President pani inimesed usu üle vaidlema. See on hea. Tõstis usu orbiidile. Viskas meediasse rasvase kondi, igasugu arvajad ja kommenteerijad said tükiks ajaks jälle tulise teema. Isegi poliitiline seltskond arutab nüüd omavahel vihaselt usuteemat. Mitte ainult seda, kas president peaks või ei peaks usuriitustes osalema, vaid, nagu ka usuõpetuse puhul, usu üle üldse.
Kas ta tegi seda teadlikult või teadmatult?
Kahtlemata oli see aus ja julge otsus. Ta andis sellega teada, kes ta on, ja mida tähendab meie “uus normaalsus”. Mingis mõttes viskas ta rahvale “kinda”. Kas isekusest, mõtlematusest, või oli see taotluslik, ehk oli see koguni Brüsselist antud käsk või soovitus?
Igatahes võitis president selle otsusega kõigi kirikuvastaste südamed. Asi seegi. Valis poole. Peaminister reageeris sellele ning valis endale teise poole, ja võitis kiriku kaitsjate südamed. Päris lõbus. Kas läheb kakluseks?
Põhjalikumalt saab lugeda
http://objektiiv.ee/kolumn-valja-rohtukasvanud-tiigist/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar