Head teed, Laine!
„Tule istu siia, teeme kalli ka!“ kutsus Laine.
Ta käed olid soojad ja põsk siidine, ja valge koeranäss Mõmmibeebi tõmbus tusaselt kõrvale, et ruumi teha.
Esimesed külalised olid juba ära läinud. Kohalik laulukoor oli laulnud Laine lemmiklaulu „Noorusraalt kolm lille noppisin“ ja „Viljandi paadimeest“, ja Laine oli löönud jalaga takti ja pidanud kirikuõpetajaga keskustelu, kas „paadimees“ on eesti või läti laul.
See oli aasta tagasi viiendal mail, Laine istus oma voodiserval pisikeses toas. Tal oli 85. sünnipäev.
Seal me siis istusime ja rääkisime niisama elust, tervisest, kevadest, mis oli ka eelmisel aastal visa tulema. Koeranäss tõstis aeg-ajalt pead ja vaatas Lainele otse silma.
Kakskümmend aastat tagasi juhtusin Eesti ühest otsast teise ratsutama, ja Laine pakkus oma laudalakas ulualust. Rotid lasksid öösel mööda sarikapenne edasi tagasi – need on halvad inimesed, kes pärast surma rottideks muutusid, rääkis Laine – ja mis seal salata, veidi oli kõhe.
Järgmisel päeval otsis Laine välja pudeli, kus oli rästik sees, valas tilgakese (sel kärakal oli kerge mudamaitse) ja ütles, et kui täna lähed, tuleb suur õnnetus. Ma ise arvasin, et mis õnnetust seal ikka tuleb, aga ära minema ka ei kiirustanud, sest mine sa tea!
Laine oli kolm aastat koolis käinud aga vaimujõud oli tal tohutu. Tuhanded ja tuhanded inimesed otsisid temalt abi, ja seda nad ka said. Lootusetud haiged rüüpasid Laine allikavett ja paranesid nagu imeväel. Milline vägi oli selles naises!
Aasta tagasi viiendal mail oli Laine voodiserval mõtlik.
„Ma olen oma elutöö teinud, mu energia on otsakorral,“ ütles ta. „Lõpp naljal.“
Hommikul oli Laine laulunaisi palunud, et need talle Eesti hümni laulaks. Naised laulsid ja Lainel oli hea meel. Lilled ja heade inimeste rõõmsad silmad andsid talle jõudu, hoidsid käed soojad ja põse siidise.
„Seitse inglit saatku sind su eluteel!“ viipas ta hüvastijätuks.
Head teed, Sullegi, Laine! Head India-teed, hea inimene!
http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=xltir7kQhuM
reede, 31. mai 2013
Lühtrid ja lapsed
Teisipäevaks oli kokku lepitud, et kaks restaureeritud lühtrit saavad taas oma kohale tagasi toodud. Seinalühtrid võeti ka maha ja läksid restaureerimisele.
Samal ajal tulid ka koolilapsed kirikut külastama ja muusikakooli lapsed said orelil veidi harjutada
neljapäev, 30. mai 2013
Søren Kierkegaard 200
Eile oli Tartus Ajaloomuuseumi saalis Søren Kierkegaardi 200 sünniaastapäeva konverents. Konverents oli väga heal tasemel ja jäin päevaga väga rahule. Professor Ülo Matjus rääkis, et esimene suurem tähelepanu Søren Kierkegaardi vastu Eestis algas alles 1930. aastatel, kui Arthur Võbus kirjutas oma magistritöö tema nägemusest. Esimene eestkeelde tõlgitud Søren Kierkegaardi kirjutis oli magister Elmar Salumaa poolt tõlgitud Pihikõne 1938. aastal.
Doktorant Karin Kustassoo rääkis, et Søren Kierkegaardi nägemuse järele patule vastav meeleolu on äng (tõsidus). Nii et, see tõsidus on nii tõsine asi, et selle definitsioon on kergemeelsus.
Doktor Onno Klaas Zijlstra rääkis, et autentsusest on saanud XX. sajandi lõpupoole inimeste, nende poolt toodetu ja ka institutsioonide hindamise kriteerium. Hiljem on autentsus kuulutatud subjektiivseks ning egotsentriliseks ideaaliks, mille võimutsemine on viinud moraalikriisini, kus me täna oleme. Kierkegaardi mõttetöö seotus autentsusega on kui religioosne kunst autentsuse kultuuris.
Doktor Johann-Christian Põder rääkis mil määral on Kierkegaardi mõtlemine meid mõjutanud ja armastuse mõiste ja roll Kierkegaardi elus ja loomingus.
Doktor Brian Söderquist rääkis, et Kierkegaardi järgi inimene ei taha ise olla, kuna tal on ähmane soovimatus võtta vastutus enese eest.
Lõuna ajal käisin Pauluse kirikus. Joel rääkis, et on varsti grupiga minemas Pühale Maale. Jaani kirikus sain Elkega kokku, kes lubas mulle ühe raamatu sinna tuua. Elke pakkus kohvi ja kooki. Rääkisime 17. augustil tulevast kontserdist Vastseliina kirikus.
Professor Renée van Riessen rääkis Kierkegaardi huvist kahe väga erineva õpetaja Sokratese ja Kristuse vastu. Kierkegaard näitab, et kristlikus religioonis on aja ja lõpplikkuse mõistmine saanud reaalseks esimest korda ajaloos.
Magister Eduard Parhomenko rääkis Kierkegaardi arusaamast elu luhtamnekust raamatu "Surmatõbi" kirjeldatud meeleheite fenomeni najal.
Doktorant Jaanus Sooväli rääkis absoluutsest Jumala-suhtest, mis neelab endasse kõik.
Magister Jaan Pärnamäe rääkis, et Kierkegaardi looming räägib üksiku inimese ja Jumala kokkupõrkejoonest.
Doktorant Karin Kustassoo rääkis, et Søren Kierkegaardi nägemuse järele patule vastav meeleolu on äng (tõsidus). Nii et, see tõsidus on nii tõsine asi, et selle definitsioon on kergemeelsus.
Doktor Onno Klaas Zijlstra rääkis, et autentsusest on saanud XX. sajandi lõpupoole inimeste, nende poolt toodetu ja ka institutsioonide hindamise kriteerium. Hiljem on autentsus kuulutatud subjektiivseks ning egotsentriliseks ideaaliks, mille võimutsemine on viinud moraalikriisini, kus me täna oleme. Kierkegaardi mõttetöö seotus autentsusega on kui religioosne kunst autentsuse kultuuris.
Doktor Johann-Christian Põder rääkis mil määral on Kierkegaardi mõtlemine meid mõjutanud ja armastuse mõiste ja roll Kierkegaardi elus ja loomingus.
Doktor Brian Söderquist rääkis, et Kierkegaardi järgi inimene ei taha ise olla, kuna tal on ähmane soovimatus võtta vastutus enese eest.
Lõuna ajal käisin Pauluse kirikus. Joel rääkis, et on varsti grupiga minemas Pühale Maale. Jaani kirikus sain Elkega kokku, kes lubas mulle ühe raamatu sinna tuua. Elke pakkus kohvi ja kooki. Rääkisime 17. augustil tulevast kontserdist Vastseliina kirikus.
Professor Renée van Riessen rääkis Kierkegaardi huvist kahe väga erineva õpetaja Sokratese ja Kristuse vastu. Kierkegaard näitab, et kristlikus religioonis on aja ja lõpplikkuse mõistmine saanud reaalseks esimest korda ajaloos.
Magister Eduard Parhomenko rääkis Kierkegaardi arusaamast elu luhtamnekust raamatu "Surmatõbi" kirjeldatud meeleheite fenomeni najal.
Doktorant Jaanus Sooväli rääkis absoluutsest Jumala-suhtest, mis neelab endasse kõik.
Magister Jaan Pärnamäe rääkis, et Kierkegaardi looming räägib üksiku inimese ja Jumala kokkupõrkejoonest.
teisipäev, 28. mai 2013
Püha Maa
Leidsin, et “Ajalik ja ajatu” tegijad on salvestanud maal, kus kohtuvad kolme Aabrahamist pärineva suure religiooni, judaismi, kristluse ja islami ajalugu ja pärimused, pühadused ja argipäev. Saatetsükli ja hiljuti ilmunud samanimelise raamatu autor teoloog Arne Hiob on Iisraeli mitmeid kordi külastanud. Käisin ise ka Arnega koos ühel sellisel reisil ja olen reisiga väga rahul.
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=131922
Järgmised kaheksa Püha Maa saadet on leitavad siit:
http://etv.err.ee/arhiiv.php?otsing=ajalik+ja+ajatu
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=131922
Järgmised kaheksa Püha Maa saadet on leitavad siit:
http://etv.err.ee/arhiiv.php?otsing=ajalik+ja+ajatu
esmaspäev, 27. mai 2013
Euroopa tulevik
Tallinnas toimunud Lennart Meri konverentsil esinenud Mart Laar hoiatas ELi:"See süsteem ei pea enam kaua vastu ja heaolu saab läbi, samas kui immigratsiooniga seotud probleemid süvenevad ja laienevad,"
Kümne või viieteistkümne aasta pärast ei ole enam riikidel võimalik pakkuda neid teenuseid inimestele, millega inimesed on täna harjunud.
Laari sõnul kukuvad Euroopa riikide pensionisüsteemid kokku lähima kümne aasta sees, sest raha ei ole. "Heaoluühiskondade ülalhoidmine nõuaks palju rohkem raha ja muudatusi suhtumises, kuid kumbagi ei paista. Halvad ajad on tulekul."
Teine oluline teema Euroopa jaoks on Laari sõnul migratsioon. Seda on nähtud juba Londonis, Pariisis ja nähakse täna Stockholmis. Kui erinevaid probleeme püütakse lahendada migratsiooniga, võib migratsioonist endast saada veel suurem probleem.
Migratsioon ja selle kõrvalnähud tekitavad Euroopas lähiajal ka uue populismilaine ning seda on igal pool märkimisväärselt näha juba järgmistel valimistel. Kuna Eesti võlakoorem on väga väike, siis on võimalik võtta laenu, et rahva heaolu parandada, kuid see on tema sõnul lühinägelik samm. Laar võrdles seda nähkmetesse pisimisega - alguses on soe ja meeldiv, kuid üsna varsti muutub see vastikuks.
Laar kutsus üles mitte ajama topeltsstandarditega poliitikat. Tema sõnul on vaja rohkem Lennart Meri suguseid poliitikuid, kes ütleksid tõe otse välja.
Laari sõnul me tegelikult teame suures osas, mis tulevik meile toob, aga erinevatel põhjustel ei ütle seda keegi välja, sest see pole poliitiliselt korrektne.
Minule jääb küsimus, et miks Mart Laar siis vait oli kui meid ELiga liituma sunniti, suurem osa rahvast teadis talupojatarkuses ette, et see on vale! Siis oli temal suu vett täis! Tõenäoliselt variseb Euroopa Liit varem või hiljem kokku. Kollaps puhkeb ilmselt üle jõu ehk võlgu elamise ja migratsiooniprobleemide lahendamatuse tõttu nähtavasti mingil tühisel vallandaval põhjusel. Seda Euroopat ei ole mingil Brüsselil või Strassburgil võimalik päästa, agooniat võib ainult uute rumalate otsustega pikendada.
Kümne või viieteistkümne aasta pärast ei ole enam riikidel võimalik pakkuda neid teenuseid inimestele, millega inimesed on täna harjunud.
Laari sõnul kukuvad Euroopa riikide pensionisüsteemid kokku lähima kümne aasta sees, sest raha ei ole. "Heaoluühiskondade ülalhoidmine nõuaks palju rohkem raha ja muudatusi suhtumises, kuid kumbagi ei paista. Halvad ajad on tulekul."
Teine oluline teema Euroopa jaoks on Laari sõnul migratsioon. Seda on nähtud juba Londonis, Pariisis ja nähakse täna Stockholmis. Kui erinevaid probleeme püütakse lahendada migratsiooniga, võib migratsioonist endast saada veel suurem probleem.
Migratsioon ja selle kõrvalnähud tekitavad Euroopas lähiajal ka uue populismilaine ning seda on igal pool märkimisväärselt näha juba järgmistel valimistel. Kuna Eesti võlakoorem on väga väike, siis on võimalik võtta laenu, et rahva heaolu parandada, kuid see on tema sõnul lühinägelik samm. Laar võrdles seda nähkmetesse pisimisega - alguses on soe ja meeldiv, kuid üsna varsti muutub see vastikuks.
Laar kutsus üles mitte ajama topeltsstandarditega poliitikat. Tema sõnul on vaja rohkem Lennart Meri suguseid poliitikuid, kes ütleksid tõe otse välja.
Laari sõnul me tegelikult teame suures osas, mis tulevik meile toob, aga erinevatel põhjustel ei ütle seda keegi välja, sest see pole poliitiliselt korrektne.
Minule jääb küsimus, et miks Mart Laar siis vait oli kui meid ELiga liituma sunniti, suurem osa rahvast teadis talupojatarkuses ette, et see on vale! Siis oli temal suu vett täis! Tõenäoliselt variseb Euroopa Liit varem või hiljem kokku. Kollaps puhkeb ilmselt üle jõu ehk võlgu elamise ja migratsiooniprobleemide lahendamatuse tõttu nähtavasti mingil tühisel vallandaval põhjusel. Seda Euroopat ei ole mingil Brüsselil või Strassburgil võimalik päästa, agooniat võib ainult uute rumalate otsustega pikendada.
pühapäev, 26. mai 2013
Sünd ja surm
"Elage! Ma tulen varsti!" laseb Vergilius Surmal ütelda. Tänapäeval on aukartus surma ees kadunud, aga mis leevendaks kartust ja kaotust? Saates neurokirurg Toomas Asser, vaibakunstnik Anu Raud, teoloogid Toomas Paul ja Arne Hiob ning filosoof Roomet Jakapi.
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=138685
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=138685
laupäev, 25. mai 2013
Toomas Jürgenstein: Vestlus kolleegiga, mis algas 75 aastat tagasi
Sain hiljuti ühe väärtusliku trükise omanikuks. Endine Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste kinkis mulle 1937. aastal ilmunud üleriigilise usuõpetajate päeva ettekanded, mis olid avaldatud kogumikus „Usuline kasvatus koolis“. Avaldatud oli kolm ettekannet, professor Johan Kõpult, koolide peainspektorilt Märt Raualt ja vaimulik Anton Eilartilt.
Märt Raua[1] põhjalik ettekanne: „Usuõpetuse kasvatuslikud ülesanded algkoolis ning teid ja võimalusi nende teostamiseks“ tekitas suure tahtmise tema pisut enam kui 75 aastat tagasi välja öeldud seisukohtade üle mõtteid vahetada. Otsustasin teha seda vabas, arutlevas vormis ja kuna olime ikkagi kolleegid, otsustasin oma kujutletavat vestluskaaslast ka sinatada.
Märt Raud (edaspidi MR): Usuõpetusel on algkoolis kaks eesmärki – õpetuslik ja kasvatuslik. Õpetuse eesmärgiks on anda lastele teadmisi ristiusust, tutvustada neid ristiusu alustega ja rikastada neid usuliste mõistetega. Usulise kasvatuse eesmärgiks on äratada lapses tõelist usuelu, selgitada ja süvendada seda, anda temale kindel pide elus, kõvendada tema tahet elada jumalameelepärast elu, äratada temas armastust kristliku kiriku vastu ja valmistada teda ette aktiivseks kristliku koguduse liikmeks.
Toomas Jürgenstein (edaspidi TJ): Mõned asjad on maailmas ja Eestis muutunud. Nii ei saa minu arvates üldhariduskoolis edasi antav sõnum olla suunatud õpilase koguduse liikmeks ettevalmistamisele ja teemade osas ei saa piirduda ristiusuga. Usulise kogukonnaga ühinemine või mitteühinemine on õpilase isiklik otsus. Küll aga on sarnane idee õpilase mõtlemise rikastamisest. Kirjutasin kunagi ühes ülemeelikus artiklis, et religioossus tõukab tagant inimese intellektuaalset arengut, seob selle empaatiavõimega, süvendab seksikust ning teeb inimese vabaks.[2] Üsna sarnaselt mõtlen usundiõpetuse kohta ka täna.
Kasvatuslike asjadega on keeruline. Mulle näib, et pärast taasiseseisvumist püüti juurutada vaid teadmistele keskendunud väärtusevaba kooli. Tegelikkuses pole see võimalik. Väga ilmekalt kirjeldab varjatud väärtuste edastamist meiegi koolides kasutusel inglise taustaga filosoofia ja religiooniloo õpik gümnaasiumile „Sissejuhatus ideede maailma“. Õpikus nimetatakse mitut tegevust ja küsitakse, missuguseid väärtusi need kultiveerivad. Näiteks, kui kool nõuab koolivormi, siis mida sellega õpetatakse, või kui enamik tundidest sisustavad õpetajad ja õpilastel on vähe sõnaõigust, mida siis sellega õpetatakse?[3]
Arvan, et pärast taasiseseisvumist oli sarnaselt ühiskonnale ka paljude koolide sõnumiks edukuse ja materiaalsete väärtuste esiletõstmine. Õnneks võib viimastel aastatel tajuda selle kõrval laiemat väärtuskasvatust rõhutavat lähenemist. Konkreetselt usundiõpetusest lähtuvalt olen nüüd juba viisteist aastat püüdnud õpilastele edastada teadmiste kõrval ka sõnumit: „Religioon on tõsiseltvõetav elusfäär“.
MR: Kooliõpetajad kaebavad, et suur osa lapsi tuleb kooli kui väikesed paganad, kellel ei ole usuelust aimugi. Usuline kasvatus nende laste juures ei saa olla eriti viljakas.
Põhja-Eestis on küll ka neid perekondi, kus usuelu on väga elav. Aga ka neist kodudest tulevate lastega on usuõpetajal küllalt raskusi. Sest usuasjus puudub siin kontakt kodu ja kooli vahel. Tegemist on usulahkudesse kuuluvate vanemate ja nende lastega. Lahkusulised ei usalda hästi neid koole, kus usuõpetaja kuulub ametlikku kirikusse.
Kuidas veeretada usulise kasvatuse teelt neid kive, mida sinna on kuhjanud üheltpoolt usuline loidus, teiselt poolt usuline sallimatus, selleks ei tea kool ega juhtiv administratsioon abinõusid.
TJ: Rahvaloenduse andmed hiljuti avalikustati ja viimase kümne aastaga pole olukord eriti muutunud, vaid umbes 30% eestimaalastest seob end kindla religiooniga. Noorte hulgas on see protsent tõenäoliselt veel madalam ja selge usulise taustaga lapsi on vähe. Kui suure linnakooli gümnaasiumi klassis õpib tavaliselt 35–36 õpilast, siis oma usulisi veendumusi avaldavad tavaliselt 2–3, vahel veelgi vähem. Aktiivsemalt väljendavad oma seisukohti Jehoova tunnistajad, juba välimuse järgi võib eristada satanistlike huvidega noori, aeg-ajalt tõstatavad olulisi küsimusi ka baptisti, õigeusu või luterliku taustaga õpilased.
Ehkki valdava enamiku klassist moodustavad õpilased, kellel puudub usuline taust, ei saa öelda, et religioossed teemad neid ei puuduta. Üllataval kombel oli minu õpetajakarjääri algusaastatel olukord pisut sarnane Sinu poolt kirjeldatuga. Kahtlustati, kas kirikusse kuuluv õpetaja suudab olla objektiivne.
Minu jaoks ongi alati esmane ülesanne ületada eelarvamused ja stereotüübid. Kui suudan piltlikult öeldes õpilastega ühist keelt rääkida, siis tunnevad paljud õpilased religioossetest teemadest end puudutatuna küll.
MR: Ka kõige parem usuõpetus ei suuda varustada inimest eluajaks usulise jõu tagavaraga. Ikka uut ja uut jõudu peab ta ammutama kirikust. Oma tulevikuks vajab ta usklikku ehk vähemalt usule vastuvõtlikku noorsugu. Aga ka kirikul endal on vajalik toetada kooli tööd usulise kasvatuse alal. Kool ja kirik on niiviisi loomulikud liitlased.
TJ: Kirikuga, vaimulikega ja erinevate usundite esindajatega peab kindlasti suhtlema. Küllap seda tehti ka Sinu ajal. Olen lugenud Viljandi kirikuõpetaja Jaan Lattiku mälestustest, kuidas ta oma leerilastega võimalusel sünagoogis käis.[4] Vahe on selles, et tänapäeval lisandub veelgi suurem usuline mitmekesisus. Kooli võiks kutsuda erinevate religioonide esindajaid, õpilastega võiks käia võimalikult paljudes erinevates kirikutes, Tallinnas lisaks veel sünagoogis, krišnaiitide templis ja Pirita kloostris. Hariduslikus mõttes oli suurepärane algatus möödunud aastal kirikute öö, kus Tartu ja Tallinna kirikud olid ühel ööl linnarahvale avatud.
MR: Tahaksime loota ja näha kirikuõpetajate ja kooliõpetajate vahel rohkem vastastikust arusaamist, üksteisest lugupidamist ja teise tõekspidamiste austamist. Vahemeheks võiksid olla ja peaksid olema need kirikuõpetajad, kes on ühtlasi ka koolides usuõpetajad. Vastastikusel tutvumisel võib olla leitakse, et näiteks liberaalne uskmatuks peetav kooliõpetaja tegelikult on palju vagam ja et konservatiivne, nõndanimetatud ortodoksaalne kirikuõpetaja on palju mõistlikum, kui seda arvati.
TJ: Dialoogi vajalikkusest olen ma viimase kümme aastat rääkinud. Ja tõepoolest mõlemalt poolt avatud dialoogist, mida minu arvates kasutatakse liiga vähe. Olen ka kirjutanud, et minu arvates on paljud argumendid hakanud liikuma copy-paste-meetodil. Kellegi poolt kunagi esitatud seisukohtade refereerimise nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog, s.t pole lootustki, et vastaspoole argumendid võiksid teise poole seisukohti mõjutada. Võib selgelt märgata, kuidas copy-paste-meetodiga läheb selles diskussioonis kaduma inimlik mõõde ja süveneb stereotüüpide rõhutamine. Väga loodan, et ühe laua taga söömine-joomine, jutuajamine või ühine saunaskäimine suudavad seda inimlikkust taastada.
MR: Meie nooreas pidas materialism võidukäiku. Loodusteaduse ja ajaloo nimel öeldi meile, et kõige alus maailmas on mateeria. Ei ole absoluutset, kõik on relatiivne. Ei ole tõde, ei ole kõlblust. Nüüd on need materialistlikud veevood tagasi läinud, aga maapind, millest nad üle käinud, ei ole veel kuivanud.
TJ: Tegelikult olen üllatunud, kui vähesed õpilased on omaks võtnud materialismi. Veel vähem on neid, kes seda veendunult ka kaitsevad. Arutelud niisuguste õpilastega on olnud alati väga huvitavad.
Üldiselt mulle näib, et nõukogudeaegsest materialismist jäi alles vaid umbusk traditsiooniliste religioonide vastu ning palju stereotüüpe, mis lähemal kontrollimisel tõele ei vasta. Ehk siiski ka mingi soodumus suhteliselt kriitikavabalt ateismi religioonikriitika omaks võtta. Võib-olla on seda soosinud ka tänapäevaste ateistlike raamatute, on selleks siis Millsi „Ateistlik Universum“ või Dawkinsi „Luul jumalast“, üleolev stiil.
MR: Missuguses mõttes on piibel Jumala sõna? Kas on ta taevast maha lastud, nagu mormoonide püha raamat, või on ta raamat, mis peab andma Jumalast tunnistust. Selle küsimuse taga seisab suur hulk imesid, nagu noa laev, Metuusala 960 aastat, mao kõnelemine ja muud. Kümmekond aastat tagasi seletasid mõõduandvad kristlikud eriteadlased, et piiblit ei saa pidada ei loodusloo, ajaloo, maateaduse ega rahvasteteaduse kõigutamatuks algallikaks, vaid et ta sisaldab inimhinge suhtumist absoluutsesse ja igavikku, igavese tõe ja õiguse otsimist. Oleme õigustatud küsima, ka meie Eesti luteri kirikus püsib praegu veel see seisukoht, või ollakse teel tagasi verbaalinspiratsiooni juurde.
TJ: Tunnistan, et olen kirjeldatud teemal tajunud kirikute suhtumises teatud küsitavusi. Kasvõi asjaolu, et kui üleolevalt suhtutakse piiblitõlgendustesse, mis püüavad pühakirja alusel mitte hukka mõista näiteks homoseksuaalide kooselu. Ja samas, kui mõistvalt suhtutakse juhtumitesse, kui pühakirja tõlgendatakse sõna-sõnaliselt ja eitatakse näiteks evolutsiooni ja kosmoloogia seisukohti. Pigem olen kohanud juhtumeid, et tõsiste usklikena tõstetakse esile neid, kes piiblit sõna-sõnaliselt tõlgendavad.
MR: Meie peame piibli jälle inimestele avama, sest vahepeal on tema lugemine kodudes soiku jäänud. Selleks on kohane just „Kooli Piibel“. Tartu Piibliselts on tema väljaandmisega teeninud koolide tõsist tänu. Nüüd on vaja vaid vaja hoolt, et see piibel ka vajaliselt leviks. Täielikku piiblit laste kätte anda ei saa soovitada ei algkoolis ega ka keskkoolis.
TJ: Õpilaste baastekstide tundmine on kindlasti nõrgem kui Sinu ajal. Ei tunta ka piiblilugusid, mis seab teatud piirid kunsti, kirjanduse mõistmisele. Minu jaoks oli üllatus, et Sa ei soovita isegi keskkooli kätte anda täieliku piiblit. Huvitav, mis põhjuseks võis olla?
MR: Iseäranis ei tohi karta laste küsimusi. Paljud pedagoogid ei salli sääraseid küsimusi, sest nad näevad neis laste ninatarkust ja soovi naeruvääristada õpetust ja tekitada õpetajale raskusi. Aga need küsimused on just väga vajalikud õpilaste kahtluste vastu võitlemiseks.
TJ: Olen kirjutanud artikli „Küsivad usuinimesed“[5], kus väitsin, et üks element, mida traditsiooniliste kirikute käekäigu eest seisvad inimesed peaksid õppima, on oskus küsida. Kipun arvama, et ühiskonnas õigeid küsimusi esitav kirik on igal juhul eelistatud ainult vastuseid pakkuva maailmavaatelise süsteemi ees. Ja õpilase loomulik uudishimu ning selle veel loomulikum väljendus, küsimus, peaks igal juhul klassiruumis toetatud saama.
[1] Märt Raud (1881–1980) oli Eesti koolitegelane, kirjanik (kirjanikunimega Tõnis Migagu, kuid kasutas ka teisi pseudonüüme), ajakirjanik ja kultuuritegelane. Oli mitme maavalitsuse haridusjuht, koolinõunik, 1937–1940 koolide peainspektor. Märt Raua ettekande kirjaviisi ei ole muudetud.
[2] Toomas Jürgenstein, „Religioon teeb targaks“ – Delfi 30.5.2002.
[3] William Raeper, Linda Smith, Pilk ideede maailma. Tallinn: Koolibri 2003, lk 200.
[4] Jaan Lattik, Viljandi kirikumõis jutustab. Tartu: Ilmamaa 1993, lk 91.
[5] Toomas Jürgenstein „Küsivad usuinimesed“ – Kirik & Teoloogia 7.9.2012.
Märt Raua[1] põhjalik ettekanne: „Usuõpetuse kasvatuslikud ülesanded algkoolis ning teid ja võimalusi nende teostamiseks“ tekitas suure tahtmise tema pisut enam kui 75 aastat tagasi välja öeldud seisukohtade üle mõtteid vahetada. Otsustasin teha seda vabas, arutlevas vormis ja kuna olime ikkagi kolleegid, otsustasin oma kujutletavat vestluskaaslast ka sinatada.
Märt Raud (edaspidi MR): Usuõpetusel on algkoolis kaks eesmärki – õpetuslik ja kasvatuslik. Õpetuse eesmärgiks on anda lastele teadmisi ristiusust, tutvustada neid ristiusu alustega ja rikastada neid usuliste mõistetega. Usulise kasvatuse eesmärgiks on äratada lapses tõelist usuelu, selgitada ja süvendada seda, anda temale kindel pide elus, kõvendada tema tahet elada jumalameelepärast elu, äratada temas armastust kristliku kiriku vastu ja valmistada teda ette aktiivseks kristliku koguduse liikmeks.
Toomas Jürgenstein (edaspidi TJ): Mõned asjad on maailmas ja Eestis muutunud. Nii ei saa minu arvates üldhariduskoolis edasi antav sõnum olla suunatud õpilase koguduse liikmeks ettevalmistamisele ja teemade osas ei saa piirduda ristiusuga. Usulise kogukonnaga ühinemine või mitteühinemine on õpilase isiklik otsus. Küll aga on sarnane idee õpilase mõtlemise rikastamisest. Kirjutasin kunagi ühes ülemeelikus artiklis, et religioossus tõukab tagant inimese intellektuaalset arengut, seob selle empaatiavõimega, süvendab seksikust ning teeb inimese vabaks.[2] Üsna sarnaselt mõtlen usundiõpetuse kohta ka täna.
Kasvatuslike asjadega on keeruline. Mulle näib, et pärast taasiseseisvumist püüti juurutada vaid teadmistele keskendunud väärtusevaba kooli. Tegelikkuses pole see võimalik. Väga ilmekalt kirjeldab varjatud väärtuste edastamist meiegi koolides kasutusel inglise taustaga filosoofia ja religiooniloo õpik gümnaasiumile „Sissejuhatus ideede maailma“. Õpikus nimetatakse mitut tegevust ja küsitakse, missuguseid väärtusi need kultiveerivad. Näiteks, kui kool nõuab koolivormi, siis mida sellega õpetatakse, või kui enamik tundidest sisustavad õpetajad ja õpilastel on vähe sõnaõigust, mida siis sellega õpetatakse?[3]
Arvan, et pärast taasiseseisvumist oli sarnaselt ühiskonnale ka paljude koolide sõnumiks edukuse ja materiaalsete väärtuste esiletõstmine. Õnneks võib viimastel aastatel tajuda selle kõrval laiemat väärtuskasvatust rõhutavat lähenemist. Konkreetselt usundiõpetusest lähtuvalt olen nüüd juba viisteist aastat püüdnud õpilastele edastada teadmiste kõrval ka sõnumit: „Religioon on tõsiseltvõetav elusfäär“.
MR: Kooliõpetajad kaebavad, et suur osa lapsi tuleb kooli kui väikesed paganad, kellel ei ole usuelust aimugi. Usuline kasvatus nende laste juures ei saa olla eriti viljakas.
Põhja-Eestis on küll ka neid perekondi, kus usuelu on väga elav. Aga ka neist kodudest tulevate lastega on usuõpetajal küllalt raskusi. Sest usuasjus puudub siin kontakt kodu ja kooli vahel. Tegemist on usulahkudesse kuuluvate vanemate ja nende lastega. Lahkusulised ei usalda hästi neid koole, kus usuõpetaja kuulub ametlikku kirikusse.
Kuidas veeretada usulise kasvatuse teelt neid kive, mida sinna on kuhjanud üheltpoolt usuline loidus, teiselt poolt usuline sallimatus, selleks ei tea kool ega juhtiv administratsioon abinõusid.
TJ: Rahvaloenduse andmed hiljuti avalikustati ja viimase kümne aastaga pole olukord eriti muutunud, vaid umbes 30% eestimaalastest seob end kindla religiooniga. Noorte hulgas on see protsent tõenäoliselt veel madalam ja selge usulise taustaga lapsi on vähe. Kui suure linnakooli gümnaasiumi klassis õpib tavaliselt 35–36 õpilast, siis oma usulisi veendumusi avaldavad tavaliselt 2–3, vahel veelgi vähem. Aktiivsemalt väljendavad oma seisukohti Jehoova tunnistajad, juba välimuse järgi võib eristada satanistlike huvidega noori, aeg-ajalt tõstatavad olulisi küsimusi ka baptisti, õigeusu või luterliku taustaga õpilased.
Ehkki valdava enamiku klassist moodustavad õpilased, kellel puudub usuline taust, ei saa öelda, et religioossed teemad neid ei puuduta. Üllataval kombel oli minu õpetajakarjääri algusaastatel olukord pisut sarnane Sinu poolt kirjeldatuga. Kahtlustati, kas kirikusse kuuluv õpetaja suudab olla objektiivne.
Minu jaoks ongi alati esmane ülesanne ületada eelarvamused ja stereotüübid. Kui suudan piltlikult öeldes õpilastega ühist keelt rääkida, siis tunnevad paljud õpilased religioossetest teemadest end puudutatuna küll.
MR: Ka kõige parem usuõpetus ei suuda varustada inimest eluajaks usulise jõu tagavaraga. Ikka uut ja uut jõudu peab ta ammutama kirikust. Oma tulevikuks vajab ta usklikku ehk vähemalt usule vastuvõtlikku noorsugu. Aga ka kirikul endal on vajalik toetada kooli tööd usulise kasvatuse alal. Kool ja kirik on niiviisi loomulikud liitlased.
TJ: Kirikuga, vaimulikega ja erinevate usundite esindajatega peab kindlasti suhtlema. Küllap seda tehti ka Sinu ajal. Olen lugenud Viljandi kirikuõpetaja Jaan Lattiku mälestustest, kuidas ta oma leerilastega võimalusel sünagoogis käis.[4] Vahe on selles, et tänapäeval lisandub veelgi suurem usuline mitmekesisus. Kooli võiks kutsuda erinevate religioonide esindajaid, õpilastega võiks käia võimalikult paljudes erinevates kirikutes, Tallinnas lisaks veel sünagoogis, krišnaiitide templis ja Pirita kloostris. Hariduslikus mõttes oli suurepärane algatus möödunud aastal kirikute öö, kus Tartu ja Tallinna kirikud olid ühel ööl linnarahvale avatud.
MR: Tahaksime loota ja näha kirikuõpetajate ja kooliõpetajate vahel rohkem vastastikust arusaamist, üksteisest lugupidamist ja teise tõekspidamiste austamist. Vahemeheks võiksid olla ja peaksid olema need kirikuõpetajad, kes on ühtlasi ka koolides usuõpetajad. Vastastikusel tutvumisel võib olla leitakse, et näiteks liberaalne uskmatuks peetav kooliõpetaja tegelikult on palju vagam ja et konservatiivne, nõndanimetatud ortodoksaalne kirikuõpetaja on palju mõistlikum, kui seda arvati.
TJ: Dialoogi vajalikkusest olen ma viimase kümme aastat rääkinud. Ja tõepoolest mõlemalt poolt avatud dialoogist, mida minu arvates kasutatakse liiga vähe. Olen ka kirjutanud, et minu arvates on paljud argumendid hakanud liikuma copy-paste-meetodil. Kellegi poolt kunagi esitatud seisukohtade refereerimise nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog, s.t pole lootustki, et vastaspoole argumendid võiksid teise poole seisukohti mõjutada. Võib selgelt märgata, kuidas copy-paste-meetodiga läheb selles diskussioonis kaduma inimlik mõõde ja süveneb stereotüüpide rõhutamine. Väga loodan, et ühe laua taga söömine-joomine, jutuajamine või ühine saunaskäimine suudavad seda inimlikkust taastada.
MR: Meie nooreas pidas materialism võidukäiku. Loodusteaduse ja ajaloo nimel öeldi meile, et kõige alus maailmas on mateeria. Ei ole absoluutset, kõik on relatiivne. Ei ole tõde, ei ole kõlblust. Nüüd on need materialistlikud veevood tagasi läinud, aga maapind, millest nad üle käinud, ei ole veel kuivanud.
TJ: Tegelikult olen üllatunud, kui vähesed õpilased on omaks võtnud materialismi. Veel vähem on neid, kes seda veendunult ka kaitsevad. Arutelud niisuguste õpilastega on olnud alati väga huvitavad.
Üldiselt mulle näib, et nõukogudeaegsest materialismist jäi alles vaid umbusk traditsiooniliste religioonide vastu ning palju stereotüüpe, mis lähemal kontrollimisel tõele ei vasta. Ehk siiski ka mingi soodumus suhteliselt kriitikavabalt ateismi religioonikriitika omaks võtta. Võib-olla on seda soosinud ka tänapäevaste ateistlike raamatute, on selleks siis Millsi „Ateistlik Universum“ või Dawkinsi „Luul jumalast“, üleolev stiil.
MR: Missuguses mõttes on piibel Jumala sõna? Kas on ta taevast maha lastud, nagu mormoonide püha raamat, või on ta raamat, mis peab andma Jumalast tunnistust. Selle küsimuse taga seisab suur hulk imesid, nagu noa laev, Metuusala 960 aastat, mao kõnelemine ja muud. Kümmekond aastat tagasi seletasid mõõduandvad kristlikud eriteadlased, et piiblit ei saa pidada ei loodusloo, ajaloo, maateaduse ega rahvasteteaduse kõigutamatuks algallikaks, vaid et ta sisaldab inimhinge suhtumist absoluutsesse ja igavikku, igavese tõe ja õiguse otsimist. Oleme õigustatud küsima, ka meie Eesti luteri kirikus püsib praegu veel see seisukoht, või ollakse teel tagasi verbaalinspiratsiooni juurde.
TJ: Tunnistan, et olen kirjeldatud teemal tajunud kirikute suhtumises teatud küsitavusi. Kasvõi asjaolu, et kui üleolevalt suhtutakse piiblitõlgendustesse, mis püüavad pühakirja alusel mitte hukka mõista näiteks homoseksuaalide kooselu. Ja samas, kui mõistvalt suhtutakse juhtumitesse, kui pühakirja tõlgendatakse sõna-sõnaliselt ja eitatakse näiteks evolutsiooni ja kosmoloogia seisukohti. Pigem olen kohanud juhtumeid, et tõsiste usklikena tõstetakse esile neid, kes piiblit sõna-sõnaliselt tõlgendavad.
MR: Meie peame piibli jälle inimestele avama, sest vahepeal on tema lugemine kodudes soiku jäänud. Selleks on kohane just „Kooli Piibel“. Tartu Piibliselts on tema väljaandmisega teeninud koolide tõsist tänu. Nüüd on vaja vaid vaja hoolt, et see piibel ka vajaliselt leviks. Täielikku piiblit laste kätte anda ei saa soovitada ei algkoolis ega ka keskkoolis.
TJ: Õpilaste baastekstide tundmine on kindlasti nõrgem kui Sinu ajal. Ei tunta ka piiblilugusid, mis seab teatud piirid kunsti, kirjanduse mõistmisele. Minu jaoks oli üllatus, et Sa ei soovita isegi keskkooli kätte anda täieliku piiblit. Huvitav, mis põhjuseks võis olla?
MR: Iseäranis ei tohi karta laste küsimusi. Paljud pedagoogid ei salli sääraseid küsimusi, sest nad näevad neis laste ninatarkust ja soovi naeruvääristada õpetust ja tekitada õpetajale raskusi. Aga need küsimused on just väga vajalikud õpilaste kahtluste vastu võitlemiseks.
TJ: Olen kirjutanud artikli „Küsivad usuinimesed“[5], kus väitsin, et üks element, mida traditsiooniliste kirikute käekäigu eest seisvad inimesed peaksid õppima, on oskus küsida. Kipun arvama, et ühiskonnas õigeid küsimusi esitav kirik on igal juhul eelistatud ainult vastuseid pakkuva maailmavaatelise süsteemi ees. Ja õpilase loomulik uudishimu ning selle veel loomulikum väljendus, küsimus, peaks igal juhul klassiruumis toetatud saama.
[1] Märt Raud (1881–1980) oli Eesti koolitegelane, kirjanik (kirjanikunimega Tõnis Migagu, kuid kasutas ka teisi pseudonüüme), ajakirjanik ja kultuuritegelane. Oli mitme maavalitsuse haridusjuht, koolinõunik, 1937–1940 koolide peainspektor. Märt Raua ettekande kirjaviisi ei ole muudetud.
[2] Toomas Jürgenstein, „Religioon teeb targaks“ – Delfi 30.5.2002.
[3] William Raeper, Linda Smith, Pilk ideede maailma. Tallinn: Koolibri 2003, lk 200.
[4] Jaan Lattik, Viljandi kirikumõis jutustab. Tartu: Ilmamaa 1993, lk 91.
[5] Toomas Jürgenstein „Küsivad usuinimesed“ – Kirik & Teoloogia 7.9.2012.
reede, 24. mai 2013
Eesti politsei ja rikkurid
Ajakirjandus kirjutab: Kõik kolm rahvusvahelise luksusautode ralli «Gumball 3000» ajal Ida-Virumaal kinni peetud ja arestikambrisse saadetud välismaalast valasid üleeile kohtusaalis pisaraid ja anusid, et neid ei saadetaks vangi.
Meil ei ole teidki, kus selliste masinatega normaalselt sõita saaks. Saksamaal kiirteel võid sõita nii nagu torust tuleb. Ega ikka väga hästi ei mõista, milleks üks inimene sellise auto soetab. Muidugi, mõnel ei ole oma rahaga midagi muud teha. Kui vaadata kasvõi Londoni tänavapildist, kus naftašeigid Bugattiga 50 km tunnis üritavad sõita.
Aga noh, niipalju kui on inimesi, niipalju on erinevaid nägemusi.
Meil ei ole teidki, kus selliste masinatega normaalselt sõita saaks. Saksamaal kiirteel võid sõita nii nagu torust tuleb. Ega ikka väga hästi ei mõista, milleks üks inimene sellise auto soetab. Muidugi, mõnel ei ole oma rahaga midagi muud teha. Kui vaadata kasvõi Londoni tänavapildist, kus naftašeigid Bugattiga 50 km tunnis üritavad sõita.
Aga noh, niipalju kui on inimesi, niipalju on erinevaid nägemusi.
neljapäev, 23. mai 2013
kolmapäev, 22. mai 2013
teisipäev, 21. mai 2013
Teine nelipüha
Käisin eile pidasin teise nelipüha teenistuse Vastseliina hooldekodus. Seekord pidasin teenistuse suures toas. Seal on kaks lamavat haiget. Pärast teenistust tuli hooldaja minu juurde ja ütles, kas sa ei aitaks neil lamavatel haigetel ära minna. Nad on juba pikka aega siin vaevelnud ja väga raske on nende minek. Vastasin, et eks ma siis teen neile surija lahkumispalve ja viimse võidmise. Kõigepealt Tamarale ja siis Juliale. Viimati sooviti siin hooldekodus viimset võidmist üle kümne aastat tagasi. Mõni tund hiljem helistasid Tamara sugulased, et kas ma olen kodus, nad on hooldekodus. Lubasin poole tunni pärast Võrust tagasi tulla. 89. aastane Tamara oli umbes pool tundi pärast viimset võidmist lahkunud ja veidi hiljem 103. aastane Julia. Julia oli talvel, pärast oma sünnipäeva veel väga kõbus. Ütles mulle siis, et vaid viimased paar aastat on olnud nõrk, senini tuli ise oma eluga toime.
esmaspäev, 20. mai 2013
Jaanus Piirsalu: Kuna poliitikud valetavad ja usk on oopium rahvale, usutakse Venemaal ekstrasensse
Venemaa telekanalites on väga popid saated kõiksugustest posijatest ja selgeltnägijatest. Ühe sellise saate on sisse ostnud ka TV3 ning näitab seda suure eduga ka Eesti vaatajatele. Veel Venemaal elades nägin ise peaaegu igal sammul, et usk ekstrasenssidesse – nagu selgeltnägijaid Venemaal kutsutakse – oli suurem kui miilitsasse või arstidesse. Ehk vaid õigeusklik kirik suutis neile konkurentsi pakkuda.
Mõni aeg tagasi rääkis Moskva peakardioloog Juri Buziašvili ühes intervjuus, et Venemaal peavad arstid tänapäeval konkureerima mitte ainult välismaiste arstidega (terviseturism välismaale on Venemaal järjest populaarsem kodumaise meditsiini kalliduse ja ebausaldusväärsuse pärast), vaid ka kõiksugu maagide ja selgeltnägijatega. Ta oskas oma väite kinnituseks esitada isegi statistikat. Peakardioloogi hinnangul kulutavat venemaalased ravile välismaal aastas 17 miljardit dollarit, aga kodumaiste posijate peale koguni kaks korda rohkem - 30 miljardit dollarit!
See on metsik, sest 30 miljardit dollarit on 23 miljardit eurot ehk kolm korda rohkem kui Eesti tänavune riigieelarve. Tähtis polegi, kas see hinnang päris tõele vastab, kuid igal juhul näitab see ilmekalt, kui päratult suur on „posijate turg“ Venemaal ning miks tasub hakata selgeltnägijaks, kui sul on vähegi võimeid. Sest see on võimalus üsna kiirelt rikkaks saada! See on Venemaal suur äri ja selliselt tuleb sellesse ka suhtuda. Meedia, eelkõige televisioon, tahab lihtsalt hammustada sellest ärist rasvast tükki.
Mu Moskva korteri perenaine oli kahekordse kõrgharidusega daam, kes enamuse oma ajast reisis välismaal (kuna ta üüris Moskvas välja kokku 7 korterit, siis polnud tal rahaga probleeme). Ta armastas palju rääkida ning meie kohtumised kestsid alati mitu tundi. Korterist ja arvetest rääkisime ehk kümme minutit, ülejäänud ajast poole rääkis ta mulle oma kirjanduselamustest ning teise poole sellest, mida olid talle ja maailmale ennustanud selgeltnägijad, keda ta pidevalt külastas. Nagu ma aru sain, siis oli tal 3-4 selgeltnägijat, kelle juures ta alati esimese asjana käis, kui ta oma reisidelt Moskvasse tagasi jõudis. Nii mitut selgeltnägijat kasutas ta aga sellepärast, et ratsionaalse inimesena „kontrollis“ ta ühe ennustusi teise juures ning vastupidi.
Tema loogika oli selles, et ta uskus ainult neid ennustusi, mida kinnitasid talle mitu posijat. Tal oli umbes nagu vana hea ajastu ajakirjanik, kes avaldas fakti ainult siis, kui seda olid talle kinnitanud vähemalt kaks, aga parem kui kolm sõltumatut allikat.
Ühel meie esimestel kohtumistel ei saanud ma kuidagi suud kinni hoida ja küsisin talt, et miks ta neid üldse usub. Vastus oli tappev: „Aga keda siis veel?“ Poliitikud nagunii valetavad, televisioon iseenesest mõistetavalt valetab, tuttavaid ei saa ka Moskvas alati usaldada ning usk on teatavasti oopium rahvale. Kui sa enam kedagi ega midagi ei usalda, siis sa pead ju kedagi usaldama! Kui keegi enam ei aita, siis peab seda tegema ju mingi kõrgem jõud! Ja mul on kuri kahtlus, et isegi kirikus saadud lubadustesse usuvad paljud venemaalased vähem kui posija omasse.
Ma arvan, et paljud venemaalased suhtuvad selgeltnägijatesse samamoodi nagu mu korteriperenaine. Muidugi on alati ka segavariante, näiteks selgeltnägijad + õigeusk või selgeltnägijad + ametlik meditsiin.
Kui Eestis on tänavapostidel palju kuulutusi imettegevatest dieetidest, siis Venemaa linnades reklaamivad end kõikjal igasugustest needustest vabastajad, haiguste ravitsejad ning tuleviku etteütlejad.
Venemaa suurima sõltumatu uuringufirma Levada-keskuse (keda nüüd võimud üritavad teha „välismaa agendiks“ välismaiste tellimuste eest) viimatise selleteemalise küsitluse järgi uskus venemaalastest 52 protsenti kõiksugu ennetesse ja ennustajatesse, 43 protsenti sellesse, et unes on võimalik saatust ette näha, 38 protsenti astroloogide ennustustesse (isegi vähe!) ning 26 protsenti tulnukatesse.
Kogu seda paranormaalsuse teemat puhub viimastel aastatel teadlikult veelgi lõkkele Vene televisioon. Enamusel müstikast rääkivatest saadetest on head või väge head reitingud, kirjutas sel kevadel ajakiri Ogonjok.
Eriti edukalt tallavad müstikaradu väiksemad ülevenemaalised nišikanalid. Nii näiteks suurendas selgelt müstikale keskendunud Ren TV ühe aastaga oma osakaalu televaatajate auditooriumist 4,6-lt 6,6-le protsendile, mis oli selle suhteliselt popi telekanali parim tulemus viimase 15 aasta vältel.
Aga ka suured telekanalid lõikavad müstika-janust kasu. Kui üks kolmest Venemaa suurimast telekanalist (ning neist ülekaalukalt ka kõige kollasem) NTV näitas filmi Bulgaaria kuulsast selgeltnägijast Vangast, siis ajakirja Ogonjok andmetel vaatas seda müstilised 43 protsenti auditooriumist! (Et Eesti keskmine televaataja on umbes samal tasemel, tõestas ammuilma juba Vahur Kersna.)
Ühest küljest näeb televisioon, et selliste asjade järgi on Venemaal nõudlus ning muudkui näitab. Teisest küljest meeldib selline asjade käik ilmselt ka võimudele, sest nagu kirjutas üks tuntud Vene ajakirjanik hiljuti: „tulnukaid ja posijaid uskuvat baba Njurat on vajalikus suunas oluliselt lihtsam juhtida“.
Sama hull ekstrasensside ja müstika tagaajamine käib Venemaa regionaalses pressis. Seal toimub see muidugi ainukesel eesmärgil, et müstikaga lihtsalt suuremat tiraaži saavutada ja seeläbi üldse mingitki reklaamiraha saada, mis on teadagi lehe väljaandmise eelduseks. Regionaalse pressi puhul kehtib Venemaal loll paratamatus: kui tahad kirjutada kohalikest tõsistest teemadest, tuleb avaldada selle kõrval ka rumalaid, aga müstilisi lugusid.
Kui jutt läheb keskmise inimese maailmapildile Venemaal, armastab tuntud ajakirjanik Julia Latõnina tuua ühe näite. Nimelt olla 2000-ndate keskel ühes uuringus küsitud, kas maailm keerleb ümber Päikese või vastupidi ning tubli viiendik oli vastanud, et ikka Päike tiirleb ümber Maa. Sellest ajast saadik on mind vaevanud uudishimu, et kui küsida Eestis ammu kõiki ära tüüdanud parteide populaarsuse asemel sama küsimus, siis milline oleks tulemus…
Mõni aeg tagasi rääkis Moskva peakardioloog Juri Buziašvili ühes intervjuus, et Venemaal peavad arstid tänapäeval konkureerima mitte ainult välismaiste arstidega (terviseturism välismaale on Venemaal järjest populaarsem kodumaise meditsiini kalliduse ja ebausaldusväärsuse pärast), vaid ka kõiksugu maagide ja selgeltnägijatega. Ta oskas oma väite kinnituseks esitada isegi statistikat. Peakardioloogi hinnangul kulutavat venemaalased ravile välismaal aastas 17 miljardit dollarit, aga kodumaiste posijate peale koguni kaks korda rohkem - 30 miljardit dollarit!
See on metsik, sest 30 miljardit dollarit on 23 miljardit eurot ehk kolm korda rohkem kui Eesti tänavune riigieelarve. Tähtis polegi, kas see hinnang päris tõele vastab, kuid igal juhul näitab see ilmekalt, kui päratult suur on „posijate turg“ Venemaal ning miks tasub hakata selgeltnägijaks, kui sul on vähegi võimeid. Sest see on võimalus üsna kiirelt rikkaks saada! See on Venemaal suur äri ja selliselt tuleb sellesse ka suhtuda. Meedia, eelkõige televisioon, tahab lihtsalt hammustada sellest ärist rasvast tükki.
Mu Moskva korteri perenaine oli kahekordse kõrgharidusega daam, kes enamuse oma ajast reisis välismaal (kuna ta üüris Moskvas välja kokku 7 korterit, siis polnud tal rahaga probleeme). Ta armastas palju rääkida ning meie kohtumised kestsid alati mitu tundi. Korterist ja arvetest rääkisime ehk kümme minutit, ülejäänud ajast poole rääkis ta mulle oma kirjanduselamustest ning teise poole sellest, mida olid talle ja maailmale ennustanud selgeltnägijad, keda ta pidevalt külastas. Nagu ma aru sain, siis oli tal 3-4 selgeltnägijat, kelle juures ta alati esimese asjana käis, kui ta oma reisidelt Moskvasse tagasi jõudis. Nii mitut selgeltnägijat kasutas ta aga sellepärast, et ratsionaalse inimesena „kontrollis“ ta ühe ennustusi teise juures ning vastupidi.
Tema loogika oli selles, et ta uskus ainult neid ennustusi, mida kinnitasid talle mitu posijat. Tal oli umbes nagu vana hea ajastu ajakirjanik, kes avaldas fakti ainult siis, kui seda olid talle kinnitanud vähemalt kaks, aga parem kui kolm sõltumatut allikat.
Ühel meie esimestel kohtumistel ei saanud ma kuidagi suud kinni hoida ja küsisin talt, et miks ta neid üldse usub. Vastus oli tappev: „Aga keda siis veel?“ Poliitikud nagunii valetavad, televisioon iseenesest mõistetavalt valetab, tuttavaid ei saa ka Moskvas alati usaldada ning usk on teatavasti oopium rahvale. Kui sa enam kedagi ega midagi ei usalda, siis sa pead ju kedagi usaldama! Kui keegi enam ei aita, siis peab seda tegema ju mingi kõrgem jõud! Ja mul on kuri kahtlus, et isegi kirikus saadud lubadustesse usuvad paljud venemaalased vähem kui posija omasse.
Ma arvan, et paljud venemaalased suhtuvad selgeltnägijatesse samamoodi nagu mu korteriperenaine. Muidugi on alati ka segavariante, näiteks selgeltnägijad + õigeusk või selgeltnägijad + ametlik meditsiin.
Kui Eestis on tänavapostidel palju kuulutusi imettegevatest dieetidest, siis Venemaa linnades reklaamivad end kõikjal igasugustest needustest vabastajad, haiguste ravitsejad ning tuleviku etteütlejad.
Venemaa suurima sõltumatu uuringufirma Levada-keskuse (keda nüüd võimud üritavad teha „välismaa agendiks“ välismaiste tellimuste eest) viimatise selleteemalise küsitluse järgi uskus venemaalastest 52 protsenti kõiksugu ennetesse ja ennustajatesse, 43 protsenti sellesse, et unes on võimalik saatust ette näha, 38 protsenti astroloogide ennustustesse (isegi vähe!) ning 26 protsenti tulnukatesse.
Kogu seda paranormaalsuse teemat puhub viimastel aastatel teadlikult veelgi lõkkele Vene televisioon. Enamusel müstikast rääkivatest saadetest on head või väge head reitingud, kirjutas sel kevadel ajakiri Ogonjok.
Eriti edukalt tallavad müstikaradu väiksemad ülevenemaalised nišikanalid. Nii näiteks suurendas selgelt müstikale keskendunud Ren TV ühe aastaga oma osakaalu televaatajate auditooriumist 4,6-lt 6,6-le protsendile, mis oli selle suhteliselt popi telekanali parim tulemus viimase 15 aasta vältel.
Aga ka suured telekanalid lõikavad müstika-janust kasu. Kui üks kolmest Venemaa suurimast telekanalist (ning neist ülekaalukalt ka kõige kollasem) NTV näitas filmi Bulgaaria kuulsast selgeltnägijast Vangast, siis ajakirja Ogonjok andmetel vaatas seda müstilised 43 protsenti auditooriumist! (Et Eesti keskmine televaataja on umbes samal tasemel, tõestas ammuilma juba Vahur Kersna.)
Ühest küljest näeb televisioon, et selliste asjade järgi on Venemaal nõudlus ning muudkui näitab. Teisest küljest meeldib selline asjade käik ilmselt ka võimudele, sest nagu kirjutas üks tuntud Vene ajakirjanik hiljuti: „tulnukaid ja posijaid uskuvat baba Njurat on vajalikus suunas oluliselt lihtsam juhtida“.
Sama hull ekstrasensside ja müstika tagaajamine käib Venemaa regionaalses pressis. Seal toimub see muidugi ainukesel eesmärgil, et müstikaga lihtsalt suuremat tiraaži saavutada ja seeläbi üldse mingitki reklaamiraha saada, mis on teadagi lehe väljaandmise eelduseks. Regionaalse pressi puhul kehtib Venemaal loll paratamatus: kui tahad kirjutada kohalikest tõsistest teemadest, tuleb avaldada selle kõrval ka rumalaid, aga müstilisi lugusid.
Kui jutt läheb keskmise inimese maailmapildile Venemaal, armastab tuntud ajakirjanik Julia Latõnina tuua ühe näite. Nimelt olla 2000-ndate keskel ühes uuringus küsitud, kas maailm keerleb ümber Päikese või vastupidi ning tubli viiendik oli vastanud, et ikka Päike tiirleb ümber Maa. Sellest ajast saadik on mind vaevanud uudishimu, et kui küsida Eestis ammu kõiki ära tüüdanud parteide populaarsuse asemel sama küsimus, siis milline oleks tulemus…
laupäev, 18. mai 2013
Toomas Paul: Meid ei jälgi totalitaarne riik, me hoiame ise üksteisel silma peal
Minu põlvkonna lastele tehti selgeks ellujäämise viis käsku: Ära mõtle! Kui mõtled, ära ütle! Kui ütled, ära kirjuta! Kui kirjutad, ära alla kirjuta! Kui oled alla kirjutanud, siis – ära imesta.
Õigupoolest piisaks esimese käsu täitmisest: ära mõtle. Sest teise käsu pidamine on lootusetu, kiusatus on liiga suur. Inimene ühiselulise olevusena ei suuda suud kinni hoida. Vähemalt sõpradega tahaks saladusi jagada. Kuigi tead, et tee on libe.
Vangilaagritest naasnud rääkisid reeglist: kahtlastel teemadel tohib mõtteid vahetada – kas ei ole vahva väljend! – vaid nelja silma all. Kui vestlejaid oli kolm, ei tea vahelevõetu, kumb ta üles andis. (Veel) vabaduses viibivatel kodanikel oli kõige kindlam riigivastast juttu ajada vannitoas voolava kraani ääres, sosinal.
Mitte kedagi ei saanud usaldada. Totaalne kahtlustamine. Teatavasti lagundas nõukogude impeeriumi glasnost. Avalikustamine ja paljastamine.
Nüüd me elame vabana
Vabas maailmas on salatsemine sündsusetu. Iseloomulik on, kuidas Wikileaksi varastatud/ostetud info lekitamine naudib jäägitut heakskiitu ja imetlust. Kõik kapist välja! Kõik peab olema läbipaistev, nii ühiskonnas kui eraelus. Kristallpuhas.
Et seda saavutada, tuleb olla valvas kõigil kodanikel. Meid ei jälgi totalitaarne riik, vaid me hoiame ise üksteisel silma peal.
USAs on käimas kohtuprotsess, mis sai alguse 2008. aastal. Peoria linnas elavad Anthony ja Lisa Demaree andsid kaubandusketi Walmart fotostuudiole mälukaardi, millel oli 144 perefotot. Stuudio töötajad leidsid, et kaheksa nendest kujutavad lastepornograafiat.
Saatuslikuks saanud fotod olid tehtud perekonna väljasõidu ajal San Diegosse. Nagu selgitas ema, embasid pere kolm väikest tütart (viie-, nelja- ja poolteiseaastane) pärast vanni üksteist sedavõrd armsalt, et ta otsustas need hetked talletada perealbumi tarvis. Võimud reageerisid kiiresti ja karmilt. Anthony ja Lisa jäeti ilma vanemlikest õigustest ning nad kanti seksuaalkurjategijate registrisse. Pedagoog Lisa kaotas töö. Ainuüksi advokaatide palkamiseks ja muudeks kohtuga seotud väljaminekuteks on abielupaaril tulnud kulutada 75 000 dollarit.
Kõigest jääb jälg
Lõpuks otsustas Maricopa maakonna kohtunik, et kuriteo koosseis puudub, sest perefotod oma lastest ei ole pornograafia. Samuti kinnitas arstlik ekspertiis, et laste suhtes polnud seksuaalset vägivalda kasutatud.
Stuudio töötajad ei teinud tuimalt oma tööd. Nad näitasid pilte kolleegidele, tegid järeldusi ja informeerisid organeid. Walmarti pressiteenistus teatas, et Arizona seadused kaitsevad igal juhul fotostuudio töötajaid, sest pedofiilia on väga raske kuritegu – kuigi signaal osutus valeks, ei tohi neid liigse valvsuse pärast vastutusele võtta. Mõtlemisvõime ainult segaks markeritele reageerimist.
Loo iroonia on selles, et samu pilte, mida kasutati süüdistusmaterjalina, võis vabalt kasutada meedias.
Mida kõike välja ei nuhita ega avalikustata! Üks tubli häkker murdis sisse endise presidendi George W. Bushi meilidesse ning avastas, et tollel on perversne hobi ennast duši all pildistada. Vaene lihtsameelne vana mees jäi vahele. Küll rahval oli rõõmu kiibitseda ja irvitada!
Aldous Huxley kaudu oleme jõudnud George Orwelli maailma. Huxley kirjeldab maailma, kus inimloomus vallutatakse, pakkudes talle piiritut mõnu ja mugavust.
Inimeste meelespidamisele ei maksa loota. Paraku ka unustamisele mitte. Digiteenused on teinud elu lihtsamaks ja mugavamaks. Kõigest jääb kuhugi jälg.
Kaaskodanikud ei peagi kompra otsimisega eriti vaeva nägema. Inimolendil on kange kihk ennast ja oma mõtteid näidata. Stanisław Jerzy Lec on öelnud: ükski Torquemada ei suuda inimestelt nii palju salamõtteid välja pigistada kui kuulsushimu.
Kõik ei mahu ennast eksponeerima TV reality show’sse. Ent on Facebook, Twitter ja teised, kuhu pääsevad kõik. FB on pihitool, kus saab semudele saladusi teada anda ja südant puistata.
Muidugi, hiilgeaeg saab igal asjal kord otsa – FB on noorte vanemate poolt liigselt vallutatud sotsiaalvõrgustik, mis ei anna teismelistele piisavalt vabadust ja anonüümsust. Kiirelt kasvav trend on Instagram, millest on enim kasu lõigata osanud staarid, kelle behind-the-scenes-fotosid jälgivad miljonid kasutajad. Räägin siin FBst aga lihtsalt kui sotsiaalsest fenomenist.
Miks on vaja pidevalt nutitelefoni näppida? Psühholoogid tähistavad sotsiaalvõrgustiku põlvkonda tagantkihutavat tunnet ingliskeelse lühendiga FoMo – fear of missing out ehk hirm millestki ilma jääda. Selle all kannatavaid painab tunne, et nad jäävad ilma toredatest asjadest, et sõprade elu on põnevam kui neil. Siit soov olla pidevalt teiste tegemistega kursis.
Essexi ülikooli psühholoogi Andy Przybylski sõnul mõjutavad inimest kui loomult sotsiaalset olendit eelkõige sotsiaalsed tegurid. Meil on tugev lähedus- ja heakskiiduvajadus. Vastastikune laikimine annab kindlustunde, et mina ja mu tegemised on aktsepteeritud, ja seda tahaks vahetpidamata kaifida, nii autot juhtides kui loengut kuulates.
Veebis on sõpru luua lihtne. Seal võime rääkida kõigest, nägemata kaaslase reaktsiooni, seega suuremat hoolimata teise tunnetest. Kogudes palju-palju online-sõpru, loome tegelikult enda ja nende vahel distantsi, sest – ei ole lihtsalt aega arendada mingitki tähenduslikku suhet nendega. Mida rohkem veebi-sõpru, seda vähem neid, kellega kohtume tegelikult.
Tanja Korobka nendib nukralt: “Mulle tundub, et sotsiaalmeedia on suur maja, kus igale inimesele on antud eraldi väike tuba ja arvuti. Kõik need inimesed kirjutavad iseendale arvutisse, kui lahedad nad on, kuid mingit tähenduslikku suhtlust inimeste vahel tegelikult ei toimu. Enamik inimesi kasutab Facebooki staatuse ülesriputusi pigem selleks, et teistele muljet avaldada, mitte et kontakti luua.”
Infoajastu rämpstoit
Riigi infosüsteemide osakonna nõunik Andrus Aaslaid küsib: kas tark nutitelefon on meie abilisena asjalik ning üleüldse vajalik? Ja vastab: selles maailmamudelis, kuhu IT meid on paisanud, muutub nutitelefon seadmeks, mis aitab meil selles süsteemis olla meie ise – meie peamine abivahend, saamaks küberneetiliselt muundatud inimeseks.
“Ma ei väida seejuures, et selliseks inimeseks saamine on asi, mille poole peaksime tingimata püüdlema. Paraku, ühiskond läheb selles suunas ja meil pole palju muid valikuid, kui selle vooluga kaasa minna või looduslapseks hakata. Rämpstoidu tüüpi rakenduste tarbimine jõudehetkel on mõistagi igaühe enda asi.”
Teoreetiliselt jah, ärme tarbi infoajastu rämpstoitu. Ent kiirteel kimades ei ole võimalik restorani à la carte praega piirduda, rääkimata kodus ise kasvatatud mahetoidu vaaritamisest. Kui tahad edasi jõuda, pead autot tankides haarama hamburgeri hambusse.
Nii on ka world wide web’is. Me neelame alla kõik valed, milles on killuke sellist, mis ühtib meie hoiakutega. Meeldivad sellised mõtted, mis ei sunni mõtlema.
Mine tea, võib-olla oli korraldus “Ära mõtle!” ülearune. Lec tögas: Mul on mõtteid, mida ma isegi endale ei ilmuta. Te teate neid kõiki.
Võib-olla on mõtlemisega nii nagu banaanidega. Oli aeg, mil need olid maius, mida harva keegi sealt, kättesaamatust kaugusest, kaasa tõi. Kui paljud praegu neid ostavad ja söövad?
Õigupoolest piisaks esimese käsu täitmisest: ära mõtle. Sest teise käsu pidamine on lootusetu, kiusatus on liiga suur. Inimene ühiselulise olevusena ei suuda suud kinni hoida. Vähemalt sõpradega tahaks saladusi jagada. Kuigi tead, et tee on libe.
Vangilaagritest naasnud rääkisid reeglist: kahtlastel teemadel tohib mõtteid vahetada – kas ei ole vahva väljend! – vaid nelja silma all. Kui vestlejaid oli kolm, ei tea vahelevõetu, kumb ta üles andis. (Veel) vabaduses viibivatel kodanikel oli kõige kindlam riigivastast juttu ajada vannitoas voolava kraani ääres, sosinal.
Mitte kedagi ei saanud usaldada. Totaalne kahtlustamine. Teatavasti lagundas nõukogude impeeriumi glasnost. Avalikustamine ja paljastamine.
Nüüd me elame vabana
Vabas maailmas on salatsemine sündsusetu. Iseloomulik on, kuidas Wikileaksi varastatud/ostetud info lekitamine naudib jäägitut heakskiitu ja imetlust. Kõik kapist välja! Kõik peab olema läbipaistev, nii ühiskonnas kui eraelus. Kristallpuhas.
Et seda saavutada, tuleb olla valvas kõigil kodanikel. Meid ei jälgi totalitaarne riik, vaid me hoiame ise üksteisel silma peal.
USAs on käimas kohtuprotsess, mis sai alguse 2008. aastal. Peoria linnas elavad Anthony ja Lisa Demaree andsid kaubandusketi Walmart fotostuudiole mälukaardi, millel oli 144 perefotot. Stuudio töötajad leidsid, et kaheksa nendest kujutavad lastepornograafiat.
Saatuslikuks saanud fotod olid tehtud perekonna väljasõidu ajal San Diegosse. Nagu selgitas ema, embasid pere kolm väikest tütart (viie-, nelja- ja poolteiseaastane) pärast vanni üksteist sedavõrd armsalt, et ta otsustas need hetked talletada perealbumi tarvis. Võimud reageerisid kiiresti ja karmilt. Anthony ja Lisa jäeti ilma vanemlikest õigustest ning nad kanti seksuaalkurjategijate registrisse. Pedagoog Lisa kaotas töö. Ainuüksi advokaatide palkamiseks ja muudeks kohtuga seotud väljaminekuteks on abielupaaril tulnud kulutada 75 000 dollarit.
Kõigest jääb jälg
Lõpuks otsustas Maricopa maakonna kohtunik, et kuriteo koosseis puudub, sest perefotod oma lastest ei ole pornograafia. Samuti kinnitas arstlik ekspertiis, et laste suhtes polnud seksuaalset vägivalda kasutatud.
Stuudio töötajad ei teinud tuimalt oma tööd. Nad näitasid pilte kolleegidele, tegid järeldusi ja informeerisid organeid. Walmarti pressiteenistus teatas, et Arizona seadused kaitsevad igal juhul fotostuudio töötajaid, sest pedofiilia on väga raske kuritegu – kuigi signaal osutus valeks, ei tohi neid liigse valvsuse pärast vastutusele võtta. Mõtlemisvõime ainult segaks markeritele reageerimist.
Loo iroonia on selles, et samu pilte, mida kasutati süüdistusmaterjalina, võis vabalt kasutada meedias.
Mida kõike välja ei nuhita ega avalikustata! Üks tubli häkker murdis sisse endise presidendi George W. Bushi meilidesse ning avastas, et tollel on perversne hobi ennast duši all pildistada. Vaene lihtsameelne vana mees jäi vahele. Küll rahval oli rõõmu kiibitseda ja irvitada!
Aldous Huxley kaudu oleme jõudnud George Orwelli maailma. Huxley kirjeldab maailma, kus inimloomus vallutatakse, pakkudes talle piiritut mõnu ja mugavust.
Inimeste meelespidamisele ei maksa loota. Paraku ka unustamisele mitte. Digiteenused on teinud elu lihtsamaks ja mugavamaks. Kõigest jääb kuhugi jälg.
Kaaskodanikud ei peagi kompra otsimisega eriti vaeva nägema. Inimolendil on kange kihk ennast ja oma mõtteid näidata. Stanisław Jerzy Lec on öelnud: ükski Torquemada ei suuda inimestelt nii palju salamõtteid välja pigistada kui kuulsushimu.
Kõik ei mahu ennast eksponeerima TV reality show’sse. Ent on Facebook, Twitter ja teised, kuhu pääsevad kõik. FB on pihitool, kus saab semudele saladusi teada anda ja südant puistata.
Muidugi, hiilgeaeg saab igal asjal kord otsa – FB on noorte vanemate poolt liigselt vallutatud sotsiaalvõrgustik, mis ei anna teismelistele piisavalt vabadust ja anonüümsust. Kiirelt kasvav trend on Instagram, millest on enim kasu lõigata osanud staarid, kelle behind-the-scenes-fotosid jälgivad miljonid kasutajad. Räägin siin FBst aga lihtsalt kui sotsiaalsest fenomenist.
Miks on vaja pidevalt nutitelefoni näppida? Psühholoogid tähistavad sotsiaalvõrgustiku põlvkonda tagantkihutavat tunnet ingliskeelse lühendiga FoMo – fear of missing out ehk hirm millestki ilma jääda. Selle all kannatavaid painab tunne, et nad jäävad ilma toredatest asjadest, et sõprade elu on põnevam kui neil. Siit soov olla pidevalt teiste tegemistega kursis.
Essexi ülikooli psühholoogi Andy Przybylski sõnul mõjutavad inimest kui loomult sotsiaalset olendit eelkõige sotsiaalsed tegurid. Meil on tugev lähedus- ja heakskiiduvajadus. Vastastikune laikimine annab kindlustunde, et mina ja mu tegemised on aktsepteeritud, ja seda tahaks vahetpidamata kaifida, nii autot juhtides kui loengut kuulates.
Veebis on sõpru luua lihtne. Seal võime rääkida kõigest, nägemata kaaslase reaktsiooni, seega suuremat hoolimata teise tunnetest. Kogudes palju-palju online-sõpru, loome tegelikult enda ja nende vahel distantsi, sest – ei ole lihtsalt aega arendada mingitki tähenduslikku suhet nendega. Mida rohkem veebi-sõpru, seda vähem neid, kellega kohtume tegelikult.
Tanja Korobka nendib nukralt: “Mulle tundub, et sotsiaalmeedia on suur maja, kus igale inimesele on antud eraldi väike tuba ja arvuti. Kõik need inimesed kirjutavad iseendale arvutisse, kui lahedad nad on, kuid mingit tähenduslikku suhtlust inimeste vahel tegelikult ei toimu. Enamik inimesi kasutab Facebooki staatuse ülesriputusi pigem selleks, et teistele muljet avaldada, mitte et kontakti luua.”
Infoajastu rämpstoit
Riigi infosüsteemide osakonna nõunik Andrus Aaslaid küsib: kas tark nutitelefon on meie abilisena asjalik ning üleüldse vajalik? Ja vastab: selles maailmamudelis, kuhu IT meid on paisanud, muutub nutitelefon seadmeks, mis aitab meil selles süsteemis olla meie ise – meie peamine abivahend, saamaks küberneetiliselt muundatud inimeseks.
“Ma ei väida seejuures, et selliseks inimeseks saamine on asi, mille poole peaksime tingimata püüdlema. Paraku, ühiskond läheb selles suunas ja meil pole palju muid valikuid, kui selle vooluga kaasa minna või looduslapseks hakata. Rämpstoidu tüüpi rakenduste tarbimine jõudehetkel on mõistagi igaühe enda asi.”
Teoreetiliselt jah, ärme tarbi infoajastu rämpstoitu. Ent kiirteel kimades ei ole võimalik restorani à la carte praega piirduda, rääkimata kodus ise kasvatatud mahetoidu vaaritamisest. Kui tahad edasi jõuda, pead autot tankides haarama hamburgeri hambusse.
Nii on ka world wide web’is. Me neelame alla kõik valed, milles on killuke sellist, mis ühtib meie hoiakutega. Meeldivad sellised mõtted, mis ei sunni mõtlema.
Mine tea, võib-olla oli korraldus “Ära mõtle!” ülearune. Lec tögas: Mul on mõtteid, mida ma isegi endale ei ilmuta. Te teate neid kõiki.
Võib-olla on mõtlemisega nii nagu banaanidega. Oli aeg, mil need olid maius, mida harva keegi sealt, kättesaamatust kaugusest, kaasa tõi. Kui paljud praegu neid ostavad ja söövad?
reede, 17. mai 2013
Levasoo
Levassova ehk Levašovo nimi peaks tulenema soomekeelsest sõnast Leväsuo (vetikasoo). Olen viimasel ajal kasutanud nime Levasoo. Plankaed on seal olnud 1937. aastast. Ja seal on nöörist tõmmatav kell, et tulla väravat avama.
Seal nad siis elasid koos oma ohvrite kalmudega.
Sealses majas käies nägin ka ühte raamatut, kus on hukatute nimekirjad ja Stalini, Vorošilovi, Kaganovitši, Ždanovi ja Molotovi allkirjad.
Seal nad siis elasid koos oma ohvrite kalmudega.
Sealses majas käies nägin ka ühte raamatut, kus on hukatute nimekirjad ja Stalini, Vorošilovi, Kaganovitši, Ždanovi ja Molotovi allkirjad.
neljapäev, 16. mai 2013
Inkeri kiriku ajaloost
Kui ma hakkasin 1996. aasta sügisel uurima Ingeri kiriku Nõukogude perioodi ajalugu, siis ei olnud võimalik kusagilt arhiividest saada teada palju ingerlasi küüditati ja hukati 1929-40. aastatel. 2011. aastal sooviti, et ma avaldaksin oma uurimuse. Kuna diplomitööksi kirjutatu mul puudus arvutis, siis pidin selle materjali uuesti kirjutama. Arvutisse tippides meenus, et mul on ju palju rohkem andmeid olemas, kui siis kirja sai pandud. Mõnigi peatükk lisandus ja kirjutatud peatükke sai täiendatud päris tublisti. Sain ühendust Nõvalinna ajaloolastega ja nõnda sain ka uusi andmeid arhiivist. Tollal kirjutasin raamatusse, et 1937-38 lasti maha 6763 soomlast, 275 isurit ja umbes 2000 eestlast. Õnneks kirjutasin, et andmed on esialgsed ja et teistel andmetel lasti maha umbes 13 000 soomlast.
Olen nüüd nädal tagasi võtnud ühendust Nõvalinna ajaloolastega ja nemad on ajalooarhiividest jõudnud tuvastada, et maha lasti 7350 soomlast, 7945 eestlast, 365 isurit, 4448 lätlast, 5687 poolakat, 454 leedulast, 4203 karjalast, 1792 valgevenelast, 8153 venelast, 2024 juuti, 2991 ukrainlast, 136 vepsat, 67 mustlast jne. Kindlasti nende tuvastatud ohvrite arv kasvab, aga ega töö, ei ole kerge. Levasoosse maeti ikka päris palju ohvreid ja nende tapjad elasid samal territooriumil, ehk siis umbes 9 hektarilisel surnuaial. 2012. aastal sain teada ühelt tuntuimalt uurijalt, et Levasoos ei tapetud vaid sinna toodi Nõvalinnast autotega tapetud. Milline pidi nende inimeste psüühika olema, kes elasid oma ohvrite haudade kõrval, plankaia sees. Küllap oli see väga kivistunud ja külm.
Olen nüüd nädal tagasi võtnud ühendust Nõvalinna ajaloolastega ja nemad on ajalooarhiividest jõudnud tuvastada, et maha lasti 7350 soomlast, 7945 eestlast, 365 isurit, 4448 lätlast, 5687 poolakat, 454 leedulast, 4203 karjalast, 1792 valgevenelast, 8153 venelast, 2024 juuti, 2991 ukrainlast, 136 vepsat, 67 mustlast jne. Kindlasti nende tuvastatud ohvrite arv kasvab, aga ega töö, ei ole kerge. Levasoosse maeti ikka päris palju ohvreid ja nende tapjad elasid samal territooriumil, ehk siis umbes 9 hektarilisel surnuaial. 2012. aastal sain teada ühelt tuntuimalt uurijalt, et Levasoos ei tapetud vaid sinna toodi Nõvalinnast autotega tapetud. Milline pidi nende inimeste psüühika olema, kes elasid oma ohvrite haudade kõrval, plankaia sees. Küllap oli see väga kivistunud ja külm.
kolmapäev, 15. mai 2013
Ilusad loodusfotod Tippiga
Lapsed võivad muutuda väga looduslähedaseks kui nad varasest east harjuvad eluga vabas looduses.
Tippi Degre nimelist tüdrukut võib võrrelda Mowgliga, kes muu seas ratsutab viie tonnise elevandi seljas, keda ta kutsub vennaks. Tippi Degre sündis Namiibias kahe loodusfotograafi lapsena ja kasvas Aafrikas.
Tippi veetis terve lapsepõlve mängides lõvide, madude, gepardite, kaelkirjakute ja krokodillidega. Nüüd on see tüdruk 23. aastane ja ta elab inimeste maailmas.
"Mul polnud sõpru, sest ma lihtsalt ei näinud lapsi Aafrikas. Seetõttu muutusid loomad minu parimateks sõpradeks."
http://vivas.fi/katso-uskomattomat-kuvat-pienesta-tytosta-joka-elaa-villissa-luonnossa-aivan-kuin-mowgli/
Tippi Degre nimelist tüdrukut võib võrrelda Mowgliga, kes muu seas ratsutab viie tonnise elevandi seljas, keda ta kutsub vennaks. Tippi Degre sündis Namiibias kahe loodusfotograafi lapsena ja kasvas Aafrikas.
Tippi veetis terve lapsepõlve mängides lõvide, madude, gepardite, kaelkirjakute ja krokodillidega. Nüüd on see tüdruk 23. aastane ja ta elab inimeste maailmas.
"Mul polnud sõpru, sest ma lihtsalt ei näinud lapsi Aafrikas. Seetõttu muutusid loomad minu parimateks sõpradeks."
http://vivas.fi/katso-uskomattomat-kuvat-pienesta-tytosta-joka-elaa-villissa-luonnossa-aivan-kuin-mowgli/
teisipäev, 14. mai 2013
Toomas Paul: kas mul on õigus surra?
Kas mul on õigus surra? Alustagem algusest: kas mul on õigus sündida? Tundub rumal küsimus. Aga ei ole. Seda ei küsi loote käest keegi, kas ta tahab sündida, selle otsustavad teised. Aga just see annab küsimusele filosoofilise dimensiooni. Kes on see, kellel (millel?) ei ole õigusi, üksnes kohustus ilmale tulla? Lugege E. M. Ciorani «Sündimise ebaõnnest».
Eesti Vabariigi karistusseadustiku paragrahv 116 sätestab: «Ema poolt oma sündiva või vastsündinud lapse tapmise eest – karistatakse kuni viieaastase vabaduskaotusega.» Kommentaaris öeldakse, et kriminaalõigus loeb elu algavaks siis, kui sünnitus algab. Kriminaalõigusteooria järgi loetakse sündinuks laps, kelle mõned kehaosad on emaihust väljunud ja kellel on ilmsed elutunnused, st ta hingab, häälitseb, liigutab. Emaihust väljuva lapse surma põhjustamine on tapmine ja vastutus selle eest ei sõltu vastsündinu elujõulisusest. Kuriteoks elu vastu peetakse nii idioodi kui ka ebardist vastsündinu tapmist. Ema oleks pidanud laskma teha loote tervisliku seisundi uuringud ning siis soovi korral abordi, ja juriidiliselt olnuks kõik korras.
Prenataalse kontrolli põhjal tunnistatakse loode sündimiskõlblikuks või praagitakse välja. Õigus sündida antakse valitutele. Kuhu tõuaretus viib, näeme koduloomade juures juba mõne(kümne) generatsiooni järel. Tohutu udaraga lüpsilehmad, kes ei suuda sammugi joosta.
Ega see inimtõug nii väga üle looduse ka ei ole, et tema puhul läheks teisiti. Aškenaži juutide keskmine IQ on palju kõrgem kui Euroopa elanikkonnal üldiselt. Ilmselt johtub see arukuse evolutsioonilisest valikust viimase kahe aastatuhande jooksul. Samas on aškenaži juute vaevanud pärilikud närvisüsteemi haigused, nagu Tay-Sachsi sündroom. Võimalik, et just aju võimsuse kasv on toonud kaasa haiguste esinemise kõrgema määra.
Teiselt poolt, norralased on DagMosteri juhatusel võrrelnud ligi 45 000 enneaegsena ja 860 000 õigel ajal sündinud täiskasvanut 20–36 aasta vanuses (vastsündinute intensiivravi sai alguse möödunud sajandi 70.–80. aastatel). Selgub, et vägisi ellu saadetud lastel on tunduvalt suurem tserebraalparalüüsi, vaimse alaarengu, nägemis- ja kuulmispuude ning autismispektri häirete risk. Soomes sünnib kuus protsenti lastest kaaluga alla 2500 grammi ja üks protsent all 1500 grammi. Neil on õigus elule? Pigem Pflicht (kohustus – toim). Kui meditsiin on millekski võimeline, siis on ta selleks ka kohustatud. Lastel endil pole midagi öelda.
Surmaga sama lugu. Kas mul on õigus surra? Jälle oleneb vastus kontekstist. Sõduritel ei ole sellist õigust, vaid kohustus. Kohustus anda oma elu isamaa eest. Nad on seda vandega kinnitanud, ükskõik kui suure rõõmu või vastumeelsusega, ja kas neile on selga tõmmatud Eesti Laskurkorpuse või Eesti Leegioni munder.
Mõnel loodusrahval on normaalne, väärikas surm lahingus või jahil langemine. Siis on surma põhjus selge. Hingeheitmine tõvevoodis on ebaväärikas. Kindlasti mingi nõia kätetöö.
Tsiviliseeritud ühiskonnas, püsivas heaoluseisundis sugeneb elutüdimus. Vaesed surevad niigi enneaegu. Ka sõja ajal, kui nagunii paljud surevad, seda soovi ei teki.
Kui eluisu on otsas, aga mõistus alles, leiab ikka väljapääsu. Sotsioloog David Phillips on jälginud nn Wertheri efekti. Eesti on liiga väike, et siinse statistika põhjal saaks teha üldistusi. USA on suur ning sealsed arvud annavad töödeldes usaldatava pildi. Phillips tegi oma järeldused, uurides Ühendriikide suitsiidide ja õnnetusjuhtumite statistikat aastatest 1947–1968. Ta avastas, et kahe kuu jooksul pärast iga selleteemalise esikaaneloo ilmumist suurenes lennuõnnetustes surma saanud inimeste arv kümme korda. Autoõnnetuste ohvrite arv kasvas samuti järsult. Mis võiks selle taga olla?
On palju põhjusi, miks ei soovita, et vabasurmast teada saadaks – et kaitsta oma head nime, et säästa perekonda häbist, et võimaldada endast sõltuvatele inimestele kindlustusraha jne. Parem on, kui surma peetaks õnnetuseks.
Eeskuju mõju on kõige suurem kolmandal-neljandal päeval pärast uudisloo avaldamist. Nädal hiljem saabub teine kõrgpunkt. Need, kes püüavad oma enesetappu õnnetuseks lavastada, ootavad sooritamisega paar päeva – võib-olla julguse kogumiseks, intsidendi kavandamiseks või oma asjade kordaajamiseks.
Suitsiid ja suitsiidikatse ei ole tänapäeva Eestis karistatavad. Kui muiste ei lubatud surnuaeda matta jms, siis tänapäeva kirik on humaanne ja kohtleb enesetapjaid samamoodi kui teisi. Probleemi elule ise punkti panemisega ei ole. Tõrked on psüühikas: tahaks, et teised selle töö teeksid. Hiljem. Valutult.
Praegu peljatakse surmale eelnevat, muiste surmale järgnevat. Miks loeti õhtupalve ning paluti Jumalalt oma võlad andeks? Et surm ei tabaks une pealt, ettevalmistamatult. «Hoia meid kurja surma eest, kui süda alles patust pöörmata.» Paluti, et surm ei tabaks kedagi ettevalmistamatult, vaid et saaks siit ilmast lahkuda õndsalt, st jõuda rahus Jumalaga Tema palge ette.
Omasooiharad võitlevad praegu Eestis õiguse eest omavahel abielluda. Rootsis respekteeritakse vähemuste soove, seal registreeritakse homopartnerlust 1994. aastast. Meie justiitsministeeriumi koostatud ülevaates «Mitteabieluline kooselu ja selle õiguslik regulatsioon» on kirjutatud: «Kui eeldada, et 5% elanikest on homoseksuaalsed, siis peaks Rootsi 9 miljoni elaniku hulgas elama u 450 000 homoseksuaali, kuid 2004. aasta lõpus elas registreeritud partnerluses kõigest 3440 inimest» (lk 48–49). Kümne aasta jooksul on kasutanud seda õigust 0,76 protsenti homodest. 0,038 protsenti kogu rahvast.
Võitlus eutanaasia legaliseerimise eest on samasugune. Neid, kes tõepoolest seda õigust tegelikkuses kasutada soovivad, on kaduvvähe. Šveitslased ise ei vaja kuigivõrd surmaabi, Dignitas teenindab suitsiidituriste.
William Shakespeare käsitleb oma teostes 52 suitsiidi, nende kõiki tahke, asjaolusid ja motiive. Shakespeare ei ole moralist, ta ei kaitse enesetappu, ja üks tema kõige läbinägelikumaid tähelepanekuid ongi kõnelemise ja tegutsemise vastandamine. Hamlet, tegelane, kes räägib kõige rohkem enesetapust, ei tapa end. Oma lõputus monoloogis annab Lucretia endale viimaks aru, et liiga pikalt kaalutledes on karta, et ta ei astugi seda otsustavat sammu: «Oo sõnasuits, ei tule abi sust.» Liigne rääkimine enesetapust nõrgestab otsusekindlust – suitsiidi tõeliste, peamiselt egoistlike motiivide paljastamine on teraapiline.
Juriidiliselt saadakse inimeseks sünni hetkel. Surnuks tunnistatakse inimene ajusurma järel. See on väga kasulik otsus organite saamiseks – noore inimese ihusoojad kehaosad kõlbavad siirdamiseks ja taaskasutamiseks.
Surnuks tunnistamise võiksid juristid nihutada veidi ettepoole, sinna, kus minateadvus on kustunud. Siis ei oleks enam vaja diskuteerida eutanaasia lubatavuse või lubamatuse üle – õiguslikku subjekti lihtsalt ei ole enam. Nii nagu abort ei ole lapsetapp, vaid «raseduse edasilükkamine».
Katoliku kiriku seisukoht on, et pole õige kasutada erakorralisi või ebaproportsionaalseid abinõusid elu pikendamiseks. Seda on korranud usudoktriini kongregatsiooni deklaratsioon eutanaasia kohta «Iura et bona», mille paavst Johannes Paulus II 5. mail 1980 heaks kiitis ja mida ta pikemalt selgitas 1995. aastal oma entsüklikas «Evangelium Vitae»: «Eutanaasiat tuleb eristada otsusest loobuda nn agressiivsest meditsiinilisest sekkumisest», teisisõnu meditsiinilistest protseduuridest, mis ei vasta enam patsiendi tegelikule olukorrale kas seetõttu, et need on nüüdseks ebaproportsionaalsed mistahes oodatava tulemuse suhtes või kuna need asetavad ränga koorma patsiendile ja tema perekonnale. Sellises olukorras, kus surm on selgelt peagi saabumas ja vältimatu, võib inimene oma südametunnistuses «keelduda sekkumisvormidest, mis tagaksid vaid elu näilise ja vaevarikka pikendamise, ja seda vaid juhul kui ei loobuta haigele isikule sarnases olukorras antavast normaalsest hoolitsusest» (IB, IV) (EV, 65).
Diakooniahaigla hospiitsiosakonnas palliatiivravi saades saab lasta loomulikul surmal tulla, klammerdumata oma elu riismete külge. Võib lasta endast lahti nagu sisalik sabast.
Tõesti, ei ole mõtet püüda olla isekalt «elus», kui ise’t enam ei ole. Dr Peeter Mardnal on passi juures paber palvega, et teda ei elustataks kliinilisest surmast. Selline testament on ka mul taskus. Juriidilist jõudu sel ei ole, aga ehk arstid siiski arvestavad.
Mu elutöö on tehtud, nii hästi-kurjasti, kui see on õnnestunud. Ma ei tea, kas – ja millal – on mul õigus surra. Kuid küsimusele «kellele ma kuulun?» on mu vastus, et viimselt ei kuulu ma ei iseendale ega perele ega ühiskonnale, vaid Loojale, ja see on vabastav teadmine eriti elu lõpu lähenedes.
Eesti Vabariigi karistusseadustiku paragrahv 116 sätestab: «Ema poolt oma sündiva või vastsündinud lapse tapmise eest – karistatakse kuni viieaastase vabaduskaotusega.» Kommentaaris öeldakse, et kriminaalõigus loeb elu algavaks siis, kui sünnitus algab. Kriminaalõigusteooria järgi loetakse sündinuks laps, kelle mõned kehaosad on emaihust väljunud ja kellel on ilmsed elutunnused, st ta hingab, häälitseb, liigutab. Emaihust väljuva lapse surma põhjustamine on tapmine ja vastutus selle eest ei sõltu vastsündinu elujõulisusest. Kuriteoks elu vastu peetakse nii idioodi kui ka ebardist vastsündinu tapmist. Ema oleks pidanud laskma teha loote tervisliku seisundi uuringud ning siis soovi korral abordi, ja juriidiliselt olnuks kõik korras.
Prenataalse kontrolli põhjal tunnistatakse loode sündimiskõlblikuks või praagitakse välja. Õigus sündida antakse valitutele. Kuhu tõuaretus viib, näeme koduloomade juures juba mõne(kümne) generatsiooni järel. Tohutu udaraga lüpsilehmad, kes ei suuda sammugi joosta.
Ega see inimtõug nii väga üle looduse ka ei ole, et tema puhul läheks teisiti. Aškenaži juutide keskmine IQ on palju kõrgem kui Euroopa elanikkonnal üldiselt. Ilmselt johtub see arukuse evolutsioonilisest valikust viimase kahe aastatuhande jooksul. Samas on aškenaži juute vaevanud pärilikud närvisüsteemi haigused, nagu Tay-Sachsi sündroom. Võimalik, et just aju võimsuse kasv on toonud kaasa haiguste esinemise kõrgema määra.
Teiselt poolt, norralased on DagMosteri juhatusel võrrelnud ligi 45 000 enneaegsena ja 860 000 õigel ajal sündinud täiskasvanut 20–36 aasta vanuses (vastsündinute intensiivravi sai alguse möödunud sajandi 70.–80. aastatel). Selgub, et vägisi ellu saadetud lastel on tunduvalt suurem tserebraalparalüüsi, vaimse alaarengu, nägemis- ja kuulmispuude ning autismispektri häirete risk. Soomes sünnib kuus protsenti lastest kaaluga alla 2500 grammi ja üks protsent all 1500 grammi. Neil on õigus elule? Pigem Pflicht (kohustus – toim). Kui meditsiin on millekski võimeline, siis on ta selleks ka kohustatud. Lastel endil pole midagi öelda.
Surmaga sama lugu. Kas mul on õigus surra? Jälle oleneb vastus kontekstist. Sõduritel ei ole sellist õigust, vaid kohustus. Kohustus anda oma elu isamaa eest. Nad on seda vandega kinnitanud, ükskõik kui suure rõõmu või vastumeelsusega, ja kas neile on selga tõmmatud Eesti Laskurkorpuse või Eesti Leegioni munder.
Mõnel loodusrahval on normaalne, väärikas surm lahingus või jahil langemine. Siis on surma põhjus selge. Hingeheitmine tõvevoodis on ebaväärikas. Kindlasti mingi nõia kätetöö.
Tsiviliseeritud ühiskonnas, püsivas heaoluseisundis sugeneb elutüdimus. Vaesed surevad niigi enneaegu. Ka sõja ajal, kui nagunii paljud surevad, seda soovi ei teki.
Kui eluisu on otsas, aga mõistus alles, leiab ikka väljapääsu. Sotsioloog David Phillips on jälginud nn Wertheri efekti. Eesti on liiga väike, et siinse statistika põhjal saaks teha üldistusi. USA on suur ning sealsed arvud annavad töödeldes usaldatava pildi. Phillips tegi oma järeldused, uurides Ühendriikide suitsiidide ja õnnetusjuhtumite statistikat aastatest 1947–1968. Ta avastas, et kahe kuu jooksul pärast iga selleteemalise esikaaneloo ilmumist suurenes lennuõnnetustes surma saanud inimeste arv kümme korda. Autoõnnetuste ohvrite arv kasvas samuti järsult. Mis võiks selle taga olla?
On palju põhjusi, miks ei soovita, et vabasurmast teada saadaks – et kaitsta oma head nime, et säästa perekonda häbist, et võimaldada endast sõltuvatele inimestele kindlustusraha jne. Parem on, kui surma peetaks õnnetuseks.
Eeskuju mõju on kõige suurem kolmandal-neljandal päeval pärast uudisloo avaldamist. Nädal hiljem saabub teine kõrgpunkt. Need, kes püüavad oma enesetappu õnnetuseks lavastada, ootavad sooritamisega paar päeva – võib-olla julguse kogumiseks, intsidendi kavandamiseks või oma asjade kordaajamiseks.
Suitsiid ja suitsiidikatse ei ole tänapäeva Eestis karistatavad. Kui muiste ei lubatud surnuaeda matta jms, siis tänapäeva kirik on humaanne ja kohtleb enesetapjaid samamoodi kui teisi. Probleemi elule ise punkti panemisega ei ole. Tõrked on psüühikas: tahaks, et teised selle töö teeksid. Hiljem. Valutult.
Praegu peljatakse surmale eelnevat, muiste surmale järgnevat. Miks loeti õhtupalve ning paluti Jumalalt oma võlad andeks? Et surm ei tabaks une pealt, ettevalmistamatult. «Hoia meid kurja surma eest, kui süda alles patust pöörmata.» Paluti, et surm ei tabaks kedagi ettevalmistamatult, vaid et saaks siit ilmast lahkuda õndsalt, st jõuda rahus Jumalaga Tema palge ette.
Omasooiharad võitlevad praegu Eestis õiguse eest omavahel abielluda. Rootsis respekteeritakse vähemuste soove, seal registreeritakse homopartnerlust 1994. aastast. Meie justiitsministeeriumi koostatud ülevaates «Mitteabieluline kooselu ja selle õiguslik regulatsioon» on kirjutatud: «Kui eeldada, et 5% elanikest on homoseksuaalsed, siis peaks Rootsi 9 miljoni elaniku hulgas elama u 450 000 homoseksuaali, kuid 2004. aasta lõpus elas registreeritud partnerluses kõigest 3440 inimest» (lk 48–49). Kümne aasta jooksul on kasutanud seda õigust 0,76 protsenti homodest. 0,038 protsenti kogu rahvast.
Võitlus eutanaasia legaliseerimise eest on samasugune. Neid, kes tõepoolest seda õigust tegelikkuses kasutada soovivad, on kaduvvähe. Šveitslased ise ei vaja kuigivõrd surmaabi, Dignitas teenindab suitsiidituriste.
William Shakespeare käsitleb oma teostes 52 suitsiidi, nende kõiki tahke, asjaolusid ja motiive. Shakespeare ei ole moralist, ta ei kaitse enesetappu, ja üks tema kõige läbinägelikumaid tähelepanekuid ongi kõnelemise ja tegutsemise vastandamine. Hamlet, tegelane, kes räägib kõige rohkem enesetapust, ei tapa end. Oma lõputus monoloogis annab Lucretia endale viimaks aru, et liiga pikalt kaalutledes on karta, et ta ei astugi seda otsustavat sammu: «Oo sõnasuits, ei tule abi sust.» Liigne rääkimine enesetapust nõrgestab otsusekindlust – suitsiidi tõeliste, peamiselt egoistlike motiivide paljastamine on teraapiline.
Juriidiliselt saadakse inimeseks sünni hetkel. Surnuks tunnistatakse inimene ajusurma järel. See on väga kasulik otsus organite saamiseks – noore inimese ihusoojad kehaosad kõlbavad siirdamiseks ja taaskasutamiseks.
Surnuks tunnistamise võiksid juristid nihutada veidi ettepoole, sinna, kus minateadvus on kustunud. Siis ei oleks enam vaja diskuteerida eutanaasia lubatavuse või lubamatuse üle – õiguslikku subjekti lihtsalt ei ole enam. Nii nagu abort ei ole lapsetapp, vaid «raseduse edasilükkamine».
Katoliku kiriku seisukoht on, et pole õige kasutada erakorralisi või ebaproportsionaalseid abinõusid elu pikendamiseks. Seda on korranud usudoktriini kongregatsiooni deklaratsioon eutanaasia kohta «Iura et bona», mille paavst Johannes Paulus II 5. mail 1980 heaks kiitis ja mida ta pikemalt selgitas 1995. aastal oma entsüklikas «Evangelium Vitae»: «Eutanaasiat tuleb eristada otsusest loobuda nn agressiivsest meditsiinilisest sekkumisest», teisisõnu meditsiinilistest protseduuridest, mis ei vasta enam patsiendi tegelikule olukorrale kas seetõttu, et need on nüüdseks ebaproportsionaalsed mistahes oodatava tulemuse suhtes või kuna need asetavad ränga koorma patsiendile ja tema perekonnale. Sellises olukorras, kus surm on selgelt peagi saabumas ja vältimatu, võib inimene oma südametunnistuses «keelduda sekkumisvormidest, mis tagaksid vaid elu näilise ja vaevarikka pikendamise, ja seda vaid juhul kui ei loobuta haigele isikule sarnases olukorras antavast normaalsest hoolitsusest» (IB, IV) (EV, 65).
Diakooniahaigla hospiitsiosakonnas palliatiivravi saades saab lasta loomulikul surmal tulla, klammerdumata oma elu riismete külge. Võib lasta endast lahti nagu sisalik sabast.
Tõesti, ei ole mõtet püüda olla isekalt «elus», kui ise’t enam ei ole. Dr Peeter Mardnal on passi juures paber palvega, et teda ei elustataks kliinilisest surmast. Selline testament on ka mul taskus. Juriidilist jõudu sel ei ole, aga ehk arstid siiski arvestavad.
Mu elutöö on tehtud, nii hästi-kurjasti, kui see on õnnestunud. Ma ei tea, kas – ja millal – on mul õigus surra. Kuid küsimusele «kellele ma kuulun?» on mu vastus, et viimselt ei kuulu ma ei iseendale ega perele ega ühiskonnale, vaid Loojale, ja see on vabastav teadmine eriti elu lõpu lähenedes.
laupäev, 11. mai 2013
Poola 2
Torunis käisime järgmisel päeval vanalinnas. Juhtusime kirikus matusetalitusele.
Teel käisime Gietrswaldis huvitavas kohas Karczma Warminska söömas
Tagasiteel tulid sõjaväe masinad pikas rivis vastu
Mõni laul
Soome laste laul Vastseliina kirikus, miskipärast ei tööta otselink: http://www.youtube.com/watch?v=sRAHnggkBOA
http://www.youtube.com/watch?v=WEM2Z0Zbj_s
http://youtu.be/H3H31tcbeDI
http://www.youtube.com/watch?v=WEM2Z0Zbj_s
http://youtu.be/H3H31tcbeDI
reede, 10. mai 2013
Poola 1
Pühapäeva õhtuks oli selgus, et Jaan saab meiega kaasa tulla. Jüri ja Jaan tulid pühapäeva õhtuks Vastseliina ja hommikul asusime teele. Esimene öö olime Suwalki lähedal. Päris kena koht, oleme enne seal söömas käinud.
Teisipäeva hommikul asusime Toruni poole teele. Teel oli üks suur vägev punker
Gietrswaldis käisime kena kirikut vaatamas.
Õhtuks olime Torunis.
Õhtuks olime Torunis.
Hinnake elu
Gabriel Garcia Marquez, kuulus Colombia kirjanik ja Nobeli
rahupreemia laureaat kirjutas oma lähedastele väga südamliku
hüvastijärukirja ajal, mil põdes rasket haigust.
Kui Jumal, kas või korraks unustaks, mis seisus ma olen ja kingiks mulle tükikese elu juurde- siis ma ei ütleks kõike, mida mõtlen, aga kindlasti mõtleks läbi kõik, mida ma välja ütlen.
Ma hindaks asju mitte nende hinna, vaid tähenduse järgi.
Ma magaksin vähem, unistaksin rohkem. Ma saaksin aru, et iga minut suletud silmadega me kaotame 60 sekundit valgust.
Ma liiguks edasi samal ajal, kui teised seisavad; oleksin ärkvel samal ajal, kui teised magavad.
Ma kuulaksin, kui teised räägivad.
Kui Jumal annaks mulle juurde tükikese elu, siis ma riietuksin lihtsalt ja veedaksin rohkem aega päikese käes, laseksin paitada päikesekiirtel mitte ainult enda keha, vaid ka hinge.
Ma kirjutaksin kogu oma viha jääle ja ootaksin, millal see ära sulab.
Jumal, kui mul oleks alles veel natukenegi elu, ma ei veedaks ühtegi päeva ütlemata oma lähedastele, kui palju ma neid armastan.
Ma veenaksin igat mulle tähtsat inimest, kui oluline ta mulle on ja elaksin armununa armastusse.
Ma seletaksin lahti segaduses inimestele, kes arvavad, et vananemisega lõpetavad nad armumise, saamata aru, et just sellepärast nad vananevad, sest enam ei armu.
Lapsele ma kingiksin tiivad, kuid annaksin võimaluse ise lendama õppida.
Vanuritele ma ütleksin, et surm ei tule mitte vanadusega, vaid mälestuste kustumisega.
Inimesed, ma olen teie käest nii palju õppinud! Igaüksks tahab elada mäe tipus saamata aru, et tõeline õnn peitub hoopiski teekonnal sinna.
Ma olen õppinud, et sellel hetkel, kui vastsündinud pigistab oma väikeses käekeses isa sõrme, ei lase ta sellest kunagi enam lahti.
Ma olen aru saanud, et inimene tohib vaadata teisele ülevalt alla ainult siis, kui ta aitab tal uuesti jalule saada.
Inimesed, ma olen teie käest nii palju õppinud ja on veel nii palju asju, mida ma saaksin teie käest õppida, kuid kahjuks ei pruugi mul enam palju aega olla.
Ütle alati välja, mida tunned ja tee seda, mida mõtled.
Kui ma teaksin, et näen sind täna viimast korda magamas, ma kallistaksin sind nii tugevalt ja paluksin Jumalalt, et ta laseks mul olla sinu kaitseingel.
Kui ma teaksin, et näen sind täna viimast korda väljumast meie koduuksest, kutsuksin sind tagasi, suudleksin ja .. kutsuksin sind uuesti tagasi, et anda sulle veel rohkem.
Kui ma teaksin, et kuulen su häält täna viimast korda, siis ma lindistaksin seda, et kuulata seda veel ja veel, lõpmatuseni.
Kui ma teaksin, et need on viimased minutid, mil ma näen sind, ma ütleksin sulle: „Ma armastan sind“ ja ei eeldaks, rumal mina, et sa niigi tead seda.
Alati saabub homme ja elu annab meile võimaluse, et midagi muuta. Aga kui ma eksin, ja homset ei tule, siis ma tahaksin sulle öelda, kui väga ma sind armastan, ja et kunagi ei unusta.
Ei noor ega vana ei saa olla kindel, et homne päev saabub.
Täna võib olla viimane päev, kui sa näed neid, keda armastad.
Sellepärast, ära oota midagi, tee kõike täna, sest kui homset ei tule kunagi, siis sa kahetsed seda päeva, mil sa ei leidnud hetke üheks naeratuseks, üheks kallistuseks, üheks suudluseks, üheks heaks sõnaks. Sa kahetsed päeva, mil sa olid liiga hõivatud, et täita oma viimast unistust.
Toeta oma lähedasi; sosista neile kõrva, kui väga sa neid vajad; armasta ja hoia neid; võta aega selleks, et öelda „mul on kahju“, „anna mulle andeks“, „aitäh ja palun“ ja kõiki neid armastavaid sõnu, mida tead. Keegi ei tea sinu salajasi mõtteid. Palu Jumalalt tarkust ja jõudu neid väljendada. Näita iga päev lähedastele ja sõpradele, kui olulised nad sulle on. Sa ei tea kunagi, millal on see viimane kord, kui sa neid näed.
Kui Jumal, kas või korraks unustaks, mis seisus ma olen ja kingiks mulle tükikese elu juurde- siis ma ei ütleks kõike, mida mõtlen, aga kindlasti mõtleks läbi kõik, mida ma välja ütlen.
Ma hindaks asju mitte nende hinna, vaid tähenduse järgi.
Ma magaksin vähem, unistaksin rohkem. Ma saaksin aru, et iga minut suletud silmadega me kaotame 60 sekundit valgust.
Ma liiguks edasi samal ajal, kui teised seisavad; oleksin ärkvel samal ajal, kui teised magavad.
Ma kuulaksin, kui teised räägivad.
Kui Jumal annaks mulle juurde tükikese elu, siis ma riietuksin lihtsalt ja veedaksin rohkem aega päikese käes, laseksin paitada päikesekiirtel mitte ainult enda keha, vaid ka hinge.
Ma kirjutaksin kogu oma viha jääle ja ootaksin, millal see ära sulab.
Jumal, kui mul oleks alles veel natukenegi elu, ma ei veedaks ühtegi päeva ütlemata oma lähedastele, kui palju ma neid armastan.
Ma veenaksin igat mulle tähtsat inimest, kui oluline ta mulle on ja elaksin armununa armastusse.
Ma seletaksin lahti segaduses inimestele, kes arvavad, et vananemisega lõpetavad nad armumise, saamata aru, et just sellepärast nad vananevad, sest enam ei armu.
Lapsele ma kingiksin tiivad, kuid annaksin võimaluse ise lendama õppida.
Vanuritele ma ütleksin, et surm ei tule mitte vanadusega, vaid mälestuste kustumisega.
Inimesed, ma olen teie käest nii palju õppinud! Igaüksks tahab elada mäe tipus saamata aru, et tõeline õnn peitub hoopiski teekonnal sinna.
Ma olen õppinud, et sellel hetkel, kui vastsündinud pigistab oma väikeses käekeses isa sõrme, ei lase ta sellest kunagi enam lahti.
Ma olen aru saanud, et inimene tohib vaadata teisele ülevalt alla ainult siis, kui ta aitab tal uuesti jalule saada.
Inimesed, ma olen teie käest nii palju õppinud ja on veel nii palju asju, mida ma saaksin teie käest õppida, kuid kahjuks ei pruugi mul enam palju aega olla.
Ütle alati välja, mida tunned ja tee seda, mida mõtled.
Kui ma teaksin, et näen sind täna viimast korda magamas, ma kallistaksin sind nii tugevalt ja paluksin Jumalalt, et ta laseks mul olla sinu kaitseingel.
Kui ma teaksin, et näen sind täna viimast korda väljumast meie koduuksest, kutsuksin sind tagasi, suudleksin ja .. kutsuksin sind uuesti tagasi, et anda sulle veel rohkem.
Kui ma teaksin, et kuulen su häält täna viimast korda, siis ma lindistaksin seda, et kuulata seda veel ja veel, lõpmatuseni.
Kui ma teaksin, et need on viimased minutid, mil ma näen sind, ma ütleksin sulle: „Ma armastan sind“ ja ei eeldaks, rumal mina, et sa niigi tead seda.
Alati saabub homme ja elu annab meile võimaluse, et midagi muuta. Aga kui ma eksin, ja homset ei tule, siis ma tahaksin sulle öelda, kui väga ma sind armastan, ja et kunagi ei unusta.
Ei noor ega vana ei saa olla kindel, et homne päev saabub.
Täna võib olla viimane päev, kui sa näed neid, keda armastad.
Sellepärast, ära oota midagi, tee kõike täna, sest kui homset ei tule kunagi, siis sa kahetsed seda päeva, mil sa ei leidnud hetke üheks naeratuseks, üheks kallistuseks, üheks suudluseks, üheks heaks sõnaks. Sa kahetsed päeva, mil sa olid liiga hõivatud, et täita oma viimast unistust.
Toeta oma lähedasi; sosista neile kõrva, kui väga sa neid vajad; armasta ja hoia neid; võta aega selleks, et öelda „mul on kahju“, „anna mulle andeks“, „aitäh ja palun“ ja kõiki neid armastavaid sõnu, mida tead. Keegi ei tea sinu salajasi mõtteid. Palu Jumalalt tarkust ja jõudu neid väljendada. Näita iga päev lähedastele ja sõpradele, kui olulised nad sulle on. Sa ei tea kunagi, millal on see viimane kord, kui sa neid näed.
pühapäev, 5. mai 2013
Püha tuli Jeruusalemmas
Eile oli vana kalendri järgi vaikne laupäev. Sel päeval läheb Jeruusalemma patriarh ja Armeenia kiriku pea Jeesuse hauakambrisse ja vana palve peale tavaliselt süttib Püha tuli. Politsei otsib enne mõlemad mehed läbi, et neil ei oleks mingit kergestisüttivat ainet kaasas. Hauakamber on sel päeval vana kombe kohaselt politsei poolt pitseeritud, nagu Rooma sõdurid tegid Jeesuse haual. Seda tule süttimist kantakse üle paljudes TV programmides. Möödunud aastal sain otse vaadata ühest Vene TV kanalist.
4.05
Laupäeval oli meil välja kuulutatud Vastseliina surnuaial talgupäev. Talgulisi tuli kokku 9-10, aga selle rahvaga saime teha päris palju tööd ära. Endal talgujuhina oli aega umbes 45 minutit osa võtta talgust ja korjasin meta alt lindude ja loomade poolt laiali veetud küünlatopse.
Oli kokku lepitud genealoogia seltsiga ja pidin kiriku juurde sõitma. Umbes tund aega olime kirikus ja seejärel käisime saksa surnuaial. Seejärel talgutele tagasi sõites kohtusin Vastseliina surnuaial nendega taas. Näitasin kahe Vabadussõja risti kavaleri hauda.
Pärast talguid tuli kirikus kontsertjumalateenistuseks teha ettevalmistusi. Meil käisid ühe Soome kooli lapsed laulmas. Kokku esines neli koori. Midagi sellist me Eestis koolis ei näe. Kontsertjumalateenistus oli armulauaga. Kõigepealt käisid umbes 15 kooliõpetajat armulaual ja seejärel 120 last käisid kõik armulaual.
Pärast käis veel väike koor laulmas Vastseliina hooldekodus.
reede, 3. mai 2013
Lea Altnurme: eestlaste religioossus väljendub individuaalsel viisil
Eestlased pole vähereligioosne rahvas, nad lihtsalt ei kipu toetama organiseeritud usuvorme, kirjutab Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteadur Lea Altnurme.
Arusaam, et Eesti on üks Euroopa vähemreligioosseid maid, tuleb sellest, et eestlaste seas (kuid mitte venelaste) on toetus organiseeritud usuvormidele väike ja kahaneva tendentsiga. Kui anda võimalus, mida rahvaloenduses ei pakutud, määratleda end religioosselt ebamääraselt, kasutavad eestlased seda meeleldi. Näiteks 2010. aastal küsitluse «Elust, usust ja usuelust» järgi nõustus 31 protsenti eestlastest väitega, et «ma ei pea ennast usklikuks, kuid mul on suur huvi erinevate religioonide, meditatsiooni, vaimsete otsingute ja spirituaalse tegevuse vastu». Sama küsitluse järgi toetas 41 protsenti eestlastest väidet, et «ma ei poolda ühtegi religiooni ega kirikut, mul on oma usk». Seega ei saa öelda, et me oleksime vähereligioosne rahvas.
Teades eestlaste pidevalt kahanevat poolehoidu luteri kirikule, polnud rahvaloenduse tulemused selles osas üllatavad, et suurima toetajaskonna on saavutanud täna õigeusu kirik. Põhjuseks juba ajakirjanduses mainitud asjaolu, et venelastel on õigeusk seotud rahvusliku identiteediga. Samas eestlastel luterlus mitte.
Küsimustele, mida on Eesti luterlik kirik valesti teinud, et oma juhirolli on kaotanud ja kas kirik peaks midagi muutma, et taas eestlased kirikule lähemale tuua, pole sugugi kerge vasta. Luteri kiriku pealiin on olnud üsna alalhoidlik ja traditsioonitruu. Aeg ja inimesed on teiseks saanud. Samas pole võimalik öelda, kas mistahes muudatused oleksid tänaseks kujunenud olukorda kuidagi ära suutnud hoida. Selleks puuduvad lihtsalt muudatusejärgsed kogemused.
Arusaam, et Eesti on üks Euroopa vähemreligioosseid maid, tuleb sellest, et eestlaste seas (kuid mitte venelaste) on toetus organiseeritud usuvormidele väike ja kahaneva tendentsiga. Kui anda võimalus, mida rahvaloenduses ei pakutud, määratleda end religioosselt ebamääraselt, kasutavad eestlased seda meeleldi. Näiteks 2010. aastal küsitluse «Elust, usust ja usuelust» järgi nõustus 31 protsenti eestlastest väitega, et «ma ei pea ennast usklikuks, kuid mul on suur huvi erinevate religioonide, meditatsiooni, vaimsete otsingute ja spirituaalse tegevuse vastu». Sama küsitluse järgi toetas 41 protsenti eestlastest väidet, et «ma ei poolda ühtegi religiooni ega kirikut, mul on oma usk». Seega ei saa öelda, et me oleksime vähereligioosne rahvas.
Teades eestlaste pidevalt kahanevat poolehoidu luteri kirikule, polnud rahvaloenduse tulemused selles osas üllatavad, et suurima toetajaskonna on saavutanud täna õigeusu kirik. Põhjuseks juba ajakirjanduses mainitud asjaolu, et venelastel on õigeusk seotud rahvusliku identiteediga. Samas eestlastel luterlus mitte.
Küsimustele, mida on Eesti luterlik kirik valesti teinud, et oma juhirolli on kaotanud ja kas kirik peaks midagi muutma, et taas eestlased kirikule lähemale tuua, pole sugugi kerge vasta. Luteri kiriku pealiin on olnud üsna alalhoidlik ja traditsioonitruu. Aeg ja inimesed on teiseks saanud. Samas pole võimalik öelda, kas mistahes muudatused oleksid tänaseks kujunenud olukorda kuidagi ära suutnud hoida. Selleks puuduvad lihtsalt muudatusejärgsed kogemused.
Andres Põder: luterluse usaldatavust võivad olla kahandanud katsed kirikut «moderniseerida»
Inimesed eelistavad alalhoidlikku, ehedat usku, seetõttu pole võimatu, et luterluse populaarsust ja usaldatavust on kahandanud katsed kirikut «moderniseerida», kirjutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder Postimehe arvamusportaalis, arutledes rahvaloendusel selgunud usklike arvu üle Eestis.
Rahvaloendusega on tehtud ära suur ja tänuväärne töö, mida alles asutakse analüüsima. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki küsitlusega seotud subjektiivseid ja hinnangulisi aspekte. Vastus küsimusele sõltub sellest, kuidas on usk defineeritud ja lahti mõtestatud.
Kõige levinuma käsitluse kohaselt on inimene nii või teisiti homo religiosus. Selles kontekstis pole Eestis kindlasti vähem usklikke kui mõnel teisel maal. Küsimus on ainult, mida usutakse, kuidas oma usku väljendatakse ja mil moel see mõjutab ühiskonda. Seda peaksid analüüsima eelkõige sotsioloogid. Näiteks, mida tähendab rahva väärtushinnangutele inimeste vähene seotus traditsioonilisi kõlblusnorme kandvate uskkondadega? Kas asjaolul, et end luterlaseks nimetavate vastanute arv on vähenenud, on mingi seos ka paljude poolt täheldatud rahvuslike väärtuste ja Eesti riigi köitvuse kadumisega? Kuigi kirik kuulutab evangeeliumi kõigile inimestele, pole eesmärgiks statistika, vaid sisuline elumuutus.
Rahvaloenduse tulemused on kindlasti mõtlemapanevad, kuid nad ei anna vastust küsimusele, milline usutunnistus on Eestis kõige levinum. Küsitlus jättis legaalse võimaluse oma usu kohta mitte vastata ning selle kasutajaid oli 14 protsenti. Need inimesed võivad olla tublid luterlased, õigeusklikud või kes iganes.
Tuleks uurida põhjusi, miks oluline osa vastamisest loobus või miks ühe usutunnistuse esindajad tegid seda meelsamini kui teised. Kas ja kuivõrd sundis teatud poliitiline surve venekeelse elanikkonna ja Lasnamäe õigeusu kiriku suhtes andma õigeusklikke nii-öelda «protestihääli»? Kuivõrd võisid luterlased loobuda riigiametile oma usust aru andmast olukorras, kus avalikkuses on pidevalt rõhutatud, et riigikirikut ei ole ja usk on vaid igaühe südametunnistuse asi. Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Veelgi raskem on siit järeldada, kas EELK on midagi valesti teinud või ei. See küsimus on aga alati aktuaalne.
Mis puudutab ühe või teise kiriku juhtrolli, siis kirikute hea koostöö ja võrdväärsuse vaatevinklist pole selline lähenemine asjakohane. Samas on jätkuvalt tõsiasi, et õigeusk on levinum venekeelse elanikkonna ja luterlus eestlaste seas.
Eeldades, et õigeusku omaks tunnistavate inimeste arv on kasvanud mitte rahvuslikel või poliitilistel põhjustel, vaid tulenevalt kiriku eripärast, peaksime küsima, mis seda iseloomustab. Vastus on lihtne: konservatiivsus, truudus õpetuslikule ja liturgilisele traditsioonile. Pole võimatu, et luterluse populaarsust ja usaldatavust on kahandanud katsed kirikut «moderniseerida». Inimesed eelistavad alalhoidlikku, ehedat usku. Seda kinnitas ka suur toetus 2011. aastal avaldatud «Traditsioonilise kristluse manifestile» ja samal ajal läbi viidud ajakirjanduslik küsitlus.
EELK on püüdnud suurendada oma õpetuslikku selgust ja sidet rahvaga. Äsja kirjutasime koos ortodoksidega alla jumalateenistust puudutavale ühisavaldusele, rõhutades jumalateenistuse kui lepitusvahendi olulisust ühiskonnale. Ka noore põlvkonna huvi kiriku vastu hoogustub. Eelmisel aastal kasvas pühapäevakoolist osavõtjate arv 12,5 protsenti, olles suurem kui kümnel varasemal aastal. Loodan, et ka rahvaloenduse materjalid innustavad süüvima kiriku olemusse ja rolli.
Rahvaloendusega on tehtud ära suur ja tänuväärne töö, mida alles asutakse analüüsima. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki küsitlusega seotud subjektiivseid ja hinnangulisi aspekte. Vastus küsimusele sõltub sellest, kuidas on usk defineeritud ja lahti mõtestatud.
Kõige levinuma käsitluse kohaselt on inimene nii või teisiti homo religiosus. Selles kontekstis pole Eestis kindlasti vähem usklikke kui mõnel teisel maal. Küsimus on ainult, mida usutakse, kuidas oma usku väljendatakse ja mil moel see mõjutab ühiskonda. Seda peaksid analüüsima eelkõige sotsioloogid. Näiteks, mida tähendab rahva väärtushinnangutele inimeste vähene seotus traditsioonilisi kõlblusnorme kandvate uskkondadega? Kas asjaolul, et end luterlaseks nimetavate vastanute arv on vähenenud, on mingi seos ka paljude poolt täheldatud rahvuslike väärtuste ja Eesti riigi köitvuse kadumisega? Kuigi kirik kuulutab evangeeliumi kõigile inimestele, pole eesmärgiks statistika, vaid sisuline elumuutus.
Rahvaloenduse tulemused on kindlasti mõtlemapanevad, kuid nad ei anna vastust küsimusele, milline usutunnistus on Eestis kõige levinum. Küsitlus jättis legaalse võimaluse oma usu kohta mitte vastata ning selle kasutajaid oli 14 protsenti. Need inimesed võivad olla tublid luterlased, õigeusklikud või kes iganes.
Tuleks uurida põhjusi, miks oluline osa vastamisest loobus või miks ühe usutunnistuse esindajad tegid seda meelsamini kui teised. Kas ja kuivõrd sundis teatud poliitiline surve venekeelse elanikkonna ja Lasnamäe õigeusu kiriku suhtes andma õigeusklikke nii-öelda «protestihääli»? Kuivõrd võisid luterlased loobuda riigiametile oma usust aru andmast olukorras, kus avalikkuses on pidevalt rõhutatud, et riigikirikut ei ole ja usk on vaid igaühe südametunnistuse asi. Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Veelgi raskem on siit järeldada, kas EELK on midagi valesti teinud või ei. See küsimus on aga alati aktuaalne.
Mis puudutab ühe või teise kiriku juhtrolli, siis kirikute hea koostöö ja võrdväärsuse vaatevinklist pole selline lähenemine asjakohane. Samas on jätkuvalt tõsiasi, et õigeusk on levinum venekeelse elanikkonna ja luterlus eestlaste seas.
Eeldades, et õigeusku omaks tunnistavate inimeste arv on kasvanud mitte rahvuslikel või poliitilistel põhjustel, vaid tulenevalt kiriku eripärast, peaksime küsima, mis seda iseloomustab. Vastus on lihtne: konservatiivsus, truudus õpetuslikule ja liturgilisele traditsioonile. Pole võimatu, et luterluse populaarsust ja usaldatavust on kahandanud katsed kirikut «moderniseerida». Inimesed eelistavad alalhoidlikku, ehedat usku. Seda kinnitas ka suur toetus 2011. aastal avaldatud «Traditsioonilise kristluse manifestile» ja samal ajal läbi viidud ajakirjanduslik küsitlus.
EELK on püüdnud suurendada oma õpetuslikku selgust ja sidet rahvaga. Äsja kirjutasime koos ortodoksidega alla jumalateenistust puudutavale ühisavaldusele, rõhutades jumalateenistuse kui lepitusvahendi olulisust ühiskonnale. Ka noore põlvkonna huvi kiriku vastu hoogustub. Eelmisel aastal kasvas pühapäevakoolist osavõtjate arv 12,5 protsenti, olles suurem kui kümnel varasemal aastal. Loodan, et ka rahvaloenduse materjalid innustavad süüvima kiriku olemusse ja rolli.
neljapäev, 2. mai 2013
kolmapäev, 1. mai 2013
Kõige luterlikumad ja õigeusklikumad kohad
2011. aasta rahvaloenduse tulemustest on näha, et kindlat usku tunnistab 19% eestlastest ning 50% mitte-eestlastest. Küsimusele vastamine oli vabatahtlik.
Rahvaloenduse projektijuht Diana Beltadze sõnul on mitte-eestlasest õigeusklikele inimestele olnud usk identiteedi kandja.
Õigeusklikud elavad peamiselt Ida-Virumaal ja Harjumaal ning luterlased Põlva- ja Võrumaal. Eestlaste seas on õigeusklikke vähe, peamiselt on neid Võrumaal. Samas on luterlasi venelaste seas veel vähem.
Protsentuaalselt on kõige enam luterlasi ja õigeusklikke.
TOP 20: kõige enam luterlasi
luterlasi elanikke % elanikest
Torgu vald 81 250 32,40
Kihelkonna vald 183 647 28,28
Lümanda vald 204 744 27,42
Misso vald 153 576 26,56
Orava vald 180 689 26,12
Vastseliina vald 462 1828 25,27
Mõniste vald 198 838 23,63
Varstu vald 237 1008 23,51
Haanja vald 213 982 21,69
Rõuge vald 408 1913 21,33
Veriora vald 273 1319 20,70
Urvaste vald 240 1161 20,67
Avinurme vald 267 1305 20,46
Meeksi vald 105 526 19,96
Räpina vald 951 4796 19,83
Vormsi vald 45 231 19,48
Mustjala vald 114 612 18,63
Nõva vald 63 350 18,00
Antsla vald 591 3330 17,75
Lasva vald 276 1567 17,61
TOP 20: kõige enam õigeusklikke õigeusklikke elanikke % elanikest
Alajõe vald 180 320 56,25
Narva linn 26486 58663 45,15
Sillamäe linn 6348 14252 44,54
Narva-Jõesuu linn 1134 2632 43,09
Värska vald 414 1079 38,37
Meremäe vald 336 888 37,84
Kohtla-Järve linn 13824 37201 37,16
Mikitamäe vald 330 897 36,79
Illuka vald 306 868 35,25
Vaivara vald 480 1429 33,59
Kihnu vald 162 487 33,26
Maardu linn 5763 17524 32,89
Paldiski linn 1284 12739 31,32
Kiviõli linn 1473 5634 26,14
Loksa linn 717 2759 25,99
Kallaste linn 210 852 24,65
Mustvee linn 300 1358 22,09
Vasalemma vald 573 2699 21,23
Aseri vald 363 1807 20,09
Rahvaloenduse projektijuht Diana Beltadze sõnul on mitte-eestlasest õigeusklikele inimestele olnud usk identiteedi kandja.
Õigeusklikud elavad peamiselt Ida-Virumaal ja Harjumaal ning luterlased Põlva- ja Võrumaal. Eestlaste seas on õigeusklikke vähe, peamiselt on neid Võrumaal. Samas on luterlasi venelaste seas veel vähem.
Protsentuaalselt on kõige enam luterlasi ja õigeusklikke.
TOP 20: kõige enam luterlasi
luterlasi elanikke % elanikest
Torgu vald 81 250 32,40
Kihelkonna vald 183 647 28,28
Lümanda vald 204 744 27,42
Misso vald 153 576 26,56
Orava vald 180 689 26,12
Vastseliina vald 462 1828 25,27
Mõniste vald 198 838 23,63
Varstu vald 237 1008 23,51
Haanja vald 213 982 21,69
Rõuge vald 408 1913 21,33
Veriora vald 273 1319 20,70
Urvaste vald 240 1161 20,67
Avinurme vald 267 1305 20,46
Meeksi vald 105 526 19,96
Räpina vald 951 4796 19,83
Vormsi vald 45 231 19,48
Mustjala vald 114 612 18,63
Nõva vald 63 350 18,00
Antsla vald 591 3330 17,75
Lasva vald 276 1567 17,61
TOP 20: kõige enam õigeusklikke õigeusklikke elanikke % elanikest
Alajõe vald 180 320 56,25
Narva linn 26486 58663 45,15
Sillamäe linn 6348 14252 44,54
Narva-Jõesuu linn 1134 2632 43,09
Värska vald 414 1079 38,37
Meremäe vald 336 888 37,84
Kohtla-Järve linn 13824 37201 37,16
Mikitamäe vald 330 897 36,79
Illuka vald 306 868 35,25
Vaivara vald 480 1429 33,59
Kihnu vald 162 487 33,26
Maardu linn 5763 17524 32,89
Paldiski linn 1284 12739 31,32
Kiviõli linn 1473 5634 26,14
Loksa linn 717 2759 25,99
Kallaste linn 210 852 24,65
Mustvee linn 300 1358 22,09
Vasalemma vald 573 2699 21,23
Aseri vald 363 1807 20,09
Tellimine:
Postitused (Atom)