laupäev, 29. detsember 2018

UÕK interaktiivne

Internetis teatatakse, et pärast uue UÕK tekkimist, kui ühinesid kaks kirikut ja lisaks kolmandast kirikust kaks Moskva patriarhaadi metropoliiti on Moskva patriarhaadi kirikust üle läinud pea iga päev mõni kogudus. Nüüd on loodud interaktiivne kaart, kust saab vaadata millised kogudused on üle läinud Ukraina Õigeusu Kirikusse https://www.google.com/maps/d/viewer?mid=1XQR0sfHFFiiXyGiVYqI1mNylJ9fFPdnh&ll=49.272194387399%2C29.037442850000048&z=17

reede, 28. detsember 2018

Jõulujutlus

Nõmme Rahu koguduse abiõpetaja Toivo Treiblut

Jõulud on jälle tulnud. Kalender on jõudnud jälle sellesse punkti, kus 2000 aastat tagasi tuli ilmale tänase õhtu peategelane. Kas pole kummaline, et see puudutab meid kõiki, ka paljusid neid, kes igapäevaselt Tema peale ei mõtlegi. Aga Tema mõtleb meie kõikide peale, Tema meid siia täna õhtu kokku on toonudki.

Me oleme tulnud Jõululapse sünnipäevale ja vastupidiselt tavapärasele, kus sünnipäevalapsele tuuakse kingitusi, tahab tänane sünnipäevalaps meile ise kingitusi teha. Tõepoolest neid kingitusi ei saa me käega katsuda, need on midagi palju hinnalisemat ja palju tõelisemat, neid kinke me saame tunda oma hinges: rahu, armastus, lootus, usk. Need on vaimsed- hingelised ja ka kinkija ise on Vaim, kes võttis kord inimese kuju, materjaliseerus inimeseks. «Jumal on Vaim,» ütleb Pühakiri ja sünnipäevalaps ise ütleb: «Mina ja Isa oleme üks, kes on mind näinud, see on Isa näinud». Ja tõepoolest aastat 2000 tagasi, nähti Jumalat maa peal, -sest Jumala Poega on Jumal, nii nagu kassipoeg on kass,- algul väikse lapsena- ja siis sealt edasi kuni Tema taevasse tagasi läks, õpetamas ja palju imesid tegemas ja inimesi aitamas. Ja nii on sellest ajast peale 2000 aastat kristlikke Jõulupühi peetud. Tema sünd oli nii tähtis, et sealt võeti kasutusele uus ajaarvestus.

Jõulud on jälle kätte tulnud, aga sel aastal siiski pisut teisti, kui varemalt. Raekoja platsi Jõuluturul patrullivad automaatrelvadega politseinikud. Saksamaal tähistati sel aastal avalikult Karl Marxi 200 sünniaastapäeva ja kellele püstitati ka ausammas. Uusmarksistid nimetavad jõulupühi ümber talvepühadeks, eemaldavad avalikest kohtadest järk-järgult kristlikke sümboleid ja kutsuvad siia laamendavaid võõraid, kes meie Jõuludest pehmelt öeldes lugu ei pea. See kõik tekitab kõhedust kui veel mitte järgmiste, siis ülejärgmiste Jõulude ja kogu olemise ees.

Üks võõras võim on meile tuttav lähiminevikust. Kole küll öelda, aga see on päästnud meid olukorrast, milles Lääne-Euroopa täna on. Ka meie lastele on tunduvalt turvalisem sõbralik ja vana hea tuttav pika valge habemega Jõulutaat, kui (pika) musta habeme ja vilavate silmadega võõras, kelle käitumine on ettearvamatu.

Kõige selle rahutuks tegeva keskel kostub aga selgi aastal jõuluingli kuulutus: «Ärge kartke, sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus» (Lk 2: 10, 11).

Meie, inimesed, vajame Päästjat. Seesugust, kes päästaks meid kõigepealt iseenda (enesekeskse) rumaluse käest. Rumalusest tehakse palju vigu. Keegi tark on öelnud: inimese tarkus on piiratud aga rumalus on piiritu. Filmis «Siin me oleme» ütleb üks osatäitja teisele: «Elu on keeruline», mille peale teine kostab: «Ära sina ise oma elu keeruliseks ela». Jah, inimestena me tihti elame oma elu keeruliseks. Inimese keel on tihti tema kõige suurem vaenlane, mis põhjustab pahandusi, mõtlematult välja öeldud sõna ei saa tagasi võtta, mõtlematult tehtud tegu ei saa olematuks muuta. Aga keel võib olla ka inimese kõige suuremaks sõbraks ja head teod teevad inimese ilusaks. Seda tahabki Jeesus meile õpetada: «Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks», ära pea end teisest paremaks, veelgi enam: «Mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele» (Mt 7:12). See osutub võimalikuks siis kui «me armastame oma ligimest nagu iseennast». See on lihtne tõde, aga mitte lihtne järgida. Selles lihtsas tões tegelikult realiseerubki meie inimeseks olemise üks peamisi tähendusi. Me ei ela ju maailmas üksi, ja kui meil kõigil on hea üheskoos, siis on ka minul hea. Õnnelik ei ole võimalik üksi olla, teistest isoleeritult. Ja mis takistab seda tegemast ongi meie enesekesksus, enesele orienteeritud elu, mis on kokku võetav ühe sõnaga- patt. Ja sellest tuligi Jumala Poeg meid päästma. Ta tuli päästma meid iseenda käest. Tema näitas oma eluga ette, kuidas inimesel tuleb elada.

Jõuluöö suurim ime on see, et Jumal sai inimeseks. Inimesed ei saa Jeesuse imetegusid uskuda, nagu palju ütlevad, sest see ei mahu nende pähe, aga suur Jumal ei mahugi väikese inimese pähe ära, Jumal ei mahu ära ka maailma, Jumal ületab kaugelt maailma piirid- ja need inimesed seletavad siis Jeesuse imetegusid mitmel viisil mõistusele arusaadavamalt või eitavad neid koguni. Kuid kõik need imed, mida Jeesus oma elu jooksul tegi, jäävad selle ühe varju, mis Jõuluööl Petlemmas sündis: Jumal sai inimeseks. Aga sellest veelgi suurem ja imelisem on see, et inimene Jumala lapseks on saanud. Nõnda nagu Jumal ise on igavene, teeb Ta igaveseks ka iga Temasse uskuja. Nõnda kui Jeesus sündis Neitsi Maarjale Püha Vaimu läbi, nõnda sünnib ka inimene ristimises Püha Vaimu läbi Jumala lapseks. Sellest ei rõõmusta ristiinimene mitte ainult Jõulu ajal, vaid ta võib iga päev hõisata.

Jõulude sisu on see, et Jumal saatis oma Poja maa peale. Kuid Jeesus ei jäänud lapseks. Ta kasvas suureks, suri meie eest ja tõusis üles. Kui me tähistame ainult Tema sündimist, ega saa aru, miks Ta pidi sündima, siis pole me Jõulude tähendusest siiski õigesti aru saanud. Nii käivad Jõulud ja Ülestõusmispüha lahutamatult ühte. Jõuludest suurem ja olulisem kirikupüha ongi just Ülestõusmispüha. Ainuüksi sündimise põhjal, ilma ülestõusmiseta, ei teaks Jeesusest keegi midagi. Mitte Jõulud, vaid Ülestõusmine ongi see, mis on Jeesuse vastaseid 2000 aasta jooksu marru ajanud ja püüdnud seda pettuseks tembeldada. Esimene katse selleks tehti juba Ülestõusmispäeva õhtul, millest Pühakiri ka kõneleb.

Jõulud on avatud taeva pühad. Jõulud tuletavad meile meelde, et meie elu kõige sügavam, vajalikum ja õnnistusrikkam jõud ei tule mitte kokkupuutest mullaga, kokkupuutest maaga, vaid taevaga. Jõuluööl avanes taevas ja seni kaugel ja kättesaamatus kõrguses olnud Jumal ilmutas end kõige täiuslikumalt ühes inimlapses, tuli ja elas kui omasugune kõigi lihtsate, haigete, murelike, vaevatute keskel. Ta ei vaadanud inimesele mitte ülevalt alla, vaid silmadekõrguselt otsa kui omasugune. Jeesus oli inimene, tõeline inimene, kelle kaudu Jumal kõige selgemal keelel kõneles kogu inimsooga. Jumal tuli, et puudutada inimsüdameid ja tuua sinna soojust, valgust, lootust, armastust rohkem kui seal seni oli olnud.

Jõulud on armastuse pühad. Räägin ühe ilusa loo. See on lugu mehest, kes oli pärinud oma vanematelt imeküünla. See süttis igal Jõuluõhtul ja täitis kogu maja sügava Jõulurõõmuga.

Aasta-aastalt muutus mees aga hoolimatuks nii oma pere kui naabrite vastu ... ja ühel Jõuluõhtul küünal enam ei süttinud. Jõulurõõm jäi tulemata. Järgmiste Jõulude eel kogu pere põgenes talust ja peremees jäi üksinda. Ta ehtis Jõulupuu, aga sellel ei olnud valgust. Ta pani puud ahju, aga need ei süttinud ega andnud soojust. Külm ja kõle oli olla.

Korraga koputas keegi uksele ja tuppa astus poisike, üsna armetu väljanägemisega. Kuri peremees oli oma pettumuses ja vihas teda juba valmis välja viskama ja kurjad sõnadki olid tal juba keelel. Kuid juhuslikult langes ta pilk poisikese külmast sinistele sõrmedele. See viis ta mõtted tagasi lapsepõlve, millal ta ise oli läinud külmunud kätega oma ema käest abi otsima. Ta haaras poisikese käed ja puhus neile sooja hingeõhku.

Samal hetkel lõi imeküünal uuesti põlema. Küünlad jõulupuul süttisid, puud ahjus läksid praginal põlema ja tuba täitus valguse, soojuse ja Jõulurõõmuga. Jõululaps oli vastu võetud sinna tallu. Imeküünla leegi süütas armastus. Suureks kasvanud Jõululaps ütleb: «Mida sa iganes oled teinud üheke kõige pisematest minu omadest, seda oled sa teinud mulle».

Prantslastel on komme jätta jõululauda «koht vaesele». See on tegelikult sümboolne, sest vaene ei tea ju oma kohta üles otsida ja kui teabki, siis ta tihti ei julge tulla.

Armsad Jõuluõhtu kirikulised. Meie ei pea Jõulude ajal, prantslaste kombel ootama jääda seda vaest, keda ei tule. Mõelgem sellele, kas meil on keegi kellest teame, et ta Jõulud jälle üksi kurvalt mööda saadab, teeme talle rõõmu ja kutsume ta endale külla. Veel jõuame. Või on meie tuttavate ringis keegi, kellest endast pole tulijat kehva tervise pärast, aga kes siiski ootab. Läheme tema juurde. Suureks kasvanud Jõululaps ütleb: «Mida sa iganes oled teinud ühele kõige pisematest minu omadest, seda oled sa teinud mulle».

Siis oleme Jõuludest õigesti aru saanud. Jumal kinkis end meile (suurest armastusest) ja meie vastame temale armastusega. Meie saame Temale ka teha vastukingituse: kinkida oma süda sõimeks Jõululapsele, kellel kord polnud kohta majas. Meie saame lubada Temal enda südames sündida. Kui me seda teeme, siis algab meiegi elus uus ajaarvestus. Tema kes on igavene, teeb igaveseks meidki. Selles on Jõulude mõte. AAMEN.

neljapäev, 27. detsember 2018

Koguduse koor Oraval II


Ukraina kirik

Ukrainas on umbes 14 000 kogudust, mis kuuluvad Moskva patriarhaadi alla ja umbes 7 000 kogudust kuulub uue UÕK alla. Tundub, et pärast kahe kiriku ja kahe MP metropoliidi ühinemist ning Konstantinoopoli patriarhaadi kinnitust, et UÕK saab 6.jaanuaril tomose kätte, on hakanud jää vaikselt sulama. Pea iga päev teatatakse mõne MP koguduse otsusest liituda UÕK-ga. Vinnitsa piirkonnas on UÕK ühinenud 20 kogudust. Lisaks Peetruse ja Pauluse Žovkva, Dobrogarša, Tribuhovtsõ kogudus. Tavaliselt ühinevad uue kirikuga koos kogudusega ka sama koguduse vaimulikud. 
Mõnel pool, kus rahvas tahab minna UÕK alluvusse ja preestrid on vastu, seal on rahvas palunud endale määrata uued vaimulikud.

https://korrespondent.net/ukraine/4047716-v-vynnytskoi-oblasty-20-prykhodov-upts-mp-pereshly-v-pomestnuui-tserkov 
Metropoliit Kirillile olevat antud mõista, et kui ta kaotab Ukraina, siis kaob ka tema

esmaspäev, 24. detsember 2018

Kihlvedu

Jaan märkab Tallinna jõulukuuse all üht meest ja tunneb huvi:
„Miks te siin seisate?”
„Teenin raha, vean inimestega kihla,” vastab mees.
„Mille peale?”
„Kümne euro peale, et hüppan kuusest kõrgemale!”
„Veame või saja euro peale, kõrgemale sa küll ei hüppa!”
Mees hüppab vaevu 10 cm kõrgusele ja nõuab siis Jaanilt:
„Noh, otsi aga raha välja!”
„Mille eest?!” protesteerib Jaan. „Sa hüppasid vaevu mu kingadest kõrgemale!”
„Mis siis! Kuusk ei hüpanud ju üldse!!!”

laupäev, 22. detsember 2018

Kunstnik

Nälginud kunstnik on parim kunstnik. Miks? Ta paneb oma kannatuse oma kunsti. Teised näljased seda kunsti ei naudi. Naudivad need, kel kõht täis. Täis kõhuga inimestel endal pole neid emotsioone ja kirgi nagu näljasel. Aga nad on nõus nende tajumise eest maksma. Ostma kadunud ehedaid tundeid.

Valge

Mees läheb öösel mööda tänavat ja näeb, et teine mees midagi otsib, ise käpuli laterna all. Selgub, et ta on autovõtmed kaotanud. Otsivad kahekesi. Abiline küsib: „Oled sa kindel, et need võtmed siia kaotasid?“ Otsija vastab: „Ei, ilmselt nad kukkusid maha seal kaugemal.“ – „Miks sa siis siin otsid?“ – „Aga siin laterna all on valge otsida.“

Oravapoisid

Eakate peol Oraval


reede, 21. detsember 2018

Mark

Nõukogude Liidus lasti välja postmark Brezhnevi portreega.
Varsti hakkasid igalt poolt saabuma kaebused, et marki ei saa ümbrikule kleepida. 

Hakati uurima ja selgus, et inimesed sülitasid valele poolele!

neljapäev, 20. detsember 2018

Uudised Ukrainast

Täna oli Raada ette kogunenud mitusada UÕK MP kiriku liiget, kes protestisid seadusandluse muutmise vastu
https://korrespondent.net/city/kiev/404 ... ye-upts-mp
Putin kommenteeris, et UÕK MP oli täiesti iseseisev kirik, aga uus UÕK jääb sõltuvaks Konstantinoopolist
https://korrespondent.net/ukraine/40455 ... danye-ptsu
Raada võttis vastu seaduse, et religioosne organisatsioon, mis on osa usuorganisatsioonist, kellel on keskus riigis, mis pani sõjaväelise agressiooni Ukraina vastu ja kes ajutiselt okupeeris Ukraina territooriumi, on kohustatud peegeldama nimes, et see kuulub sellisesse usuorganisatsiooni kes on väljaspool Ukraina riiki. UÕK MP peab oma nimes kajastama seda, et see kuulub Vene Õigeusu kirikusse
https://korrespondent.net/ukraine/40456 ... yy-upts-mp
Nimemuutuse pärast reageeris UÕK MP, kes mainis, et on tõsine probleem, kuna UÕK MP on registreeritud Ukrainas, mitte Venemaal
https://korrespondent.net/ukraine/40456 ... ymenovanyy
Teatavasti Venemaal on mõni aasta tagasi vastu võetud seadus, et Venemaal ei saa tegutseda välismaa kirik. Näiteks Peterburi Jaani kirik (Eesti kirik) kuulub Ingeri Luterlikku Kirikusse

Oraval pensionäride pidu

Meie koor esines seal ja muidugi olid Orava Kooli lapsed ning Oravapoisid.

teisipäev, 18. detsember 2018

Ukraina kirikust

15.detsembril võtsid kirikukogust osa kaks kõrget vaimulikku UÕK Moskva patriarhaadi alt, Vinnitsa ja Barski metropoliit Simeon ning Kiievi metropoolia vikaarpiiskop Peresejalavi-Hmelnitski ja Visnevski metropoliit Aleksander (Drabinko). Samal õhtul teatati, et nad on kustutatud Moskva patriarhaadi vaimulike nimekirjas. Kuigi erakorraline sinod toims alles 17.detsembril. Kus siis otsus võeti vastu neid metropoliite kohale kutsumata. Milline karistus aga määrati teistele kirikukogust osa võtnud preestritele ja diakonitele, pole teada.
https://korrespondent.net/ukraine/4044265-synod-upts-mp-otstranyl-mytropolytov-posetyvshykh-sobor
Metropoliit Simeon teenis pühapäeval oma katedraalis Vinnitsas ja teatas, et tema ja nende kogudus lähevad uue UÕK koosseisu. Rahvas oli selle peale plaksutanud.
https://korrespondent.net/ukraine/40442 ... re-upts-mp
Metropoliit Aleksander (Drabinko) aga teatas, et ta on uue UÕK vaimulik ja teda MP otsus ei kõiguta. Veel ütles ta, et tema võib teenida Atosel ja Jeruusalemmas, kus MP vaimulikud ei saa kaasa teenida.
https://korrespondent.net/ukraine/40444 ... nye-synoda
UÕK (MP) on määranud Vinnitsa uueks kiriku juhiks peapiiskop Varsonofi. Kus hakkab olema tema peakirik, seda praegu veel ei tea, kuna senine peakirik läks uue UÕK alluvusse. Täna toimus teenistus Višenka mikrorajooni kirikus. Kus temaga kohtus 300 koguduseliiget.
https://korrespondent.net/ukraine/40447 ... yy-upts-mp
Raadas on kaks seaduseelnõu. Kuidas toimub koguduse üleminek MP alt uude UÕK ja teiseks tuleb UÕK (MP) kiriku nimi muuta, et oleks nimes vaimuliku keskuse nimi
https://korrespondent.net/ukraine/40442 ... ui-upts-mp

Jürimaa - Gremi


reede, 14. detsember 2018

111. Kellele on vaja reegliteta mängu?

Roosa Udu

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB

Viimasel ajal räägitakse meile palju paratamatusest, otsekui oleksime sisenemas mingisse fatalismi ajastusse. Kümned miljonid inimesed on maailmas liikvele läinud ning et nad ka meie maale jõuavad, olevat paratamatus, mille vastu pole mõtet võidelda. Tuleb lihtsalt leppida uue reaalsusega, sest kusagil on meie jaoks juba kvoodid valmis seatud ja kontrollarvud ette antud. Justkui moslemite traditsiooniline sundabielu, kus lapspruut peab leppima kokkulepetega, mis üle tema pea on korraldatud.
Kuidas küll on üks iseseisev riik muutumas objektiks, kellel oma otsustusvõime kas päriselt puudub või siis ei pea ta millegipärast võimalikuks seda kasutada? Ja et pärssida oma tahe juba eos, surutakse kõikidele riikidele jõuga peale rändepakt, millega need riigid kohustuvad pühenduma migratsiooni edendamisele üle terve ilma.
Sama jõuliselt nagu ÜRO kõrged ametnikud, tegutsevad ka meie omad poliitikud teatud erakondadest. Kuidas on juhtunud, et üks ideoloogia suudab end sedavõrd kehtestada, et surub ühiskonnale peale lausa enesehävituslikku poliitikat?
Inimeste muredele ja hirmudele vaadatakse läbi sõrmede - kuigi need on igati põhjendatud. Ei ela me ju suletud maailmas. Teave elust avatud migratsioonipoliitikaga riikides on jõudnud ka meieni. Kuigi sellest eelistatakse vaikida või salatakse koguni maha, saab üha selgemaks, milliste soovimatute tagajärgedeni viib vasakliberaalse ideoloogia rakendumine tegelikkuses.
„See on vaid hirm, mis inimesed sallimatuks muudab!“ püüavad migratsiooniedendajad asja pisendada, otsekui oleks hirm mida tühist ja tähtsusetut. See olevat vaid mingi suuresilmne eelarvamus, millest vabanemiseks tuleb lihtsalt silmad kinni pigistada. Sisuliselt tähendab see aga probleemi eiramist, sest põhjust õigustatud hirmu tunda on küll ja küll.
Kui Strassbourgis toimus järjekordne „jõulurünnak“, ei osanud siseminister Katri Raik targemat öelda kui et „põhjendamatu hirmu ja võõraviha tekitamine on vastutustundetu“.
Reaalsed inimesed surevad reaalse terroristi käe läbi (paar aastat tagasi oli Nice’i rünnakuohvrite seas ka kaks inimest Eestist), aga katkine grammofoniplaat ei oska muud öelda kui – teie hirm on põhjendamatu!
Minu arvates ei suuda aga siseminister oma sõnu põhjendada.
„Me peame tegelema põhjustega, miks inimesed radikaliseeruvad,“ kuulutab ta.
Sellisel juhul võiks ta alustada loeteluga nendest põhjustest. Kuid kas kujutab keegi ette, et ta suudaks tulla välja mõttega, et islami levik on see, mis inimesi radikaliseerub, muutes nad islamiterroristideks, kes tapavad Allahit ülistades? Ja kuidas kavatseb siseminister selle põhjusega „tegeleda“? Hakkab mošeesid sulgema?Või on Raikil veel muid põhjuseid välja käia?
Pruugib vaid heita pilk sellele, mis toimub niinimetatud sallivusriikides. Miks peaksime sedasama ka siia, Eestisse, tahtma? Vaid sellepärast, et teatud ideoloogia seda meile peale surub? Asi on paraku liiga tõsine, et lihtsalt käega lüüa ja järele anda: tehke mis tahate! Praegune minnalaskmine muudaks meie kõikide elu, meie lapsed ja lapselapsed saaksid elama hoopis teistsuguses Eestis.
Eile oli meil juttu sellest, kuidas lämmatati arutelu kõige lihtsama küsimuse ümber – kas lubad avalikus ruumis burka kandmist. See oli tüüpiline näide sellest, kuidas
sallivuse teerull sõidab igasugusest juba eos üle igasugusest katsest piirid eelnevalt maha märkida. Ei mingeid reegleid, las tulijad kehtestavad end ise, kuidas paremaks peavad.
Muidugi ei lahendaks burkakeeld kaugeltki kõiki neid probleeme, millega läänepoolsed Euroopa riigid praegu püsti hädas on. Kui sul aga ei lasta teha esimestki sammu, siis ei liigu sa kokkuvõttes mitte kuhugi. Meil isegi ei arutleta selle üle, milliseid reegleid tuleks kehtestada. Kui aga mõni arglik katse selles suunas tehaksegi, vastatakse sellele avalike mõnitustega kõige kõrgemal tasemel.
Igaühele on ju selge, et burka moodustab vaid jäämäe veepealse osa. Reguleerimist vajavad ka väga paljud teised küsimused. Kas ja kuidas keelata sundabielud, mismoodi võidelda naiste ümberlõikamise vastu? Milliseid probleeme tekitab meie ühiskonnas moslemite mitmenaisepidamise traditsioon? Aga aumõrvad, mis siin seni päris tundmatud on? Kui aga mõnes mošees hakkavad ilmnema radikaliseerumise ja šariaadiseaduste propageerimise märgid, kas ollakse valmis sellele reageerima? Või annab usuvabadus kui euroopalik väärtus fundamentalistidele vabad käed radikaliseerumiseks, ilma et meil oleks mingit õigust sekkuda?
Ilmselt valmistatakse meil ette Rootsi stsenaariumit – lubada ühel platsil mängu erinevate reeglite järgi. See oleks sama hea, kui lasta kokku jalgpallurid ja võrkpallurid. Ühed on nördinud, et teised puudutavad palli käega, teised aga imestavad, et vastased võivad vabalt nende väljakupoolele tulla.
Spordis ei saa läbi ilma kokkulepitud reegliteta. Nii võiks olla ka elus, et enne määrame, mis mängu me mängida tahame ja milliseid vahendeid kasutada võime, aga pärast arutame, mis mäng meil tegelikult välja kukkus ja kes reegleid rikkus. Ent nüüd oleme sattunud olukorda, kus igaüks tegutseb oma reeglite järgi. See aga tähendab, et iga ühiskonnaliige rikub reegleid, sest igaüks, kes peab kinni oma reeglitest, rikub sellega teiste omi.
Ebakindel ühiskond, mida me oma kontrollimata usaldusega oleme sel kombel tekitamas, tähendab elukorraldust, või õigemini -korraldamatust, kus vastuolud ületavad harmooniat. See on täis vastuolude pinget, mille leevendamine on aga pikk ja raske protsess. Ei maksa imestada, kui mõned löövad sellises olukorras igasugustele reeglitele käega. Tulemuseks on anarhia ja kaos.
Reegleid, milles tuleks eelnevalt kokku leppida, on aga ohtrasti, rohkem kui oskame arvatagi. Mõni võib esmapilgul tunduda tühine, aga tihti võivad ka väikesed arusaamatused saada suurte erimeelsuste põhjuseks. Eesti reaalsuse asendamine moslemite reaalsusega või nende võrdsele alusele seadmine võib tekitada pingeid pea igal sammul, ka kõige ootamatumates kohtades.
Kas lubada loomade tapmist eriti piinaval viisil, nagu moslemite kombed seda ette näevad? Kas need loomakaitsjad, kes selle barbaarse kombe vastu välja söandavad astuda, kuulutatakse rassistideks ja islamofoobideks?
Nii mõneski lääneriigis on tekitanud probleeme see, et moslemid on asunud mürgitama koeri, kes nende meelest on ebapuhtad olendid. Vahest tahaksid meie inimesed juba ette teada, kas ja kui karmilt seadus nende neljajalgsete sõprade kaitseks välja astub? Või saab koerte tapmisest uus reaalsus, millega peab leppima?
Omaette küsimus on muidugi terrorism. Küllap mõistab igaüks, et migrantide saabumine terroriohtu ei vähenda, vaid suurendab. Praegu tuleb aga leppida vaid lapsiku lohutusega, et kõik moslemid ei ole terroristid. Muidugi ei ole, aga see ei tähenda ju seda, nagu poleks terrorismi olemas. Mida rohkem moslemeid meie maal end sisse seab, seda suuremaks kasvab siin ka islamiterrorismi oht, seda ei saa keegi eitada. - Või ei tohigi enam kasutada sõnapaari “meie maa”, vahest riivab see jälle kellegi tundeid? Me elame siin, oma maal, oma harjumuspärases ühiskonnas otsekui tasakaalustatud ökosüsteemis. Me ei taha, et meid ära aetaks või ohustataks; me võime küll oma ökosüsteemi muutustega kohaneda ja häiringute järel selle terviklikkust taastada, aga me ei lepi, et seda tahetakse õhku lasta või maha põletada. Ent asi liigub sinnapoole, et varsti jõuame taolisse üksteisemõistmise puudusse, mida võiks nimetada juba mõistmatuse poolkõrbeks. Siis piisab vaid sädemest, et põlenguni jõuda.
Kui meie meedia ja meie arvamusliidrid ajavad jõuliselt sellist poliitikat, mis vähendab ühiskonna stabiilsust ja turvalisust, siis ei tasu loota, et see laia toetust leiaks. Pigem võib praegust olukorda nimetada vähemuse vägivallaks enamuse kallal.
Oma ideoloogia kõrgemale tõstmine ühiskonnas valitsevatest meeleoludest ja tõekspidamistest ei saa aga lõppeda heaga. Sotside eriti võitluslikku hoiakut nähes peab tõdema, et ilmselt ei hooli nad sellest ja on valmis ka halba valla päästma, andmata endale aru, mida see endaga kaasa toob.
Ma ei tea, kas enam on võimalik astuda sammukest tagasi, et kõik need asjad omavahel selgeks rääkida, või on juba hilja, lõhe ühiskonnas on liiga laiaks venitatud. Pealesunnitud vaidlus teemal, kes on rassist, kes aga õilishing, tähendab sisuliselt igasugusest otsustusõigusest loobumist. Sündmustel lastakse lihtsalt kulutulena levida, ilma et me toimuva suhtes seisukohtagi oleksime suutnud võtta, abinõude väljatöötamisest rääkimata.
Kas me sellist püssi põõsasse viskamist ikka tahame?

kolmapäev, 12. detsember 2018

Vene Hiina sõprus

See, et Hiina vaikselt vallutab Siberit ei ole mingi uudis. Juba mõni aeg tagasi ütles ukrainajuurtega vene laulja Lolita Miljavskaja. kes seal käis esinemas, et Irkutskis ei ole enam midagi venepärast
https://www.youtube.com/watch?v=laOhdGz6O1c
Maha võetaks ka hiinlaste poolt suures mahus taigat
https://www.youtube.com/watch?v=AuymFiwYHYw
https://www.youtube.com/watch?v=B4PfP2RSHoE
Hiinlased on aga tasa ja targu edasi tunginud 2500 km lääne poole Omski ümbrusse. 
Rajavad siin oma puidutöötlusfirmad, kasvuhooned jne. Elavad väga tagasihoidlikes tingimustes. On valmis üksteise kõrval elama aasta kaks ja siis kolme aasta pärast on juba jalad all. Venelased, kes puidufirmades töötavad, küsivad, et kui ajate hiina ettevõtjad minema, mis siis meist saab?
https://www.youtube.com/watch?v=Hs0buLWMsus
Nüüd on aga Omski rahvas rahutu, sest on alustatud ehitust 3500 hiinlasele elamuid, esialgu kolmeks aastaks, aga... Venelasi solvab ka see, et hiinlased olevat öelnud: Krõm vaš Sibir naš. Hiljuti oli ka meeleavaldus hiinlaste vastu 
https://www.youtube.com/watch?v=f0yBsAB1wZg&t=8s

108. Lapsed klassivõitluse pöörises

Roosa Udu

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB

Kui pisut luuleliseks minna, võiks öelda, et maailm liigub edasi migratsioonilainel. Eile alustas Marrakechis tööd ÜRO valitsustevaheline rändekonverents, kus suures üksmeeles ja üleüldise vaimustuse saatel edendatakse globaalset migratsioonipoliitikat. Ühed lubavad üha suuremaid masse liikuma panna, teised aga neid vastu võtta ning nende eest hoolt kanda nagu oma lihaste laste eest.
Migratsiooni lähteriigid ja migrante vastu võtvad maad ajavad üheskoos rändeasja, otsekui lõukoer ja lambuke ajakirja Vahitorn kaanepildil. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest kõik on vaid ühtmoodi terakesed suures migratsiooniveskis, mis kohe-kohe täie hooga tööle prahvatab.
Tõtt-öelda oli rändekonverents äkiline nagu mustlase püss. Kuna kogu protseduuri läbimängimiseks oli määratud kaks päeva, siis kujutasin ette, et esimene tööpäev algab vastastikuse veenmisega, kui vajalik on üleilmseid migratsioonivoogusid kindlate reeglite järgi suunata ja neile tuult tiibadesse puhuda, et õnn ja edu võiksid saabuda igasse maailma kolkasse – koos majandusmigrantidega muidugi. Suur oli aga minu üllatus, kui Postimehe saidilt juba esmaspäeva hommikul kell kümme teada sain, et lepe ongi juba heaks kiidetud.
Huvitav, mida kaugelt tulnud külalised ülejäänud rohkem kui poolteise päeva jooksul teevad? Lebotavad niisama või sõlmivad juba omavahel tehinguid, kes kellelt milliseid migratsioonivoogusid hakkab vastu võtma? Kes diili tegemisega hiljaks jääb, seda võivad ees oodata tühjad pihud.
Vahest oli kiirustamine tingitud hirmust, et kui asjaga veel päevakene viivitada, võib mõni riik ümber mõelda. Niigi valitseb asjas suur segadus, raadiouudistes öeldi, et leppe kiitis heaks umbes 150 riiki. Umbes? Ja 192-st kutsutust? Ei, siin ei võinud enam hetkegi viivitada! Mis käes, see käes.
Selline suhtumine on ka inimlikult mõistetav. Kui mu noorepõlva sõbranna Njurka pärast pikki ja viljatuid otsinguid leidis mehe, kes oli nõus ta naiseks võtma, ei kaotanud ta hetkegi ja tiris vennikese kohe Õnnepaleesse. Kui ametnik ütles, et järjekord on mitu nädalat, puhke Njurka nutma – selle ajaga saab kavaler kaineks ja kaunis plaan lähebki tühja. Ametniku süda läkski haledaks, ent kui ta peigmehe passi nägi, siis selgus, et too tõbras oli juba abielus.
Aga uut võimalust Njurkale enam ei tulnudki. Küllap tunneb ka ÜRO salamisi seda hirmu, et käes on viimane hetk riikidel müts üle silmade tõmmata ja neile migratsioonilõõg kaela ümber köita.
Eesti esindajat Marrakechis (arvatavasti) ei olnud, küll on aga meie peaminister, välisminister ja president väljendanud oma palavat poolehoidu leppele, nii et ehk neid lausa nurka seisma ei panda, kui nad ükskord ÜRO palge ette astuvad. Vahest viibutatakse hoiatavalt näppu ja öeldakse „Nu pagadii!“, ehkki tõrelejad saavad ka ise aru, et ega need isikud ole ju milleski süüdi, kõige taga on ikkagi populistlikult meelestatud elanikkond. Jaburad töllid – nagu sotsiaaldemokraadid meid on määratlenud.
Samas avastasin, et ka mina kuulun nende töllide hulka, sest jäin uskuma ERRi infot, et Eestist keegi Marrakechi ei sõida. Aga võta näpust – selline kergeusklikkus ei ole jätkusuutlik, sest eile teatas Delfi:
„Konverentsil osales 159 maailma riiki, nende seas Eesti. Teiste seas viibivad kohal Saksa kantsler Angela Merkel, Hispaania peaminister Pedro Sánchez ja Taani peaminister Lars Løkke Rasmussen.“
Juba aastaid vaenab meedia anonüümseid kommenteerijaid, aga nüüd on anonüümsusest saamas üks oluline osa eesti välispoliitikast. Kes ikkagi esindas Eestit sellel konverentsil? Kas tõesti loodetakse, et tema nimi jääb saladuseks? Kes siis ikkagi levitab libauudiseid, kas ERR või Delfi? Asi kisub põnevaks!
Aga põnevust jätkub ka meie omale kodutanumale. Üleeile toimus Vabaduse väljakul rändepakti vastane meeleavaldus. Ja nagu eelmisel korral Toompeal, ei saadud ka sel korral läbi ilma provokatsioonita. Ju siis oli Indrek Tarandi pöörane edu (tema aktsioonile elasid ju kaasa nii president kui ka peaminister, rääkimata meediast) lisanud tuult provokaatorite tiibadesse ning innustanud neid uutele võitudele.
Küllap on praeguseks kõik jõudnud näha videot, kus üks mees lapsevankriga trügib läbi rahvasumma ja norib tüli üritust turvanud Soldiers Of Odini logodega jopesid kandnud meestega ja üritab neile käruga otsa sõita.
Kui need aga, vastu kõiki õigustatud ootusi, kohe kuidagi vedu ei võta ja rahulikuks jäävad, asus ta neid müksima ja nagu lehest lugeda võib, andis ühele turvamehele ka vastu hambaid (seda hetke küll video pealt näha pole).
Kui oli selge, et korravalvureid provotseerida ei õnnestu, ründas ta meeleavaldusest osavõtjaid ja läks kallale fotograaf Mats Õunale, sõimas teda fašistiks ja tahtis fotoaparaati käest kiskuda. Turvamehed aga püüdsid meest vaikselt rahvast eemale juhtida. Inimesed hakkasid appi hüüdma politseid, kes sel hetkel väljaku teises otsas viibis.
Olukorra lahendasid kaks naist. Üks neist võttis lapsevankri, mille riiakas mees omapäi oli jätnud, teine aga talutas mehe platsi pealt minema. Kõik neli (väike laps pidi ju kõik need ekstsessid kaasa tegema!) siirdusid sealsamas asuvasse Wabaduse kohvikusse.
Ja nüüd läheb asi huvitavaks. Nimetatud kohvikus toimus parasjagu vastloodud partei Eesti 200 üritus. Tuli välja, et provokaator ja tema abilised on kõik selle erakonna liikmed. Vägisi jääb mulje, et tegemist oli ettekavandatud sündmusega, naistel olid käes mobiiltelefonid, et dokumenteerida, kui midagi peaks juhtuma.
Tähelepanu väärib ka provokaatori isik, selleks osutus Eestis elav ja töötav sakslane, politoloogiadoktor Florian Hartleb. „Mina ja mu laps olemegi need immigrandid, kelle vastu see meeleavaldus oli suunatud!“ oskas ta tõde endale meelepäraseks väänata.
Eks provokaatoril ole oma tõde, aga kui asja kipub kallutatult nägema meedia, siis on küll kuri karjas, sest see vormib ju ka üldsuse arvamuse. Õnneks oli inimestel võimalus võrrelda videol näidatud sündmusi sellega, mida kirjutavad lehed.
Postimees andis adekvaatse seletuse, ilma emotsioonidesse laskumata, see langes suuremalt jaolt kokku videos nähtuga. Aga Delfi Vahur Kooritsa suu läbi kirjeldas asja hoopis teisiti:
„Üks lapsevankrit lükanud isa sattus sõnelusse meeleavaldust turvanud Soldiers of Odini liikmete ja fotograaf Mats Õunaga. Väidetavalt olla probleem olnud selles, et pahandati, et ta lapsevankriga keset meeleavaldust kõndis. Mees sattus segadusse, mis temast tahetakse. Õnneks suuremaks rüseluseks ei läinud. Videost on näha, et vankri tuleb haarab kõrvalt Eesti 200 kaudu tuntud Kadri Napritson-Acuna. Ta selgitas Delfile, et ta märkas lihtsalt, et laps on juba ripakile jäänud ning vanker kõigub.“
Jääb mulje, et rahvahulk ründas mingil seletamatul põhjusel lapsevankriga jalutanud meest, segadusse sattunud süütut ohvrit? Aga just seda muljet provokaator jätta tahtiski – ja kahetsusväärsel kombel aitas Delfi talle selles osas kaasa. Seda enam, et erinevalt Postimehest näitas Delfi videost vaid lõpuosa, kus konflikt juba lahenes ja asjaosalised lahkusid. Kuid eks ole pooltõdegi üks vale alaliike.
Samasuguse ebaadekvaatsusega paistab silma ka Õhtuleht:
„Miitingule sattunud lapsevankriga isa üritas rahvasummas endale teed teha, kui sattus vastakuti Odini sõdalastega, kes ei lubanud tal edasi liikuda. Tekkis rüselus, kuhu sekkus ka fotograaf Mats Õun, kes pärast politseile kaebas, et teda sõimati fašistiks.“
Nojah, Soome ka „sekkus“ Talvesõtta, kui teda rünnati.
See kõik kahvatub aga Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhi Krister Parise kajastuse kõrval, kes kirjutas sotsiaalmeedias:
„Paremäärmuslased paljastasid täna enda moraalse piiri puudumise. Tallinnas toimunud meeleavaldusel rünnati lapsevankrit.“
Selle uudise illustreerimiseks lisas ta foto ülestõstetud kätega juudi lapsest seismas Natsi-Saksamaa relvastatud sõdurite ees. Et valeinfo leviks võimalikult kaugele, oli lause lapsevankri ründamisest kirjutatud inglise keeles.
Kristerile sekundeeris tema Õhtulehes töötav abikaasa Manona, kes oma Facebooki lehel lasi käiku ka vägisõnad:
“Fuck. Ma olen lapsevankriga käinud Moskvas läbi kogu miljonite marsi, našistide massimeeleavalduste ja isegi natside russkii marsi. Kuskil ei ei näinud ma midagi sellist. Fuck. Kutsuge oma minionid korrale, see on juba ilgus, olgu need vaated ja provokatsioonid (üle Vabaka jalutamine, eksole) mis iganes.”
Eks ta ole, ilgus peitub inimese silmades. Võime vaid õnne tänada, et me ei pea maailmale vaatama läbi perekond Parise silmade. Vihkamisest pimestatud mõistus sünnitab koletisi.
Aga minna lapsevankriga vene šovinistide marsile? Kes on näinud limonovlaste rünnakrühmi, see taipab, et taoline tegevus on täiesti vastutustundetu ühe ema poolt. Lisaks sellele veel Kristeri arvamusavaldus, et eestlased ei tohiks endale lubada üle ühe lapse (parem kui üldse mitte), sest eesti laste ökoloogiline jalajälg olla seitse korda suurem kui aafriklase oma.
See on kindel tunnistus hiljuti loetud lehepealkirja õigsusest – punased on muutumas mürkrohelisteks.
Kõige kahetsusväärsem on selle loo juures laste ärakasutamine poliitikas. Kas söandab president selle kohta mõne etteheitva sõna öelda? Või otsustab, et omasid tuleb säästa?

teisipäev, 11. detsember 2018

Juuksur

Kord läks lillemüüja juuksurisse.
Kui ta tahtis töö eest maksta, lausus juuksur: “Ma ei saa raha võtta, sest teen sel nädalal tööd ilma rahata!”
Lillemüüja tänas teda ja lahkus.
Kui juuksur järgmisel hommikul tööle tuli, leidis ta ukselävelt tänukirja ja 12 roosi.
Siis tuli juuksurisse pagar.
Kui ta maksta soovis, lausus juuksur: “Ma ei saa raha võtta, sest teen sel nädalal tööd tasuta!”
Pagar lahkus rahulolevalt.
Järgmisel hommikul leidis juuksur ukselävelt tänukirja ja 12 pirukat.
Siis tuli juuksurisse Riigikogu liige.
Kui ta soovis maksta, lausus juuksur taas: “Ma ei saa raha võtta, sest töötan sel nädalal tasuta!”
Rahvaasemik lahkus rõõmsalt.
Kui juuksur järgmisel päeval tööle tuli, seisis ukse juures 12 Riigikogu liiget, kümme kohaliku volikogu liiget, linnapea, paar ministrit ning linnapea naine ja kuus last ning kõik nõudsid tasuta juukselõikust.

Selles, mu kallis sõber, seisnebki vahe tavaliste inimeste ja nende inimeste vahel, kes meid juhivad….

Klounid


Rabi Baruka käis sageli Lapeti turuplatsil. Ühel päeval ilmus sinna prohvet Eelija ja rabi Baruka päris temalt: “Kas nende inimeste hulgas on keegi, kes saab osa tulevasest maailmast?” Eelija vastas: “Ei ole.” Hiljem tuli turuplatsile veel kaks inimest ja Eelija ütles rabi Barukale: “Nemad saavad osa tulevasest ilmast.” Rabi päris neilt, mis ametie nad peavad. Nad vastasid: “Klounid oleme. Kui me näeme, et keegi on kurb, siis me lõbustame teda ja kui kaks inimest riidlevad, siis me püüame neid lepitada.”
Paabeli Talmud, Taanit 22a

esmaspäev, 10. detsember 2018

Charles Milon ning 11 kindralit

Endine Prantsuse kaitseminister Charles Millon ning 11 kindralit, admiral ja kolonel tegid kirjaliku pöördumise president Emmanuel Macronile, milles nad soovitavad loobuda Marrakechi rändepakti heaks kiitmast. Kõrgemad sõjaväelased juhivad tähelepanu sellele, et GCM leping on tegelikult immigratsiooniseadus, mis kehtestab ühise vastutuse jagamise rändeprotsesside lahendamise eest. “Meie arvates on ainult Prantsusmaal suveräänne õigus lepingus sisalduvate eesmärkide üle otsustamiseks ja me ei saa sellest õigusest loobuda, eriti veel olukorras, kus 80% prantslastest soovib sisserände lõpetamist või selle olulist piiramist,” väidavad allakirjutanud, kes hoiatavad ühtlasi, et rahva kõrvalejätmine otsustamisest võib põhjustada inimeste proteste, olles käsitletav ka riigireetmisena. “Prantsusmaa valitsus on toonud riiki liiga palju inimesi, kes on täiesti erineva kultuuritausta tõttu võimetud integreeruma, ja nad on koondunud piirkondadesse, mis Vabariigile enam ei kuuletu. Teil pole õigust teha üksi otsuseid, mis hävitavad meie tsivilisatsiooni ja Isamaa. Seetõttu palume edasi lükata käesoleva lepingu allakirjutamise ja korraldama rahvahääletuse. Te olete vastutav Prantsusmaa eest ja Teie valimisel ei antud Teile selliseid volitusi. Toetame kindral Antoine Martinezi algatust mitte allkirjastada lepingut, mis on kavas vastu võtta ÜRO liikmesriikide valitsustevahelisel konverentsil Marrakechis.” 

Alla kirjutanud on endine kaitseminister Charles Millon, kindralid Antoine Martinez, Marc Bertucchi, Philippe Chatenoud, André Coustou, Roland Dubois, Daniel Grosmaire, Christian Houdet, Michel Issaverdens, Christian Piquemal, Daniel Schaeffer, Didier Tauzin, admiral Patrick Martin ja kolonel Jean Louis Chanas.

107. Püss polegi veel põõsas?

Roosa Udu

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB

Ilusat töönädala algust sulle, hea lugeja! Ära ainult arva, et tegemist on tavalise nädalaga. Kussa sellega! Täna algab ju kaugel Aafrikas, Marrakechi linnas, ÜRO valitsustevaheline rändekonverents, kus igal osalejal avaneb suurepärane võimalus heaks kiita üleilmne migratsioonilepe. Ilmselt on seal oodata nii suurt heakskiidutuhinat, et see ühe päeva sisse ära ei mahugi. Sestap on korraldajad targu varunud oma toimetuste jaoks kaks päeva, et ilusti ots otsaga välja tulla.
Eesti esindajat (kui jääda uskuma meie ajakirjandust) tollel üritusel ei ole. Ehkki presidendiproual oli selleks puhuks lennupiletidki ostetud – lausa seitsmele inimesele, otsekui läheksid vaprad rätsepad Türgi sõtta (neidki oli ju seitse). Aga nagu tüvitekstidest teada, on rätsepmeistritel kaugele maale rändamisega ikka ebameeldivaid üllatusi ette tulnud. Eredaks näiteks on siin Paunvere oma poiss Georg Adniel, kellele juba rongis ukraadinat tehti.
Proua presidendil läks selles suhtes veel nadimalt – temal ei õnnestunud veel lennukigi peale istudagi, kui juba ukraadina ära tehti. Tahtis enda ja kaasvõitlejate piletraha tagasi saada, aga lennufirma ei näidanud üles mingit halastust ega aupaklikkust, vaid vastas häbemata kombel: „Laku panni! Raha näed sama palju kui oma kõrvu!“
Aga see on alles algus. Väike eelmaik sellest, mis hakkab olema nendega, kes üleilmsest migratsioonileppest taganeda tahavad või selle otstarbekuses kahelda söandavad. Mitte et proua president selles dokumendis kahtleks, hoidku taevas selle eest, aga… Nii nagu vanemate patud nuheldakse laste peale, nõnda peab ka meie riigipea nüüd oma isemeelse rahva eksiarvamuste pärast kannatama. Lohutuseks vaid see, et piletiraha on sellesama rahva taskust võetud. Paras neile!
Nii et esimene pauk läheb meist just nagu mööda. Migratsioonirulli alla viskuvate riikide esimese laine seas meid ei ole. Aga kohe on tulemas veel teine ja vägevam kõmakas, millega meie nahk ikkagi auklikuks lastakse, ega sellest vist pääsu ole. 19. detsembril koguneval New Yorgis ÜRO peaassambleel taas kõiki maade migratsioonientusiastid, kus neil (või lausa meil?) avaneb suurepärane võimalus anda oma hääl vastse ränderaamistiku poolt. Meid kui kunagisi Nõukogude impeeriumi alamaid ei tohiks üllatada, et siin vastu hääletamisele pole võimalust jäetudki. Paistab, et sotsialistlik demokraatia ja selle põhimõtted elavad oma elu edasi siiamaani, on vaid ühest keskkonnast teise üle kolinud.
Nii et meil on jäänud pisut üle nädala, et otsustav samm teha ning jõuda end rändeleppest distantseerida. Sellise ettepanekuga tuli välja justiitsminister Urmas Reinsalu, kes möödunud nädalal saatis kirja meie välisministrile, kes juba oli jõudnud arvama hakata, et see kuradima migratsioonikarikas on temast mööda läinud, asi ammendatud ja probleem päevakorrast maha võetud. Kuid nii nagu võililled suudavad end läbi asfaldi pressida, nõnda õnnestus ka Reinsalul üleüldisest vaikimise müürist läbi murda.
Esiteks ärgitas ta välisministrit mitte jätma muljet, nagu puuduks Eesti esindaja Marrakechist mingil juhuslikul ja ebaolulisel põhjusel. Välisminister peaks ÜRO-d teavitama, et Eesti ei osale Marrakechi konverentsil, sest selleks puudub välisministril vastav mandaat. Reinsalu rõhutas: vabariigi valitsus ei ole andnud välisministrile mandaati, et Eesti Vabariik ühineks kõnealuse leppega.
Meedias levitatud arvamus, nagu oleks valitsus seda teinud juba märtsikuus, ei pea aga paika. Tookord andis valitsus mandaadi üksnes leppe üle läbirääkimiste pidamiseks. Sama lugu on Riigikogus toimunud hääletamisega:
„Riigikogu avaldas üldist toetust globaalse ränderaamistiku vastuvõtmisele, mitte aga seda, et Eesti Vabariik peaks globaalse ränderaamistiku heaks kiitma,“ seisab kirjas.
Vähe sellest, et Eesti koht Marrakechis tühjaks jääb, justiitsminister kutsub üles ka New Yorgis ÜRO peaassambleel toimuvat hääletust ignoreerima:
„Teen välisministrile ettepaneku teavitada ÜRO-d kirjalikult, et Eesti Vabariigi mitteosalemist 10.-11. detsembril 2018. aastal Marrakeshis toimuval valitsustevahelisel rändekonverentsil tuleb tõlgendada kui leppe heakskiitmata jätmist ning jätta ka ÜRO peaassambleel leppe üle hääletamata.“
Küllap aimas justiitsminister ette, et selle peale hakkab välisminister juukseid katkuma ja hädaldama, et nüüd lendab 27 aasta töö vastu taevast ning meie välispoliitikarong kihutab rööbastelt välja, otse kraavi nagu Piilupardi juhitud rong. Reinsalu lükkas kategooriliselt tagasi väite, nagu tähendaks leppega mitteühinemine Eesti välispoliitilisest peajoonest irdumist. Ta lisas täpsustuseks, et Eesti ei ole ühinenud kaugeltki kõikide ÜRO konventsioonide ja lepetega, sealhulgas näiteks ÜRO pagulaste ümberasustamise koostöökokkuleppega, ÜRO kodakondsusetusse vähendamise konvensiooniga ning ÜRO võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste konvensiooniga.
Vähe sellest, justiitsminister pani välisministri lausa sundseisu, kui esitas talle kurikavala küsimuse:
„Isikud, kes on kasutanud pealiinist irdumise terminit, peaksid suutma vastata, kas Eesti välispoliitika pealiin on 27 aastat olnud neist konventsioonidest eemale jäämine või oleme seda pealiini juba 27 aastat tahtlikult rikkunud?“
Ega selle peale oska vaene välisminister küll aad ega mööd öelda, paremal juhul vaid „Mök-mök-mök!“ – kuid vaevalt justiitsministrit taoline vastus rahuldaks.
Lõpetuseks tegi Reinsalu ettepaneku moodustada justiitsministeeriumi ja välisministeeriumi ühine sõltumatu ekspertgrupp, kes rändeleppe suhtes kerkinud küsimusi põhjalikult hindaks, ning seejärel esitada selle ekspertgrupi analüüs valitsusele ja riigikogule.
„Selles küsimuses peavad Eesti Vabariigi ametiasutused tegema ära oma kodutöö. Hetkel ei ole Eesti Vabariigi ametiasutustel või ekspertidel koostatud ühtegi leppesse puutuvat sisulist analüüsi. Kuni analüüsi valmimiseni tuleks peatada Eesti Vabariigi poolsed rändeleppesse puutuvad võimalikud tegevused.“
Jätkuvalt on Reinsalu seda meelt, et volitusi rändeleppega ühinemiseks võib anda vaid valitsus. Reinsalu kirja kommenteerinud peaminister Jüri Ratas vastas selle peale, et Eesti toetab ÜRO peaassambleel ränderaamistiku vastu võtmist.
„Ei ole mõistlik ega vajalik avada uuesti juba korduvalt läbi vaieldud debatte,“ lisas ta.
Nii et kui Ratas on asunud migratsioonilepet toetama, pole valitsuse otsust enam vaja? Valitsus – see ongi Ratas?
Last but not least: Kui Reinsalu kirjas on Eesti Vabariik kirjutatud suurte algustähtedega, siis Delfis seda refereerinud Heliis Nemsitsveridze on teinud siin omapoolse paranduse ja kirjutab läbivalt (kolmel korral!) Eesti vabariigist. Öeldakse, et noomen on oomen. Kas uus nimekuju peab viitama sellele, kui väike ja tähtsusetu Eesti riik siiski on? Järjekordne haokubu globalismi tuleriidale, millel põletatakse rahvusriike?

Jürimaa - Vana ja Uus Shuamta klooster


laupäev, 8. detsember 2018

MB ja Lehm

Talumees ostis autopoest E-klassi Mercedese. Ta oli siiralt üllatunud, kui algselt öeldud hinnale lisandus kopsakas summa lisavarustuse eest.
Paar kuud hiljem otsis sama poe müügimees oma maal elavatele vanematele korralikku lüpsilehma ja sattus sama talumehe otsa, kellele ta lisavarustusega Mercedese müüs. Talumees väljastas müügimehele lehma eest järgmise arve:
Lehm (standardvarustusega) - 2400 EUR
Kombineeritud värv (musta-valge kirju) - 150 EUR
Nahkkate - 100 EUR
Paak suvise ja talvise piima jaoks - 50 EUR
Nisad, keskelt augustatud - 17,50 EUR/tk
Poolautomaatne sääsetõrje (saba) - 30 EUR
Väljaheitegaaside mürgilisuse vähendaja - 60 EUR
Ilmastiku- ja maastikukindlad sõrad - 100 EUR
Dubleeritud pidurdussüsteem (esi- ja tagajalad) - 400 EUR
Mitmetonaalne helisignaal (ammumine) - 135 EUR
Sinised silmad (halogeen) - 150 EUR
Suvalise kütuse toitesüsteem - 1250 EUR
Lehma hind kokku - 4910 EUR

105. Segadust rohkem kui rubla eest

Roosa Udu

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB

Juba vanarahvas teadis, et suurt kala tuleb püüda sogasest veest. Ent vähestel on võimalust ja oskust seda vett ise sogaseks teha. Selleks peab olema kas suurkombinaator või vähemasti aferist.
Seda, mis toimub üleilmse migratsioonipakti ümber, võib julgesti nimetada veesogamise kõrgpilotaažiks. Dokumendi tekst ise sisaldab hulganisti ebamäärasust, mitmetimõistetavusi, vasturääkivusi, erinevaid tõlgendusvõimalusi. Asju, mida ei taheta otse öelda, püütakse väljendada ümbert nurga, vihjamisi, mis aga tihtipeale tõlkes kaduma lähevad.
Praegu pole suudetud kokku leppida selleski, mis dokumendiga meil üldse tegemist on. Eestikeelses ametlikus tõlkes kasutatav ’ränderaamistik’ vihjab sellele, et pannakse paika raamid, mis edaspidi täidetakse konkreetse sisuga. Millisega? Pole au teada. Küll aeg näitab, kui meid ükskord tõsiasjadega vastakuti seatakse. Nii et mingis mõttes on tegemist põrsa kotis ostmisega.
Samas on paralleelselt ’raamistikuga’ kasutusel veel teisedki variandid: lepe, leping, pakt, kompakt. Eksperdid soovitavad just viimast – ehkki selle mõiste sisu ei osata seletada. Aga paradoksaalsel kombel sobibki ta just seepärast kõige paremini – antud dokumendi näol on tegemist millegagi, mida kõige eelnevaga ei saagi võrrelda, olgu tal seepärast ka siis eripärane ja enneolematu nimi.
Tegemist on migratsiooni käsitleva leppega, milles keskendutakse migrantide olukorrale. Paraku on ’migratsioon’ omandanud halva või lausa kurjakuulutava kõla (ja seda mitte ainult eesti keeles), seepärast on välisministeerium otsustanud selle asendada ’rändega’. Nii käibki kogu jutt ’ränderaamistiku’ ümber. Kui migratsioon on ränne, kes siis selles tõlgenduses on migrant? Kas rändaja?
Andke andeks, aga pigem tuleb selle sõna puhul silme ette lõbus matkasell, kes kõnnib ühest kohast teise, kuni sellest tüdib ja koju tagasi läheb. Meil pole aga tegemist mingite huvireisijatega, vaid ikkagi majandusmigrantidega. Nii et ümberütlemiste ja mahendavate väljendite kaudu püütakse asja tegelikku sisu varjata.
Seda enam, et dokumendi ametlik nimetus on hoopis tahaplaanile jäänud. Isegi kui jääda ebatäpse ’ränderaamistiku’ juurde, kõlab see nii: „Globaalne ränderaamistik turvaliseks, korrapäraseks ja seaduslikuks rändeks“.
Mis selle nimetuse taga võiks peituda?
Hiljuti arestitud laev Aquarius moodustas ühe lüli kriminaalsest inimkaubanduse ketist ja tagas majandusmigrantidele turvalise üleveo Aafrikast Euroopasse. Kas rändelepe näeb ette, et Vahemerele pannakse seilama kümned laevad, et tagada mugavus ja turvalisus?
’Korrapärane ränne’ annab alust arvata, et käivitatakse migratsioonipump – seekord juba globaalses mastaabis. Eestlased on ühe pumba peatamisega lausa kaheteistkümnendal tunnil hakkama saanud, nüüd siis kibelema uut käiku laskma? Eelmise migratsioonipumba probleemid suures osas veel siiani lahendamata, aga juba tahame uusi „väljakutseid“? Pussitaja käest õnnestus pääseda, nüüd hakkame ise oma veene läbi nüsima?
Mida tähendab aga ’seaduslik ränne’? Ilmselt seda, et liigutakse juba olemasolevate seaduste alusel. Mida siin siis enam reguleerida? Näen kaht võimalust – kas tuleb senist seadusandlust muuta või kuulutada ebaseaduslik ränne seaduslikuks. Sellises mängus kaasalöömine meie suveräänsusele küll hästi ei mõju.
Paraku on targutamise aeg läbi, nüüd minnakse üle tegudele. Juba ülehomme peaksid Marrakechis kokku saama 192 riigi esindajad, et heaks kiita ülemaailmne „turvalise, korrakohase ja seadusliku“ rände kokkulepe. Ilmselt on osavõtjaid siiski vähem, sest mitmed riigid on teatanud oma vastuseisust leppele. Ka Eesti jääb sellest üritusest kõrvale. Vähemasti teatas välisminister novembri lõpus ajakirjanduse vahendusel, et Eestist ei lähe Marokos Marrakechis detsembril toimuvale ÜRO konverentsile keegi, Eesti suursaadik ÜRO juures Sven Jürgenson hääletab raamistiku poolt 19. detsembril New Yorgis ÜRO peaassambleel.
Kogu protseduur on nii keeruliseks aetud, et mul kaob sellest selge ülevaade. Marrakechis mingit hääletamist ei toimu, nagu öeldud, toimub ainult heakskiitmine. Seda väljendatakse kohaletuleku kaudu – kes sealsel konverentsil oma nägu näitab, annab sellega leppele automaatselt oma heakskiidu.
Kuid ega inimestelt seepärast hääletamise rõõmu ära ei võeta. Napilt nädal hiljem koguneb New Yorgis ÜRO peaassamblee. Sotsidel ja keskerakondlastel on põhjust rõõmustada, sest nagu ütles ERR-ile välisministeeriumi pressiesindaja Britta Tarvis, saab Eesti esindaja toetada ränderaamistikku peaassamblee hääletusel. Mittetoetamine, nagu näete, valikute hulka ei kuulu. Selline hääletamine siis.
Britta Tarvis selgitas veel, et kuna tegemist ei ole lepinguga, ei kirjutata ränderaamistikule peaassambleel alla, vaid väljendatakse toetust. Heakskiit, hääletamine, toetusavaldus, seejärel pühendumine… Millegipärast meenutab kõik see kassi liikumist ümber palava pudrukausi.
Välisministri meelest toimub toetuse avaldamine aga hoopis varem, Marrakechis. Delfi uudisartikkel 9. novembrist („Riigikogu väliskomisjon soovib Sven Mikserilt ülevaadet ÜRO rändepakti kohta“) tsiteerib välisministri sõnu:
„Liikmesriigid annavad detsembris toimuval Marrakeshi konverentsil ränderaamistikule oma poliitilise toetuse ning ÜRO peaassamblee peaks selle vastu võtma jaanuaris. Eesti toetab tugevalt jätkuvalt globaalse ränderaamistiku vastuvõtmist.“
Oot-oot, kas ränderaamistiku vastuvõtmine toimub jaanuaris või hoopis 19. detsembril? Või võetakse seda vastu mitu korda? Või uinutas välisminister inimesi hilisema tähtajaga, soovides jätta muljet, et aega on veel küll?
Tähelepanu väärib pressiesindaja seletus, et kuna tegemist ei ole lepinguga, ei kirjutata ränderaamistikule peaassambleel alla.
Lepe, mitte leping, kokkulepe, mitte leping, raamistik, mitte leping, pühendumine, mitte leping. Hakka või arvama, et selline rõhuasetus on tehtud hämamiseks – lepingus on vähemasti punkt punktilt kirjas osapoolte kohustused ja täitmistingimused. Praegu aga peibutatakse inimesi tule-eile-meile jutuga.
Eraldi tähelepanu väärib aga ERRi 22. novembri uudises öeldu:
„Ratase sõnul ei otsusta valitsus, kas president läheb Marrakechi ränderaamistikule allkirja andma.“
Siit järeldub, et peaminister pole kursis tõsiasjaga, et ränderaamistikule allkirja ei anta, iseäranis veel Marrakechis – ja ükski ajakirjanik ei vaevu seda eksiarvamust (et mitte öelda – ebakompetentsust) paljastama-kummutama. Paistab nii, et ka lehetoimetustes valitseb suur segadus, või siis hoolimatus-soovimatus end asjadega kurssi viia. Aga just meedia põhjal inimesed oma arvamust kujundavadki. Kui ajakirjanikud lasevad üle nurga ega vaevu end asjaga kurssi viima, on tegemist äärmise vastutustundetusega, mis peidab endas väga tõsiseid tagajärgi.
Kui selge üldpildi saamine on tehtud nii keeruliseks, ei jäägi muud üle kui pimesi uskuda seda, mida meile ette lauldakse. Või hoopis vastupidi – mitte uskuda?

reede, 7. detsember 2018

104. Vaat kus lops! Oi lopsu-lopsukest…

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB
104. Vaat kus lops! Oi lopsu-lopsukest…
Ainult lapsemeelsed inimesed võivad arvata, et üllatused on alati meeldivad nagu kindersürprais. Või et nad on lausa garanteeritud, nagu päkapiku poetatud maiustus sussi sees. Elukogenud inimene aga teab, et üllatused on enamjagu ebameeldivad, parem oleks neid üldse vältida.
Eriti valusasti tabab ebameeldiv üllatus lapsemeelseid tegelasi sel juhul, kui nad on ise tublisti vaeva näinud, et end ootamatuste eest kaitsta. Aga siis tuleb karm reaalsus ning kõik lendab vastu taevast. Nagu muinasjutus, kus kaks põrsakest, Sotsu ja Kesik, ehitasid endale õlgedest maja, mis pidi neid kõige halva eest kaitsema, aga siis traavis kaugelt Lätimaalt kohale kuri natsionalismihunt, kes puhus onnikese lihtsalt minema. Nüüd olid vaesed sigudikud hädas nagu mustlased mädas ja loota võis vaid oma kiirete jalgade peale.
Muinasjutus, mida sina lapsepõlves kuulsid, hea lugeja, olid põrsakestel küll teised nimed, aga meie räägime ju tegelikult hoopis muust – Eesti poliitikast. Sestap tuleb osata põrsakõrvade tagant näha poliitiku omi. Ühed kuuluksid nagu Ossinovskile, teised Ratasele. Võis siis sotside parteile ning Keskerakonnale. Aga meie poliitilikateatri lavale sobivad need põrsad ja hundid päris hästi. Vaata et annab lausa allegooria mõõdu välja!
Jah, need kaks sigudikku nägid kõva vaeva, et ehitada endale majake, mille kattevarjus saaks igasuguseid üleannetusi teha, nii et ilmarahvas seda ei näeks ega teaks. Kui suure sohi ja trikitamisega, läbi valitsus- ja põhiseadusliku kriisi, õnnestus neil saada formaalne luba saata oma ametlik, ehkki praegu veel anonüümne heakskiitja Marrakechi, et üleilmne migratsioon saaks õige tuule tiibadesse, siis oli vaja liigne tähelepanu sellelt poliitiliselt farsilt kõrvale juhtida, nii et ükski ajaleht sellel teemal enam ei kirjutaks ega ükski tele- või raadiojaam piuksataks.
Nagu me kõik teame, õnnestuski see saavutada elegantse tiibmanöövriga – kastanid tõi tulest välja esmaklassiline provokaator, nii et kogu meedia unustas globaalse migratsioonikompakti lausa päevapealt ja pasundas ainult Tarandist, tema röövitud päikeseprillidest ja ta paljukannatanud tagumikust. Operatsioon õnnestus täielikult, sest kogu rändetemaatika jäi Tarandi kannikate varju.
Paraku varises see kaardimajake esimese ootamatu tuulehoo peale kokku. Keegi ei osanud kartagi säherdust uudist, mis saabus eile naabrite lätlaste juurest – nende seim otsustas, et Läti jääb rändeleppest kõrvale. „Pole meil vaja sellist asja, saame ka ilma hakkama!“ oli nende sõnum urbi et orbi. Kel kõrvad, see kuulgu!
Ja kuidas sa oled kuulmata, kui naabri õuest selline uudis meie jalge ette potsatab. Nii ongi Postimees oma tänases numbris avaldanud lühiteate: „Läti seim on ÜRO ränderaamistiku toetamise vastu“. Ehkki uudisnupp lõpeb lausega, mis peaks pakkuma lohutust („Leedu valitsus andis eile ÜRO ränderaamistikuga ühinemisele rohelise tule.“), on sellega vaikimise müür antud teema ümbert kokku varisenud ja oodata võib tont teab milliseid arvamusavaldusi. Kuni sinnamaani välja, et ehk tasuks meilgi sellest Marrakechijandist kõrvale jääda. Kui ikka annaks asja valitsusele otsustada, nagu see algselt oli ette nähtud, siis jääks konsensus saavutamata ja pääseksime veel lätlastega ühte lootsikusse, et uppuvalt Titanicult pääseda.
Kuidas on, ministripoisid ja -tüdrukud, kas teeme ära? Laupäeval tuleb kabinet erakorraliselt kokku ja lahendab probleemi ühe ropsuga!
Aga kui ei tule, siis peab kuulama rahva näägutamist – näe, lätlased said, aga meie mitte. Ja üldse – mis nende riik on rohkem riigi moodi, meie oma aga sarnaneb üha enam hobuse unenäole?
Kuidas küll on nii juhtunud, et lätlased saavad oma pidupäevadel üheskoos hümni laulda, seda isegi värskes õhus, aga meie mitte? Ei aastavahetusel ega isegi mitte presidendi vastuvõtul 20. augustil, kus hümn lihtsalt luuletusena ette vuristati – polnud hirmugi, et keegi võiks kaasa laulda.
Kuidas küll on nii, et Lätis korraldatakse vabariigi juubeli puhul tõrvikurongkäik kümnete tuhandete osavõtjatega ning kõigil jätkub selle jaoks vaid kiidusõnu, aga eesti ajakirjanike puhul on ’tõrvikuvalgus’ vaid viisakam vaste sõnale ’natsipask’?
Ja nagu sellest oleks veel vähe, siis erinevalt Eestist jäi lätlaste parlamendis nüüd peale arvamus, et liitumine rändepaktiga võib olla vastuolus Läti seadustega, et see on rahvusriigile vastuvõetamatu ning kahandab tema rolli migratsiooniga seotud küsimuste otsustamises.
Kui mõelda veel sellele, et ka venekeelse kooli probleemide lahendamisel on lätlased meist paar sammu ees, aga alternatiivina meie alkoholiaktsiisi tormilisele kasvule pakub Läti meile tunduvalt odavamat alkoholi, siis võib arvata, et Ossinovski ja Ratas pole meie lõunanaabritest just kuigi heal arvamusel.
Aga et nad meie parkettide pääl kõndijailt punase vaiba jalge alt ära tõmbasid, on küll alatu. Vaevalt, et Tarand teist korda tahab end nüpeldada lasta. Nii seisavadki sotsid koos oma liitlastega lõhkise küna ees – millist punni tuleks küll kasutada, et ebasobiva info voog jälle ilusasti kinni toppida?
Lätlaste üllatus polnud meie ärahellitatud juhtidele mingi meeldiv kindersürprais ega ka mitte maiustus sussi sees. Tuleb välja, et elu on karm värk ja kõik ei kulgegi nii lobedalt kui tahaks?
Jah, kullakesed, teil on veel palju õppida. Seda enam, et kusagil on teie jaoks juba ammu vitsad likku pandud. Ma ei taha teid küll hirmutada ega psühhotraumeerida, aga eks see ole teada värk, et valimispäeva vits lööb kõige valusamalt.
Ja see aeg pole enam kaugel!

neljapäev, 6. detsember 2018

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB

Roosa Udu

103. Vennasrahva murelik pidupäev
Kui tahame asjadest õigesti aru saada, peame neid vaatama kontekstis. Üllad sõnad sallivusest, solidaarsusest, internatsionaalsest kohusest, avatud ühiskonnast, Aafrika mittereetmisest jne ei ütle meile midagi, kui me ei tea, millised konkreetsed teod ja olukorrad peidavad end nende taga.
Kui rändepaktist on saamas „maailmale kõige tähtsam asi“ (nagu kuulutas ELi sisserände volinik Dimitris Avramopoulos), siis tuleb see diil, mida meile nii jõuliselt peale surutakse, panna õigesse konteksti. Kui ühelt poolt räägitakse ametlikul tasemel rändekriisist, aga ÜRO dokument, millega me mõne päeva pärast liitume, kinnitab hoopis, et ränne on jõukuse, innovatsiooni ja kestliku arengu allikas meie üleilmastunud maailmas, siis on võimatu mõista, kuidas sobituvad kokku kriis ja eelloetletud positiivsed mõjud. Kui ilmselgeid vastuolusid ei taheta märgata ja tehakse nägu, nagu oleks kõik kõige paremas korras, võib kindel olla, et selle taga on pettus ja hämamine.
Mõnes mõttes on rändepakt hiljaks jäänud, sest Euroopa on juba migrantide taaga raskust tunda saanud. Tasapisi hakkab murenema ajupesu toel loodud klantspilt üleüldisest võrdsusest ja vendlusest eri rahvaste ja kultuuride vahel. Kokkupõrge reaalsusega annab asjast hoopis teise pildi. Ja kusagil kummitab teadmine, et protsess on pöördumatu. See mis oli, ei tule enam kunagi tagasi. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Uued tulijad ei tea ega hooli, mis põliselanikele oluline ja kallis.
Samm sammult taganedes ja loobudes lohutatakse end petliku enesekuvandiga: vaatamata kõigele oleme me ikkagi nii sallivad, külalislahked, abivalmis, humaansed. Paraku ei paista tulijad sellest vähimatki hoolivat. Nad võtavad teiste eneseohverdust kui midagi enesestmõistetavat ja on pigem rahulolematud, sest nende ettekujutused olid veelgi lennukamad.
Head teha saab siis, kui teine pool seda märkab ja näitab üles tänulikkust. Kui vastutasuks on aga valetamine, vägivald ja põlgus, muutub abistamine mõttetuks, tuimaks kohustäitmiseks, mida kannustab tagant hirm saada endale külge rassisti silt.
Aga lõpmatult ei saa selline asi kesta. Ülekohus ei mahu enam hinge ära, pähe taotud õpetussõnad kaotavad oma mõjujõu. Millalgi saab võitu arusaamine, et ebaõiglus pole see, mida tasub toetada, olgu ta mistahes kaunite sõnade sisse looritatud.
Selles suhtes on migrandirohked ühiskonnad pidevas häireseisundis. Iial ei või teada, milline piisk võib panna karika üle jooksma, millal katkeb inimeste kannatus. Tasakaal ja stabiilsus, milles inimesed on harjunud elama, muutub üha hapramaks. Kusagil pinna all tiksuks nagu viitsütikuga pomm.
Nendel riikidel, kes moslemiinvasioonis teistest maha jäänud, on kasutada suur eelis – võimalus õppida teiste vigadest. Saada aimu sellest, kuidas näeb tegelikult välja avatud uste poliitika, mis on allutatud hukatuslikule ideele, jättes samas hooletusse oma kodanike julgeoleku.
Ka meil on häirekell juba kõlanud – kaks naisepõletamise juhtumit on meie oludes midagi ennenägematut, iseäranis tingimustes, kus moslemimigrantide arvu loetakse „praktiliselt olematuks“. Kui juba eimillegi pealt sünnivad nii rängad, lausa kujutlematud kuritööd, siis mida veel võib endaga kaasa tuua „pidev ja korrapärane“ migratsioonivoog, millele meie eliit on otsustunud „mittesiduvalt“ pühenduda?
Meil tasuks õppust võtta põhjanaabrite juures toimuvast. Täna tähistab Soome oma iseseisvuse 101. aastapäeva, kuid pidumeeleolusid tumestavad kohutavad sündmused Oulus. Soome siseminister Kai Mykkänen pidi neil päevil tunnistama, et ei saa summutada tõsiasja, et migrantidega on tõsiseid probleeme, seda ilmsiks tulnud laste vägistamisjuhtumite valguses.
Olulus vahistati seitse välismaalasest meest, kes vägistasid kümneaastase tüdruku.
Neid kahtlustatuna raskes vägistamises ja lapse seksuaalses ärakasutamises. Arreteeritud on veel üks mees, kes on vägistanud kahte 14-aastast tüdrukut. Politsei peab tõenäoliseks, et arreteerimisi tuleb veelgi.
Erinevalt varasemast on hakatud paljastama ka kurjategijate tausta ning nimesid, varem varjati seda kiivalt. Nii kirjutavad ajalehed süürlasest Al Raed Mustafast, kes vägistas 2017. aastal kaht naist ja üritas veel üht vägistada. Mees kaebas ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse edasi ja taotles apellatsioonikohtult õigeksmõistmist väitega, et tegu on kultuuriliste erinevustega – mehe ja naise staatus Soomes olevat erinev sellest, mis see on Süürias, pealegi olevat ta arvanud, et Euroopas olevat seks täiesti vaba ega olevat teadnud, et vägistamine on karistatav.
Kui kaua suudavad soomlased rahulikult pealt vaadata, kuidas lahkelt vastu võetud moslemid nende ühiskonda lõhuvad? Imekombel suudeti alla neelata üks võikamaid kuritegusid, kui pagulane pussitas otse tänaval surnuks lapsevankrit lükanud noore ema. Nüüd siis grupiviisiline lastevägistamine. Millal katkeb soomlaste kannatus, on vaid aja küsimus. Millise vormi see vaen võtab, on raske ette ennustada. See ei pruugi olla vägivaldne, võõrastega lõpetatakse lihtsalt igasugune suhtlus, nende suhtes võetakse hoiak – sellistest tuleb eemale hoida. Nimetatagu seda pealegi rassismiks – see on ühiskonna reaktsioon, et end kaitsta.
Olukorra tõsidust näitab ka peaminister Juha Sipila karm hukkamõist Oulu grupivägistamisele. Kui palju see migrantidele korda läheb, on hoopis iseasi. Igatahes on Soome politsei andnud hoiatuse lapsevanematele – valvake noori tüdrukuid!
See on siis hind, mida tuleb maksta abivalmiduse ja külalislahkuse eest?
Lausa murranguliseks tuleb aga pidada peaministri sõnu: „Õigusriigis saavad süüdlased karistuse vaatamata oma etnilisele päritolule!“
Taolise asja väljaütlemine näitab, et siiani on sellega tõsiseid probleeme olnud.
Üldist ohutunnet suurendavad veel kaks sel nädalal toimunud intsidenti, üks Loimaa kandis, teine Uuraistel, kus mõlemal juhul „välismaise välimusega“ reisija haaras sõidu ajal roolist kinni ning püüdis bussi juhtida kokkupõrkesse vastutuleva autoga. Õnnetusi suudeti küll vältida, kuid üsna napilt, ühel juhul purunes bussi peegel kokkupuutest teise bussiga. Süüdlased on kinni võetud, politsei pole veel kindel, kas tegemist on terrorismiga. Üks on aga selge – hirmu ja ärevust lisavad sellised asjad ühiskonda omajagu.
„Milleks meil seda jama vaja on?“ võib nii mõnigi soomlane endalt küsida.
Aga meie – kas meil on vaja? Ainult et kelle käest seda küsima minna? Mikseri ja Tarandi?
Kui ma oma tänase loo alguses ütlesin, et asjad tuleb konteksti panna, siis Soome ärevad sündmused ongi see kontekst, mis aitab meil asju õiges valguses näha.