21.06.1940

Pühapäeval 21.juunil möödub 80 aastat kommunistide võimuhaaramisest Eestis. Toona Riikliku Propaganda Talituse abijuhatajana töötanud jurist Kaul Kadak sai ametist lahti, kuid erinevalt teistest eestiaegsetest riigiametnikest maksti talle selle eest ka seaduses ettenähtud tasu. Kuidas see juhtus ja milline oli 21. juuni 1940 Toompeal, sellest kirjutab Kaul Kadak nõnda:
***
Nõndanimetatud juunipöörde hommik oli kaunis nagu Tallinna suviharjaline hommik harilikult on. Talituse üldala ruumid asusid Riigikogu hoones ja seal oli vaikne. Siis helises laual telefon ja traadi teises otsas oli keegi, kes ennast ei esitlenud. Kõneleja hääl oli kare ja toon toores. Segasest jutust sain niipalju aru, et kogenematu telefoni tarvitaja käsutab Talituse valjuhääldaja sisseseade Vabadusväljakule. Vastasin samas toonis ja silumata sõnadega, et tundmatud isikud pole mulle mingiks korralduse tegijaks ja sõitku põrgusse. Informeerisin ministrit vahejuhtumuist ja kui siis varsti oli samas asjas helistatud H. Oidermaale, oli ta andnud oma nõusoleku ning meie autojuht sõitis oma kaadervärgiga alla Vabadusväljakule nn. riigipöördele andma tehnilist abi. Kas Talituse sisseseadet kasutati või oli seal käigus juba mingi venelaste värk, on jäänud mulle teadmatuks.
Jätsin tekkinud olukorras jooksva töö jalamaid sinna paika ning ruttasin alla Vabadusväljakule vaatama, mis lahti. Kohtasin seal oma bridžimängukaaslast advokaat A. Terrast ja koos jälgisime väljakul toimuva käiku. Vene tanke seisis Vabadusväljaku veerel ning väljaku Jaani kiriku poolsel äärel oli üks suur vene veoauto, mille platvormilt kostis vaheldumisi vene- ja eestikeelset kisa, mille sisust ei saanud suuremat selgust. Kuulajaid võis uudishimuliku tänavapublikuga kokku olla auto ümber ehk paarisaja ümber. Veoauto ümber sekeldajate näod ja välimus olid Tallinna tänavapildis võõrailmelised ning meenutasid oma riietuse ja käitumise poolest pigemini venemoelisi petserlasi või narvakaid. Sedamööda, kuidas jõuti Tallinna tehastest ähvarduse ja pettusega välja kihutada töölisi, kasvas väljakul rahva arv ning seks ajaks, kui asuti kokkuaetuid korraldama rongkäiku, võis kohal olla juba ehk paarituhande inimese ümber, kelledest tegelased teadsid, mis tuli teha, suuremal osal aga puudus üldse informatsioon, milleks oli Vabadusväljakule tuldud. Kommunistliku eliidi eestlasist nägupidi tuntud päristippe väljakul näha ei olnud, sekeldajaiks olid tundmatud teisejärgu suurused. Rongkäigu liikuma hakates ruttasin lühimat teed Toompeale, sest sinna läks mööda Kaarli puiesteed ka rongkäik. Toompea lossi sissekäigu väravad olid suletud ning läksin lossi vastas oleva vene kiriku trepile, kust avanes hea ülevaade kogu lossiesisele. Peagi saabus ka rongkäik. See oli väljavenitatult hõre ning sellest osavõtjad, vaatamata paremale või vasakule, kiirustasid kõndida nagu tükitööd.
Valge saali eelsele rõdule ilmus Peaminister J. Uluotsa üksik kuju. Miks üksi, ma ei tea; vähemalt adjutant pidanuks olema kaasas. Rongkäigu pea kõndis lossi eest läbi ja keeras siis alla Pikkjalale. Mindi vaikselt kui matuselised. Äkki aga hakkas kostma hääli ja elagu-hüüdeid. Rongkäigu rahvas asus lehvitama käsi ning tervitasid Peaministrit elava innukusega. Samas meeleolu levis mööda rongkäiku kui kulutuli. Korraga aga oli keegi kisakõri keset lossiväljakut ja asus röökima, kuidas häält ulatas: „Maha ja maha!“ Keegi kirikutrepil teadis nimegi. Olla Paul Keerdo. Peaministrile määratud tervitamine vaibus. Siis ilmus rongkäigu kõrvale üksainus vastudemonstrant, kes asus üksi võitlusse kogu rongkäiguga. Seisis möödakontajate kõrval ja sõrmed suus vilistas, et käis läbi luust ja lihast. Tundsin vilistajat. Oli minu kunagine õpilane Uniküla koolimajast Valgamaal ja nüüd noor jurist. Tema vilistas ega kartnud elus kuraditki. Siis alustas keegi kiriku trepikojas hümni ja hümni helide saatel lohises läbi rongkäigu lõpuosa.
Kiriku taga seisid Tallinna tuletõrje pritsid, millised oli igaks juhtumiks kohale korraldanud Siseminister A. Jürima. Rongkäiku saatsid vene tankid. Kolonel Kanepil aga olid suletud lossiväravate taha üles seadtud paar kuulipildujat ja neil oli tõsisem ilme kui veepritsidel.
Talituses lõpetasime asjaajamise lahtised otsad ning järgmisel päeval pidasime minister Hans Oidermaa lahkumise koosviibimise hotell Bristoli kehva laua ääres. Kutseliste kõnepidajate ordu ei pidanud ühtki kõnet. Nii oligi sobiv ja õige. Ometi olnuks tahtmine H. Oidermaale öelda, kui kõvasti meie kõik olime ta kätkenud oma südameisse.
Järgmisel päeval viibis Oidermaa Talituse ruumides lühikest aega. Avaldasin talle rahulolematust, et valitsus polnud rongkäiku ajanud laiali. Vaatamata vene tankidele.
„Liig suured jõud on mängus, meie jõud on väike – – –„
Nii ta ütles ja nii see paraku oli. Sõjaväge meil peeti, mehi õpetati, paraadipäeva kõnedes isegi kuraasitati, aga ajakohast relvastust polnud. Paljakäsi ei saanud hakata vastu.
Talituse ametkonda ei vallandatud kohe, küll aga saabus uusi ülemusi. Varese valitsuse Peaministri abist Hans Kruusist sai esimene uuekorraaegne ülemus. Kogus meie ametkonna kokku ning üritas kõnelda rahustavaid sõnu. Professor H. Kruus tuli Tartu akadeemilisest õhkkonnast ning teda oli senini tuntud omamoodi rahvusliku meelsusega mehena.
Parajal hetkel nelja silma all olles küsisin, kas Varese valitsusel on uues olukorras ka midagi öelda, või tulevad kõik käsud ja korraldused venelastelt ja partei potentaatidelt. Mõnegi nähtuse ütlesin osutavalt olukorrale, kus ka eestlasest kommunistil pole omal maal enam palju öelda.
„Te räägite asjust, milledest Te midagi ei tea. Kas teate, kui palju vaeva see meile maksis, enne kui saime eesti lipu Pika Hermanni torni,“ ütles.
„Teie ütlesite meile. Keda nende meie all tuleks mõelda?“
„Noh, mina ja Vares ja Unt ja – – –„
Paar päeva lehvis sini-must- valge tõepoolest Pika Hermanni tornis, siis kadus ja kustus lõplikult. „Röövleid omavahel (RO)“ ja muid kõndis lossi õuel. Eesti sõjaväe vahtkonda enam ei tulnud. Tornis tolknes uuesti sirbi ja vasaraga punane lipp.
Ühel hommikul tuli lossiõuel vastu Maks Unt, värske Siseminister.
Endise kibestunud M. Undi asemel säras loteriipileti võitnu naerunägu.
„Kuidas läheb?“küsisin.
„Hästi!“
Olid alles võimu manu pääsnute mesinädalad ega polnud kellelegi veel olnud aega asuda uurima, kas Maks Unt oli olnud Denikini armees allohvitseriks või mitte. Mõni soveti lakeidest rehkendas enda isegi eesti rahva saatuse seadjaks.
Neeme Ruus, endine Eesti Haridusliidu instruktor, kellega oli olnud vabaharidustöö-alaseid kokkupuuteid, tuli lossiesisel tühjal väljakul vastu. Ei näinud ega teretanud. Uus olukord oli keeranud nii mõnegi mehe senise voodripoole välja ja sealt paistis igasugust.
Meil oli Siseministeeriumi juhtivate ametnikega väike supiklubi, kust keskpäeval sai mõnusat kehakinnitust. Ühel päeval tekkis minu lõunalaua kaaslaseks venelane. Võis olla Siseministeeriumi politsei organid ülevõtnud NKVD mees. Kuldhambaid oli tõmmus näos ning üritas algatada kõnelust. Nõukogude Liidul olevat juba kuusteistkümmend vabariiki, teadis mulle teatavaks teha maailmatu uudise. Tegin oma vene keele oskuse nigelaks. Küsisin, kas govorite germanskit või anglistikit või frantsuskit. Ei mingisugust. Märja supikulbi asetas pärast tarvitamist puhtale valgele laudlinale ja praele lõi kahvli keskele ning vinnanud selle õhku, asus närima äärest. Teise silmaga põrnitses mind.
Ühel päeval olime Hans Kruusiga omaette ja esitasin talle järgmise küsimuse:
„Teie olete ajaloo professor ja minust märksa targem mees, aga minule on jäänud õpitud ja loetud ajaloo põhjal mulje, et vaatamata sellele, milline sotsiaalne kord ühel või teisel ajaloo perioodil kuskil maal on valitsenud, rahvustunnet ja rahvuslikku huvi ei ole ükski ühiskondlik kord suutnud hävitada. Kas Teie arvates Eesti liitmine Venemaa külge ei tähenda eesti rahvale kaotust?“
Kruus jäi vait ja pikka aega ei vastanud. Kaunis pikka aega. Kas tundsime me üksteist otsekohesemaks jutuks liiga pealiskaudselt ning seetõttu lihtsalt ettevaatusest, jäi ta mulle siira vastuse võlgu.
„Aga see tähendab ka suurt võitu,“ sõnas ta viimaks.
Lauses oli minu väite osaline omaksvõtt.
„Kuidas?“ küsisin.
„Kas Teie olete lugenud Stalini konstitutsiooni, kus rahvusküsimus on lahendatud geniaalse lihtsusega? Vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik. Mõtelge ikka kui geniaalselt.“
Selle verbositeeti kalduva seletuse peale ei olnud mõtet enam jätkata. Tõusin ja tulin ära.
Inimkonna areng ja ajalugu on kulgenud pikkade tiivalöökidega. Pikas aegade vahetuses on mõnikord oluline kahanenud väheoluliseks ja vastupidi. Aga nii kaua kui inimesed on kõnelenud eri keeli ning elanud oma maal, mida hellusega kutsutakse oma kodumaaks, on rahvusele põhjenev erinemine ja eraldumine olnud maailma rahvaste elu põhiliseks aluseks. Tänaseni pole rahvuslik tunne ja rahvuslikud erihuvid veel kuski kustunud. Ka mitte kommunistliku korra all olevais maades. Seepärast jääb Eesti Kommunistliku partei hoiak ja tegevus ühenduses Eesti Vabariigi liitmisega Venemaa külge eesti rahva ajaloos küll kõige häbiväärsemaks peatükiks. Isegi balti parunite poolt meie maa kulul tehtud äraandmiste ajaloos ei leidu samaväärset eesti rahva huvide hülgamist. Hiljem on eesti kommunistid hakanud nägema oma rahva hauakaevaja osa õiges valguses, aga paraku hilja.
Kaua Hans Kruus Talituses ei püsinud. Asemele tuli Johannes Lauristin. Koolinoorsooliikumise päevilt tuntud nägu Õhtukeskkoolist. Samast ajast mäletasin ka ta pikki aastaid vanglas viibinud abikaasat Olgat, sündinud Künnapuud.
J. Lauristin oli veidi tahumatu, aga resoluutse käitumisega õigeusklik kommunist. Varsti pärast Talitusse tulekut kutsus mu oma juurde ja teatas, et mul tuleb nüüd hakata minema. Vastasin, et leian lahkumise olevat loomuliku, aga sel puhul tuleb mulle maksta kolme kuu palk.
„On Teil aga mõtlemine. Tööd ei tee, aga raha tahate saada.“
„Käesoleval korral on minu isiklikul huvil vähe tähtsust. Kolme kuu palga näeb ette seadus.“
„Teie kuupalga juures tuleb seda siis üle tuhande krooni.“
„Tuleb küll.“
„Ei, seda ei saa. Ühe kuu palgast on küllalt.“
„Asi ei anna vaielda või kaubelda. Seaduse eeskirju meie muuta ei saa. Mul töötatöölisena raha vaja, millest elada või teate Teie mulle juhatada mingit tööd?“
„Võite ju hakata advokaadiks.“
„Kardan, et advokaadil nüüd palju tööd ja tuli ei saa olla. Tsiviilasju ei ole ja varastada pole uues olukorras ka enam mõtet.“
„Noh, siis tuleb Teil kannatada.“
„Mikspärast?“
„Seepärast, et meie oleme kannatanud.“
„See on loomulik, et Teie olete kannatanud. Teie olete poliitikamees, mina olen vaid riigiametnik. Miks peaksin mina kannatama?“
„Mis on Teie sotsiaalsed vaated?“, esitas ootamatu küsimuse.
„Kommunist ma ei ole ja kommunisti minust kunagi ei saa.“
„Siis ei poolda Teie Venemaaga ühinemist ka mitte?“
See tuli mulle põrutava uudisena ning kiiresti tuli vastus:
„Ma ei ole sellisest kavatsusest kuulnud ja kui seesugust asja kavatsetakse, siis olen kindlasti sellise väljavaate vastu.“
Lauristini kulm tõmbus kortsu ning juba kartsin, et võtab telefonitoru ja laseb mu ära koristada, aga seda siiski ei juhtunud. Selle asemel jätkas mürgises toonis:
„Teie võitlesite meie vastu juba koolipoisina.“
„Teie näite mäletama noori aegu paremini kui mina. Mina olen oma koolipõlve ammu unustanud. Kuidas jääb kolme kuu palgaga?“
Kolme kuu palga ümber kõnelesime edasi ja tagasi ning leppisime viigiga: pidin saama kahe kuu palga. Pool muna on parem kui tühi koor, mõtlesin oma vanaema elutarkust. Ma ei ole kuulnud, et kellelegi teisele aetist vabastatud ametnikul oleks makstud sellist seaduses ettenähtud tasu.