pühapäev, 31. detsember 2017

Vastseliina kirik


Misso kirik



Hino järv


Filmielamus


A. Eero

P. 31

Nüüd aasta vahetusel sa,
oh inimene jää mõtlema.
Et ülikiirelt ajatiib
meid igaviku poole  viib.

Sel aastal, mis on mööda läinud,
me rõõmu, kurbust küllalt näinud.
Kuid igakord meil oli uus
Immaanueli õnnistus.

Samm- sammul ikka astume,
meil aasta järgneb aastale.
Ja ükskord tuleb kätte see,
mis on me elus viimane.

Seepärast peame hoolega
me aega tähel` panema.
Ja seda kasutama nii,
et õndsaks saada viimati.

kolmapäev, 27. detsember 2017

Jõuluõhtu II/3


Ara&Luule


Jõuluõhtu II/2


Jõuluõhtu II/1


Jõuöuõhtu I/5


Jõuluõhtu II Luule Tasso


Jõuluõhtu segakoor


Jõuluõhtu Kätlin Vaher


Jõuluõhtu I/4


Jõuluõhtu I/3


pühapäev, 24. detsember 2017

Mida leidsid arheoloogid Jeesuse jälgi otsides?

http://www.nationalgeographic.ee/uudised/2017/11/26/mida-leidsid-arheoloogid-jeesuse-jalgi-otsides

Kolm meest

Kolm meest lõhkusid kive. Esimeselt küsiti:"Mida sa teed?" Too pühkis laubalt higi ja vastas:"Rügan tööd teha." Siis küsiti teiselt mehelt sama. Too kääris käised ülesse ja ütles asjalikult:"Teenin raha." Lõpuks jõudis järg kolmanda meheni. Küsimuse peale ta peatus viivuks, vaatas särava päikese poole ja lausus:"Ma ehitan templit."

laupäev, 23. detsember 2017

Jõuluusku laulupeorahva pühad

Autor: Urmas Viilma, EELK peapiiskop · Avaldatud: 21. detsember 2017
Mööduval aastal peeti maha XII noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään”. Seepärast soovin jõulupühade hakul, mil suvisel peol osalenutega võrreldav hulk rahvast jõulukirikutesse ruttab, seada võrreldavate nähtustena teineteise kõrvale eestlaste “laulupeo-usu” ja “jõulu-usu”.
Eestlaste laulurahva tiitlit rutatakse tõestama sageli meie laulupeotraditsiooniga. Nõnda võiks kehtida eestlaste kristlikuks rahvaks olemise tõestusena samal kombel ka meie usin jõulukirikus käimine. Mõlemad sündmused panevad liikuma ja puudutavad kümneid või isegi sadu tuhandeid inimesi. Jõulud toovad kiriku rahvast täis igal aastal samamoodi kui laulupidu täidab lauluväljaku kord viie aasta tagant, ning eripidude tõttu sagedaminigi. Loomulikult on kirikutes rohkearvuliselt inimesi ka paljude muude sündmuste puhul, nagu täitub ka lauluväljak mitmetel teistelgi rahvaüritustel.
Siiski omavad nii jõulud kui laulupidu enamuse eestlaste jaoks nende teadvuses või meeles teatud eristaatust. Eriline on ka mõlemale sündmusele eelnev ootuseaeg. Usun, et peoks pikalt valmistuvate koorilauljate laulupeo-ootus ei erine oluliselt kristlaste advendiaegsest ettevalmistusajast jõulupühade eel, millest oleme äsja läbi tulnud.
Advent võeti omaks
Küllap on just kommunistlik-ateistliku ideoloogilise surve all elamine olnud üks oluline tegur, miks tänaseks on eestlastest saanud jõuluusku laulupeorahvas. Okupatsiooni tingimustes kogesime tugevat ideoloogilist survet nii jõulupühade kui laulupeo sisulise tähenduse moonutamiseks. Usun, et see on üks põhjus, miks igatalvised jõulupühad ning kirikuskäik võrreldavad rahvarohkuselt ja populaarsuselt suviste üldrahvalike laulupidudega. Mitmed küsitlused kinnitavad, et igal aastal külastab advendi- ja jõuluperioodil kirikut vähemalt korra mitusada tuhat eestlast. See on võrreldav laulupeo rongkäigus ja peol osalejate ning teleri vahendusel jälgijate koguarvuga.
Seoses jõuludega väärib tähelepanu ka üks uus tava, mida enne II maailmasõda Eestis ei tuntud. See on advendiaja saabumise avalik ja ühiskondlik tähistamine koos küünalde süütamisega. See uus ja sügavalt usulise taustaga traditsioon on võetud kiiresti omaks ning selle populaarsus on iga aastaga järjest kasvanud. Advendihommikuid ja -kontserte korraldavad oma ruumides nii lasteaiad kui koolid.
Kristlikud tavad on endiselt enamusele eestlastest südamelähedased, isegi kui oma usku isikulisse Jumalasse avalikult tunnistada ei julgeta.
Advendikontserte koos advendiküünla süütamisega külade ja linnade keskväljakutel, kus kohalik linna- või vallajuht rahvast tervitab ning kirikuõpetaja õnnistussõnadega õnnistab, toimub peaaegu igas Eestimaa kesksemas asumis. Juba kinnistunud traditsioon on ka iga-aastase üleriigilise jõulurahu väljakuulutamine Eesti “külmapealinnas” Jõgeval. See toimub reeglina luteri kiriku peapiiskopi või piiskopi ning riigikogu esimehe või aseesimehe sõnavõttudega, mida kajastatakse ka rahvusringhäälingu uudistes ja teistes meediaväljaannetes.
Jõulude populaarsus ja armastus nende pühade pereringis tähistamise vastu kinnitab, et muidu kirikukaugeks peetud eestlased seda tegelikult ei ole. Advendikombeid ja jõule lausa armastatakse, kuid usu- ja kultuurialase hariduse vähenedes üldhariduskoolides süveneb üldine usualane kirjaoskamatus ja sellega ka pelg kirikusse sisseastumise ees, sest seal ei osata olla ega käituda.
Valgus on mõistatuslik
Eestlaste muust Euroopast selgelt eristuvat suhtumist usku kinnitavad ka regulaarsed üle-euroopalised Eurostati uuringud. Küsitluste tulemused näitavad, et ateistlikku nõukogude korda omal nahal tunda saanud eestlased ei tunnista ennast ateistideks, pigem agnostikuteks. Ka on kristlikud tavad ja traditsioonid endiselt enamusele eestlastest südamelähedased, isegi kui oma usku isikulisse Jumalasse avalikult tunnistada ei julgeta. Tundub, et jõulude tähistamine ja jõuluõhtusel jumalateenistusel osalemine võrdub eestlase jaoks oma esivanemate kristliku usu vaikiva, kuid siiski nähtava tunnistamisega. Umbes samasuguse tunnetusega kirjeldatakse ka laulu- ja tantsupeol osalemist kui millestki suuremast ja ülevamast, peaaegu et pühast rituaalist osasaamist.
Nii nagu ühislaulmine aitas meil vabaks rahvaks saada, aitab advendiküünalde süütamine ja sõnum valguse suurenemisest jõulupühade eel paremini Eesti pikale ja pimedale talvele vastu panna. Küünalde süütamisega kaasas käivat sõnumit Kristusest kui Maailma Valgusest on valdavalt agnostilise maailmavaatega eestlastel kergem vastu võtta kui sõnumit Jeesusest Kristusest Jumala Pojana. Valgus on ju üks ilusamaid, samas üks mõistatuslikemaid nähtusi maailmas, mis inimesi paelub. Samal ajal kuulub valgus elementaarselt meie igapäevaellu – annab sooja ja valgustab meie toiminguid. Ilma valguseta me hakkama ei saa. Samal ajal teame, et valgus paljastab ka kõik selle, mis toimub pimeduse katte all.
Ma soovin, et advendi- ja jõuluvalgus ei helgiks vastu ainult küünaldelt, kuusekaunistustelt ja vilkuvatel tuledelt, vaid et see leiaks ruumi ka inimeste hinges ja südames ning juhiks meid otsima tõelist Valgust, millest kõnelevad need pühakirja tekstid, mida jõuluõhtu kirikus ette loetakse või ka mõnes laulupeolaulus ühiselt kaasa palvetatakse.

Kingakauplus

“Halloo, kellega ma räägin?”
“Siin on kingakauplus.”
“Vabandust, ma eksisin numbriga!”
“Pole viga. Tulge poodi, vahetame ringi!”

teisipäev, 19. detsember 2017

Ehk kasvavad veel

“Tütarlaps, teil on väga kaunis pluus!”
“On tõesti ja muide, selle all ei ole mul midagi… ;)”
“Pole hullu, ehk kasvavad veel!”

Hotell

Pensionäridest abielupaar sõitis autoga Tallinnast Võrru.
Tartus otsustasid nad ühes hotellis neli tundi puhata ja siis edasi sõita.
Kui nad hotellist lahkusid, esitas portjee 350-eurose arve.
Mees vastu, et nad viibisid seal vaid neli tundi.
“Aga oleksite võinud olla ju terve ööpäeva!” pareeris portjee.
Selle peale nõudis meest kohtumist hotelli juhatajaga.
Too tuli kohale ja selgitas, et see on tavahind ning pealegi on hotellis normaalmõõtmetega bassein.
“Aga me ei kasutanud seda!”
“Aga oleksite võinud ja lisaks sellele esinesid meil täna Eesti parimad artistid!” ütles juhataja.
“Kuid me ju ei käinud neid vaatamas!” selgitas mees.
“Aga oleksite võinud,” kostis juhataja.
Lõpuks tüdines mees vaidlusest ja nõustus maksma.
Kuna tal polnud rahakotti kaasas, palus ta naisel maksta.
Naine võttis rahakoti ja ulatas juhatajale mõned kupüürid.
“Siin on ju vaid 50 eurot?!” lausus juhataja nördinult.
“Õige!” vastas naine. “Ma võtsin 300 eurot maha, kuna te magasite minuga!”
“See ju polnud nii!!!” ärritus juhataja.
,,Seda hullem teile! Ma olin siin tervelt neli tundi ja te oleksite ju võinud….” vastas naine.

Püha öö Veclaicene ansambel ja Ziemeri naiskoor


Veclaicene ansambel ja Ziemeri naiskoor IV


Veclaicene ansambel ja Ziemeri naiskoor III


Veclaicene ansambel ja Ziemeri naiskoor II


esmaspäev, 18. detsember 2017

Mis su nimi on?

Joodikud istuvad pargis.
"Mis su nimi on?" küsib üks teiselt.
"Enn."
"Nagu üks täht vä?"
"Ei, kolm."
"Kolm "N"-i vä?!?"

pühapäev, 17. detsember 2017

Täid

Kahele täile tuleb vastu kolmas:
“Mehed, kuhu lähete?”
“Jaani poole!”
“Kuulge, minge parem Jüri poole, tal on pikad ja rasvased juuksed! Jaan on ju kiilakas!”
“Me elamegi Jüri juures, aga Jaani pool käime uisutamas…”

Veclaicene ansambel ja Ziemeri naiskoor


kolmapäev, 13. detsember 2017

Lugemiskontroll


Sergei Kraana kirjutas: 
O. Lutsi „Kevade“
Lugemiskontroll

Et pmst selles raamatus räägitakse Liblest kes on purjus ja lööb kella. Pärast kui Lible jäi vanemaks, õppis ta kinksepaks ja läks teise kohta elama. Siis ta võttis naiseks Helgi Sallo. Muidu elas ta Paunveres, aga pärast kolis Morna linna Õnne tänavale, millest ma olen telekas näinud saadet. Raivo E Tamm elab ka Mornas, aga ta on ka papades ja mammades. Ta oleks võinud olla ka Tõnisson, aga ta ei söö nii palju pekki, sest ta peab jooksma ja triatlonit tegema. Triatlonis on ujumine ka, aga seda tehakse suvel, kui jääd ei ole.
Seal Paunveres on nagu ka mõned teised nagu Lesta, Arno, Teele imelik Kiir ja Toots kes, aga võtab kooli kaasa kutsika, mis on hoopis väike koer. Julk Jüri annab talle vastu kukalt ja möliseb ka ta kallal, mis tegelt on üsna nõme, sest õpilastega pole vaja möliseda, sest see on ahistamine.
Selles raamatus on ka õpetaja, kes on Laur ja kes omab viiulit. Ta pmst võtab viiuli kooli kaasa. Jüri temaga ei mölise. Lauri pmst mängib viiulit nurga taga ja sel ajal on viiulimuusika, mille on kirjutanud Tormis, kes ise raamatus ei ole. Tormis on ise surnud, aga tema muusika on ikka veel filmis. Arnole viiul hullult meeldib ja ta kütab raamatu lõpus täiega soolot kuigi raamatu lõpus maitea, selle pärast et ma vaatasin tegelt filmi mis on raamatu järele tehtud. Raamat on paks.
Arno pmst kukkus külma vette ja ta jäi haigeks. Avandi tegi sellest pmst tujurikkujas filmi.
Teele kutsus ta pmst enda juurde, aga Arno ütles, et tal on kodus lilled. Tootsil olid tamasseri rauad ja ta lasi sauna akna puruks. Üks mees jooksis välja.
Tõnisson lasi enne raamatu lõppu selle faking parve põhja ja ta ütles et mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. Aga nad tegelt ei tulnud kaklema, nad tulid niisama norima, aga siis nad kaklesid ja lest ütles, et kui ei jää kinni, tuleb lüüa. Jüri Julk pani Tõnissoni palvetama.
Margus Lepal olid saabaste küljes nööbid, aga rotid pmst viisid need nööbid ära. Rotid olid selles raamatus halvad. Nad võtsid ära ka Tootsi kapsaraua. Toots on nüüd ka surnud.

Sergei Kraana, 12. b. Autori kirjaviis muutmata, hinne 5

teisipäev, 12. detsember 2017

Keskmine

Hiljutine uuring leidis, et keskmine eestlane kõnnib aastas 1450 km.
Teine uuring leidis aga, et keskmine eestlane joob aastas 83 liitrit õlut.
Seega on keskmine kulu 5,7 liitrit / 100 km.

esmaspäev, 11. detsember 2017

Carnikava luteri kirik pandi põlema

https://diena.lv/raksts/latvija/zinas/foto-nodedzis-rekonstrukcija-esosais-carnikavas-dievnams-sigulos-14186629

Tere, kuidas sul läheb?

Istun avalikus WC-s, kui järsku hääl kõrval boksis: “Tere, kuidas sul läheb?”
Tunne on ebamugav, kuid vastan: “Hästi.”
Võõras: “Millega hetkel tegeled?”
Mina: “Eee…istun siin …nagu sinagi!”
Võõras: “Kas ma su juurest läbi võin tulla?”
Mina: “Ahh??! Mul nagu veidi tegemist ja kiire siin!”
Võõras: “Kuule, ma helistan sulle hiljem tagasi, kõrval potilt mingi jobu vastab mulle!”

esmaspäev, 4. detsember 2017

Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

Nikolai II Ja ta perekonna tapmine oli vaid sissejuhatus enamlaste järgnevaile roimadele

 

Tsaarimõrv 25 aasta eest


Viimase 25 aasta jooksul on maailm harjunud kuulma nii palju enamlaste hirmutegudest, et paistis, nagu ei suudaks nad endid enam ületada. Nüüd teame, et nad on seda siiski suutnud. Massihaudade avastamine Katõnis ja Vinnitsas näitab, et Moskva bolševism oh hulgaliste tapatalgute korraldamise «tehnikas" jõudnud tippudeni, mida haiglasemgi fantaasia ei oleks suutnud kujutleda. Veerand sajandit kestnud mõrvade sissejuhatuseks oli endise tsaari ja ta perekonnaliikmete tapmine Jekaterinburgi s 16./17. juuli ööl 1918. aastal, seega täpselt 25 aasta eest. On märkimisväärt tõsiasi, et ka selle mõrva teostamisel olid juudid otseselt kaastegevad. Tsaari tapmise vaimseks algatajaks oli Jankel Sverdlov, üks tolle aja Nõukogude valitsuse mõjukaimaid tuuse, kuna mõrva tegelikud läbiviijad olid juudid Jurovski, Beloborodov, Gološtšekin ja nende abilised. Juba selle mõrva teostamisele olid omased kõik need jooned, mis iseloomustavad hilisemaidki enamlaste veretöid: tapmine ilma ühegi kohtuotsuseta ja ka töö jälgede hoolikas kõrvaldamine, et maailm midagi teada ei saaks. Kuid selles enamlased eksisid. Nii nagu Katõni ja Vinnitsa roimad ei jäänud saladuseks, nii selgitati ka tsaari tapmise üksikasjad õige pea.

 Tsaari vangipõlv Siberis


Pärast riigipööret 1917. aasta märtsis interneeriti troonist loobunud tsaar Nikolai II Vene ajutise valitsuse poolt ühes perekonnaga Tsarskoe Seloo lossi, kuhu nad jäid ] viieks kuuks. Sama aasta augustis ajutine valitsus andis käsu tsaari ja ta perekonna üleviimiseks. Siberisse Tobolski linna, kuna leiti, et end. tsaari viibimine nii pealinna läheduses on Vene «demokraatiale" ohtlik. Pikale teekonnade Siberisse läksid peale end. tsaari ja tsaarinna nende viis last, mõned isikud endisest hoovkonnast ja rohkearvuline teenijaskond. Tobolskis paigutati end. monarh ühes perekonna ja saatjatega kuberneri lossi, kus neil oli algul võrdlemisi vaba elu. Neil lubati valve all isegi kirikus jumalateenistusel käia ja oli lubatud külastajaid vastu võtta. Olukord muutus suuresti uue riigipöördega 1917. aasta oktoobris, mis tõi võimu juure enamlased. Olles ise vandeseltslastest välja kasvanud, nägi uus võim igal pool salasepitsusi endise tsaari vabastamiseks ja välismaale viimiseks. Tegelikult niisuguseid kavatsusi oligi. Aga nagu vene monarhistid olid jõuetud tsaarivõimu aluseid kindlustama, nii ei osanud nad ka tsaari isiku päästmist korraldada. Algul see polekski raske olnud. Enamlik riigipööre oli pealinnades küll teostatud, kuid uue võimu käsi ei ulatanud kaugele. Nõukogudes, mis teostasid võimu kohtadel, oli enamus veel mõõdukate olluste käes.


Tobolskist Jekaterinburgi



Pikkamööda olukord muutus ja enamlased hakkasid endid kõikjal maksma panema. Kõvenes ka surve Toboiski kõrgeile vangidele. Nende ületoomine Tobolskist Jekaterinburgi (praeguse nimega Sverdlovsk) oli sündmus, mille motiivid jäid tol ajal täies ulatuses selgitamata. Väliseks põhjuseks võisid olla kartused ”kontrrevolutsioonilise" liikumise eest, mis tõepoolest haarasid varsti kogu Siberi. Igatahes tuli algatus tsaari perekonna asukoha vahetamiseks Moskvast samal ajal kohalik nõukogu aga ei tahtnud kõrgeid vange oma võimupiirkonnast ära anda ja avaldas keskvalitsuse käsule vastupanu. Jankel Sverdlov, kes ses asjas tegutses Nõukogude valitsuse nimel, viis oma tahte siiski läbi ja maikuus 1918 toodi tsaari perekond Jekaterinburgi. Nende asukohaks oli valitud kaupmees Ipatjevi kahekordne kivimaja, mis enne vangide saabumist ümbritseti teise korrani ulatuva planguga. Esimestel öödel ei olnud majasid ja tsaar oma perekonnaga pidi põrandal magama. See oli eriti | raske troonipärijale, kelle nõrk tervis oli pika teekonna mõju! suuresti halvenenud, 'Maja valvati' hooaega ja elutingimused kujiinesirl palju raskemaks kui Tobolskis. Maja komandant Avdejev, kelle võimu all tsaari perekond seisis, oli toores joodik, kes koos oma abilistega ei jätnud midagi tegemata vangide elu kobestamiseks. Moskvas aga leiti see veel liiga «inimlik" olevat ja Avdejev asendati juut Jurovskiga 

Mõrva eeltööd 


Nähtavasti oli siis tsaari ja ta perekonna tapmine Moskvas juba otsustatud. Olles kohale saabunud, hakkas uus komandant Jurovski kohe salapäraseid ettevalmistusi tegema. Ta sõidab mitu päeva järgemööda ratsahobusel Jekateriburgi ümbruse metsades ringi, otsides mingiks otstarbeks sobivat paika. Lõpuks on ta selle leidnud. Vahepeal ta külastab oma vange, vestleb haige troonipärijaga ja teistega, kes loomulikult midagi ei aima oma hirmsast saatusest. Tund ei ole veel tulnud, sest Jurovski abilised on Moskvasse läinud lähemaid juhtnööre saama. Viimaks on nemadki tagasi ja jube draama võib alata. Pärast Jekaterinburgi vallutamist valgete vägede poolt pandi toime juurdlus, millega selgitati tapatöö üksikasjad. Andmed on pärit isikuilt, kes olid mõrvas otsesed kaastegelased. Nende jutu järgi oli asjakäik järgmine. 16. juulil 1918 umbes kell 7 õhtul laseb komandant Jurovski vastasmajas asuvatelt punakaartlastelt tuua 12 nagaansüsteemi revolvrit. Ühtlasi ta teatab punakaartlastele, et tsaari perekond lastakse veel samal õõl maha.

Verine draama keldris 


Pärast keskööd läheb Jurovski tsaari perekonna tubadesse, äratab üles ja käseb talle järgneda. Ta ütleb, et linnas olevat korratused puhkenud ja vangide julgeoleku mõttes peavad nad tulema alumisele korrale. Kõik riietuvad kiiresti, võtavad kaasa hädavajalikud asjad ja lähevad Jurovski kõige ees esiteks hoovi ja siis ühte tuppa, asetseb poolkeldrikorral. Tuuakse toolid. Tsaar ja troonipärija istuvad keset tuba, veidi tagapool ihuarst dr. Botkin. Tsaarinna ja üks tütar istuvad vastu seina akna juures, sealsamas on ka toatüdruk Demidova, padjad käes. Kolm suurvürstinnat toetub seljaga vastu seina, nendest paremal kaks teenrit. Oodatakse mõni minut. Äkki tuleb Jurovski seitsme punakaartlasega ja kahe komissariga, Jurovski pöördub tsaari poole: „Teie poolehoidjad tahtsid teid päästa, aga see ei läinud neil korda, ja nüüd oleme sunnitud teid tapma." Üks asjaosalistest mäletab, et tsaar olevat seepeale naiivselt ütelnud. ”Tähendab, meid ei viidagi ära!” Aga kohe tõuseb ka Jurovski revolver ja tsaar langeb surnult maha. See on signaaliks üldisele veretööle. Iga mõrvar valis endale ohvri.
Jurovski kuulide all langeb peale tsaari ka troonipärija, kelle elu kustutamiseks läks vaja mitu kuuli. Suurvürstina Anastassia saab kuulidest ainult haavata ja hakkab valjusti kisendama. Ta tapetakse tääkidega. Samal viisil kustub Demidova elu.

Automootor summutab lasud 


Kogu tapatöö kestel plagiseb hoovi peal automootor, mis summutab revolvripaugud. Isegi maja vahtkond ei olnud midagi kuulnud. Enamlased tundsid juba tol ajal seda küünilist võtet, kuidas kesei linna tähelepandamatult massimõrvu teostada, Ainult tapmine seljatagant lasuga kuklasse oli sel ajal nähtavasti veel leiutamata. Kui kõik olid tapetud, otsisidki komissarid laibad läbi ja võtsid väärtasjad ära. Laibad mässitakse linade sisse ja tõstetakse hoovil seisva veoauto peale. Päike ei ole veel tõusnud, kui auto oma jubeda koormaga hakkab liikuma. Üks komissar sõidab ratsa ees. Teel kohatakse linna poole sõitvat talunaist, kes aetakse tagas: koju. Viimaks peatub auto ühel väljakul keset metsa. Laibad võetakse riidest lahti, kusjuures selgub, et riietesse on peidetud kalliskive, mis nüüd kaovad komissaride taskusse, Kiirustamise tõttu kukuvad mõned kalliskivid maha ja leitakse alles hiljem uurimiskomisjoni poolt. Siis asetatakse laibad puuriidale ja valatakse bensiiniga üle. Asjad, mis ei põle, valatakse üle väävlihappega. Kolm päeva ja kolm õöd näevad mõrvarid vaeva jälgede kõrvaldamisega, milleks kulub 300 liitrit bensiini ja 175 kg väävlihapet. Lõpuks, 20. juulil, on kõik tehtud. Tuleriida jäänused ja tuhk pillutakse laiali.

 

Keegi ei saa teada ...


Kogu aja hoitakse maja juures, kus asus tsaar oma perekonnaga, endiselt valve, et „ rahvas midagi ei märkaks", nagu Jurovski oli ütelnud. Alles 20. juulil teatati mõrvast avalikult, aga ka siis tehti teatavaks ainult tsaar Nikolai tapmine, kuna ta perekonnaliikmete ja teenijaskonna hukkamisest ei räägitud sõnagi. Kui tsaari tapmise põhjuseks nimetati ta veriseid kuritegusid", siis ta naisele, lastele ja teenritele nähtavasti ei osatud midagi süüks panna. Seepärast tuli nende tapmisest vaikida. See oli mõrvareil ka ükskõik, sest nende arvates polnud neil mingit karistust karta. Komissar Voikov oli ütelnud: „Maailm ei saa kunagi teada, mis me nendega tegime." Ta eksis. Mõnda roimarit tabas kättemaks õige pea, mõned langesid hiljem omataoliste mõrtsukate käe läbi. mõrvaga polnud tsaari perekonna kurbmäng lõppenud. Tsaarinna õde Jelizaveta Feodorovna, suurvürst Sergei Mihhailovitš, suurvürst Konstantini pojad Joann, Konstantin ja Igor ning vürst Palei vangistati 1918, a. märtsis ja peeti kinni Alapajevskis, 150 km põhja pool Jekaterinburgi. Öösel vastu 18. juulit, 24 tundi pärast tsaari mõrvamist, viidi nad linnast välja metsa ja tapeti. Nende laibad leiti hiljem lähedal asetsevast kaevandusest. Jekaterinburgi mõrvast esialgu ülejäänud 'troonipärija teenrid madrus Nagornõi ja Sednev. päritolult talupojad, langesid hiljem sama saatuse ohvriks: nende laibad leiti Jekaterinburgi lähedalt metsast. Sama
linna vangla juures avastati veel kahe endise hoovkondlase laibad: vürst Dolgorukov ja kindral Tatištšev. Seega juba tol ajal langes enamlaste ohvriks inimesi kõigist klassidest: tsaari ja vürstide kõrval voolas ka talupoegade veri.

 

 

 

 

 




pühapäev, 3. detsember 2017

Keegi ei saa teada ...

Kogu aja hoitakse maja juures, kus asus tsaar oma perekonnaga, endiselt valve, et, rahvas midagi ei märkaks", nagu Jurovski oli ütelnud. Alles 20. juulil teatati mõrvast avalikult, aga ka siis tehti teatavaks ainult tsaar Nikolai tapmine, kuna ta perekonnaliikmete ja teenijaskonna hukkamisest ei räägitud sõnagi. Kui tsaari tapmise põhjuseks nimetati ta veriseid kuritegusid", siis ta naisele, lastele ja teenritele nähtavasti ei osatud midagi süüks panna. Seepärast tuli nende tapmisest vaikida. See oli mõrvareil ka ükskõik, sest nende arvates polnud neil mingit karistust karta. Komissar Voikov oli ütelnud: „Maailm ei saa kunagi teada, mis me nendega tegime." Ta eksis. Mõnda roimarit tabas kättemaks õige pea, mõned langesid hiljem omataoliste mõrtsukate käe läbi. mõrvaga polnud tsaari perekonna kurbmäng lõppenud. Tsaarinna õde Jelizaveta Feodorovna, suurvürst Sergei Mihhailovitš, suurvürst Konstantini pojad Joann, Konstantin ja Igor ning vürst Palei vangistati 1918, a. märtsis ja peeti kinni Alapajevskis, 150 km põhja pool Jekaterinburgi. Öösel vastu 18. juulit, 24 tundi pärast tsaari mõrvamist, viidi nad linnast välja metsa ja tapeti. Nende laibad leiti hiljem lähedal asetsevast kaevandusest. Jekaterinburgi mõrvast esialgu ülejäänud 'troonipärija teenrid madrus Nagornõi ja Sednev. päritolult talupojad, langesid hiljem sama saatuse ohvriks: nende laibad leiti Jekaterinburgi lähedalt metsast. Sama
linna vangla juures avastati veel kahe endise hoovkondlase laibad: vürst Dcdgorukov ja kindral Tatištšev. Seega juba tol ajal langes enamlaste ohvriks inimesi kõigist klassidest: tsaari ja vürstide kõrval voolas ka talupoegade veri.
Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

Automootor summutab lasud

Kogu tapatöö kestel plagiseb hoovi peal automootor, mis summutab revolvripaugud. Isegi maja vahtkond ei olnud midagi kuulnud. Enamlased tundsid juba tol ajal seda küünilist võtet, kuidas kesei linna tähelepandamatult massimõrvu teostada, Ainult tapmine seljatagant lasuga kuklasse oli sel ajal nähtavasti veel leiutamata. Kui kõik olid tapetud, otsisidki komissarid laibad läbi ja võtsid väärtasjad ära. Laibad mässitakse linade sisse ja tõstetakse hoovil seisva veoauto peale. Päike ei ole veel tõusnud, kui auto oma jubeda koormaga hakkab liikuma. Üks komissar sõidab ratsa ees. Teel kohatakse linna poole sõitvat talunaist, kes aetakse tagas: koju. Viimaks peatub auto ühel väljakul keset metsa. Laibad võetakse riidest lahti, kusjuures selgub, et riietesse on peidetud kalliskive, mis nüüd kaovad komissaride taskusse, Kiirustamise tõttu kukuvad mõned kalliskivid maha ja leitakse alles hiljem uurimiskomisjoni poolt. Siis asetatakse laibad puuriidale ja valatakse bensiiniga üle. Asjad, mis ei põle, valatakse üle väävlihappega. Kolm päeva ja kolm õöd näevad mõrvarid vaeva jälgede kõrvaldamisega, milleks kulub 300 liitrit bensiini ja 175 kg väävlihapet. Lõpuks, 20. juulil, on kõik tehtud. Tuleriida jäänused ja tuhk pillutakse laiali.
Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

Verine draama keldris

Pärast keskööd läheb Jurovski tsaari perekonna tubadesse, äratab üles ja käseb talle järgneda. Ta ütleb, et linnas olevat korratused puhkenud ja vangide julgeoleku mõttes peavad nad tulema alumisele korrale. Kõik riietuvad kiiresti, võtavad kaasa hädavajalikud asjad ja lähevad Jurovski kõige ees esiteks hoovi ja siis ühte tuppa, asetseb poolkeldrikorral. Tuuakse toolid. Tsaar ja troonipärija istuvad keset tuba, veidi tagapool ihuarst dr. Botkin. Tsaarinna ja üks tütar istuvad vastu seina akna juures, sealsamas on ka toatüdruk Demidova, padjad käes. Kolm suurvürstinnat toetub seljaga vastu seina, nendest paremal kaks teenrit. Oodatakse mõni minut. Äkki tuleb Jurovski seitsme punakaartlasega ja kahe komissariga, Jurovski pöördub tsaari poole: „Teie poolehoidjad tahtsid teid päästa, aga see ei läinud neil korda, ja nüüd oleme sunnitud teid tapma." Üks asjaosalistest mäletab, et tsaar olevat seepeale naiivselt ütelnud. ”Tähendab, meid ei viidagi ära!” Aga kohe tõuseb ka Jurovski revolver ja tsaar langeb surnult maha. See on signaaliks üldisele veretööle. Iga mõrvar valis endale ohvri.
Jurovski kuulide all langeb peale tsaari ka troonipärija, kelle elu kustutamiseks läks vaja mitu kuuli. Suurvürstina Anastassia saab kuulidest ainult haavata ja hakkab valjusti kisendama. Ta tapetakse tääkidega. Samal viisil kustub Demidova elu.
Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

Mõrva eeltööd

Nähtavasti oli siis tsaari ja ta perekonna tapmine Moskvas juba otsustatud. Olles kohale saabunud, hakkas uus komandant Jurovski kohe salapäraseid ettevalmistusi tegema. Ta sõidab mitu päeva järgemööda ratsahobusel Jekateriburgi ümbruse metsades ringi, otsides mingiks otstarbeks sobivat paika. Lõpuks on ta selle leidnud. Vahepeal ta külastab oma vange, vestleb haige troonipärijaga ja teistega, kes loomulikult midagi ei aima oma hirmsast saatusest. Tund ei ole veel tulnud, sest Jurovski abilised on Moskvasse läinud lähemaid juhtnööre saama. Viimaks on nemadki tagasi ja jube draama võib alata. Pärast Jekaterinburgi vallutamist valgete vägede poolt pandi toime juurdlus, millega selgitati tapatöö üksikasjad. Andmed on pärit isikuilt, kes olid mõrvas otsesed kaastegelased. Nende jutu järgi oli asjakäik järgmine. 16. juulil 1918 umbes kell 7 õhtul laseb komandant Jurovski vastasmajas asuvatelt punakaartlastelt tuua 12 nagaansüsteemi revolvrit. Ühtlasi ta teatab punakaartlastele, et tsaari perekond lastakse veel samal õõl maha.
Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

Tobolskist Jekaterinburgi

Pikkamööda olukord muutus ja enamlased hakkasid endid kõikjal maksma panema. Kõvenes ka surve Toboiski kõrgeile vangidele. Nende ületoomine Tobolskist Jekaterinburgi (praeguse nimega Sverdlovsk) oli sündmus, mille motiivid jäid tol ajal täies ulatuses selgitamata. Väliseks põhjuseks võisid olla kartused ”kontrrevolutsioonilise" liikumise eest, mis tõepoolest haarasid varsti kogu Siberi. Igatahes tuli algatus tsaari perekonna asukoha vahetamiseks Moskvast samal ajal kohalik nõukogu aga ei tahtnud kõrgeid vange oma võimupiirkonnast ära anda ja avaldas keskvalitsuse käsule vastupanu. Jankel Sverdlov, kes ses asjas tegutses Nõukogude valitsuse nimel, viis oma tahte siiski läbi ja maikuus 1918 toodi tsaari perekond Jekaterinburgi. Nende asukohaks oli valitud kaupmees Ipatjevi kahekordne kivimaja, mis enne vangide saabumist ümbritseti teise korrani ulatuva planguga. Esimestel öödel ei olnud majasid ja tsaar oma perekonnaga pidi põrandal magama. See oli eriti | raske troonipärijale, kelle nõrk tervis oli pika teekonna mõju! suuresti halvenenud, 'Maja valvati' hooaega ja elutingimused kujiinesirl palju raskemaks kui Tobolskis. Maja komandant Avdejev, kelle võimu all tsaari perekond seisis, oli toores joodik, kes koos oma abilistega ei jätnud midagi tegemata vangide elu kobestamiseks. Moskvas aga leiti see veel liiga «inimlik" olevat ja Avdejev asendati juut Jurovskiga 
Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

Tsaari vangipõlv Siberis

Pärast riigipööret 1917. aasta märtsis interneeriti troonist loobunud tsaar Nikolai II Vene ajutise valitsuse poolt ühes perekonnaga Tsarskoe Seloo lossi, kuhu nad jäid ] viieks kuuks. Sama aasta augustis ajutine valitsus andis käsu tsaari ja ta perekonna üleviimiseks. Siberisse Tobolski linna, kuna leiti, et end. tsaari viibimine nii pealinna läheduses on Vene «demokraatiale" ohtlik. Pikale teekonnade Siberisse läksid peale end. tsaari ja tsaarinna nende viis last, mõned isikud endisest hoovkonnast ja rohkearvuline teenijaskond. Tobolskis paigutati end. monarh ühes perekonna ja saatjatega kuberneri lossi, kus neil oli algul võrdlemisi vaba elu. Neil lubati valve all isegi kirikus jumalateenistusel käia ja oli lubatud külastajaid vastu võtta. Olukord muutus suuresti uue riigipöördega 1917. aasta oktoobris, mis tõi võimu juure enamlased. Olles ise vandeseltslastest välja kasvanud, nägi uus võim igal pool salasepitsusi endise tsaari vabastamiseks ja välismaale viimiseks. Tegelikult niisuguseid kavatsusi oligi. Aga nagu vene monarhistid olid jõuetud tsaarivõimu aluseid kindlustama, nii ei osanud nad ka tsaari isiku päästmist korraldada. Algul see polekski raske olnud. Enamlik riigipööre oli pealinnades küll teostatud, kuid uue võimu käsi ei ulatanud kaugele. Nõukogudes, mis teostasid võimu kohtadel, oli enamus veel mõõdukate olluste käes.
Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

Nikolai II Ja ta perekonna tapmine oli vaid sissejuhatus enamlaste järgnevaile roimadele

Tsaarimõrv 25 aasta eest

Viimase 25 aasta jooksul on maailm harjunud kuulma nii palju enamlaste hirmutegudest, et paistis, nagu ei suudaks nad endid enam ületada. Nüüd teame, et nad on seda siiski suutnud. Massihaudade avastamine Katõnis ja Vinnitsas näitab, et Moskva bolševism oh hulgaliste tapatalgute korraldamise «tehnikas" jõudnud tippudeni, mida haiglasemgi fantaasia ei oleks suutnud kujutleda. Veerand sajandit kestnud mõrvade sissejuhatuseks oli endise tsaari ja ta perekonnaliikmete tapmine Jekaterinburgi s 16./17. juuli ööl 1918. aastal, seega täpselt 25 aasta eest. On märkimisväärt tõsiasi, et ka selle mõrva teostamisel olid juudid otseselt kaastegevad. Tsaari tapmise vaimseks algatajaks oli Jankel Sverdlov, üks tolle aja Nõukogude valitsuse mõjukaimaid tuuse, kuna mõrva tegelikud läbiviijad olid juudid Jurovski, Beloborodov, Gološtšekin ja nende abilised. Juba selle mõrva teostamisele olid omased kõik need jooned, mis iseloomustavad hilisemaidki enamlaste veretöid: tapmine ilma ühegi kohtuotsuseta ja ka töö jälgede hoolikas kõrvaldamine, et maailm midagi teada ei saaks. Kuid selles enamlased eksisid. Nii nagu Katõni ja Vinnitsa roimad ei jäänud saladuseks, nii selgitati ka tsaari tapmise üksikasjad õige pea.
Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

reede, 1. detsember 2017

Pilt


Lehte Hainsalu

Ükskord, ükskord muutun mullaks,
ükskord sõmerliivaks saan.
Muutun kullerkupu kullaks,
kanarbikuks nõmmemaas.

Olen sõstramarja veri,
kraavipervel kastehein,
valge karikakra meri,
rukkinurme tihe sein.

Nõnda vahetan ma kesti.
Ei mind võta külm, ei hall.
Elan igi-igavesti
oma helde päikse all.

Pilt