kolmapäev, 30. aprill 2014
Soome lapsed Vastseliina kirikus
pühapäev, 27. aprill 2014
Olukord Ukrainas
Kolm luureohvitseri, kes uurisid Gorlivkas kohaliku poliitiku mõrva, võeti separatistide poolt kinni:
Avarii
Kõrge riigiametnik sõidab vöötrajal vigaseks kaks inimest.
Uurib oma sõbralt kohtunikult ääri-veeri:
"Missugused ka on siis tagajärjed...?"
"See, kes su auto esiklaasi peaga katki lõi, saab viis aastat autole kellaletungimise ja vara lõhkumise eest. See, kes põõsastesse lendas, saab kaheksa aastat, kallaletungi ja põgenemiskatse eest..."
Uurib oma sõbralt kohtunikult ääri-veeri:
"Missugused ka on siis tagajärjed...?"
"See, kes su auto esiklaasi peaga katki lõi, saab viis aastat autole kellaletungimise ja vara lõhkumise eest. See, kes põõsastesse lendas, saab kaheksa aastat, kallaletungi ja põgenemiskatse eest..."
reede, 25. aprill 2014
Räpina
Käisin eile Räpinas ja sain seal käia ka kooli aias, pargis ja hiljem Jaaniga Räpina sadamas. Tagasiteel oli teeäär põllul hanesid täis. Haned ei jäänud eriti hästi videole, päike oli madala.
Olümpiaadiessee: Probleemid Jumalaga Eesti Vabariigi hümni kolmandas salmis
Maria Johanna Keedus
Vaadates tagasi 2013. aasta ususündmustele, peab kindlasti ära märkima Eesti hümni ümber puhkenud poleemika. See tekitas eelmise aasta veebruaris arvamusartiklite tormi nii ajalehes Postimees kui ka mujal. Arutluse algatas portaali Skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik (Vällik 2013), kes kirjutas, miks tema hoiab Eesti Vabariigi hümni kolmanda salmi ajal oma suu kinni, selleks oli nimelt hümnis sisalduv palve Jumala poole. Sellele järgnes laialdane vastukaja nii skeptikute, pastorite kui ka muusikute vallast, mis tõi üles argumente mõlemalt poolelt. Mõned skeptikud nägid kolmandas salmis probleemi ning osa pastoreid ei näinud üldse, et midagi oleks vaja muuta. Murekohad jäid õhku rippuma ning muudatust Eesti riigihümnis pole siiani tehtud.
Martin Välliku artikkel on mõistetav ning tema argumentides on iva. Kas Jumalasse mitte uskuvad inimesed peaksid laulma hümni kolmandat salmi, kuigi seal on juttu palvetamisest? Sellele peaks vastama, et loomulikult mitte. Küll on see aga Eesti riigihümn ning see on kõikide eestlaste hümn, oled sa usklik või mitte. Järelikult tuleb kindlasti ette olukordi, kus kolmanda salmi laulmine käib eestlasest ateisti südametunnistuse pihta. Üheks vabanduseks võib sellises olukorras tuua kultuuri, kuid ükski inimene ei ole kohustatud palvetama, isegi mitte kultuuripärandi ega oma riigi eest. Palve läbi tunnistatakse ka oma usulisi veendumusi ning seda ei saa kedagi tegema sundida. Seepärast tundub palve ja sõna „Jumal“ kasutamine Eesti hümnis vale. Ajutine lahendus oleks mitte laulda kolmandat salmi ning seda Martin Vällik propageeribki. Kahjuks pikemas perspektiivis ei ole see lahendus, mis rahuldaks kõiki osapooli. Võimalus demokraatlikus riigis südametunnistusepiinata oma maa hümni laulda peab olema tagatud.
Eesti hümn ei ole ainuke, mis sisaldab palvet või sõna „Jumal“, seda leidub ka teistes riikides, näiteks Suurbritannia, Venemaa, Norra ja India hümnides. Kõige selgemini on esindatud sõna „Jumal“ Suurbritannia hümnis, mille pealkiri on God save the Queen ja mis tõlkes on „Jumal, hoia meie Kuningannat“. Kuigi sellel hümnil pole täpselt kindlaks määratud sõnu, siis kõige tavalisemas versioonis on hümni teine salm palve Jumala poole. India hümn Jana Gana Mana sisaldab samuti palvet. Selle kaheksas rida on „They pray for thy blessings and sing thy praise“, mis tõlkes tähendab „Nad paluvad Sinu õnnistust ja laulavad Sinu kiitust“. India on enamasti hinduistlik maa ning järelikult ei saa hümnis olla mainitud monoteistliku usundi Jumalat. Küll aga viidatakse siin jumalale nii, et igaüks saab asendada sõna „sinu“ oma jumalaga. Seega võime järeldada, et hoolimata sõna „sinu“ kasutusest, on mõeldud jumalat, lihtsalt on arvestatud kõikide variantidega. India hümn on suhteliselt noor, vaid 64 aastat vana, kuid Suurbritannia hümnil on vanust 269 aastat. Suurbritannia hümnis sisalduv sõna „Jumal“ pole aga suurt tormi tekitanud ning hümni aktsepteeritakse kui vana kultuurilist pärandit, mis esindab Suurbritannia ajalugu.
Sellest perspektiivist vaadates ei ole meil vaja muuta hümni sõnu. Meie hümni sõnad pärinevad 19. sajandist, mil eesti rahvuslus esmakordselt ärkas. Nendesse sõnadesse põimis sõnade autor J. V. Jannsen omaaegset kultuuri ning kaasaegseid väljendeid. Eestimaa oli siis suures osas kristlik ja Jumala poole palvetamine oli loomulik tegevus, loomulikult on seeläbi meie hümni jäädvustunud ka palve Jumala poole.
Meie hümni on jäädvustunud ärkamisaja kultuur ning seda tuleks osata väärtustada. Hümnis kantakse edasi Eesti rahva pärimust ning hümni teksti oleks mõttekas muuta vaid sama vana teksti vastu, milles ei mainita Jumalat, nii esindaks see ikka Eesti ärkamisaja kultuuri. Hümn iseenesest on ülistuslaul, mis algselt oli mõeldud sõjasangarite, spordipidustuste võitjate või jumalate auks (Arjakas 2012, 8). Palve Jumala poole on hümnis tavaline ning seega tundub meie rahva kultuuripärandi laulmata jätmine meie riigi ajaloo suhtes ignorantne.
Me peaks respekteerima seda, milline oli kunagine Eesti vaim, kuid me peaksime arvestama samuti seda, et hümni muutmine pole haruldane nähtus. Nii mitmedki riigid on oma lähiajaloo vältel muutnud oma riigihümne. Enamasti on selle põhjuseks poliitilised muutused või arusaamiste ja tõekspidamiste muutumine. Pärast Jossif Stalini surma paljastas Nikita Hruštšov Stalini kuriteod ning selle tagajärjel eemaldati algsest Nõukogude liidu hümnist Stalini nimi ja tema ülistus. Järgi jäi aga ikka Lenini nimi, jäägitust truudusest kantud punane lipp ja kommunismini viiv mõõtmatu rahvajõud. Selle hümni sõnu muudeti poliitiliste tuulte pöördumisel, kuid siiski ei meenu ühtegi korda, kus hümni muudeti sellepärast, et see sisaldas palvet või Jumala nime.
Kuid kas me ei peaks muutma hümni ka siis, kui soovime uuendust või tunneme, et praegune hümn on jäänud võõraks? Kas võime või isegi peaksime vahetama tüki vana kultuuri uuema vastu? Seda võib vaadata mitut moodi. Ühelt poolt ei ole hümni regulaarne väljavahetamine mõistlik. Nagu eelpool mainitud, on hümn osa meie ajaloost ning selle vahetamine oleks proov muuta eilset. Samas, hümn esindab riiki – kuid mis saab siis, kui hümni tekstid vananevad ja jäävad rahvale kaugeks, nagu on juhtunud ka näiteks ameerika hümniga? Jumal ei ole 21. sajandi Eesti kultuuris enam kesksel kohal, kuigi see esindab meie riiki. Küsimus, kas me peaksime aktiivselt muutma oma hümni nii, et see vastaks meie praegusele kultuurile, võtab kokku suure osa hetke probleemist. Minu arvates ei pea riigihümn esindama praegust kultuuri, vaid pigem riigi ajalugu, ning sellepärast ei peaks me Eesti hümni kolmandas salmis palvet ära muutma. Ning kui hümni tõesti muuta, siis tuleks see asendada mõne teise ärkamisaegse lauluga, mis ei sisalda palvet ega Jumala nime.
Et seda olukorda veel paremini mõista, peaks vaatama mida teised inimesed sellest probleemist arvavad. Ajaloolane Küllo Arjakas (Arjakas 2013) arvas, et meie hümni viimane salm ei ole ainuke asi, mis probleeme tekitab. Praegusega läheb vastuollu ka esimene ja teine salm; ta kirjutas: „Pole põhjust ühe või teise kriteeriumi pärast sümboleid muuta või neid „parandada“, jättes näiteks ühe salmi laulmata“. Ilmselt on Arjakase vaatepunkti kallutanud asjaolu, et ta on ajaloolane ning ta vaatab probleemi läbi kultuuri aspekti. Sellele vastandub aga Maavalla koja vanem ning maausuline Ahto Kaasik (Kaasik 2013). Ta toob oma arvamusartiklis välja selle, et riigil ei saa olla oma kirikut ega usku ning meie hümn ei tohiks sisaldada otseseid viiteid mõnele usutunnistusele. Tema arvamuse põhjenduseks järgneb: ,,Riik on meie kõigi jaoks ning ei või eristada meid usutunnistuse järgi“. See mõte on õige, kuid see ei põhjenda tema eelnevat arvamust ning jääb mulje, et Kaasik pole pikalt süüvinud hümni kui sellise olemusse, vaid põhjendab oma muutmise soovi vaid väitega, et Jumala nimetamisega hümnis pole kõik korras. Negatiivne arvamus võib olla tingitud ka sellest, et Kaasik on maausuline ja ei usu Jumala olemasolu ning võib Jumala nime kasutamisse suhtuda negatiivselt. Hümni muutmise poolt on aga kirjanik Jaan Kaplinski (Kaplinski 2013), kes soovitas praeguse hümni asemel kasutusele võtta tema kohendatud sõnad, milles sõna „Jumal“ on asendatud „taevaga“. See rahuldaks tema sõnul nii usklikke kui uskumatuid. Kui aga vahetada Jumal taeva vastu, siis mõte jääks sisuliselt samaks ning siis võib kahelda selle lahenduse efektiivsuses. Välja on pakutud mitmeid erinevaid lahendusi, kuid ükski neist ei tundu lahendavat vaidlust.
Sellises olukorras näeksin ma vaid paari lahendust. Esimene, küllaltki halb võimalus oleks luua hümnile alternatiivne kolmas salm. See pakuks võimaluse laulda kaasa ka inimestel, kes seda praegu teha ei soovi. Asjaloo teeks siiski pingeliseks tõik, et see oleks vaid alternatiiv ja praegune kolmas salm jääks peamiselt kasutusse. See ei pruugi aga täielikult lahendada probleemi. Teine võimalus oleks valida uus riigihümn, mille sõnad esindaksid Eesti ärkamisaja kultuuri. Hea valik oleks näiteks ,,Mu isamaa on minu arm“, mille ettekandmisel eelmisel laulupeol rahvas püsti tõusis ning mis on hümni staatuses. See laul ei sisalda ka palvet ega Jumala nime ning peaks kõigile osapooltele sobima.
Viidatud kirjandus
Arjaks, K. (2012) Eesti hümn. Tallinn: Menu kirjastus.
Arjakas, K. (2013) „Hümni salmi mittelaulmisest“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kaasik, A. (2013) „Jumal ja jumalad hümni ei sobi“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kaplinski, J. (2013) „Asendagem jumal hümnis taevaga“ – Postimehe arvamusportaal 15.2.2013
Vällik, M. (2013) „Vaikigem hümni jumalasalmi ajal!“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Vaadates tagasi 2013. aasta ususündmustele, peab kindlasti ära märkima Eesti hümni ümber puhkenud poleemika. See tekitas eelmise aasta veebruaris arvamusartiklite tormi nii ajalehes Postimees kui ka mujal. Arutluse algatas portaali Skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik (Vällik 2013), kes kirjutas, miks tema hoiab Eesti Vabariigi hümni kolmanda salmi ajal oma suu kinni, selleks oli nimelt hümnis sisalduv palve Jumala poole. Sellele järgnes laialdane vastukaja nii skeptikute, pastorite kui ka muusikute vallast, mis tõi üles argumente mõlemalt poolelt. Mõned skeptikud nägid kolmandas salmis probleemi ning osa pastoreid ei näinud üldse, et midagi oleks vaja muuta. Murekohad jäid õhku rippuma ning muudatust Eesti riigihümnis pole siiani tehtud.
Martin Välliku artikkel on mõistetav ning tema argumentides on iva. Kas Jumalasse mitte uskuvad inimesed peaksid laulma hümni kolmandat salmi, kuigi seal on juttu palvetamisest? Sellele peaks vastama, et loomulikult mitte. Küll on see aga Eesti riigihümn ning see on kõikide eestlaste hümn, oled sa usklik või mitte. Järelikult tuleb kindlasti ette olukordi, kus kolmanda salmi laulmine käib eestlasest ateisti südametunnistuse pihta. Üheks vabanduseks võib sellises olukorras tuua kultuuri, kuid ükski inimene ei ole kohustatud palvetama, isegi mitte kultuuripärandi ega oma riigi eest. Palve läbi tunnistatakse ka oma usulisi veendumusi ning seda ei saa kedagi tegema sundida. Seepärast tundub palve ja sõna „Jumal“ kasutamine Eesti hümnis vale. Ajutine lahendus oleks mitte laulda kolmandat salmi ning seda Martin Vällik propageeribki. Kahjuks pikemas perspektiivis ei ole see lahendus, mis rahuldaks kõiki osapooli. Võimalus demokraatlikus riigis südametunnistusepiinata oma maa hümni laulda peab olema tagatud.
Eesti hümn ei ole ainuke, mis sisaldab palvet või sõna „Jumal“, seda leidub ka teistes riikides, näiteks Suurbritannia, Venemaa, Norra ja India hümnides. Kõige selgemini on esindatud sõna „Jumal“ Suurbritannia hümnis, mille pealkiri on God save the Queen ja mis tõlkes on „Jumal, hoia meie Kuningannat“. Kuigi sellel hümnil pole täpselt kindlaks määratud sõnu, siis kõige tavalisemas versioonis on hümni teine salm palve Jumala poole. India hümn Jana Gana Mana sisaldab samuti palvet. Selle kaheksas rida on „They pray for thy blessings and sing thy praise“, mis tõlkes tähendab „Nad paluvad Sinu õnnistust ja laulavad Sinu kiitust“. India on enamasti hinduistlik maa ning järelikult ei saa hümnis olla mainitud monoteistliku usundi Jumalat. Küll aga viidatakse siin jumalale nii, et igaüks saab asendada sõna „sinu“ oma jumalaga. Seega võime järeldada, et hoolimata sõna „sinu“ kasutusest, on mõeldud jumalat, lihtsalt on arvestatud kõikide variantidega. India hümn on suhteliselt noor, vaid 64 aastat vana, kuid Suurbritannia hümnil on vanust 269 aastat. Suurbritannia hümnis sisalduv sõna „Jumal“ pole aga suurt tormi tekitanud ning hümni aktsepteeritakse kui vana kultuurilist pärandit, mis esindab Suurbritannia ajalugu.
Sellest perspektiivist vaadates ei ole meil vaja muuta hümni sõnu. Meie hümni sõnad pärinevad 19. sajandist, mil eesti rahvuslus esmakordselt ärkas. Nendesse sõnadesse põimis sõnade autor J. V. Jannsen omaaegset kultuuri ning kaasaegseid väljendeid. Eestimaa oli siis suures osas kristlik ja Jumala poole palvetamine oli loomulik tegevus, loomulikult on seeläbi meie hümni jäädvustunud ka palve Jumala poole.
Meie hümni on jäädvustunud ärkamisaja kultuur ning seda tuleks osata väärtustada. Hümnis kantakse edasi Eesti rahva pärimust ning hümni teksti oleks mõttekas muuta vaid sama vana teksti vastu, milles ei mainita Jumalat, nii esindaks see ikka Eesti ärkamisaja kultuuri. Hümn iseenesest on ülistuslaul, mis algselt oli mõeldud sõjasangarite, spordipidustuste võitjate või jumalate auks (Arjakas 2012, 8). Palve Jumala poole on hümnis tavaline ning seega tundub meie rahva kultuuripärandi laulmata jätmine meie riigi ajaloo suhtes ignorantne.
Me peaks respekteerima seda, milline oli kunagine Eesti vaim, kuid me peaksime arvestama samuti seda, et hümni muutmine pole haruldane nähtus. Nii mitmedki riigid on oma lähiajaloo vältel muutnud oma riigihümne. Enamasti on selle põhjuseks poliitilised muutused või arusaamiste ja tõekspidamiste muutumine. Pärast Jossif Stalini surma paljastas Nikita Hruštšov Stalini kuriteod ning selle tagajärjel eemaldati algsest Nõukogude liidu hümnist Stalini nimi ja tema ülistus. Järgi jäi aga ikka Lenini nimi, jäägitust truudusest kantud punane lipp ja kommunismini viiv mõõtmatu rahvajõud. Selle hümni sõnu muudeti poliitiliste tuulte pöördumisel, kuid siiski ei meenu ühtegi korda, kus hümni muudeti sellepärast, et see sisaldas palvet või Jumala nime.
Kuid kas me ei peaks muutma hümni ka siis, kui soovime uuendust või tunneme, et praegune hümn on jäänud võõraks? Kas võime või isegi peaksime vahetama tüki vana kultuuri uuema vastu? Seda võib vaadata mitut moodi. Ühelt poolt ei ole hümni regulaarne väljavahetamine mõistlik. Nagu eelpool mainitud, on hümn osa meie ajaloost ning selle vahetamine oleks proov muuta eilset. Samas, hümn esindab riiki – kuid mis saab siis, kui hümni tekstid vananevad ja jäävad rahvale kaugeks, nagu on juhtunud ka näiteks ameerika hümniga? Jumal ei ole 21. sajandi Eesti kultuuris enam kesksel kohal, kuigi see esindab meie riiki. Küsimus, kas me peaksime aktiivselt muutma oma hümni nii, et see vastaks meie praegusele kultuurile, võtab kokku suure osa hetke probleemist. Minu arvates ei pea riigihümn esindama praegust kultuuri, vaid pigem riigi ajalugu, ning sellepärast ei peaks me Eesti hümni kolmandas salmis palvet ära muutma. Ning kui hümni tõesti muuta, siis tuleks see asendada mõne teise ärkamisaegse lauluga, mis ei sisalda palvet ega Jumala nime.
Et seda olukorda veel paremini mõista, peaks vaatama mida teised inimesed sellest probleemist arvavad. Ajaloolane Küllo Arjakas (Arjakas 2013) arvas, et meie hümni viimane salm ei ole ainuke asi, mis probleeme tekitab. Praegusega läheb vastuollu ka esimene ja teine salm; ta kirjutas: „Pole põhjust ühe või teise kriteeriumi pärast sümboleid muuta või neid „parandada“, jättes näiteks ühe salmi laulmata“. Ilmselt on Arjakase vaatepunkti kallutanud asjaolu, et ta on ajaloolane ning ta vaatab probleemi läbi kultuuri aspekti. Sellele vastandub aga Maavalla koja vanem ning maausuline Ahto Kaasik (Kaasik 2013). Ta toob oma arvamusartiklis välja selle, et riigil ei saa olla oma kirikut ega usku ning meie hümn ei tohiks sisaldada otseseid viiteid mõnele usutunnistusele. Tema arvamuse põhjenduseks järgneb: ,,Riik on meie kõigi jaoks ning ei või eristada meid usutunnistuse järgi“. See mõte on õige, kuid see ei põhjenda tema eelnevat arvamust ning jääb mulje, et Kaasik pole pikalt süüvinud hümni kui sellise olemusse, vaid põhjendab oma muutmise soovi vaid väitega, et Jumala nimetamisega hümnis pole kõik korras. Negatiivne arvamus võib olla tingitud ka sellest, et Kaasik on maausuline ja ei usu Jumala olemasolu ning võib Jumala nime kasutamisse suhtuda negatiivselt. Hümni muutmise poolt on aga kirjanik Jaan Kaplinski (Kaplinski 2013), kes soovitas praeguse hümni asemel kasutusele võtta tema kohendatud sõnad, milles sõna „Jumal“ on asendatud „taevaga“. See rahuldaks tema sõnul nii usklikke kui uskumatuid. Kui aga vahetada Jumal taeva vastu, siis mõte jääks sisuliselt samaks ning siis võib kahelda selle lahenduse efektiivsuses. Välja on pakutud mitmeid erinevaid lahendusi, kuid ükski neist ei tundu lahendavat vaidlust.
Sellises olukorras näeksin ma vaid paari lahendust. Esimene, küllaltki halb võimalus oleks luua hümnile alternatiivne kolmas salm. See pakuks võimaluse laulda kaasa ka inimestel, kes seda praegu teha ei soovi. Asjaloo teeks siiski pingeliseks tõik, et see oleks vaid alternatiiv ja praegune kolmas salm jääks peamiselt kasutusse. See ei pruugi aga täielikult lahendada probleemi. Teine võimalus oleks valida uus riigihümn, mille sõnad esindaksid Eesti ärkamisaja kultuuri. Hea valik oleks näiteks ,,Mu isamaa on minu arm“, mille ettekandmisel eelmisel laulupeol rahvas püsti tõusis ning mis on hümni staatuses. See laul ei sisalda ka palvet ega Jumala nime ning peaks kõigile osapooltele sobima.
Viidatud kirjandus
Arjaks, K. (2012) Eesti hümn. Tallinn: Menu kirjastus.
Arjakas, K. (2013) „Hümni salmi mittelaulmisest“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kaasik, A. (2013) „Jumal ja jumalad hümni ei sobi“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kaplinski, J. (2013) „Asendagem jumal hümnis taevaga“ – Postimehe arvamusportaal 15.2.2013
Vällik, M. (2013) „Vaikigem hümni jumalasalmi ajal!“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
teisipäev, 22. aprill 2014
Reisipildid
Laadisin reisipildid üles snäpi. Kui keegi soovib mõnd pilti paberil endale saada, siis tuleb pildid välja valida, nende eest maksta ja Photopoint saadab teile mõne päeva pärast pildid teie antud aadressil kohale,
http://www.snap.ee/user/htoivo/album/tehhi__saksamaa
http://www.snap.ee/user/htoivo/album/tehhi__saksamaa
II. ülestõusmispüha
Esmaspäeval oli meil teenistus Vastseliina hooldekodus. Harmooniumil mängis Eliise Tuul.
esmaspäev, 21. aprill 2014
pühapäev, 20. aprill 2014
Püha Tuli 2014
Vene NTV kanal kandis samti Püha Tule süttimise otseülekande üle TV-s. Umbes 1 tund on see saade pikk ja muidugi vene keeles. http://muzoff.com.ua/news/skhozhdenie_blagodatnogo_ognja_19_04_2014_prjamaja_video_transljacija_iz_ierusalima/2014-04-19-63647
Püha Tuli
Püha Tuli Jeruusalemmas 2014 leidis kajastamist paljudes TV kanalites otseülekandena Püha Haua kirikust ja muidugi paljud 8000 kirikulisest, kes sinna said filmisid sündmust. Ka Jewis News One ja Russian Today kajatas seda:
laupäev, 19. aprill 2014
Suur Reede
Sel aastal oli meil kasutusel uus laululeht. Rohkem laule ja Evangeeliumitekstid olid lühemad kui meie varem kasutatud laululehel. Orelil oli Elviira Varik ja koguduse koor laulis Ara Banderi juhatusel teenistuse alguses ühe laulu.
reede, 18. aprill 2014
neljapäev, 17. aprill 2014
Raasiku ülesõidukoht ja õnnetus
Üks minu endine kursusevend oli oma autoga just Raasiku ülesõidukoha lähedal kui õnnetus juhtus ja ta tegi pildid ning kirjutab sellest sündmusest nii:
Minu eest läbi sõitev rong nõksatab üles, selle taha tekib tohutu pilv tolmust ja laialipaiskuvatest kildudest. Järgmisel hetkel püüan end kokkupressitud veoki kabiini upitada, loobin ühe käega sodi välja, et kuhja alt arvatavat juhti leida, teises käes telefon, mille otsas häirekeskuse naishääl uurib, et kus see Raasiku veel asub. Üks käsi veel tõmbleb seal rusudes, mind vihastab naistöötaja telefonis, kes uurib, kui kaugel see õnnetusepaik ikka raudteejaamast on ja millisest jaamast täpsemalt, seletan talle kolmandat korda, et õnnetus juhtus Raasiku ülesõidul ja siin pole mitme kilomeetri kaugusel teist ülesõitu, et vaadaku kaarti. Lähedal ei paista ühtki teist inimest, ükski juhuslik auto pole veel sündmuspaika jõudnud, tahaks käed vabaks saada, telefoni kellegi teise kätte ulatada, inimest aidata - selle asemel, et seletada päästetöötajale, et Raasiku ei asu Võrumaal ega Hiiumaal ja saatku juba meeskonnad välja - iga kiirabiautojuht teab, kus on Raasiku ülesõit...
Mees kabiinis ei liiguta enam, ülakehani rusudes ei õnnestu tungida, alakeha muutub elutuks... Jooksen mõnisada meetrit eemal seisma jäänud rongi poole, kogu teekond on kaetud rongi ja veoauto juppidega, auto esisild vedeleb sadakond meetrit autost kaugemal, rööbastelt mahasõitnud rong on terava rattaga puruks lõiganud betoonliipreid ja küljega viltu tõuganud hiiglaslikke kontaktliinide betoonposte. Rahvas hüppab välja ustest, akendest ja kokkupõrkel rongi seina tekkinud tohutust august. Vaatan vaguneid läbi joostes pinkide alla, et leida kannatanuid. Rong on peaaegu tühi, ainult kaks memme istuvad seinas oleva suure augu lähistel vastamisi, rahulikud ja rõõmsad, nagu oleks Kadrioru pargis, millalgi juuli teises pooles parte söötmas. Sellised on tulest ja veest läbi käinud, võibolla juba lapsepõlves siitsamast Raasiku jaama kaudu kauaks ja kaugele sõitnud ja kõik üle elanud. Kolmas memm askeldab sealsamas surnuna lamava noorema naise kohal. Seletab ainsa meesterahvana ligi taarunud ja näost kaamele noormehele, et ta on varem meedikuna töötanud, surma palju näinud ja siin pole küll enam midagi ei karta ega päästa. Tema olevat siin juba konstanteerinud exitus letalise, paberitükile surmaaja ka kirja pannud ja tahab nüüd veel lugeda ühe väikese palve. Loeme koos. Sealsamas on naisterahva käekott, kus heliseb vahetpidamata telefon, kuna läheduses pole ühtegi teist kotti, siis kahtlustame, et ohver ja kott on seotud. Memm palub mul kõrval olla, kui koti avab. Hetke pärast hoian käes helisevat telefoni, aga vastata ei julge. Mida öelda, kui sealt kostab: "Emme!" Pealegi ei saa päriselt kindel olla, kelle käekotiga on tegemist. Memm leiab IDkaardi, ronin käpuli pingi alla ja tuvastan, et tegemist võib olla sama isikuga, sünniaasta 1971... Helistan veelkord operatiivtöötajale, teatan kahest hukkunust ja mitmest kergemalt vigastatust, palun rahva hulka hinnates saata vähemalt kaks suuremat bussi. Hetke pärast jõuavad kohale esimesed päästetöötajad, mitu kiirabiautot.
Tegelikult on imetlusväärne, kui vähe deformeerus rongi kere kokkupõrkel suurel kiirusel küljelt läheneva raskeveokiga - Kaks memme olevat istunud hukkunud naisega ühel pingil (viimane oli vist toetanud pea vastu klaasi, just seal, kust veok tuli). Vaguni tagaosas on suurem auk, selle tekitas tõenäoliselt veoki tagumine osa, kui veok rongiga kaasatõmmatuna rongi ja betoonposti vahele litsuti, posti murdis ja ringi pöördudes tagumist otsapidi rongi suruti. Siin (pildil) oleks tavaolukorras olnud palju ohvreid, õnneks oli aga tegemist esimese klassi vaguniosaga, mis tavaliselt reisijatest tühi.
Siis helistatakse mulle politseist, küsitakse, kas mina kasutan sellist ja sellist autot ning teatatakse, et see on pargitud ühe õnnetuspaiga lähistele ja võib seal liikumist segada ning tuleb ümber paigutada. Olen peaaegu auto juures, õnnetust rongist 300m kaugusel, kui üks naispolitseinik teatab, et siin on tegemist sündmuspaigaga, kus kõrvalised isikud ei tohiks viibida. Luban lahkuda. Annan siiski ühele mundrikandjale oma andmed, kui peaks olema vaja ütlusi anda. Kuulen päeva jooksul kolmelt kohalikult, et Raasiku ülesõidu foor töötab üsna loominguliselt. Vahel süttib alles siis, kui rong on juba ees. Muretsevad võõraste läbisõitjate pärast, kes ei tea, et Raasiku kohalik eripära ja tava on ikka rongi ka vaadata, mitte linnamehe kombel fooritulede järgi sõita. Kui selles viimases kübetki tõtt on, siis on küll asi hull.
Minu eest läbi sõitev rong nõksatab üles, selle taha tekib tohutu pilv tolmust ja laialipaiskuvatest kildudest. Järgmisel hetkel püüan end kokkupressitud veoki kabiini upitada, loobin ühe käega sodi välja, et kuhja alt arvatavat juhti leida, teises käes telefon, mille otsas häirekeskuse naishääl uurib, et kus see Raasiku veel asub. Üks käsi veel tõmbleb seal rusudes, mind vihastab naistöötaja telefonis, kes uurib, kui kaugel see õnnetusepaik ikka raudteejaamast on ja millisest jaamast täpsemalt, seletan talle kolmandat korda, et õnnetus juhtus Raasiku ülesõidul ja siin pole mitme kilomeetri kaugusel teist ülesõitu, et vaadaku kaarti. Lähedal ei paista ühtki teist inimest, ükski juhuslik auto pole veel sündmuspaika jõudnud, tahaks käed vabaks saada, telefoni kellegi teise kätte ulatada, inimest aidata - selle asemel, et seletada päästetöötajale, et Raasiku ei asu Võrumaal ega Hiiumaal ja saatku juba meeskonnad välja - iga kiirabiautojuht teab, kus on Raasiku ülesõit...
Mees kabiinis ei liiguta enam, ülakehani rusudes ei õnnestu tungida, alakeha muutub elutuks... Jooksen mõnisada meetrit eemal seisma jäänud rongi poole, kogu teekond on kaetud rongi ja veoauto juppidega, auto esisild vedeleb sadakond meetrit autost kaugemal, rööbastelt mahasõitnud rong on terava rattaga puruks lõiganud betoonliipreid ja küljega viltu tõuganud hiiglaslikke kontaktliinide betoonposte. Rahvas hüppab välja ustest, akendest ja kokkupõrkel rongi seina tekkinud tohutust august. Vaatan vaguneid läbi joostes pinkide alla, et leida kannatanuid. Rong on peaaegu tühi, ainult kaks memme istuvad seinas oleva suure augu lähistel vastamisi, rahulikud ja rõõmsad, nagu oleks Kadrioru pargis, millalgi juuli teises pooles parte söötmas. Sellised on tulest ja veest läbi käinud, võibolla juba lapsepõlves siitsamast Raasiku jaama kaudu kauaks ja kaugele sõitnud ja kõik üle elanud. Kolmas memm askeldab sealsamas surnuna lamava noorema naise kohal. Seletab ainsa meesterahvana ligi taarunud ja näost kaamele noormehele, et ta on varem meedikuna töötanud, surma palju näinud ja siin pole küll enam midagi ei karta ega päästa. Tema olevat siin juba konstanteerinud exitus letalise, paberitükile surmaaja ka kirja pannud ja tahab nüüd veel lugeda ühe väikese palve. Loeme koos. Sealsamas on naisterahva käekott, kus heliseb vahetpidamata telefon, kuna läheduses pole ühtegi teist kotti, siis kahtlustame, et ohver ja kott on seotud. Memm palub mul kõrval olla, kui koti avab. Hetke pärast hoian käes helisevat telefoni, aga vastata ei julge. Mida öelda, kui sealt kostab: "Emme!" Pealegi ei saa päriselt kindel olla, kelle käekotiga on tegemist. Memm leiab IDkaardi, ronin käpuli pingi alla ja tuvastan, et tegemist võib olla sama isikuga, sünniaasta 1971... Helistan veelkord operatiivtöötajale, teatan kahest hukkunust ja mitmest kergemalt vigastatust, palun rahva hulka hinnates saata vähemalt kaks suuremat bussi. Hetke pärast jõuavad kohale esimesed päästetöötajad, mitu kiirabiautot.
Tegelikult on imetlusväärne, kui vähe deformeerus rongi kere kokkupõrkel suurel kiirusel küljelt läheneva raskeveokiga - Kaks memme olevat istunud hukkunud naisega ühel pingil (viimane oli vist toetanud pea vastu klaasi, just seal, kust veok tuli). Vaguni tagaosas on suurem auk, selle tekitas tõenäoliselt veoki tagumine osa, kui veok rongiga kaasatõmmatuna rongi ja betoonposti vahele litsuti, posti murdis ja ringi pöördudes tagumist otsapidi rongi suruti. Siin (pildil) oleks tavaolukorras olnud palju ohvreid, õnneks oli aga tegemist esimese klassi vaguniosaga, mis tavaliselt reisijatest tühi.
Siis helistatakse mulle politseist, küsitakse, kas mina kasutan sellist ja sellist autot ning teatatakse, et see on pargitud ühe õnnetuspaiga lähistele ja võib seal liikumist segada ning tuleb ümber paigutada. Olen peaaegu auto juures, õnnetust rongist 300m kaugusel, kui üks naispolitseinik teatab, et siin on tegemist sündmuspaigaga, kus kõrvalised isikud ei tohiks viibida. Luban lahkuda. Annan siiski ühele mundrikandjale oma andmed, kui peaks olema vaja ütlusi anda. Kuulen päeva jooksul kolmelt kohalikult, et Raasiku ülesõidu foor töötab üsna loominguliselt. Vahel süttib alles siis, kui rong on juba ees. Muretsevad võõraste läbisõitjate pärast, kes ei tea, et Raasiku kohalik eripära ja tava on ikka rongi ka vaadata, mitte linnamehe kombel fooritulede järgi sõita. Kui selles viimases kübetki tõtt on, siis on küll asi hull.
kolmapäev, 16. aprill 2014
teisipäev, 15. aprill 2014
esmaspäev, 14. aprill 2014
Kõne
See lindistus on väidetavalt eilsest, kui Ukraina julgeolekuteenistus kuulas pealt Vene GRU ohvitseride
omavahelist raadiosidet ja telefonikõnesid. Raske uskuda, et tegemist pole ehtsa lindistusega. Sisu
viitab väga tõsisele Ukraina vastasele rünnakule, mis käimas Slavjanskis ja teistes Ida-Ukraina linnades.
Figuur
Sõbrad omavahel:
“Kuidas su naisel läheb?”
“Tänan küsimast, väga hästi.”
“On ta oma võluva figuuri säilitanud?”
“Säilitanud? Oh ei, ta on seda koguni kahekordistanud…”
Ühest sugulasest
Paar nädalat tagasi saadeti ühe minu sugulase August Purde (Putrin, lätipäraselt Putriņš) pildid. Sündis 1903 Marienburgis (Aluksne). Töötas Eesti piirivalves Irboskas ja Tallinnas Pirital. Sain teada, et Tallinnas Riigiarhiivis on paks NKVD toimik tema ja ta kaasvõiteljate kohta. Arreteeriti 22. 09.1944. Tribunali otsus 05.10.1944 §58-1a, 58-11 (kodumaa reetur ja organisatsiooniline tegevus NLiidu vastu), mõisteti 20+5 aastat, 01.06.45 vähendati karistust- 10 aaastat.
Saabus koju tagasi Elvasse invaliidina ja suri 29. 06. 1957. aastal Elvas.
August Purde on koos abikaasa Ella Purdega maetud Vana- Roosa surnuaiale.
Saabus koju tagasi Elvasse invaliidina ja suri 29. 06. 1957. aastal Elvas.
August Purde on koos abikaasa Ella Purdega maetud Vana- Roosa surnuaiale.
pühapäev, 13. aprill 2014
Legnickie Pole avarii
Tagasiteel Saksamaalt koju oli kiirtee Poolas Legnickie Pole lähedal ligi tund aega kinni, kui meie sinna jõudsime. Enne meid oli juba umbes 3 km pikkune autode rivi. Vastutulevas suunas oli rekka sõitnud külili ja mõni kilomeeter edasi oli buss meie suunal kraavis. Hiljem kuulsime, et Rootsi buss õpilastega oli kraavi sõitnud. Seitse inimest toimetati haiglasse. Kaks inimest, nende hulgas bussijuht viidi helikopteriga Wroclawi haiglasse. Video avariilisest bussist.
kolmapäev, 2. aprill 2014
Lingvistikast
Alates 1.aprillist 2014 on eesti keeles kuulutatud ebasoovitavaks kasutada küsilauset: Mis tahad must? või hüüdlauset: Oota nats!
teisipäev, 1. aprill 2014
Mälestuspäev Vastseliinas
Metsavendade mälestuspäeval oli meil päris hea muusikaline osa. Tegin laululehed kaheksa lauluga. Mälestuspäeva juhatas sisse kaitseliitlane Indrek Hunt kitarri saatel ja seejärel laulis Katrin Pavlov, klaveril saatis Peeter Pai. Mõned lood said videole:
Tellimine:
Postitused (Atom)