esmaspäev, 30. mai 2016

NÄDALA MÕTE

30. mai kuni 5. juuni 2016
Õpetaja Toomas Paul
*****
Kui vana ja vaga Chaim oli surnud, kogunes sugukond ta voodi juurde. Põnevusega, et saada kuulda, mida ta oma testamendis kellelegi pärandab. Chaim oli olnud jõukas mees, igatahes elas ta laialt, aga ta käsi oli lahtine ka kõigi hädaliste vastu. Ju ta oli nii päratult rikas, et ei pidanud koonerdama.
Testament oli lühikene: „Annan teada, et täie mõistuse juures olles ning teades, et ma ei saa hauda midagi kaasa võtta, kulutasin ma kogu oma varanduse ise ära. Rahakotist leiate 300 dollarit, millest peaks mu matmiseks piisama. Elage hästi!“ Ei ole vist vaja hakata kirjeldama leinajate nägusid ...
Rabi Chaim võttis tõsiselt Koguja sõnu „Nii nagu ta alasti tuli oma ema ihust, nii läheb ta ära, ja midagi oma töö viljast ei saa ta kaasa võtta. Nii kui ta tuli, nii ta ka läheb, ning mis kasu ta on saanud tuule tagaajamisest?“ (Kg 5:14j).
Ta teadis Talmudi hoiatuslugu äkksurmast, mida ka rabi Ješua’ kordas (Lk 12:17–20), rumalast rikkast, kellel oli olnud erakordselt hea põllusaak, nii et see ei mahtunud vanasse aita (vrd 1 Ms 41), ja kes arutles endamisi: „Mis ma võtan teha? Mul ei ole ju kohta, kuhu oma vilja koguda!“ Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju häid asju mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“.“ Jumal aga ütles talle: „Sina narr! Selsamal ööl nõutakse sinult tagasi su hing! Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“
Kellele jääb see, mille sa oled vaevaga kokku kraapinud? Veel totram on muidugi see, kes kraapimist järele ka ei jäta. Rabi Ja’akob hurjutab: „Nõndaks nüüd, kes te ütlete: „Täna või homme siirdume sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!“ Teie sihukesed, kes ei tea homsest päevast sedagi, milline on teie elu! Te olete ju aur, mis pisut aega paistab ja siis haihtub. Selle asemel, et öelda: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis me teeme seda või teist,“ teie kiitlete oma kõrkuses! Iga säherdune kiitlemine on kurjast. Nõndaks nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste õnnetuste pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli“ (Jk 4:13–5:3).
Ei ole me mitte midagi toonud maailma ega või me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgu neist meile küll. Kes tahavad rikastuda, langevad kiusatusse ja silmusesse ning paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse (1 Tm 6:7–9).
Õndsad on vaesed, sest nende päralt on Jumala riik (Lk 6:20). „Kummatigi, häda teile rikkaile, sest teil on oma lohutus juba käes! Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie saate nälgida! Häda, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta!” (Lk 6:24j).
Eelmise pühapäeva evangeeliumis oli vana Egiptuse jutt, mida ka Iisraelis tunti, surnute õiglasest saatusest. Põrgus praetava rikka mehe palve peale, et isa Aabraham saadaks Laatsaruse oma sülest, „et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis“, tuletatakse talle meelde, et ta on oma hea põlve elus kätte saanud ja nõndasamuti Laatsarus halva (Lk 16:19–31). Taevas ei ole halastust, vaid õiglus. Iga inimese teod lähevad temaga kaasa (Ilm 14:13).
Mida siis teha? Ei ole vaja olla viie kõige rikkama riigi kodanik, ka Eestimaa kõige vaesemad on üsna jõukad meie globaalküla tõeliselt vaeste kõrval. 80% inimkonnast peab toime tulema vähem kui 10 dollariga päevas, mida loetakse absoluutse vaesuse piiriks.
Mis on sellest kasu, kui ma jooksen Jeesuse juurde ja küsin Temalt Ta ette põlvili heites: „Hea õpetaja, mida ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ Ta vastaks: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole kedagi muud head kui üks – Jumal. Käske sa tead: sa ei tohi tappa; sa ei tohi rikkuda abielu; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valetunnistust anda; sa ei tohi petta; austa oma isa ja ema.“ Ja mina lausuks Talle: „Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorusest saadik.“ Jeesus aga ütleks mulle: „Üks asi puudub sul. Mine, müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ (Mk 10:17„21).
Paraku, küsimuste küsimus on sügavamal: kas igavese elu taotlemine iseendale ei ole loomult egoistlik? Seda ta on. Kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi (1 Kr 13:3).
On, millele mõtelda.

IV Uma Pido


laupäev, 28. mai 2016

Blondiin

Kaks blondiini jalutavad rannal. Üks blondiin küsib teiselt: "Kas Aafrika asub kaugel?" Teine tiba mõtleb ja vastab: "Ei usu hästi. Üks neeger käib meil jalgrattaga tööl."

Blondiiin kuuleb peas hääli. Hääleke tundub kurvavõitu. Blondiin küsib: kes Sa oled? Hääl vastab: olen ajuuss. Blondiin küsib: " Miks Sa kurb oled?" Järgneb vastus: "Kõht on kole tühi ... "

Musta toonekure pesakaamera

Sel aastal koorus kolm poega, kaks nädalat tagasi http://www.talgud.ee/must-toonekure-aasta/pesakaamera

reede, 27. mai 2016

Merikotka pesakaamera 2016

See kaamera pandi talvel üles ja sel aastal on kolm poega, päise päeva ajal saab näha millega merikotkad pesal aega viidavad
http://www.looduskalender.ee/n/node/67#cam

neljapäev, 26. mai 2016

Ara juubelikontsert IV


Ämm

Vihane mees saadab ämmale SMSi:
“Teie toodang (tütar) ei oska teha süüa, koristada ega pesu pesta!!!”
Ämm vastab:
“Valiku tegite ise, tutvumisaja määrasite ise, garantiiaeg on möödas ja tootja enam ei vastuta! Võimalik programmirike. Proovige kasutada personaalset võtit. Kui ei saa hakkama – tellige spetsialist!”

Filmielamus


laupäev, 21. mai 2016

Naised ja asjad

Naised armastavad asju, mida nad ostavad, kuid vihkavad endiselt kahte kolmandiku oma kapi sisust. M McLaughlin

reede, 20. mai 2016

Lõuna-Osseetiast

19.mail kukkus Lõuna-Osseetias kuristikku buss Vene ohvitseridega. Kuus neist said surma, kuusteist vigastada. Üks surmasaanu, major Turpal Musalav, rahvuselt dagestan, sai detsembris 2015 Vene kangelase kuldtähe salajase ülesande täitmise (tõenäoliselt Donbassi okupeerimise) eest. Kuna nende väeosa võttis aktiivselt osa Donbassi okupeerimisest. Nende väeosa 19. üksik motolaskurbrigaad (в\ч 20634) asub Vladikavkazis

teisipäev, 17. mai 2016

esmaspäev, 16. mai 2016

Eile Toomkirikus

Käisime eile Tallinnas Toomkirikus. Meil said kolm koguduseliiget aukirja ja mitmed head tuttavad teeneteristi. Mõned klõpsud ka.









reede, 13. mai 2016

BUKi teekond

Internetti ilmus veel üks video aastast 2014, millel on näha "BUK-i" transportimist Donbassis. Salvestus on 17. juulist 2014 ja asukoht Makijivka. Veok suundub Hartsõzki poole.
 https://www.facebook.com/inforesist/videos/1766711616898501/
või
https://inforesist.org/poyavilos-eshhe-odno-video-s-bukom-na-donbasse/

pühapäev, 1. mai 2016

PAASALÄKITUS ISSANDA AASTAL 2016

„Jumal tõuseb üles ja Tema vaenlased pillatakse laiali
ning Tema vihkajad põgenevad Tema palge eest.“
Psalm 68, 1-2.
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Täna on kõik täis rõõmu ja hõiskamist, sest Kristus on üles tõusnud! Täna kingib Jumal inimkonnale uue maailma, millele on läbinisti võõras kaduvus, surmaõudus ja ühe inimese vaenamine teise poolt. Täna on kogu loodu piduehtes, sest Kristuse ülestõusmine ilmutab meile armastust, lootust ja hoolivust inimeste vahel.
Paaspühad on viimaks kätte jõudnud. Nii, nagu talvesse on juba kätketud kannatamatut kevadeootust, saab ülestõusmise rõõm, mida võib aimata suure paastu ja kannatusnädala jumalateenistustest, järsku meie silmale nähtavaks, et ujutada meid üle oma võimsa ja sulni hõngusega ja rõõmsa valguse säraga, millel ei tule lõppu.
Sel hetkel maitseme kristlastena kõik uuestisünni kogemust puhtas armus, jumalamuidu. Samas aga on tõsi, et meie usku ülestõusmisse paneb rängalt proovile kurja kiusaja jahmatav vägevus, kes näikse jäädavalt valitsevat maailma enese südames. Vihkamine, sõjad, tagakiusamine, kõlvatus, ülekohus, valed – kõik see ja veel palju muid pahesid käib läbi meie silme eest. Kas võiks olla veel kurvemat vaatepilti, kui praegune tervete rahvaste massiline väljaränne? Inimesed on sunnitud oma sünnimaalt lahkuma kohutavates tingimustes – vastu teadmatusele, riskides enese ja oma laste eluga; kerjates kohast ja püsivat elupaika; lootes, et vastuvõtjariigi ja selle elanike hoolitsus võiks taastada nende au ja inimväärikuse.
Kurjus on olemas ja meile on hästi teada, et “terve maailm on kurja käes“ (1Jh 5,19). Nagu kirjutab apostel Johannes oma esimeses kirjas (3,10) „Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda.“
“Aga”, ütleb Jeesus, “olge julged: mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16,33). See, mis meist lähtub, jääb väga ruttu pidama meie omakasu piiril, meie väärtusilma piiril. Sealt edasi algab ülestõusmine, enam ei ole meid, vaid Tema, Jeesus Kristus. Tema ristil murtud ihus on Jumala ja inimese salasus üks ja seesama. Teda vaadates õpime, et nagu Tema, nii meiegi ei saa minna surmast ellu, kui me ei armasta oma vendi, sest Jeesuse ülestõusmine, mis on ka meie ülestõusmine, on piiritu, kõikehõlmav armastus. Ainult Temast, Tema läbistatud südamest, Isa südame salasusest alguse saanult jõuab meie armastus kõikideni, nagu Tema armastus jõudis meieni, et me armastaksime üksteist, nagu Tema on armastanud meid! (Jh 15,12). Selline on elu, mis hauast tõuseb ja surma ära võidab.
Seega Kristuse ülestõusmine on Jumala jõulise sekkumise täius maailmas. See algab Jeesuse sündimisega Neitsi Maarja ihust ja lõpeb ristiga, millel saab teoks surma alistamise võidupidu. Jumala jõuline sekkumine kinnitab võitu kogu rikutuse ja surma üle, et inimene saaks tõelise elu ja seeläbi aitaks kaasa hirmu ja meeleheite kadumisele, et igas inimeses võiks õide puhkeda ülestõusmise lootus. Kristuse rist õpetas meile loobumist, Tema ülestõusmine – eneseületust. Surnud ja üles tõusnud Kristuse tõttu Jumal pole surnud, nagu maailm püüab väita. Ta on elus. Ja väljapool Teda, ilma Temata, on kõik nüüdsest vaid valelik ja tühine.
Sel päeval, mida ükski öö ei peaks meie elus enam tumestama, on meile antud uudsevili, paasa uudsevili, milleks on osadus ja armastus.
Seda uudsevilja kogemust osaduses ja armastuses elab õigeusu Kirik silmnähtavalt ja üksmeelselt läbi suurel ja pühal üldõigeusu kirikukogul, mis toimub tänavu aasta Kreetal. Avaliturgia Heraklioni püha Miinase katedraalis on kavandatud nelipühale, 19. juunile. Kirikukogu töö kestab 17.–27. juunini Kreeta õigeusu teoloogia akadeemias.
Nii suure tähtsusega sündmust pole õigeusu kirik kogenud alates seitsmendast üleilmsest kirikukogust ligi 1230 aastat tagasi. Käesolevat kirikukogu on ette valmistatud juba aastast 1961. Otsus selle kokkukutsumiseks võeti kõikide autokefaalsete õigeusu kirikute poolt üksmeelselt vastu läinud aasta detsembris. Me teame, et paasapühad lõpevad nelipühiga. Ja seistes koos Kristusega Taevase Isa ees, palugem koos, ühest südamest ja ühes vaimus, et Püha Vaimu rikas and laskuks külluslikult kõigi isade peale, kes osalevad sellel suurel ja pühal kirikukogul, et nad oleksid tõesed, alandlikud ja julged ning et meie Kirik annaks tões maailmale üksmeelset tunnistust usust ja armastusest. Hea tahte, pingelõdvenduse ja rahu tunnistust kogu inimkonnale. Tunnistust, mis lõpuks ometi võtaks arvesse meie aja naiste ja meeste muresid ja ootusi,
Kristus on üles tõusnud!
Ärgem kartkem siis midagi! Ta on surma ära võitnud. „Temas“, nagu kirjutab tuntud Liibanoni preester isa Jean Corbon, „ja kui me Temasse usume, me saame näha elu: me laseme paljudel enese ümber seda näha, seda avastada; me anname seda paljudele!“
+ Stefanus, 
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,
EAÕK piiskoppide kogu esimees.

Eesti suurim seikleja John Robert Ignace Lepp

Eesti suurim seikleja John Robert Ignace Lepp. Olgu siis siinkohal üks väike ning täiesti ajatu katkend tema raamatust "Minu teekond Karl Marxist Jeesuse Kristuseni":

VIII – JUMALATA LAPSEPÕLV

Religioonil polnud mu lapsepõlves mingit kohta, vähemalt kui seda mitte ebausuga samastada. Meremehed, isegi haritud laevurid on äärmiselt ebausklikud. Olen osalenud paljudel riitustel, kus kaitsti end kurja silma kaetamise vastu, tõrjuti kurja saatusesõrme jms. Mu isa, ehkki aastatelt veel noor, omandas uhke ja auväärse ülempreestri maneerid, kui igast sadamast lahkumisel luges imelikke vormeleid, mis küllap võisid olla vanemad kui ristiusk ning mida kaptenid andsid edasi põlvest põlve, isalt pojale. Neid loeti alati, et lepitada merevaime, kes võisid laevale kahju sünnitada. Kahetsen, et mul noorena ei tulnud kordagi pähe neid salapäraseid manamisi talletada, kuna nüüd oleks neid põnev uurida ja otsida neist mingeid endeid. Kuid vanuses, mil see oli veel võimalik, käis mu intellektuaalne uhkus "absurdsetest ebausust" niivõrd üle, et mul polnud selle vastu mingit huvi. Kuid ma ei unusta neid paljapäi seisvaid meremehi, kes täie usulise andumusega kuulasid kaptenit neid müstilisi kaitsvaid loitse lausumas.
Mu esivanemad olid protestandid, isapoolsed juba sajandeid, emapoolsed alles 19. sajandi algusest. Isapoolsest sugulastest on mulle meelde jäänud vanaema ja ta ülipüüdlik vagatsemine, mida keegi meist tõsiselt ei suutnud võtta, nagu mulle näis. Ma ei mäleta, kes mulle väiksena Issameiet oli õpetanud; noorukieas olin selle palve unustanud. Kui ma ei eksi, abielluti ikka kirikus, kuna mind kutsuti mitmele laulatusele tunnistajaks. Vaimulik käis lapsi ristimas, aga mul pole meeles, millise riituse järgi. Ent kõige enam tähelepanu pöörati sellele, et matustel oleks usuteener alati kohal. Peale kõige selle ei tähendanud ülemaine maailm meie jaoks midagi. Ometigi oleksid nad end raskelt solvatuna tundnud, kui mõni oleks julgenud öelda, et nad pole kristlased.
Mõningaid ähmasid aimdusi religiooni kohta leidsin enne viieteistkümnendat eluaastat kirjandusest. Gorki ema ja muud tegelased kõnelesid usust ja eelkõige Kristusest väga haaravalt. Kas polnud see siis Jumala armastuse märk vaeste vastu, et Rõbin kõik maha jättis ja talupoegadele Tõde kuulutama läks? Ema Pelageja rääkis oma pojast ja ta seltsimeestest kui uue Jumala sangaritest. Tolstoi, Nekrassovi ja teiste Vene autorite teostest, mida tol ajal lugeda neelasin, kerkis tihti esile sama müstilist laadi küsimusi ning ma olin sügavalt liigutatud.
Seejuures ei jäänud mul märkamata, et kui kõik need kirjanikud suure osavõtlikkusega jutustasid lihtsatest ja siirastest usklikest, Jumalast ja eelkõige Kristusest, siis miks olid nad nii karmid kiriku ja preestrite vastu? Neid viimaseid kujutati peaaegu alati rahva kõige kurjemate vaenlastena, rõhuva ja ebaõiglase riigikorra ustavate teenritena, riigi, mille varisemist soovis töölisklassi teadlik osa. Papid näisid igati vaenavat rahva püüdu teaduse valguse poole. Kuivõrd mul isiklikud kogemused puudusid, siis kuidas võinuks ma a priori mitte usaldada seda lugemisvara?
Minu tulevase meelsuse kujunemisel sai otsustavaks avastus, et mu toonaste lemmikautorite raamatutes, Tolstoi välja arvatud, olid kõik vabaduse eest võitlevad haritud revolutsionäärid ja töölised ateistid. Kristus polnud nende silmis enamat kui imeteldav inimene, keda papid on oma huvides ära kasutanud, moonutades ehedat armuõpetust. Kirikuteenrid ei saanud olla muud kui väärusulised, rahva vaenlaste pärapõhi, kes oma valede ja igavese põrgutule ähvardustega püüavad säilitada kuulekust võimudele. Ilma mingi isikliku kaalutluseta võtsin selle vaatepunkti kohe omaks. Ka mina kuulutasin end nüüd vabamõtlejaks ja ateistiks ning mulle tegi suurt rõõmu sellega perekonnas skandaali tekitada. Muuhulgas märkasin, et prantsuse ja saksa sotsialistlikud kirjanikud ilmutavad otsesõnu ratsionalistlikke ja materialistlikke vaateid. Neil polnud jälgegi müstilisest aurast, mida võis täheldada venelaste puhul.
Pidasin auasjaks kaasõpilaste ja vanemate ees kõnelda religioonist ja selle teenritest nii halvasti kui võimalik. Igal võimalikul juhul kuulutasin oma usku "Teadusesse". Oleks mõni vaevunud mult küsima, mida mu teaduslikud arusaamad maailmast siis endast kujutavad, näinuks ta peagi, et sisu poolest ei ole need loogilisemad või põhjendatumad kui kristlikud arusaamad, mida tundis enamik mu vestluskaaslasi. Enesekindlusega, mis ei kannata kahtlemist ega vastuväiteid, kinnitasin ma, et Jumalat pole olemas, et inimene põlvneb ahvist, et pole mingit loomist, on üksnes evolutsioon... Oma usulises innustuses olin täiega omaks võtnud kõik, mille arvasin olevat "kommunistliku". Olles kõige andunumast jumalausklikust veel kirglikum, ei kannatanud ma mingeid kahtlusi oma veendumustes. Järelikult näis mulle, et ateism ja selle postulaadid on "teaduslikud". Mu vaimse arengu selles staadiumis olid "teadus" ja "tõde" mulle peaaegu üks ja sama.
Samas polnud ma tundnud vähimatki kalduvust teaduslikeks uuringuteks. Kirjandus, ajalugu, geograafia, keeled, palju hiljem eekõige filosoofia huvitasid mind palju rohkem kui keemia, botaanika, füüsika. Ükskord leidsin, et minu kui täiusliku marksisti kehastusega sobiks, et loen ühe hooga läbi peaaegu kõiki reaalteadusi käsitlevad teosed. Lootsin neist avastada ümberlükkamatuid põhjendusi mu vastsele maailmavaatele. See pingutus käis mul siiski üle jõu ning hiljem rahuldusin vaid populaarteaduslike vihikutega. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kablilt-casablancasse/