reede, 31. juuli 2015
neljapäev, 30. juuli 2015
kolmapäev, 29. juuli 2015
Tsitaat
52-aastane Sergei Pugatšov oli kunagi Venemaa endise presidendi Boriss Jeltsini nõunik ning kuulus väikesesse gruppi, kes valis Jeltsini järglaseks Vladimir Putini. Ta tunnistab nüüd, et see oli Venemaa jaoks tragöödia.
Pugatšov oli üks Putini eduka valimiskampaania juhte ja alguses tema lähedasemaid kaaslasi. „Me nägime teineteist iga päev hilise ööni, kuni kella kolme või neljani hommikul. Me arutasime riigiasju,“ meenutab Pugatšov ajalehele Guardian. Küsimusele, kas ta oli Putini sõber, vastab Pugatšov: „Putin on väga kinnine inimene.“
Pugatšovi sõnul kujundasid Putinit paratamatult kaks aastakümmet KGB spioonina, sealhulgas aeg Ida-Saksamaal.
„Kõik tema teadvuses voolab Nõukogude Liidust,“ ütleb Pugatšov. „Ta on sellest epohhist. Ta nägi Brežnevit ja poliitbürood. Nagu iga lihtne inimene kujundas ta oma arvamuse, vaatates Nõukogude televisiooni. Putin ei olnud kunagi poliitik. Ta ei ole endiselt poliitik. Vaidlused teda ei huvita. Pigem on ta kompleksides.“
Pugatšovi väitel sattus Putin Venemaa juhtimise tööle ilma plaani või strateegilise visoonita. „Ma ei arva, et ta on kuri geenius, kes tahtis luua kriminaalset režiimi, mis praegu eksisteerib. Ta ümbritses end samamoodi mõtlevate inimestega, keda ta väga hästi ei tundnud ja kes olid teeninud koos temaga KGB-s. Nad hakkasid viivitamatult rikkusi koguma.“
Pugatšovi sõnul ütles Putin talle, et kavatses võimule jääda vaid 3-4 aastaks. „Putin tahtis ka rikkaks saada. Ta oli pragmaatiline inimene. Me rääkisime sellest. Ta ei tahtnud vaesena ametist lahkuda.“ Esimese presidendiperioodi lõpuks kartis Putin, mis võib juhtuda, kui ta Kremlist lahkub. Tema sisering veenis teda jääma.
See oli üle kümne aasta tagasi. Kui palju raha on Putinil nüüd? „Kõike, mis kuulub Vene Föderatsiooni territooriumile, peab Putin enda omaks. Kõike – Gazpromi, Rosnefti, erafirmasid. Ükski katse seda kokku arvutada ei õnnestu. Ta on rikkaim inimene maailmas, kuni ta võimult lahkub.“
Pugatšov usub, et nagu Brežnev või Stalin jääb Putin ametisse kuni surmani. „Ma ei näe tema jaoks mingeid garantiisid. Putin ei näe neid samuti.“
Pugatšovi sõnul seisis Putin pärast kolmandaks ametiajaks presidendiks saamist 2012. aastal silmitsi karmi valikuga: kas liberaliseerida riik või korraldada midagi, mis juhiks suure surve all olevate kodanike tähelepanu majanduslikelt muredelt kõrvale.
Putin valis viimase. Tähelepanu kõrvalejuhtimine oli Krimmi annekteerimine ja varjatud sissetung Ida-Ukrainasse, millega toideti sügavale juurdunud patriotismitunnet. Ukraina oli Pugatšovi sõnul suur viga. „Putin ei ole strateeg. Ta kuulab end ümbritsevat poliitbürood, mis koosneb KGB inimestest. Nad on väga agressiivsed.“
Samal ajal sai lääs Pugatšovi arvates Putinist korduvalt valesti aru, uskudes, et talle järeleandmiste tegemine võib aidata. „Iga kompromissi näeb ta isikliku võiduna,“ hindab Pugatšov. President kujundab poliitikat käigu pealt, mis paneb tema ümber olijad tema kavatsusi ära arvama, mis viib katastroofiliselt koordineerimata poliitikani.
Pugatšov tunnistab ise vaid ühe vea tegemist. Ta ütleb, et osales ebademokraatlike meetodite kasutamises Putini võimule upitamiseks, uskudes, et see on parim viis tagada Jeltsini-järgne demokraatia. Nüüd tunnistab ta, et parem oleks olnud see valijate hooleks jätta.
„Me oleme kaotanud kõik asjad, mis meil Jeltsini ajal olid. See on Venemaa ja tema rahva jaoks suur tragöödia.“
Pugatšov oli üks Putini eduka valimiskampaania juhte ja alguses tema lähedasemaid kaaslasi. „Me nägime teineteist iga päev hilise ööni, kuni kella kolme või neljani hommikul. Me arutasime riigiasju,“ meenutab Pugatšov ajalehele Guardian. Küsimusele, kas ta oli Putini sõber, vastab Pugatšov: „Putin on väga kinnine inimene.“
Pugatšovi sõnul kujundasid Putinit paratamatult kaks aastakümmet KGB spioonina, sealhulgas aeg Ida-Saksamaal.
„Kõik tema teadvuses voolab Nõukogude Liidust,“ ütleb Pugatšov. „Ta on sellest epohhist. Ta nägi Brežnevit ja poliitbürood. Nagu iga lihtne inimene kujundas ta oma arvamuse, vaatates Nõukogude televisiooni. Putin ei olnud kunagi poliitik. Ta ei ole endiselt poliitik. Vaidlused teda ei huvita. Pigem on ta kompleksides.“
Pugatšovi väitel sattus Putin Venemaa juhtimise tööle ilma plaani või strateegilise visoonita. „Ma ei arva, et ta on kuri geenius, kes tahtis luua kriminaalset režiimi, mis praegu eksisteerib. Ta ümbritses end samamoodi mõtlevate inimestega, keda ta väga hästi ei tundnud ja kes olid teeninud koos temaga KGB-s. Nad hakkasid viivitamatult rikkusi koguma.“
Pugatšovi sõnul ütles Putin talle, et kavatses võimule jääda vaid 3-4 aastaks. „Putin tahtis ka rikkaks saada. Ta oli pragmaatiline inimene. Me rääkisime sellest. Ta ei tahtnud vaesena ametist lahkuda.“ Esimese presidendiperioodi lõpuks kartis Putin, mis võib juhtuda, kui ta Kremlist lahkub. Tema sisering veenis teda jääma.
See oli üle kümne aasta tagasi. Kui palju raha on Putinil nüüd? „Kõike, mis kuulub Vene Föderatsiooni territooriumile, peab Putin enda omaks. Kõike – Gazpromi, Rosnefti, erafirmasid. Ükski katse seda kokku arvutada ei õnnestu. Ta on rikkaim inimene maailmas, kuni ta võimult lahkub.“
Pugatšov usub, et nagu Brežnev või Stalin jääb Putin ametisse kuni surmani. „Ma ei näe tema jaoks mingeid garantiisid. Putin ei näe neid samuti.“
Pugatšovi sõnul seisis Putin pärast kolmandaks ametiajaks presidendiks saamist 2012. aastal silmitsi karmi valikuga: kas liberaliseerida riik või korraldada midagi, mis juhiks suure surve all olevate kodanike tähelepanu majanduslikelt muredelt kõrvale.
Putin valis viimase. Tähelepanu kõrvalejuhtimine oli Krimmi annekteerimine ja varjatud sissetung Ida-Ukrainasse, millega toideti sügavale juurdunud patriotismitunnet. Ukraina oli Pugatšovi sõnul suur viga. „Putin ei ole strateeg. Ta kuulab end ümbritsevat poliitbürood, mis koosneb KGB inimestest. Nad on väga agressiivsed.“
Samal ajal sai lääs Pugatšovi arvates Putinist korduvalt valesti aru, uskudes, et talle järeleandmiste tegemine võib aidata. „Iga kompromissi näeb ta isikliku võiduna,“ hindab Pugatšov. President kujundab poliitikat käigu pealt, mis paneb tema ümber olijad tema kavatsusi ära arvama, mis viib katastroofiliselt koordineerimata poliitikani.
Pugatšov tunnistab ise vaid ühe vea tegemist. Ta ütleb, et osales ebademokraatlike meetodite kasutamises Putini võimule upitamiseks, uskudes, et see on parim viis tagada Jeltsini-järgne demokraatia. Nüüd tunnistab ta, et parem oleks olnud see valijate hooleks jätta.
„Me oleme kaotanud kõik asjad, mis meil Jeltsini ajal olid. See on Venemaa ja tema rahva jaoks suur tragöödia.“
pühapäev, 26. juuli 2015
laupäev, 25. juuli 2015
Võrumaa mehe lugu
Ameerikas Marylandis suri 3. märtsil 2006. aastal eesti mees August Kuklane, kes teenis teise ilmasõja ajal nii Saksa Waffen SSi kui ka USA Armees kaptenina. Kuklase teenistus algas 9-kuulise koolitusega füüreri ehk SS ohvitseride koolis Saksamaal Müncheni lähedal ja ta sai teise astme leitnandi auastme. 1944. aasta juulis võttis Kuklane osa Narva sillapea lahingutest. 29. augustil sai leitnant Kuklane Sinimägedes paremasse kätte raskelt haavata. 1945. aasta jaanuaris sõitis ta Dresdenisse lootuses leida põgenike hulgast oma vanemaid. 14. veebruari hommikul 1945. aastal oli ta teele toppama jäänud rongis Dresdeni lähistel. Oli Ash Wednesday ja Saksimaa pealinn Dresden põles pärast öist sadade Briti lennukite pommitamist. Vormis ohvitserina organiseeris Kuklane ellujäänuid koguma laipu kokku ja neid massiliselt tuhastama. Neli päeva saatis ta mööda surnuid tõstes. Kuklasele jäi igaveseks mällu ühe raske naise surnukeha valgete sukkadega, kelle nad raskustega vinnasid hunniku otsa. Aastaid hiljem Ameerikas nägi ta fotot samast virnast, mille peal paistis see valges sukas naisejalg. Sel ajal kasutati seda aga juba juutide poolt holokausti propagandas näidates neid kui natsiohvreid. “Kui keegi valetab nii palju, siis sa ei saa ju uskuda ka ülejäänud lugu,” ütles August. “Mida ikkagi uskuda rohkem, kas nende propagandat või omaenda silmi?”
Kontsert Missos
Üleeile toimus esimene kirikukontsert Misso kirikus. Mängisid Denis Kasparovitch ja Oksana Sinkova
reede, 24. juuli 2015
neljapäev, 23. juuli 2015
Orelikontsert Vastseliinas
Eile oli kena kontsert Dina Ikhina Peterburist oli kolmandat korda siin mängimas. Seekord oli soolokontsert. Väga heal tasemel mängija.
kolmapäev, 22. juuli 2015
Iisraeli politoloog: "Migrantide vastuvõtmiseks Lähis-Idast ja Aafrikast pole te valmis"
Avraam Šmulevitš on rabi, politoloog ja Idapartnerluse Instituudi president, kes uurinud islami ja Kaukaasia ajalugu. Šmulevitši emapoolsed sugulased on pärit Eestist, seetõttu tunneb ta huvi ka Eestis toimuva vastu. Šmulevitš räägib intervjuus ajaloolasele Taavi Minnikule islamist, terrorismist ning ohtudest, mis võiksid tulevikus ka Eesti elanikke puudutada.
Eesti valmistub esimest korda oma ajaloos vastu võtma suuremat hulka põgenikke, kes pärit Lähis-Idast ning Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Seni on enamik eestlasi nendest rahvastest ja nende kultuurist kuulnud vaid uudistest. Mis meid ees ootab ning milliseid riske see endas kätkeda võib?
Igal asjal on mitu tahku. Hitleri ja natside tegevus 1930.–1940. aastatel on viinud meid selleni, et tänapäevases lääne ühiskonnas loetakse tabuks kõike, mis puudutab rassilisi ja kultuurilisi eripärasid. Eri rahvuste omapärade üle arutlemist loetakse poliitiliselt ebakorrektseks, sellest vaikitakse meedias ning ka sotsiaalteadlased ei uuri neid teemasid.
Aafrika ja Lähis-Ida ühiskonnad on Euroopa omadest kardinaalselt erinevad. Nende arusaamad inimestevahelistest suhetest, vägivallast, usulisest tolerantsusest jms on midagi muud kui eurooplastel. Need inimesed on vägivaldsemad, nende suhtumine naistesse on hoopis midagi muud. Toon teile lihtsa näite. Kui naine vaatab mehele silma, siis tähendab see nende jaoks, et naisterahvas soovib astuda vahekorda, nende kultuuriruumis vaatavad meestele silma vaid prostituudid. Nende jaoks oleks see põhimõtteliselt sama kui euroopa naine nende ees lahti riietuks.
Saage aru, et neil on oma kultuuriline kood, mis moodustunud tuhandete aastate vältel, ja sellega on tarvis teil arvestada. Sellest tulenevalt mõjuvad euroopalikud käitumismaneerid neile šokeerivalt ning provotseerivad nendepoolset vägivalda. Siinkohal tuleb lisada, et Euroopasse saabuvate pagulaste hulgas valitseb tugev sooline disproportsioon, s.t mehi on nende hulgas rohkem kui naisi, arvestage ka, et tahes-tahtmata on nende hulgas teatav protsent kriminaalset ja asotsiaalset elementi ning ka neid, kes osalenud sõjategevuses.
Ma kardan, et te ei ole selleks valmis. Teie valitsus oleks piltlikult öeldes pidanud «surmani» võitlema, et Euroopa Liidu tingimustel pagulasi mitte vastu võtta. Näiteks Norras tegelevad pagulastega eraldi eriteenistuste töötajad, kellele on teada kogu nende senine elulugu, ning kelle ülesanne on välja selgitada, kes pagulastest võiks kujutada potentsiaalset terroriohtu.
Ma arvan, et teil Eestis puudub praegu vajalik arv kvalifitseeritud politsei- ja eriteenistuste töötajaid, kes suudaksid selle raske tööga toime tulla, ühtlasi puudub vastav metoodika. Selleks on tarvis põhjalikke ümberkorraldusi politsei ja eriteenistuste töös, vaja on muudatusi seadustes, mis reglementeerivad nende tegevust, vaja on spetsialiste, kes valdaksid araabia jt idamaiseid keeli. See kõik võtab palju aega.
Muide, kuidas te kavatsete araablasele õpetada eesti keelt? Teil puudub ka selleks tarvilik metoodika, puuduvad spetsialistid. Kui te ei suuda neile keelt õpetada ja neid Eesti ühiskonda integreerida, muutuvad nad ühiskonna marginaalseks osaks. See on edaspidi suurepärane pinnas ühiskonna destabiliseerimiseks. Kujutage ette Vene telekanalite tulevasi süžeesid selle kohta, kuidas Eesti «fašistid» ei diskrimineeri mitte ainult kohalikke venelasi, vaid ka aafriklasi ja araablasi...
On ka teised riskid: noori riike, kus kellelgi praktiliselt pole varasemaid kokkupuuteid Lähis-Idast väljarännanutega, on palju lihtsam kasutada terrorivõrgustike baasina. Eksisteerib tõenäosus, et see stsenaarium võibki teoks saada. Sellist tugipunkti on lihtsam luua Leedusse, Eestisse või Slovakkiasse kui Saksamaale või Prantsusmaale, kus eriteenistused teavad hästi, kellega neil on tegemist.
Islamiriik pälvis laiemalt meedia tähelepanu seoses 2014. aasta pealetungiga Põhja-Iraagis, see on justkui loonud illusiooni, et see liikumine ilmus piltlikult öeldes eikusagilt. Kuidas see liikumine sündis ja millised on selle ideoloogilised juured?
Meedias domineerib ebatõene kuvand Islamiriigist. Islamiriik ei tekkinud tühjale kohale, samuti ei erine ta oluliselt teistest islamistlikest organisatsioonidest. Nad kõik rakendavad terrorit kui efektiivset meetodit, mis demoraliseerib, levitab paanikat ning raskendab vastutegevuse organiseerimist. Islamiriik suutis enda kätte haarata suured alad Süürias ja Iraagis, praegu on nende kontrolli all ligi pool nende riikide territooriumitest. Nad on väga osavad propagandategevuses, mida muuhulgas rakendatakse uute vabatahtlike ligimeelitamiseks. Sellega tegelevad reeglina Islamiriigi ridadesse astunud eurooplased, professionaalid, kes on saanud läänes hariduse meedia-ja filminduse alal.
Islamis, erinevalt kristlusest, on oluliselt rohkem rõhku poliitilisel dimensioonil. Moslemite suhted moslemitega ning moslemite suhted mitte-moslemite – uskmatute – ehk kafir’idega – on seadustes selgelt reguleeritud. Islam on moslemite arusaama järgi ainuke ja õige religioon, moslemiks olemine tähendab alandlikkust ning alandlikuks on tarvis teha ka uskmatud.
Selle kohta, kuidas sundida kafir’e islamit vastu võtma, on moslemite hulgas eri arvamusi. On neid, kes arvavad, et see peab aset leidma džihaadi ehk sõjalisel teel, ning on neid, kes leiavad, et see peaks käima veenmise ja isikliku eeskujuga.
Viimase 300 aasta vältel pole ajaloos juhuseid, kui moslemid oleksid eurooplasi võitnud, kuid kui NSV Liit tungis Afganistani, äratas ta sellega vulkaani. Moslemid saavutasid esimest korda võidu Euroopa, olgugi et selle perifeeria üle. Selle tagajärjel tekkisid liikumised, mis pooldasid džihaadi jätkamist. Nad astusid ühest küljest välja selle poolt, et jätkata sõda uskmatutega, teisest küljest selle poolt, et saavutada oma riikide õiglasem valitsemine, kuna šariaadi järgi ei tohiks olla vahet rikaste ja vaeste vahel. Üldse demonstreerib islami enda ajalugu kaldumist vägivalla suunas, kuna selles kultuuriruumis nähakse vägivallas olulist legitimatsiooni vahendit.
See, kuidas tekkis Islamiriik, on hästi teada. Abu Musab az-Zarqawi asutas liikumise al-Tawhid wal-Jihad (e.k Ainujumal ja püha sõda), mis algselt oli Al-Qaedast sõltumatu, kuid lõi hiljem liidu Osama bin Ladeniga. Az-Zarqawi õpetajaks oli Abdallah al-Muhajir, kes oli Afganistani džihaadi oluline ideoloog.
Al-Muhajiri õpetuse järgi on vaenlasi kahte tüüpi: need, kes on «lähedal» ehk šiiidid ja «kollaborantidest» Araabia režiimid, ning need, kes on «kaugel» ehk eurooplased ja ameeriklased. Az-Zarqawi eelistas võidelda «lähivaenlase» vastu, bin Laden vastupidi leidis, et põhivaenlased on kaugel – USA ja Iisrael.
Az-Zarqawi ja bin Ladeni olid ka eri arvamusel, millisel määral rakendada julmust: Az-Zarqawi leidis, et džihaad peab olema vaenlase hirmutamiseks võimalikult jõhker, bin Ladeni järgi pidi julmus jääma siiski teatavatesse piiridesse. Need erimeelsused tekitasid lõhe ning pärast bin Ladeni surma lõid Az-Zarqawi pooldajad lõplikult Al-Qaedast lahku. Az-Zarqawi ise tapeti 2006. aastal, kuid tema õpilane Abu Bakr al-Baghdadi on praegu faktiliselt Islamiriigi juht.
Kes finantseerib Islamiriiki? Lääne meedia järgi finantseerib liikumine ennast ise, ammutades naftat, möödunud aastal olevat Mosulis nende kätte langenud ka osa Iraagi keskpanga reservidest. Kuid meedias levib ka arvamusi, mille kohaselt liikumine ei saaks eksisteerida sunni araablaste riikide, s.t Saudi Araabia, Katari jt varjatud toeta.
Ma arvan, et see viimane kuulub pigem konspiroloogia valda, seda versiooni levitab laialdaselt Vene meedia. Islamiriik finantseerib ennast ise, neil ei ole suuri väljaminekuid, suuri ehitusi, ka ei osta nad moodsat relvastust. Neil läks korda üle võtta osa Iraagi ja Süüria riiklikust infrastruktuurist. Islamiriik müüb mustal turul naftat, seega neil enese rahastamisega probleeme pole.
Araabia poolsaare valitsejad võiksid neid finantseerida vaid siis, kui Islamiriik kujutaks ohtu nende võimule, sest araabia maailmas rahastavad valitsejad terroriste põhimõttel «meie anname raha, teie meid ei puuduta».
Kas võib väita, et Islamiriigi pealetungi ning Venemaa Ukraina-agressiooni tagajärjel on varisenud Euroopa ja globaalne julgeolekusüsteem?
Lääne meedias on loodud selles osas väär pilt. Islamiriik on enda kätte haaranud mõned Süüria ja Iraagi provintsid, lisaks pannud toime mõned terroriaktid, kuid Al-Qaeda, Moslemi Vennaskond jt on toime pannud võikamaidki terroritegusid. Islamiriik oma praegusel kujul ei ole võimeline ähvardama rahvusvahelist julgeolekut, kuid nad võivad tulevikus luua efektiivse ja konspireeritud terrorivõrgustiku. Selleks on neil piisavalt kvalifitseeritud ja haritud kaadrit, sh nii eurooplasi kui araablasi, kes on võimelised kasutama läänes väljatöötatud tehnoloogiaid ja võimalusi.
Tean ka ise kaht endist Bundeswehri ohvitseri, kes Islamiriigi poolel võitlevad, mõlemad kusjuures sakslased. Islamiriigi ideoloogia meelitab radikaale üle kogu maailma. Kõigest sellest hoolimata suudavad nad Euroopas vaid paanikat külvata, kuid mitte anda lööke võtmetähtsusega objektidele Euroopas. Seetõttu on veel vara rääkida ohust globaalsele julgeolekule.
Venemaa näol on tegemist ÜRO Julgeolekunõukogu püsiliikmega, kellel on tohutu armee ühes tuumarelvadega. Tema puhul on rahvusvaheline õigus lakanud toimimast. Venemaa alustas 2008 agressiooni Gruusia vastu, 2014 Ukraina vastu, mh tapeti Boeingu allatulistamisel hulk lääneriikide kodanikke... ning lääs ei osanud sellele reageerida!
1994. aasta Budapesti memorandum kaotas faktiliselt kehtivuse, jättes Ukraina üksi. See tekitab küsimuse, kas kollektiivkaitse NATO raamides võib ühel hetkel kaotada oma jõu. Kui homme tungiksid Vene sõdurid Narvasse, kas saate kindlad olla, et varasemad kokkulepped kehtivad ning teile tullakse appi? See, et sellised küsimused on praegu üldse päevakorda tõusnud, annavadki tunnistust sellest, et Euroopa julgeolekusüsteem on kokku varisenud.
Kuni viimase ajani on Venemaal tehtud nägu, et Islamiriik neisse ei puutu, kuid nüüd on Vene riigijuhtidelt hakanud tulema vastupidiseid sõnumeid. Kardetakse, et Islamiriik võib kanda kinnitada Kesk-Aasias ja Põhja- Kaukaasias. Kas ühine vaenlane aitab lähendada Venemaad läänele ning kas see võiks muutuda «vahetusrahaks» teistes olulistes küsimustes, nagu Ukraina, sanktsioonid jms.
Islamiriik ei kujuta endast praegu tõsist jõudu. Lääne vaatlejatele oli muidugi tõsine šokk Mosuli langemine möödunud aasta juunis, pärast seda hakati rääkima, et see liikumine on erakordselt tugev, kuid see oli pigem Islamiriigi ootamatu pealetungi tulemus. Islamiriik võib tungida Kesk-Aasiasse, mis muidugi kaardile vaadates tundub võimatu, kuna Iraagil ja Afganistanil maismaapiiri pole, kuid põhimõtteliselt võivad teiste grupeeringute võitlejad lihtsalt nende lippude alla tulla.
Viimasel ajal on Putin rõhutanud, et Islamiriik kujutab endast ohtu Venemaa julgeolekule, sama on hiljuti teatanud ka Lavrov, kuigi Islamiriik pole seni Venemaa territooriumil ühtegi terroriakti toime pannud. Ka venemeelne Tšehhi president Miloš Zeman kutsus hiljuti üles moodustama Islamiriigi-vastast koalitsiooni, kuhu kuuluksid lääneriigid ja Venemaa. Putini poliitika eesmärk on luua mulje, nagu oleksid Venemaa, USA ja Lääne-Euroopa Islamiriigi ekspansiooni edasised objektid ning seetõttu on neil ühine vaenlane. Tema plaan on lihtne: mina aitan teil võidelda Islamiriigiga, aga teie jätate mind Ukrainas rahule.
