Seal hukkuvad venelased, te peate neid kaitsma

Ajakirjanduslik uurimus Murmanski kandi VF kontraktikute saatmisest Ukraina suunas.
 http://www.gazeta.ru/politics/2015/02/11_a_6408545.shtml
Lepingulised sõdurid ühest VF sõjaväeosast sattusid konflikti juhtkonnaga, oletades, et neid võidakse saata Ukraina territooriumile. Venemaa Föderatsiooni presidendi juures asuva kodanikuühiskonna arengu ja inimõiguste nõukogu (edaspidi - SPTš) saatis päringu Kaitseministeeriumisse. Gazeta.Ru viis läbi uurimise ning selgitas välja väeosa numbri, võttis ühendust konflikti mõlema osapoolega ja sai zampoliidi esinemise salvestuse, millel ta motiveeris lepingulisi sõitmaks Donbassi. Zampoliit kinnitab salvestuse ehtsust, kuid kinnitab, et temast saadi valesti aru.
СПЧ liige Sergei Krivenko saatis VF Kaitseministeeriumisse järelepärimise ministri asetäitja Nikolai Pankovi nimele nõudmisega kontrollida informatsiooni selle kohta, et Murmanski oblasti lepingulisi justkui hoiatati võimalikust lahinguülesannete täitmisest Ukraina territooriumil.
Lepingulised 536-й отдельной береговой ракетно-артиллерийской бригады воинской части 10544 (kuidas iganes see eesti keeles täpselt kõlab?), paiknedes Murmanski oblastis, sattusid konflikti oma juhtkonnaga, saades teada võimalikust lähetusest Ukrainasse.
„Sõjaväelaste sõnade kohaselt räägiti neile lahinguülesannetest, mis on seotud piiriületusega. Kui nad küsisid põhjuste kohta, öeldi neile: „Kodumaad on vaja armastada, seal hukkuvad venelased, te peate neid kaitsma“, jutustab Gazeta.Ru-le SPTš-i liige Sergei Krivenko, olles hiljuti naasnud Murmanski komandeeringust.
Inimõiguste kaitsja sõnul ei ole sellised komandöri formuleeringud õiguslikuks aluseks VF vägede rakendamiseks piiri taga.
Gazeta.Ru-l õnnestus saada ühendust ühega sõjaväelastest, kes nõustus rääkima väljaandega, ise anonüümseks jäädes (Gazeta.Ru teab tema tõelist nime ja auastet).
Lepinguline sõjaväelane jutustas, et käesoleva aasta 28.jaanuaril kutsuti tema ja veel 58 sõjaväelast nõupidamisele juhtkonnaga. Seal sai teatavaks, et nad saadetakse sõjaväeossa Murmanski oblastisse Sputniku asulasse, kus paikneb 61. Eraldiseisev Kirkenesi Punalipuline Põhja Merejõudude Merejalaväe Brigaad (just selle väeosa tegemistest-toimetamistest saab lugeda I.Tomuski "Kuue kuuga tankistiks  ).
Vestluskaaslase sõnul teatati neile eesseisvast saatmisest Rostovisse ja vihjati järgnevale suunamisele Donbassi. Kõikidele asjaga mittenõustujatele pakuti võimalus kirjutada raport erruminemise kohta. Selliseid osutus olevat kaheksa inimest.
Juba Sputnikus läbisid sõjaväelased tõsise lahingulise ettevalmistuse, sealhulgas laskmise ja eritehnika väljaõppega. Gazeta.Ru vestluskaaslane rõhutab, et temal ja tema kaaslastel puudus vajalik vormiriietus: „ Meid saadeti sinna suvevormis, ilma talveriietuseta. Mõtlesime, et oleme seal vähe aega ja varsti saadetakse Rostovisse“. Osa sõjaväelastest haigestus selle tõttu.
Peale selle vahetati neil ära sõjaväelised erialad, käskkirju selle kohta neile ei näidatud.

31.jaanuaril saabus Sputnikusse seoses sõdurite rahulolematusega sõjaväeosa nr 10544 zampolit alampolkovnik Vjatšeslav Okanev. Ta kutsus sõdurid jutuajamisele, kus kordas lugu oma alluvate Ukrainasse saatmise hädavajalikkusest. Gazeta.Ru käsutuses on salvestus Okanevi jutuajamisest lepingulistega pikkusega 1 tund 12 minutit.
„Te kõik täidate praegu õppe-lahinguülesannet. ... Te olete saadetud komandeeringusse, te saabusite siia, Sputnikusse, õppe-lahinguülesannete täitmiseks. Kui tuleb käsk, võite te edasi sõita komandeeringusse õppuste teostamiseks tundmatusse kohta“.
Tema sõnul võib komandeering olla suvalises sõjaväeringkonnas: „Võib tekkida vajadus teie paiskamiseks Ukraina piirile, sellest ma teile juba rääkisin, siis võivad seal juba vahetult tekkida ka lahinguülesanded, ja siis te hakkate täitma lahingukäsku. Praegusel hetkel huvitab teid käsu mittetäitmine. On olemas Kriminaalkoodeks, Konstitutsioon ja Sõjaväemäärustik, mis seda määratlevad. Niisiis, täitke käsud“.
Lepingulised pärivad veel olmeküsimuste ja soojade riiete probleemi kohta. Okanev lubab lahendada kõik olmelised küsimused. Samuti ütleb ta korduvalt lepingulistele, et kui keegi neist ei taha käsku täita, siis las kirjutab lahkumisraporti ja katkestab lepingu.
„Meile pole veel keegi sõda kuulutanud, miks me peame sõdima mingisuguse maa eest“, on nördinud üks lepingulistest.
„Meile öeldi kohe, et me sõidame Ukrainasse sõtta“, ütleb teine sõjaväelane.
„Proovin veel kord selgitada“, vastatakse sõduritele. „Te sõidate õppustele tundmatusse piirkonda. Kus need õppused läbi viiakse – see on juba teine küsimus. Toimuvad need õppused Brjanskis, Voroneži oblastis, Rostovi oblastis, võite jääda sinna. Ma ei välista, et on võimalus Donetski ja Luganski oblasti territooriumile minekuks seal vahetu abi osutamiseks.
Jah, sõda keegi kellelegi ametlikult ei ole kuulutanud. Aga me peame aitama kõikide arusaamade kohaselt - inimliku, eetilise, sõjalise jne. Miks peame just nii? Sest te peate aru saama, et kui Ukraina lämmatab ära Donetski ja Luganski oblastid, siis legaliseeritakse kõik kuriteod, mis olid sooritatud Donetski ja Luganski oblastite territooriumidel nende lurjuste poolt. Seadustatakse kõik kuriteod, mida nad sooritasid; kas sa võid vaadata silma neile lastele, vanuritele, naistele ja öelda „jah, ma ei sõitnud teid kaitsma, sest mul on ükskõik, et teid tapeti, vägistati, rööviti, purustati teie kodud“.“
Lepinguliste küsimusele, aga kui nendega midagi juhtub, kes „vaatab silma sisse meie naistele ja lastele“ , vastab zampolit järgmist:
„Kui te ei taha kaitsta, kui nad suruvad maha Luganski ja Donetski... nad kasutasid praegu ära 20 aastat Venemaa lõhkumist ja tulid võimule. Edasine olukord viib selleni, et nad tulevad Stavropoli, Krasnodari kraisse, Rostovisse, Brjanskisse jne, kui te praegu ei lähe sinna ja ei kaitse inimesi seal, siis te ei suuda kaitsta inimesi siin,“ jätkab Okanev.
„Eelmisel korral ma ületasin õppustel piiri,“ räägib üks osalejatest. „Ma ei hakka ka teist korda keelduma. Kuid küsimus: kui minuga midagi juhtub, kas omaksed saavad kompensatsiooni või mitte? Ja eelmise komandeeringu eest pole makstud. Meid koos meie brigaadiga saadeti siia. Ma olin staabis eelmise merejalaväe pataljoni komandöri juures, meid pole nimekirjades, ma ei saa käsust väljavõtet komandeeringutasu makseks.“
„Jah, teil on õigus, ametlikult pole sõda kuulutatud, seal võib surma saada, jääda vigaseks, seadusandlikku baasi selles küsimuses meil sisuliselt pole,“ vastas zampolit ja läks üle geopoliitilisele faktorile. „Kuid te saate kõik suurepäraselt aru, et te pole seal üksi... Kui midagi juhtub, kinnitan ma teile, et teid ei unustata, omastele makstakse,“ („ei maksta“ - rahulolematute häälte koor). „Kuid ülalpool pole rumalad inimesed, praegu nad arvatavasti töötavad selle küsimuse kallal, et raha maksta. Edasi arendada seadusandlikku baasi selle kohta, et võtta vastu staatus sõjategevuses osaleja kohta, sotsiaalsed väljamaksed, rahalised, meditsiiniline teenindus.“
Võtab sõna järgmine sõjaväelane, keegi madrus Muravjov:
„Kui me siia jõudsime, ütles Sandžapov (väeosa komandöri asetäitja) , et me sõidame Rostovi oblastisse. Mina tulin piiri kaitsma, kordonisse, et mitte lasta üle igasuguseid lurjuseid, selja taga on ema, isa, kõik on arusaadav. Kuid Ukrainasse – nagu näha, olin naiivne, seda, et me läheme üle Ukraina piiri, saime teada siin, usaldusväärse informatsiooni. Ma ei öelnud, et alampolkovnik Sandžapov meid eksitas, võib olla, et ta kogemata eksis, kuigi suurepäraselt kõike teadis. Kuid kõik tehti nii, et seada meid fakti ette. ... Mulle on enne Sputnikust lahkumist vaja garantiid, et ma ei hakka piiri ületama, jään piirile, piiri valvama. Kes mulle annab sellise garantii?“
„Ma ei anna sulle sellist garantiid,“ vastab zampolit.
„Lubage selline küsimus,“ alustab teine lepinguline. „Eile-üleeile suhtlesin poistega, kes seal olid. Keegi ei sundinud neid piiri ületama. Anti lihtsalt käsk minna välja, kaasa neli salve, granaadid. „Läksime,“ räägivad, „sõidame-sõidame, tulevahetuse jäljed, pärast Kamazid. Väljusime sigarette küsima. Kus me asume, kus on Venemaa, kus? Vat nii, öeldakse, Lugansk on ümber nurga, siin on tee lennuväljale. Me olime šokis, et juba oleme seal. Mitte keegi ei hoiatanud. Kui me oleksime seal edasi läinud ja saanud Gradi tinavihma, oleks olnud lihtsalt hirmus.“
Salvestuse lõpus teeb zampolit ettepaneku mitte levitada informatsiooni väeosast väljaspool. Okanev tunnistab, et on tekkinud küsimused ja lubab need otsustada koos komandöri asetäitja Sandžapoviga.
Gazeta.Ru sai ühendust väeosa komandöri Juri Rjazantseviga, kelle peale lepingulised kaebasid. Tema teatas, et mitte kedagi Ukrainasse saata ei kavatsenud, lihtsalt ohvitserid komandeeriti kuuks ajaks merejalaväe 61. brigaadi, mille baasis moodustatakse taktikaline grupp.
„Praegu käib lepinguliste väljavalimine, kuid et grupp oleks tegutsemisvõimeline, komandeeriti sinna kuuks ajaks 40 lepingulist sõjaväelast. Lähemal ajal nendel lõpeb komandeering ja nad pöörduvad tagasi. Ukrainasse saatmise kohta nii mina kui ka zampolit viisime läbi vestlused – mitte kuhugi te ei sõida, mitte mingisse Rostovi oblastisse, seda enam Ukrainasse. Kuid hirmul on suured silmad, keegi segab seal vett, keegi räägib kuulujutte, „naised saunas rääkisid,“ selgitas Rjazantsev.

Samuti õnnestus Gazeta.Ru-l saada ühendust väeosa zampoliidi Okaneviga. Küsimusele, kas toimus selline esinemine lepinguliste ees, vastas ta järgmist:
„Võimalik. Pigem ma rääkisin seda selles mõttes, et praegu Donetski ja Luganski oblastid formeerisid enda omakaitse jõud, mis nagu kaitseks meid. Sest kui nemad ei kaitse meid, meie aga ei osuta neile abi humanitaarkonvoide näol... sest ukrainlased teatasid ametlikult, et plaanivad pidada paraadi Sevastoopolis. Et nad kuu aja jooksul organiseerivad pealetungi Tšetšeenia suunal, aga seal on juba ka Rostovi oblast, Stavropol, Krasnodar, Brjanski oblast. Sisuliselt seisavad inimesed Donetski ja Luganski kaitsel, kaitsevad meie oblasteid, maid ja rajoone.
Kuid ma rääkisin teoreetiliselt,“ jätkab zampolit, „me oleme sõjaväelased, me peame olema valmis ükskõik mis ajahetkel täitma püstitatud ülesannet. Me maksame raha, me õpime ja oleme valmis kasutama relvi ettekirjutuse järgi, kuid vastavuses korraldustega. Ma olen kaugel mõttest, et kõrgem ülemjuhataja võtaks vastu otsuse Konstitutsiooni rikkudes. See, et nad kujutavad ette, et me kutsusime üles sinna sõitma, see on kontekstist välja rebimine. Mina loomulikult ei võinud rääkida, et nad oleksid võtnud puhkuse ja koos minuga sõitnuksid Donetskisse või Luganskisse.“

Pärast zampolit Okanevi visiiti sõdurite juurde lubati neil puhkepäevadel pöörduda tagasi koju, et võtta talvine vormiriietus. Pärast seda saabusid nad taas Sputnikusse ja praegu, ühe sõjaväelase abikaasa sõnul, asuvad kasarmus faktiliselt luku taga. Vaatamata sellele, et ta mees on haige, ei anta tema sõnul talle võimalust koju pääseda, kuigi seaduse järgi on tal selleks õigus.
Naine, toetudes mehe sõnadele, kinnitab, et väeosast nr 10544 saadetakse Sputnikusse juba mitmendat gruppi lepingulisi. Iga kord korratakse argumente vallandamise kohta. „Neid, kes keelduvad erru minemast, üritatakse ära koristada atesteerimise kaudu,“ väidab sõjaväelase sõbranna.
Gazeta.Ru andmetel võivad sarnased manöövrid toimuda ka teistes Murmanski oblastis dislotseeruvates väeosades.
Murmanski inimõiguslane Irina Paikatšjova kinnitab, et möödunud aastal toimus oblastis sarnane intsident. Endisele ajateenijale tehti tema sõnade järgi ettepanek sõlmida leping edasise teenistuse kohta koos võimaliku „komandeeringuga“ Ukrainasse. Selle eest lubati igasuguseid hüvesid – alates krediidist kuni järjekorravälise puhkuseni koos järgneva võimaliku üleviimisega „rahulikumasse“ väeossa.

Kaitseministeeriumi juhtkond eitab kategooriliselt igasuguseid süüdistusi osalemisest Ukraina konfliktis. Kaitseministeeriumi riigisekretär Nikolai Pankov avaldas Gazeta.Ru-le, et see pole esimene katse süüdistada VF sõjaväelasi saatmises sõdureid ja ohvitsere Ukrainasse. Tema sõnade järgi osutub hoolikamal analüüsil informatsioon iga kord valeks.
„Taolised avaldused om juba olnud, ma tegelesin nendega kogu suve, mitte ükski fakt ei leidnud kinnitust ja SPTš-s teatakse sellest. Praegu samuti loomulikult kõike kontrollime hoolikalt, kuid võin kinnitada, et Ukrainasse me pole mitte kedagi saatnud, ei saada ega hakka saatma,“ ütles Pankov.
Duuma kaitsekomitee liige Viktor Zavarzin arvab, et inimõiguslaste tegevust, kes on teatanud taolistest situatsioonidest, ei saa võtta tõsiselt, kuna see on katse kasutada kujunenud olukorda kellegi huvides.
„Ma ei kasutaks väljendit „viies kolonn“, kuid keegi kasutab seda oma huvides, keegi maksab peale, keegi teenib selles olukorras mingeid rahasid. Pole mingeid fakte. Noh, näidake käsku. See tühine kära peab lõppema. Me peame aktiivselt selle vastu tegutsema,“ teatab Zavarzin.
„Ma olen olukorraga kursis ja tean sada protsenti, et mitte keegi ametlikult mitte kedagi kuhugi ei saada, mitte kusagil ei seata rivvi, mitte kedagi ei kästa,“ jätkab Riigiduuma saadik. „On seisukoht, et kui inimene on vabastatud töölt või asub puhkusel, on tal õigus sõita kuhu tahes. Selliseid fakte on, et ohvitserid ja sõdurid sõidavad sinna ja osalevad. Ja selliseid fakte me ei varja.“

DNR-i mittehumanitaarabi koordinaator Aleksandr Žutškovski, kelle kaudu saabusid Donbassi „puhkusele“ sõja ajal tuhanded vabatahtlikud, selgitas Gazeta.Ru-le, et Donbassis peetakse „voentorgi“ (vahel ka „põhjatuule“) all silmas lepingulisi, kes saabuvad Donbassi organiseeritult, kuid vabatahtlikult:
„Reeglina saabuvad vene sõdurid ja ohvitserid Donbassi hea meelega, kuna on ideeliselt motiveeritud ja tahavad rakendada oma teadmiseid ja oskusi, aga mitte piinelda kasarmus,“ mõlgutab vatnik mõtteid.
Oma Facebooki lehel oletas Žutškovski, et intsidendid ajateenijatega, keda justkui sunnitaks alla kirjutama lepingut või lepingulistega, keda survestatakse kirjutama lahkumisavaldust, on seotud „kohalike liialdustega“.
„Ütleme, et keskusest laekus korraldus eraldada lähetuseks nii ja nii palju puhkajaid, aga regioonis nii palju vabatahtlikke ei leidunud; kohalikud staabimehed tahtsid kannuseid teenida ning plaani täitmiseks avaldati mõnedele ajateenijatele survet, ajakirjanikud nuhkisid selle välja ja läks lahti... Iseenesest, vene armees tegeletakse selle samaga, millega ka meie konflikti algusest saadik – lihtsalt aidatakse soovijatel organiseeritult jõuda rindele. Erinevused meie vabatahtlikest on selles, et puhkajatel on kaasa pakitud kõik hädavajalik töötamiseks „täie rauaga“.
Lepinguline sõjaväelane väeosast nr 10544, kes jutustas Gazeta.Ru-le probleemist väeosas, palub mitte tõlgendada oma tegevust kui argust: „Ma pole ninamees, kodumaad ma ei reetnud, siin on poisid, kes annavad oma elu kodumaa eest. Tuleb käsk kõrgemalt ülemjuhatajalt – siis lähevad kõik“, võtab sõjaväelane kindlalt vestluse kokku.