reede, 26. november 2021

Kaabu 1/3 Roland Tõmisson

"KAABU" Stockmanni kaubamaja parklasse sisenes must Volvo, tagauksest väljus pikas mantlis mees, Juhan nimi, ning suundus hoonest sisse- ja väljajooksva rahvamassi sekka. Autojuht jäi Juhanit ootama. Peremees vihkas „Hullusid päevi”, kuid täna ta vajas veini – kohe ja praegu! Kellaosutid hakkasid liginema kaheksale ja veinipoe sulgemiseni ei olnud seega üldse enam palju aega jäänud. Täna otsustas Juhan, et ei hakka oma kallihinnalist isiklikku aega poodide kammimise peale raiskama: ta astus otsusekindlalt sisse esimesse ettesattunud veinikauplusesse, haaras ühe esimestest enam-vähem sobivatest pudelitest ning võttis sama vankumatu eneseteadlikkusega sisse oma koha pikas kassasabas. Vein ei olnud küll just muidugi täpselt seda marki, mida ta oleks soovinud... Õigemini ei olnud see lemmikveiniks isikule, kelle juurde ta sellega sõitis. Ta võtab selle veini, oli mees otsutanud, ning sellega on basta ja finito!, sest ei ole temal mahti täita kõigi kapriise. Sel ajal, mil Volvo-omanik poodi läbi kammis, astus parklasse jäänud auto juurde keegi meesterahvas, asetas vasaku käe auto katusele ning koputas juhipoolsele aknale. Tema mantel oli tunduvalt lihtsama tegumoega kui Juhanil, ning see jäi Sohvrile kohe silma, seega keris ta akna akna alla ilmel, mis väljendas äärmist tülpimust ning meelehärmi segamise pärast. Sohver jäi koputajale küsivalt otsa vaatama, sest ta võis seda endale lubada: Peremees oli ikkagi mõjukas inimene, hästi tuntud ning välgatas üsnagi sageli ka seltskonnakroonika veergudel, omamoodi VIP, ning autojuht oli VIP’i sohver, mitte mingi „kolmetuhandekroonine iga töö peale”, nagu teised peremehed vahel oma roolikeerajaid kutsusid. See juht oli isiksus, Sohver suure algustähega, ning nüüd ta vaatas otsa ühele mehele, kellel oli ilmselt midagi öelda. „Oli sul midagi asja ka või jäädki niimoodi siia seisma ja minu autot määrima?” Tulija naeratas, üldsegi mitte end puudutatuna tundes: „Ma vaatasin, et Teie kaassõitjal ei olnud mütsi peas aga täna on üsna tuuline ilm. Mul on seevastu peakatteid koguni kaks – ma võin ühe ära anda. Kahju vaadata, kuidas inimene külmetab, tuttav nägu pealekauba. Tagasi ei ole seda vaja anda, kandku terviseks. Ainult ühte sooviksin küll: ärgu ta seda kaabut minema visaku, kui ta seda enam mingil põhjusel kanda ei soovi. Andku sellisele inimesele, kellel seda tema arvates kõige rohkem vaja võiks minna,” ning mees ulatas peakatte autojuhile. „Aga äkki ei pane ta seda üldse pähe? Või ei taha ta sellest hiljem loobuda?” päris Sohver ja võttis pakutud peakatte pika mokaga vastu. Auto juurde tulnud mees naeratas teadja moega: „Mul on tunne, et ta paneb selle siiski pähe ning sellest võib saada veel tema lemmikpeakate, pealegi on ju tubli sügis juba käes. Aga ükskord võib kätte jõuda aeg, mil ta peab sellest mütsist loobuma – see lihtsalt saab nii olema. Küllap ta tunneb selle aja ise ära.” Autojuht takseeris kaabut, ilmselt üritades ära arvata, milles võiks seisneda antud eseme eriline väärtus. Kaabu oli iseenesest veidi vanamoeline, kuid ehtsast nahast; küll kulunud, kuid hästi säilinud ning stiilitu, seega kantav enamikus olukordades ja enamikel elujuhtumitel. Autost juurest kuni majaukseni seda peas kanda ei pruukinud olla probleemiks ning Sohver viskas peakatte kõrvalistmele. „Te annate selle talle edasi, eks ole?” küsis mütsi nüüd juba endine omanik kindluse mõttes üle. „Jajah... Annan muidugi! Ega ma ise seda küll kandma ei hakka,” turtsatas Sohver vastuseks. „Seda ei olegi vaja! Tänan Teid! Head päeva teile mõlemale, ning ma tõesti loodan, et sellest peakattest tõuseb uuele omanikule tulu. Muide, teilgi võiks vahel kasulik olla oma pead sellega varjata, nagu näiteks tänasel päeval.” „Ähähh,” kostis selle peale juht ning laskis aknaklaasil üles sõita. Parima meelega oleks ta selle lätu minema visanud, kuid ei võinud ju teada, kas too võõras peremehega tuttav mitte ei ole. Hakatakse veel pärima midagi... Peremehel endal oli selline lihtne kodumaine nimi nagu Juhan, nagu juba korra öeldud. Juhan oli ettevõtja ning ettevõtteid oli tal üsna mitmeid. Laiemale lugejaskonnale ei ütle nende nimetused ometigi mitte midagi, seepärast ei ole siinkohal nende äramärkimine vast tarvilik. Ettevõtja Juhan seisis nüüd veinipudeliga kassajärjekorras ning oli mõnevõrra rahunenud pärast esmast ärritussööstu, kui pidi pika järjekorra lõppu astuma. Nii palju ta ennast tundis, et teada, mis sellistel puhkudel aitab. „Ma saan seista mitu minutit päris rahulikult kassasabas... Ma olen rahulik, mu hingamine on ühtlane ning maailma kiirustamine läheb minust mööda... Ma olen rahuoaas... Ma suudan viia päeva õhtusse ilma ärritumata,” kordas ta enda rahustamiseks mõtteid ja mantraid, mida oli mõningatest abikaasa ostetud ajakirjadest lugenud. Need nõuanded olid täna igatahes vajalikud! Statistikud ja sotsioloogid on erinevate uuringutega kindlaks teinud, et kui kellegi ees seisab sabas enam kui kuus inimest, tekitab see pisemat sorti närvivapustuse: siin oli inimesi rohkemgi ning Juhanil ei olnud see esimene mikrovapustus tänase päeva jooksul. Päev lubas lõppeda tegelikult päris kenasti. Juhanit oodati linnaservas korteris, mille ta oli ostnud naise teadmata juba mitmeid aastaid tagasi ning millele kulus pidevalt kenakesi summasid. Tegelikult mitte just päris korteri enese peale, vaid selles asuvate ja mõnikord vahetuvate inimeste ülalpidamiseks. Sellel pinnal oli Juhan pidanud erinevaid üürilisi läbi aastate. Ta oli kunagi ajalehest lugenud, kui palju maksab ühe taolise tibi ülevalpidamine – see võttis ta muigama, sest ilmselt ei olnud artikli koostajad antud olukorras kunagi ise viibinud. Praegu elas selles korteris pisike Pille. Pillel oli täna sünnipäev ning seda ei saanud unustada. Juhan mõtiskles vahetevahel, kas tema naine teadis midagi tema salakallimate olemasolust. Vihjanud ei olnud ta neile küll kuidagi, võib-olla siiski aimas...? Ta pidi aimama! Naistel on ju tont-teab mitmes meel, mis neile räägib kõigest, mis teisel poolel teoksil. Kas teadis ta naine midagi Pille olemasolust? Või siiski mitte? Tont tõesti seda võtku kinni... Kui teaks sedagi, mida too Pille temast arvab, mõtiskles Juhan, seistes selles neetud kassasabas, mis oleks võinud liikuda tunduvalt kiiremini kui ostjad, kui preili kassas oleks viitsinud end liigutada. Pille tundus olevat palju normaalsem kui eelnevad elanikud ses salajases armupesas. Eemistega oli asi lõppenud alati inetult, kuigi alanud oli kõik loomulikult kenasti: oli kirg, olid ilusad õhtud ja ööd, salajased kohtumised võõraste linnade hotellitubades, kui armukesed ametisõitude ajal puhtjuhuslikult sattusid olema samas kohas, ning olid kallid kingid, mis nende kullakaevajate ja meestesööjate südamesoove rahuldasid. Alati jõudis aga kogu lugu inetu lõpuni, kui „kõrvalnaine” soovis pärisprouaks saada. Seda Juhan aga mitte mingil põhjusel ei soovinud. Kuni elasid naise vanemad, hoidis teda tagasi kohusetunne, sest oli ju naisevanemate rahadega kõigele praegusele tegevusele alus pandud. Juhan lõi oma ostu kassast läbi ning suundus auto juurde. Istunud tagaistmele, märkas ta seal kaabut. „Mis asi see veel on?” „Ah mingi friik jättis selle. Ütles, et tal oli kahju näha sind palja peaga tuule käes kõndimas. See kaabu olla tal üleliia.” „Või nii... Niisama andiski? Niisama ei saa siin ilmas peksa ka mitte! Ilmselt on ta konkurentide käsilane. Kindlasti on asjal mingi konks – nagu nendel ilusatel hirvenahksetel kinnastel, mis ühele kuningannale kingiti: need olid mürgitatud ja kui too oleks need endale kätte tõmmanud, oleks ta sealsamas ära ka koolenud. Nüüd tõmban mina kaabu pähe ja saan ajurabanduse,” üritas Juhan nalja teha. „Ah, igasuguseid veidrikke on ju ilmas...,” vastas Sohver suusoojaks. „Kuhu sõidame, ” pöördus ta leivaisa poole, „kas Õismäele?” „Õismäele!” „Mis ma prouale ütlen, kui ta peaks helistama?” „No ikka, et linnas kohtumisel ja tulen ise koju.” „All right!” kostis autojuht ning sõitis parklast välja. Järgmisel hommikul oli auto varakult kodumaja ukse ees ning Juhan ruttas, kuivanud hambapastat suu nurgast pühkides, majast välja. Auto tagaistmele istudes oleks ta äärepealt kaabu otsa potsatanud ning talle meenus eilne kummaline mütsilugu. „See kaabu on veel siin,” avaldas ta imestust. „No sa ei öelnud ju, mis ma temaga tegema pean. Oleksin ta minemagi visanud, kui oleksid seda palunud, või mõnele prükkarile pähe surunud. Kas virutan ta kuskile taaskasutuskasti või? Mütsi toonud tüüp oli millegi pärast seda meelt, et too lätu hakkab sulle veel meeldima – rohkem kui miski muu,” lisas Sohver naeru pugistades. „No muidugi,” muigas Juhan irooniliselt ja süvenes veel kord paberitesse, mis olid teel Õismäele kaasas olnud ning mille lugemine teatud põhjustel pooleli jäänud. Kohale jõudes ruttas Juhan trepist üles oma kabinetti ning avas harjumusekohaselt arvuti juba enne, kui ta riided seljast võttis, viskas mantli varna ning avas siis oma armukeste kirjade jaoks loodud erapostkasti. Sinna oli laekunud varahommikune kiri Pillelt: Aitäh, Juku-kallis, kaunite lillede ning ilusa õhtu eest! Ootan sind juba uuesti siia. Igatsen!!! Oled minu parim mees!! Ole mupsik! Sinu Pille Teisele isiklikule e-aadressile, mida teadsid ka naine ja lapsed ning legaalsed sõbrad, oli tulnud kaart tütrelt. Seal oli kujutatud karumõmmit ning juurde lisatud soov: Issi! Lähme jälle loomaaeda. Annika See oli neil kokkulepitud mäng: tütar saatis igal neljapäeva õhtul e-kaardi mõne sooviga, mida ta oma isaga kõige rohkem nädalavahetusel teha tahtis. Poiss Mihkel oli juba suurem ega tahtnud enam taolisi lapsikusi harrastada – ta käis ikkagi juba kuuendas klassis ja eelistas rääkida näost näkku, „mees mehega” – nagu neile meeldis naljatada. Juhan oli tõsine mees, kuid tütre poolt saadetud karuga e-kaart pani ta südame valusalt kokku tõmbuma. Sellistel hetkedel tuli talle pea alati meelde viimane külaskäik Õismäele ning siis tundus ta endale pisikese tõprana, kes ei suuda keelata väikest vaheldust igapäevaelu rutiini. Juhan pani Annikalt tulnud kirja arvutiekraanil kinni, avas selle jälle ning vastas: Pühapäeval lähmegi vaatama, mida karumõmmid ja ahvid loomakas teevad. Võtame ahvidele salaja natuke õunu ka kaasa, eks ju? Nagu eelmisel korral. Sinu issi Nüüd tundis ta end palju paremini, lausa hea isana, ning asus pooleliolevate asjatoimetuste kallale. Päev kujunes – nagu ikka – pikaks. Vahepeal käis Juhan koos Sohvriga söömas ning linnas asju ajamas ja kui ta tagasi kontorisse tuli, kuluski kaabu ära, sest ilm oli täpselt selline nagu sügis meie kandis oma halastamatus koleduses on. Kabinetti naasnuna viskas Juhan kaabu nagisse ning päeva lõppedes pidi ta selle jälle kaasa võtma, sest ta läks koju omal käel. See oli Juhanil kombeks, kui ta tahtis oma mõtteid selgeks saada. Nii ta otsustas end veidi värskendada ning jalutas kodu poole läbi pargi, peas kummalise võõra poolt jäetud nahkkaabu. Järgneb ... Ilmunud kogumikus "Tuuleväljad I" 2014.a.

Kaabu 2/3 Roland Tõnisson

KAABU Langenud lehtedes jalgadega sahistades mõtles ta oma lastest, äridest, naisest, loomaaiast, Pillest ja teistest armukestest, ning ta oli asjade käiguga päris rahul, sest kõik oli tegelikult hästi: ettevõtmised olid õnnestunud, kolleegidega läbisaamine väga hea, lapsed toredad ning seksuaalelugi oli vaheldusrikas ning küllaldane, ning kõige selle ülalpidamiseks oli Juhanil vahendeid piisavaid. Rõõmsas tujus astus ta pargi asfaltteel ning kummardas vastutulnud daamile elegantselt, tõstes käe kaabuservale ning naisele oma kavalal ilmel silma vaadates. „Mis nõme lotu see tal peas on,“ kommenteeris naine. Juhan ei oodanud sellist reaktsiooni. „Khmm.. no... jah... ega ta nüüd selle aasta mood just ei ole, aga praktiline väärtus on tal täiesti olemas.“ „Vabandage, kas te räägite minuga?“ küsis naine peatudes. „Jah, sellest kaabust siin on ju jutt! See ei olegi tegelikult minu, vaid ma sain selle ühelt tuttavalt laenuks. Täna ei ole just kõige meeldivam ilm.“ „Hea küll, aga mis see minusse puutub,“ imestas naine, „või on teil kombeks selle kaabu abil tutvusi soetada?“ „Te ju avaldasite arvamust selle peakatte asjus,“ oli Juhan hämmeldunud, „ja mitte kõige positiivsemat, kusjuures.“ „Millest te räägite? Ma ei ole midagi öelnud!“ „Kas tõesti? Mulle tundus, et te ütlesite üsna selgelt, mida te arvate.“ „Teate, mul ei ole ei teie kaabuga ega samuti teie enesega mingit asja. Pange endale või ämber pähe,“ turtsatas daam ning läks minema. „Idioot!“ sõnas ta Juhanile veel korraks otsa vaadates. „Ega siis ei ole vaja kohe solvata!“ hõikas Juhan talle järgi. „Ma olin täiesti vait. Te kuulete imelikke asju! Minge arsti juurde! Miks ma teiega üldse räägin!?“ sai naine pahaseks ning tõttas minema. Juhan oli selle intsidendi pärast tõelises hämmingus, aga korrates endale rahustuseks vana tõde, et naistest on võimatu aru saada, jätkas ta oma teed, kuni hakkas päris tugevasti vihma sadama. Ta viipas vabale taksole ning istus sisse. „Küll hakkas alles kallama,“ sõnas taksojuht, kes paistis jutukas olevat, „varsti on Tuukri tänav jälle vee all, nii et ongi hea, et siitkandist minema saab, sõidame veel mõnele surfajale otsa!“ Juhan muigas ning ei kostnud midagi. Tal ei olnud praegu jututuju, ent ta mühatas nõusolevalt, et mitte päris ebaviisakas olla. Nii nad sõitsid vaikides läbi vihmase linna ja kui kohale jõudsid, vajutas Juhan kaabu pähe ning andis taksojuhile täpse raha. See võttis raha vastu ja vaatas oma kliendile silma: „Sa kuradi täikrae oma täinahkse kaabuga. Kas veits jotsi visata on raske?! Ise elab sellises uhkes majas.“ „Ei ole vaja kohe solvama hakata,“ vihastas Juhan. „Sähh, siin on sulle su jots,“ ja ta andis taksosohvrile taskust leitud „tammsaare“, „ning müts ei ole minu, vaid tuttava käest laenatud!“ „Ma ei ole midagi öelnud,“ kohmetus taksojuht. „Kuidas ei ole? Aga mis see „täikrae“ siis oli?“ „Ma ei ole ju seda öelnud!“ „Kas sa tahad öelda, et ma kuulen valesti?“ „Ma ei taha midagi öelda... Vabandan, mul on uued kliendid!“ Juhan astus autost välja ning virutas ukse vihaselt kinni. Koduuksest sisse astudes nägi ta esmalt tütart, kes rõõmustas väga teda nähes: „Issi-issi, kas me läheme laupäeval loomaaeda?“ Juhan tõstis Annika oma kätele: „Lähme küll ja võtame neile porgandeid kaasa.“ „Jänesed söövad porgandeid,“ naeris tüdruk. „Ahjah... Siis võtame mett kaasa.“ Annika naeris laginal. „Karud söövad mett! Me peame ahvidele õunu viima!“ Isa tuju läks palju paremaks. „Mis sa, tüdruk, täna tegid? Olid sa emale hea laps?“ „Jaa! Aitasin emmel tainast teha!“ „Oo, kas küpsetasite midagi?“ „Me tegime emmega õunakooki,“ teatas tüdruk uhkelt, „ja ahvidele jätsime ka õunu.“ „Ah et kooki tegite? Siis ma võtan pigem seda, muidu mõtlesin, et pistan sinu hoopis nahka,“ ja Juhan ajas hambad koledasti häälitsedes irevile. Tüdruk rabeles end kisades ja naerdes lahti ning jooksis kööki ema juurde. Juhan läks samuti sinna ning tegi kuklamusi oma naisele Merikesele, kes laua ääres askeldas. „Said märjaks?“ küsis naine. „Ei, võtsin takso. Ja pealegi oli mul kaabu, vaata!“ ja Juhan surus selle pähe „Mis sa arvad sellest?“ „Julged sellega tõesti ringi käia või?“ imestas naine. „Mis tal siis viga on? Nagu Marlboro-mees!“ „Mida veel, vurle oled sa, mitte kauboi!“ „Seda küll, aga ma olen asfaldikauboi. Te olevat täna kooki teinud, anna aga ette!“ Nii see päev lõppes. Juhan mõtiskles kohtumiste üle nii naisega pargis kui taksojuhiga. Ta oli ju kuulnud nende sõnu selgesti... Seda, et inimesed end välja vabandada proovivad, oli Juhan ennegi kogenud ja eks see olegi normaalne – kaitsta ennast – , aga et kaks inimest, kes üksteist ei tunne, väidavad, et ta on eksinud samas asjas ning lubavad endale taktituid väljendusi, see ei olnud tuttav lugu. Juhan pani juhtunu enda väsimuse ja inimliku möödarääkimise arvele. Laupäev on laste jaoks alati tore, kui saab ema-isaga midagi koos ette võtta. Mihkel, olles juba selles eas, mil enda näitamine koos vanematega on ülima luuserlikkuse näitajaks, vastas kategoorilise „ei“-ga, kui teda Veskimetsa loomaaeda kutsuti. Ta arvas, et on ahvide punaseid tagumikke juba küll näinud ning eelistas jääda oma infotehnoloogiliste mängukannide seltsi. „Mine tee siis midagi kasulikku! Mine jookse pargis: varsti võetakse sind sõjaväkke, muidu oled seal nagu märg pesu nööril.“ „Küll ma seal siis jooksen,“ vigises Mihkel vastu. „Küll sa seal siis jooksed jah medpunkti, peldiku ja koiku vahet,“ ironiseeris Juhan. Mihkel pööritas selle peale paljutähenduslikult silmi ning jätkas oma konsoolimänguga, milles ta oli suur sõjamees, tugev väepealik, osav, ettenägelik ja praktiliselt haavamatu ning nottis ihuüksinda maha kümneid ja sadu vastaseid. Ülejäänud kolm istusid aga autosse ning suundusid Õismäe serva loomaaeda. Seal oli käidud küll ja küll, aga väike Annika tahtis väga näha oma suuri lemmikuid: ahve ja hülgeid. Ahvid mängisid ükskord kapsapeaga nii vahvasti, et tüdruku arvates ei olnud kogu maailmal enam midagi muud sellele vastu panna. Kahjuks ei mänginud nood inimeste lähisugulased küll enam kunagi kapsagajalgpalli, kui Annika sinna sattus – ning see oli tüdruku arvates äärmiselt ebaõiglane - ,seepärast oli neil iga kord kaasas veidi õunu, mis puurivarbade vahelt läbi mahtusid: ahvidel oli sellise salakauba üle alati hea meel ja enne kui nad sööma asusid, loopisid nad neile antud ande õhus ja veeretasid maas. Seda oli vahva näha ja iga kord, kui tüdruk õnnelikuna puuride vahel jooksis ning avastas loomade juures üha uut ja huvitavat, tundis Juhangi end õnneliku inimesena ning soovis, et see tunne ja hetk kestaksid veel kaua-kaua. Neil momentidel oli Juhan valmis loobuma oma Õismäel asuvast salakorterist, seal vahetuvatest asukatest ning kogu oma varjatud elust, aga too hull mõte läks alati peagi üle ning Juhan pruukis oma vaheldusevõimalusi heal rinnal edasi. „Cosi fan tutte“, mõtles ta sel puhul endamisi ja ennast vabandades. „Kõik teevad nõnda“ ja õigus ju Juhanil ses asjas oli: trendidest ei tohi väljapoole jääda, kui soovitakse püsida kiirelt edasiliikuvas vankris. Tänane päev oli tore ning Juhani arvates oli kõik parimas korras, naine oli aga mõtteis ning näis tusasena, hoolimata lapse rõõmust. Sellega ei viitsinud Juhan oma pead juba ammu vaevata ning lahterdas sarnased meeleolud rubriiki „naised-ise-ka-ei-teamida-nad-tahavad.“ Kui ta varem tundis huvi naise tusatuju vastu, siis ühel hetkel ta loobus ning tegelikult ta teadis ju, et kaua see niikuinii ei kesta nagu kõik naiste meeleolud, olgu need siis koguni positiivsed. Vilu sügisilma tõttu oli Juhan jälle pannud pähe kaabu. „Või asfaldikauboi...“ muigas naine kui oli vilksamisi heitnud pilgu mehe poole. „Sa ju ei taha, et ma külmetaks, haigeks jääks, maha kärvaks ja teid vaesusesse jätaks?“ kostis mees. „Ei juhtu sinuga midagi,“ vastas Merike, „ei võta sind tuul ega alkohol, ei liiklusõnnetus ega tripper.“ „Tohoh, “ imestas Juhan, „kuskohast ma selle veel peaksin saama?“ „Kuskohast seda saadakse? Eks ikka sealt, kuskohast seda alati on saadud.“ „Minul sellistesse kohtadesse asja ei ole.“ „Muidugi, seda muidugi,“ vastas Merike ning jätkas pead pööramata hüljeste veemängude jälgimist. Juhan ei hakanud pärima midagi. Ta ei olnud isegi mitte hämmeldunud, sest sellised need naised lihtsalt olid. Väikene Annika seisis ema kõrval ja vaatas samuti hülgeid, tõstis pilgu üles ja vaatas isale otsa: „Ei tea, kas me täna kohvikusse ka lähme?“ „Võime küll kohvikusse minna, kui sa tahad,“ „Oi, kuidas sa teadsid et ma täna sinna tahan?“ „Aga sa ju ise ütlesid,“ imestas papa Juhan. „Ma ei öelnud,“ naeris Annika, „ma ainult mõtlesin!“ „Sa ei öelnudki?“ „Ei... Emme-emme, issi oskab mõtteid lugeda,“ kilkas tüdruk. „Või et loeb mõtteid? Kui sa suuremaks saad, siis kohtad sa neid mõttelugejaid rohkem kui vaja. Issi peab nende mõtete lugemise jaoks endale prillid ostma – see ei tule tal kuigi hästi välja.“ Üle Juhani roomas külm higilaine, sest ta hakkas taipama, mis võis olla eilsete intsidentide põhjus pargis ja taksos. Täis ärevust võttis ta Annika õlast kinni: „Teeme katset! Sina mõtle, mida sa kohvikus tahad ja ma ütlen, kas arvasin ära!“ „Hästi! Ma tahaksin...“ „Ära ütle, mõtle enda ette!“ „Lasteeinet friikatulite ja vinkudega.“ „Lasteeinet friikatulite ja vinkudega!“ „Ta tellib seda ju iga kord,“ sekkus Merike ironiseerides, „kah nüüd mõni suur maag siin väljas. Anna end nõiasaatesse üles, las Vigala-Sass tuleb sulle õpipoisiks!“ Juhanil ei olnud praegu üldsegi mitte mahti naise tujude üle juurelda. „Annika! Annika, mõtle veel midagi, ükskõik mida!“ „Hästi...“ venitas tüdruk, toksis kinganinaga asfalti ja põrnitses maad. Juhan vaatas tüdrukut ja pingutas oma meeli. „Noh, mida ma mõtlesin?“ „Ma ei kuulnud midagi,“ oli Juhan ärritunud. „Muidugi, mine nüüd lapse peale veel närvi ka!“ osatas Merike. Tüdruk tõstis pilgu ning vaatas tusaselt vanematele kordamööda otsa: „Kui nad siin riidlema hakkavad, ei lähegi me jälle kohvikusse, vaid hoopis koju. Nii on alati.“ „Kas see on tõesti nii?“ küsis Juhan. „Kas sa, Annika, tõesti arvad, et me ei lähegi kohvikusse?“ „Mis rumalusi sa räägid! Ta ei ole ju midagi sellist öelnud,“ prahvatas Merike. „Ma mõtlesin jah, et äkki me ei lähegi,“ möönis tütar. „Me lähme sinna kohe!“ otsustas Juhan ning peaaegu tiris lapse endaga kaasa. Kui nad kohvikusse sisse astusid, võttis neid leti taga vastu baarineiu väsinud ja tülpinud pilk. Juhan puuris oma silmad näitsiku omadesse, lootes sealt välja lugeda neiu mõtteid, aga ta ei kuulnud midagi. Juhan leidis Annikale ja Merikesele vaba laua ning suundus ise leti juurde. „Mats jääb matsiks, mütsi ka maha ei oska võtta. Varjab oma rasvaseid juuksejäänuseid rõveda kiilaspea otsas. Pervert!“ Kui klient saabus leti juurde, oli näitsik mananud näole naeratuse ning küsis kelmikalt, mida too soovib. Juhan andis tellimuse ning ütles, et tal on juuksed veel kõik peas ja keegi ei ole teda kunagi perverdiks nimetanud. Näitsik vaatas talle veidi kohkununa silma, kuid ei lausunud esiteks sõnagi. Olles kohmetusest üle saanud, kostis ta, et ta ei ole ju midagi öelnud. „Ja mu juuksed ei ole rasvased,“ lisas Juhan, kui hakkas Annika coca-cola ning Merikese mahlaga oma laua taha minema. „Mingi nõid olete vä?“ küsis baarineiu näost punasena. „Võib olla olengi – võib olla olengi,“ vastas Juhan mitte vähem hämmeldununa. „Võta oma kaabulotu kasvõi lauaski peast ära,“ porises Merike. „Kohe võtan,“ ohkas mees mitte just rõõmsalt, naisele otsa vaadates. „Mida ta veel välja ei mõtle. Kas ta arvab, et saab selle lätuga endale uue asuka korterisse või?“ Juhan rabas mütsi šokeerunult peast. Millisesse korterisse? Millest ta räägib?! Meest valdas kuumalaine ja ta tundis, kuidas kere muutub higiseks. Ta oleks tahtnud selle kohta küsida, kuid sai aru, et see ei tule talle kasuks. Närvilised mõtted kihutasid ta peas edasi-tagasi. Merike teab! Ta teab korterist! Mida ta veel teab? Kes on talle rääkinud? Töö juurest mingid eided niikuinii! Kes nendest? Mõtted, tunded, higi ja erutus olid haaranud Juhani endasse. Rahu, tuleb säilitada rahu! „Tähendab, see kaabu on selline, et võimaldab lugeda mõtteid, kui ta on mul peas ja ma vaatan inimestele samal ajal otsa“, oli ta nüüd täiesti kindel. Ta hoidis kaabut põlvel ning surus seda sõrmedega jala vastu, et keegi ei saaks seda kallihinnalist aaret temalt ära viia. See kaabu on ju tõeline leid! Kes oli see mees, kes kaabu Sohvrile andis? Miks küll just mulle? Ja miks see mees üldse sellest nii väärtuslikust kaabust loobus? Eriti viimane küsimus ei andnud Juhanile rahu. Tõepoolest, kes ei sooviks lugeda inimeste mõtteid, teada mida su vaenlased sinust arvavad. Ja mis siin vaenlastest rääkida, hoopis olulisem on teada, kes on sinu tõelised sõbrad! Juhan rüüpas närviliselt ja palavikuliselt oma kohvi, ning põrnitses mõttes olles enda ette lauale. „On sinuga kõik korras?“ küsis Merike murelikult. „Ja-jah, muidugi on! Ei... kõik on hästi.“ „Miks sa siis üleni higine oled ja näost punane?“ „Ah.. Kohv on lihtsalt liiga tuline.“ „No kena, et mõnes kohas ka kuuma kohvi pakutakse,“ nähvas naine seepeale. Annika tahtis isaga rääkida ahvidest, kuid papa oli väga kinni omaenda mõtetes, ning laps muutus tusaseks, kui märkas, et isa ainult muuseas tema jutu peale mõmiseb ning vastab küsimustele vaid „ja-jah!“ „Räägi siis lapsega nüüd,“ toksis Merike teda käega laua all vastu põlve, haaras kaabu ning pani selle endale pähe. „Kuidas sobib?“ Juhan haaras selle kärme liigutusega enda kätte, üritades naisele mitte otsa vaadata: „Ei sobi! Ära pane seda endale pähe, see ei sobi sulle üldse!“ „Issand! Mis sa nii närvi lähed kohe,“ pahandas Merike juukseid kohendades. Juhanil oli selle ajaga tekkinud juba hulga plaane, mida selle kaabuga kõike ette võib võtta ning ta ei mallanud oodata oma kavatsuste täideviimist. „Noh, kas olete valmis? Kas lähme?“ „Aga friikad?!“ protesteeris Annika ja ka abikaasa vaatas mehele küsivalt otsa. „Ah jah...“ tõdes Juhan ning istus tagasi toolile. „Kuhu sul nüüd nii kiire hakkas,“ küsis temalt naine, „täna on ju vaba päev sul? Või ei ole?“ „On muidugi, lihtsalt mul tuli paar ideed pähe,“ muigas Juhan, püüdes jätta muljet, et ta rapsib seoses tööasjadega, sest sellega oli ta pere harjunud. Peagi toodi road lauda ning kolm vabapäevaveetjat asusid toidu kallale: Annika veidi nukrana, et isal ei ole tema jaoks ikkagi aega, kuigi on laupäev, Merike mehe tegemistest mõtiskledes ning Juhan, täis indu katsetada kaabut n.ö. „tööpõllul“ ja praktikas Järgneb ... Ilmunud jutukogus "Tuuleväljad I" aastal 2014.

Pilt 143

neljapäev, 25. november 2021

Kaabu3/3 - Roland Tõnisson

"KAABU" Pühapäevase päeva kasutas Juhan ära, nagu iga õige inimene tänasel päeval seda teeb: magas praktiliselt poole lõunani, tegeles mõnevõrra lastega ning suhtles tööasjus inimestega, katsetades, kas kaabu peashoidmine ka videovestluses mõjub. See variant kahjuks ei töötanud ning kui keegi ütleski „nice hat“, siis jäi vaid arvata, mida tegelikult mõeldakse. Võib aimata, kui kannatamatult ootas Juhan esmaspäeva. Igatahes kodus ei mallanud ta üldsegi istuda. Pealegi ei jätnud teda kuidagi maha mõte, et Merike teab salakorterist. Kui kaua ta on seda teadnud? Mida ta teab sellest? Miks ei ole ta seda avalikult välja öelnud? Seepärast ongi ta pidevalt tujust ära! Miks ta kannatab seda? Olukord oli ebamugav, aga ega ta osanudki praegu sellele mingit lahendust leida. Kodus ei mallanud ta nende mõtetega istuda. Juhan läks oma kallihinnalise kaabuga mere äärde jalutama ning jätkas „inimkatseid.“ Vaadates sadamasse saabuvaid ja lahkuvaid laevu mõtles ta, kuidas võiks kaabu toimida kontaktis välismaalastega? Seda sai ta varsti teada, kui jäi vaatama kahte noort vene neidu, kes talle vastu jalutasid. „Tere õhtust!“ kergitas Juhan galantselt oma peakatet. „Tjere!“ vastasid neiud ning itsitasid omavahel naerda, minnes Juhanist mööda. „Vabandage, kas te räägite eesti keelt?“ „Jaa, rjaagime,“ vastasid neiud kooris, end tema poole pöörates. „Mis nüüd edasi...“ mõtles mees. „Ee.. palju kell on?“ küsis ta ja tundis end momentaalselt äärmiselt rumalasti selle küsimuse peale. „Sjetse kolmkjummend,“ vastasid neiud itsitades, „aga mis siiz?“ „Ee... Ei midagi. Lihtsalt kellaaega tahtsin teada, spassibo!“ „Požaluista,“ vastasid neiud naeru kõkutades ja end minekule asutades. „Vabandage veel kord, noored daamid, ega te ei arva, et ma imelik olen, kui kella küsin?“ „Nuu võiks arvata, et sjellisel hjarrasmehel on ikka oma kell oljemaz,“ vastas üks. -„Prosta pristajot, hitrõi.-“ Juhan vaatas teisele otsa. -„A on simpatjaga... Navernjaka ženat. Starõi uže...“- mõtles too. „Aitäh-aitäh! Do svidanija,“ kummardas Juhan ja läks edasi. Ahah! Tähendab, ma kuulen igaühe enda keelt! Selge, aga see on jama! Niiviisi ei saa ju teada, mida näiteks rootslased või sakslased arvavad! Pagan, mida teha. Juhan jõudis otsusele, et võib kuuldu paberile üles kirjutada ning tõlgilt hiljem küsida. See tegi ta tuju rõõmsaks. „Hehh....,“ hingas ta õnnelikult sisse joodirikast mereõhku, „aga nüüd hakkab alles nalja saama! Nad ei aimagi!“ Ootamatu tuuleiil rebis kaabut, tahtes seda kaasa viia ning Juhan haaras sellest mõlema käega kinni – parem ise vette kukkuda, kui kaabul minema lasta lennata. „Ah et simpatjaga..“ mõtles ta rahulolevalt muiates, „nojah, ega mul veel väga viga olegi ju,“ ning ta meenutas mitmed kenasid hetki, mil naised olid talle tunnustussõnu jaganud. Erinevatel põhjustel. Praegune Pillegi rääkis, et nii head meest kui Juhan annab tikutulega otsida: igas mõttes väga head meest. Töö juureski naised ei pannud pahaks, kui neile mõnikord veidi rohkem tähelepanu pöörati ning Juhani naljad ning kerged füüsilised kontaktid aitasid tihti tööpäevadest teha huvitavamad. See oli ju tegelikult oskus, mida ei tohi kasutamata jätta. Meie loo sangar surus kaabu tugevamalt pähe ning jalutas mööda mereäärt kodu poole, jättes selja taha inglikuju, sadamatuled ning sagiva linna. Enne esmaspäevahommikust koosolekut mõtles ta pingsalt, kuhu ja millisele üritusele on selle mütsiga sobiv minna ning millistel oludel nõuab etikett selle garderoobi jätmist ehk lihtsamalt öeldes – kuhu on sellega nõme ilmuda ja kuhu mitte. Juhan jõudis otsusele, et tal on seda vaja igal pool, olgu see siis imelik või ei. Esimesele koosolekule kaabuomanikuna ta aga veel minna ei söandanud ning otsustas, et kasutab kaabunippi neljasilmavestlustes. Tööle jõudnud, tervitas ta kõiki joviaalselt nagu ikka ning viskas mõned naljad, seal hulgas paar hea maitse piiril balansseerivat nalja naiste arevel, mis võeti alati heal meelel vastu ning Juhan oli rahul, et kollektiiv on nii üksmeelne ning sarnase naljasoonega. Et see oluline on, seda oli ta õppinud juhtimiskoolitustelgi. Koosolek läks kenasti. Juhani otsustes keegi ei kahelnud ning tema poolt antud korraldusi ei vaidlustatud: kõik läks nii, nagu see alati oli olnud. Üldiselt võttes oli kollektiiv neil tore, kuigi vahel tuli väikesi hõõrdumisi ette nagu ikka igal pool, kus inimesed on mängus. Juhan oli oma personalivalikuga päris rahul ning leidis, et on teinud õnnestunud otsused töölevärbamisel. Asjad edenesid ning kedagi ei saanud laisklemises süüdistada. Kolleegid asusid oma töökohtadele ning Juhan täitis ülesanded, mis nädalavahetuse jooksul olid kuhjunud. Esmaspäev oli alati täis kiiret sagimist ning lõunaaeg nihkus sujuvalt keskpäevajärgsesse aega, kuni üks ta meesalluvatest, kõigiga hästi läbisaav ja alati sõbralik naljavend Pets, pea ukse vahelt sisse pistis ja küsis kelmikal semulikul toonil: „Chief, sööma ka lähme täna, vä? Esmaspäev ikkagi.“ Nädala esimesel päeval nad tõesti käisid lähedalasuvas hiinakas kollektiivselt lõunal, et arutada veel kord asju, mis hommikul said välja öeldud. “Jah, muidugi,“ vastas Juhan, „kümne minuti pärast olen valmis. Olge teie ka!“ Määratud ajal koguneti all autode juures: rahvast oli rohkem kui ühe auto jagu. Sohver ajas bossi loal linnas omi asju ning seepärast päris „pealik“ Petsilt: „Kas täna lähme sinu autoga?“ „Minugipoolest,“ oli Peeter varmalt nõus. „Või ma istun parem naiste seltsi?“ „Tule-tule!“ viipasid need nõusolevalt ja entusiastlikult. „Oodake, ma unustasin oma kaabu maha,“ tuli Juhanile meelde ning ta lippas korraks kontorisse tagasi. Kui ta naases, olid naised juba läinud ning Peetri kõrval oli koht vaba. „No nii, liigume!“ andis Juhan käsu kätte, Peetri poole vaadates. „Just nii, boss!“ vastas too reipalt. -„Söö savi, värdjas! Mida sa vigised?“ - adus boss ta mõtteid. Külm jutt jooksis läbi Juhani selja ja kõhu. Ta vaikis kogu tee ning võttis enne lauda istumist kaabu peast. Igaks juhuks, et tänast päeva mitte rohkem sassi ajada. Koos bossi enesega oli neid kokku siin kuus: müügimees Peeter, tema kolleeg ning semu Tarmo ehk Tarts, müüginaised Ene ja Signe hüüdnimega Siku, ning sekretäripiiga Vivian ehk Vivka. „Sa oled täna päris tasane,“ päris Siku, „ega sul meile mingit halba uudist ole? Kardad välja öelda?“ „Hakkad ka koondama?“ küsis Ene. „Parem tee meile lühemad tööpäevad, aga rahvas võiks ikka alles jääda.“ „Asi ei ole üldse selles, meil on kõik hästi. Ma lihtsalt mõtlen omi mõtteid.“ Ja nad jätkasid söömist. „Kuulge,“ katkestas peremees mõne aja pärast vaikuse, „kas ma olen hea juht? Kuidas teie arvates meie firmal läheb? Kuidas on meil firmasisene õhkkond?“ „Sa oled väga hea juht,“ kinnitas varmalt Pets ning teised kolleegid kiitsid teda takka, öeldes, et kõik on kõige paremas korras. Ühtegi halba sõna nad Juhani töömeetodite või seltskondlikkuse kohta ei olnud nad ju kunagi varemgi öelnud. Kui šeff oli lauast tõusnud ja tualetti läinud, avaldasid üksijäänud alluvad imestust pealiku selliste küsimuste üle. Ega ta varem ei olnud niisugusell moel küsimusi esitanud. „Keskeakriis tal vist,“ arvas Vivka. „Äkki naine petab,“ arvas Tarmo. „Pigem vastupidi,“ nähvas Signe, „oleks Sohver praegu siin, küll ta räägiks, kuidas pealik oma eraelu eest hoolt kannab!“ Teised muigasid selle peale mõistvalt. „Ehk on teistes kohtades tal probleeme?“ arvas Pets. Selle peale ei osanud küll keegi midagi öelda. Juhani naastes sõideti vaikides tagasi kontorisse. Naistel oli oma autos muidugi jutuainet küll. „Pealikul on keskeakriis,“ itsitasid päeva lõpupoole naised omavahel, sest nad olid näinud, kuidas boss istub oma töölaua taga, peas nahkne kaabu. „Mis ta on hakanud line-dance’i harrastama või on astunud mõnda country-klubisse?“ „Mees teab, mis mees teeb,“ arvas Pets ja leidis, et see kaabu oli isegi tore, stiilne. “On ta jah stiilne,“ osatas Vivka, „mina küll sellisega välja ei läheks.“ Samas astus Juhan oma ukse tagant välja, mantel seljas ning teatas, et tal on vaja täna väljaspool maja asju ajada. „Kihvt kaabu!“ hüüdis Vivka talle järgi ning tegi bossi järelt ukse sulgudes kätega Yes!-liigutuse. „Õujee, vanamees tõmbas minema,“ kirjutas ta oma msn-kontakile, tundes rõõmu, et päeva lõpuni ei ole tal enam muud muret, kui chattida ning igavledes kellaosuteid seirata. Juhan laskis end viia Õismäele, kus teda ootas Pille. Kui Juhan sisse astus, põimis naine oma käed talle ümber kaela, andis kuuma musi ning tahtis Juhanil kaabu peast võtta, et teda paremini suudelda. Juhan pani käe mütsile ning laskis valla eitava häälitsuse, avas silmad ning vaatas Pillele suudeldes otsa. -„Jälle tal suu haiseb, mingu arstile!“- Juhan põrkus eemale. „Mis nüüd,“ imestas naine, „midagi on viltu või?“ „Ei-ei... Aga ega sul äkki midagi minu juures ebameeldiv ei tundu?“ „Ei tundu, kullakene, mis saab sinu juures siis halba olla! Võta riided maha! Mis kaabu see selline sul on?“ „Ah, üks tuttav laenas halbade sügisilmade puhul.“ „Või nii, kas see sulle endale meeldib?“ „Jaahhh....“ mõtles Juhan järele, „ajab asja ära küll. Tegumood on nagu on, aga tal on muud väärtused.“ „No eks sa ise vaata.“ Pille pakkus kohvi ja nagu ikka, jõuti peagi ka tegevuseni, mida tavaliselt hea tooniga loo juures ei ole kombeks kirjeldada, kuid antud juhtumi puhul oleks sellest täielikult vaikimine andeksandmatu ning lugejat eksitav. Küll ei lasku me kahe inimese vahelise intiimse tegevuse üksikasjadesse rohkem kui vaja. Keset tegevust, mille käigus Pille andis mõista, et kõik toimuv on talle vägagi meeltmööda, kargas Juhan voodist ning naases kaabuga peas. Pille vaatas talle mõistmatult otsa. „Milleks sulle seda veel vaja on?“ „On vaja, ära päri!“ vastas Juhan ja jätkas tegevust. Pille lamas silmad kinni ning Juhan käskis: „Vaata mulle otsa!“ Naine avas silmad. -„Oh jummel küll. Ta läheb ikka kogu aeg imelikumaks. Mis perverssus see nüüd siis veel on? Lõpetagu ruttu ära, saaks viimaks juba ühele poole selle asjaga. On vanamehenäss ikka alles...“ - Juhan adus Pille meenutusi teistest meestest, kes olid talle pakkunud praegu teoksil olevast palju enamat. See lõi Juhani täiesti rivist välja. „Mis nüüd juhtus, kullake?“ imestas naine. -„Ta on tõesti vanaks jäänud... Nüüd on veel impotent kah.“ - „Ah... mul käivad igasugused tööasjad peast läbi kogu aeg,“ vabandas end Juhan, tundes end tõeliselt näruselt. „Ole nüüd, ise oled selline täkk, et ...“ lohutas teda Pille. „Jajah, seda muidugi,“ konstateeris Juhan ja istus nukralt voodiservale. Naine võttis tal ümbert kinni. „Kas sa ikka hoolid minust?“ küsis Pille. „Jah, muidugi.“ - Tähendab, ta ei kavatse mind veel siit välja visata. Millal ta küll oma moori ja lapserajakad minema kupatab? Ma olen nii tüdinenud sellest elust siin. Ta pole mulle ammu enam midagi kinkinud. Äkki viskab ta mu siit ikkagi varsti välja? - „Mina sinust ka, väga,“ kostis Pille, „sa meeldid mulle inimesena.“ „Tead,“ ütles Juhan pärast mõningast pausi, „kuidas oleks, kui sa hakkaksid edaspidi ise üüri maksma selle elamise eest. Praegu on ju kriisi aeg... Ettevõtetel ei lähe hästi.“ - Kuradi siga! - „Oi, kas tõesti?“ Juhan noogutas. „Et näiteks järgmisest kuust?“ - On siga... Ja mina ootan veel mingit härrasmehelikkust. - „Ma pean mõtlema. Ega mul minna kuhugi ei ole.“ - Sinna Vitaliku urkasse ma küll ei lähe.“ - „Mis Vitalik?“ hämmeldus Juhan mõttes. - Ja kus me nüüd üldse hakkame kokku saama... Stenil ju ka oma vaba pinda ei ole. - „Stenil?“ hämmeldus Juhan veel enam. „Mis pagana Stenil?“ „Tahad sa veel kohvi?“ küsis Pille õige osavõtlikult. „Tahan küll,“ vastas Juhan õige löödult ja astus töntsil sammul kööki. Kui ta koju jõudis, heitis ta kohe magama, tuues vabanduseks raske tööpäeva ja peavalu. Teisipäeval tööle minnes ei olnud enam miski endine. Juhan oli otsustanud kogu päeva istuda kaabu peas ning sellest mitte hetkekski loobuda. Kui ta uksest sisse astus, vaatas talle esimesena otsa Vivka - Raisk! Juba see vana peer on kohal -, ning lisas kelmikalt ning vandeseltslaslikult naeratades: „Tere kena hommikust, šeff! On kõik hästi?“ „Jah, jah! On ikka, muidugi!“ vastas Juhan ja lipsas oma kabineti poole. Kolleegid tervitasid teda nagu tavaliselt. Teel turvatsooni ehk oma kabinetti kohtus ta pilk tervituseks kätt viipava ja naeratava Signe omaga. - Aga mõni idiootlik nali, et päev hästi käima läheks? Ega ometi täna siis ilma nendeta? - Juhan kiirustas ukse poole, koperdades vastu Petsi lauda. Kolleegid vaatasid hämmeldunult ja muiates üksteisele otsa. Juhan istus taaskord higisena laua taga ja pühkis käeseljaga laupa. „Pagan võtaks, see neetud kaabu on üks nuhtlus,“ mõtles ta endamisi. Ta ei olnud varemalt tööle tulles kunagi tundnud nii närusena ja äsja kuuldud kommentaarid ei olnud tema meeleolule kuidagi toniseerivalt mõjunud. Mida kõige selle värgiga ette võtta?“ Juhan üritas keskenduda tööle, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Nii ta istuski oma laua taga, hõõrus otsaesist kätega ning üritas välja mõelda, kuidas tänase päevaga edasi minna. Veidi aja pärast koputati uksele ning sisse piilus Ene, kes oli šeffi pärast mures. Õigemini olid nad ärevil oma töökohtade pärast ning parim viis teada saada, mis toimub, oli peremehelt endalt küsida. „Ei-ei, kõik on kombes. Mul on ainult... väikesed tervisehäired. Küll need üle lähevad.“ Ene läks tagasi oma töökohale teisi rahustama ning koos nendega ülemuse peale keelt sügama. Mõne aja pärast Juhan siiski lahkus paigalt, öeldes: „Mul on väljaspool maja tegemist, võib-olla tulen varsti tagasi, aga võib-olla ka mitte.“ Haarates kaasa oma mantli ja kaabu, jättes endast maha üha sügavamalt hämmeldunud kolleegid, kiirustas ta auto juurde ning laskis Sohvril end sõidutada mere äärde. Too ei küsinud midagi, sest oli harjunud, et paha tuju korral on šeff sõnaaher. Juhan laskis end rannas maha panna ning käskis tunni aja pärast järele tulla. Nõnda ta siis kõndis seal tuulises rannas ning mõtles kõige peale, mis temaga viimaste päevade jooksul on toimunud: Annikale, Pillele, Merikesele, Petsile, Vivkale, Mihklile... Ja mida ta peaks nüüd tegema selle neetud kaabuga, mis kogu tema maailma paari päevaga täiesti segi oli paisanud? Ära põletama? Ära peitma seniks, kuni tekib vajadus seda jälle kasutada? Kas ta üldse tahab seda teha? Ilma selleta, samas, ei oleks ta täna istunud siin rannas. Juhan oli vihane ja tundis end petetuna. Korraga adus ta, et nõndasamuti on pidand tundma end Merike. Tema pärast. Kui kaua on see Merikese jaoks juba nii kestnud? Miks ei ole ta midagi öelnud? Kas ka temal on armuke? Või koguni mitu? Viimased mõtted ajasid Juhani vererõhu üles ning ta tundis, et süda peksleb kõvasti. „Kui minul on, miks ei võiks siis temalgi olla? Jah... Muidugi... Miks mitte?“ Sohver naases tunni aja pärast, nagu oli kästud, ja Juhan laskis end koju viia. Kui ta koduuksest taolisel harjumatult varasel kellaajal sisse astus, leidis ta sealt eest üllatunud abikaasa, kes oli imestunud ka selle üle, et Juhan ilmus koju lillekimbuga. Ta astus sõnagi lausumata naisele vastu ja ulatas kimbu talle. „Võiksid ikka mütsi ära võtta, kui tuppa astud,“ sõnas naine tõredalt. Tema silmadest adus Juhan tunnetetormi ning võitlemist pisaratega. „Merike, kas ma olen sulle veel kallis ja oluline?“ Naine ei vastanud alguses midagi. - Sa vana orikas, kas ma oleks muidu veel sinuga? - „Meil on ju ühised lapsed, koos kasvatame, ikka oled.“ „Ei, Merike, ma mõtlen, kas ilma kohustusteta sa tahaksid olla minu naine?“ Naine ei vastanud midagi. - Kas sa siis ei mäleta, kuida ma sind armastasin ja kuidas meil kõik algas? See on ilusaim aeg mu elus. See on mulle andnud palju, siiamaani annab. - „Mida sa, Juhan, ise arvad?“ „Ma arvan, et sul ei ole minuga kerge olnud.“ Naise silmad täitusid pisaratega. „Ma tahan sinult andeks paluda selle eest, et olen sind jätnud hooletusse," ütles Juhan, "ja tahan sind paluda: ole minuga, jää minuga! Räägi mulle kui sul on raske või kui ma midagi saaksin teha meie pere, laste ja sinu heaks. Eks?“ Juhan tundis soojust ja kergendust naise silmades, vaikides võtsid nad üksteise embusesse. „Kas sa oled olnud minuga õnnelik?“ küsis ta naiselt mõningase vaikuse järel. „Ma olen olnud sinuga õnnelik, aga kuidas on praegu, ma ei teagi. See on nii raske.“ Juhan vaatas Merikesele otsa ja luges sealt: - Ma olen olnud sinuga õnnelik, aga praegu on mul nii raske. - Juhan võttis naise uuesti embusesse. „Anna mulle andeks, Merike! Anna mulle andeks...“ Merike naeratas: „Kuule, selle uue kaabu pärast on sul sellised mõtted täna või?“ Juhan muigas. „Jah... võib ka nii öelda.“ Nad hoidsid teineteist embuses. Meri oli oma mässavas rahutuses Juhanit alati köitnud. Ta leidis siit rahu. Nüüdki istus ta siin, et mõelda viimasel nädalal toimunu üle. Tegelikult ei olnud siin enam midagi mõelda, sest ta oli kõik mitu korda oma peas läbi käinud. Juhan mõtles konkreetsetele sündmustele oma elus ja sellele, kuidas ta oli käitunud, kuidas teda oli ninapidi veetud, kuidas ta oli teisi petnud. Kuidas ta oli tundnud rõõmu teiste ülemängimisest ja milline sapine viha oli teda vallanud, kui ta ise mõnda tema jaoks valmiskaevatud auku oli langenud. Kõige sellest mõtlemise juures pidas ta oma põlvel kaabut. Ta ei olnud seda pärast kõnelust naisega enam kordagi pähe pannud ja Juhan ei teadnudki õieti, mida ta sellega ette peaks võtma. Keegi istus Juhani kõrvale pingile, küsides selleks luba. Loa ta sai, kuigi Juhan ei sallinud seda, kui teda sellistel hetkedel häiriti. Vähe sellest – võõras alustas veel ka kõnelust, täiesti tühjasttähjast nagu merest, laevadest, koertest ja liivast erinevatel randadel. Juhan vastas talle üsna vastumeelselt, varjates seda siiski viisakuse taha. „Kui mul oleks peas see kaabu, mida Te oma põlvel hoiate, saaksin ma teada, mida Te praegu tegelikult mõtlete sellest, et ma Teid niisugusel ebameeldival moel oma jutuga häirin,“ kostis võõras viimaks. Juhan pööras end võõra poole ja vaatas teda esmakordselt tähelepanelikult. Mehel oli seljas vana lihtsamoeline mantel, kuid selle mõnevõrra imelik riietuse kaalus üles tema ilme: süüdistamatu, eelarvamustetu, mõistev. „Te teate sellest kaabust?“ „Jah tean, mina andsin selle Teie autojuhile. Ehk peaks olema tema see, kes seda järgmisena proovida võiks?“ „Mitte mingil juhul!“ kohkus Juhan. Võõras naeratas: „Ma ei mõelnudki seda tõsiselt,“ ning jätkas mõne hetke pärast: „Te ilmselt ei tea, mida selle kaabuga edasi teha? Uskuge mind, Te ei ole esimene, kes seepärast hämmingus on. Aga Te vähemalt ei ürita kaabut ahjus põletada või suure raha eest maha müüa. Vahel olen ma sõna otses mõttes päris viimasel hetkel jõudnud takistada selliseid meeletusi. Tänan, et tagastate selle mulle nii öelda algses vormis.“ „Arvate, et tahan kaabu teile anda? Ma ei tunnegi Teid!“ „Te tagastate selle, sest te ei julge seda kaabut enam kasutada. Minu isik jääb Teile tõesti saladuseks: nii ongi parem. See valmistaks Teile ainult peavalu ja uusi, seekord lahendamatuid, küsimusi. Mul on rõõm, et sellest peakattest oli Teile kasu!“ Juhan ulatas kaabu võõrale, ilma et oleks suutnudki käituda teisiti. „Kellele Te selle järgmiseks annate või siis... laenate?“ „Te ei tunne teda, kuid uskuge, siin teie seas ei olegi väga palju neid, kes sellisest kaabust oskaksid õigeid järeldusi teha. Temal võib see õnnestuda. Head aega, Juhan, ja loodan, et Te ei unusta neid mõningaid põgusaid hetki, mida saite veeta selle nahkse sõbra seltsis.“ Juhan muigas nõustuvalt ning heitis korraks pilgu merele. Päike oli kadunud vaikselt ja märkamatult silmapiiri taha, nagu võõraski oli lahkunud siit rannalt. VI - 28. VII 2005, 21. IX – 26. X 2010 Ilmunud kogumikus "Tuuleväljad I" 2014

Sõdalase tund

Sai pereraadios käidud Sõdalase tunnis. Hommikul unustasin astmarohu võtta, nii on hingamisel vilin kuulda.-------- http://www.pereraadio.ee/uus/index.php?option=com_content&view=article&id=5620:sodalase-tund-2021&catid=162:sodalase-tund

neljapäev, 4. november 2021

KUIDAS PEAB END ÜLEVAL PIDAMA NAINE, ET MEES KODUNT ÄRA EI JOOKSEKS

"KUIDAS PEAB END ÜLEVAL PIDAMA NAINE, ET MEES KODUNT ÄRA EI JOOKSEKS" Vene Impeerium, Aastal 1906 välja antud. Käitumisjuhend 1. Et meest ei tabaks kiusatus lõunatada restoranis, peab naine pingutama, et mehel oleks võimalikult meeldivam lõunatada kodus Pärast iga sööki peab naine salvrätikuga pühkima puhtaks mehe suu ja vuntsid ja andma talle suud. 2. Naised peavad ootama oma mehi nende töökoha välisukse juures ja saatma neid koju. 3. Kasulik on varustada mees fotoga abikaasast, millel naine on ülesvõetud nümfina või mõnes muus pikantses olukorras. 4. Kui mehele meeldib pärast lõunat tukastada, peab naine ta asetama diivanile, katma tema jalad pleediga ja lugema talle raamatut või ajalehte, kuni mees magama jääb. Kui ta on aga uinunud, peab naine ajama eemale kärbseid. 5. Et mehel ei tekiks kiusatust jätta naist õhtuti üksi ja minna mängima "vinti," peab naine pidevalt kutsuma endale külla tuttavaid neide või leski, tingimata huvitavaid ja "vinti" mängida oskajaid, et ta ise saaks mängida mehega paaris, 6. Кui "vinti" ei ole võimalik mängida, peab naine mehe meelt lahutuama muusikaga, laulmisega ja tantsimisega. 7. Naine peab hankima jalgrattatandemi ja sõitma sellel mehega. Et mees ei tunneks ebamugavust lõikava tuule, tolmu ja lume tõttu, peab naine istuma eesistmel ja varjama meest oma seljaga. 8. Pidupäevadel, et tappa aega, peab naine jootma meest voodis hommikukohviga ja lugema talle värskeid ajalehti ja ajakirju. 9. Kuna mees, näiteks suundudes juuksurisse, võib kohata tuttavat ja minna temaga kuhugi, peab naine õppima selgeks juukse- ja habemelõikuse ja pügama meest kodus.

Ühe opetaja mälestused

Aastal vist 1996 olin Muhu koguduse õpetajana mingil külapeol. Seal lähenes mulle üks keskmises joobes külamees. Pisut vaaruval sammul minuni jõudnud, võttis ta suitsu suust ning sellega minu poole osutades küsis pehme keelega: “Guuulle girikkuõpettaja, gazza suiddsu oledd teinudd?” Vastasin, et poisipõlves on igasugu asju proovitud, suitsu ka, aga vaat külge pole jäänud. “Sssul pole ülddze izeloomu,” andis ta oma hinnangu.

Tervislikest eluviisidest

* Ükskord õndsate keisrite ajal pani end tuntud meediku Sergei Petrovitš Botkini juurde vastuvõtule kirja keegi meesterahvas. Visiidile saabudes tutvustas ta arstile oma eluviise: „Pean Teile ütlema, professor, et elan juba ammu külas, kuskohast ma lahkun väga harva. Tunnen end praegu tervena ja praktiseerin väga tervislikke elukombeid, ent ikkagi, olles sattunud Sankt-Peterburgi, otsustasin Teiega nõu pidada. * Suvel, ütleme, ärkan ma kell neli joon ära teeklaasitäie viina, mulle antakse ette kaarik ja ma sõidan üle vaatama oma põlde. Koju saabun ma umbes ½kuus, joon ära klaasi viina ja sõidan majapidamist üle vaatama – karjalauta, talli ja muud. Koju tulen umbes kell kaheksa, joon ära klaasi viina, võtan pruukosti ja heidan puhkama. * Ärkan kell üksteist, joon ära klaasi viina, kella kaheteiskümneni tegelen mõisavalitsejaga või linnapeaga. Kell kaksteist joon ära klaasi viina, lõunatan ja pärast lõunat heidan puhkama. Ärkan kell kolm, joon ära klaasi viina …“ * „Üks hetk, armuline,“ katkestas teda professor Botkin. „Lubage Teilt küsida, kas te juba ammu harrastate sellist tervislikku eluviisi?“ * „Ma läksin erru pärast Varssavi äravõtmist (1831.a.) ja asusin elama oma mõisa. Sellest ajast. Muidu, teate, ratsapolgus teenides oli raske jälgida korralikke elukombeid – saime lõpetatud sõja türklastega, siis hakkasid poolakad mässama. Niisiis, professor, öelge mulle, millist režiimi ma peaksin järgima?“ * „Jätkake oma õigete eluviisidega! Paistab, et see tuleb teile ainult kasuks.“ --------------------------------- * Professor Botkin (1832-1889) – terapeut, patoloog, füsioloog ja ühiskonnategelane, Keiser Nikolai II ihuarsti isa. Lõi õpetuse organismist kui tervikust, mis allub inimese tahtele.