Milline olukord on praegu Põhja-Kaukaasias? Vene meedia on loonud kuvandi Putinist kui esimesest Vene valitsejast, kes selle rahutu regiooni lõpuks taltsaks tegi, hiljuti väitis aga Mihhail Hodorkovski NY Timesile, et Venemaa on kaotamas kontrolli selle regiooni üle.
Põhja-Kaukaasias tapeti hiljuti Kaukaasia emiir Aliaskhab Kebekov, kes oli Islamiriigi vastane, ning uut juhti ei nimetatud mitme kuu vältel. Nendes tingimustes vandusid mitmed välikomandörid truudust Islamiriigile, internetis avaldati ka video, milles keegi väidab, et kogu Kaukaasia emiraat on Islamiriigi poolele läinud. See on muidugi sama, kui mina teataksin, et Eesti ühineb Islamiriigiga, kuid Vene meedias hakati aktiivselt levitama uudist, et terve Kaukaasia vandus truudust Islamiriigile.
Vene propaganda mängib sellele kaardile, kuna Putinile oleks Islamiriigi ilmumine Venemaa territooriumile kasulik. Kui Venemaal peaks aset leidma Nord-Osti või Beslani tüüpi terroriakte ning nende eest võtaks vastutuse Islamiriik, siis Putini välispoliitiline positsioon tugevneks. Ma arvan, et lähiajal saamegi tunnistajateks terroriaktidele, mille eest võtab vastutuse Islamiriigi Kaukaasia osa.
Põhja-Kaukaasias käib sõda, mida Putin peatada ei suuda. Suur osa kohalikust elanikkonnast on Venemaast distantseerunud ning ei loe ennast Venemaa osaks. Venemaa hoiab neid alasid tänu sellele, et need sõltuvad majanduslikult täielikult Venemaast, seal on ka suur hulk jõustruktuuride esindajaid. Seal ei arendata infrastruktuuri, maksusüsteem ei võimalda areneda väikeettevõtlusel, valitseb suur tööpuudus, puuduvad igasugused kodanikuühiskonna ja demokraatlike institutsioonide alged.
Tavainimesed peavad elatise teenimiseks Venemaale sõitma, kohalikule eliidile maksab aga Moskva. Alternatiivide puudumine hoiabki Põhja-Kaukaasiat Venemaa koosseisus ning Putin on kohalikele andnud valida, kas tema või Islamiriik. Venemaa on endiselt koloniaalimpeerium, föderatsioon on ta vaid nominaalselt. Põhja-Kaukaasia on praegu Venemaa koosseisust lahku löömise piiri peal. 1991. aastal elasime üle Nõukogude Liidu lagunemise ning mingeid garantiisid selle kohta, et Venemaa Föderatsiooni piirid oleksid igavesed, ei ole.
Elame kahtlemata suurte muudatuste ajajärgul. Migratsiooni Aafrikast ja Lähis-Idast võrreldakse sageli suure rahvaste rändamisega. Kas Euroopat ähvardab pikemas perspektiivis ümberrahvastumine ning islamiseerumine või on need hirmud alusetud?
Ma arvan, et see on reaalne oht. Eurooplased on ekslikult veendunud, et euroopalik kultuur suudab sulatada migrante Kolmandast Maailmast ning teise ja kolmanda põlvkonna immigrandid on juba eurooplased. Tänased eurooplased loevad oma kultuuri ülimuslikuks terves maailmas. Siin on üks «aga». Moslemid loevad ülimuslikuks islamikultuuri. Islamitsivilisatsioon oli ju kunagi võimas ning haaras enda alla pool maailma. Migrandid islamimaadest ei kavatsegi saada eurooplasteks, kuna nemad loevad ennast kõrgema kultuuri esindajateks. Euroopas paraku seda mentaliteeti ei mõisteta.
Ei tohi unustada, et kui ühiskonnas on suur protsent võõra kultuuri esindajaid, siis pole neid võimalik assimileerida. Kui see protsent on juba kümme või rohkem, siis selle vähemuse esindajad konserveeruvad paralleelühiskonda. Ma arvan, et olete Eestis selle tunnistajaks juba olnud. See aga viib rahvustevaheliste konfliktideni, mille tunnistajateks me praegu oleme.
Migratsiooniprotsessid peidavad endas ohte. Euroopas jätkub demograafiline langus, mis kõrge elatus- ja haridustasemega maades on loomulik, ning keegi ei tea, kuidas seda probleemi lahendada. Migrandid pärinevad reeglina vähem haritud ja vaestest ühiskonnakihtidest, neil sündimusega probleeme ei ole ning nii leiabki pikemas perspektiivis aset ümberrahvastumisprotsess. Kuna need inimesed ei tunne piisavalt kohalikku kultuuri, leiab aset ühtlasi Euroopa maade ja rahvaste kultuurilise taseme langus. Pikemas perspektiivis saab see lõppeda vaid krahhiga, ajaloost võib leida sarnaseid juhtumeid. Rooma impeeriumi langus on siinkohal ilmselt parim näide.
Postimees21. juuli 2015 15:52
Eesti valmistub esimest korda oma ajaloos vastu võtma suuremat hulka põgenikke, kes pärit Lähis-Idast ning Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Seni on enamik eestlasi nendest rahvastest ja nende kultuurist kuulnud vaid uudistest. Mis meid ees ootab ning milliseid riske see endas kätkeda võib?
Igal asjal on mitu tahku. Hitleri ja natside tegevus 1930.–1940. aastatel on viinud meid selleni, et tänapäevases lääne ühiskonnas loetakse tabuks kõike, mis puudutab rassilisi ja kultuurilisi eripärasid. Eri rahvuste omapärade üle arutlemist loetakse poliitiliselt ebakorrektseks, sellest vaikitakse meedias ning ka sotsiaalteadlased ei uuri neid teemasid.
Aafrika ja Lähis-Ida ühiskonnad on Euroopa omadest kardinaalselt erinevad. Nende arusaamad inimestevahelistest suhetest, vägivallast, usulisest tolerantsusest jms on midagi muud kui eurooplastel. Need inimesed on vägivaldsemad, nende suhtumine naistesse on hoopis midagi muud. Toon teile lihtsa näite. Kui naine vaatab mehele silma, siis tähendab see nende jaoks, et naisterahvas soovib astuda vahekorda, nende kultuuriruumis vaatavad meestele silma vaid prostituudid. Nende jaoks oleks see põhimõtteliselt sama kui euroopa naine nende ees lahti riietuks.
Saage aru, et neil on oma kultuuriline kood, mis moodustunud tuhandete aastate vältel, ja sellega on tarvis teil arvestada. Sellest tulenevalt mõjuvad euroopalikud käitumismaneerid neile šokeerivalt ning provotseerivad nendepoolset vägivalda. Siinkohal tuleb lisada, et Euroopasse saabuvate pagulaste hulgas valitseb tugev sooline disproportsioon, s.t mehi on nende hulgas rohkem kui naisi, arvestage ka, et tahes-tahtmata on nende hulgas teatav protsent kriminaalset ja asotsiaalset elementi ning ka neid, kes osalenud sõjategevuses.
Ma kardan, et te ei ole selleks valmis. Teie valitsus oleks piltlikult öeldes pidanud «surmani» võitlema, et Euroopa Liidu tingimustel pagulasi mitte vastu võtta. Näiteks Norras tegelevad pagulastega eraldi eriteenistuste töötajad, kellele on teada kogu nende senine elulugu, ning kelle ülesanne on välja selgitada, kes pagulastest võiks kujutada potentsiaalset terroriohtu.
Ma arvan, et teil Eestis puudub praegu vajalik arv kvalifitseeritud politsei- ja eriteenistuste töötajaid, kes suudaksid selle raske tööga toime tulla, ühtlasi puudub vastav metoodika. Selleks on tarvis põhjalikke ümberkorraldusi politsei ja eriteenistuste töös, vaja on muudatusi seadustes, mis reglementeerivad nende tegevust, vaja on spetsialiste, kes valdaksid araabia jt idamaiseid keeli. See kõik võtab palju aega.
Muide, kuidas te kavatsete araablasele õpetada eesti keelt? Teil puudub ka selleks tarvilik metoodika, puuduvad spetsialistid. Kui te ei suuda neile keelt õpetada ja neid Eesti ühiskonda integreerida, muutuvad nad ühiskonna marginaalseks osaks. See on edaspidi suurepärane pinnas ühiskonna destabiliseerimiseks. Kujutage ette Vene telekanalite tulevasi süžeesid selle kohta, kuidas Eesti «fašistid» ei diskrimineeri mitte ainult kohalikke venelasi, vaid ka aafriklasi ja araablasi...
On ka teised riskid: noori riike, kus kellelgi praktiliselt pole varasemaid kokkupuuteid Lähis-Idast väljarännanutega, on palju lihtsam kasutada terrorivõrgustike baasina. Eksisteerib tõenäosus, et see stsenaarium võibki teoks saada. Sellist tugipunkti on lihtsam luua Leedusse, Eestisse või Slovakkiasse kui Saksamaale või Prantsusmaale, kus eriteenistused teavad hästi, kellega neil on tegemist.
Islamiriik pälvis laiemalt meedia tähelepanu seoses 2014. aasta pealetungiga Põhja-Iraagis, see on justkui loonud illusiooni, et see liikumine ilmus piltlikult öeldes eikusagilt. Kuidas see liikumine sündis ja millised on selle ideoloogilised juured?
Meedias domineerib ebatõene kuvand Islamiriigist. Islamiriik ei tekkinud tühjale kohale, samuti ei erine ta oluliselt teistest islamistlikest organisatsioonidest. Nad kõik rakendavad terrorit kui efektiivset meetodit, mis demoraliseerib, levitab paanikat ning raskendab vastutegevuse organiseerimist. Islamiriik suutis enda kätte haarata suured alad Süürias ja Iraagis, praegu on nende kontrolli all ligi pool nende riikide territooriumitest. Nad on väga osavad propagandategevuses, mida muuhulgas rakendatakse uute vabatahtlike ligimeelitamiseks. Sellega tegelevad reeglina Islamiriigi ridadesse astunud eurooplased, professionaalid, kes on saanud läänes hariduse meedia-ja filminduse alal.
Islamis, erinevalt kristlusest, on oluliselt rohkem rõhku poliitilisel dimensioonil. Moslemite suhted moslemitega ning moslemite suhted mitte-moslemite – uskmatute – ehk kafir’idega – on seadustes selgelt reguleeritud. Islam on moslemite arusaama järgi ainuke ja õige religioon, moslemiks olemine tähendab alandlikkust ning alandlikuks on tarvis teha ka uskmatud.
Selle kohta, kuidas sundida kafir’e islamit vastu võtma, on moslemite hulgas eri arvamusi. On neid, kes arvavad, et see peab aset leidma džihaadi ehk sõjalisel teel, ning on neid, kes leiavad, et see peaks käima veenmise ja isikliku eeskujuga.
Viimase 300 aasta vältel pole ajaloos juhuseid, kui moslemid oleksid eurooplasi võitnud, kuid kui NSV Liit tungis Afganistani, äratas ta sellega vulkaani. Moslemid saavutasid esimest korda võidu Euroopa, olgugi et selle perifeeria üle. Selle tagajärjel tekkisid liikumised, mis pooldasid džihaadi jätkamist. Nad astusid ühest küljest välja selle poolt, et jätkata sõda uskmatutega, teisest küljest selle poolt, et saavutada oma riikide õiglasem valitsemine, kuna šariaadi järgi ei tohiks olla vahet rikaste ja vaeste vahel. Üldse demonstreerib islami enda ajalugu kaldumist vägivalla suunas, kuna selles kultuuriruumis nähakse vägivallas olulist legitimatsiooni vahendit.
See, kuidas tekkis Islamiriik, on hästi teada. Abu Musab az-Zarqawi asutas liikumise al-Tawhid wal-Jihad (e.k Ainujumal ja püha sõda), mis algselt oli Al-Qaedast sõltumatu, kuid lõi hiljem liidu Osama bin Ladeniga. Az-Zarqawi õpetajaks oli Abdallah al-Muhajir, kes oli Afganistani džihaadi oluline ideoloog.
Al-Muhajiri õpetuse järgi on vaenlasi kahte tüüpi: need, kes on «lähedal» ehk šiiidid ja «kollaborantidest» Araabia režiimid, ning need, kes on «kaugel» ehk eurooplased ja ameeriklased. Az-Zarqawi eelistas võidelda «lähivaenlase» vastu, bin Laden vastupidi leidis, et põhivaenlased on kaugel – USA ja Iisrael.
Az-Zarqawi ja bin Ladeni olid ka eri arvamusel, millisel määral rakendada julmust: Az-Zarqawi leidis, et džihaad peab olema vaenlase hirmutamiseks võimalikult jõhker, bin Ladeni järgi pidi julmus jääma siiski teatavatesse piiridesse. Need erimeelsused tekitasid lõhe ning pärast bin Ladeni surma lõid Az-Zarqawi pooldajad lõplikult Al-Qaedast lahku. Az-Zarqawi ise tapeti 2006. aastal, kuid tema õpilane Abu Bakr al-Baghdadi on praegu faktiliselt Islamiriigi juht.
Kes finantseerib Islamiriiki? Lääne meedia järgi finantseerib liikumine ennast ise, ammutades naftat, möödunud aastal olevat Mosulis nende kätte langenud ka osa Iraagi keskpanga reservidest. Kuid meedias levib ka arvamusi, mille kohaselt liikumine ei saaks eksisteerida sunni araablaste riikide, s.t Saudi Araabia, Katari jt varjatud toeta.
Ma arvan, et see viimane kuulub pigem konspiroloogia valda, seda versiooni levitab laialdaselt Vene meedia. Islamiriik finantseerib ennast ise, neil ei ole suuri väljaminekuid, suuri ehitusi, ka ei osta nad moodsat relvastust. Neil läks korda üle võtta osa Iraagi ja Süüria riiklikust infrastruktuurist. Islamiriik müüb mustal turul naftat, seega neil enese rahastamisega probleeme pole.
Araabia poolsaare valitsejad võiksid neid finantseerida vaid siis, kui Islamiriik kujutaks ohtu nende võimule, sest araabia maailmas rahastavad valitsejad terroriste põhimõttel «meie anname raha, teie meid ei puuduta».
Kas võib väita, et Islamiriigi pealetungi ning Venemaa Ukraina-agressiooni tagajärjel on varisenud Euroopa ja globaalne julgeolekusüsteem?
Lääne meedias on loodud selles osas väär pilt. Islamiriik on enda kätte haaranud mõned Süüria ja Iraagi provintsid, lisaks pannud toime mõned terroriaktid, kuid Al-Qaeda, Moslemi Vennaskond jt on toime pannud võikamaidki terroritegusid. Islamiriik oma praegusel kujul ei ole võimeline ähvardama rahvusvahelist julgeolekut, kuid nad võivad tulevikus luua efektiivse ja konspireeritud terrorivõrgustiku. Selleks on neil piisavalt kvalifitseeritud ja haritud kaadrit, sh nii eurooplasi kui araablasi, kes on võimelised kasutama läänes väljatöötatud tehnoloogiaid ja võimalusi.
Tean ka ise kaht endist Bundeswehri ohvitseri, kes Islamiriigi poolel võitlevad, mõlemad kusjuures sakslased. Islamiriigi ideoloogia meelitab radikaale üle kogu maailma. Kõigest sellest hoolimata suudavad nad Euroopas vaid paanikat külvata, kuid mitte anda lööke võtmetähtsusega objektidele Euroopas. Seetõttu on veel vara rääkida ohust globaalsele julgeolekule.
Venemaa näol on tegemist ÜRO Julgeolekunõukogu püsiliikmega, kellel on tohutu armee ühes tuumarelvadega. Tema puhul on rahvusvaheline õigus lakanud toimimast. Venemaa alustas 2008 agressiooni Gruusia vastu, 2014 Ukraina vastu, mh tapeti Boeingu allatulistamisel hulk lääneriikide kodanikke... ning lääs ei osanud sellele reageerida!
1994. aasta Budapesti memorandum kaotas faktiliselt kehtivuse, jättes Ukraina üksi. See tekitab küsimuse, kas kollektiivkaitse NATO raamides võib ühel hetkel kaotada oma jõu. Kui homme tungiksid Vene sõdurid Narvasse, kas saate kindlad olla, et varasemad kokkulepped kehtivad ning teile tullakse appi? See, et sellised küsimused on praegu üldse päevakorda tõusnud, annavadki tunnistust sellest, et Euroopa julgeolekusüsteem on kokku varisenud.
Kuni viimase ajani on Venemaal tehtud nägu, et Islamiriik neisse ei puutu, kuid nüüd on Vene riigijuhtidelt hakanud tulema vastupidiseid sõnumeid. Kardetakse, et Islamiriik võib kanda kinnitada Kesk-Aasias ja Põhja- Kaukaasias. Kas ühine vaenlane aitab lähendada Venemaad läänele ning kas see võiks muutuda «vahetusrahaks» teistes olulistes küsimustes, nagu Ukraina, sanktsioonid jms.
Islamiriik ei kujuta endast praegu tõsist jõudu. Lääne vaatlejatele oli muidugi tõsine šokk Mosuli langemine möödunud aasta juunis, pärast seda hakati rääkima, et see liikumine on erakordselt tugev, kuid see oli pigem Islamiriigi ootamatu pealetungi tulemus. Islamiriik võib tungida Kesk-Aasiasse, mis muidugi kaardile vaadates tundub võimatu, kuna Iraagil ja Afganistanil maismaapiiri pole, kuid põhimõtteliselt võivad teiste grupeeringute võitlejad lihtsalt nende lippude alla tulla.
Viimasel ajal on Putin rõhutanud, et Islamiriik kujutab endast ohtu Venemaa julgeolekule, sama on hiljuti teatanud ka Lavrov, kuigi Islamiriik pole seni Venemaa territooriumil ühtegi terroriakti toime pannud. Ka venemeelne Tšehhi president Miloš Zeman kutsus hiljuti üles moodustama Islamiriigi-vastast koalitsiooni, kuhu kuuluksid lääneriigid ja Venemaa. Putini poliitika eesmärk on luua mulje, nagu oleksid Venemaa, USA ja Lääne-Euroopa Islamiriigi ekspansiooni edasised objektid ning seetõttu on neil ühine vaenlane. Tema plaan on lihtne: mina aitan teil võidelda Islamiriigiga, aga teie jätate mind Ukrainas rahule.
Milline olukord on praegu Põhja-Kaukaasias? Vene meedia on loonud kuvandi Putinist kui esimesest Vene valitsejast, kes selle rahutu regiooni lõpuks taltsaks tegi, hiljuti väitis aga Mihhail Hodorkovski NY Timesile, et Venemaa on kaotamas kontrolli selle regiooni üle.
Põhja-Kaukaasias tapeti hiljuti Kaukaasia emiir Aliaskhab Kebekov, kes oli Islamiriigi vastane, ning uut juhti ei nimetatud mitme kuu vältel. Nendes tingimustes vandusid mitmed välikomandörid truudust Islamiriigile, internetis avaldati ka video, milles keegi väidab, et kogu Kaukaasia emiraat on Islamiriigi poolele läinud. See on muidugi sama, kui mina teataksin, et Eesti ühineb Islamiriigiga, kuid Vene meedias hakati aktiivselt levitama uudist, et terve Kaukaasia vandus truudust Islamiriigile.
Vene propaganda mängib sellele kaardile, kuna Putinile oleks Islamiriigi ilmumine Venemaa territooriumile kasulik. Kui Venemaal peaks aset leidma Nord-Osti või Beslani tüüpi terroriakte ning nende eest võtaks vastutuse Islamiriik, siis Putini välispoliitiline positsioon tugevneks. Ma arvan, et lähiajal saamegi tunnistajateks terroriaktidele, mille eest võtab vastutuse Islamiriigi Kaukaasia osa.
Põhja-Kaukaasias käib sõda, mida Putin peatada ei suuda. Suur osa kohalikust elanikkonnast on Venemaast distantseerunud ning ei loe ennast Venemaa osaks. Venemaa hoiab neid alasid tänu sellele, et need sõltuvad majanduslikult täielikult Venemaast, seal on ka suur hulk jõustruktuuride esindajaid. Seal ei arendata infrastruktuuri, maksusüsteem ei võimalda areneda väikeettevõtlusel, valitseb suur tööpuudus, puuduvad igasugused kodanikuühiskonna ja demokraatlike institutsioonide alged.
Tavainimesed peavad elatise teenimiseks Venemaale sõitma, kohalikule eliidile maksab aga Moskva. Alternatiivide puudumine hoiabki Põhja-Kaukaasiat Venemaa koosseisus ning Putin on kohalikele andnud valida, kas tema või Islamiriik. Venemaa on endiselt koloniaalimpeerium, föderatsioon on ta vaid nominaalselt. Põhja-Kaukaasia on praegu Venemaa koosseisust lahku löömise piiri peal. 1991. aastal elasime üle Nõukogude Liidu lagunemise ning mingeid garantiisid selle kohta, et Venemaa Föderatsiooni piirid oleksid igavesed, ei ole.
Elame kahtlemata suurte muudatuste ajajärgul. Migratsiooni Aafrikast ja Lähis-Idast võrreldakse sageli suure rahvaste rändamisega. Kas Euroopat ähvardab pikemas perspektiivis ümberrahvastumine ning islamiseerumine või on need hirmud alusetud?
Ma arvan, et see on reaalne oht. Eurooplased on ekslikult veendunud, et euroopalik kultuur suudab sulatada migrante Kolmandast Maailmast ning teise ja kolmanda põlvkonna immigrandid on juba eurooplased. Tänased eurooplased loevad oma kultuuri ülimuslikuks terves maailmas. Siin on üks «aga». Moslemid loevad ülimuslikuks islamikultuuri. Islamitsivilisatsioon oli ju kunagi võimas ning haaras enda alla pool maailma. Migrandid islamimaadest ei kavatsegi saada eurooplasteks, kuna nemad loevad ennast kõrgema kultuuri esindajateks. Euroopas paraku seda mentaliteeti ei mõisteta.
Ei tohi unustada, et kui ühiskonnas on suur protsent võõra kultuuri esindajaid, siis pole neid võimalik assimileerida. Kui see protsent on juba kümme või rohkem, siis selle vähemuse esindajad konserveeruvad paralleelühiskonda. Ma arvan, et olete Eestis selle tunnistajaks juba olnud. See aga viib rahvustevaheliste konfliktideni, mille tunnistajateks me praegu oleme.
Migratsiooniprotsessid peidavad endas ohte. Euroopas jätkub demograafiline langus, mis kõrge elatus- ja haridustasemega maades on loomulik, ning keegi ei tea, kuidas seda probleemi lahendada. Migrandid pärinevad reeglina vähem haritud ja vaestest ühiskonnakihtidest, neil sündimusega probleeme ei ole ning nii leiabki pikemas perspektiivis aset ümberrahvastumisprotsess. Kuna need inimesed ei tunne piisavalt kohalikku kultuuri, leiab aset ühtlasi Euroopa maade ja rahvaste kultuurilise taseme langus. Pikemas perspektiivis saab see lõppeda vaid krahhiga, ajaloost võib leida sarnaseid juhtumeid. Rooma impeeriumi langus on siinkohal ilmselt parim näide.
Postimees21. juuli 2015 15:52
teisipäev, 21. juuli 2015
esmaspäev, 20. juuli 2015
Rally Estonia 2015
Käisin laupäeval rallit vaatamas Urvaste katsel. Kolmandal katsel katkestas enne kurvi prantslaste auto
seejärel aga pärast kurvi lätlaste auto
teisipäev, 14. juuli 2015
Kirikukontsert
Pühapäeval käis mängimas Priit Peterson, väga heal tasemel mängija. Esimeses osas mängis J.S.Bachi teoseid
esmaspäev, 13. juuli 2015
Allkiri
Kihnu mees läks Tartusse ülikooli sisseastumispabereid viima. Kõndis õhtuses Tartus kohtas lõbusaid sõpru, sumises ise ka. Järgmisel päeval meenutas, et igal pool olid kampaaniad ja allkirjade korjamised. Meenutas siis, kuhu allkirju andis. Tuli välja, et 3 allkirja andis põgenike vastu ja 2 allkirja põgenike poolt.
Vibia Perpetua
Perpetua istus kongi põrandal maas, ülalt paistvas valguslaigus. See oli laagri vangla, kuhu neid oli võitluse tarvis üle toodud. Tal oli süles rull, millel olid üles tähendatud märkmed selle maailma jaoks, nendes Perpetua südame tunded. Tõesti. Ta oli usule tulnud veendumuse läbi ja küsimuste kool oli talle abimeheks valguseteel. Kui tema lihane isa teda usust ära tõugata püüdis ja isegi ihujõuga ähvardas, siis see vaid kinnitas Perpetua usku. Isa äraoleku ajal võttis ta vastu ristimise sakramendi. Keisri käsk oli kõigile teada ja usus nõrku langes iga päev kümnete kaupa. Perpetua ja teiste ristimise pärast oli kaebus ette kantud ja nad võeti kinni. See polnud esimene tagakius Kartaagos. Kristlaste kogudused aga õitsesid ja kasvasid. Langesid nõrgad, tugevad aga jäid. Kõige enam rõhus Perpetuat lapse puudumine. Aga Halastaja toetus laskis aegamööda meelel jahtuda. Perpetua juurde tulid ema ja vend ja nad tõid kaasa lapse,kes oli otsa lõppemas näljast ja ema puudumisest. Perpetua imetas teda ja Jumal aitas, et ta rinnad ei olnud kuivaks jäänud. Ta vaatas inimest, kelle ta oli sellele maailmale sünnitanud, ja tema südames oli suur mure väetikese pärast. Perpetua ema nuttis ja ütles: "Sa oled meid õnnetuse sisse tõuganud, Perpetua!" "Ema, need on minu võitluse päevad, mis mulle igavest au toovad! Pääsemine tuleb Kristuselt. Uskuda on tarvis! "Kui need ära läksid, jäeti laps Perpetua hooleks, mis talle suurt rõõmu tegi. Ta palvetas kõikide inimeste eest ja ka halva valitseja Hilarianuse eest nimeliselt. Enne catasta`t tuli isa Perpetua juurde vanglasse."Halasta, tütar, minu hallidele juustele, halasta! Kividki halastaks meie peale, kas tõesti on kristlase süda kõvem!" Perpetua kurvas väga isa olukorra pärast. Valus oli tal koduste pärast, kes elasid pimeduses, ega mõistnud, kui kallis on Jeesus. Aga Perpetua jäi kindlaks. Sel ajal, kui Perpetualt tunnistusi süüdiolemises nõuti, ilmus foorumile Patricus, kes haaras Perpetua poja kaasa, et teda sel viisil paremini mõjutada. Hilarianus aga karjus:"Too ohvrit keisrite hea käekäigu eest!" Perpetua aga vastas:"Ei too!" "Kas oled kristlane?" Ta lausus kindlalt ja võidukalt: "Olen kristlane!" "Selle sinu sõna peale kuulutan mina, Kartaago provintsi asevalitseja, prokuraator Hilarianus, teid kristlasi kurjategijateks ning mõistan teid süüdi ning karistuseks heidetakse teid metsloomade ette, mis sünnib lähemal kallil pidupäeval." Amfiteater kees vereihast! Äkki hakkas rahvas januselt ruilama. Sealt nad tulid, mehed ees, Perpetua ja teised järel. Siis toodi noored naised ette. Saatan oli nende katsumiseks pannud ebatavalisel viisil ettevalmistatud metsiku lehma. Värava taga riietati naised vöötamata tuunikaisse ja esimesena toodi ette Perpetua. Ta pilk oli selline, et igaüks pidi nägema, et ta on siin amfiteatris praegu igaühest üle. Perpetua heideti kõrgelt lehma ette. Ta kukkus selja peale, ent tõusis otsekohe istuli. Kukkudes oli ta tuunika külje pealt lõhki kärisenud ja tema esimene liigutus oli, et ta selle siilu tõmbas reiele kaitseks pilkude eest. See liigutus näitas, et ta enne häbile kui valule mõtles. Väravate juurde jõudes ta nagu ärkas ja küsis: "Ma ei tea,millal meid selle lehma juurde viiakse?" Ja kui ta kuulis, et on pääsenud, ei uskunud ta seda. Ja siis nõudis rahvas neid kõiki keskele, et näha, kuidas mõõk nende kehasse tungib! Perpetuas nagu ärkas miski, kui ta üksi läbitorgatud kehade keskel seisis ja hakkas äkisti nutma ja tema nutt kostis kaugele. Rahvas rahunes sellest ja nooruke gladiaator seisis kauni Perpetua ees ning viivitas torkega. Seal nad lamasid nüüd selle maailma verises vaenus, tundeta kehad... Vaprad ja õnnelikud märtrid, kes olid kutsutud ja valitud Issanda Jeesuse Kristuse auks!
Suri märtrisurma 7. märtsil 203. Kartagos
Suri märtrisurma 7. märtsil 203. Kartagos
reede, 10. juuli 2015
JÜRI KUKK: PAGULASTE VASTUVÕTT JÄTAB PALJUD KÜSIMUSED VASTUSETA?
Viimasel ajal teravaks läinud pagulasteemas keevad emotsioonid üle, seda mitte ainult vastaste, vaid ka pooldajate leeris. Enam ei proovitagi sallivuse ja inimlikkuse taustal sisserändes ühtegi probleemi näha, kõik olevat ideaalselt korras.
Valitsus tundub asja rahulikult võtvat, sest nemad on ilmselt oma lubadused andnud, otsused teinud ja suruvad need läbi, mida see ka ei maksaks, et vaid Brüsseli peapaitus ära teenida. On ikka lausa uskumatu, kuidas püütakse hävitada Eestis toimivat ühiskonda ja üritatakse meid paisata mingisse kaosesse. Pagulaste tulek teeb lõpu paljudele saavutustele, mida Eesti on juba jõudnud ellu viia.
Esimene neist on naiste võrdõiguslikkus ühiskonnas. On teada, et islamiühiskonnas on naistel teine, märgatavalt allasurutum roll. Isegi kui moslemipagulased sulanduvad vähesel määral meie ühiskonda, kuidas kavatsevad soolise võrdõiguslikkuse aktivistid kaitsta siia tulnud pagulasnaiste huve, näiteks tagades neile meestega võrdsed õigused? Lääne-Euroopa kogemus räägib, et sealsetes moslemikvartalites on naiste õigused samal tasemel kui nende kodumaal. Kuidas kavatsetakse kaitsta eestlannade õigusi teha vabu valikuid, kui näiteks Saksamaal keelatakse paljudes kohtades miniseelikute kandmist, kuna see võib moslemeid ärritada? Päris kindlasti hakkavad paljud meie naised end tõmmude meeste poolt ahistatuna tundma ja kogema suhtumist, mille kõrval feministide poolt paljukirutud eesti mehed näivad lausa inglid. Kas eestlannade õigused ei maksa midagi? Selle taustal tundub imelikuna paljude Eesti naispoliitikute toetus pagulaspoliitikale. Kas rumalusest või naiivsusest, kuid pole üldsegi usutav, et konservatiivse islami põhimõtted jätavad puutumata naiste õigused ja vabadused.
Hiljuti nõudis grupp aktiviste Tallinnas karusloomafarmide keelamist, et tagada loomadele inimlik kohtlemine. Meie loomakaitsjad on taas palju saavutanud – koera ja kassi enam keegi nalja pärast hüljata piinata ei julge. Kas julgeb keegi väita, et pagulased järgivad loomade humaanset kohtlemist samal kombel kui meie? Tõenäoliselt on paljudes Kolmanda Maailma riikides kombeks loomade valimatu hukkamine ja nende mentaliteet viib loomakaitse saavutused nulli.
Järgmine probleem on Eesti prügimajandus. Me oleme saavutanud selle, et prügi sorteeritakse, paigutatakse konteineritesse ja viiakse prügilasse, metsa alla viiakse seda vaid väga nahaalsete inimeste poolt. Lõunamaades visatakse praht hoolimatult kraavi, nagu ilmselt paljud meist on turismireisidel näinud. Kas me hävitame ka oma toimiva prügimajanduse, sest võõrad tõenäoliselt niipea, kui üldse, prügi sorteerimist ära ei õpi. Või kuidas hakkavad pagulased hoidma loodust ja eriti puhast vett – Aafrika maades on see tohutu probleem. Ei maksa tähelepanuta jätta ka Eesti tohutuid küttearveid – kes hakkab neid pagulaskorterites kinni maksma, sest nemad ise sellega vaevalt hakkama saavad, kui eestlasedki käivad just röögatute arvete pärast Soomes tööl.
Enne kui presidendi kombel süüdistada oma rahvast võõravihas, tuleks küsida, kui tolerantne on ühiskond seal, kust tulevad pagulased? Kuidas suhtuvad moslemid kristlastesse, kuidas sunniidid šiiitidesse, kuidas araablased eurooplastesse, ennekõike aga kuidas suhtuvad mustad valgetesse?
Ilmselt on nende puhul olemas nähtus, mida kutsutakse mustaks rassismiks ehk negriidse rassi üleolekutundeks europiidse üle. Ja viimaks – kuidas suhtuvad moslemid siin homoseksuaalidesse, keda Islamiriik teatavasti avalikult hukkab? Kuidas kaitseb homoõiguste eest võitlev Rõivas näiteks lesbinaisi, kel peaks olema õigus käsikäes käia ka siis, kui tänaval on kümneid musti moslemimehi?
Kahjuks tundub, et pagulasprobleem on algatatud nende poolt, kes tahaksidki Lääne ühiskonda näha võõrsilt eksporditud probleemidest lõhenenuna ning meie sallijad ja solidaarsuse propageerijad ei suuda ega taha asju sügavamalt läbi mõelda.
Valitsus tundub asja rahulikult võtvat, sest nemad on ilmselt oma lubadused andnud, otsused teinud ja suruvad need läbi, mida see ka ei maksaks, et vaid Brüsseli peapaitus ära teenida. On ikka lausa uskumatu, kuidas püütakse hävitada Eestis toimivat ühiskonda ja üritatakse meid paisata mingisse kaosesse. Pagulaste tulek teeb lõpu paljudele saavutustele, mida Eesti on juba jõudnud ellu viia.
Esimene neist on naiste võrdõiguslikkus ühiskonnas. On teada, et islamiühiskonnas on naistel teine, märgatavalt allasurutum roll. Isegi kui moslemipagulased sulanduvad vähesel määral meie ühiskonda, kuidas kavatsevad soolise võrdõiguslikkuse aktivistid kaitsta siia tulnud pagulasnaiste huve, näiteks tagades neile meestega võrdsed õigused? Lääne-Euroopa kogemus räägib, et sealsetes moslemikvartalites on naiste õigused samal tasemel kui nende kodumaal. Kuidas kavatsetakse kaitsta eestlannade õigusi teha vabu valikuid, kui näiteks Saksamaal keelatakse paljudes kohtades miniseelikute kandmist, kuna see võib moslemeid ärritada? Päris kindlasti hakkavad paljud meie naised end tõmmude meeste poolt ahistatuna tundma ja kogema suhtumist, mille kõrval feministide poolt paljukirutud eesti mehed näivad lausa inglid. Kas eestlannade õigused ei maksa midagi? Selle taustal tundub imelikuna paljude Eesti naispoliitikute toetus pagulaspoliitikale. Kas rumalusest või naiivsusest, kuid pole üldsegi usutav, et konservatiivse islami põhimõtted jätavad puutumata naiste õigused ja vabadused.
Hiljuti nõudis grupp aktiviste Tallinnas karusloomafarmide keelamist, et tagada loomadele inimlik kohtlemine. Meie loomakaitsjad on taas palju saavutanud – koera ja kassi enam keegi nalja pärast hüljata piinata ei julge. Kas julgeb keegi väita, et pagulased järgivad loomade humaanset kohtlemist samal kombel kui meie? Tõenäoliselt on paljudes Kolmanda Maailma riikides kombeks loomade valimatu hukkamine ja nende mentaliteet viib loomakaitse saavutused nulli.
Järgmine probleem on Eesti prügimajandus. Me oleme saavutanud selle, et prügi sorteeritakse, paigutatakse konteineritesse ja viiakse prügilasse, metsa alla viiakse seda vaid väga nahaalsete inimeste poolt. Lõunamaades visatakse praht hoolimatult kraavi, nagu ilmselt paljud meist on turismireisidel näinud. Kas me hävitame ka oma toimiva prügimajanduse, sest võõrad tõenäoliselt niipea, kui üldse, prügi sorteerimist ära ei õpi. Või kuidas hakkavad pagulased hoidma loodust ja eriti puhast vett – Aafrika maades on see tohutu probleem. Ei maksa tähelepanuta jätta ka Eesti tohutuid küttearveid – kes hakkab neid pagulaskorterites kinni maksma, sest nemad ise sellega vaevalt hakkama saavad, kui eestlasedki käivad just röögatute arvete pärast Soomes tööl.
Enne kui presidendi kombel süüdistada oma rahvast võõravihas, tuleks küsida, kui tolerantne on ühiskond seal, kust tulevad pagulased? Kuidas suhtuvad moslemid kristlastesse, kuidas sunniidid šiiitidesse, kuidas araablased eurooplastesse, ennekõike aga kuidas suhtuvad mustad valgetesse?
Ilmselt on nende puhul olemas nähtus, mida kutsutakse mustaks rassismiks ehk negriidse rassi üleolekutundeks europiidse üle. Ja viimaks – kuidas suhtuvad moslemid siin homoseksuaalidesse, keda Islamiriik teatavasti avalikult hukkab? Kuidas kaitseb homoõiguste eest võitlev Rõivas näiteks lesbinaisi, kel peaks olema õigus käsikäes käia ka siis, kui tänaval on kümneid musti moslemimehi?
Kahjuks tundub, et pagulasprobleem on algatatud nende poolt, kes tahaksidki Lääne ühiskonda näha võõrsilt eksporditud probleemidest lõhenenuna ning meie sallijad ja solidaarsuse propageerijad ei suuda ega taha asju sügavamalt läbi mõelda.
kolmapäev, 8. juuli 2015
I. laulupeo laul
"Wirguge!"- om wahte helli, Mis tornist käüp nüüd lina ülle,-
"Jerusalem oh wirgu sa, Kesk-ö-tund om tulnu päle!"
Ni hõikva wahhimeeste häle: "Oh targa neitsi, tõuske ka,
Nink võtke lühtrid nüüd, Sest peigmees odap teid! Halleluja!
Nüüd rühhige, Et ollete ka peio sajale!"
Wahhi laulva; Zion tulep nink südda wäega rõmustelep,
Sis wirgup ülles, tõssep ta. Peigmees tullep taivast awwun nink
armu-wäen ja taiwa-jõwwun, Ta walgus paistap selgest ka.
Oh tulle, meie kroon, Sa Jesus, Essä woon! Hosianna!
Me tulleme nüüd sajale, se peijo kaunil' majale!
Awwu kittust laulku sulle ni meie kui ka engli kele,
So kittkem kandle-hälega! Wärrjä pärlist ehhitedu So linan,
asse walmitedu Om sinno järje een meil' ka.
Es näe silma weel, Es kule kõrwa tääl Särest rõmu:
Nüüd hõiskame nink laulame Sull' Halleluja rõõmsaste!
A.O.
"Jerusalem oh wirgu sa, Kesk-ö-tund om tulnu päle!"
Ni hõikva wahhimeeste häle: "Oh targa neitsi, tõuske ka,
Nink võtke lühtrid nüüd, Sest peigmees odap teid! Halleluja!
Nüüd rühhige, Et ollete ka peio sajale!"
Wahhi laulva; Zion tulep nink südda wäega rõmustelep,
Sis wirgup ülles, tõssep ta. Peigmees tullep taivast awwun nink
armu-wäen ja taiwa-jõwwun, Ta walgus paistap selgest ka.
Oh tulle, meie kroon, Sa Jesus, Essä woon! Hosianna!
Me tulleme nüüd sajale, se peijo kaunil' majale!
Awwu kittust laulku sulle ni meie kui ka engli kele,
So kittkem kandle-hälega! Wärrjä pärlist ehhitedu So linan,
asse walmitedu Om sinno järje een meil' ka.
Es näe silma weel, Es kule kõrwa tääl Särest rõmu:
Nüüd hõiskame nink laulame Sull' Halleluja rõõmsaste!
A.O.
Tellimine:
Postitused (Atom)