1998.a. potsatas Viru ÜJP ajateenija kaebus Tallinnas, Narva maanteel asuva, vägede peastaabi peainspektor major Einar Laigna tammepuust kirjutuslauale . Kirjas kaebas sõdur, et temale anti teenistuse esimesel päeval kasutatud Soome sõjaväe saapad. Need lagunesid täielikult juba pärast kahe kuu kandmist. Sõdur päris aru, et kas EV on nii vaene, et ei jõua normaalseid saapaid oma riigi kaitsjaile anda?
Sellepeale ilmus peainspektori tumeroheline „Chevy“ pataljoni pääslasse. Väga mehise olekuga vanemohvitser jättis oma nahksed kindad auto kindalaekasse ja täitis korrektselt kõik vajalikud nõuded, et pääseda inspekteeritavale territooriumile. Väeosa ylem võttis kõrge kylalise vastu juba teiselpool pääslat ja juhatas majori, nõuka-aegse ehitus-pati, kolmekordse kasarmu suurde õppeklassi. Nii algas kompaniide kaupa, inspektori tund. Vana kõnemehena oli major harjunud klassikalise rooma retoorikavõtetega – kõigepealt haarata auditoorium pihku mõne iseäraliku näite või mõtteteraga, seejärel kiita kuulajaid ja pärast seda asuda teemal, n.ö. sarvist kinni. Lõpetuseks teha vajalikud järelmid, kordamised ja kokkuvõtteks lahendused. Loengut alustaski isa Einar ekskursiga antiikse Sparta sõjameeste varustusest- ja hooldusest. Muuhulgas pööras lektor erilist tähelepanu saabaste korralikule määrimisele ja käitlemisele. Kaitseväes tuleb ära unustada individualism – siin on kõik kollektiivne, isegi saapad! Kiitis siis tublisid ajateenijaid, kes vastuvaidlematult teavad, mis on ryhma „sisemine side“ – kokkuhoidmine, koostöö omavahel- ja juhtkonnaga. Pea-inspektor ei unustanud esitamast yht tema lihtsat, ent kandvat kysimust – kes on mees?
Et ta ei näinud sõdurite „kätemerd“, siis pidi ise vastama oma kysimusele. „Mees on see, kes oskab käsitseda oma relva! Vajadusel on ka saabas relv, kui on tegemist käsitsivõitlusega vms. Mees hoolitseb oma relva eest ja austab seda, nii nagu ta austab oma isamaad ja Jumalat! Jumal on aga KORRA Jumal. Tema kord on selgelt manifesteerunud dekaloogis, ehk 10. käsus ja Jeesuse õpetuses. Relvaks võivad osutuda ka inimesed – näiteks kaplan, arst, jurist või jaoylem. Osakem kasutada kõiki võimalusi, mida EKV pakub oma riigi relvastet kodanikele.“
Märkamatult tiksus tunnike täis ja isa Einari kysimuse pääle, et kas on veel täpsustavaid kysimusi, vaikis tänulik auditoorium. Nad olid näinud ja kuulnud meest, kes teadis mida ta räägib, päris põhjani välja. Seejärel otsustas inspektor koos kaplaniga kylastada väliõppust kusagil Sirgalas. Teepeal näitas härra major yles hääd tuju, sest ilm oli ilus, sõdurid tublid ja vene kokkade toit väeosa sööklas fortissimo. Ootamatult kõlaski auto kabiinis itaaliakeelne tenori, hertsogi-aaria - G.Verdi ooperist „Rigoletto“ - „La donna è mobile”, algusest lõpuni. Kaplan sai osa kummalisest kultuurielamusest yritades majorile aarialaulmises sekundeerida.
Peagi jõudsime Sirgala karjääri, kus koguti vabad võitlejad kokku ja mehist juttu jagus neilegi. Keegi ei kurtnud, et oleks vaja paremaid saapaid või paremat riiki.
Välipreester Peeter Parts
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar