Kui tahate, uskuge, kui ei taha, ärge uskuge, aga mina olen enamasti ka mehi inimesteks pidanud. Või vähemalt inimesetaolisteks olenditeks, kellel kah hingekene sees, mille sees isegi tunded mäslemas. Lõplikult veendusin selles, kui Georg Ots ise seda oma laulu läbi tunnistas: „Tihti peidab hall sõdurisinel endas tundeid, mis…“
Aga kuidas sõnad edasi läksid – löö või maha, mitte ei mäleta. Aga midagi pidi seal olema, mingi loetelu tunnetest, mida võib meestele inkrimineerida. Ja kuidas ma oleksin võinudki kahelda, kui seda kinnitas suisa Georg Ots, seesama tegelane, kes Koordi rahvale valguse tõi.
Kui detailidesse laskuda, siis eks olnud temagi mees – aga missugune! Ütles – saagu valgus! Ja valgus sai. Ütles – saagu Leberecht Stalini preemia! Ja Leberecht sai. Vot selline sõnakas mees oli. Pole siis ime, et Koordi naised, nagu filmisõbrad ehk mäletavad, oma uue purskkaevu ümber tantsu vihtudes ringi kalpsasid ja selle juurde kõõrutasid: „Au kolhoosikorrale, Ots tuli meite õuele, kinni temast hoiame!“
Nii et meestes igatahes midagi on. Muidugi mitte igaühes – see olekski liiga ilus, et olla tõsi.
Ma olen neid mehi näinud küll. Kui polkovnik Udu oma sõpradega õngevetelt tuli, oli mul laud alati kaetud, kui aga kõik selle ümber istet võtsid, tõin ka suure viinapudeli välja. Oh seda tunnete tulva, mis nüüd külalistest välja purtsahtas! Kippusid kätt suudlema ja nii mõnigi oleks ehk mind suurest rõõmust tagumikulegi patsutanud, kui poleks kartnud polkovniku käest pasunasse saada. Mõnel olid lausa pisarad silmas, kui kurtis oma rasket elu, sest tema naine enne sureb kui pudeli lauale paneb. Ütle veel, et neil pole tundeid! Igaühel hingekene sees, nagu juba eespool mainitud sai.
Meestega on alati see häda, et alatasa tuiavad nad sul jalus või istuvad kaela peal, aga kui neid vaja on, siis pole neid kusagil. Küsi mõnelt noorelt emalt, kus siis lapse isa on – neiukene lööb silmad maha ja selgitab häbelikult: „Isa on metsas, saba selgas!“ No ütle nüüd! Sellepärast ma võtangi metsa seenele minnes alati paraja udjaka kaasa, et kui mõni sihuke rongaisa peaks ette juhtuma, siis kütan tal selja kuumaks. Selline tahab veel inimene olla, võeh!
Mingi imeline kadumistrikk toimus vana-aasta õhtul Köni katedraali esisel platsil. Olid aafriklased ja araablased, olid ka kabistatavad naised, aga kas keegi kuulis midagi räägitavat saksa meestest? Neid poleks nagu olemas olnudki, otsekui oleksid evolutsiooni käigus sugupuuta välja surnud või kükitaksid kusagil karulaanes, saba seljas. Saada või Heli Lääts neid taga nõudma:
Kuhu küll kõik mehed jäid,
mis on nendest saanud?
Mil ükskord mõistad sa,
mil ükskord mõistad sa?
Kui moslemi seltsimehed, vastavalt oma esiisade traditsioonidele, naisi krabama hakkasid, olid saksa mehed korraga madalamad kui muru. Nii madalad, et neid polnud nähagi. Ometi võis nii mõnigi neist saada hingelise trauma, eriti just need, kellel hing olemas.
Kui palju lihtsam oli kõik poliitkorrektsuse-eelsel ajal! Kui ikka mõni võõra küla poiss julges kohalikku neiukest tantsule viia, võis kindel olla, et omakülapoisid talle selle eest kitli peale annavad. Ära trügi sinna, kus pole sinu koht!
Aga tänasel päeval, kui frau Merkel kõiki karvaseid ja sulelisi Saksamaale on kutsunud, jääb neil tegelastel õigust ülegi, nii et nende õige koht paistab olevat saksa naiste seeliku all, kus nad talitavad sellise enesestmõistetavusega, nagu omas kodus.
Miks siis saksa mehed sellist asja ilma vahelesegamata pealt vaatasid?
Arvata on, et siin mängisid oma osa euroopalikud väärtused. Mäletate, mida ütlesid noored prantsuse mehed pärast Pariisi veresauna? – Me ei lase terroristidel end hirmutada, me elame nende kiuste edasi just nii nagu ennegi, hoiame kinni oma väärtustest!
Sõnad olid muidugi ilusad ja pateetilised. Kas tõesti, kriisihetkel, teadvustatakse endale, mis on tõeline väärtus ja ollakse valmis selle eest kui mitte surema, siis vähemasti võitlema?
Aga pateetika tagant koorus välja midagi muud. Väärtusi, nagu selgus, õigupoolest polnudki:
„Me joome šampust edasi, nagu midagi poleks olnudki, kepime ja kimume kanepit! Terroristide kiuste. Vive la France!“
Tõepoolest – pathetic!
Oli ju Ahto Lobjakaski šokeeritud sellest, mismoodi eestlased nendel traagilistel päevadel prantslastele kaasa elasid.
„Nii ei austata ei prantslaslust ega pariislust!“ hüüatas ta nördinult ning edastas eurooplaste soovi: «Ärge palvetage meie eest, meil on usust kõrini! Mõelge Pariisist, laulge Pariisist, kirjutage Pariisist, magage üksteisega Pariisi nimel!»
Tõepoolest, äkki kabistati-vägistati Kölnis saksa naisi niisamuti Pariisi nimel, nende märtrite nimel, kes sõjas väärusuliste vastu oma elu ohverdasid?
Vahest nõudsid euroopalikud väärtused ka saksa meestelt näo tegemist, et midagi pole juhtunud? Tuleb lihtsalt edasi elada vanaviisi, näidates sellega oma õilsate väärtuste üleolekut igasugusest vägivallast.
Pealegi – kuidas küll põgenikele-varjupaigataotlejatele vastu hakata? Ega ometi neile rusikaga näkku lüüa? Selle eest võib ju nuga saada! Mis veel hullem – eluks ajaks võib sulle külge jääda rassisti silt. See teeks aga elule veel täielikuma lõpu kui mõni noahoop, millest võib hea õnne korral ka eluga välja tulla.
Kui robootika esimene reegel sätestab, et robot ei tohi kunagi teha viga inimesele või oma tegevusetusega lubada, et viga saab inimene, siis multikulti peamine seadus seab samasuguse tõkendi valgele inimesel, kui tegemist on teisest rassist isikuga.
Seda nüüd ka päris öelda ei saa, et keegi poleks saksa neidude kaitseks välja astunud. Näiteks 44-aastane horvaat Ivan Jurkevič, kes uusaastaööl peatus lähedalasuvas hotellis, peitis oma tuppa mitu ahistajate eest pagenud naist, kes osutusid pangatöötajateks – igati korralikud inimesed. Vähe sellest, ta keeldus neid välja andmast araabia välimusega bandele, kes kuulutasid: „Need naised on meie omad!“
Jurkevič ei teinud aga nende nõudmistest väljagi ning käskis meestel uttu tõmmata. Loomulikult lubasid araablased tagasi tulla ja häbematu horvaadi ära tappa.
Paraku pole moslemi seltsimeestel õnnestunud oma ähvardust ellu viia, sest Jurkevič on praegu arreteeritud. Terav kirves leidis kivi!
Nimelt ühines ta kodanikualgatusega: luua tänavapatrullid, mis tagaksid korda ka siis, kui politsei on otsustanud mitte sekkuda. Pärast kabistamisööd hakkasidki Kölni tänavatel liikuma vabatahtlike patrullid, mõnel neist tekkisid kokkupõrked pagulastega, kes ei taibanud hoiduda neist käesirutuse kaugusele, nagu Kölni linnapea oli kõigile soovitanud.
Pole teada, kas see patrullirühm, kus viibis ka Jurkevič, kedagi peksis või kas oli ta ise neis lööminguis üldse osaline, sest saksa politsei arreteeris valimatult kõik patrullis osalenud isikud. Ega siis valgele inimesele kehti samad seadused mis mustadele.
Kui valge inimese arreteerimiseks piisas sellest, et ta lihtsalt osales patrullis, siis kabistamisaktsioonist osa võtnute puhul polnud võimalik midagi ette võtta, kuna tagantjärgi oli tülikas kindlaks teha, kelle käsi millise seeliku alla torgatud oli. Pole tõendeid, pole ka kohtuasja. Elu läheb edasi.
Aga kodanikualgatuse inimesed saavad selle eest täie rauaga. On ju nende aktsioon sisuliselt usaldamatuseavaldus politsei vastu, aga politseinikud on niigi suures stressis. Pole nad ju harjunud, et korrarikkujad lihtsalt ei kuuletu neile, irvitavad näkku või, mis veel hullem, ründavad politseinikke. Kellegi peal tuleb ju see alandus välja elada, aga selleks kõlbavad vaid need, kelle tümitamist ei anna tõlgendada rassismina.
Ja üldse – kui palju võib politsei tööd dubleerida, kui palju patrulle tänavaile saata? Möödunud aastal hakkasid näiteks tegutsema šariaadipatrullid, kes kontrollivad linnatänavaid ja toitlustuskohti, ega seal ei sööda sealiha, jooda alkoholi või usuta Jeesusesse Kristusesse.
Detsembrikuus lükkas Saksa kohus tagasi kaebuse, kus nõuti šariaadipolitsei patrullide tegevuse kuulutamist ebaseaduslikuks. Moslemi seltsimeeste ahistamine ei läinud läbi, Allahu akbar!
Selle loo lõpetuseks soovitan teil aga mõelda kollektiivse vastutuse peale. Kumb oleks õigem, kas see, et paari tuhande kabistaja pärast peaksid kannatama kõik varjupaigataotlejad, või see, et oma ebakompetentsete juhtide tegemiste ja tegematajätmiste pärast kannataks kogu saksa rahvas?
Tõelisel antirassistil on vastus muidugi varnast võtta, aga normaalsele inimesele peaks siin mõtlemisainet jätkuma pikemaks ajaks.
Ootame, mida toob homne päev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar