Pekka Erelt
Ida-Ukrainas sõdiva vabatahtlike pataljoni Azov ridadesse kuuluv rootslasest snaiper Mikael Skillt kogub hirmuäratavat kuulsust. Ta on tapnud väidetavalt ligi 150 separatisti ning tema pea eest on seetõttu välja käidud miljon dollarit. Skillti jaoks paistab võitlus separatistide ja venelaste vastu olevat omamoodi talvesõda. Sest nagu praegu on rootslased ja teised välismaa vabatahtlikud läinud ukrainlastele appi, nii läksid nad 75 aastat tagasi ka talvesõtta soomlastele appi. Põhjamaade snaipreid on aga
tõepoolest põhjust karta. Läbi aegade surmavaima snaipri tiitel kuulub soomlasele Simo Häyhäle,kes erinevatest relvadest tappis ühtekokku 705 vaenlast. Skilltil on selleni veel pikk tee käia. Vaid kolm kuud rindel Häyhä oli pärit Karjalast, kus tema vanemad pidasid talu. Juba maast madalast käis Simo küttimas ning õppis suurepäraselt püssi käsitsema. 17aastaselt astus noormees Soome kaitseliitu, kus hiilgas oma laskmisosavusega.
Talvesõja alates oli Häyhä 34aastane - oodatult sai temast snaiper. “Snaiprilt nõutakse külma närvi ja tundetust tapmise suhtes,” ütleb Häyhä tegemisi uurinud Helsingi ülikooli ajaloodotsent Risto Marjomaa. Need omadused olid mehel olemas. Häyhä saadeti teenima 34. jalaväerügemendi 6. kompaniisse, mis asus Karjalas Kollaa rindel. Üksust juhtis kapten Aarne Juutilainen hüüdnimega Maroko Hirm. Häyhä jõudis lahingutes osaleda kõigest kolm kuud, ent sellest piisas karde-
tava kuulsuse omandamiseks. Venelased hakkasid teda kutsuma hüüdnimega “Valge Surm”. Ja mitte asjata. Häyhä lasud snaipripüssist M/28 Pystykorva niitsid maha 505 vaenlast! Lisaks sellele tappis ta 200 vaenlast automaatrelvast. Ja seda kõike tingimustes, kus valget aega oli vaid mõni tund päevas. On ka väidetud, et Häyhä skoor snaiprirelvast oli koguni 542.Marjomaa siiski kahtleb selles, kuigi lõplikku tõde ei tea - see jääbki ilmselt välja selgitamata. Igatahes aastavahetusel 1939/1940 ühele Rootsi ajakirjanikule antud intervjuus väitis Häyhä ise, et on hävitanud sadakond vaenlast snaipripüssiga ja teist sada automaadiga. Sel hetkel oli sõda alles pooleli ja Häyhäl jäi rindel olla paar kuud. Nii et 505 on siiski võimalik. Kaval nagu rebane Häyhä ei kasutanud kunagi optilise sihikuga püssi, pidades seda ebakindlaks ja ohtlikuks. Nimelt tuli optilise sihiku puhul lastes pea kõrgemale tõsta, samuti võis sihik päikese käes heike heita ja nii snaipri asukoha paljastada. Ka polnud see sihik külmakindel, aga Häyhä tegutses 20- kuni 40kraadises pakases. On märkimisväärt, et ta suutis tavasihiku abil tabada sihtmärke, mis enamasti asusid kaugemal kui 350 meetrit. Soomlane oli ka muidu üliettevaatlik. Et vaenlane teda ei avastaks, tampis Häyhä lume kõvaks ja valas veega üle. Nii ei paiskunud pärast lasku lund õhku. Samuti olevat ta lund suus hoidnud - see pidi välistama reetliku hingeaurupilve tekkimise. Venelased pingutasid kõvasti, et Häyhät tabada. 6. märtsil 1940 see lõpuks ka õnnestus. Venelaste snaiper avastas Häyhä ja tulistas teda lõhkekuuliga. Kuul rebis Häyhä vasaku näopoole ribadeks ja purustas lõualuu. Häyhä sõnul jätkunud tal siiski veel jõudu saata teda haavanud vene snaipri poole teele surmav kuul. Häyhäl oli õnne ja ta jäi ellu, tulles teadvusele alles nädal hiljem, 13. märtsil. Just sel päeval kuulutati välja rahu. Talvesõda oli lõppenud. Vapruse eest autasustati Häyhät 1. ja 2. klassi vabadusmedaliga ning 3. ja 4. klassi vabadusristiga.Tervenemine võttis kaua aega ja jätkusõtta Häyhä enam ei läinud. “Temast sai justkui müütiline talvesõja kangelane ja nii levis see kuulsus üle maailma,” võttis Marjomaa kokku. Kui Häyhält hiljem küsiti, kas ta nii paljude inimeste tapmise pärast süümepiinasid ei tunne, vastas too: “Tegin seda, mida mul kästi teha, ning tegin nii hästi kui oskasin.” Sõja järel sai snaiprist põllumees, ent püssi ta päris varna ka ei riputanud. Häyhä oli kirglik jahimees, kelle jahikaaslaseks oli teiste hulgas omaaegne Soome president Urho Kaleva Kekkonen. Talvesõja legend Simo Häyhä jõudis ära näha isegi 21. sajandi ning suri 2002. aastal sõjaveteranide hooldekodus.Ta oli 96aastane.
esmaspäev, 29. jaanuar 2018
laupäev, 27. jaanuar 2018
Soomlane ja saamlane
Saavad kokku ega jõua tervitusest kaugemale, kui soomlane hakkab juba kurtma, kuidas kogu aeg on nii kiire, et ei jõua õieti midagi. Saamlane vastu, et kas sa siis ei tea, mis tuleb teha, kui on kiire. Siis tuleb minna õkva koju tagakambrisse, heita sängi või ahjule. – …? – Noh, ütleb saam, mõnikord möödub mitu päeva, enne kui kiire ära läheb …
Kirjeldus vanast sõjapidamise raamatust
Eemalda vastasele olulised sümbolid, kõik mis hoiab vallutatavat rahvast koos, mis annab jõudu vastu seista ... . Olulised laulud, olulised objektid, olulised hoiakud, olulised väärtused, olulised inimesed - eemalda, hajuta, nõrgesta, hägusta need. Tee kõik, et ebaolulisest saaks igapäevane arutamine. Oluline tee teisejärguliseks. Tee, et inimesed kõhkleks kõiges ja kõigis. Naeruväärista need kes pööravad tähelepanu olulisele. Kuidagi tuttav tundub.. see on juba olnud.
reede, 26. jaanuar 2018
neljapäev, 25. jaanuar 2018
esmaspäev, 22. jaanuar 2018
Isa, ma lähen mehele!
“Isa, ma lähen mehele!” teatab tütar isale.
“No kellele siis?” imestab isa.
“Mõtlesin naabertrepikoja Raivoga abielluda…”
“Aga ta on ju orb! Ja lombakas! Ja vaene ka!” hüüatab isa.
“Ega siis varanduse järgi meest valita!” vastab tütar.
“Seda küll, aga ma arvasin, et tal on elus juba niigi kehvasti läinud…”
“No kellele siis?” imestab isa.
“Mõtlesin naabertrepikoja Raivoga abielluda…”
“Aga ta on ju orb! Ja lombakas! Ja vaene ka!” hüüatab isa.
“Ega siis varanduse järgi meest valita!” vastab tütar.
“Seda küll, aga ma arvasin, et tal on elus juba niigi kehvasti läinud…”
Trikk
Kaks pisivarast sisenevad pagariärisse.
Üks varastab harjumusest kohe kolm pirukat, libistab need märkamatult taskusse ja sosistab teisele:
„Kas ma pole tegija? Nägid, kuidas ma nad pihta panin? Müüja ei märganud muhvigi!”
„Mina oskan sama asja täiesti seaduslikult teha!” vastab teine ja pöördub müüja poole:
„Andke mulle pirukas ja ma näitan teile üht lahedat trikki!”
Uudishimulik müüja ulatab talle piruka, mees pistab selle kinni, palub teise, pistab ka selle pintslisse, küsib kolmanda, ja sööb sellegi ära.
„Aga trikk???” nõuab müüja.
„Vaadake selle teise mehe taskusse – nüüd on need pirukad seal!!!”
Üks varastab harjumusest kohe kolm pirukat, libistab need märkamatult taskusse ja sosistab teisele:
„Kas ma pole tegija? Nägid, kuidas ma nad pihta panin? Müüja ei märganud muhvigi!”
„Mina oskan sama asja täiesti seaduslikult teha!” vastab teine ja pöördub müüja poole:
„Andke mulle pirukas ja ma näitan teile üht lahedat trikki!”
Uudishimulik müüja ulatab talle piruka, mees pistab selle kinni, palub teise, pistab ka selle pintslisse, küsib kolmanda, ja sööb sellegi ära.
„Aga trikk???” nõuab müüja.
„Vaadake selle teise mehe taskusse – nüüd on need pirukad seal!!!”
laupäev, 20. jaanuar 2018
Smolenski hiigellahing
Hiigellahingu piirkond oli 250 km lai ja 150 km sügav. Sakslaste kätte langes 310.000 vangi ja palju sõjavarustust
Juhi pääkorterist teatatakse 7. augustil 1941: Sõjaväe ülemjuhatus annab teada: Nagu juba eriteates teatatud, on kindralfeldmarssal Bocki väe grupp koos kindralfeldmarssal Kesselringi lennuväega Smolenski hiigellahingu viinud võidurikkale lõpule. Meie vägede vägagi tagasihoidlike kaotuste juures on Vaenlase verised kaotused erakorraliselt kõrged. Ümmarguselt 310.000 vangi langesid meie kätte. 3205 soomusmasinat, 3120 kahurit ja loendamatu arv muud sÕjamaterjali langes meie saagiks. Nõukogude lennuvägi kaotas 1098 lennukit. Lahingu käigu kohta võib nüüd märkida järgmisi üksikasju: Kohe peale Bielastoki ja Minski kaksiklahingu lõppemist ründasid meie kiired väeosad ja SS väeosad tugevasti kindlustatud Stalini liini, milline kulges teiselpool Dnjeprit ja Düüna ülemjooksul ja millise tähtsamad kindlustatud 'punktid olid Mogilev, Porhhow, Vitebsk ja Polotsk, kus oli täielikult väljaehitatud tugevaid toetuspunkte. Rasketes võitlustes õnnestus moodustada mõlemalt poolt Polotskit sillapead; 11. juunil langes Vitebsk ning visalt kaitstud Dnjepri lõik lõunapool Mogilovi ja Porhhovi murti mitmest kohast kohalike rünnakutega läbi. Järgmisel päeval liikusid kiired väeosad mõlemalt poolt Porhhow-Smolenski teed laial rindel idasse. 16. juulil vallutas üks motomehhaniseeritud jalaväe diviis peamiselt külmade relvadega Smolenski, mida vaenlane kaitses erakorraliselt visalt. Läbimurde ajal lõunasse, idasse ja kirdesse motomehhaniseeritud.
http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew19410808.2.3
Juhi pääkorterist teatatakse 7. augustil 1941: Sõjaväe ülemjuhatus annab teada: Nagu juba eriteates teatatud, on kindralfeldmarssal Bocki väe grupp koos kindralfeldmarssal Kesselringi lennuväega Smolenski hiigellahingu viinud võidurikkale lõpule. Meie vägede vägagi tagasihoidlike kaotuste juures on Vaenlase verised kaotused erakorraliselt kõrged. Ümmarguselt 310.000 vangi langesid meie kätte. 3205 soomusmasinat, 3120 kahurit ja loendamatu arv muud sÕjamaterjali langes meie saagiks. Nõukogude lennuvägi kaotas 1098 lennukit. Lahingu käigu kohta võib nüüd märkida järgmisi üksikasju: Kohe peale Bielastoki ja Minski kaksiklahingu lõppemist ründasid meie kiired väeosad ja SS väeosad tugevasti kindlustatud Stalini liini, milline kulges teiselpool Dnjeprit ja Düüna ülemjooksul ja millise tähtsamad kindlustatud 'punktid olid Mogilev, Porhhow, Vitebsk ja Polotsk, kus oli täielikult väljaehitatud tugevaid toetuspunkte. Rasketes võitlustes õnnestus moodustada mõlemalt poolt Polotskit sillapead; 11. juunil langes Vitebsk ning visalt kaitstud Dnjepri lõik lõunapool Mogilovi ja Porhhovi murti mitmest kohast kohalike rünnakutega läbi. Järgmisel päeval liikusid kiired väeosad mõlemalt poolt Porhhow-Smolenski teed laial rindel idasse. 16. juulil vallutas üks motomehhaniseeritud jalaväe diviis peamiselt külmade relvadega Smolenski, mida vaenlane kaitses erakorraliselt visalt. Läbimurde ajal lõunasse, idasse ja kirdesse motomehhaniseeritud.
http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew19410808.2.3
neljapäev, 18. jaanuar 2018
Rikkast perest mees kuulutas ette Tallinna pommitamist ja kaubast lagedaid turulette
Ivo Karlep
"Suur häda tuleb idast. Rahvahulgad põgenevad, Tallinn põleb nagu küünal," kuulutas 1930ndatel külluslikult kaupa täis Tallinna turul jõukast perest pärit Karl Reits. "Kaugel ei ole aeg, kui lähete turule ja tulete tagasi, tühi korv käes, kuna seal müüakse ainult lilli."
"1930ndatel võis Tallinna turul Estonia teatri juures, kirikutes ja palvemajades kohata korrektse välimusega keskealist meest, kes kuulutas väsimatult sõnumit: "Häda tuleb Tallinnale ja kogu maale, armuaeg lõpeb, Tallinn põleb nagu küünal! Parandage meelt!"," rääkis ajaloolane Toomas Abiline. "Alanud maailmasõda, Tallinna pommitamine ja nõukogude okupatsioon näitasid, et prohvetil oli õigus."
Turuprohvet Reits käis enamasti kuulutamas Tallinna avalikes kohtades, aga ka maal. Reits oli elupõline tallinlane. Ta sündis 1885. aastal jõuka uskliku kaupmehe perekonnas, Reitsid olid kaupluste ja majade omanikud. Inimesena oli Karl endassetõmbunud, tagasihoidlik, aga lahtise peaga, tal läks koolis väga hästi. Ta valdas suurepärast saksa keelt, millest hiljem palju kasu oli. Noormehena abiellus ta endast kümme aastat vanema haritud naise Anna Amoriga.
Vangid hindasid kirikulistest enam
Tallinnas töötas Reits raua-treialina Ilmarise tehases. 1929. aastal kuulis ta selget häält, mis käskis: "Mis te kuulete endale kõrva räägitavat, seda kuulutage ka avalikult." Reits käis tööl 1932. aastani. Siis kuulis ta oma treipingi taga häält, mis ütles, et armuaeg saab läbi, ja käskis selle sõnumi kirjutada pintsli ja värviga oma tööriistakapi peale. Tehases läks liikvele kumu, et mees on ära pööranud. Ülemus tuli ka ütlema, et kui sa seda ära ei kustuta, siis läheb asi halvaks. Ta ei saanud aga seda kustutada ja lasti töölt lahti. Sõnumid ja ilmutused aga jätkusid. Need ütlesid talle: "Inimese poeg, võta ennast kokku, põgene oma rahva juurde ja ilmuta neile, et hädad tulevad." Ja veel: "Mine suurele turule ja laadaplatsile, sinna tuleb kõigist linnaosadest rahvast kokku, räägi seal."
Nii algaski Reitsi turuprohveti ajastu. Uus turg Estonia teatri taga oli suur ja eriline paik, omamoodi külluse võrdkuju. Kirjanik Artur Adson on meenutanud, et kusagil Euroopas rännates ei ole ta näinud nõnda suurt ja rikkalikku turgu. Eesti kvaliteetne toidukaup oli tol ajal ka Euroopa üks odavamaid. Ja järsku kostis seal hüüd: "Häda, häda!" Ajalehed kirjutasid Reitsist omajagu. Adsoni sõnul uskus ta algul, et see kõik ei puuduta teda. Alles pärast sai aru, et see puudutas meid kõiki, kogu rahvast.
Üks pealtnägijaist, Johanna Kõrge meenutas: "Reits seisis 1905. aasta ohvrite mälestussamba juures. Minu sinna jõudes hakkas ta aeglasel sammul edasi minema. Kõndisin talle järele ja kuulsin, kuidas ta kuulutas, et Jumal on ära pööranud oma palge meie rahva pealt ja tulemas on rasked ajad. Häda tuleb idast, suured rahvahulgad põgenevad, on ahastust, valu, palju pisaraid ja kannatusi. Keegi naine viskas teda kurjalt sõimates riknenud apelsiniga. Reits aga vastas, et Jumal ei ole andnud toitu selleks, et ta jalge alla loopida. See aeg ei ole enam kaugel kui lähete turule ja tulete tagasi tühi korv käes, kuna seal müüakse ainult lilli. Nii juhtuski, seda teame täna."
Siis aga ilmunud politseinik, kes hakkas Reitsi ära viima, Reits öelnud talle: "Võite mind viia, isegi tappa, aga seda ma teile ütlen: seda vormi te enam kaua ei kanna."
Reits tegi alati rahulikult oma tööd edasi, sest ta oli kindel, et Jumal oli talle selle teha andnud. Ta käis ka kirikutes ja palvemajades oma sõnumit kuulutamas. Üks koguduse liige kirjeldab, kuidas ta läks Jaani kirikusse hommikusele teenistusele, kus käisid soliidsed jõukad linnakodanikud. Konservatooriumi professor August Topman ise istus oreli taga. Kui orelimäng lõpes, kuulutaski Reits oma sõnumit ja kirikumees viskas ta kirikust välja. Reitsile kutsuti taas politsei ja ta sattus arestikambrisse. Oma üleelamiste kohta meenutas prohvet ise, et kaasvangid olnud palju mõistvamad tema vastu kui olid inimesed tema oma koguduses. Vangid leidsid, et Reitsil pole mingit süüd, sest Jumala sõna kuulutamine pole süütegu.
Enamasti aga suhtusid politseinikud ise prohvetisse hästi. Nad andsid koguni nõu, et ta ärgu ta jäägu seisma nii, et rahvas hakkaks ümberringi kogunema. Avalikud koosolekud olid 30ndate lõpus seadusega keelatud. Politsei soovitas, et ta liiguks ringi ja kuulutaks nii, siis ei peaks teda kinni võtma, ja seda prohvet tegigi.
Paljud mõnitasid
Enamasti Reitsi mõnitati. Sõimu saatel lähetas üks kaupmees kundesid peletavale Reitsile tassi kohvi näkku. Prohvet seisatas, pühkis end sõnagi lausumata puhtaks ja lahkus. Viskaja aga kaotas mõne aja pärast mõistuse ja lõpetas elupäevad vaimuhaiglas, nii juhtus ka ülbitseja pojaga. Üks naine käratas Reitsile peale ja viskas kurgiga. Reits aga ütles, et ta on tõstnud käe Jumala enda prohveti vastu ja lisas, et käsi, mis tõusis tema vastu, on ära neetud. Mõne minuti pärast see naine kukkus ja murdis käeluu. See jutt läks turu peal kohe liikvele. Kuulujutte oli palju. Üks rikas daam turtsatanud kord Reitsile, et mis ta rikub inimeste rahu. Prohvet vastanud, et Jumala karistus ei ole enam kaugel. Mõne aja pärast tõsteti selle naise surnukeha autosse ja viidi ära. Ühele baleriinile ennustas ta, et varsti hakkate käima kaltsudes. Kui baleriin oli Siberisse küüditatud, siis tuli talle see ennustus meelde.
Samas ei pannud Reits ka enese kiitjaid tähele. Ta tegi, mida ta pidi tegema. ja kõige vähem ootas ta kiitust.
Reits käis ka kolm korda president Konstantin Pätsi juures Kloostrimetsas. Rahvas sahistas, et Päts ehitab enda talu lähedale Metsakalmistule hinnalise hauakambri. Selle kohta teatas Reits: "Teie võite küll hauakambri ehitada, aga teie luud sinna maetud ei saa."
Päts käitunud rahulikult ja kuulanud prohveti teadaande ära. Siis aga asetanud käe prohveti õlale ja öelnud: "Kuule mees, sa oled nälja tõttu lolliks läinud. Mine kööki, las naised annavad seal sulle süüa."
Prohvet käis mitu korda ka kindral Laidoneri noomimas. Kindral aga ei viitsinud temaga vestelda, vaid lasi ta iga kord vahistada. Kord käskinud Laidoner ta kallal isegi kumminuia tarvitada.
KARL REITS: Eesti rahvas pillutatakse maailma laiali
Reitsi viimane kuulutus eesti rahvale oli, et see pillutakse mööda maailma laiali ja ta pihustub ning kaob.
Esimesel nõukogude aastal läks Reits Tallinnast minema, sest uus võim meest ei sallinud. Sõja puhkedes oli prohvet oma naise vanemate juures Tartumaal Pikknurmel. Kui ta läks oma naise onutütre juurde, tuli relvastatud Läti hävituspataljonlaste jõuk ja lasi perenaise maha.
Reits hakkas ka karistussalk-lastele jumalasõna kuulutama. Need lubasid, et kui prohvet jumalast lahti ütleb, siis lasevad ta vabaks. Reits aga teatas, et tema väärtusetu ihuga võivad nad teha, mida soovivad, aga tema hing läheb igaveseks Jumala juurde.
Mehed lasid Reitsi seepeale kartulivagude vahel maha. Kui ta surnukeha leiti, aeti ta ka samas lähedal auku. 1942. aastal aga maeti kuulus Eesti prohvet Karl Reits ümber Puurmanni valla erakalmistule koos jumala sõnaga. Reitsi haud on siiamaani alles. Reitsi viimane kuulutus eesti rahvale oli, et see pillutakse mööda maailma laiali ja ta pihustub ning kaob.
"Suur häda tuleb idast. Rahvahulgad põgenevad, Tallinn põleb nagu küünal," kuulutas 1930ndatel külluslikult kaupa täis Tallinna turul jõukast perest pärit Karl Reits. "Kaugel ei ole aeg, kui lähete turule ja tulete tagasi, tühi korv käes, kuna seal müüakse ainult lilli."
"1930ndatel võis Tallinna turul Estonia teatri juures, kirikutes ja palvemajades kohata korrektse välimusega keskealist meest, kes kuulutas väsimatult sõnumit: "Häda tuleb Tallinnale ja kogu maale, armuaeg lõpeb, Tallinn põleb nagu küünal! Parandage meelt!"," rääkis ajaloolane Toomas Abiline. "Alanud maailmasõda, Tallinna pommitamine ja nõukogude okupatsioon näitasid, et prohvetil oli õigus."
Turuprohvet Reits käis enamasti kuulutamas Tallinna avalikes kohtades, aga ka maal. Reits oli elupõline tallinlane. Ta sündis 1885. aastal jõuka uskliku kaupmehe perekonnas, Reitsid olid kaupluste ja majade omanikud. Inimesena oli Karl endassetõmbunud, tagasihoidlik, aga lahtise peaga, tal läks koolis väga hästi. Ta valdas suurepärast saksa keelt, millest hiljem palju kasu oli. Noormehena abiellus ta endast kümme aastat vanema haritud naise Anna Amoriga.
Vangid hindasid kirikulistest enam
Tallinnas töötas Reits raua-treialina Ilmarise tehases. 1929. aastal kuulis ta selget häält, mis käskis: "Mis te kuulete endale kõrva räägitavat, seda kuulutage ka avalikult." Reits käis tööl 1932. aastani. Siis kuulis ta oma treipingi taga häält, mis ütles, et armuaeg saab läbi, ja käskis selle sõnumi kirjutada pintsli ja värviga oma tööriistakapi peale. Tehases läks liikvele kumu, et mees on ära pööranud. Ülemus tuli ka ütlema, et kui sa seda ära ei kustuta, siis läheb asi halvaks. Ta ei saanud aga seda kustutada ja lasti töölt lahti. Sõnumid ja ilmutused aga jätkusid. Need ütlesid talle: "Inimese poeg, võta ennast kokku, põgene oma rahva juurde ja ilmuta neile, et hädad tulevad." Ja veel: "Mine suurele turule ja laadaplatsile, sinna tuleb kõigist linnaosadest rahvast kokku, räägi seal."
Nii algaski Reitsi turuprohveti ajastu. Uus turg Estonia teatri taga oli suur ja eriline paik, omamoodi külluse võrdkuju. Kirjanik Artur Adson on meenutanud, et kusagil Euroopas rännates ei ole ta näinud nõnda suurt ja rikkalikku turgu. Eesti kvaliteetne toidukaup oli tol ajal ka Euroopa üks odavamaid. Ja järsku kostis seal hüüd: "Häda, häda!" Ajalehed kirjutasid Reitsist omajagu. Adsoni sõnul uskus ta algul, et see kõik ei puuduta teda. Alles pärast sai aru, et see puudutas meid kõiki, kogu rahvast.
Üks pealtnägijaist, Johanna Kõrge meenutas: "Reits seisis 1905. aasta ohvrite mälestussamba juures. Minu sinna jõudes hakkas ta aeglasel sammul edasi minema. Kõndisin talle järele ja kuulsin, kuidas ta kuulutas, et Jumal on ära pööranud oma palge meie rahva pealt ja tulemas on rasked ajad. Häda tuleb idast, suured rahvahulgad põgenevad, on ahastust, valu, palju pisaraid ja kannatusi. Keegi naine viskas teda kurjalt sõimates riknenud apelsiniga. Reits aga vastas, et Jumal ei ole andnud toitu selleks, et ta jalge alla loopida. See aeg ei ole enam kaugel kui lähete turule ja tulete tagasi tühi korv käes, kuna seal müüakse ainult lilli. Nii juhtuski, seda teame täna."
Siis aga ilmunud politseinik, kes hakkas Reitsi ära viima, Reits öelnud talle: "Võite mind viia, isegi tappa, aga seda ma teile ütlen: seda vormi te enam kaua ei kanna."
Reits tegi alati rahulikult oma tööd edasi, sest ta oli kindel, et Jumal oli talle selle teha andnud. Ta käis ka kirikutes ja palvemajades oma sõnumit kuulutamas. Üks koguduse liige kirjeldab, kuidas ta läks Jaani kirikusse hommikusele teenistusele, kus käisid soliidsed jõukad linnakodanikud. Konservatooriumi professor August Topman ise istus oreli taga. Kui orelimäng lõpes, kuulutaski Reits oma sõnumit ja kirikumees viskas ta kirikust välja. Reitsile kutsuti taas politsei ja ta sattus arestikambrisse. Oma üleelamiste kohta meenutas prohvet ise, et kaasvangid olnud palju mõistvamad tema vastu kui olid inimesed tema oma koguduses. Vangid leidsid, et Reitsil pole mingit süüd, sest Jumala sõna kuulutamine pole süütegu.
Enamasti aga suhtusid politseinikud ise prohvetisse hästi. Nad andsid koguni nõu, et ta ärgu ta jäägu seisma nii, et rahvas hakkaks ümberringi kogunema. Avalikud koosolekud olid 30ndate lõpus seadusega keelatud. Politsei soovitas, et ta liiguks ringi ja kuulutaks nii, siis ei peaks teda kinni võtma, ja seda prohvet tegigi.
Paljud mõnitasid
Enamasti Reitsi mõnitati. Sõimu saatel lähetas üks kaupmees kundesid peletavale Reitsile tassi kohvi näkku. Prohvet seisatas, pühkis end sõnagi lausumata puhtaks ja lahkus. Viskaja aga kaotas mõne aja pärast mõistuse ja lõpetas elupäevad vaimuhaiglas, nii juhtus ka ülbitseja pojaga. Üks naine käratas Reitsile peale ja viskas kurgiga. Reits aga ütles, et ta on tõstnud käe Jumala enda prohveti vastu ja lisas, et käsi, mis tõusis tema vastu, on ära neetud. Mõne minuti pärast see naine kukkus ja murdis käeluu. See jutt läks turu peal kohe liikvele. Kuulujutte oli palju. Üks rikas daam turtsatanud kord Reitsile, et mis ta rikub inimeste rahu. Prohvet vastanud, et Jumala karistus ei ole enam kaugel. Mõne aja pärast tõsteti selle naise surnukeha autosse ja viidi ära. Ühele baleriinile ennustas ta, et varsti hakkate käima kaltsudes. Kui baleriin oli Siberisse küüditatud, siis tuli talle see ennustus meelde.
Samas ei pannud Reits ka enese kiitjaid tähele. Ta tegi, mida ta pidi tegema. ja kõige vähem ootas ta kiitust.
Reits käis ka kolm korda president Konstantin Pätsi juures Kloostrimetsas. Rahvas sahistas, et Päts ehitab enda talu lähedale Metsakalmistule hinnalise hauakambri. Selle kohta teatas Reits: "Teie võite küll hauakambri ehitada, aga teie luud sinna maetud ei saa."
Päts käitunud rahulikult ja kuulanud prohveti teadaande ära. Siis aga asetanud käe prohveti õlale ja öelnud: "Kuule mees, sa oled nälja tõttu lolliks läinud. Mine kööki, las naised annavad seal sulle süüa."
Prohvet käis mitu korda ka kindral Laidoneri noomimas. Kindral aga ei viitsinud temaga vestelda, vaid lasi ta iga kord vahistada. Kord käskinud Laidoner ta kallal isegi kumminuia tarvitada.
KARL REITS: Eesti rahvas pillutatakse maailma laiali
Reitsi viimane kuulutus eesti rahvale oli, et see pillutakse mööda maailma laiali ja ta pihustub ning kaob.
Esimesel nõukogude aastal läks Reits Tallinnast minema, sest uus võim meest ei sallinud. Sõja puhkedes oli prohvet oma naise vanemate juures Tartumaal Pikknurmel. Kui ta läks oma naise onutütre juurde, tuli relvastatud Läti hävituspataljonlaste jõuk ja lasi perenaise maha.
Reits hakkas ka karistussalk-lastele jumalasõna kuulutama. Need lubasid, et kui prohvet jumalast lahti ütleb, siis lasevad ta vabaks. Reits aga teatas, et tema väärtusetu ihuga võivad nad teha, mida soovivad, aga tema hing läheb igaveseks Jumala juurde.
Mehed lasid Reitsi seepeale kartulivagude vahel maha. Kui ta surnukeha leiti, aeti ta ka samas lähedal auku. 1942. aastal aga maeti kuulus Eesti prohvet Karl Reits ümber Puurmanni valla erakalmistule koos jumala sõnaga. Reitsi haud on siiamaani alles. Reitsi viimane kuulutus eesti rahvale oli, et see pillutakse mööda maailma laiali ja ta pihustub ning kaob.
kolmapäev, 17. jaanuar 2018
Mai Kalamees: 2000. a on Tallinn purustatud ja pealinn hoopis Tartu
Ivo Karlep
"Rahvas lõbutseb jaaniõhtul, kui äkki on taevas täis Nõukogude Venemaa sõjalennukeid, mis ründavad Tallinna," ennustas selgeltnägija Mai Kalamees 20. sajandi lõppu. "Puhkeb hirmus sõda, mis kestab palju aastaid. Purustatud Tallinnast saab 5000 elanikuga provintsilinn ja pealinn on Tartu."
Sõjaeelses Eestis olid ennustajad pea sama populaarsed nagu tänapäeval. Lehed trükkisid meeleldi ära tulevikunägemusi, mida kuulutasid kuulsamad selgeltnägijad, kelle hulka kuulus ka lihtsates oludes kasvanud Kalamees. Hüpnoosi all oskas naine kirjeldada minevikusündmusi. Tema Pirita kloostri mineviku elu-olu kohta antud kirjeldused tundusid ajaloolastele vägagi tõepärased. Kalamehest kirjutasid Eesti ajalehed 20ndate lõpus ja 30ndate alguses väga palju.
Põhjamaade okultismi pealinn
Kalaamees oli lihtne maatüdruk, kelle haridus jäi õige napiks, kolm aastat kihelkonnakoolgi jäi lõpetamata. Kirjutada-lugeda ta oskas, aga võõrkeeli mitte. Väidetavalt ilmnesid Kalamehe selgeltnägemisvõimed juba kaheksa-aastaselt. Endagi suureks ehmatuseks nägi ta ette ka asju, mis hakkasid juhtuma tulevikus. Algul ei osanud tüdruk oma võimetega midagi peale hakata, kuigi rääkis oma kujutluspiltidest isale, kes oli samamoodi hämmingus. Alles hiljem hakkas Mai lugema mitmesugust kirjandust ning ühes sellega mõtlema, mis temaga toimub.
Ajalehed ristisid kolmekümnendate alguses Tallinna koguni Põhjala okultismi pealinnaks. Tänu vastavate seltside, eeskätt Eesti metapsüühilise seltsi ja psüühiliste uuringute seltsi tegevusele oli okultism väga populaarne. Ajalehtedes ilmusid kuulutused, kus ja millal toimuvad okultismi alased loengud, ja rahvas külastas neid agaralt.
Väga populaarsed olid ka esitlused, mille käigus selgeltnägija hüpnotiseeriti ja talle esitati igasuguseid küsimusi. "Neile seanssidele tuldi, et saada lohutust oma muredele," selgitas ajaloolane Toomas Abiline. "Kas siis inimestel vähe muresid on – armuasjad, tööasjad, rahaasjad, tulevik. Inimesed pärisid ka oma eelmiste elude kohta, asi toimis, ega ilmaasjata ei käidud."
Kõik Kalamehe seansid protokolliti. Neid oli Abilise andmeil kokku 7000, tänaseni on säilinud mõnisada protokolli. Sellised seansid oli tegijatele hea äri. Iga seansist osavõtja maksis 25 krooni. Raha lausa voolas Mai Kalamehe mänedžeri ja hüpnotiseerija Bernhard Johansoni kukrusse. "Eriti andekas olevat Kalamees olnud esemete põhjal nende minevikust rääkima," ütles Abiline. "Ta oskas öelda, kes oli omanik, mis selle esemega on juhtunud. Kui ta eset hästi tunnetas, olevat tal jooksnud kohe pildid silme ees."
Vallatu Lenin
Mai Kalamehel paluti rääkida pildi järgi Leninist ja Stalinist. Tema kirjelduse järgi oli esimene lapsena vallatu, jooksis rusikas kätega, andis kõrvalseisjaile kõvu lopse. Samas oli ta lapsepõlves väga raskesti haige. "Kui ta oli täismees, muutus tõsisemaks ja hakkas inimeste ideedega tegelema," väitis Kalamees. "Tal oli alati vastaline meel. Teised pidasid teda alati tülinorijaks. Ta ei kannatanud, kui keegi arvas teisiti. Äkiliselt keeva vihaga, alati kõigi vastane. Samas oli ta väga suur idealist, väga kirgline."
Lenini kehas oli Kalamehe jutu järgi suur haigus, mille ta sai oma kirglikust elust, kuna oli väga suur naistekütt. "Oli vahel südametu, teinekord pehme nagu laps. Ikka poolmetsik ja kirglik."
Haigus toonud Lenini mõttemaailma suure muutuse. "Ta hakkas teisiti mõtlema, muutus idealistiks. Ta pühendus alamale rahvale." Samas kinnitas Kalamees, et praegu ei tee tema ideede järgi keegi mitte midagi. "Kui Venemaa tema nõu järele oleks käinud, siis poleks seal tänaseid vigu. Praegu pöörab tema tööd igaüks omamoodi ümber."
Stalini kohta ütles Kalamees, et ta on väga terase loomuga. "Kui vihastab, siis on väga metsik. Kui süveneb millessegi, siis ta viib selle läbi." Sõjavägi sundivat aga teda teisi tapma, kuigi ta ise seda ei taha teha. "Kõik rahutused surub ta veriselt maha," tähendas Kalamees ja arvas, et enne kahte aastat on Stalinil lõpp. "Teda veetakse lohinal kuskil koopas. Valitakse uued esindajad, mida teeb alamrahvas. Punane madu liigutab veel, et hinge sees hoida, kuid sellel tuleb peagi lõpp."
Tulevikuennustused ei kippunud Kalamehel täide minema.
Euroliitu ei tulevatki
Ühel seansil hüpnotiseeris Johanson Kalamehe ja päris temalt 2000. aasta kohta. "On Tallinn, ta ei ole enam pealinn," märkis Kalamees. "Eesti Vabariik on alles, aga Tartu on pealinn. Tallinn on väike provintsilinn, kus elanikke vaevalt 5000. Näen rohukamaraid, varemeid, lõputuid haudu, näen inimeste pisaraid, Tallinn on purustatud."
Kalamehe sõnul olevat 12 aastat varem ehk siis 1988. aasta jaaniööl pommitanud Tallinna lõbutsevat rahvast äkitselt Nõukogude sõjalennukid. "Taevas on neid täis. Pommid lõhkevad, majad purunevad, kõikjal on veri, laibad, rusuhunnikud. Hirmus sõda puhkeb lahti. See kestab palju aastaid. Teised riigid tulevad Eestile appi."
Kalamees väitis, et mingitki Euroopa Liitu ei tule. "Pan-Euroopat ei saa üldse kunagi olema," kinnitas ta. "Ka Rahvasteliit on vahepeal kadunud. Kuid siiski võidab Eesti. Venemaal kaob kommunism ja tulevad uued riigid – Ukraina, Valgevene ja Georgia. Nad saavad iseseisvaks. Karjala ühineb Soomega." Sõda pidi lõppema Kalamehe sõnul nii, et Tartu saab pealinnaks. "Nälg laastab meie väikest riiki, Tallinna hakatakse ehitama üles."
"Rahvas lõbutseb jaaniõhtul, kui äkki on taevas täis Nõukogude Venemaa sõjalennukeid, mis ründavad Tallinna," ennustas selgeltnägija Mai Kalamees 20. sajandi lõppu. "Puhkeb hirmus sõda, mis kestab palju aastaid. Purustatud Tallinnast saab 5000 elanikuga provintsilinn ja pealinn on Tartu."
Sõjaeelses Eestis olid ennustajad pea sama populaarsed nagu tänapäeval. Lehed trükkisid meeleldi ära tulevikunägemusi, mida kuulutasid kuulsamad selgeltnägijad, kelle hulka kuulus ka lihtsates oludes kasvanud Kalamees. Hüpnoosi all oskas naine kirjeldada minevikusündmusi. Tema Pirita kloostri mineviku elu-olu kohta antud kirjeldused tundusid ajaloolastele vägagi tõepärased. Kalamehest kirjutasid Eesti ajalehed 20ndate lõpus ja 30ndate alguses väga palju.
Põhjamaade okultismi pealinn
Kalaamees oli lihtne maatüdruk, kelle haridus jäi õige napiks, kolm aastat kihelkonnakoolgi jäi lõpetamata. Kirjutada-lugeda ta oskas, aga võõrkeeli mitte. Väidetavalt ilmnesid Kalamehe selgeltnägemisvõimed juba kaheksa-aastaselt. Endagi suureks ehmatuseks nägi ta ette ka asju, mis hakkasid juhtuma tulevikus. Algul ei osanud tüdruk oma võimetega midagi peale hakata, kuigi rääkis oma kujutluspiltidest isale, kes oli samamoodi hämmingus. Alles hiljem hakkas Mai lugema mitmesugust kirjandust ning ühes sellega mõtlema, mis temaga toimub.
Ajalehed ristisid kolmekümnendate alguses Tallinna koguni Põhjala okultismi pealinnaks. Tänu vastavate seltside, eeskätt Eesti metapsüühilise seltsi ja psüühiliste uuringute seltsi tegevusele oli okultism väga populaarne. Ajalehtedes ilmusid kuulutused, kus ja millal toimuvad okultismi alased loengud, ja rahvas külastas neid agaralt.
Väga populaarsed olid ka esitlused, mille käigus selgeltnägija hüpnotiseeriti ja talle esitati igasuguseid küsimusi. "Neile seanssidele tuldi, et saada lohutust oma muredele," selgitas ajaloolane Toomas Abiline. "Kas siis inimestel vähe muresid on – armuasjad, tööasjad, rahaasjad, tulevik. Inimesed pärisid ka oma eelmiste elude kohta, asi toimis, ega ilmaasjata ei käidud."
Kõik Kalamehe seansid protokolliti. Neid oli Abilise andmeil kokku 7000, tänaseni on säilinud mõnisada protokolli. Sellised seansid oli tegijatele hea äri. Iga seansist osavõtja maksis 25 krooni. Raha lausa voolas Mai Kalamehe mänedžeri ja hüpnotiseerija Bernhard Johansoni kukrusse. "Eriti andekas olevat Kalamees olnud esemete põhjal nende minevikust rääkima," ütles Abiline. "Ta oskas öelda, kes oli omanik, mis selle esemega on juhtunud. Kui ta eset hästi tunnetas, olevat tal jooksnud kohe pildid silme ees."
Vallatu Lenin
Mai Kalamehel paluti rääkida pildi järgi Leninist ja Stalinist. Tema kirjelduse järgi oli esimene lapsena vallatu, jooksis rusikas kätega, andis kõrvalseisjaile kõvu lopse. Samas oli ta lapsepõlves väga raskesti haige. "Kui ta oli täismees, muutus tõsisemaks ja hakkas inimeste ideedega tegelema," väitis Kalamees. "Tal oli alati vastaline meel. Teised pidasid teda alati tülinorijaks. Ta ei kannatanud, kui keegi arvas teisiti. Äkiliselt keeva vihaga, alati kõigi vastane. Samas oli ta väga suur idealist, väga kirgline."
Lenini kehas oli Kalamehe jutu järgi suur haigus, mille ta sai oma kirglikust elust, kuna oli väga suur naistekütt. "Oli vahel südametu, teinekord pehme nagu laps. Ikka poolmetsik ja kirglik."
Haigus toonud Lenini mõttemaailma suure muutuse. "Ta hakkas teisiti mõtlema, muutus idealistiks. Ta pühendus alamale rahvale." Samas kinnitas Kalamees, et praegu ei tee tema ideede järgi keegi mitte midagi. "Kui Venemaa tema nõu järele oleks käinud, siis poleks seal tänaseid vigu. Praegu pöörab tema tööd igaüks omamoodi ümber."
Stalini kohta ütles Kalamees, et ta on väga terase loomuga. "Kui vihastab, siis on väga metsik. Kui süveneb millessegi, siis ta viib selle läbi." Sõjavägi sundivat aga teda teisi tapma, kuigi ta ise seda ei taha teha. "Kõik rahutused surub ta veriselt maha," tähendas Kalamees ja arvas, et enne kahte aastat on Stalinil lõpp. "Teda veetakse lohinal kuskil koopas. Valitakse uued esindajad, mida teeb alamrahvas. Punane madu liigutab veel, et hinge sees hoida, kuid sellel tuleb peagi lõpp."
Tulevikuennustused ei kippunud Kalamehel täide minema.
Euroliitu ei tulevatki
Ühel seansil hüpnotiseeris Johanson Kalamehe ja päris temalt 2000. aasta kohta. "On Tallinn, ta ei ole enam pealinn," märkis Kalamees. "Eesti Vabariik on alles, aga Tartu on pealinn. Tallinn on väike provintsilinn, kus elanikke vaevalt 5000. Näen rohukamaraid, varemeid, lõputuid haudu, näen inimeste pisaraid, Tallinn on purustatud."
Kalamehe sõnul olevat 12 aastat varem ehk siis 1988. aasta jaaniööl pommitanud Tallinna lõbutsevat rahvast äkitselt Nõukogude sõjalennukid. "Taevas on neid täis. Pommid lõhkevad, majad purunevad, kõikjal on veri, laibad, rusuhunnikud. Hirmus sõda puhkeb lahti. See kestab palju aastaid. Teised riigid tulevad Eestile appi."
Kalamees väitis, et mingitki Euroopa Liitu ei tule. "Pan-Euroopat ei saa üldse kunagi olema," kinnitas ta. "Ka Rahvasteliit on vahepeal kadunud. Kuid siiski võidab Eesti. Venemaal kaob kommunism ja tulevad uued riigid – Ukraina, Valgevene ja Georgia. Nad saavad iseseisvaks. Karjala ühineb Soomega." Sõda pidi lõppema Kalamehe sõnul nii, et Tartu saab pealinnaks. "Nälg laastab meie väikest riiki, Tallinna hakatakse ehitama üles."
teisipäev, 16. jaanuar 2018
Üha ähmastuvad jäljed kaovad välismaale
Heili Reinart
Sügisel sõitis Johanson Pariisi. Ilmselt võttis ta sinna kaasa ka Mai Kalamehe, sest kavatsus oli endiselt seanssidega jätkata. Ta hoidus kiivalt oma meediumi kellelegi teisele loovutamast ja varjas üldsuse eest sedagi, milliseks kujunes naise saatus. Viimaseks dokumendiks Mai Kalamehe kohta on G. Sundquisti kiri, mille ta on B. Johansonile saatnud 10. oktoobril 1935. Seal teatatakse, et Rootsis peatumise luba oli pr Kalamehel 1935. aasta lõpuni. Edasi teatatakse, et 29. septembril 1935 oli pr Kalamees sõitnud Göteborgi, kuna ta ei soovinud edasi sõita ei Soome ega Eestisse. Talle lubatud anda tagasisõidupilet, kui talle ei peaks meeldima koht, kuhu ta sõitis.
1937. aasta juunis ilmus ajakirjas Vaimsuse Ideoloogia artikkel «Meedium Kalamees sakslaste tööriistaks», kus kirjutati: «Nüüd on toimetusele saabunud andmeid, mis kinnitavad MK Berliinis viibimist. Millise hinna eest sakslased ta on omandanud ja kui kauaks, selle kohta puuduvad andmed. Praegu kasutavat eesti meediumi võimeid mitmesuguste uurimuste ja teaduslike küsimuste lahendamise juures kaunis edukalt – muuseas ka keemiliste vahendite koostamisel.»
Mai Kalamehe saatuse kohta sõja ajal ja pärast sõda pole midagi teada. «Sveriges Dödbok 1901-2013» andmetel on Mai Reiter surnud 89 aasta vanuselt 3. augustil 1965 Kungsholmsgatanil, Stockholmis, Rootsis.
EMSi juhatuse liige A. Miller on kirjutanud oma 1935. aastal avaldatud raamatus «Selgeltnägemine ja ennustamine» Johansoni tegevuse kohta, et Mai Kalamees oli «hea pill halva mängija käes».
Martha Johanson, kes 1939. aastal Bernhardist lahutas (hilisema nimega Dudkina-Griepenberg), oli pealt näinud tuhandeid Mai Kalamehega korraldatud seansse. Tema on rääkinud, et ärkvelolekus oli Mai tavaline, kohati isegi kapriisne naine. Sellest, mida ta rääkinud hüpnoosiseisundis, ei mäletanud ta hiljem mitte midagi. Hüpnoosis olnud ta aga puhuti hämmastavate teadmistega.
Bernhard Johanson on surnud jaanuaris 1942 Venemaal, Kirovi oblastis asunud sunnitöölaagris.
Kasutatud:
Ivo Karlep, SELGELTNÄGIJA: 2000. a on Tallinn purustatud ja pealinn hoopis Tartu. Pealinn, 15. veebruar 2016
Ilmar Soomere, Vaimuelust Eestis. MAYA 1997
Sügisel sõitis Johanson Pariisi. Ilmselt võttis ta sinna kaasa ka Mai Kalamehe, sest kavatsus oli endiselt seanssidega jätkata. Ta hoidus kiivalt oma meediumi kellelegi teisele loovutamast ja varjas üldsuse eest sedagi, milliseks kujunes naise saatus. Viimaseks dokumendiks Mai Kalamehe kohta on G. Sundquisti kiri, mille ta on B. Johansonile saatnud 10. oktoobril 1935. Seal teatatakse, et Rootsis peatumise luba oli pr Kalamehel 1935. aasta lõpuni. Edasi teatatakse, et 29. septembril 1935 oli pr Kalamees sõitnud Göteborgi, kuna ta ei soovinud edasi sõita ei Soome ega Eestisse. Talle lubatud anda tagasisõidupilet, kui talle ei peaks meeldima koht, kuhu ta sõitis.
1937. aasta juunis ilmus ajakirjas Vaimsuse Ideoloogia artikkel «Meedium Kalamees sakslaste tööriistaks», kus kirjutati: «Nüüd on toimetusele saabunud andmeid, mis kinnitavad MK Berliinis viibimist. Millise hinna eest sakslased ta on omandanud ja kui kauaks, selle kohta puuduvad andmed. Praegu kasutavat eesti meediumi võimeid mitmesuguste uurimuste ja teaduslike küsimuste lahendamise juures kaunis edukalt – muuseas ka keemiliste vahendite koostamisel.»
Mai Kalamehe saatuse kohta sõja ajal ja pärast sõda pole midagi teada. «Sveriges Dödbok 1901-2013» andmetel on Mai Reiter surnud 89 aasta vanuselt 3. augustil 1965 Kungsholmsgatanil, Stockholmis, Rootsis.
EMSi juhatuse liige A. Miller on kirjutanud oma 1935. aastal avaldatud raamatus «Selgeltnägemine ja ennustamine» Johansoni tegevuse kohta, et Mai Kalamees oli «hea pill halva mängija käes».
Martha Johanson, kes 1939. aastal Bernhardist lahutas (hilisema nimega Dudkina-Griepenberg), oli pealt näinud tuhandeid Mai Kalamehega korraldatud seansse. Tema on rääkinud, et ärkvelolekus oli Mai tavaline, kohati isegi kapriisne naine. Sellest, mida ta rääkinud hüpnoosiseisundis, ei mäletanud ta hiljem mitte midagi. Hüpnoosis olnud ta aga puhuti hämmastavate teadmistega.
Bernhard Johanson on surnud jaanuaris 1942 Venemaal, Kirovi oblastis asunud sunnitöölaagris.
Kasutatud:
Ivo Karlep, SELGELTNÄGIJA: 2000. a on Tallinn purustatud ja pealinn hoopis Tartu. Pealinn, 15. veebruar 2016
Ilmar Soomere, Vaimuelust Eestis. MAYA 1997
Mure meediumi tervise pärast
Heili Reinart
Intensiivne töö mõjus Mai tervisele kurnavalt. See läks isegi nii kehvaks, et 1933. aastal astus Kalamehe õde Marie Püss tema ekspluateerimise vastu välja. Ta andis kaebuse kohtusse, süüdistades Bernhard Johansoni, et see kurnab tema õde ja hoiab tahtejõuetut meediumi enda juures vastu naise soovi. Kohus ei saanud võtta kaebust sisulisele arutlusele, kuna kaebajal polnud esitada oma õe volitust.
Möödus veel aasta ja siis ilmus Rahvalehes artikkel «Mure meediumi pärast. Hüpnotisöör Johanson ja tema äri», kus kirjutati: «Meedium Kalamehe kohtlemisest hüpnotisööri perekonna poolt liiguvad metapsüühikute ringkondades kummalised teated, mis põhjust on andnud hüpnotisöörile korduvate märkuste tegemiseks. Nii võisid seltsi juhatusliikmed mitmel korral näha, et meediumi näol ja kehal olid sinised plekid. Meedium seletas siis ikka, et plekid olevat tekkinud kukkumisest, ja vaikis.»
Levisid ka jutud, et kord Tallinna tänaval olevat ühe Valgast pärit naise juurde, kes olnud hüpnotiseerimise õpinguid alustanud, astunud Mai Kalamees ja palunud: «Ma näen teie silmadest, et te oskate hüpnotiseerida. Hüpnotiseerige mind nii, et ma pääsen lahti Johansoni mõju alt.» Valga proua oligi teinud, mida temalt paluti. Tagajärg oli, et Mai Kalamees tegigi katset põgeneda Johansoni juurest, kuid see polnud edukas.
Bernhard Johansonil tekkisid arusaamatused ka oma mõttekaaslastega Metafüüsilisest seltsist. Kui ta 1934. aasta sügisel kord jälle Tallinnasse jõudis, kutsuti kokku seltsi koosolek. Tallinna Post kirjutas: «Vana täht on nähtavasti liialt metafüüsiliselt võtnud ka niisuguseid asju, nagu seda on seltsi rahaline asjaajamine. Kuigi uus värskendatud juhatus kutsus kokku peakoosoleku, ei saanud see juhatuselt puuduvaid vajalisi andmeid kätte. Juhatusest langesid välja Johanson ja Topman…» Mediaalse nõuande kabineti tegutsemine seltsi juures otsustati lõpetada, arvestades Kalamehe tervist ja seltsi koosolekuid edaspidi pidama hakata väljaspool Johansoni korterit.
Et hoida oma üliväärtuslikku meediumi kindlalt enda juures, siirdus Johanson Maiga uuesti välismaale. 1935. aastal on hüpnotisöör ajalehele Esmaspäev andnud enda tegevuse kohta pikema intervjuu, kus mainis, et meedium Kalamehe on ta jätnud pikast tööst välja puhkama Helsingi lähedale advokaat Lundelli juure. Enda kohta kõneles Bernhard Johanson: «Berliinis töötasin üle 6 kuu saksa teaduslikus parapsühholoogilises instituudis ja esinesin seal terve seeria teoreetiliste loengutega. Mind oli teenistusse palganud õpetlastest moodustatud konsortsium. Sain palka 800 saksa riigimarka (1150 krooni) kuus.» Berliinis olevat ta meediumiga korraldanud edukaid seansse Argentiina ja Uruguai saatkondades, Hispaania saadikule ja Itaalia konsulile, kes olevat huvitatud olnud nii isikliku elu asjadest kui poliitikast.
1935. aasta 13.mail ilmus teadaolevalt viimane ajaleheartikkel, milles tehti juttu Mai Kalamehest. Selle avaldas Uudisleht ja see kandis pealkirja «Elu pärast surma». Selles on juttu seansist surija juures. Selgeltnägija olevat jutustanud oma nägemustest suremise hetkel: «Imelik magus roidumus levib ta kehas. Ajuti on tal tunne, nagu hõljuks ta lõpmatult eetrilises maailmas. Ta keha on kaetud mingi helendava kestaga. See peenmateriaalne aine koondub aegamisi südame poole ja helendab ikka rohkem. /…/ Kui nüüd täiskuu valgus surija peale langeks ja tagasein lilla või tumehall oleks, võiks iga juuresviibija näha surija eeterkeha! Nüüd liigub üks teine olevus, palju heledam ja suurem... Nüüd on ta päris lähedal. Ta tuli surija vaimule appi. Soo, nüüd nad mõlemad eemalduvad, kuid vaim jääb imepeene fluiidse paelakese abil kehaga seosesse.» Kui haige olevat surnud, siis olevat ka meedium vaikinud ja jõuetult kokku kukkunud. Hiljem olevat ta veel lisanud: «Elu on kool. Ta läheb ühest klassist teise. Surm on eksam.»
Intensiivne töö mõjus Mai tervisele kurnavalt. See läks isegi nii kehvaks, et 1933. aastal astus Kalamehe õde Marie Püss tema ekspluateerimise vastu välja. Ta andis kaebuse kohtusse, süüdistades Bernhard Johansoni, et see kurnab tema õde ja hoiab tahtejõuetut meediumi enda juures vastu naise soovi. Kohus ei saanud võtta kaebust sisulisele arutlusele, kuna kaebajal polnud esitada oma õe volitust.
Möödus veel aasta ja siis ilmus Rahvalehes artikkel «Mure meediumi pärast. Hüpnotisöör Johanson ja tema äri», kus kirjutati: «Meedium Kalamehe kohtlemisest hüpnotisööri perekonna poolt liiguvad metapsüühikute ringkondades kummalised teated, mis põhjust on andnud hüpnotisöörile korduvate märkuste tegemiseks. Nii võisid seltsi juhatusliikmed mitmel korral näha, et meediumi näol ja kehal olid sinised plekid. Meedium seletas siis ikka, et plekid olevat tekkinud kukkumisest, ja vaikis.»
Levisid ka jutud, et kord Tallinna tänaval olevat ühe Valgast pärit naise juurde, kes olnud hüpnotiseerimise õpinguid alustanud, astunud Mai Kalamees ja palunud: «Ma näen teie silmadest, et te oskate hüpnotiseerida. Hüpnotiseerige mind nii, et ma pääsen lahti Johansoni mõju alt.» Valga proua oligi teinud, mida temalt paluti. Tagajärg oli, et Mai Kalamees tegigi katset põgeneda Johansoni juurest, kuid see polnud edukas.
Bernhard Johansonil tekkisid arusaamatused ka oma mõttekaaslastega Metafüüsilisest seltsist. Kui ta 1934. aasta sügisel kord jälle Tallinnasse jõudis, kutsuti kokku seltsi koosolek. Tallinna Post kirjutas: «Vana täht on nähtavasti liialt metafüüsiliselt võtnud ka niisuguseid asju, nagu seda on seltsi rahaline asjaajamine. Kuigi uus värskendatud juhatus kutsus kokku peakoosoleku, ei saanud see juhatuselt puuduvaid vajalisi andmeid kätte. Juhatusest langesid välja Johanson ja Topman…» Mediaalse nõuande kabineti tegutsemine seltsi juures otsustati lõpetada, arvestades Kalamehe tervist ja seltsi koosolekuid edaspidi pidama hakata väljaspool Johansoni korterit.
Et hoida oma üliväärtuslikku meediumi kindlalt enda juures, siirdus Johanson Maiga uuesti välismaale. 1935. aastal on hüpnotisöör ajalehele Esmaspäev andnud enda tegevuse kohta pikema intervjuu, kus mainis, et meedium Kalamehe on ta jätnud pikast tööst välja puhkama Helsingi lähedale advokaat Lundelli juure. Enda kohta kõneles Bernhard Johanson: «Berliinis töötasin üle 6 kuu saksa teaduslikus parapsühholoogilises instituudis ja esinesin seal terve seeria teoreetiliste loengutega. Mind oli teenistusse palganud õpetlastest moodustatud konsortsium. Sain palka 800 saksa riigimarka (1150 krooni) kuus.» Berliinis olevat ta meediumiga korraldanud edukaid seansse Argentiina ja Uruguai saatkondades, Hispaania saadikule ja Itaalia konsulile, kes olevat huvitatud olnud nii isikliku elu asjadest kui poliitikast.
1935. aasta 13.mail ilmus teadaolevalt viimane ajaleheartikkel, milles tehti juttu Mai Kalamehest. Selle avaldas Uudisleht ja see kandis pealkirja «Elu pärast surma». Selles on juttu seansist surija juures. Selgeltnägija olevat jutustanud oma nägemustest suremise hetkel: «Imelik magus roidumus levib ta kehas. Ajuti on tal tunne, nagu hõljuks ta lõpmatult eetrilises maailmas. Ta keha on kaetud mingi helendava kestaga. See peenmateriaalne aine koondub aegamisi südame poole ja helendab ikka rohkem. /…/ Kui nüüd täiskuu valgus surija peale langeks ja tagasein lilla või tumehall oleks, võiks iga juuresviibija näha surija eeterkeha! Nüüd liigub üks teine olevus, palju heledam ja suurem... Nüüd on ta päris lähedal. Ta tuli surija vaimule appi. Soo, nüüd nad mõlemad eemalduvad, kuid vaim jääb imepeene fluiidse paelakese abil kehaga seosesse.» Kui haige olevat surnud, siis olevat ka meedium vaikinud ja jõuetult kokku kukkunud. Hiljem olevat ta veel lisanud: «Elu on kool. Ta läheb ühest klassist teise. Surm on eksam.»
Ärimehed meediumi piiramas
Heili Reinart
Stockholmis kommersant G. Sundqisti korteris toimunud seansil palus ta meediumi anda hinnang oma uut tüüpi aiarehale, mida ta soovis hakata masstoodanguna turustama. Mai Kalamees hindas uue reha tüübi heaks ja ennustas sellele ärilist edu. Tõepoolest tunnistas mõni aeg hiljem ka Rootsi Kuninglik Põllumajanduse Akadeemia Sundquist & Co aiareha kvaliteedi heaks ja sellele järgnes finantsedu.
Stokholmi lähedal asunud kunstsiidi vabriku insener Jonson tahtis lahendada Kalamehe abil mõnesuguseid temale raskusi tegevaid tehnilisi küsimusi ja kutsus eestlased oma vabrikusse. Meedium küsinud: «Miks ei valmista teie sellist tsellofaani, mis ei karda niiskust?» «Milleks?» pärinud üllatunud vabrikuomanik. «Seni tarvitatakse tinatuube. Tsellofaantuubid, mis niiskust ei karda, on hulga praktilisemad ja odavamad,» öelnud Kalamees.
Saksa ärimeestel olnud mureks, kuidas kaitsta raudteejaamade katuste tarvis Aafrikasse eksporditavat tsinkplekki ülekuumenemise eest. Meedium soovitas katta pleki spetsiaalse puitisolatsiooniga, mille optimaalse koostise ta sadade puuliikide seast välja valis. Leiutisele olevat võetud lausa patent. Ilmselt see ennast siis õigustas.
Stockholmis kommersant G. Sundqisti korteris toimunud seansil palus ta meediumi anda hinnang oma uut tüüpi aiarehale, mida ta soovis hakata masstoodanguna turustama. Mai Kalamees hindas uue reha tüübi heaks ja ennustas sellele ärilist edu. Tõepoolest tunnistas mõni aeg hiljem ka Rootsi Kuninglik Põllumajanduse Akadeemia Sundquist & Co aiareha kvaliteedi heaks ja sellele järgnes finantsedu.
Stokholmi lähedal asunud kunstsiidi vabriku insener Jonson tahtis lahendada Kalamehe abil mõnesuguseid temale raskusi tegevaid tehnilisi küsimusi ja kutsus eestlased oma vabrikusse. Meedium küsinud: «Miks ei valmista teie sellist tsellofaani, mis ei karda niiskust?» «Milleks?» pärinud üllatunud vabrikuomanik. «Seni tarvitatakse tinatuube. Tsellofaantuubid, mis niiskust ei karda, on hulga praktilisemad ja odavamad,» öelnud Kalamees.
Saksa ärimeestel olnud mureks, kuidas kaitsta raudteejaamade katuste tarvis Aafrikasse eksporditavat tsinkplekki ülekuumenemise eest. Meedium soovitas katta pleki spetsiaalse puitisolatsiooniga, mille optimaalse koostise ta sadade puuliikide seast välja valis. Leiutisele olevat võetud lausa patent. Ilmselt see ennast siis õigustas.
Välismaalastel tärkas samuti huvi
Heili Reinart
Eestis küllaldaselt kuulsust kogunud Johanson laiendas 1931. aastast tegevust ka välismaale. Esialgu mindi näidisseansse korraldama Riiga, sealt edasi Viini. Järgmistel aastatel käidi juba Leedus, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Tšehhoslovakkias ja Poolas.
Riia psüühiliste uurimuste seltsi tegelane professor Blacher olevat pidanud Kalameest parimaks meediumiks, keda ta kunagi näinud. Rootsi psühhiaater dr. Paul Bjerre arvamus kõlas: «Proua Kalamees ei ole küll minu juuresolekul annud täit tõendust neist andeist, milliseid välismaa arstid, kriminaalpsühholoogid ja teised autoriteetsed isikud väidavad tal olevat, kuid ma pean siiski mainima, et siin ei või olla tegemist pettusega. Pr. Kalamehe segases kõnes — tõeline mõtete ja ideede dzhungel — võib siiski leida mõningaid selgeltnägemise tunnuseid. Võib olla on siin tegemist mõtete ülekandumisega, milline on võrdlemisi tavaline nähe meediumide juures.»
Ka välismaal tegeldi esialgu peamiselt politsei abistamisega mõrvaprotsessidel ja kadunud inimeste otsimisega, kuid sealsete ringkondade huvi kaldus peagi rohkem meediumi võimete ärakasutamisele teaduse ja tehnika valdkonnas. Bisnismenid, kes seanssidel raha välja käisid, tahtsid saada sellest ka mingit kasu.
Eestis küllaldaselt kuulsust kogunud Johanson laiendas 1931. aastast tegevust ka välismaale. Esialgu mindi näidisseansse korraldama Riiga, sealt edasi Viini. Järgmistel aastatel käidi juba Leedus, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Tšehhoslovakkias ja Poolas.
Riia psüühiliste uurimuste seltsi tegelane professor Blacher olevat pidanud Kalameest parimaks meediumiks, keda ta kunagi näinud. Rootsi psühhiaater dr. Paul Bjerre arvamus kõlas: «Proua Kalamees ei ole küll minu juuresolekul annud täit tõendust neist andeist, milliseid välismaa arstid, kriminaalpsühholoogid ja teised autoriteetsed isikud väidavad tal olevat, kuid ma pean siiski mainima, et siin ei või olla tegemist pettusega. Pr. Kalamehe segases kõnes — tõeline mõtete ja ideede dzhungel — võib siiski leida mõningaid selgeltnägemise tunnuseid. Võib olla on siin tegemist mõtete ülekandumisega, milline on võrdlemisi tavaline nähe meediumide juures.»
Ka välismaal tegeldi esialgu peamiselt politsei abistamisega mõrvaprotsessidel ja kadunud inimeste otsimisega, kuid sealsete ringkondade huvi kaldus peagi rohkem meediumi võimete ärakasutamisele teaduse ja tehnika valdkonnas. Bisnismenid, kes seanssidel raha välja käisid, tahtsid saada sellest ka mingit kasu.
Metafüüsika Selts
Heili Reinart
1930. aastal asutas Bernhard Johanson Mediaalse Nõuande Kabineti. Ajalehtedes ilmusid kuulutused, kus ja millal toimuvad okultismialased loengud, ja rahvas külastas neid agaralt. 1932. aastal asutati Eesti Metafüüsiline Selts, mille juhatajaks sai muidugi B.W. Johanson. Juhatusse kuulusid veel Julius Topman, oreliprofessor August Topmani vend, peapostkontori juhataja Ruubel, J. Jürgens ja A. Miller. Postimehes kirjutati ühingu asutamise kohta: «Ühing kavatseb hakata korraldama kursusi ja loenguid enesekasvatuse ja enesedistsipliini tarvilikkusest. Ühingu asutajad on arvamisel, et igat inimest on võimalik ühel või teisel teel muuta paremaks. Kes hakkama ei saa oma sisemise jõu abil, sellele lisatakse seda juure hüpnootilisel teel.» A. Milleri toimetamisel hakkas ilmuma ka ajakiri Vaimsuse Ideoloogia.
Metafüüsilist seltsi on huvitanud Mai Kalamehe nägemused mitmete ajalooliste isikute kohta. Nii korraldati 1932. aasta detsembris eriseanss, mille ajal uuriti Leninit. Naisel ei saanud ilmselt olla kuigi palju teadmisi sellest inimesest, kuid ta jutustas: «Lapsena vallatu, jooksis rusikas kätega, andis kõrvalopse /…/ Teised pidasid teda alati tülinorijaks. Ta ei kannatanud, et teised arvasid teisiti. Äkilise keeva vihaga, alati kõigele vastane. Ta oli väga suur idealist ja väga kirgline./…/ Kui Venemaal tema ideede järele käidaks, siis poleks seal samast viga. Praegu pööratakse ta tööd igaüks omamoodi ümber. Ta suri väga pikaldasse haigusse. /…/ Ta on praegu kõrgel kohal klaaskatte all uhkes hoones. Tuled põlevad, vahid ringi.»
Ühel seltsi seansil päriti Kalamehelt 2000. aasta kohta. Tema nägemus tulevikust oli selline: «Eesti Vabariik on alles, aga Tartu on pealinn. Tallinn on väike provintsilinn, kus elanikke vaevalt 5000. Näen rohukamaraid, varemeid, lõputuid haudu, näen inimeste pisaraid, Tallinn on purustatud.» Linn olevat purustatud 1988. aasta jaaniööl, kui lõbutsevat rahvast pommitanud äkitselt nõukogude sõjalennukid. «Taevas on neid täis. Pommid lõhkevad, majad purunevad, kõikjal on veri, laibad, rusuhunnikud. Hirmus sõda puhkeb lahti. See kestab palju aastaid. Teised riigid tulevad Eestile appi. Nälg laastab meie väikest riiki, Tallinna hakatakse ehitama üles.» Ja veel on ta lausunud: «Pan-Euroopat ei saa üldse kunagi olema. Ka Rahvasteliit on vahepeal kadunud. Kuid siiski võidab Eesti. Venemaal kaob kommunism ja tulevad uued riigid – Ukraina, Valgevene ja Georgia. Nad saavad iseseisvaks. Karjala ühineb Soomega.» Hea tahtmise korral võib siit midagi tõest isegi välja lugeda, kui panna juurde veidi teistsugused aastaarvud.
1930. aastal asutas Bernhard Johanson Mediaalse Nõuande Kabineti. Ajalehtedes ilmusid kuulutused, kus ja millal toimuvad okultismialased loengud, ja rahvas külastas neid agaralt. 1932. aastal asutati Eesti Metafüüsiline Selts, mille juhatajaks sai muidugi B.W. Johanson. Juhatusse kuulusid veel Julius Topman, oreliprofessor August Topmani vend, peapostkontori juhataja Ruubel, J. Jürgens ja A. Miller. Postimehes kirjutati ühingu asutamise kohta: «Ühing kavatseb hakata korraldama kursusi ja loenguid enesekasvatuse ja enesedistsipliini tarvilikkusest. Ühingu asutajad on arvamisel, et igat inimest on võimalik ühel või teisel teel muuta paremaks. Kes hakkama ei saa oma sisemise jõu abil, sellele lisatakse seda juure hüpnootilisel teel.» A. Milleri toimetamisel hakkas ilmuma ka ajakiri Vaimsuse Ideoloogia.
Metafüüsilist seltsi on huvitanud Mai Kalamehe nägemused mitmete ajalooliste isikute kohta. Nii korraldati 1932. aasta detsembris eriseanss, mille ajal uuriti Leninit. Naisel ei saanud ilmselt olla kuigi palju teadmisi sellest inimesest, kuid ta jutustas: «Lapsena vallatu, jooksis rusikas kätega, andis kõrvalopse /…/ Teised pidasid teda alati tülinorijaks. Ta ei kannatanud, et teised arvasid teisiti. Äkilise keeva vihaga, alati kõigele vastane. Ta oli väga suur idealist ja väga kirgline./…/ Kui Venemaal tema ideede järele käidaks, siis poleks seal samast viga. Praegu pööratakse ta tööd igaüks omamoodi ümber. Ta suri väga pikaldasse haigusse. /…/ Ta on praegu kõrgel kohal klaaskatte all uhkes hoones. Tuled põlevad, vahid ringi.»
Ühel seltsi seansil päriti Kalamehelt 2000. aasta kohta. Tema nägemus tulevikust oli selline: «Eesti Vabariik on alles, aga Tartu on pealinn. Tallinn on väike provintsilinn, kus elanikke vaevalt 5000. Näen rohukamaraid, varemeid, lõputuid haudu, näen inimeste pisaraid, Tallinn on purustatud.» Linn olevat purustatud 1988. aasta jaaniööl, kui lõbutsevat rahvast pommitanud äkitselt nõukogude sõjalennukid. «Taevas on neid täis. Pommid lõhkevad, majad purunevad, kõikjal on veri, laibad, rusuhunnikud. Hirmus sõda puhkeb lahti. See kestab palju aastaid. Teised riigid tulevad Eestile appi. Nälg laastab meie väikest riiki, Tallinna hakatakse ehitama üles.» Ja veel on ta lausunud: «Pan-Euroopat ei saa üldse kunagi olema. Ka Rahvasteliit on vahepeal kadunud. Kuid siiski võidab Eesti. Venemaal kaob kommunism ja tulevad uued riigid – Ukraina, Valgevene ja Georgia. Nad saavad iseseisvaks. Karjala ühineb Soomega.» Hea tahtmise korral võib siit midagi tõest isegi välja lugeda, kui panna juurde veidi teistsugused aastaarvud.
Ebavõrdne koostöö
Heili Reinart
Enne Johansoniga kohtumist tegutses Mai sensitiivina iseseisvalt. Ta harrastas autohüpnoosi kristallkuuli vaadates. Nii on ta kirjutanud oma ankeedis: «Võtan neid vastu, kellel on küsimusi elu lahendamiseks, ja sissetulekud saan nendest annetustest, mis vabatahtlikult antakse.» 1927. aastal kohtus Mai Bernhardiga mõnede teadete kohaselt sedaviisi, et otsinud tema juurest abi oma raske südamehaiguse vastu. Aga Martha Johanson on ka rääkinud, et Mai olla juba aastaid varem saanud ühes nägemuses teadmise, et kohtab Bernhard Johansoni taolist meest ja hakkab temaga koostööd tegema.
Koostöö Kalamehe ja Johansoni vahel kujunes tihedaks. Koos käidi seansse korraldades maad mööda ringi – Tartus, Pärnus, Haapsalus, Kuressaares jm. Mida rohkem aega möödus, seda selgem oli, et partnerid üsna ebavõrdses seisus olid. Johanson kasutas Mai võimeid ilmselgelt ainult enese huvides. Naine tundus talle nii väärtuslikuna, et ta võttis Kalamehe enda juurde Raua 21-8 isegi elama.
1927. aasta septembris olid Johanson ja Kalamees Pärnus, kus aitasid kohalikku politseid. Juba nädal aega oli kadunud üks mees, kelle otsingud polnud tulemusi andnud. Kadunu naine palus B. Johansoni, et see aitaks koos meediumiga mehe saatust selgitada. Hüpnotiseeritud meedium kirjeldas õigesti mehe välimust, iseloomu ja isegi hobi. Järgnevalt jutustas ta, kuidas mees oli kohtunud tuttavatega, koos nendega alkoholi tarvitanud ja purjuspäi jalakäijate sillalt alla kukkunud. Meedium ennustas, et laiba leiavad kaks päeva hiljem juhuslikud möödakäijad. Nii juhtuski. Kriminaalasi lõpetati, sest tegu oli õnnetusjuhtumiga.
Korraldati ka telepaatilisi katseid. Reklaami eesmärgil külastas B. Johanson sel puhul ajalehetoimetusi. Ühest demonstratsioonesinemisest on juttu 1928. aasta 13. oktoobri Rahvalehes. Lihtsa käe asetamisega silmadele suigutas hüpnotisöör oma meediumi unne ning lühikese ajaga oli see valmis täitma mistahes antud ülesannet ja jutustama inimestele, mida need küsida tahtsid. Siis andsid pealtvaatajad Johansonile kirjalikud juhised, mida ta pidi mõtteliselt meediumile sugereerima. Näiteks selline: «Meedium mingu ühe seina ääres teiste keskel istuva härra K. juurde, võtku tema suust pabeross ja toogu see ülesande andja kätte.» Meedium olevat mõtteliselt saadud ülesanded täitnud hr K. vastuseisust hoolimata.
Hüpnoosi all oskas naine kirjeldada minevikusündmusi. Tema Pirita kloostri mineviku elu-olu kohta antud kirjeldused tundusid isegi spetsialistidele vägagi tõepärased. Tartu Ülikooli ajaloolased kasutasid Kalamehe abi ühe vaidluse lahendamiseks Rootsi teadlaste ja arheoloogidega, mille objektiks oli üks rist Pirita kalmistul. Nimelt kaheldi, kas sinna alla on tõesti keegi maetud või mitte. Mai Kalamees «suigutati» risti juures unne ja ta olevat öelnud, et sinna on maetud üks kõrgem katoliku prelaat. Eriti õnnestusid Kalamehel sellised etteasted, kus tal tuli esemete põhjal nende minevikust rääkida. Ta oskas öelda, kes oli omanik, mis selle esemega on juhtunud. Kui ta eset hästi tunnetas, olevat tal jooksnud silme ees pildid. Seansil viibinud inimesed olid enamikul juhtudel hämmastunud, kui täpseid detaile Mai Kalamees nende elukäigu või seisundi kohta avaldas.
Kõik sellised seansid lasi Johanson ka protokollida. Dokumendi alla panid osavõtjad oma allkirja kinnitamaks juhtunu õigsust. Säilinud protokolle on ligikaudu 200 ja vaid mõne üksiku seansi järel on märge, et täpsus oli «rahuldav» või et meedium ei saanud uuritavaga kontakti. See oli tollel ajal väga hea äri. Iga seansist osavõtja maksis 25 krooni. Raha lausa voolas Mai Kalamehe mänedžeri Bernhard Johansoni kukrusse, vastavalt sellele, kuidas nende kuulsus kodumaal kasvas. Otsustades säilinud ülesvõtete järgi, elati Raua tänaval üsnagi luksuslikult.
Bernhard abiellus 30ndatel Martha Treiga, kes õppis konservatooriumis orelimängu ja kelle õest Salomest sai hiljem tuntud graafik. Septembris 1930 käidi Kuressaares, kus elasid Martha vanemad. Mihkel Trei oli kohalikus linnakeses tuntud kaupmees. Ajaleht Järvamaa kirjutas sellest visiidist veidi nöökaval toonil: «Kuresaare kodanikkude meeli on vallanud praegu «imetegija» hüpnotisöör B. Johanson, kes hiljuti sinna saabus loorbereid lõikama. Kuressaare linnapää mag. Allik korraldas oma korteris hüpnootilise seansi, millest pääle linnapää osa võttis ka maavalitsuse haridusosakonna juhataja B. Steinberg. Linnapääd huvitanud tema apteegi ajalugu. Unne suigutatud meediumil pr. Reiteril olnud aga apteegi ajalugu sama tume, nagu linnapääl omalgi. Selle eest osanud ta linnapääd väga armsasti kirjeldada. /…/ Pühapäeva õhtul ja öösel käis hiromant oma meediumiga lossi varemeis ja surnuaial, kus ta laskis ammu asetleidnud sündmustest kõneleda.»
Öösel lossi varemeis olevat Kalamees kõnelnud eriti palju igasugustest veristest sündmustest, tapmistest ja piinamistest, mis seal kunagi aset leidnud. Müüritud rüütli kambri kohta avaldas naine veidi teistsuguse teadmise, kui seni arvatud: «See rüütel pole siia elusalt pandud. Ta pidi rüüpama mürgist vedelikku, millele järgnesid krambid: ta suri. Kui see kamber juhuslikult avati, siis leiti paljas kuju. See ei olnud mulla all, vaid kusagil mujal istukil kägarasse vajunud. Et teda koos hoida, pandi raudriie talle ümber ja asetati tooli ja laua vahele.»
Enne Johansoniga kohtumist tegutses Mai sensitiivina iseseisvalt. Ta harrastas autohüpnoosi kristallkuuli vaadates. Nii on ta kirjutanud oma ankeedis: «Võtan neid vastu, kellel on küsimusi elu lahendamiseks, ja sissetulekud saan nendest annetustest, mis vabatahtlikult antakse.» 1927. aastal kohtus Mai Bernhardiga mõnede teadete kohaselt sedaviisi, et otsinud tema juurest abi oma raske südamehaiguse vastu. Aga Martha Johanson on ka rääkinud, et Mai olla juba aastaid varem saanud ühes nägemuses teadmise, et kohtab Bernhard Johansoni taolist meest ja hakkab temaga koostööd tegema.
Koostöö Kalamehe ja Johansoni vahel kujunes tihedaks. Koos käidi seansse korraldades maad mööda ringi – Tartus, Pärnus, Haapsalus, Kuressaares jm. Mida rohkem aega möödus, seda selgem oli, et partnerid üsna ebavõrdses seisus olid. Johanson kasutas Mai võimeid ilmselgelt ainult enese huvides. Naine tundus talle nii väärtuslikuna, et ta võttis Kalamehe enda juurde Raua 21-8 isegi elama.
1927. aasta septembris olid Johanson ja Kalamees Pärnus, kus aitasid kohalikku politseid. Juba nädal aega oli kadunud üks mees, kelle otsingud polnud tulemusi andnud. Kadunu naine palus B. Johansoni, et see aitaks koos meediumiga mehe saatust selgitada. Hüpnotiseeritud meedium kirjeldas õigesti mehe välimust, iseloomu ja isegi hobi. Järgnevalt jutustas ta, kuidas mees oli kohtunud tuttavatega, koos nendega alkoholi tarvitanud ja purjuspäi jalakäijate sillalt alla kukkunud. Meedium ennustas, et laiba leiavad kaks päeva hiljem juhuslikud möödakäijad. Nii juhtuski. Kriminaalasi lõpetati, sest tegu oli õnnetusjuhtumiga.
Korraldati ka telepaatilisi katseid. Reklaami eesmärgil külastas B. Johanson sel puhul ajalehetoimetusi. Ühest demonstratsioonesinemisest on juttu 1928. aasta 13. oktoobri Rahvalehes. Lihtsa käe asetamisega silmadele suigutas hüpnotisöör oma meediumi unne ning lühikese ajaga oli see valmis täitma mistahes antud ülesannet ja jutustama inimestele, mida need küsida tahtsid. Siis andsid pealtvaatajad Johansonile kirjalikud juhised, mida ta pidi mõtteliselt meediumile sugereerima. Näiteks selline: «Meedium mingu ühe seina ääres teiste keskel istuva härra K. juurde, võtku tema suust pabeross ja toogu see ülesande andja kätte.» Meedium olevat mõtteliselt saadud ülesanded täitnud hr K. vastuseisust hoolimata.
Hüpnoosi all oskas naine kirjeldada minevikusündmusi. Tema Pirita kloostri mineviku elu-olu kohta antud kirjeldused tundusid isegi spetsialistidele vägagi tõepärased. Tartu Ülikooli ajaloolased kasutasid Kalamehe abi ühe vaidluse lahendamiseks Rootsi teadlaste ja arheoloogidega, mille objektiks oli üks rist Pirita kalmistul. Nimelt kaheldi, kas sinna alla on tõesti keegi maetud või mitte. Mai Kalamees «suigutati» risti juures unne ja ta olevat öelnud, et sinna on maetud üks kõrgem katoliku prelaat. Eriti õnnestusid Kalamehel sellised etteasted, kus tal tuli esemete põhjal nende minevikust rääkida. Ta oskas öelda, kes oli omanik, mis selle esemega on juhtunud. Kui ta eset hästi tunnetas, olevat tal jooksnud silme ees pildid. Seansil viibinud inimesed olid enamikul juhtudel hämmastunud, kui täpseid detaile Mai Kalamees nende elukäigu või seisundi kohta avaldas.
Kõik sellised seansid lasi Johanson ka protokollida. Dokumendi alla panid osavõtjad oma allkirja kinnitamaks juhtunu õigsust. Säilinud protokolle on ligikaudu 200 ja vaid mõne üksiku seansi järel on märge, et täpsus oli «rahuldav» või et meedium ei saanud uuritavaga kontakti. See oli tollel ajal väga hea äri. Iga seansist osavõtja maksis 25 krooni. Raha lausa voolas Mai Kalamehe mänedžeri Bernhard Johansoni kukrusse, vastavalt sellele, kuidas nende kuulsus kodumaal kasvas. Otsustades säilinud ülesvõtete järgi, elati Raua tänaval üsnagi luksuslikult.
Bernhard abiellus 30ndatel Martha Treiga, kes õppis konservatooriumis orelimängu ja kelle õest Salomest sai hiljem tuntud graafik. Septembris 1930 käidi Kuressaares, kus elasid Martha vanemad. Mihkel Trei oli kohalikus linnakeses tuntud kaupmees. Ajaleht Järvamaa kirjutas sellest visiidist veidi nöökaval toonil: «Kuresaare kodanikkude meeli on vallanud praegu «imetegija» hüpnotisöör B. Johanson, kes hiljuti sinna saabus loorbereid lõikama. Kuressaare linnapää mag. Allik korraldas oma korteris hüpnootilise seansi, millest pääle linnapää osa võttis ka maavalitsuse haridusosakonna juhataja B. Steinberg. Linnapääd huvitanud tema apteegi ajalugu. Unne suigutatud meediumil pr. Reiteril olnud aga apteegi ajalugu sama tume, nagu linnapääl omalgi. Selle eest osanud ta linnapääd väga armsasti kirjeldada. /…/ Pühapäeva õhtul ja öösel käis hiromant oma meediumiga lossi varemeis ja surnuaial, kus ta laskis ammu asetleidnud sündmustest kõneleda.»
Öösel lossi varemeis olevat Kalamees kõnelnud eriti palju igasugustest veristest sündmustest, tapmistest ja piinamistest, mis seal kunagi aset leidnud. Müüritud rüütli kambri kohta avaldas naine veidi teistsuguse teadmise, kui seni arvatud: «See rüütel pole siia elusalt pandud. Ta pidi rüüpama mürgist vedelikku, millele järgnesid krambid: ta suri. Kui see kamber juhuslikult avati, siis leiti paljas kuju. See ei olnud mulla all, vaid kusagil mujal istukil kägarasse vajunud. Et teda koos hoida, pandi raudriie talle ümber ja asetati tooli ja laua vahele.»
Mai Kalamehe teadaolevast eluloost
Heili Reinart
Mai Kalamees oli pärit Järvamaalt. Ta oli sündinud 25. aprillil 1876 Roosnas, Ambla vallas. Vanemad kandsid nimesid Hindrek ja Ann. Mai oli esiklaps, kellel hiljem sai olema kaks õde ja kolm venda. Üks õde ja vend surid noorelt sarlakitesse. Mail olid pruunid silmad ja tumebrünetid juuksed.
Kaheksa aasta vanuselt täheldas ta endal prohvetlikke unenägusid, mida usaldas jagada vaid isaga. Kui ta oli ilmutuse saanud, oli ta õnnelik olnud. Ilmselt neist mõned läksid ka täide, sest tüdrukul huvi oma võimete vastu tekkis, ära kasutada ja esile kutsuda ta neid veel ei osanud. Alles 35 aasta vanuselt jõudis Mai viimaks okultistliku kirjanduse lugemiseni. See aitas tal veidi paremini mõista oma lapse- ja neiupõlves nähtud nägemusi.
Mai oli lihtne maatüdruk, kelle haridus jäi õige napiks. Kihelkonnakooliski käis ta vaid kolm aastat ja see jäi lõpetamata. Kirjutamine-lugemine sai küll selgeks, aga mitte ükski võõrkeel. Olemasolevate teadete järele olnud Mai sügavalt usklik. Piibel olnud ainus raamat, mida ta põhjalikult tundnud. Loodusteadusest, maateadusest ja ajaloost ei teadnud ta peaaegu mitte midagi. Ta elas suurema osa oma elust üsna kitsastes oludes, leides tööd majateenijana Tallinnas. Viimase elukohana enne Johansoni juurde asumist on teada naise elukoht Narva mnt 34-1 Dagmar Luige majas.
1917. aastal lasi Mai end paari panna Heinrich Alexander Reiteriga. See abielu on jäänud täiesti salapäraseks, sest tema abikaasast pole midagi lähemat teada. Näib, et nad koos ei elanud või peatselt enam ei elanud. Kogu oma sensitiivses tegevuses kasutas naine ikka vaid oma neiupõlvenime. Kuid kotis näib ta olevat kandnud siiski ametlikke dokumente Mai Reiteri nimega, sest just nii tuvastasid teda 1931. aastal politseinikud, kui leidsid külmast kange meelemärkuseta naise Petseri surnuaialt ühe hauaplatsi pealt keset külma jaanuariööd lamamas.
Mai Kalamees oli pärit Järvamaalt. Ta oli sündinud 25. aprillil 1876 Roosnas, Ambla vallas. Vanemad kandsid nimesid Hindrek ja Ann. Mai oli esiklaps, kellel hiljem sai olema kaks õde ja kolm venda. Üks õde ja vend surid noorelt sarlakitesse. Mail olid pruunid silmad ja tumebrünetid juuksed.
Kaheksa aasta vanuselt täheldas ta endal prohvetlikke unenägusid, mida usaldas jagada vaid isaga. Kui ta oli ilmutuse saanud, oli ta õnnelik olnud. Ilmselt neist mõned läksid ka täide, sest tüdrukul huvi oma võimete vastu tekkis, ära kasutada ja esile kutsuda ta neid veel ei osanud. Alles 35 aasta vanuselt jõudis Mai viimaks okultistliku kirjanduse lugemiseni. See aitas tal veidi paremini mõista oma lapse- ja neiupõlves nähtud nägemusi.
Mai oli lihtne maatüdruk, kelle haridus jäi õige napiks. Kihelkonnakooliski käis ta vaid kolm aastat ja see jäi lõpetamata. Kirjutamine-lugemine sai küll selgeks, aga mitte ükski võõrkeel. Olemasolevate teadete järele olnud Mai sügavalt usklik. Piibel olnud ainus raamat, mida ta põhjalikult tundnud. Loodusteadusest, maateadusest ja ajaloost ei teadnud ta peaaegu mitte midagi. Ta elas suurema osa oma elust üsna kitsastes oludes, leides tööd majateenijana Tallinnas. Viimase elukohana enne Johansoni juurde asumist on teada naise elukoht Narva mnt 34-1 Dagmar Luige majas.
1917. aastal lasi Mai end paari panna Heinrich Alexander Reiteriga. See abielu on jäänud täiesti salapäraseks, sest tema abikaasast pole midagi lähemat teada. Näib, et nad koos ei elanud või peatselt enam ei elanud. Kogu oma sensitiivses tegevuses kasutas naine ikka vaid oma neiupõlvenime. Kuid kotis näib ta olevat kandnud siiski ametlikke dokumente Mai Reiteri nimega, sest just nii tuvastasid teda 1931. aastal politseinikud, kui leidsid külmast kange meelemärkuseta naise Petseri surnuaialt ühe hauaplatsi pealt keset külma jaanuariööd lamamas.
Bernhard Johanson hakkab hüpnotiseerima
Heili Reinart
Hüpnotisöör Johanson ilmus Tallinna ajalehtede veergudele teadetega oma hüpnoosiseanssidest 1927. aastal. Nii näiteks kirjutas Päevaleht 20. juulil katseist, mida ta korraldas Kadriorus: «Algul suigutas hüpnotiseerija kolm isikut sügavasse hüpnootilisse unne /…/ Edasi muutis hüpnotiseerija ühe uinutatu keha imeväärt kangeks ja asetas selle üle sügava kraavi. Sel kombel moodustatud elava silla üle läksid siis kaks suigutatut ja hüpnotiseerija ise, ilma et nende raskuse all hüpnotiseeritu kokku vajunud oleks.» Ajaleht kiitis meest hästi õnnestunud katse eest.
Mingit eriharidust Bernhard Johansonil ei paista olevat olnud, küll oli ta aga kusagilt hüpnotiseerimise võtteid õppinud. Tallinna Post kirjutas sarkastiliselt: «Nagu kuuleme, piirduvat Johansoni haridus mõne klassi algkooliga. Teadmised hüpnoosi alal on ta omandanud kusagil asja armastajate ringkonnas. Ja lõpuks, kui hüpnoosi süsteem ära õppida, võib teist inimest õppida kolme päeva pärast kunstunne suigutama.»
Bernhard oli alles väga noor – kõigest 20-aastane. Oma oskustega kavatseski ta eelkõige kuulsust, tuntust ja raha koguda. Näib, et just sel aastal ristusid tema teed Mai Kalamehega. 1927-1930 ilmunud mitmetes ja mitmetes Rahvalehe, Päevalehe, Pärnu Postimehe, Kaja, Esmaspäeva jt artiklites tehakse juttu ikka hüpnotisöör B.V. Johansonist «oma meediumiga». Mai Kalamehest räägitakse kui «vanemast naisest, kel juustes halli», «kõhnast sügavate silmadega meediumist», «halli peaga kõhnast daamist», «pr. K-st», «pr. M.K.-st» või ei mainita teda üldse. Peategelane oli ikka hüpnotisöör B.W. Johanson, kes kogu au ja hiilguse endale sai. Iseenesestmõistetavalt ka sissetuleku. Neist kujunes omapärane kuulus tandem, kus organiseerija ja niiditõmbaja oli Bernhard ning Mai vaid abivahend, kes suigutati unne ja kelle ülesandeks oli vaid kõnelda.
Hüpnotisöör Johanson ilmus Tallinna ajalehtede veergudele teadetega oma hüpnoosiseanssidest 1927. aastal. Nii näiteks kirjutas Päevaleht 20. juulil katseist, mida ta korraldas Kadriorus: «Algul suigutas hüpnotiseerija kolm isikut sügavasse hüpnootilisse unne /…/ Edasi muutis hüpnotiseerija ühe uinutatu keha imeväärt kangeks ja asetas selle üle sügava kraavi. Sel kombel moodustatud elava silla üle läksid siis kaks suigutatut ja hüpnotiseerija ise, ilma et nende raskuse all hüpnotiseeritu kokku vajunud oleks.» Ajaleht kiitis meest hästi õnnestunud katse eest.
Bernhard oli alles väga noor – kõigest 20-aastane. Oma oskustega kavatseski ta eelkõige kuulsust, tuntust ja raha koguda. Näib, et just sel aastal ristusid tema teed Mai Kalamehega. 1927-1930 ilmunud mitmetes ja mitmetes Rahvalehe, Päevalehe, Pärnu Postimehe, Kaja, Esmaspäeva jt artiklites tehakse juttu ikka hüpnotisöör B.V. Johansonist «oma meediumiga». Mai Kalamehest räägitakse kui «vanemast naisest, kel juustes halli», «kõhnast sügavate silmadega meediumist», «halli peaga kõhnast daamist», «pr. K-st», «pr. M.K.-st» või ei mainita teda üldse. Peategelane oli ikka hüpnotisöör B.W. Johanson, kes kogu au ja hiilguse endale sai. Iseenesestmõistetavalt ka sissetuleku. Neist kujunes omapärane kuulus tandem, kus organiseerija ja niiditõmbaja oli Bernhard ning Mai vaid abivahend, kes suigutati unne ja kelle ülesandeks oli vaid kõnelda.
Eesti esimene meedium Mai Kalamees- Reinart
Heili Reinart
Mai Kalamehe tegi kuulsaks hüpnotisöör Bernhard Johanson. Kaheksa aasta vältel – 1927-1935 – ilmus nende tegemistest Eesti ajakirjanduses ridamisi artikleid. Mai ei olnud siis enam noor, aastaid oli tal üle 60. Niisama salapäraselt nagu ta ilmus, nii ta ka kadus. Mai Kalamehe enese kohta on napilt andmeid, rohkem teame sellest, mida ta hüpnoosi all kõneles.
Mai Kalamehe tegi kuulsaks hüpnotisöör Bernhard Johanson. Kaheksa aasta vältel – 1927-1935 – ilmus nende tegemistest Eesti ajakirjanduses ridamisi artikleid. Mai ei olnud siis enam noor, aastaid oli tal üle 60. Niisama salapäraselt nagu ta ilmus, nii ta ka kadus. Mai Kalamehe enese kohta on napilt andmeid, rohkem teame sellest, mida ta hüpnoosi all kõneles.
laupäev, 13. jaanuar 2018
Samakaaparaat
Aastakümneid tagasi, sel ajal võimutses veel nõukogude võim, võeti üks mees vahele samakaaparaadiga. Miilitsas ülekuulamisel pakkus mees välja tehingu: antagu talle samakaaparaat tagasi ja lubatagu minna, vastutasuks annab ta järgmise nädala jooksul üles kõik samakaaparaadid Mustamäel.
Miilitsad nõustusid diilliga ja lasid mehe minema. Mees jalutas miilitsast (jaoskond seal Pärnu maanteel, Jaani kiriku taga) trollipeatusse (see seal tookordse Merekooli, nüüdse Inglise Kolledži ees), istus trolli ja võttis tagasisaadud aparaadi sülle. Inimesed vaatasid vähe imellikult ja siis üks küsis: “Oled sa ikka mõistuse juures?! Käid avalikult samakamasinaga ringi?!”
Mees vastu: “Aga kas te siis uut korda ei tea?! Kui miilitsas ära registreerida, siis tohib pidada!”
Esmaspäeval oli miilitsajaoskonna taga järjekord samakaaparaatidega…
Miilitsad nõustusid diilliga ja lasid mehe minema. Mees jalutas miilitsast (jaoskond seal Pärnu maanteel, Jaani kiriku taga) trollipeatusse (see seal tookordse Merekooli, nüüdse Inglise Kolledži ees), istus trolli ja võttis tagasisaadud aparaadi sülle. Inimesed vaatasid vähe imellikult ja siis üks küsis: “Oled sa ikka mõistuse juures?! Käid avalikult samakamasinaga ringi?!”
Mees vastu: “Aga kas te siis uut korda ei tea?! Kui miilitsas ära registreerida, siis tohib pidada!”
Esmaspäeval oli miilitsajaoskonna taga järjekord samakaaparaatidega…
neljapäev, 11. jaanuar 2018
Professor
Ühe ülikooli majandusteaduse professor rääkis kunagi, et ta ei olnud iial kukutanud läbi ühtegi oma üliõpilast, kellest oli näha, et ta oli õppides vähegi vaeva näinud. Kuid ükskord juhtus nii, et ta kukutas läbi kogu kursuse ühekorraga. Nimetatud kursuse üliõpilased olid hakanud vaidlema, et sotsialism on progressiivne ühiskonnavorm, kus ei ole keegi rikas ega vaene ja inimkonna keskel valitseks võrdsus.
Professor ütles siis õpilastele: "Olgu, katsetame siis sotsialismi meie kursusega. Võtame kõikidest tulemustest keskmise ja igaüks teist saab samasuguse hinde. Kedagi ei kukutata läbi ja keegi ei saa kõrgeimat hinnet."
Esimese eksami järel liideti kõikide hinded kokku ja jagati võrdselt. Õpilased, kes olid näinud rohkem vaeva, olid rahulolematud, seevastu need, kes ei olnud vaevunud õppima, rõõmustasid. Teise eksami lähenedes need, kes eelmisel korral olid õppinud vähem, nägid nüüd veelgi vähem vaeva õppimisega ja paljuõppinud õpilaste õppimisinnukuski langes. Tulemuseks said kõik puuduliku hinde. Kui eksamid jätkusid, langesid tulemused veelgi, kuid seevastu omavaheline läbisaamine oli muutunud väga halvaks. Süüdistused ühelt ja teiselt poolt lendasid õhus, otsene vaen kasvas, sest igaüks süüdistas teisi, et need ei tahtnud õppida teiste heaks. Olukord jätkus kuni kogu kursus jäeti õpinguid kordama.
Professor selgitas, et nii juhtub ka reaalse sotsialismi tingimustes. Kui eesmärk on paljutõotav, on ka tööpanus selle saavutamiseks suur. Kuid kui tulemust ei ole näha, ei vaevu keegi ennast pingutama teades, et selle tulemusena midagi ei muutu.
Selles loos on viis põhilist õpetust:
1. Vaeseid ei saa muuta rikkamaks, kui rikastelt võtta nende sissetulek;
2. Seda, mida üks saab ilma tööd tegemata, on teine pidanud tegema topelt;
3. Riik ei saa anda kellelegi midagi, enne kui ei ole võtnud seda teistelt;
4. Rikkust ei või kasvatada seda jagades;
5. Kui pooled inimestest arvavad, et neil ei ole vaja teha tööd, sest teine pool hoolitseb nende eest ning teine pool arvab, et neil ei ole mõtet teha tööd, sest keegi teine kasutab selle tulemusi, on see ükskõik millise rahvuse lõpu algus.
Professor ütles siis õpilastele: "Olgu, katsetame siis sotsialismi meie kursusega. Võtame kõikidest tulemustest keskmise ja igaüks teist saab samasuguse hinde. Kedagi ei kukutata läbi ja keegi ei saa kõrgeimat hinnet."
Esimese eksami järel liideti kõikide hinded kokku ja jagati võrdselt. Õpilased, kes olid näinud rohkem vaeva, olid rahulolematud, seevastu need, kes ei olnud vaevunud õppima, rõõmustasid. Teise eksami lähenedes need, kes eelmisel korral olid õppinud vähem, nägid nüüd veelgi vähem vaeva õppimisega ja paljuõppinud õpilaste õppimisinnukuski langes. Tulemuseks said kõik puuduliku hinde. Kui eksamid jätkusid, langesid tulemused veelgi, kuid seevastu omavaheline läbisaamine oli muutunud väga halvaks. Süüdistused ühelt ja teiselt poolt lendasid õhus, otsene vaen kasvas, sest igaüks süüdistas teisi, et need ei tahtnud õppida teiste heaks. Olukord jätkus kuni kogu kursus jäeti õpinguid kordama.
Professor selgitas, et nii juhtub ka reaalse sotsialismi tingimustes. Kui eesmärk on paljutõotav, on ka tööpanus selle saavutamiseks suur. Kuid kui tulemust ei ole näha, ei vaevu keegi ennast pingutama teades, et selle tulemusena midagi ei muutu.
Selles loos on viis põhilist õpetust:
1. Vaeseid ei saa muuta rikkamaks, kui rikastelt võtta nende sissetulek;
2. Seda, mida üks saab ilma tööd tegemata, on teine pidanud tegema topelt;
3. Riik ei saa anda kellelegi midagi, enne kui ei ole võtnud seda teistelt;
4. Rikkust ei või kasvatada seda jagades;
5. Kui pooled inimestest arvavad, et neil ei ole vaja teha tööd, sest teine pool hoolitseb nende eest ning teine pool arvab, et neil ei ole mõtet teha tööd, sest keegi teine kasutab selle tulemusi, on see ükskõik millise rahvuse lõpu algus.
kolmapäev, 10. jaanuar 2018
Läti hümn läti ja eesti keeles
Läti hümn
Dievs sveti Latviju,
Mus dargo teviju,
Sveti jel Latviju,
Ak, sveti jel to!
Kur latvju meitas zied,
Kur latvju deli dzied,
Laid mums tur laime diet,
Mus Latvija.
LÄTI HÜMN (eesti keeles)
Õnnista Lätimaad
Jumal me kodumaad,
kallist me Latvijat,
oh õnnista Sa!
Õitseb kus läti neid,
laulab kus läti peig,
juhi Sa õnnes meid
me isamaal!
esmaspäev, 8. jaanuar 2018
Läti hümn
Dievs sveti Latviju,
Mus dargo teviju,
Sveti jel Latviju,
Ak, sveti jel to!
Kur latvju meitas zied,
Kur latvju deli dzied,
Laid mums tur laime diet,
Mus Latvija.
LÄTI HÜMN (eesti keeles)
Õnnista Lätimaad
Jumal me kodumaad,
kallist me Latvijat,
oh õnnista Sa!
Õitseb kus läti neid,
laulab kus läti peig,
juhi Sa õnnes meid
me isamaal!
laupäev, 6. jaanuar 2018
neljapäev, 4. jaanuar 2018
Ignatiuse sõprade palveraamatust
Ma tahaksin olla võti,
taevase luku võti,
lihtsa ukse võti.
Võti inimeste südamesse,
taevavärava võti.
taevase luku võti,
lihtsa ukse võti.
Võti inimeste südamesse,
taevavärava võti.
Tellimine:
Postitused (Atom)