teisipäev, 30. aprill 2013

Eestis on 90 usuvoolu

Statistikaamet avalikustas 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed, mis puudutavad inimeste usku. Eestis on kõigi vabatahtlikult vastanute andmetel 90 usuvoolu (2000. aasta loenduse ajal oli neid 74), millest 16-l on enam kui 1000 järgijat, 15-l on 100-999 järgijat, 35-l on 10-99 järgijat ning 24-l alla 10 järgija.

 Kõige enam on Eestis õigeusklikke (176 773) ning luterlasi (108 513). Neile järgneb populaarsuselt katoliiklus, mida järgib 4501 inimest. Seda on 1244 võrra vähem kui eelmise loenduse ajal. Populaarsed on ka baptistid ja Jehoova tunnistajad, keda on vastavalt 4507 ja 3938 inimest.

 Kusjuures Jehoova tunnistajad on üheteist aasta jooksul juurde saanud 115 usklikku. Kasvanud on ka islamiusuliste hulk, keda on varasema 1387 asemel 1508.

 «Tasub ära märkida, et 7. kohal olev vanausuliste uskujaskond on säilitanud positsiooni ja saanud usklikke juurde,» märkis 2011. aasta rahva- ja eluruumide loenduse peakorraldaja Diana Beltadze. Neid on 2605, mis on eelmise loendusega võrreldes 90 võrra rohkem.

 Märkimisväärne on kristlike vabakoguduste liikmeskond, mis on üheteist aastaga kasvanud 1966 võrra. Neid on nüüd kokku 2189.

 «Tuleb tõdeda, et levinuim on ristiusk, selle järgijaid on ligi 300 000,» ütles Beltadze. Loenduse andmetel tunnistab 15-aastasest ja vanemast Eesti elanikkonnast kindlat usku 320 872 inimest.

 Nagu öeldud, on Eestis kokku 90 usuvoolu. Neist kõige suurem naiste osakaal on Valguskandjate liikumise seas, kus on 25 naist ja 7 meest. Sellele järgneb Viimase testamendi kirik, kus on 15 naist ja 3 meest. Jehoova tunnistajate hulgas on 2755 naist ja 1183 meest.

 Meeste osakaal on suurim kopimismis (failijagamise religioon), kus on 36 meest ja 1 naine. Kalvinistide seas on 20 meest ja 8 naist, unifikatsionistide seas 10 meest ja 5 naist. Lilla leegi hoidja vennaskonda kuulub 40 meest ja 8 naist.

 «Meeste usurühmad on rohkem seotud loodusnähtustega, loodusjõududega ja kohati on ka futuristliku laadiga,» lausus Beltadze.

 Uusi usuvoole tuli võrreldes eelmise loendusega juurde 16, hõlmates 115 järgijat. Uusi usuvoole oli Beltadze sõnul väga raske välja selgitada ning näiteks Rõõmsa teaduse liikumist pidasid andmete töötlejad alguses naljaks.

 «Kui hakkasime ekspertidega nõu pidama, siis selgus, et see on pärit Jaapanist,» rääkis ta. «Näiteks arvasime, et saientoloogia on teaduskäsitlus ja usuga sel mingit pistmist pole, aga tegemist on usurühmaga, mis on levima hakanud USAst ja nemad tegelevad tulnukate uurimisega ja tsivilisatsiooni saavutuste säilitamisega.»

Eestis levinud usuvool ja järgijate arv:

 Õigeusklik 176773
 Luterlane 108513
 Baptist 4507
 Katoliiklane 4501
 Jehoova tunnistaja 3938
 Vanausuline 2605
 Kristlikud vabakogudused 2189
 Maausuline 1925
 Eristamata kristlane 1899
 Nelipühilane 1855
 Islamiusuline 1508
 Adventist 1194
 Budist 1145
 Metodist 1098

esmaspäev, 29. aprill 2013

Eesti usklike seas on enim kõrgharituid

Rahvaloenduse andmetel on kõigi vabatahtlikult vastanute Eesti usklike seas enim kõrgharidusega inimesi.
«Kui võrrelda haridustasemeti, siis enamiku uskude katergoorias on kõrgharituid rohkem kui teisi haridustasemeid,» rääkis 2011. aasta rahva- ja eluruumide loenduse peakorraldaja Diana Beltadze. «Kõrgharitute osakaal on kõige kõrgem budistide ja katoliiklaste hulgas.»

 Tema sõnul on luterlaste hulgas kõrgharituid vähem, eriti vanemas eas.

 Arvuliselt peab mõnd usku omaks 116 837 kõrgharidusega inimest, 74 021 keskharidusega inimest, 54 630 üldkeskharidusega inimest ning 14 202 põhi- või kutseharidusega inimest ja 61 049 üldpõhiharidusega või madalama haridusega inimest.

 Kõrgharitute seas on 64 659 õigeusklikku ning 39 775 luterlast. Budiste ja katoliiklasi on vastavalt 617 ja 1890. Seevastu keskharitute seas on 43 232 õigeusklikku ning 22 743 luterlast. Keskharidusega budiste on 195 ning katoliiklasi 839. EELK-s on keskealiste ja vanema generatsiooni osakaal oluliselt suurem ja selles vanuses on ka kõrgharituid vähem kui 20-40 vanusegrupis.

 Jehoova tunnistajaid on Eestis kokku 3 938, kellest 909 on kõrgharidusega, 1 171 keskhariduse või kutseharidusega, 800 üldkeskharidusega, 185 põhihariduse või kutseharidusega ning 872 üldpõhihariduse või madalama haridusega. Ühel juhul jäi haridustase tuvastamata.

Kõige väiksem haritute protsent oli mõningates vabakogudustes.

Laupäeval

Laupäeval oli ühe ustava koguduseliikme, endise eesti keele ja kirjanduse õpetaja ärasaatmine. Eelmisel päeval helistas Ain, et nad said akuga süntesaatori ja jäin siis selle sõnumiga teadmisse, et mul ei tule sünti kaasa võtta. Laupäeval sõitsin juba Misso poole, kui Ain taas helistas ja igaks juhuks küsisin, et meil nüüd akuga sünt olemas. Nemad arvasid, et ikka surnuaial oleks hea kui meil on oma odavam sünt kaasas. Keerasin auto ringi ja panin pastoraadist pilli peale. Endla matusele oli tulnud päris palju rahvast, saal oli rahvast täis. Poole teenistuse peal laulsid koorijuhid kaks laulu, siis veel pojatütar flöödiga, eluloost rääkis üks endine kolleeg jne. Pärast sõitsid lähemad leinajad surnuautoga koju. Meie jäime koolimaja juurde ootama. Olin veidi külmetanud ja panin surnuaiale minnes keebi peale. Peielauas kõlas laul ikka väga võimsalt. Ja üllatas veidi, et osati väga hästi laulda ka neid laule, mida laululehel ei olnud, mõtlesime Araga, et ehk mõni laulab meiega kaasa. Kokku laulsime peielauas kaheksa laulu. Endla käis ju varem ka kirikukooris laulmas. Väga hea enesetunne oli peielauast lahkudes.  

Mõned pildid

Liina saatis kolm pilti sinodist.


laupäev, 27. aprill 2013

Kaika Laine paneb südamele: usk peab olema!

Täna saadab Enno Tanilas Lüllemäe kirikust (Karula) igavikuteele tuntud rahvaravitseja Laine Rohti. Panen siia ühe viimastest intervjuudest mis temaga tehti 4. aastat tagasi:

Film «Keskea rõõmud» lõpeb kaadriga, kus Tallinnast Lõuna-Eestisse imeravitseja juurde sõitev seltskond avastab pärale jõudes eest sadade autodeni ulatuva järjekorra.

Tegemist pole fiktsiooniga. Too kaader näitab vägagi tõetruult, kui suured olid möödunud sajandi lõpuaastail sabad Eestimaa kuulsaima ravija Kaika Laine vastuvõtule.

Kaika Laine (õige nimega Laine Roht) on 30 aastat postiljoni ametit pidanu – ja see tähendas 25-kilomeetrist jalgsi ringi 25-kilose postikotiga.

Kui küsida, millega ta oma päevi täidab, vastab ta iseloomuliku huumoriga: «Niisama koperdan edasi-tagasi.»

Tegelikult alustab ta päeva Võrumaal Püssi talus, mille ta vanaisa rajas juba 1878. aastal, hommikuvõimlemisega «Terevisiooni» saatel. Seejärel peseb nõud, et anda näppudele tööd.

 Käib õues, kus üle iluaia kõrgub Vabadussõja lõpul isa istutatud hiiglasliku võrega tamm. Jõudehetked veedab kaheaastase valgekarvalise koera Mõmmi-Beebi seltsis.

Laine, mul oli suur aukartus teie juurde tulles.

Mis sa siis pelgasid!? Kas pelgasid, et ma kallale lähen või?

Ei, seda mitte. Aga te olete nii palju inimesi aidanud, et selle kõrval mõtlesin paratamatult, mida mina üldse teinud olen.

Mis ei ole!? See, mis sa praegu teed, on sul otsa ees. Inimese elulugu on kõik ta otsa ees. Raamat on sul sündimisega kaasa antud.

Kas näete kõigi inimeste elu?
Jah. Ega ma muidu oleks saanud neid ravida. Inimene tuli siia sisse, ütles, et arstid ei avasta, mis tal viga on. Ma nägin korraga ära tema eluraamatust, mis tal on ja mis haigust on ta põdenud.

Kuidas see välja näeb, mida te inimeste otsa ees näete?
See särab mulle nagu taevatäht vastu. Seepärast ongi mul inimesi kerge ravida. Mõnikord oli mul sada inimest väljas rivis – ma nägin kõik ära, mis neil on.

Räägitakse, et 1982. aastal oli teie juures käinud 10 000 inimest.
Jah, käisid jah. Ja kõik said ravi.

Kuidas oli võimalik nii palju inimesi vastu võtta?
See oli kohutav, jah. Ma nüüd ka mõtlen, kui ma enam millegagi ei tegele – kui vahest ei tule uni –, oma noorust ja elutööd tagantjärele: imelik, kuidas ma jõudsin. Aga näe, jõudsin. Mulle anti selline jõud looduse poolt, see on kaasa sündinud.

Too [ravitseja Kadi Aab], kes minu 4. mail 82 aastat tagasi siin ilmas vastu võttis – ema sünnitas mind kodus –, oli selline ämmaemand, kes nägi kõik sünni aegu ära, mis inimesest saab ja kui vanaks ta elab. Ta oli näinud mul otsa ees ussi, risti ja karikat. Need näitasid, et mul on ravitsemise võimed.

Mu ämmaemand suri 1953. aastal. Nii kui ta sai sängitatud Kaika kalmistule, hakkasid inimesed mind ründama. Ma ütlesin, et ega ma ole mõni ravija. Ämmaemand oli kõigile inimestele ütelnud, et ta ei ütle, kes jääb tema järglaseks siin ilmas, aga kui tema on kadunud siit ilmast ja on matused, siis see, kes tema risti kannab, jääb tema asemele. Ma olin ristikandja. Siis oli inimestel selge pilt.

Kuidas just teist sai ristikandja?

Me käisime läbi ju väga. Mu ämmaemanda tütar oli mu ristiema. Ämmaemand ei rääkinud mulle enne midagi, kui sain 16 aastat vanaks. Siis rääkis ta kõik ära, mis ta minu sündimise ajal nägi.

Ma vaidlesin talle vastu, et tädi, mis sa ajad rumalat juttu, kas minust saab mõni mantlikandja. Aga näe, nii see on läinud, ja 50 aastat – kujutage ette!

Kui saite teada, et teist saab tema mantlipärija, kas siis tundsite, et teis on ravija võimed peidus?
Jah, tundsin. Kui ma vahel peegli peale kaen, siis näen sealt kõik ära, mis mul on. Aga seda ei näe alati, vaid teatud kuufaaside ajal, ja nii on inimestega kah. Kui inimesed tulid siia vastuvõturuumi, olid kuufaasid väga tähtsad. Taimestiku pean ka korjama kuufaaside ajal. Kõige paremini mõjus ravi vanakuuga.

Mõnikord oli isegi säärane lugu, et vaimulisest riigist üteldi mulle öösel, et too taim õitseb, sa pead minema korjama. Läksin öösel nurme peale ja korjasin taimed ära, tõin koju, panin viina sisse ja siis akna peale. Nii ma ravisin. Aga kõige suurem ravim on ikka Jumala Sõna.

Kuuldavasti neile, kes ei ole ristitud, ravi ei mõju. Kas üldse mitte?
Ei mõju. Neid on väga vähe, kellele mõjub.

Kas selliseid juhtumeid ka esines, et mõne inimese haiguse vastu te ravimid ei mõjunud?
Jah. Need on geneetilised haigused, perekonnast – neid ei saa ravida.

Tänapäeval esineb nii palju vähihaigust. Kas teie ravimid vähi vastu ka aitasid?

Neid ma üldse ei saanud ravida. Tollega on selline asi, et vähihaigused on üksjagu pärilikud. Mul oli juhtum, kus viiendas põlvkonnas oli vähihaigus välja löönud ja toda üldse keegi ravida ei saanud.

Kui inimene oli käinud operatsioonil, siis noid ma ka ravida ei saanud. Ma ei saa ravida neid, kellel nuga on ligi käinud. Nood on juba rikutud.

Mis hädadega kõige rohkem teie poole on pöördutud?

Kõiksuguste haigustega, mida arstid ei saanud ravida. Mõni arst oli isegi saatekirja andnud minu juurde. Ega ma töötasin arstidega käsikäes. Keda mina ei saanud aidata, need saatsin arsti juurde. Mul polnud muidugi saatekirja, ütlesin, et pöörduge arstide poole.

Miks tavameditsiin ei suuda aidata, aga teie suudate? Milles on trikk?

Trikk on selles, et arstid on sündinud siia ilma, otsa ees karikas ja uss. Neil puudub rist. Nemad ei saa roosihaigeid üldse ravida, neid ravisin kõiki mina. Roos on ravitav ainult Jumala Sõnaga, mitte meditsiiniga.

Millega te ravite? Annate inimestele usku?

Usku, jah. Ja inimesel pidi kaasas olema viinapudel või toiduõli. Kes ei talunud toiduõli, neil oli kaasas või või mesi, millega ravisin: panin oma ravimtaimed leotise sisse, inimene määris ennast ja võttis sisse ja sai terveks.

Inimesel peab teise inimese sisse ikka usk ka olema. Mõni inimene kõneleb minuga vaid telefonis ja pärast kolmandal-neljandal päeval helistab, et sai juba tollest haigusest lahti, mida ta telefoni teel kõneles. Kõige suurem asi on inimesel ikka enda usk.

Kas seepärast ongi inimesed nüüd nii haiged, et uskumist on vähemaks jäänud?
Jah, teise inimese uskumist ei ole. Pühakirja ja seda kõige kallimat raamatut, Piiblit, enam ei usuta. Näen, et inimestel ei ole inimeste vastu enam abistavat kätt, ollakse üksteise vastu uhke, tallatakse jalge alla üksteist.

Näiteks üks asi, mis Eesti eakatele inimestele tehti: me oleme riigile nagu suured võlglased, peame maksma tolle eest 60 krooni, et postiljon tooks koju pensioni, mida ma elu aeg olen teeninud.

Toda oleme kõik nii raskelt, silmaveega üle elanud, et miks meid nii halvasti koheldakse. Et me oleme nagu rämps, mida kevadel riisutakse rehaga või luuaga ära pühitakse. Kas ei ole nii?

Kuidas praegu tervisega lood on?
Olin möödunud aastal kuu aega raskes seisundis Tartus. Ei uskunud ma ise, et jään elama, ja arstid ning arstiaparaadid ka ei näidanud seda. Aga siin ma ole.

Mis ime läbi terveks saite?
Tänu arstidele. Nad võtsid kõik oma jõu kokku. Olen tuhat korda tänulik nendele.
Laine seletab, et enda tehtud ravimid teda ennast ei avita. Nendega ei saa ta ravida ka oma lähedasi. Isegi rohutee jaoks taimi peab ta korjama kusagilt kaugemalt, mitte oma põllu pealt.

Kas praegu ka veel tullakse teie juurde ravile?
Ei enam. Ma olen kõigile ära öelnud.

Mõni ikka üritab?

Telefoni teel jah – et olen 30 aastat te juures käinud, miks te enam vastu ei võta? Ma ütlesin sellepärast, et vanadus on.

Öelge, Laine, miks te otsustasite inimesi ravida, sest see polnud ju teie töö.
Selline elu ja töö olid mulle kaasa antud, nii et ma pidin seda tegema.

Mul oli eelmisel sajandil üks juhtum, kui inimesel oli jalatalla alt nii ära mädanenud roosi tõttu, et luu oli väljas. Tal taheti jalga maha võtta. Sõber tõi ta siia, ma hakkasin teda ravima ja jalg jäi otsa. Kolm kuus mässasin.

Kuid see võtab ju nii palju energiat!

Nojah, muidugi. Egas ma muidu raskes seisundis oleks haiglasse sattunud.

Kuidas te oma energiavarusid taastasite?

Läksin jalutama ja loodusest sain jälle kätte, mis mulle vaja oli.
1982. aastal oli nii, et ma ei teadnud ööd ega päeva. Nii et kui ma tänaseks jõudsin ära lõpetada, siis oli homseks juba rahvahulk ootamas hommikut.

Miks te ei öelnud neile, et ma ei jõua, et minge ära?
(Rehmab käega.) Nad tulid sissegi. Mu kadunud abikaasa talitas loomi ja tuli siit loomade söökide ja jookidega välja, nad ei lasknud teda väljagi. Mu abikaasa küsis, et kas valan teile selga või? Nad olid siin nii ümber, et midagi õudsat. Kõndisid ümber maja ja röökisid, kas ei saa sisse, laske uks valla! Öösel ka ei saanud rahu.

Kui ma läksin lehma lüpsma, tulid mul lauta järele. Ma ütlesin, et laske mul ometi oma tööd ka teha, ma tahan muidu ka elada.
Jah, siin on nähtud põnevaid elupäevi.

Ravisite tasuta?
Jah. Ma ei tohtinud raha võtta. Kui ma oleks raha võtnud, oleksin vangi läinud.

Kuid inimesed loodetavasti ikka andsid midagi?
Kes andis, kes ei andnud. Mul oli raamat, kus inimene end sisse kandis, need raamatud on kõik Tartus kirjandusmuuseumis. Ainult tolle sissekirjutamise eest võisin võtta ühe rubla. Rohkem mitte.

Mida te ise sellest saite, et te teisi aitasite?
Kui kõik ära rääkida, siis inimesed hakkasid mind kiusama ka, et mis ma teisi ravin. Kõik Eestimaa saadeti mu peale kaebuskirju täis, isegi Moskvasse kaevati, et olen rahva petja ja ei tea mis kõik. Aga kahju, et nood inimesed nüüd ei näe minu elulugu, mis ma olen teinud – nad kõik puhkavad.

Miks nad kaebasid te peale?
Kadedusest, et miks mul selline and on. Aga ega ma süüdi ole, et mul selline and on sündinud kaasa. Ega ma seda kuskilt õppinud ole.

Kas keegi püüdis teid takistada ka?
Tahetigi takistada. Öeldi, et võin teha postiljoni tööd, aga kui teen mõlemat tööd, siis võite minna... (näitab sõrmedega trelle). Mind kutsuti isegi ülekuulamisele kolhoosi kontorisse. Saksad küsisid, et kas te olete Kaika nõid. Ma ütlesin, et kuskile on kirjutatud too nimi või?

No aga näete, näitasid mulle, kes mu peale kaevanud on. Ma ütlesin, et kui ma olen too olnud ja kui te leiate, et ma ei kõlba, siis viige mind ära siit. Siis üks ütles, et mis sa ajad sellist lolli juttu.

Ükskord, kui mul oli postiring läbi ja olin korjanud koti ravimtaimi täis, oli õu kõik suuri isikuid täis, miilitsaid ja politrukke. Üks hüppas mulle postikoti manu. Mis teil postikotis on, küsis ta vene keeli. Ma vene keelt kuigi palju ei valda, ainult oma võro keelt valdan. Ütlesin, et aatomipomm on. Teine tõmbas ära ta, et mis sa puutud, tal on ravimtaimed seal, ta ei nõiu midagi, tegeleb ravimtaimedega ja teda ainult sõimatakse nõiaks.

Hirmutunne pidi inimestes palju haigusi tekitama. Praegu on just hirmus aeg, kõik kardavad oma töö pärast.

Aga siis, kui mina noor olin, olid meil siin kaks nädalat lahingud, olime 1944. aastal kuulirahe all. Inimestel oli siis hirm, et Siberisse saadetakse. Ma olen ka olnud Siberi nimekirjas. Aga meile toodi öösel sõna ja siis olime kaks nädalat emaga metsas. Öösel käisime loomakesi söötmas.

Kas see on olnud kõige suurem hirmuaeg te elus?

Jah. Aga nüüd on teistmoodi hirmud. Too on tõesti halb asi. Mul jääb selline mulje neist inimestest, kes nüüd koondavad, et nad oleks nagu kiviaastal sündinud kivisüdamega, et neil pole inimese südant sees. Ütlen terve oma kodumaa nimel ja inimeste nimel, kes kannatavad: inimene tegi ausalt tööd ja nüüd öeldakse järsku, et vaat, sa ei kõlba enam, nagu oleks ta mõni kurjategija...

Mida praegune hirmurohke aeg inimeste tervisega teeb?

See mõjub inimeste närvisüsteemile. Seepärast on insuldid, südamerabandused, äkilised surmad – kõik on sellega seotud.

Kuidas peaks inimesed elama, et hirm ligi ei pääseks?
Inimesed, kes meile seadusi teevad ja keda me oleme valinud, peaksid olema inimestele inimlikud. Nii on asi! Nad ei tohi olla uhked. Nad ise sõidavad uhke autoga ja löövad laulu, et «kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu, vaene lisab kondiauru». Kui kondid on terved, saab kondiauru lisada, aga kui oled ratastooli peal, ei saa toda ka teha.

Kuidas lihtinimene ennast ise aidata saab?

Peab mitte mõtlema selliste raskuste peale, mis meil on praegu. Me peame nondest üle saama, panema käed kokku ja andma Jumalale tänu. Kui me tema poole pöördume, tema aitab meid. Siis oleme alati rõõmsad ega tunne nonde seadust, mis meile kivisüdamega pandud.

Olen kuulnud, et olite Estonia laeva uppumist öösel ette näinud.
Jah. Tol päeval oli mul 60 inimest olnud ravida, nad läksid ära. Ma läksin alla kaevu juurde jalutama ja nägin, et Tallinna mere peal on suur must pärg ja nii palju musti linte küljes.

Tulin tuppa ja Sirje [kelle elukaaslasele on Laine vanatädi] ütles, et miks ma nii ehmatanud olen. Ütlesin, et nägin nii kurba pilti. Hommikul keerasin raadio lahti ja siis [Lennart] Meri just kõneles toda õnnetut lugu.

Ma ise sõitsin tolle laevaga, kui see esimest korda sõitis Rootsi. Läksin sinna konverentsile.

Kas keegi on teie ravimeetodeid ka uurinud?

On-on. Kui ma olin nädal aega Soomes konverentsil, toodi meile kõigile, kes me ravijad olime, inimesed, et mis neil viga on. Mulle toodi noor poiss, kes ei saanud kõndidagi. Kolm arsti oli seal. Ma ütlesin, et inimene on tööl selja ära tõmmanud.

 Arstid vaatasid üksteisele otsa, et kust ta seda teab, me pole teda aparaadi allagi pannud. Ma tegin tolle nõksu ära, millega ma selja tagasi paika sain. Mulle anti suur tänukiri. Ühel naisel oli roos käe peal. Ta oli ehmatanud. Ta läks kanapesast võtma muna, aga seal oli rott ja pures teda käest.

 Tema sai korda ja mulle anti teine tänukiri. Kolmandal naisel oli õudne peavalu. Ma võtsin klaasi täie allikavett, Jumala sõna peale, ta jõi selle ära ja oligi terve. Sealt sain kolmanda tänukirja.

Kui palju teiesuguseid inimesi Eestis veel leidub?
Ravijaid on palju.

Kas olete teisi ravitsejaid ka jälginud?

Selle koha pealt jätan ma ütlemata, ei ütle ei ega jah. Vahel neid [telerist] vaatasin, aga mul viskas mõni asi üle.

Mulle hakkasid ka inimesed peale käima, et miks ma ei kirjuta endast raamatut ega anna retsepte välja. Olen ütelnud, et enesekiitus läheb haisema.

Kes teie käest need imelised oskused üle võtab?

Mina olen seitsmes põlvkond. Kõige esimene põlvkond oli täpselt selline, nagu ma ise olen. Vahepeal kuus põlvkonda ei olnud ühtegi sellist ja mina seitsmendas põlvkonnas tulin välja.

 Mul ei ole järglasi ja nüüd on sellega lõpp – seda, mis kaasa on sündinud, edasi anda ei saa. Ega sa ju mulle oma sõrme anda ei saa – nii on ka ravimisega.

Kaika Laine meenutab õnnetust 1953. aasta juulis, kui mesilassülem tuli tema vankrit vedanud hobusele kallale. Hobune hakkas perutama ja Laine lendas vankrilt maha, kuid jäi rihmu pidi kinni, nii et hobune vedas teda 200 meetrit mööda maad. Neerud ja emakas sain nii tõsise trauma, et tuli teha kolm operatsiooni, mistõttu ta hiljem lapsi ei saanud.

Aga äkki keegi kuskilt mujalt ilmub välja?
Saja aasta pärast. Rohkem meid siia ilma ei anta. Ainult saja aasta pärast. Mina sündisin ka, kui mu eelkäija suri, saja aasta pärast. Ja kui mina kaon, siis ilmub minu järglane ka saja aasta pärast.

Te ei ole kellelgi näinud otsa ees ussi, risti ja karika märki?
Olen näinud kahel lapsel, aga nendega juhtus õnnetus. Üks sai õnnetult surma ja teisel oli peas kasvaja. Üks puhkab Tallinnas Jüri kalmistul, ta oli mu ristitütar. Rohkem ei ole 50 aasta sees selliseid märke näinud.

Hüvastijätu eel soovitab Kaika Laine mul, et tooksin Viljandi lähedalt Siniallikult pudeli allikavett ning ta valmistab sellest rohu, mille abil saan prillikandmisest priiks. Tänutäheks selle eest, et käisin tal külas ja aitan intervjuuga tulevastele põlvedele tema elust mälestuse jätta.

reede, 26. aprill 2013

Taevatrepist FB-s

Tuleb välja, et oli teisigi, kes Vastseliina kirikus "Taevatrepi" ära tundsid. Anna-Liisa kirjutas FB-s: Tänane päeva tipphetk tabas mind Vastseliina kirikus praostkonna sinodil. Armulaua jagamise harduses hakkas äkitselt kumama me meeltesse orelilt kostuvad helid, mille kohta arvasin esiti, et kuulen valesti. Aga ei, kõik oli õige: organist mängis Led Zeppelini Stairway to Heaven. See oli nii kirjeldamatult kaunis, et võttis pisara silma. Järjekordne tõestus sellest, et kaunid kunstid on Looja and ning sobituvad igas võtmes meie ellu.
Elke kommenteeris: Mul on korra tulnud seda pulmamarsiks mängida.
Arne kommenteeris: Ka mina olen Led Zeppelini Taevatreppi mänginud paar korda laulatuse ja ristimise ajal Türi kirikus 1988-1989. Tuldi ka ütlema, kes ära tundis, et olevat olnud väga ilus. Olin Türil organisti kohtusetäitja, kuna õiget ja oskajat vahepeal ei olnud.

Sinod

Eile oli meil sinod ja seekord pidi Vastseliina kogudus korraldama. Jumalateenistus oli Agenda korra järele ja eelnevalt kõigile vaimulikele pdf failina saadetud. Orelil mängis Elviira Varik. Protsessiooni alguses mängis ta Joseph Haydni "Püha Antoniuse koraali", armulaua jagamise ajal mängis Led Zeppelini: "Stairway to Heaven" ("Taevatrepp") ja protsessiooni lõpus Ludwig van Beethoveni "Ood rõõmule". Jaan on ka nüüd sinodi saadik ja ta ütles, et kuigi sul oli teenistus vana agenda järele, on sul organist väga innovaatiline. Jaan oli ka üks mees, kes tundis Taevatrepi ära.
Led Zeppelini legendaarne lugu „Stairway to Heaven“ on rokiajaloo populaarsemaid lugusid – ja olevat seda tänu raadiodiskorite suitsetamisharjumusele.

„Stairway to Heaven“ ("Taevatrepp") on täpselt nii pikk lugu, et raadiodiskorid said teha suitsupausi, seega sobis seda suurepäraselt regulaarselt eetrisse lasta, väidab Charles R. Cross, kes kirjutas Led Zeppelini eluloo.
Cross selgitab, et kümned omaaegsed raadiosaadete tegijad vandusid, et valisid 1070tel loo just sellel põhjusel, et teha üks sigarett.
 „Kui lugu oleks olnud minut lühem, siis oleks suits jäänud lõpuni tõmbamata.“
„Taevatrepp“ sai seega praktilistel põhjustel palju eetriaega ning on üks bändi enimmängitud lugusid. Aga ta on ka täiesti kena ja kuulatav lugu. Sinod jätkus Vastseliina rahvamajas. Lõuna oli meil Konsumi saalis ja rahvas jäi toidlustamisega väga rahule. Maavanem Andres Kõiv valiti kirikukogu ilmiksaadikuks. Väga tore, et meil on nii asjalik ja kiriklik maavanem. Muidu oli meil päris rõõmsameelne päev. Pildil sinodi saadikud.

kolmapäev, 24. aprill 2013

Eesti piirist


Eesti Vabariigi presidendile, riigikogule, valitsusele ja välisministeeriumile

Eesti Vabariigi võimude üheks ülesandeks on kaitsta Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust. „Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik,” öeldakse ka Eesti Vabariigi põhiseaduses (2. paragrahv).

Seetõttu taunime Eesti Vabariigi võimude katseid loovutada 5,2 protsenti Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist – Petserimaa ja Eesti Ingeri – Venemaale.

Nõuame, et Eesti Vabariigi võimud lõpetaks koheselt ülalmainitud alade loovutamiseks peetavad läbirääkimised Venemaaga.

Rahvuslaste Paide ümarlaual osalenud organisatsioonid:
Eesti Iseseisvuspartei
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu
Julius Kuperjanovi Selts
Rahvuslaste Tallinna Klubi
Kristiine Üürnike Ühendus

Müstilse Venemaa liiklus


teisipäev, 23. aprill 2013

Laine Roht

Kaika Laine on läinud ajast igavikku 85. aasta vanusena. Minul oli temaga esimene ja viimane kohtumine haiglas jaanuari lõpus. Laine oskas väga hästi ravida nahahaigusi ja muidugi ka veel mitmeid teisi haigusi.
Ma ei ole kuulnud, et Eestis keegi peale tema oleks inimesele otsa vaadates näinud, kas ta on ristitud või ei.
Möödunud aastal mai kuus, kui ajakirjanik temaga käis vestlemas, siis oli ta öelnud, et elus on kuus lihtsat tõde mida peaks järgima:

- Sa pead kümmet käsku teadma.

- Sa pead kaasinimese vastu hea olema.

- Sa pead sõbralik olema ja sa ei tohi meest kodus jalge alla tallata.

- Sa pead elama enda töövaevast ega tohi tunda kadedust.

- Sa ei pea teise üle kohut mõistma. Jumal ise teab, keda ja mille eest ta karistab.

- Sa ei pea iseennast kiitma, sellega võid orki lennata. Kui teised sind austavad, on midagi muud. Aga kui ise ennast kiidad, oled nagu kikas sõnnikuhunniku otsas.

Eeva Liisa Bender: Religioonikäsitlus filmis „Viimne reliikvia“

Film „Viimne reliikvia“ ja selle aluseks olnud Eduard Bornhöhe romaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ (Bornhöhe 1977) erinevad teineteisest peale põhiloo ja -tegelaste üsna palju. Muutumatuna on aga püsinud üks asi: kiriku negatiivne roll. Nii võimegi kohe nentida, et religioonil on filmis „Viimne reliikvia“ täita negatiivne osa.

Agnese rollis filmis peaosa mänginud Ingrida Andriene on meenutanud, et ta sai selle rolli, mõistatades, mis on filmi ideeks ehk kandvaks mõtteks. Selleks oli vabadus (Kangur 2011, 67). Vabadusest ei tohtinud aga maailma „kõige vabamas“ riigis kõva häälega rääkida, sellest tuli rääkida ridade vahel ja inimestel oli ridade vahelt lugemise oskus hästi selge. Algul sooviti teha palju filosoofilisemat filmi, välja tuli aga siiski „mõõga ja mantli“ seiklus (Kotta 2012). Väidetavalt oli selles süüdi ka osatäitjate vahetamine ning nende omavahelised suhted. Nii tuligi välja lihtne armastuslugu. Filosoofilisem film oleks võimudele kahtlasemalt mõjunud, puhas meelelahutus viis aga filmi tegelikku sõnumit laiemalt edasi.

Hiljuti ilmunud raamatu „Viimne reliikvia. Pilk legendi taha“ väitel võttis Bornhöhe oma loo aluseks legendi pühast Agnesest (Agnes kui Agnus Dei – Jumala tall), keda mitmel moel kiusati ja ahvatleti, kuid kes kõiksugu keerulistes oludes siiski oma puhtuse säilitas ja kelle peaingel Gabriel ise lõpuks ära taevasse viis. See sümboolika kajastub tegelaste nimedes ja on säilinud ka filmis, sellele viitab ka stseen filmi alguses Agnese ja valge lambatallega (Kangur 2011, 68). Ilmselt aga nõukogude tsensor sellest aru ei saanud. Kiriku kujutamine negatiivses rollis sobis väga hästi nõukogude ideoloogiaga, kiriku negatiivsuse varjus oli võimalik rääkida vabadusest, ilma et oleks olnud võimalik kahtlustada. Kirik ja klooster on antud filmis mõeldud vanglana, ehk siis tähendavad tegelikult nõukogude võimu; tuleb vaid kujutada nõukogude võimu kiriku asemele ja sellega ridade vahelt näidata, et eestlastel pole vabadust.

Bornhöhe raamatu tegevus toimub Liivi sõja ajal. Sel ajal oli religioon inimeste jaoks lahutamatu osa elust. Inimesed pidid sellega arvestama ja see oli olemas kõigi jaoks. Tänapäeval on paljudel valikuvõimalus, kas uskuda või mitte. Liivi sõja aegu seda võimalust ei olnud ja arvatavasti ei tekkinud inimestel isegi sellist mõtet. Teos on Bornhöhe loomingule omaselt üsna saksavastane. Riigivõimudele endast soodsa mulje jätmiseks lisandub „Vürst Gabrielis“ ka venelaste ja vene vägede väga positiivses valguses näitamine, mis sobitus venestamise aega. Venestusajal üritati ka inimesi suunata vastu võtma vene õigeusku – seega sobis antud konteksti ka katoliku kiriku negatiivne roll. Huvitav on ka see, et kirik on üldiselt negatiivne ka teistes Pirita kloostrit käsitlevates kirjandusteostes, nagu näiteks raamatus „Pirita kloostri lugu“, autoriks August von Kotzebue (1929). Aga ka baltisaksa kirjaniku Mia Munier-Wroblewska teostes (1929a, 1929b) on üldjuhul tegu kloostris oleva neiuga, keda sealt kas päästa üritatakse või päästetakse.

Keset Liivi sõja üleüldist muutuste ja segaduste aega oli kirik tegelikult ainus organiseeritud ja reeglistatud nähtus. On paratamatus, et reeglid loovad ühiskonnas arusaamu ja organiseeritust. Reegleid järgides loome endale kindlad seisukohad ning võimu, mis meie üle mingis mõttes valitseb. „Viimses reliikvias“ omistati võim kirikule. Kirik on inimeste ja nende soovidega võrreldes igavene. Kui talupojad tulid ning põletasid maha Pirita kloostri, siis lausus vend Johannes: „Meie püha üritus sellega ei lõpe“. Ilmselt tuleb siin vaadelda ka asja laiemat konteksti reformatsioonijärgsel Liivimaal. Ammugi siis ei kõigutanud kirikut väikesed tagasilöögid, nagu näiteks see, kui Agnes oli lubanud (ise seda ilmselt teadmatagi, mida ta tegelikult tahab) Jumala tallena ohvri tuua, abielluda mehega, keda ta ei armasta. Siis aga äkki muudab ta meelt ja põgeneb, sest on enda jaoks leidnud hoopis parema variandi. Aga kas ka kogu elu kõige parema variandi?

Sellest aru saamiseks tuleb meil peigmehi võrrelda. Risbieter, Schenkenberg, Gabriel ja Kristus on neli peigmeest, keda kõik pakuti Agnesele valida. Neil kõigil on kindlasti häid külgi. Tegelikult võib väita, et meestegelased karakteritena filmi jooksul ei arene, jäädes kõik samaks. Ainus, kes areneb, on Agnes, muutudes hellitatud aadlipreilist üsna ettevõtlikuks ja soodsate asjaolude korral enda eest seisvaks nooreks daamiks.

Risbieter oleks Agnesele kahtlemata taganud seltskonnas hea positsiooni, arvatavasti oli ka ürituse varanduslik külg arvestatav ning sidemeid jätkus samuti. Sellest kõigest hoolimata osutus ta otsustaval hetkel araks, kerglaseks ja pinnapealseks, lastes jalga, jättes oma kihlatu Jumala ja saatuse hooleks. On otse arusaadav, miks Agnes ta ära põlgas.

Schenkenberg, vastupidiselt, oli iseloomult ja tõekspidamistelt tugev. Kuid liialt tugevana, oma tahtmist peale surudes ja vägivaldsena hirmutas ta Agnese hoopiski ära. Temaga abielludes oleks Agnes boonusena võitnud hea positsiooni kuritegelikus maailmas, kuid oleks pidanud elama ise eluaegse hirmu all, ning see ei oleks ilmselt kuigi kestlik elu olnud.

Neist neljast kõige stabiilsema elujärje, teisisõnu elu nunnana, oleks Agnesele lubanud Jumal. Hingerahu ja kindla toe oleks ta selles leidnud, kuid sellelgi oli oma halb külg. Agnes oleks pidanud loobuma liialt paljust: perest, maistest asjadest, ning oleks pidanud oma elu vaid ühele ja ainsale pühendama. See variant oleks aga mõistagi enim sobinud kirikule, saades seeläbi reliikvia Agnese kaasavarana enda valdustesse. Nunnaks pühitsemise loo puhul jätkatakse filmis samuti üht peamist joont – kiriku roll on negatiivne ja seda suurendatakse seeläbi, et Jumalaga abiellumine ehk nunnaks saamine ebaõnnestub, mistõttu jääb vägisi mulje, nagu see ebaõnnestumine näitaks kiriku kindlat läbikukkumist kõiges. Seda see loomulikult aga ei ole.

Võib öelda, et Agnest hirmutati ja ahvatleti kõikide kandidaatidega – nagu legendiski. Nende kolme ebaõnnestumise kõrval leidis Agnes endale kõige sobivamaks (peaingel) Gabrieli, kes oli igas rollis positiivne, päästjana kangelaslik ja hooliv. Nii jääb vägisi mulje, et Gabriel oli kõikidest teistest parem. Kui ta teistest parem oli, siis kuidas ja millisel moel andis ta Agnesele stabiilsust ja tuge, kuidas täitis need soovid, mida oli lubanud? Ja kas ta tegelikult lubas üldse midagi („Mis meist saab?“ „Ei tea.“)? Jääbki mulje, et Gabriel tegelikult polegi veenev, ja ma pole kindel, kas ta filmiväliselt, ehk siis pärast filmi sündmusi teistest nii väga parem oligi. Küll aga oli ta parim variant filmi kestel.

„Viimset reliikviat“ võib nimetada kaasaegseks muinasjutuks, ja nagu muinasjutule omane, peab seal olema moraal. Lugu soovib arvatavasti näidata, et võimu, millel on oskus teisi valitseda, saab kuritarvitada. Selles loos on kuritarvitajaks kirik, kellele antud võim oli rohkem vahend inimestele reeglite ja arusaamade loomiseks. Kirik oli võimu kuritarvitanud sellega, et oli isoleerinud end muu maailma küsimustest ning toimis selle järgi, mida ise heaks arvas. Samas, kuigi kirikut näidati negatiivsena, oli klooster just see paik, kus hoiti alles haridust ja tarkust. Säilitati teadmisi, mis oleksid läinud kaotsi vahepealsetel segastel aegadel. Huvi ürikute ja teadmiste vastu näitab ka stseen, kus seltskond munki uurib sitikat. On näha, et ka filmitegijad soovisid sellele viidata. Samuti anti kloostris võimalus inimestele, kes olid ühiskonnast välja tõugatud või sellega konfliktis. Tänapäeva maailm üritab käituda järgmise mõttelaadi järgi: ükski inimene pole teisest halvem selle tõttu, mida ta on teinud. Ses mõttes on filmis kujutatud kirik väga kaasaegne: mõelgem stseenile, milles vend Johannes, saates munki teele Agnest otsima, loeb üles nende eelneva kriminaalse tausta. Filmis taheti sellega ilmselt küll pigem näidata, millised kurjategijad on mungarüü all peidus ja kui kuritegelik on kirik sisemiselt. Aga asja teistmoodi vaadates võib ju siiski mõelda, et neile anti võimalus end parandada, et keegi pole ära tõugatud ja kõigile leidub koht: teadmiste alalhoidmisel, sellega ühiskonda aidates ja edasi viies.

Arvan, et Pirita kloostri hävimine ja rüüstamine oli tingitud sellest, et mässumeelsed nägid vaid võimu kuritarvitamist kiriku poolt. Samuti tekkis hea võimalus kehtestada vabadus ja oma võim maksma panna. Kuid kirikut põlema pannes ja reliikviat purustades ei saanud nad aru, et nad üritavad purustada religiooni, mis oli sel ajal ju tarvilik ning elutähtis element. Nad ei taibanud, et mõne aja pärast oleks mingil muul moel tulnud uus kord, uus religioon, uued reeglid, aga taaselustades vanu. Kui jääda mõtisklema lause üle „Meie reliikvia on vabadus“, siis võib seda mõista kui kiidulaulu anarhismile. Nii võib isegi öelda, et selle filmiga on pigem näidatud, mida vabadus ei ole, ehkki ei jõuta ka selle defineerimiseni, mis see vabadus on – peale endise korra sümbolite purustamise ja põletamise. Sest kui neil see vabadus siis lõpuks käes oli, siis mida kavatsesid nad sellega edasi teha? Arvatavasti oleksid tekkinud uued reeglid, sest ilma nendeta on võimatu elada, ja mõne aja pärast oleks jälle võideldud vabaduse pärast, sest need uued reeglid ei oleks kellelegi jälle sobinud. Seda võiks siis nimetada surnud ringiks. Samuti tekib filmi lõpus, kui Pirita klooster tagaplaanil põleb ja talupojad kaamerasse ratsutavad, küsimus, et kuhu nad ratsutavad? Mis siis edasi? Ka Gabrielile võinuks sama küsimuse esitada: kuhu ta edasi läheb ja kuidas tõestab, et ta on tõesti see õige, kes Agnesele sobib?

Kokkuvõtteks võib öelda, et pealtnäha üheplaanilisest romantilisest vaatemängust saab mõtisklemise käigus üsna mitmekihiline film. See, mida on filmis kenana näidatud, pole järele mõeldes parem sellest, millele seda vastandatakse, ja vastupidi. Nii on esialgselt üsna veenvalt esitatud negatiivselt ka religiooni, mis tegelikult ehk ikkagi nii negatiivne ei ole. Samuti defineeritakse see, mida vabadus ei ole, kuid samas ei seletata ka, mis vabadus on. Sellega antakse igaühele õigus arvata ja mõelda, kuidas asjalood on, jättes võtmata kindla seisukoha, mis tekitaks erimeelsusi.

pühapäev, 21. aprill 2013

Kersti Nigesen: Sallivus oleks Eestis justkui ülim väärtus, mis kõlab üle teiste väärtuste ja vooruste

Viimasel ajal on Eesti avalikkuses väga palju räägitud sallivusest. Sallivusest oleks justkui saanud ülim väärtus, mis prevaleerib kõigi teiste väärtuste ja vooruste üle.

Samal ajal on sallivuse mõiste ümber defineeritud, kitsendades seda vaid teatud ühiskonnagruppidele. Selgub, et suhtumise põhjal samasooliste abieluõigusesse võib jagada inimesed headeks ja halbadeks, õigeteks ja valedeks. Olemegi jõudnud monokroomse maailmapildini – olukord, mida on alati eelistanud ka diktatuursed režiimid.

Rünnak traditsioonilise perekonna kaitsjate vastu ei toimu ainult ajakirjanduses ja ideede tasandil, vaid sekkutakse ka reaalselt inimeste ellu: seksuaalvähemuste ühendused on avaldanud survet, et konservatiivse maailmavaate eest seisjad ei tohiks töötada koolis, ülikoolis ja rahvusringhäälingus. Löögi alla on sattunud ka kristlikule väärtussüsteemile tuginev Vanalinna Hariduskolleegium kui vaenuriskiga kool. LGBT ühingu esindajad on väljendanud haridusametile oma muret koolis õppivate homo- ja biseksuaalsete õpilaste võimaliku kiusamise pärast. Sooviksin sellele süüdistusele avalikult vastata.

Alustama peaks inimeste õigusest maailmavaatelisele positsioonile (PS §40), aga et mitte jääda süüdistuste ja ettekujutuste tasandile, oleks hea siduda probleem reaalsusega. Maailmavaate alaseid uuringuid on küll vähe, aga mõned siiski on.

Tundub, nagu oleks maailmavaatelise positsiooni omamine iseenesest vaenu allikaks. Ometi näitavad nii kogemused koolis kui ka uuringud vastupidist.

2008. aastal viidi läbi rahvusvaheline REDCo kvantitatiivuuring 14-16-aastaste noorte suhtumistest religiooni ja religioossesse mitmekesisusse. Uuringus osalesid paljud Eesti koolid, nende seas ka VHK. Vastustest küsimusele religiooni olulisuse kohta ilmnes ootuspäraselt, et riikide vahel on üsna suured erinevused. Keskmisest olulisem on religioon Inglise, Hollandi, Saksa ja Hispaania noorte jaoks, kõige vähem oluline selle uuringu järgi Norra ja Eesti noortele.

Igal maal on oma keeruline taust ja ajalooliselt kujunenud vastasseisud maailmavaatelistes positsioonides, kuid uuringust joonistub siiski välja, et just sekulariseerunud riikides usuvad noored, et oma usu ilmutamine võiks kaasa tuua nende tagakiusamise. Samuti peavad mittereligioossed noored religioosseid inimesi sallimatuteks. Maades, kus religioossust peetakse noorte seas omasemaks, see seos nii teravalt ei avaldu.

Usk kui vaenu allikas on sekulariseerunud ühiskonnas kujunemas müüdiks, mida taustsüsteemist ilma jäänud noored interioriseerivad. Kuid rahvusvahelisest uuringust ilmneb, et end religioosselt määratlenud noored, kellele usk annab kindlustunde ja elu mõtestatus lootuse tulevikule, on sallivamad ka teiste vastu.

Võrreldes Eesti keskmisega (uuringus osalenud koolide põhjal) on VHK-s veidi enam usulise taustaga õpilasi, nende kuuluvustunne on pisut kõrgem ja teadlikum (ka ateismi osas).

VHK ja Eesti keskmiste võrdlus näitab (ja seda kinnitab ka uuring rahvusvahelises dimensioonis), et õpilased, kes omavad selgelt väljakujunenud religioosset identiteeti, on enam avatud suhtlemisele, huvitatud teistest ja usuvad erinevatel positsioonidel olevate inimeste suhete paranemisse ühiskonnas.

Uuringus esitatud 83 väite alusel on VHK õpilaste seas võrreldes teiste uuringus osalenud koolidega vähem  teiste ignoreerimist ja oma tõekspidamiste tõestamist. Samas on suurem ka valmisolek arutlusteks. Suhtumine usulisse mitmekesisusse on üksteist arvestav: ollakse valmis jääma  kindlaks oma veendumustele, kuid austatakse ka teiste vabadust endaks jääda.

Öeldakse, et puud tuntakse tema viljadest, ja nii võin ka oma veerand sajandi pikkuse koolikogemuse põhjal kinnitada, et püsivas, armastusel ja truudusel rajatud perekonnas, kus elu käsitletakse pühana, kasvavad reeglina üles julged, elujaatavad, hoolivad, ennast ja teisi väärtustavad, vastutustundlikud noored inimesed. Koolil on suhteliselt kerge olla sellisele perele partneriks.

Paraku ei kulge elu enamasti ideaalide kohaselt. Ka heast tahtest hoolimata võidakse sattuda  sundolukorda. Just  siis, kui inimene üksi jäädes oleks kaitsetu, on oluline, et abi pakuks toimiv kogukond. Keegi ei tea, millised raskused ja mis momendil kedagi võivad tabada. Olen pea veerandsada aastat püüdnud aidata erinevatel peredel leida oma laste üleskasvatamiseks parim tee nii, et igal lapse eripära arvestataks, ja lootes, et läbi hariduse loome neile tulevikuväljavaated. Vanalinna Hariduskolleegiumis on säilinud personaalsed suhted, mis välistavad enda käsitlemise teenindajana. Ühiselt on otsitud lahendusi nii erivajadusega lastega perede toetamiseks, õpilaskodu korraldamiseks kui ka noortele emadele tuleviku loomiseks.

Selle aja jooksul on paratamatult elu viinud kokku väga erinevate olukordadega – ka sellistega, kus ilmneb, et tegemist on ebatraditsioonilise peresuhte ja orientatsiooniga. Kristlastena pole meil teist võimalust kui austada ja aktsepteerida iga inimest. Igaühel võib probleeme olla, aga hinnatakse meid mitte probleemide, vaid nende sügavalt inimlike kvaliteetide tõttu, mis meis samuti olemas on. Samal ajal: see, et me inimesi respekteerime ja ka aidata püüame, ei tähenda, et me kõiki nähtusi põhimõtteliselt õigeks peaks.

VHK väärtushinnangud on kujunenud, selgeks räägitud ja avalikustatud koostöös vanematega. See annab võimaluse vanematele kui esmastele kasvatajatele teadlikult kooliga liituda. Igas tutvusvestluses püütakse kokku viia vanemate ootused ja koolivõimalused. Varjatud väärtushinnangute alusel laste kasvatamine oleks vanemate petmine.

Olukorras, kus pere ülalpidamiseks (eriti pidades silmas normaalseks peetavat elatustaset) tuleb töötada mõlemal vanemal, tihti puhkepäevadeta ja kaugel eemal kodust, ei ole lastel kerge kasvada. Selles olukorras eeldab peresidemete hoidmine üsna suurt teadlikkust. Puhkusereisid igapäevast murede ja rõõmude jagamist ei asenda. Üksindust tundvad lapsed (ja vanemad) otsivad kaaslasi virtuaalmaailmas ja lõbustusasutustes. Kui vanematel pole enam ideaale, mis toidaks tahet, siis võidab tarbimine (loosungite järgi majandus). Nende tendentsidega nõustumine ohustab meie püsimist rahvana, kool aga kaotab neis tingimustes üha rohkem peresid, kellele partneriks olla.

Tarbimismaailma veskid kujundavad osavalt arusaama paratamatusest: pereajakiri ei püsita enam küsimust, KAS abielu lahutada, vaid ainult MILLAL lahutada; HIV-viirusest hoidumiseks on ainus võimalus kasutada kondoome (truudus on naeruvääristatud); haridusamet on sunnitud  jagama koolidele brošüüre, mis kutsuvad lapsi üles selgitama välja oma seksuaalseid eelistusi jne. Turumaailmas on nauding raha ja nii haarab ta noored oma tärkava seksuaalsusega reklaami- ja meelelahutusmaailma meelevalda. Noorele selgitatakse, et elu ongi  seks ning inimesel pole muud võimalust kui järgida enesekeskselt n-ö loomulikke (= loomalikke) instinkte.Aga pärast aastaid vaid isiklikele naudingutele elatud elu saabub paratamatult aeg,  kui inimene enam kulutada ei jõua, ja ainus, mis jääb, on mahajäetus vanaduses, mis hingeahastuses tekitab nõudluse halastussurma järele.

Perekonna probleem ei ole pelgalt õiguslik küsimus. Perekond on normaalsel juhul igaühe jaoks olemusliku, elu mõtestava tähendusega. Iga perekonda puudutav küsimus kipub toimima isiklikuna ja perekonna hoolimatu käsitlemine võib inimesi haavata. Kindlasti aga saavad kannatada lapsed. Pluralistliku ühiskonna subkultuurides on saanud muude arusaamade kõrval ka perekond tavapärasest erineva sisu. See on muutnud  ühe osa laste elu kardinaalselt. Kui eristujatel õnnestub oma vaatenurk üldtunnustatud normina määratleda (sest seadused kujundavad norme), muutub põlvkonna elu ja rahva saatus.

Traditsioonilises käsitluses on seksuaalsus seotud armastuse ja kõlblusega. Kõlbluses on fikseeritud põlvkonnalt põlvkonnale edasi antavad kvaliteedid, mille järgimine on aidanud hoida inimlikkust ja kujundada südametunnistust. Kõlblus käsitleb inimestevahelisi suhteid impersonaalselt. See annab võimaluse arutelda kõlbluse üle piinlikkust tundmata.

Armastuse teid on aga alati peetud ettearvamatuteks. Armastuses seondub kirgastumine kannatusega, ta annab  inimesele suuruse seada armastatu heaolu oma naudingutest ettepoole. Armastus vajab kaitset ja selle üle ei saa teha otsuseid teised.

Lastele saab ja peab õpetama kõlblust. Oma teed käia armastuses tuleb neil aga ise.

On tavapärane, et perekonna ja seksuaalsusega seotud teemade  käsitlemisest püüab tavainimene avalikkuses hoiduda. Eraelu ja eriti intiimelu peetakse üldjuhul privaatseks. Selle tõttu on ootuspärane, et suurem osa traditsiooniliste väärtuste hoidjaid vaikivad. Valjuhäälselt oma seksuaalelu eripärast rääkima on enamasti nõus need, kes on traditsioonilisest lähenemisest loobunud. Ja kuigi uuendajaid ei pruugigi olla palju, siis häbelikult vaikiva kogukonna taustal kõlab nende hääl tõenäoliselt tugevamana, kui see tegelikult on.

Nii survestatakse õpetajaid juba praegu minema koolitustele, kus selgitatakse, et inimeste jagamine kaheks soopooleks on sotsiaalne konstruktsioon ja diskrimineeriv igand. Pragmaatiline seksuaalsuse käsitlus sünnitab sooneutraalses keskkonnas naudingu otsimiseks palju erinevaid vorme. 

Ometi on ka neil, kes oma veendumuste põhjal soovivad oma laste kõlblust hoida, põhiseaduslik õigus kasvatada oma lapsi nii, et lapsed oleks kaitstud ja neid ei agiteeritaks vanemate selja taga rikkuma kõlblusnorme, millest vanemad lugupeavad. Nii nagu me ei pea võimalikuks solvata last, kellel on kaks ema, ei tohi ka halvustada last, kes kasvab traditsioonilisi kõlblusnorme austades, ega väärastada tema kasvukeskkonda.

Kampaaniad stiilis„erinevus rikastab“ kasutavad ära erivajadustega inimesi, pannes piltlikultöeldes ühte patta liikumispuudega inimese ja transvestiidi. On tõsi, et meilkõigil on erinevusi, kuid sama tõsi on ka see, et sugugi iga erinevus ei teemeid rikkamaks. VHK-s õppivat nelja pimedat õpilast armastavad ja hindavad väga nii kaaslased kui ka õpetajad, sellest hoolimata oleksid nad arvatavasti meelsasti nõus loobuma oma eripärast olla pime. Kõik nad on muusikaliselt andekad, alandav oleks neile teha hinnaalandust, saates neid näiteks vaidpimedatele mõeldud klaverikonkurssidele. Oma elurõõmu, huumorimeele ja tulevikulootustega on nad tihti toeks hättasattunud kaaslastelegi, aga mitte selle tõttu, et nad on pimedad, vaid kuna nad elavad mõtestatud elu, milles on ka ideaalid, mille poole püüelda. Nende kordumatu isiksus on see eripära, mille tõttu neid armastakse.

Ratastoolisolev laps ei pea olema õnnelik oma puude tõttu, aga tema unistuseks võib olla saada riigijuhiks (mis enamusele kättesaamatu) ja seda ei tohi talt ära võtta.  Võlts kaastundlikkus ei loo armastust, vaid alandust.  

Nii ka need lapsed, kel tõesti on sooidentiteedi (mitte kõlbluse) probleemid, on enamasti milleski väga andekad, loomingulised ja tundlikud. Kui nad on küllalt peenetundelised, et ka teistega arvestada, ja nad leiavad keskkonna, kus oma andeid arendada ja rakendada, pälvivad nad reeglina austuse ja armastuse. Nad ei vaja mingit eri regulatsiooni, nii nagu üldjuhul pole ka teisi vaja nende eest kaitsta.

Arukus javastutustundlikkus (mis on lõpuks kasvatusülesandeks) aitavad inimestel vaoshoida oma nõrkusi (kellel neid poleks).

Lõpetuseks tahaksin meenutada Romain Gary romaani „Elu alles ees“. Seal kujutatakse elu läbi väikese araabia poisi silmade, kes kasvab üles illegaalses lastekodus, mille juudi soost kupeldaja on loonud orvuks jäänud prostituutide lastele. Ka kõige karmimas keskkonnas, transvestiitide ja prostituutide keskel, on säilinud armastus ja lootus tänu vaevu aimatavatele ideaalidele, mille eredaimaks näiteks on see, et juudi mutt saadab araabia poisikese hoolimata vaesusest regulaarselt mulla juurde, et ta ei kaotaks sidet oma juurtega…

Eluteed eikulge käändudeta. Viimasel ajal on korduvalt meenutatud Jeesuse sõnu abielurikkunud naise kohta: „See, kes on patuta, visaku esimene kivi“. Aga kui selgus,et kiviviskajaid polnud, ütles ta naisele: „Mine ja ära enam patusta.“

laupäev, 20. aprill 2013

Bostoni kahtlusalune tabatud


Tundub, et islam on see mis noored mehed peast sassi ajas ja mõrtsukateks tegi. Miski ei varja tõsiasja, et kurjategijad ja vaimuhaiged on islamiusu kaaperdanud ja muutnud selle veriseks ideoloogiaks kogu maailma vastu. Tundub, et uinuvad agendid. Lihtsalt ühel päeval anti käsk ja läks tegutsemiseks. Käsutäitjatest pommipanijad ning need kes selle taga olid.
Suht mõttetu aktsioon nende vendade poolt. Rünnata tsiviilelanikke! Kus on tšetšeenide palju kiidetud au ja uhkus. Ainukene riik, kes sellest aktsioonist võidab, on Venemaa. Nende vendade pärast on nüüd kõik USA tšetšeenid ja küllap ka muud kaukaasia väljanägemisega kodanikud löögi all. Ja Putinil lisatrump USA ees Vene tšetšeenide vastu. Õnnestub näidata taas tšetšeene, kui suurema mastaabiga terroriste.

Armee pandi meest otsima. Miks ei peaks armee pidama neile inimjahti? Kurjategijad tuleb kätte saada kiirelt ja turvaliselt- mida rohkem inimesi saab selleks kasutada, seda lihtsam on seda saavutada. Ja nagu näha, oleks pidanud rohkem ja kiiremini armeed kaasama, sest ühe politseiniku jõudsid vennad siiski maha lasta.

neljapäev, 18. aprill 2013

Sotaveteraanit

9.aprillil käisin Hollola kirikus ja kantseleis. Siis Maria ja Väinö Lahti pool. Marial oli sünnipäev eelmisel päeval olnud. Nii sain osa koogist ja kohvist. Väinö näitas oma suurt margikogu.
Seejärel olin lubanud külastada Lahti sõjaveterane. Neil oli just pärastlõunal koosviibimine. Nägin ka esimest korda ühte lotat. Lotade tegevus oli pärast sõda keelatud. Kõigepealt oli kohvilaud väga hea soolase suutäiega, korpi ei jaksanud enam süüa.
 Sõjaveteranide ansambel algul laulis omi sõjaaegseid laule.
Tervitati külalisi ja siis said külalised sõna. Minu isa onu võitles vabatahtlikuna Heimopataljoonas ja langes Soome iseseisvuse eest võideldes. Pataljonis oli 1070 meest. Pärast sõda pidi Soome andma N Liidule välja hõimupataljonis, erilises pataljonis võidelnud ja nn. soomepoisid. Hõimupataljonist 172 meest sai põgeneda Rootsi. Minu sõbra isa, kes võitles erilises pataljonis anti N Liidule välja, aga ema ja lapsed said jääda Soome, kuni 1956. aastal anti Soome kodakondsus. Kirikuõpetaja Paul Saar oli soomepoiss ja kuna ta oli sõja ajal abiellunud, siis jäi sõja järel Soome oma naise ja lapse juurde. Aga tollane Soome valitsus mis oli küllalt punane, andis ka Paul Saare välja ja ta oli mõnda aega vangilaagris. Soome pere juurde enam ei lastud.
Enne laevale sõitu käisime veel Hollola vana kiriku juurest läbi. See kirik asub keset surnuaeda. Hollola on saanud nime kiriku ehitaja Hollo nime järele.

 

kolmapäev, 17. aprill 2013

Võimas hüpe


Rootsi otsus

Rootsi politsei tegi otsuse lubada Stockholmi eeslinnas moslemeid minaretist palvusele kutsuda. Sealne ühiskond võttis otsuse vastu ehmatuse ja isegi pahameelega. Seni on Rootsi ühiskonnas olnud teadmine, et ehitada võib iga religiooni esindavaid kirikuid, kuid palvekutseid ei tohi olla, sest need häirivad ümbruskonda.
Minareti ehitamise ajal kümmekonna aasta eest oli kindel otsus, et helisid ja hüüdeid sealt kostma ei hakka, eelmisel sügisel otsustas aga kohalik kommuunivalitsus selleks loa anda. Samas kavatsetakse palvekutseid edastada mitte enam kui korra nädalas, reede lõuna ajal. See on muidugi esialgu. Hiljem hakkab see toimuma viis korda päevas, nagu igas islamiusu riigis.

Luba on ühiskonnas vastu võetud väga suure ehmatuse ja isegi pahameelega, sest niigi on sisserännuga seotud probleemid aastatega Rootsis teravaks läinud ja üha teravnevad.

"Nüüd siis üheltpoolt on Rootsi hädas sellega, et parem- ja ekstremistlikuks nimetatud Rootsi Demokraadid koguvad hääli ja said parlamenti sisse, aga teiseltpoolt tundub, et just niisugused otsused suurendavad poolehoidjaid ja konflikte, sest Rootsi ühiskond on juba teadaolevalt olnud hädas kultuuride kokkupõrkest tekkivate probleemidega nagu aumõrvad ja kõik need diskussioonid selle üle, kas õpetaja võib kanda rätti, mis katab kogu ta näo ja ainult silmad paistavad," rääkis ajakirjanik.

Hullemateks näideteks on juhtumid, kus koolide lõpuaktuseid ei tohi luterlikus kirikus läbi viia või Rootsi lippu liiga palju lehvitada ainult selle kaalutlusega, et see võib kedagi teist või teise religiooni esindajat ärritada.

"Neid debatte on aasta jooksul nii palju olnud, et see üks otsus midagi head ei tee. Kui vaadata põgusaltki internetikommentaare, siis ma ei ole leidnud küll mitte ühtki, mis seda otsust heaks kiidaks," nentis ajakirjanik. "Rahvaste sõprust sellised otsused ei suurenda".

Raske on öelda, kui palju Rootsis täpselt moslemeid elab, sest Rootsis ei koostata registreid rahvuse järgi, kuid eri andmetel on neid riigi üle 9 miljoni elaniku hulgas 250 000 - 400 000. Samas alles 1950ndatel oli Rootsis moslemeid umbes 500.

Olen ise Petlemmas ja Jeruusalemmas seda palvelekutsumist kuulnud ja võin öelda, et kirikukellade helistamine on umbes kümme korda vaiksem kui tugeva võimendusega üle linna kostev moslemite plavelekutsumine. Petlemmas oli hommikune palvelekutsumine kell 4.30 ja koitma hakkas kell kuus.

teisipäev, 16. aprill 2013

Kahvisaari

7. aprillil käisin Kahvisaarel. Seal on nüüd sõudemuuseum. Olen seal saarel korduvalt olnud puhkusel. Väga kena on see, et sinna saab autoga sõita üle sildade ja samas oled väga privaatses kohas. Hiljem käisin Sibeliustalos kunsti näitusmüügil ja väljas tegin ka ühe pildi mingist monstrumist.

pühapäev, 14. aprill 2013

Tõsine asi


Elust ja surmast

Inimene, vanuses üle viiekümne aasta, on ilmselt surma üle järele mõelnud.
See võib tulla ootamatult homme, aga võib tulla ka alles 30-40-ne aasta pärast.
Eks ole maa peal enne meid elanud miljoneid inimesi? Me ei tea nende nimesidki; kas nad üldse kunagi olemas olid, sel pole mingit tähtsust. On olnud pühakuid ja patuseid, ja on olnud auväärseid inimesi, ja on olnud ka kõiksugu veidrikke ja hulle, aga nad kõik on kadunud - neist pole maa peale jälgegi järele jäänud.
Hoolitsemist ja hoidmist väärivad üksnes need omadused, mille saab endaga kaasa võtta, kui surm hävitab keha ja vaimu, siis on need omadused meie ainukeseks kaaslaseks. Need on ainsad tõelised väärtused, ja elus on üksnes see inimene, kes on nendeni jõudnud - kõik teised üksnes teesklevad elamist.
Kui inimene elus püsib, ei tähenda see veel tingimata, et ta päriselt elab. Mõelge omaenda elule. Kas võite seda nimetada õnnistuseks? Kas võite seda nimetada kingituseks, olemise anniks? Kas tahaksite, et seesama elu antaks teile üha uuesti ja uuesti?
Julgus ei tähenda seda, et hirmu polekski. Vastupidi, hirm on täiesti olemas, aga inimene julgeb hirmuga silmitsi seista. Siinilmas on indiviidina elamine kõige suurem julgus. Elu ebakindlus ja muutlikkus tulevad inimesele kasuks – need peaksid meid rõõmustama. Meil pole vaja harjumuspärastest asjadest kinni hoida, vaid võtta ootamatuid olukordi seiklustena, süvendades sellega iseenda ja ümbritseva maailma mõistmist.
Kui elu nõuab muutust, on meil vaja muutumisjulgust. Samuti on meil vaja julgust seista omaenda tõe eest, isegi kui teised arvavad teisiti, ning julgust minna tundmatusse hirmudest hoolimata. Seda on vaja nii isiklikes suhetes kui ka töösuhetes, ja samuti mõistmaks, kes me oleme ja miks me siin oleme.
Kui surmaga on tehtud rahu ja teda võetakse sama loomulikult nagu sündi, elu ja armastust, siis on kõik hästi.
Asjad on siis läbi mõeldud ja võib rahulikult edasi elada, kuniks elada on antud.

laupäev, 13. aprill 2013

Lahti Inkeri kerhos

Esmaspäeval oli Lahtis Inkeri kerho kogunemine. Olin sinna kutsutud. Kohal oli 27 ingerlast, neist mitmed minu vanad tuttavad. Pidasin seal päris pika kõne ja seejärel oli palju küsimusi elust olust Eestis. Lahti ingerlased kinkisid minule 1994. aastal kasutatud auto Fiat Ritmo. Enne seda käisin jumalateenistusi pidamas jalgrattaga. Kaks esimest aastat tuli vaid bensiini lisada ja õli vahetada. Auto pidas vastu neli aastat.  Sai sellega päris palju sõidetud. Siis oli see auto juba nii läbi, et kordategemine oleks läinud päris palju maksma.
See oli tore kohtumine. Mari Rämö kutsus järgmisel korral nende poole külla. See on väga kaunis koht Nastolas, kus nad elavad. Mari on suur ingerlaste abistaja. Kord aastaid tagasi käisin tema kodus ja seal oli terve suur garaaž täis kaupa, mis läks Ingerimaale.
Maria Lahti kutsus endale järgmiseks päevaks külla. Väga tore oli näha, et sealsed ingerlased on päris tegusad ja käivad iga kuu koos.

neljapäev, 11. aprill 2013

Paavst USAs

Paavst on saabunud USAsse ja autojuhile antakse kõva käsk. Sõita võib kuni 30 miili tunnis. Paavst palub autojuhti, et sõidaks kiiremini, kasu ei ole midagi. Autojuht sõidab ikka lubatud kiirusega. Lõpuks paavst vihastub. Palub auto peatada ja annab autojuhile korralduse kohad vahetada. Sõidab siis paavst ise edasi ja lõpuks on kiirus 100 miili tunnis. Politsei peatab auto, et kiiruse ületamise eest tarahvida. Läheb auto juurde ning vaatab autosse. Nägu muutub kohe teiseks ja vabandab, et kinni pidas.
Teine politseinik küsib, kes sõitis, kas kuberner? Ei! Kas senaator? Ei! Kes siis? Ei tea, igaljuhul väga kõrge isik- paavst ise oli temale autojuhiks.

Putin ja Femen

Esmaspäeva hommikul lugesin Soomes ajalehest, et Saksamaal Hannoveris koos liidukantsler Angela Merkeliga messi külastades tervitasid Putinit Femeni paljastatud rindadega naisprotestijad. Ajalehes oli pilt ka. Putini ja Merkeli nägudelt vaatab vastu üllatus. Võimalik, et see on aasta parim pressifoto.


Talveralli Soomes

Möödunudtalvine ralli Soomes. Paks lumi, rahval lõbu laialt.

kolmapäev, 10. aprill 2013

Maailma pikim tänav

Risto rääkis Arvole, et maailma pikim tänav Yonge street saab alguse Torontost ja on 1896 kilomeetrit pikk. Küsisin kodus üle, et kust ta need andmed võttis. Wikipedias on nii kirjas. See tänav on ka Guinnessi rekordite raamatus. Juutuubis on video, mis viib kiirkorras läbi selle tänava. Guugli mäpsis ka olemas. Miskipärast ei saa otselinki kasutada:

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=xVB9bdZcfq8

https://en.wikipedia.org/wiki/Yonge_Street 

https://maps.google.com/maps?f=d&hl=en&geocode=906152978105149411,43.748580,-79.407776%3B847073318617512578,43.869380,-79.436810%3B17672904262817168204,43.980950,-79.463050%3B2074252933451602995,44.155376,-79.574975%3B17629020498907763474,44.348410,-79.627380%3B13821879785634660176,44.370700,-79.673360%3B3505945712049116482,44.393550,-79.670860%3B8047310575492950042,44.571820,-79.443370%3B16845121348358196463,45.204377,-79.314407%3B9084851778630573055,45.582714,-79.357690%3B17189320344968267221,46.721087,-79.794770%3B2863751905831338473,46.903810,-79.753740%3B5355011165121550502,48.912189,-80.951061%3B14724792804585173502,49.788570,-86.065690%3B17165587097944514819,49.695197,-87.077497%3B14857954183338322744,48.776240,-86.881340&saddr=1+yonge+st.,+toronto,+ontario&daddr=Yonge+St+%4043.748580,+-79.407776+to:Yonge+St+%4043.869380,+-79.436810+to:Yonge+St+%4043.980950,+-79.463050+to:Yonge+St+%4044.155376,+-79.574975+to:Mapleview+Dr+E+%4044.348410,+-79.627380+to:Burton+Ave+%4044.370700,+-79.673360+to:Blake+St+%4044.393550,+-79.670860+to:HWY-11+N+%4044.571820,+-79.443370+to:HWY-11+N+%4045.204377,+-79.314407+to:HWY-11+%4045.582714,+-79.357690+to:HWY-11/Trans+Canada+Hwy+%4046.721087,+-79.794770+to:HWY-11/Trans+Canada+Hwy+%4046.903810,+-79.753740+to:HWY-11/Trans+Canada+Hwy+%4048.912189,+-80.951061+to:HWY-11/Trans+Canada+Hwy+%4049.788570,+-86.065690+to:HWY-11/Trans+Canada+Hwy+%4049.695197,+-87.077497+to:48.994636,-88.297119+to:rainy+river,+ontario&mra=dme&mrsp=16&sz=7&via=1,2,3,4,5,6,7,8,9,10,11,12,13,14,15,16&sll=48.348948,-84.276123&sspn=4.242081,11.975098&ie=UTF8&t=h&z=7

pühapäev, 7. aprill 2013

Osho- armastus ja seks

“Need kolm asja on vaja teadmiseks võtta: kõige madalam armastus on seks- see on füüsiline- ja kõige kõrgem armastuse väljendus on kaastunne. Seks on allpool armastust, kaastunne on kõrgemal kui armastus, armastus on täpselt keskel. Ainult väga vähesed inimesed teavad, mis armastus on. 99% inimestest kahjuks mõtlevad, et seksuaalsus ongi armastus- see ei ole nii. Seksuaalsus on väga loomalik; sellel on võimalik kasvada armastuseks, kuid see ei ole tegelikult armastus, see on ainult võimalikkus. Kui sa oled sellest teadlik, tähelepanelik ja mediteeriv siis saab seks muunduda armastuseks. Ja kui sinu meditatsioon saab täielikuks, piiramatuks, saab armastus muunduda kaastundeks. Seks on seeme, armastus on lill, kaastunne on lõhn. Buddha on määratlenud kaastunnet kui armastust pluss meditatsioon. Kui sinu armastus pole ainult iha teise inimese järele, kui sinu armastus pole ainult vajadus, kui sinu armastus on jagamine, kui sinu armastus pole mitte kerjus vaid keiser, kui su armastus mitte ainult ei küsi tagasi vaid on valmis ka andma- et jagada rõõmu andmisest- siis lisage sellele meditatsioon ja puhas aroom on vabastatud. See ongi kaastunne, kaastunne ongi kõige kõrgem nähtus.”

laupäev, 6. aprill 2013

Osho armastamine...

"Te olete alatises liikumises, kuhugi teel - teadlikult, alateadlikult, tahtlikult, tahtmatult, kuid te liigte, mingi tohutu jõud töötab lakkamatult teie sees. Järelikult ei ole küsimus mitte selles, kuidas teekonda alustada, vaid selles, kuidas seda ära tunda. Teelolek on olemas, kuid puudub äratundmine."

"Inimene, kes ennast armastab, ei leia endas ego. Inimene, kes armastab iseennast, teeb esimese sammu tõelise armastuse poole. Armastus on rõõm ja jagamine. End armastav inimene austab iseennast. Ja inimene, kes armastab ja austab iseennast, oskab ka teisi austada, sest ta teab – „Nii nagu olen mina, on ka teised.“ Ta saab teadlikuks, et põhiosas oleme kõik sarnased – oleme üks!"

"Inimene, kes armastab ennast, naudib armastust ülimal määral, muutudes nii õndsaks, et armastus hakkab üle ääre ajama, see hakkab ka teisteni jõudma. See lihtsalt peab jõudma! Kui elad armastuses, siis hakkad seda ka teistega jagama. Keegi ei saa igavesti ainult iseennast armastada. Armastus on nagu väike kivi, mis on visatud suurde järve ja mis tekitab veesõõrid – algul õpid armastama ise ennast, siis hakkad armastama kasvõi loomi, linde puid, kaljudsid – võid kogu universumi armastusega täita. Ühest inimesest piisab, et täita kogu universum armastusega, täpselt nagu üksainus kivikene täidab kogu järve sõõridega – üks väike kivikene!"

"Armastuse lill saab õide puhkeda ainult siis, kui pole ego ega soovi valitseda, kui inimene on alandlik, kui inimene ei püüa olla keegi, vaid on valmis olema eikeegi. Siis ei jää teadlikkus tulemata, pealegi kõige kaunimat, kõige süütumat teed mööda, mis on tulvil õisi ja kulgeb mööda kaunitest järvedest, jõgedest, metsatukkadest ning rohelistest väljadest."

"Kuid on inimesi - ja inimesi on ainult kahesuguseid -, keda iseloomustab valdav mõistuspärasus ja loogika. Nende süda on alaarenenud. Ja siis on inimesi, kelle süda õitseb ja mõistus ning ratsionaalsus toimivad kõigest südame teenritena. Inimese häda on selles, et ta püüab teha võimatut - sundida südant teenima mõistust, mis on ilmvõimatu. See on teie kaos, teie segadus."

"Inimesed mõtlevad harilikult, et vihkamine on armastuse vastand. See on vale, täiesti vale. Armastuse vastand on hirm. Vihkamine on pahupidi armastus, see on pea peal seis, mitte armastuse vastand. Vihkav inimene lihtsalt näitab, et mingi osa temast siiski armastab. See armastus on hapuks läinud, ent pole kuhugi kadunud. Hirm on tõeline vastand. Hirm tähendab, et nüüd on kogu armastuseenergia kadunud."

"Kuid teile on korrutatud mitu tuhat aastat, et "kui sa tõeliselt armastad, siis peab sinu armastus olema igavene." Minu arvates ei ole elus mitte midagi igavest. Armastus ei saa olla erand. Seega ärge eeldage, et armastus peab olema igavene. See teeb teie armuelu kaunimaks, sest teate, et olete täna koos, kuid homme tuleb tuulehoog teie koju, täidsab selle värskuse ja aroomiga, jääb nii kauaks, kui eksistents lubab, ja lahkub siis. Te ei tohi püüelda sulgeda kõiki uksi, sest siis värske õhk sumbub."

"Kui te suudate jätkata kasvamist selles intiimsuses, mis ei ole enam elevus, siis tärkab rõõm - kõigepealt elevus, siis armastus ja seejärel rõõm. Rõõm on lõpptulemus, täitumus. Elevus on üksnes algus, vallandaja, mitte lõpp. Ja need, kes tahavad lõpetada kõik elevusega, ei saa iial armastust tundma, teadma armastuse saladust, kogema armastuse rõõmu. Nad teavad elamusi, elevust, kirglikku palangut, ent ei saa tundma armastuse hardust. Nad ei saa kunagi teada, kui ilus on olla koos teise inimesega ilma vähimagi elevuseta, vaid vaikuses, sõnatult, püüdmata midagi teha. Üksnes koos olemine, ühe ruumi jagamine, üks olemine, teineteise jagamine, mõtlemata, mida teha või öelda, kuhu minna ja kuidas nautida - kõik see on kadunud. Torm on läbi ja nüüd algab vaikus."

"Karta ei ole vaja. Te saate kaotada ainult seda, mida ongi tarvis kaotada. Ja kasulik on kaotada see võimalikult vara, sest mida kauemaks see jääb, seda tugevamaks see saab ja keegi ei tea, mis homme ees ootab. Ärge surge enne, kui olete mõistnud oma ehtsat olemust. Üksnes need vähesed inimesed on õnnega koos, kes on elanud oma ehtsa olemusega ja ka surnud oma ehtsa olemusega, sest nemad teavad, et elu on igavene ja surm on väljamõeldis."

"Psühhootik arvab, et kaks pluss kaks on viis, ja mida te ka ei teeks, ta ei muuda kunagi oma meelt. Ta on oma seisukohas veendunud ja jääb sellele truuks. Neurootik teab, et kaks pluss kaks on neli, kuid ta tunneb end väga närviliselt - miks just neli?"

"Kuid põrgu luuakse  seetõttu, et oodatakse taevast."

 "Igavus on teadlikkus korduvusest."

"Loobuge teadlikkusest, et mitte kogeda korduvust, või saage nii teadlikuks, et näha igas korduses midagi uut. Need on kaks teed, kuidas igavusest lahti saada."

"Abielu on teatud mõttes püsivat laadi prostitutsioon. Abiellutakse naise või mehega ja toimub jääv prostitutsioon. See on majanduslik korraldus, mitte psühholoogiline, mitte südamest lähtuv."

"See juhtub alati nii, kui kaks hullu armuvad - nad jäävad kokku, olenemata sellest, missuguse põrgu nad teineteisele loovad. See põrgu on nende taevas."

"Lahkumine peab olema niisama kaunis kui kohtumine. See peab olema isegi kaunim, sest te olete nii kaua koos elanud, teineteisesse juuri ajanud, kuigi te nüüd otsustate lahku minna. Ent mälestused jäävad teid saatma.  Te olete teineteist armastanud, see ei loe, et te nüüd tunnete, nagu te enam ei saaks koos olla - kord oli aeg, mil soovisite eluajaks kokku jääda. Seepärast lahkuge ilma lahkhelideta, ilma tülita. Te olite kaks võõrast, kes kohtusid, ja nüüd saavad teist jälle võõrad, kuid te olete rikkamad aarde võrra, mis teie kahe vahel on sündinud. Te peate lahkudes teineteisele tänulik olema."

"Oskus olla üksinda on oskus armastada. See võib tunduda paradoksaalne, kuid ei ole seda. See on eksistentsiaalne tõde - ainult need inimesed, kes on võimelised üksi olema, on võimelised armastama, jagama, tungima teise inimese sügavaima tuumani - ilma teist omandamata, temast sõltumata, teise asjaks taandamata ja temast sõltuvusse sattumata. Nad lubavad teineteisele täieliku vabaduse, sest nad teavad, et kui teine lahkub, siis on nad niisama rõõmsad, kui nad on praegugi. Teine ei saa nende rõõmu ära võtta, see ei ole teise poolt antav."

"Kõik on kaunis. Need on kõik piiritu harmoonia noodid. Ja kui te kedagi armastate siis armastate seda harmooniat ja võtate omaks kõik, mis selle harmoonia kujundab. Mõnikord sajab, mõnikord on taevas sünge ning pilves, mõnikord seevastu päikeseküllane ja pilved on hajunud. Mõnikord on krõbekülm ja mõnikord lämmatavalt palav. Samal moel vaheldub inimkliima, samal moel muutub kõik. Kui te armastate, siis armastate kõiki neid võimalusi. Võimalusi on lõputult ja teie armastate kõiki varjundeid ning nüansse."

"Olgu üksindus nagu üsk, rõõmustage ja nautige seda, ärge mõelge, nagu teeksite midagi valesti. See on suhtumise ja lähenemise küsimus. Ärge tõlgendage vääralt. See ei pea olema kurb. See võib olla määratult rahulik ja õnnis. See sõltub teist."

reede, 5. aprill 2013

Osho armastusest

Lugesin eile Oshot, ma ei ole temaga küll alati nõus, ikkagi teisest kultuurist. Siiski on Osho kindlasti XX. sajandi vaimse õpetajana geenus. Tema rääkimisviis on kaasahaarav ja loomulik.  Just nimelt rääkimisviis, sest ta pole ise ühtegi raamatut kirjutanud. Kõik tema raamatud on koostatud tema kõnede põhjal. Mõneti tuletab tema rääkimine meelde Evald Saagi. Ta oskab põimida oma filosoofilise jutu sisse külluslikult asjakohaseid anekdoote ja mõistulugusid. Ta vastab põhjalikult ja põnevalt küsimustele.

Väga palju sellest, mis Osho armastusest räägib, tuleb mulle tuttav ette. Tema arvates on tõelise armastuse jaoks vajalik kahte poolt: armastust ja vabadust, või armastust ja meditatsiooni. Kui aga luuakse suhe, antakse teineteisele mingeid lubadusi, siis pole sa enam vaba. Sa tunned, et teine inimene on võtnud sinult vabaduse, mis tegelikult tõesti kuulub ainult sulle.

Ta toob naised ja mehed ühele tasandile, milleks on teadlikkus. „Ära kuula mind mehe või naisena, muidu sa ei kuula mind üldse. Kuula mind kui teadlikkust.“ Osho lahkab nii naisi kui ka mehi puudutavaid teemasid – seksuaalsust, armastust, suhteid, pereelu. Osho ei poolda sugudevahelist võitlust. Tema arvates täiendavad sugupooled teineteist. „Mees ja naine on nagu negatiivne ja positiivne poolus, neid tõmbab magnetiliselt teineteise poole. Nad on vastandpoolused, seetõttu on konflikt loomulik. Kuid mõistmise, kaastunde ja armastuse abil ning teise maailma vaadates ja selle suhtes empaatiat tundes saab lahendada kõik probleemid.“

Osho räägibki põhimõtteliselt sellest, et inimene, kes soovib perekonda, pole kuigi arenenud, hingeliselt. Sest iga meie soov näitab, et me pole eneseküllased, et meil pole väärtust ilma omandi, kuuluvuse ja sidemeteta. Armuminegi tuleb tunnustusevajadusest. Paljudel inimestel on ka raske üksi olla - sest üksi olles kaob kogu inimese tähtsus ja tähendus. Inimesele on raske olla tähtsusetu ja tähendusetu. Osho järgi inimesel, kes soovib peret, selles elus lootust pole. Sest perekond on koht, kus kellelgi pole vabadust - üksteise ahistamise koht. "Lapsel on oma saatus. Kui ta muutub sinu nägu, ei saa ta kunagi iseendaks. Ja ilma iseendaks saamata ei tunne inimene kunagi rahulolu ega olemiserõõmu. Tal on alati tunne, et midagi on puudu."

"Armastus on tervikliku inimese osa. See pole romantika, sel pole midagi nonde rumalustega pistmist. Armastus läheb otse inimeseni ja vaatab tema hinge. Armastus on siis teatud poolehoid, osadus teise inimese kõige sügavama olemusega."

Romantikat peetakse armastuse juurde kuuluvaks, kuid küünlavalgel istumist jne. võtavad ette inimesed, kes nagunii "teineteise sügavama olemuseni" ei jõua ja et teist inimest mitte päriselt ära unustada ja talle ikka tähelepanu pöörata, tehakse mingi ettevõtmine, kuna ilma selleta elataks teineteisest mööda. "Erutus ja palavik ei ole ekstaas. ... Erutus võib välja paista kui ekstaas, aga pole seda, sest põhiolemuselt on ekstaas jahe. Kirg on kuum. Viha on külm. Armastus on jahe - mitte külm vaid jahe. Viha on külm. Kirg ja iha on kuumad. Armastus paikneb täpselt nende vahel. Ta on jahe, mitte kuum ega külm. See on ääretu rahulikkuse-, rahu-, selguse-, vaikuseseisund."

"Kui kõik su ümber on õnnetud, ei saa sa õnnelik olla, sest inimene pole saar. Ta on osa suurest mandrist. Kui tahad õnnelik olla, pead aitama teistel inimestel õnnelikuks saada. Siis - ja ainult siis - saad olla õnnelik. Pead looma enda ümber õnnelikkuse atmosfääri. Kui kõik tunnevad end viletsalt, kuidas saad sa siis õnnelik olla? See nakatab sind ka. Sa pole kivi vaid tundlik olevus. Kui kõik su ümber on meeleheitel, siis nende meeleheide mõjutab ka sind."

Osho ütleb, et mõni inimene on nii "mürgine", et väsid juba temaga ühes toas viibimisest.

"Niimoodi armastus kasvabki. Andke ja ärge jääge ootama, kui palju te saate endale haarata. Jah, te saate, saate tuhandekordselt, kuid see toimub loomulikult. See juhtub iseenesest, seda pole tarvis nõuda. Kui nõuate, siis ei saa te kunagi midagi. Nõudmisega tapate kõik. Seega andke. Hakake andma."

"Saage isiksuseks, see on esmatähtis. Teiseks, ärge otsige täiuslikkust, ärge küsige ega nõudke. Armastage tavalisi inimesi. Tavalistel inimestel ei ole midagi viga. Tavalised inimesed on erakordsed! Iga inimene on täiesti ainulaadne, austage seda ainulaadsust.
Kolmandaks - andke ja andke tingimusteta, siis saate teada, mis on armastus. Mina ei oska armastuse olemust sõnastada. Mina võin teile õpetada, kuidas seda kasvatada. Ma võin teile näidata, kuidas roosipõõsast istutada, seda kasta, seda väetada ja kaitsta. Ja siis, ühel päeval, täiesti ootamatult, puhkeb roosipung ja teie kodu on tulvil aroomi. Niimoodi tekib armastus."

"Te elate väga veidras maailmas. Te sünnite seksist, elate seksi nimel, teie lapsed sünnivad seksist - ja seks on kõige rohkem taunitud, suurim patt. Kõik usundid ajavad seda jaburust teile pähe."

"Armastus ei tee kunagi kellelegi haiget. Kui te tunnete, et armastus on teile haiget teinud, siis tunneb seda valu miski muu teie sees, mitte armastav omadus. Kui te seda ei taipa, siis jääte igavesti samades ringides tiirutama. see, mida te nimetate armastuseks, saab peita teie sees palju mittearmastavaid asju, inimmõistus on olnud väga nutikas ja kaval petma nii teisi kui ka iseennast. Mõistus kleebib ilusad sildid koledatale asjadele, ta püüab katta teie haavad lilledega. See on üks esimesi asju, millesse peate süüvima, kui soovite aru saada, mis on armastus."


neljapäev, 4. aprill 2013

Ülemakstud rentslihärrad

27. märtsil mängisid ja laulsid Ülemakstud rentslihärrad metsavendade võitluse meenutus- ja mälestusõhtul Vastseliina rahvamajas konverentsist osavõtnutele. Tegin mitu videot nende mängust: