reede, 26. november 2021
Kaabu 1/3 Roland Tõmisson
"KAABU"
Stockmanni kaubamaja parklasse sisenes must Volvo, tagauksest väljus pikas mantlis mees, Juhan nimi, ning suundus hoonest sisse- ja väljajooksva rahvamassi sekka.
Autojuht jäi Juhanit ootama. Peremees vihkas „Hullusid päevi”,
kuid täna ta vajas veini – kohe ja praegu! Kellaosutid hakkasid
liginema kaheksale ja veinipoe sulgemiseni ei olnud seega üldse
enam palju aega jäänud. Täna otsustas Juhan, et ei hakka
oma kallihinnalist isiklikku aega poodide kammimise peale
raiskama: ta astus otsusekindlalt sisse esimesse ettesattunud
veinikauplusesse, haaras ühe esimestest enam-vähem sobivatest
pudelitest ning võttis sama vankumatu eneseteadlikkusega
sisse oma koha pikas kassasabas. Vein ei olnud küll just muidugi
täpselt seda marki, mida ta oleks soovinud... Õigemini ei olnud
see lemmikveiniks isikule, kelle juurde ta sellega sõitis. Ta võtab
selle veini, oli mees otsutanud, ning sellega on basta ja finito!,
sest ei ole temal mahti täita kõigi kapriise.
Sel ajal, mil Volvo-omanik poodi läbi kammis, astus parklasse
jäänud auto juurde keegi meesterahvas, asetas vasaku käe
auto katusele ning koputas juhipoolsele aknale. Tema mantel
oli tunduvalt lihtsama tegumoega kui Juhanil, ning see
jäi Sohvrile kohe silma, seega keris ta akna akna alla ilmel, mis
väljendas äärmist tülpimust ning meelehärmi segamise pärast.
Sohver jäi koputajale küsivalt otsa vaatama, sest ta võis seda
endale lubada: Peremees oli ikkagi mõjukas inimene, hästi
tuntud ning välgatas üsnagi sageli ka seltskonnakroonika
veergudel, omamoodi VIP, ning autojuht oli VIP’i sohver, mitte
mingi „kolmetuhandekroonine iga töö peale”, nagu teised peremehed vahel oma roolikeerajaid kutsusid. See juht oli isiksus, Sohver suure algustähega, ning nüüd ta vaatas otsa ühele mehele, kellel oli ilmselt midagi öelda.
„Oli sul midagi asja ka või jäädki niimoodi siia seisma ja minu
autot määrima?”
Tulija naeratas, üldsegi mitte end puudutatuna tundes:
„Ma vaatasin, et Teie kaassõitjal ei olnud mütsi peas aga täna
on üsna tuuline ilm. Mul on seevastu peakatteid koguni kaks –
ma võin ühe ära anda. Kahju vaadata, kuidas inimene külmetab,
tuttav nägu pealekauba. Tagasi ei ole seda vaja anda, kandku
terviseks. Ainult ühte sooviksin küll: ärgu ta seda kaabut minema
visaku, kui ta seda enam mingil põhjusel kanda ei soovi. Andku
sellisele inimesele, kellel seda tema arvates kõige rohkem vaja
võiks minna,” ning mees ulatas peakatte autojuhile.
„Aga äkki ei pane ta seda üldse pähe? Või ei taha ta sellest
hiljem loobuda?” päris Sohver ja võttis pakutud peakatte pika
mokaga vastu.
Auto juurde tulnud mees naeratas teadja moega:
„Mul on tunne, et ta paneb selle siiski pähe ning sellest võib
saada veel tema lemmikpeakate, pealegi on ju tubli sügis juba
käes. Aga ükskord võib kätte jõuda aeg, mil ta peab sellest mütsist
loobuma – see lihtsalt saab nii olema. Küllap ta tunneb selle aja
ise ära.”
Autojuht takseeris kaabut, ilmselt üritades ära arvata, milles
võiks seisneda antud eseme eriline väärtus. Kaabu oli iseenesest
veidi vanamoeline, kuid ehtsast nahast; küll kulunud, kuid hästi
säilinud ning stiilitu, seega kantav enamikus olukordades ja
enamikel elujuhtumitel. Autost juurest kuni majaukseni seda
peas kanda ei pruukinud olla probleemiks ning Sohver viskas
peakatte kõrvalistmele.
„Te annate selle talle edasi, eks ole?” küsis mütsi nüüd juba
endine omanik kindluse mõttes üle.
„Jajah... Annan muidugi! Ega ma ise seda küll kandma ei
hakka,” turtsatas Sohver vastuseks.
„Seda ei olegi vaja! Tänan Teid! Head päeva teile mõlemale,
ning ma tõesti loodan, et sellest peakattest tõuseb uuele
omanikule tulu. Muide, teilgi võiks vahel kasulik olla oma pead
sellega varjata, nagu näiteks tänasel päeval.”
„Ähähh,” kostis selle peale juht ning laskis aknaklaasil üles
sõita.
Parima meelega oleks ta selle lätu minema visanud, kuid ei
võinud ju teada, kas too võõras peremehega tuttav mitte ei ole.
Hakatakse veel pärima midagi...
Peremehel endal oli selline lihtne kodumaine nimi nagu
Juhan, nagu juba korra öeldud. Juhan oli ettevõtja ning ettevõtteid oli tal üsna mitmeid.
Laiemale lugejaskonnale ei ütle nende nimetused ometigi mitte
midagi, seepärast ei ole siinkohal nende äramärkimine vast
tarvilik. Ettevõtja Juhan seisis nüüd veinipudeliga kassajärjekorras
ning oli mõnevõrra rahunenud pärast esmast ärritussööstu, kui
pidi pika järjekorra lõppu astuma. Nii palju ta ennast tundis, et
teada, mis sellistel puhkudel aitab.
„Ma saan seista mitu minutit päris rahulikult kassasabas... Ma
olen rahulik, mu hingamine on ühtlane ning maailma kiirustamine
läheb minust mööda... Ma olen rahuoaas... Ma suudan viia päeva
õhtusse ilma ärritumata,” kordas ta enda rahustamiseks mõtteid
ja mantraid, mida oli mõningatest abikaasa ostetud ajakirjadest
lugenud. Need nõuanded olid täna igatahes vajalikud! Statistikud
ja sotsioloogid on erinevate uuringutega kindlaks teinud, et kui
kellegi ees seisab sabas enam kui kuus inimest, tekitab see pisemat
sorti närvivapustuse: siin oli inimesi rohkemgi ning Juhanil ei
olnud see esimene mikrovapustus tänase päeva jooksul.
Päev lubas lõppeda tegelikult päris kenasti. Juhanit oodati
linnaservas korteris, mille ta oli ostnud naise teadmata juba
mitmeid aastaid tagasi ning millele kulus pidevalt kenakesi
summasid. Tegelikult mitte just päris korteri enese peale, vaid
selles asuvate ja mõnikord vahetuvate inimeste ülalpidamiseks.
Sellel pinnal oli Juhan pidanud erinevaid üürilisi läbi aastate. Ta
oli kunagi ajalehest lugenud, kui palju maksab ühe taolise tibi
ülevalpidamine – see võttis ta muigama, sest ilmselt ei olnud
artikli koostajad antud olukorras kunagi ise viibinud.
Praegu elas selles korteris pisike Pille. Pillel oli täna sünnipäev
ning seda ei saanud unustada. Juhan mõtiskles vahetevahel,
kas tema naine teadis midagi tema salakallimate olemasolust.
Vihjanud ei olnud ta neile küll kuidagi, võib-olla siiski aimas...? Ta
pidi aimama! Naistel on ju tont-teab mitmes meel, mis neile räägib
kõigest, mis teisel poolel teoksil. Kas teadis ta naine midagi Pille
olemasolust? Või siiski mitte? Tont tõesti seda võtku kinni... Kui
teaks sedagi, mida too Pille temast arvab, mõtiskles Juhan, seistes
selles neetud kassasabas, mis oleks võinud liikuda tunduvalt
kiiremini kui ostjad, kui preili kassas oleks viitsinud end liigutada.
Pille tundus olevat palju normaalsem kui eelnevad elanikud ses
salajases armupesas. Eemistega oli asi lõppenud alati inetult,
kuigi alanud oli kõik loomulikult kenasti: oli kirg, olid ilusad õhtud
ja ööd, salajased kohtumised võõraste linnade hotellitubades,
kui armukesed ametisõitude ajal puhtjuhuslikult sattusid olema
samas kohas, ning olid kallid kingid, mis nende kullakaevajate
ja meestesööjate südamesoove rahuldasid. Alati jõudis aga
kogu lugu inetu lõpuni, kui „kõrvalnaine” soovis pärisprouaks
saada. Seda Juhan aga mitte mingil põhjusel ei soovinud. Kuni
elasid naise vanemad, hoidis teda tagasi kohusetunne, sest oli
ju naisevanemate rahadega kõigele praegusele tegevusele alus
pandud.
Juhan lõi oma ostu kassast läbi ning suundus auto juurde.
Istunud tagaistmele, märkas ta seal kaabut.
„Mis asi see veel on?”
„Ah mingi friik jättis selle. Ütles, et tal oli kahju näha sind palja
peaga tuule käes kõndimas. See kaabu olla tal üleliia.”
„Või nii... Niisama andiski? Niisama ei saa siin ilmas peksa ka
mitte! Ilmselt on ta konkurentide käsilane. Kindlasti on asjal mingi
konks – nagu nendel ilusatel hirvenahksetel kinnastel, mis ühele
kuningannale kingiti: need olid mürgitatud ja kui too oleks need
endale kätte tõmmanud, oleks ta sealsamas ära ka koolenud.
Nüüd tõmban mina kaabu pähe ja saan ajurabanduse,” üritas
Juhan nalja teha.
„Ah, igasuguseid veidrikke on ju ilmas...,” vastas Sohver
suusoojaks. „Kuhu sõidame, ” pöördus ta leivaisa poole, „kas
Õismäele?”
„Õismäele!”
„Mis ma prouale ütlen, kui ta peaks helistama?”
„No ikka, et linnas kohtumisel ja tulen ise koju.”
„All right!” kostis autojuht ning sõitis parklast välja.
Järgmisel hommikul oli auto varakult kodumaja ukse ees ning Juhan ruttas, kuivanud hambapastat suu nurgast pühkides, majast
välja. Auto tagaistmele istudes oleks ta äärepealt kaabu otsa
potsatanud ning talle meenus eilne kummaline mütsilugu.
„See kaabu on veel siin,” avaldas ta imestust.
„No sa ei öelnud ju, mis ma temaga tegema pean. Oleksin
ta minemagi visanud, kui oleksid seda palunud, või mõnele
prükkarile pähe surunud. Kas virutan ta kuskile taaskasutuskasti
või? Mütsi toonud tüüp oli millegi pärast seda meelt, et too lätu
hakkab sulle veel meeldima – rohkem kui miski muu,” lisas Sohver
naeru pugistades.
„No muidugi,” muigas Juhan irooniliselt ja süvenes veel kord
paberitesse, mis olid teel Õismäele kaasas olnud ning mille
lugemine teatud põhjustel pooleli jäänud.
Kohale jõudes ruttas Juhan trepist üles oma kabinetti ning
avas harjumusekohaselt arvuti juba enne, kui ta riided seljast
võttis, viskas mantli varna ning avas siis oma armukeste kirjade
jaoks loodud erapostkasti. Sinna oli laekunud varahommikune
kiri Pillelt:
Aitäh, Juku-kallis, kaunite lillede ning ilusa õhtu eest!
Ootan sind juba uuesti siia. Igatsen!!!
Oled minu parim mees!! Ole mupsik!
Sinu Pille
Teisele isiklikule e-aadressile, mida teadsid ka naine ja lapsed
ning legaalsed sõbrad, oli tulnud kaart tütrelt. Seal oli kujutatud
karumõmmit ning juurde lisatud soov:
Issi! Lähme jälle loomaaeda. Annika
See oli neil kokkulepitud mäng: tütar saatis igal neljapäeva
õhtul e-kaardi mõne sooviga, mida ta oma isaga kõige rohkem
nädalavahetusel teha tahtis. Poiss Mihkel oli juba suurem ega
tahtnud enam taolisi lapsikusi harrastada – ta käis ikkagi juba
kuuendas klassis ja eelistas rääkida näost näkku, „mees mehega”
– nagu neile meeldis naljatada. Juhan oli tõsine mees, kuid tütre
poolt saadetud karuga e-kaart pani ta südame valusalt kokku
tõmbuma. Sellistel hetkedel tuli talle pea alati meelde viimane
külaskäik Õismäele ning siis tundus ta endale pisikese tõprana,
kes ei suuda keelata väikest vaheldust igapäevaelu rutiini. Juhan
pani Annikalt tulnud kirja arvutiekraanil kinni, avas selle jälle ning
vastas:
Pühapäeval lähmegi vaatama, mida karumõmmid ja ahvid
loomakas teevad. Võtame ahvidele salaja natuke õunu ka kaasa,
eks ju? Nagu eelmisel korral. Sinu issi
Nüüd tundis ta end palju paremini, lausa hea isana, ning asus
pooleliolevate asjatoimetuste kallale. Päev kujunes – nagu ikka
– pikaks. Vahepeal käis Juhan koos Sohvriga söömas ning linnas
asju ajamas ja kui ta tagasi kontorisse tuli, kuluski kaabu ära, sest
ilm oli täpselt selline nagu sügis meie kandis oma halastamatus
koleduses on. Kabinetti naasnuna viskas Juhan kaabu nagisse
ning päeva lõppedes pidi ta selle jälle kaasa võtma, sest ta läks
koju omal käel. See oli Juhanil kombeks, kui ta tahtis oma mõtteid
selgeks saada. Nii ta otsustas end veidi värskendada ning jalutas
kodu poole läbi pargi, peas kummalise võõra poolt jäetud
nahkkaabu.
Järgneb ...
Ilmunud kogumikus "Tuuleväljad I" 2014.a.
Kaabu 2/3 Roland Tõnisson
KAABU
Langenud lehtedes jalgadega sahistades mõtles ta oma
lastest, äridest, naisest, loomaaiast, Pillest ja teistest armukestest,
ning ta oli asjade käiguga päris rahul, sest kõik oli tegelikult hästi:
ettevõtmised olid õnnestunud, kolleegidega läbisaamine väga
hea, lapsed toredad ning seksuaalelugi oli vaheldusrikas ning
küllaldane, ning kõige selle ülalpidamiseks oli Juhanil vahendeid
piisavaid. Rõõmsas tujus astus ta pargi asfaltteel ning kummardas
vastutulnud daamile elegantselt, tõstes käe kaabuservale ning
naisele oma kavalal ilmel silma vaadates.
„Mis nõme lotu see tal peas on,“ kommenteeris naine.
Juhan ei oodanud sellist reaktsiooni.
„Khmm.. no... jah... ega ta nüüd selle aasta mood just ei ole,
aga praktiline väärtus on tal täiesti olemas.“
„Vabandage, kas te räägite minuga?“ küsis naine peatudes.
„Jah, sellest kaabust siin on ju jutt! See ei olegi tegelikult minu,
vaid ma sain selle ühelt tuttavalt laenuks. Täna ei ole just kõige
meeldivam ilm.“
„Hea küll, aga mis see minusse puutub,“ imestas naine, „või on
teil kombeks selle kaabu abil tutvusi soetada?“
„Te ju avaldasite arvamust selle peakatte asjus,“ oli Juhan
hämmeldunud, „ja mitte kõige positiivsemat, kusjuures.“
„Millest te räägite? Ma ei ole midagi öelnud!“
„Kas tõesti? Mulle tundus, et te ütlesite üsna selgelt, mida te
arvate.“
„Teate, mul ei ole ei teie kaabuga ega samuti teie enesega
mingit asja. Pange endale või ämber pähe,“ turtsatas daam
ning läks minema. „Idioot!“ sõnas ta Juhanile veel korraks otsa
vaadates.
„Ega siis ei ole vaja kohe solvata!“ hõikas Juhan talle järgi.
