Tere taas, minu kabujalakesed! Kiiresti muutuv aeg esitab meile üha uusi väljakutseid, mis omakorda tekitab nii mõneski noores inimeses tunde, et ta on rongist maha jäämas. Mida teha, kelleks saada, et kah otsa peale saada? Kui mitte omaette kupeesse, siis vahest platskaardi kohale ikkagi.
Nii ei ole kunagi, et ei oleks midagi. Või nagu ütles sm Majakovski:
Üht nüüd tõde meeles pea
raiu kõrva taha:
meie maal kõik tööd on head,
vali, millist tahad!
Aga probleem just sellest algabki, et valitakse amet, millele hammas peale ei hakka. Ega siis dialektikuks saamiseks ei piisa, et su pea töötab ennaktempos nagu koorelahutaja. Ja õigeks propagandistiks saamiseks läheb vaja midagi enamat kui lobedalt liikuvaid lõugasid. Seda julgen ma kinnitada oma kogemusest, sest olen mõlema ametiga ise tihedalt kokku kasvanud.
Jah sõbrakesed, nii dialektik kui propagandist peavad palju lugema klassikute teoseid, õppima sealt pähe võimalikult palju tsitaate, mis toetavad sind kui kargud lombakat, aga dispuudi puhkedes aitavad sul murda vastase vastupanu sama kergelt, nagu nuga läheb läbi või. Soovitav oleks ka mingi võõrkeele oskus. Kui see mingil põhjusel pole võimalik, siis võib piirduda ka sellega, et teha endale selgeks mõnede oluliste võõrsõnade tähendus.
Kes ei tea näiteks, mida tähendavad sõnad proletariaat, revolutsioon või eksproprieerimine, sellel tasuks küll mõni muu amet otsida, ideoloogiatöö murrab tal kondi varem või hiljem. Mina näiteks olen pideva enesetäienduse käigus jõudnud niikaugele, et suudan lahti mõtestada sõnade empiriokrititsism ja antidüüring tähenduse. Aga teil, minu hundivilekesed, on selleni veel pikk maa minna, leppige esialgu lihtsamate moodustistega.
Hiljuti küsis üks teadmishimuline noor inimene minu käest, mida tähendab relativiseerimine, ta olla seda viimasel ajal mitmelt poolt kuulnud, aga sõna mõte jääb talle paraku arusaamatuks. Küsisin imestunult, kas ta pole siis oma elus millegi relatiivsega kokku puutunud. Noor inimene mõtles pisut ja tunnistas, et oli kunagi koos vanematega Egiptusesse suvitama sõitnud relaktiivlennukil. Jahutasin ta indu tõdemusega, et siin on tegemist vaid kõlalise sarnasusega.
Tegelikult oleme me kõik laialt tuntud teadusliku töötaja Ainšteini tänuvõlglased, kes ühe hoobiga tegi kaks asja: tutvustas inimkonnale oma uut teooriat ja kinkis neile kauba peale ka veel relatiivsuse mõiste. Kui noor inimene seda kuuldes imetlusega mu peale vaatas, laususin tagasihoidlikult, et teaduse ja tehnika viimaste uudistega kursis olemine on minu esmavajadus.
Jah, sõbrakesed, nii uskumatu kui see esmapilgul ei tundugi, on kõik siin maailmas relatiivne ehk suhteline. Miski pole päris see, mis ta on, kui teda võrrelda millegi muuga. Seda üllatavat avastust tuleb loomulikult inimkonna heaks ära kasutada, või siis vähemasti õige ideoloogia teenistusse rakendada.
Mõelge ise – kui satute täbarasse olukorda, aitab relativism teil näidata, et asi polegi nii hull, kontekstist sõltuvalt lausa hea. Aga kui teie vastane on sattunud, teenimatult muidugi, liiga heasse valgusesse, siis julgelt relativiseerides võib ta murust madalamaks tampida.
Paradoksaalsel kombel osutuvad kõige efektiivsemaks need võrdlused, kus relavitiseeritakse asju, mida omavahel võrrelda nagu ei annakski. Klassikaks on muutunud ütlus: „Kui ma peaksin valima inimlikkuse ja Tartu rahu vahel, siis muidugi valiksin ma inimlikkuse!“
Mida sisulist ütleb see lause Tartu rahu kohta? Mitte midagi, aga ometi õnnestub teda halvustada, ilma et selle peale ühtegi argument peaks raiskama. Seepärast ongi relativiseerimine väga säästlik meetod, kuna inimene ei pea vaeva nägema oma hoiakutele tõestuse otsimisega.
Muidugi saab asjade ja nähtuste suhtelisust kõige paremini ära kasutada mustkunstis ja ideoloogilises võitluses. Julge relativiseerija võib julgesti näidata halba heana ja head halvana, või siis tõmmata hea ja halva vahele võrdusmärgi, ilma et lihtne inimene selle triki olemusest aimu saaks.
Loomulikult teevad kõigile hea tahtega inimestele praegu kõige suuremat muret Kölni sündmused. Õnneks muudes Euroopa linnades toimunud analoogsed vahejuhtumid ülemäära laia vastukaja pole leidnud, nii et need võib lihtsalt surnuks vaikida. Aga Kölnist on saanud pagulasvastasuse sümbol, mis nagu koeranael kannika peal end alatasa meelde tuletab.
Jah, sõbrakesed, siis ei aita muud kui relativiseerida, nii et maa on must!
Toredaid näiteid selle kohta kohtab pea igal sammul. Eilses Vikerraadio reporteritunnis võttis sõna Eesti Päevalehe välistoimetuse juht Raimo Poom. Ütlematagi selge, et oma ala ekspert, kes siis veel neid välismaa asju teab kui mitte välistoimetuse juht!
Ei lasknud Raimokene end heidutada Kölni sündmuste ebasoovitavast mõjust laiadele elanikkonna massidele, haaras aga kohe härjal sarvist ning asus relativiseerima:
„Aga mul on ka natuke erinev vaade sellele, mis Kölnis toimus. Kölnist ei ole väga palju selle asja kohta pilti või värki välja ilmunud. Ma ei mäleta, kes tõi, aga ma lugesin ühte lugu, mis natuke paneks asja konteksti, et mis algas niisuguse kirjeldusega: tuhanded mehed teevad plaani, et sõita kohale, juua ennast kambakesi täis ja siis näperdada naisi. Tegemist on siis inimeste kokkuvooluga Oktoberfestile. Aga noh seal nagu ei pööra mitte keegi sellele tähelepanu, kui keegi ettekandjat ebasiivsalt patsutab või midagi niisugust.“
Mida siis tähendab see „natuke erinev vaade“?
Vilunud vaatlejale on pilt kohe selge: kõigepealt tuleb kõiges kahelda, see jätab mulje, et võib-olla midagi ei juhtunudki. Aga mulje jätmine ongi tänases pinnapealses infoväljas kõige olulisem. Kes viitsib ikka faktide rägastikus tuhnida. Kui ikka õnnestub lihtsale inimesele mingi ettekujutus asjast pähe istutada, siis ei hakka too enam mingeid argumente kuulamagi, lööb käega ja ütleb: ega see ikka päris nii ka ei olnud, nagu räägitakse!
Kui Kölnist väga palju „pilti või värki“ pole välja ilmunud (või mingil põhjusel lastud välja ilmuda), siis saab ju sellele apelleerides vihjata, nagu midagi polekski olnud. Või me teame liiga vähe, et asja kohta mingit seisukohta võtta. Pealegi ei tea keegi, kui palju on „väga palju“, sedasi võib irisema-nurisema jäädagi.
Raimo Poom ei mäleta, kust ta luges võrdlust Oktoberfestiga. Võin talle appi tulla, selle klišee lasid käiku saksa feministid, millega teenisid ära suure kriitika ajakirjanduses: taolise relativiseerimisega jagunevad ohvrid „õigeteks ja valedeks“, ühtedele tuleb kaasa tunda, teistest on parem vaikida.
Antud juhul on „õigeteks ohvriteks“ Oktoberfesti ettekandjad, kelle tagumikule mõni hakkajam õllesõber heatahtlikult patsutab, sest selline on saksa õlletubade ja -aedade traditsioon.
Loomulikult on omad traditsioonid ka araabia seltsimeestel. Raimo Poom imestabki, miks ühed traditsioonid on lubatud, teised aga mitte. Kas pole siin tegemist pagulasvihaga? Või siis lihtsalt kohalike elanike teadmatusega, kes ei tunne oma uute kaasmaalaste kombeid?
Ometi on Araabia keeles käibel väljend «taharrush gamea», mis tähendab, et noorte meeste grupid ahistavad avalikkuses naisi. Ahistamise alla saab liigitada keha, kaasa arvatud rindade ja genitaalide katsumise, jõuga lahtiriietamise ja vägistamise. Araabia kultuuri ekspertide sõnul on selline massiahistamine, mis võib lõppeda naise vägistamisega, tavapärane meeste käitumine patriarhaalsetes macho kultuurides.
Araabia maades tuleb selliseid juhtumeid sageli ette, kuid nüüd on need «seksimängud» koos põgenikega jõudnud Euroopasse. Siinses kultuuriruumis varem sellist ahistamist ei tuntud. Aga meie kiiresti muutuvas maailmas on paratamatu, et tuleb tutvust teha ka võõraste kultuuridega, selles ongi ju kogu avatuse mõte.
Saksa politsei andmetel ei ole «taharrush gamea» ainult Saksamaal probleemiks, vaid seda esineb ka teistes ELi riikides, kuhu on saabunud palju põgenikke. See on uus reaalus, millega peab harjuma.
Kahepoolse integratsiooni tingimustes pole kaugel see aeg, mil ka Oktoberfestil hakatakse ettekandjatele käsi püksi toppima või neid lausa vägistama, neilt raha ja mobiiltelefone röövima, politsei peab aga asja jõuetult pealt vaatama, suutmata sekkuda. Ilmselt midagi sellist pidi oma vaimusilmas nägema ka Raimo Poom, ega ta muidu hakanud Okoberfesti «taharrush gameaga» võrdlema. Ega siis tõelised visionäärid peida end kivide või kändude alla, mõnikord võivad nad pesitseda ka päevalehtede välistoimetustes!
Aga see polnud veel kaugeltki kõik! Raimo Poom andis ka veel omapoolse hinnangu juhtunule, võttes asja kokku ühe lausega:
„Aga noh, vaadates seda, mis nagu on lumepallina läinud liikvele, siis tunne on selline, et nüüd on nagu tekkinud selles nii-öelda, et olid võõrad ja siis on tekkinud noh niisugune lumepalli efekt ja-ja selline suurem kõla ja kaja efekt, kus siis nagu noh kõik järsku avastavad, et nüüd on ma ei tea, seal on ma ei tea vist juba 600 mingit avaldust noh, mis tähendab, et juba platsil olnud iga teise või kolmanda inimese kohta, et ma arvan, et seda, et seda avalduste hulka, seda et mida seal peetakse mingisuguseks ahistamiseks või mis iganes, suurendab kindlasti see, et seal oli palju siis neid võõramaaalasi, noh mingis teises kontekstis oleks seda ehk normaalseks peetud.“
Vaatamata oma suutmatusele selgesti väljenduda oskab välistoimetuse juht ometi välja tuua peamise: Kölni sündmusi võib normaalseks pidada, kõik oleneb kontekstist!
Aga just selle konteksti produtseerimisega relativiseerimine tegelebki.
Mul on selline tunne, et samal teemal võime juttu jätkata hommegi.
Peatse kohtumiseni, minu veetlevad seltsimehed! Mõtleme veel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar