pühapäev, 31. mai 2015

Sisserändajad

KÕIGE SUUREM PROBLEEM ON SISSERÄNDAJATE LAPSED
. Meie tuntud näitleja Ene Rämmeld on elanud suuremas osa oma elust Pariisis. Tema silme all on lahtirullunud nii mõnigi immigrantidega seotud tragöödia...
Esimene massiline sisseränne Prantsusmaale leidis aset 1950-ndate aastate lõpus - iseseisvunud prantsuse kolooniatest Põhja-Aafrikast põgenes sinna suur osa kristlastest. Vanemad omandasid keele ja mingi (vahel ka tagasihoidliku) elukutse, olid riigile lojaalsed ja soovisid kõige paremat ka oma lastele. Eriti järeleandlik oli prantsuse sotsiaaldemokraatide sisserännupoliitika ja nii jätkus mõõdukas "uusprantslaste" arvu kasv kuni uue ja traagilise lahvatuseni seoses Araabia Kevade tagajärgedega.
Ene Rämmeld oli üks nendest, kes tajus pingeid ja nägi seda kõike ette juba paar aastat tagasi: "Just sotsid olid need, kes Prantsusmaa uksed pärani lahti tegid, lastes siia sisse enneolematult palju inimesi, eriti just Aafrikast, kellele siinne abirahadega elu on tõeline paradiis. Ometi ei too see kaasa armastust selle maa vastu, vaid hoopis sügavat põlgust. Kuigi sisserännanutele antakse kõik elementaarseks eluks vajalik, kasvab nende lastes ahnus elada sama hästi kui nende koolikaaslased prantsuse peredest.
Nii hakkavad nad tegelema keelatu ja kriminaalsega (kaasa arvatud narkoäri), et siis juba noorukieas juhtida meie kuulsal Champs-Élysées avenüül tuttuut autot. Kihutades seal, irve näos, mööda prantslasest pankurist, kes ikka veel nostalgiliselt hoiab kinni oma surnud isa mälestusest ja sõidab mingi väga vana tumepunase Mercedese või Renaultiga....“
(Ene Rämmeld. "Miks mitte? Pourquoi pas?" Tammerraamat, 2014, lk. 18-

Malle Pärn: Ülim kahepalgelisus või seadustatud riiklik kuritegevus?

Olen mõelnud, mis „ism“ meil praegu Euroopas valitseb? Võib-olla variserism? Uus variserlus. Sõnades oleks nagu sallivus, progress, humaansus, võrdsed võimalused, – aga tegelikult sõidetakse rahvast julmalt üle. Ka nendest, keda justkui sõnades kaitstakse.
Lõunamaadelt siia toodud migrandid võetakse lahkesti vastu ja istutatakse kliimasse, mis neile elamiseks ei sobi. Tuuakse nad täiesti teistsugusest keskkonnast ja istutatakse võõrasse kultuuri, kus nad ei saa ennast hästi tunda. Tegelikult on selline käitumine alatu. Nii oma rahva suhtes kui ka pagulaste suhtes. Seesama, mille eest nad justkui põgeneksid, tuleb nendega kaasa, ja hakkab peagi toimuma ka siin, kuhu nad pagesid. Neile ju ei esitata seda ühtainsat mõistlikku nõudmist: kui tahate elada võõras kultuuris, siis peate sellega kohanema, sellega nõustuma, ja unustama oma, mille eest ära pagesite. Ärge tooge seda siia kaasa, ainult siis saate ellu jääda ise ja ellu jätta ka need, kes teile soovivad head teha. Oma kodus võite elada kuidas soovite, aga tervelt ühiskonnalt ei saa nõuda, et nemad teie moodi elama hakkaksid.
Inimene elab keskkonnas, looduslikus ja ühiskondlikus. Igal rahval on aastasadade jooksul kujunenud mingi oma kultuur, traditsioonid. Ei ole võimalik ühekorraga sisse tuua sadu või koguni tuhandeid täiesti teise religiooniga inimesi, täiesti teisest kultuurist, teistsuguste traditsioonide ja ühiselu reeglitega, ja panna nad rahumeeles elama oma keskkonda. Sellest saab sündida ainult konflikte. Elementaarne loogika peaks olema jõukohane vähemalt valitsevale klassile. Küsige endalt, teie, kes te tahate näha mitmevärvilist Euroopat ja Eestimaad, kas te olete korrakski mõelnud sellele, mida te neile põgenikele tegelikult pakute? Te panete need inimesed ju puuri nagu loomaaia loomad, annate neile süüa lootuses, et nad peagi hakkavad ise ennast üleval pidama? Aga nad ei hakka. Milleks nad peaksid, kui neile niigi kõik kätte tuuakse? Pealegi: nad teavad, mida teha siis, kui te nende soove ei täida, või – oh häbematust! – neile omalt poolt mingeid nõudmisi hakkate esitama.
Meie noored peavad rootsi pankasid orjama, sest meie riigile ei lähe korda, kuidas nemad oma eluga hakkama saavad, ent võõrad, tundmatud, kellest me ei tea, kes nad on, ja mida nad kavatsevad siin tegema hakata – nendele annab see riik tasuta elamispinna ja toidab neid nendesamade noorte arvelt, kelle ta on pangaorjusse müünud? Keda siis orjab see riik? Vaba riik oma kodanikega niiviisi ei käitu. Vabadus on väärikus. Vaba riik loob ka oma kodanikule võimaluse olla väärikas.
Need, kes neid niinimetatud sõjapõgenikke üle mere veavad, on ju kurjategijad! Ka see on planeeritud, et nad poolel teel vette kukutatakse, et Euroopa kristlased nad kui õnnetud merehädalised sealt üles korjaksid ja enda koju elama võtaksid. Euroopa riikide valitsused teevad nende kurjategijatega koostööd. Ehk saavad isegi protsendi nende kasumist? Kuulge, ega need laevnikud ju ometi tasuta neid põgenikke ei vea ega uputa? See migrantide vool Euroopasse on ju varjatud vägede sissetoomine, klassikaline Trooja hobuse juhtum.
Taas ilmnevad siin tänapäeva poliitikute kahepalgelisus ja topeltstandardid. Mõtelge, lennujaamades kontrollitakse millimeetrihaaval läbi kõik reisijad, ehkki neil on dokumendid, nad on ostnud seaduslikud piletid, ometi koheldakse neid kõiki piiridel kui potentsiaalseid kurjategijaid! Aga siin korjatakse merest tuhandeid täiesti tundmatuid isikuid, ilma mingi garantiita, dokumentideta, ja võetakse lahkesti vastu! Jagatakse laiali üle terve Euroopa? Kas see pole hullumeelsus?
Muhamedist joonistatakse pilapilte, nende kaitseks manipuleeritakse miljon meeleavaldajat tänavatele, aga kõik moslemi põgenikud, keda nende piltidega sügavalt solvatakse, alandatakse ja mõnitatakse, võetakse kummardusega vastu – nende hulgas on ju kindlasti ka tulevasi aktiivseid terroriste? Ja miks ei peakski olema: inimesed, kes ei oska hinnata seda, mis on kellelegi püha, ei väärigi lugupidamist.
Ja veel üks silmakirjalikkus: riik ostab relvi, varustab oma sõjaväge, õpetab noormehed sõdima, aga oma rahvast omal kodumaal ei kaitse? Ka mitte sissetungiva, rahva elujõudu ja vaimsust hävitava moraalituse eest. Kas sõjaväge arendatakse ainult selleks, et saata see sõdima kuhugi mujale, et mingite võõraste rahameeste ahnust ja isekust rahuldada? Kas keegi toimiks niisamuti oma isikliku koduga? Võtaks vastu kõik suvalised umbkeelsed hulgused? Ilma tutvustamata, koguni? Usaldaks need võhivõõrad oma väikeste laste juurde?
Milleks eksisteerivad riigid ja riigipiirid? Selleks, et kaitsta oma rahvast ja maad võõraste sissetungijate eest. Et iga rahvas saaks rahumeeles elada ja tegutseda, ehitada oma kodu ja kasvatada oma noorsugu. Sissetungija ei pruugi alati tulla sõjaväega, ausalt sõda kuulutades, vaid salakavalalt Näiteks Trooja hobusena, alandlikul moel varjupaika paludes või pakkudes majanduslikku abi, lubades harida maad ja ehitada vabrikuid.
Kõik need mitmel maal toimunud põletamised ja vägistamised tuleks ometi arvesse võtta. Kui palju neid peab olema, et meie tuimad poliitikud mingitki hädaohtu tajuksid? Iga mõistlik pereisa kaitseb oma perekonda röövlite eest. On tõsi, et nende põgenike hulgas on ka korralikke inimesi, kes tõesti on oma kodus hädaohtu sattunud, aga neid on vähe, ja nad ei tule abi paluma sellisel moel. Ega käitu selliselt. Enamus põgenikke on lihtsalt mugavama, hõlpsama elu otsijad, kes tuleks kõik tagasi saata. Halvemal juhul on tegemist teadliku ja tahtliku islami invasiooniga. Ja demokraatlike riikide valitsuste kohus on oma rahvaid selle eest kaitsta.
Me peame nõudma ka oma valitsuselt: lõpetage eluohtlik koostöö kurjategijatega, ja hakake oma rahvast kaitsma!

Moslemid Lähis-Idas

Tõenäoliselt on see video pärit Süüriast http://shoebat.com/2014/12/02/just-came-muslims-conduct-mass-beheading-session-create-huge-puddle-blood/

reede, 29. mai 2015

Jänes

Jänes pandse kõvva tinna ja mõtõl: "Hummõn pää haigõ, peidä õigõq pohmaka ravis üte pudeli puu alla ärq!" Tegigi nii ja mano pand sildi:"Jänes siiäq pudelit peitnü ei olõq!" Hummogu tulõ pudelit otsma, putel kaonu ja puu man silt."Mõtstsiga pudelit es võtaq!"

Purjaapini tänav Võrus

Üks lugu Pihkva kooliõpilastega, kes kord Võru linnas kaduma läinud. Võru vastuvõtjad olid helistanud lastele ja küsinud, kus tänaval nad on ja need vastanud telefonis, et Purjaapini tänaval ning küsinud, kuhu suunda hoida. Kohalikud olnud väga üllatunud, et kus küll meie linnas selline Purjaapini tänav asuda võiks ning kes kuulus mees see Purjaapin oli?
Siis aga hammustasid loo lahti ja mõistsid, et pihkvalased lugesid aia pealt silti "Purija pini", arvates et see ongi tänava nimetus.

Moslemid Inglismaal

Tulevikus hakkab ka meie elu välja nägema umbes selline

kolmapäev, 27. mai 2015

Iraani reisi pildid

Mul üks tuttav käis Iraanis reisil ja pani mõned pildid üles https://instagram.com/viljandi_kashan/

Elust, usust ja usuelust

OÜ Saar Poll viis käesoleval aastal läbi uuringu „Elust, usust ja usuelust“ järjekordse etapi. Viieaastase intervalliga toimuv uuring on järjekorras juba viies – esimene samalaadne uuring korraldati 1995. aastal. Uuringu esmaseid tulemusi tutvustatakse 15. juunil, kell 11.00 Rahvusraamatukogu kuppelsaalis.

Uuringu tulemused annavad mitmekülgset teavet Eestimaal elavate inimeste usukaemuse kohta ning seavad mitmes punktis kahtluse alla müüdi eestlaste usuleiguse kohta. Näiteks on uuringu kohaselt 57% vastanutest ristitud (eestlastest on ristitud 46% ja mitte-eestlastest  80%). Aastal 2010 oli vastav protsent 54, kusjuures eestlaste puhul võib täheldada isegi väikest kasvu (ristitud eestlasi oli 2010. aastal 44% ja mitte-eestlasi 76%).

Tulemusi tutvustavad uuringu läbi viinud OÜ Saar Poll ja küsimustiku ette valmistanud komisjon. Uuringu tellis Eesti Kirikute Nõukogu, mis on 1989. aastal asutatud kümmet liikmeskirikut ühendav oikumeeniline mittetulundusühing.

esmaspäev, 25. mai 2015

Tartu Pauluse kirikus 25.05.2015

Täna oli Joeli ametisseseadmine Tartu PAuluse kirikus, enne jumalaorjust aga andis kohalik praost Joelile üle piiskopi vapi.


laupäev, 23. mai 2015

Wallandade suguvõsa

Tsirkusemaailmas on tuntud nimeks Wallandade suguvõsa. Lendavad Wallandad olid omal ajal tsirkuseõhtute naelaks. Oma etteastega kõrgel lae all köie peal panid nad kogu publiku hinge kinni hoidma: kusagil seal tsirkusekupli all seisid trossil neli meest. Nende õlgadel balansseerisid kolm järgmist. Nende kolme seljas veel kaks. Ja kõige üleval, selle püramiidi tipus, hingematvas kõrguses seisis veel üks noor neiu. Ja nii jooksid nad mööda köit nagu üks rändav püramiid.
Ühtäkki aga karjatas üks mees püramiidi jalamilt, kõige alumisest reast; karjatas nii, et see kostus üle kogu hiigeltelgi. Ta karjus: „Ma ei suuda enam!“ Hetkeks jõnksatasid tema jalad ja kogu püramiid varises kokku. Sellel õhtul sai surma kolm inimest ja veel kolm said raskelt vigastada. Ning Wallandade perekond polnud enam iial see, mis varem. Enam kunagi ei saanud seda ainulaadset atraktsiooni korrata.

esmaspäev, 18. mai 2015

Veiko Vihuri: Pagulastest ilma emotsioonideta

Need, kes pooldavad pagulaste vastu­võtmist Eesti riigi poolt senisest märksa suuremas mahus, rõhuvad meie südame­tunnistusele ja tunnetele: kas me pole siis kohustatud hädas­olijaid aitama? Esma­pilgul igati kristlik ja humaanne küsimus. Välja on käidud emotsio­naalne võrdlus uppuva lapsega, keda tuleb päästa, sõltumata tema rahvusest, soost või naha­värvist. Rõhutatakse vajadust olla solidaarne teiste Euroopa riikidega (kuhu aga jääb solidaarsus näiteks Ida-Euroopa põllumeeste puhul?).
Sageli kirikut ja usku pilgata armastav literaat Andrus Kivirähk jutlustab Eesti Päeva­lehes (15.05): „Muide, huvitaval kombel seisavad tavaliselt pagulaste abistamise vastu just äärmus­parem­poolsed, keda sageli seostatakse kirikuga. Kirik on nüüd küll see, kes peaks ühe­mõtteliselt põgenike poolel seisma, kui ta vähegi soovib, et teda mitte lihtsalt kinnis­varaga hangeldavaks, vaid kristlikke väärtusi kandvaks ühinguks peetakse.“
Loomulikult on kristlaste kohuseks osutada halastust ja ligimese­armastust neile, kes on hädas. See kristlik põhi­mõte on sügavalt juurdunud isegi post­kristlikus ilmalikus ühis­konnas. Kuid see ei tähenda, et aidata tuleks tingimata ainult ühel viisil – avades pagulastele oma kodu uksed. On igati põhjendatud ja vastutus­tundlik küsida, mida tähendaks suurema hulga teisest kultuurist pärit inimeste riiki saabumine meie sotsiaal­süsteemile, ühiskonna sidususele, meie riigi olemas­olu mõttele – teisi­sõnu, meie oma inimestele, kes ei ela just üle­määra jõukalt ja turvaliselt. Kuidas mõjutab see meie hakkama­saamist ja olu­korda mitte ainult täna, vaid ka homme ja üle­homme?
Seda õigustatud küsimust ei või demagoogiliselt tembeldada sallimatuseks, rassismiks, islamo­foobiaks, võõravihaks jne. Seda on lubamatu tõrjuda loosungitega euroopalikest väärtustest ja solidaarsusest. Eesti on palju­kannatanud ühis­kond. Me mõistame oma kodu ja kodu­maa kaotanud põgenike häda, kuid oleme 50 okupatsiooni­aasta ja nõukogude­aegse massi­immigratsiooni tõttu suhteliselt vaene ja lõhestatud ühiskond.
Edasi tuleks avalikkusel küsida, kas meile esitatakse pagulaste kohta üldse adekvaatset informatsiooni. Kes nad on ja kust nad tulevad? Kas saaks neid Euroopasse toomise asemel aidata neile kultuuriliselt või geograafiliselt lähedasemas kesk­konnas? Mida on selleks ära tehtud? Loomulikult on iga­sugused inim­õigus- ja pagulastega tegelevad organisatsioonid huvitatud, et neil jätkuks siin rohkem tööd ja leiba, kuid taga­järgedega peab silmitsi seisma terve ühis­kond. Ka Euroopa Liidu toetus­raha, millele võiks rehe­paplikult loota, on lõppude lõpuks maksu­maksja raha. Lisaks on siia jõudnud pagulastel kusagil ka pere­liikmed ja lähi­sugulased, kellel tekib õigus järgi tulla.
Igal juhul tuleb lõpetada emotsionaalsete, inimeste südame­tunnistust vääralt siduvate demagoogiliste argumentide esitamine. Üks asi on päästa ligimese elu vahetus häda­olukorras, anda haigele arsti­abi või varustada näljaseid toiduga, hoopis teine asi on võtta suur hulk inimesi kostiliseks, kui selleks tegelikult valmis ei olda. Seda enam, et meil on niigi palju peresid ja üksikuid inimesi, kellel on toime­tulekuga tõsiseid raskusi.
Ja viimaks ei saa jätta märkimata, et nii nagu kooselu­seaduse puhul, on ka nüüd valju­häälselt n-ö rõhutute nimel kõnelemas inimesed, kelle arvates Eesti peaks loobuma oma senistest usulistest ja rahvuslikest väärtustest (mida nimetatakse üleolevalt kitsa­rinnalisteks, kseno­foobseteks jne) ning muutuma „progressiivseks“, „avatud“ multi-kulti ühis­konnaks. Millegi­pärast jääb mulje, et need inimesed püüavad ellu viia üksnes oma individualistlik-sekulaarset-kosmo­poliitset unelmat „mitme­kesisest“ ja „arenenud“ ühis­konnast ning vähemused on nende jaoks vaid tere­tulnud ette­käändeks.

laupäev, 16. mai 2015

Marje

Suur üllatus oli kui kursuseõde Marje järsku kirikus seljatagant välja ilmus. Oli oma perega tulnud ka rattaretkele. Seitse aastat tagasi saime Räpinas aianduskooli juubelil kokku.




Roheliste rattaretk 2015

Eile algas roheliste rattaretk Vastseliinast. Pärast 5 km sõitu mööda kruusateid jõuti kiriku juurde. Paljud sõitsid kirikust mööda, mõned sajad ikka tulid kirikusse ka sisse. Ees ootas neid ligi 50 km mägiseid Võrumaa teid.






Emadepäev

Päris kenasti oli rahvast, koor laulis ja armulaual oli ligi 70 kirikulist. Jutlse ütles Pekka.

teisipäev, 12. mai 2015

Putin, sõda

http://newcaster.tv/putin-war.html

Pühade Marta ja Maarja Klooster Pühal Grabarka mäel

Juba XIII sajandist on teada legend, et mongoli-tatari vallutuse ajal olid mungad peitnud Kristus Lunastaja ikooni Grabarka mäele. 1710. aastal oli ümbruskonnas koolera puhang. Paljud linnade elanikud pagesid metsa. Siis ehitati sinna mäele väike pühakoda. 1726. aasta dokumentides on juttu Grabarka uuest kabelist. Sinna mäele hakkas käima palverändureid. 1947. aastal asutati sinna naisklooster. 12-13. juuni öösel 1990 põles peakirik maani maha. On andmeid, et kirik süüdati põlema. Kohe hakati ehitama uut kirikut. Selle tulemusena annetati raha, et Püha mägi oleks ümbritsetud kiviaiaga ja raudväravatega. Kiviaed ja uus kirik said valmis 1998. aastal.

Εις πολλα ετη Δεσποτα

Zwierki kloostri juurest juhatas nunn meid Pühade Marta ja Maarja Kloostri juurde Pühal Grabarka mäel.








Pilt Gorlovkast

Gorlovkas võis sellist pilti näha:

laupäev, 9. mai 2015

Pilt raadast


Uudis Ukrainast

8. mail toimus Raadas pidulik istung ja Poroshenko luges seal ette Ukraina kangelaste nimed. Ainukesed kes austust ei avaldanud ja püsti ei tõusnud olid vene õigeusu kiriku Moskva patriarhaadi vaimulikud.

Püha Neitsi Maarja Sündimise Klooster Zvierki

Jõudsime esmaspäeva õhtul Suwalki ja jätkasime oma reisi lõuna poole. Teel oli kena uus Püha Neitsi Maarja Sündimise Klooster Zvierkis. Klooster on uuesti asutatud 2008. aastal ja kirik sai valmis 2012. Külastasime kirikut ja tegin kirikus pilti. Seal oli üks nunn kes küsis, kust me oleme. Kui kuulis, et oleme Eestist, siis pakkus teed. Ütles, et peab vanemõele enne teada andma. Jüri arvas, et asjata jäime teed ootama, pikk tee oli veel ees. Kui siis tee oli valmis, kutsuti kloostri ühte ruumi teed jooma. Üllatus oli suur, peale tee pakuti borši, õdede enda tehtud leiba ja praetud kala ning magusat ka. Nunn rääkis, et on käinud Petseri kloostris, Pühtitsas ei ole aga saanud käia. Oli üllatunud kui kuulis, et Jaan ja mina oleme 30 km kauguselt Petserist. Lõpuks kinkis nunn meile kloostri ikooni pildi ja DVD plaadi liturgiaga.



laupäev, 2. mai 2015

Mutukas

Hanna-Liina leidis ühe mutuka. Nime ei oska temale öelda.

Teine talgu

Kuna surnuaial oli veel teine talgurahvas ka, siis korrastasid nad isamaaliste vendade- õdede haudu.

Talgud

Tegime täna taas talgupäeva Vastseliina surnuaial. Tere jagas meile ka kohukesi, piima, jogurtit, kefiiri. Kokku sai loetud 14 talgulist. Kõrval oli veel teine talgurahvas ka, kes korrastasid isamaaliste haudu.





Sinod

Sinod Räpinas

Sinodi juhatus

Uus praost Üllar

Uus abipraost Margit