Vangisattunud Ukraina vabatahtliku meenutused

Mis on kõige hirmsam vangisattunud inimese jaoks? Füüsilised kannatused või alandamine? Teadmatus ja mure oma lähedaste pärast või teadmine, et elu võib lõppeda ükskõik mis hetkel? Elementaarsete mugavuste puudumine või võimetus andmaks julmuritele vastulööki? Mitte keegi ega mitte kunagi ei suuda mõista, milliseid katsumusi läbivad inimesed vangipõlves. Pataljoni Donbass seersant Igor Kožoma (Zugres) viibis DNRi piinakambrites kümme kuud. Tema lugu on veel üks lehekülg selle mõttetu ja äärmiselt halastamatu sõja kroonikas.

 „Isake, kuhu sa nüüd, vanas eas?“ küsis naine ainult

Ma olen 53 aastane. Sündisin Ždanivkas Donetski oblastis. Ema on Volnovahha rajoonist, aga isa Kertšist, nii et naljatamisi nimetasin ma end Donbassis elavaks krimmitatarlaseks. Šahtarskis, kuhu hiljem pere kolis, lõpetasin kiitusega kaubandustehnikumi. Proovisin saada ka kõrgharidust, kuid kahjuks ei saanud kooli sisse.

1980-82 läbisin ajateenistuse Poolas. Peale demobiliseerumist töötasin erinevatel töödel, enne sõda - direktori asetäitjana ehitusettevõttes. Alati olin Regioonide Partei vastane. Naine tegeles äriga - pidas poodi. Kasvatasime üles kaks last, tundsime rõõmu kolmest lapselapsest. Elasime nagu kõik.

Hakkas hirmus, kui nägin Venemaa ja DNRi lippe riigiasutustel ja nägusid, kes seisid nende all. Need olid kohaliku narkomaanid, alkaššid, aferistid. Paljudel oli rohkem kui üks karistus. Lisaks töötles masside teadvust vägagi efektiivselt televisioon, mis edastas varjamatut jampsi. Südamevaluga võtsin vastu Krimmi vallutamise. Pisut hiljem algas minu linnades, nagu ka kogu oblastis seadusetus. Ilmusid blokkpostid, nendes seisid kodukootud opoltšeenid automaatide ja kuulipildujatega.

Kui lugesin Facebookist, et formeeritakse pataljon Donbass, otsustasin, et on juba elatud küll, on aeg sõdima minna. Rääkisin naisega. "Isake, kuhu sa nüüd, vanas eas?" küsis ta ainult. Peale tema ei teadnud mitte keegi omastest ega sõpradest millestki. Töölt võtsin palgata puhkust ja ütlesin, et sõidan Odessasse haltuurale.

Baasis Novi Petrivtsis sain aru, kui suur on ettevalmistuse vahe nõukogudeaegse armee ja praeguse vahel. Maa ja taevas, kordades hullem. Rahvuskaart oskas tollal vaid väljakutel rahutusi maha suruda. Kuid peamine oli ikkagi, et kõigil oli usk Ukrainasse.

Mind võeti arvele kokana, kinnitati materiaal-tehnilise varustamise rühma. Tagalateenistus rabas. Õigupoolest, seda kui sellist ei olnudki. Asetäitja tagala alal ainult rehmas käega vastuseks minu küsimustele, millised on sõduri varustuse normid. Vormirõivastusest vaikin hoopiski. See oli minu jaoks šokiks.

Niinimetatud koridor - õudusfilmis te midagi sellist ei näe

Formeerimist mööda läkitati pataljoni Donbass allüksused ATOsse. Kokku saime juba Artemivskis. Osalesime Popasna ja Lisitšanski vabastamisel. 8.augustil liikus osa pataljonist Kurahovest Grabskesse, osa Kuteinikovesse, seal veetsime ligi ööpäeva. Meid tugevdati motolaskurrooduga, kuigi raske oli seda rooduks nimetada. Neil oli kõigest neli BMP-d. Noormehi oli võimatu ilma pisarateta vaadata - nälginud, räpased ja surmani väsinud.

Selleks ajaks hülgasime juba Amrosivka ja Savur-mogila. Üldises plaanis, sissetung Ilovaiskisse ei osutunud otstarbekaks. See on minu isiklik tõdemus. Tähtsust omas see sõlmpunktina nõukogude ajal. Teine asi on Hartsisk, kus saab kohe ära lõigata nii raudtee kui ka maanteetrassi. Kõige hullem, et polnud ei kaarte ega sidet. Rühma, roodu ja isegi pataljoni tasandi ohvitseridel polnud ettekujutust, mis toimub nendest vasakul ja paremal. Nagu pimedad kassipojad. See räägib sellest, millisel määral oli armee laostunud.

Enne Ilovaiskit anti meile kuivpajuk välja ainult ööpäevaks. Arvati, et tuleb väike jalutuskäik: puhastame küla ja pöördume baasi tagasi. Alguses seal erilisi purustusi ei märganud. Seadsime end sisse viiekümnendatel ehitatud koolimajas. Oli pisut kartuleid, konserve. Keetsime tummise supi. Kuidagi elasime üle. Mõne päeva pärast toodi toiduaineid. Linnas polnud ei valgustust ega gaasi, veega oli üldse tohutu probleem. Meie juures käis kogu aeg naisterahvas, et valmistada putru rinnalapsele. Kahe põletiga pliit oli alatasa hõivatud, kuid teda lasti vahele ilma mingi jututa.

Siis hakkas pihta. Iga päev lakkamatud tulelöögid. 29ndal teatati, et justkui väljume niinimetatud koridori kaudu. Selleks, et meid seal venelased ees ootavad, ei olnud me üldse valmis. See otsustas kõik. Oleks kohe öeldud, et tuleb lahinguga läbi murda, poleks selliseid kaotuseid olnud.

Hakkasime liikuma Mnogopilljast Krasnopilljasse - midagi sellist ei näe te ka õudusfilmis. Lakkamatud otsetabamused autode, busside, suurtükkide pihta. Igal pool kehaosad. Vahemaa iseenesest ei olnud suur. Ning igaüks pigistas oma masinast välja maksimumi. Meie sõitsime kolmekesi AGSi meeskonnaga lahtisel UAZil. Juht oli täitsamees! See oli mahalaskmine, nagu lasketiirus. Pea kohal ei vaikinud mitte sekundikski suurekaliibriliste suurtükkide, kuulipildujate ja mürskude vile. Sul justkui oleks šanss ellu jääda, aga justkui poleks ka.

Meie granaadiheituril lömastati lõualuu, lisaks läbiv haav küünarvarres. Jõudsime mingisuguste aedadeni Krasnopilljas. Kui teda masinast välja tõstsime, purskas tal suust verd. Algas paanika. Kuigi välismaised instruktorid olid meid õpetanud, et sõjaseaduse järgi tuleb esmaabi osutada kannatanu enda esmaabiapteegi vahenditega, tegin ma kõike enda omadega. Me ei jaganud mingil viisil "sinu-minu".

Edasiteed meil ei olnud. Tulistati mõlemalt poolt. Vaat selline koridor. Kui pääsesime vaevaliselt Tšervonosilske külani, rääkisime kohaliku taadiga. Senimaani mäletan tema sõnu: "Kui viletsasti te sõdite, teid oodatakse juba kolm päeva". Ta pidas silmas venelasi. Mürsud lendasid lakkamatult üle tema hoovi, kuid taat ei peitnud end mitte kordagi keldrisse. Ta andis meile vett, sooje riideid, abistas haavatutega. Rääkis, et lähedalasuvas majas on vene tankistid. Muuseas, meie omad, kes esimestena sinna kohale kihutasid, võtsid nad maha joobnute ja jõuetutena. Nad ei oodanud hoopiski, et keegi nende "valdusteni" välja jõuab.

Okupandid said veel ühe üllatuse osaliseks. Võitlejad Usatš valveroodust ja granaadiheitur/autojuht Bugor oskasid sõna otseses mõttes 3-5 minuti jooksul granaadiheitjaga lüüa rivist välja kaks tanki. Mõlemad said põrutada, kuid nende silmi oleks pidanud nägema. Milline hulljulgus! See oli nende isiklik võit. Aga mina päästsin sel päeval vene sõduri. Oli sootuks poisike - 21 aastane. Belgorodi oblastist. Lamas abituna, hirmunud, raskelt haavatud. Räägin: "Pojake, sind tassib karistussalklane. Ära karda. Jääd ellu". Räägitakse, et hiljem anti haavatud venelased üle Punasele Ristile.

Kõik said aru, et olime sattunud piiramisrõngasse. Juhtkond seda ei varjanud. Kuid oli ebameeldiv vaadata, kuidas mõned ohvitserid hirmust värisesid. Selline hala telefonis! Oli tahtmine ligi astuda ja küsida: "No milleks sa helistad? Miks sa perele seda räägid?"

Kolme peale oli meil pool liitrit vett

29ndal vastu 30ndat kes öösel, kes hommiku eel, hakkasid väljuma väikeste gruppidena. Mina, Kohan ja Pastor - üks kiievlane, teine Volõõniast - läksime öösel läbimurdele. Ületasime raudtee, istandiku, päevalillepõllu. Tahtsime jõuda kas minu juurde suvilasse Šahtarski all või siis ümber Kuteinikovo Mariupolisse või Volnovahhasse. Igaühel oli täielik lahingukomplekt, tagavarasalved ja kolme peale üks magamiskott, tekk, üks vene kuivpajuk ja pool liitrit vett. Alguses oli minna hirmus, aga pärast kogusime julgust ja andsime takka. Esimesel päeval leidsime keset minu pikkuseid ambroosiataimi väikese arbuusipõllu. See oli kirjeldamatu õnn - nii vesi kui ka glükoos.

Tulime välja üle kolme ööpäeva. Magasime kordamööda. Ühes külas läksin luurele. Riietusin erariietesse, nagu oleksin kalamees. Rääkisin naisterahvaga, ta andis vett, tomateid, leiba ja vareenikuid. Ütles, et opoltšeenid on majades piki tänavat edasi. Üldiselt, separite otsa komistasime pidevalt. Ükskord oleksime isegi keset päevalilli peaaegu tanki kahurit riivanud. Jõudsime enam-vähem normaalselt Volnovahhasse. Kuna tõmbasin puruks jalakõõlused, sattusin koheselt hospitali.

Neid kahte nädalat põrgut ei unusta ma mitte kunagi. Olen veendunud, et Ilovaiskit oleks saanud hoida rohkem kui kuu, seepärast on minul ja teistel poistel väga palju küsimusi juhtkonnale.

"Ärge minge mööda, ta tappis lapsi, pommitas Zugresi!"

Pärast ravi anti mulle kuu aega taastumiseks. 1. oktoobril põrutasin koju. Tahtsin DNRist naise välja tuua. Jõudsin sujuvalt ühistranspordiga kohale.

6. oktoobril umbes kell kümme õhtul ilmusid meile koju Zugrese komandatuuri töötajad. Panid mulle peale käerauad ja viisid kaasa. Kui poleks internetti lekkinud pataljoni nimekirjad koos kõikide võitlejate andmetega, ei oleks mind keegi puudutanud. Peksti komandatuuris, siis viidi Hartsiski blokkpostile, peksti püssipäradega. Ähvardati, et ujutavad veehoidlas, "et ajusid loputada" ja meenuks, kes veel koos minuga saabusid. Päriti: "Oled sa luuraja? Diversant?" Saadeti kambrisse. Seal oli viis kohalikku eraisikut - kes joomise, kes laamendamise eest.

Hommikul vara pandi mind komandatuuri ukselävele põlvitama. Kella kaheksa paiku viidi aga linnaväljakule, kus aheldati "häbiposti". Kaks bojevikku keerasid rahvahulka üles: "Ärge minge mööda. Ta tappis lapsi. Pommitas Zugresi". Ühed sülitasid ja needsid, teised peatusid uudistamiseks, naersid ja pildistasid, kolmandad pöördusid kiiremini minekule. Nägin mitmeid tuttavaid. Sealhulgas naabrinaist, kelle lapselaps eelmisel päeval miinil õhku lendas. Nii tema kui ka ülejäänud olid veendunud, et tulistab ja pommitab ainult VSU. "Kes sind palkas? Palju sulle makstakse?" küsis pidevalt keegi.

Minu naine võeti kodunt kinni ja toodi kohale pisut peale mind. Olnuks ta justkui tulekorrigeerija. Teda ei puudutatud, aga minul murdsid kaukaaslased roide, peksti tugevasti maksa ja neerude pihta. Üks kohalik aktivist lõi aga puruks lõualuu. Mõned hambad sülitasin kohe sealsamas välja, mõned eemaldasin hiljem niidiga. Naine nuttis, püüdis mind katta oma kehaga, karjus: "Mida te teete?"

Mind rabas üks vanaeit, kes lõugas: "Ma oskan lasta. Andke, ma lasen ta maha". Sel hetkel olnuks mul tõepoolest lihtsam, et maha lastaks. Teadsin, mis ees ootab, sain aru, et ainult sellega asi ei piirdu. Mitu korda kaotasin teadvuse. Isegi sõõmukest vett keegi ei andnud. Laaditi mind lõpuks masinasse. Mingis hoones, arvatavasti GAIs, pärisid kaks tütarlast-meedikut: "Miks te ta tõite? Ta on ju üleni segi pekstud!". Pärast, köhides, sülitasin välja vereklompe. Pea ja keha olid hematoomidest mustad.

Kõige hirmsam - ma ei teadnud, mis toimub naisega

Samal päeval, 7. oktoobril, viidi mind üle Donetskisse, tehasesse Topaz. Nad olid ettevõtted ja teised atraktiivsed objektid "erastanud" ning baseerusid nendes. Tehases olid põhiliselt venelased. Veetsin seal neli nädalat. Kaks korda päevas toideti, hommikul ja õhtul viidi tualetti. Anti sigarette. Üks kord pakuti napsi. Seal enam nii ei pekstud, nagu Zugresis. Kuigi üks ärajoonud tegelane "Goretsi" (GRU polkovnik, oli seal vist auastmelt kõrgeim) ihukaitsest, võis lihtsalt niisama möödaminnes näkku virutada.

Mul oli väga halb olla. Kõrvus kumises nii, et tundus nagu ukse taga töötaks transformaator. Doktor andis paar tabletti. Aga roide ja lõualuu kohta ütles: "Sul on vaja need fikseerida". Ja kõik. Põrandal lamada ma ei saanud. Peale kolme tooli polnud kambris mingit mööblit. Kuidagi kuhjasin kokku poroloonistmed ja magasin poolistukil-poollamades. Valgus põles seal ööpäevaringselt.

Paari nädala pärast anti ajakiri Za ruljom "parim enne ammu möödas" ja brošüür a´la "Juštšenko - messias". Kiskus poeesia poole. Kirjaridade vahele kirjutasin luuletusi. Seda baasi külastas ka kasakas Babai. Minu pöördumisele "mehed" vastas ta: "Me pole mingid "mehed", me oleme kasakad". Kui ma täpsustasin: "No mis, kas kasakad polegi mehed?", üritas ta mul noaga silma peast välja torgata. Sadist selline.

Kõige hullem - ma ei teadnud, kuidas on lood naisega. Pidevalt šantažeerisid nad mind nii lastega kui ema ja abikaasaga. Ükskord ütlesin Goretsile: "Näe, teie olete viisakad inimesed. Vene maailma kaitsjad. Meie oleme fašistid. Aga kus on kirjas, et naine vastutab mehe eest? Miks teda posti külge aheldati? See on muinasjutt, et ta on korrigeerija. Kus meie olime ja kuhu lendasid miinid meie asulas?" Gorets tunnistas, et "naisega käituti inetult". Ta oli terve mõistusega mees. Suurepäraselt nägi kogu seda tagatuba.

Poissi peksti nii, et tal soolikad lõhkesid

Novembris viidi mind üle teise baasi. Seal asus juba üle nädala üks noor arestialune Aleksandrovkast. Ta oleks sõbrannale telefonis justkui öelnud, et teenib Aidaris. Sellest sõnast piisas täiesti. Sõitis Donetskisse nende juurde kohtumisele, jõudis Južnõi vaksalist Štšerbakovi pargini, seal teda "vastu võetigi". Poissi peksti nii, et tal soolikad lõhkesid. Teda opereeriti oblastihaiglas ja õmmeldi õngenööriga kõht kokku. Kõik õmblused immitsesid ja mädanesid. Kuid eksekuutoreid see ei takistanud. Tuldi ja kolgiti puukaika ning miilitsa kumminuiaga käte ja jalgade haavade pihta. Et kõik meelde tuletaks. Sellest, kas ta tõepoolest oli pataljonist, me ei rääkinud. Püüdsin teda kuidagi toita, sigaretiga kostitada, sisendasin, et kõik saab korda.

Ükskord toimetati mind staapi. Seal oli kaks vene ohvitseri. Võib olla, et Gorets andis neile ülesande. Üldiselt, lubati naisega ühe minuti rääkida. Lülitati valjuhääldi peale, telefoni kätte ei antudki. Ütlesin talle, et minuga on kõik korras. Ta nuttis kõvasti. Naine asus sel momendil koduarestis. Kuid ma teadsin, et kui ta on kodus, siis sealt pääseb kuidagimoodi ka välja.

Päevade kaupa leiba ei näinud, rääkimata millestki muust

Pärast vahepealset baasi sattusin Ševtšenko külla, see asub Ždanivka ja Kirovske vahel, kus veetsin paar nädalat. Kolmekorruselises modernses "erastatud" majas asetses väike venelaste allüksus, paarkümmend inimest. Mind ja kaht ärahirmutatud arestanti paigutati esialgu aiamajakesse - ühel vaibal magasime, teisega katsime end kinni. Kuna oli külm, viidi meid hiljem sauna üle. Nood kaks sattusid kinni marodööritsemise eest. Üks oli opoltšeen, teine oli oma 36st eluaastast 20 kinni istunud - neli korda karistatud.

Toitlustamisega oli halvasti. Päevade kaupa ei näinud leibagi, rääkimata millestki muust. Tulises vees leotati nisu- ja odrakliid. Kui mu jalanõud lõplikult ribadeks kulusid, anti mulle välja tavaline poolsaabas ja armeesaabas - mõlemad paremale jalale.

20. novembril sõitsid kohale Life Newsi ajakirjanikud. Soovisid teha olupildikese: DNR tahab vahetada sõjaväelast, aga Ukraina on ta unustanud. Veeti mind Kirovskesse. Korrespondent päris, kas ma tahan Ukrainasse. Vastasin, et tahan. Mõne päeva pärast jõudsid kohale mitu bussitäit mingisuguste sõjaväelastega ning relvitustasid kogu selle vennaskonna.

Ataman, kui ennast täis jõi, tulistas valangutega, kuhu juhtus

Detsembri alguses saadeti meid kolmekesi Makijivkasse. Seal läks kaks ööpäeva keldris. Pärast osutusin olevat kasakate keskbaasis Budjonivski rajoonis Donetskis. Miks mind pandi kasakate juurde? Arvan, et kõik oblasti komandatuurid on ära jaotatud. Mida kontrollib Oplot, mida Vostok, mida Kalmius. Aga meie linna nähtavasti Doni kasakad.

Baasis on revolutsioonieelne koolihoone, võib-olla isegi Hughesi perioodist (John Hughes, Walesi ärimees, linna rajaja). Lisaks suur territoorium, mis kuni sõja alguseni kuulus kahele ettevõtjale. Üks neist on ataman, kindralmajor, Donetski oblasti kasakate juht. Staap asub tal Maiski tänaval, aga siin on kontor, türm ja kasarmud kasakate jaoks. Nemad on põhiliselt kohalikud - Budjonivski, Proletarski, Leninski rajoonist.

Ataman, kui ennast täis jõi, tulistas valangutega, kuhu juhtus. Võis ka niisama lihtsalt granaadi visata. Tal oli asetäitja eriülesannete, väljapressimiste ja tapmiste alal, hüüdnimega Balui. Tema arvel on paljud „märjad asjad“.

Vangla - see on kaks üksikkambrit, milledest ühte pandi kohe mind, ning ühiskamber. Detsembri lõpus viidi üle teiste juurde. Tol ajal istus seal umbes 30 süüdi olevat opoltšeeni. Esialgu pöördusid kambrikaaslased minu poole "ukrop", "fašist" jne. Mõne aja pärast läks käiku hüüdnimi, juhtkond kutsus aga mõnikord isegi isanime pidi.

Kambris on kirjutamata seadused. Kord, vaikus. Suitsukoni maha visata ega sülitada ei lubatud kellelgi. Kuidagimoodi piilusin loendusel, et olen arvatud "eriti ohtlike" kategooriasse. Selliseid ei lastud isegi tööle. Kaks korda päevas saadeti tualetti. Ja kõik. Väikese häda jaoks seisis alumiiniumkastrul kaanega. Peale minu sõjavange ei olnud. Aga ukrainameelsed tsiviile sinna sattus.

Ettepanekut bojevikkude poolele üle minna ei teinud mulle keegi. Mingit informatsiooni selle kohta, mis toimub vabaduses, meil ei olnud. Raadios kõlasid laulud ning "vabariiklaste" uudised. Ainult valvurite lausekatkenditest keegi ehk aimas, mis toimub rindel. Baasis asetsesid kaks allüksust. Järgemööda sõitsid nad välja "ukroope kollitama". Pärast seda veeti kohale haavatuid ja tapetuid. Nägin kaks või kolm korda preestrit, kui ta "kahesajaste" matusetalitust pidas. Kasakad lõdisesid tollal kaevikutes Debaltseve all. Saabusid kohale külmetunutena, põletikus. Neid raviti.

See oli orjapidamine

Kui tundsin ennast paremini, palusin tööd, kuna üle kuu olin veetnud ilma värske õhuta. Mulle usaldati lõkkel toiduvalmistamine. Pärast õpetasin selles juba teisi. Tuli ette, et juhtisin toimkondi, territooriumi koristamist, masinate pesemist. Kontingent vahetus seal kogu aeg. Kasakad pidasid suurt abimajandit. Kõik töötasid varahommikust hilisõhtuni, kuni päevavalgust jagus. Sisuliselt oli see orjapidamine.

Vabanemisest püüdsin mitte unistada. Mida pikemalt vangistus kestis, seda vähem selle peale mõtlesin. Pole mõtet ennast üles kruttida. Palju kordi oli eelaimdus, et nüüd kohe-kohe saan siit välja. Isegi üks valvur rääkis saladuskatte all, et mind vahetatakse välja. Kuid, kahju küll...

Seadsin endale sihi: saabub päev ja kõik laheneb. Võib-olla sellepärast unetuse all ei piinelnudki. Magasin nagu nott. Jumalasse uskumise kohta ütlen järgmist. Oli palju aega järelemõtlemiseks. Ma olen pragmaatik. Tuli ette, et ümberringi kõik klaasid pudenesid, aga minul ei ainsatki kriimustust. Püksisäärest rebenes tükk, aga jalg on korras. Lahingus mitte kusagil riivatagi ei saanud. Mingisugune jõud on olemas. Lugesin läbi nii Piibli kui ka Evangeeliumi. Igal hommikul nii sõjas kui ka vangis lugesin omaette meieisapalvet. Palusin Jumalat pere eest. Ilma usuta ei saa. Inimene peab uskuma, et kunagi kõik lõppeb.

Paljud kasakad istuvad nüüd Donetskis SBU keldrites

Kuidas nad valmistusid Võiduparaadiks! Mööda Donetski peaväljakut pidi pidulikult marssima kasakate allüksus uues Venemaalt saadud vormis. Kuid 8. mail kihutas "DNRi vabariiklik kaardivägi" nad laiali. Ataman sattus halastamatusse konflikti Zahhartšenkoga. Paar päeva enne seda käis umbes kaks tundi lahing Maiski tänaval, kus asus samuti suur kasakate baas - palju objekte, garaažid, laod.

8. mai hommikust alates ründasid "kaardiväelased" hotelli Praha, mis oli samuti kasakate käes. Seejärel jõudis järjekord meie kätte. Atamani polnud juba kaks päeva keegi näinud, aga komandant olevat sõitnud Venemaale. Kamandasid tema asetäitjad. Kuid territooriumi ei tulistanud keegi. Mitu tundi istusime pinges. Pärast hajusid kõik 15-20 minuti jooksul majadesse laiali. "Vabariigi kaardivägi" võttis kohe selle baasi oma kontrolli alla. Kui palju oli sealt kõike välja vedada! Lisaks mõnele relvakoormaga KamAZile, seal oli, mida võtta. Muide, paljud kasakad istuvad nüüdseks Donetskis SBU keldrites.

Palusin luba kaheks päevaks lahkuda - ja olingi läinud

Kui "vabariiklased" tulid, küsis vene alampolkovnik: "Kas te meie juurde jääksite?". Ma olin seal juba justkui majandusjuhataja: hoolitsesin pudulojuste eest, teadsin, kus on tööriistad, kuidas katelt kütta, kust vett kinni keerata. Aga mida mul talle öelda oli? Põgenemiseks pole ei dokumente, normaalseid riideid ega raha. Jäin paigale.

Mai lõpus tegi naine mulle DNRi elukohatõendi. See oli kinnipidamisel äravõetud passi asemel. Ma suhtlesin nendega juba tihedalt. Kui üks eraisik pääses vabadusse, palusin tal sugulase üles otsida, ta töötab Donetskis marsruuttaksol. Ta tegi kõik, mis vaja ja 1. märtsil sõitis naine koos õemehega minu juurde. Viis minutit saime väravas rääkida. Pärast sai vennas mulle telefoni üle anda. Kuid sellest, et mul see on, ei teadnud mitte ükski hing. Selle eest löödi maha. Isegi sellele, kes andis helistada, väänati kuu aega türmi ja peksti nuutidega.

8. mai õhtul, kui kõik jäi vaikseks, helistasin endisele töökaaslasele - ta oli DNRi pataljoni Vostok ülema asetäitja. Kui ma septembris Dnipropetrovskis hospitalis lamasin, helistas ta mulle. "Millega tegeled, sõdid?" Küsisin vastuseks: "Kui sa mind läbi sihiku oleksid näinud, oleks tulistanud?" Pärast rääkisime veel kaks korda. Praegu aga palusin ennast koju viia. Ta lubas, kuid ei teinud midagi ja minu kõnedele enam ei vastanud.

Suvel loeti mind juba vabapalgaliseks. Sain territooriumilt välja, kauplusesse. Juuli lõpus, pärast katseaega, maksti isegi 15 000 rubla. 30. juulil palusin luba kaheks päevaks lahkuda. Lubati. Istusin bussis kuni Olenivkani - ja olingi läinud. Seal kohtusin poistega pataljonist ja nad toimetasid mu Volnovahhasse. Ka volontäärid aitasid väga palju.

