teisipäev, 19. jaanuar 2016

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 11. OSA

Tänase päeva märksõnaks on saanud sallivus, millele vastandatakse vihkamist ja rassismi. Kõik on ilusti jaotatud mustaks ja valgeks – nagu polekski kummagi poole taga lihast ja luust inimesi.
Kes siis on need „sallivuse salli“ kudujad? Seda nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses.
Ega siin vist ühest vastust anda saagi. Küllap on nende seas igasuguseid, nagu elus ikka. Mõni inimene on kohe loomult hea ega oskagi teistmoodi olla, isegi siis mitte, kui tema headust kurjasti ära kasutatakse.
Mõelgem, millise innuga pioneerid kirikuaknaid puruks loopisid või oma vanemate peale salakaebusi kirjutasid – siiras veendumuses, et nad teevad midagi head ja kasulikku. Ja ega nendegi laste siiras kodumaa-armastuses midagi halba olnud, kes sama innukalt „Heil Hitler!“ hüüdsid. Halvad olid hoopis need jõud, kes nendes peituva headuse oma kasuks tegutsema panid. Polnud ju lastel veel seda elutarkust, mis aidanuks aimata oma tegude tegelikke tagajärgi.
Hea, aga kergeusklik inimene võib oma headusega palju halba teha. Aga kui oled kord juba oma sõrme kurjale andnud, on seda raske tagasi saada. Mingil hetkel avastad, et oled jõudnud juba nii palju halba teha, et tagasiteed headuse juurde enam polegi. Tuleb hakata kurja tegema täie teadmisega. Ajalugu pakub selle kohta näiteid küllaga.
Kuid „sallikudujate“ seas on ka teistsuguseid inimesi. Selliseid, kes näevad hukatuslikke tagajärgi päris selgesti, kuid ei hooli. Vastupidi – just seda nad tahavadki. Aga et neid pikema jututa Sirtsu sohu ei saadetaks, kulub ära headuse, sallivuse, avatuse ja muu ninnunännunduse lambanahk hädasti ära. Nende tegemisi juhib idee, mille hüvanguks võib nii hämada, valetada kui ka petta.
Jah, nad on piisavalt targad, et näha tagajärgi. Ühe ainsa erandiga – nad ei oska aimatagi, milline saab olema nende endi roll muutunud oludes. Mida teeb revolutsioon oma lastega? Revolutsionäärid keelduvad sellele mõtlemast.
Ausus ja sõprus on mõisted, mida tuleb kõrgelt hinnata. Aga need inimesed, kes nõudsid baaside lepingu eel ja ajal Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingute ausat täitmist ning kuulutasid suurt sõprust nõukogude rahvaga, teenisid pimesi või teadlikult üritust, mis viis tohutute inimkaotusteni meie rahva seas. Vähe sellest, ega nad ise polnud sugugi kaitstud hammasrataste vahele sattumise eest.
Küllap on sallivuskuulutajate seas ka maniakaalseid eneseimetlejaid. Selliseid, kes küll sügaval sisimas oma närusust tunnistavad, aga ometi tahaksid välja paista paremad. Mis veel olulisem – teisi endast halvemana näha.
Selleks ei ole vajagi palju teha ega enda muutmisega vaeva näha, tuleb vaid valida „õige“ ideoloogia ning asi ongi lahendatud: kõik avatuse pooldajad kvalifitseeruvad ju headeks sallijateks, ülejäänud on aga rassistlikud vihakõnelejad, kellele võib ülalt alla vaadetes suure kaarega hinge sülitada.
Nagu Tujurikkuja lõpulaulu esitajad: vaadake meid, kui head ja kui suuremeelsed me oleme! Ja vaadake neid – kui madalad ja alatud on nemad! Teeme neile üheskoos häbi! Ja iga häbistamisega muutume me ise üha puhtamaks ja õilsamaks …
Kuid kas on keegi neist avatuse pooldajaist küsinud: mis on minu sallivuse hind? Millist hinda olen valmis selle eest maksma, millest võiksin selle nimel loobuda? (Tegelikult maksab küll seda hinda terve ühiskond, mitte ainult sallivusaktivistid üksi, nii et suurel määral tegutsevad nad hoopis teiste arvel.)
Me teame, mis on ökoloogiline jalajälg. See aitab meil paremini mõista oma tegude tagajärgi, nende mõju elavale loodusele. Avatuse puhul oleks mõttekas rääkida demograafilisest/kultuurilisest jäljest. Meie kahele lapsele võib moslemipaar vastu seada kaheksa. Mida selline asi pikemas perspektiivis tähendab, pole raske ette kujutada. Kui sellele lisada moslemite suutmatus/tahtmatus euroopalikku kultuuriruumi integreeruda, vaid seda oma näo järgi muutma hakata, saab üha selgemaks, et meid õhutatakse hääletule alistumisele.
Mis on hääletu alistumise hind, see püsib veel selgesti rahva mälus. Võimetuna end kaitsema või otsuseid tegema, tuleb leppida kogu kaelalangenud õudusega ja lihtsalt loota, et kõige valusamad hoobid tabaksid kedagi teist. Erinevus on vaid selles, et nüüdne alistumine on pöördumatu. Kui eelmise korra järel andis ajalugu meile veel võimaluse uuesti alustada, siis nüüd enam selliseid lootusi hellitada ei tasu.
Ma ei tea, vahest ongi juba hilja, vaikne alistumine märkamatult teoks saanud. Kuigi rahvasteränne veel meieni pole jõudnud, ei maksa end petta: kui ülejäänud Euroopa või suurem osa sellest langeb üldisest eurooplusest välja, siis lakkame ka meie olemast Euroopa, sest seda ju endisel kujul enam pole.
Alistumise märgid on õhus. Näiteks ütles Viini politseiülem Gerhard Pursti pärast Salzburgis toimunud kabistamisööd:
„Naised ei peaks õhtuti üksinda tänaval liikuma, nad peaksid vältima kahtlasi piirkondi.“
Niiviisi, sammhaaval, laseme oma maal (räägin Euroopast üldse, aga ka Eestist) muutuda „kahtlaseks piirkonnaks“, kuhu meil endil enam asja ei ole. Kuid selle asemel, et tõmmata päitsed pähe võõrastele vägivallatsejatele, manitsetakse oma inimesi olema allaheitlikud. Üks väike(?) samm paljude samasuguste seas, ikka ühes suunas – et muuta tasakaalu migrantide kasuks ja oma rahva kahjuks. Millal läheb järeleandmine üle alistumiseks? Või on see juba juhtunud?
Kuidas hinnata seda infosulgu, milles inimesi juba pikka aega hoitud on? Kas see on passiivne või aktiivne tegevus? Lihtsalt asjadest rääkimata jätmine või aktiivne tegevus informatsiooni mahavaikimiseks?
Kölni sündmuste järel on nii Saksamaal kui mujalgi avalikuks tulnud informatsiooni varjamist ja moonutamist. Sõnavabadusse uskuvas ühiskonnas lehkab sellise mädapaise lõhkemine eriti vängelt. Kuidas on see võimalik? Kes on selle taga? Kuhu taheti inimesi sellise pettusega meelitada?
Kas tõesti on kõige taga vaid hirm – et tõde teades süttib inimestes meelepaha kurjategijate vastu? Ja selle vältimiseks asuvad korrakaitsjad vägivallatsejate poolele, kaitstes nende tagalat?
Aga nii tuleb välja, et kardetakse omaenda rahvast, seepärast püütakse teda ohjata valedega ning manipuleerimistega. Eriti vastik on, et selle juures tuuakse ohvriks kõige nõrgemad – naised, tihti veel lapseohtu tüdrukud. Vägistamiste puhul peaks ühiskonnas valitsema nulltolerants, aga praegu püütakse inimeste õigustatud meelepaha uinutada juttudega islamimaailma traditsioonidest, et neis seksimängudes pole midagi uut, et me pole selle nähtusega lihtsalt varem kokku puutunud. Kõik oleneb kontekstist, nagu ütles Raimo Poom.
