Ütekõrra käve maa siseh, ilmatu träbkä kuurma pääl ütest talost müüda minneh näi aia pääl jalanärtsõ kõgõst kats paari. Võti ärr ja tsussksi kuurma sisse. Edesi sõitõh tull nii sükäv muda vasta, et tõld õkva kinni jäi. Kihodi hobõsõlõ mõnõ mühägü, a tõnõ tiindüs naas hullama..
Kõmm! Tõlla vehmer katski. Oh sa tiindüs! Kaehti ümbre, kaugõh mõts um. A tiä ün?
Kats miist tulõva törkeh, silmnäolt üle nurmõ mu poolõ.
“Setu! Setukene, pea kinni...” hõigas üts jo kaugõlt.
“ A kohes ma sõs lää, ku vehmer katski.” põrodi ma vasta. Veidokõsõ ao peräst olliva
mul man.
“Setu, kuhu sa meie käterätikud panid?”
“Tiä ei ma käterätest midägi, üte jalanartsokõsõ küll no võti... Nu võit no mullõ kinki kah...”
A sõs prat näi, ku viil üts mõtsk võsast vällä karas, vitsa käeh.
“Toogu ei, toogu ei! Saa ai no noist määnestgi vehmert,” hõiksi ma tälle vasta.
A kago tu ka mano sai, kärähtivä kõik üteliisi:
“Püksid maha, kui käterätikuid ei otsi!”
“Tano pühä Jummal, olõ`õi ma kuulnu, miä “püksid” tähendäse.
“Kae tu pääle ol`lgi halvastõ. Karksiva tõsõ mullõ kolmõkeske mano ja õkva pessmä – tu sama
iist, et ma tiiä es, miä “püksi” tähendäse. Peräst karksiva kuurma päälingo sälgä, tuustõva- nuustõva
kõõ lak`ka võtsõ jala närtso ja lätsivä kos kuri.
A ilm oll kõik träbkid täüs.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar