Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest V

V
Viimaks olgu esitatud veel mõned üksi­kasjad ja muljetel põhinevad mõtisklused.
Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik tõstavad õigesti esile, et homo­suhete keelustamise eesmärgiks Vanas Testamendis (3Ms 18–20) ei ole „üksikute seksuaal­aktide keelustamine bioloogilistel, hügieenilistel või moraalsetel eesmärkidel, vaid püha rahva puhtus.” Teisalt aga võib küsida: milles see puhtus siis seisneb, kui sellel ei ole bioloogilisi ja moraalseid aspekte? Bioloogiline külg peaks olema seotud loomisega, millele Vanas Testamendis ei ole alternatiivi, moraalne aga sellega, et Looja seadusest kinni peetakse.
Homosuhte keelustamine ei tõuse sugugi olulisemana esile paljudest teistest keeldudest, mis sisalduvad Tooras. Küsimusele, miks osa Vana Testamendi käske loetakse kehtivaks, teine osa aga aegunuks, on vastatud kristluse algusest peale: bioloogilise ja moraalse eluga seotud loomis­pärased seadused kehtivad kõikidel aegadel (inimese konstitutsioon on jäänud samaks), sellal kui sotsiaalsed ja poliitilised seadused on antud ainult Iisraeli rahvale. Viimaste kehtivus ja tõlgendused on muutunud ajaloos, mille näiteks on surma­nuhtluse ja orja­pidamise ammu alanud taandumine Piiblil põhinevast ühiskonnast.
Autorid väidavad õigesti, et seksuaalsus ei piirdu ainult bioloogilise küljega. „Täna­päevased arusaamad inimese seksuaalsusest erinevad paljuski piibli­aegsetest. Nt ei käsitleta tänapäeval seksuaalsust pelgalt soo­jätkamise vahendina, sest see degradeeriks ta puht­bioloogiliseks ning dehumaniseeriks inimese.” Piibellikus käsitluses ei ole aga inimene ka ainult vaim­olend, vaid tal on lahutamatult olemas ihu, s.t bioloogiline külg. Sama loogika järgi oleks seega dehumaniseerimine ka see, kui seksuaalsus vabastataks bioloogilisest küljest. Selles suunas aga tendeerib kogu homo­küsimustega seotud areng.
Kohati muutub autorite kõneviis kirglikult värvikaks: „Piibli­aegsete seksuaalsust puudutavate arusaamade automaatne üle­kandmine tänapäeva ühiskonda ja eespool käsitletud kirja­kohtade masinlik rakendamine diskussioonis homo­seksuaalsuse üle on ülimalt problemaatiline.” Ma ei tea küll kedagi, kes „automaatselt” ja „masinlikult” selliseid operatsioone teostaks. Pigem hoitakse kinni Piiblist, kus väljendatud Jumala ilmutus kehtib tänapäevalgi inimesele, kelle psühho­füüsiline ülesehitus on jäänud samaks. Sotsiaalsed ja poliitilised suhted (riigi­kord, kriminaal­seadused jne) on mõistagi muutunud.
Üha enam kahtlen ma aga väites, mida kordavad ka Lahe ja Nõmmik, et homo­seksuaalsuse küsimus olevat Piiblis „marginaalne teema” – viidates sellega, et ka täna­päeval ei peaks seda tõstma keskseks. Kui see nii oleks, oleks lahend väga lihtne: lõpetagu muutuste peale­surujad homo­küsimuses oma tegevus, sest see on ju kõrvaline küsimus! Nad ei tee seda, sest see on ainult näivalt tühine, tegelikult aga üsna keskne tõik. Marginaalne võib homo­teema olla ainult statistiliselt, mitte aga põhi­­mõttelise küsimusena, sest sellega on seotud arusaamine, kuidas mõista inimest üldse suhtes Jumalaga. Inimsugude abstraktse ühe­taolistamisega kaasneb ka Jumala taandamine rohkem või vähem abstraktseks kujutluseks.
Autorid on ka hiljem kirjutanud homoteemal ja osutanud ühtlasi, et keskne olevat kristluses lunastus Jeesuse Kristuse läbi. Õige! Kuid see ei ole formaalne õpetus, vaid keskne sündmus, mis tähendab Jumala ja inimese lõplikku kohtumist kõigil – vaimu, hinge ja ihu – tasandil (= Jumala inimesekssaamist), millel on tagajärjed meile psühhofüüsilise tervikuna. Mitte ainult Jumala sõna ei vahenda õndsust meie vaimule ja hingele, vaid ka Tema sakramendid ulatavad füüsiliste elementide kaudu lunastust meie ihule. Kui rõhutada „ainult Jeesust”, siis võib see kõlada ülivagalt, tegelikult aga tähendada Tema eemalelükkamist nii kaugele, et kaovad Tema nõuded ja mõju meile. Piibel aga räägib Püha Vaimu tegevusest meie ihudes – ja seda mitte abstraktse õpetusena, vaid faktilise kirjeldusena.
Soov ignoreerida meeste ja naiste erinevust, üritades seda taandada sotsiaalseks, meenutab sotsialistide käitumist Nõukogude Liidus, mis leidis venelaslikult värvika väljenduse mitte ainult inim­loomuse kommunistliku ümberkasvatamise, vaid ka jõgede tagurpidi­pööramise kavatsuses. Ka natsionaal­sotsialistid katsetasid inimestega, et luua uut inim­tõugu. Nüüd siis on sotsialistlik lähenemine omandanud n-ö inim­näolise vormi, ent jätkab oma katsetusi lääne ühiskonna arenenumas stiilis, püüdes käsutada loodut omadel ees­märkidel. Et aga inimene ei ole Jumal, kes mõistab loodu kõiki sügavusi, siis võib tagajärjeks olla tohutu moonutus, mis purustab palju inim­elusid või koguni inim­kultuuri.
Kõiki neid katseid iseloomustab see, et Jumalast ei hoolita (või hoolitakse liiga vähe), tehes kõik inim­keskseks. Sellesse seltskonda võiks paigutada ka USA demokraatliku partei, mis oli küll kunagi orja­pidajate partei, kuid nagu tõestas NSV Liit, sobib sotsialism suurepäraselt kokku orjusega. Mõlemat iseloomustab see, et mõõdu­puuks on ainult inimene, kes ennast ülimaks peab – ainult vorm on erinev. Kui leitakse, et ühed inimesed on teistest kõrgemad, siis on taga­järjeks rassism ja orjus – kui aga inimesi käsitletakse võrdsetena, siis tõstetakse ülimaks inimeste välja­mõeldud kontseptsioonid. Viimased aga teostavad taas selektsiooni, nii et ühed on paremad ehk võrdsemad teistest.
Seda kõike saadab aegajalt suur kõnelemine Jumala armastusest, mis on nii piiritu, et sallib peaaegu kõike. Usundite pühades kirjades olevat oluline ainult lõputu armastuse kuulutusega seonduv. Kui see oleks õige, siis peaks Piibel ainult korrutama juttu armastusest, selle asemel et enamasti rääkida muust. Kuid Piibli Looja teab, et ainult armastusest rääkimine ei vii selle leidmiseni, seetõttu kõnelebki Pühakiri enamasti teistest asjadest, mille kaudu peame õppima armastust ka otse ütlemata teostama.
Armastus on küll kristliku usu järgi kõige kroon ja tipp, kuid siduda kogu religioossus ainult armastusega pärineb valgustus­ajast, mil Jumalast enam palju ei hoolitud, vaid hakati Teda kujundama oma näo järgi. Kas poleks mugav, kui Jumal oleks nii lõputu armastus, et ta lausa kõigist pattudest üle vaataks, mistõttu meie – Jumal tänatud! – võime jääda sama rumalaks ja halvaks nagu ennegi? Rääkida, et usu puhul on oluline ainult armastus, tähendab seetõttu käimist pigemini ateistidega ühiseid radu. Lahel ja Nõmmikul on õigus, kui nad rõhutavad: kristliku usu tuum on lunastus Jeesuse Kristuse läbi.
Mis tingimustel võiks loota, et tülid homo­küsimuse ümber lakkavad? Pakun välja järgmise tee, mille teostumises ma olen kaugelt muud kui veendunud. Esiteks tuleb välistada igasugune homo­abielude võimalus olevikus ja tulevikus. Selle­suunalised arengud tuleb tagasi pöörata. Sõprus­suhete loomine kahe inimese vahel on alati olnud mitmel viisil võimalik. Teiseks tuleb välistada igasugune homode taga­kiusamise võimalus olevikus ja tulevikus. Taga­kiusamise all ei saa aga alati mõelda regulatsioone, mis asja­osalistele ei meeldi. Meie kõik peame taluma elus palju seda, mis pole meie meele järele.
Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik on olnud mulle väga lähedased inimesed ja loodan, et nad on seda senini. Mõeldes paljudele kristlastele, kes on segadusse aetud kuulu­juttudest, et Piibel tegelikult tunnustavat homo­seksualismi, pidin neile vastama. Kirjutasin vastu­meelselt, sest homo­seksualismi teema mind üldse ei huvita. Minu arvates on Piibli alusel selle kohta kõik olulisim öeldud ja kõigutamatult paigal.
Lahe ja Nõmmik ei ole erandid teoloogide seas: kõik (ka mina) teevad aegajalt järeldusi, mis kalduvad omadele kõrval­teedele – eriti juhul, kui on südant seista millegi õigena tunduva eest. Arvan siiski, et kõige õigem on kõndida kiriku­rahvaga ühte jalga, ehkki me teame, et nendegi seas leidub eksitusi nagu muude inimeste keskel.


[1] Rabbi Bar Rav Nathan, Homosexualität und die Bibel, vt siit.
[2] Rabi Ben Zion Bokser, Talmudi tarkuseraamat. Ersen. Tallinn 2004: 43j.
[3] Elmar Salumaa, Evangeelse eetika alused. EELK Usuteaduse Instituut. Tallinn 2003: 197jj.
[4] Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, Homoseksuaalsus piiblis. Usuteaduslik Ajakiri 1/2011: 3–21. Et tegemist on populaarsema ülevaatega, viitan sellele artiklile ilma lehekülgedeta. Soovi korral on see kirjutis leitav internetist ja igaüks võib sellega tutvuda siin.
[5] Antud juhul ei tule arvestada hüpoteesidega, et palju või enamik evangeeliumide sõnu ei pärinevat Jeesuselt, või et nn pastoraal­kirjad (1–2Tm ja Tt) jt ei pärinevat Pauluselt. Midagi sellist ei ole kusagil tõestatud.
[6] Täiesti alusetu on lugeda homoseksuaalseid suhteid sisse ka Taaveti ja Joonatani sõprusesse (1Sm 18), nagu on tehtud, sest need välistas Toora (ajal, mil pandi kirja nende jutustuste Vanas Testamendis sisalduv versioon). Sõprus­suhetes sisalduvate võimalike erootiliste elementidega ei tegeldud tollal ega pea tegelema meie.
[7] „Aga sellest ei olnud neile veel küllalt, et nad eksisid Jumala tundmises, vaid, ehkki elades suures rumaluse sõjas, nad nimetasid niisugust kurja tegu rahuks. Sest kas lapsetapu ohvritega või varjatud salategudega või pööraste, võõrastavate prassimistega pidutsedes, nad ei hoia puhtana elu ega abielu: üks hävitab teise salakava­lalt või valmistab talle abielurikkumisega valu. Kõike üheskoos valitseb aga verevalamine ja mõrv, vargus ja pettus, hukatus, uskmatus, mäss, valevandumine, headuse mahakarjumine, tänu unustamine, hingede rüvetamine, loomuvastane suguelu, abielude korratus, hooratöö ja ohjeldamatus. Sest nimeta ebajumalate teenistus on kõige kurja algus ja põhjus ja lõpp” (Trk 14:22–27).