Volodja lombi taga

Kui uskuda seda allikat, siis Volodja pärast ärplemist ÜROs kohtus kohaliku bossiga ja seal oli ikka väga valusalt öeldud http://rusjev.net/2015/09/29/putin-posle-vstrechi-s-obamoy-pokinul-ssha-navsegda/

Muslimid – sõbrad või vaenlased!? 1

Elu maises maailmas on vaid mööduv lõbu lummuses ja pelk mäng (suurad 3.185; 6.32).

1.

Kokkuvõtlikult võiks kõigepealt öelda, et kõik ei ole nii hea, kui sellest räägitakse, ja kõik ei ole ka nii halb, kui sellest tunnistatakse.

Õpetus kolmainsusest 

Judaism, kristlus ja islam rajanevad ühisel algallikal – tooral e Vana Testamendi viiel Moosese raamatul. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja me kuulame Teda, öeldakse Koraanis. Samuti kinnitatakse, et nii toora kui ka evangeelium on Jumala sõnum inimestele juhatuseks, valguseks ja manitsuseks. Juudid ja kristlased ei ole aga neile antud tõde kunagi järginud.
 Kõige suurem konflikt kristluse ja islami vahel on õpetus kolmainsusest. Messias, Jeesus Maarja poeg on Koraanis Jumala sõnumitooja, üks suurtest prohvetitest. Kuid seades Jeesuse Jumala kõrvale Pojana, langeb kristlane mitme jumala kummardajate hulka; võttes Jumalalt ära ainuüksi talle kuuluva väe ja au, saab ta sellega uskmatuks.
 Muslimi jaoks on Koraan viimane kõige täiuslikum sõnum prohveti läbi inimestele ja Muhammad on prohvetite pitser. Jeesuse ristisurma kohta on öeldud: Neile vaid paistis, et nad tapsid Messia.
Koraanis tunneme ära mitmed Vana Testamendi lood Aadamast, Kainist ja Aabelist, Noast, Aabrahamist, Lotist, Moosesest, Aaronist, vaaraost, Jaakobist, Iisakist, Ismaelist, Joosepist, Iiobist, Joonast, Saalomonist, Taavetist … Siingi on kõik loodud kuue päevaga Jumala sõna läbi.
 Uuest Testamendist tunneme ära Sakarja, Maarja, Jeesuse, Ristija Johannese. Enamik lugusid on jutustatud kasinamalt ja üldisemalt, kuid samas on osas lugudes lisatud värvikaid detaile, mis Piiblis puuduvad. Lisanduvad värvikad kirjeldused paradiisist ja põrgust, džinnid ja muinasjutulised motiivid Saalomoni juures.
 Me ei taha aga prohvet Muhammadile antud ilmutusi mitte mingil juhul kahtluse alla seada, vaid lepime sellega, et just nii on ingel Gabriel kõike tõde talle ilmutanud. Palju on Koraanis mõtete ja sündmuste kordamist. Eriliselt on prohvetit paelunud lood Aabrahamist, Noast, Lotist, Moosesest ja vaaraost. Meenutatakse tuult, merd ja  laevu.

Inimese enda vastutus 

Koraanis on palju head, õpetlikku ja kasulikku. Islam on tehtud väga konkreetseks ja lihtsalt arusaadavaks inimeste jaoks. 
Ennekõike on nõutud täiuslikku kuuletumist Jumalale. Ei ole Jumalat peale Tema, kõik kuulub Talle ja on Tema käsu all, Allahile kuulub kõik au. Kartma, teenima ja kummardama peab üksi Jumalat. Ta on kõige looja, hoidja ja kaitsja. Allah on halastav ja armuline, hea õigete vastu, karm eksijate vastu. Ta on suur oma helduse poolest, Ta on andestaja ja armuline, teadja ja tark, midagi ei ole varjatud Allahi eest ei maa peal ega taevas. Inimese elu üle valitseb Jumalast antud ettemääratus. 
Eriliselt hoiatatakse ebajumalate kummardamise ja teenimise eest. Tähtis osa on korralistel palvetel, paastumisel ja almuste andmisel. On tõotatud vastus palujate palvetele ja rikkalik tasu almuste jagajatele.
 Iga inimene vastutab ise oma elu ja tegude eest. Ükski hing ei pea kandma võõrast koormat. Meid tabab üksnes see, mille Jumal on ette määranud. See, kes käib mööda õigete teed, käib kasuks iseendale. See, kes (teelt) kõrvale käändub, kahjuks iseendale.
 Tähtsa osa Koraani sõnumist moodustab kuulutus viimsest päevast, kohtust inimese üle, tulest ja põrgust. Jumal on karm karistama, jätmata samas kunagi enne manitsemata ja andes alati võimaluse meeleparanduseks. Jumal ei pane kellegi peale suuremat koormat, kui ta kanda suudab, ka patukahetsemises. 
Selle kõrvale on seatud helde tasu usklikele. On rõhutatud selle maailma hüvede tühisust ja kaduvust – jumalakartliku jaoks on tulevane maailm parem. Paradiisi on kirjeldatud paigana keset aedu ja allikaid; seal voolavad ojad veest, mis ei rääsu; piimajõed, mille maitse ei muutu; veinijõed, mis on naudinguks joojatele; ojad puhtast meest. 
Jumalakartlikud kannavad atlassist ja brokaadist rõivaid. Nad lamavad tikanditega ehitud asemetel, iginoored noorukid ümmardavad neid, kandes karikaid, kanne ja peekreid joogiga allikast, mis ei tee peavalu ega uimasta, puuviljadega, mida iganes ihatakse, linnulihaga, kui vaid tahetakse, mustasilmsed neitsid nagu (teokarpi) peidetud pärlid – kõik on tasuks (ustavatele) nende tegude eest; nad kuulevad ainult ühte sõna: Rahu! Rahu! Nad pannakse abiellu valgenahaliste ja suuresilmsete neitsitega. Seal ei ole enam surma pärast esimest surma.
(Järgneb.)
Andres Mäevere

Krimmis

Aasta tagasi oli küllalt populaarne tegevus Krimmis

ja selline, kuid selgus, et ei saadudki Vene passi...

nüüd olevat väga populaarne, liimime uuesti kokku Ukraina passi

Saksamaa pagulaskeskustes on sagenenud moslemite rünnakud kristlaste vastu

Kuna Saksamaa pagulaskeskustes on sagenenud rünnakud kristlaste vastu, leiab kõrge politseiametnik Jörg Radek, et saabujaid tuleks usulise kuuluvuse alusel majutada eraldi. Viimastel päevadel on aset leidnud mitu massikaklust erinevatest riikidest pärit immigrantide vahel. Kes viis korda päevas Meka suunas ei palveta, saab peksa.
Politsei teatel leidis möödunud pühapäeval Põhja-Saksamaal Kassel-Caldeni pagulaskeskuses immigrantide vahel aset kaks kokkupõrget, milles sai vigastada kokku 14 inimest. Esimeses kakluses osales mõlemal poolel 60 inimest, teises aga 300 inimest 70 vastu.
Paar päeva varem toimus massikaklus Leipzigi varjupaigakeskuses, millest võttis osa kuni 200 Süüriast ja Afganistanist pärit põgenikku.
„Politseis ollakse jõudnud absoluutse murdumispunktini,“ nentis Jörg Radek. „Meie ametnikke kutsutakse üha rohkem põgenikekodudesse vastasseise lahutama. Kui keskuses, kus on tegelikult ainult 750 kohta, on 4000 inimest, võib sunnitud
olukorras vägivallani viia isegi selline väike asi nagu koridor, kust pääseb tualetti.“
Ka mitmed Saksa parlamendisaadikud on viimasel ajal hakanud kõnelema vajadusest kaitsta põgenike vastuvõtukeskustes usulisi vähemusrühmi nagu kristlased ja jeziidid.
Berliini Kolmainu luterliku koguduse pastor Gottfried Martens (SELK) on kirjutanud lugematuid kirju majutuskohtade juhatajatele, paludes hoida kristlased ja moslemid üksteisest lahus.
„Tõsiusklikud moslemid lähtuvad sellest, et seal, kus on nemad, valitseb automaatselt ka šariaat ja nende seadused,“ selgitas Martens.
Kristlastel ei lubata ühisköökides oma toite valmistada. Kes viis korda päevas Meka suunas ei palveta, saab peksa. Eriti karmilt käitutakse islamist ristiusku pöördunud kristlastega, kes kardavad oma elu pärast ja pelgavad, et peavad kristlastena ka Saksamaal põranda all elama. http://uueduudised.ee/moslemitest-migrandid-ahistavad-kristlastest-pagulasi/
http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/europe/germany/11896855/Christian-and-Muslim-refugees-should-be-housed-separately-says-German-police-chief.html

2015 World Figure-8 3 Hour Enduro Opening Laps

Raske aru saada, kes keda.

Vedas

Mehe ja naise päev

Möödasõit viimasel hetkel

http://www.liveleak.com/view?i=894_1442858931

Peeter Tulviste: miks nganassaanid lahendavad loogikaülesandeid valesti?

Mil määral on inimesed erisugustes ühiskondades-kultuurides ühesugused ja kui palju nad erinevad? Kui palju inimene ajaloo käigus muutunud on ja edaspidi muutub?

Nende asjadega on tegelnud mitmed teadused. Minu vaatepunkt lähtub psühholoogiast, täpsemalt selle ühest harust – kultuuripsühholoogiast.

Põhjust neid probleeme lähemalt vaadelda on andnud viimase 15 aasta kiired muudatused Eestis. Ajad muutuvad – ka meie muutume ühes nendega või jääme endisteks? Ning kas kõik inimesed muutuvad? Ja miks mõned asjad inimese mõtlemises ja käitumises muutuvad kiiremini ja teised aeglasemalt?

Vale oleks väita, et kõigile neile küsimustele on vastused olemas, aga kindlasti on õige aeg neid praegu otsida.

Paarteist aastat tagasi Massachusettsis Clarki Ülikoolis töötades oli mul võimalus jälgida, kuidas Ameerika sotsiaalteadlased vaatasid nende tormiliste muutuste peale, mis olid puhkenud Kesk- ja Ida-Euroopas ning Venemaal.

Enamiku ameeriklaste, ka sealsete sotsiaalteadlaste meelest on inimesed kõikjal ühesugused, ja tegelikult on nad kõik ameeriklased. Ainult et mõnel pool lastakse ameeriklane olla ja mõnes teises paigas ei lasta. Nende inimeste ettekujutus oli umbes niisugune, et kui me võtame mõne Kesk-Venemaa küla ja kõrvaldame seal kommunistid võimult, siis hakkavad inimesed iseenesest elama n-ö normaalse inimese, st ameeriklase elu. Umbes nii, et üks istub hobuse selga, saab šerifi tähe rinda ja hakkab korda hoidma, teine hakkab poodi pidama, kolmas talu jne. Kes vähegi on pidanud vene eluga kokku puutuma, saab aru selle kujutelma põrutavast naiivsusest. On ju olemas ajalugu, tavad, väärtushoiakud… Tõin neile tollal näiteks selle, kuidas ühed ettevõtlikud noored rajasid Moskva lähedale sigala, mis põletati viis või seitse korda maha, enne kui nad lõpuks aru said, et sellega ei tasu tegelda. Ümbruskonnas polnud küll ühtegi teist ettevõtet, mis oleks inimestele tööd ja leiba pakkunud, ent kohalike elanike meelest oli tööst ja leivast tähtsam see, et keegi ei tohi neist rikkam ja tähtsam olla.

Hulk aastaid tagasi uurisin niisuguste inimeste mõtlemist, kes pole kunagi koolis käinud. Neid ei olnud endises Nõukogude Liidus kerge leida, kuid üks sobiv koht uurimistööks oli Taimõri poolsaar. Seal elab üks väike rändrahvas nganassaanid. Neid on umbes 1000 inimest ja nad tegelevad põhjapõdrakasvatusega. Tollal polnud peaaegu ükski täiskasvanud nganassaan koolis käinud.

Elasin nende juures kaks nädalat ja mul oli hea võimalus kogeda meie ühesugusust ja erinevust. Uurimisküsimusi esitades ja vastuseid kuulates mõtled, et kui eksootiline see kõik on, ja imestad, kuidas ikkagi võib niimoodi mõtelda ja asjadest aru saada. Aga kui sa koos nendesamade inimestega midagi igapäevast teed, lähed puid raiuma või jahile või mängid kaarte, siis tabad ennast mõttelt, et miks ma siia üldse tulin – kõik on ju samamoodi nagu koduski.

See arusaam psühholoogias, et inimeste mõtlemine, mälu, eneseteadvus jne võivad erinevates ühiskondades ja kultuurides oluliselt erineda, on ainult 70–80 aastat vana. Nagu ka see seisukoht, et muutused, mis ühiskonnas toimuvad, võivad neid protsesse – mõtlemist, mälu, eneseteadvust – muuta.

Sel ettekujutusel on oma põhjused. Nimelt on teaduslik psühholoogia olnud edukas nende asjade uurimisel, mis inimesele suhteliselt vähe korda lähevad. Hästi on välja tulnud nägemistaju uurimine, teiste tajuliikide uurimine, reaktsiooniaja mõõtmine – aga need ei ole ju asjad, mis inimesel magada ei laseks. Tõeliselt inimlike ja huvitavate asjade kohta on psühholoogial vähem öelda. Ebaedu nn kõrgemate, inimesele ainuomaste protsesside uurimisel tuleneb aga sellest, et need ei ole loodusest pärit ja seepärast ei saa neid ka looduse kaudu seletada. Need asjad pärinevad kultuurist ja seepärast tuleb neid ka kultuuri kaudu seletada.

Kultuurpsühholoogia vaatevinkel erineb siin klassikalisest teaduslikust psühholoogia käsitlusest. Kultuuripsühholoogia nimelt leiab, et kultuuri roll ei väljendu üldse mitte üksnes selles, et erisuguste kultuuride inimesed erinevad üksteisest mõnevõrra. Kultuuripsühholoogia järgi on olemas kõrgemad psüühilised protsessid, mis on vahendatud keele ja teiste märgisüsteemide kaudu ning mis on inimesele ainuomased. Need ei ole loodusest pärit, vaid tekivad kultuurikogemusest õppides ja neid tuleb seletada ka kultuuri kaudu.

Selle kujutelma järgi on inimese hingeelus väga olulisel kohal keel. Selget ettekujutust sellest, kuidas keel tekkis, ei ole, küll aga arvame teadvat, et see tekkis algselt suhtlemisvahendina. Ka loomadel on keel suhtlemisvahendina olemas, aga inimeste omapära seisneb selles, et me oleme hakanud keelt kasutama ka mitmel muul otstarbel.

Me kasutame keelt mõtlemisel ja suhtlemisel, meeldejätmisel, oma tegevuse kavandamiselt ja kontrollimisel. Erinevalt koerast. Ei ole ju nii, et koer mõtleks hommikul selle peale, mis ta täna ette võtab ja kuhu ta läheb.

Ja veel üks keele oluline funktsioon ja inimese eripära seisneb selles, et inimesed ei pea ootama, millal põlvkondade jooksul õpitu pärilikuks muutub. Me saame selle kogemuse sõnastada ja siis õpetamise teel koolis või ülikoolis edasi anda. See on väga tõhus kogemuse edasiandmise viis. Nii kui midagi olulist välja mõeldakse, saab seda kohe teistele edasi anda.

KUI TAHAME MÄLU JA MÕTLEMISE KÕRGEMAID VORME UURIDA, peame küsima, milliseid märgilisi vahendeid me mõtlemisel ja meeldejätmisel kasutame.

Kui tahame teada, kuidas on tekkinud esemed minu laual, peame muuhulgas küsima, milliseid tööriistu on nende valmistamisel kasutatud. Umbes samamoodi uurib kultuuripsühholoogia inimese mõistust ja selle tööriistu. Inimese mõistuse tööriistad on märgisüsteemid, keel ja sellised mittekeelelised märgisüsteemid nagu matemaatika ja muusika – nende abil loome me endale ettekujutusi maailmast, mis lubavad meil selles maailmas orienteeruda. Neid maailmapilte on lõpmata hulk, alates kõige lihtsamatest igapäevastest ettekujutustest. Aga siia kuuluvad samahästi ka teaduslikud maailmapildid ja teab-mis-kõik veel kuni mehhiko seebiooperiteni välja.

Kuidas me teame, et kultuur on nii oluline inimese psüühikas? Kas tõesti tuleb aju rahule jätta ja uurida, kuidas on tekkinud, eristunud, arenenud märgisüsteemid; kuidas laps neid omandab ja kuidas täiskasvanu neid kasutab? See seletus on hoopis teistsugune kui muus psühholoogias – mitte aju kaudu, mitte looduse kaudu, vaid kultuuri kaudu.

Millele me toetume, kui me väidame, et see tõesti nii on?

Selleks et välja selgitada, kas see üldine hüpotees inimese psüühika, kõrgemate psüühiliste protsesside kultuurilisest päritolust, kultuurilisest loomusest peab paika, on tehtud üks oluline uurimus. 1930. aastate alguses korraldas Aleksander Luria tollasesse Nõukogude Kesk-Aasiasse kaks teadusekspeditsiooni.

Esimene pähetulev viis, kuidas kultuuri tähtsust hinnata, on teadagi uurida ühte ja sama protsessi erisugustes kultuurides. Seda oli tolleks ajaks juba ka palju tehtud. Aga see tõi kaasa probleemi – erinevuste leidmisel on raske öelda, kui palju need erinevused on pärit loodusest ja kui palju kultuurist. Sellepärast on targem otsida niisugune kultuur, mis on kiires muutumises – populatsioon on looduslikult üks ja seesama, aga elatakse väga erinevates kultuurilistes tingimustes.

Kaks suurt muutust Kesk-Aasias olid tol ajal esiteks see, et seal tehti vägivaldselt kolhoose, mille eest inimesed massiliselt põgenesid. Teiseks viidi sisse kooliharidus. Käsitlen siinkohal just koolihariduse sissetoomise tagajärgi. Inimestele, kes polnud üldse koolis käinud, ja nendele, kes olid aasta-paar käinud, anti lahendamiseks ühesugused ülesanded. Vaadati, kuidas nad samu ülesandeid lahendavad. Tulemused olid nii jahmatavad, et nende avaldamine keelati tollases N. Liidus ära. 1970. aastate algul, kui olin Luria aspirant, küsis ta oma võrratu huumoriga: „Mis sa arvad, kas peaks need andmed avaldama eluajal või parem postuumselt?“ Ja kui need lõpuks avaldati ja mitmesse keelde tõlgiti, siis äratasid need suure vaimustuse kõrval ka vihast vastupanu neilt, kes arvavad, et loodus teeb kõik inimesed ühesugusteks ja kultuuril ei ole tähtsust.

Kõige jahmatavamad olid ehk andmed, mis Kesk-Aasias saadi, kui inimestele anti lahendada kõige lihtsamaid loogikaülesandeid. Näiteks selline ülesanne: „Kaugel põhjas, kus on külm ja palju lund, on kõik karud valged. Novaja Zemlja asub põhjas, seal on külm ja palju lund. Mis värvi karud seal on?“

Tüüpiline vastus inimeselt, kes polnud koolis käinud, oli: “Ma ei tea, pole seal käinud.”

Kui ülesannet korrati, siis vastas ta. “Kui sa tõesti tahad teada, siis siin kõrval külas on üks mees, kes on seal käinud, aga mina küll ei tea ja valetama ei hakka. Mida pole näinud, seda ei räägi!”

See tundus nii uskumatu, et kui ma Taimõril nende inimeste juurde pääsesin, kes polnud koolis käinud, siis kordasin samu katseid. Üks küsimus oli selline: „Kaks meest joovad alati koos teed. Üks joob praegu teed, kas teine joob ka?“

Kohalikud vastasid, et kus me teame, me ajame praegu sinuga juttu. Vaevalt et see teine mees praegu teed joob, väljas on veel valge ja ta peaks jahil olema.

Selliseid uurimusi on praeguseks tehtud kümneid ja vastused on alati ühesugused, olgu Taimõri poolsaarel või Aafrikas. Mida nende teadmistega peale hakata? Ühed ütlevad, et katseisikud olid lollid ja sellepärast ei lahendanud nad neid imelihtsaid ülesandeid n-ö õigesti. Teine reaktsioon on see, et hoopis need inimesed, kes seda uurimust teevad, on lollid. Et loogiline on küsida seda, mida selle kultuuri inimesed oskavad – mitte seda, mida nad ei oska.

Õigus pole kummalgi. Ei ole tegu rumalate inimestega – needsamad inimesed lahendavad võrreldamatult keerulisemaid ülesandeid. Ja ei ole tegu ka uurijate rumalusega – kui meid huvitab, kust üks või teine protsess pärit on, siis me võrdleme neid, kellel see protsess olemas on, nendega, kellel seda ei ole (niisamuti nagu näiteks arstiteaduses).

Aga õhku jääb küsimus, miks ikkagi on nii?

Vastusele lähemale viib meid teadmine, et kui samast kultuurist pärit lapsed lähevad kooli, siis ei lähe rohkem aega kui pool aastat, kui nad hakkavad taolistele küsimustele vastama samamoodi, nagu vastame meie ehk kooliharidusega inimesed.

Aga meie eesmärk ei ole ju uuritavaid ühesuguseks teha, vaid uurida erinevusi ja nende põhjusi. Võttis tükk aega, enne kui aru sain, et see, mida nad kasutavad, on tegelikult täpselt sama mõtlemine, mida meiegi kasutame igapäevases praktilises tegevuses. Meenutades teejoomise loogikaülesannet Taimõri poolsaarel – tegelikult võis ju olla sada põhjust, miks see teine mees ei tulnud täna teed jooma. Võib-olla jäi ta haigeks, võib-olla on veel jahilt tulemata… Igapäevases elus ja mõtlemises tähendab sõna ALATI midagi muud kui teaduses.

Niisiis on tegu argimõtlemisega, mida kasutame meiegi. Aga vahe on selles, et meil on sinna kõrvale panna veel teinegi mõtlemistüüp, teaduslik mõtlemine.

Teadusliku mõtlemisviisi areng algab tõenäoliselt siis, kui laps, kelle vanemad pole koolis käinud, läheb oma argimõtlemisega kooli. Võime ette kujutada, mis ta vastab õpetaja küsimusele: “Kui sul on 7 õuna ja sa annad 5 vennale, siis mitu õuna järele jääb?” Laps vastab, et ta ei anna vennale õuna. Või võtame natuke keerulisema ülesande: linnadest A ja B hakkavad liikuma rongid üheaegselt teineteisele vastu. On antud linnade vahemaa ja rongide kiirus ning küsitakse, kus nad kohtuvad. Ja kui nüüd laps ajab käe püsti ja ütleb, et õpetaja, mina tean, ma suvel ise nägin, kus nad kohtuvad, siis see on sügavalt vale vastus. Sest see on mõtlemine, mida laps on kodus õppinud ja mis aitab enamikus elus ettetulevates olukordades, aga millega pole matemaatikatunnis mitte midagi peale hakata.

Siin on õpetaja kohus seletada, et see küsimus ei käi mitte raudteeasjanduse, vaid matemaatika kohta. See ongi see üks spetsiifiline mõtlemisviis, mida nendes kultuurides pole. Puudu on teadus kui omaette tegevusliik ja seega ka mõtlemisviis ja puudu on ka kool kui see koht, kus teaduslikku mõtlemist õpetatakse.

Selle loogika järgi võiks siis öelda, et on kaks erinevat mõtlemisviisi: üks on igapäevane praktiline mõtlemine ja teine koolis tekitatav teaduslik mõtlemine.

Meil oli suurepärane võimalus uurida Kesk-Aasias ka neid inimesi, kes olid koolis käinud, aga läinud siis tagasi mägedesse lambaid karjatama. Traditsiooniline kultuur on seal aastatuhandeid toime tulnud ilma koolihariduseta, aga kuna nõukogude seadused nägid ette, et iga laps peab koolis käima, siis aeti lapsi mööda mägesid helikopteriga taga ja viidi väevõimuga kooli. Ja kui nad sealt vabaks said, läksid nad mägedesse tagasi.

Mind huvitas see, kas koolis omandatud teaduslik mõtlemine säilib niisugusel puhul või kaob. Andsime neile inimestele loogikaülesandeid lahendada. Need, kes olid lühikest aega koolis käinud, olid selle mõtlemise unustanud. Nendel, kes olid üle seitsme aasta koolis käinud, oli see alles. Aga eriti huvitav oli see rühm, kes küsis, kuidas me peame vastama, kas nii nagu koolis või nii nagu päriselt! Koolis omandatud mõtlemisviis taandus oludes, kus sellega polnud midagi peale hakata.

Mõtlemist defineeritakse psühholoogias kui ülesannete lahendamist. Erinevad ülesanded eeldavad erinevaid lahendamisviise ja kui selliseid ülesandeid ei ole, siis see mõtlemisviis hääbub.

Pole mingit põhjust arvata, nagu oleks olemas vaid kaks mõtteviisi: üks praktiliste, igapäevaste ülesannete lahendamiseks ja teine teaduslike ülesannete lahendamiseks. Lisaks on kindlasti olemas mõtteviisid, millega me kunsti teeme, ja võimalik, et veel mõtlemisviisid, mis vastavad mängule ja usule. Väga korralikult läbi töötatud mõtlemisviiside tüpoloogiat ei ole, aga näiteid võib igaühest tuua. Igaühes neist kasutatakse keelt erinevalt – see on just see, mida J. Lotman nimetab sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks. Kunstis, usus, teaduses ja igapäevases elus kasutatakse keelt mõnevõrra erinevalt.

Olgu siinkohal toodud keele erisugustest kasutamisviisidest üks näide. Teaduses defineeritakse mõnikord mõisteid ehk öeldakse teiste sõnadega, mida üks sõna tähendab. Luria tegi seda oma katseisikutega Kesk-Aasias. Ta küsis: „Kujuta ette, et sa oled niisuguses kohas, kus pole mitte ühtegi puud. Ja siis tuleb keegi ja ütleb: „Tere, mis asi on puu, ma ei ole mitte kunagi puud näinud. Kas sina oskad seletada, mis on puu?“ Mees ütles, et puul on juured maa sees ja tal on tüvi ja lehed – aga siis ütleks mees küsijale, et kui sa ikkagi puud näinud ei ole, siis ei aita see jutt ka midagi.

Eks peaaegu igaüks on mõnel konverentsil kokku puutunud nende lootusetute tüüpidega, kes defineerimisega kõiki hulluks ajavad. Ta tuleb näiteks loomade mõtlemist käsitlevale konverentsile ja ütleb, et me ei saa enne edasi minna, kui on täpselt defineeritud, mis on loom, mis on mõtlemine, ja mis on konverents. Ikka leidub neid, kes kasutavad defineerimist seal, kus pole tarvis. Tartu Ülikoolis on kuulus üks lugu tööohutuse dotsendist, kes muuhulgas defineeris tulekahju: see on niisuguste esemete põlemine, mille põlemist pole ette nähtud.

Igapäevases elus pole mõistete määratlemisel mõtet. Üks tuntud lapsepsühholoog on toonud niisuguse näite, et igaüks meist kasutab sõna vend ja me kõik kasutame seda õigesti, isegi väiksed lapsed. Aga katsuge defineerida, kes on vend. Võib ju öelda, et see on minu vanemate meessoost laps, aga mitte mina ise. Aga kui sa selle välja ütled, siis on selle asja lollus või tarbetus hästi silmatorkav.

KUI ALGUSE JUURDE TAGASI TULLA – siis nende küsimustega tegelemine on andnud mulle natukene julgust vaadata ka oma kultuuri poole selle pilguga, et mis meil praegu muutub.

Kõigepealt tuleb nimetada, et keegi ei näinud neid muutusi tegelikult ette. Tagantjärele on muidugi palju tarku, kes ütlevad, et ma teadsin alati, et Eesti saab vabaks jne. Me kõik teadsime. Aga nii väga üldiselt, umbes nii, et ükski riik ajaloos pole veel igavene olnud ja pole see ka. Või et küll Jumal hoolitseb, et puud taevasse ei kasvaks. Need on üsna üldised lohutused või lootused. Aga et see just nüüd tuleb ja niisugusel viisil – see oli kindlasti ootamatu.

Muuhulgas järeldub siit see, et keegi meist polnud õieti nendeks sündmusteks ja muudatusteks päriselt valmis. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks osanud ette kujutada, et Eesti oleks võinud ilma kolmanda maailmasõjata vabaks saada – ja seda oli patt soovida.

Inimesed, kes olid valmistatud ette eluks ühes ühiskonnas, pidid hakkama elama täiesti teistsuguses ühiskonnas.

Paar aastat tagasi oli Torontos ühel konverentsil teemaks Balti elulood ja seal oli juttu põlvkonnast, kes 1920–1930. aastatel koolis käis ja keda valmistati ette eluks oma riigis, nagu seda teeb iga ühiskond.

Siis jõudis kätte 1930. aastate lõpp ja 1940. aastate algus oma vapustustega ja see põlvkond aeti kahte lehte: ühed elasid edasi seal maal, kus nad olid kavatsenud elada – Eestis, aga ühes täiesti teist tüüpi ühiskonnas. Teistel oli võimalik edasi elada küll sama tüüpi ühiskonnas, milleks nad olid ettevalmistuse saanud, aga paraku teises riigis – Kanadas, Rootsis või veel kuskil. Jaan Krossi põlvkond.

Praegu on sündinud minu meelest midagi selles mõttes võrreldavat, et vahepeal oli Eestis juba ära õpitud, kuidas karu istumise all enamvähem rahuldavalt elada. Ja kui siis ühel päeval karu ei olnud, tekitas see palju segadust, sest see põlvkond ei olnud niisuguseks eluks ettevalmistust saanud – see tahab ka õppimist. Kui kasutada neidsamu kultuuripsühholoogia mõisteid, siis võiks öelda, et inimestel olid juba olemas vahendid selleks, et elada neid oludes, kui karu sul peal istub, aga puudusid vahendid, et elada seda tüüpi ühiskonnas, kuhu me üleöö jõudsime.

Ühel teadusinstituudil Iisraelis on niisugune tore ülesanne, et nad peavad aitama Iisraelis kohaneda juutidel, kes tulevad mujalt. Ja neid tuleb igalt poolt. Tulevad näiteks musta värvi juudid Etioopiast, kes ei oska lugeda ega kirjutada, aga tahavad ka Iisraelis elada. Neile õpetatakse siis lugemist, kirjutamist ja kõiki muid märgisüsteeme, mida peab valdama, et Iisraelis toime tulla. Neile, kes tulevad siit meie kandist, endistest nn sotsmaadest, õpetatakse muuhulgas kõike seda, mis puudutab kodanikuks olemist, ja kõike seda, mis puudutab raha. Nad teavad, mis rubla on, aga võtab aega, enne kui need inimesed saavad aru, mis raha on ja mida on võimalik rahaga teha. Mulle tundub, et meil oleks samasugust instituuti tarvis – me ei tule küll teiselt maalt, aga me tuleme teistsugusest ühiskonnast, ja väga paljudel inimestel puuduvad vahendid selleks, et adekvaatselt orienteeruda ja mõista maailma, millesse me pärast vabakssaamist kuulume.

Kui ma käsitlesin eelmisel aastal Saksamaal teemat „Balti riigid Euroopa Liidu lävel“, siis katsusin muuhulgas seletada, miks mõnedel inimestel olid kahtlused Euroopa Liitu minekul ja mis oli sellise arusaama põhjendus ja motivatsioon. Muidugi on põhjusi palju, aga mõne inimese puhul on oluline näiteks seegi, et ta ei suuda orienteeruda kõikides nendes kiiretes muutustes, mis on aset leidnud. Üks kuulaja küsis: „Kui te praegu alustaksite, mida te siis teisiti teeksite?“ Olen selle üle hiljem palju juurelnud. Aga tookord oskasin hoobilt vastata nii palju, et tõenäoliselt saaksid praegi inimesed aru, et kõigepealt tuleb rahvale ütelda: „Kallid inimesed, nüüd on asi niimoodi, et ajalugu hakkab kiiresti muutuma. Need olud, mis meil seni on olnud ja milles me oleme häda sunnil õppinud elama, hakkavad nüüd kiiresti kaduma ja tekivad teistsugused olud ning siingi peab oskama elada – nüüd on meil kõigil vaja natuke õppida, kuidas see käib, ühel rohkem, teisel vähem.”

Arvan, et neid inimesi on Eestis küllalt palju, kellele pole keegi öelnud, et nüüd on kõik teistmoodi. Kui kultuurpsühholoogia termineid kasutada, siis sõnum oleks pidanud olema midagi sellist: “Me oleme tundnud ühte ühiskonda, aga nüüd tuleb elada teistsuguses. Sellepärast tuleb meil ümber õppida.”

Meil pole koolitust tarvis mitte ainult selles mõttes, et inimesed, kes on pidanud ameteid, millele pole enam rakendust või mis muutunud oludes enam ära ei tasu, peavad uue ameti selgeks õppima. Vähemalt niisama oluline on õpetada üldist orienteerumist ühiskonnas.

Lastele tuleb see koolis praegu päris hästi kätte – nad saavad kodanikuõpetuse tundides kena ülevaate sellest, kuidas see ühiskond funktsioneerib. Ja paradoksaalsel kombel tuleb just Eestis elavatel venelastel see asi korralikult selgeks teha, juhul kui nad tahavad kodanikuks saada. Eestlaste käest ei nõua seda keegi ja see on sügavalt vale. Isegi oma riigi põhiseadust ei ole tarvis eestlastel teada, selleks et kodanikuks saada. Ma ei tea, kas niisugust nõuet saab esitada, aga kuidagi tuleb see asi sinnamaale saada, et me tunneksime seda ühiskonda, milles nüüd elame.

Me näeme siin küllaga inimesi, kes üritavad nii edasi elada, nagu elati 1980. aastatel, ja on vihased, kui hakkama ei saa, ja kadedad nende peale, kes saavad. Niisamuti on inimesi, kelle puhul tuleb tahtmine viieminutise jutu järel vaadata, mis aasta kalender neil seinal ripub, kas 1939 või 2005.

Nii et aegade muutudes inimesed mitte lihtsalt ei muutu, vaid nad lausa peavad muutuma. Kui maailm muutub, siis peab inimene looma endale maailmast uue ettekujutuse, et seda muutunud maailma mõista. Kui ta katsub vana ettekujutuse järgi elada, siis ei tule sellest tihtilugu midagi välja.

OSHO: Kas on olemas elu pärast surma?

See on väär küsimus - täiesti mõttetu. Inimene ei tohi kunagi üle oma varju hüpata - võid ninuli kukkuda. Inimene peaks küsima põhiküsimusi, inimene peaks otsast alustama. Minu soovitus on: küsi põhiküsimusi.

Näiteks küsi parem: "Kas on olemas elu pärast sündi?" See on olemuslikum küsimus, sest paljud inimesed sünnivad, aga väga vähesed elavad. Ainult sündimisega pole sa veel elus. Loomulikult sa eksisteerid, aga elu on midagi rohkemat kui eksisteerimine. Sa oled sündinud, aga kuni sa taassündinuna oma olemust ära ei tunne, siis sa ei ela, sa ei ela kunagi.

Sünd on vajalik, aga sellest ei piisa. On vaja midagi rohkemat, muidu inimene vaid vegeteerib, lihtsalt sureb. Muidugi, see suremine on järkjärguline - aga sa oled niivõrd ebateadlik, et ei saa sellest kunagi aru, sa ei saa sellest kunagi teadlikuks. Sünnist surmani on surma kulg pikk. Väga harva kohtab elavat inimest. Buddha, Jeesus, Kabir - nemad on elavad. Ja siin ongi ime: need, kes on elus, ei esita kunagi küsimust: „Kas on olemas elu pärast surma?" Nad teavad seda. Nad teavad, mis on elu, ja seda teades on surm kadunud. Kui tead, mis on elu, siis surma ei eksisteeri. Surm eksisteerib ainult seetõttu, et sa ei tea, mis on elu, sest sa pole ikka veel elust teadlik, pole teadlik sellest, et surma pole.

Sa pole elu puudutanud, seetõttu on sul surmahirm. Kui oled teada saanud, mis on elu, siis selsamal hetkel surma enam ei eksisteeri.

Too valgust pimedasse tuppa, ja pimedus kaob; tunne elu, ja surm kaob. Inimene, kes on tõeliselt elus, lihtsalt naerab surma võimalikkuse üle. Surm on võimatu; surma ei saa olemas olla, sest looduse seadus on: see, mis on, jääb olema ja on alati olnud. See, mis on, ei saa kaduda. Aga mitte teoreetiliselt; sa pead selle kogemuse eksistentsiaalselt läbi elama.

Tavaliselt mõlgub kõigil meeles küsimus, et mis juhtub pärast surma - ütlevad nad siis selle välja või mitte. Just seetõttu mõeldakse selle üle, et mitte midagi pole juhtunud enne surma. Kuna pärast sündi pole olnud mingit elu, kuidas saad sa uskuda, et pärast surma on elu? Seda pole olnud pärast sündi, kuidas saaks seda olla pärast surma? Aga inimene, kes tunneb elu, teab, et surm on teine sünd, mitte midagi muud. Surm on teine sünd; avaneb uus uks. Surm on sünniks nimetatud ukse teine pool; ühelt poolt tuntakse seda ust surmana, teiselt pool sünnina.

Surm toob kaasa teise sünni, teise alguse, teise teekonna - aga see on sinu jaoks vaid spekulatsioon. See ei tähenda eriti midagi, kui sa ei tea, mis on elu. Seetõttu ma ütlen, et esita õige küsimus. Valele küsimusele ei saa vastata, või saab vastata vaid vääralt. Vale küsimus eeldab valet vastust. Ma olen siin selleks, et aidata teil midagi teada saada, mitte selleks, et aidata teil saada suurteks spekuleerijateks, mõtlejateks. Eesmärgiks on kogemus, mitte filosofeerimine - ja vaid kogemus lahendab selle mõistatuse.

Sa sünnid, aga pole veel tegelikult sündinud. Vaja on uuestisündi, sa pead sündima kaks korda. Esimene sünd on ainult füüsiline, teine sünd on õige sünd, spirituaalne sünd. Sa pead õppima end tundma, õppima tundma seda, kes sa oled. Sa pead esitama küsimuse: kes ma olen? Ja kuni on elu, miks mitte küsida elu enda käest? Milleks muretseda surma pärast? Kui see tuleb, siis saad teada. Ära jäta end ilma võimalusest elu tundma õppida, kuni elu sind veel ümbritseb.

Kui oled elu tundma õppinud, siis kindlasti oled ka surma tundma õppinud, ja siis pole surm mitte vaenlane, vaid sõber. Siis pole surm mitte midagi muud kui sügavuni. Jälle tuleb hommik, jälle algab kõik. Siis pole surm midagi muud kui puhkus - tohutu puhkus, vajalik puhkus. Pärast kogu elu rügamist ja väsimust vajab inimene suurt puhkust. Surm on allika juurde tagasiminek, just nagu uni.

Igal ööl sured sa väikese surma. Sa võid nimetada seda uneks, parem oleks seda nimetada väikeseks surmaks. Sa kaod pinnalt, sa liigud oma sisimasse olemusse. Sa oled kadunud, sa ei tea, kes sa oled. Sa unustad kõik selle maailma kohta, suhete kohta, inimeste kohta. Sa sured väikest surma, tillukest surma, ent isegi see väike surm elustab sind. Hommikul oled täis energiat, tuksled jäle elust, oled jälle valmis hüppama sajasse seiklusesse, valmis võtma vastu väljakutseid. Õhtuks oled jällegi väsinud.

Ja nii iga päev. Sa ei tea isegi seda, mis on uni, kuidas saad sa siis tunda surma? Surm on suur uni, suur puhkus pärast elu. See teeb sind uueks, see teeb sind värskeks, see taaselustab sind.

Autod Prantsusmaal

Oleme vahel kuulnud, et Prantsusmaal on paljud autod mõlke täis. Ega seda juttu enne usu, kui ise näed. Meie ühe hotelli värava vastast tehtud pilt mobiiliga.

Araablane

Araablane siseneb baari ja märkab leti ääres meest, kelles ta kohe esimesest pilgust tunneb ära juudi.
„Baarimees!“ hüüab araablane. „Üks jook kõigile minu kulul, välja arvatud sellele juudile seal leti ääres!“
Kui joogid on serveeritud, naeratab juut araablasele laialt ja lausub:
„Suur tänu teile!“
Vihane araablane tellib kõigile peale juudi veel ühe joogi. Juut naeratab talle taas ja tänab viisakalt.
„Mis kurat selle juudiga lahti on?“ küsib araablane baarimehelt. „Ma tellisin kaks korda kõigile peale tema jooke, tema aga ainult naeratab lollakalt ja veel tänab mind selle eest. Kas ta on idioot?“
„Ei,“ vastab baarimees. „Ta on selle baari omanik.“

Piiritagustest setodest

Vene mirtv on teinud ühe filmi http://mirtv.ru/video/24178/

Berliinis

Immigrant põhjendab, et tungis Berliini selleks, et kohalikele selgeks teha, et ta on tulnud Muhmeedi nimel elusi ohverdama https://www.youtube.com/watch?v=EEhu4zKPSfo

Hinnad Donetskis

DNR hinnad löövad rekordeid. Võrreldud Mariupoli (Ukraina) hindadega.

Reis X

Viimane peatus enne tagasisõitu Eestisse oli umbes 30 kilomeetrit pärast Neuschwansteini lossi Wieskirche, palverändurite kirik, mis on ehitatud 1745- 1754. aastatel Dominikus Zimmermanni projekti järgi. Kirik on UNESCO maailmapärandi nimistus.

Ungari piirivalvurid andsid vande kaitsta tsivilisatsiooni

Budapesti Kangelaste väljakul andis esmaspäeval vande üle 860 noore mehe, kes asuvad tööle piirivalvuritena, teatab Ungari valitsuse veebileht. Tseremoonial pidas kõne peaminister Viktor Orbán, kes teatas, et Ungari rahvas ei lase globaalsel migratsioonilainel oma riiki tundmatuseni muuta.
Ungari rahvas tahab rahu, korda ja julgeolekut, ütles peaminister. Rahvas ei taha kaost, ja sellistel rasketel aegadel tõusevad ausse just need, kelle tööks on kaitsta seadust ja korda.
“Te olete meie kultuuri, eluviisi ja iseseisvuse kaitsjad,” ütles Orbán piirivalvuritele ja lisas, et nende ülesanne on kaitsta Ungarit, Euroopat ja meie piire.
Peaminister ütles, et piirivalvurid peavad jääma inimlikuks, kuid samas kompromissitult täide viima Ungari seadusi.
Ta sõnas, et Ungari tuhandeaastane omariiklus annab ungarlastele vastuvaidlematu õiguse kaitsta oma piire, oma kodanikke ja oma kultuuri. Ungaril on õigus otsustada, kes tohivad riiki siseneda ja kes mitte, ja tuleb kindlustada, et kõik, kes on riiki lubatud, järgiks Ungari seadusi. “Teie ülesanne on see kindlaks teha, mis puudutab neid, kes ületavad Ungari piiri,” teatas peaminister, lisades, et nende ees on keeruline ülesanne, millega noored äsja korravalvejõududega liitunud mehed peavad harva silmitsi seisma.
Orbáni sõnul on kõiki rekordeid purustav immigratsioonilaine maailma oma tavaliselt kursilt kõrvale tõuganud. Euroopas on rahu valitsenud palju aastakümneid, kuid “ajalugu on nüüd ukse lahti murdnud”, ja me oleme pidanud õppima, et ei rahu, kord ega julgeolek pole midagi iseenesestmõistetavat. Me peame pingutama, et neid alal hoida, ütles ta, rõhutades, et Ungari seisab silmitsi katsumusega, mida riik ei ole näinud Balkani sõdadest saadik. Mõne kuuga on Serbia–Ungari piirile saabunud Szegedi linna suurune (Szegedis on 160 000 elanikku) rahvamass.
Samuti rõhutas peaminister, et kõikjal kiidetakse korravalvejõudude pingutusi viimastel nädalatel. See on välja teenitud ausa töö, kannatlikkuse ja inimlikkusega, ütles ta.
Viimaks meenutas Orbán, et piirivalvurid peavad valmistuma kokkupõrkeks inimestega, kes usuvad oma unelmate täitumist Euroopas. Neile tuleks vastata sellega, mida on õpitud oma vanematelt ja õpetajatelt, ütles ta: “Teie vormi all on peidus nii lihas kui ka süda. Vaja läheb mõlemat.”

Reis IX

Meie reis läks edasi Neuschwansteini lossi juurde Baieris Švaabimaal.Loss ehitati Eduard Riedeli projekti järgi. Ludwig II laskis selle lossi ehitada ja ta sai ise selles elada 172 päeva. Loss ei saanudki täielikult valmis. Lossis on palju maale Richard Wagneri ooperite ainetel. Ludwig II, kes oli suhteliselt erakliku eluviisiga soovis, et pärast tema surma see loss hävitataks. Seal lähedal asub ka Hohenschwangau loss, mille Maksimilian II uuesti üles ehitas ja oli Ludwig II lapsepõlveloss. See koht on Baierimaa üks turismimagneteid ja aastas külastab Neuschwansteini lossi üle miljoni turisti. Hohenschwangau lossi külastab umbes kolmsadatuhat turisti aastas.

Reis VIII

Kuuenda päeva hommikul külastasime Genfi. Püha Peetri katedraali, ülikooli, linnateatrit jne.

Püha Peetri katedraali torn

Reformaatorid

Reis VII

Viienda päeva pärastlõunal külastasime Berni. Jõe vesi on täitsa roheline.

Trümmelbach

Sai väike video ka tehtud kalju sisemuses.

Reis VI

Viiendal päeval sõitsime Trümmelbachi kalju sisemusse, kus on liustikujoad ja tormavad tohutul jõul läbi kaljulõhe alla. Müra on nii suur, et seal peab lausa karjuma, kui tahad rääkida kellegagi. Teisel pool on veel üks kosk mis jookseb umbes 250 meetri pealt alla. Nime kannab ta Jungfrau, Lauterbrunne - Grindelwaldis. Seal on kevadel mitu koske.

Jungfrau kosk

Jungfrau

Trümmelbach

Migrandid

Üks video migrantidest. Vesi ja toit pillutakse raudteerööbastele. Kas need ongi sõjapõgenikud?

Luzern

Tegin Luzernis väikse video. Vihma sadas, aga midagi sai ikka videole. Ka see vana puusild.

Reis V

Pärast Vaduzi sõitsime Luzerni, Vierwaldstätteri järve põhjakaldal, Reussi jõe ääres. Seal on 700 aastat vana iidne puusild Kappelbrücket ja muud huvitavat. Kuna vihma sadas, siis tegin pilte mobiiliga. Ühe silla lähedal poseerisid luiged.

Üks kiri

Täna tuli üks kena kiri, millega olen päri ja ehk on see mõnelegi mõtlemapanev.
--------------------------------------------------------------
Ahlan wa-sahlan, kõik põgeniketeemaga tegelejad!
See piltide kõrvutipanek on ja kannatuste ning süü võrdlemine on nagu küsimus, miks jalgpallur teenib paremini kui tuletõrjuja. Ei ole ise jalgpalliasjatundja, kuid oletan, et küsimus on valesti püstitatud, jalgpallur ja tuletõrjuja saavad palka erinevatest kohtadest, ja need omavahel neid palkasid ju läbi ei räägi. Ka on probleem selles, et tuletõrjujaid vajatakse igas vallas, igaks juhuks, jalgpallureist piisab, kui neid televisioonis näha on (kui me ei pea silmas noorte jalgpallitreenereid).

Kes on süüdi süüria poisi surmas? Ilmselt ülevedaja. Miks ta tahtis Euroopasse? Süüria on ju kena maa, pindalalt küll väike, nagu neli Eestit, väiksem kui Valgevene. Süürias elas 2013 19 000 000 inimest. 2/3 Süüriast on päris hea põllumaa, 1/3 väga halb, võimatu. Seega, kasulik pindala nagu kolm Eestit, asustustihedus veidi kõrgem kui Leedus. Nähes satelliidipilte võime öelda, see on süüria inimeste töö tulemus, et Süüria on nii haljas, Türgi piiril algab kohe kõrb, meetri pealt. Jumal oleks küll lasknud vihma sadada võrdselt Süüria ja Türgi põllumehele. (Saame ka türklastest veidi aru, Türgimaal on inimestel tung otsima tööd merele ja suurlinnadele lähemale.)

Esitame klassikalise küsimuse süüria-iisraeli suhetest, süürlane ütles 800 e.Kr., "Mis on Jordan võrreldes Adana ja Parpariga?" Tänapäeval, kahjuks, Adana ja Parpar on Damaskuse kohal sageli meetrilaiused. Kuid Orontes voolab ilusasti. (Eufrat mitte nii ilusasti enam.)

Kahjutundega olen ma jälginud juba kaks aastat sõda Süürias. Enne sõda oli Süürias tapmiste statistika madalam kui Eestis. Kirikut peeti oluliseks rahvusliku identiteedi osaks, Süüria võistles kristliku kunsti varade poolest Euroopaga.
Loomulikult polnud Al-Assad meie mõistes demokraatlik valitseja, ta on ikkagi üsna kurjast perekonnast, korrumpeerunud. Kuid ta viis läbi selle, et vägivald oli riigis tema ainuõigus, teised inimesed ei tohtinud kedagi lüüa ega tappa, ja seda jälgiti. Ta soosis mõnd euroopalikku väärtust, nagu naiste võrdõiguslikkust (millest kujunev demokraatlik Süüria oma Al-Nusrade ja teiste selliste erakondadega peab ilmselt mõneks sajaks aastaks loobuma). Ilmselt ahnitses diktaator enese kätte vara. Kuid ta sai aru ühest asjast, inimeste tapmine on ebaproduktiivne tegevus, mis ei soodusta majandust. Majanduskasv oli aga Süürias käimas juba diktaator Al-Assadi ajal, seda tunnustas isegi selline majandushiiglane nagu Iisrael.

Ning nüüd tapetakse Süürias massiliselt inimesi, mille ohvriks on põgenikud ja uppujad, ning ka Euroopa elu.
Mind vaevab väga selline teema. Soomes oli uudis, et peaminister Juha Sipilä võttis enda korterisse kakskümmend põgenikku, olles külalislahkuse ja sallivuse eeskujuks. (Tal on ju maja Kempeles praegu tühi.) Kuid võibolla on mõni neist inimestest, kes külalislahkust vajavad ja Euroopasse tulevad, ise Süürias kellegi kodunt välja ajanud. Islamis on ju selline kord, et inimest kodunt välja ajada ei tohi, ning islam pöörab õiglusele palju tähelepanu (sõna din tähendab nii "õiglust" kui "religiooni"). Ja kui nüüd moslem kuulutab kellegi kristlase kodu oma koduks, ei ole kristlasel enam õigust sinna tulla, sest "inimest kodunt välja ajada ei tohi". Millest aga probleem alguse saab, on see, et moslem soovis kristlasele head, sest ka selline kokkupuude islamiga on ikkagi kokkupuude islamiga ja seega elu ja õiglust edendav.
Värske näide, mille mulle rääkis üks pagulane. Rootsi saabus pagulasena sada perekonda Iraagist, nad tahtsid leida Rootsis kodu, ja jäid seda ootama põgenikelaagrisse. Põgenike hulgas oli 2% kristlasi, ning neile öeldi laagris, et nad peavad siit lahkuma, ei tea kuhu, sest nad pole moslemid. Kui ei lahku, nad tapetakse.

Nüüd siis viitasingi, mis on süüdi süüria poisi surmas. Mis lahendust mina asjale näen, ongi see. Araabia maad vajavad selliseid valitsejaid, kes keelavad tapmise, loomulikult surmaähvardusel, mitte kõnega sallivusest. Surmaga ähvardamine ei vasta küll meie arusaamadele, oleme selleks liiga kristlikud ja ligimest armastavad, kuid kui ühiskonnas on islamit palju, siis teisiti ei saa. See on küll vahel valuline, see eeldab mõtete ja tegude kontrolli riigi poolt, millel võib olla ohvreid, nagu oli ohvreid Al-Assadi aja Süürias või Mubaraki aja Egiptuses, kuid need olid ühiskonnad, mis olid ikkagi võimelised looma majandus-, teadus-, kultuuri- ja turismisidemeid Euroopaga.

Maa salaam!

Pirnid

Sel aastal on jälle palju pirne. Pepil on paar oksa raskuse all murdunud nagu möödunudki aastal ja Järve seemik kannab ka sel aastal hästi ja seekord on ka madalal pirne. Praegu väga hea maitsega. Paaril aastal olen oodanud, kui Järve seemiku suure puu tipus on pirnid kollaseks läinud, siis olen alla raputanud. Sel aastal proovisin rohelisi ja väga mõnusa hapuka maitsega. Muidu kui kollaseks lasta, siis on nad sageli seest ülevalminud.

Üks artikkel

http://uudised.err.ee/v/arvamus/fc76d6d7-fda6-4f21-b462-5983d966ef46/enn-auksmann-armastada-ja-aidata-inimest-ehk-sallivuse-talumatu-kerglus

Vaduz

Üks video ka Liechtensteini pealinnast Vaduzist

Reis IV

Hommikul sõime ära ja siis jäi palju aega, kuna buss ei saanud nii vara liikuma minna pärast peatust. Sõber pani ette, et käiksime linnas veidi ringi ja tutvuksime Šveitsiga. Jalutasime kiriku juurde, aga uksed olid suletud. Mina imestasin, et kõik auto numbrid on Prantsuse omad. Siis vaatasime üks väike pood ja araablase välimusega ja kõvasti määrdunud põllega mees seisis ukse peal. Sõber küsis kas avatud, sai mingi vastuse, millest lugesime välja, et suletud. Siis läksime teise väikesse poodi ja vaatasime hindu, kõik olid €urodes, tegime paar väikest ostu. Üle tee oli avatud Grand Restoran. Sõber arvas, et võiks juua korraliku kohvi. Omanik tegigi väikese tassi väga head kohvi. Türklase välimusega omanik oli huvitatud, kust me oleme, kui vastasime Eestist, siis tõmbas rahakoti lahti ja otsis raha. Näitas Rumeenia ja Ungari raha ning mõned sedelid olid veel, aga Eesti raha ei näinud. Käisin Wetsust läbi ja tegin käed seebiga kokku, aga vett ei olnud. Kraan oli täitsa lahti valamu küljest, vett ei saanud kuidagi. Üldse tundus, et meil räägitavad €uro nõueded kehtivad vaid Eestis, mujal võetakse elu palju rahulikumalt. Eestis oleks arvatavasti selline restoran ammu suletud.
Läksime tagasi ööbimiskohta ja sõber küsis bussijuhilt, et miks siin kõigil autofel on Prantsuse numbrid. Bussijuht vastas, et me olemegi Prantsusmaal. Olime öösel Šveitsist läbi sõitnud Berni lähedale Mulhouse linna.
Edasi sõitsime läbi Šveitsi Lihtenšteini. Seal tehti rongiga tiir Vaduzis. Vaatasime Vürsti lossi, viinamarjaaeda ja veinikeldrit. Jalgpallistaadioni jne. Siis oli vaba aeg. Käisime sõbraga söömas ja kohalikust poest läbi.

Vaduz

Tee viis Berni ja eelmise öö majutuspaika.

München

Väike video ka Münchenist.

Jasna Gora

Tegin Jasna Goras ühe lühikese video. Muidugi oli seal raske seda teha, kuna käis jumalateenistus ja palverändureid sagis edasi-tagasi.

Reis III

Kolmandal päeval sõitsime Prahast Müncheni. Külastasime vanalinna ja kõige enam külastatavat maja maailmas Hofbrähausi. Sees oli selline lärm, et meie oma seltskonnaga suundusime hoovi ja sealt sai teise korruse rõdule sööma asutada.

Edasi sõitsime Šveitsi suunas ja olime nelja realisel kiirteel, kuid sellele vaatamata saime teada mida tähendab olla liiklusummikus. Mingil ajahetkel jäi liiklus peaaegu seisma ja nii nagu bussijuhid ütlesid, et me liikusime kahe tunni jooksul kümme kilomeetrit. Ööbimiskohta jõudsime öösel ja seal oli taas probleem. FormuleF1 hotellis (pigem motell) ei töötanud arvuti ja ootasime pool tundi väsinuina, millal saab ukse koodi ja magama minna. Küsimise peale, et kas hommikusööki saaks hiljem, vastati eitavalt. Kell kolm saime magama ja kell seitse tuli minna hommikust sööma.

Heiki Vilep - "Kui ma õpin"

Sügisel, kui kooli lähen,
hakkan väga targaks.
Eurot ümber arvutada
oskan Saksa margaks.
Õpin kirjutama laule,
muinasjutte pikki,
parandama asju, mis on
teistel läinud rikki.
Kui ma väga hästi õpin,
siis saan riigikokku,
sinna, kus need targad onud
hääli ei saa kokku.

Reis II

Iklast sõitsime läbi Läti ja Leedus 19. km oli söögipaus. Siis sõitsime Poola piirile, seal võeti kütust ja Leedu poole peal käisime wetsus. Edasi kulges sõit öömajja Ostrow Mazowieckas, pidime aga programmi kohaselt jõudma Cestochowasse. Panime oma asjad hotelli ja käisime läheduses olevas pizza-kebabi baaris söömas ja benzukast läbi. Hommikul vara oli edasisõit Chestochowasse Pauliinide kloostrisse. Üks peatus oli veel kiirtee ääres. Kloostrit külastab umbes neli miljonit palverändurit aastas. Seal asub imettegev Musta Madonna ikoon. Saime sinna enne lõunat. Ostsin palverändurite poest kolm pätsi kloostri leiba. Soe leib oli väga mõnus süüa ja nüüd tuli välja, et ega meil õiget söögipeatust ei tulegi. Kes sõi Chestochowas, oli õigesti teinud. Meie sõime kloostri leiva ära ja tänasin müüjat, et ta andis kahe pätsi asemel kolm pätsi leiba. Tšehhis peatusime peale piiri Jaromeri linnas Tecko suures poes. Siin sai ka süüa, kes tahtis. Nüüd edasi Prahasse. Meil oli hotell linna läänesuunal. Giid ütles, et varem ei ole seal hotellis oldud. Kui jõudsime tunneli juurde, siis selgus, et see on suletud. Suur buss oli risti ette aetud. Otsiti uus tee GPSist ja sõideti seda mööda. Uus üllatus, meil oli ees madal sild, mille alt ei pääsenud meie kahekordne buss läbi. Otsiti taas uus tee ja olime jälle tunneli ees. Siis taas madala silla ee. Nii läks meil palju aega kaotsi ja jõudsime millalgi umbes paari tunni pikkust otsimist öösel hotelli. Hommikul ei saanud vara edasi sõita, kuna öeldi, et buss peab vahepeal seisma 9 tundi ja 30 minutit. 

Iraagi preestri üleskutse Euroopale: ärgake, katk on teie uksel, mõõdukat islamit pole olemas!

Järgnevat artiklit soovitame eriti kõikvõimalikele tolerantsikuulutajatele ning samuti neile kõrgetele kirikutegelastele, kes kirjutavad „paremäärmuslaste“ ebaratsionaalsest, silmakirjalikust islamofoobiast ning õhkavad islami rikastavate usutõlgenduste järele.

„Ärgake üles! Katk on jõudnud teie uksele. See hävitab teid. Meie, Lähis-Ida kristlased, oleme ainsad, kes on näinud kurjuse palet: see on islam.“

+++

ISIS on sada protsenti islam

ROOMA. „Kui siin peaks leiduma veel keegi, kes arvab, et ISIS ei esinda islamit, siis palun võtku teadmiseks, et ta eksib. ISIS esindab islamit sada protsenti.“ Isa Douglas al Bazi, katoliku preester Erbili linnast Iraagis, tõstab Itaalias Riminis toimunud kohtumisel sõna võttes häält, valides teadlikult sõnu – väljakutsuvalt ja valjul toonil, mida seni olid vaid vähesed söandanud teha.

Ta kannab oma ihul üheksa aastat tagasi üle elatud piinamise arme. Pühasõdalased röövisid ta, hoidsid teda üheksa päeva kinniseotud silmadega ahelates, olles põlvega tema nina puruks löönud. „Esimesed neli päeva ei andnud nad mulle isegi juua. Nad suvatsesid mööda jalutades küsida: „Isa, vett soovite?“ Kogu päeva lasid nad Koraani ette lugeda, et ümberkaudsed kuuleksid, kui tõsised usuinimesed nad on.“

Pehmevõitu diplomaatiline keelekasutus ja kombekas taktitunne, millega püütakse vältida erinevate seisukohtade põrkumist, ei ole isa Douglase stiil. Ta ei kuluta sõnu, et debateerida religioonidele rohkem või vähem loomuomase mõõdukuse üle. Sama kehtib ka üleskutsete suhtes pidada mistahes hinnaga dialoogi nendega, kes lõikavad inimestel päid otsast ja poovad üles vanu, pensionile jäänud õpetlasi – ja koguni kaliifi endaga. Isa Douglase jutus ei kõla mõningate lääne ühiskondlik-kultuuriliste debateerijate ja „jutlustajate“, vaid pigem Lähis-Ida piiskoppide seisukohad, nagu Bagdadi patriarh Louis Raphaël I Sako oma, kes heitis oma raamatus „Tugevam kui terror“ Iraagi šiiitide kõrgeimale juhile ajatolla al Sistanile ette vaikimist seoses pühasõdalaste hirmutegudega vähemuste vastu (põhjusel, et „nad ei kuula mind nagunii!“).

„Aga minu moslemitest sõbrad on nii toredad!“

Isa Douglas al Bazi juhib kahte Ankawast (Erbili kristlaste linnaosa – tlk) mitte kaugel asuvat põgenike varjupaika, mis on mõeldud kristlastele, kes on pealetungivate mustade hordide (ISIS-e sõdalased – tlk) eest pakku pääsenud. Olles tähistanud majad tähega „n“ – sõnast natsareenlane, s.t kristlane, kuid viitab samuti aasta eest Niineve tasandikult põgenenud kristlastele – „me võtame hommikust õhtuni vastu tuhandeid põgenikke.“ Ja exodus jätkub.

„Ma olen uhke selle üle, et olen iraaklane. Ma armastan oma maad. Kuid minu maa ei ole uhke selle üle, et olen osa temast. Minu inimestele pole osaks saanud midagi muud kui genotsiid. Palun teid: ärge nimetage seda konfliktiks. See on genotsiid,“ ütleb preester, kes ei taha midagi kuulda „mõõdukast islamist“. „Kui islam on teie seas, on olukord võib-olla talutav. Kuid kui elada moslemite seas, muutub kõik võimatuks. Ma ei räägi seda selleks, et sütitada teis viha islami vastu. Ma sündisin moslemite seas ja mul on nende hulgas rohkem sõpru kui kristlaste seas. Kuid inimesed muutuvad ja kui te tuleksite minu kodumaale, ei suudetaks eristada valgust pimedusest. Mõned [teist] ütlevad: „Aga mul on palju moslemitest sõpru, kes on väga toredad.“ Aga muidugi. Nad on toredad siin! Meie juures on olukord hoopis teine.“

Selle olukorra kohta on karme sõnu lausunud ka Prantsuse imaamide konverentsi asepresident. Hocine Drouiche, kes on ühtlasi Nîmes’i imaam, kõneles juulikuus Euroopa Parlamendis: „Tänases maailmas kristlasi kiusatakse taga, jahitakse, jäetakse tööst ilma, vangistatakse, piinatakse ja mõrvatakse. Nende vastu kasutatakse kõiki vahendeid, et nad oma usust lahti ütleksid – kaasa arvatud kollektiivse vägistamise rituaal, mida mõnedes riikides peetakse õiguspäraseks karistuseks. Piibli omamisest on saanud kuritegu, usulised teenistused on keelatud ning tagasi on tulnud katakombides peetud missade ja esimeste märtrite ajastu.“ Ja põhjuseks on, lisas Drouiche arutelus, mida Euroopa meedia ei ole eriti kajastanud, „tänapäeva islam“, mis sarnaneb pigem „sektantlusele kui universaalsele, avatud religioonile“.

„Ma usun, et nad hävitavad meid viimaks.“

Isa al Bazi on üks neist, kes riskib iga päev võimalusega tänaval surma saada. „Me ei tea kunagi, millal me kirikust välja tulles võime sinna eluga tagasi minna. Bagdadis toimus minu silme all kirikus plahvatus. Nad tulistasid mind AK 47-ga, Kalašnikoviga, jalgadesse ja tõenäoliselt varem või hiljem mind tapetakse.“ Kuid tema usk on siiski kindel: „Kui ma olin röövitud, panid nad mu ahelatesse. Mu randmed seoti kokku. Ketil oli kümme lisalüli, mille abil ma hakkasin palvetama roosipärga. Ma ei ole iialgi nii innukalt palvetanud kui toona selles olukorras.“

„Ma ei oota teilt abi,“ lisab isa Douglas. „Ma ei karda, nagu ka mu rahvas ei karda. Ma usun, et nad hävitavad meid viimaks. Kuid ma usun ka seda, et viimane sõna jääb meile. Jeesus ütles, et meil tuleb kanda oma risti, ja just seda me Lähis-Idas teemegi. Kuid kõige tähtsam ei ole risti kandmine, vaid selle järgimine. Ja järgimine tähendab selle aktsepteerimist, enese ületamist ja kuni viimseni pühendumist.“

„Me peame olema kannatlikud ja kandma päevast päeva oma risti, kuid me peame ka reageerima,“ lausub otsekui kajana korrates isa Ibrahim Alsabagh, kogudusepreester Aleppost. Ta kirjeldab, kuidas linn „on jagunenud kümneks osaks, millest igaüks on erineva pühasõdalaste rühmituse käes. Meie Püha Franciscuse kirik on tulejoonest kuuekümne meetri kaugusel. Nad on juba paljusid kirikuid tabanud ja me ei tea, millal tuleb meie kord.“

Just sellepärast lõpetab isa Douglas oma sõnavõtu hoiatusega mannetule Läänele:

„Ärgake üles! Katk on jõudnud teie uksele. See hävitab teid. Meie, Lähis-Ida kristlased, oleme ainsad, kes on näinud kurjuse palet: see on islam.“

Portaali Rorate Caeli vahendusel tõlkinud Veiko Vihuri