reede, 30. september 2016

Peapiiskop ERMi avamisest

Tulen eilselt ERMi avamispeolt üsna kahetiste tunnetega. Tore on, et selline suur asi on teoks saanud. Hea meel on ka sellest, et hoone sai kiriklikult õnnistatud, kuigi seda ajal, kui teleülekanne oli Aktuaalse Kaamera jaoks peatatud. Ei oleks siiski osanud mõelda, et meie luterlastest pastori Jakob Hurda tegevusest alguse saanud muuseum jääks ilma korrakohase õnnistuseta. See toimus ja kõik, kes olid kohal said sellest vahetult osa. 
Vaadata ja uurida on ERMis palju. Ka kirikut ja ristiusku kujutav osa ekspositsioonis on mitmekülgne, piisavalt ülevaatlik ja huvitav. Soovitan kõigil varuda aega ja ERMi külastada.
Siiski häiris mind üks eksponaat. Tegemist on suure, peaaegu inimese kõrgusega läbipaistva ekraaniga, millel on kuvatud valgusjoontega Neitsi Maarja figuur. See figuur on seal püsivalt, kuni keegi lööb jalaga ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohta ekraani all servas. Löögi tagajärjel lendab figuur kildudeks. Ja see ongi selle eksponaadi mõte – lasta purustada jalalöögiga Neitsi Maarja kujutis. Selle ekraani juures ei märganud ma eile muud infot kui üks selgitav sõna “Reformatsioon”. Võimalik, et ma ei olnud piisavalt tähelepanelik.
 Kuvatud on pildirüüstet, mida on võimalik nüüd uuesti ja uuesti teostada 500 aastat pärast nende sündmuste toimumist ja ka hukkamõistmist muuhulgas Martin Lutheri poolt. Üks ajalukku jäänud sündmus on nüüd saanud 500 aastat hiljem taas aktuaalseks nõnda, et pühakujusid saab pidevalt hävitada, kuna see on interaktiivsete vahenditega võimalik. Kui eksponaadi autorid näevad selles figuuris lihtsalt üht kuju, mida lõhkudes meenutatakse pildirüüstet, siis usklike inimeste jaoks, keda on Eestis endiselt ka 500 aastat pärast neid sündmuseid, on selle figuuri puhul tegemist endiselt Neitsi Maarjat kujutava pildiga, mille lõhkumine jalalöögiga on vastuvõetamatu ja riivab usulisi tundeid ning mõjub pilkena. Maarja isik on Eesti rahva jaoks mitmetähenduslikum kui ehk paljude teiste rahvaste jaoks. Neitsi Maarja kujutise jalaga purustamine tähendab meie maarjamaisele rahvuskultuurilisele identiteedile, mis seni on olnud Maarjat austav ja tunnustav, negatiivse hinnangu andmisena. Maarjamaalastelt oodatakse ju Maarjale jalaga virutamist! 
Eriti Reformatsiooni 500 juubeliaasta kontekstis on selle stendi juurde asetatud lakooniline silt “Reformatsioon” karikatuurne. Kui külastajale, kes reformatsiooni üliolulisest mõjust meie kultuuri arengusse midagi ei tea, jäetakse mulje, et reformatsioon tähendas ennekõike pildirüüstet, siis toimub sellise lakoonilise sõnumiga ajaloo ümberhindamine ning reformatsiooni mõju ja tähenduse teadlik ja pahatahtlik pisendamine või isegi kunstlik tühistamine. Tõsi on see, et reformatsiooni saabumisega kaasnes ka lühikeseks ajaks pildirüüste, olid ka nõidade põletamised. Kuid luua arusaam, et see oligi reformatsiooni olulisim mõju ja tulem, on väär. Kuigi seda pole taotletud, jäi minul eile selline mulje. Olen tänulik, kui see mulje jäi lihtsalt põgusa külastuse tulemusel selline. Samas, peame arvestama, et selliseid põgusalt möödaminejaid on tulevikus tõenäoliselt palju. Ei taha, et selline põgus pilk eksponaadile loob kiiresti täiesti väära arusaama asja tegelikust olemusest.
 Alahinnata ei tohi selle ekspositsiooni pedagoogilist mõju. Kahjuks negatiivses suunas. See stend tekitab lastes ja noortes vastupandamatu kiusatuse jalaga virutada. Minu jaoks on kummaline, kuidas sellise negatsiooni kaudu on loodetud saavutada positiivset mõju või elamust. Kujutan ette klassitäit lapsi seismas üktsteise taga järjekorras, et Maarjale jalaga virutada. Olen veendunud, et sellest stendist saab laste ja noorte üks lemmikuid selles osakonnas kui mitte kogu ERMis. Kui mõtleme, et oleksime võinud samal kombel kujutada nt Tartu kivisilla hävitamist või pronksiöö rahutusi, kus on võimalik virtuaalselt uuesti süüdata reaalselt eksiteerivaid hooneid Tallinnas, siis ehk näeme asju teises valguses. Sellises võtmes populaarseid, kuid kahtlemata kellegi tundeid ja veendumusi riivavaid eksponaate saaks luua terve muuseumitäie. Milline on selle pedagoogiline mõju?! Kuidas kompab selline asi meie moraalinormide piire? Olukorras, kus üldiselt on taunitud noorte seas populaarseid ja vägivalda kujutavaid arvutimänge on sellise interaktiivse hävitamist jäljendava stendi paigutamine ERMi minu hinngul kaheldava väärtusega. 
Turiste hakkab sellesse muuseumi sõitma kümnete tuhandete kaupa. Lisaks sellele asutuste ja organisatsioonide poolt tellitud konverentsid, üritused jne. Pole ka välistatud EV presidendi vastuvõtt. Kui kujutame ette kõiki neid inimesi, paljud neist väliskülalised käimas Neitsi Maarja figuuri jalaga purustamas, siis millise tähenduse see annab Neisti Maarjale nende inimeste jaoks? Või kõrvaltvaatajatele meist, meie rahvast ja riigist? Kuidas suhtuvad sellesse usklikud nii kodu kui välismaalt? Eriti katoliiklased ja õigeuslikud? Ka kõik teised? Kuidas mõjub see atraktsioon moslemitele, kelle valulävi Muhamedi kujutamisel nt karikatuurina tähendab jumalapilget. Rääkimata selle kujutise purustamisest. Kas ei tunne ka nemad ennast ebamugavalt, sest on seni mõistnud, et Neitsi Maarjasse suhtumine kristlikus Euroopas on üsna sarnane Muhamedi austamisega moslemite hulgas. Kui Neitsi Maarja kujutistega käiakse Eestis ümber just nõnda, kuidas siis suhtutakse Eestis teiste religioonide jaoks olulistesse ja pühadesse asjadesse? 
Probleemi olemus seisneb selles, et ERM on näinud pildirüüstet ajaloolise sündmusena, kuid kasutab selle illustreerimiseks Neitsi Maarja figuuri. Maarja ei ole aga paljude usklike inimeste jaoks ajalukku jäänud sündmus, vaid reaalsus ja olevik. Ühe ajaloos toimunud sündmuse kujutamine täna paljude usklike inimeste jaoks endiselt aktuaalse ja reaalse isiku virtuaalse ründamise või naeruvääristamise kaudu on usuliste tunnete solvamine. 
Minul on tõsiseid kahtluseid selle eksponaadi sobivuses ERMi püsiekspositsiooni, olgugi et see võib olla tehniliselt huvitav või tänapäevane viis ajaloosündmuste kujutamisel. Kuna ERM avatakse rahvale homme, soovitaksin mina hetkel muuseumi juhtkonnal selle eksponaadi eksponeerimine peatada kuniks on lõpuni läbikaalutud selle reaalne tähendus ja mõju mitte ainult ajaloolises võtmes, vaid ka mitmetest muudest aspektidest lähtuvalt.
Piltidel mõned näited ERMi kaunitest ja huvitavatest eksponaatidest, millest mitmed on deponeeritud muuseumisse meie koguduste poolt. Heameel on sellest, et kõiki peauksest sisenejaid tervitab luteri pastorist Jakob Hurda püst.

neljapäev, 29. september 2016

kolmapäev, 28. september 2016

ILVES

(Viisil: Kikilips)
Tean, et amet meest ei peida,
tean, mis väärt on mehe palk,
ministreid ma ei laida,
paha pole nende palk,
presidendil lood on teised,
Härra Ilves pole peps
ükskõik mis amet ongi tal
peaasi kikilips.
Refr: Kikilips teeb mehe šikiks,
kikilipsu pühaks peab
kikilipsuga siin ilmas
kõik ta kätte saab,
kikilips teeb lahti uksed,
murrab lahti südamed,
ei kikilipsu vastu saa
siin Eestis keegi veel.
Kikilips võib olla kirju,
pruun või punane või must,
Ilvesel ei heida varju,
teda kaunistab see just.
Kui sind partei maha jättis
ja sa küsid minult miks?
siis vastan üpris veendunult
sul puudus kikilips.

Meri

Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta,
president temast sai, keegi valis ta.
Nüüd on seal Toome peal veeklaas laua peal,
eestlasi valitseb, prill nina ees.
Refr: Lennart, Lennart, oled mu president,
oled mu hingele lähedal.
Lennart, Lennart, oled mu president,
oled mu südames sügaval.

teisipäev, 27. september 2016

Lihtsalt Volli

- Emme, ma tahan süüa!
- No kuule! See, et ma su isaga magan, ei tähenda sugugi seda, et võid mind emmeks nimetada!
- Aga kuidas siis?
- Lihtsalt Volli.

laupäev, 24. september 2016

Pilt


Pilt


Uskmatusest

Kui küsida: mida õieti võidetakse uskmatusega, mille üle võib uskmatuses olla uhke? Kas usuta elu on tõesti kergem, teadlikum, valgustatum?

Mõtisklus

kirjanik Indrek Hargla:
"Me näeme praegu, et presidendiks üritatakse upitada ühte kuulekat ametnikku. Me teame, et selle tarbeks on üles blufitud mingisugune väidetav rahvatoetus. Loomulikult ei ole sellist asja olemas. Selles on lihtne veenduda, kui meelde tuletada, kas on mingid objektiivsed tegurid, mis lubavad sellisel toetusel tekkida või mitte. Kas see kandidaat on olnud mõne rahvaliikumise juht, ajanud mingit iseseisvat poliitikat, tõestanud veenvalt oma mõjuvõimu ja sõltumatust? Kas ta on teinud iseseisvat karjääri, alustanud midagi ja viinud lõpuni, pälvinud tunnustuse ja leidnud järgijaid? Me elame aga ajal, kus ootame presidendilt riigielu oluliste murekohtade märkamist ja mitte ümmargust poliitkorrektset loba.
Uus riigipea peab olema isiksus ja juht, ta peab olema elus midagi olulist algatanud ja saavutanud, ennast varemalt kehtestanud, tõestanud oma autoriteeti ja usaldusväärsust. Eesti vabariigi president ei ole ametnik. Meie riik on kriisis ja sellest ei ole võimalik välja jõuda, kui riigipeaks pannakse poliitiline käpik. Riigiasutuses ametiredelil tõusmiseks on ainult üks kindlasti järeleproovitud nõu – tuleb rääkida sama juttu, mida su ülemused räägivad. Riigipeaks vajame aga isiksust, kes on tõestanud, et ta julgeb välja öelda oma mõtteid.
Ja mis kõige tähtsam – kui ta räägib, siis me kuulame. Ja me imestame ja tunnustame, et see on tõesti tark jutt ja samamoodi me mõtleme kõik ja oma südames ja mõtleme oma hinges."

neljapäev, 22. september 2016

Eesti ohvitseride okastee

Kommunistide hirmuvalitsuse päevilt

Salapärased komandeerimised. 300 ohvitseri areteerimine Petseris
21. juunil 1940. aastal, kui kommunistid ühes punaarmee osadega Stalini käsul kukutasid väevõimuga Eesti seadusliku valitsuse Tallinnas, tekkis võimu ülevõtmisel kommunistidel kohati eesti rahvusväeosadega tulevahetus. Sellepärast kommunistlike võimumeestele Ždanoviga eesotsas, ei meeldinud eesti rahvusväeosade viibimine Eesti tähtsamates keskustes. Kui algas maa ja rahva bolševiseerimine, saatsid kommunistid kõik eesti garnisonid neist keskustest minema maa tähtsuseta paikadesse. Kõik eesti rahvusdiviisid, rügemendid ja pataljonid nimetati venepäraselt polkadeks. Polkudesse asetati Venemaalt tulnud poliitilised komissarid ehk politrukid, kes hakkasid eesti ohvitseridele ja sõduritele kõigepealt õpetama Stalini konstitutsiooni ja muud kommunistlikku suri-muri. 1941. aasta kevadel maikuu lõpul viidi eesti väeosad enamikus Värska ja Lõuna laagritesse, kus neid hakati venelastega segama. Eesti väeosad olid saanud laagris olla vaevalt poolteist nädalat, kui korraga tuleb eesti kõrgematele ohvitseridele Moskvast Sõjakomissariaadist käskkiri Vorošilovi allkirjaga, Käskkirjas on mainitud, et kindral Kruus ja kindral Tomberg läkitatakse Moskva Tshertshinski kõrgemate juhtide akadeemiasse 10. juunist 1941. aastast alates. Kui kindral Kruus ja kindral Tomberg olid lahkunud, siis üks purjus vene politruk oli ohvitseride-kasiinos ütelnud: „Meil Venemaal on need läkitused ja komandeerimised teada! Neid me oleme juba näinud kakskümmend aastat! Nad lähevad küll sinna, kus käskkirjas on mainitud, kuid ühel heal päeval sõidab äkki NKVD auto ukse ette ja kindralid on sest päevast jäädavalt kadunud!"
Laagris tekkis ohvitseride ja sõdurite hulgas ärev meeleolu, kui oldi teada saadud, kuhu "akadeemiasse" olid kindralid Kruus ja Tomberg läinud. Vanemad ohvitserid jäid ootama uut käskkirja, mis ka tulemata ei jäänud. Uues käskkirjas, mis kandis samuti Vorošilovi allkirja nagu eelminegi, mainitakse, et kõik polgu- ja staabiülemad komandeeritakse Frunze akadeemiasse 12. juunist 1941. a. alates. Nüüd oli kõikidel selge, et punase Venemaa kommunistlikud juhid tahtsid ettekavatsetult eesti kõrgemaid ohvitsere Venemaale pettuse teel meelitada ning neid siis seal kõrvaldada.
Ohvitserid üritavad põgenemist, kuid raske on seda teostada, sest kõikjal valvavad neid täägistatud ja laetud püssidega punasõdurid.
Frunze ..akadeemiasse" saadetakse kolonelid Luukas, Häilme, Sauselg. Koht, Lõhmus ja teisi; majorid: Tamm, Tenno, Tuul, Kure ja rida teisi, üldse kokku üle kolmekümne viie kõrgema ohvitseri.
Nad saadetakse teele Valga kaudu, kust siirduvad Riiga. Riias antakse neile järsku sealse merejõudude NKVD ülema poolt puhkust üheks nädalaks. Niisuguse puhkuse üle on muidugi kõikide ohvitseridel heameel ja nad sõidavad tagasi kuid vaevalt on nad saanud oma jalad üle koduukse künnise tõsta, kui nad vangistatakse NKVD meeste poolt. Ära põgeneda läheb korda ainult kolonel Lõhmusel, kes on praegu Tartu Ringkonna Oma-kaitse juht ja major Kurel, kes on pataljoni ülemaks Tartus.
Kui kõrgemate ohvitseride vangistamisest Värska ja Lõuna laagrites teada saadi, siis ei olnud enam keegi kindel, et missugusel ettekäändel algavad uued vangistused.
Laagris keelati ohvitseridel ja sõduritel kolmekaupa koos käia.
Kes sellest keelust üle astub, karistatakse kõigi sõjaaegsete seaduste kohaselt. 13. juunil 1941. a, kaob laagrist salapäraselt kindral Jonson. Keegi ei saagi uurima hakata, sest sama päeva õhtul piiratakse mõlemad laagrid venelaste poolt ümber. Laagrist võib ainult lahkuda laagri komandandi loaga. Komandant aga luba ei andnud eesti sõjaväelastele. Venelased võisid küll käia nii, nagu nad ise tahtsid. Sellepeale vaatamata, et venelasest laagrikomandandilt luba ei saadud, käidi väljas salaja. 14. juunil 1941. aastal kell 1/2 10 õhtul, kui juba osa mehi magas ning mõned olid saunas ja mujal, antakse äkki laagriülemalt käsk, et osa ohvitsere läheb „taktikalistele õpnustele". Saunas olijatele tuuakse käsk sinna. Kui kapten Lango küsib, et miks nii kiiresti peab minema, siis vastab talle käsutooja punasõdur: „Ma ei tea, kuid ühe minuti pärast peate kohal olema ning kaasa võtma lahingurakmed, käteräti ning seebi!"
Osa ohvitsere jäigi arvamusele, et neid tõeliselt viiakse „taktikalistele õppustele". Kuid valdavam osa ei uskunud seda, sest oli juba üldiselt teada, missuguste nõksudega, et teiste seas mitte ärevust tekitada, vahistati ohvitsere, et Venemaale küüditada. Kolmsada ohvitseri koondub komandandi baraki ette. Neid rivistab kolonel Grabi ülevaatuseks venelastele; kui see tehtud, astub Ise ka rivvi. Kivistatud eesti ohvitseride juurde tuuakse umbes sada viiskümmend vene ohvitseri, kes asuvad eesti ohvitseride hulka.
Laagri komandant ja politruk seletavad ka omalt poolt, et õppused kestavad kolm päeva kuskil Irboska sektoris. Seejärel astuvad ohvitserid halva almusega raskete südarnetega neid ootavatesse autobustesse. Autojuhid, kes neid viisid, seletasid hiljem, et kõik eesti ohvitserid viidi Petseri endisesse kaitseliidumajja ning areteeriti. Venelased olid seks kaasa viidud, et eesti ohvitsere saata. 15. juunil 1941 kutsub laagri komandant kõik ülejäänud eesti ohvitserid enda juurde ning ütleb: „Tehke oma tööd rahulikult edasi, sest teil ei ole midagi karta! Kõik, kes eile õhtul areteeriti. olid kontrrevolutsionäärld!" Nagu hilisemad uurimused näitasid, oli Petserls kaks päeva sõjatribunal töötanud. Kuid kas need ohvitserid surma mõisteti või ära küüditati, selle kohta puuduvad igasugused andmed. Petseri kloostri vangimajas leiti hiljem kolonelide Grabl, Ahmani, Randi, Orgi, Hellati, ja majorite Raudsepa, Nurmbergi. Jänese, Polishtuski, kaptenite Puusepa, Saare, Lango, Tormi, Luigi, Normeti, Tamme, Grahvi, Koerni, Uudelti, Paalandi, ning leitnantide Kaljulaidi, Ennepere, Kaho, Lipingi, Rästi ja Kübara dokumente ning kirju. Petseri kaitseliidumajast, kus neid vangistati, leiti kindral Kauleri, kolonelide Lango, Remmeli, Randi ja major Dhöringi dokumente ja maharebitud auastme tunnuseid. Nagu punaste poolt mahajäetud dokumentidest näha, tahtsid Moskva võimumehed kõiki eesti ohvitsere Venemaale küüditada. Võimumeeste plaane segas ainult Suur-Saksamaa poolt alustatud rünnak Nõukogude Venele 23. juunil möödunud aastal.
23. juunil 1941. a. antakse kõikidele • eesti väeosadele käsk Venemaale minekuks.
Polgu poliitiline komissar Monohin loeb Moskva võimumeeste üleskutset eesti ohvitseridele ette, kus seisab, et iga väiksemat eksimist karistatakse surmanuhtlusega. Umkavitsi (Unkovitsa, Unkavitsa - 10 km Petserist Irboska poole teest paremat kätt) külas, piirist viieteistkümne kilomeetri kaugusel, mõrvab Monohin kommunistliku eesti ohvitseri Kasari pealekäimisel kapten Eduard Sterni. Monohini ettekanne, mida hiljem kätte saadi, motiveerib kapten Eduard Sterni mõrvamist järgmiselt: .Lasksin kapten Eduard Sterni sellepärast maha, et leitnant Kasari pidas teda Saksa salakuulajaks. Peale selle rikkus kapten Stern korduvalt distsipliini!" Mõrvamise juures olid eestlased Kroon ja Kasari ning venelane Burakov. H. M—--el
http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19420109.2.24#

J.Kendra enda mälestused Vabadussõjast II.osa

Öösel sain käsu (vis 26. juulil) kolonel Partsilt sõita Marienburgi suunas Põrata külani, kus saan meie osade ja vastase osade asetuse üle ning tegevuse kohta andmeid 2. polgu I pataljonist. Sõitsin läbi öö ja jõudsin kohale koidikul. Pataljoni ülema juures kuulsin, et nemadki ei tea täpsaid andmeid, sest luure pole veel tagasi. Viimaks luure tuli ja teatas, et vaenlane asub paar-kolm klm. eemal küla ees kaitsel ja on seal ennast tugevasti kindlustanud. Nüüd sõitsime välja koos jalameestega, et vaenlast viimaks tema seisukohtadelt välja lüüa. Eelmised 2. polgu osade katsed olid ebaõnnestunud. Edasi liikudes nägin künkalt, kuidas meie jalamehed liginesid vastase kaevikutele, kust keegi ei tulistanud. Osutus, et vaenlane oli auto sinnasõidu müra kuuldes jalga lasknud. Sõitsime Leimani suunas, kaasa võttes kapten Muraveiski käsutusest 20 m[eest] vist vasakul pool kiviteed tegutsevast Peipsi rannakaitsepataljonist, et eespool vallutatavatesse küladesse paigutada üksikuid poste soomusauto seljataguse tee julgestamiseks. Leimani küla oli samuti tühi ja külaelanikudelt-eestlastelt kuulsime, et vaevalt tund tagasi on kõik punased kesk hommikusööki taandunud. Kes nii ruttu ei jõudnud lahkuda, nagu seda nähtavasti sooviti, see saanud ratsameestelt nuudiga üle küüru. Sõitsime edasi kuni Misso sillani. Sild, mis nähtavasti petrooleumiga oli üle valatud, põles veel, kuigi kohati oli juba sisse langenud. Misso sild on kõrge teetammi tõttu paar sülda kõrge. Edasipääsu võimaluse loomiseks kavatsesime elanikkude abil teha mööda heinamaad üle madalakaldalise jõe, milles päälegi vähe vett, abisilla. Materjali lootsime saada ligiduses olevast lauavabrikust. Selgus aga, et vabrikus polnud materjali raasugi ja kui olekski olnud, siis poleks seda jätkunud soise heinamaa täitmiseks. Nii kadus pool päeva. Järsku avas vastane Misso kõrtsi rajooni, kus asus soomusauto, võrdlemisi täpsa patarei tule. Nähtavasti oli patareil, mis tulistas üle metsade Kivioru külast, meie asukohale võrdlemisi hea vaatlus. Ainult asjaolu, et auto oli kõrtsi varjus päästis ta hävimisest. Lõpuks pidime auto siiski tagasi tõmbama Pihkva poole üles mäeservale metsatukka. Kui patarei vaatlejad meid nähtavasti enam ei näinud, siis lõpetati tuli, mis oli väldanud ligemale 4 tundi. Punased olid meie Leimani rajoonis oleku ajal taandunud Pärtli külast üle Põnni, Preeksa Pulli järve taha. Neile järgnesid 2. polgu osad ja vasakult kiviteed vist rannakaitsepataljon. Et auto edasi ei saanud, siis pöördus ta Pihkva tagasi. Kus teised Pihkvasse sissetunginud soomusautod ("Toonela" ja "Kalewipoeg") tegutsesid, seda ei mäleta. Pihkvas sain käsu auto parvega üle jõe parvetada. Selleks tegime elanikkude kaasabil ja Pihkva linna inseneride juhatusel parve. Neljakandilise parve peale panime soomusauto ja baasi veoauto. Soomusauto raskust kandis parv hõlpsasti, kuid raske koormaga veoauto all vajus parv oma jalg maad vee alla. Küll siis Pihkva naised pildusid riste ja arvasid, et läheme kõige kupatusega põhja. Teisel kaldal pidime käsukohaselt kõik tänavad läbi sõitma, et elanikke meeleoluliselt mõjutada meie kasuks. Et vägesid Pihkvas oli vähe, siis oli paar tegevuseta päeva. Et Pihkva vallutamisele järgnenud päevadel meie väed asusid poolrõngana idapool Pihkvat, siis tuli "Wibuanega" teha toetusretki nii põhja, itta ja lõunasse. Et neid retki oli mitmeid, siis kõiki neid ei mäleta ja võin meelde tuletada ainult mõned tähtsamad, milliste kuupäevalist päritolu ka ei tea.

Üks esimestest väljasõitudest oli Krestõsse (suured haigemajad). Õhtul sõitsime välja Krestõsse ja sealt Tšerehhasse. Viimases külas oli soomusrongide dessant (kas "Kapten Irwelt" või rong nr. 3 - seda ei mäleta). Vastane oli ennast teisel pool jõge kindlustanud, kuid lahkus sealt lahinguta. Tšerehhas olime ööd. Teisel päeval sõitsime Krestõsse ja sealt edasi Petrogradi suunas. Paar kilomeetrit Petrogradi poole avas vaenlane paremalt poolt võsastikust ägeda tule. Avasime nende pihta tule liikumise pealt. Kolenasse liikusime koos soomusrongi dessandiga. Kui Kolenast pöördusime Fomkino peale, siis liitusime partisanidega. Enne Fomkino küla teekäänakut (kiviteelt) oli punastel vasakul tiival metsas vasakul pool kiviteed tugevad üksused, mis soomusauto tulega purustati. S. Fomkinos peatusime umbes 3 päeva. Partisanid võtsid seisukohad sisse, sest purustatud silla tõttu ei saanud soomusauto tegutseda ja viimase abita edasi minna polnud võimalik. Iga õhtul pimedas püüdsime silda parandada, kuid vaenlase silla peale suunatud tuli sundis iga kord sellest ettevõttest loobuma. Et siin tegevus takistatud oli, siis pöördusime
Krestõsse, mis oli meie väljasõitude stardiks.

Kord kõlistas mulle polkovnik Stojakin ja teatas, et punased on liini läbi murdnud ja hädaoht väga suur. Palus meid appi sõita. Enne Krestõt 1,5-2 klm. olid juba Põhjakorpuse osad maanteekraavis. Minu väljasõit tuli punastele ootamatult. Nende kaks roodu olid võtnud seisukohad Petrograd-Ostrovi kivitee idapoolsesse kraavi haigemajade ette. Soomusauto teekäänakule jõudes hüppasid nad välja ja langesid peaaegu kõik peale mõne üksiku, kes suutis jooksta haigemajade vahele. Öösel sai laveeritud Tšerehha ja Kolena vahet.

Kord, peale eelmist sündmust, sõitsime Fomkino külla, kus 1,5 päeva olime, ilma et silda oleksime saanud parandada. Ühel õhtul pimedas valmistasime ette pealetungimiseks koos partisanidega. Suure raginaga saime viimaks üle ja tungisime Kebi jõe sillani, mis ka oli purustatud. See tõke meie tegevust ei taksitanud, sest läksime partisanide abil lihtsalt jõest läbi. Lahing kestis öö läbi hommikuni, kuni saime Gorbuhhino küla oma kätte. Auto tuli teine päev Pihkva.

9. juunil tungisime "Wibuanega" Ostrovi ja "Pisuhännaga" Porhovi suunda. Et meil Porhovi suunas tegevust ei olnud, siis sõitsime "Pisuhännale" järgi. Gorbuhhino küla taga tuli meile vastu "Pisuhänd" ja tõi lahingliinilt seljatagusesse surmasaanud leitnant Lindemanni. Saatsin siit surunukeha hobusega Pihkva. Mõlemad soomusautod pöördusid tagasi ja sõitsid Zrjakovskaja Gora küla juure. Siin algas lahing vaenlasega, kes kindlustatud kaevikutest välja sai löödud. Sõitsime edasi Subova mõisa, sest Põhja-läänearmee 3. polk polkovnik Terentjevi juhatusel pidi meile
järgnema. Mõisas peatusime 5-6 tundi, kuid kedagi ei tulnud meile järgi. Et meie seljatagune ilmselt kaitseta oli jäetud, siis pöördusime tagasi. Mõisast 1,5-2 klm. tagasi sõites leidsime punased mäe vahel teed läbi kaevamas, mis sai meie poolt parandatud. Enne Lopatova teeristi mäe all kaevasid jällegi punased, kellede peale avasime tule, mis 17 punast maha niitis. Gorbuhhinosse jõudes selgus, et läänearmeelased pole mõtelnudki edasi liikuda ja Terentjev hädaldades seletas, et allüksustes polla ohvitsere, kes antud käsku oleks täitnud. Pihkvas vedeles neid igasuguste adjutantidena staapides külluses. Sõjaline "edu" peegeldus ainult müürilehtedes, mida Balahhovitš laskis üles kleepida ja mis pidid tõstma tema kui tulevase isevalitseja (kõigiti ilmnes, et ta seda mõtles) prestiiži Pihkva kodanikude silmis.

Pealetung Porhovi sihis koos kuperjanovlastega. Anti käsk Karamõševo jaama vallutamiseks. Tegevust algasime Gorbuhhinost. Lagendikul enne Lopatova küla saime viimati nimetatud külast tuld. Zrjakovskaja Gora ja Juhnova joonel oli vaenlane. Partisanid tulid tule all täiesti püsti peale, käigult tulistades. Lopatova küla vallutati. Kui pöördusime Karamõševo peale, siis võeti vangi rood punakaartlasi, kelledest pooled "vastuhakkamisel" maha lasti. Ellu jäetud punastelt võeti relvad ja sunniti "täiendusena" kaasa tulema. Läksime kuni Subova mõisani, kus Lopatova rajoonis koondunud partisanid jälle ahelikku paiskusid. Et tungida Karamõševo peale, auto sõitis ette. Punaste soomusrong tegutses Pihkva pool ja tõmbus aeglaselt tagasi. Kui auto jõudis üle raudtee, siis parajasti möödus soomusrong Karamõševo jaamast. Soomusrong avas esimesena tule, mille peale soomusauto kõikidest relvadest vastas. Järsku tõusis suitsusammas soomusrongi kohale ja oli ilmne, et üks karupüssi granaat oli süüdanud laskemoona vaguni. Et partisanid tungisid põhjast ja olid vist õige lähedal, siis tõmbus soomusrong üleni suitsu kattununa Porhovi poole ja kadus silmapiirilt. Õhtu tuli meid vahetama soomusauto "Kalewipoeg", sest "Wibuane" relvadest olid mitmed rikkes.

Peale remonti sõitsin 26. juulil üle Karamõševo Krjukova külla. Seal oli 6. polgu I pataljon kapten Jaaksoni juhatusel. Krjukova küla ees jõe kaldal olid 6. polgu postid. Punased asusid umbes 1,5 klm. kaugusel läänepool asuvas Slavkovitši külas ja selle joonel oleval mäeseljandikul. Kohe kavatsesime punaseid külastada. Slavkovitši küla peale pöördub läänest jõgi, mis küla kohal pöördub põhja järsu nurga all. Millegipärast on see järsk nurk ühendatud kanaliga. Kanalil olevast sillast kukkus soomusauto sisse. Et väljasõitmine sündis tagurpidi, siis auto relvikandev osa oli silmapiirilt üldse kadunud; ainult auto nina paistis veel välja.
Slavkovitši küla juures kraavi kukkumist kirjeldatakse ka R. Borgelini raamatus "Dannebrogi lipu all" (lk. 250-252).
Sealt nähtub, et "Wibuane" juht oli tol hetkel mitte J. Kendra vaid rootslane E. Lundborg (tema juhitav "Kalevipoeg" oli tol hetkel remondis) ning kõik mehed peale Lundborgi enda, tema tõlgi ja kuulipildur R. Treumundi panid esimese ehmatusega metsa punuma. Kendra mälestusi tuleb muidugui kõrvutada ka teiste allikatega. Nõnda osalenud "Wibuase" päästmises ühtlasi "Pisuhänd" ja "Wanapagan", mida Kendra ei maini.

Meie õnnetust nähes tulid punased Slavkovitši küla äärmistest majadest, mis umbes 100 sammu eemal olid, meile kallale. Et relvi kasutada ei saanud auto pealt, siis võtsime pealetungi vastu mahatõstetud Maksimi ja Madseniga ja lõime punased tagasi. Katsusime autot välja tõsta, kuid see meil ei õnnestunud. Pimeda tulekul tungis vastane suurte jõududega auto kallale. Et meie vastu panna ei jõudnud, siis roomasime minema kuulipildujaid kaasa võttes. Et kahur oli monteeritud soomusauto külge, siis seda meie kaasa tuua ei saanud ja langes punastele saagiks. Käisime kommunistidega vaheldumisi masina juures. Et auto lamas punastele lähedamal kui meile, siis nähtavasti lootsid nad teda ise päästa. Seda arvan selle pärast, et punastel oli Slavkovitšis võrdlemisi palju kahurväge, mille abil oleks võinud soomusauto pihuks ja puruks tampida. Kolmandal ööl õnnestus meil ehitada rakked auto alla ja kui auto oli juba teetasa tõstetud, siis panime mootori käima ja ise lükkasime tagant. Ainult mootoril vedada ei võinud selle pärast lasta, et siis oleks vast rebinud allaehitatud rakked maha. Heast meelest tõstsime mütsid auto tornist välja ja kisasime hurraa. Siis tulid kolm ahelikku punaseid rünnakule. Auto päästmise tööde ajal oli meil alati kuulipilduja kaasas ja nii ka nüüd sellest avasime pealetungijatele tule. Alles nüüd avati suurtükituli. Et alev oli patarei laskesuunal ees, siis sai ta lasta 1 klm. auto ette. Et ligemale lasta, selleks vähendas patarei kahurite tõstenurka ja sellest tingituna lasi alevi majad põlema, mis põlesid kuni õhtuni. Jõudsime õnnelikult Krjukovasse. Et auto radiaator kuulidega oli läbi lastud ja vett ei pidanud, siis sõitsime Pihkva remonti (2. augustil). Remonti tehti autodele Pihkvas Steini tehases. Stein ise elas perekonnaga Tartus ja ainult teenija oli jäetud korterite hooldajaks. Omaniku loal võisid autoülemad oma Pihkvas viibimisel mahajäetud korterit kasutada. Steini poolt olid määratud töölised, kes auto remonti läbi viisid. Meie poolt anti töölistele harilik sõduri toiudnorm, mis oli palju väärtuslikum kui raha tol ajal toiduainete puuduses siplevas linnas.

Pihkvas sain käsu Võdra küla alla sõita, sest teatati, et kalevalste 1 rood on sisse piiratud ja kolm punaste polku olla tunginud üle Velikaja kalevalste seljataga. Sõitsime Nejelova küla kaudu üle Boinitsa-Kislovo-Vorobjevo. Kui mets enne Võdrat lõppes, siis algas lagendik. Lagendikul sõites selgus olukord, sest kaks vaenlase kuulipildujat andsid paremalt poolt metsatukast meie peale tuld. Kui jõudsime Võdrast põhjapool oleva mäe tippu, siis selgines olukord veelgi. Kalevlased asusid Võdras. Vaenlased olid läbi Velikaja jõest tulnud umbes Babajeva rajoonis ja tungisid loode suunas kalevlastele selja taha. Kui kalevlased nägid neid selja tagant haaravaid ahelikke, siis pöördusid nad ümber ja jooksid Võdra külast tormi vaenlase ahelikkude peale. Sõitsime sekka. Tulistada saime ainult paremale, kuna vasakul võitlesid kalevlased punastega tääkidega. Punased said palju kannatada, kuigi kalevlaste kaotused polnud ka väiksed. Auto juurde toodi ise 14 haavatut, kes võitlusest väsinuina sinna samasse pikali viskasid. Nüüd tõmbusid kalevlased ööseks Velikaja põhjakaldale meäveerule, kaevusid. Autoga jäime valvele Võdra küla põhjaossa, et lõunaosas olevad punased ei saaks jõest üle tulla. Järgmisel päeval sõitsime Võdrast Gnilinosse, kust vastane meie tule all lahkus. Gnilinost meie edasi ei saanud, sest väikesel ojal olev sild oli lõhutud.

26. augustil tõime "Toonela" Fomkino küla juurest ja rikkiläinud veoauto Kolenast Pihkva, neid mõlemaid korraga "Wibuane" taha võttes. Peale seda saime ülesande valvata Pihkva-Moglino kiviteel, et võimaldada meie vägedele ohutut taandumist. Pihkva suurlinnas jõe äärde ja sillale seadsid Judenitši mehed kuulipildujad, mille otsad olid suunatud meie poole. Neil olnud kavatsus kinni pidada soomusrongi diviisi staapi ja meie taanduvaid osasid. Parts, ette nähes seda, pani "Wibuane" siia poole Velikaja jõge silla juure valvele ülesandega, et keegi ei saaks karistamatult kuulipildujast meie vägesid tulistada ja silda lõhkuda. Silla juures valvel olles sain käsu sõita Sergejevskaja uulitsale Balahhovitši staabi ette ja ära tuua Balahhovitši. Balahhovitš tuli ühes isikliku adjutandi Lipskiga välja, istus hobusele ja sõitis meiega koos tulema. Maja ümber olevad tunnimehed ei julgenud midagi teha. Jälle jäin silla juure valvele. Valvel olles 2 meest auto meeskonnast käisid teisel pool silda kuulipildujatega valvel olevate valgekaartlaste juures juttu ajamas ja tõid kogemata kaasa 2[-]3 Maksimi lukku, millised oli ajaviiteks välja koogitud valgekaartlaste kuulipildujatest ja millised meile marjaks ära kulusid tagavara lukkudena. Üks ristleja seisis ka silla juures. Kui kõik olid meie omadest Pihkvast lahkunud, siis sain Partsilt Moglino jaamast kirjaliku [käsu] tagasi tõmbumiseks ja nahksilla purustamiseks. Tõmbasime "Wibuanel" olevast saksa pommipildujast 6 pommi sillale, mis teda tublisti purustas. Seal olev laev võttis mõned silla osad sleppi ja viis minema Peipsi poole. Valgekaartlased ei võtnud midagi ette, ehkki autol oldi valmis nende tule mahasurumiseks. Sõitsime Moglinosse ja teel sinna tulistasime punaste eelosi, kes välja olid tunginud Pihkva-Moglino vahele kiviteele. Moglinost sõitsime Deševitsõ, kuhu jäime peatuma. Sääl joonel oligi meie kindlustatud positsioon. Sinna jäime peatuma kauemaks ajaks ja ainult enda lõbuks tegime väljasõite Moglino poole ja tulistasime teeäärseid külasid, kuhu punased harilikult koondusid. Kord sõitsin "Wibuanega" isegi Stanki külani. Olime kogu aeg soomusrongi diviisi käsutuses.

Teisel pealetungil Pihkvale sõitsime välja koos "Toonelaga". Ees sõitis viimane. Nejelovo kohal oleva mäeharjale jõudes võeti "Toonela" vanelase patarei ägeda tule alla ja oli sunnitud tagasi tõmbuma. Samal ajal mina tõmbusin Ostrovi suunda Nejelovo küla poole. Nejelovo küla ja Moglino jaama vahel oli Soomusrong nr. 2. Seal olevate soomusronglastega naljatasin ja lubasin sõita Pihkva preilidele külla. Järsku avas 2. patarei Ostrovi suunast Kislova ja Soinitsa rajoonis tule. Et mürsud kukkusid soomusrongile õige ligidale, siis hakkas viimane laveerima. Meie hüppasime ka masinasse ja tahtsime sõita vastase patareid vallutama. Kui olime jõudnud umbes1,5 klm. Bonitsa poole, siis soomusauto trepil seistes ja Kislovo, Boinitsa külade ees jooksvaid vaenlase jalamehi jaapani karabiinist tulistades sain mürsu killu pähe. Kukkusin maha ja seda, mis edasi juhtus, täpsalt ei mäleta. Mürsu killud olid otsa eest sisse tungides peatuma jäänud, kust nad Valgas taani haigemajas välja opereeriti.

25. novembril tulin haigemajast lahtise haavaga omal tahtel välja ja "Wahuri" ülemana sõitsin Irboskasse, kuhu jõudsime öösel. Seal olles oli minu käsutuses 13 küla elanikud. Seal olles oli paar väiksemat väljasõitu. Esimene kord siis, kui vaenlane läbi murdis Velje järve kohalt ja teine kord, kui ta läbi murdis Volkovo küla juures. Viimasel korral sai vaenlane laiali pekstud Volkova ja Belkova küla vahelisele soole. Irboskast tuilme ära 8. märtsil. 300 inimest, varustatuna tööriistadega s/r. sap. komandost, kaevasid teed. Sest saane kandev lumi ei kandnud s/autot.

J.Kendra enda mälestused Vabadussõjast

Julius Kendra (VR II/3), sündinud 1894 Võrumaal, kirjeldatavate sündmuste ajal sõjaväeametnik ning soomusauto "Wibuane" ülem. Mälestused pärit 1936. aastast. Allikas: ERA 2124-3-383

Soomusauto "Wibuanega" Vabadussõjas.

3. jal. polgust nõuti tehnilise väe ohvitsere. Teenisin tol ajal rivis. Olin ilmasõja ajal õhulaevastiku garaaži ülemaks ja omasin ainukesena tehnilise hariduse. Nii nõutigi mind Tallinna, kus ilmusin kindral Põdderile (sisekaitse ülem). Kindral Põdderilt kuulsin, et ehitatakse soomusautosid. Oma otsekoheste ametikohuste täitmise kõrval käisin iga päev ehitustöid jälgimas. Kui soomusautod "Toonela" ja "Kalewipoeg" (tol ajal küll nimedeta) valmisid, siis sõitsime nendega koos kapten Kartusega Valka. Soomusauto, mis hiljem "Wibuane" nime kandis, valmis 5-6 päeva hiljem ja toodi sama aja võrra hiljem Valka.

4. aprillil kandsime kapten Irvele ette kohalejõudmisest. Peale masinate mahalaadimist tegime proovisõidu Luke platsile (praegu Läti Valk) ja teisel pool Luke platsi metsas proovisime relvu. Masinate korrasolekust teatasime kapten Irvele. Irv sealsamas suusõnalt käskis asuda soomusüksuse formeerimisele, kusjuures mehi vastava seaduse alusel võisime nõuda igast väeosast.

Kolonne formeerimise ajal käisime iga päev Berse kõrtsi ja Sauleki ümbruses valvel. Hommiku kella kahe ümber sõitsime harilikult välja ja õhtu tulime tagasi. Lahinguid tol ajal ei olnud ja soomusauto väljasõit oli mõeldud rohkem moraalse toetusena jalaväele.