Ainus, mis olukorda tumestas - uudis minu põgenemisest pandi Facebooki üles. Mulle helistas Kohan, kellega piiramisrõngast välja tulime, ta on praegu VSU 51. brigaadis. Soovis õnne. Pärisin: "Kust sa tead?". Ja kõik selgus. Ma olin šokis - mu pere on ju okupeeritud alal. Pärast läbisin ravi ja taastusravi. Kogu vangisoleku aja maksti mulle miinimumi nagu reservistile. Nüüd saan lahingutegevuses osalenu staatuse. Dokumendid lebavad juba kuu aega osakonnas. Eluase on, kuid sellest pole võimalik elada. Nii peab vanas eas kõigega nullist alustama.

Saabub aeg ja me hakkame elama ühel maal

Paljudel on stereotüüp, et Donbassis on ainult vatnikud, kõik on omadega segi, kõik on vaja maha lüüa. Mitmeid kordi selgitasin, et sealt ei saa inimesed sõita isegi sugulaste juurde. Kui siiski sõidavad, kaheks-kolmeks päevaks, oled juba ülearune. See on tõsine probleem. Vabastatud linnade elanikega on vaja tegeleda. Televisioon, ajalehed, raadio - kõik tuleb kaasata. See on kolossaalne riigipoolne lõpetamata töö. Too pool on samuti täidetud normaalsete inimestega. Olen kindel, et saabub aeg ja me hakkame elama ühel maal. Mida kiiremini, seda parem mõlemale poolele.

https://www.youtube.com/watch?v=Sjrl-pBu5eQ&feature=youtu.be

… Ta jutustas oma kibeda loo, aga minul kerkis silme ette pilt - raevunud, aru kaotanud rahvasumm, aga posti küljes pekstud ja nõrkenud mees. Imeväärne, kuid pärast ebainimlikke piinasid ta ei murdunud, ei tigestunud, ei kalgistunud.http://censor.net.ua/resonance/358420/c ... navlivalis

Tõlkis AivarV

Haigetele ei tohi liiga teha!

Laste kuuldes ei tohi kõike rääkida, kui ei oska pärast seletada. Näe kurjategija ka kongressil, räägivad vanemad diivanil, kui ekraanil Toobalit näevad. "Kas ta on heade või pahade juures, küsib põrandal mängiv väike tütar. Eee... istub ühe teise kurjategija kõrval. Siis on hea, arvab tüdruk, pahad ei tohi headega koos olla. Aga kas nad saavad seal midagi paha teha? No, ma ei tea ... see erakond, mida nad juhivad on ka juba kohtus süüdi mõistetud. Aa, siis on hästi teab tüdruk ja teleka juurde joostes näitab ratastoolis mehe peale ja teatab, et see peab võitma, sest haigetele ei tohi liiga teha. Ja ongi kõik hästi.

Erdoğan vs Putin

https://www.youtube.com/watch?v=qll_UmdzLRk

Kust on ISIS pärit ? Where comes Isis ?

https://www.youtube.com/watch?v=fkRusr5IgeE

Kuidas vähendada valuuta väljavoolu?

Putin kutsub välja peaministri ja nõuab aru, kuidas on Venemaa valuutavarudega.

"Kehvasti, Vladimir Vladimirovits, sulavad nagu kevadine lumi. Peaks kuidagi kulutusi piirama, rahvas veab valuuta välismaale igasugu kuurortidesse... "

"Eks paneme siis reisid kuurortidesse kinni. Mis me ettekäändeks toome? "

"Kõige rohkem reisivad meie omad Egiptusesse ja Türki. Tuleb miskitpidi nendega tülli minna. Kui seal juhtuks mingi plahvatus või meie omadele liiga tehtaks, saaks öelda, et turvalisisuse huvides sinna enam ei reisi. "

"Hüva, seda annab ju korraldada. Võtku küünlad kaasa ja puhaku Krimmis. Mis veel, kust saab veel kokku hoida ? "

"Rahvas õgib igasugu välismaa toitu, puuvilju ja Türgi tomateid, hirmus valuuta läheb sinna. See rumal harjumus tuleks ära lõpetada, terve Nõukogude perioodi saime ilma tomatita hakkama ja nüüd järsku ei saa. "

" Õige mõte, Dima! Ma ise söön ainult musta leiba ja rüüpan kalja peale. Naisuke kasvatab suvilas veel kurki, soolab talveks sisse, nii head, et lakud kasvõi sõrmed pärast puhtaks. Siin ongi just üks, tahad kah proovida? Samuti vobla on hea õlle kõrvale võtta, ma ise püüan kala ja kuivatan suvilas. Mingit Türgi plastmasstomatit ei võta ma suu sissegi. Me peame rahva tervise eest hoolitsema. Tehke see asi ära, las toituvad tervislikult "

Krimmis ei ole elektrit

ja autokütusega ka on kitsas käes

ETV-s ka

Kirikukogu pagulasteema arutamise ajal käis ETV kaameramees ka seal. Umbes 17. minutist alates AK-s http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/aktuaalne_kaamera/saated2100/35170353-0517-4754-bac3-e68169590001/aktuaalne-kaamera-ilm

Kirikukogu

Eile oli kirikukogu sügisistung Tallinnas. Nüüd jälle olen kirikukogu saadik ja käisime Üllari autoga seal. Paar pilti ka.

Pilt

Kuidas vargad tegutsesid Võru

tehnikapoes

Pilt

KL päev

Täna siis sai veidi tegeletud teistsuguse asjaga kui tavaliselt, kena pingemaandus igati.

Mõned konverentsi kõned

on kuulatavad, vaadatavad siin http://www.uttv.ee/otsing#sona=Maarjamaa

Peapiiskopi kõnest

Kõneldes Tartu ülikooli aulas toimunud religioonisotsioloogilisel konverentsil „Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse“ leidis EELK peapiiskop Urmas Viilma, et kristliku ühiskonnakorralduse teadlik ümberdefineerimine uute ja läbi proovimata ideede alusel on kogu rahva peal tehtav laborikatse.
Värskeim Saar-Polli küsitlus „Elust, usust ja usuelust 2010–2015“ kinnitab, et ateistide arv on eestimaalaste seas viie aastaga kahanenud 13 protsendilt 9 protsendini. Samal ajal on kogudustesse kuuluvate inimeste arv kasvutrendis, olles jõudnud eestlaste hulgas 20 protsendini ja mitte eestlaste hulgas 25 protsendini, vahendab EELK kodulehekülg.
Peapiiskop Urmas Viilma tõdes oma ettekandes, et eestimaalaste suunamata loomulik religioossus leiab väljundi juhuslikus religioossuses ja sünkretistlikus spirituaalsuses.
„Kui sajanditepikkuse arengu läbinud kristlik ühiskonnakorraldus ja kultuuriruum defineeritakse teadlikult ja kunstlikult seadusandluse toel ümber sekulaar-liberaalsete, üsna hiliste ja aja poolt läbi proovimata ideede alusel, pole tegemist millegi muu kui pilootprojekti või tervet ühiskonda puudutava laborikatsega,“ tõdes Viilma.
Eesti erinevate kirikute rolli ühiskonnas näeb peapiiskop Viilma erinevate osapoolte vahelise dialoogi hoidjana.
Kõne on täielikult kuulatav-vaadatav http://www.uttv.ee/naita?id=22957

Eesti ühiskond on murdepunktis

Eruohvitser Einar Laigna leiab, et praegune aeg on meie riigile tulevikku otsustava tähendusega.
2005. aastast pensionäripõlve pidav 74-aastane Laigna on kahtlemata üks värvikamaid Eesti sõjaväelasi. Nooruses tegeles ta kulturismiga ning hilistes kahekümnendates leidis tee vaimulikuameti juurde. 1993. aastal astus Laigna Kaitseliitu ning tõusis kümne aastaga kolonelleitnandi auastmele. Ta on olnud õppejõud mitmes Eesti ülikoolis ning harrastanud muu hulgas sepatööd.
Einar Laigna, teid kutsuti Viljandisse kultuuriakadeemiasse Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud mõtisklusele. Millest te Eestiga seoses praegu kõige rohkem mõtlete?
Loomulikult muretseme kõik oma tuleviku pärast. Selle pärast, mis saab edasi, arvestades kogu maailmas valitsevat äärmiselt pingelist ja plahvatusohtlikku olukorda ning kriisi, kuhu Eesti on jõudnud.
See on kõikide valdkondade, aga eelkõige moraali kriis. Eesti ühiskond on praegu murdepunktis, kus otsustatakse, mis hakkab saama. Võrdleksin meie ühiskonda voodihaigega, kelle puhul arstid ootavad, kas protsess pöördub paremuse või halvemuse poole.
Kogu see statistika, mis räägib nälgivatest lastest ja inimeste vaesumisest, ilma liialdamata massilisest emigreerumisest, tööpuudusest ja maaelu väljasuretamisest, on pahaendeline ja kui nii jätkub, oleks enesepettus helgest tulevikust rääkida.
Praegune olevik ongi ju 20 aastat tagasi oodatud helge tulevik. Nüüd räägime aga jälle tulevikust. Miks lükatakse tulevik aina edasi, miks ei võiks osa sellest heast olla kohe? Rahva põhiseisund on väga halb ja see muutubki lõpuks määravaks.
Inimolendile on väga tähtsad usk ja veendumus ning kindlus tuleviku osas. Ta kannatab ära erakordsed vintsutused, viletsuse ja häda, kui teab, et jõuab lõpuks kindlale pinnasele. Praegu ongi ohtlik see, et inimesed on kaotanud usu riigisse.
Ka Eesti Vabariigi põhiseadus algab sõnadega: «Kõikumatus usus...». Kui see kaob, mis siis inimesele jääb?
Kus on eksitud ja mis on valesti läinud, et kriis on tekkinud?
(Mõtleb pikalt.) Küsimus on lihtne: kas me otsustame ise või täidame väljastpoolt tulevaid korraldusi? Ilma iseseisva sise- ja välispoliitikata ei ole mõtet rääkida, et oleme iseseisev riik.
Võib-olla tundub minu nägemus liiga pessimistlik või must, aga ma olen uurinud pikalt ajaloo ja filosoofia küsimusi ning tean seega öelda, et kõik, mis praegu toimub, on üks pikaajalise protsessi faas. Ajalugu on terviklik protsess.
Oleme ennast petnud igavese arengu ideega. Universum aga tunneb tsükleid ja kui üks tsükkel on täis, siis nii ongi. Viimase aasta-poolteise jooksul on piisavalt palju juttu olnud: inimteadvus on harjunud sellega, et lõputut arengut ei ole. Tajutakse, et midagi väga muutlikku on tulemas.
Meil on seega õnn elada suurte muutuste ajastul ja olla kõige selle tunnistajad.
Selleks peab alati valmis olema.
Millised muutused võivad Eesti riiki ees oodata?
Eestlasel võtavad asjad aega. Lõunamaa rahvad reageerivad kõigele kiiremini ja kohe, eestlane on aga tasakaalukas, rahulik ja kannatlik. Juba antiik­ajal täheldati, et suurte muutuste toimumine võtab inimpsüühikas kolm aastat: esimesel aastal taibatakse, teisel aastal taibatakse sügavamalt ja kolmandal tegutsetakse.
Eestis sünnib jõuliselt kodanikuteadvus. Näeme seda avalikest demonstratsioonidest. Tuleb au anda selle eest, et need on distsiplineeritult ja rahulikult möödunud.
Kavandatav üldstreik annab märku, et on vaja tõsiseid muudatusi. Rahvas on aktiveerunud ega kannata passiivselt, vaid avaldab üheskoos arvamust. Tarkadele poliitikutele peaks see olema selge sõnum.
Üldlevinud seisukoha järgi peetakse eesti rahvast väga ilmalikuks. Kas leiate katoliku vaimulikuna, et vähene religioossus tekitab meile raskusi?
Meil oli juba juttu põhiseaduse esimestest sõnadest. Põhiseadus ei alga sõnadega «Kindlas teadmises», vaid just nimelt «Kõikumatus usus». Inimene peab uskuma oma tegevuse vajalikkusesse ja õigsusesse.
Meil ei suudeta hoida lahus sõnu «usk» ja «usklikkus». Tarbekeele järgi on kõik inimesed Eestis usklikud. Küsimus on ainult selles, mis on nende usu sisu. Kui inimene ütleb: «Mina usun, et ma usklik ei ole», kas see ei ole siis hea paradoks?
Üldiselt on eestlased ajalehe ja televiisori usku: meile on tõde see, mida lehes või televisioonis ametlikult öeldakse. Võiksin selle kohta palju näiteid tuua, sest puutun nimetatud valdkonnaga tihedalt kokku. Kui sa näitad eestlasele autoriteetset teadusajakirja, vaatab ta sulle üsna tõenäoliselt etteheitega otsa ja ütleb: «Kuni «Aktuaalne kaamera» ei ole seda kinnitanud, ma ei usu.»
Sotsiaalse olendina ei julge inimene lubada iseendale teistsugust mõtlemist sellest, mis on üldine, ametlik, heakskiidetud ja meediast läbi käinud. See on kõigi rahvuste puhul nii, aga meil tuleb mõnevõrra teravamalt esile.
Impeeriumide tekkimisel on põhiline sakraalne printsiip. See tähendab, et ühiskonnas on pühaduse mõiste, mis kõiki inimesi ühendab. Püha ümber kujuneb sotsiaalne ühiskond riigi kujundamiseks. Kui sakraalsust pole, ei tule asjast midagi välja.
Nõukogude Liit kukkus kokku ammu enne seda, kui ta ametlikult varises. See juhtus juba seitsmekümnendate aastate algul, sest Nõukogude impeeriumi sakraalne alus — usk kommunismi — oli surnud ja asendunud tavalise karjerismi ja riigivargusega. Enam ei usutud helget tulevikku, vaid üritati olevikust võtta, mis võtta oli.
Impeeriumi eluiga on seda lühem, mida vääramatele printsiipidele need on rajatud. Keskaja kristlik kultuur pidas vastu enam kui 1500 aastat, Nõukogude Liidu ateistlik pühadus kestis ühe inimese eluea ja oli tühi. 
Euroopa Liidust ei tahaks ma eriti rääkidagi, sest sellel sakraalset printsiipi sama hästi kui pole. Ja mis on selle tulemus? Liit pole veel valmiski, aga juba laguneb.

Paar pilti KL-i aastapäevalt

Islamiriik

Islamiriik tahab luua tähttähelt Koraani järgides (sharia reeglid ja karistused, orjapidamine, pidev agressioon mitteuslike vastu, kristlaste maksustamine jne jne) kommunistlikku ühiskonda (kõigile tasuta eluase, toit ja rõivad).

Selle viimase osas võib öelda, et läänes pakutava sotsiaalabi peal elamine on moslemite jaoks väga õige ja igatpidi vastavuses usuga. Kristlased on maksustatud ja õiglased elatavad õiglast elu. Sellest ka pretensioonid pakutava abi - toidu, elamise jms kvaliteedi kohta, millest meie (põhiideoloogias protestantidena) aru ei saa. Protestantism nõuab inimeselt iseseisvat toimetulekut ja teiste abi tuleb siin käsitleda kui enda mittevastavust protestantistliku ideaaliga ning teistepoolset heatahtlikkust, kingitust, mille eest tuleb tänulik olla. Moslemite jaoks on lääneliku sotsiaalabi saamine aga Allahi poolt seatud reeglite täitmine ja häda uskumatutele kui nad neid reegleid parimal viisil ei täida!

Koraan on moslemi jaoks Allahi Sõna ja seda tuleb täht-tähelt järgida, kui keegi seda ei tee, siis on ta uskureetja, kelle karistuseks on surm.

Võrumaal maeti ümber viie Reedopalost leitud metsavenna säilmed

http://www.vorumaateataja.ee/ee/82-eesti-uudised/13517-vorumaal-maeti-umber-viie-reedapalost-leitud-metsavenna-sailmed

Jällegi Vastseliinas

http://www.vorumaateataja.ee/ee/46-elu-ja-kultuur/13592-jallegi-vastseliinas

FB-s kommentaarid

Islami ja Pariisi teemadel:
Kristel R. Sitz: Nüüd on selgunud, et Pariisi rünnakute taga seisid Belgia islamistid. Miks ma ei imesta? Mul on nende keskel elamise kogemus. Belgia islamikogukonnast valdav enamus toetab islamiste. Tegemist ei ole pagulastega. Nad on pikema aja jooksul peamiselt Marokost ja mujalt Põhja-Aaftrikast ning Pakistanist Belgiasse immitsenud neokolonialistid, kes tegelevad üsna brutaalse etnilise puhastusega Belgia linnades. Nende "sharia-piirkonnad" laienevad üha, nende mošeedes jutlustatakse islami ülemvõimust ja mittemoslemitest elanikkonna ("kufaride") allasurumisest ja selle paratamatusest. Tunnen kaasa nii flaamidele kui valloonidele ja soovin jõudu ja edu nende vastuseisul islami levinemise vastu. Islam on 21. sajandi fašism.

Kristel R. Sitz: Keegi Ahto Lobjakas on võtnud Postimehe veergudel sõna ja avaldanud seisukohta, et islamikriitikud ei tea islamist midagi. Tema arvates ei tea ka islamistid islamist midagi. Tjah - see vend on end küll täielikult diskrediteerinud. Kui ta arvab, et ta on mingi islami-teema alane autoriteet, siis mingu öelgu seda ka Belgia islamistide autoriteedile Fouad Belkacemile (vend istub hetkel minuteada küll kinni). Mina olen selle tondiga silmast silma kohtunud ja ka vaielnud. Veel parem oleks, kui ta vestluse ka linti võtaks, oleks huvitav kuulata. Sellised ahtolobjakad (kes ei valda teemat ega tea asjast tegelikult ööd ega mütsi või mis veel hullem - hämavad teadlikult) ruulivadki meie meinstriim-meedias ja üritavad endast tähtsat muljet jätta ja panna kergeusklikke uskuma, et islam on üks igavesti tore ja vahva religioon (religioos-poliitiline ideoloogia), mis sobib tänapäeva Euroopa sekulaarsesse ühiskonda. Söögu savi! Islam on 21. sajandi fašism.

Rita Veldi: ahtolobjakas soovitas täna uudistes terrorirünnakute ja pommidega ära harjuda.

Kristel R. Sitz: Nii tore ja pädev mees.

Mõtisklus

Jumal teab, kuhu ta meid juhib, aga meie saame seda teada oma tee lõpus. - Jeanne d*Arc

KL vande andmine

Vastseliinas ja aastapäev http://pilt.delfi.ee/album/302989/

Anton Hansen Tammsaare:

"Kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truudus oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab või nagu suits, mis hajub ilmaruumis!"

Vladimir Poljakov

Terrorismis kahtlustatav Vladimir Poljakov on varem seisnud kohtuniku ees juba neli korda.

Eile kirjutas Eesti Päevaleht Vladimirist, esimesest Eesti kodanikust, keda kahtlustatakse terroristlikku ühendusse kuulumises. Kaitsepolitsei andmetel käis Vladimir 2014. aastal kaks korda Ukrainas Luganski piirkonnas separatistide poolel võitlemas. Ta kavatses sama teha ka tänavu, kuid võeti veebruaris Eesti piiril kinni. Esmaspäeval astus Harju maakohus esimese sammu jadas, mis võib viia tema Ukraina riigile väljaandmiseni.
2006. aastal süüdistati Poljakovi varguses ja tulirelva ebaseaduslikus omamises.

Eesti Päevalehe andmetel on terrorismis kahtlustatav 34-aastane Vladimir Poljakov. Ta on tallinlane ja õppinud kahes Lasnamäe koolis – praegustes Mahtra ja Paekaare koolides. Koolis ei läinud tal hästi, ta oli jännis õppeedukusega ja jäi üheksandas klassis istuma.

Poljakovi süütegude jada algas 2001. aastal. Tollal, 20-aastasena, sai ta Tallinna linnakohtult karistada, sest lahkus ajateenistuses olles loata sõjaväest. Kohtunik määras karistuseks seitsmepäevase aresti.
Kohtunik seadis Poljakovile hulga kohustusi, muu hulgas pikema keelu elukohast lahkuda.

2006. aastal viis saatus Poljakovi taas kohtupinki. Siis süüdistati teda kahes kuriteos. Esiteks varguses – kusjuures raskendavaks asjaoluks arvati see, et tegu pandi toime rühmas ja suures ulatuses – ja teiseks tulirelva ebaseaduslikus omamises. Kohus otsustas teda karistada ligi pooleaastase vangistusega, mida ei pööratud siiski täitmisele. Talle määrati pooleteiseaastane katseaeg.
Kriminaalsaaga jätkus

Kaks aastat hiljem seisis Poljakov uuesti kohtu ees. Teda süüdistati surma põhjustamises ettevaatamatusest. Tal tekkis sama aasta aprillis konflikt jalakäijaga, kes ületas liiga aeglaselt sõiduteed. See ajas Poljakovi närvi ja ta lõi 36-aastast Sergeid kaks korda rusikaga pähe. Sergei kukkus, sai ajutrauma ja suri kaks päeva hiljem Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Kohus karistas Poljakovi kaheaastase vangistusega, kuid ka seda karistust ei pööratud täitmisele. Kohtunik seadis Poljakovile hulga kohustusi, muu hulgas pikema keelu elukohast lahkuda, ja määras talle kaheaastase katseaja.

Terrorismis kahtlustatav ja mitmes kuriteos süüdi mõistetud Vladimir Poljakov vesipiipu pahvimas ja väljavõte tema sotsiaalmeedia kontolt (foto: erakogu). Seal on talle meeldinud näiteks fotomontaažid sellest, kuidas USA president ratsutab koduseal, mis kannab Ukraina presidendi nägu. Samuti karikatuur sellest, kuidas Eesti lakub USA tagumikku (fotod: erakogu).

Vangistusest tal siiski pääseda ei õnnestunud. Kuna süüdimõistetu lahkus kriminaalhooldajalt luba küsimata riigist, väidetavasti välismaale tööle, peeti ta 2011. aastal Eestisse tagasi tulles kinni ja pandi kaheks aastaks trellide taha. Seitsme kuu möödudes palus vangla kohtunikul Poljakov enne karistuse lõplikku kandmist vabastada ja elektroonilise valve olla suunata. Kohtunik kirjutas taotlusele alla.

Sama aasta lõpus hakkas Poljakov FIE-na tööle kullerteenistuses, tõenäoliselt autojuhina. Ta oli FIE-na arvel ligi poolteist aastat, kuni tänavu veebruaris vahi alla võeti. Riigile jäi tal sellest teenistusest tasumata ligi tuhat eurot makse. Mõistagi lõppes siis ka tema tegevus sotsiaalmeedia kontol, mis annab aimu tema maailmavaatest. Seal on talle meeldinud näiteks Donbassi separatiste ülistavad videod.
Poljakovil on peale terrorismikahtlustuse üleval ka üks varasem narkojoobes autojuhtimise episood.

Enne vahistamist elas ta Eestis koos elukaaslasega, lapsi tal ei ole.


Hea sõber: midagi halba ma tema tegudes ei näe

Kahtlustatava lähedane sõber, kelle nime jätab toimetus avaldamata, kirjeldas Vladimir Poljakovi kui inimest, keda huvitasid relvad ja sõjandus. „Aga seda ei pea karistama,” sõnas sõber. „Ma ei tea, kust tal tuli mõte Ukrainasse minna. Kuid uudiseid vaatame me kõik ja see, mida teevad Ukraina väed, pole normaalne. Arvan, et Luganski elanikel on õigus. Iseküsimus on, kui palju on Eesti inimestel vaja sinna sõita.”

Tema sõnul teeb valikud igaüks ise. „Kuna ta on sõjandusest huvitatud, siis oli see õige otsus. Kui tegu on genotsiidiga, peaks igaüks võimaluse korral relva haarama.”

Põhjusi, miks Poljakov Luganskis sealseid rühmitusi toetamas käis, võiks sõbra sõnul otsida tema „kodanikupositsioonist, mitte rahast”. „Miks ei karistata inimesi, kes sõidavad Ukrainasse Ukraina poolel sõdima, aga karistatakse neid, kes on Luganski poolel. See on kummaline.”

Küsimusele, kas Poljakovi lähedased ja sõbrad teadsid, millega ta Luganskis tegeles, sõber ei vastanud.

David Eriksson

David Eriksson tunnistab, et sõda tekitab sõltuvust ja viha. Nüüd üritab ta seda kõike unustada.

Kui küsida vabatahtliku sõdurina kaks korda Ukrainas käinud David Erikssonilt, mida ta arvab neist, kes on Ukrainas separatistidega ühinenud, vajub ta mõttesse. „Ma ei teagi, mida öelda. Ma vihkan seda, aga veel rohkem vihkan neid, kes toetavad Venemaad rahaliselt ja ideoloogiliselt. Mõistan palju rohkem mehi, kes panevad oma elu joonele selle nimel, mida usuvad,” mõtiskleb Eriksson.

Neli aastat tagasi tuli ta Eestisse, et tuua oma ellu muutust, aga eelmise aasta augustis ühines ta hoopis vabatahtlike armeega Ukrainas. Eriksson tunnistab, et selle aja jooksul on temasse tikkunud paras annus vihkamist, kuid ta püüab sellest kõigest nüüd üle olla.

Ma igatsesin sõda ja sõdimist ning tahtsin tagasi minna

Erikssoni kogemuse põhjal suhtuvad ukrainlased sõtta üllatavalt ükskõikselt, kuni see pole jõudnud nende õuele. „Sa saad vihkamist luua,” usub Eriksson. „Alguses on asi uhkuses. Aga kui sa näed oma sõpru hukkumas ja maju põlemas, siis hakkad teisi inimesi vihkama. See hakkab kasvama nii ukrainlaste kui ka venelaste seas.”

Peale viha sünnitas sõda sõltuvust. Pärast esimest korda Ukrainast tagasi tulemist oli Erikssonil tavaeluga raske kohaneda. „Ma igatsesin sõda ja sõdimist ning tahtsin tagasi minna. Seda on raske kirjeldada, aga ma olin nagu narkootikumide mõju all. Sa tahad pidevalt tagasi minna, et uut doosi saada,” meenutab Eriksson Tallinna kesklinna kohvikus. „Siinne elu tundus mõttetu. Räägid inimestega, aga nad ei saa aru, millest sa räägid. Proovisin paljusid asju, aga miski ei aidanud.”

Sõltuvus lahingutegevusest sundis teda selle aasta märtsis uuesti, tütre vastuhakust hoolimata Ukrainasse sõitma. Teisel käigul oli nii mõndagi teisiti. Eriksson ütleb, et ta polnud enam nii idealistlik. Vahe oli ka selles, kelle jaoks võideldi. „Esimene kord oli see meile Ukraina aitamine, teine kord aga rohkem ühe rühma võitlus maailma vastu,” selgitab rootslane. Lõpuks polnud küsimus niivõrd selles, kelle eest, kuivõrd selles, kelle vastu.

Kuul võib tulla ka omadelt

Mõlemad Ukraina visiidid olid küllaltki lühikesed ja kestsid umbes kuu, kuid selle aja jooksul käis surm korduvalt nina eest läbi. Esimest korda tulistati Erikssoni pihta juba tema teisel rindepäeval. Ent enamasti polnud surmatoojad sugugi vastastelt tulnud kuulid, vaid hoopis n-ö sõbralik tuli omadelt.
Nii nagu isu relva järele, vaibub ka hinge pugenud viha.

Ukrainas võitlevad enamasti tsiviilisikud, seega võib välismaalastel olla parem väljaõpe kui kohalikel. „Ukrainlased on programmeerijad ja arhitektid. Paljud inimesed saavad surma, sest neil pole piisavalt kogemusi. Me saime rohkem surma omade, mitte venelaste tule tõttu,” meenutab sõjalise väljaõppeta vabatahtlik.

Tema sõnul on Ukraina armees probleeme varustusega, mis on neil nigelam kui separatistidel, rääkimata Vene vägedest. Erikssoni kogemuse põhjal on lahingutes näha mõlemaid. „Kui tehakse pealetungi, on sõdurid Vene armeest, aga kui hoitakse positsioone, siis on tegu separatistidega. Seal on ka märgatav kvaliteedivahe: nad on väga head rünnakutel, aga väga halvad positsioonide hoidmisel,” ütleb Eriksson.

Pärast teist visiiti sai tal sõjast küllalt ja ta otsustas lõplikult tagasi tulla. „Olen nüüd sellest väga väsinud ega taha enam sinna tagasi minna. Tahan selle peatüki oma elus sulgeda.”

Nii nagu isu relva järele, vaibub ka hinge pugenud viha. Eriksson väidab, et see on karma, sest tema sõbratar on rahvuselt venelane. Kas ta nüüd vaikses Eestis ka rahusse usub? Nii nagu separatistidega liitunute küsimuse puhul, vajub Eriksson ka seekord mõttesse. „Mida rohkem elame rahus, seda vähem usume sõja võimalikkusse. Usun, et rahu tuleb nende juurde, kes on selleks valmis.”

Ukrainast päästetud elu

David Eriksson jalutab Tallinnas noore musta koeraga, kelle päritolust räägib tema nimi Claymore. Mees ja koer kohtusid keset Ukraina sõjatandrit ja Eriksson otsustas kutsika endaga kaasa võtta, sest Claymore poleks ilmselt suutnud talve üksi üle elada. Puuduliku dokumentatsiooniga sõjalaps sundis sõduri ette võtma pika rongireisi läbi Poola, sest lennukisse poleks neid lastud.

Nimi Claymore pole siiski nüüdse omaniku pandud, vaid ühe teise vabatahtliku sõduri pärand. Nii kannabki Eestis elav ja Ukrainas sündinud Rootsi omanikuga koer Ameerika Ühendriikidest pärit nime. Claymore on ilmselt kuulsaim jalaväemiin, mis sai tuntuks Vietnami sõja ajal.

Eestivenelane pokris

Luganskis käis juunis 2014 mässumeelsete ja valitsusvägede vahel äge lahingutegevus. 
 Eelmisel aastal kahel korral Ida-Ukrainas võitlemas käinud mees tabati veebruaris Eestist lahkumisel. Esimese eestlasena terroristlikku ühendusse kuulumises kahtlustatava Vladimiri juurest leiti tsiviilkasutuses keelatud relv ja laskemoon. Vladimiri taust: liikluses puhkenud tüli pärast mehe surnuks peksmine ja karistuse eest Prantsuse võõrleegioni põgenemine. 

Harju maakohus langetas esmaspäeval väga harukordse – Eesti õigusemõistmise ajaloos esimest korda – otsuse, kui kohaldas väljaandmisvahistuse Eesti kodakondsusega mehele, keda Eesti riik kahtlustab terrorismis. Maakeeli öeldes tähendab see, et kohus astus esimese sammu jadas, mille tulemusena antakse väidetav terrorist tõenäoliselt Ukrainale välja. Siiani pole ükski terrorismiga seotud kriminaalasi Eestis nii kaugele jõudnud.

Sündmused said alguse veebruaris, kui kaitsepolitsei pidas Eestist Venemaale lahkumisel kinni 34-aastase Vladimiri. Mees peeti kinni Narva piiripunktis liinibussis ja tema reisi eesmärk oli jõuda Venemaa kaudu Ida-Ukrainasse Luganskisse

Vladimiri taust annab aimu, et tegemist on kõike muud kui ausa kodanikuga. 

Vladimiri juurest leiti hiljem läbiotsimisel muu hulgas tsiviilotstarbeks keelatud relv ja laskemoon. Luganskis kavatses Vladimir liituda Ukraina riigivõimu vastu võitleva rühmitusega.

See polnud tema esimene visiit Ukrainasse. Praeguseks on teada, et ta käis Luganski piirkonnas võitlemas ka eelmise aasta juunis ja novembris. Mõlemal korral viibis ta konfliktipiirkonnas umbes kuu.

Varem karistatud 
Kuna tegemist on nii kaitsepolitsei, prokuratuuri kui ka Eesti kohtusüsteemi jaoks esimese nii kaugele jõudnud uurimisega, pole veel lõplikku kohtuotsust, napib ka avalikke detaile, ent ühtteist on võimalik siiki välja tuua.

Rühmitust iseloomustatakse kord kui separatiste, kord kui terroriste, kord kui rohelisi mehikesi. 

„Mõlemal Ukrainas käimise korral ühines Vladimir Luganski piirkonnas tegutseva relvastatud ühendusega, mille tegevus on Ukrainast saadud andmete järgi suunatud terrorismikuriteo toimepanemisele Ukraina riigi vastu,” selgitas riigiprokuratuuri süüdistusosakonna juhtprokurör Steven-Hristo Evestus.

Ühenduse kohta on teada, et see kasutab oma tegevuses nii kerg- kui ka raskerelvastust, selle tegevus oli ametlikus keeles muu hulgas seotud riiklike hoonete hõivamise ja valdamisega ja selle eesmärk sundida Ukrainat loobuma oma territoriaalsest terviklikkusest ning häirida Ukraina poliitilist, põhiseaduslikku ja majanduslikku olukorda, ühiskondlikku korraldust. Teisisõnu, tegemist on rühmitusega, mida iseloomustatakse kord kui separatiste, kord kui terroriste, kord kui rohelisi mehikesi.

„Kogutud tõendite järgi osales Eesti kodanik Vladimir üksuse kinnipeetute konvoeerimisel ja valvamisel, aga pole välistatud, et ka lahingtegevuses Ukraina riigi vastu,” täpsustas Evestus. Ta andis mõista, et Vladimir ei sõitnud Ida-Ukrainasse seljakotireisijana seiklusi otsima, vaid teadis juba esimest korda Luganski minnes, kellega ja miks liitub ning mida seal tegema hakkab.

Eesti karistusseadustik näeb terrorikuriteo eest ette maksimaalse karistusena eluaegse vangistuse. 

Vladimiri taust annab aimu, et tegemist on kõike muu kui ausa kodanikuga. Tema karistusregistrist leiab juhtumi, kus ta peksis surnuks samuti Vene rahvusest mehe. Miks? Väidetavalt sellepärast, et too kõndis liiga aeglaselt üle sõidutee ja autos olnud Vladimiri närvid ei pidanud vastu. Tekkis sõnelus, mis viis peksmiseni ja lõppes jalakäija surmaga. Seejärel põgenes Vladimir karistuse hirmus Eestist ja liitus Prantsusmaa võõrleegioniga. Eestisse naastes peeti ta piiril kinni ja viidi karistust kandma. Vladimiril on siiani üleval ka üks narkojoobes autojuhtimise episood.

Erakorraline kaasus
 Evestus tunnistas, et ka prokuratuuri jaoks on tegemist erakorralise kaasusega, mille menetlemine on nõudnud palju esmakordseid otsuseid. „Meil pole selliste asjadega varasemat praktikat, küll aga oleme olnud valmis, et midagi niisugust võib ka Eestis juhtuda,” ütles ta. Siiani on terrorikuritegude menetlemist läbi mängitud nii-öelda paberil. Terrorismikuritegusid iseloomustab Evestuse sõnul väga suur rahvusvahelise koostöö vajadus. Muu hulgas kerkis üles näiteks küsimus, kas kohut peaks mõistma sellise kaasuse puhul Eestis või riigis, kus ja mille vastu terrorismis osaleti.

Konkreetne kriminaalasi Vladimiri osalemise kohta terroristlikus ühenduses algatati kaitsepolitsei kogutud info põhjal, kuid eeluurimisse kaasati ka Ukraina riigiprokuratuur ja uurimisasutused. Ukrainlased käisid Eestis meiepoolse menetluse asjaoludega tutvumas.

Eestis pole terrorirünnakuid olnud ja terrorismioht pole suurenenud, kuid oht on lähedal. 

Kaks nädalat tagasi olid prokuratuur ja Vladimir lähedal kokkuleppemenetluses asja lahenduseni jõudmises, kuid just Vladimir tõmbas piltlikult öeldes 25. tunnil – kokkuleppe kinnitamisel kohtusaalis – pidurit. Ootamatu meelemuutus võib talle aga kalliks maksma minna, sest Ukraina riigiprokuratuur esitas Eestile taotluse Vladimiri välja andmiseks ja vahistamiseks ning just selles suunas asi praegu arenebki. See tähendab, et tõenäoliselt peab ta nüüd kohtu ette astuma Ukrainas.

Ohud on lähedal
 Evestuse sõnul jääb Eesti-poolne kriminaalmenetlus avatuks senikaua, kuni on selgunud kriminaalasja tulemus Ukrainas. Kui ühel või teisel põhjusel Vladimir Ukrainas kohtu ette ei jõua, sulatab Eesti prokuratuur uurimise taas üles ja ta astub kohtu ette ikkagi siin. Eesti karistusseadustik näeb terrorikuriteo ja terroristlikku ühendusse kuulumise eest ette maksimaalse karistusena eluaegse vangistuse.

Esimene Eesti kodanik on kahtlustatav terroristlikku ühendusse kuulumises. Uurimisandmete põhjal osales ta Luganskis kinni peetute konvoeerimisel ja valvamisel, aga pole välistatud, et ka otseses lahingutegevuses Ukraina riigi vastu. 

Kaitsepolitsei büroojuht Tõnu Miilvee ütles, et Eestis pole küll terrorirünnakuid olnud ja terrorismioht pole meil suurenenud, kuid oht on lähedal. „Kaitsepolitsei kogub teavet ja kasutab seaduses ette nähtud meetmeid, et terrorismi ennetada. Paraku pole realistlik väita, et see lõpuni õnnestub,” lisas ta.

Miilvee palus inimestel meeles pidada, et näiteks radikaliseerumist märgates tasub sellest kaitsepolitseile teada anda, et asjade halvimat arengut ära hoida. „Maailmapraktika näitab, et väga keeruline on ära hoida nn üksikute radikaliseerunute kuritegusid, kes pole ühinenud terroriorganisatsioonidega, vaid radikaliseeruvad näiteks interneti vahendusel terrorismipropagandast mõjutatuna.”


Terrorikuritegude teema tõuseb päevakorda Lavly Perling, riigi peaprokurör 

Terrorism on teema, millega ükski riik kokku puutuda ei sooviks, kuid reaalsuses tuleb ka seda liiki kuritegudeks valmis olla, sest valmisolek on tugeva riigi tunnus. Seejuures muutub üha olulisemaks rahvusvaheline koostöö nende kuritegude ärahoidmisel ja menetlemisel. Koostöö piiriüleste kuritegude lahendamisel peab põhinema usalduslikel suhetel ning olema kiire ja kvaliteetne kogutavate tõendite kohtukõlblikkuse nmõttes.

Euroopa õiguskaitseasutuste kohtumistel räägitakse terrorikuritegudest aina sagedamini. Ka aprilli lõpus toimus Prantsusmaa justiitsministeeriumi eestvedamisel Pariisis kõrgetasemeline kohtumine, mille käigus arutati õiguslike küsimuste üle, mis puudutasid välisvõistlejaid ja tõendite kogumise kitsaskohti. Ühtlasi jagati üksteisega valdkonna parimat praktikat. Usun, et Euroopa õigusruum pakub piisavalt võimalusi selliseid kuritegusid tõkestada ja kurjategijaid vastutusele võtta.

Rahvusvaheline koostöö ei ole oluline ainult terrorismi asjades. Üha olulisemaks muutub see ka teiste raskete piiriüleste kuritegude menetlemisel. Rahvusvaheline koostöö on edukas, kui suheldakse võimalikult vahetult, lepitakse kokku uurimise piirides ja konkreetsetes toimingutes ega dubleerita üksteist.


Lahingutegevus Luganskis 

Luganskis käis juunis 2014 mässumeelsete ja valitsusvägede vahel äge lahingutegevus. Näiteks juuni alguses ründasid Luganski oblasti venemeelsed separatistid sealset piirivalvebaasi. Kokkupõrgetes sai surma viis ja vigastada kaheksa separatisti. Haavata sai seitse Ukraina piirivalvurit. Juuni algul sai separatistide valduses olevas Luganski oblastivalitsuse hoones plahvatuses surma seitse inimest, kaheksa inimest sai raskelt viga. Separatistide sõnul tabas hoonet Ukraina õhujõudude pomm, Ukraina võimude teatel sihtisid aga hoopis separatistid Ukraina õhujõudude lennukit, kuid tabasid enda kontrolli all olevat hoonet.

Vladimiri teine käik Luganskisse toimus ajal, mil isehakanud Donetski ja Luganski rahvavabariikidele valiti juhtkonda ja parlamenti. Donbassi piirkonnas viibis 5000–10 000 professionaalset Vene sõjaväelast ja 15000–25 000 mässulist. Novembris oli ka otsest sõjategevust. Näiteks 25. novembril tulistasid mässulised terrorismivastase operatsiooni jõudude positsioone ööpäeva jooksul 47 korda, valitsusväed andsid vastu 83 tulelööki. Kasutati uurtükke, miinipildujaid, reaktiivsüsteeme ja tanke. Mässuliste aktiivsus oli koondunud kolme strateegilisse suunda: Debaltsevele, Donetskile ja justnimelt Luganskile.


Eestis elanud mehed võõras sõjas Hendrik Kuusk 

Ehkki Vladimir on esimene eestimaa
lane, kes on saanud süüdistuse terrorismis, on Eesti Päevaleht kirjutanud teistestki Eestiga seotud inimestest, kes osalevad võõras sõjas. 

Robert Lindmets
2014. aastal teatas 23-aastane Robert Lindmets ainult valitud sõpradele, et on otsustanud haarata relva ja hakata võitlema Süürias ISIL-i vastu. Tartus saatsid teda bussi peale sõbrad, aga pere polnud tema plaanist teadlik. Süüriasse jõudes võttis ta ühendust oma välismaal elava vennaga, et teda sünnipäeva puhul õnnitleda.
Eesti Päevalehe andmetel on Lindmets läbinud treeningulaagri ja viibib Süürias. Kaitsepolitsei kirjutas aastaraamatus, et teadaolevalt on Lindmetsa eesmärk sõdida ISIL-i vastu ja ta kuulub sealses mitme osapoolega konfliktis nende hulka, kes ei juhindu oma tegevuses usulisest fanatismist. Sellest hoolimata, et Lindmets sõdib terroristide vastaspoolel, pole kapo tema puhul erikohtlemist rakendanud. Kapo pressiesindaja Harrys Puusepp on öelnud, et võitlus tundub käivat terroristide vastu, kuid Lindmets osaleb omaalgatuslikult sõjategevuses, kannab relva ja tõenäoliselt tapab inimesi.

Abdurrahman Sazanakov
Ivan Sazanakov oli abivalmis vene poiss, kes kasvas üles Lasnamäel. Ta on olnud Keevise tänava mošee aktiivne külastaja ja võtnud vabatahtlikult enda peale palju ülesandeid. Tasapisi muutusid tema vaated radikaalsemaks ning 2013. aastal lahkus ta Eestist ja liitus Süürias džihhadistidega. Lähedasi ta oma lahkumisest ei teavitanud, kuid võttis endaga kaasa abikaasa ja kaks tütart, kellest üks on pildile jäänud ka terroristide propagandavideos. Sazanakov postitas alguses sotsiaalmeediasse pilte, millel ta on tulirelvaga, kuid nüüdseks on ta oma konto kustutanud. Ta on võtnud nimeks Abdurrahman Sazanakov, tema asukoht ja tegevus pole teada. Seoses tema püha sõjaga on Eestis kohtu all kaks meest, keda kahtlustatakse terrorismikuritegudele kaasa aitamises.

David Eriksson
David Eriksson on Eesti rootslane, kes on Eestis elanud ja siin äri ajanud. Tema laste soontes on veerandi jagu eesti verd. Nende vanaema on Rootsi pagenud eestlane. Ligi aasta tagasi nägi Eriksson sotsiaalmeedias postitust, mis kutsus ühinema Ida-Ukraina vabatahtlike üksusega Azov. Ta otsustas minna, kuna soovis Ukraina kaudu kaitsta Eestit.
Ta võitles Ukraina vabaduse eest ligi aasta, oli tunnistajaks kohaliku armee nõrkustele ja vastaspoole heale relvastusele. „See on tavaline sõjaelu. Mõni päev ei juhtu midagi, oled niisama. Teine päev võidakse sind tunde pommitada ja tunned, et surm pole kaugel,” ütles ta septembris Eesti Päevalehele.
Eriksson elab taas Tallinnas.