Tallinlane Taavi Hollman (47) räägib, mismoodi ootamatult avaldunud haigus pani kogu nende pere senist elustiili muutma ning kuidas selle kõige tulemusel nende pealinnas asuvasse majapidamisse kitsed kolisid.
Räägin oma loo hea meelega. Arvan, et seda võib olla paljudel huvitav lugeda ja ehk on see kellelegi toeks või abiks. Tegelikult olen päris kindel, et nii ongi.
Kasvasin kristlikus peres – nõukogude ajal tähendas see, et pidid juba lapse ja noorena suutma vastuvoolu ujuda ning enda eest seista. Ning leppima sellega, et põhimõtted lähevad midagi maksma – võid olla tubli ja näidata häid tulemusi, aga Ida-Saksamaale preemiareisile sõita ei lubata, sest ei kuulu komsomoli.
Nii et ühest küljest teed kõik oma südametunnistuse järgi ja justkui hästi, väärid seetõttu isegi auhinda, aga jääd sellest ilma just nendesamade põhimõtete tõttu, mis selleni viisid...
Kui ma polnud tookord reisile saamiseks nõus kompromissi tegema ja komsomoli astuma, ütles keegi: “Taavi, sa oled oma tuleviku tuksi keeranud. Sa ei saa kogu elu välismaale sõita.”
Aga Eesti sai iseseisvaks ja avanesid hoopis teised uksed, juba 1990. aastal sain võimaluse Ameerikasse minna. Olen kogenud, et kui jääda endale tõeliste ja jäävate väärtuste osas kindlaks, võib elu teha selliseid haake, mis algsed miinused plussideks muudavad.
Ma abiellusin praeguse aja kohta suhteliselt noorelt, ja kui sain 34aastaseks, oli meie peres juba kolm last. Sel aastal jäin ma haigeks. Seda üldse mitte raskelt, vaid kuidagi ... ebameeldivalt, tülikalt. Et päris voodis ei ole, aga end hästi ka ei tunne. Algul oli nagu mingi viirus, aga antibiootikumid ei aidanud ja väike palavik, paar kraadi üle 37, ei kadunud kuidagi.
Mis noorel mehel viga on?
Perearst saatis mu röntgenisse, see oli korras. Saadeti tuberkuloosipolikliinikusse – nemad seal kahtlesid, et mine tea, mis võib olla, kuid soovitasid kodus igaks juhuks lapsi mitte sülle võtta ja kallistada. Et äkki on tuberkuloos. Andsin hulga proove, käisin lausa metsas rögaproove välja köhimas.
Seal tuberkuloosipolikliinikus oli üks vana arst, vaatas siit ja sealt, ütles, et näha pole midagi, aga et kuidagi imelik on. Ta ütles tegelikult nii: “Mina olen vana ja lähen varsti pensionile, mul pole midagi kaotada, aga ma tahan teada, mis noorel mehel viga on! Teeme nii palju proove kui vaja.” Ja saatis mu kompuuteruuringule. Kui sealt vastus tuli, ütles arst, et nüüd on pilt veel segasem ... ja et nüüd tuleks ikkagi onkoloogiahaiglas proovid anda.
Kui ma selle teatega koju läksin, oli see abikaasale suur šokk. See on ju vähilugude tavaline algus...
Kogu protsess algas varakevadel, nüüd oli juba juuni. Onkoloogiasse ei saanud kuidagi löögile. Kui helistasin, küsiti, et kes teile ütles, et nüüd tuleb helistada, helistage uuesti pärast puhkusi. Jälle tuli abiks seesama vana arst, kes ütles, et püüan sind esimesel võimalusel haiglasse saada. Nii juhtuski. Helistati reedel, et olgu ma esmaspäevaks sees.
Nii saingi juuli keskel haiglasse. See oli lastele raske, ei osanud ju keegi seletada ka, mis isal üldse viga võiks olla. Lapsed olid siis 4, 7 ja 9. Neil läksid silmad märjaks, kui mind haiglariietega nägid. Keegi neist küsis: “Issi, kas sa sured nüüd ära?” Ma ütlesin, et loodan, et mitte!
Aga kui nad lahkusid, siis tekkis mul endal see küsimus. Et mis siis kui...? See oli mu elus laiemalt niisugune aeg, kus tundsin, et tahan midagi teha, endast märgi maha jätta, midagi ette võtta, et mul on selleks energiat ja soovi. Ja nüüd äkki selline asi. Ja mida sa enam teed, kui tervist ei ole?
Mõtlesin sügavalt elu üle järele. Et kui ongi nüüd päevade hulk täis... Mis abikaasast saab? Ja lastest?
Vastuski ei aita edasi
Selleks ajaks oli üsna selge, et turbekuloosi mul ilmselt pole. Täpse diagnoosi saamiseks tuli teha operatsioon ja võtta kopsubiopsia.
Operatsioonieelne aeg oli kõige raskem, teadmatus ja kõik see haiglavärk, ikka ju arutad omaette, kuidas läheb ja kas narkoos mõjub ja ... ja mida nad leida võivad... Ja mis siis edasi saab. Inimene ei mõtle ju kuigi sageli, et äkki tuleb just nüüd astuda üle igaviku piiri ja kas ta selleks valmis on.
Operatsioon läks ladusalt, sain haiglast välja ning nädala pärast läksin vastuse järele. Võitlesin seal haigla koridoris igasugu mõtetega, kui üks õde astus minu juurde ja ütles: “Aa, kas teie olete see vähidiagnoosiga...?”
See lõi korraks päris pahviks. Et kas nii ongi?
Kui kabinetti sain, siis arst ütles, et mul on kopsu lümfi sarkoidoos. Ta seletas, et see on lihtsalt öeldes nagu kopsurooste, mis seestpoolt kopsu sööb. “Te olete noor mees,” ütles ta. “Usun, et saame korda.”
Mulle kirjutati hormoonravim ja see oli kõik kokku suur pingelangus. Hakkasime naisega asja uurima ja vaatasime, et päris vähidiagnoos see ikkagi ei ole. Tuttavad rääkisid muidugi päris vastukäivaid asju, kes mida. Hoiatati ka, et ravim võib põhjustada mitmeid kõrvaltoimeid, näiteks nägu võib paiste minna, kaalu tulla juurde, jõu ära võtta. Keegi ka ei tea, millest see haigus täpselt tekib, ja nii oli meil küsimus: kuidas edasi?
Abikaasal tuli meelde vana lugu, mida tema vanaema rääkis lapsest, kellel olid nõrgad kopsud ja arvati, et kaua ta ei ela. Lapsele hakati andma kitsepiima ja mõne aastaga oli ta sama terve või tervemgi kui teised lapsed.
“Taavi,” ütles abikaasa, “nüüd tuleb teha kõik selleks, et sa terveks saaksid. Püüame leida kuskilt kitsepiima.”
See esimene klaas looduslikku ravimit ehk siis kitsepiima polnud küll suurem asi. Surusin nina näppudega kinni ja kallasin piima endale sisse.
Mina olin sellega päri, tahtsin ju terveks saada ja ma kuidagi kohe uskusin, et see võib aidata. Mõtlesin, et Jumalat ma usaldan, ise palvetan ja kirikus palvetatakse minu eest, arste ka usaldan, ravimeid võtan, ja kui loodusel on midagi, mis mind aidata saab, siis võtan selle tänuga vastu. Aga aasta oli 2003. Kitsi ei peetud üldse nii palju kui praegu, teadsime ainult, et kuskil Tallinnast Pärnu poole kellelgi need on, olime tee ääres silti näinud.
Linnatüdruk võtab kitsed
Mu abikaasa on alati olnud huvitatud ravimtaimedest ning veendunud, et loodusesse on pandud tervist ja jõudu, mis võib inimest aidata. Olen sellega täiesti nõus.
Aga see esimene klaas looduslikku ravimit ehk siis kitsepiima polnud küll suurem asi. Surusin nina näppudega kinni ja kallasin piima endale sisse. Mulle ei meeldinud lõhn ega maitse, suutsin seda juua nii, nagu võetakse ebameeldivat arsti- rohtu.
Hind oli ka üsna krõbe, liiter maksis tookord 25–30 krooni, lisaks veel pikk sõit piima järele. Ilmselgelt igapäevaseks tarbimiseks see ei sobinud.
Naine ütles, et ta on küll Lasnamäe tüdruk, aga kuna me nüüd elame oma majas, siis ehk oleks targem ülepea endale kitsed võtta. See oli päris julge samm, sest ma olen kasvanud küll maa ja linna piiril, aga pigem ikka linnapoiss. Loomapidamisest ei teadnud me kumbki suurt midagi, aga nii tundus otstarbekas ja hakkasime agaralt peale. Septembri keskel võtsimegi ühe kitse koos tallega, maksma läksid loomad 500 krooni.
Algelised ja üsna rumalad loomapidajad, nagu me olime, ei tulnud selle peale, et heinapakke osta. Helistasin hoopis maal elavale sõbrale, kes niitis suvest kasvanud heina maha ja lubas lahkelt meil tulla seda endale varuma. Vastu sügist septembri algul siis tegime perega heina... Möödasõitjatel võis see küll tore pilt olla, et mingid hullud teevad septembris heina, aga saime heina ikkagi kokku, kuivatatud ja koju ka.
Vana pesuköögi kohandasime kitsedele eluasemeks ning üsna suurte kahtluste ja kõhklustega hakkasime peale. Meie oma kodune kitsepiim oli õnneks tunduvalt parema maitsega, me ei teadnud ju algul arvata, et nii palju sõltub toidust ja sellest, kui puhtalt kitsi peetakse ja lüpstakse.
Kord läksin Tallinna Keskturule ja nägin, kuidas üks müüja kapsastel välimisi lehti ära kisub.
“Mis te nendega teete?” küsisin. Tema vastas, et ei midagi, ära viskab. Leppisime kokku, et võin kord nädalas tulla ja kogunenud kapsalehed ära viia.
Kitsedele meeldis see tohutult, nad sõid neid hea meelega. Niimoodi tasapisi õppisime loomapidamist selle käigus.
Sööme end haigeks
Kitsepiim oligi meil sellest peale laual, see oli üsna suur majanduslik võit. Kui hakkasime uurima, kui kasulik kitsepiim on ja kui palju head see teeb, tundus isegi, et mu haigus oli kogu perele kasuks – lisaks tervislikule ja vitamiinirohkele kitsepiima joomisele muutsime kõik toitumist ja eluviise tervislikumaks.
Olen kindel, et paljud haigused me sööme ja hingame endale sisse.
Jah, minu eluviis on olnud alati küll mu usulise tausta tõttu alkoholi- ja tubakavaba, kuid siiski on võimalik teha veel tervislikumaid valikuid. Näiteks pesta nõusid või pesu, üldse hoolitseda kodu eest, kasutamata selleks tugevaid kemikaale, mis on küll tõhus, kuid just seetõttu jääb pikalt elamisse või toidunõudele püsima. Ja meie organismi ka.
Keskkonnal on meile suurem mõju, kui oskame arvata, ent kõigile küsimustele ei saa me nagunii kunagi vastuseid. Ma ei saa kunagi teada, miks minu kopsust selline asi leiti.
Kui teistega midagi sellist juhtub, siis tuleb ikka vahel pähe mõte, et see võis olla mingi asja tulemus, isegi karistus... Ennast ei tihka ju nii arvustada, ei taha öelda, et just mina olen see hea või et just mina olen see, keda elu peab niimoodi kantseldama.
Aga ma arvan, et haigusi põhjustavad paljus meie teadmatusest tulenevad valikud. Ja ma olen mõelnud, et ehk mul oli sellel hetkel sellist raputust vaja, mõistmaks, et kõik mu elus ei sõltu minust. Ma olen püüdnud sellest õppida ja võtta seda nagu suunanäitamist. Paljude teistega võrreldes läks mul ju väga hästi, sest haigusele saadi jälile algfaasis. Kord, kui läksin kontrolli ajal, mil mu enda arst oli puhkusel, võttis mind vastu teine doktor. Ta luges minu haiguslugu ja oli väga üllatunud, et mu haigus nii avastati.
“Kuidas see algas, kas teie jalad läksid paiste?” küsis ta, ja kuuldes, et ei, imestas pikalt, et ilma eriliste sümptomiteta õnnestus diagnoos panna.
Arstid ei teinud kitsepiimast erilist numbrit, ütlesid lihtsalt, et ja-jaa, sa võid seda juua küll, paha ei tee. Mulle aga tundus, et teeb head.
Kaks aastat pärast mu diagnoosi saamist sündis meile veel kaks last, ja siis tegime mõneks ajaks kitsepidamisele vahe sisse, abikaasal oli viie lapsega tegemist niigi palju. Kui aga lapsed kasvasid, langetasime ühiselt otsuse kitsed tagasi tuua.
Heast pole mõtet loobuda
Ma tundsin kitsepiima juues, et mu vastupanuvõime haigustele kasvas. Kui viirus tahtiski tulla, siis tajusin, et organismis midagi võitleb sellega ja tavaliselt hommikuks olin terve. Ka laste allergiate puhul oli see leevendav.
Muidugi, kitsepidamine teeb elu pisut keeruliseks. Nad on oma loomult isepäised tegelased, mõned võivad olla üsna kiuslikud, samuti nad vajavad igapäevast hoolt, aga asi on seda vaeva väärt.
Suviti, kui käime minu isa lapsepõlvekodus Hiiumaal, võtame kitsed sinna kuuks ajaks perepuhkusele kaasa. Kitsedel pole kinnises kärus sõitmise vastu midagi, suvitada meeldib neile samuti. Nüüd võtame kaasa ka kanad, kes kitsedele juurde tulid, kui saime teada, et munarebud saadakse tööstustes kollaseks spetsiaalse söödaga.
Mind üllatab, kui kergelt vahel inimesed kaotavad lootuse ja löövad enda suhtes käega ka siis, kui tegelikult ei ole kõik veel kadunud.
Meie kitsed on kõik PRIAs arvel. Maja, kus elame, on vana talukoht Pirital ja päris lähedal võõraid naabreid ei ela, et kitsed kedagi segaks.
Lootusetuse lõksust välja
Algul pidin igal aastal kontrollis käima, kuni arst ütles, et haigus on taandunud. Nüüd käin kontrollis üle kahe aasta. Midagi leitud ei ole, olen ammu täiesti taastunud, kopsumaht on normis, mingeid piiranguid pole. Kas see jääb nii? Ma loodan seda.
Sarkoidoos on haigus, millest tullakse välja ja mida ravitakse, aga mis võib tagasi tulla ja millel võib olla ebameeldivaid komplikatsioone. Mõnel kaob jõud, teisel lisandub ravi tõttu kaal, kolmandal muud hädad. Mõistan riske ja tajun palju selgemalt, et elu on kallis ja seda peab hoidma.
Mind üllatab, kui kergelt vahel inimesed kaotavad lootuse ja löövad enda suhtes käega ka siis, kui tegelikult ei ole kõik veel kadunud.
Vahel, kui soovitan inimestel pöörduda Jumala poole, siis nad ütlevad, et on juba proovinud palvetada ja see ei aidanud. Ma ei arvagi, et usk toimiks nagu mingisugune automaat, et paned aga soovi sisse ja saad vastuse. Ent öelda “Jumal, kui sa oled olemas, siis palun ilmuta end mulle”, on ikkagi parem, kui et jääda istuma ja surma ootama, sest muuks pole jaksu või tahet. Usk annab jõudu mõelda raamist välja ja just selles võib olla vajalik abi.
Ma ei suuda ka uskuda, et meie elu lühidad aastakümned saavad läbi ja sellega ongi kõik, elul peab olema suurem eesmärk. Milline see on, võib igaüks ise mõelda, aga praegu, mil kõik tahavad oma võimalusi parimal moel kasutada ja maksimaalselt investeerida, et kindlustada materiaalne heaolu, pole paha investeerida ka vaimsetesse väärtustesse. Elus võib ette tulla asju, kus raha on jõuetu, ja siis on hea, kui on veel midagi, pigem kedagi, kellele toetuda.
Olen veendunud, et mind on aidanud palved, loodusse pandud tervendav jõud, minu puhul kitsepiim, ning ravimid.
, pole paha investeerida ka vaimsetesse väärtustesse. Elus võib ette tulla asju, kus raha on jõuetu, ja siis on hea, kui on veel midagi, pigem kedagi, kellele toetuda.
Olen veendunud, et mind on aidanud palved, loodusse pandud tervendav jõud, minu puhul kitsepiim, ning ravimid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar