Tere, minu veetlevad seltsimehed! Kas mäletate veel neid aegu, mil Roosa-tädi alustas iga oma lugu tsitaadiga mõnelt revolutsiooni klassikult? See oli viljakas aeg, selle pealt on üles kasvanud terve põlvkond aktiivse eluhoiakuga noori.
Aga tänapäeva üha kiirenev elutempo ning üha sagenevad väljakutsed, mida elu meile esitab, võõrutasid mu sellest kombest – tuleb enesekriitika korras tunnistada. Ent mis on üks dialektik ilma klassiku tsitaatideta? Parimal juhul poolharitlane, kes ei anna isegi euromoslemi-terroristi mõõtu välja, nagu sm Lobjakas seda on hinnanud.
Kuid erinevatest teistest poolharitlastest ja loomelumpenitest olen mina arenemisvõimeline, olgu selle tõestuseks tsitaat klassikute esiisalt ja marksismi leiutajalt endalt.
„Carpe diem!“ pidi sm Marks alatasa manitsema oma sõpra Engelsile, kui see veel mõttetult kodus ringi askeldas või oma punapäise armukese Mary veel mõttetumaid korraldusi täitis, aga õhtune kõrtside avamise aeg oli kohe-kohe käes.
Küllap tuleb see väljend teilegi tuttav ette? Vähemasti eesti keeles, sest sotsialismiaja viljastavates tingimustes pidi iga koolinoor oskama seda tsiteerida:
„Elada tuleb nii, et ei oleks piinavalt valus kasutult raisatud minutite pärast, mida oleks võinu elada paremini ja lõbusamalt!“
Kes oleks võinud arvata, et sellest lausekesest kasvab võimas puu, nii et esimeses tööliste ja talupoegade riigis võis täpselt 80 aastat tagasi iga inimene tunnistada:
„Жить стало лучше, жить стало веселee!“
Kui aga aasta pärast puhkes Suur Terror, polnud enam hool ega hoobil, naljal ega naerul enam vahet. Nii huvitavalt ja nii lõbusalt polnud nõukogude rahvas veel kunagi elanud. Aga isegi kui elu pakkus ootamatusi ning tuli ületada raskusi, kõlasid kõigil kõrvus sm Stalini sõnad:
«Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее. Когда веселее живется, работа спорится. Отсюда высокие нормы выработки».
Meie kohalikus keeles kõlaksid need sõnad nii:
„Elada hakkas parem, seltsimehed! Elada hakkas lõbusam. Kui elatakse lõbusalt, laabub ka töö paremini. Siit ka kõrged töönormid!“
Vaat siis, kuidas ühest lausekesest, nagu väikesest sinepiivakesest kasvas suur ja võimas puu!
Aga kuidas on teiega, minu kabujalakesed? Kas teie oskate hinnata klassiku karpe diemmi, kas langes tema ütlus ikka viljakale pinnale ja ajab teie pea sees mõttevõrseid? Kuidas kasutasite seda aega, mille teile jätsin järelemõtlemiseks?
Või olete unustanud selle ülesande, mille teile selle nädala alguses andsin? Palusin teil tõsiselt järele mõelda, aga ka kõigilt oma sõpradelt ja tuttavatelt küsida (iseäranis neilt, kes uhkeldavad oma sallivusega): kas Eesti peaks immigrante vastu võtma piiramatus koguses või tuleks kehtestada mingi ülempiir?
Ma ei esitanud seda küsimust teile mitte nalja pärast. Kussa sellega! Ikka seepärast, et välja selgitada meie seas ringi liikuvad paremäärmuslased, parempopulistid ja islamofoobid. Nimelt käib praegu Saksamaal äge vaidlus, kas tuleks vastuvõetavate immigrantide arvule panna ülempiir 200 tuhat aastas või mitte. Vasakliberaalsed seltsimehed ongi nüüd paljastanud piiripooldajate tegeliku loomuse – tegemist on islamofoobidega. Ühesõnaga – rassism selle kõige ehedamal kujul!
Kas poleks nüüd meilgi aeg võtta üle euroopalikud väärtused ja teha puhastust oma ridades? Raudse luuaga tuleks sallivate inimeste ridadest välja pühkida need tegelased, kes on kasvõi oma salajasemates hingesoppides nõus mõttega, et mingi piir võiks immigratsioonil ikka olla. Arvan, et veel enne pagulaste saabumist peame saama võitu sisevaenlastest. Seepärast kehutan teid igal feisspuki seinal, mille omanik jutlustab sallivust, esitama tagasihoidliku, aga oluline küsimuse ülempiiri kohta. Vahelevõetud võltssallivuslaste saatuse üle otsustame siis hommikul – ai tsihh, ai tsahh, ai velled!
Ja pidage meeles – mida laiemalt oma võrgu välja heidate, seda rohkem kalakesi sinna sisse ujub! Lõppude lõpuks pole mitte klaar silmavaade, puhas süda ega helisev hing need, mille põhjal inimese sallivuse ning usaldusväärsuse üle otsustada. Kõikemäärav on ikkagi ideoloogia, õige maailmavaade. Pole tähtis, kas nende ideoloogialäteteni on inimest juhtinud isiklik edevus või õnnetu armastus – teretulnud on kõik hiirepüüdjad kassid ning muud kasulikud idioodid – värvusest sõltumata.
Kui nüüd asja sisusse tungida, siis ega migrandid ise polegi üldse olulised nende klaarisilmaliste hingehelistajate jaoks. Siin on mängus hoopis teised liikumapanevad jõud. Kogu aur läheb ikkagi sellele, et sa võiksid ennast tunda hea ja salliva inimesena, oma ligimest aga rassisti ja vihakõnelejana.. Selline sikkude talledest eraldamine ja enda sättimine õigete poolele annab elule õige mõtte.
Aga migrandid ise ei puutu üldse asjasse. Ja kes neid siia nii väga tahakski, ega siis sallivad inimesed ka päris lollid ole, näevad küll, et võõrad toovad endaga kaasa sekeldusi, nad võivad olla ohtlikudki. Aga ühiskonna lõhestamisel on nad küll lausa asendamatud. Vaeste pagulaste selja taha varjudes annab korraldada nii pikkade nugade öö kui ka muud huvitavat.
Globaalses kontekstis pole aga sugugi oluline, kui hästi sallijad endast arvavad. Näe, vanad bolševikud ka mõtlesid, et nende teened tööliste ja talupoegade riigi rajamisel vajavad väärtustamist, nemad ise aga lugupidamist. Ent siis saabus 1937. aasta oma suure terroriga ja seniste rahvavaenlaste asemel võeti ette nüüd ka nemad. Mis kasu oli kõigist su teenetest ja ideaalidest, kui nüüd põlvitasid alasti massihaua serval ja ootasid kuklalasku?
See kõik tundus nende jaoks nii ebareaalsena, et nad ei suutnudki päris reaalsusesse tagasi tulla ja lahkusid siit ilmast hüüdega huulil: „Elagu seltsimees Stalin!“ Kas hüüavad need vabatahtlikud, kes on langenud araabia maailmas levinud massivägistamise ohvriks, nüüd omakorda: „Elagu rahvaste sõprus!“?
Eks ta ole. Kui ideoloogia on peast viinud talupojamõistuse ning viimase arusaamaraasukese heast ja kurjast, võib tagasipöördumine tõelisse reaalsusesse olla raske, sageli lausa võimatu.
Aga kui maailmas on käima läinud suured protsessis, kes siis ikka küsib väikese inimese peas või südames toimuvast? Igaüks vaadaku ise, kuidas muutuste tuules ellu jääda, ree peale saada ja mitte rongi alla jääda. On aegu, mil loodusliku valiku reha riisub eriti tihedalt.
Ellu jäävad ikka need, kes on valmis muutusteks. On avatud – nagu tänapäeval rõhutatakse. Kui ikka on selge, et Euroopa pöördub näoga islami poole, siis pole ju mõtet paratamatuse vastu võidelda. Lõppude lõpuks, nagu on öelnud Ahto Lobjakas:
„Pariteet on näiline, avanevad ruumajad vastandlikud, kuid meie elu Möbiuse lehel nad ometi kohtuvad.“
Selge ja lihtne näpunäide, mille järgi ka prosta rahvas julgesti oma samme võib seada.
Tõepoolest – näljaga sööb vanapagan kärbseid ja vaesel ajal on perse ka laululind. Härjast, kelle häda kaevu ajab, ei hakka ma parem rääkimagi. seepärast ei tasu imestada, kui edasipüüdlikumatest seltsimeestest saavad üleöö moslemid.
Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka, nüüd pead ise otsustama, kas oled ise saaja või andja. Tuleb lihtsalt õigeid samme astuda. Kui karjäär nõuab ikka ümberlõikamist, siis ümber ka lõigatakse. Sest elu kõik on ajalik, vaid julgeile jääb tulevik – nagu laulusalmgi ütleb.
Naistega on olukord muidugi keerulisem. Koos ümberlõikamisega peaksid nad loobuma ka armastuse rõõmudest, aga just armastuse virvatuled on eurooplannasid hullutanud paari viimase aastasaja vältel. Nii et tõsine võitlus iganditega seisab alles ees. Õnneks ei oma naised islami kultuuris mingit tähtsust. Isegi kui nad peaksid midagi arvama, ei paneks keegi seda niikuinii tähele, aga kui märkakski, siis võetaks kasutusele kõik abinõud, et sellisele korralagedusele lõpp teha.
Aga paljukest meie inimesed naiste ümberlõikamisest ikka teavad. Vajaduse korral oleksin muidugi valmis teile neist asjust lähemalt rääkima, aga ma ei taha võõrale mängumaale tungida. Viimasel ajal on Hille Hanso suure entusaismiga asunud tutvustama meie ees seisvaid suuri muutusi. Alles äsaja ilmus temalt artikkel burkast kui naise vabaduse garandist, paar päeva hiljem tutvustas ta meile aga moslemimaailmas laialt levinud massivägistamise rõõmusid. Küllap võtab ta järgmisena propageerida naiste ümberlõikamist.
Juhul, kui ta seda tegema ei peaks, võtan asja ise ette. Kuigi pean hoiatama, et nõrganärvilistel ei pruugiks seda lugemist ette võtta, siit võib jääda tempel mällu kogu eluks.
Paraku moodustavad edasipüüdlikud inimesed vaid väiksema osa elanikkonnast. Ega sotsialismiajalgi kõik parteisse trüginud. Vanad koerad trikke ei õpi, nemad eelistavad jääda siplema igandite kütkeisse. Seepärast tuleb panus teha noorele põlvkonnale. Kehtis juba Makarenko kolooniaski põhimõte: „Vitsa saab painutada noorest peast!“
Seepärast ongi kõige tõhusam ikkagi see, kui ideelised naiskomissarid võtavad neid usaldavad lapsukesed käe kõrvale, viivad nad mošeesse ja näitavad, kus suunas Meka asub. Ja siis muudkui painutavad ja painutavad, kuni vits ongi kõver. Või murdub, mis on märk sellest, et ega sellest eksemplarist niikuinii asja poleks saanud. Kus vitsa painutatakse, seal oksad murduvad.
Iga islamisse pööratud lapsuke rõõmustab karmi naiskomissari südant ja toob talle isegi naeratuse huulile – sai tehtud midagi kasulikku! Päev ei läinud tühja.
Carpe diem teiegi südamesse, minu veetlevad seltsimehed. Mõelge, mida võiksite teha islami ülemaailmse võidukäigu toetamiseks! Olla sallivad ja avatud, häbeneda oma rahvust ja esivanemate kultuuri?
Aaber natüülihh, kullakesed. See jalg astub ikka õigel rajal, mis kummardab Meka poole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar