laupäev, 29. november 2014

Popasnaja

Pärast tänast terroristide Gradidega rünnakut

Herrnhuter Sterne

Sai täna kokku pandud ja talvekirikusse üles riputatud.



Kodu pühitsemine

Eile käisin ühe noore pere renoveeritud maja ja lippu pühitsemas. Praegu on sellel majal teine funktsioon, aga sain aru, et tulevikus peaks see olema nende kodu.


Mazuria kanal

Mazuria kanali ehitust alustati 1911, jäi esimese maailmasõja ajal katki. Uuesti jätkati 1934. aastal ja jäi pooleli teise maailmasõja ajal. Edasi ei ole seda enam ehitatud. Kanali kaudu pidi saama Balti merelt Gisicko piirkonna järvedele. Täielikult sai valmis üks lüüs Poolas, Guja Piask. Pooleli jäi neid praeguses Poolas neli Lesnievo Gorne 80%, Lesnievo Dolne 30%, Bajory Male 90% ja Bajory Wielkie 20%. Umbes 90% kanalist oli valmis tehtud. Poolas on kanal 22 km pikk. Kaliningradi oblastis on kanal pikem, 29,7 km. Kogupikkus on 51,7 km. Kõrguste vahe 111 m, kanali laius on 25m. Kokku on kümme lüüsi. Kaliningradi oblastis on Ozierki, Kostromino, Allenburg, Allenburg Mündungsshleuse ja Marinowka lüüsid täiesti valmis. Poliitilistel põhjustel ei ole see kanal valmis saanud.
Olen mõelnud, et kas sõna masuurik on tulnud Mazuria järgi. EW ajal oli meil poola sulaseid siinmail ja tõenäoliselt ka Mazuriast.





kolmapäev, 26. november 2014

Peapiiskopi valimine

Täna oli siis EELK peapiiskopi valimine. Valida sai nelja mehe vahel. I. voor:
Tiit Salumäe 9
Ove Sander 13
Marko Tiitus 12
Urmas Viilma 23
II.voor:
Ja EELK peapiiskopiks valiti Urmas Viilma 32 häälega (Ove Sander sai 26 häält). Õnnistust peapiiskop Urmas Viilmale tööks. Pilt KS


esmaspäev, 24. november 2014

Evaldimaa

Täna on Vana Testamendi professor Evald Saagi 102. sünniaastapäev. Väike meenutus temast. http://vimeo.com/105569782

pühapäev, 23. november 2014

Valimisreklaam


20.07.1944


Hitleri Hundikoobas (Wolfsschanze)

Põhja-Poolas Mazuuria järvede piirkonnas asuvad Hitleri punkri varemed. Toona oli see piirkonda Ida-Preisimaa. Nime Hundikoobas (Wolfsschanze) oleme kindlasti kuulnud.
Sõitsime Gyzycko linnast läbi järvede vahel. Edasi tuli sõita Ketrzyni (Rastenburg) linna poole ja sealt Gierlozi. Selle tee ääres oli juba mitmemeetrine Wolfsschanze reklaam koos suunava viidaga näha. Viimased kilomeetrid on tee päris kitsas.
Viimane suur viit on vahetult enne parklat. Maksime pileti eest 55 zlotti. 10 auto ja 15 inimese eest. Kohe parklas tuli meie juurde pensionäri eas meesterahvas ja tegi juttu, kas giidi ei tahaks. Põhjendas ilusti, et igal pool on betoon ja varemed ja oleks hea selgitavat infot teada. Tema küsis 60 zlotti ehk siis 15.- EUR. Leidsime, et selle raha eest võib giidi võtta. Tagantjärgi võib öelda, et õige otsus. Giid oskas suhteliselt hästi vene keelt. Rääkis ajalugu, näitas oma kausta vahelt pilte, millest mõned olid küll viletsad koopiad.
Kogu kompleks ehitati just Venemaaga sõjapidamise juhtimiseks. Koht valiti hoolikalt asustusest ja suurtest teedest eemale metsa. Ehitati saladuskatte all ja et kohalikke eemale hoida, räägiti keemiatehase ehitamisest ja võimalikust lekkest. See toimis. Kogu ala oli jagatud kolmeks tsooniks. Kõige keskel oli I. tsoon, kus elas Hitler, tema lähimad kaaskondlased, kasiinod, saunad, stenografistide maja, post. Hitler saabus siia 24.06.1941 ja oli viimast korda siin 22.11.1944. Kokku oli ta siin üle 800 päeva. Tsoonis II elas umbes 2000 inimest. Valvesõdurid ja teenindav personal. Välimine, ehk kolmas tsoon, oli miiniväli. Seda välja puhastati pärast sõda üksteist aastat, sest miinid oli puukastides, klaaspurkides, betoonis ja otsimine käis sageli ainult traatvardaga torkimise teel. Metalliotsijaga ei saanud sageli miinist aimu.
Kõik punkrid koosnesid kahekordsest- välimisest punkrist ja sisemisest punkrist. Mõlema seinad olid 8 meetrit raudbetooni ja lagi veelgi paksem. Hitleri punkrit ehitati tööd katkestamata poolteist kuud ühtejutti. Selleks palgatud töölistele maksti tollases rahas väga heldelt. Poole aasta palga eest oleks saanud osta uue VW "põrnika". Punkrite vahel olevad teed olid kaetud maskeerimisvõrguga, mis riputati trossidega puude vahele. Sügisel sadasid sinna lehed ja talvel lumi. Õhust polnud näha muud, kui kilomeetrite kaupa soist metsa. Mõne puu küljes on isegi näha tollased trossijupid. Punkrite lamedad katused istutati täis puid ja põõsaid. Hoonete vahel jooksid kaablitunnelid, mille õhutamiseks kasutatud korsten on pooleldi veel alles. Hästi olid säilinud punkri katusele ronimiseks mõeldud jämedast rauast redelid. Vaatamata ajale ei olnud erilist roostetust.
Siin tehti ka 20.07.1944 Hitlerile atendaat, milles ta sai veidi viga. Kaks päeva hiljem tehtud fotol jätab ta hüvasti külas käinud Mussoliniga ja käepigistuseks kasutab vasakut kätt.
Kui Punaarmee 1944 lähenes, otsustas Hitler kogu kompleksi õhku lasta, et see ei sattuks venelase kätte. Hitleri punkrisse pandi 10 tonni lõhkeainet. Kuna lõhkeainet polnud piisavalt, siis paljud punkrid on pooleldi õhitud ja vist Bormanni omal lendas ainult üks sein minema ning punker vajus natuke lääbakile. Terveks jäänud küljel on ilusti säilinud fragmendid mitmekambrilisest metallustega turvatud läbipääsusüsteemist koos seinte sees olevate rääkimistorudega. Seal sai ka katusele ronida. Katusel on seniitkahuri alus ja prozektori kinnitused täiesti olemas. Kasiino hoonel näiteks põles ära ainult sisutus, seinad ja lagi jäid püsti. Samuti jäid terveks veel paar vähemtähtsat ehitist, mida pärast sõda kasutati ladudena.
Meie ringkäik piirdus I tsooniga. II. tsoonis on terveks jäänud punkreid terve metsaalune täis.



reede, 21. november 2014

Solikamskis

Huvitavad aerofotod, kaevanduspiirkonnas vajus maa sisse koos dadšaga.


http://tvrain.ru/articles/v_seti_pojavilas_aerosemka_provala_pochvy_v_solikamske-378333/

Jäävihm

Täna sadas siinkandis jäävihma. St. et vihma piisad on nii külmad, allajagtunud, et kui maha sajab, siis kohe külmub. Hommikul tulid matuselised ja mees ütles, et see maa, mida tavaliselt sõidab 20 minutit tuli ligi tund aega. Auto termomeeter näitas -2,5 kraadi ja Võrust tagasi sõites -1,5 kraadi. Vastseliinast veidi Võru poole oli üks auto kraavis. Võru lähedal juba oli teel soola ja jää oli veidi sulanud teel. Kui Vastseliina tagasi jõudsime, siis sikutas päästeamet seal silla lähedal Rain masinat.

Pilt A:J: Pärast matuseid kui auto juurde läksime, siis kohati oli väga libe. Aknast vaatasin, et Loosi poole mäe keskel oli üks masin tee ääres. Kõrvalteed on praegu ülilibedad.

kolmapäev, 19. november 2014

Leedus

Käisime sõpradega reisil. Geps hakkas Siguldas pakkuma, et peaksime keerama vasakule. Nii pakkus ta kolmel ristmikul. Läksime siis seda teed pidi ja jõudsime Aizkraukle ja sealt Biržai. Seal näitas reklaam restoran Alaus kelias. Läksime sisse ja kui menüüd nägime, siis Jüri ütles, et hinnad on nagu meil bistroos. Tellisin merikogre, väga maitsev. Lubasime selle koha meelde jätta ja uuesti teinekordki külastada.


reede, 14. november 2014

Pühapäevane jutlus

Ilm 22, 10-16
Uue Testamendi läbivaks jooneks on Jeesuse taastulemise ootus. Kirikuaasta viimastel nädalatel mõtleme siit maailmast lahkunud omastele, aga ka sellele, et meiegi aeg siin maailmas on piiratud. Oleme samuti minemas siit kord saladuste juurde – Tõe juurde, kuhu meie eel on läinud meie lähedased, omaksed ja sõbrad. Johannese ilmutuse raamatus laseb Jeesus oma sulase suu läbi teada anda, et tema tuleb varsti tagasi, ta ei viivita oma taastulemisega. Ta ei tule tagasi tühjade kätega, vaid toob igale meist ka palga, vastavalt sellele, nagu oleme välja teeninud.
Aastaid tagasi kutsus Võru haiglas üks noor naisterahvas mind enda juurde. Ta ütles, et on vähi viimases staadiumis siinses hooldeosakonnas ootamas surma. Selline otsekohesus võttis algul sõnatuks. Küsisin, mida saan tema heaks teha. Ta palus, et laulaksin talle matuselaule. Nii võtsin igal kohtumisel lauluraamatu palatisse kaasa ja laulsin talle suurema osa ajast leina- ja lohutuslaule, rääkida oli tal raske. On suur kunst elada oma elu usus ja tänus. Elada, teades, et homset ei pruugi sinu jaoks tulla. Martin Luther oli armastanud öelda: «Ela, nagu oleks täna su viimane päev. Palveta aga nii, nagu oleks sul igavene elu ees.»
Mõnedel vanadel maalidel on kujutatud Kristuse taastulemist ja viimset kohut nõnda, et Kristus istub aulisel troonil kuningana, ümbritsetud pühadest inglitest. Kuningliku trooni ette on kogutud kõik rahvad. Kristus lahutab need kaheks leeriks. Paremale käele asetatuid tervitatakse: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest saadik!» Pahemal seisjaid tervitatakse kohutava sõnumiga: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!» Selle pildi ees, millel on kujutatud taevas, põrgu ja igavene kohus, võib näha seismas inimesi, kellest ühed muigavad, teised naeravad, kolmandad on tõsise ilmega.
Raske on tänapäeva mõistuseinimesel seda kõike uskuda. Taevast, põrgut, viimset kohut, Jeesuse taastulemist ja palga maksmist ning et tema on A ja O, algus ja ots. Sageli elatakse oma elu nii, nagu ei tulekski surma. Koguja kirjutab: «Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.» (Kg 12:13–14) Mõelgem kasvõi selle aasta sündmustele Ukrainas, kus pea iga päev on toonud palju muret, valu ja leina. Paljud inimesed on oma kodud maha jätnud ja põgenenud, et elada. Küllap suutsid vähesed varakevadel uskuda, et sõda on vältimatu. Jeesus ütleb: «Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!»
Üks Ingeri poiss, kes oli Teise maailmasõja ajal sõjapõgenikuna Narva lähedal Korka külas, on kirjeldanud seda nõnda. «Olime mõned nädalad seal. Venelased pommitasid Narvat kogu aeg. Ühel ööl tabas pomm meie kõrval olevat tehast. Pommide plahvatused, tehase purunemine ja tulekahjud.» Ema lausa karjudes öeldud palved jätsid viieaastase poisi meelde unustamatu mälestuse, kõik see tuletas meelde Soodoma ja Komorra hävingut. Oktoobri keskel helistas Vikerraadiosse vene uudiste toimetaja Margarita Tšernjajeva Ukrainast rinde lähedalt ning rääkis sealsest olukorrast, puhkes siis nutma ja ütles: «Issand, ma olen õnnelik, et elame Eestis, see on jube, see on jube!»
Enn Soosaar on kirjutanud: «XXI sajand ahvatleb taas. Ja hirmutab ja hoiatab. Taas peaksime paluma: Ära pane meid proovile! Päästa meid kurjuse meelevalda sattumise eest! Taas peaksime manitsema: Inimene ei ole kõigi ja kõige mõõt, ei ole A ega O sessinatses, meie ühises maailmas. Mina, sina, tema, meie kõik peame ennast talitsema ja mõistma oma vältimatut kohustust vastutada ligimese ja Kõigekõrgema ees!»
Märtsi keskel saatsin igavikuteele ühte ustavat koguduseliiget. Pärast matusetalitust, kui tema väimees mind koju tõi, ütles ta autos: «Nii ilus matus, kui minu matus ka selline oleks!» Mõtlesin, et kui teda, minust üheksa aastat nooremat, mesindusega tegelevat nooruslikku ja tervet meest ükskord maetakse, olen mina juba siit ajast lahkunud. Oktoobrikuu esimese pühapäeva hommikul helistas tema naine ja teatas, et abikaasa on surnud. Oli reedel pojaga koos tööd teinud, veidi rohkem pingutanud ja kui õhtul tuppa tuli, suri oma abikaasa ja poja käte vahel. 
Kõige püsivamad eluviljad on just need asjad, mida siin ajas teeme oma kaasinimestele. Elu jooksul kogutud rikkus ega kõrge ausammas ei püsi igavesti. Vaid see armastus, millega oma lähedasi ja kaasinimesi oleme armastanud, läheb nendega kaasa igavikku. Meiegi ootame Jeesuse Kristuse taastulemist ja peame endalt küsima, kas oleme väärt tema ees seisma. Kas oleme need, kes oma rüüd pesevad, et meil oleks meelevald süüa elupuust ning et võiksime minna väravaist Igaviku linna sisse! Aamen.http://www.eestikirik.ee/jeesus-ei-tule-tuhjade-katega/

laupäev, 8. november 2014

Mare haud


Pildid tegi kursuseõde Tiiu Hermat

Järelehüüe Marele

Me oleme pidevas liikumises. Elu liigutab meid, toidab meid, hävitab meid. Me liigume, sageli erinavas rütmis ja eri suundades, mõtleme oma mõtteid ja teeme oma tegusid. Me liigume peatudeski…
Mare maine aeg seisatas päev pärast hingedepäeva. Vaikne november puistab puudelt viimseid lehti. Taevas on uduvihmapiiskadest hall. Rasvatihased käivad akna taga piilumas.
Me mõtleme Sinule.
Mare õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Minu mälestused temast algavad sealt. Olime kursusekaaslased. Ta oli kunstnikuhinge ja -olekuga tudeng, kelle kõrgete lagedega suures ja mööblist tühjas üürikorteris armastati koos käia. Ilmselt ei oska ma kirja panna seda, miks Marega koos oli hea olla, aga küllap mäletavad seda paljud ülikoolikaaslased. Seda tunnet. Ka tema rahulikku, kuid enesekindlat kõnnakut pikas maani kleidis. Minu mälupilti
mare_p
Foto: Markus-Andero Grubnik
sellest ajast on sööbinud ka Mare maalitud ingel – taeva taustal palveks põlvitav armas laps-ingel.
Mare lõpetas ülikooli 1996. aastal. Pärast ülikooli pillutas elu meid maailma laiali. Mare liikus kirikuradadel. 1997. aastast on Mare olnud Kose koguduse õpetaja ja Tuhala koguduse hooldajaõpetaja.
Mare oli kindlasti hea inimene. Ta oli lohutaja ja abiline rasketel aegadel; ta oli rõõmus ja südamlik rõõmupäevadel. Mare oli ka minu kirikuõpetaja. Nii rõõmsate kui kurbade sündmuste ajal. Viimane, ristimistalitus, toimus sel aastal Muhu Katariina kirikus 10. augustil. Mu süda on rahul, et kogu mu pere on nüüd ristitud ja et just Mare oli vahendajaks Issanda ja inimese vahel.
Muhumaa oli Marele hingelähedane. Olen selles kindel, sest Mare käis sageli Muhumaal oma esivanemate kodus; kodus, milles kunagi oli peetud ka palvetunde ning mille üks ruumidest on niimoodi, Jumala teenimiseks seatud.
Inimesed muutuvad. Küllap Maregi. Siiski oli Mare minu jaoks muutumatu oma helguses, usus ja lootuses. Raske haigus ei muutnud teda, ei murdnud, vaid tegi tugevamaks. Ma imetlen selliseid tugevaid inimesi. Ta teenis oma ligimesi lõpuni. Elu lõpuni.
Mare pere! Olge tugevad! Teil on usku ja oma südametes tunnete te kindasti, et Mare on alati teiega.
„Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?““ (Jh 11:25, 26).
Arnek Grubnik, ülikoolikaaslane ja sõber