17. aprillil ilmus kolonnesse rootslane Lundborg ühes mitme omamaalasega ja soovis soomusauto peal teenima hakata. Kapten Irv lubas seda. Auto valikul meeldis rootslastele millegipärast "Kalewipoeg" (nähtavasti olid nemad teadlikud Kalevipoja loost). Sõitsin varem "Kalewipoja" ülemana ja ei tahtnud hästi loovutada oma autot rootslastele. Autojuht Viidiku nõuandel valisin lõpuks "Wibuane", kui parema mootoriga masina.

22. või 23. aprillil (kindlasti Kevadpüha viimasel pühal) sõitsime "Toonela" ja "Wibuanega" Võrru, mis oli enamlaste kätte langemise ohus. Mahalaadimisel juhtus äpardus: soomusauto kukkus mahalaadimisel lagunenud laadimisplatvormilt maha, kust ta elanike abiga üles tõsteti. Palju rahvast olid mahalaadimisel abiks, sest kõik kartsid enamlasi. Sealt kandi mehena trööstisin ja julgustasin mõndagi tuttavat.

Käsku ja ülesannet saamata sõitsime Kubja veski peale "Toonela" ja "Wibuanega". Veski kohale jõudes avati vasakult poolt järve-äärsetest suvemajadest kuulipildujatuli, mis kohe vaikis. Sõitsime tasa kiviteed mööda edasi ja tulistasime ainult vastase kuulipildujatule hääle suunas. Enne Laane talu (Käätsu kõrtsi) on sirge teeosa. Sellele välja jõudes avati vaenlase poolt 6" patarei tuli, millest esimene mürsk lõhkes auto taga. Jätsime masinad seisma selleks, et jälgida kust lasti. Jõudsime otsusele, et vastane lasi Rõuge mägede otsast, kust meie asukohale oli väga hea vaatlus. Lasksid 2 suurtükki. Et tuli tabavaks hakkas muutuma ja et meil tagurpidi sõitmine oleks hädaohtlikum olnud, siis litsusime edasi, mis masinad võtsid. Laane teeristilt pöördusime paremale ja Kusma küla kohal jõudsime mäe varju, kuhu ei ulatunud vastase vaatlus. Paar tundi tuli meil seal seista, sest vastane kogu aja tulistas vaatluseta Kusmast põhjapool olevasse metsa (kaart 1:42 000 - leht 76). Seismise ajal tõstsime kuulipilduja autolt mäeveerule ja avasime tule Kusma küla pihta, kus olime märganud vastase liikumist. Peale püssitulega vastuhakkamist jooksid külasolijad laiali. Meie kuulipilduja tuli andis vastase patarei vaatlusele meie asukohast märku ja kohe hakati ümbrusolevat metsa tulistama. Üks mürsk langes meie kohal mäeveerul olevasse majja õnneks häda sünnitamata elanikkudele. Ainult üks majas elanud vanamees võttis kaika ja hakkas äsja kohale ilmunud Tallinna kaitsepataljoni rühma mehi taga ajama, selle pärast, et meie sealolek oli patarei tule tema maja pihta toonud.

Sõitsime edasi. Lomka kõrtsi (kõrg. 49,6 edela poole - üle jõe) juures peatasime masinad kahe maja vahel. Edasisõidu teed ja ümbrust pikksilmaga jälgides nägin Hansu talu suunas kaskede vahel moondatud kuulipildujate pesi. Tõmbasime auto majade vahelt nii palju välja, et võisime tulistada ja avasime nimetatud kohta kahuritule. Vaenlane jooksis laiali. Otsustasime "Wibuanega" edasi sõita, kuna "Toonela" jäi maha. Sõitsin siis "Wibuanega" üle Kaku veski (mis Uue-Nursi mõisast 1,5 klm kirdes tee järsu käänaku rajoonis) U.-Nursi peale.

Lomkalt Nursi poole sõites on lagendik, mis nähtav Rõuge mägedele. Sellest lagendikust üle sõitmisel päästis ainult tolmupilv meid vastase tabava tule käest. U.-Nursi mõisas oli vaenlase eelosasid, kes vastupanuta jalga lasid. U.-Nursi vallamaja juures peatusime künka otsas, sest polnud kuulda kihku ega kahku. Järveotsa suunas vaadates nägin umbes paari roodu hiinlasi, kes järve rajoonis kaevikuid kaevasid. Et auto tuld ei avand, siis ei pööranud hiinlastest keegi peale ühe meile tähelepanu. See üks istus hiinlasele omasesse kükkasendisse ja avas tule. Kui kuulid hakkasid auto ligiduses mööda vihisema, siis avasime karupüssist tule, mis sundis hiinlasi patse sirgu jooksma. Et sidet polnud, siis otsustasime Võrru tagasi pöörduda. Teel liitusime "Toonelaga", kes vahepeal oli natuke tagasi sõitnud ja ühiselt jõudsime Võrru - lõunale. Võrus ei saanud meie kaua olla. Kohalikud elanikud tõid teateid, et punased on Vana-Kasaritsa sihis välja jõudnud Ruusaauguni. Käsku ootamata sõitsime mõlema autoga U.-Kasaritsa suunas. Valg- ja Pappjärve (poolel teel Võru jaamast U.-Kasaritsa mõisa) järvede vahele jõudes avati meie peale kahest kuulipildujast tuli, Puiga ja Ivani koolimaja vaheliselt kõrgustikult. Meie liikusime selle peale vaatamata U.-Kasaritsa mõisani. Et ilm pimenes, siis ei saanud meie edasi tegutseda, vaid sõitsime kell 24 Võrru. Tulede puudusel pidime autojuhile teed näitama sel teel, et mina kõndisin auto ees koos teise mehega ja hoidsime taskurätikud endi vahel.

24. aprillil (?) sõitsime hommikul kell 2.30 uuesti üle Kubja Käätsu kõrtsini. Jälle saime suurtükituld, nagu eelmisel päeval. Edasi sõitsime üle U.-Nursi - Sänna ja Nursi vahel oleva metsa põhjaserva ette. Seal tihnikus ja ahervarte vahel oli vaenlane ennast tugevasti kindlustanud ja nähtavasti oli neil seal eelpositsioon. Ootamatult sattus "Wibuane" 3 kuulipildujapesa peale ja avas tule. Kuulipildujate pesad said purustatud ja 27 vaenlase laipa jäi maha. "Toonela" seisis sel ajal vallamaja juures. Kui lahing oli vaikinud, siis ilmus leitnant Mitt Tallinna kaitsepataljoni meestega. Peatusime. Meile jõudis järgi autoga Irv ja Hinnom. Irv rääkis, et vaenlane püüab Antsla ümbruses raudteed lõhkuda ja küsis, kas autod julgevad sõita edasi. "Toonela" meeskond ütles sõidust ära sellepärast, et nende auto koonus ei olla korras. Minu autojuht ütles Irvele, et "Wibuane" on sõidukorras. Irv küsis minult, kas meie riskime sõita, mille peale jaatasin. Kapten Irv tegi seal meie "Wibuanest" ja selle meeskonnast pildi. Nii oli siis otsustatud, et "Toonela" jääb maha ja "Wibuane" sõidab edasi Sänna suunas. Enne Sänna mõisat lagendikul oli roodu ümber punaseid kadette ahelikus, kes hakkasid auto kallale tikkuma. Kahuri- ja kuulipildujatulega said nad eemale pekstud. Sõitsime Sänna mõisa sisse. Elanikud rääkisid, et mõisas olnud punaste ratsanikud, kes Tsooru peale kihutanud (seda nägime meiegi). Sänna veski juures oli 7 surnut. Sännast liikusime edasi Mõniste poole ja umbes 1,5 km oli mäekalda järskuse juures ja metsa vahel ette tehtud kivitõke. Kivitõket vastane tulega ei kaitsnud ja selle tõttu selle kõrvaldamine läks kiiresti. Sõitsime edasi V.-Roosa mõisa; et vastast ees ei olnud, siis pöördusime tagasi teelahkmele, mis viib Mõniste peale (Tigatare rajoonis). Sõitsime Mõniste peale. Ees kihutasid raudtee suunas paarkümmend ratsanikku. Kui auto läks orust läbi ja esimese käigu peal tegi suurt müra, siis selle peale jooksnud vaenlane külast välja (kohaliku elaniku teadetel). Kui Varstu jõudsime, pimenes juba. Küla taga oli vastane kaevanud 2 suurt kraavi, millised täitsime sealt samast leiduvate puuhalgudega. Kraavi täitmise tööd püüdis vastane tulega takistada, mis temal ei õnnestunud. Edasisõitmisel märkasime, et ahelikud valgusid teest eemale. Enne Ritsiku kirikut olid suured puud teele lastud. Puude kõrvaldamisele asunuid võeti tule alla. Et pimeduse tõttu midagi näha ei olnud, siis lasksime huupi. Tule eest autosse varjule tulnud läksid jällegi välja puid kõrvaldama. Jälle tulistas vastane ja siis selgus, et tema kuulipilduja asus kiriku tornis, kust lasi muidugi ka umbes ja selle tõttu pääsesid meie mehed terve nahaga. Lasime 3 pauku karupüssist torni ja siis vaikis vastase kuulipilduja. Oli näha ainult, kuidas kahuri mürsud tuldpildudes lõheksid torni luukide all. Pärast tee puhastamist liikusime Mõniste suunas. Enne Mõnistet nägin jälle kogusid, kes meie peale tuld ei avanud. Et meil sidet polnud, siis ei teadnud meie omade asetust ja ei julenud selle tõttu ka eelolijaid tulistada. Lehvitasin juurde kutsumiseks taskurätti. Et kogud selle peale eemaldusid, siis avasime kuulipildujatule. Jõudsime Mõniste mõisa. Et ilm oli täiesti pimedaks läinud, siis ei saanud meie edasi ega tagasi sõita, vaid jäime Mõniste mõisa ööseks. Osa mehi magas, osa pidas valvet. Hommiku valgenedes nägime päris idüllilist rahuaegset maaelu pilti. Elanikud talitasid harilikus korras omi igapäevaseid toiminguid. Organiseerimise kohvi keetmist. Järsku hakkasid 3" mürsud lendama lõunapoolt Hopa suunast. Meid see ei hirmutanud, sest auto seisis lossi põhjakülje varjus. Ootamatult hakkas põhja poolt tuld andma 6" soome patarei (nagu hiljem selgus) ja selle tuli ähvardas meile juba liiga teha. Soome patarei tule eest pääsemiseks polnud esiotsa muud abinõud, kui et lasin auto alaliselt mõisaesisel ringteel liikuda. Seal nägin, kuis üks tööline sai tallide ees kahurimürsuläbi silmapilkselt surma ja temast jäi järgi ainult üks jalg. Et asi kibedaks läks, siis sõitsime üle Saru mõisa edasi Alakülasse. Seal tulistati meid vasakult, üle jõe vallamaja ja koolimaja juurest, kus olid punased sees. Teest lõunapool olevad majad ja mets ei võimaldanud viimati nimetatud maju auto pealt tule alla võtta. Võtsime "Maximi" kaasa ja läksime kolmekesi jõe äärde põõsastesse. Sealt avasime tule, mis sundis vastast tagasi tõmbuma. Alakülas peatusime tükk aega ja alles siis sõitsime Hargla kiriku poole. Kui jõudsime üle kitsarööpalise raudtee Kalliküla rajooni, siis avati metsast kuulipildujatuli. Harglast läbi paar klm enne Taheva jaama läks auto pooltelg katki. Üldse kedagi meie ei näinud - omi ega vaenlase mehi. Tahtsin küladest inimesi ja hobuseid, et autot Tahevasse viia. Kuid see minul ei õnnestunud. Saime teada, et tahevas on Sarapuu Võru kaitsepataljon. Sarapuu organiseeris inimeste ja hobuste jõul auto äravedamist. Tahevas panime auto sussi peale ja sõitsime sealt Valka.

27. või 28. jõudsime Valka, kus auto pidi minema remonti. Kuid Valk oli hädaohus. Juba evakueeriti. Sealsamas platvormil panime uue kolonnest toodud pooltelje alla ja sõitsin koos "Kalewipojaga" (leitnant Lindemanni juhat.) Luke mõisa. "Kalewipoeg" sõitis Härgmäe ja mina "Wibuanega" Berse kõrtsi suunas. Berse kõrtsi juures saime soomusrongi diviisi staabist käsu uusi korraldusi ootama jääda. Berse rajoonis olid ainult väiksed laskmised ja meie ligiduses töötasid soomusrongi dessandid. Lõpuks tuligi korraldus tagasisõiduks. Luke mõisa kohal kohtasime jälle "Kalewipojaga". Peale 1,5 tunnilist ootamist otsustasime koos uuesti Berse rajooni sõita, kus öösi tungiti kõvasti edasi Egleni. Kui vaenlane oli löödud üle Koiva jõe, siis vaibus tegevus. Siin tegutsesid 3. polgu osad (8. rood - major Uder ja 5. rood - kapten Berg). Sel ööl peale hakanud tegevusettus kestis pikemat aega. Ainult üksikud vaenlase õrritamised võeti ette ja neist peaosa edendasid soomusautod, millised käisid alaliselt sinna valvele. Harilikult sõideti siis Eglest paar klm edasi, pöörduti üle Koiva jõe ja tungiti taludele, kus vastane sees oli, karupüssist tulistades kallale. (Vaata SD 160-37.)

Pihkva vallutamine. 21. mai paiku sõitsime "Wibuane" ja "Toonelaga" (Lindemanni juhat.) Petseri jaama. Sinna jõudsime hommikul päikesetõusul. Kohe sõitsime edasi Jandovina talusse, mis asub Irboska maanteel 5 klm Petserist. Pidime s/rongi divüli käsul seal peatuma ja ootama pealetungikorraldust. Ka Kuperjanovi partisanid olid toodud sinna ja asusid talu ümbruses olevates külades. Ootasime seal terve päeva. Pealetungi signaaliks oli määratud 3 kahuripauku "Kapten Irwe" "Rasputinilt". Paukude järgi pidime liikuma V.-Irboska suunas ja et meid Ritti ületulekust oli informeeritud, siis ei pidanud kohe vastutulijatele tuld avatama. Ööse kella 2 paiku kõmasidki 3 pauku ja algas liikumine, kus soomusautod liikusid ees ja partisanid mõlemal tiival. Olime liikunud edasi Jandovinast paari klm ümber, kui tuli vastu Ritt oma meestega. Neid oli õige vähe ja nad saadeti Petseri poole. Kui edasi liikudes jõudsime Uudse (Unkovitsa) järve orgu, siis avati järvetaguselt kõrgendikkudelt meie pihta kuulipildujate tuli. Seal oli punaste kindlustatud positsioon. Tungisime ägedalt peale, kuigi mäkke minek oli vaevaline. Meie ägeda tule all vaikis vaenlane ja tõmbus varju nii, et mõned autode meeskonnast said maha hüpata selleks, et lähedusest kättejuhtuvaid puuoksi ja muud risu autorataste alla pilduda. Nii jõudsime kuidagi mäele. Punased taandusid paaniliselt. Et juba tublisti valgenes, siis oli selgesti näha Kosselka küla nurmedel põgenevaid punaseid, kellede pihta anti kuulipildujatest ja suurtükkidest tuld. Edasi sõites kaotasime sideme vaenlasega ja ka partisanidega, sest viimased ei suutnud kiiruse poolest meiega sammu pidada. Umbes 4 klm siinpool Irboskat olevale mäekünkale jõudes, nägime vastase kahurit vastaskünkal teel. Meid nähes avas ta otsesihtimisega tule, mis polnud tabav. Üks "Wibuane" meeskonnast, olles kindel auto hävingus, jooksis nurmele ja sai seal haavata. Auto jäi peatuma ja andis mõne paugu karupüssist ja tulistas esiluugist "Madsenist" (Maksimidest lasta ei saanud), mille peale üks patarei hobune sai surma. Patarei tõmbus teelt vasakule orgu ja kadus meie silmist. Teel leidsime mahajäetud voori nelja koormatäie hobuseriistadega. Kõik tee kõrval põllul olevad telefoniliinid lõikasime läbi, et katkestada eesliinide ühendust V.-Irboska aleviga. V.-Irboska alevisse jõudsime hommiku kell 4. Seal kõik magasid ja ei teadnud nähtavasti midagi paha aimata. Seltsimaja vastas oleval majal nägime punast siidilippu. Peatusime. Üks punakaartlane tuli aluspesu väel majast välja ja meid märkamata läks nurga taha. Küll vaesekese ehmatus oli suur, esimesed sõnad ropud ja elupäästmise palve südantlõhestav. Ellujätta lubamine rahustas teda kohe. Saime teada, et majas asub brigaadi staap. Läksin ühes Otto Kirsiga, minul paljastatud relv ja Kirsil "Madsen", majja vaatama, mis seal näha-kuulda. Ees piklikus toas narimoodi laua ääres tukkus telefonist, kui telefon üürgas metsikult. Võtsin toru, et kuulata. Kuulsin, kuidas keegi ärritatult nõudis Pihkva - Prodolnaja Nr 5. Viimaks Pihkvast vastati. Ärritatud ühendusttahtja ütles end olevat komissar Sidorovi ja teatas, et valged tungivad kohutavate jõududega peale, kus ei puudu soomusautod ja tankid. Pihkvast lubati välja saata kolm polku. Reamees Kirs äratas telefonisti ja saatis ta välja, kus vahepeal leitnant Lindemanni poolt oli paarkümmend punast üles rivistatud. Ühest toast leidsime staabikomando 18 meest, kes rahulikult magasid põrandal. Äratasime nad üles ja saatsime välja. Seltsimajas oli punaste moonaladu ja sealt said meie mehed end varustada tublisti tükksuhkruga. Brigaadi staabist saadi vist 42 välitelefoni aparaati. Meie "Wibuanega" sõitsime edasi, kuna "Toonela" jäi vangivõetuid, kes olid üles rivistatud, valvama. "Wibuanega" sõitsime kuni kiviteeni. Kivitee nurgal olid Punase-Risti haigemajad. Peatasime masina ja läksime sisse. Haigla oli evakueerimata, personal kohal ja täielikus teadmatuses. Üks arst oli õige vastutulelik ja sõbralik nii, et jäi mulje, nagu oleks nad meid oodanud. Haigemaja jätsime rahule ja sõitsime edasi siinpool oja oleva künka otsa. Samal ajal olid partisanid jõudnud alevisse. Et soomusautod olid Irboskast ees, siis ei saanud punased eesliinist põgenedes midagi Irboskast läbi viia ja pidid ise ühes varustusega meie kätte vangi andma. Nii rääkisid partisanid, et on juba 450 vangi, 47 kuulipildujat ja muud varustust. Mäekünkal olles nägin korraga, et Irboska ja Dubniki vahel liikus Pihkva suunas suur punaste voor, mis nähtavasti oli enne meie Irboska jõudmist sealt välja liikunud. Seda nähes jätsime kuperjanovlased sinna paika ja asusin "Wibuanega" voori taga ajama, mille 60-70 hobuselises koosseisus kätte sain Dubniki küla kõrgel kaldal. Sõitsin voorist mööda küla lõppu ja tulistasime laialijooksnud voorimeeskonda. Paljud pöördusid meie hõigete peale tagasi ja andsid alla. Edasi ei liikunud meie enne, kui kuperjanovlased ühes "Toonelaga" jõudsid järgi. Otsustasime edasi sõita koos kuni Teševitsa külani. Nägime, kuis üks voor liikus kiviteelt Senno poole. Pidime seda tabama sõitma, kuid siiski arvasime lõpuks, et eks soomusrongid teda taba. Liikusime kuni Krasnaja Repka külani, kus oli vaenlane sees. Avasime külale tule, mille peale vastane külast taandus noore metsa suunas (raudtee poole). Kell oli umbes 11 paiku hommikul. Krasnaja Repka küla juures tuli mootorrattur teatega soomusrongi diviisi staabist, et peame peatuma, sest soomusrongid ei jõua edasi Košeljahha purustatud silla tõttu ja punased on alles Irboska jaamas. Krasnaja Repkasse jõudsid ka partisanid ja külasse jäime koos kuni hommikuni.

24. mail hommiku kella 10 paiku märkas soomusauto lael olev vaatleja musta suitsu, mis tasakesi Irboska poole hakkas liikuma. Et Irboska jaamas midagi põles, siis arvasime, et Irboska jaama poole liigub meie soomusrong ja võime selle tõttu liikuda edasi Pihkva poole. Eemalt nägime punaste soomusautot (meie praeguse "Tasuja" tüübiline - kahurita), kes hoidus meist paari klm kaugusel. Meie edasi liikudes hakkas tema kohe taanduma. Stanki kohal parandasime silda, mille raudtalad punased olid peitnud jõkke. Ühe kivitee putka juures kuulsime putkavahilt, et seal olnud 150 meest, kes hommikul taandunud. Kui mets vasakul lõppes ja algas sööt enne Moglino mõisat, siis nägime järsku punaste soomusrongi "Trotski nr 2" tasakesi liikumas meiega paralleelselt. Esiotsa ei teadnud mis teha, sest tulijat olime pidanud omaks. Mõlemad jõllitasime üksteist. Olime seal umbes 1/4 tundi täiesti vaikselt, sest põgenemise võimalust ei olnud ja ainult meie soomusrongi appitulek võis meid päästa. "Trotski nr 2" peal arvati nähtavasti, et auto on lihtsalt maha jäetud. Asja selgitama saadeti dessantosa, kes rongist väljudes paiskus ahelikku ja hakkas meie poole liikuma. Dessandi peale avasime kuulipildujatule, mille peale viimane rongi peale tagasi tõmbus. Nüüd pani "Trotski" oma kuulipildujad ja suurtükid hüürgama. Hakkasime rongile vastu. Lahing kestis umbes pool tundi ja sellepärast, et juba esimeste laskudega lasti vasakpoolne esimene ratas puruks. Õnneks meid enam mürske ei tabanud, ehkki maa ja kivitee auto eest ja tagant oli ülesküntud. Ligidalolev kivitee putka oli nagu pühitud. Partisanid olid "Toonelaga" ka liginenud, kuid ei saanud tule tõttu midagi ette võtta. Seal tuli partisani vahva ratsanik kivitee kraavi mööda ja kihutas auto varju teateid pärima. Palusin tuua krusa ratta (krusa ja "Wibuane" olid ühte tüüpi maisnad). Punaste tule all toodi ratas ja autojuht Viidik kellegi teise mehe abil (nime ei mäleta) tõstsid tungrauaga auto üles ja panid terve ratta alla. Praegu seda mõteldes ei tahaks kõike uskuda, kuid tõeliselt oli asi nii. Kui kuperjanovi partisanid tõmbasid oma patarei ette ja hakkasid punaste soomusrongi tulistama ning samal ajal hakkas mõjuma ka meie soomusrongi tuli, siis tõmbus "Trotski nr 2" tagasi Polkovoi jaama poole. Sõitsime edasi Nejelovo küla kohani koos "Toonelaga". Partisanid järgnesid meile. Soomusrongid olid samal ajal Moglinos. Siin otsustati õhtupoolikul Pihkva poole edasi tungida. Kui Nejelovo küla kohalt tuuleveski juurest edasi sõitsime ja tee süvendist mäekünkale jõudsime, avati meie peale äge patarei tuli. Tõmbusime tagasi mäe varju. Iga kord kui mäetipust üle püüdsime sõita, takistati seda äge suurtükitulega. Künkaotsast saime nii palju kindlaks teha, et vastase patarei asus Polkovoi jaama ja kivitee vahelisel maa-alal. Järsku ilmus Lundborg "Kalewipojaga" teadmata kust meie juurde. Ühiselt võtsime hoo sisse ja sõitsime kohe 3 masinaga kel 19 Pihkva sisse. Riia tänaval majades igalpool lehvitati taskurätte, pilluti lilli ja karjuti hurraa. Linnas hakkasid autod suurematel distantsidel liikuma. "Wibuane" jõudis Prodolnaja tänava nurgani, kus autolt mahatulnud meeskonnale tulid elanikud kartuseta vastu. Korraga avati paremalt, Polkovoi raudteejaama poolt, püssituli. Nähtavasti olid Pihkva haigemajades mõned punaste osad. Hüppasime autosse ja avasime tule haigemajade pihta, mis sundis punaseid vaikima. Üldiselt oli täieline vaikus, mida segasid üksikud paugud, mis tulid ülejõe linnast. Kavatsesime parajasti edasi sõita, kui käis suur suitsusammas silla kohale ja sild lendas õhku. Peale silla õhkulaskmist laveeris teisel pool jõge soomusauto, mille pihta avasime tule karupüssist ja nähtavasti edukalt, sest oli näha, kuidas auto elanikkude abil majade varju tõugati. Peale silla õhkulaskmist pöördus "Wibuane" nahavabriku poole, üks soomusauto jäi Prodolnaja nurgale ja üks liikus haigemajade suunas. Teiselt poolt jõge meid tulistati. Kui jäin seisma, siis kloostri pargist üks 3" kahur hakkas meid tulistama. Tõmbusime majade varju. Eemalt nahavabrikute poolt tuli eraisik, kes meile kätte juhatas kloostri pargis asuva patarei täpse asukoha. Tõmbasime auto välja ja lasime kümmekond pauku. Patarei selle peale vaikis. Samal ajal ilmusid partisanid, kelledest leitnant Kriska tuli meie juure. Nemad paigutasid kuulipildujad jõeservale ja avasid vastaskaldal asuvate kuulipildurite ja püssimeeste peale tule. Selle peale vastaskaldal vaikis ka püssi- ja kuulipildujatuli. Õhtupimeduses läksid mõned partisanid eraviisiliselt üle jõe teisele poole linna. Soomusautodega meie loomulikult üle jõe ei saanud ja jäime öökorterisse Prodolnaja tänavale nr 5. Siin oli asunud punaste diviisi staap. Siit majast peetigi telefonikõne, mida mina juhtusin pealt kuulama Irboskas. Pererahvaks oli vene mõisniku perekond, kes ise oli kommunistide poolt maha lastud. Viimase asjaolu tõttu olid perekonna muljed kommunistidest väga halvad ja selle tõttu suhtumine meisse väga sõbralik. Järgmise päeva hommikul sõitsin Moglino jaama, kust viisin Pihkva kolonel Partsi, kapten Riigovi ja major Tilgeri. Kogu järgmise päeva olime tegevuseta Pihkvas.

Julius Kendra

Täna vabadusvõitluse päeval pühitsesime Loosi valla mehele Vabadusristi kavalerile Julius Kendrale tema haual mälestuskivi. Üritust toetas Vastseliina vald ja Võrumaa malev.

kolmapäev, 21. september 2016

Kandidaadist

Kui Kaljurand väidab, et ta on rahva ühendaja ja kõigi kuulaja ja kõigiga arvestaja, siis kuidas ta saab väita, et konservatiividega tal mingit ühisosa pole. Hetkel on Eestis suurim lõhe ja erimeelsus just liberaalide ja konservatiivide vahel (ja seda mitte ainult poliitilistes mängudes vaid kogu rahva seisukohtadea). Kuidas saab olla ühendaja, välistades konkreetselt vastaspoolega mingigi ühisosa? Kus on loogika?

Petseri kloostris












teisipäev, 20. september 2016

Sotnik põgenes kodumaalt


Blondiin ja politsei

Blondiin ületab kiirust. Politsei peatab ta kinni ning küsib juhiluba. Bloniin läheb paanikasse, sest ta ei tea mis see on. Politseinik rahustab teda ning ütleb: See on kandiline asjake, millel on teie pilt peal.
Blondiin leiab kotist peegli ning vaatab, et see on kandiline, ning et sellel on tema pilt peal. Ta ulatab peegli politseinikule, kes vaatab seda ning ütleb: Miks te kohe ei öelnud, et te politseinik olete.

Raadio teel juhtav lennuk puruneb õhus


pühapäev, 18. september 2016

Pilt


Valimisvõltsimine Doni äärses Rostovis


Pärast teenistust

Diplomaadid

EAÕK preestrid

Liina ja Sirje

Petseri Peetri kirikus

Praostiga kiriku ees

Altar

Kirikuvanem

Petseri kloostri lähedal




Petseri kloostrisII

Osa meie grupist



Petseri klooster


Valitseja

Üks meie juhtudest

Õunaaias

Vana tamm kloostri taga

Pirniistandus

Laulatus

Reedel oli kena rahvarohke laulatus



Petseris

Eile Petseris: Peetri koguduse 95. aastapäev, kiriku 90. aastapäev, luterliku sõnakuulutuse alguse 119. aastapäev ja leeripüha.
Eesti konsul, piiskopid, konfirmandid ja vaimulikud

Järeldus tee ise

1. Kui jalgsi käimine oleks tervislik … oleks postiljon surematu!
2. Vaalad ujuvad päevast päeva, söövad ainult kala, joovad ainult vett … ja on paksud!
3. Jänes jookseb, hüppab, on taimetoitlane … ja elab ainult 8-10 aastat!
4. Kilpkonn ei jookse, ei hüppa, ei kiirusta kuhugi … ja elab 450 aastat!

kolmapäev, 14. september 2016

See on siiski islam

seda, ei saa peita või jahuda, et ISIS ei olevatki islam (video on lingil) http://mvlehti.net/2016/09/13/video-isis-juhli-muslimien-eid-viikonloppua-teurastamalla-vankeja-kuin-lampaita-k-18/

President Arnold Rüütel: elanike vastuseis kooseluseadusele on selge signaal seadusandjatele

President Arnold Rüütel leiab, et kooselu­seaduse teema lõhestab Eesti ühiskonda, ja seda ajal, kui rahvast tuleks hoopis ühendada. Presidendi sõnul peaks elanike enamuse vastu­seis andma riigi­kogule selge signaali.
Küsimusele, kas on õige homodele õnne keelata, vastas president Rüütel välja­andele Laupäeva­leht järgmist:
„Ma ei arva, et eestlased ei ole olnud piisavalt tolerantsed nn kapist välja tulnud isikute ja paaride vastu. On inimeste endi otsustada, millisele alusele nad oma õnne rajavad. Küll aga paneb tõsiselt järele mõtlema olukord, kus tulevasel ilma­kodanikul on näiteks kaks isa või kaks ema. Siin ei saa me rääkida traditsioonilisest pere­mudelist, mis läbi aasta­sadade on ennast õigustanud. Ka Eestimaal.“
„Ei saa nõustuda ütlemisega, et see seadus ei võta kelleltki midagi ära. Kui 58% Eesti elanikest ei poolda seaduse vastu­võtmist, siis peaks see olema meie seadus­andjatele väga selge signaal. Kui abielu kõrval seadustatakse paralleelne kooselu­vorm, siis see devalveerib kindlasti traditsioonilise abielu staatust.“
„Kindel on, et selle teemaga oleme suutnud Eesti ühiskonda lõhestada ja seda ajal, kui kõrgenenud sise- ja välis­ohu tingimustes oleks vaja, vastupidi, kogu ühiskonda ühendada.“

teisipäev, 13. september 2016

Eile Malmös


Mustlased Lõunakeskuses

Eile olin Tartus ja tulin Lõunakeskuses ühest poest, et ostud autosse panna. Enne autot peatus üks auto ja mees rääkis, et on gruusiast, oli olnud mingil näitusel ja näitusekaupa ei ole kuhugi panna. Lennukisse ei võeta, et tema kingib selle 4€ eest mulle. Kohe hakkas näitama, köögi nõud 17 eset, kvaliteetne kaup, etiketi järgi Saksast. Ma ütlesin, et ei vaja, tema aga, et kingib, muidu peab lihtsalt ära viskama. Tegin auto pagaasniku luugi lahti, et oma ostu sinna panna. Tema tõstis siis kasti minu autosse, et kingib ja tõstis oma autost nugade-kahvlite kohvri ja teise komplekti ka nugade kahvlitega minu autosse...jutt edasi, kui saaksin 450€ kõige selle eest anda. Mina vastu, et ma ei vaja. Tema ikka, et kingib, muidu peab ära viskama. Mina siis küsisin, kust kohast ta Gruusiast on. Ütles linna nime. Mina küsisin, kus see asub. Küsisin kui kaugel Tbilisist. Tema, et sealsamas elabki. Tere tulemast tema poole. Mina ütlesin, et andku oma aadress ja nimi. Panin kirja ja siis küsisin telefoni numbri. Temal ei olevatki, kuna kogu aeg sõidab ringi ja isa elab seal, aga temal ei ole telefoni. Lõpuks jõudis jutt selleni, et kingib kauba aga kui saan siis andku ma 200€. Ja siis tuli pööre, ma küsisin, et näita oma passi. See olevat hotell Tartus. Ma küsisin, et näidaku autojuhi luba, see olevat ka hotellis. Auto olevat aga renditud. Ma võtsin siis filmikaamera välaja ja kohe oli asjal lõpp. Küsis ainult, kas ma siis tõesti ei taha neid asju.

Aarne Rannamäe viimane intervjuu

Huvitav intervjuu, tasub kuulata. Saab mõnigi asi selgemaks praeguses elus. Aarne räägib asju, millest ta saadetes ei rääkinud, näiteks Euroopa tulevikust.
http://menu.err.ee/v/uudised/inimesed/be046b66-bd5e-41f9-8ef5-07c8e2b1ad20/aarne-rannamae-viimases-teleintervjuus-ma-elasin-aarmusest-aarmusesse

laupäev, 10. september 2016

+

Küsimus: Mida näeb surnuaial optimist ja mida pessimist?
Vastus: Pessimist näeb riste ja optimist ainult plusse.

Parim sõber

Koer on ikka tõesti parim sõber.
Eile õhtul panin kogemata koera ja naise garaaži luku taha. Arvake ära, kumb neist hommikul rõõmsam oli?

Kas sa...

- Kas sa liha sööd?
- Ei.
- Aga kala?
- Samuti mitte.
- Taimetoitlane oled või?
- Ei, pensionär.

Pilt


Missugune peaks olema president?


Jurist Maido Pajo (Eesti Juristide Liidu president 1999–2002, Riigikogu liige 1996–1999) on sellele küsimusele vastanud haruldase selgusega:
"Vabariigi presidendi ametikohta väärib üksnes selline isik, kes on suuteline hoidma järjekindalt oma silma ees põhiseaduse eesmärki – tagada eesti rahva keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kes laseb Riigikogul seadustega rahva õiglustundest ja omavalitsustest teerulliga üle sõita.
On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kellel puudub selgroog, kaitsmaks eesti rahvuslikke huve Euroopat laastavas immigratsioonikriisis, mis üha süveneb, aga mille kaugeleulatuvaid tagajärgi senised riigijuhid ei ole mõistnud, sealjuures eirates oma rahva õigust turvalisele elukeskkonnale.
On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kes ei suuda tagada põhiseaduse kohaste – eesti rahva kestmise alusväärtuste – kaitset, sealhulgas traditsiooniliste pereväärtuste kaitset.
On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kes rikub põhiseadust Tartu rahulepinguga määratud Eesti-Vene piiri eiramisega, kes on nõustunud stalinlike piiridega, loovutades Venemaale Eesti rahvuslikud rikkused ning kes on ületanud oma võimuvolitusi, teatades okupatsioonikahjude hüvitamise nõudest loobumisest.
On ilmne, et sellistele kriteeriumitele ei vasta kandidaat, kes on olnud Moskva Kremli kõige kõrgemas parteilises nomenklatuuris ning kes teenib eelkõige suurärimeeste ja eliidi huve, kelle minevik on seotud hämarate tehingutega, mille tõelised asjaolud on siiamaani rahva eest varjatud."

reede, 9. september 2016

Kes tegelikult Eestit valitseb?

Kui tahame mõelda Eesti Vabariigist kui eneseväärikusega iseseisvast riigist, siis tuleb teiste riikide sekkumist Eesti siseasjadesse pidada vastuvõetamatuks sõltumata sellest, kas sekkujaks on Venemaa või USA, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Möödunud nädalal jõudis ka Eesti avalikkuse ette WikiLeaksi poolt avaldatud dokument, mis pakkus harvaesineva sissevaate sellesse, kuidas mõjutab USA saatkond Eesti ühiskonna kultuurilisi ja poliitilisi protsesse.
Nimelt leidis dokumentaalset kinnitust, et juba kümme aastat tagasi töötas USA saatkond kohaliku poliitilise eliidiga tihedaid suhteid punudes selle nimel, et Eesti valitsus näitaks üles suuremat initsiatiivi uute mitteeurooplastest immigrantide vastuvõtmisel, et ametivõimud viiks koolide õppeprogrammidesse ameerikaliku sallivusagenda edendamise ja multikultuurses ühiskonnas elamise hüvede toonitamise, et ajakirjanikke suunataks rohkem käsitlema selle sama agendaga määratletud diskrimineerimisega seonduvaid küsimusi, et ühiskondlik arutelu keskenduks rohkem sallivuse ja mitmekesisuse temaatikale jne.
Paljuski just sellised teemad on saanud lähiminevikus ebaproportsionaalselt suurt avalikku tähelepanu. Pidades silmas viimastel aastatel avalikkuse ette imbunud mõjutamistegevusele viitavaid fakte, võib aimata üha jultunuma mõjutustegevuse mastaapi ja tõhusust. Nüüd lehvitatakse juba lippudega ninghõigatakse välja toetusavaldusi seadustele, mis on surutud läbi rahva enamuse tahtmise vastaselt.
USA saatkonna tegevust, nagu see WikiLeaksi paljastusest kajastub, võib nimetada julgelt sekkumiseks Eesti Vabariigi siseasjadesse.
USA saatkonna tegevust, nagu see WikiLeaksi paljastusest kajastub, võib nimetada julgelt sekkumiseks Eesti Vabariigi siseasjadesse. See, millistele väärtustele meie koolides keskendutakse või milliseid küsimusi meie ühiskondlikus arutelus rõhutatult käsitletakse, peaks olema eestlaste endi, mitte välisriikide saatkondade asi.
Eesti poliitiline eliit ja meedia käitusid WikiLeaksi info avalikkuse ette jõudmisel muidugi ootuspäraselt, pöörates teemale minimaalselt tähelepanu, et mitte öelda vaikides selle maha. Niisuguse reaktsiooni silmakirjalikkuse ilmestamiseks võib hetkeks mõelda, milline kisa vallandunuks (täiesti põhjendatult) juhtiva poliitilis-ajakirjandusliku establishment’i esituses siis, kui tulnuks päevavalgele, et seesugune mõjutustegevus ei lähtu mitte Kentmanni, vaid hoopis Pikalt tänavalt.
Olgugi et USA mõjutustegevuses, millest WikiLeaksi dokumendid lubavad paista vaid jäämäe tibatillukesel tipul, ei ole iseenesest midagi ootamatut – just sellisel kulissidetagusel moel on Ameerika Ühendriigid oma saatkondade kaudu suunanud paljude riikide sisemisi protsesse juba aastakümneid –, peaks see siiski tõstatama mitmeid tõsiseid küsimusi. Seda eeldusel, et mõtleme Eestist kui iseseisvast ja rahvusliku väärikusega riigist, kus ei tantsita mitte kellegi teise pilli järgi, vaid ühiskondlike suundumuste üle otsustab Eesti rahvas ise.

Tunnustamaks kooseluseaduse eelnõu algatamist riigikogus, heisati 17. mail 2013 USA Tallinna saatkonna fassaadile homoliikumise sümbolina tuntud vikerkaarelipp. USA poliitiline juhtkond on korduvalt toonitanud, et peab nn homoõiguste edendamist kõikjal maailmas üheks oma välispoliitilisteks prioriteediks ning et nn homoõigused olevat olulisemad kui austus teiste riikide kultuuriliste traditsioonide vastu. Foto: SAPTK
Küsimusi, mis vääriks uuriva ajakirjanduse ja ka õiguskaitseorganite (kaitsepolitsei jt) teravdatud tähelepanu, ent millele pea kunagi teadaolevalt tähelepanu ei pöörata, on õige palju, aga siinkohal piisab, kui nimetada neist vaid mõned. Millised on USA ja teiste lääneriikide, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste valitsustevaheliste ja valitsusväliste organisatsioonide ning lääne suurkorporatsioonide varjatud mõjutustegevuse vormid ja mastaabid Eestis? Kas Eestis leidub poliitikuid ja ametnikke, kelle suhted eelnevalt nimetatud välismaiste huvikeskustega on problemaatiliselt lähedased? Kas Eesti poliitilises ja ametkondlikus eliidis leidub inimesi, kes saavad mõne lääneriigi huvide esindamise eest materiaalseid hüvesid? Millised kodanikuühenduse eksitava sildi all tegutsevad organisatsioonid viivad välisrahastusele tuginedes ellu lääne huvigruppidest lähtuvat ideoloogilis-poliitilist tellimust? Kes on need inimesed, keda analoogilise tegevuse korral idasuunal peab kaitsepolitsei mõjuagentideks? Jne.
Viimaks on kõige masendavam see, kui niisuguste küsimuste püstitamist – nende uurimisest ja avalikust käsitlemisest rääkimata – ei peetagi meie poliitilise juhtkonna, õiguskaitseorganite ja meedia poolt oluliseks ega vajalikuks. Otsekui poliitilise, ametkondliku või muu võimupositsiooni kasutamine mitte oma rahva ja riigi, vaid välismaiste huvikeskuste hüvanguks oleks probleem üksnes idasuunal.
Tõdemus, et demokraatia fassaadi taga laiutavad avalikult teadvustamata kildkondlikud huvid ja protsessid, on muutumas üldlevinuks.
Paraku võib karta, et just selliste kontuuridega on suure osa meie riigis võimupositsioonidel olevate inimeste maailmatunnetus. Sisuliselt tähistab see aga iseseisvale riigile omase mõtlemise ja identiteedi hülgamist, sest Eestist ei taheta, julgeta või suudeta mõelda millegi muu kui globaalse võimusüsteemi osisena. Pseudosuveräänse osisena, kus ohje hoiavad mitte vabad kodanikud, vaid kiltrid ja kupjad, kandes küll kõlavaid ametinimetusi (president, peaminister, parlamendiliige), kuid olles tegelikult vaid välismaiste peremeeste kohalikud asehaldurid, kelle väärtust hinnatakse üksnes kuulekuse ja tõhususe järgi. Paljuski just sellise, tõeliselt vabade ja väärikate kodanike ideaali vastandiks oleva mentaliteedi levikus meie rahva ja riigi traagika seisnebki.
Usku sellesse, et Eesti riigi valitsemine toimub üksnes või isegi peamises osas läbipaistvalt põhiseaduses ettenähtud institutsioonide kaudu (Riigikogus, valitsuses jne) ja eesti rahva hüvanguks, kannavad endas üha vähemad inimesed. Tõdemus, et demokraatia fassaadi taga laiutavad avalikult teadvustamata kildkondlikud huvid ja protsessid, on muutumas üldlevinuks.