teisipäev, 30. detsember 2014

Tibi roolis

Jakuutias Aldani haigla laborant süüdistas oma auto kriimustamises naabrinaist ja sõitis teadvuseta naabrinaisest mitu korda üle. Tänu paksule lumele ei saanud ta tõsiseid vigastusi.

pühapäev, 28. detsember 2014

Jõululaupäev Vastseliina kirikus 2


Jüri Uluotsa kroonika 1

Jüri Uluotsa

KROONIKA 1)

1030 - Jaroslavi sõjaretk eestlaste vastu ja Tartu vallutamine.

u. 1054 - Kiievi suurvürsti ja Novgorodi vürsti Izjaslavi väepealik Novgorodi possadnik Ostromir teostab sõjakäigu eestlaste kallale, saab aga lüüa.

1060 - Izjaslav korraldab retke "sosolite" vastu ja maksustab neid raskesti. "Sosolite" nimetus arvatakse käivat kas Sakala või Soontaga või siis ühe Väinajõe piirkonnas asuva läti-leedu hõimu kohta. Järgmisel aastal kihutavad "sosolid" maksuvõtjad minema.

1077 - Smolenski vürst Vladimir ja Novgorodi vürst Gleb sõdivad üheskoos "tžuudide" vastu.

12. saj. algus - Novgorodi vürsti Mstislavi retk "Otžela" vastu (vist Adsel Koiva jõel, eestlaste ja lätlaste piirimaal).

1113 - Mstislav korraldab vene allikate põhjal võiduka retke "tžuudide" vastu ja võitnud neid "Boru peal" (oletatavasti Irboska või Metsepole).

1116 - Mstislavi juhtimisel korraldavad novgorodlased ja pihkvalased sõjakäigu eestlaste vastu. 1. novembril langeb nende kätte Otepää linnus. Venelased laastavad lugematul hulgal külasid ja pöörduvad tagasi paljude vangidega.

1130 - Mstislav saadab oma pojad Vsevolodi, Izjaslavi ja Rostislavi Novgorodi, Poletski ja Smolenski venelastega eestlaste vastu rüüsteretkele maksude saamiseks. Tapetakse mehi, põletatakse elamuid, naised ja lapsed viiakse vangi.

1132 - Novgorodi Vsevolod teostab oma jõul, ilma vendade abita, sõjaretke eestlaste vastu, kuid saab 23. jaanuaril Vaigas (Põhja-Tartumaal) hävitavalt lüüa. "Juhtus hiigla pahandus ja mustus", jutustab vene kroonika, "palju paremaid Novgorodi mehi löödi maha."

1134 - Novgorodi Vsevolodi sõjakäik eestlaste vastu. 9. veebruaril vallutatakse Tartu.

1180 - Novgorodi Mstislavi laastamisretk lätlaste ja eestlaste piirivahelisele maa-alale Adseli. Kohalikud elanikud lahkuvad kodudest ja tõmbuvad kuni mereni.

1190 - Pihkvalased tapavad salga ranna-eestlasi, kes olid sõitnud mööda Narva jõge Peipsile.

1192 - Novgorodi vürst Jaroslav teostab novgorodlaste ja pihkvalastega taliretke eestlaste vastu. Vallutab Tartu.

1192 - Sama aasta suvel läkitab Jaroslav jõugu pihkvalasi Otepääd maha põletama.

1210 - Novgorodi vürsti Mstislav ja ta venna Pihkva vürsti Vladimiri sõjakäik märtsis eestlaste vastu Torma ja Ugandisse. Ugandlased on sunnitud kaheksapäevase piiramisel järel loovutama oma kindluse Otepääl, maksma tribuuti ja osa võtma vastu õigeusu.

1211 - Pihkva venelaste retk Soontagasse jaanuari esimesil päevil.

1212 - Jaanuaris või 5. veebruaril siirdub Novgorodi vürst Mstislav ühes oma venna Toropetsi vürsti Davidiga ja Pihkva vürsti Vsevolodiga 15 000 mehega läbi Põhja-Tartumaa ja Järvamaa kuni Varbola linnuseni Harjumaal, kusjuures Varbola hõbedaga enda piiramisest lahti ostis.

1216 - Pihkva vürst Vladimir tuleb sõjaretkega, vallutab Otepää ja hakkab ugandlastelt nõudma kõrgeid makse. Vägi rüüstab ja saagitseb ümbruskonnas. Venelaste vastu võitlemiseks sõlmivad ugandalsed liidu sakslastega.

1221 - Novgorodi vürsti väed rüüstavad tagasipöördumisel Liivist Ugandit.

1223 - Novgorodi vürst Jaroslav, ta vend Suzdali suurvürst Georgi, Pihkva vürst Vladimir ja teised vene vürstid tulevad 20 000-mehelise sõjaväega liitlastena Eestisse, kuid hakkavad seejuures siin ise maad laastama.

1234 - Märtsis Novgorodi vürsti Jaroslavi retk suurearvulise sõjaväega Tartu ümbruskonda.

1241 - Novgorodi vürst Aleksander (Nevski) vallutab sakslaste käes oleva kindluse Koporje, hävitab selle ja laseb vangilangenud vadjalased ja eestlased üles puua.

1242 - Jäälahing sakslaste ja novgorodlaste vahel Peipsi järvel 5. aprillil. Sakslastega koos sõdivad eestlased, keda venelaste käe läbi palju langeb.

1248-1250 - Tallinna linna pealik Stigot Agison kirjutab ühes Tallinna rae ja kodanikkonnaga Lüübekisse, paludes abi novgorodlaste vägivallategude all kannatanuile.

1253 - Novgorodlased ja karjalased laastavad maa-ala lääne pool Narva jõge.

1262 - Venelaste sõjakäik Tartu vastu. Ei suudeta vallutada kindlust, kuid linn võetakse ära ja "palju tapeti selle linna rahvast; ja teisi võeti elusalt ja teisi põletati tulega, ja võeti nende naised ja lapsed; ja võeti ka vara ilma arvuta ja saaki".

1267 - Venelaste rüüsteretk Rakvere ümbrusse. Laastatakse laialt maad.

1268 - Jaanuaris tuleb mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe Rakvere alla, hävitades teel hulga koopasse põgenenud eestlasi. Koobastikku juhiti vesi ja väljatulijad tapeti. 18. veebruaril leidis aset Kihola jõel verine lahing venelaste ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased saavad lüüa. Novgorodi vürst Dovmont rüüstab tagasiteel Virumaad.

1342 - Vürst Juri Vitovtovit?i sõjakäik Vastseliina. Kallaletungijad lüüakse sakslaste poolt ränkade kaotustega tagasi.

1343 - Mais tungivad pihkvalased oma vürsti Ivani, Irboska vürsti Ostapi ja possadnik Volod?a juhatusel 5000-mehelise sõjaväega Otepääni, rüüstates teel asetsevaid külasid. Viie päeva pärast pöörduvad nad rikkaliku röövsaagiga tagasi.

1367 - Pihkvalaste sissetung kuni Vastseliinani.

1371 - Novgorodlaste ja pihkvalaste sissetung Vastseliina. Pihkvalased põletavad Kirumpää ja tapavad kõik kohalikud elanikud.

1406 - Pihkva vürstide Danilo ja Juri sõjakäik Liivimaale, Vastseliina ja Kirumpääni.

1407 - 29. juunil tungivad pihkvalased vürst Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstavad palju külasid ja pöörduvad rikkaliku röövsaagiga tagasi.

1480 - Pihkva-Moskva vägede ühine retk Tartu piirkonda, kuni Emajõe liinini, kus vallutatakse Kastre kants.

1481 - Lõuna-Eesti rüüstamine venelaste poolt. Seekordne pealetung toimub veebruaris Moskva-Pihkva-Novgorodi ühendatud vägede poolt mitmest kohast, kusjuures venelaste kätte langevad muuseas Viljandi linn, Tarvastu, Karksi ja Ruhja. Laialdased maa-alad laastatakse ja rüüstatakse, raskesti kannatada saab Tartu piiskopkond. Okupeeritud maa-ala terroriseeritakse rängasti, et ka sel murda vastupanu.

16. saj. algus - Liivimaa allikais hakkab Vene (eriti XVI sajandi algusest peale) esinema julma vaenlasena, kel pole mingisugust halastust; venelasi mainitakse põlisvaenlastena.

1501 - Venelased tungivad röövides ja rüüstates Lõuna- ja Kirde-Eesti aladele. Kuuenädalase rüüstamise järele hävib palju majapidamisi ja väheneb kohutavalt rahvastiku arv. Ãœks kaasaegne allikas mainib 40 000 tapetut ja vangivõetut. Teine vägi, kus palju tatarlasi, tungib Viru- ja Harjumaale. Väel on kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida.

1502 - Venelaste retk Tartu piiskopkonda.

1558-1582 - Vene-Liivi sõda.

1558 - Jaanuari lõpul tungib Vene sõjavägi Tartu piiskopkonda. Pealetungid ka Harju- ja Virumaale. Samal ajal tungivad sisse ka Vene abiväed Vilaka piirkonnas ja Peipsi järvest põhja pool. Vaenlase lahkumise järele läbi Järva- ja Virumaa üle Narva jõe laastatakse kogu Ida-Eesti, raskesti kannatada saavad Vastseliina, Rõngu, Rannu, Kongota, Kärkna, Laiuse, Põltsamaa, Jõhvi jm. Külad, talud ja elamud põletatakse või rüüstatakse paljaks, maa upub ebainimlikesse tapmistesse. "Ja mis vaenlane vilja ja loomi mitte ei saanud ära viia, selle hävitas ta ja ajas palju loomi küünidesse ja pani küünid siis põlema ja põletas ühes loomadega ära." 11. mail vallutatakse Narva linn. Suvel 1558 toimub uus vaenlase pealetung 60 000 - 80 000-mehelise väega. Vallutatakse Vastseliina (30. juunil), Kirumpää, Tartu (18. juulil) ja Tartu piiskopkond ning naabruses olevad alad. Süstemaatilised rüüsteretked esialgu Kesk-Eestisse, hiljem ka Alulinna ja Gulbene piirkonda.

1559 - Venelaste rüüsteretked Alulinna ja Vilaka aladele.

1560 - Venelaste rüüstamise all kannatavad Põltsamaa, Ruhja, Helme, Tarvastu ja Viljandi ümbrus. Sama aasta mais sooritavad venelased 40 000 ja 12 000-mehelise sõjaväega vallutusretke Viljandi vastu. Pärast Viljandi langemist arendavad venelased oma rüüsteretki laias sõõris Võnnuni, Pärnuni ja Läänemaale. Rüüstamise kõrval harrastatakse väga laialt talupoegade vägivaldset äraviimist.
 
1570 - Hertsog Magnus hakkab suure Vene sõjaväega piirama Tallinna. Hiljem tuleb piirajaile lisa. "16. oktoobril tuli veel suur jagu Vene väge, keda oprit?nikuteks nimetati, ja see mässas ja möllas hullemini ja palju hirmsamini kui endised, tappes, röövides ja põletades, ja tapsid halastamata maha palju inimesi aadlist ja lihtrahvast, kes tühjas Kiviloo lossis Harjumaal varjul olid ja endistest venelastest olid puutumata jäänud. Ja läksid Tallinna alla Telliskopli leeri ja raiusid selle toreda metsa seal maha ja rikkusid ära." Piiramine jääb aga tulemusteta ja venelased lahkuvad Tallinna alt 16. märtsil 1571.

1573 - Venelased tulevad suurel hulgal Narva kaudu Eestimaale ja vallutavad Paide linnuse. Pärast Paide vallutamist venelaste 16 000-meheline sõjavägi siirdub vallutama Läänemaad, saab aga Koluvere all rootslastelt põhjalikult lüüa.

1574 - Venelaste rüüsteretk Põhja-Eestisse. "Aastal 1574, taevaminemise päeval, tungis kümme tuhat venelast ja tatarlast Harjumaale ja Tallinna alla, kus nad kõik külad, mis Tallinna ümber veel alles olid, maha põletasid, ja said suure osa röövitaud karja, mis aadlikud, kodanikud ja talupojad sõjameestelt Rakvere piiramisel olid ostnud ja omandanud, jälle kätte ja ajasid ära ja võtsid ka palju inimesi vangi. Selsamal suvel mässasid ja möllasid venelased ja tatarlased päeval ja ööl vahet pidamata Harjumaal ja Tallinna all ja tapsid inimesi öö aegu nende elumajades, aedades ja küünides ja viisid talupoegade lehmad ja voorimesete hobused linna alt karjamaalt ära."

1575 - Venelased vallutavad Pärnu

1575 - Venelaste rüüsteretk Loode-Eestisse. "Siis läksid venelased ja tatarlased esmalt Läänemaale Haapsalusse ja laastasid tee peal hirmsasti kõike Padise maad ühes Padise ja Keila rannaga, lõid inimesi maha ja viisid neid palju vangis ära. Ja ehk küll venelane ennegi sagedasti neist paigust oli üle käinud, ei olnud ta seda siiski iial nii hirmsasti teinud kui seekord. Selsamal korral laastasid venelased ja tatarlased Haapsalu, Koluvere, Lihula, Padise ja Vigala maid ühes Saare, Vormsi, Hiiu, Muhu ja Noarootsi saartega, välja arvatud Kuressaare maakond, üsna haledal kombel ja röövisid aina hobuseid ja inimesi; härgadest ja lehmadest nad suurt ei küsinud, sest et neid mitte nii ruttu ei saanud kaasa võtta."

1576 - Venelased rüüstavad Tallinna ümbrust: "Juulikuus, algusest lõpuni, olid venelased ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rüüstamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tüdrukutele peale, kui need heinal käisid, ja viisid Tallinna ümbert palju vaeseid talupoegi ära vangi ühes naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nuttu ja kaebamist."

1577 - Tallinna ebaõnnestunud piiramine Johann IV poolt.

1579 - Venelaste ja tatarlaste jõukude korduvaid rüüsteretki Eestisse. "Tatarlased heitsid leeri Uuemõisa juures, 6 penikoormat Tallinnast, ja rüüstasid hirmsal kombel seal maapaigas ja ka tervel Harjumaal tappes ja röövides, lõid vanad surnuks ja viisid noored kaasa.

Mitte kaua pärast seda, kui see tatarlaste salk Harjust ja Läänest ära Riia stifti oli läinud, ja vaesed talupojad, kes metsades, soodes ja rabades peidus olid olnud, nüüd jälle koju olid tulnud, tuleb teine salk venelasi ja tatarlasi, sedasama teed Rakverest, jälle peale, kes jälle talupoegadele ja nende naistele ja lastele, kes endisest tatari salgast veel olid üle jäänud, armutult peale langeb ja nad kinni võtab. Siis oli Harjumaal häda häda peale".

1656-1658 - Rootsi-Vene sõda; venelased tungivad Eestisse. Rüüstatakse maa idaosasid, Tartu- ja Võrumaad, riivates ka Valga-, Pärnu- ja Virumaad. Tartu kapituleerub ja jääb Vene valdusse kuni 1661. a.

1700-1721 - Põhja sõda

1700 - Venelaste esimesed rüüstesalgad tungivad septembrikuus Alutagusesse. Algul Narva piiramine venelaste poolt. Narva lahing 19. novembril.

1701 - Vene väed tungivad Lõuna-Eestisse. Septembris toimuvad lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Alulinna piirkonda

1701 - Vene väed tungivad Lõuna-Eestisse. Septembris toimuvad lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Alulinna piirkonda. Talupojad korraldavad enesekaitse salku.

1702 - Põhjalik rüüstamine pärast Hummuli lahingut Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas: "Põletati maani maha kõik kirikud, enam kui 100 mõisa ja 1000 küla. Inimeste kallal tarvitasid nad igasugu vägivalda - nad tapsid ilma vahet tegemata mehi, naisi ja lapsi või viisid nad vangis minema. Suurimaks õnnetuseks laadisid tatarlased mitusada last vankritele ja viisid nad kaasa, et neid orjadeks müüa."

1703 - Tsaar Peeter I väejuhi ?eremetjevi rüüsteretk läbi Eesti; rüüstetegevusest jäävad enamvähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju eesti talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse: "Ei ole võimalik kirjeldada suurt kahju ja viletsust, mida kirjeldatud rüüsteretk põhjustas. Põletati ära mitte ainult palju ilusaid kirikuid, väikesi linnu, mõisu ja kuni 1500 küla, vaid ka 1000 koormat osalt jahvatatud, osalt jahvatamata vilja. Ka võttis vaenlane kaasa hulk vaske ja tina majatarvete ja kirikukellade näol. Samuti ajas ta oma maale kuni 1000 veist, ja mida ta kaasa võtta ei saanud, nagu sigu ja hanesid, need ajas ta kokku küünidesse ja tallidesse ja põletas ühes nendega. Vaenlane tappis palju inimesi ja küüditas oma maale suure hulga noori lapsi."

1703/04 - Venelaste korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda.

1704 - Venelaste rüüsteretk Tartumaale: "1704. a. jaanuaris tungisid venelased piki Peipsi järve Torma, süütasid külad põlema ja võtsid kaasa palju inimesi alasti ja näljastena. Kes tugeva külma käes hukkusid või enam edasi minna ei suutnud, need uputati Peipsi järvel jää alla."

1704 - Tartu alistub 13. juulil Vene piiramisväele. Venelased ei täida kapitulatsioonitingimusi ega lase Tartu garnisonil siirduda Tallinna, nagu kokku lepitud.

1704 - Narva vallutamine venelaste poolt. Vallutamisele järgnes linna rüüstamine vene sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt. "Ka surnud, olgu kõrgest või madalast soost, kisti välja haudadest ja visati jõkke. Kurb ja kole vaatepilt oli, kuidas haigeid, kes majades, kindlusvallidel ja mujal lamasid, hunnikusse vankritele laoti ja Narva joast alla kallati, kus nad kaebliku kisaga hukkusid. Sellele õnnetusele oli võrdne asjaolu, et Narva elanikelt kõik lapsed 6-14. a. vanuses ära võeti, et neid Venemaale orjadeks viia."

1707 - Vene ratsaväe suurem rüüsteretk Põhja-Tartumaale, Põltsamaa, Puka, Sangaste ja Karula suunas. Põletatakse uuesti Valga.

1708 - Vene väe uus suur rüüsteretk Liivimaale. Valgamaa laastatakse metsikult. Talud ja mõisad põletatakse. Vili põldudel tallatakse ja niidetakse maha.

1708 - Narva ja Tartu kodanikkond viiakse Venemaale sundasumisele. Paljud surevad. Osa pääseb tagasi viis aastat hiljem. Tartu linn hävitatakse. Jäävad rüüstatud kujul ainult üksikud ehitused.

1709 - Pärnu vallutatakse venelaste poolt.

1710 - Tallinn kapituleerub venelastele.

1710 - 1918 - Eesti tegelik kuulumine Venemaa alla.

1917 - Vene sõjaväed omavolitsevad ja rüüstavad Eestis.

1918 - Vene punavägi hakkab novembrikuus tungima Eestisse. Järgnevad veresaunad Rakveres, Tartus ja mujal.

1924 - 1. detsembril organiseeritakse Eesti idapiiri tagant mässukatse.

1939 - Vene surub Eestile peale vägivaldse "abistamispakti". Vene väed asuvad baasidesse. Venelased rikuvad pakti tingimusi.

1940 - Vene väed okupeerivad 17. juunil Eesti. 21. juunil toimub Eestis riigipööre.

1944 - Vene vägi tungib 2. veebruaril üle Narva jõe. Algavad lahingud Eesti pärast, mis lõppevad sügisel kogu Eesti langemisega venelaste kätte.

laupäev, 27. detsember 2014

Olukord Krimmis



4:16- 4:50
"Я обращаюсь к Порошенко, к Яценюку, к Турчинову, к Ярошу - ребята, зачем вы так поступаете с русскими людьми? Ведь мы же богоизбранный народ - народ Пушкина, Достоевского, Есенина, Толстова, Лермонтова! А вы с нами поступаете как... Мне даже трудно подобрать слова, чтобы выразить человеческим русским,великим русским языком те чувства, которые я хочу вам сейчас передать!"

"Pöördun Porošenko, Jatsenjuki, Turtšinovi, Jaroši poole - poisid, miks te vene inimestega niimoodi käitute? Meieoleme ju Jumala poolt äravalitud rahvas - Puškini, Dostojevski, Jessenini, Tolstoi, Lermontovi rahvas! Aga teie käitute meiega niimoodi... Mul on raske isegi sõnu valida, et väljendada inimlikus vene, suures vene keelestundeid, mida tahan praegu edasi anda!

kolmapäev, 24. detsember 2014

Europoli töötaja tähelepanekud:

1. Kuna tema huvipiirkond oli Ida-Ukraina(sihtpunkt olevat tema jaoks Harkov),siis tema arvates on vaid ajaküsimus, millal alustab Venemaa sissetungi Ukrainasse. Tema arvates proovib Venemaa haarata samuti Odessat, kogu Ida-Ukrainat ning ka Kiievit.
Mees tundus olema väga kursis riigi sisearengutega ning ka välisreaktsioonidega. Tema väitel saabub Putjale militaarne kirstunael siis,kui see topib nina Kiievisse. Meelsus Kiievis pidavat olema ikka väga Vene vastaline. Samuti mainis mees Poola närvilisust ning tema arvates alustab Poola laiaulatuslikku sõjalist abi niipea, kui Venemaa julgeb alustada otsest invansiooni Kiievi suunal. Mees oli ka väga hästi kursis Balti maadega ja ütles, et Lääs ei anna mingil juhul Baltikumi venelastele hammustada ning arvas, et Poolale panustavadki nüüd nii NATO juhid ja ka Lääneriigid abi osutamise vahendajale Poolale. Nagu ta ütles-West never dont want back new Soviet Union, whatever Putin name it-Eurasian Union or Coustum Union (Tolliliit-vabandan,kui kirjutasin valesti).
2. Lennujaam-olgugi, et esinduslennujaam aga ei korralikke infopunkte, üks väike töötav valuutvahetuspunkt (vahetasin 150USD-vastu sain 2700 kopikatega) ning ei ühtegi ajalehekioskit, kust osta teekaarte,s elletõttu pidin võtma ühe kohaliku kuti (nn.musta taksojuhi), kes oli teejuhiks oma autoga hotelli.
Aga turvalisus on muidugi ette ja taha, miilitsaid sinna jagus ja ka turvaväravaid. Isegi vastutulejad peavad turvaväravast läbi minema.
Kuna ainult üks valuutavahetuse koht, siis muidugi ka seal sahker mahker vahetajaid aga tundub, et valitsus on neid pitsitama hakanud (niipea, kui keegi järjekorras ootavale välismaalasele juurde astus, ilmus välja kas miilits või erariideid kandev härrasmees, keda nähes põgeneti). Mingis mõttes meenutas see aega enne meie rahareformi. Muideks just käisin vaatamas oma autot, kas ikka on õigesti pargitud ja ok. Kohal olid ka kaks miilitsat, kes piirkonda valvasid, tundusid olema igati abivalmid, rääkisid inglise keelt, vabandasin oma puuvene keelt aga saime asjad arutatud.
Homme lähen Poltaavasse, mis selle briti härrasmehe (ei saa mitte lahti mõttest, et mehe diplomaatiline kate oli vaid kattevari) on viimane piir turvalisuse ala enne lahingupiirkonda. Mees soovitas seal jääda ka peale kella 19.00 ainult hotelli ning vältida autoreisi sinna (ümber linna pidavat olema ohtralt kontrollpunkte, mis aeglustavad esiteks reisi ja teiseks pidavat olema ka suur dokumentide kontroll- mis uudishimulikud miilitsad võivad ära kasutada altkäemaksu võtmiseks. Nagu see briti härra ütles- If you dont want have complications ,just give them 100 griven), nii, et lähen rongiga. Ka liikluses pidi valitsema närvilisus ja palju käraka all juhte.
3. vaadates siin hommikust Kiievit-autod sõidavad, valgustus tõsi ei ole nii luksuslik nagu Euroopas, ka on Kiievi kesklinnas palju uusi kõrghooneid. Autopark meenutab meie autoparki 90.te lõpust. Mix nõukaaegsetest+ pruugitud lääne omadest+ mingis osas uutest.
Teel hotelli nägin ka ühte kuulidest läbi lastud kastiga maasturit. Oli teine autoabi masinal, esiots ja tagumik ära põlenud. Tundus olema turvafirma masin.
Iseenesest aga Kiiev ei meenuta mingil moel seda, et riik sõjas.
Rääkisin ka selle kutiga, kes oli teejuhiks. Mees oli kuskil 20-nendates ja vist ka selle uue mobilisatsiooni alla kuuluvas eas. Mees kirus mis hirmus seda Putjat- on ze podletz(nagu ta väljendas). Ka ütles ta , et hotellides pidavat olema palju vabu kohti, sest vene turistid on lännu. Situatsiooni kohta riigis, ütles ta, et võimud hoiavad kontrolli all konfliktipiirkonda ja ei ole peale seda augusti otsest invansiooni Vene poolt enam selle laienemist lubanud.
Nägin isegi, kuidas lennujaama piirikontroll erilise tähelepanuga küsitles lendu, mis tuli Moskvast. Aga võib olla see on nüüd rutiin, isegi minu passi vahiti mitu korda.
Nüüd aga lähen teen tiiru linna peal ja vaatan neid rongi aegu.

teisipäev, 23. detsember 2014

Peapiiskop electus Urmas Viilma: "Üksikisiku vabadusjumal hakkab valitsema."

EELK peapiiskop electus Urmas Viilmatõdeb, et Eestis kui liberaalses riigis on moraali­küsimused jäetud üksik­inimese otsustada ning vabadus on pea­aegu jumalikustatud: iga­ühel lastakse Jumala asemel troonil istuda.
„Umbes 20 aastat tagasi arvasin, et kristlus ja humanism on midagi väga sarnast: mõlemad austavad ligimest,“ rääkis Urmas Viilma intervjuus Postimehe Arterile (küsitles Priit Pullerits).
„Aga nüüd tundub, et humanismist on saamas uus ideoloogia, mis tõstab inimese jumala kohale. Ja mitte ühe konkreetse inimese, vaid meil kõigil lastakse troonil istuda – mina olengi kuningas. Me oleme enda­välised, kõrgemad autoriteedid kõrvaldanud ja pannud autoriteediks inimese tahte.“
Viilma sõnul tähendab olukord, kus igaüks on kuningas, üksteisele kõri kallale minekut.
„Me näeme, et esindus­demokraatia võib jõuda otsusteni, mis lõhuvad ühis­konda,“ märgib Viilma, tuues näiteks kooselu­seaduse, mille poliitikud ilma valijate toetuseta vastu võtsid, „sest neil on võim ja õigus.“
„Kui aga elu on hea, hakatakse tegema otsuseid, mis toetavad meie mugavust, mandumist ja hedonistlikku elu­stiili,“ leiab Viilma, lisades, et Pandora laegas on juba avatud ning „üksik­isiku vabadus­jumal hakkab valitsema.“
„Üksikisiku vabaduse jumalikustamine toob ohu, et ühel hetkel tulevad asjad, mida seni oleme nimetanud eba­normaalsuseks, kõne alla kui normaalsus,“ hoiatab Viilma.
Viimaks arutleb Urmas Viilma selle üle, kuidas eurooplaseks saamine aitab kaasa eestlaste püsimisele riigi ja rahvana.
„Ma ei ole Euroopa Liidu demoniseerija, aga meid neelatakse lõpuks alla. Näen, kuidas mingeid otsuseid hakatakse meie eest ära tegema sellega, et võetakse vastu õigus­aktid, millega meie peame oma õigus­aktid kohandama. [---] Kas nüüd ongi käes aeg, et enam pole tähtis, mida rahvas arvab?“ mõtiskleb peapiiskop electus.
„Meid okupeeritakse mingi uue ideoloogiaga,“ selgitab ta oma mõtet surve­ühiskonnast. „See on täiesti uut liiki okupatsioon, sest seda on raske määratleda: me ei näe, kes on vaenlane, kes meid okupeerib, ta ei ole rünnatav. See on nagu kesk­ajal Euroopasse jõudnud katk, mille vastu ei osatud toimida…“

neljapäev, 18. detsember 2014

Urmas Viilma: Kiriku ja riigi risttee

Viimastel päevadel on minult korduvalt küsitud, millised peaksid olema kiriku ja riigi suhted, kuidas suhestub riik ühiskonnaga üldisemalt ning kas poliitika ja usk sobivad kokku. Sageli tuleb teemaks ka küsimus kiriku avatusest või suletusest ühiskonnale. Võrdluseks on toodud Põhjamaid, kus kirik olevat avatum ja kaasaegsem, osavõtlikum ühiskonna probleemide suhtes ning hingab eriti just üksikisiku teatud vabaduste ja õiguste küsimustes riigi kodanikkonnaga samas rütmis. 
See, kuhu siin- või sealpool Läänemerd oma ühiskonna arenguga on välja jõutud, tundub täiesti loogiline ning on loomuliku evolutsiooni tulemus just nende tingimuste tõttu, mis neis keskkondades on valitsenud. See, et Austraaliast võib leida kukkurloomi, aga Eesti loodusest mitte, ei peaks meid omati panema muretsema, et oleme siin teisel pool gloobust arengust maas.
 Sama puudutab ka meie ja Põhjamaade kirikute erinevusi, näiteks seadusega antud ja tagatud positsioonis ühiskonnas või riigi toel korraldatud kiriku finantseerimismudelites. Ka suhtumises sensitiivsetesse moraaliküsimustesse on meil põhjanaabritega võrreldes läbi käidud erinev tee, mis ei tähenda automaatselt, et see oleks vale rada või et oleksime välja jõudnud tupikusse. Oleme käinud oma rada nii rahva, riigi kui kirikuna. 
Ja see, et Eesti juba kümme aastat kuulub Põhjamaade kõrval Euroopa Liitu, ei tee olematuks meie riikide ja rahvaste ajaloo erinevat kulgu või erinevat ühiskonnaelu korraldust, sealhulgas usu- ja kirikuelu korraldust läbi aastasadade kuni viimase ajani välja.
Rootsi tee
Rootsi kirik, mida Eesti luterlastele aeg-ajalt heaks eeskujuks tuuakse, on kogu oma ajaloo vältel kuni viimase sajandivahetuseni olnud tugevalt seotud riigiga. Kiriku ametlikus nimes Svenska kyrkan viidet konfessioonile ei leia, kuid alates 16. sajandi keskpaigast on Rootsi kirik olnud luterlik. Kuningliku perekonna liikmed on pidanud alati kuuluma Rootsi kirikusse. Rootsi kirik oli riigikirik kuni aastani 2000, mil kirikust sai 6,4 miljoni liikmega usuline ühendus, nagu seda olid seni kõik teised riigis registreeritud kirikud ja religioossed rühmitused.
 Pisut enam kui tosina viimase aasta kestel on kirik muutunud küll teatud otsustes riigist vähem sõltuvaks, kuid terves reas küsimustes langetatakse Rootsi kirikut puudutavaid otsuseid endiselt riigi seaduste kaudu ja juhtivate poliitiliste erakondade programmi arvestades. See puudutab muuhulgas ka kiriku finantseerimist ja riigi abi kirikumaksu kogumisel koos üksikisiku tulumaksuga.
 2014. aasta alguses neljaks aastaks volitused saanud kirikukogu koosneb 251 saadikust, kellest 196 on pääsenud kirikukogusse poliitiliste erakondade nimekirjade kaudu. Ilmselt ei tea suur osa lugejaist, et veel 14 aastat pärast riigikiriku staatuse kaotamist teevad suurema osa Rootsi Kiriku siseelu puudutavatest otsustest erakonnapoliitikud, kes iga nelja aasta järel seavad kirikukogu tarvis kokku oma erakondlikud nimekirjad neisse kuuluvate erakonnaliikmetest vaimulike ja ilmikutega. Praeguse kirikukogu suurima poliitilise grupi moodustavad 73 saadikuga sotsiaaldemokraadid.
Teistel erakondadel on oluliselt vähem kohti: 30 saadikuga järgneb keskpartei, 15 saadikuga demokraadid, 12 kohta on kristlikel demokraatidel, 12 kohta rohelistel, liberaalidel 8 kohta, vasakpoolsetel 6 kohta. Lisaks on mõned kohad kirikusisestel valimisliitudel. Suure, 38-liikmelise grupi moodustab poliitiliselt sõltumatute kirikuliikmete valimisliit. 
Rootsi kiriku sees arutatakse üsna kõvahäälselt selle üle, kui suur mõju on kuni tänapäevani välja olnud erakonnapoliitikal kiriku otsustele. Kas see on olnud tee, mida mööda kirik ise on soovinud käia, ja kas otsused, mida kirikukogu on langetanud, on lähtunud kiriku õpetusest ja teenivad kiriku huvisid või on toetanud erakondi ja nende reitingut? 
Viimaste aastakümnete praktika näitab selgelt, et kiriku arengusuuna on määranud üsna jõuliselt ja mitte tingimata piibli õpetusele ja kiriku traditsioonile toetuv erakonnapoliitika ning seda poliitikat on teostanud riigi juhtivad parteid. Riigis, kus 65 protsenti elanikkonnast kuulub luterlikku kirikusse, kus kirikuliikmete ja rahvastiku kattuvus on endiselt 2/3, ja kus valijate hääle püüdmise nimel on ka kirikusiseseid otsuseid teinud poliitikud, ei saagi kirikul olla muud teed, kui see Rootsi kirikul on olnud.
Soome tee
Soome ja Rootsi kirikuelu arenesid kuni Soome alade Vene tsaaririigi alla minekuni sarnast rada pidi. Rootsi ajal oli tegemist riigikirikuga ning ametlik seos riigiga säilis ka Vene impeeriumis. 19. sajandi keskel hakkasid Vene riigi ja Soome luterliku kiriku suhted lõdvenema tänu arvukatele kirikusisestele äratusliikumistele ja Euroopast levima hakanud valgustusideedele.
 1869. aasta kirikuseadusega sai Soome endale juriidilise isiku staatuse ja juhtorganina kirikukogu. 1919. aastal määratles Soome Vabariik ennast usuliselt neutraalsena ning 1923. aasta usuvabaduse seadus lubas kodanikel Soome Evangeelsest Luterlikust Kirikust nagu ka muudest usulistest ühendustest lahkuda.
Riigikiriku staatus vahetus aegamisi avalik-õigusliku staatuse vastu, mis on Soome luteri kirikul tänase päevani. See tähendab, et kiriku seadusandlus põimub osaliselt Soome riigi seadusandlusega ja teatud kirikut puudutavad otsused langetab tänini Soome parlament. Alates 1994. aastast võivad Soome kiriku seadusandlust puudutavate otsuste tegemises osaleda ka need parlamendiliikmed, kes ise ei kuulu kirikusse, on mõne muu religiooni toetajad või usulise ühenduse liikmed. 
Õpetuslikes ja usuelu puudutavates küsimustes teeb Soome kirikus otsuseid 109-liikmeline kirikukogu, mida juhatab peapiiskop. Erinevalt Rootsist ei ole Soome kirikukogu valimised otseselt seotud poliitiliste erakondade nimekirjade või programmisega. See oleks Soome kiriku kui avalik-õigusliku institutsiooni põhimõtete vastu. Samas on kiriku seotus riigiga tugev ja riik korraldab ka Soomes kiriku eest kirikumaksu kogumise, tagades kirikule nõnda stabiilse sissetuleku. 
Soome kirikut on viimastel aastatel ja eriti viimastel nädalatel tabanud kirikust lahkumise tulv, mis lööb kirikut ka majanduslikult. Lahkujaid on varem olnud peamiselt liberaalsemate vaadetega liikmete hulgas, kellele pole olnud meeltmööda kiriku liigne jäikus moraali küsimustes.
 Viimase kümne päevaga on kirikust lahkujaid olnud aga juba üle 20 000 ning lahkumine hoogustus hoopis pärast peapiiskop Kari Mäkise Facebookis tehtud toetusavaldust hiljuti Soome parlamendis heaks kiidetud sooneutraalsele abieluseadusele.
Olgugi et see seadus ei muutnud kiriku senikehtivat õpetust abielust, andis peapiiskopi seadusele antud toetus kiriku sisse sõnumi, millise suuna võib võtta nimetatud küsimuses hetkel veel 75 protsenti Soome rahvastikust esindav Soome Evangeelne Luterlik Kirik.
Eesti tee
Eesti tervitas reformatsiooniliikumist koos rootslaste ja soomlastega 16. sajandi esimeses pooles. Rootsi ajal oli Eesti aladel tegemist riigikirikuga ning ametlik seos riigiga säilis ka Vene impeeriumis. Vennastekoguduse liikumine 18. sajandil ja sellest mõjutatud rahvuslik ärkamisaeg 19. sajandi lõpul tõid seni baltisakslaste juhtimisel tegutsenud kirikusse esimesed eestlastest pastorid.
 Vene tsaaririigi kokkuvarisemine lõi soodsad olud kirikuelu uut viisi korraldamiseks Eesti- ja Liivimaal. 1917. aastal kogunenud I kirikukongress otsustas, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on vaba rahvakirik. 1919. aastal võttis Eesti Asutav Kogu kirikult maaseadusega kõik varad ja lõpetas kiriku töötegijatele palga maksmise.
Samal aastal valis EELK oma esimeseks piiskopiks Keila õpetaja Jakob Kuke. 1925. aastal tagastati osa kiriku maadest ja ajaloolised hooned. Suurema osa riigistatud varast lubas Eesti riik kompenseerida. See lubadus ootab senini täitmist.
 Sellest ajast on Eesti kirik iseseisva enesemääramis- ja otsustusõigusega usuline ühendus, erinevalt Rootsi kirikust, mis jäi riigikirikuks, või Soome kirikust, mis on tänini avalik-õiguslik institutsioon. Eestis ei ole riigikirikut, kuid kirik pole riigist lahutatud, nagu ei saa riigist ega ühiskonnast lahutada ühtegi eluvaldkonda. 
Eesti riik eristab kirikute ja koguduste seaduse alusel tegutsevaid kirikuid eraldi seaduse alusel tegutsevatest mittetulundusühingutest ja sihtasutustest. EELK kõrgeim otsustuskogu on kirikukogu, kuhu kuulub 57 liiget, kellest enamik on vaimulikud ja umbes veerand ilmikliikmed. 
Kõik liikmed on valitud demokraatlikult koguduste esindajate poolt. Erakonnapoliitika kirikukogu saali ei jõua ja usuelu küsimustes ei saa erinevalt Rootsist või teatud juhtudel ka Soomest keegi kirikule midagi ette heita või ette kirjutada. Sõltumatus oma otsustes ei anna kirikule põhjust astuda samme oma õpetuse aluste muutmiseks või väärtuste ümberhindamiseks.
Euroope tee?
Rootsi ja Soome kiriku valitud tee on enamuskiriku tee, mistõttu ollakse sunnitud tegema põhimõttelistes küsimustes kompromisse nii riigi kui ilmalikustunud meelelaadiga rahvaga.
Riigi ja kiriku vahetu seos ja otsene sõltuvus teineteisest on isegi Venemaal sarnasem Põhjamaade kui Eestiga. Venemaa ei kuulu küll Euroopa Liitu, kuid on siiski osa geograafilisest Euroopast.
Eesti kristlased, olgugi et ollakse suurim organiseeritud vähemusgrupp ühiskonnas, ei saa ega pea tegema oma usu küsimustes järeleandmisi või kompromisse ei Põhjamaade ega Venemaa kombel. Kui Rootsi ja Soome kirikutes on sellised sammud toonud kaasa kiriku liikmete ja toetajate arvu kiire vähenemise, siis miks peaks Eestis järgnema sarnastele otsustele kirikuga liitumise või usulise ärkamise aeg?
Kirik on avatud ja kutsub kõiki enda juurde sõnumiga, mis ei ole relatiivne, vaid püsiv ja igavene.

kolmapäev, 17. detsember 2014

Rublast




Dmitri Rogosin

Dmitri Rogosin arvas 5.märtsil 2014 nii:

Pilt ja sõna






Ettekandja, tooge arve.
Palun, arve on 1200 rubla.
Kuidas nii? Ma tellisin ju 1100 rubla eest.
Te einestasite 40 minutit.
*
Millal pannakse rubla mausoleumi Lenini kõrvale? Tahaks lilli viia...
*
Moment, millal kohvi temperatuur tassis langeb aeglasemalt kui tema hind eurodes.
*
Me oleme suur riik! Kui moskvas on euro alles 74, siis Kamtšatkal juba 80!
*
Dollari kurss ja presidendi vanus juba võrdsustusid. Nüüd ootame, millal dollar läheneb tema kasvule.
*
Kes viimasena riigist lahkub, lülitage valuutatabloo välja.