Kas „sallivuse salli“ kudujatel on tõesti nii raske näha taolise suhtumise võimalikke tagajärgi? Neid ei ole vaja isegi mitte ette kujutada, need juba toimuvad. Õnneks veel mitte meie kodus, aga kui naabermaja on juba leekides, tasuks kustutusvahendid valmis seada ja tuletikud laste käeulatusest kaugemale panna. Räägime oma avatusest siis, kui Euroopa on suutnud oma kahjutule kontrolli alla saada. On ju Prantsusmaa president korduvalt öelnud, et tema riik on sõjas. Sõjas islamiterrorismiga.
„Sallikudujad“ võiksid ausalt vastata, kas nad tahaksid ka Tallinnasse sama tänavapilti nagu see on Pariisis või paljudes teistes Euroopa linnades. Panen teile vaatamiseks ühe video ja püüdke endale ette kujutada, mida tunneksite, kui midagi taolist toimuks rahulikus Kalamajas? Või Balti jaamas? Või mõnes Eesti väikelinnas?Või kui migrantide mass tormaks läbi Järvamaa viljaväljade, tiirutaks Võrumaa kuplite vahel? Neid jätkuks kõikjale, nii et Tujurikkujast tuule tiibadesse saanud kooslus võiks rahulolevalt laulda: „Ei ole ilma ükski maakond!“ Seda nad ju tahtsidki?
Kas Eesti elu läheks sellest suurest muutusest tõesti paremaks? Kas agressiivse eelhäälestusega võõraste tulek muudaks meie inimesi sallivamaks, lahkemaks, õnnelikumaks? Või petate end pead liiva alla peites: Eestis ei saa ju sama juhtuda mis Euroopas!
Kas oskate ette kujutada elanikkonna reaktsiooni, kui Kölni kabistamisöö oleks toimunud hoopis Tallinnas Vabaduse platsil? Või kui selguks, et politsei on maha vaikinud isegi alaealiste tütarlaste vägistamisjuhtumeid? Ausalt, mina ei tahaks sellele mõelda. Paraku mõtete tõrjumisest ei piisa, tuleb teha kõik, et sellist asja tegelikkuses ei saaks juhtuda.
Islam on võitlev religioon. Meid kui väärusulisi tahetakse alistada nii vägivallaga kui lämmatada massiga. „Sinu lastest saavad moslemid!“ ähvardavad nad. „Me abiellume teie tütardega. Me sigitame nendega lapsi! Ja teie tütred kannavad moslemi naise peakatet! Me abiellume nelja naisega ja saame igaühega 7-8 last! Aidaku kõigeväeline Allah meil teid alistada! Aja jooksul saab Euroopast islamiriik mis tunnistab vaid Allahit ja Muhamedi! Me ei karda teid. Sest meid on rohkem ja me oleme tugevamad kui eile! Ja me alistame teid!“
Need on vaid mõned väljaütlemised videoklipilt, mille teile vaatamiseks ja järelmõtlemiseks välja panen. Tegelikult pole siin ju midagi uut, mida me juba ei teaks. Küll aga tasuks nähtut siduda oma hoiakute ja tegemistega, teha endale selgeks oma sallivuse hind ja selle piirid.
Kui mõni peab 19-minutilist videoklippi liiga pikaks või seal avanevat pilti liiga ebameeldivaks, võib ta muidugi vaatamise poole pealt katki jätta. Aga olgu siiski hoiatuseks öeldud, et kui kõik see jõuab kord ka meie maale, peate seda vaatama kuni oma elu lõpuni. Siis ei ole enam nuppu, millega ebameeldivat reaalsust välja lülitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar