Mul ei ole kunagi raskusi Kristuse surnust ülestõusmisse uskumisega. 17aastaselt tegin südamemassaaži ja kunstlikku hingamist oma isale. Pumpasin keha, mis veel mõni minut tagasi oli lõbusalt aevastanud ja hinganud, pumpasin, tegin suust suhu hingamist, teades, et kõik on asjata; ma pumpasin ja ootasin, et tuleks arst, tuleks ja ütleks, et aitab, kõik on möödas, et isa on surnud. Ja arst tuli, umbes 15 minutiga, ja arst tegi süsti, ja teisegi vist, siis vaatas pupilli ja ütles: «Kõik.» Ja ma tõusin ja mõistsin selgelt, et surnust saab tõusta vaid Jumala poeg.
Kuid osa inimesi arvab vastupidi. Nad vaatavad telekast lugematuid seriaale, kus inimesi elektrišokkide ja muude imeviguritega elule tagasi tuuakse, ning kui nende lähedastega midagi juhtub, siis on nad seeria-imedega nii harjunud, et kui lähedane peaks vaatamata arstide pingutustele siiski surema, siis võtavad nad seda kui selget tõestust, et Jumalat ei ole. Kuigi surnust ülestõusmine ongi just see, mille pärast tasub Kristusesse uskuda...
-------------------
Isa ja Poeg on olemas, Püha Vaimuga tuleb veel tööd teha. Igavuse järele eriti ei lõhna.
-------------------
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar