1920. aastal sõlmitud ja tänini õiguslikult kehtiva piirilepingu näol on tegu Eesti riigi tähtsaima alusdokumendiga, millele "lepingupoolte riikliku staatuse" kaudu viidati viimati 1991. aasta jaanuarilepingus Vene NFSV-ga.
Uue lepingu sõlmimisel tekitab aga enim meelehärmi täielik selgusetus läbirääkimiste strateegia ja pidepunktide, õieti nende puudumise osas Eesti poolel. Nimelt on läbirääkimiste n-ö algpunktist, milleks oli peaminister Tarandi avaldus 1994. aastal, et ollakse nõus alad loovutama ainult sel tingimusel, et Venemaa tunnustab Tartu rahu kui riikidevaheliste suhete alusdokumenti, jõutud tänaseks sinnamaale, et Eesti diplomaadid ei nimeta lepingut enam isegi alade loovutamiseks. Rääkimata igasuguste juriidiliste viidete puudumisest ja uue lepingu vastuoludest põhiseadusega, mida põhiliselt tingib asjaolu, et isegi vormilises mõttes ei ole praeguse lepingu näol tegu Tartu rahu muudatusega.
Muuhulgas puudub isegi viide 1991. aasta jaanuarilepingule. Viide viimasele ei annaks ehk küll otsest võimalust tõlgendada uut piirilepingut Tartu rahu muudatusena, küll aga kinnitaks, et Venemaa tunnustab Eesti riiki 1918 - 1940 eksisteerinud vabariigi õigusjärglasena, nagu täiesti ühemõtteliselt 1991. aasta 12. jaanuaril Jeltsiniga sõna-sõnalt kokku lepiti ja mille eest viimasele on nüüd antud isegi koht Toompea müüril. President Jeltsinil on värske koht Tallinnas, aga kus on jaanuarilepingute koht meie välispoliitikas?
Venemaa positsioon on läbirääkimistel olnud vähemalt 1990ndate aastate keskelt selles küsimuses üsna ühetimõistetav ja selge: Tartu rahu nad ei tunnusta, kuna see võiks tekitada Venemaale ebameeldivaid tõlgendusi sündmuste osas Eestis aastatel 1940 - 1991, mis omakorda muudaks sellise piirilepingu sõlmimise nende arvates kahjulikuks. Sellest asjaolust koorub aga välja märksa huvitavam taak: nimelt peab Venemaale antav maa olema nende jaoks võrdlemisi väärtusetu, kui selle eest ei olda lepingu sõlmimise huvides nõus isegi Tartu rahule viitama. Eriti arvestades asjaolu, et lepinguga juriidiliselt üle antava maa koguväärtust, koos aladel leiduva suurte põlevkivivarude, hüdro- ja tuuleenergia mahtude, põllumajandusliku potentsiaali, kalavarude, metsavarude ja muuga, on hinnatud kogusummas vähemalt t r i l j o n i l e eurole - ligi miljon eurot per face Eesti elaniku kohta!
Eesti Ingerimaa põlevkivivarusid üksi hinnatakse kusagil 1,5 miljardile tonnile,kui lisada sinna Narva jõe hüdroressursid, turbavarud, Petserimaa kvaliteetne klaasiliiv ja kipsivarud, hea linakasvatuspiirkond jne, siis võib kingituste väärtust tõesti hinnata sadadesse miljarditesse eurodesse, Mis puutub Tartu rahulepingusse, siis Venemaa tahab seda tühiseks tunnistada viidates asjaolude põhjalikule muutusele, seoses aja möödumisega, kuid ja siin on üks kuid. Tartu rahuleping on ka ühtlasi piirileping ja Viini konventsiooni artikkel 62 punktid 2a ja 2b ütlevad, et kui rahvusvaheline leping on ühtlasi ka piirileping, siis on keelatud sellest väljumine või selle lõpetamine viidates asjaoliste põhjalikule muutusele.
Mitmed Eesti välispoliitikud on kinnitanud, et multimiljardiline kingitus Venemaale uue piirilepingu näol kindlustab mingil moel Eesti julgeolekut. Isegi kui see nii oleks, muudab viimase väite eriti vastuoluliseks ja kaheldavaks teadmine, et samaaegselt toetatakse endiselt Georgia püüdlusi taastada kontroll Abhaasia üle, mis ilmselgelt – senikaua kui Abhaasias elavad etnilised abhaaslased – ei ole konfliktse ajaloo tõttu rahumeelsel teel võimalik. Lisaks on see Georgia püüdlus otseses vastuolus Venemaa huvidega, kes teatavasti toetab Abhaasia ühepoolset iseseisvust ja selle kuulumist Vene mõjusfääri.
Niisiis toetab Eesti kokkuvõttes vaieldava staatusega territooriumi kuulumist kolmandale riigile, minnes vastuollu nii rahvuste enesemääramise põhimõtte kui ka Venemaa huvidega. Samal ajal sõlmitakse aga pikemalt kaalumata Venemaaga Eestile kahjulik piirileping, eraldades mingi küsimuseta Venemaale miljardite eurode väärtuses alasid, tuues veel ettekäändeks head naabrussuhted. Uskumatu! Selline välispoliitika Venemaa suhtes on väikse Eesti riigi poolt mitmes mõttes vastuoluline, kallutatud ja tundub täiesti läbimõtlemata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar