IV
Uues Testamendis kerkib homoseksualismi teema Pauluse kirjades, mis on ka mõistetav, sest hoolimata sellest, et apostelgi põhines kindlalt Tooral ja kinnitas selle inspireeritust (2Tm 3:16, Rm 1:2), puutus ta rohkem kui Jeesus kokku antiikse ümbrusega, kus nimetatud suhted olid koos teiste seksuaalsete vabadustega sallitud. Pauluse põhinemist Tooral tõendavad tema väited, kus mõistetakse hukka nii aktiivne kui ka passiivne homopraktika (1Kr 6:9–11; 1Tm 1:9–10). Nii nagu Jeesus tunnetab ka Paulus seksuaalselt himustava pilgu ohtu (1Kr 7:5) ning keelab Issandale viidates abielulahutuse (1Kr 7:10jj).
Eriti markantselt kerkib esile Lahe ja Nõmmiku kontekstiga mittearvestamine Pauluse väite puhul, kes kirjeldab ebajumalateenistusse langenud inimkonda, mille tagajärjel on Jumal nad andnud „häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust” (Rm 1:26–27). Paulus toetub juudi traditsioonile Saalomoni tarkuseraamatus, mis esitab sama tuletusseose: pahed, s.h homoseksuaalsus, tulenevad ebajumalateenistusest.[7]
Lause esimeses pooles, kus on juttu naistest, ei nimetata otsesõnu (homo)seksuaalseid suhteid, kuid seose põhjal („nõndasamuti ka”) lause teise poolega, kus on juttu meestest, järeldub, et siiski on seal mõeldud (ühtlasi ka homo)seksuaalset vahekorda. Sellegipoolest arvavad autorid, et lause esimeses osas ei pruugi olla juttu (homo)seksuaalsusest, kuna „ei vihja sellele miski tekstis endas.” Järeldus on formaalne ja kunstlik, eeldades nagu võiks lause eksisteerida ka poolikuna. Paulus aga just hiljem täpsustab, mis jäi esmalt ütlemata, mistõttu lausepoolte eraldamine lõhub seose ega anna õigeid tulemusi.
Sama tuleb öelda autorite väite puhul: „Tekstis ei öelda midagi homoseksuaalsete suhete lubatavuse või keelatuse kohta – Paulus kirjeldab siin vaid olukorda.” Taas on järeldus vildakalt formaalne ja kunstlik: kui apostel eeldab Toora kehtivust, siis pole õige seda vaidlustada põhjusel, et ta ei nimeta seda selles lauses. Samal ajal on kogu lause läbinisti kriitiline, mis viitab negatiivsele hinnangule ehk keelatusele.
Paulus kasutab selles tekstis ka Uues Testamendis üsna haruldasi väljendeid, kõneldes meeste ja naiste asemel „isastest” (arsēn) ja „emastest” (thēlys). Samuti väljendab aga ka Jeesus, kui ta räägib inimese loomisest meheks ja naiseks (vt ülal). Kahes kohas kasutatakse veel neid sõnu, nimetades Jeesust poisslapseks, täpsemalt „isaseks”, kes allub samadele tingimustele nagu kõik poisid (Lk 2:23), kuid kelle osa inimkonna lunastusloos on eriline (Ilm 12:5,13). Et see, mida Jumal Jeesuse kaudu teeb, kehtib ka naiste („emaste”) kohta, siis ilmneb, et erinevaks loodud sood kuuluvad ühtlasi ühte. Seepärast ütleb Paulus samu sõnu kasutades: „Ei ole siin meest ega naist [täpsemalt: isast ega emast], sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Gl 3:28). Ka Vanas Testamendis ei tule meestel ja naistel erinevaid käskusid täita, kui see pole (sugude iseärasuse tõttu) teisiti fikseeritud.
Seepärast kõlab kummaliselt Lahe ja Nõmmiku kokkuvõtlik väide: „Kuna ka ülejäänud siin analüüsitud Piibli kirjakohad käsitlevad vaid meessoost isikute seksuaalvahekordi ja ainult vastavat tegevust, siis ei ole väide, et Piibel mõistab hukka (kõigi) homoseksuaalsete kalduvustega inimeste igasugused seksuaalsuhted, eksegeetiliselt põhjendatud.” Autorid rõhutavad, et nad väidavad seda E. P. Sandersi (mainekas Pauluse-eksegeet) ja Eesti Kirikute Nõukogu seisukoha vastu homoseksuaalsuse küsimuses. Sellega on nad tekstid eraldanud kontekstist, jõudes formaalsetele, s.t paikapidamatutele tulemustele.
Pigem võiks „isased” ja „emased” siduda ka loomariigiga, sest Pauluse sõnul on kogu loodu kaduvuse all ja ootab jumalariiki (Rm 8:19jj), mille puhul juba Vana Testamendi prohvetid kuulutasid kurjuse kadumist kiskjate loomadegi eluviisist (Js 11:6–9). Ehkki viimane tundub meile sama võimatu nagu sugutungi võitmine, oleme kõik märganud, kuidas väikeulukid ei karda enam inimesi, kuna need neid enam ei jälita, või kuidas taltsad kiskjad praegugi juba seltsivad üksteisega (vt vastavaid klippe Facebookis). Kas pole seega ka inimese instinktid viimselt muudetavad? Uku Masing uskus seda veendunult.
Teisalt on aga ka loomadel oma kaasaantud konstitutsioon: Jumal oli ju loonud ka muu loodu oma liikide järgi (1Ms 1:12,21–25). Suguorganid on niihästi loomadel kui ka inimestel loodud kahe erineva soo järgi, mistõttu nende kasutamist muul moel on nimetatud „ebaloomulikuks”, nähes (mõneti ka loomade juures täheldatavas) homoseksualismis kaasapäritud seksuaaltungi vääras suunas iseseisvumist ning tungieluga liialdamist, ükskõik kas isend on selleks vaba või oma muutunud loomuse poolt sunnitud. Vahest tuleks võimaluse korral taotleda ka samasooiharuse tagasimuutmist sugudevaheliseks külgetõmbeks?
teisipäev, 30. september 2014
esmaspäev, 29. september 2014
EK minu juubelist
Pilt on küll mitu aastat vana arhiivist http://www.eestikirik.ee/toivo-hollo-on-luteri-pastor-idapiiril/
Võrumaa teataja
Metsavendade mälestusmärgi pühitsemisest ja Heimtali kirikust metsavendade ümbermatmisest http://www.vorumaateataja.ee/index.php/ee/component/content/article/63-viimased-uudised/10878-metsavendade-malestamine-vastseliinas-ja-osulas
laupäev, 27. september 2014
Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest III
III
Järgnevalt võtame vaatluse alla Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku poolt õigesti mainitud seitse peamist piiblikohta, kus on juttu homoseksuaalsusest. Kontekstist hälbivad nad aga ka selles, et jätavad välja Jeesuse kaalukad sõnad, mis tõsi küll ei räägi otsesõnu homoseksuaalsusest, kuid teevad seda kaudselt, põhjendades abielu aluseid. Et Jeesuse väited on olnud aluseks kristlikule arusaamisele, siis saab formalistlik lähenemisviis, mis neid ignoreerib, evida ka ainult formaalselt kehtivaid (loe: kehtetuid) järeldusi.
Vanas Testamendis on homoseksualism otsesõnu keelatud. „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus” (3Ms 18:22). „Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust” (3Ms 20:13). Ehkki otsesõnu ei keelata naistevahelist homoseksuaalset vahekorda, on seda teadaolevalt alati eeldatud, sest ka naine on inimene (1Ms 1:27), kellele nagu mehelegi keelatakse seksuaalsuhe sugulastega ja loomadega ehk sodoomia (3Ms 20:14–17).
Sodoomia nimetus tuleneb Soodoma linna nimest, kus (nagu ka Gomorra linnas) elati „ebaloomulike himude” järgi (1Ms 19:5jj, vrd Jd 1:7), kuni Jumal Soodoma ja Gomorra hävitas. Kui sarnane komme kerkis Iisraeli suguharu benjaminlaste seas (Km 19:22jj), siis purustasid teised iisraellased selle suguharu sõjalisel teel. Ehkki tekstidega formaalselt suheldes võib vaidlustada nendes esinevate väljendite seost homoseksualismiga, on neid alati nii mõistetud ja pole mingit põhjust anda muid hinnanguid.
Silma torkab, et evangeeliumides ei kerki kordagi homoseksualismi teema. Sellest ei järgne aga kuidagi, nagu suhtunuks Jeesus küsimusse vabameelsemalt. Jeesus seisab kindlalt Toora põhjal, millest ei tohi täppi ega kriipsugi kaduma minna (Mt 5:17j; Lk 16:17). Koos rangemate juutidega radikaliseeris ta Vana Testamendi abielurikkumise keeldu: juba himustav pilk peab meid tegema ettevaatlikuks (Mt 5:27–30).
Keskmisest juutlusest rangemalt välistas Jeesus abielulahutuse, mida Moosese seadus (Toora) teataval viisil lubas: „Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu, aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:5–9). Ainult abielurikkumine annab õiguse abielulahutuseks (Mt 5:32, 19:7).
Jeesus viitab siin Vana Testamendi loomisloole, mille kohaselt Jumal lõi inimese „meheks ja naiseks” (1Ms 1:27–28; vrd 2:18,23–24). See on oluline, sest ka Lahe ja Nõmmiku sõnul on Piiblis mõningaid „vaieldamatuid tõdesid, nt see, et Jumal on inimese loonud, mille suhtes ei väljenduta kusagil ambivalentselt.” Jeesuse sõnul on seega mees- ja naissugu loomispärased ning neil tuleks elada ühesainsas lahutamatus abielus.
Lahutamatu monogaamia kuulub järelikult kõige täielikumal määral inimloomuse juurde, mis paraku patu läbi on rikutud. Piibli kirjelduses oli esimeseks mitmenaisepidajaks vägivaldne Lemek (1Ms 4:19) ja meie kange loomuse tõttu lubas Moosese seaduski veel polügaamiat (5Ms 21:15jj). Jeesus taastas abielu algse puhtuse, milline taotlus jäi püsima kristlaskonnas. Kuni reformatsioonini (ja tänapäevalgi ortodoksi ning katoliku kirikuis) nähti abielus Jeesuse poolt loomiskorrale rajatud sakramenti ehk müsteeriumi (saladust), millele esialgsel kujul viitas juba apostel Paulus (Ef 5:31–33).[5]
Seega võiks öelda, et nii nagu Talmud, ei käsitle ka evangeeliumid homoseksualismi teemat, sest Toora keelud on vaieldamatud. „Tänapäeval homoteoloogias esindatud spekulatsioonid Jeesuse ja tema õpilase Johannese erootilisest suhtest”, kirjutavad ka Lahe ja Nõmmik, on „alusetud ja ebaajaloolised.” Kui nad aga täpsustavad, et need järeldused kehtivad „Jeesuse elu uurimise praeguse seisu valguses” ning on „sama alusetud ja ebaajaloolised nagu vanakiriklik pärimus Jeesuse tsölibaadist”, siis tuleb vastu vaielda.
Pärimusele Jeesuse tsölibaadist, mis väljendavad vaikides evangeeliumid, ei ole vanakiriku ajast tõsiseltvõetavat konkureerivat pärimust. Kindlasti oleks Jeesuse abielusuhteid kusagil nimetatud, kui need oleksid eksisteerinud. Seetõttu kuuluvad kõik taolised spekulatsioonid fantastika valdkonda (sama kehtib Jeesuse suhte puhul Johannese või Maarja Magdaleenaga).[6] Arvestades allikate puudumisega pole põhjust oodata muudatusi ka tulevikus, sest muudatuste eeldamine halvustaks põhjendamatult praeguseid pärimusi. Lisaks peame arvestama, et meie ajaline vahemaa algpärimusega pidevalt suureneb, mistõttu paljalt tekstikriitikal põhinevad oletused lähevad tõenäoselt üha ebatäpsemateks.
Järgnevalt võtame vaatluse alla Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku poolt õigesti mainitud seitse peamist piiblikohta, kus on juttu homoseksuaalsusest. Kontekstist hälbivad nad aga ka selles, et jätavad välja Jeesuse kaalukad sõnad, mis tõsi küll ei räägi otsesõnu homoseksuaalsusest, kuid teevad seda kaudselt, põhjendades abielu aluseid. Et Jeesuse väited on olnud aluseks kristlikule arusaamisele, siis saab formalistlik lähenemisviis, mis neid ignoreerib, evida ka ainult formaalselt kehtivaid (loe: kehtetuid) järeldusi.
Vanas Testamendis on homoseksualism otsesõnu keelatud. „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus” (3Ms 18:22). „Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust” (3Ms 20:13). Ehkki otsesõnu ei keelata naistevahelist homoseksuaalset vahekorda, on seda teadaolevalt alati eeldatud, sest ka naine on inimene (1Ms 1:27), kellele nagu mehelegi keelatakse seksuaalsuhe sugulastega ja loomadega ehk sodoomia (3Ms 20:14–17).
Sodoomia nimetus tuleneb Soodoma linna nimest, kus (nagu ka Gomorra linnas) elati „ebaloomulike himude” järgi (1Ms 19:5jj, vrd Jd 1:7), kuni Jumal Soodoma ja Gomorra hävitas. Kui sarnane komme kerkis Iisraeli suguharu benjaminlaste seas (Km 19:22jj), siis purustasid teised iisraellased selle suguharu sõjalisel teel. Ehkki tekstidega formaalselt suheldes võib vaidlustada nendes esinevate väljendite seost homoseksualismiga, on neid alati nii mõistetud ja pole mingit põhjust anda muid hinnanguid.
Silma torkab, et evangeeliumides ei kerki kordagi homoseksualismi teema. Sellest ei järgne aga kuidagi, nagu suhtunuks Jeesus küsimusse vabameelsemalt. Jeesus seisab kindlalt Toora põhjal, millest ei tohi täppi ega kriipsugi kaduma minna (Mt 5:17j; Lk 16:17). Koos rangemate juutidega radikaliseeris ta Vana Testamendi abielurikkumise keeldu: juba himustav pilk peab meid tegema ettevaatlikuks (Mt 5:27–30).
Keskmisest juutlusest rangemalt välistas Jeesus abielulahutuse, mida Moosese seadus (Toora) teataval viisil lubas: „Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu, aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:5–9). Ainult abielurikkumine annab õiguse abielulahutuseks (Mt 5:32, 19:7).
Jeesus viitab siin Vana Testamendi loomisloole, mille kohaselt Jumal lõi inimese „meheks ja naiseks” (1Ms 1:27–28; vrd 2:18,23–24). See on oluline, sest ka Lahe ja Nõmmiku sõnul on Piiblis mõningaid „vaieldamatuid tõdesid, nt see, et Jumal on inimese loonud, mille suhtes ei väljenduta kusagil ambivalentselt.” Jeesuse sõnul on seega mees- ja naissugu loomispärased ning neil tuleks elada ühesainsas lahutamatus abielus.
Lahutamatu monogaamia kuulub järelikult kõige täielikumal määral inimloomuse juurde, mis paraku patu läbi on rikutud. Piibli kirjelduses oli esimeseks mitmenaisepidajaks vägivaldne Lemek (1Ms 4:19) ja meie kange loomuse tõttu lubas Moosese seaduski veel polügaamiat (5Ms 21:15jj). Jeesus taastas abielu algse puhtuse, milline taotlus jäi püsima kristlaskonnas. Kuni reformatsioonini (ja tänapäevalgi ortodoksi ning katoliku kirikuis) nähti abielus Jeesuse poolt loomiskorrale rajatud sakramenti ehk müsteeriumi (saladust), millele esialgsel kujul viitas juba apostel Paulus (Ef 5:31–33).[5]
Seega võiks öelda, et nii nagu Talmud, ei käsitle ka evangeeliumid homoseksualismi teemat, sest Toora keelud on vaieldamatud. „Tänapäeval homoteoloogias esindatud spekulatsioonid Jeesuse ja tema õpilase Johannese erootilisest suhtest”, kirjutavad ka Lahe ja Nõmmik, on „alusetud ja ebaajaloolised.” Kui nad aga täpsustavad, et need järeldused kehtivad „Jeesuse elu uurimise praeguse seisu valguses” ning on „sama alusetud ja ebaajaloolised nagu vanakiriklik pärimus Jeesuse tsölibaadist”, siis tuleb vastu vaielda.
Pärimusele Jeesuse tsölibaadist, mis väljendavad vaikides evangeeliumid, ei ole vanakiriku ajast tõsiseltvõetavat konkureerivat pärimust. Kindlasti oleks Jeesuse abielusuhteid kusagil nimetatud, kui need oleksid eksisteerinud. Seetõttu kuuluvad kõik taolised spekulatsioonid fantastika valdkonda (sama kehtib Jeesuse suhte puhul Johannese või Maarja Magdaleenaga).[6] Arvestades allikate puudumisega pole põhjust oodata muudatusi ka tulevikus, sest muudatuste eeldamine halvustaks põhjendamatult praeguseid pärimusi. Lisaks peame arvestama, et meie ajaline vahemaa algpärimusega pidevalt suureneb, mistõttu paljalt tekstikriitikal põhinevad oletused lähevad tõenäoselt üha ebatäpsemateks.
reede, 26. september 2014
Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest II
II
Seega kui soovitakse kristluses (või juutluses) põhihinnangu muutumist homoseksuaalsuse suhtes, siis tuleks näidata, et tegelikult on Piiblit tõlgendatud suuresti läbi mitme aastatuhande valesti. Seda teed on läinud Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik oma artiklis „Homoseksuaalsus piiblis”, mis ilmus mõne aasta eest Usuteaduslikus Ajakirjas.[4] Ehkki selle artikli levitamist püüti takistada kristlikes ringkondades (et vaba levik ei jätaks muljet, nagu oleks selle sisu vastuvõetav, mitte arvates, nagu suudetaks levikut vältida soovijaile), on just see Usuteadusliku Ajakirja number ainsana täielikult läbi müüdud.
Artikli autorid ja nende mõttekaaslased on korduvalt kurtnud, et miks ei ole selles kirjutises esitatud seisukohtade suhtes korraldatud diskussiooni. Arvan, et seda on välditud peamiselt energia kokkuhoiu tõttu, sest autorite väidete ümberlükkamiseks tuleks ligilähedases ulatuses süveneda teemasse, mille puhul traditsioonilised kristlased on veendunud, et kuitahes haritud õpetlastel pole võimalik (ükskõik kui leidlikke oletusi ja mõttekonstruktsioone püstitades) kummutada sajandeid vankumatult püsinud arusaamu.
Allakirjutanu võttis selle töö viimaks ette ja jõudis järeldusele, et autorid on teinud vea juba oma eksegeesi eeldustes. Kõigile on teada, et tekste tuleb lugeda koos kontekstiga, mis kehtib ka Piibli puhul, sest juutide ja kristlaste Pühakiri ei ole inimestest isoleeritav loodusobjekt või taevast allavisatud ilmutus, mille uurimiseks piisaks otsesuhte loomisest uurijate ja tekstide vahel. Piibel on kujunenud sajandite jooksul inimeste keskel, kelle usust ja vaateist suurem osa ümbritseb üksnes n-ö nähtamatu vaimuväljana kirjutatud tekste. Traditsiooniliselt on seda väljendatud lausega, et Pühakiri on mõistetav ainult „vaimus, milles ta on kirjutatud” – ning toimijana on nähtud ka Jumala Vaimu.
Teisisõnu, traditsioonilist arusaama, et Pühakiri ja traditsioon kuuluvad ühte, väljendab ka piibliuurimise põhimõte, et tekst ja kontekst kuuluvad kokku. Seda printsiipi ei ole rikkunud ainult Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, vaid paljud teisedki tippeksegeedid, vahetades kaudsema religiooni- ja kulutuuriloolise miljöö ehk tausta (nt hellenismi) ära lähima usulis-kultuurilise miljöö ehk kontekstiga, milles tekkis tekst ja mida väljendab ning jätkab traditsioon. Vea tekkimise psühholoogiliseks eelduseks võib olla alateadlik soov lugeda Piiblist välja midagi ajakohast, mis sobiks praeguse ajaga.
Et uuritavaid tekste ei tohi menetleda puhtformaalselt, isoleerituna traditsioonist, seda teavad ka Lahe ja Nõmmik: „Piiblitekste saab täielikult mõista alles nende kontekstis.” Piiblis on seitse kirjakohta (1Ms 19; Km 19; 3Ms 18:22, 20:13; Rm 1:26–27; 2Kr 6:9–10; 1Tm 1:8–10), „mida põhiliselt seostatakse hinnangutega homoseksuaalsusele.” Need väljendavad juutluses esinenud „üldist hoiakut ‚ebaloomulike’ seksuaalsuhete suhtes” (sarnaselt eitav käsitlus oli juutluses ja kristluses levinud kuni tänapäevani).
Sellegipoolest arvestavad Lahe ja Nõmmik rohkem taustal olevat antiikkultuuri, võttes ühtlasi eksegeesi eelduseks praegu levinud vaate, mille kohaselt „erinevad piibliaegsed arusaamad inimese seksuaalsusest oluliselt tänapäevastest ning ka tollased teadmised ei vasta meie omadele. Nii oli nt antiikkultuurile võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole.” Või näiteks rõhutavad nad, „et seksuaalkäitumist määravad normid ning nende põhjused on erinevates kultuurides erinevad”, ületades seega mitmeid piire konteksti ja erinevate taustade vahel ajas ning ruumis.
Taustaks oleva antiikkultuuri arvamused inimese seksuaalsusest ei moodusta tõelist konteksti piibellikele väljendustele, sest viimased esimestele sageli vastanduvad (rabi Bar Rav Nathani sõnul vastandusid juudi toora nõuded kaananlaste jt Lähis-Ida rahvaste tavadele). Samuti pole nii endastmõistetav, et midagi olulist saab üldsõnalisel viisil järeldada erinevate ajastute erinevatest arusaamadest inimese seksuaalsuse kohta, sest inimene ise on aastatuhandeid jäänud oma konstitutsioonilt põhiliselt samaks.
Hoolides vähe algsest piibellikust juutlik-kristlikust kontekstist ning läbi sajandite jätkuvast traditsioonist, toetuvad autorid paljuski isoleeritud piiblitekstidele, osutades formaalsetele erinevustele üksikasjus, mis võimaldavad teha erinevaid kombinatsioone ning jõuda traditsioonilisega võrreldes hoopis muudele järeldustele. Samas väidavad ja näitavad nad, et eksegeetide seas ei ole sageli üksikküsimustes üksmeelt. Seega ei ole ka nende enda eksegeetiline tulemus midagi rohkemat kui üks paljude seas, mis ei kõiguta vähimalgi määral Piiblil põhinevat eksegeetilist traditsiooni.
Seega kui soovitakse kristluses (või juutluses) põhihinnangu muutumist homoseksuaalsuse suhtes, siis tuleks näidata, et tegelikult on Piiblit tõlgendatud suuresti läbi mitme aastatuhande valesti. Seda teed on läinud Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik oma artiklis „Homoseksuaalsus piiblis”, mis ilmus mõne aasta eest Usuteaduslikus Ajakirjas.[4] Ehkki selle artikli levitamist püüti takistada kristlikes ringkondades (et vaba levik ei jätaks muljet, nagu oleks selle sisu vastuvõetav, mitte arvates, nagu suudetaks levikut vältida soovijaile), on just see Usuteadusliku Ajakirja number ainsana täielikult läbi müüdud.
Artikli autorid ja nende mõttekaaslased on korduvalt kurtnud, et miks ei ole selles kirjutises esitatud seisukohtade suhtes korraldatud diskussiooni. Arvan, et seda on välditud peamiselt energia kokkuhoiu tõttu, sest autorite väidete ümberlükkamiseks tuleks ligilähedases ulatuses süveneda teemasse, mille puhul traditsioonilised kristlased on veendunud, et kuitahes haritud õpetlastel pole võimalik (ükskõik kui leidlikke oletusi ja mõttekonstruktsioone püstitades) kummutada sajandeid vankumatult püsinud arusaamu.
Allakirjutanu võttis selle töö viimaks ette ja jõudis järeldusele, et autorid on teinud vea juba oma eksegeesi eeldustes. Kõigile on teada, et tekste tuleb lugeda koos kontekstiga, mis kehtib ka Piibli puhul, sest juutide ja kristlaste Pühakiri ei ole inimestest isoleeritav loodusobjekt või taevast allavisatud ilmutus, mille uurimiseks piisaks otsesuhte loomisest uurijate ja tekstide vahel. Piibel on kujunenud sajandite jooksul inimeste keskel, kelle usust ja vaateist suurem osa ümbritseb üksnes n-ö nähtamatu vaimuväljana kirjutatud tekste. Traditsiooniliselt on seda väljendatud lausega, et Pühakiri on mõistetav ainult „vaimus, milles ta on kirjutatud” – ning toimijana on nähtud ka Jumala Vaimu.
Teisisõnu, traditsioonilist arusaama, et Pühakiri ja traditsioon kuuluvad ühte, väljendab ka piibliuurimise põhimõte, et tekst ja kontekst kuuluvad kokku. Seda printsiipi ei ole rikkunud ainult Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, vaid paljud teisedki tippeksegeedid, vahetades kaudsema religiooni- ja kulutuuriloolise miljöö ehk tausta (nt hellenismi) ära lähima usulis-kultuurilise miljöö ehk kontekstiga, milles tekkis tekst ja mida väljendab ning jätkab traditsioon. Vea tekkimise psühholoogiliseks eelduseks võib olla alateadlik soov lugeda Piiblist välja midagi ajakohast, mis sobiks praeguse ajaga.
Et uuritavaid tekste ei tohi menetleda puhtformaalselt, isoleerituna traditsioonist, seda teavad ka Lahe ja Nõmmik: „Piiblitekste saab täielikult mõista alles nende kontekstis.” Piiblis on seitse kirjakohta (1Ms 19; Km 19; 3Ms 18:22, 20:13; Rm 1:26–27; 2Kr 6:9–10; 1Tm 1:8–10), „mida põhiliselt seostatakse hinnangutega homoseksuaalsusele.” Need väljendavad juutluses esinenud „üldist hoiakut ‚ebaloomulike’ seksuaalsuhete suhtes” (sarnaselt eitav käsitlus oli juutluses ja kristluses levinud kuni tänapäevani).
Sellegipoolest arvestavad Lahe ja Nõmmik rohkem taustal olevat antiikkultuuri, võttes ühtlasi eksegeesi eelduseks praegu levinud vaate, mille kohaselt „erinevad piibliaegsed arusaamad inimese seksuaalsusest oluliselt tänapäevastest ning ka tollased teadmised ei vasta meie omadele. Nii oli nt antiikkultuurile võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole.” Või näiteks rõhutavad nad, „et seksuaalkäitumist määravad normid ning nende põhjused on erinevates kultuurides erinevad”, ületades seega mitmeid piire konteksti ja erinevate taustade vahel ajas ning ruumis.
Taustaks oleva antiikkultuuri arvamused inimese seksuaalsusest ei moodusta tõelist konteksti piibellikele väljendustele, sest viimased esimestele sageli vastanduvad (rabi Bar Rav Nathani sõnul vastandusid juudi toora nõuded kaananlaste jt Lähis-Ida rahvaste tavadele). Samuti pole nii endastmõistetav, et midagi olulist saab üldsõnalisel viisil järeldada erinevate ajastute erinevatest arusaamadest inimese seksuaalsuse kohta, sest inimene ise on aastatuhandeid jäänud oma konstitutsioonilt põhiliselt samaks.
Hoolides vähe algsest piibellikust juutlik-kristlikust kontekstist ning läbi sajandite jätkuvast traditsioonist, toetuvad autorid paljuski isoleeritud piiblitekstidele, osutades formaalsetele erinevustele üksikasjus, mis võimaldavad teha erinevaid kombinatsioone ning jõuda traditsioonilisega võrreldes hoopis muudele järeldustele. Samas väidavad ja näitavad nad, et eksegeetide seas ei ole sageli üksikküsimustes üksmeelt. Seega ei ole ka nende enda eksegeetiline tulemus midagi rohkemat kui üks paljude seas, mis ei kõiguta vähimalgi määral Piiblil põhinevat eksegeetilist traditsiooni.
neljapäev, 25. september 2014
teisipäev, 23. september 2014
Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest I
I
Kuni viimaste aastakümneteni kehtis kogu kristluses vaieldamatu tõena: Piibel ja kristlik usk ei pea õigeks homoseksuaalsust. See arusaam oli nii vaieldamatu, et selle üle isegi ei vaieldud, praktiliselt puudusid sellesisulised diskussioonid.
Samad hinnangud kehtisid juutluses. Vanas Testamendis (Tooras) on homoseksuaalne suhe otsesõnu keelatud. Seepärast suured toorakommentaatorid (Talmud, Mooses Maimonides jt) „ei käsitlenud seda teemat. Toora tekst on ühemõtteline, sellele ei olnud midagi lisada”, ütleb rabi Bar Rav Nathan.[1]
Muutus toimus aga juutide käitumises. Tooras nõutakse homoseksuaalse suhte puhul (nagu paljude muudegi meile arusaamatute nähtuste korral) surmanuhtlust, mis oli karistusena laialt levinud varasemates ühiskondades (kristluses on nii aru saadud, et Jumala ilmutuse sotsiaal-käitumuslikud nõuded on seotud ühiskonna arengutasemega). Võrreldes Vana Testamendi aegadega taandus kristlus enamikust juutidele määratud eeskirjadest, kuid areng oli edasi kulgenud ka juutluses endas. Nii nagu evangeeliumides loobuti patuse naise pihta kivide viskamisest (Jh 8:7–11), pole ka juutluses paljud rabid ammu enam pooldanud surmanuhtluse rakendamist.[2] Ka homoseksuaalsuse puhul „ei viida surmanuhtlust juudi õiguse järgi enam täide umbes kaks tuhat aastat”, kinnitab rabi Bar Rav Nathan.
XX sajandil leidis ilma igasuguste eriliste vastuvaidlemiseta ka kristlikes maades tunnustust arusaam, et homoseksuaalsus ei ole kuritegu, mida tuleks karistada (varasemates süsteemides karistati seda rangelt). Et samasooihalus ei pruugi olla inimeste enda valida, vaid haarab neid sõltumata nende tahtest, siis on nähtud selles seksuaalse orientatsiooni eripära, mis kaldub kõrvale heteroseksuaalsusest. Keegi Londoni islamivaimulikki näiteks tunnistas mõne aasta eest, et nii nagu kõik seksuaalsuhted on intiimsuhted, mis kuuluvad inimese eraellu, olgu ka homoseksuaalsete suhetega: neid saab vaikides tunnustada sõprussuhtena, mille iseloom on partnerite oma asi, kes võivad riiklikul tasemel sõlmida omavahelisi lepinguid, milliseid aga seaduse alusel soovivad. Kuid see pole abielu.
Alles soov kehtestada riikliku (ja kirikliku) seadusega nn homoabielu (relativeerides enne partnerluslepingute, kooseluseadustega ning muude üleminekuvormidega abielumõiste) on viinud teatavale homoseksuaalsuse-vastase vaenu tõusule. Minu arvates on seda läbinisti vääralt tõlgendatud vaenuna homoseksuaalide vastu (üksikuid selliseid on muidugi kindlasti), sest tegemist on mehe ja naise vahelise abielumõiste kaitsmisega. Seda tehakse mitte ainult Jumala, vaid ka looduse nimel, sest mitte ainult loomisteoloogiliselt, vaid ka evolutsiooni eeldades võidakse käsitleda homoseksuaalsust teatud hälbena, mis on kaotanud oma sideme seksuaaltungi tekkimise algse eesmärgiga.
Teatavasti on seksuaalsus kujunenud välja seoses soojätkamisega ning mõjub ahvatlevana loomisenditele, et nad välja ei sureks. Kui suguiharus soojätkamise otsesest seosest hälbib, siis on seda mõistetud nihkena, mis on tekkinud seksuaalsusega liialdamise tagajärjel (nagu arvati enamasti minevikus) või kaasasündinuna (nagu kaldutakse oletama tänapäeval). Igasugust mõõdutunde kaotamist (juba heteroseksuaalset mõõtupidamatust) on nähtud seoses patuga, mida ei saa kuidagi normaalseks pidada või heaks kiita.
Nii väljendab klassikalisel viisil näiteks Elmar Salumaa, sidudes kogu seksuaalsusega seotud teema inimeses kätkevate tungidega. „Seksuaaltung ei ole erandlik, võrreldes inimese teiste vitaalsete tungidega. Nagu teisedki vitaalsed tungid, nii on ka seksuaaltung langusjärgses inimeses destrueerunud patu tõttu.”
Tungide seotusest patuga tuleneb ka pahelisus. „Seksuaalsuse valdkonnas tuleneb pahelisus selle tungi langusjärgsest destrueerumusest. Taoline riknenus ilmneb tolle tungi ajendite killustatuses. Seksuaaltungi funktsioneerimisel on olulised kaks võistlevat ajendit: ühelt poolt on seksuaaltung bioloogiliselt paratamatu soo jätkamiseks, teisalt võimaldab selle tungi rahuldamine elulist naudingut. Eetika seisukohalt ei saa neid ajendeid erinevalt hinnata. Raskused tekivad nende tasakaalustamisel. Enamasti on need ajendid tasakaalust väljas vitaalse naudingu suunas.”
Patu ja pahe ilminguks on egotsentriline ja sõltuvust tekitav nauding. „Selgemini kui teiste tungide puhul ilmneb just seksuaalsuses kalduvus keskenduda naudingule: mida enam seda toidetakse, seda näljasemaks see muutub, seda erksamalt reageerib inimene rahuldamise igale võimalusele.” Naudingust lähtuv seksuaalsus on Salumaa sõnul „pahede taimelava”, millega seondub ka homoseksuaalsus ja mille puhul ta küsib: „Kas see on pahe või defekt? Kristlikud eetikud on seda ikka pidanud paheks. Selline seisukoht tundub olevat ennatlik, kui on olemas sünnipärane homoseksuaalsus. See on defekt. Paheks osutub see siis, kui seda teostatakse”, s.t kui tasakaalust väljaläinud seksuaalsust harrastatakse.
Homoseksuaalsuse pahelisus seondub kõikide liialdatud tungide pahelisusega. „Seksuaaltungi tasakaalustamata avaldused on kõlbelise hinnangu kohaselt pahelised.” Samas aga rõhutab Salumaa, et see on „pahelisus, mis eetika seisukohalt ei ole kõlvatum, võrreldes pahelisusega teiste tungide avaldumises.” Tema järeldus on klassikaline: „Seega homoseksuaalsust ei saa hukka mõista, küll aga säärast seksuaalset vahekorda.”[3]
Seoses Elmar Salumaa väidetega võiksime puudutada ka küsimust: kas homoseksualism on kaasasündinud või külgeõpitud. Allakirjutanu teada ei ole seda küsimust seniajani lõplikult lahendatud. Ehkki tundub domineerivat esimene arvamus, pole vähemalt filmitegijate arvates välistatud ka teine võimalus. Nii kerkis esile hiljuti inglise krimisarjas „Mõrvad Midsomeris” keegi professor, kes avastas endas homoseksuaalsuse alles oma elu kuldses keskeas. On teada küllalt lugusid ka tõsielust, kus varem vastassoolisega abielus olevad inimesed avastavad endas homoseksuaalsuse hiljem.
Hiljuti kerkinud taotlus käsitleda homoseksuaalseid suhteid abieluna, mis on läbi löönud juba mitmetes maades, ei ole teostatav klassikalise kristliku skeemi alusel. Seksuaalsusega seotud tung põimub patuga: nii nagu enesesäilitamistungist tärkavad patused liialdused: võimuiha, ahnus, ihnsus, kadedus, ülbus, mõrv jne – moondub seksuaaltungki homoseksuaalseks ihaks. Nõue pidada homosuhet võrdseks abieluga võrdub nõudega, et õnnistataks teisigi pahesid – võimuiha, ahnust, kadedust, ihnsust jne.
Tänapäeva teadlaste hinnangud homoseksuaalsuse kohta, mis ei käsitle selle seoseid patuga, ei saa olla kristlusele (ja juutlusele) absoluutseks mõõdupuuks, sest teaduslikult ei saa väita üldse patu olemasolu. Patust kui inimese ja Jumala vahelisest mürgitusseosest, mis oma tuumas transtsendeerib maise maailma ega ole seetõttu inimuurimustele täiesti kättesaadav, kõneleb aga kogu Pühakiri. Seepärast ütleb ka rabi Nathan: „Sellegipoolest ei tohi Piiblit moodsa ajavaimu järgi ümber tõlgendada.”
Kuni viimaste aastakümneteni kehtis kogu kristluses vaieldamatu tõena: Piibel ja kristlik usk ei pea õigeks homoseksuaalsust. See arusaam oli nii vaieldamatu, et selle üle isegi ei vaieldud, praktiliselt puudusid sellesisulised diskussioonid.
Samad hinnangud kehtisid juutluses. Vanas Testamendis (Tooras) on homoseksuaalne suhe otsesõnu keelatud. Seepärast suured toorakommentaatorid (Talmud, Mooses Maimonides jt) „ei käsitlenud seda teemat. Toora tekst on ühemõtteline, sellele ei olnud midagi lisada”, ütleb rabi Bar Rav Nathan.[1]
Muutus toimus aga juutide käitumises. Tooras nõutakse homoseksuaalse suhte puhul (nagu paljude muudegi meile arusaamatute nähtuste korral) surmanuhtlust, mis oli karistusena laialt levinud varasemates ühiskondades (kristluses on nii aru saadud, et Jumala ilmutuse sotsiaal-käitumuslikud nõuded on seotud ühiskonna arengutasemega). Võrreldes Vana Testamendi aegadega taandus kristlus enamikust juutidele määratud eeskirjadest, kuid areng oli edasi kulgenud ka juutluses endas. Nii nagu evangeeliumides loobuti patuse naise pihta kivide viskamisest (Jh 8:7–11), pole ka juutluses paljud rabid ammu enam pooldanud surmanuhtluse rakendamist.[2] Ka homoseksuaalsuse puhul „ei viida surmanuhtlust juudi õiguse järgi enam täide umbes kaks tuhat aastat”, kinnitab rabi Bar Rav Nathan.
XX sajandil leidis ilma igasuguste eriliste vastuvaidlemiseta ka kristlikes maades tunnustust arusaam, et homoseksuaalsus ei ole kuritegu, mida tuleks karistada (varasemates süsteemides karistati seda rangelt). Et samasooihalus ei pruugi olla inimeste enda valida, vaid haarab neid sõltumata nende tahtest, siis on nähtud selles seksuaalse orientatsiooni eripära, mis kaldub kõrvale heteroseksuaalsusest. Keegi Londoni islamivaimulikki näiteks tunnistas mõne aasta eest, et nii nagu kõik seksuaalsuhted on intiimsuhted, mis kuuluvad inimese eraellu, olgu ka homoseksuaalsete suhetega: neid saab vaikides tunnustada sõprussuhtena, mille iseloom on partnerite oma asi, kes võivad riiklikul tasemel sõlmida omavahelisi lepinguid, milliseid aga seaduse alusel soovivad. Kuid see pole abielu.
Alles soov kehtestada riikliku (ja kirikliku) seadusega nn homoabielu (relativeerides enne partnerluslepingute, kooseluseadustega ning muude üleminekuvormidega abielumõiste) on viinud teatavale homoseksuaalsuse-vastase vaenu tõusule. Minu arvates on seda läbinisti vääralt tõlgendatud vaenuna homoseksuaalide vastu (üksikuid selliseid on muidugi kindlasti), sest tegemist on mehe ja naise vahelise abielumõiste kaitsmisega. Seda tehakse mitte ainult Jumala, vaid ka looduse nimel, sest mitte ainult loomisteoloogiliselt, vaid ka evolutsiooni eeldades võidakse käsitleda homoseksuaalsust teatud hälbena, mis on kaotanud oma sideme seksuaaltungi tekkimise algse eesmärgiga.
Teatavasti on seksuaalsus kujunenud välja seoses soojätkamisega ning mõjub ahvatlevana loomisenditele, et nad välja ei sureks. Kui suguiharus soojätkamise otsesest seosest hälbib, siis on seda mõistetud nihkena, mis on tekkinud seksuaalsusega liialdamise tagajärjel (nagu arvati enamasti minevikus) või kaasasündinuna (nagu kaldutakse oletama tänapäeval). Igasugust mõõdutunde kaotamist (juba heteroseksuaalset mõõtupidamatust) on nähtud seoses patuga, mida ei saa kuidagi normaalseks pidada või heaks kiita.
Nii väljendab klassikalisel viisil näiteks Elmar Salumaa, sidudes kogu seksuaalsusega seotud teema inimeses kätkevate tungidega. „Seksuaaltung ei ole erandlik, võrreldes inimese teiste vitaalsete tungidega. Nagu teisedki vitaalsed tungid, nii on ka seksuaaltung langusjärgses inimeses destrueerunud patu tõttu.”
Tungide seotusest patuga tuleneb ka pahelisus. „Seksuaalsuse valdkonnas tuleneb pahelisus selle tungi langusjärgsest destrueerumusest. Taoline riknenus ilmneb tolle tungi ajendite killustatuses. Seksuaaltungi funktsioneerimisel on olulised kaks võistlevat ajendit: ühelt poolt on seksuaaltung bioloogiliselt paratamatu soo jätkamiseks, teisalt võimaldab selle tungi rahuldamine elulist naudingut. Eetika seisukohalt ei saa neid ajendeid erinevalt hinnata. Raskused tekivad nende tasakaalustamisel. Enamasti on need ajendid tasakaalust väljas vitaalse naudingu suunas.”
Patu ja pahe ilminguks on egotsentriline ja sõltuvust tekitav nauding. „Selgemini kui teiste tungide puhul ilmneb just seksuaalsuses kalduvus keskenduda naudingule: mida enam seda toidetakse, seda näljasemaks see muutub, seda erksamalt reageerib inimene rahuldamise igale võimalusele.” Naudingust lähtuv seksuaalsus on Salumaa sõnul „pahede taimelava”, millega seondub ka homoseksuaalsus ja mille puhul ta küsib: „Kas see on pahe või defekt? Kristlikud eetikud on seda ikka pidanud paheks. Selline seisukoht tundub olevat ennatlik, kui on olemas sünnipärane homoseksuaalsus. See on defekt. Paheks osutub see siis, kui seda teostatakse”, s.t kui tasakaalust väljaläinud seksuaalsust harrastatakse.
Homoseksuaalsuse pahelisus seondub kõikide liialdatud tungide pahelisusega. „Seksuaaltungi tasakaalustamata avaldused on kõlbelise hinnangu kohaselt pahelised.” Samas aga rõhutab Salumaa, et see on „pahelisus, mis eetika seisukohalt ei ole kõlvatum, võrreldes pahelisusega teiste tungide avaldumises.” Tema järeldus on klassikaline: „Seega homoseksuaalsust ei saa hukka mõista, küll aga säärast seksuaalset vahekorda.”[3]
Seoses Elmar Salumaa väidetega võiksime puudutada ka küsimust: kas homoseksualism on kaasasündinud või külgeõpitud. Allakirjutanu teada ei ole seda küsimust seniajani lõplikult lahendatud. Ehkki tundub domineerivat esimene arvamus, pole vähemalt filmitegijate arvates välistatud ka teine võimalus. Nii kerkis esile hiljuti inglise krimisarjas „Mõrvad Midsomeris” keegi professor, kes avastas endas homoseksuaalsuse alles oma elu kuldses keskeas. On teada küllalt lugusid ka tõsielust, kus varem vastassoolisega abielus olevad inimesed avastavad endas homoseksuaalsuse hiljem.
Hiljuti kerkinud taotlus käsitleda homoseksuaalseid suhteid abieluna, mis on läbi löönud juba mitmetes maades, ei ole teostatav klassikalise kristliku skeemi alusel. Seksuaalsusega seotud tung põimub patuga: nii nagu enesesäilitamistungist tärkavad patused liialdused: võimuiha, ahnus, ihnsus, kadedus, ülbus, mõrv jne – moondub seksuaaltungki homoseksuaalseks ihaks. Nõue pidada homosuhet võrdseks abieluga võrdub nõudega, et õnnistataks teisigi pahesid – võimuiha, ahnust, kadedust, ihnsust jne.
Tänapäeva teadlaste hinnangud homoseksuaalsuse kohta, mis ei käsitle selle seoseid patuga, ei saa olla kristlusele (ja juutlusele) absoluutseks mõõdupuuks, sest teaduslikult ei saa väita üldse patu olemasolu. Patust kui inimese ja Jumala vahelisest mürgitusseosest, mis oma tuumas transtsendeerib maise maailma ega ole seetõttu inimuurimustele täiesti kättesaadav, kõneleb aga kogu Pühakiri. Seepärast ütleb ka rabi Nathan: „Sellegipoolest ei tohi Piiblit moodsa ajavaimu järgi ümber tõlgendada.”
Lindikesed autol
Valgevenes kuulutati välja jaht koloraado lindikestele.
Venemaal "Georgi lintideks" nimetatud musta-oranži triibulised lindikesed on tänu Ukraina sündmustele muutunud rahvusvahelise terrorismi, separatismi ja Vene agressiooni sümboliks. Isegi Valgevenes on nende demonstreerimine muutunud võrreldes möödunud aastatega palju vähemaks. Kuid ikkagi kohtab Valgevenes autosid, mille antenni külge on seotud koloraado lindid. Valgevene ühiskondlik organisatsioon "Molodoi front" ("Noorte rinne") ei tahtnud seda ennam kannatada ja kuulutas koloraado lintide kandjate vastu jahi. Oma kodulehel nimetab organisatsioon oma aktsiooni "Stop imperia" ("Impeeriumile stopp"). Organisatsiooni eesmärk on puhastada maa koloraado lintidest.
Organisatsioon kasutab võitluseks koloraado lintidega seaduslikke vahendeid. Valgevene liiklusseadus keelab auto esiklaasile ja antennile kinnitada kõrvalisi kleepse ja esemeid. Kui koloraado lindikese kandja autoomaniku vastu esitada liiklusmiilitsale kaebus, peavad nad reageerima.
Venemaal "Georgi lintideks" nimetatud musta-oranži triibulised lindikesed on tänu Ukraina sündmustele muutunud rahvusvahelise terrorismi, separatismi ja Vene agressiooni sümboliks. Isegi Valgevenes on nende demonstreerimine muutunud võrreldes möödunud aastatega palju vähemaks. Kuid ikkagi kohtab Valgevenes autosid, mille antenni külge on seotud koloraado lindid. Valgevene ühiskondlik organisatsioon "Molodoi front" ("Noorte rinne") ei tahtnud seda ennam kannatada ja kuulutas koloraado lintide kandjate vastu jahi. Oma kodulehel nimetab organisatsioon oma aktsiooni "Stop imperia" ("Impeeriumile stopp"). Organisatsiooni eesmärk on puhastada maa koloraado lintidest.
Organisatsioon kasutab võitluseks koloraado lintidega seaduslikke vahendeid. Valgevene liiklusseadus keelab auto esiklaasile ja antennile kinnitada kõrvalisi kleepse ja esemeid. Kui koloraado lindikese kandja autoomaniku vastu esitada liiklusmiilitsale kaebus, peavad nad reageerima.
esmaspäev, 22. september 2014
Intervjuu prof. Tarmo Kulmariga
Ah kui kena kuulata oma endist väga koloriitset õppejõudu. Üks meie lemmikõppejõud UI-s.
ETV
Ka ETV näitas mõlemaid, nii Määritsa talu, Osula kalmistule kuue metsavenna (õe) matmist kui ka Vastseliina surnuaial metsavendade mälestusmärgi pühitsemist alates 8,35 http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/aktuaalne_kaamera/saated2100/7b7d2a95-2899-407f-b582-a3454a46a596
TV3
Eilsed tegemised, Heimtali kirikust Hindriku (Määritsa) talus langenud metsavendade ümbermatmine ja Vastseliinas metsavendade mälestussamba ning Lükkä, Viglasoo ja Puutlipalo punkrilahingu mälestusmärkide pühitsemine. TV3 alates 9,30 http://www.tv3play.ee/sisu/seitsmesed-uudised-2014/440239?autostart=true
laupäev, 20. september 2014
reede, 19. september 2014
Täna hommikul surnuaial
Selline pilt valitses täna hommikul Vastseliina surnuaial. Mälestusmärgid Puutlipalo, Viglasoo ja Lükkä punkrilahingus langenute haudadel.
neljapäev, 18. september 2014
Kontsert-jumalaorjus
Viimaks sain selle kontserdi üles nii, et ei tohiks ka viimastel lauludel olla mingeid defekte. Kaks eelnevat videot kustutasin ära.
kolmapäev, 17. september 2014
Vatnikud
Kõnnivad Vitja ja Kolja mööda tänavat. Näevad, eemalt jalutab neile vastu mingi grusiin.
Kuule, Vitja, lähme anname talle molli!
Noh, anname pealegi…
Jõuavad siis Vitja ja Kolja grusiinile aina lähemale ja nüüd on näha et tegu on eriti suure ja jõhkra välimusega grusiiniga.
Kuule Kolja… – poeb Vitja hinge kahtluseuss – Aga… mis siis kui tema hoopis meile lõuga annab?
Loll oled vä? Ei tea mille eest meile?
Kuule, Vitja, lähme anname talle molli!
Noh, anname pealegi…
Jõuavad siis Vitja ja Kolja grusiinile aina lähemale ja nüüd on näha et tegu on eriti suure ja jõhkra välimusega grusiiniga.
Kuule Kolja… – poeb Vitja hinge kahtluseuss – Aga… mis siis kui tema hoopis meile lõuga annab?
Loll oled vä? Ei tea mille eest meile?
Pühapäeval Heimtalis
Pühapäeval 21. septembril maetakse Võrumaal kuus metsavenda
Sel pühapäeval sängitatakse Võrumaal Osula kalmistule mulda kuus metsavenda, kes langesid 1.aprillil 1946. aastal Hindriku (Määritsa) lahingus.
Hindriku lahing toimus 1.aprillil 1946. aastal Sõmerpalu valla Haamaste külas, kus kaks naist ja neli meest panid kaheksa tundi vastu kahekümnekordselt suuremale Nõukogude sisevägede ja hävituspataljonlaste üksusele. Keeldudes alla andmast, heiskasid nad ümberpiiratud talule rahvuslipu ja põlesid hävitajate poolt süüdatud majja sisse.
Pühapäeval maetakse Osula kalmistule Marta Määrits, Liina Sillamaa, Osvald Tatrik, Karl Heerik, Avo Pruus ja tundmatu metsavend. Osula kalmistule on varem maetud Hindriku lahingu alguses majast väljamurdmiskatsel langenud Aksel Pallav, Erna Tatrik ja Kalju Tiits.
Ümbermatmistseremoonia algab sel pühapäeval, 21. septembril kell 14.00 Heimtali Peetri kirkus. Teel Osula kalmistule teeb matuserongkäik vahepeatuse Hindriku talu juures, kus süüdatakse mälestusküünlad.
Sel pühapäeval sängitatakse Võrumaal Osula kalmistule mulda kuus metsavenda, kes langesid 1.aprillil 1946. aastal Hindriku (Määritsa) lahingus.
Hindriku lahing toimus 1.aprillil 1946. aastal Sõmerpalu valla Haamaste külas, kus kaks naist ja neli meest panid kaheksa tundi vastu kahekümnekordselt suuremale Nõukogude sisevägede ja hävituspataljonlaste üksusele. Keeldudes alla andmast, heiskasid nad ümberpiiratud talule rahvuslipu ja põlesid hävitajate poolt süüdatud majja sisse.
Pühapäeval maetakse Osula kalmistule Marta Määrits, Liina Sillamaa, Osvald Tatrik, Karl Heerik, Avo Pruus ja tundmatu metsavend. Osula kalmistule on varem maetud Hindriku lahingu alguses majast väljamurdmiskatsel langenud Aksel Pallav, Erna Tatrik ja Kalju Tiits.
Ümbermatmistseremoonia algab sel pühapäeval, 21. septembril kell 14.00 Heimtali Peetri kirkus. Teel Osula kalmistule teeb matuserongkäik vahepeatuse Hindriku talu juures, kus süüdatakse mälestusküünlad.
Pühapäeval Vastseliinas
Pühapäeval kell 11 toimub Võrumaal metsavendade mälestuseks üritus. Vastseliina kalmistul avatakse mälestusmärk sinna aasta tagasi maetud 13 metsavennale, kes langesid kolmes erinevas punkrilahingus aastatel 1945-1953. Mälestusmärgi ja matmispaiga kujunduse autorid on skulptor Mati Karmin ja maastikuarhitekt Raili Uustalu. Mälestusmärgid pühitsevad EELK Vastseliina Katariina koguduse õpetaja Toivo Hollo, J.Kuperjanovi ÜJP kaplan Anna-Liisa Vaher ja EAÕK Luhamaa koguduse preester Peeter Uibo.
teisipäev, 16. september 2014
reede, 12. september 2014
Uragani rakett
220 mm vene rakett tabas Ukraina staabiautot. Õnneks ei lõhkenud. http://censor.net.ua/photo_news/302300/chudesnoe_spasenie_220millimetrovaya_raketa_rossiyiskogo_uragana_probila_ukrainskuyu_shtabnuyu_mashinu
neljapäev, 11. september 2014
Kommunismivedur
Kostub vile, silmapiiri tagant ilmub kommunismivedur. Ajab tossu, puhib, huilgab ja ligineb aina. Äkki jääb seisma.
Käib Hrushtshov ümber veduri ja murrab pead. Mis viga? Ei saa aru. Kutsub Stalini. Käivad kahekesi ümber veduri, torgivad siit-sealt, abi ei miskit. Ei aita midagi, kutsuvad Lenini appi.
Lenin tuleb, viskab pilgu peale ja pahvatab: "Mehed, te olete ju kogu auru vile peale ära kulutanud!"
Käib Hrushtshov ümber veduri ja murrab pead. Mis viga? Ei saa aru. Kutsub Stalini. Käivad kahekesi ümber veduri, torgivad siit-sealt, abi ei miskit. Ei aita midagi, kutsuvad Lenini appi.
Lenin tuleb, viskab pilgu peale ja pahvatab: "Mehed, te olete ju kogu auru vile peale ära kulutanud!"
kolmapäev, 10. september 2014
teisipäev, 9. september 2014
Kirikukontsert
Augustis oli kirikukontsert. Elke Unt (orel), Maimu Kaarde (oboe), Lande Lampe-Kits (flööt), Elle Fuchs (fagott)
Lilled
Sünnipäevaks sain päris palju lilli. Muidugi osa lilli sain juba nädal tagasi Missost, need on juba ära õitsenud. aitumma kõigile õnnitlejatele.
esmaspäev, 8. september 2014
Musi
Kaks seniilset vanahärrat vestlevad hooldekodus (vanadekodus). Üks mees räägib: Küll see musi oli noores eas hea. Teine vastab: Jah...aga üks teine asi oli veel parem...aga ei tule meelde mis see oli.
reede, 5. september 2014
Severodonetskis
Täna hommikul tuli Severodonetskis kohalike juurde pisarais hirmunud vene sõdur, suurtükiväelane.
Tema sõnul olid öösel tundmatud isikud tapnud kogu Vene suurtükiväe pataljoni personali, 60 inimest.
Tema sõnul olid öösel tundmatud isikud tapnud kogu Vene suurtükiväe pataljoni personali, 60 inimest.
neljapäev, 4. september 2014
teisipäev, 2. september 2014
Üks kommentaar
Ja üldiselt: ajalool on kalduvus korduda farsina. Kaldun arvama, et nii läheb ka nüüd, kus venemaa usub ennast olema ainuõige ning loeb eksinuks kõiki ülejäänuid. Te alustasite Ukraina anastamist LIIGA HILJA ja olete olnud LIIGA AEGLASED. Te ei suutnud panna ülejäänud maailma sündinud fakti ette (nagu see õnnestus Krimmis) ja andsite võimaluse muule maailmale vihaseks saada ning tunda end solvatuna teie pidevast valetamisest suurte riikide juhtidele otse näkku. See saab põhjuseks, miks te seekord kolki saate, õiglaselt või ebaõiglaselt - see pole isegi teemaks. Ja paras teile.
Mõelge veelkord, miks on teie suur naaber Hiina vait, nagu kult rukkis?
Sest ta istub jõe kaldal ja ootab. Ootab, kuni teie laip allavoolu mööda ujub. Ning võtab siis pauguta tagasi Hiina Keisririigile kuulunud alad. Ja teile ei tunne siis keegi enam isegi kaasa.
Mõelge veelkord, miks on teie suur naaber Hiina vait, nagu kult rukkis?
Sest ta istub jõe kaldal ja ootab. Ootab, kuni teie laip allavoolu mööda ujub. Ning võtab siis pauguta tagasi Hiina Keisririigile kuulunud alad. Ja teile ei tunne siis keegi enam isegi kaasa.
esmaspäev, 1. september 2014
Ei tasu ikka raamatut kanne järgi hinnata
Liisi Sepp:
Ma ei ole siiani ühtegi pikemat postitust Facebooki teinud aga täna tahan teiega midagi jagada. Samal ajal, kui ma ise poes kassa järjekorras seisin, hakkas omaostude eest teises kassas tasuma väike (u 7a) tüdruk, kellel oli kaasas ainult 2 eurot. Tema ost läks maksma aga 2.14. "Kas sul 14 senti on?" küsis müüja ja tüdruk raputas eitavalt pead, endal silmad natuke nutused. Tema taga järjekorras seisnud pigem heal järjel ja üsna suuri sisseoste tegevad mehed-naised pööritasid samal ajal silmi ja vaatasid kärsitult teenindaja poole, et see siis järgmise kliendi ette võtaks. Tüdruku taga seisnud asotsiaalne vanem meesterahvas (kelle välimusest oli näha, et tema elus on iga sent arvel) sõnas " Ma maksan" ja kallas oma senditasku kassale tühjaks. Mees ise seisis järjekorras vaid selleks, et oma taaratsekki rahaks vahetada. Ei tasu ikka raamatut kaane järgi hinnata - mõnes inimeses, keda eluheidikuteks tembeldame, peitub vahel rohkem kui nö "normaalsetes" inimestes.
Ma ei ole siiani ühtegi pikemat postitust Facebooki teinud aga täna tahan teiega midagi jagada. Samal ajal, kui ma ise poes kassa järjekorras seisin, hakkas omaostude eest teises kassas tasuma väike (u 7a) tüdruk, kellel oli kaasas ainult 2 eurot. Tema ost läks maksma aga 2.14. "Kas sul 14 senti on?" küsis müüja ja tüdruk raputas eitavalt pead, endal silmad natuke nutused. Tema taga järjekorras seisnud pigem heal järjel ja üsna suuri sisseoste tegevad mehed-naised pööritasid samal ajal silmi ja vaatasid kärsitult teenindaja poole, et see siis järgmise kliendi ette võtaks. Tüdruku taga seisnud asotsiaalne vanem meesterahvas (kelle välimusest oli näha, et tema elus on iga sent arvel) sõnas " Ma maksan" ja kallas oma senditasku kassale tühjaks. Mees ise seisis järjekorras vaid selleks, et oma taaratsekki rahaks vahetada. Ei tasu ikka raamatut kaane järgi hinnata - mõnes inimeses, keda eluheidikuteks tembeldame, peitub vahel rohkem kui nö "normaalsetes" inimestes.
Tellimine:
Postitused (Atom)