KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 15. OSA
Eks me kõik ole pärit lapsepõlvest – kust siis veel? Ja just sealt saame kaasa pagasi oma eluteele, nii nagu sauna minnes võtame kaasa seebi ja matšalka. Kellel aga head suhted Lätiga, see läheb sinna lausa käterätiga.
Eks ole minulgi noorusajast kaasa võtta üht-teist kasulikku. Nii paljukest kui ma oma koolipõlve mäletan, õpetas köstrihärra ikka, et iga asi seisab paigal või tuiab niisama mõttetult ringi, kuni talle mõjub liikumapanev jõud. Loomulikult pidas ta silmas meid, oma õpilasi, aga liikumapanevaks jõuks, millega ta oma neetud kirstunaelu ja igavesi voostreid takka utsitas, oli vitsakimp.
Mõne helgema pea puhul, ja nende sekka kuulusin ka mina, asendas vitsakimpu katekismuseraamat. Vähemasti minul küll pani see peas mõtted liikuma. Köstrihärra oli vana kooli mees ja nägi selle kohe ära, kuigi teistele võis tunduda, et ma jõllitan niisama aknast välja või jälgin aknaklaasil sumisevate kärbeste salapärast elu.
Aga seda ma teile ütlen, et ilma liikumapaneva jõuta ei tule meil ka migrantidelaine edukast vastuvõtmisest midagi välja. Erinevalt Euroopast meil seda jõudu napib. Olgem ausad – nende kõrval oleme ju lausa väetikesed.
Mis on see jõud, mis sunnib eurooplasi nii arutult migrante vastu võtma, vaatamata sellele, et see nali läheb rahaliselt ikka väga kalliks maksma, ühiskond kaotab lausa ennaktempos turvalisust, elanikkonna seas aga levib hirm ja rahulolematus?
Vastus on lihtne – see on süütunne. Kõik endised koloniaalriigid tunnevad süüd oma kunagiste tegude pärast ja on otsustanud end selle eest karmilt karistada lasta. Praeguseid meeleolusid Euroopas võib vabalt võrrelda enesepiitsutaja ekstaasiga.
Aga kus on meie süü? Kus on meie endised koloniaalvaldused, kus on need inimesed, kelle esivanemaid me armutult rõhusime ja rikkused, mida röövisime? Mh-ah?
Mida pole, seda pole! Tähendab – ei ole ka liikumapanevat jõudu. Seepärast ongi meie pagulaspoliitika nagu pootsmani suvivili – ei idane ega mädane.
Tänapäeva muutuvas maailmas ei saa selline ebanormaalne olukord muidugi kaua kesta. Kui liikumapanevat jõudu ei ole, siis tuleb ta tekitada, kui süüd pole, tuleb see välja mõtelda. Kui oled ise hooletu olnud, tuleb kooliraha maksta.
Ütles ju Maarja Merivoog-Parro „Vabariigi kodanike“ saates selle kohta sõnasõnalt nõnda:
„Siin ongi näha meie tegemata töö, et me oleme viimase 20 aasta jooksul vastu võtnud vähem kui 200 inimest. See on meie maksmata kooliraha. Meil ei ole seda kogukonda, meil ei ole millelegi toetuda.“
Saatejuhil ei jäänud muud üle kui tõdeda:
„Kui meil ei ole pagulasi, kas see tähendab, et töö on tegemata?“
Kuigi tegemist oli ilmselt retoorilise küsimusega, otsustas Maarja Merivoog-Parro siiski vastata. Et hiljem poleks kellelgi kobisemist:
„Selles mõttes tegemata, et meil on keeruline olukord, me nagu hüppame praegu pea ees vette.“
Keeruline või mitte keeruline, aga kus on lahendus? Kus on siis meie süü, nii et võiksime endidki moslemiseltsimeeste ees süüdi tunda ja oma patu lunastuseks kõik oma parimad palad nende ette laiali laotada?
Aga nagu see alati on olnud, et tasunud ka seekord meeste käest vastust oodata. Ikka on kaitsetu naisterahvas see, kelle habrastel õlgadel kantakse põletavate probleemide raskust. Kuna peale Maarja Merivoog-Parro stuudios teisi naisi polnud, pöördusid kõigi ootusärevuses pilgud just tema poole. Kes siis veel peaks teadma vastuseid, eksole?
Ja probleem leidiski lahenduse, eestlased said oma süü! Nõnda kõneles Maarja Merivoog-Parro:
„Kaldun arvama, et pagulastel on Eestis üpriski raske otsast alata, sest Eesti inimesed on võrdlemisi kinnise loomusega. Meie individualistlik elutunnetus ei soodusta võõramaalasega soojade ja avameelsete argisuhete loomist. Just lihtsast igapäevasest inimeseks olemise tundest jääbki paljudel siia asunutel vajaka.“
Nonäednüüd, veel üks põhjus juures, mille pärast häbeneda eestlaseks olemist! Varsti koguneb neid vaata et rohkemgi kui mõnel perverdil halli varjundeid. Tulevad siia moslemiseltsimehed, suurte lootuste ja avali südamega, aga kohapeal selgub, et inimeseks olemise tundest jääb sellel Allahist hüljatud maal kõvasti vajaka. Polegi nagu teist üldse. Kogu territoorium on täidetud kinnise loomusega elanikkonnaga!
Raske, oi kui raske on alustada selle maa põhjalikku ümberkorraldamist! Kohaliku elanikkonna poolt ei mingit initsiatiivi ega kaasalöömist väärusu väljajuurimisel, ei mingit soojust võõramaalaste vastu, ei mingeid avameelseid argisuhteid!
Kui see pole eestlaste süü tulijate ees, mis see siis on? Kui järele mõelda, siis on see tegelikult suuremgi kui tsiviliseeritud riikidel, sest nende koloniaalminevik on ikkagi eilne päev, aga eestlaste kõlbmatu iseloom laiutab meie aladel just nüüd ja praegu!
Maladets, Maarja, päästsid olukorra, asetasid meidki kultuurriikide sekka. Nüüd pole muud kui asuda hoogsalt põgenikke vastu võtma, takistusi selleks enam pole!
Aga et eestlased vabatahtlikult oma loomust muutma hakkaksid ja nende süü sellega otsa saaks, seda küll karta ei ole. Kinnine loomus pole ju mingi kõhukinnisus, et võtad aga lahtistit ja probleem ongi saanud elegantse lahenduse.
Jonnaka ja kangekaelse rahva puhul ei aita muud kui šariaadiseadus, mis, kui väliste märkide põhjal otsustada, pole enam sugugi mägede taga. Sitast iseloomust saab lahti ainult koos selle iseloomu kandjaga, nagu ehk teate, siin läheb tõepoolest vaja radikaalsemaid vahendeid.
Kuigi probleemi lahendus ning eestlaste süü olid ilmselged ja vastu vaielda polnud enam mingit mõtet, ei suutnud saatejuht Aarne Rannamäe jätta täpsustamata:
„Ma saan aru, et peamine probleem on eestlaste kinnisus? Et see on võõras ja võõrapärane, see saab olema tulevikus peamine probleem?“
Oh neid pika taibuga mehi küll! Neile tee või puust ette ja värvi veel punaseks kah, aga nemad jõllitavad ikka mõistmatult nagu vasikad uut laudaväravat. Kuid selle asemel, et taolise juhmakuse peale pahandada, lisas Maarja Merivoog-Parro malbelt, otsekui seletaks lapsele:
„Ma hetkel näen, et see juba ongi peamine probleem.“
Aga Uskmatu-Aarne on nii pikkade juhtmetega, et pidi veel korra üle küsima:
„Mitte see, et nemad tulevad oma ja teistsuguse kultuuriga siia?“
Kuid Maarja Merivoog-Parro ei lasknud end teise kõhklustest heidutada. Kindlal häälel vastas ta:
„Ei, mitte see!“
Nüüd peaks küll igaüks mõistma, et probleem pole üldse teistsugustes kultuurides, mis meile uksest ja aknast ähvardavad sisse tungida. Kogu süü lasub ikkagi eestlastel ja nende kinnisel iseloomul. Aga mis siin ikka imestada, kogu maailm teab, kui vaenulikud võivad olla meie inimesed juba kooliajast peale. Häbiväärne ütlus: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“ on juba aastasadu, põlvest põlve kõlanud just eestlaste, mitte ühegi teise rahva suust. Suuremat tõendust sallimatuse ja vihakõne kohta pole olemaski!
Nii tulebki kibedat tõde tunnistada, et oleme arengupuudega – me lihtsalt ei suuda saada lihtsateks igapäevasteks inimesteks. Mis muud kui häbene seda ise ja innusta ka oma sõpru häbi tundma! Sallimatusel ja kinnisel loomusel pole postmodernses maailmas kohta, see peaks siililegi selge olema.
Kõik, mida eestlased praegu vajavad, on üks hea keretäis paradigma muutust. Narratiiviga narritamisest siin enam ei aita. Kes aga ajastu väljakutsetega enam hakkama ei saa, tuleb saata täiendusdiskursustele. Nii nagu vanasti sõjavägi, teeb tänapäeval elukestev õpe mehest mehe! Naistel läheb küll selleks vaja kirurgilist sekkumist, sest teeb ju soovahetusoperatsioon naisest mehe, aga kui taevas meie juhtide pähe piisavalt meeltesegadust annab, saab ka see asi haigekassa poolt kenasti kinni makstud.
Nii et kolm õde ei õhka enam: „Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“, vaid kilkavad: „Diskursustele! Diskursustele! Diskursustele!“ Või hoopis: „Meheks! Meheks! Meheks!“? Ega mina ka neid tänapäeva asju nii täpselt ei tea. Igatahes igaühele seitsmest vennast soovitaksin ma küll omalt poolt Jaak Johansoni sõnadega: „Ole meheks, hakka emaks!“
Eks ta ole – igal majakal oma tuli, igal ajastul omad väljakutsed. Vihkamise tee on kitsas, sallivuse vanker lai – see oli mees, kes peale sai!
Kui tänapäeval on igast kultuursest tüübist saanud multikultuurne tegelane, siis pole enam kaugel aeg, mil igast natsionalistist saab internatsionalist.
Edasi, Kentuki poisid! Me veel näitame, kuidas peerud kahest otsast lõkendama löövad!