„Ma olin täiesti vait. Te kuulete imelikke asju! Minge arsti
juurde! Miks ma teiega üldse räägin!?“ sai naine pahaseks ning
tõttas minema.
Juhan oli selle intsidendi pärast tõelises hämmingus, aga
korrates endale rahustuseks vana tõde, et naistest on võimatu
aru saada, jätkas ta oma teed, kuni hakkas päris tugevasti vihma
sadama. Ta viipas vabale taksole ning istus sisse.
„Küll hakkas alles kallama,“ sõnas taksojuht, kes paistis jutukas
olevat, „varsti on Tuukri tänav jälle vee all, nii et ongi hea, et
siitkandist minema saab, sõidame veel mõnele surfajale otsa!“
Juhan muigas ning ei kostnud midagi. Tal ei olnud praegu
jututuju, ent ta mühatas nõusolevalt, et mitte päris ebaviisakas
olla. Nii nad sõitsid vaikides läbi vihmase linna ja kui kohale
jõudsid, vajutas Juhan kaabu pähe ning andis taksojuhile täpse
raha. See võttis raha vastu ja vaatas oma kliendile silma: „Sa kuradi täikrae oma täinahkse kaabuga. Kas veits jotsi visata on raske?! Ise elab sellises uhkes majas.“
„Ei ole vaja kohe solvama hakata,“ vihastas Juhan. „Sähh, siin on
sulle su jots,“ ja ta andis taksosohvrile taskust leitud „tammsaare“,
„ning müts ei ole minu, vaid tuttava käest laenatud!“
„Ma ei ole midagi öelnud,“ kohmetus taksojuht.
„Kuidas ei ole? Aga mis see „täikrae“ siis oli?“
„Ma ei ole ju seda öelnud!“
„Kas sa tahad öelda, et ma kuulen valesti?“
„Ma ei taha midagi öelda... Vabandan, mul on uued kliendid!“
Juhan astus autost välja ning virutas ukse vihaselt kinni.
Koduuksest sisse astudes nägi ta esmalt tütart, kes rõõmustas
väga teda nähes: „Issi-issi, kas me läheme laupäeval loomaaeda?“
Juhan tõstis Annika oma kätele: „Lähme küll ja võtame neile porgandeid kaasa.“
„Jänesed söövad porgandeid,“ naeris tüdruk.
„Ahjah... Siis võtame mett kaasa.“
Annika naeris laginal. „Karud söövad mett! Me peame ahvidele
õunu viima!“
Isa tuju läks palju paremaks.
„Mis sa, tüdruk, täna tegid? Olid sa emale hea laps?“
„Jaa! Aitasin emmel tainast teha!“
„Oo, kas küpsetasite midagi?“
„Me tegime emmega õunakooki,“ teatas tüdruk uhkelt, „ja
ahvidele jätsime ka õunu.“
„Ah et kooki tegite? Siis ma võtan pigem seda, muidu mõtlesin,
et pistan sinu hoopis nahka,“ ja Juhan ajas hambad koledasti
häälitsedes irevile.
Tüdruk rabeles end kisades ja naerdes lahti ning jooksis kööki
ema juurde. Juhan läks samuti sinna ning tegi kuklamusi oma
naisele Merikesele, kes laua ääres askeldas.
„Said märjaks?“ küsis naine.
„Ei, võtsin takso. Ja pealegi oli mul kaabu, vaata!“ ja Juhan
surus selle pähe
„Mis sa arvad sellest?“
„Julged sellega tõesti ringi käia või?“ imestas naine.
„Mis tal siis viga on? Nagu Marlboro-mees!“
„Mida veel, vurle oled sa, mitte kauboi!“
„Seda küll, aga ma olen asfaldikauboi. Te olevat täna kooki
teinud, anna aga ette!“
Nii see päev lõppes. Juhan mõtiskles kohtumiste üle nii
naisega pargis kui taksojuhiga. Ta oli ju kuulnud nende sõnu
selgesti... Seda, et inimesed end välja vabandada proovivad,
oli Juhan ennegi kogenud ja eks see olegi normaalne – kaitsta
ennast – , aga et kaks inimest, kes üksteist ei tunne, väidavad, et ta
on eksinud samas asjas ning lubavad endale taktituid väljendusi,
see ei olnud tuttav lugu. Juhan pani juhtunu enda väsimuse ja
inimliku möödarääkimise arvele.
Laupäev on laste jaoks alati tore, kui saab ema-isaga midagi
koos ette võtta. Mihkel, olles juba selles eas, mil enda näitamine
koos vanematega on ülima luuserlikkuse näitajaks, vastas
kategoorilise „ei“-ga, kui teda Veskimetsa loomaaeda kutsuti. Ta
arvas, et on ahvide punaseid tagumikke juba küll näinud ning
eelistas jääda oma infotehnoloogiliste mängukannide seltsi.
„Mine tee siis midagi kasulikku! Mine jookse pargis: varsti
võetakse sind sõjaväkke, muidu oled seal nagu märg pesu nööril.“
„Küll ma seal siis jooksen,“ vigises Mihkel vastu.
„Küll sa seal siis jooksed jah medpunkti, peldiku ja koiku
vahet,“ ironiseeris Juhan. Mihkel pööritas selle peale paljutähenduslikult silmi ning jätkas oma konsoolimänguga, milles ta oli suur sõjamees, tugev väepealik, osav, ettenägelik ja praktiliselt haavamatu ning nottis ihuüksinda maha kümneid ja sadu vastaseid.
Ülejäänud kolm istusid aga autosse ning suundusid Õismäe
serva loomaaeda. Seal oli käidud küll ja küll, aga väike Annika
tahtis väga näha oma suuri lemmikuid: ahve ja hülgeid. Ahvid
mängisid ükskord kapsapeaga nii vahvasti, et tüdruku arvates
ei olnud kogu maailmal enam midagi muud sellele vastu panna.
Kahjuks ei mänginud nood inimeste lähisugulased küll enam
kunagi kapsagajalgpalli, kui Annika sinna sattus – ning see oli
tüdruku arvates äärmiselt ebaõiglane - ,seepärast oli neil iga
kord kaasas veidi õunu, mis puurivarbade vahelt läbi mahtusid:
ahvidel oli sellise salakauba üle alati hea meel ja enne kui nad
sööma asusid, loopisid nad neile antud ande õhus ja veeretasid
maas. Seda oli vahva näha ja iga kord, kui tüdruk õnnelikuna
puuride vahel jooksis ning avastas loomade juures üha uut ja
huvitavat, tundis Juhangi end õnneliku inimesena ning soovis,
et see tunne ja hetk kestaksid veel kaua-kaua. Neil momentidel
oli Juhan valmis loobuma oma Õismäel asuvast salakorterist,
seal vahetuvatest asukatest ning kogu oma varjatud elust,
aga too hull mõte läks alati peagi üle ning Juhan pruukis oma
vaheldusevõimalusi heal rinnal edasi. „Cosi fan tutte“, mõtles ta
sel puhul endamisi ja ennast vabandades. „Kõik teevad nõnda“ ja
õigus ju Juhanil ses asjas oli: trendidest ei tohi väljapoole jääda,
kui soovitakse püsida kiirelt edasiliikuvas vankris.
Tänane päev oli tore ning Juhani arvates oli kõik parimas
korras, naine oli aga mõtteis ning näis tusasena, hoolimata lapse
rõõmust. Sellega ei viitsinud Juhan oma pead juba ammu vaevata
ning lahterdas sarnased meeleolud rubriiki „naised-ise-ka-ei-teamida-nad-tahavad.“ Kui ta varem tundis huvi naise tusatuju vastu,
siis ühel hetkel ta loobus ning tegelikult ta teadis ju, et kaua
see niikuinii ei kesta nagu kõik naiste meeleolud, olgu need siis
koguni positiivsed.
Vilu sügisilma tõttu oli Juhan jälle pannud pähe kaabu.
„Või asfaldikauboi...“ muigas naine kui oli vilksamisi heitnud
pilgu mehe poole.
„Sa ju ei taha, et ma külmetaks, haigeks jääks, maha kärvaks ja
teid vaesusesse jätaks?“ kostis mees.
„Ei juhtu sinuga midagi,“ vastas Merike, „ei võta sind tuul ega
alkohol, ei liiklusõnnetus ega tripper.“
„Tohoh, “ imestas Juhan, „kuskohast ma selle veel peaksin
saama?“
„Kuskohast seda saadakse? Eks ikka sealt, kuskohast seda alati
on saadud.“
„Minul sellistesse kohtadesse asja ei ole.“
„Muidugi, seda muidugi,“ vastas Merike ning jätkas pead
pööramata hüljeste veemängude jälgimist.
Juhan ei hakanud pärima midagi. Ta ei olnud isegi mitte
hämmeldunud, sest sellised need naised lihtsalt olid.
Väikene Annika seisis ema kõrval ja vaatas samuti hülgeid,
tõstis pilgu üles ja vaatas isale otsa:
„Ei tea, kas me täna kohvikusse ka lähme?“
„Võime küll kohvikusse minna, kui sa tahad,“
„Oi, kuidas sa teadsid et ma täna sinna tahan?“
„Aga sa ju ise ütlesid,“ imestas papa Juhan.
„Ma ei öelnud,“ naeris Annika, „ma ainult mõtlesin!“
„Sa ei öelnudki?“
„Ei... Emme-emme, issi oskab mõtteid lugeda,“ kilkas tüdruk.
„Või et loeb mõtteid? Kui sa suuremaks saad, siis kohtad sa
neid mõttelugejaid rohkem kui vaja. Issi peab nende mõtete
lugemise jaoks endale prillid ostma – see ei tule tal kuigi hästi
välja.“
Üle Juhani roomas külm higilaine, sest ta hakkas taipama, mis
võis olla eilsete intsidentide põhjus pargis ja taksos. Täis ärevust
võttis ta Annika õlast kinni:
„Teeme katset! Sina mõtle, mida sa kohvikus tahad ja ma ütlen,
kas arvasin ära!“
„Hästi! Ma tahaksin...“
„Ära ütle, mõtle enda ette!“
„Lasteeinet friikatulite ja vinkudega.“
„Lasteeinet friikatulite ja vinkudega!“
„Ta tellib seda ju iga kord,“ sekkus Merike ironiseerides, „kah
nüüd mõni suur maag siin väljas. Anna end nõiasaatesse üles, las
Vigala-Sass tuleb sulle õpipoisiks!“
Juhanil ei olnud praegu üldsegi mitte mahti naise tujude üle
juurelda.
„Annika! Annika, mõtle veel midagi, ükskõik mida!“
„Hästi...“ venitas tüdruk, toksis kinganinaga asfalti ja põrnitses
maad.
Juhan vaatas tüdrukut ja pingutas oma meeli.
„Noh, mida ma mõtlesin?“
„Ma ei kuulnud midagi,“ oli Juhan ärritunud.
„Muidugi, mine nüüd lapse peale veel närvi ka!“ osatas Merike.
Tüdruk tõstis pilgu ning vaatas tusaselt vanematele
kordamööda otsa: „Kui nad siin riidlema hakkavad, ei lähegi me
jälle kohvikusse, vaid hoopis koju. Nii on alati.“
„Kas see on tõesti nii?“ küsis Juhan. „Kas sa, Annika, tõesti
arvad, et me ei lähegi kohvikusse?“
„Mis rumalusi sa räägid! Ta ei ole ju midagi sellist öelnud,“
prahvatas Merike.
„Ma mõtlesin jah, et äkki me ei lähegi,“ möönis tütar.
„Me lähme sinna kohe!“ otsustas Juhan ning peaaegu tiris
lapse endaga kaasa.
Kui nad kohvikusse sisse astusid, võttis neid leti taga vastu
baarineiu väsinud ja tülpinud pilk. Juhan puuris oma silmad
näitsiku omadesse, lootes sealt välja lugeda neiu mõtteid, aga ta
ei kuulnud midagi. Juhan leidis Annikale ja Merikesele vaba laua
ning suundus ise leti juurde.
„Mats jääb matsiks, mütsi ka maha ei oska võtta. Varjab oma
rasvaseid juuksejäänuseid rõveda kiilaspea otsas. Pervert!“
Kui klient saabus leti juurde, oli näitsik mananud näole
naeratuse ning küsis kelmikalt, mida too soovib. Juhan andis
tellimuse ning ütles, et tal on juuksed veel kõik peas ja keegi
ei ole teda kunagi perverdiks nimetanud. Näitsik vaatas talle
veidi kohkununa silma, kuid ei lausunud esiteks sõnagi. Olles
kohmetusest üle saanud, kostis ta, et ta ei ole ju midagi öelnud.
„Ja mu juuksed ei ole rasvased,“ lisas Juhan, kui hakkas Annika
coca-cola ning Merikese mahlaga oma laua taha minema.
„Mingi nõid olete vä?“ küsis baarineiu näost punasena.
„Võib olla olengi – võib olla olengi,“ vastas Juhan mitte vähem
hämmeldununa.
„Võta oma kaabulotu kasvõi lauaski peast ära,“ porises Merike.
„Kohe võtan,“ ohkas mees mitte just rõõmsalt, naisele otsa
vaadates.
„Mida ta veel välja ei mõtle. Kas ta arvab, et saab selle lätuga
endale uue asuka korterisse või?“
Juhan rabas mütsi šokeerunult peast. Millisesse korterisse?
Millest ta räägib?! Meest valdas kuumalaine ja ta tundis, kuidas
kere muutub higiseks. Ta oleks tahtnud selle kohta küsida, kuid
sai aru, et see ei tule talle kasuks. Närvilised mõtted kihutasid
ta peas edasi-tagasi. Merike teab! Ta teab korterist! Mida ta veel
teab? Kes on talle rääkinud? Töö juurest mingid eided niikuinii!
Kes nendest? Mõtted, tunded, higi ja erutus olid haaranud Juhani
endasse. Rahu, tuleb säilitada rahu! „Tähendab, see kaabu on
selline, et võimaldab lugeda mõtteid, kui ta on mul peas ja ma
vaatan inimestele samal ajal otsa“, oli ta nüüd täiesti kindel. Ta
hoidis kaabut põlvel ning surus seda sõrmedega jala vastu, et
keegi ei saaks seda kallihinnalist aaret temalt ära viia. See kaabu
on ju tõeline leid! Kes oli see mees, kes kaabu Sohvrile andis? Miks
küll just mulle? Ja miks see mees üldse sellest nii väärtuslikust
kaabust loobus? Eriti viimane küsimus ei andnud Juhanile rahu.
Tõepoolest, kes ei sooviks lugeda inimeste mõtteid, teada mida su
vaenlased sinust arvavad. Ja mis siin vaenlastest rääkida, hoopis
olulisem on teada, kes on sinu tõelised sõbrad! Juhan rüüpas
närviliselt ja palavikuliselt oma kohvi, ning põrnitses mõttes olles
enda ette lauale.
„On sinuga kõik korras?“ küsis Merike murelikult.
„Ja-jah, muidugi on! Ei... kõik on hästi.“
„Miks sa siis üleni higine oled ja näost punane?“
„Ah.. Kohv on lihtsalt liiga tuline.“
„No kena, et mõnes kohas ka kuuma kohvi pakutakse,“ nähvas
naine seepeale.
Annika tahtis isaga rääkida ahvidest, kuid papa oli väga
kinni omaenda mõtetes, ning laps muutus tusaseks, kui märkas,
et isa ainult muuseas tema jutu peale mõmiseb ning vastab
küsimustele vaid „ja-jah!“
„Räägi siis lapsega nüüd,“ toksis Merike teda käega laua all
vastu põlve, haaras kaabu ning pani selle endale pähe.
„Kuidas sobib?“
Juhan haaras selle kärme liigutusega enda kätte, üritades
naisele mitte otsa vaadata:
„Ei sobi! Ära pane seda endale pähe, see ei sobi sulle üldse!“
„Issand! Mis sa nii närvi lähed kohe,“ pahandas Merike juukseid
kohendades.
Juhanil oli selle ajaga tekkinud juba hulga plaane, mida selle
kaabuga kõike ette võib võtta ning ta ei mallanud oodata oma
kavatsuste täideviimist.
„Noh, kas olete valmis? Kas lähme?“
„Aga friikad?!“ protesteeris Annika ja ka abikaasa vaatas
mehele küsivalt otsa.
„Ah jah...“ tõdes Juhan ning istus tagasi toolile.
„Kuhu sul nüüd nii kiire hakkas,“ küsis temalt naine, „täna on ju
vaba päev sul? Või ei ole?“
„On muidugi, lihtsalt mul tuli paar ideed pähe,“ muigas
Juhan, püüdes jätta muljet, et ta rapsib seoses tööasjadega, sest
sellega oli ta pere harjunud. Peagi toodi road lauda ning kolm
vabapäevaveetjat asusid toidu kallale: Annika veidi nukrana, et
isal ei ole tema jaoks ikkagi aega, kuigi on laupäev, Merike mehe
tegemistest mõtiskledes ning Juhan, täis indu katsetada kaabut
n.ö. „tööpõllul“ ja praktikas
Järgneb ... Ilmunud jutukogus "Tuuleväljad I" aastal 2014.
neljapäev, 25. november 2021
Kaabu3/3 - Roland Tõnisson
"KAABU"
Pühapäevase päeva kasutas Juhan ära, nagu iga õige inimene
tänasel päeval seda teeb: magas praktiliselt poole lõunani,
tegeles mõnevõrra lastega ning suhtles tööasjus inimestega,
katsetades, kas kaabu peashoidmine ka videovestluses mõjub.
See variant kahjuks ei töötanud ning kui keegi ütleski „nice
hat“, siis jäi vaid arvata, mida tegelikult mõeldakse. Võib aimata,
kui kannatamatult ootas Juhan esmaspäeva. Igatahes kodus ei
mallanud ta üldsegi istuda. Pealegi ei jätnud teda kuidagi maha
mõte, et Merike teab salakorterist. Kui kaua ta on seda teadnud?
Mida ta teab sellest? Miks ei ole ta seda avalikult välja öelnud?
Seepärast ongi ta pidevalt tujust ära! Miks ta kannatab seda?
Olukord oli ebamugav, aga ega ta osanudki praegu sellele mingit
lahendust leida. Kodus ei mallanud ta nende mõtetega istuda.
Juhan läks oma kallihinnalise kaabuga mere äärde jalutama ning
jätkas „inimkatseid.“
Vaadates sadamasse saabuvaid ja lahkuvaid laevu mõtles ta,
kuidas võiks kaabu toimida kontaktis välismaalastega? Seda sai
ta varsti teada, kui jäi vaatama kahte noort vene neidu, kes talle
vastu jalutasid.
„Tere õhtust!“ kergitas Juhan galantselt oma peakatet.
„Tjere!“ vastasid neiud ning itsitasid omavahel naerda, minnes
Juhanist mööda.
„Vabandage, kas te räägite eesti keelt?“
„Jaa, rjaagime,“ vastasid neiud kooris, end tema poole
pöörates.
„Mis nüüd edasi...“ mõtles mees. „Ee.. palju kell on?“ küsis ta
ja tundis end momentaalselt äärmiselt rumalasti selle küsimuse
peale.
„Sjetse kolmkjummend,“ vastasid neiud itsitades, „aga mis
siiz?“
„Ee... Ei midagi. Lihtsalt kellaaega tahtsin teada, spassibo!“
„Požaluista,“ vastasid neiud naeru kõkutades ja end minekule
asutades.
„Vabandage veel kord, noored daamid, ega te ei arva, et ma
imelik olen, kui kella küsin?“
„Nuu võiks arvata, et sjellisel hjarrasmehel on ikka oma kell
oljemaz,“ vastas üks. -„Prosta pristajot, hitrõi.-“ Juhan vaatas teisele
otsa. -„A on simpatjaga... Navernjaka ženat. Starõi uže...“- mõtles
too.
„Aitäh-aitäh! Do svidanija,“ kummardas Juhan ja läks edasi.
Ahah! Tähendab, ma kuulen igaühe enda keelt! Selge, aga see on
jama! Niiviisi ei saa ju teada, mida näiteks rootslased või sakslased
arvavad! Pagan, mida teha. Juhan jõudis otsusele, et võib kuuldu
paberile üles kirjutada ning tõlgilt hiljem küsida. See tegi ta tuju
rõõmsaks.
„Hehh....,“ hingas ta õnnelikult sisse joodirikast mereõhku,
„aga nüüd hakkab alles nalja saama! Nad ei aimagi!“
Ootamatu tuuleiil rebis kaabut, tahtes seda kaasa viia ning
Juhan haaras sellest mõlema käega kinni – parem ise vette
kukkuda, kui kaabul minema lasta lennata.
„Ah et simpatjaga..“ mõtles ta rahulolevalt muiates, „nojah,
ega mul veel väga viga olegi ju,“ ning ta meenutas mitmed
kenasid hetki, mil naised olid talle tunnustussõnu jaganud.
Erinevatel põhjustel. Praegune Pillegi rääkis, et nii head meest
kui Juhan annab tikutulega otsida: igas mõttes väga head meest.
Töö juureski naised ei pannud pahaks, kui neile mõnikord veidi
rohkem tähelepanu pöörati ning Juhani naljad ning kerged
füüsilised kontaktid aitasid tihti tööpäevadest teha huvitavamad.
See oli ju tegelikult oskus, mida ei tohi kasutamata jätta. Meie
loo sangar surus kaabu tugevamalt pähe ning jalutas mööda
mereäärt kodu poole, jättes selja taha inglikuju, sadamatuled
ning sagiva linna.
Enne esmaspäevahommikust koosolekut mõtles ta pingsalt,
kuhu ja millisele üritusele on selle mütsiga sobiv minna ning
millistel oludel nõuab etikett selle garderoobi jätmist ehk
lihtsamalt öeldes – kuhu on sellega nõme ilmuda ja kuhu mitte.
Juhan jõudis otsusele, et tal on seda vaja igal pool, olgu see siis
imelik või ei. Esimesele koosolekule kaabuomanikuna ta aga
veel minna ei söandanud ning otsustas, et kasutab kaabunippi
neljasilmavestlustes. Tööle jõudnud, tervitas ta kõiki joviaalselt
nagu ikka ning viskas mõned naljad, seal hulgas paar hea maitse
piiril balansseerivat nalja naiste arevel, mis võeti alati heal meelel
vastu ning Juhan oli rahul, et kollektiiv on nii üksmeelne ning
sarnase naljasoonega. Et see oluline on, seda oli ta õppinud
juhtimiskoolitustelgi.
Koosolek läks kenasti. Juhani otsustes keegi ei kahelnud
ning tema poolt antud korraldusi ei vaidlustatud: kõik läks nii,
nagu see alati oli olnud. Üldiselt võttes oli kollektiiv neil tore,
kuigi vahel tuli väikesi hõõrdumisi ette nagu ikka igal pool, kus
inimesed on mängus. Juhan oli oma personalivalikuga päris rahul
ning leidis, et on teinud õnnestunud otsused töölevärbamisel.
Asjad edenesid ning kedagi ei saanud laisklemises süüdistada.
Kolleegid asusid oma töökohtadele ning Juhan täitis ülesanded,
mis nädalavahetuse jooksul olid kuhjunud. Esmaspäev oli alati täis
kiiret sagimist ning lõunaaeg nihkus sujuvalt keskpäevajärgsesse
aega, kuni üks ta meesalluvatest, kõigiga hästi läbisaav ja alati
sõbralik naljavend Pets, pea ukse vahelt sisse pistis ja küsis
kelmikal semulikul toonil:
„Chief, sööma ka lähme täna, vä? Esmaspäev ikkagi.“
Nädala esimesel päeval nad tõesti käisid lähedalasuvas
hiinakas kollektiivselt lõunal, et arutada veel kord asju, mis
hommikul said välja öeldud.
“Jah, muidugi,“ vastas Juhan, „kümne minuti pärast olen
valmis. Olge teie ka!“
Määratud ajal koguneti all autode juures: rahvast oli rohkem
kui ühe auto jagu. Sohver ajas bossi loal linnas omi asju ning
seepärast päris „pealik“ Petsilt:
„Kas täna lähme sinu autoga?“
„Minugipoolest,“ oli Peeter varmalt nõus.
„Või ma istun parem naiste seltsi?“
„Tule-tule!“ viipasid need nõusolevalt ja entusiastlikult.
„Oodake, ma unustasin oma kaabu maha,“ tuli Juhanile
meelde ning ta lippas korraks kontorisse tagasi. Kui ta naases, olid
naised juba läinud ning Peetri kõrval oli koht vaba.
„No nii, liigume!“ andis Juhan käsu kätte, Peetri poole vaadates.
„Just nii, boss!“ vastas too reipalt. -„Söö savi, värdjas! Mida sa
vigised?“ - adus boss ta mõtteid.
Külm jutt jooksis läbi Juhani selja ja kõhu. Ta vaikis kogu tee
ning võttis enne lauda istumist kaabu peast. Igaks juhuks, et
tänast päeva mitte rohkem sassi ajada. Koos bossi enesega oli
neid kokku siin kuus: müügimees Peeter, tema kolleeg ning semu
Tarmo ehk Tarts, müüginaised Ene ja Signe hüüdnimega Siku,
ning sekretäripiiga Vivian ehk Vivka.
„Sa oled täna päris tasane,“ päris Siku, „ega sul meile mingit
halba uudist ole? Kardad välja öelda?“
„Hakkad ka koondama?“ küsis Ene. „Parem tee meile lühemad
tööpäevad, aga rahvas võiks ikka alles jääda.“
„Asi ei ole üldse selles, meil on kõik hästi. Ma lihtsalt mõtlen
omi mõtteid.“
Ja nad jätkasid söömist.
„Kuulge,“ katkestas peremees mõne aja pärast vaikuse, „kas
ma olen hea juht? Kuidas teie arvates meie firmal läheb? Kuidas
on meil firmasisene õhkkond?“
„Sa oled väga hea juht,“ kinnitas varmalt Pets ning teised
kolleegid kiitsid teda takka, öeldes, et kõik on kõige paremas
korras. Ühtegi halba sõna nad Juhani töömeetodite või
seltskondlikkuse kohta ei olnud nad ju kunagi varemgi öelnud.
Kui šeff oli lauast tõusnud ja tualetti läinud, avaldasid üksijäänud
alluvad imestust pealiku selliste küsimuste üle. Ega ta varem ei
olnud niisugusell moel küsimusi esitanud.
„Keskeakriis tal vist,“ arvas Vivka.
„Äkki naine petab,“ arvas Tarmo.
„Pigem vastupidi,“ nähvas Signe, „oleks Sohver praegu siin,
küll ta räägiks, kuidas pealik oma eraelu eest hoolt kannab!“
Teised muigasid selle peale mõistvalt.
„Ehk on teistes kohtades tal probleeme?“ arvas Pets.
Selle peale ei osanud küll keegi midagi öelda. Juhani naastes
sõideti vaikides tagasi kontorisse. Naistel oli oma autos muidugi
jutuainet küll.
„Pealikul on keskeakriis,“ itsitasid päeva lõpupoole naised
omavahel, sest nad olid näinud, kuidas boss istub oma töölaua
taga, peas nahkne kaabu.
„Mis ta on hakanud line-dance’i harrastama või on astunud
mõnda country-klubisse?“
„Mees teab, mis mees teeb,“ arvas Pets ja leidis, et see kaabu
oli isegi tore, stiilne.
“On ta jah stiilne,“ osatas Vivka, „mina küll sellisega välja ei
läheks.“
Samas astus Juhan oma ukse tagant välja, mantel seljas ning
teatas, et tal on vaja täna väljaspool maja asju ajada.
„Kihvt kaabu!“ hüüdis Vivka talle järgi ning tegi bossi järelt
ukse sulgudes kätega Yes!-liigutuse. „Õujee, vanamees tõmbas
minema,“ kirjutas ta oma msn-kontakile, tundes rõõmu, et päeva
lõpuni ei ole tal enam muud muret, kui chattida ning igavledes
kellaosuteid seirata.
Juhan laskis end viia Õismäele, kus teda ootas Pille. Kui
Juhan sisse astus, põimis naine oma käed talle ümber kaela,
andis kuuma musi ning tahtis Juhanil kaabu peast võtta, et teda
paremini suudelda. Juhan pani käe mütsile ning laskis valla eitava
häälitsuse, avas silmad ning vaatas Pillele suudeldes otsa.
-„Jälle tal suu haiseb, mingu arstile!“-
Juhan põrkus eemale.
„Mis nüüd,“ imestas naine, „midagi on viltu või?“
„Ei-ei... Aga ega sul äkki midagi minu juures ebameeldiv ei
tundu?“
„Ei tundu, kullakene, mis saab sinu juures siis halba olla! Võta
riided maha! Mis kaabu see selline sul on?“
„Ah, üks tuttav laenas halbade sügisilmade puhul.“
„Või nii, kas see sulle endale meeldib?“
„Jaahhh....“ mõtles Juhan järele, „ajab asja ära küll. Tegumood
on nagu on, aga tal on muud väärtused.“
„No eks sa ise vaata.“
Pille pakkus kohvi ja nagu ikka, jõuti peagi ka tegevuseni,
mida tavaliselt hea tooniga loo juures ei ole kombeks kirjeldada,
kuid antud juhtumi puhul oleks sellest täielikult vaikimine
andeksandmatu ning lugejat eksitav. Küll ei lasku me kahe
inimese vahelise intiimse tegevuse üksikasjadesse rohkem kui
vaja.
Keset tegevust, mille käigus Pille andis mõista, et kõik toimuv
on talle vägagi meeltmööda, kargas Juhan voodist ning naases
kaabuga peas. Pille vaatas talle mõistmatult otsa.
„Milleks sulle seda veel vaja on?“
„On vaja, ära päri!“ vastas Juhan ja jätkas tegevust.
Pille lamas silmad kinni ning Juhan käskis:
„Vaata mulle otsa!“
Naine avas silmad. -„Oh jummel küll. Ta läheb ikka kogu aeg
imelikumaks. Mis perverssus see nüüd siis veel on? Lõpetagu
ruttu ära, saaks viimaks juba ühele poole selle asjaga. On
vanamehenäss ikka alles...“ -
Juhan adus Pille meenutusi teistest meestest, kes olid talle
pakkunud praegu teoksil olevast palju enamat. See lõi Juhani
täiesti rivist välja.
„Mis nüüd juhtus, kullake?“ imestas naine. -„Ta on tõesti vanaks
jäänud... Nüüd on veel impotent kah.“ -
„Ah... mul käivad igasugused tööasjad peast läbi kogu aeg,“
vabandas end Juhan, tundes end tõeliselt näruselt.
„Ole nüüd, ise oled selline täkk, et ...“ lohutas teda Pille.
„Jajah, seda muidugi,“ konstateeris Juhan ja istus nukralt
voodiservale.
Naine võttis tal ümbert kinni.
„Kas sa ikka hoolid minust?“ küsis Pille.
„Jah, muidugi.“
- Tähendab, ta ei kavatse mind veel siit välja visata. Millal ta
küll oma moori ja lapserajakad minema kupatab? Ma olen nii
tüdinenud sellest elust siin. Ta pole mulle ammu enam midagi
kinkinud. Äkki viskab ta mu siit ikkagi varsti välja? - „Mina sinust ka,
väga,“ kostis Pille, „sa meeldid mulle inimesena.“
„Tead,“ ütles Juhan pärast mõningast pausi, „kuidas oleks, kui
sa hakkaksid edaspidi ise üüri maksma selle elamise eest. Praegu
on ju kriisi aeg... Ettevõtetel ei lähe hästi.“
- Kuradi siga! - „Oi, kas tõesti?“
Juhan noogutas. „Et näiteks järgmisest kuust?“
- On siga... Ja mina ootan veel mingit härrasmehelikkust. - „Ma
pean mõtlema. Ega mul minna kuhugi ei ole.“ - Sinna Vitaliku
urkasse ma küll ei lähe.“ -
„Mis Vitalik?“ hämmeldus Juhan mõttes.
- Ja kus me nüüd üldse hakkame kokku saama... Stenil ju ka
oma vaba pinda ei ole. -
„Stenil?“ hämmeldus Juhan veel enam. „Mis pagana Stenil?“
„Tahad sa veel kohvi?“ küsis Pille õige osavõtlikult.
„Tahan küll,“ vastas Juhan õige löödult ja astus töntsil sammul
kööki.
Kui ta koju jõudis, heitis ta kohe magama, tuues vabanduseks
raske tööpäeva ja peavalu.
Teisipäeval tööle minnes ei olnud enam miski endine. Juhan
oli otsustanud kogu päeva istuda kaabu peas ning sellest
mitte hetkekski loobuda. Kui ta uksest sisse astus, vaatas talle
esimesena otsa Vivka - Raisk! Juba see vana peer on kohal -, ning
lisas kelmikalt ning vandeseltslaslikult naeratades:
„Tere kena hommikust, šeff! On kõik hästi?“
„Jah, jah! On ikka, muidugi!“ vastas Juhan ja lipsas oma
kabineti poole.
Kolleegid tervitasid teda nagu tavaliselt. Teel turvatsooni ehk
oma kabinetti kohtus ta pilk tervituseks kätt viipava ja naeratava
Signe omaga. - Aga mõni idiootlik nali, et päev hästi käima läheks?
Ega ometi täna siis ilma nendeta? -
Juhan kiirustas ukse poole, koperdades vastu Petsi lauda.
Kolleegid vaatasid hämmeldunult ja muiates üksteisele otsa.
Juhan istus taaskord higisena laua taga ja pühkis käeseljaga
laupa.
„Pagan võtaks, see neetud kaabu on üks nuhtlus,“ mõtles
ta endamisi. Ta ei olnud varemalt tööle tulles kunagi tundnud
nii närusena ja äsja kuuldud kommentaarid ei olnud tema
meeleolule kuidagi toniseerivalt mõjunud. Mida kõige selle
värgiga ette võtta?“ Juhan üritas keskenduda tööle, kuid see ei
õnnestunud kuidagi. Nii ta istuski oma laua taga, hõõrus otsaesist
kätega ning üritas välja mõelda, kuidas tänase päevaga edasi
minna. Veidi aja pärast koputati uksele ning sisse piilus Ene, kes
oli šeffi pärast mures. Õigemini olid nad ärevil oma töökohtade
pärast ning parim viis teada saada, mis toimub, oli peremehelt
endalt küsida.
„Ei-ei, kõik on kombes. Mul on ainult... väikesed tervisehäired.
Küll need üle lähevad.“
Ene läks tagasi oma töökohale teisi rahustama ning koos
nendega ülemuse peale keelt sügama.
Mõne aja pärast Juhan siiski lahkus paigalt, öeldes:
„Mul on väljaspool maja tegemist, võib-olla tulen varsti tagasi,
aga võib-olla ka mitte.“
Haarates kaasa oma mantli ja kaabu, jättes endast maha üha
sügavamalt hämmeldunud kolleegid, kiirustas ta auto juurde
ning laskis Sohvril end sõidutada mere äärde. Too ei küsinud
midagi, sest oli harjunud, et paha tuju korral on šeff sõnaaher.
Juhan laskis end rannas maha panna ning käskis tunni aja pärast
järele tulla.
Nõnda ta siis kõndis seal tuulises rannas ning mõtles kõige
peale, mis temaga viimaste päevade jooksul on toimunud:
Annikale, Pillele, Merikesele, Petsile, Vivkale, Mihklile... Ja mida
ta peaks nüüd tegema selle neetud kaabuga, mis kogu tema
maailma paari päevaga täiesti segi oli paisanud? Ära põletama?
Ära peitma seniks, kuni tekib vajadus seda jälle kasutada? Kas ta
üldse tahab seda teha? Ilma selleta, samas, ei oleks ta täna istunud
siin rannas. Juhan oli vihane ja tundis end petetuna. Korraga
adus ta, et nõndasamuti on pidand tundma end Merike. Tema
pärast. Kui kaua on see Merikese jaoks juba nii kestnud? Miks ei
ole ta midagi öelnud? Kas ka temal on armuke? Või koguni mitu?
Viimased mõtted ajasid Juhani vererõhu üles ning ta tundis, et
süda peksleb kõvasti. „Kui minul on, miks ei võiks siis temalgi olla?
Jah... Muidugi... Miks mitte?“
Sohver naases tunni aja pärast, nagu oli kästud, ja Juhan
laskis end koju viia. Kui ta koduuksest taolisel harjumatult varasel
kellaajal sisse astus, leidis ta sealt eest üllatunud abikaasa, kes oli
imestunud ka selle üle, et Juhan ilmus koju lillekimbuga. Ta astus
sõnagi lausumata naisele vastu ja ulatas kimbu talle.
„Võiksid ikka mütsi ära võtta, kui tuppa astud,“ sõnas naine
tõredalt.
Tema silmadest adus Juhan tunnetetormi ning võitlemist
pisaratega.
„Merike, kas ma olen sulle veel kallis ja oluline?“
Naine ei vastanud alguses midagi. - Sa vana orikas, kas ma oleks
muidu veel sinuga? - „Meil on ju ühised lapsed, koos kasvatame,
ikka oled.“
„Ei, Merike, ma mõtlen, kas ilma kohustusteta sa tahaksid olla
minu naine?“
Naine ei vastanud midagi. - Kas sa siis ei mäleta, kuida ma sind
armastasin ja kuidas meil kõik algas? See on ilusaim aeg mu elus.
See on mulle andnud palju, siiamaani annab. - „Mida sa, Juhan, ise
arvad?“
„Ma arvan, et sul ei ole minuga kerge olnud.“
Naise silmad täitusid pisaratega.
„Ma tahan sinult andeks paluda selle eest, et olen sind jätnud
hooletusse," ütles Juhan, "ja tahan sind paluda: ole minuga, jää minuga! Räägi
mulle kui sul on raske või kui ma midagi saaksin teha meie pere,
laste ja sinu heaks. Eks?“
Juhan tundis soojust ja kergendust naise silmades, vaikides
võtsid nad üksteise embusesse.
„Kas sa oled olnud minuga õnnelik?“ küsis ta naiselt mõningase
vaikuse järel.
„Ma olen olnud sinuga õnnelik, aga kuidas on praegu, ma ei
teagi. See on nii raske.“
Juhan vaatas Merikesele otsa ja luges sealt: - Ma olen olnud
sinuga õnnelik, aga praegu on mul nii raske. -
Juhan võttis naise uuesti embusesse.
„Anna mulle andeks, Merike! Anna mulle andeks...“
Merike naeratas:
„Kuule, selle uue kaabu pärast on sul sellised mõtted täna
või?“
Juhan muigas.
„Jah... võib ka nii öelda.“
Nad hoidsid teineteist embuses.
Meri oli oma mässavas rahutuses Juhanit alati köitnud. Ta leidis
siit rahu. Nüüdki istus ta siin, et mõelda viimasel nädalal toimunu
üle. Tegelikult ei olnud siin enam midagi mõelda, sest ta oli kõik
mitu korda oma peas läbi käinud. Juhan mõtles konkreetsetele
sündmustele oma elus ja sellele, kuidas ta oli käitunud, kuidas
teda oli ninapidi veetud, kuidas ta oli teisi petnud. Kuidas ta oli
tundnud rõõmu teiste ülemängimisest ja milline sapine viha oli
teda vallanud, kui ta ise mõnda tema jaoks valmiskaevatud auku
oli langenud. Kõige sellest mõtlemise juures pidas ta oma põlvel
kaabut. Ta ei olnud seda pärast kõnelust naisega enam kordagi
pähe pannud ja Juhan ei teadnudki õieti, mida ta sellega ette
peaks võtma.
Keegi istus Juhani kõrvale pingile, küsides selleks luba. Loa ta
sai, kuigi Juhan ei sallinud seda, kui teda sellistel hetkedel häiriti.
Vähe sellest – võõras alustas veel ka kõnelust, täiesti tühjasttähjast nagu merest, laevadest, koertest ja liivast erinevatel
randadel. Juhan vastas talle üsna vastumeelselt, varjates seda
siiski viisakuse taha.
„Kui mul oleks peas see kaabu, mida Te oma põlvel hoiate,
saaksin ma teada, mida Te praegu tegelikult mõtlete sellest, et
ma Teid niisugusel ebameeldival moel oma jutuga häirin,“ kostis
võõras viimaks.
Juhan pööras end võõra poole ja vaatas teda esmakordselt
tähelepanelikult. Mehel oli seljas vana lihtsamoeline mantel,
kuid selle mõnevõrra imelik riietuse kaalus üles tema ilme:
süüdistamatu, eelarvamustetu, mõistev.
„Te teate sellest kaabust?“
„Jah tean, mina andsin selle Teie autojuhile. Ehk peaks olema
tema see, kes seda järgmisena proovida võiks?“
„Mitte mingil juhul!“ kohkus Juhan.
Võõras naeratas:
„Ma ei mõelnudki seda tõsiselt,“ ning jätkas mõne hetke pärast:
„Te ilmselt ei tea, mida selle kaabuga edasi teha? Uskuge mind, Te
ei ole esimene, kes seepärast hämmingus on. Aga Te vähemalt
ei ürita kaabut ahjus põletada või suure raha eest maha müüa.
Vahel olen ma sõna otses mõttes päris viimasel hetkel jõudnud
takistada selliseid meeletusi. Tänan, et tagastate selle mulle nii
öelda algses vormis.“
„Arvate, et tahan kaabu teile anda? Ma ei tunnegi Teid!“
„Te tagastate selle, sest te ei julge seda kaabut enam kasutada.
Minu isik jääb Teile tõesti saladuseks: nii ongi parem. See
valmistaks Teile ainult peavalu ja uusi, seekord lahendamatuid,
küsimusi. Mul on rõõm, et sellest peakattest oli Teile kasu!“
Juhan ulatas kaabu võõrale, ilma et oleks suutnudki käituda
teisiti.
„Kellele Te selle järgmiseks annate või siis... laenate?“
„Te ei tunne teda, kuid uskuge, siin teie seas ei olegi väga palju
neid, kes sellisest kaabust oskaksid õigeid järeldusi teha. Temal
võib see õnnestuda. Head aega, Juhan, ja loodan, et Te ei unusta
neid mõningaid põgusaid hetki, mida saite veeta selle nahkse
sõbra seltsis.“
Juhan muigas nõustuvalt ning heitis korraks pilgu merele.
Päike oli kadunud vaikselt ja märkamatult silmapiiri taha, nagu
võõraski oli lahkunud siit rannalt.
VI - 28. VII 2005, 21. IX – 26. X 2010
Ilmunud kogumikus "Tuuleväljad I" 2014
Sõdalase tund
kolmapäev, 24. november 2021
teisipäev, 23. november 2021
laupäev, 20. november 2021
laupäev, 13. november 2021
neljapäev, 11. november 2021
neljapäev, 4. november 2021
KUIDAS PEAB END ÜLEVAL PIDAMA NAINE, ET MEES KODUNT ÄRA EI JOOKSEKS
"KUIDAS PEAB END ÜLEVAL PIDAMA NAINE, ET MEES KODUNT ÄRA EI JOOKSEKS"
Vene Impeerium, Aastal 1906 välja antud.
Käitumisjuhend
1. Et meest ei tabaks kiusatus lõunatada restoranis, peab naine pingutama, et mehel oleks võimalikult meeldivam lõunatada kodus Pärast iga sööki peab naine salvrätikuga pühkima puhtaks mehe suu ja vuntsid ja andma talle suud.
2. Naised peavad ootama oma mehi nende töökoha välisukse juures ja saatma neid koju.
3. Kasulik on varustada mees fotoga abikaasast, millel naine on ülesvõetud nümfina või mõnes muus pikantses olukorras.
4. Kui mehele meeldib pärast lõunat tukastada, peab naine ta asetama diivanile, katma tema jalad pleediga ja lugema talle raamatut või ajalehte, kuni mees magama jääb. Kui ta on aga uinunud, peab naine ajama eemale kärbseid.
5. Et mehel ei tekiks kiusatust jätta naist õhtuti üksi ja minna mängima "vinti," peab naine pidevalt kutsuma endale külla tuttavaid neide või leski, tingimata huvitavaid ja "vinti" mängida oskajaid, et ta ise saaks mängida mehega paaris,
6. Кui "vinti" ei ole võimalik mängida, peab naine mehe meelt lahutuama muusikaga, laulmisega ja tantsimisega.
7. Naine peab hankima jalgrattatandemi ja sõitma sellel mehega. Et mees ei tunneks ebamugavust lõikava tuule, tolmu ja lume tõttu, peab naine istuma eesistmel ja varjama meest oma seljaga.
8. Pidupäevadel, et tappa aega, peab naine jootma meest voodis hommikukohviga ja lugema talle värskeid ajalehti ja ajakirju.
9. Kuna mees, näiteks suundudes juuksurisse, võib kohata tuttavat ja minna temaga kuhugi, peab naine õppima selgeks juukse- ja habemelõikuse ja pügama meest kodus.
Ühe opetaja mälestused
Aastal vist 1996 olin Muhu koguduse õpetajana mingil külapeol. Seal lähenes mulle üks keskmises joobes külamees.
Pisut vaaruval sammul minuni jõudnud, võttis ta suitsu suust ning sellega minu poole osutades küsis pehme keelega:
“Guuulle girikkuõpettaja, gazza suiddsu oledd teinudd?”
Vastasin, et poisipõlves on igasugu asju proovitud, suitsu ka, aga vaat külge pole jäänud.
“Sssul pole ülddze izeloomu,” andis ta oma hinnangu.
Tervislikest eluviisidest
* Ükskord
õndsate keisrite ajal pani end tuntud meediku Sergei Petrovitš Botkini juurde
vastuvõtule kirja keegi meesterahvas. Visiidile saabudes tutvustas ta arstile
oma eluviise: „Pean Teile ütlema, professor, et elan juba ammu külas, kuskohast
ma lahkun väga harva. Tunnen end praegu tervena ja praktiseerin väga
tervislikke elukombeid, ent ikkagi, olles sattunud Sankt-Peterburgi, otsustasin
Teiega nõu pidada.
* Suvel,
ütleme, ärkan ma kell neli joon ära teeklaasitäie viina, mulle antakse ette kaarik
ja ma sõidan üle vaatama oma põlde. Koju saabun ma umbes ½kuus, joon ära klaasi
viina ja sõidan majapidamist üle vaatama – karjalauta, talli ja muud. Koju
tulen umbes kell kaheksa, joon ära klaasi viina, võtan pruukosti ja heidan puhkama.
* Ärkan kell
üksteist, joon ära klaasi viina, kella kaheteiskümneni tegelen mõisavalitsejaga või linnapeaga.
Kell kaksteist joon ära klaasi viina, lõunatan ja pärast lõunat heidan puhkama. Ärkan
kell kolm, joon ära klaasi viina …“
* „Üks hetk,
armuline,“ katkestas teda professor Botkin. „Lubage Teilt küsida, kas te juba
ammu harrastate sellist tervislikku eluviisi?“
* „Ma läksin
erru pärast Varssavi äravõtmist (1831.a.) ja asusin elama oma mõisa. Sellest
ajast. Muidu, teate, ratsapolgus teenides oli raske jälgida korralikke
elukombeid – saime lõpetatud sõja türklastega, siis hakkasid poolakad mässama.
Niisiis, professor, öelge mulle, millist režiimi ma peaksin järgima?“
* „Jätkake
oma õigete eluviisidega! Paistab, et see tuleb teile ainult kasuks.“
---------------------------------
* Professor
Botkin (1832-1889) – terapeut, patoloog, füsioloog ja ühiskonnategelane, Keiser
Nikolai II ihuarsti isa. Lõi õpetuse organismist kui tervikust, mis allub
inimese tahtele.
Tellimine:
Postitused (Atom)