neljapäev, 31. oktoober 2013
Osho: armastus
Inimesed arvavad, et nad suudavad armastada ainult siis, kui leiavad väärilise kaaslase- jaburus! Te ei leia teda kunagi. Arvatakse, et armastada saab alles siis, kui leitakse täiuslik mees või täiuslik naine. Jaburus! Te ei leia neid kunagi, sest täiuslikke naisi ja mehi ei ole olemas. Ja kui nad oleksidki olemas, siis ei pööraks nad teie armastusele tähelepanu. See ei huvitaks neid.
Venemaa jalgpalli karikavõistluste
Venemaa jalgpalli karikavõistluste 1/16 finaalis Moskva Spartaki ja Jaroslavi Šinniku vahel tekkis tõeline kaos, kui natsilippudega fännid keset mängu ilutulestiku korraldasid.
Tegemist oli Jaroslavi klubi fännidega. Kohale kutsuti märulipolitsei, kes toolidega pilduvaid fänne veekahuritega eemale peletas.
Hullumaja läks lahti 55. minutil ning mäng peatati pooleks tunniks.
Spartak võttis tänu 72. minutil löödud penaltile 1:0 võidu.
Kuulduste kohaselt oli natsilippudega möllanud ja Jaroslavi klubi riietesse riietunud fänni puhul tegemist provokaatoriga vastasmeeskonna Moskva ridadest.
Tegemist oli Jaroslavi klubi fännidega. Kohale kutsuti märulipolitsei, kes toolidega pilduvaid fänne veekahuritega eemale peletas.
Hullumaja läks lahti 55. minutil ning mäng peatati pooleks tunniks.
Spartak võttis tänu 72. minutil löödud penaltile 1:0 võidu.
Kuulduste kohaselt oli natsilippudega möllanud ja Jaroslavi klubi riietesse riietunud fänni puhul tegemist provokaatoriga vastasmeeskonna Moskva ridadest.
Küsitlus
Ühes lasteaias küsiti lastelt, mida nad teavad kümnest käsust.
Siin on laste vastused:
1. Ära varasta vaestelt, kui nad seda märkavad!
2. Ära anna tittedele sibulat! Mina korra proovisin…
3. Löö teist vaid siis, kui ta seda tõesti vajab!
4. Ära räägi kellestki paha teiste selja taga!
5. Ole hea inimene, kui suudad, muidu võid teha, mida tahad!
6. Kuula alati ema sõna ja tema hääletooni!
7. Peida ennast võimalikult tihti ära!
8. Kui keegi sind lööb, tee nägu, nagu sa poleks kuulnudki!
9. Armasta jumalat väga, ehkki see on raske, sest teda ei näe isegi siis, kui hüüad kõva häälega: “Tule välja!”
10. Ära ihalda abikaasa asju!
Siin on laste vastused:
1. Ära varasta vaestelt, kui nad seda märkavad!
2. Ära anna tittedele sibulat! Mina korra proovisin…
3. Löö teist vaid siis, kui ta seda tõesti vajab!
4. Ära räägi kellestki paha teiste selja taga!
5. Ole hea inimene, kui suudad, muidu võid teha, mida tahad!
6. Kuula alati ema sõna ja tema hääletooni!
7. Peida ennast võimalikult tihti ära!
8. Kui keegi sind lööb, tee nägu, nagu sa poleks kuulnudki!
9. Armasta jumalat väga, ehkki see on raske, sest teda ei näe isegi siis, kui hüüad kõva häälega: “Tule välja!”
10. Ära ihalda abikaasa asju!
Lindora laadast veel
Laadal olid lätlased müümas maitseaineid. Ostsin neid seitset maitseainet majoraani, basiilikat, rosmariini, karrit jne.
Üks mees tahtis et temast ka pildi teeksin.
Torm
Torm tegi veidi kahju ka Vastseliina kirikule. Panin küll kirikus kõik uksed kinni, enne tormi. Üks aknaklaas on kõrgel katki läinud. Nüüd tuleb vist otsida tõstuk, et uue klaasi saaks ette panna. Aga voolukatkestus oli üle 24. tunni. Pool tundi tagasi saime voolu taas. Nüüd tuleb hakata otsima kes klaasi lõikab ja ette paneb. Klaasi olen ise ka varemalt lõiganud, aga ei tea kas nüüd enam oskan. Hädapärast peaksin selle tööga hakkama saama.
esmaspäev, 28. oktoober 2013
Kuidas töötab post
Vahel leiame pakist katkiseid esemeid ja kilde. Minu viimase Jürimaa reisi ajal niisamuti läksid mitmed asjad kotis katki. Lennukis käib kottide loopimine vist üsna jõhkralt. Aga postis käitutakse pakkidega nii:
Lindora laat
Täna korraldati taas Lindoras laata. Eile sõitsin kella 12.30 ajal Oravale ja juba siis oli umbes paarkümmend autot ootamas müügiplatsi. Mõtlesin tükk aega, kas minna laadale või mitte. Aga kuna sibulat on talveks vähevõitu, siis sai otsustatud, et käin seal ära. Autosid oli palju, üksnes Vastseliina poolt oli tee ääres juba 700 meetri kaugusel ristmikust masinad seismas. Algul jätsingi auto päris kaugele, et veidi tutvuda olukorraga kohapeal. Laadal sain Misso ja Vastseliina vallavanemaga kokku ja paljude teiste heade
tuttavatega, kellele oleksin pidanud nagunii helistama. Nüüd sai asjad
kohapeal ära räägitud. Mõned pildid ka:
.jpg)
Jürimaa presidendivalimistest
Eilsed presidendivalimised Gruusias võitis esialgsetel ametlikel andmetel peaministri Bidzina Ivanišvili liitlane Giorgi Margvelašvili.
Kui loetud oli 75 protsenti häältest, oli erakonda Gruusia Unistus esindanud filosoofiadoktor kogunud 62,18 protsenti häältest.
Kui loetud oli 75 protsenti häältest, oli erakonda Gruusia Unistus esindanud filosoofiadoktor kogunud 62,18 protsenti häältest.
pühapäev, 27. oktoober 2013
Matthias Burghardt- Usupuhastuspüha: vabastatud selleks, et Kristusest rõõmu tunda!
Kuulates või vaadates viimasel ajal mõningaid evangeelseid vaimulikke, kipub vägisi meeles mõlkuma üks võrdpilt: paljud kõnelevad oma kirikust, luterlikust kirikust, nagu keegi, kes on oma kaasaga juba pikka aega abielus olnud, kuid kellele abielu enam midagi ei paku. Enam ei võidelda koos ega kannatata koos, enam ei rõõmustata ei üheskoos ega üksteise üle; midagi ei oodata enam ning millelegi ei loodeta enam. Omavaheline suhe lihtsalt kulgeb kuidagiviisi edasi. Siis tulevad mängu tuntud refleksid: kui vanast enam asja pole, tuleb ette võtta uus, keegi, kes on noorem, sarmikam, elujõulisem, värskem, romantilisem; või hoopis keegi, kes on vanem, kellest õhkub elutarkust, salapära, kes jätab mulje, et ta teab, mida ta teeb, kellel on võimu – ükskõik, kuidas ta seda siis ka saanud pole või mis vahenditega ta seda enda käes ei hoia; võimu, millest endalgi oleks partneri kõrval hea osa saada.
Kuid argielu surve surub siiski meid kõiki põlvili: olgu siis põhjuseks ühised lapsed; majanduslik kindlustatus; eelistus olla koos prestiižika partneriga, isegi kui ta tegelikult kuigi sümpaatne pole, selle asemel et end marginaliseerida ja hüpata suhtesse, mis näib atraktiivsena, kuid tõotab kindluse kadumist – alati on midagi, mis hoiab rahulolematuid siiski otsustavat sammu astumast tagasi. Ja nii jäävadki nad, täis enesehaletsust, oma kaasa kõrvale, keda nad enam ei armasta. Või nad püüavad oma abikaasat enda unistuste partneri kuju järgi meelepärasemaks muuta: „Ole ometi rohkem nii- ja naasugune … !“ Mõnikord kasutatakse seejuures malbet survestamismeetodit. Kas abikaasa on selleks valmis? Nii naiivne ei tohiks ta pea 500 aasta vanusena ju ka enam olla … Või siiski?
Ma mõistan pettunuid väga hästi. Esiteks on väga inimlik niimoodi mõelda. Teiseks ei ole pettumus ju ka päris põhjuseta. Kriisil on alati vähemalt kaks osapoolt ning kirik annab ikka ja jälle põhjust enda üle nördimust tunda.
Seejuures on aga evangeelne õpetus oma rõõmsameelsuse ja vitaalsuse, nagu ka sellega, et ta Jumalale ja Tema väele ruumi jätab, igati elus ja elav!
Esmalt on tema juures oluline tahe seada Kristus keskpunkti. Seal, kus keskmes seisab Jeesus Kristus, Ristilöödu ja Ülestõusnu, seal ei lõhene kogudus, vaid see ühendatakse Tema ümber ja Temas. Eelkõige tähistame me usupuhastuspühal seda, et Kristus sai kaugelseisvast, hirmuäratavast kohtumõistjast taas iga kristlase Issandaks ja Päästjaks! Seal, kus Jeesus Kristus on keskmes, kaovad erinevused ja viha teise vastu, mis pole ju muud kui minu patu üks avaldumisvorme. Armastus ehitab üles – ka see sõna on meile taas kingitud! Kus aga midagi muud olulisemaks peetakse, kus Jeesus ja Tema sõnad ning teod taas kaugusse lükatakse – vundamendina, mis pole aga mingilgi moel oluline tänaste küsimuste juures; alustrajava loona, mida aga tänapäeval katavad palju olulisemate küsimuste kihid – seal ei ole kirik enam evangeelne ning seal hakkavad aset leidma lõhenemised ja viha üksteise vastu, samal ajal kui vastastikune armastus kaob.
Teiseks – kiriku roll, mida evangeelses kirikus vaadeldakse elujõulise, rõõmsameelse ja Jumalast lähtuvana. Küsimusele selle kohta, mis on kirik, vastas Luther: „Seda, mis on püha kirik, teab juba 7-aastane lapski, [need on] nimelt lambukesed, kes oma Issanda häält kuulevad ja talle järgnevad“. Hiljem lisab Melanchthon sellele, et kirik on seal, kus evangeeliumi üksmeelselt ja õiges arusaamises (s.t Kristusele, Pühakirja keskmele suunatult ja talle tema väge ja au jättes) kuulutatakse ning sakramente Jumala Sõna kohaselt jagatakse (CA VII). Seejuures kehtib: mitte leib ega vein, vaid Kristus on see, keda siin austatakse; kes end seletamatul kombel armulauas nende mõlemaga ning seeläbi kogetavalt meiega ühendab.
Paljud püüavad tänapäeval Lutherit näha kriitilise katoliiklasena, väites, et õigupoolest olla ta seisnud kindlalt katoliku õpetuse alustel, ning terve reformatsioon olevat olnud vaid arusaamatus. See ei pea aga paika, kui tolle aja keskseid tekste tõsiselt võtta. Nii seisab tuntud 62. teesis kirjas: „Kiriku tõeline aare on Jumala armu ja kirkuse ülipüha evangeelium“ (Martin Luther, „Väitlus indulgentside väe selgitamiseks“ – M. Luther. Valitud tööd, koost U. Petti, lk 15). Ning seda ajal, mis pidas kiriku aardeks Kristuse ja pühakute heade tegude summat ning uskus paavstil olevat väge seda aaret jagada. Või Leipzigi väitluses: toona vaieldi rooma kirikus selle üle, kas kirikut peaks juhtima kirikukogud või paavst. Kui Lutheri käest Leipzigi väitluse ajal tema paavstikriitikast lähtudes kirikukogude võimu kohta päriti, vastas ta: „Kirikukogud eksivad ja on eksinud“. See väide tõi endaga Lutheri jaoks kaasa 20-aastase sisenemiskeelu Saksimaale. Alles pärast hertsog Georg Habemiku surma aastal 1539 oli Luther taas Leipzigis ja jutlustas Toomase kirikus, kus mõnda aega hiljem tegutses kantorina keegi Johann Sebastian Bachi nimeline muusik. Miski poleks Lutherile 1519. a olnud lihtsam kui „kontsiliaristide“ poolele asumine; sellega oleks ta aga reetnud kiriku tõelise aarde, kui ta oleks jälle seadnud üles tingimusi, mis Kristusel tee peal ees oleks olnud. Evangeelne kirik teab end olevat Jumalast tahetud ja hädavajalik usklikke ja kristlikku kuulutust ühendav suurus, mitte aga sakrosanktne õndsusevahendaja. Seetõttu peab ta ikka ja jälle Jumala tahte järele pärima ning laskma ka endale oma kuulutuses ja praktilises toimimises küsimusi esitada.
Ja veel – unustada ei saa ka kristlase pidevat määratlemist patusena, kellele kuulutatakse vabalt kingiks saadud Kristuse õigust. See on lausa hingemattev, et ma olen samaaegselt mõlemat: ma suudan tunnistada, et ma olen patune, inimene nagu iga teinegi, paljude vigadega. Kuid samaaegselt olen ma Jumala silmis väärtuslik ja hinnatud laps. Minu elu käimapanevaks jõuks pole seega enam pingutus saada paremaks inimeseks või hirm hukkamõistu ees, vaid tänu ja õnn olla Jumala poolt armastatud – ilma, et ma seda mingil moel ära oleks teeninud või ära teenida suudaksin. Kui ma seda tõsiselt võtan, tulevad head teod otsekui iseenesest. Kui ma tunnen, et mind armastatakse ja minust lugu peetakse, annan ma armastust ja lugupidamist edasi ka teistele. Kaob keskendumine patule, mis vaid halvab ning mind taas patu haardesse kisub, seda siis kas meeleheitest iseenda üle või uhkusest enda arvatavate edusammude üle patu võitmisel. Selles kontekstis tuleb mõista ka seda, mida Luther kirjutas oma sõbrale Amsdorfile, esimesele ordineeritud evangeelsele piiskopile: „Patusta julgelt! Usu veelgi julgemalt! Rõõmusta Kristuses, kes on saanud võitu surma, patu ja maailma üle!“
Seda rõõmu tähistame me ka usupuhastuspühal.
Ning muidugi ei saa unustada vabadust! Vabadust patust ja surmast, milleks Kristus meid vabastas! Kuid ka vabadust kõigest neist, kes tahtsid meile õndsust vahendada ning vastutasuks meie elude üle otsustada; kes tahtsid ja tahavad olla kui Jumal ning määrata kindlaks, mis on hea ja mis halb. Me tohime seda otse Jumala käest kuulda. Me tohime seda omas keeles omaenda silmadega lugeda ning teistega õige mõistmise üle nõu pidada. Ristiinimene on kõige vabam isand! (M. Luther, „Traktaat kristlase vabadusest“ – M. Luther. Valitud tööd, 310). Vabadus üle kõige! Kuid: see on vabadus, millel on piirid: ma pean Jumalat või oma ligimest oma vabadusega teenima ning mitte iseend upitama: Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam (samas). Alandlik, abivalmis, Jumalat kummardav vabadus. Ka selle vabaduse taasavastamist tähistame me 31. oktoobril.
Kes soovib, võib mõistagi seada teisi rõhuasetusi. Võib otsida oma vaimulikku kodu, oma kiriklikku seotust teistest konfessioonidest ning seal rõõmsalt ja Jumalat kiites elada! Ka see vabadus on, Jumalale tänu, taas olemas. Kes soovib, võib veidi teisel moel uskuda sellessesamasse Issandasse. Seal, kus keskmes on Jeesus Kristus, muutuvad kõik meievahelised erinevused niikuinii väikesteks. Ning ma tean ja usun, et ühel päeval juhib ta meid ka nähtavasse osadusse, kuna siis, kui Tema on tõeliselt meie juures, ei saa me teisiti kui teda ühiselt austada. Kuna seal, kus on Tema, ei saa me teisiti kui Teda ja oma ligimest armastada.
Minu jaoks on täna minu usutraditsioon ja koguni minu kirik jätkuvalt atraktiivsed, põnevad ja soojustpakkuvad. Võib-olla pakub usupuhastuspüha teistelegi head võimalust selle taasavastamiseks.
Kuid argielu surve surub siiski meid kõiki põlvili: olgu siis põhjuseks ühised lapsed; majanduslik kindlustatus; eelistus olla koos prestiižika partneriga, isegi kui ta tegelikult kuigi sümpaatne pole, selle asemel et end marginaliseerida ja hüpata suhtesse, mis näib atraktiivsena, kuid tõotab kindluse kadumist – alati on midagi, mis hoiab rahulolematuid siiski otsustavat sammu astumast tagasi. Ja nii jäävadki nad, täis enesehaletsust, oma kaasa kõrvale, keda nad enam ei armasta. Või nad püüavad oma abikaasat enda unistuste partneri kuju järgi meelepärasemaks muuta: „Ole ometi rohkem nii- ja naasugune … !“ Mõnikord kasutatakse seejuures malbet survestamismeetodit. Kas abikaasa on selleks valmis? Nii naiivne ei tohiks ta pea 500 aasta vanusena ju ka enam olla … Või siiski?
Ma mõistan pettunuid väga hästi. Esiteks on väga inimlik niimoodi mõelda. Teiseks ei ole pettumus ju ka päris põhjuseta. Kriisil on alati vähemalt kaks osapoolt ning kirik annab ikka ja jälle põhjust enda üle nördimust tunda.
Seejuures on aga evangeelne õpetus oma rõõmsameelsuse ja vitaalsuse, nagu ka sellega, et ta Jumalale ja Tema väele ruumi jätab, igati elus ja elav!
Esmalt on tema juures oluline tahe seada Kristus keskpunkti. Seal, kus keskmes seisab Jeesus Kristus, Ristilöödu ja Ülestõusnu, seal ei lõhene kogudus, vaid see ühendatakse Tema ümber ja Temas. Eelkõige tähistame me usupuhastuspühal seda, et Kristus sai kaugelseisvast, hirmuäratavast kohtumõistjast taas iga kristlase Issandaks ja Päästjaks! Seal, kus Jeesus Kristus on keskmes, kaovad erinevused ja viha teise vastu, mis pole ju muud kui minu patu üks avaldumisvorme. Armastus ehitab üles – ka see sõna on meile taas kingitud! Kus aga midagi muud olulisemaks peetakse, kus Jeesus ja Tema sõnad ning teod taas kaugusse lükatakse – vundamendina, mis pole aga mingilgi moel oluline tänaste küsimuste juures; alustrajava loona, mida aga tänapäeval katavad palju olulisemate küsimuste kihid – seal ei ole kirik enam evangeelne ning seal hakkavad aset leidma lõhenemised ja viha üksteise vastu, samal ajal kui vastastikune armastus kaob.
Teiseks – kiriku roll, mida evangeelses kirikus vaadeldakse elujõulise, rõõmsameelse ja Jumalast lähtuvana. Küsimusele selle kohta, mis on kirik, vastas Luther: „Seda, mis on püha kirik, teab juba 7-aastane lapski, [need on] nimelt lambukesed, kes oma Issanda häält kuulevad ja talle järgnevad“. Hiljem lisab Melanchthon sellele, et kirik on seal, kus evangeeliumi üksmeelselt ja õiges arusaamises (s.t Kristusele, Pühakirja keskmele suunatult ja talle tema väge ja au jättes) kuulutatakse ning sakramente Jumala Sõna kohaselt jagatakse (CA VII). Seejuures kehtib: mitte leib ega vein, vaid Kristus on see, keda siin austatakse; kes end seletamatul kombel armulauas nende mõlemaga ning seeläbi kogetavalt meiega ühendab.
Paljud püüavad tänapäeval Lutherit näha kriitilise katoliiklasena, väites, et õigupoolest olla ta seisnud kindlalt katoliku õpetuse alustel, ning terve reformatsioon olevat olnud vaid arusaamatus. See ei pea aga paika, kui tolle aja keskseid tekste tõsiselt võtta. Nii seisab tuntud 62. teesis kirjas: „Kiriku tõeline aare on Jumala armu ja kirkuse ülipüha evangeelium“ (Martin Luther, „Väitlus indulgentside väe selgitamiseks“ – M. Luther. Valitud tööd, koost U. Petti, lk 15). Ning seda ajal, mis pidas kiriku aardeks Kristuse ja pühakute heade tegude summat ning uskus paavstil olevat väge seda aaret jagada. Või Leipzigi väitluses: toona vaieldi rooma kirikus selle üle, kas kirikut peaks juhtima kirikukogud või paavst. Kui Lutheri käest Leipzigi väitluse ajal tema paavstikriitikast lähtudes kirikukogude võimu kohta päriti, vastas ta: „Kirikukogud eksivad ja on eksinud“. See väide tõi endaga Lutheri jaoks kaasa 20-aastase sisenemiskeelu Saksimaale. Alles pärast hertsog Georg Habemiku surma aastal 1539 oli Luther taas Leipzigis ja jutlustas Toomase kirikus, kus mõnda aega hiljem tegutses kantorina keegi Johann Sebastian Bachi nimeline muusik. Miski poleks Lutherile 1519. a olnud lihtsam kui „kontsiliaristide“ poolele asumine; sellega oleks ta aga reetnud kiriku tõelise aarde, kui ta oleks jälle seadnud üles tingimusi, mis Kristusel tee peal ees oleks olnud. Evangeelne kirik teab end olevat Jumalast tahetud ja hädavajalik usklikke ja kristlikku kuulutust ühendav suurus, mitte aga sakrosanktne õndsusevahendaja. Seetõttu peab ta ikka ja jälle Jumala tahte järele pärima ning laskma ka endale oma kuulutuses ja praktilises toimimises küsimusi esitada.
Ja veel – unustada ei saa ka kristlase pidevat määratlemist patusena, kellele kuulutatakse vabalt kingiks saadud Kristuse õigust. See on lausa hingemattev, et ma olen samaaegselt mõlemat: ma suudan tunnistada, et ma olen patune, inimene nagu iga teinegi, paljude vigadega. Kuid samaaegselt olen ma Jumala silmis väärtuslik ja hinnatud laps. Minu elu käimapanevaks jõuks pole seega enam pingutus saada paremaks inimeseks või hirm hukkamõistu ees, vaid tänu ja õnn olla Jumala poolt armastatud – ilma, et ma seda mingil moel ära oleks teeninud või ära teenida suudaksin. Kui ma seda tõsiselt võtan, tulevad head teod otsekui iseenesest. Kui ma tunnen, et mind armastatakse ja minust lugu peetakse, annan ma armastust ja lugupidamist edasi ka teistele. Kaob keskendumine patule, mis vaid halvab ning mind taas patu haardesse kisub, seda siis kas meeleheitest iseenda üle või uhkusest enda arvatavate edusammude üle patu võitmisel. Selles kontekstis tuleb mõista ka seda, mida Luther kirjutas oma sõbrale Amsdorfile, esimesele ordineeritud evangeelsele piiskopile: „Patusta julgelt! Usu veelgi julgemalt! Rõõmusta Kristuses, kes on saanud võitu surma, patu ja maailma üle!“
Seda rõõmu tähistame me ka usupuhastuspühal.
Ning muidugi ei saa unustada vabadust! Vabadust patust ja surmast, milleks Kristus meid vabastas! Kuid ka vabadust kõigest neist, kes tahtsid meile õndsust vahendada ning vastutasuks meie elude üle otsustada; kes tahtsid ja tahavad olla kui Jumal ning määrata kindlaks, mis on hea ja mis halb. Me tohime seda otse Jumala käest kuulda. Me tohime seda omas keeles omaenda silmadega lugeda ning teistega õige mõistmise üle nõu pidada. Ristiinimene on kõige vabam isand! (M. Luther, „Traktaat kristlase vabadusest“ – M. Luther. Valitud tööd, 310). Vabadus üle kõige! Kuid: see on vabadus, millel on piirid: ma pean Jumalat või oma ligimest oma vabadusega teenima ning mitte iseend upitama: Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam (samas). Alandlik, abivalmis, Jumalat kummardav vabadus. Ka selle vabaduse taasavastamist tähistame me 31. oktoobril.
Kes soovib, võib mõistagi seada teisi rõhuasetusi. Võib otsida oma vaimulikku kodu, oma kiriklikku seotust teistest konfessioonidest ning seal rõõmsalt ja Jumalat kiites elada! Ka see vabadus on, Jumalale tänu, taas olemas. Kes soovib, võib veidi teisel moel uskuda sellessesamasse Issandasse. Seal, kus keskmes on Jeesus Kristus, muutuvad kõik meievahelised erinevused niikuinii väikesteks. Ning ma tean ja usun, et ühel päeval juhib ta meid ka nähtavasse osadusse, kuna siis, kui Tema on tõeliselt meie juures, ei saa me teisiti kui teda ühiselt austada. Kuna seal, kus on Tema, ei saa me teisiti kui Teda ja oma ligimest armastada.
Minu jaoks on täna minu usutraditsioon ja koguni minu kirik jätkuvalt atraktiivsed, põnevad ja soojustpakkuvad. Võib-olla pakub usupuhastuspüha teistelegi head võimalust selle taasavastamiseks.
laupäev, 26. oktoober 2013
Presidendivalimised Jürimaal
27.oktoobril toimuvad Jürimaal presidendivalimised, kus senine president Mihheil Saakašvili enam kandideerida ei saa - tema kaks ametiaega on nüüd läbi.
Arvamusküsitluste kohaselt on kõige rohkem lubas oma hääle anda 39 protsenti vastanuist Gruusia Unistuse kandidaadi Giorgi Margvelašvili poolt . Esimeses voorus valituks osutumiseks sellest küll ei piisa.
Teises voorus on teadmata kes võidab.
Kandidaate on kokku 23, neist tugevamad kandidaadid lisaks Margvelašvilile on endine parlamendispiiker David Bakradže Saakašvili erakonnast Ühtne Rahvuslik liikumine ning samuti parlamendispiikri ametit pidanud Nino Burjanadže.
Pärast presidendivalimisi on lubanud tagasi astuda ka peaminister Bidžina Ivanišvili.
Arvamusküsitluste kohaselt on kõige rohkem lubas oma hääle anda 39 protsenti vastanuist Gruusia Unistuse kandidaadi Giorgi Margvelašvili poolt . Esimeses voorus valituks osutumiseks sellest küll ei piisa.
Teises voorus on teadmata kes võidab.
Kandidaate on kokku 23, neist tugevamad kandidaadid lisaks Margvelašvilile on endine parlamendispiiker David Bakradže Saakašvili erakonnast Ühtne Rahvuslik liikumine ning samuti parlamendispiikri ametit pidanud Nino Burjanadže.
Pärast presidendivalimisi on lubanud tagasi astuda ka peaminister Bidžina Ivanišvili.
Patt
Kirikuõpetaja ületab öösel silda ja märkab äkki käsipuul seisvat neidu, kes kavatseb ilmselt jõkke hüpata.
Õpetaja haarab kähku taskust rahakoti ja markeri, kirjutab rahakotile “PATT!!!” ja viskab rahakoti neiu suunas.
Neiu hüppab käsipuult maha, haarab rahakoti ja jookseb minema.
Järgmisel päeval peatub kiriku ees limusiin, millest väljub toosama neiu, kes end öösel tappa üritas, võtab pagasiruumist kohvri ja läheb kirikusse.
Kirikus otsib ta üles õpetaja ja ulatab talle kohvri.
Õpetaja avab kohvri ja kukub üllatusest peaaegu pikali – kohvris on sada tuhat eurot!!!
“???”
“See on teie osa, püha isa!” selgitab neiu.
“?!” ei saa õpetaja ikka veel millestki aru.
“Teie osa jah! Tänase võiduajamise võitis hobune nimega Patt!”
Õpetaja haarab kähku taskust rahakoti ja markeri, kirjutab rahakotile “PATT!!!” ja viskab rahakoti neiu suunas.
Neiu hüppab käsipuult maha, haarab rahakoti ja jookseb minema.
Järgmisel päeval peatub kiriku ees limusiin, millest väljub toosama neiu, kes end öösel tappa üritas, võtab pagasiruumist kohvri ja läheb kirikusse.
Kirikus otsib ta üles õpetaja ja ulatab talle kohvri.
Õpetaja avab kohvri ja kukub üllatusest peaaegu pikali – kohvris on sada tuhat eurot!!!
“???”
“See on teie osa, püha isa!” selgitab neiu.
“?!” ei saa õpetaja ikka veel millestki aru.
“Teie osa jah! Tänase võiduajamise võitis hobune nimega Patt!”
Jürimaa reis XVII
Stepadsmindast veidi üle 2000 meetri üle merepinna alustasime laskumist. Päike oli mitmel pool juba mägedelt lund sulatanud ja nägime, et mitmes kohas oli mägedest koos veega ka mulda ja väiksemaid kive teele alla tulnud. Ei tea kuidas meie autojuhid seal laskumisel oleksid osanud sõita, aga meie bussijuht oli ikka tõeline prof. Mäed olid ikka väga võimasad ja ilusad. Teel pidasime kinni, et ühest allikast saaksime võtta Narzaani. Liina soovitas selle külmalt ära juua, kuna soojana muutuvat maitse ebameeldivaks.
Küsimus
Tšehhov küsis 1897. aastal: „millist jumalat usub vene inimene?“.
Millise vastuse saaksime küsimusele aastal 2013: „millist jumalat usub eesti inimene?“? – Eesti inimesele on vist samamoodi tähendusetu protsess, tee, otsing, mõtlemine kahe vastandväite vahel. Kui Kontšalovski oleks eestlane ja kirjutaks Eesti, oma kodumaa kohta sama valusteravalt, siis teda Postimees vaevalt avaldada võtaks.
Millise vastuse saaksime küsimusele aastal 2013: „millist jumalat usub eesti inimene?“? – Eesti inimesele on vist samamoodi tähendusetu protsess, tee, otsing, mõtlemine kahe vastandväite vahel. Kui Kontšalovski oleks eestlane ja kirjutaks Eesti, oma kodumaa kohta sama valusteravalt, siis teda Postimees vaevalt avaldada võtaks.
Andrei Kontšalovski: millisesse jumalasse usub vene inimene
Pussy Rioti juhtum, mis suvalises euroopalikus riigis oleks möödunud märkamatult, omandas Venemaal mõõtmed, mis on tänapäeva eurooplasele kujuteldamatud, mida saab võrrelda vaid muhameedlike maade reaktsiooniga «uskmatute» katsetele rikkuda prohveti ja koraani puutumatust. Riigi ja usklike reageerimine Kristuse Päästja katedraalis toimunule paljastas varjatud, ent järjest kasvava vastasseisu, puudutas Vene ühiskonna keskset valulikku närvi.
Paljastus konflikt väga raevuka, sõjaka väite «jumal on» ja mitte vähem sõjaka «jumalat ei ole» vahel. Need kaks äärmust on Venemaal kogu aeg olnud ja on siiani tulises vastasseisus. Tänapäeval võib sellist hõõgumist kohata eranditult vaid muhameedlikus ühiskonnas. Midagi sellist ei näe me teistel kristlikel maadel, isegi mitte õigeusklikel nagu Kreeka ja Bulgaaria.
See Vene ühiskonna irratsionaalne reaktsioon punk-tüdrukute jumalavallatusele viis mind mõttele, et meie tsivilisatsioon on mingil määral lähemal muhameedlikule kui kristlikule. Ja siis jäin mõttesse selle üle, mida teab vene inimene jumalast.
Meenutage tohutuid järjekordi Kristuse Päästja katedraalis Jumalaema vöö juurde. Meenutage VIPide eraldi sissepääsu, mille juurde sõitsid limusiinid ja euroopalikult riides ametnikud, mitte väga kauges minevikus aktiivsed kommunistid, sukeldusid keskendunud ilmel püha reliikvia alla, väljaspool üldist järjekorda ... Mina näen selles midagi väga iidset – tõenäoliselt paganlikku, mis on säilinud vene õigeusus ja millest pole siiani vabanetud.
Milles see väljendub?
Pärast kristluse vastuvõtmist hakati paganlike talismanide ja amulettide asemel valmistama bütsantsipäraseid ikoonikesi ja ristikesi, et need kaitseksid hädade ja haiguste eest. Vene õigeusklikule on iga usuga seotud ese, artefakt (kaelarist, medaljon, vöö) püha, otsekui jumala materialisatsioon. See lähtub paganlusest, sest paganauskliku jumal on VÄLJASPOOL OMA ISIKUT, ta on võimas naaber – taevas, vees või metsas. Iidsel, arhailisel inimesel oli raske ette kujutada jumalust ilma materiaalse kehastumise, tootemita.
See kehastus võib olla marmorist, puust või savist, kuid, peamine, seda saab katsuda, kaela riputada või isegi välja raiuda! Lev Tolstoi märkis mõtisklusis vene religioossusest, et paganlik usk eseme hingestatusest kandus üle vene õigeusku ja seda ei juuritud välja.
Miks paganlusest Venemaal ei vabanetudki? Ilmselt seetõttu, et vene religioosne teadvus oli ajalooliselt ilma jäetud jumala mõistusliku adumise protsessist – religioosse teadvuse intellektualiseerimisest –, mille läbisid teised kristlikud konfessioonid. Just seetõttu viis oma suhtumise sõnastamine ususse ja Kristusesse, jumala otsimine oma hinges, Lev Tolstoi väga radikaalsete järeldusteni. Kirjas sinodile ta nõnda kirjutaski: «Kui ta (Kristus) tuleks praegu ja näeks seda, mida tehakse tema nimel kirikus, ... viskaks ta välja tõenäoliselt kõik need õudused ... ristid ja karikad ja ikoonid, ja kõik selle, mille abil nad, nõidudes, varjavad inimese eest jumalat ja tema õpetust ... » (L. Tolstoi, Vastus sinodile, 1901).
Tuhandepealiste järjekordade fenomen Jumalaema vöö juurde on iseloomulik tänapäeva Venemaale ja see on lõputult kaugel tänapäevast – ma ütleksin, sajandite kaugusel. Ja kui sellist palverändu võiks veel ette kujutada talupoeglikus Itaalia lõunaosas, siis Põhja-Euroopas on see lihtsalt mõeldamatu. Millega seda erinevust seletada?
Asi on selles, et kristluse leviku ajal Euroopasse ei katkenud kunagi teoloogilised vaidlused. Vaba mõte ei kartnud tuhandete aastate jooksul kahtluse alla seada ükskõik milliseid kristluse teese või riitusi. Vene religioosne kultuur aga välistas selle õiguse ja rajanes vaid usule – Venemaal ei olnud religioosset mõtet kuni XIX sajandi keskpaigani. Vene inimene evis õiguse asemel jumalast mõelda kohustust truuisti uskuda.
Vassili Kljutševski on kirjutanud 1898. aastal: «Koos suurte hüvedega, mille andis meile bütsantslik mõju, pärisime sealt ka ühe suure puuduse. Selle puuduse allikas oli üks – sellesama mõjuga liialdamine. Sajandite jooksul õpetasid kreeka hingekarjased ja hiljem vene omad, ning raamatud meid kõiki ja kõigesse uskuma. See oli väga hea, sest selles arengujärgus, kus me tollal olime, oli usk ainuke jõud, mis võis luua üpriski eetilise kogukonna.
Ent halb oli, et samal ajal keelati meil järele mõelda, ja see oli halb eelkõige seetõttu, et me ka ilma selleta poleks soovinud seda teha. Mõtlemisest lähtuvale kiusatusele osutati enne, kui see hakkas meid ahvatlema, hoiatati selle kuritarvitamise eest siis, kui me veel ei teadnudki, kuidas seda tarvitada...
Meile kinnitati: usu, aga ära targuta. Me hakkasime mõttetegevust kui pattu ja juurdlevat mõistust kui kiusajat pelgama – juba enne, kui oskasime mõelda ja juurdlev mõistus meis virgus. Seetõttu, kui kohtasime võõrast mõtet, võtsime selle vastu usu pähe. Kukkus nii välja, et teaduslikud tõed muutsime dogmadeks, autoriteetidest teaduses said meile fetišid, teadustemplist sai meie teadusliku ebausu ja eelarvamuste pühakoda.
Meie vabamõtlemine oli vanausuline ja me voltääritsesime nagu Avvakum Petrov [vanausuliste ideoloog, elas 1621–1682 – T. K.]). Nii nagu vanausulised rebisid end kirikuriituse tõttu lahti kiriku küljest, oleme meie valmis arusaamatu teadusliku väite tõttu end lahti rebima teadusest. Mõtte sisu on muutunud, ent mõtteviis on jäänud endiseks. Bütsantsliku mõju all olime võõra usu holopid, lääneeuroopaliku oma all saime võõra mõtte holoppideks. (Mõte ilma moraalita on mõttetus; moraal ilma mõtteta aga fanatism) (V. Kljutševski, «Avaldamata teosed. Usk ja mõtlemine», 1898).
Kljutševski mõte ei tungi pelgalt sügavale vene mõtlemise olemusse, vaid tungib ka vene inimese olemise viisi olemusse. Vene kultuuri on tinginud muidugi mitmed tegurid, ent mõtteviisi on formeerinud õigeusu eripärane vorm, milles see Venemaale jõudis.
Osutades nii õigeusu vastuvõtmise positiivsetele kui negatiivsetele tagajärgedele Vana-Vene riigis, ei vastanud aga Kljutševski küsimusele, miks õigeuskliku vene inimese mõtlemine jäi ilma õigusest kahelda. Püüdkem siis ise sellele vastata.
Kristluse jagunemine kaheks haruks algas umbes IV-V sajandil. See oli täiesti loomulik tee, kuna kaks suurt antiiktsivilisatsiooni – kreeka ja ladina oma – jätkasid eksistentsi ühes oma kardinaalsete erinevustega. Need kaks suurt kultuuri määrasid ka kahe religioosse ja poliitilise keskuse tekke: idas Bütsants ja läänes Rooma.
Ent mõtteviis jäi mõlemas tsivilisatsioonis euroopalikuks. Selles on lihtne veenduda, kui uurida kirikuisadest filosoofide teoseid. Nii ida kui lääne kirikuisad olid eranditult haritud, nad valdasid kolme keelt: kreeka, heebrea ja ladina oma. Seega opereerisid nad samade loogika ja sofistika instrumentidega. Ilukõne ja poleemika kunst olid tõeleidmise vahendid ja euroopaliku, sealhulgas ka bütsantsliku teoloogia arengu põhjus. Teoloogid viljelesid ilukõnet ja loogikat isegi Bütsantsi turgudel!
Ent kahjuks oli õigus filosoof Tšaadajevil – «suurte virgumiste, suurte saavutuste, suurte kirgede aeg» ei puudutanud Vana-Vene riiki: «Esmalt metsik barbaarsus, siis tahumatu ebausk, edasi ebamaine ülemvõim, julm ja alandav ...» (P. Tšaadajev, «Filosoofilised kirjad», 1836). Kui VIII-IX sajandil saabusid viikingid, oli Ida-Euroopa lauskmaa asustatud hajusate metsikute ja barbaarsete vene ning soome-ugri hõimudega.
Hõimud olid äärmiselt madalal tsiviliseerituse astmel ühes sügavale juurdunud paganliku ja kogukondliku korraga. Slaavlastel ei olnud ettekujutust turust ja kauplemisest. Neil polnud oma kirja, rääkimata filosoofiateadusest. Viikingid koloniseerisid need täiesti barbaarsed alad ja elasid seal, segunemata pärismaalastega, kristlike kogukondadena suletud enklaavides. Orjastatud paganaid kutsuti smerdideks.
863. aastal tõlkisid Cyrillos (Kirill) ja Methodios (Mefodi) evangeeliumi kirikuslaavi keelde. Esmalt tõid nad oma töö Bulgaariasse ja siis Venesse. Kirilli ja Mefodi töö viis kristliku õpetuse ennenägematu demokratiseerimiseni. Ja see on suurepärane. Ent, teisest küljest, vanaslaavi keelde tõlkimine katkestas sideme õpetuse enda ja selle filosoofilise seletuse ning antiikse Euroopa tsivilisatsiooni juurte vahel.
Me saime õigeusu kui vastuvaidlematu juhendi selle loogilise analüüsi võimaluseta, kuna olime ilma jäetud kreeka ja ladina keelest; meil puudus võimalus süüvida antiiksesse filosoofiasse ja sofistikasse. Meie süütu paganlik teadvus jäigi diskussioonikultuurist puutumata. Tagajärjena hakkasime iga katset religiooni kriitiliselt mõtestada võtma paganliku õudusega – nagu surmapattu.
Seetõttu, kui Lääne-Euroopas sai ülikoolide areng alguse kloostritest ja religioossetest keskustest, said Venemaal kloostritest ainsa ja puutumatu tõe valvepostid. Pole siis ime, et ülikool kui sõltumatu instituut tekkis Venemaal kuus sajandit hiljem, sest ülikool tähendab dispuuti. Samuti pole imekspandav, et sellest sai otsekohe mässu ja vabaduse taimelava, mis oli edaspidi tsaari-ohranka valvsa pilgu all ja pidevas sulgemisohus.
Sel ajal, kui läänes ehitati tsivilisatsiooni hoonet, võitles õigeusklik Vana-Vene riik paganlusega. Vene ristiusustamise ajalugu uurides olin hämmingus julmusest, millega juuriti välja paganlust. See oli verine protsess. Sellegipoolest on paganlus elus meiegi kultuuris. Nõnda võib siiani jälgida teatud «topeltusku».
Kuid mitte kõik ei tea, et teatud perioodil oli Moskva aladel koguni kolmikusk! Täielik segu kristlikest pühakutest, paganlikest jumalatest ja Allahist. Religioon, mis oli ühine Moskva suurvürstiriigile ja Kuldhordile, oli kummaline islami ja arianistliku kristluse sümbioos (Jeesus ja Muhamed on võrdsed!), aga usu lahutamine leidis aset 1589. aastal, kui Kaasan võttis vastu puhta islami.
Vene filosoof G. Fedotov on kirjutanud: «On üks keskaegse Vene piirkond, kus tatarlaste mõju on tugevamalt tunda – esmalt vaid punkt, siis laialivalguv plekk, mis kahe sajandiga katab kogu idapoolse Russi. See on Moskva, vene ala «kogujanna». Olles esiletõusu võlgu eelkõige oma esimeste vürstide tatarofiilsele ja reeturlikule poliitikale, tagab Moskva rahu ja julgeoleku oma alal...
Moskva alal seatakse sisse tatari kord ja valitsus, kohtud, andami kogumine. (Moskvas kanti tollal islami rõivastust, naised kandsid tšadrat ja istusid vaikides taredes; kohtudes ütlesid moskvalased üksteisele: «Šalom»). Mitte ainult väljast, vaid ka seest valdas tatari vaim vene hinge, tungis lihasse ja verre ... ” (G. Fedotov, «Venemaa ja vabadus», 1945).
Kuldhordi perioodil avaldas turgi keel Russis radikaalset mõju keelele. Näiteks meile kõigile tuntud Afanassi Nikitini «Reis kolme mere taha» algab turgi-araabia palvega koraanist, kuigi on kirja pandud vanaslaavi keeles: «Милостиею Божиею преидох же три моря. Дигерь Худо доно, Олло перводигерь дано. Аминь! Смилна рахмам рагим. Олло акьбирь, акши Худо, илелло акшь Ходо. Иса рухоало, ааликъсолом. Олло акьберь…» Kujutage ette!
Selline eksootiline sümbioos mitmest usust, kolmikusk, ei saanud jätta mõjutamata vene religioosset teadvust.
Samal ajal leidis Euroopas katoliku kiriku mõjusfääris aset tormiline linnade areng, tugevnes kodanlus, tekkis kodanikuteadvus, formeerus isiksuse mõiste.
Mida tähendab «linnateadvus»? See pole elu- ega töökoht linnas. See on ideede kompleks ja oma kohustuste ja õiguste teadvustamine. Sellist teadvust kannab inimene, kes teenib raha, kes ei kasuta mitte võõrast maad, vaid isiklikke teadmisi, meisterlikkust, eriala ja kes müüb vabalt oma töö vilju. Kui inimene on majanduslikult sõltumatu, hakkab ta poliitilisi vabadusi nõudlema. Kui inimene on endale poliitilised vabadused nõutanud, on temast saanud isiksus, kodanik. Kodanluse teke viis Euroopas religioosse teadvuse evolutsioonini.
Venes ei tekkinudki poliitilistel ja majanduslikel põhjustel lääne mõistes linnu, sõltumatu omavalitsusega poliitilisi moodustisi, kus turusuhted on juriidiliselt tagatud (Magdeburgi õigus).
Moskva vürstiriigis polnud ühtegi, toonitan – ühtegi (!) – Magdeburgi õigusega linna. Ukrainas valitses Magdeburgi õigus umbes 60 ja Valgevenes umbes 40 linnas, aga Venes – mitte ühtegi! Tõsi, Novgorodil ja Pihkval oli omavalitsus, seal arenes kaubandus ja käsitööndus. Ja kuidas nad lõpetasid? Moskva vürstiriik hävitas nad. Neid püüdsid hävitada kõik valitsejad, alates Aleksander Nevskist.
Novgorod ja Pihkva võitlesid Moskva totalitarismiga kolm sajandit, kuni Ivan Julm uputas kõik verre. Kuna rahvuslikku kodanlust ei tekkinudki jäi Venemaal talupoeglik kogukonnateadvus puutumata.
Ei saa teemat lõpetada, ütlemata mõnda sõna Aleksander Nevski kohta. Selle vürsti ja vabadust armastavate novgorodlaste vastasseis – ütleme nii, pole eriti mugav Aleksander Nesvksi apologeetidest ajaloolastele. Kui novgorodlased tõusid üles ja ajasid tema poja Vassili välja, kappas Aleksander Kuldhordi ja saatis tatarlased allumatutele vabariiklastele peale. Kahe kümnendi jooksul tabas Novgorodi ja Pihkvat Aleksandri ja Kuldhordi julmim terror, aga nad ei alistunud.
Mulle tundub, et kuni meie maa ametlik ajalugu jääb ideoloogilistel põhjustel sandistatuks, ei saa me aduda põhjusest ja tagajärjest tulenevaid sidemeid, mis seletavad, miks oleme just sellised.
Mis siis toimus euroopaliku religioosse mõttega XV ja XVI sajandil? Tärkav kodanlus tahtis teadlikult mõtestada oma suhteid jumalaga. Kui inimene tundis end isiksusena, tundis, et tema edu sõltub temast isiklikult, aga mitte vaimulikust kui jumala asemikust maa peal, tekkis protestantlik liikumine, mis oli suunatud katoliku kiriku omakasu ja võimuiha vastu – püüdis see ju kogu aeg allutada ilmalikku võimu.
Protestantismis pole tootemeid, seal on ainus püha asi piibel. Loe ja ela selle järgi. Kui keegi ka kannab kaelaristi, on see rist talle vaid sübol, aga mitte maagiline ese, mis kaitseb kurja eest, nagu karukihv tunguusi või sulg indiaanlast. Katoliiklane, aga seda enam protestant, pole sõltuvuses imettegevatest reliikviatest.
Asemele on tulnud teadmine, et jumal on sinu alaline ja range kohtunik, kelle kohalolek sinu hinges ja teadvuses nõuabki sult isiklikku vastutust. Ja mitte üksnes jumala, vaid ka kaasvendade, laste ja vanemate ees.
See isiklik individuaalne, aga peamine, ANONÜÜMNE inimese vastutus jumala ees on tänapäeva ühiskonna alus, mille moodustab südamega tehtav töö, maksude tasumine, tugev perekond, tänavalaste puudumine. Isiklik anonüümne vastutus on riigi ja ühiskonna nurgakivi.
Olen veendunud, et arhailine teadvus on säilinud Venemaal tänase päevani ja suur osa meie maa elanikkonnast elab kodanluse-eelses ühiskonnas. Ses mõttes on meie maal rohkem ühisjooni Aafrika riikidega kui Euroopa omadega. See seletab ka kodanikuühiskonna puudumist Venemaal: pole kodanikke, on elanikud.
Radikaalse katse tuua Venemaa Euroopasse tegi Peeter Suur. Peetri reformid panid aluse uut tüüpi venelastele. Võib öelda, et need reformid sünnitasid uue rahvuse – vene eurooplased, kel pole oma veendumustelt midagi ühist tohutu massi vene inimestega, kes elavad poolpaganlikus seisundis.
See väikesearvuline rahvus – «väikene rahvas», slavofiil Homjakov võrdles neid euroopaliku elanikkonnaga, kes on mahajäetud keset metslaste maad («suur rahvas») ja kes kahesaja aasta jooksul arenedes ja arvukamaks saades lõi oma kultuuri, mille üle Venemaa praegu uhkust tunneb. Me räägime: «Meie ballett, meie Tšaikovski, Dostojevski, Tšehhov, Puškin.» Kõik, mis on loodud tühise kahesaja aasta jooksul, kõik, mis on mõjutanud ja rikastanud maailmakultuuri, on olemas tänu «väikesele» vene eurooplaste rahvusele.
Kui poleks olnd Peeter Suurt, mida me teaksime? Millele me oleksime mõju avaldanud?
Venemaa kui suur kultuurne maa jõudis maailmaareenile alles pärast Peetrit. Ent kahe suisa vastandlike ideaalide ja veendumustega rahvuse kooseksistents ei saa jätta katastroofini viimata.
Ja see juhtus: 1918. aastal lasti Ipatjevite majas maha tsaar – «ainumas eurooplane» (Puškini väljend), aga seejärel hakati ka ülejäänud euroopaliku Venemaa esindajaid tänavail vaenama, «filosoofilistel aurikutel» välja saatma ja lihtsalt maha laskma. Lenin on tunnistanud: «Me ei hukanud kuritegude eest, vaid klassikuuluvuse järgi.» Aga see klass oligi valgete venelaste oma. 1940. aastaks lakkas euroopalik Venemaa olemast. Jäi Russ, Moskoovia. Seal elame me tänase päevani!
Uurin juba paarkümmend aastat sidet rahvuse kultuuri ja tema majandusliku arengu vahel. Mind huvitab, kui palju avaldab rahva «rahvuslik eripära» mõju maa riigikorrale. Argentina sotsioloog Gordona ja USA kulturoloog Harrison pühendasid oma elu just sellele küsimusele. Nad mõlemad jõudsid järeldusele, et on dünaamilised kultuurid, sellised, kus võetakse kergelt omaks muutused, ja inertsed kultuurid, kus seistakse vastu igasugustele muutustele ja suhtutakse vaenulikult moderniseerimiskatsetesse.
Gordona jõudis järeldusele, et argentiinlasel on tema maailmataju tõttu on raskem kaasa minna muutustega kui, ütleme, brasiillasel. Ta seletas seda sellega, et kultuurikoodid, need kirjeldamatud seadused, mis määravad inimese igapäevakäitumise, tema suhted oma perega, tema tööeetika, tema võime korraldada oma olmet, formeeruvad paljude faktorite koosmõjul nagu kliima, geograafia, ajalugu jne.
Harrison avastas, et määravaks, kultuuri formeerivaks faktoriks on religioon. Ja kui ta süstematiseeris riigid religioosse kuuluvuse järgi, jõudis ta ümberlükkamatu järelduseni: erinevate domineerivate usutunnistustega riikides erinevad ka majanduslikud näitajad. (L. Harrison, «Kes õitseb», 1993).
ÜRO inimarengu indeksi järgi on enim arenenud riik seal esikohal ja mahajäänuim 162. kohal. Riigid, kus tunnistatakse kristlust, paiknevad ÜRO 2001. aasta inimarengu aruande järgi järgnevalt: protestantlikud maad – 9,2, katoliiklikud – 58,3, õigeusklikud – 58,9.
See fakt hämmastas mind ja tundub, et Venemaal seda lihtsalt ignoreeritakse! Aga see nõuaks ju Venemaal tõsist ajaloolaste, sotsioloogide, teoloogide, kulturoloogide ja politoloogide osalusel süvenemist ja analüüsi.
Vaadake kaost kõige euroopalikumas õigeusuriigis Kreekas. See pole teil protestantlik Eesti, kus pole üldse midagi – peale heeringa ja graniidi, ent oli ja on kord. Aga Kreekas ei lähe ükski reform läbi. Või Küpros, kus kogu Euroopa Liidu sinna pumbatud raha suundus kellegi taskusse. See ainult kinnitab seda, et õigeusklikel maadel on suhtumine seadusesse väga vaba või on eetiline kood pehme ja laialivalguv. Eriti Venemaal.
Kui küsida vene inimeselt, millist jumalat ta usub, vastab ta kõige tõenäolisemalt, et jumalat, kes kõik andestab. Vahest seetõttu lähevad täna kirikusse kõrvu paljude lihtsate ja siiralt usklike inimestega ka pätid ja mafioosod?
Kõikeandestav vene jumal annab ehtsatele kurjategijatele põhjust loota, et kirikukülastus ja ikoonike džiibis kindlustavad talle lunastuse kõigist surmapattudest, aga samuti kaitsevad ka hukkumise eest järgmises tulevahetuses. Ainult sellega saab seletada kriminaalide üldist kiriklikustumist.
Naasen nüüd pealkirjas seisva juurde: millist jumalat usub vene inimene? Anton Tšehhov kirjutas 1897. aastal: ««Jumal on» ja «jumalat ei ole» vahel laiutab tohutu väli, mida on suure raskusega suuteline läbima tõeline tark. Vene inimene tunneb ühte neist kahest äärmusest, vahepealne ala ei paku talle huvi ja seetõttu ta kas ei tea midagi või teab väga vähe.»
Toon siinkohal ära Tšehhovi mõtete analüüsi, mille tegi suurepärane slavist Aleksandr Tšudakov. Siin on tema arutlus: Esiteks. «Jumal on» ja «jumalat ei ole» on kaks väidet, mis Tšehhovi arvates eraldi võttes kas ei tähenda midagi või tähendavad väga vähe. Need omandavad tähenduse vaid siis, kui nende vahel on väli, mille on võimeline läbima vaid tark.
Teiseks. See, kellele see väli on ebahuvitav, pole lihtsalt harjunud mõtlema. Vene inimest huvitab vaid üks või teine väide. Teda ei huvita keskpaik, «väli» – intellektuaalne ja vaimne tee, mille võib läbida vaid tark.
Kolmandaks. Tšehhov ei osutanud vektorile: «Jumal on» ja «jumalat ei ole», ehk vastupidi, ta ei pea seda tähtsaks. Tähtis on tee. Ega ilmaaegu ei kõnele Tšehhov oma teostes: asi pole jumalas, vaid tema otsinguis. Tõeline religioon seisneb jumala otsinguis.
Ja kui Tolstoi kirjutas oma kirjas sinodile – «usun jumalat, keda mõistan kui vaimu, kui armastust, kui kõige alget. Usun sellesse, et ta on minus ja mina temas ... » – pidas ta silmas seda, et otsis jumalat ja leidis ta! Leidis oma hinges – tähendab läbis suure vaevaga selle välja, mille tark peab läbima. Aga nüüd öelge mulle, kui palju inimesi Venemaal läheb seda välja mööda ja teeb läbi selle vaimse töö? Tühiselt väike arv! Vaat miks Tšehhov ütles, et vene inimene ei tea jumalast midagi või teab väga vähe!
Miks vene inimest ei huvita keskpaik? Sest tema arhailine, kodanluse-eelne kultuur pole teda mõtlema õpetanud ja talle kui paganale piisab jumala materialiseeringu puudutamisest – olgu ikooni, kaelaristi või pühade säilmete kujul –, et tunda ihulikku ligiolekut jumalikule ja saada rahu. Kahtlustele sellises maailmavaates kohta ei ole! Siit johtub ka see, nagu ütles Aksakov, et vene inimene on kas pühak või lojus. Keskteed ei ole.
See paganlik vene rahva «passionaarsus» sai eriti kirkalt ilmsiks 1917. aasta oktoobris. «Suur» vene rahvas astus ajaloolavale ja näitas kohe tagasipöördumist barbaarse tsivilisatsiooni juurde, hävitades «teise» euroopaliku Vene arusaamatu ja vaenuliku maailma. Bolševism õitseski ju tegelikult kui kättemaks, kui vene «suure» rahva, pagana, kes rebis end välja sajandivanuse vene-eurooplaste ja kirikuinstitutsiooni pressi alt, revanš.
Aleksandr Tšudakov toonitab Tšehhovi veendumust, et tõeliselt religioosne inimene on vaba oma valikus ühe või teise äärmuse vahel. Euroopa humanism kui idee ilmus just siis, kui inimene hakkas end otsima pühaku ja looma vahel. Just siis loovutas kodanluse-eelne ühiskond koha uuele formatsioonile. Venemaal seisab see raske eneseleidmise tee alles ees.
Venemaa fenomen seisneb selles, et oma tohutu territooriumi, võimsa inimressursi ja põhjatu talentide allika juures, mis varustab kogu maailma teadlaste, muusikute, sportlaste, tantsijatega, ei suuda ega saa olla vene kultuur ise enesest piisav, nagu on india või hiina oma – kuidas me ka ei pretendeeriks erilisele teele, järgides oma majanduslikke ja poliitilisi huve.
On aeg kõrvale heita valehäbi ja tunnistada, et ajaloolisest vaatepunktist tekkis Venemaa kristliku maailma perifeeriast, Euroopa sügavaimast provintsist. Ja euroopaliku mõtlemise alged, mis ei jõudnud veel areneda, juuriti välja mongoli-tatari sissetungiga. See lõpule viimata jäänud tsivilisatsiooniprotsess, mille katkestas teine idast tulnud arhailine tsivilisatsioon, teeb meid tänini ebakindlaks: me ei tea, mis suunas liikuda, kardame tunnistada oma mahajäämust ja avaneda karmidele tuultele, mis puhuvad tänapäeva maailmas.
Võib küsida, kas Venemaa praegune juhtkond on laostanud Venemaa või Venemaa tema? On ju väga paljud, sealhulgas opositsioon, kindlalt veendunud selles, et võim on laostanud Venemaa. See pole siiski muud kui illusioon, kusjuures väga venelik: vajadus leida süüdlane, võtta endalt isiklik vastutus.
Ja kui Peeter lõi armee, laevastiku, kohtud ja ministeeriumid, nagu euroopalikule riigile kohane, siis murda vene mõttemalli, millest on kirjutanud Kljutševski, ja ühtset euroopalikku rahvust luua, Peetril ei õnnestunud. On selge, et see ei õnnestu ka praegustel liidritel. Moskoovia on võimsaim mentaalne blokk, mida pole õnnestunud kõrvale nihutada või kas või üle värvida.
Ma ei kahtle selles, et kui neil alguses ka oli lootus lükata ühiskonda karmi riikliku kontrolli all erainitsiatiivi poole kohtadel, siis näitasid lähiaastad, et võim koha peal võttis silmapilkselt Venemaale traditsiooniliselt omaks feodaalsed kombed ja kasvas kokku kriminaalse (loe: feodaalse) teadvusega initsiatiivikamate inimestega. Kodanluse-eelses ühiskonnas saab olla ainus initsiatiivivorm seadusetus.
Olen veendunud, et meile on kõige tähtsam mõista, mis ja miks meid segab, ja mil moel saab luua Venemaal eeldused «suure» vene rahva kodanluse-eelsest seisundist väljatoomiseks. Luua tingimused, mille puhul vene-eurooplastest saab enamus. Ainult siis tekib meil vaba religioosne mõte, vene õigeusukirik avaneb avatud dialoogiks teiste kristlike konfessioonidega ja inimesed, kes ei karda kahelda, saavad ehitada tänapäevase riigi.
Küsimusest, milline rahvus luuakse Venemaal – asiaatlik või euroopalik – saab peamine tulevase valitsuse ajalooline valik.
Ilmunud ajalehes Rossiiskaja Gazeta 10. IV 2013, tõlkinud Teet Korsten.
Paljastus konflikt väga raevuka, sõjaka väite «jumal on» ja mitte vähem sõjaka «jumalat ei ole» vahel. Need kaks äärmust on Venemaal kogu aeg olnud ja on siiani tulises vastasseisus. Tänapäeval võib sellist hõõgumist kohata eranditult vaid muhameedlikus ühiskonnas. Midagi sellist ei näe me teistel kristlikel maadel, isegi mitte õigeusklikel nagu Kreeka ja Bulgaaria.
See Vene ühiskonna irratsionaalne reaktsioon punk-tüdrukute jumalavallatusele viis mind mõttele, et meie tsivilisatsioon on mingil määral lähemal muhameedlikule kui kristlikule. Ja siis jäin mõttesse selle üle, mida teab vene inimene jumalast.
Meenutage tohutuid järjekordi Kristuse Päästja katedraalis Jumalaema vöö juurde. Meenutage VIPide eraldi sissepääsu, mille juurde sõitsid limusiinid ja euroopalikult riides ametnikud, mitte väga kauges minevikus aktiivsed kommunistid, sukeldusid keskendunud ilmel püha reliikvia alla, väljaspool üldist järjekorda ... Mina näen selles midagi väga iidset – tõenäoliselt paganlikku, mis on säilinud vene õigeusus ja millest pole siiani vabanetud.
Milles see väljendub?
Pärast kristluse vastuvõtmist hakati paganlike talismanide ja amulettide asemel valmistama bütsantsipäraseid ikoonikesi ja ristikesi, et need kaitseksid hädade ja haiguste eest. Vene õigeusklikule on iga usuga seotud ese, artefakt (kaelarist, medaljon, vöö) püha, otsekui jumala materialisatsioon. See lähtub paganlusest, sest paganauskliku jumal on VÄLJASPOOL OMA ISIKUT, ta on võimas naaber – taevas, vees või metsas. Iidsel, arhailisel inimesel oli raske ette kujutada jumalust ilma materiaalse kehastumise, tootemita.
See kehastus võib olla marmorist, puust või savist, kuid, peamine, seda saab katsuda, kaela riputada või isegi välja raiuda! Lev Tolstoi märkis mõtisklusis vene religioossusest, et paganlik usk eseme hingestatusest kandus üle vene õigeusku ja seda ei juuritud välja.
Miks paganlusest Venemaal ei vabanetudki? Ilmselt seetõttu, et vene religioosne teadvus oli ajalooliselt ilma jäetud jumala mõistusliku adumise protsessist – religioosse teadvuse intellektualiseerimisest –, mille läbisid teised kristlikud konfessioonid. Just seetõttu viis oma suhtumise sõnastamine ususse ja Kristusesse, jumala otsimine oma hinges, Lev Tolstoi väga radikaalsete järeldusteni. Kirjas sinodile ta nõnda kirjutaski: «Kui ta (Kristus) tuleks praegu ja näeks seda, mida tehakse tema nimel kirikus, ... viskaks ta välja tõenäoliselt kõik need õudused ... ristid ja karikad ja ikoonid, ja kõik selle, mille abil nad, nõidudes, varjavad inimese eest jumalat ja tema õpetust ... » (L. Tolstoi, Vastus sinodile, 1901).
Tuhandepealiste järjekordade fenomen Jumalaema vöö juurde on iseloomulik tänapäeva Venemaale ja see on lõputult kaugel tänapäevast – ma ütleksin, sajandite kaugusel. Ja kui sellist palverändu võiks veel ette kujutada talupoeglikus Itaalia lõunaosas, siis Põhja-Euroopas on see lihtsalt mõeldamatu. Millega seda erinevust seletada?
Asi on selles, et kristluse leviku ajal Euroopasse ei katkenud kunagi teoloogilised vaidlused. Vaba mõte ei kartnud tuhandete aastate jooksul kahtluse alla seada ükskõik milliseid kristluse teese või riitusi. Vene religioosne kultuur aga välistas selle õiguse ja rajanes vaid usule – Venemaal ei olnud religioosset mõtet kuni XIX sajandi keskpaigani. Vene inimene evis õiguse asemel jumalast mõelda kohustust truuisti uskuda.
Vassili Kljutševski on kirjutanud 1898. aastal: «Koos suurte hüvedega, mille andis meile bütsantslik mõju, pärisime sealt ka ühe suure puuduse. Selle puuduse allikas oli üks – sellesama mõjuga liialdamine. Sajandite jooksul õpetasid kreeka hingekarjased ja hiljem vene omad, ning raamatud meid kõiki ja kõigesse uskuma. See oli väga hea, sest selles arengujärgus, kus me tollal olime, oli usk ainuke jõud, mis võis luua üpriski eetilise kogukonna.
Ent halb oli, et samal ajal keelati meil järele mõelda, ja see oli halb eelkõige seetõttu, et me ka ilma selleta poleks soovinud seda teha. Mõtlemisest lähtuvale kiusatusele osutati enne, kui see hakkas meid ahvatlema, hoiatati selle kuritarvitamise eest siis, kui me veel ei teadnudki, kuidas seda tarvitada...
Meile kinnitati: usu, aga ära targuta. Me hakkasime mõttetegevust kui pattu ja juurdlevat mõistust kui kiusajat pelgama – juba enne, kui oskasime mõelda ja juurdlev mõistus meis virgus. Seetõttu, kui kohtasime võõrast mõtet, võtsime selle vastu usu pähe. Kukkus nii välja, et teaduslikud tõed muutsime dogmadeks, autoriteetidest teaduses said meile fetišid, teadustemplist sai meie teadusliku ebausu ja eelarvamuste pühakoda.
Meie vabamõtlemine oli vanausuline ja me voltääritsesime nagu Avvakum Petrov [vanausuliste ideoloog, elas 1621–1682 – T. K.]). Nii nagu vanausulised rebisid end kirikuriituse tõttu lahti kiriku küljest, oleme meie valmis arusaamatu teadusliku väite tõttu end lahti rebima teadusest. Mõtte sisu on muutunud, ent mõtteviis on jäänud endiseks. Bütsantsliku mõju all olime võõra usu holopid, lääneeuroopaliku oma all saime võõra mõtte holoppideks. (Mõte ilma moraalita on mõttetus; moraal ilma mõtteta aga fanatism) (V. Kljutševski, «Avaldamata teosed. Usk ja mõtlemine», 1898).
Kljutševski mõte ei tungi pelgalt sügavale vene mõtlemise olemusse, vaid tungib ka vene inimese olemise viisi olemusse. Vene kultuuri on tinginud muidugi mitmed tegurid, ent mõtteviisi on formeerinud õigeusu eripärane vorm, milles see Venemaale jõudis.
Osutades nii õigeusu vastuvõtmise positiivsetele kui negatiivsetele tagajärgedele Vana-Vene riigis, ei vastanud aga Kljutševski küsimusele, miks õigeuskliku vene inimese mõtlemine jäi ilma õigusest kahelda. Püüdkem siis ise sellele vastata.
Kristluse jagunemine kaheks haruks algas umbes IV-V sajandil. See oli täiesti loomulik tee, kuna kaks suurt antiiktsivilisatsiooni – kreeka ja ladina oma – jätkasid eksistentsi ühes oma kardinaalsete erinevustega. Need kaks suurt kultuuri määrasid ka kahe religioosse ja poliitilise keskuse tekke: idas Bütsants ja läänes Rooma.
Ent mõtteviis jäi mõlemas tsivilisatsioonis euroopalikuks. Selles on lihtne veenduda, kui uurida kirikuisadest filosoofide teoseid. Nii ida kui lääne kirikuisad olid eranditult haritud, nad valdasid kolme keelt: kreeka, heebrea ja ladina oma. Seega opereerisid nad samade loogika ja sofistika instrumentidega. Ilukõne ja poleemika kunst olid tõeleidmise vahendid ja euroopaliku, sealhulgas ka bütsantsliku teoloogia arengu põhjus. Teoloogid viljelesid ilukõnet ja loogikat isegi Bütsantsi turgudel!
Ent kahjuks oli õigus filosoof Tšaadajevil – «suurte virgumiste, suurte saavutuste, suurte kirgede aeg» ei puudutanud Vana-Vene riiki: «Esmalt metsik barbaarsus, siis tahumatu ebausk, edasi ebamaine ülemvõim, julm ja alandav ...» (P. Tšaadajev, «Filosoofilised kirjad», 1836). Kui VIII-IX sajandil saabusid viikingid, oli Ida-Euroopa lauskmaa asustatud hajusate metsikute ja barbaarsete vene ning soome-ugri hõimudega.
Hõimud olid äärmiselt madalal tsiviliseerituse astmel ühes sügavale juurdunud paganliku ja kogukondliku korraga. Slaavlastel ei olnud ettekujutust turust ja kauplemisest. Neil polnud oma kirja, rääkimata filosoofiateadusest. Viikingid koloniseerisid need täiesti barbaarsed alad ja elasid seal, segunemata pärismaalastega, kristlike kogukondadena suletud enklaavides. Orjastatud paganaid kutsuti smerdideks.
863. aastal tõlkisid Cyrillos (Kirill) ja Methodios (Mefodi) evangeeliumi kirikuslaavi keelde. Esmalt tõid nad oma töö Bulgaariasse ja siis Venesse. Kirilli ja Mefodi töö viis kristliku õpetuse ennenägematu demokratiseerimiseni. Ja see on suurepärane. Ent, teisest küljest, vanaslaavi keelde tõlkimine katkestas sideme õpetuse enda ja selle filosoofilise seletuse ning antiikse Euroopa tsivilisatsiooni juurte vahel.
Me saime õigeusu kui vastuvaidlematu juhendi selle loogilise analüüsi võimaluseta, kuna olime ilma jäetud kreeka ja ladina keelest; meil puudus võimalus süüvida antiiksesse filosoofiasse ja sofistikasse. Meie süütu paganlik teadvus jäigi diskussioonikultuurist puutumata. Tagajärjena hakkasime iga katset religiooni kriitiliselt mõtestada võtma paganliku õudusega – nagu surmapattu.
Seetõttu, kui Lääne-Euroopas sai ülikoolide areng alguse kloostritest ja religioossetest keskustest, said Venemaal kloostritest ainsa ja puutumatu tõe valvepostid. Pole siis ime, et ülikool kui sõltumatu instituut tekkis Venemaal kuus sajandit hiljem, sest ülikool tähendab dispuuti. Samuti pole imekspandav, et sellest sai otsekohe mässu ja vabaduse taimelava, mis oli edaspidi tsaari-ohranka valvsa pilgu all ja pidevas sulgemisohus.
Sel ajal, kui läänes ehitati tsivilisatsiooni hoonet, võitles õigeusklik Vana-Vene riik paganlusega. Vene ristiusustamise ajalugu uurides olin hämmingus julmusest, millega juuriti välja paganlust. See oli verine protsess. Sellegipoolest on paganlus elus meiegi kultuuris. Nõnda võib siiani jälgida teatud «topeltusku».
Kuid mitte kõik ei tea, et teatud perioodil oli Moskva aladel koguni kolmikusk! Täielik segu kristlikest pühakutest, paganlikest jumalatest ja Allahist. Religioon, mis oli ühine Moskva suurvürstiriigile ja Kuldhordile, oli kummaline islami ja arianistliku kristluse sümbioos (Jeesus ja Muhamed on võrdsed!), aga usu lahutamine leidis aset 1589. aastal, kui Kaasan võttis vastu puhta islami.
Vene filosoof G. Fedotov on kirjutanud: «On üks keskaegse Vene piirkond, kus tatarlaste mõju on tugevamalt tunda – esmalt vaid punkt, siis laialivalguv plekk, mis kahe sajandiga katab kogu idapoolse Russi. See on Moskva, vene ala «kogujanna». Olles esiletõusu võlgu eelkõige oma esimeste vürstide tatarofiilsele ja reeturlikule poliitikale, tagab Moskva rahu ja julgeoleku oma alal...
Moskva alal seatakse sisse tatari kord ja valitsus, kohtud, andami kogumine. (Moskvas kanti tollal islami rõivastust, naised kandsid tšadrat ja istusid vaikides taredes; kohtudes ütlesid moskvalased üksteisele: «Šalom»). Mitte ainult väljast, vaid ka seest valdas tatari vaim vene hinge, tungis lihasse ja verre ... ” (G. Fedotov, «Venemaa ja vabadus», 1945).
Kuldhordi perioodil avaldas turgi keel Russis radikaalset mõju keelele. Näiteks meile kõigile tuntud Afanassi Nikitini «Reis kolme mere taha» algab turgi-araabia palvega koraanist, kuigi on kirja pandud vanaslaavi keeles: «Милостиею Божиею преидох же три моря. Дигерь Худо доно, Олло перводигерь дано. Аминь! Смилна рахмам рагим. Олло акьбирь, акши Худо, илелло акшь Ходо. Иса рухоало, ааликъсолом. Олло акьберь…» Kujutage ette!
Selline eksootiline sümbioos mitmest usust, kolmikusk, ei saanud jätta mõjutamata vene religioosset teadvust.
Samal ajal leidis Euroopas katoliku kiriku mõjusfääris aset tormiline linnade areng, tugevnes kodanlus, tekkis kodanikuteadvus, formeerus isiksuse mõiste.
Mida tähendab «linnateadvus»? See pole elu- ega töökoht linnas. See on ideede kompleks ja oma kohustuste ja õiguste teadvustamine. Sellist teadvust kannab inimene, kes teenib raha, kes ei kasuta mitte võõrast maad, vaid isiklikke teadmisi, meisterlikkust, eriala ja kes müüb vabalt oma töö vilju. Kui inimene on majanduslikult sõltumatu, hakkab ta poliitilisi vabadusi nõudlema. Kui inimene on endale poliitilised vabadused nõutanud, on temast saanud isiksus, kodanik. Kodanluse teke viis Euroopas religioosse teadvuse evolutsioonini.
Venes ei tekkinudki poliitilistel ja majanduslikel põhjustel lääne mõistes linnu, sõltumatu omavalitsusega poliitilisi moodustisi, kus turusuhted on juriidiliselt tagatud (Magdeburgi õigus).
Moskva vürstiriigis polnud ühtegi, toonitan – ühtegi (!) – Magdeburgi õigusega linna. Ukrainas valitses Magdeburgi õigus umbes 60 ja Valgevenes umbes 40 linnas, aga Venes – mitte ühtegi! Tõsi, Novgorodil ja Pihkval oli omavalitsus, seal arenes kaubandus ja käsitööndus. Ja kuidas nad lõpetasid? Moskva vürstiriik hävitas nad. Neid püüdsid hävitada kõik valitsejad, alates Aleksander Nevskist.
Novgorod ja Pihkva võitlesid Moskva totalitarismiga kolm sajandit, kuni Ivan Julm uputas kõik verre. Kuna rahvuslikku kodanlust ei tekkinudki jäi Venemaal talupoeglik kogukonnateadvus puutumata.
Ei saa teemat lõpetada, ütlemata mõnda sõna Aleksander Nevski kohta. Selle vürsti ja vabadust armastavate novgorodlaste vastasseis – ütleme nii, pole eriti mugav Aleksander Nesvksi apologeetidest ajaloolastele. Kui novgorodlased tõusid üles ja ajasid tema poja Vassili välja, kappas Aleksander Kuldhordi ja saatis tatarlased allumatutele vabariiklastele peale. Kahe kümnendi jooksul tabas Novgorodi ja Pihkvat Aleksandri ja Kuldhordi julmim terror, aga nad ei alistunud.
Mulle tundub, et kuni meie maa ametlik ajalugu jääb ideoloogilistel põhjustel sandistatuks, ei saa me aduda põhjusest ja tagajärjest tulenevaid sidemeid, mis seletavad, miks oleme just sellised.
Mis siis toimus euroopaliku religioosse mõttega XV ja XVI sajandil? Tärkav kodanlus tahtis teadlikult mõtestada oma suhteid jumalaga. Kui inimene tundis end isiksusena, tundis, et tema edu sõltub temast isiklikult, aga mitte vaimulikust kui jumala asemikust maa peal, tekkis protestantlik liikumine, mis oli suunatud katoliku kiriku omakasu ja võimuiha vastu – püüdis see ju kogu aeg allutada ilmalikku võimu.
Protestantismis pole tootemeid, seal on ainus püha asi piibel. Loe ja ela selle järgi. Kui keegi ka kannab kaelaristi, on see rist talle vaid sübol, aga mitte maagiline ese, mis kaitseb kurja eest, nagu karukihv tunguusi või sulg indiaanlast. Katoliiklane, aga seda enam protestant, pole sõltuvuses imettegevatest reliikviatest.
Asemele on tulnud teadmine, et jumal on sinu alaline ja range kohtunik, kelle kohalolek sinu hinges ja teadvuses nõuabki sult isiklikku vastutust. Ja mitte üksnes jumala, vaid ka kaasvendade, laste ja vanemate ees.
See isiklik individuaalne, aga peamine, ANONÜÜMNE inimese vastutus jumala ees on tänapäeva ühiskonna alus, mille moodustab südamega tehtav töö, maksude tasumine, tugev perekond, tänavalaste puudumine. Isiklik anonüümne vastutus on riigi ja ühiskonna nurgakivi.