kolmapäev, 5. november 2014

Mare Palgi in memoriam

In memoriam
Mare Palgi
10.11.1973–3.11.2014

Õekesele!
3. novembri õhtul läks igavikuteele Kose koguduse õpetaja Mare Palgi.
Hingedeaeg on ilus. Sombused soojad pilved õnnistavate vihmavoogudega ja küünlad, mis annavad õhule elu. Me istusime Sinuga verandal ja pidin koju sõitma, aga ei suutnud, sest teadsin: see on viimane kord, kui oleme siin koos. Koos kõige sellega, millest on nii raske loobuda. «Ära mine, Sinu perekond on siin!» Jah, me kutsusime teineteist õekesteks. Veel enam. Minu poeg oli Sinu ristipoeg ja Sinu tütar on minu ristitütar. Nii jagatakse. Nii on see Jumala perekonnas, kui Sul on ühine Isa, kes annab kõik, mida vajame, isegi kui me ei mõista.
Kui palju me rääkisime Sinuga meie kirikust valu ja rõõmuga! Sa ütlesid: «Meie kirik on ilus, mida rohkem inimesed palvetavad, seda ilusamaks ta läheb», ja Sinu vaevatud silmades peegeldus rõõm, mu õeke. Rõõm elust. Rõõm igast Jumala kingitud päevast ja tunnist. Kui suudaks nii elada iga päev!
Viljandis toimunud Franciscuse konverentsil küsiti peapiiskopikandidaatidelt, mille pärast on neil häbi, mõeldes meie kirikule. Joel Luhamets vastas: «Meist ei paista välja, et Jumal on kõikvõimas; kui see välja ei paista, siis on häbi.» Sinust paistis see välja. Sinu silmad ei kahelnud, Sinu mõistus tõrkus, kuna lapsed ja mees ja ema ja õde ja kogudus ja kirik ning kõik need, keda armastame … Aga usus Sa ei kahelnud. Jumalas Sa ei kahelnud. Jumal on kõikvõimas.
Mäletan seda 2013. aasta jaanuarihommikut Toomemäel. Sa helistasid ja rääkisid oma haigusest. Ma kõndisin Kuradisillal edasi-tagasi, edasi-tagasi, edasi-tagasi ja küsisin, et ega ometi pahaloomuline. Sa vaikisid ja ütlesid: «Ma tõesti igatsen Jumala juurde, aga lapsed.»
Hakkasin valmistuma Sinu surmaks. On õnn, kui Jumal annab aega, et valmistuda surmaks, aga kohtusin hoopis teistsuguse surmaga. Ja ikkagi ei surnud lootus, et Sina elad. Ma ütlesin Sulle, et Sina pead elama, sest Jumal on kõikvõimas. Ja imedel polnud otsa ega äärt. Kõik päevad olid kingitus, neid oli rohkem kui määratud. Palved kandsid: Vilsandi hääletud lumeväljad ja jääminemise tormid andsid jõudu, Muhu saare tuulte rebitud tuulelohed andsid rõõmu, Viljandi folgi vihmas tantsitud tantsude mälestused tiivustasid, Võrumaa augustiöö soojad heinapallid hellitasid. Elu on ilus! Isegi kui pead surema. Seda enam.
Õeke, ma pole kelleski näinud nii suurt usku kui Sinus! Jumal on kõikvõimas. Ometi võttis ta Sinu, võib-olla just sellepärast võttis ta Sinu. Tal on Sind vaja. Ja meil on vaja Jumalat, kes võtab meilt parima. Issand olgu kiidetud igavesti!
Oh õeke!
Ikka rahmeldad,
Surm silme ees.
Pole mõtet?
On otsustatud meie eest.
Ja valgusel on valus.
On ilus.
Ei põgene ta eest.
Mis siis jääb?
Mis püsib?
Armastus?
Halastus?
Oh, ära küsi!
Jääb, mis jääma peab.
Jääb, mis püsib.
Jumala silmades.
Kui julged,
Siis küsi.
Kätlin Liimets

Lennujaama pommitamisega saab pihta ka surnuaed


Vello Salo

Eile pidasime preester Vello Salo 89. sünnipäeva. Ta ütles, et oli kutsunud Savisaare oma 100. sünnipäevale. Ikka vaheda mõtte ja ütlemisega, ise kurdab küll, et mälu on tagasi läinud. Heebrea keelt pidavat tihti sõnaraamatust üle kontrollima, kas on ikka nii nagu meeles on. Kahjuks ei saanud jääda sellele järgnenud mõttekoja üritusele kuna üks töötegija tuli õhtul pärast tööd kirikusse tööd tegema. Pidin talle ära näitama, mida on vaja teha jne. Ta niigi tuli Tartust töölt ja praegu on hea töömees hinnas. Pilt ka sünnipäevalapsest.

teisipäev, 4. november 2014

Mare Palgi

Raadioarhiivis on Mare Palgi hommikupalvus sel aastal enne Püha Maa külastamist alates esmaspäevast 31.03 http://194.126.108.84/helid?main_id=2260661
http://194.126.108.84/helid?main_id=2260681
http://194.126.108.84/helid?main_id=2260701
http://194.126.108.84/helid?main_id=2260721
http://194.126.108.84/helid?main_id=2260741
http://194.126.108.84/helid?main_id=2261441
http://194.126.108.84/helid?main_id=2261491
http://arhiiv.err.ee/vaata/palvus-p-mare-palgi-159954

Mare Palgi lahkus ajast igavikku

Eile õhtul teatas peapiiskop, et minu kursuseõde Mare Palgi on ajast lahkunud igavikku 10.11.1973- 03.11.2014.

Usaldame Mare Jumala armukätesse
meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes ütleb:

„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!”
 (Jh 14:27)

pühapäev, 2. november 2014

Donetski lennuväljal hävitati terroristide sõiduk

koos võitlejate ja lahingmoonaga

Hingedepäev

Nädala lõpp on olnud töine ja kiire. Täna hingedepäeval oli Vastseliina kirikus jumalaorjus, kus laulis koguduse koor ja teine teenistus Misso kirikus. Kohe pärast seda oli matusetalitus. Vaatasin, et matusel on vähe nooremaid mehi ja juba tundsin muret, et kuidas kirst saab auto peale. Kui aga matusetalitus lõppes Misso kirikus, siis tuli sisse tuttav mees Aluksne Ritusest. Hauakaevajad koos kirstu kandmise ja kinniajamisega olid sealt. Vaatasin kella ja kuus minutit läks neljal mehel haua kinniajamiseks aega. Seekord olid neil paksud riided haua kõrval, et mullapind ei saaks kahjustatud. Sellepärast läks ka minut kauem kinniajamisele aega. Igal mehel oli kõik täpselt teada mida teeb. Kuna seekord oli mobiil kaasas, sai ka mõni pildike tehtud.





Mobiili võtsin seekord erandkorras ühes. Nimelt hingedepäeval oleme Vastseliina surnuaial süüdanud ajast igavikku lahkunud kirikuvanematele küünlad ja sai uue surnuaiavahiga kokku lepitud, et helistan temale kui Missost hakkan tulema. Päris hämaras alustasime küünalde süütamist ja pimedas lõpetasime. Lisaks süütasime küünlad mitmele kirikus ustavalt teeninud jutlustajale, kirikut toetanud lahkunule, kadetile, vabadusristi kavalerile, koolmeistrile jne. 

Donetsk 02.10.2014