Surmast

Millisel kombel surm ikka tuleb. Etteteatamata, ootamatult, võttes kaasa endiga neid kes ei aima halba. Lihtsalt ühel päeval lähed poodi ja katus kukub pähe... igal aastal on mitu sellist uudist maailmast. Pea iga tund tuleb teade uutest leitud ohvritest Riiast. Kõige hullemaks teebki asjaolu, et lapsed on kaotanud oma ema või isa, halvemal juhul isegi orvuks jäänud. Seda valu on raske kirjeldada, mida laps tunneb vanema kaotuse puhul. Iga poole tunni tagant on olnud kirikutes palvusi. Tulevad jõulud - sedapuhku pole vahet kas lumi on maas või mitte - nendele peredele kes kaotasid lähedase, on nad kindlasti leinapüha. Pidevalt loeme kuidas neid õnnetusi juhtub. Aga mitte meiega. Samas kui kaugel on see meist, et lähme kusagile ja siis kukub katus sisse? Lähme kusagile ja on tulekahju? Lähme kusagile ja meist olenemata peame loobuma oma elust? Tegelikult on rusuv see, et ärile on ohverdatud turvalisus. Jah, surm on üks osa elust. Ela ja sa ei ole surnud.