Mul on aastaid tagasi olnud ühe väliseestlase matused ja selle laululehe taga oli üks luuletus eesti ja inglise keeles. Eile paluti mul see luuletus ette lugeda haual, kui kogu tseremoonia on läbi. Aga nende saadetud versioon erines minu käes olevast. See luuletus on kirjutatud 1932. aastal Mary Elisabeth Frye poolt lohutuseks ühele noorele naisele, kes ei saanud minna ema matustele. Läänemaailmas levib sellest luuletusest päris palju erinevaid versioone ja ka Eestis tean vähemalt nelja. See luuletus on tõlgitud vähemalt kümnesse keelde. Sellest luuletusest on tehtud palju laule ja videoid. Aastakümneid ei teatud, kes on selle luuletuse autor. Alles 1996. aastal tõestas ta, et see luuletus on tema kirjutatud.
Do not stand at my grave and weep
I am not there. I do not sleep.
I am a thousand winds that blow.
I am the diamond glints on snow.
I am the sunlight on ripened grain.
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning's hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circled flight.
I am the soft stars that shine at night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there. I did not die.
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde
, neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.
Tõlkinud Kaarin Ruus.
Robert Bryndza raamatust „Varitseja öös” leidis Eevi Vaarand
Älä seiso haudallain itkien; En ole siellä, nuku en.
Jatkan elämääni tuhannessa tuulessa,
olen timantin hohde lumessa,
olen aurinko joka kultaa viljaa,
syyssade, joka putoaa hiljaa.
Kun heräät aamun hiljaisuuteen,
olen ylitsesi maahan uuteen
matkaavien muuttolintujen lento,
olen öisten tähtien loiste hento.
Älä seiso haudallain itkien;
En ole siellä – kuollut en.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar