembril puhkes Riias mõnes Läti kaitseosas mäss, mis

inglaste kaasabil maha suruti. Tekkinud raskes olukorras ei suudetud enam Riia linna kaitseda. 2. jaanuaril lahkusid Läti valitsus ja sõjaväeosad Riiast, kuna punaväed vallutasid linna.
5. jaanuaril moodustati Läti valitsusele truuksjäänud kompaniide osadest Miitavis 3 kompaniid:
1. kompanii — instruktorite reservist ja Latgallia ohvitseride kompaniist;
2. kompanii — Võnnu, 2. ja 3. Riia kaitsekompanii osadest ja eri- (üliõpilas-) kompanii.
Need 3 kompaniid moodustasid n.n. Läti Eripataljoni, mille koosseisus oli umbes 400 meest.
Läti riikliku sõjaväe loomise esimene katse oli nurjunud. Läti ajutine valitsus asus Liibavi, jätkates seal sakslaste poolt pidurdatud tegevust.
Tuletades meele üldist olukorda Eesti kaitse korraldamisel 1918. a. novembris ja detsembris ning võrreldes eestlaste ja lätlaste võimalusi ning töötulemusi riigikaitse teostamise alal saame järgmise pildi.
Novembri keskel peagu ühel ajal asusid mõlemad rahvad ise oma saatuse juhtimisele. Valitsuse tööd pidurdas lahkuv okupatsioonivõim, — meil vähem, Lätis enam.
Nii Eesti kui ka Läti riigipiiridesse hakkas vaenlane sisse tungima peaaegu ühel ajal. Läti valitsus sai detsembri alul, kui vaenlane asus alles õieti riigi piiridel, oma käsutusse juba korraldatud Landeswehri osad, kuna Eesti oma jõududega vaenlasele astus vastu. Eestisse taandunud Põhja- armee ei näidanud vaenlasele nimetamisväärtki vastupanu, ja seepärast ei olnud temast kasu. Kõigest sellest hoolimata ei suutnud lätlased siiski riigikaitse alal korda saata seda, mis eestlased.
Seda peamiselt põhjustasid lätlasil:
1. Meie Kaitseliidu kujulise riigitruu omakaitse organisatsiooni puudumine, kes juba valitsuse esimesil elupäevil oleks suutnud riigis sisekorra julgeoleku ja samuti ka piirikaitse võtta enda peale.
2.    Riigikaitse    mitteväljaviimine    piirile.    Kui    eestlased    oma mõnekümnemehelised salgakesed võimalikult kaugemale vaenlase poole välja paiskasid katteülesandeid täitma ja vaenlase edasitungi iga viisi raskendama, et sellega aega võita jõudude korraldamiseks seljataguses, siis lätlased nagu ootasid vaenlast lähemale ja piirdusid peamiselt Riia lähedama kaitsega.
3. Enamlik meeleolu, mis lätlaste juures teravamal kujul ja suuremal määral ilmsiks tuli kui eestlaste juures. Seda tõendab asjaolu, et lätlasil sunduslik mobilisatsioon nurjus ja isegi omakaitse osades mäss lahti puhkes, mida inglaste abil tuli sumbutada. Eestis sarnaseid sündmusi ei olnud. Enamlaste mässukatse Tallinnas 1918. a. detsembris lämbutati algidus ja oma jõul.
4. Sundusliku mobilisatsiooni liig hiline väljakuulutamine, mis sündis alles siis, kui vaenlane seisis juba „väravate” all.
5. Punaväe tugevajõuline kontsentreeritud löök Pihkva ja Dünaburgi suunast Riia poole, kuna eestlasil samal ajal tuli vastu astuda võrdlemisi nõrgema lahingväärtusega vaenlasele ja sedagi peamiselt Tallinn-Narva sihis.

6. Läti veneaegse rahvusliku sõjaväe üleminek punaste küttide näol kodumaa vallutamisele Venemaa tarvis. Eesti rahvusväeosad jäid aga kodumaale ja siin nad ka demobiliseerusid. Nad jäid truuks Eesti iseseisvusele, Eesti rahvale, ja said aluseks Eesti riiklikule sõjaväele.
8. jaanuaril jäeti Miitavi (Jelgava) linn maha. Taandumist jätkati Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Ventspils) suunas, kus loodi ühendus Saksa Liibavi garnisoni vägedega, kes asusid kaitsel üldiselt Vindavi (Venta) jõe joonel. 30. jaanuaril vallutasid punased Vindavi linna. Sakslaste kaitsevöö suruti ikka lähemale ja lähemale Liibavile.
Alates jaanuari teisest poolest hakkas Kura väerindel end tunda andma eestlaste pealetung, kelle vastu läti punase armee juhatus oli sunnitud lõunast reserve ära saatma.3 See kergendas olukorda.
Punaste kiire lähenemine Preisi piiridele tõmbas enda peale Saksa valitsuse tõsise tähelepanu. Liibavis asuva Saksa 6. reservkorpuse ülemaks määrati Soome punastest vabastamisel kuulsaks saanud kindral von der Goltz, kes 1. veebruaril Liibavisse jõudis ja määrati kõigi enamlaste vastu sõdivate väeosade üldiseks juhatajaks. Kindral von der Goltz asus energiliselt „punase vaimu” väljaajamisele alluvaist väeosadest. Sõjaväelaste komitee Liibavis likvideeriti. Vägede koosseisu täiendati. Saksamaalt toodi juure 1. kaardiväe reservdiviis. Rauddiviis ja Balti Landeswehr võeti 6. reservkorpuse koosseisu.
6. veebruaril jõudis Saksamaalt kohale major Fletcher, kes määrati Balti Landeswehri juhatajaks. Major Fletcher asus kohe Balti Landeswehri väeosade ja staabi ümberkorraldamisele. Balti Landeswehri lahingkoosseis veebruari alul kujunes järgmiseks:
1. Balti Landeswehri löögiosa parun H. Manteuffeli juhatusel — 2 kompaniid, 1 eskadron, kuulipildujate komando ja 1 patarei.
2. Malmede lahinggrupp — 3 kompaniid, 1 kuulipildujate kompanii ja 1 patarei.
3. Eulenburgi lahinggrupp — 2 kompaniid, 1 ratsakomando ja 1 patarei;
4. Kalpaki pataljon (lätlased) — 3 kompaniid ja1 ratsakomando;
5. Vürst Lieveni väeosa (venelased) — 2 kompaniid ja 1 ratsakomando;4
6. kaks väikest baltlaste ratsasalka parun Engelhard-Schönheydeni ja Goldfeldi juhatusel.
Hiljem arvati Landeswehri koosseisu veel mõned vähemad riigisakslasist moodustatud üksused.5
3 4
„Die Baltische Landeswehr”, lhk. 17.
„Die Baltische Landeswehr”, lhk. 14. 5 Fürst Avaloff — „Im Kampf gegen den Bolschewismus”, lhk. 256 andmeil oli Balti Landeswehri koosseis pärast ümberkorraldamist järgmine:
I. Saksa sõjaväe korralduse alusel vabatahtlikest ja riigisakslasist moodustatud üksused:
1. löögiosa ühe patarei ja ühe eskadroniga parun Manteuffeli juhatusel;
2. väesalk kapten von Jena juhatusel;
3. väesalk rittmeister Malmede juhatusel;
1. ratsasalk parun Hahni juhatusel;

13. veebruaril asus Balti Landeswehr vastupealetungile ja vallutas Goldingeni (Kuldiga). 24. veebruaril vallutati Vindavi linn. 3. märtsiks jõuti juba niikaugele, et võidi alustada Kuramaa vabastamist punastest. Kindral von der Goltzi väed alustasid pealetungi ajajärgul 3.—13. märtsini järgmiselt:
1. kaardiväe reservdiviis (paremal tiival) — Vindavi jõelt Šauli, Bauski peale;
2. Rauddiviis — Muravjevo—Miitavi suunas;
3. lätlased kapten J. Balodi juhatusel — Šrundeni rajoonist Dobleni, Miitavi peale;
4. venelased vürst Lieveni juhatusel — Goldingeni rajoonist Tukkumi (Tukums), Miitavi peale;
5. Balti Landeswehr (vasakul tiival) Goldingeni rajoonist vasakul pool vürst Lieveni väegruppi Tukkumi ja Šloki (Sloka) peale.6
18. märtsil vallutati Miitavi linn. 26. märtsil jõudsid kindral von der Goltzi väeosad välja Kura Aa (Lielupe) joonele, kus rinne püsis umbes 2 kuud aega kuni Riia vallutamiseni, mis sündis alles 22. mail.
Riias alatud ja Liibavis jätkatud organiseerimistöö tulemusena kujunes 1919. a. märtsi lõpuks läti brigaad kolonel J. Balodi juhatusel. Brigaadi koosseisus oli umbes 850 tääki. Üldse oli aga brigaadis märtsi lõpul umbes 1400 meest ja mai keskel, Riia vallutamise eel, umbes 1700 meest.7
2. ratsasalk parun Drachenfelsi juhatusel;
3. ratsasalk parun Engelhardi juhatusel;
Sapöörisalk parun Strömbergi juhatusel;
II. Endise Vene sõjaväe korralduse alusel vabatahtlikest baltlasist, kes ei ole teeninud Saksa sõjaväes, ja Vene sõjavangidest moodustatud üksused vene kaadriga:
Rittmeister vürst Lieveni kolmest väeliigist koosnev väesalk ja kapten Dõdorovi
väesalk.
III. Endise Vene sõjaväe korralduse alusel vabatahtlikest lätlasist, vaatamata sellele, kas nad on või ei ole teeninud Vene väes, moodustatud üksused Vene sõjaväes teeninud kaadriga:
Kolonel-leitnant Kalpaki väesalk.
6 7
Fürst Avaloff — „Im Kampf gegen den Bolschewismus”, lhk. 257. „Die Baltische Landeswehr”, lhk. 25.
Generalis M. Penikis — „Latwijasa armijas sakums un cinas”, lhk. 122 ja 123 andmeil oli Riia vallutamise ajal kolonel J. Balodi brigaadi koosseisus 1830 meest (neist 228 pealikut ja 307 instruktorit), 19 rasket ja 12 kerget kuulipildujat, 44 automaatpüssi, 1 miini- ja 1 pommipilduja. Kolonel J. Balodi brigaad koosnes kolmest pataljonist (I pataljonis — 515 meest, II pataljonis — 373 meest ja III pataljonis — 340 meest), ratsadivisjonist (231 meest), sapöörikompaniist (202 meest), sidekomandost (42 meest), jalaluurajate komandost (23 meest) ja seljatagustest asutistest.
Landeswehri koosseisus oli kolm lahingpataljoni:
I. Trieciena pataljon (löögiosa) koosseisus: 3 laskurkompaniid, 1 kuulipildujate kompanii (6 rasket kuulipildujat), ratsakomando (üksus), üks patarei ja miinipildujate komando.
II. Malmede pataljon koosseisus: 3 laskurkompaniid, 1 kuulipildujate kompanii (10 rasket kuulipildujat), üks patarei ja miinipildujate komando.
III. Eulenburgi pataljon koosseisus: 2 laskurkompaniid (Rahdeni ja Kleisti kompaniid), ratsakomando, üks patarei ja miinipildujate komando.

Poliitiline olukord Lätis. Juba märtsi alul, kui algas kindral von der Goltzi vägede pealetung Vindavi jõe joonelt, kujunes Läti ajutise valitsuse ja kindral von der Goltzi vahekord teravaks. Saksa riigi voliniku A. Winnigiga sõlmitud lepingu põhjal pidi poliitiline võim kuuluma Läti Ulmani valitsusele. Nüüd aga ei võimaldatud Ulmani valitsusel enam täita oma funktsioone. Ei lubatud isegi mobiliseerida lätlasi läti väeosadesse, sest kindral von der Goltz arvas lätlased olevat sedavõrd läbi imbunud kommunismist, et neist ainult vabatahtlikke võib võtta sõjaväe ridadesse. Kuna sõjaline võim oli sakslaste käes, siis võis kindral von der Goltz dikteerida oma käske Läti ajutisele valitsusele ja olla tegelikuks seisukorra peremeheks.
Läti ajutine valitsus oli vaevalt sallitav. Tema tegevus oli täiesti takistatud. Oodati veel ainult parajat silmapilku ta lõplikuks kukutamiseks. Juba veebruaris 1919. a. saadi Liibavis kätte mõned tähtsad dokumendid, mis selgitasid sakslaste kavatsusi Baltimaade suhtes ja just nimelt:
1. Balti maamarssal ja „Landesrati” esindaja von Strycki üleskutse Balti riigi loomiseks tema endaga eesotsas „Heermeistri” nimetuse all ja
2. Baltimaade tegelikud korraldamiskavad, milles ette nähti kolme Balti riigi ühendamine. Selle kava pidid ellu viima riigisakslasist-vabatahtlikest palgatud Rauddiviis ja Landeswehr.
