Uus viirus võtab andmed pantvangi

Kristjan Port
Viiskümmend aastat tagasi maksis üks megabait kõvaketta inforuumi kusagil nelja ja viie tuhande euro vahel, kui arvestada vahepealset inflatsiooni. Kuna tänapäevase kõvaketta ehitamiseks kulub tuhandeid kordi vähem materjali ja veelgi olulisem osa andmemahust on juurde saadud tänu signaalitöötlemise mittemateriaalsele arengule, siis täna maksab üks megabait kõvaketta mahtu sendi murdosa.

Tänu infokandja odavusele ja mingile ürgsele vaesusest sünnitatud vimmale täidame kõik infokandjad alati mingi materjaliga, sõltumata juurdetuleva mahu kasvust. Tõenäoliselt ei ole enamus kogutavast väärtuslik juba pelgalt seetõttu, et pärast talletamist jäävad enamus piltidest, filmidest, muusikast, tekstidest, linkidest ja muudest andmetest igaveseks ajaks kübertolmu alla kolletuma. Siin pole põhjust kellelegi midagi ette heita. Tuleb lihtsalt tõdeda, et selline ongi elu.

Infovarade väärtusele hakatakse mõtlema sagedasti alles siis, kui need on ära kadunud. Üks tunne on kindlasti seotud nähtud vaevaga, isegi kui andmepalad ise pole midagi väärt. Paraku esineb teatud andmete järele ka siiras vajadus. Andmeturvalisusega tegeleva McAfee uuringu põhjal hindavad ülemaailmse küsitlusele vastajad oma arvutis olevat vara keskmiselt 37 tuhandele dollarile. Ameeriklaste keskmine oli koguni 55 tuhat dollarit. See tähendab, et põhimõtteliselt ületab informatsioon seda koguva ja hoidva seadme hinda kümneid, mõnikord isegi sadu kordi.

Seetõttu tasub väga tõsiselt suhtuda üha ohtlikemaid vorme võtvasse arvutiviirusesse Cryptolocker, mille eesmärgiks on muuta kõik arvuti kõvakettal asuvad andmed nende omanikule kättesaadamatuks (video). Peamiselt e-kirjade kaudu leviv viirus krüpteerib kõik dokumendid ja teatab seejärel kasutajale uuest olukorrast. Juhul, kui ta soovib andmed tagasi saada, peab ta sooritama 300 eurose ülekande, mille järel antakse talle dešifreerimiseks vajalik võti.

Aega reageerimiseks on paar päeva ja seda loetakse sekundi täpsusega ekraanil asuva kella peal. Ülekande tegemata jätmisel või muul moel väljapressimist segades ähvardatakse muuta andmed lõplikult kättesaadamatuteks, kuid esialgu suurendatakse väljapressitavat summat.

Analoogseid viiruseid on esinenud varemgi, aga seekordne on tehniliselt probleemsem, et mitte öelda – edumeelsem. Alates septembrist levima hakanud viirus paigutub aastalõpu ostude perioodi nja varjab end näiteks mõne tuntud rahvusvahelise kullerteenuse pakijälgimise teate sees. Valvsusest hoolimata on inimesed kõigest inimesed ja teevad vigu isegi siis, kui viiruse käivitamiseks on vaja sooritada mitu sammu. Selle kinnituseks on viiruse massiline levik. Nakatunud arvutite omanikest maksavad hinnanguliselt 3% andmete tagasisaamise eest.

Eksperdid hoiatavad, et viirusetõrjeprogrammid ei saa garanteerida nakatumise vältimist ja soovitavad panna rõhku ennetusele, millest esimesel kohal on teha olulistest andmetest turvakoopiaid. Kindlasti peab kontrollima viirusetõrje uuenduste ajakohasust ning teostama tavalisest põhjalikum skaneerimine. Kahtluste puhul saab kasutada viirusetõrjujate veebis väljapandud täiendavaid puhastusprogramme, sest andmete krüpteerimine võtab aega ja tähelepanelikul arvutiomanikul on veel võimalik protsess peatada.

Nagu looduses, tasub uut ohtu rakendada tugevuse treenimiseks. Veebilooduses on selleks infohügieen, ajakohased baasteadmised ohtudest ning kriisiolukorras kaine tegutsemine. Seda kõike on kordades odavam arendada ilma reaalse nakkuseta. Soovin kõigile head infotervist!