Olen veendunud, et arhailine teadvus on säilinud Venemaal tänase päevani ja suur osa meie maa elanikkonnast elab kodanluse-eelses ühiskonnas. Ses mõttes on meie maal rohkem ühisjooni Aafrika riikidega kui Euroopa omadega. See seletab ka kodanikuühiskonna puudumist Venemaal: pole kodanikke, on elanikud.
Radikaalse katse tuua Venemaa Euroopasse tegi Peeter Suur. Peetri reformid panid aluse uut tüüpi venelastele. Võib öelda, et need reformid sünnitasid uue rahvuse – vene eurooplased, kel pole oma veendumustelt midagi ühist tohutu massi vene inimestega, kes elavad poolpaganlikus seisundis.
See väikesearvuline rahvus – «väikene rahvas», slavofiil Homjakov võrdles neid euroopaliku elanikkonnaga, kes on mahajäetud keset metslaste maad («suur rahvas») ja kes kahesaja aasta jooksul arenedes ja arvukamaks saades lõi oma kultuuri, mille üle Venemaa praegu uhkust tunneb. Me räägime: «Meie ballett, meie Tšaikovski, Dostojevski, Tšehhov, Puškin.» Kõik, mis on loodud tühise kahesaja aasta jooksul, kõik, mis on mõjutanud ja rikastanud maailmakultuuri, on olemas tänu «väikesele» vene eurooplaste rahvusele.
Kui poleks olnd Peeter Suurt, mida me teaksime? Millele me oleksime mõju avaldanud?
Venemaa kui suur kultuurne maa jõudis maailmaareenile alles pärast Peetrit. Ent kahe suisa vastandlike ideaalide ja veendumustega rahvuse kooseksistents ei saa jätta katastroofini viimata.
Ja see juhtus: 1918. aastal lasti Ipatjevite majas maha tsaar – «ainumas eurooplane» (Puškini väljend), aga seejärel hakati ka ülejäänud euroopaliku Venemaa esindajaid tänavail vaenama, «filosoofilistel aurikutel» välja saatma ja lihtsalt maha laskma. Lenin on tunnistanud: «Me ei hukanud kuritegude eest, vaid klassikuuluvuse järgi.» Aga see klass oligi valgete venelaste oma. 1940. aastaks lakkas euroopalik Venemaa olemast. Jäi Russ, Moskoovia. Seal elame me tänase päevani!
Uurin juba paarkümmend aastat sidet rahvuse kultuuri ja tema majandusliku arengu vahel. Mind huvitab, kui palju avaldab rahva «rahvuslik eripära» mõju maa riigikorrale. Argentina sotsioloog Gordona ja USA kulturoloog Harrison pühendasid oma elu just sellele küsimusele. Nad mõlemad jõudsid järeldusele, et on dünaamilised kultuurid, sellised, kus võetakse kergelt omaks muutused, ja inertsed kultuurid, kus seistakse vastu igasugustele muutustele ja suhtutakse vaenulikult moderniseerimiskatsetesse.
Gordona jõudis järeldusele, et argentiinlasel on tema maailmataju tõttu on raskem kaasa minna muutustega kui, ütleme, brasiillasel. Ta seletas seda sellega, et kultuurikoodid, need kirjeldamatud seadused, mis määravad inimese igapäevakäitumise, tema suhted oma perega, tema tööeetika, tema võime korraldada oma olmet, formeeruvad paljude faktorite koosmõjul nagu kliima, geograafia, ajalugu jne.
Harrison avastas, et määravaks, kultuuri formeerivaks faktoriks on religioon. Ja kui ta süstematiseeris riigid religioosse kuuluvuse järgi, jõudis ta ümberlükkamatu järelduseni: erinevate domineerivate usutunnistustega riikides erinevad ka majanduslikud näitajad. (L. Harrison, «Kes õitseb», 1993).
ÜRO inimarengu indeksi järgi on enim arenenud riik seal esikohal ja mahajäänuim 162. kohal. Riigid, kus tunnistatakse kristlust, paiknevad ÜRO 2001. aasta inimarengu aruande järgi järgnevalt: protestantlikud maad – 9,2, katoliiklikud – 58,3, õigeusklikud – 58,9.
See fakt hämmastas mind ja tundub, et Venemaal seda lihtsalt ignoreeritakse! Aga see nõuaks ju Venemaal tõsist ajaloolaste, sotsioloogide, teoloogide, kulturoloogide ja politoloogide osalusel süvenemist ja analüüsi.
Vaadake kaost kõige euroopalikumas õigeusuriigis Kreekas. See pole teil protestantlik Eesti, kus pole üldse midagi – peale heeringa ja graniidi, ent oli ja on kord. Aga Kreekas ei lähe ükski reform läbi. Või Küpros, kus kogu Euroopa Liidu sinna pumbatud raha suundus kellegi taskusse. See ainult kinnitab seda, et õigeusklikel maadel on suhtumine seadusesse väga vaba või on eetiline kood pehme ja laialivalguv. Eriti Venemaal.
Kui küsida vene inimeselt, millist jumalat ta usub, vastab ta kõige tõenäolisemalt, et jumalat, kes kõik andestab. Vahest seetõttu lähevad täna kirikusse kõrvu paljude lihtsate ja siiralt usklike inimestega ka pätid ja mafioosod?
Kõikeandestav vene jumal annab ehtsatele kurjategijatele põhjust loota, et kirikukülastus ja ikoonike džiibis kindlustavad talle lunastuse kõigist surmapattudest, aga samuti kaitsevad ka hukkumise eest järgmises tulevahetuses. Ainult sellega saab seletada kriminaalide üldist kiriklikustumist.
Naasen nüüd pealkirjas seisva juurde: millist jumalat usub vene inimene? Anton Tšehhov kirjutas 1897. aastal: ««Jumal on» ja «jumalat ei ole» vahel laiutab tohutu väli, mida on suure raskusega suuteline läbima tõeline tark. Vene inimene tunneb ühte neist kahest äärmusest, vahepealne ala ei paku talle huvi ja seetõttu ta kas ei tea midagi või teab väga vähe.»
Toon siinkohal ära Tšehhovi mõtete analüüsi, mille tegi suurepärane slavist Aleksandr Tšudakov. Siin on tema arutlus: Esiteks. «Jumal on» ja «jumalat ei ole» on kaks väidet, mis Tšehhovi arvates eraldi võttes kas ei tähenda midagi või tähendavad väga vähe. Need omandavad tähenduse vaid siis, kui nende vahel on väli, mille on võimeline läbima vaid tark.
Teiseks. See, kellele see väli on ebahuvitav, pole lihtsalt harjunud mõtlema. Vene inimest huvitab vaid üks või teine väide. Teda ei huvita keskpaik, «väli» – intellektuaalne ja vaimne tee, mille võib läbida vaid tark.
Kolmandaks. Tšehhov ei osutanud vektorile: «Jumal on» ja «jumalat ei ole», ehk vastupidi, ta ei pea seda tähtsaks. Tähtis on tee. Ega ilmaaegu ei kõnele Tšehhov oma teostes: asi pole jumalas, vaid tema otsinguis. Tõeline religioon seisneb jumala otsinguis.
Ja kui Tolstoi kirjutas oma kirjas sinodile – «usun jumalat, keda mõistan kui vaimu, kui armastust, kui kõige alget. Usun sellesse, et ta on minus ja mina temas ... » – pidas ta silmas seda, et otsis jumalat ja leidis ta! Leidis oma hinges – tähendab läbis suure vaevaga selle välja, mille tark peab läbima. Aga nüüd öelge mulle, kui palju inimesi Venemaal läheb seda välja mööda ja teeb läbi selle vaimse töö? Tühiselt väike arv! Vaat miks Tšehhov ütles, et vene inimene ei tea jumalast midagi või teab väga vähe!
Miks vene inimest ei huvita keskpaik? Sest tema arhailine, kodanluse-eelne kultuur pole teda mõtlema õpetanud ja talle kui paganale piisab jumala materialiseeringu puudutamisest – olgu ikooni, kaelaristi või pühade säilmete kujul –, et tunda ihulikku ligiolekut jumalikule ja saada rahu. Kahtlustele sellises maailmavaates kohta ei ole! Siit johtub ka see, nagu ütles Aksakov, et vene inimene on kas pühak või lojus. Keskteed ei ole.
See paganlik vene rahva «passionaarsus» sai eriti kirkalt ilmsiks 1917. aasta oktoobris. «Suur» vene rahvas astus ajaloolavale ja näitas kohe tagasipöördumist barbaarse tsivilisatsiooni juurde, hävitades «teise» euroopaliku Vene arusaamatu ja vaenuliku maailma. Bolševism õitseski ju tegelikult kui kättemaks, kui vene «suure» rahva, pagana, kes rebis end välja sajandivanuse vene-eurooplaste ja kirikuinstitutsiooni pressi alt, revanš.
Aleksandr Tšudakov toonitab Tšehhovi veendumust, et tõeliselt religioosne inimene on vaba oma valikus ühe või teise äärmuse vahel. Euroopa humanism kui idee ilmus just siis, kui inimene hakkas end otsima pühaku ja looma vahel. Just siis loovutas kodanluse-eelne ühiskond koha uuele formatsioonile. Venemaal seisab see raske eneseleidmise tee alles ees.
Venemaa fenomen seisneb selles, et oma tohutu territooriumi, võimsa inimressursi ja põhjatu talentide allika juures, mis varustab kogu maailma teadlaste, muusikute, sportlaste, tantsijatega, ei suuda ega saa olla vene kultuur ise enesest piisav, nagu on india või hiina oma – kuidas me ka ei pretendeeriks erilisele teele, järgides oma majanduslikke ja poliitilisi huve.
On aeg kõrvale heita valehäbi ja tunnistada, et ajaloolisest vaatepunktist tekkis Venemaa kristliku maailma perifeeriast, Euroopa sügavaimast provintsist. Ja euroopaliku mõtlemise alged, mis ei jõudnud veel areneda, juuriti välja mongoli-tatari sissetungiga. See lõpule viimata jäänud tsivilisatsiooniprotsess, mille katkestas teine idast tulnud arhailine tsivilisatsioon, teeb meid tänini ebakindlaks: me ei tea, mis suunas liikuda, kardame tunnistada oma mahajäämust ja avaneda karmidele tuultele, mis puhuvad tänapäeva maailmas.
Võib küsida, kas Venemaa praegune juhtkond on laostanud Venemaa või Venemaa tema? On ju väga paljud, sealhulgas opositsioon, kindlalt veendunud selles, et võim on laostanud Venemaa. See pole siiski muud kui illusioon, kusjuures väga venelik: vajadus leida süüdlane, võtta endalt isiklik vastutus.
Ja kui Peeter lõi armee, laevastiku, kohtud ja ministeeriumid, nagu euroopalikule riigile kohane, siis murda vene mõttemalli, millest on kirjutanud Kljutševski, ja ühtset euroopalikku rahvust luua, Peetril ei õnnestunud. On selge, et see ei õnnestu ka praegustel liidritel. Moskoovia on võimsaim mentaalne blokk, mida pole õnnestunud kõrvale nihutada või kas või üle värvida.
Ma ei kahtle selles, et kui neil alguses ka oli lootus lükata ühiskonda karmi riikliku kontrolli all erainitsiatiivi poole kohtadel, siis näitasid lähiaastad, et võim koha peal võttis silmapilkselt Venemaale traditsiooniliselt omaks feodaalsed kombed ja kasvas kokku kriminaalse (loe: feodaalse) teadvusega initsiatiivikamate inimestega. Kodanluse-eelses ühiskonnas saab olla ainus initsiatiivivorm seadusetus.
Olen veendunud, et meile on kõige tähtsam mõista, mis ja miks meid segab, ja mil moel saab luua Venemaal eeldused «suure» vene rahva kodanluse-eelsest seisundist väljatoomiseks. Luua tingimused, mille puhul vene-eurooplastest saab enamus. Ainult siis tekib meil vaba religioosne mõte, vene õigeusukirik avaneb avatud dialoogiks teiste kristlike konfessioonidega ja inimesed, kes ei karda kahelda, saavad ehitada tänapäevase riigi.
Küsimusest, milline rahvus luuakse Venemaal – asiaatlik või euroopalik – saab peamine tulevase valitsuse ajalooline valik.
Ilmunud ajalehes Rossiiskaja Gazeta 10. IV 2013, tõlkinud Teet Korsten.
Mõttekilde
Kõige raskem võimlemisharjutus on iseenda kätte võtmine. - Werner Finck -
Kuubikud ja kuulid vaidlevad enamasti vormiliste küsimuste üle. - Micahel Richter -
Kes avastab silmapilgu väärtuse, leiab argipäeva õnne. - Adalbert Stifter -
Selgelt formuleeritud probleem on poolenisti lahendatud. - John Dewey -
Vaidluses tõe üle jääb ainsaks tõeks vaidlus. - Rabinadranath Tagore -
Tee au juurde läheb läbi palee, tee varanduse juurde üle turu, tee vooruse juurde läbi kõrbe. - Francoise'd Auliqne -
Tõe hääl pole kaunis, aga kaunis kõne on valelik. Kõlbeline inimene pole kõneosav, aga kõneosav inimene on valelik. - Laozi -
Mõistlik on see, kes teab ja teeb näo nagu ei teaks. Rumal on see, kes ei tea, kuid teeb näo nagu teaks - Laozi -
Kuubikud ja kuulid vaidlevad enamasti vormiliste küsimuste üle. - Micahel Richter -
Kes avastab silmapilgu väärtuse, leiab argipäeva õnne. - Adalbert Stifter -
Selgelt formuleeritud probleem on poolenisti lahendatud. - John Dewey -
Vaidluses tõe üle jääb ainsaks tõeks vaidlus. - Rabinadranath Tagore -
Tee au juurde läheb läbi palee, tee varanduse juurde üle turu, tee vooruse juurde läbi kõrbe. - Francoise'd Auliqne -
Tõe hääl pole kaunis, aga kaunis kõne on valelik. Kõlbeline inimene pole kõneosav, aga kõneosav inimene on valelik. - Laozi -
Mõistlik on see, kes teab ja teeb näo nagu ei teaks. Rumal on see, kes ei tea, kuid teeb näo nagu teaks - Laozi -
reede, 25. oktoober 2013
Provotseerimine
Videos sõiduautot juhtinud mees provotseeris korduvalt meelega rekkajuhti ja oleks tänu sellele peaaegu elu kaotanud.
Video Jürimaast
Algusosas on üks ansambel, kes meile laulis ja mängis Signaghis, kui olime hotellis ühises lauas. Edasi Ananuri kindluses Tsminda Sameba kirikust ja hommikune vaade hotellist Kazbegile.
Loeng Põllumajandusmuuseumis 7.11
Kristjan Luhamets kirjutas: Tahan jagada teiega oma rõõmu.
Läksin mina Eesti Põllumajandusmuuseumi direktori juurde ja pakkusin välja võimaluse, et võiksin hakata kord kuus pidama avalikke loenguid "Eesti rahvakalendri tähtpäevade kristlikust taustast". Kuna muuseum teeb tublit tööd tähtpäevadega seotud kommete tutvustamisel, siis ma seda osa loengutes puudutama ei hakkaks - seda oskavad muuseumi töötajad minust paremini. Mina keskendun ainult kristlikule taustale. Lubasin, et ei räägi muud kui ainult seda, mis on kristlik sõnum tähtpäevade taga. Direktor ja turundusjuht (nägin neid elus esimest korda) võtsid ettepaneku rõõmuga vastu, lubasid korraldada reklaami, hoolitseda dataprojektori eest ja katta kohvilaua. Klaver on ka igaks juhuks olemas, kui tahame midagi laulda. Esimene loeng on 7. novembril kell 18 Eesti Põllumajandusmuuseumi peamajas (st Ülenurme mõisa saalis). Ootan põnevusega, kuidas minema hakkab.
Läksin mina Eesti Põllumajandusmuuseumi direktori juurde ja pakkusin välja võimaluse, et võiksin hakata kord kuus pidama avalikke loenguid "Eesti rahvakalendri tähtpäevade kristlikust taustast". Kuna muuseum teeb tublit tööd tähtpäevadega seotud kommete tutvustamisel, siis ma seda osa loengutes puudutama ei hakkaks - seda oskavad muuseumi töötajad minust paremini. Mina keskendun ainult kristlikule taustale. Lubasin, et ei räägi muud kui ainult seda, mis on kristlik sõnum tähtpäevade taga. Direktor ja turundusjuht (nägin neid elus esimest korda) võtsid ettepaneku rõõmuga vastu, lubasid korraldada reklaami, hoolitseda dataprojektori eest ja katta kohvilaua. Klaver on ka igaks juhuks olemas, kui tahame midagi laulda. Esimene loeng on 7. novembril kell 18 Eesti Põllumajandusmuuseumi peamajas (st Ülenurme mõisa saalis). Ootan põnevusega, kuidas minema hakkab.
Jürimaa reis XVI
Hommikul Stepadsminda hotellis ärgates vaatasin aknast välja ja päris korralik lumi oli tulnud maha. Mäge ei olnud läbi udu peaaegu nähagi. Meie matkajuht Valdo pidas nõu, kas minna üles Gergeti kolmainsuse kiriku juurde ja sealt edasi Kazbegi mäkke, et seda kahettipulist mäge imetleda või mitte. Kella kümneks oli otsus, et siiski ei minda. Hommik tundus nii külm, et kõik olid oma kampsunid ja joped selga ajanud. Sõitsime hotelli juurest alla Stepadsmindasse, kus ootasid autod, millega pidime üles mäkke tõusma. Valdo käis nende juures ja varsti alustasime teed Tbilisi poole.
Kuidas on seotud inimese maailmavaade depressiooni haigestumise tõenäosus?
Psühholoogide uuringud on näidanud, et religioossed inimesed peavad end õnnelikumaks. Samas on selliseid tulemusi saadud enamasti USAs, kus ligikaudu 80 protsenti inimestest väidab end olevat seotud mõne kiriku või usulahuga. Teistes riikides korraldatud küsitlused annavad pigem vastakaid tulemusi.
Nii on näidatud, et inimesed pöörduvad usu poole tõsiste eluraskuste korral ning usklikud on mitteusklikest õnnelikumad eelkõige rasketes tingimustes ja religioossetes ühiskondades.
Inglismaal tehtud uurimuses selgus, et inimesed, kes pidasid end vaimseks, kuid ei järginud ühtegi kindlat religiooni olid ärevamad ja depressiivsemad. Sellel on mitu võimalikku põhjust.
Depressioonidiagnoosi saanud võivad keskmisest rohkem huvituda eneseabist ja spiritualistlikest liikumistest. Nõrga vaimse tervisega elu mõtte otsijatele võib kiriku või koguduse toe puudumine mõjuda halvasti.
Nii on näidatud, et inimesed pöörduvad usu poole tõsiste eluraskuste korral ning usklikud on mitteusklikest õnnelikumad eelkõige rasketes tingimustes ja religioossetes ühiskondades.
Inglismaal tehtud uurimuses selgus, et inimesed, kes pidasid end vaimseks, kuid ei järginud ühtegi kindlat religiooni olid ärevamad ja depressiivsemad. Sellel on mitu võimalikku põhjust.
Depressioonidiagnoosi saanud võivad keskmisest rohkem huvituda eneseabist ja spiritualistlikest liikumistest. Nõrga vaimse tervisega elu mõtte otsijatele võib kiriku või koguduse toe puudumine mõjuda halvasti.
neljapäev, 24. oktoober 2013
Uuring: noortest ei oma laulu- ja tantsupeoga kokkupuudet 15%
Täna avaldatud küsitlustulemustest selgus, et eestlasi, kes pole laulu-tantsupeol osalenud või seda vähemasti telest või raadiost jälginud, on kokku 9% ja noortest 15%.
Vastavasisuline küsitlus toimus tänavu märtsis ja hõlmas 1008 eestikeelset vastajat vanuses 15-74 aastat. Peamine küsitlemise põhjal tehtud järeldus on see, et laulu- ja tantsupeo traditsioon on Eestis väga tugev ja elujõuline.
Absoluutne enamus, 96% küsitletutest pidas pidu väga oluliseks sündmuseks, seejuures 63% pidas seda väga oluliseks.
Vastavasisuline küsitlus toimus tänavu märtsis ja hõlmas 1008 eestikeelset vastajat vanuses 15-74 aastat. Peamine küsitlemise põhjal tehtud järeldus on see, et laulu- ja tantsupeo traditsioon on Eestis väga tugev ja elujõuline.
Absoluutne enamus, 96% küsitletutest pidas pidu väga oluliseks sündmuseks, seejuures 63% pidas seda väga oluliseks.
Jürimaa reis XV
Meie reis jätkus mööda Gruusia sõjateed. Ananurist Pasanauri, sealt Gudauri ja lõpuks Stepatsminda. Tee läheb sealt edasi Tereki ning Vladikavkazi. Vladikavkaz on tõlkes- Valitse Kaukaasiat. Peatusime seal Rooms Hotel Kazbegis. Meie reisijuht mägimatkaja Valdo ütles teel, et veel kuus aastat tagasi oli selle hotelli ümbrus võssa kasvanud, ega osanud öelda mis meid seal ees ootab. Hotell oli nõukogudeaja lõpupoole valmis saanud ja mõeldud just mägimatkajatele, siis aga oli mingil ajal selle külastatavus kõvasti vähenenud ja isegi vist kinni pandud. Nüüd oli ta uuesti avatud. Hotelli miinuseks oli see, et ta kostis väga hästi läbi. Hilisõhtul sain just magama kui minu korrusel olid kaks tumedat mägilast tülli läinud ja põlesid nagu lõkkele puhutud söed. Läksin neile ütlema, et pangu vähemalt oma toa uks tüli ajaks kinni. Hommikul peale kella viit tuli aga üks suurem venekeelne seltskond kasiinost ja kogu koridor oli nende jutuvadinat täis. Venemaal on kasiinod keelatud ja turistidel on võimalus hotelli kasiinos kella viieni hommikul mängida ja lõbutseda. Teel Stepadsmindasse oli kogu aeg tõus mäkke ja pilte sain teha vaid bussi aknast. Aga igati vägev vaade oli kogu aeg.
kolmapäev, 23. oktoober 2013
Venemaa tollisõda Leeduga viis Vene suurettevõtte krahhi äärele
Kaliningradi oblastis Gusevi linnas asuv tehnopol oli sunnitud eelmisel nädalal vallandama 200 töötajat, kuna „nädalaid kestev logistiline kollaps Leedu piiril külmutas tootmiseks vajalike komponentide tarne“, seisab tehnopoli holdingfirma General Satellite Group ametlikus raportis.
„Tolli töö seisaku tõttu sai Venemaa suurim olmeelektroonika tootja tõsist kahju,“ märgitakse teates. Tarneprobleeme lahendada pole õnnestunud, „vaatamata GS Groupi esindajate aktiivsetele jõupingutustele koostööks föderaalametite ja Kaliningradi oblasti võimudega“, vahendab portaal Uus Kaliningrad.
Holdingettevõte on samas arvamusel, et Kaliningradi oblasti võimud siin aidata ei saagi.
"Olukord Leedu piiril näitas, et vaatamata Kaliningradi oblasti geograafilisele lähedusele Euroopaga oleme tegelikult eraldatud," öeldakse aruandes.
General Satellite toodab digitaalseid TV-seadmeid. Viimase viie aasta maht on umbes 10 miljonit ühikut, mis on rohkem kui 2 protsenti kogu maailma turul toodetud digiboksidest.
Venemaa kehtestas 11. septembril Leedu maanteetranspordiettevõtetele uue tollirežiimi.
Veokid, mis varem läbisid tolli poole päevaga, jäeti Leedu-Venemaa piirile seisma lube ootama, mille saamine võis venida nädalani või rohkemgi.
30. augustil hakkas Venemaa taga kiusama ka Kaliningradi ja sealt välja sõitvaid Leedu numbrimärgiga autosid, mille tagajärjel langes liikluse tihedus 90 protsenti.
„Tolli töö seisaku tõttu sai Venemaa suurim olmeelektroonika tootja tõsist kahju,“ märgitakse teates. Tarneprobleeme lahendada pole õnnestunud, „vaatamata GS Groupi esindajate aktiivsetele jõupingutustele koostööks föderaalametite ja Kaliningradi oblasti võimudega“, vahendab portaal Uus Kaliningrad.
Holdingettevõte on samas arvamusel, et Kaliningradi oblasti võimud siin aidata ei saagi.
"Olukord Leedu piiril näitas, et vaatamata Kaliningradi oblasti geograafilisele lähedusele Euroopaga oleme tegelikult eraldatud," öeldakse aruandes.
General Satellite toodab digitaalseid TV-seadmeid. Viimase viie aasta maht on umbes 10 miljonit ühikut, mis on rohkem kui 2 protsenti kogu maailma turul toodetud digiboksidest.
Venemaa kehtestas 11. septembril Leedu maanteetranspordiettevõtetele uue tollirežiimi.
Veokid, mis varem läbisid tolli poole päevaga, jäeti Leedu-Venemaa piirile seisma lube ootama, mille saamine võis venida nädalani või rohkemgi.
30. augustil hakkas Venemaa taga kiusama ka Kaliningradi ja sealt välja sõitvaid Leedu numbrimärgiga autosid, mille tagajärjel langes liikluse tihedus 90 protsenti.
Suhkur
Väga hea, õpetlik ja lühike video sellest, kui palju me tegelikult suhkrut tarbime ja mida see meile teeb...https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=HMKbhbW-Y3c
Tellimine:
Postitused (Atom)