Väejuhatajaks pidi jääma endiselt kindral von der Goltz. Ametlikult esitati Läti valitsusele 14 nõudmist, millest olulisem oli mõisnike eraomanduse puutumatuse nõue. Läbirääkimised tagajärgi ei andnud. 16. aprillil 1919. a. pani parun Manteuffeli löögisalk Liibavis toime riigipöörde. Ulmani valitsus kukutati. Siseminister Valter ja mõned teised kõrgemad ametnikud areteeriti. Liibavis asuval Läti väeosal võeti relvad käest ära. Ulman oli sunnitud põgenema liitlaste kaitse all olevale aurik „Saratovile”.
Liitlaste kartusel ei julgenud sakslased varjamatult asuda valitsemisele. Oli vaja läti katet. Läti kirjanik ja kirikuõpetaja Needra oligi nõus looma aadlisõbralise valitsuse. Nii sai Landeswehr pastori talaari varjul liitlaste ees tegutsemiseks vabad käed.
Kindral von der Goltz kirjutab oma mälestustes:
„Mitte ainult Kuramaa valitsemine polnud sihiks sakslasil. Mitte ainult saksasõbraliste valitsuste saatus Baltimaadel, mitte ainult 700-aastane Balti ajalugu ei seisnud kaalul, vaid ka Saksa tulevik idas ja kodanliku saksasõbralise Venemaa loomine. Mitte ühes või teises valitsuses ei olnud
Peale nende osade kuulusid veel Landeswehri koosseisu parun Strömbergi pioneerosa, Drachenfelsi ja Engelhardi ratsaosad, üks haubitsapatarei, üks mäesuurtüki-patarei, mõned kuulipildujate komandod, üks soomusrong, lennueskadrill nr. 438, Kura Aa (Lielupe) jõe flotill (4 väikest laevakest) ja mitmed seljatagused asutised ning formatsioonid seljataguse teenistuses.
Üldse oli Landeswehri koosseisus Riia vallutamise päevil (rindel ja lähemas seljataguses) umbes 4000 meest. Mõnedel andmetel oli 15. mail Landeswehri koosseisus (rinde piirkonnas) umbes 6000 meest.
Vürst Lieveni väekoondises oli 2 laskurkompaniid, üks kuulipildujate kompanii (7 rasket kuulipildujat), üks ratsaüksus ja üks kahesuurtükiline patarei — kokku umbes 400 meest.

küsimus, vaid selles, kas saksasõbraline Läti (mis Läti kohta öeldud, maksis loomulikult ka Eesti suhtes. J. M.) uuesti korraldatud ja moodsal Venemaal või Inglismaast rippuv ja toidetav vasallriik, kes Venemaa vastu ainult siis end suudab hoida, kui seal valitsevad enamlik-anarhilised olukorrad. Esialgu küll ainult Ida-Preisimaa kaitseks määratud, seadsin ma oma tegevuse aluseks kõrgema idee — hädaohus viibiva saksluse tuleviku kindlustamise.8”
Edasi kirjutab ta, et Saksamaa on läänes kaotanud maailmasõja, kuid idas sammub ta võiduteed. Siin oli vaja oma mõju maksma panna, et kindlustada turgu saksa kaupadele, et paigutada endistesse Vene piiriäärseisse laastatud maakondadesse usinaid saksa talupoegi.
Toodud väljavõtteist kindral von der Goltzi mälestusist selgub, et sakslasil tegutsemiseks Baltimail ja ühtlasi üldiselt ka idas oli kaks peamotiivi:
1. kindlustada suurmaaomanikele Baltimail endised olukorrad ja
2. teha oma kaotus läänes osaliseltki tasa idas.
Et sakslaste tegevussihid olid vastolus kohalike rahvaste, eestlaste ja lätlaste, eluliste huvidega ja liitlaste poliitikaga, siis ei lasknud avalikud kokkupõrked end kaua oodata. Võnnu väljadel ning Jegeli jõe kallastel panid eestlased 1919. a. suvel sakslaste igatsustele ja nende suurele idapoliitikale piiri, kuigi seekord veel mitte jääva.
Kahjuks jäid aga just need, kelle vastu otsekohest vägivalda oli tarvitatud, s.o. kukutatud Ulmani valitsus ja kolonel Balodi brigaad, pealesurutud olukorraga nagu rahule. Kindral J. Soots oma artiklis „Katkendid sõjamälestustest”, osas — „Sõjaaegsed suhted Lätiga” kirjeldab Läti-Eesti vahelisi poliitilisi suhteid järgmiselt:
„Ka sellel ajal, kui Ulmanise valitsus asus Liibavi sadamas laeval „Saratov” ja võim tegelikult oli juba von der Goltzi ja Needra käes, ei muutnud Ulmanis oma vaateid Eesti suhtes. Meie nõuandel soovitasid Läti esindajad mitu korda K. Ulmanisele, et tema „Saratoviga” Liibavist ära sõidaks Eestisse ja siis Kuhjast Semitani brigaadi abil ja Eesti vägede toetusel Riiga katsuks jõuda. Kuid saadikud jäid kadunuks, nad jäid Liibavi ja Ramman ja Semitan ei saanud mingit vastust. (Üks saadik oli vist Läti-Valga konsul Gailit.) Ikka veel valdas Ulmanise meelt idee fixe — kokkuleppe võimalus Landeswehri ja, von der Goltziga. Jättes oma esindaja Eestis kui ka Eesti valitsuse ilma informatsioonita oma tegevuskava kohta, pani ta neid poliitiliselt raskesse seisukorda, millega ongi seletatav, et Eesti väejuhatuse läbirääkimiste juures von der Goltziga Ameerika esindaja Liibavis Green ka teised liitlaste esindajad oma poole sai.9”
Ka kolonel Balodi väeosad ei reageerinud. Võib olla, et nad tolleaegses olukorras ei suutnudki seda. Kuid ka siis, kui Eesti malev koos Põhja-Lätis formeeritud Läti väeosadega liikus sakslasile Võnnu väljadele ning Jegeli kallastele vastu, ei astunud kolonel Balodi väeosad aktiivselt üles oma rahvusliku valitsuse ja vaba Läti rahva eluõiguste kaitseks. Olukord oli nüüd põhjalikult muutunud ja aktiivne tegevus siiski võimalik.
8 9
Graf von der Goltz — „Meine Sendung in Finnland und im Baltikum”, lhk. 126. „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt” — II köide, lhk. 76.

Kindral-major N. Reek oma töös “Lemsalu—Roopa—Võnnu— Ronneburgi lahing 19.—23. VI 1919. a.”, mis on avaldatud „Sõduris” nr. 6/7/8. — 1928. a., kirjutab kolonel Balodi väeosade kohta muuseas järgmist:
„Kuigi polk. Balodi osad otsekohesest sõjategevusest osa ei võtnud, siiski seisid nad vaenlase juhatuse käsutuses ja täitsid sisekorra teenistust seljataga; võimaldades sellega sakslastele omad jõud pea täies ulatuses meie vastu koondada. Vürst Lieveni ja polk. Balodi osade askeldamine lõunapool meie vasakut tiiba tegi nii mitmelgi korral suurt muret diviisi juhatusele.”10
Põhja-Läti vägede loomine eestlaste kaasabil. 1918. a. lõpul hakati meie vägede ülemjuhataja ja tema staabi algatusel organiseerima Tallinnas lätlasi. Lätlaste korraldajaks oli kapten Zemitan. Eesti väejuhatuse toetuse ning abi ja kapten Zemitani agara tegevuse tõttu edenes lätlaste organiseerimine võrdlemisi jõudsasti. Väga võimalik, et see ka omajagu hoogu andis mõttele asuda laialdasemalt lätlaste korraldamisele Eestis, s.o. läti väeosade formeerimisele.
Nagu nägime, tungisid enamlased ühel ajal kallale Eestile ja Lätile. Riia langes ja K. Ulmani valitsus põgenes Liibavi. Olles nähtavasti kindel, et Eestist ei saa abi, hakkas Läti valitsus oma päästmist otsima kokkulepetes sakslastega. Saksa riigi voliniku A. Winnigiga sõlmiti mitmed kokkulepped ja 1918. a. novembri lõpul tunnustas Saksamaa Lätit de facto. Kuidas aga Eestiga ja mis otstarbel loodi sidemeid, seda valgustab kindral J. Soots kujukalt raamatus „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt”, II köide, järgmiselt:
„Olles kindel, et tema (K. Ulman. J. M.) Eestilt mingit abi ei saa, hakkas tema oma päästmist otsima kokkulepetes sakslastega ja Eestisse saatis esituse ainult informatsiooni otstarbel ja nimelt kirikuõpetaja Rammani, kellel polnud rahvusvahelisest õigusest aimugi, ja kapten Semitani. Viimane oli vana väljateeninud jalaväe ohvitser, nõnda ütelda „rooduisa” tüüp, lihtne, otsekohene mees, kes roodu teenistust peensusteni teadis, kuid kes võrdselt üldiselt vähe arenenud oli ja kellele suuremate väeosade organiseerimine ja nende juhtimine üle jõu võis minna, ja kes ka millalgi poliitikaga tegemist polnud teinud. Nõnda siis kirikuõpetaja ausus ja „rooduisa” otsekohesus ja lihtsameelsus pidid Lätile garanteerima õige informatsiooni Eestist ja muud seal ei tahetudki.
Kuid olukord muutus ja seadis Läti esitusele teised nõudmised üles. Eesti vabanes enamlastest, võttis Ruhja ära ja on otsaga juba Lätis. Nüüd teatasid Ramman ja Semitan oma valitsusele, et Läti vabastamine võib eestlaste toetusel ka Ruhjast alata, et tarvis eestlastega leping teha. Ja kui Ulman ikka oma idee fixe — Goltziga kokkuleppe — küljes rippus, tegi Ramman meiega 18. 2. 1919. a. lepingu Läti brigaadi organiseerimiseks ja Semitanil tuli hakata brigaadi ülemaks. Võib olla, et see amet oleks temale raske olnud, aga ta leidis enesele hea abilise. Nimelt tuli minu loaga Soomest
10 N. Reek — „Lemsalu—Roopa—Võnnu—Ronneburgi lahing 19—23. VI 1919. a.”, lhk. 156, „Sõdur” nr. 6/7/8, 1928. a.

Läti suurtükiväe ohvitser Kalnin, praegune Läti kindral, Tallinna.
Olles Semitanist noorem, jäi ta siia Semitani ligemaks kaastööliseks. See mees oli juba palju laiemate vaadetega ohvitser. Täiendades nõnda teineteist, said Semitan ja Kalnin brigaadi juhtimisega hakkama.11”
Eesti ülemjuhataja algatuse ja valitsuse nõusolekul kuulutas kapten Zemitan välja Eestis elavate läti kodanike mobilisatsiooni. Tuli kokku 657 meest. Relvad saadi Eesti sõjaväe varustusvalitsuselt. Lätlased koondati Tartu ja seal asuti 1919. a. veebruari esimesel poolel läti pataljoni formeerimisele. Komplekteeriti pataljon ja mehi jäi veelgi üle. Seda arvesse võttes otsustati formeerida üks jalaväe rügement eesti rügementide koosseisu eeskujul.
16. veebruaril saab II diviisi ülem kolonel V. Puskar meie sõjavägede ülemjuhatajalt kindral-major J. Laidonerilt korralduse, milles 1. Volmari jalaväe polgu formeerimist kästakse alata 18. veebruaril. Valga ja Volmari maakondades kapten Zemitani poolt väljakuulutatud mobilisatsioon tõi kokku 60 ohvitseri ja 1451 reameest. Kokkutulnud mehed saadeti Tartu ja määrati 1. Volmari jalaväe rügementi. Rügemendi ülemaks määrati kolonel Janson.
19. veebruaril 1919. a. kirjutati alla järgmisele Eesti-Läti lepingule, mille toon siin eestikeelses tõlkes:
Leping.
„Eesti Vabariigi Valitsuse ja Läti Vabariigi Valitsuse esindajate vahel on sõlmitud alljärgnev leping:
1. Eesti valitsus lubab oma territooriumilt läbi lasta läti väeosi vabastatud Läti ribale igakord eriloa järgi.
2. Eesti valitsus lubab toimetada läti sõjaväekohustus-aluste mobilisatsiooni Eestis sõjaministri juhendite järgi, milleks peab olema esialgne kokkulepe viimase ja Läti Valitsuse esindajate vahel.
3. Eesti Valitsus lubab toimetada Eesti territooriumil, kui Eesti sõjavägede ülemjuhataja leiab selle sõjastrateegilisil kaalutlusil võimaliku, mobiliseeritute õpetamist ja läti üksikute pataljonide formeerimist.
4. Eesti Valitsus annab võimaluse järgi Eestis formeeritavaile läti väeosadele relvi, lahingmoona, riide- ja toiduvarustust, samuti ka tarviliselt raha. Eesti Valitsus avab selleks krediidi sellise arvu inimeste jaoks, millise loeb eesti sõjavägede ülemjuhataja võimalikuks ülal pidada, ilma et eesti väeosad selle all kannataksid.
5. Eesti Valitsusele, kes peab enamlaste vastu aktiivset kaitsesõda, võimaldatakse puhastada enamlasist ja vallutada selline riba Lätimaast, milline on tarviline strateegilisiks ülesandeiks Eesti Lõunarinde kaitsmisel.
Raudteeliin Valk—Mõisaküla peab jääma sõjaajaks täieliselt Eesti ülemjuhatuse käsutusse. Liine Valk—Volmar ja Valk—Marienburg, viimane Läti territooriumi osas, võib anda Läti Valitsuse käsutusse, kuid mitte enne eesti vägede lahkumist nende raudteeliinide piirkonnast Läti maa-alal.
6. Läti väeosade formeerimine Eesti piirides sünnib Eesti vägede ülemjuhataja korraldusel, kellele läti väeosad alluvad igas suhtes kuni Läti
11
“Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt”, lhk. 75 ja 76.

juhatuse alla minekuni. Eesti ülemjuhatajal on õigus kasutada läti väeosi ainult Lõunarindel nii üksikväeosadena kui ka koos teiste temale alluvate vägedega.
Läti sõjaväe juhtide määramise ja ümberpaigutamise õigus kuni läti juhatuse alla minekuni antakse Eesti ülemjuhatajale, kellele esitab vakantkohtade kandidaadid Läti Valitsuse sõjaväeesindaja Eesti ülemjuhataja staabi juures.
7. Läti väeosade üleminek läti juhatuse alla võib sündida läti vägede staabi asumise momendist Läti territooriumile, s.o. mitte enne vägede poolt Lemsalu —Volmari—Smilteni—Marienburgi joone vallutamist.
Kuni Eesti ja Läti vahel lõpliku piiri kindlaksmääramiseni mõlema Vabariigi Valitsuse erikokkuleppel, loetakse ajutiselt Eesti Vabariigi alla kuuluvaks Mõisaküla ja Ipiku vallad Volmari maakonnast; Sooru, Pajumõisa, Hummuli, Luke ja Laitseni vallad ja Valga linn Valga maakonnast.
8. Läti Valitsus on nõus, et kõik Läti territooriumil Eesti väejuhatuse all olevad väed varustataks siit võimaluse järgi tarvilikkude toiduainetega vastavate rekvisitsioonihindadega, mille kindlaks määrab Eesti ülemjuhatus samade hindade alusel Eestis.
9. Kui Eesti Valitsus annab Eestis formeeritavaile läti väeosadele relvi, laskemoona, toidu- ja riidevarustust ning raha, siis peab selle tasumine sündima Läti Valitsuse poolt esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem Läti Valitsuse laenu realiseerimist, arve järgi, mis kindlaks on määratud asjade ja rahalise abi andmisel.
10. Ülaltähendatud punkt 7. seitsmes vallas ja Valga linnas kohustab Eesti Valitsus arvestama läti rahva huve.
Eesti Vab. Ajut. Val. nimel peaminister K. Päts. Läti Vab. Ajut. Val. nimel Läti esindaja Eestis E. Ramman.
Sõjaväeline esindaja kapten Zemitan.”
Nagu näha, määras 19. veebruaril 1919. a. sõlmitud leping kindlaks peamiselt läti väeosade moodustamise, nende abistamise ja nende juhtimise korra ja neile antud sõjalise varustuse liigid, mille tasumine Läti valitsuse poolt pidi sündima esimesel võimalusel.
Märtsi keskel jõuti 1. läti Volmari rügemendi formeerimisega lõpule ja 27. märtsil sõitis rügement Tartust välja meie Lõunarindele, Valga—Marienburgi sihile. Rügemendis oli sel ajal kaks pataljoni kaheksa kompaniiga, kuulipildujate ja teiste komandodega, kokku lahingjõudu — 1177 tääki ja 68 mõõka.
28. märtsil jõudis rügement Mõnistesse. 31. märtsil algab 1. läti Volmari rügemendi lahingtegevus koos meie soomusrongidega kitsarööpalise raudtee piirkonnas Marienburgi suunas, mis aga ebaõnnestub. 1. läti Volmari rügement surutakse aprilli keskel tagasi Mustjõele. 27. aprillil algab Marienburgi operatsioon, millest ka 1. läti Volmari rügement ja vahepeal moodustatud 1. läti patarei osa võtavad.
31. märtsil annab meie ülemjuhataja kindralmajor J. Laidoner läti väeosade formeerimise jätkamiseks II diviisi ülemale kolonel V. Puskarile

järgmise korralduse:
„Käsen formeerida Läti brigaadi staabi. Läti brigaadi ülemaks nimetan polkovnik Semitani. Läti brigaadi ülema alla annan 1. Läti Volmari polgu, 1. Läti patarei ja Läti tagavara pataljoni. Läti brigaad jääb ajutiselt II diviisi ülema käsutada. Brigaadi staabi seisukoha määran ajutiselt Tartu. Polkovnik Semitanil ühes polkovnik Puskariga brigaadi staabi staat välja töötada ja minule kinnitamiseks ette panna.
Nr. 1465. Tallinn, 31. III. kell 2030.
k. m. Laidoner.”
Sellega pandi läti I brigaadile 31. märtsil ametlikult alus ja asuti brigaadi formeerimisele Eesti pinnal, Tartus. Aprilli lõpuks oli juba loodud 1. Volmari rügement (rindel), 1. patarei (rindel) ja tagavarapataljon (Tartus). Brigaadi staabiülemaks oli kolonel-leitnant Ozol ja suurtükiväe ülemaks — kolonelleitnant Ed. Kalnin. 18. mail moodustati tagavarapataljonist 2. läti Võnnu rügement.
20. mail viidi 2. läti Võnnu rügement Tartust Ruhja ja määrati sellega II diviisi koosseisust III diviisi koosseisu. Ruhja jäi nüüd ka Läti väeosade formeerimise edaspidiseks keskuseks. 2. läti Võnnu rügemendi ülemaks nimetati kolonel Berkis. Pärast Volmari vallutamist Eesti vägede poolt saadeti 2. läti Võnnu rügemendist umbes 100-meheline salk Ruhjast 28. mail Võndu, kuhu salk jõudis 31. mail. Rügement ise astus 29. mail Ruhjast välja ja jõudis 30. mail Volmari ja 2. juunil Võndu. Edaspidi võttis 2. läti Võnnu rügement osa meie III diviisi koosseisus Landeswehri sõjast.
Üldse oli mai lõpul, enne Marienburg—Jakobstadti operatsiooni ja Landeswehri sõda Põhja-Läti brigaadis: 1. Volmari rügement — umbes 532 tääki; 2. Võnnu rügement — umbes 1430 tääki (20. juunil), kolm patareid, partisanide salk ja tagavarapataljon.
Pärast Landeswehri kapituleerumist tuli Lõuna-Läti brigaad, kes seni kuulus Landeswehri koosseisu ja tegutses Needra valitsuse all, K. Ulmani valitsuse poole üle.
Hiljem moodustati Lõuna-Läti väeosadest I diviis ja Põhja-Läti väeosadest — II ja III diviis.
Eeltoodust võime järeldada, et läti riiklike sõjavägede kandvamale osale, kes relvaga käes koos eestlastega ühiselt välja astusid oma ajaloolise vaenlase vastu, pandi alus Eesti pinnal ja eestlaste kaasabil. Põhja-Läti väed toetasid ainult läti rahva esinduse poolt ametisse kutsutud K. Ulmani valitsust, ei seisnud Needra valitsuse teenistuses ega otsinud kokkulepet sakslastega. Eesti ja Põhja-Läti väed viisid sakslaste poolt kukutatud K. Ulmani uuesti Riiga.