Ei ole üksi ükski maa, ka pole üksi Lobjakas.
Ehkki võis arvata, et naiste au ja väärikust jalge alla tallava rassistliku rünnaku kaitsmine kutsub esile üleüldise pahameele (vähemasti naiste seas), siis tegelikult seda ei juhtunud. Lobjakase järgijad multikulti õpetusest ei tagane. Omaks võetud ideoloogia istub nii sügavalt nende peade sees, et mingisugunegi seisukohtade redigeerimine vastavalt sündmuste arengule ja olukorra muutumisele tegelikkuses on täiesti välistatud. Mis on kivistunud, see on kivistunud, mingit paindlikkust või adekvaatsust ei maksa siit küll loota.
Aga et Kölni rünnak oli rassistlik, selles pole küll põhjust kahelda. Kui teise rassi inimesed ründavad ainult ühe kindla rassi esindajaid, siis kuidas teisiti võiks seda nimetada? Kas on kellelgi andmeid, et ahistatute seas oleks olnud kasvõi üksainus mosleminaine? Või on rassism nagu ühesuunaline liiklus, mis võib lähtuda vaid valgest rassist, mitte kunagi aga vastupidi?
Mida kaugemale sa oma kodust lähed, seda enam kasvab võimalus, et jõuad koju tagasi, sest maakera on ju ümmargune. Mida äärmuslikumaks muutub mingi idee, seda enam läheneb ta oma antipoodile, teisele äärmuslusele.
Mida absurdsemaks, tervet mõistust eiravaks ja agressiivsemaks muutub vasakliberalism, seda enam hakkab see esindama rassistlikke positsioone. Kölni sündmuste puhul ei asutud välja mitte ainult vägivallatsejate kaitseks, sellega asuti ühtlasi rassistliku rünnaku tegijate poolele. Ja seda kõike rassismivastase võitluse sildi all!
Mida on Lobjakasel ja tema sõpradel öelda neile saksa naistele, kes tulid tänavale loosungiga: „Maha rassism! Maha seksism!“ - ? Et nad on ise rassistid, oma nahavärvi tõttu? Ja et teisest rassist meeste seksuaalne rünnak tuleb ära kannatada, sest sellist asja esinevat ju iga rassi juures? Kui seksism ei meeldi, siis süüdistagu ennekõike valgeid mehi. Ikka selleks, et tegelikud kurjategijad tähelepanu alt kõrvale jääksid ega oma tegude eest vastust andma ei peaks.
„…kuritegude grupp, mida panid toime valged eesti inimesed!“ ütles ju ka Evelyn Sepp telesaates – ikka kindla eesmärgiga asja hägustada. Aga kas keegi kujutab ette teda rääkimas mustade inimeste kuritegudest? Siis on suu korraga lukus. Paraku võib ka mitterääkimine olla omamoodi manifestatsioon. Tahtmatus mõnedest asjadest vaikida ei teeni tõde, sageli on ta koguni kurjuse teenistuses.
Eile toimus saksa feministide meeleavaldus, igatahes seal rõhutati millegipärast (huvitav – miks küll?), et polevat tähtis, kas ahistaja oli teisest rassist või mitte, see polevat üldse oluline, nemad kui on lihtsalt igasuguse ahistamise vastu. Sedasi umbisikulikustades, juhtunud mahendades ja tegelikke süüdlasi nimetamata jättes võeti ahistajatelt ka vastutus. Nii et isegi naised, kelle pea on täidetud ideoloogilise pahnaga (ma ei taha küll kedagi solvata, aga antud olukorras õigustab see hinnang end igati) püüavad rassistlikule rünnakule läbi sõrmede vaadata. Asjaolu, et ahistati teisest rassist inimesi, pole nende jaoks üldse oluline!
Aga kui valged mehed oleksid rünnanud mosleminaisi? Eriti veel siis, kui nad esindaksid parempoolseid vaateid? Kas ka siis oleks öeldud: pole tähtis, kes nad on, lihtsalt ühed inimesed ründasid teisi?
Ärge kohe mitte lootkegi! Miljon pahempoolset oleks tulnud tänavaile, kandes loosungeid: „Ma olen mosleminaine!“
Aga nüüd? Nüüd värisevad poliitikud ja rõhutavad igal võimalikul juhul: „Seda sündmust (tegelikult: neid sündmusi, sest Köln, nagu selgub, polnud sugugi ainuke koht, kus taoline organiseeritud rünne toimus) ei tohi ära kasutada selleks, et õhutada migratsioonivastaseid meeleolusid!“
Mida see siis tähendab? Laseme endale näkku sülitada ja teeme näo, nagu midagi poleks juhtunudki? Naeratame virilalt ja oleme sõbrad edasi? Kas pole hale, sest kuidas võiks nimetada sõpruseks seda, kui teine pool sind lausa avalikult põlgab? Kölni ahistajad pole kunagi sakslaste sõbrad olnud ja vaevalt nendeks ka saavad. Pahupidi loogika ütleb, et siis peaksid sakslased kahe eest pingutama. Paraku on tulemus hoopis vastupidine, sellega teenivad nad ära veelgi suurema põlguse, sest euroopalike väärtuste mittetundjate silmis on nad lihtsalt nõrgad.
Aastavahetuse organiseeritud rünnakud on Saksamaal esile kutsunud mitu skandaali. Inimesed pole rahul politsei jõuetusega, aga etteheiteid on ka ajakirjandusele, kes suutis tervelt pool nädalat selle sündmuse maha vaikida.
Nüüd, kui vaikimismüürist on läbi murtud, seisab ees puhastus. Üks kõrge politseitegelane lasti lahti (saadeti enneaegselt pensionile muretut vanaduspõlve nautima), loodetavasti leiab ajakirjandus üles ka need tegelased, kes takistasid vaba informatsiooni levitamist, tulgu nad siis nende endi ridadest või kusagilt kõrgemalt. Küllap euroopalikud väärtused võidavad – ja sõnavabadus on nende seas üks peamisi.
Küll aga tahaks küsida: kui Lobjakase meelest tähendab uudiste avaldamine Kölni sündmuste kohta üleskutset lintšimisele, siis sõnavabaduse konteksti seatuna – kes on ikkagi euroopalikum, kas Lobjakas või saksa meedia? Praegu jääb küll mulje, et meie vasakliberaalide esikõneleja peab vaba meedia tegevust reaktsiooniliseks, sest mõiste „neegrite lintšimine“ on ju kõige reaktsioonilisem asi, mis selle seltskonna jaoks olla võib.
Nüüd tahaks küll vastata sellesama lausega, millega eestlasi meedia vahendusel kostitatakse: „Mis te tõmblete, Eestis pole veel ainsamatki pagulast!“ Tõepoolest, mis lintšimisest Lobjakas sonib, kui meil pole, keda lintšida? (Sest olgem ausad, raevusööst „Kölni uudiste tampimise“ pärast polnud suunatud mitte Saksa, vaid hoopis Eesti uudiste edastajate vastu.)
Lobjakas oma äärmusluses on saanud omaenda jutu vastandiks, nõudes meilt vähem eurooplust ning euroopalike väärtuste hülgamist. Rünnak sõnavabaduse (ja uudiste edastamise vabaduse) vastu tähendab just seda.
Aga kui meie jutt, tänu Lobjakasele, kord juba kodustele asjadele kaldus, siis tahaksin lõpetuseks tuua ühe paralleeli, mis ühendab vana-aasta õhtuid Saksamaal ja Eestis. Kui vaadata Kölni sündmustele ahistajate pilguga, siis tahtsid nemad ju ainult veidi lõbutseda. Olgu peale, pisut ka röövitud asjade arvel rikastuda, aga miks mitte ühendada meeldivat kasulikuga? Kelle arvelt seda tehti pole oluline, peaasi, et oli lõbus, peaasi, et oli naljakas. Kes nalja ei mõista, on ise süüdi, on tige inimene.
Samal ajal esitati ETVs Tujurikkuja laulu. Ka siin lõbutseti kellegi teise arvel. Peaasi, et endal hea oli, teiste tunnetele tähelepanu pöörata ei tulnud sallivust ja empaatiat jutlustavatele inimestele pähegi. Mitte et nad poleks osanud ette mõelda – nad ei hoolinud ka tagantjärgi, kui vastukajad hakkasid nendeni jõudma. Õigust jäi veel ülegi. Tagantjärgi lendu lastud ilkumised olid ehk hullemadki kui laul ise.
Ja et esinejatele nähtud vaeva eest ka kena kopik karmanisse kukkus – siis oli ka siin meeldiv ühendatud kasulikuga.
Kui vaadata tegija poole pealt, siis võib ahistamist ja „tujurikkumist“ mõlemat pidada lahedaks, lõbusaks ja naljakaks. Aga et neis asjades peituks mingi eneseiroonia, seda ei oska ma ka parima tahtmise juures ette kujutada. Mida pole, seda pole. Enda lõbustamine teiste tunnete arvel ei ole eneseiroonia.
„Aga minul oli lõbus! Ma lausa naersin! Mis te virisete!“
Kaks sündmust, mida ühendab enesekesksus, teiste tunnetest mittehoolimine, tahtmatus mõista, et midagi oli vist ikka valesti.
Suhtlus jõupositsioonilt…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar