pühapäev, 31. märts 2019

Harri Kingo arvamus Reformierakonnast ja Kaja Kallasest

Riigipirukas on magus ja hirm on taevani
—-
Niisiis, veel üks Reformi katse kuidagi riigipirukale ligi saada. Seekord siis sel viisil – lömitades. Paraku, Reform ja Kaja Kallas jäid hiljaks. Valistust moodustavad kolm erakonda on kõik ühel meelel, et valitsus moodustatakse ja seda otsust ei väära ka Kaja kõige hardamad palved ega ilusamad lubadused.

Reformierakonnal peaks olema häbi. Pärast valimisi pole meie ajaloos ükski opositsiooni jäänud erakond nii ebademokraatlikult, lausa vihkajalikult käitunud kui seda on teinud Reformierakond ja sotsid. Otsesed valed, provokatsioonid, reetutite otsimised vastaste ridadest ja inimeste reeturlusele õhutamine, ähvardused, hirmu külvamine, demagoogia, sildistamised kuni terrorismini, võltsrahvaliikumiste algatamised jne jms – kõik relvad on käiku lastud. Nüüd on siis asutud lömitama. Sest kõik eelnev pole tulemust andnud. Ehk lömitamine päästab?
Ei päästa. Kui mul oleks elus selliselt tegutsev tuttav, ma ütleksin selle tutvuse hetkega üles. Sest see isik oleks mulle vastuvõetamatu. Oleks otseselt vastik ja põlgusväärne.

reede, 29. märts 2019

Puutlipalo lahingu aastapäev

Täna möödus taas aasta Puutlipalo lahingust. Ühe metsavenna poeg oli ka tulnud, nii Vastseliina kui ka Puutlipallo.




Peeter Ernits:

Head sõbrad, võtke teadmiseks ja täitmiseks.
Teisipäeval, samal päeval kui Euroopa Parlament otsustas kellakeeramise ära lõpetada võttis ta vastu ka resolutsiooni 2018/ 2799 RSP Aafrika päritolu inimeste põhiõiguste kohta Euroopas. Edaspidi tohib kasutada vaid järgmiseid mõisteid:
1. Aafrika päritolu inimene,
2. Afroeurooplane(Afro European),
3. Aafrika-eurooplane, (African European),
4. Mustanahaline eurooplane,
5. Afrokariibi inimene (Afro Caribbean),
6. Mustanahaline Kariibi inimene, (Black Caribbean)
Rassisimi erivormid on : Afrofoobia, afrifoobia
Neegrite vastaste rünnaku kohta tuleb edaspidi öelda „afrofoobne rünnak.“
Resolutsioonis on 27 punkti ja neid tuleb hakata meil ka täitma. Toon välja neist mõned:
5.Peame hakkama tähistama Aafrika orjanduse mälestuspäeva,
Eesti peab seadma sisse musta ajaloo kuu Black History Month )
6. Peame hakkama ametlikult tähistama Aafrika päritolu rahvaste aastakümmet ja viima ellu selle tegevuskava,
8. Eesti peab hakkama heastama minevikus Aafrika inimestele tehtud ülekohut, sh. avalikult vabandama tehtud ülekohtu eest,
11. Peame hakkama välja töötama riiklikku rassismivastast strateegiat, et lahendada Aafrika päritolu inimeste eriolukord, Tuleb julgustada Aafrika päritolu inimeste osalemist telesaadetes,
15. Kriminaalõiguses peab Aafrika päritolu inimeste vastu suunatud kuritegu olema raskendav asjaolu,
17. Ametiasutused peavad hakkama korraldama rassismi ja kallutatuse vastaseid koolitusi ,
19. Eesti peab jälgima rassilist kallutatust eelkõige mustanahaliste inimestega,
20. Õppekavadesse tuleb lisada materjale Aafrika ajaloost, õpetajad tuleb piisavalt ette valmistada Aafrika orjuse küsimustes. Õpetajad peavad olema võimelised klassiruumis käsitlema mitmekesisuse teemasid,
21. Peame edendama ja toetama Aafrika päritolu inimeste mõjuvõimu suurendamise algatusi,
22. Eesti peab tagama Aafrika päritolu inimestele korralikud eluasemed,
23. Peab tagama turvalised võimalused EL sisenemiseks,
25. Eesti peab kiitma heaks tööjõu mitmekesisuse ja kaasamise strateegia,
26. Riigikogu peab ergutama Aafrika päritolu inimeste osalemist poliitikas,
Vot nii sõbrad, ja rahulikku und.

https://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=TA&reference=P8-TA-2019-0239&language=ET&ring=B8-2019-0212&fbclid=IwAR1n5SDpf-9r-99fPNAqaDzH-DkTFmZ63kWjm2zDPdZDdXq4BmpyTp6ofWY 

esmaspäev, 25. märts 2019

Malle Salupere

1949. a. küüditamise ettevalmistamise, nimekirjade koostamise ja läbiviimise juures ei olnud naabritel ega kohalikel ametimeestel pea mingit kaasarääkimise võimalust: nende käest küsiti küll andmeid kulakute või arreteeritud isikute pereliikmete kohta, aga ei öeldud, milleks neid vajatakse. Alles 24 tundi enne "operatsiooni" algust koguti “aktiiv” kokku ja tehti neile teatavaks, mis toimuma hakkab ja et neil tuleb olla manukateks, aga esialgu ei tohi nad kuhugi minna. Arnold Merist ja temataolistest ei sõltunud midagi ega saanudki sõltuda, sest väljasaadetavate saatus oli juba määratud. Eeltöid tehti eestlasliku kohusetundega, sest mind ja õde (olime Tartus koolis ja elasime tädi juures) oleks ju võinud ka „mitte leida”, aga mõni aeg enne sündmusi oli tädi murelik ja ütles, et miilitsa moodi mees oli käinud uurimas, kas siin elavad sellenimelised tüdrukud ja kas nad on kogu aeg linnas. Ega keegi ei osanud selle peale midagi arvata. Mind hoiatati isegi 24. märtsi õhtul, kui tulime Tartu Õpetajate Instituudist näidendiproovilt koos komsomolikomitee sekretäriga. Tema ütles, et homme tuleb küüditamine, ja kui peaksin midagi kartma, siis hoidku kõrvale. See ajas mind naerma, kuna ma ei kujutanud ette, milles keegi võiks mind süüdistada, aga veel vähem oskasime tollal mõelda, et süüdistust polegi vaja. Sama kogesime ka Siberis, kus inimestele näis, et küllap me ikka milleski süüdi olime, kuigi meisse halvasti ei suhtutud. 1949. aasta oli ju veel see rahvasuus „Järel-Eesti aeg”, mil me erilist ahistamist ei tajunud ning ka mälestussambaid polnud veel liigutatud – Tartus seisid kohal nii Kalevipoeg, Gustav Adolf kui ka V. Reiman. Alles paar aastat hiljem hakati mängima tänagi tuttavaid pronksimänge ning õhutama rahulolematust ausaid töölisi solvavate võõrideoloogia kandjatega, millele kähku vastu tuldi. Nõukogude võim iseendast seda ei nõudnud, ja lätlaste Vabadussammas on siiani keset Riiat ning sõdurikujud kalmistul alles. Ma pole seda koolivenda hiljem kohanud, teatavasti oli tippaktiviste eelmisel päeval instrueeritud; võimalik, et ta teadis, kes õpetajate instituudist ära viiakse (minu teada oli meid kaks), aga oli kahtlemata hoiatatud vaikima. Instituudi autahvlil oli minu pilt rippunud kevadsemestri lõpuni, ilma et keegi oleks selle kõrvaldamist nõudnud. Küüditamine 1949 ei tähendanud mitte vangilaagrit või sunnitööd (1941 tõepoolest eraldati laagritesse mehed, kellest ka üle poole sõjatingimustes hukkus), veel vähem „Siberisse surema” saatmist, vaid ümberasustamist, mille tagamõte oli viljakate idapiirkondade tööjõukriisi leevendamine (Hruštšov algatas samal eesmärgil uudismaade ülesharimise noorte entusiasmi najal) ja samaaegselt riigi poolt vaadates võimalike vastupanukollete likvideerimine läänepiiril. Peresid ei lahutatud, inimesed varustati eluaseme ja tööga, ainult ilma rajooni piiridest lahkumise õiguseta. Kolhoosnikel polnud seda õigust nagunii, neil polnud passegi, meie omadesse löödi vastavad templid. Eestlased töötasid end kiiresti üles ning osutusid hinnatud, otsitud ja hästimakstud tööjõuks. Meie 80-aastane vanaisa jäi Siberi mulda, tädi ja meie kolmekesi tulime tagasi. Saime kõrghariduse, meil on kolme peale 7 last, 20 lapselast ning juba 3 lapselapselast, nii et kadude hulka me end ei loe.

Meie pere küüditati kahes osas, sest kuigi oli kevadine koolivaheaeg, ei kehtinud see kutsekoolidele, kus oli teistsugune semestrite jaotus Mina olin Tartu Õpetajate Instituudi IV kursusel ja õde Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi II kursusel. Seega võeti meid linnast, kus meil polnud suurt midagi kaasa võtta, ja isegi talvemantlid taipas tädi meile alles järgmisel päeval Tartu raudteejaama järele tuua. Noorem õde käis Kuremäe algkooli VI klassis ja elas koos tädi ja vanaisaga pärast isa arreteerimist 1945. aastal Kurtna metsnikumajas, kuhu talle järele tuldi. Et last poleks üksinda saanud ära viia, võeti kaasa ka vanaisa ja tädi, kes nagu hiljem selgus, polnud üldse nimekirjas. Vanaisa oli haige, tädi sahmis öösärgi väel ringi ja oli täielikus šokis. Olukorra päästis kohalik miilits, kes voodikottidest õled välja raputas ja sinna kõik sisse toppis, mis ta kappidest ja sahtlitest kätte sai. Nn, loomavagunid olid siiski inimeste, näiteks sõjavägede vedamiseks kohaldatud vagunid, kus peale sisseehitatud naride oli ka üks või suuremates kaks buržuikat ehk väikest raudahju koos söekastiga, mille varusid sai peatustes täiendada. Meie vagunil küll trelle polnud ja isegi uks oli enamasti lahti, nii et saime kogu aeg mööduvat maastikku jälgida ja mõistatada, kuhupoole meid viiakse. Üsna pea selgus, et igatahes mitte põhja. Meie igatahes suutsime peatustes piisavalt ka lisakütust hankida, nii et külma küll ei tundnud. Peale leiva toodi kord päevas jaamasööklatest sooja toitu, mille järel käies sai ka nende interjööre näha. Olin 18-aastane ja peaaegu ainsa mingil määral vene keelt oskajana määratud vagunivanemaks. Selles oli 44, peamiselt vanemat inimest, kes pidasid toidutoomist minu kohuseks ja meelsasti jätsid minu ja kahe noormehe hooleks. Sõit Tartust kestis kaks nädalat, maha laaditi meid Omskis, sealt toimetati Tšerlaki rajoonikeskusse, kus toimus tõeline orjaturg: majandijuhid kauplesid endale tööjõudu, püüdes saada rohkem nooremaid. Valiku eesõigus oli sovhoosidirektoritel. Aga kõik tulid ju ära jaotada ja majutada. Meie “maandusime” ühes väikekolhoosis. Sealt viidi meid poolteise aasta pärast üle Krasnojarski krai Jermakovski rajooni Abakani lähistel, kuhu oli Virumaalt toodud noorem õde koos vanaisa ja tädiga (vanemaid meil polnud). Nemad sattusid edukasse sovhoosi, kus maksti rahapalka ja vanaisa sai ka oma EW pensioni edasi. Sealt siis pärinebki minu eduka karjatalitaja-lüpsja ning traktorist-kombaineri karjäär.

reede, 22. märts 2019

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere:

«Eesti on muutunud natsiriigiks avalikus kuvandis just seepärast, et kogu see armee pettunud sotsialiste, läbikukkund reformierakondlasi, läbi oma saamatuse, läbi oma võimetuse, läbi oma piiratud oskuste luua mingi arusaadav ilm, taovad täie jõuga üle ilma, et me oleme siin Eestis mingi natsiriik. Nad kuulutavad igasuguses mõeldavas meedias, et me oleme natsiriik.  
Nad räägivad seda omavahel, et me oleme natsiriik. Koolis, peale lastevanemate koosolekut, nad räägivad, et oleme natsiriik, kodus lapsele uut puslet näidates räägib peen mees, et meil on natsiriik. Õppejõud koju jõudes, portfelli nurka pannes, esimese asjana naisele ütleb, et natsiriik. Raadios räpikriitik ütleb, et nad on ju natsiriik. Mida rohkem seda edasi kedrata, seda natsimaks see riik läheb."

teisipäev, 12. märts 2019

Kaljurand

Aavo Kreem

Kaljurand ja mere kallas
kes küll sinna raja tallas
ilm on täna täitsa pilves
mere ääres käis vist ilves...

Kallas ei näe mingit ohtu
et ta kasvada saaks rohtu
meri peksab kaljuranda
ilves rajalt tõmbab kanda...

Kaljurand see kindlalt püsib
kallas ainult rahu küsib
ilves kaugelt vaatab merd
temas tilk on eesti verd...

Aga meri oleks särav
kaldale kui tehtaks tarand
ei siis ilves alla kukuks
kaljurannal kui ta tukuks...

Kõne


See maa


neljapäev, 7. märts 2019

Kirikuid kimbutab rahanappus

Võru- ja Põlvamaa luteri kirikute ühine mure on rahanappus, suurema rahasüsti üle saab tänavu rõõmustada Urvaste kirik.
Muinsuskaitseamet eraldas tänavu Urvaste kirikule 67 000 eurot. Koguduse õpetaja Üllar Salumets ütles, et raha tuleb siis, kui tööde teostaja on kahest võimalikust valitud.
„Saadava raha eest saab kiriku kolmas lööv uue kivikatuse, pehkinud katusekonstruktsioonid ja ligi viiendik laelaudadest asendatakse uutega,” rääkis Salumets. Kiriku kahel löövil on katus vahetatud, torn sai vasest katuse 2006. aastal, kuid kolmanda löövi katus laseb läbi.
Salumets lisas, et loetletud tööd lähevad maksma ligi 74 000 eurot.
Antsla vallavolikogu tasub kiriku eest omaosaluse, 6390 eurot.
Salumets märkis, et fassaadilt tuleb vana värv survepesuriga maha pesta, siis uuega katta ning vihmaveerennide süsteem paigaldada. Viimased tööd ei ole muinsuskaitseameti rahaeralduse sees ning nende tegemiseks tuleb korjandus teha.
Objekti omanik peab leidma ehitustööde järelevaataja ja sellele ise maksma. Salumets küsis enda sõnul selleks 3000 eurot Võru vallavalitusest.
Rõuge koguduse õpetaja Mait Mölder ütles, et kirikus on elektrijaotuskilp vahetatud, kuid elektrijuhtmestik ootab kiires korras väljavahetamist.
„Kiriku põhjapoolne, samuti käärkambri uks ootavad vahetamist, kõdunenud aknaraamid tahame asendada, teised uuendada,” rääkis Mölder.
Kolmanda olulise tööna nimetas ta sokli ja vundamendi parandust, sest kõrge mullavalli ja korraga plekk-katuselt langeva lume tõttu on niiskus kirikus suur. „Vundament tuleb mullast puhastada, kruusaga asendada ja vee äravoolu süsteem paigaldada,” selgitas Mölder.
Ta on raha küsinud muinsuskaitseametist, mitmetest fondidest ja Võrumaa partnerluskogust, kuid praegu on vaid pool summast kahe akna väljavahetamiseks.
Neljas olulisem töö on Rõuge kiriku katuse kruntimine, mis pikendab katuse eluiga.

Võru kirikul on puudu 91 000 eurot

Võru koguduse õpetaja Andres Mäevere sõnul on kiriku esifassaad ja torn korda tehtud ning katus vahetatud. „Kolm välisseina tuleb vanast värvist puhastada ja uuega katta, karniisid remontida, osa aknaraame vahetada, teised restaureerida, samuti aknaplekid vahetada,” rääkis õpetaja. Nende tööde kogumaksumus on 126 000 eurot, seda raha kirikul ei ole.
„Võru linn eraldas 25 000 ja Sotsiaaldemokraatlik erakond 10 000 eurot,” ütles Mäevere. Ta lisas, et kiriku juhatus arutab, kas selle rahaga tehakse korda üks välissein või restaureeritakse aknad.
Pindi koguduse õpetaja Argo Oleski sõnul on kirik päris heas seisus ning kiiresti tehtavaid töid ette võtta ei ole vaja. Kiriku katus on samuti korralik. „Kirikuhoone poolte akende alumised osad oleme omal jõul vahetanud ja tänavu jätkame akende vahetamist,” sõnas Olesk.
Vastseliina koguduse õpetaja Toivo Hollo sõnul vahetati kirikul katus juba mitu aastakümmet tagasi, kuid paraku olid neelukohad valesti valtsitud ja seetõttu lasevad need vett läbi.
„Üks neelukoht neljast on parandatud, tänavu saame kahe ümbertegemiseks üheksa tuhat eurot muinsuskaitseametist,” ütles Hollo.
Vastseliina, nagu paljude teistegi luteri kirikute aknad koosnevad kolmest osast. Hollo märkis, et nad on juba kuue akna alumised osad jõudnud vahetada. „Need olid nii pehkinud, et peale avamist oli aknaid raske sulgeda,” täpsustas ta.

Kiriku katus teeb muret juba 20 aastat

Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail tunnistas, et kiriku plekk-katus on mureks ligi 20 aastat.
„Katusekate on vana ja tugevate sadude korral lasevad katuse valtsitud kohad vett läbi nii, et ükskord ühest, teine kord teisest kohast,” rääkis Lail.
Nii hull asi siiski ei ole, et teenistused ära jäävad. „Meil on mitu mõtet valtsitud kohtade likvideerimiseks,” lisas ta. Laili sõnul on kiriku aknad ühekordsed, kuid raamid on õnneks korralikud.
Põlva Maarja kiriku katuse ja selle konstruktsioonide väljavahetamiseks tehakse praegu koguduse õpetaja Toomas Nigola sõnul projekti, mis valmib kevadeks ja maksab 6500 eurot.
„Osa talasid on kiviseinale toetumise järel otstest pehkinud, pudedaks muutunud kivist katusekate tuleb vahetada ja karniisid korda teha,” ütles ta. Ligi neljandik katusekattest on varem vahetatud.
Nigola sõnul loodab kirik toetust muinsuskaitseametist ja viimane on kiriku kitsaskohtadest teadlik.
Kui palju katusega seotud tööd maksma lähevad, ta öelda ei riskinud.
„Katusest allapoole on hoone seis normaalne,” lausus Nigola.
Räpina koguduse õpetaja Urmas Nagel ütles, et katusega kirikul muret ei ole ning mullu soojustati kiriku lagi.
Räpina kiriku kitsaskohaks on tuult läbi laskvad vanad aknad. „Muinsuskaitsega arutame, kas paneme sissepoole topelt- või tavalised aknad, et vähem tuult läbi tuleks,” sõnas Nagel. Ta lisas, et praegu ees olevad aknad jäävad väljapoole alles.
Nagel märkis, et maakohtades asuvatest kirikutest ühelgi ei ole nii palju raha, et korraga hoone põhjalikult renoveerida, seetõttu remonditakse kirikuid ikka samm-sammult.


http://lounaleht.ee/?page=1&id=26170