Üks tont käib mööda Euroopat – migratsioonitont. Oma „Kommunistliku partei manifestis“ iseloomustas sm Marks seda nähtust üsna värvikalt:
Nii kui vahuse jõe
mürisevad lained,
mis kalju pealta
langevad oru sisse;
nii kui taeva pikne
musta pilvede alla
hirmsasti kärgatab:
nõnda on jooksmas migratsiooni
ilus tuline oja
muistse Kreeka rannikult
Euroopa südame sisse.
Aga Euroopa südames asub Saksamaa, see moslemite tõotatud Meka. Just sinna trügivad noored tumedat verd mehed, pühkides oma teelt kõik tõkked. Neid ei peata miski, nad on kui pistoda, mis lõikab läbi kõik kütked, millesse satuvad teel.
Neid on nii palju, et võrdlus pistodaga pole piisav. Nad on kui verine Issanda mõõk, mis tilgub rasvast, tallede ja sikkude verest, jäärade neerurasvast.
Sest see mõõk on joobunud taevas,
vaata, see langeb alla Euroopa peale,
Issanda poolt neetud rahva peale
kohtumõistmiseks.
Tõesti, sinna kogunevad raisakotkad,
igaüks oma paarilisega.
See maa jääb laastatuks põlvest põlve,
iialgi ei käi keegi sealtkaudu.
Puguhani ja siil pärivad selle,
öökull ja kaaren elutsevad seal!
Vaat siis, kui võimas on rahvastikuränne, kui kohutav on migratsioon! Ja kui keegi oma meeltesegaduses tahab nende teele seada tõkkeid, et nende liikumist suunata või nende isikuid kontrollida, siis seatakse nad lihtsa valiku ette – avage piir või surge! Open or die!
Enam ei kehti „Seesam avane!“ millega Ali-Baba oma röövlijõuku läbi kaljuseina viis, otsekui Mooses juudi rahvast läbi Punase mere või sm Savisaar Tallinna linnavalitsust läbi prokuratuuri katsumuste kadalipu. Tänases postmodernistlikus ja premediavistlikus maailmas on au sisse tõstetud hoopis teistsugune slõugan: „Open or die! Edasi, kentuki poisid!“
Aga edasi – seal on Saksamaa, mille taga terendavad veel müütilised Skandinaavia heaoluriigid. Tuleb vaid käsi välja sirutada ja küps vili ära noppida. Mitte jääma ootama looduse armuande, vaid võtta neid ise.
Ent kui keegi selle peale nina kirtsutab või muul moel rassistlikke meeleolusid välja paista laseb, sellele vastavad kentuki poisid: „Merkel ise kutsus meid, olge seepärast meie vastu aupaklikud, sest me suvatsesime vastu tulla tema soovile!“
Meil, eestlastel on sellest kerge aru saada. Oleme ju terve inimpõlve jooksul ja kauemgi kuulnud vene seltsimeeste suust seda, et neid kutsuti Eestisse, taastama rahvamajandust ning üles ehitama fašistide poolt purukspommitatud Narva linna.
Aga Saksamaal hoitakse praegu hinge kinni. Kas juhtub paratamatu ja möödapääsmatu, või läheb see karikas sel korral siiski mööda?
Soovmõtlemine põrkub kokku soovmõtlemisega. Ühelt poolt soovitakse, et elu läheks edasi endistviisi, kindlate reeglite ja juurdunud tavade järgi, teiselt poolt soovitakse aga olla sallivad, avatud ja sõbralikud. Kuidas küll neid kahte poolt kokku sobitada? Selle üle praegu pead murtaksegi, aga lahendust ei paista silmapiiril veel olevat.
Olen oma lugudes otsinud sm Lobjakasele sõpru. Ja nagu veenduda olete võinud, neid ka leidnud. Ega siis sallivus ja hea tahe Eestist otsa pole lõppenud, kuigi rahvas uue migratsioonilaine vastu on häälestatud. Eelmise laine haavad veel terveks ravimata, seepärast kardetakse uut.
Aga kui ma esitaksin täna küsimuse teisiti – kas Saksamaa võiks olla sm Lobjakase sõber? Ikkagi Euroopa?
Mis seal salata, Saksamaast palju südamelähedasem on sm Lobjakasele hoopis Prantsusmaa. Seal kärgatavad pommid, seal tärisevad kalašnikovid, tänavatel voolab veri. Õhus on tunda revolutsiooni hõngu, uhkelt ja püstipäi liiguvad ringi isalmiterroristid. Neesdamad, kelles peitub rohkem eurooplust ja rohkem derridaad kui kõigis eesti hädaharitlastes kokku!
Aga Saksamaal sumbub kõik mingisse olmesaginasse. Sakslased ise kaanivad õlut, migrandid kabistavad nende naisi, poliitikud ei suuda otsustada, kas pidada araablasi ja aafriklasi sedavõrd inimesteks, et neilegi laieneks karistusseadustik.
Kui Prantsusmaa president kordab siiamaani, et tema riik on sõjas terrorismiga, siis Saksamaal peetakse ägedat võitlust islamofoobide, paremäärmuslaste ja parempopulistidega, kes hauvad salaplaani kehtestada vastuvõetavatele migrantidele ülempiir.
Loomulikult on multikultuursed inimesed igasuguste piirangute vastu. Ütles ju frau Merkel selge sõnaga: „"Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile varjupaika ja maapealset paradiisi pakkuda!“
Kui aga kehtestataks ülempiir – hoidku taevas selle eest! –, siis pole see ju lubatud „kõik“, siis oleks see moslemi seltsimeeste õigustatud lootuste purustamine!
Kui aga paremäärmuslased tulid tänavale loosungitega, kus nõudsid, et varjupaigataotlejad hoiaksid oma räpased käed saksa naistest eemal ja lubasid nende kaitseks välja astuda, teatasid feministlikud naisseltsimehed ärritunult, et nad ei kavatsegi end parempoolsetel ja pealegi veel meestel kaitsta lasta. Enne kannatavad kabistamist-vägistamist, sest avatus kuulub ju euroopalike väärtuste juurde.
Jah, prioriteedid peavad paigas olema. Aga kui euroopalikud väärtused satuvad omavahel vastuollu, tuleb teha valik. Ühest küljest on naised harjunud valjuhäälselt nõudma endale üha suuremaid vabadusi – ja neid ka saanud. Aga teisest küljest on juba maast-madalast elatud teadmisega: ma ei ole rassist! Ja nüüd, vana-aasta õhtul korraga need kaks väärtust ühtäkki põrkusid. Kes oleks osanud sellist asja ette näha?
Kas jääda edasi antirassistiks ja loobuda vaba naise mentaliteedist, lastes enda allaheitlikult kabistada-vägistada, või hoides kinni vabaduse ideest, mitte muutuda meeste mängukanniks – isegi siis, kui see peidaks endas ohtu, et sind peetaks rassistiks?
See viimane on aga ühele eurooplannale midagi nii vastuvõtmatut, et pigem lastakse end siiski kaugetel külalistel-abivajajatel käperdada, sest lõppude lõpuks on tegemist iidse kultuurilise traditsiooniga, mida on harrastanud kabistajate isad ja vanaisad. Küllap õhkasid tänased ahistajad poisikesepõlves oma isade tahharush jamaeid pealt vaadates: oh seksiaeg, oh seksiaeg, millal sina tuled, mina selleks ammu juba valmis olen!
Ja nüüd, kui see kauaoodatud aeg lõpuks kätte on jõudnud, ei saa ju ometi sellest loobuda taolisel tühisel põhjusel, et Euroopas kujutavad naised endale ette, nagu oleksid neil mingid õigused, vaata et peavad end meestega lausa võrdseiks!
Väärusulistele tuleb koht kätte näidata, neid kultuuriliselt valgustada. Vaesekestel ei paista ju islamikultuurist aimugi olevat. Tume rahvas!
Ühesõnaga – olukord on pea sama nagu meil 1940. aastal, mil vene seltsimehed tulid meile kultuuri tooma. Ausalt öeldes pole me seda tänuvõlga suutnud neile tänase päevani tagasi maksta.
Aga saksa mehed? Nii mõnigi on imestanud: kus siis mehed olid, kui võõrad persevestid nende naisi ahistasid? Kuhu jäi rüütellikus – tung söösta esimesel võimalusel kaitsetule neiule appi?
Sellest, kullakesed, kavatsen ma rääkida homme. Eks ole ju mehedki Jumala loomakesed, kes väärivad teatud tähelepanu.
Järgmise kohtumiseni, minu veetlevad seltsimehed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar