 |
| Piksest pihta saanud puu |
 |
| Täna teise puu latv |
 |
| Teine puu ilma ladvata |
reede, 28. september 2018
Vastseliina surnuaial
Septembri neljandal päeval oli meil siinkandis kõva pikne ja lõi surnuaial ühele kasele ülevalt alla sisse. Vist nädal hiljem murdus see puu tuulega ära. Aga pikne oli ka teist puud veidi puudutanud ja täna hommikuks oli selle latv maha murdunud.
kolmapäev, 26. september 2018
Paavsti kõne
25. septembril Vabaduse väljakul
Mitteametlik tõlge
Kuulates esimese lugemise sõnumit sellest, kuidas iisraeli rahvas,
kes oli Egiptuse vangipõlvest juba vabanenud, Siinai mäe juurde jõudis
(vrd 2Ms 19, 1), ei saa kuidagi jätta mõtlemata teile kui rahvale; ei
saa jätta mõtlemata kogu eesti rahvale ja kõikidele Balti riikidele.
Kuidas saakski unustada teie „laulvat revolutsiooni“ või kaht miljonit
inimest ühendavat ketti siit Tallinnast Vilniuseni? Teie teate, mis on
võitlus vabaduse eest; teie saate end tolles rahvas ära tunda. Seepärast
peakski kuulama, mida Jumal ütleb Moosesele, et mõista, mida ta meile
kui rahvale ütleb.Mitteametlik tõlge
Rahvas, kes saabus Siinaisse, oli juba saanud näha Jumala armastust imetegude ja tunnustähtede kaudu. See oli rahvas, kes otsustas sõlmida Jumalaga armastuse lepingu, sest Jumal oli teda esimesena armastanud ja ka oma armastust ilmutanud. See polnud pealesunnitud armastus, sest Jumal tahab, et me oleksime armastuses vabad. Kui tunnnistame end kristlasteks, kui valime enesele eluviisi, siis teeme seda ilma surveta; me ei tee seda nii, nagu oleks see tehing, mis sunnib meid midagi tegema, juhul kui Jumal midagi teeb. Aga eelkõige me teame, et Jumala pakutu ei võta meilt midagi ära; vastupidi, see viib meid täiuse, kõigi meie inimlike püüdluste teostumise poole. On inimesi, kes peavad end vabaks, kui elavad oma elu ilma Jumalata või temast eemalduvad. Nad ei märka, et sellisena on nende elu otsekui elus ekslevatel orbudel, kellel pole kodu, kuhu tagasi minna. „Nii pole nad enam palverändurid, vaid neist saavad hulkurid, kes käivad ringi ümber iseenda, mitte kusagile jõudmata (Evangelii gaudium, 170).
Nii nagu Egiptusest välja rännanud rahval, nii on ka meil vaja kuulata ja otsida. Mõned ju võivad mõelda, et tänapäeval tuleb ühe rahva tugevust mõõta mingite teistsuguste mõõdupuudega. On neid, kes räägivad teistest valjemini, et niimoodi – ilma kahtlusi ja kõhklusi väljendamata – enesekindlam paista; mõni ähvardab lisaks kisale relvade, sõjalise võimsuse ja muude strateegiatega… Aga niimoodi nad vaid näivad tugevamad. See pole ometi viis, kuidas Jumalat otsida, vaid kuidas koondada jõudu teiste allutamiseks. Selliste hoiakute taga on eetikast loobumine, mis on ühtlasi lahtiütlemine Jumalast. Sest eetika kaudu oleme ühenduses Jumalaga, kes ootab meilt vaba ja kohusetundlikku seisukohavõttu teiste inimeste ja meid ümbritseva maailma ja keskkonna suhtes – niisugust seisukohavõttu, mis jääb väljapoole turukategooriaid (ibid.) Te pole ju oma vabadust kätte võidelnud selleks, et langeda tarbimise, individualismi, võimuiha või üleolekutunde orjusse.
Jumal teab meie vajadusi; neid vajadusi, mida me ise sageli omamiskire alla surume. Ta tunneb ka meie ebakindlust, mida me üritame ületada võimule pääsemise kaudu. Kuuldud evangeeliumis julgustab Jeesus meid sellisest, iga inimsüdant vaevavast janust üle saamiseks tema juurde tulema. Tema on see, kes suudab kustutada meie tegeliku janu ja oma elava veega, oma puhtusega, oma vastupandumatu väega meie soovid pilgeni täita. Uskuda tähendab mõista, et ta on elus ja et ta armastab meid; et ta ei jäta meid maha ja võib seetõttu mõistatuslikul viisil sekkuda meie ajalukku; tuua oma väe ja piiramatu loomisvõimega halvast välja selle, mis on hea (ibid., 278).
Kõrbes rännates langeb iisraeli rahvas kiusatusse otsida teisi jumalaid, kummardada kuldvasikat, jääda lootma omaenese jõule. Aga Jumal hüüab nad enda juurde tagasi ja neile meenub see, mida nad on mäe peal kuulnud ja näinud. Nagu iisraeli rahvas, nii teame ka meie, et oleme valitud ja püha rahvas, preestrite rahvas (vrd. 2Ms 19, 6; 1Pt 2,9); ning see on Püha Vaim, kes meile seda meelde tuletab (1Jh 14, 26).
Valitus ei tähenda eksklusiivsust ega sektantlikkust: me oleme see pisike osake pärmist, mis peab kergitama kogu taignat; kes ei poe peitu ega eraldu, kes ei pea end paremaks ega puhtamaks. Kotkas kasvatab oma poegi varjulises paigas, kõrgetel kaljudel, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasse õhku, et nad saaksid oma tiibu proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teeb Jumal oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma „pesast välja läheks“, julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame oma hirmud ületama, oma mugavuse selja taha jätma ja tegutsema, sest tänasel päeval ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.
Mingem siis oma pesadest välja ja saagem preestriteks, sest need me ju ristimise kaudu oleme; mingem siit välja, et elavadada ja tugevdada oma sidet Jumalaga; et teha kõik selleks, et temaga, kes ta hüüab: „Tulge minu juurde“ (Mt 11, 28), armastuses kohtuda. Me peame kasvama oma võimes näha teist inimest, tema ees peatuma ja laskma tal igal vajalikul hetkel oma hinge puudutada. See on oma „kaasteelise märkamise kunst“, mis tagab ligimesearmastusele tema tegelikkuse ja annab talle tervendava rütmi; mis kingib meile lugupidava ja kaastundliku pilgu, mille puudutus ravib, vabastab ja aitab kasvada kristlikus vaimus (Evangelii gaudium, 169).
Ja viimasena, andkem enestest tunnistus kui pühast rahvast. Meid võib tabada kiusatus mõelda, et pühadus ei käi mitte kõikide kohta. Tegelikult „oleme kõik kutsutud olema pühad, elama oma elu armastuses ja andma sellest oma igapäevaste toimingute kaudu tunnistust igas paigas, kus me hetkel viibime“ (Gaudete et exsultate, 14). Aga nõnda nagu vesi polnud kõrbes mitte isiklik, vaid ühine hüve, nõnda nagu ei saanud varuda mannat, sest see oleks riknenud, nõnda on ka pühadusega, mis vaid vastastikku elatud elus kerkib, tulvab ja kogu ümbruse viljakaks muudab. Tehkem siis oma valik ja olgem pühad, tehes terveks oma ühiskonna unustatud nurgad ja ääremaad – kohad, kus meie vennad ja õed end hüljatuna tunnevad. Me ju ei saa arvata, et pärast meid tulevad teised, kes astuvad selle abistava sammu, või et jäetagu küsimus üksnes ametkondada lahendada; meie kohus on ise olla need, kes pööravad oma pilgu õdede ja vendade poole ja ulatavad abikäe neile, kelle näos näeme jälge Jumalast; neile, kelle Jeesus Kristus on lunastanud. Just see on see, mis näitab, et oleme kristlased ja elame oma igapäevast püha elu (ibid., 98).
Teie olete oma ajalooga näidanud, et tunnete uhkust olla eestlased. Ta lausa laulate sellest sõnadega „eestlane olen ja eestlaseks jään“ ning et „see on uhke ja hää“. Kui ilus on seda ühe rahva suust kuulda! Kui ilus on olla vaba ja iseseisev! Mingem siis koos pühale mäele, Moosese mäele, Jeesuse mäele, ja palugem teda – nii nagu ütleb ka selle külaskäigu moto –, et ta ärataks üles meie südamed, et ta annaks meile Püha Vaimu anni, et tunda oma ajaloo igal hetkel ära, kuidas olla vabad, kuidas saada osa headusest ja olla pühad; kuidas võimaldada Jumalal lasta kasvada – siin Eestis ja kogu maailmas – oma pühal rahval, oma preestrite rahval.
Franciskus II Tallinnas
Franciskus II ütles: "Armastus ei ole surnud. Ta kutsub meid ja läkitab meid välja. Palugem
apostellikku tugevust, et viia evangeelium inimesteni ja mitte teha oma
kristlikust elust mälestuste muuseumi. Aidaku meid Püha Vaim näha
ajalugu ülestõusnud Jeesuse valguses, et Kirik oleks valmis minema
edasi, võttes vastu üllatusi Issanda käest, leides taas tõelise
nooruslikkuse, Pruudi rõõmu ja ilu, kes läheb oma Issandaga kohtuma."
teisipäev, 25. september 2018
esmaspäev, 24. september 2018
pühapäev, 23. september 2018
reede, 21. september 2018
neljapäev, 20. september 2018
teisipäev, 18. september 2018
pühapäev, 16. september 2018
laupäev, 15. september 2018
neljapäev, 13. september 2018
kolmapäev, 12. september 2018
Типы Псковской кубернiи
Tsaari ajal nimetati vene keeles setosid poluvertsõ - poolusklikud. Küllap oma kuninga Peko ja muude usukommete poolest erinesid nad vene õigeusklikest nii palju, et nii neid nimetati. Tsaari ajal ilmus kuus või seitse värvilist postkaarti rahvariides setodest. selle pildi allkiri on lugeda Poluverki v svadebnnõh kostjumah. Setod pulmariietuses.
Evald Saagist
"Linnaleht" avaldas 06. 02. 2009 artikli "Kuidas teoloogiaprofessor kelguga Talvesõda pidas".
Professor Evald Saagi Tallinna linnamuuseumi jõudnud Soome kelk aitas põhjanaabritel venelastega võidelda. 2003. aasta sügisel võõrustas teoloogiaprofessor Evald Saag Tallinna linnamuuseumi töötajaid oma talus Raikkülas. Kuulsime toona juba kõrges eas õpetlaselt huvitavaid lugusid tema elust ja tööst, aga ka tema naisevennast Uku Masingust. Loomulikult ei tulnud me ära tühjade kätega. Muuseumi kogud täienesid mitme esemega. Üks neist annetustest on pikkade jalastega tõukekelk, rahvasuus Soome kelk, mis avab auväärse professori elukäigus sootuks ootamatu külje. Nimelt alustas Nõukogude Liit 30. novembril 1939 sõda Soome vastu, mida tuntakse Talvesõja nime all. 105 päeva kestnud sõda oli väiksele Soomele väga raske. Mars sal Mannerheimi memuaaride andmeil ründas Nõukogude Liit Soomet 45 diviisiga, kus oli kokku umbes miljon meest. Soomlastel oli esialgu vastase tugevatele jõududele vastu panna ainult üheksa diviisi, kus oli kokku vaid 175 000 meest. Ka sõjatehnika hulgalt jäi Soome vaenlasele mitmekordselt alla. Eesti rahvas elas soomlaste võitlusele kaasa suure poolehoiuga. Kuigi propagandatalituselt saadud keelu kohaselt ei tohtinud Eesti ajakirjandus kommenteerida Soome Talvesõda ega teha mitte mingisugust kriitikat agressorist Nõukogude Liidu aadressil, tõttasid paljud eesti mehed valitsuse näilisest hoiakust hoolimata vaba tahtlikena Soome rahvale appi. Vennasrahva vägede koosseisus võitles üle kahe tuhande eesti vabatahtliku. Toona 27-aastane Evald Saag sõtta ei läinud, küll aga ei jätnud ta ulatamata abikätt. Ta võttis sõbrad appi ja ületas 1939/40. aasta talvel mitu korda jäätunud mere, viies Soome talvesõdalastele Eestist varustust. Sõiduvahendiks oli seesama kelk! Professor rääkis, et reis üle jää Soome kestis veidi enam kui kolm tundi – sõidukiirus oli seega umbes 20 kilomeetrit tunnis. Enne teeleasumist kelgu jalaseid alati teritati, et sõiduk jääl paremini libiseks. Pärast sõda kasutas professori perekond sama kelku poeskäikudel. Poliitikat teha aidanud eakas kelk puhkab praegu Tallinna linnamuuseumi laos.
Professor Evald Saagi Tallinna linnamuuseumi jõudnud Soome kelk aitas põhjanaabritel venelastega võidelda. 2003. aasta sügisel võõrustas teoloogiaprofessor Evald Saag Tallinna linnamuuseumi töötajaid oma talus Raikkülas. Kuulsime toona juba kõrges eas õpetlaselt huvitavaid lugusid tema elust ja tööst, aga ka tema naisevennast Uku Masingust. Loomulikult ei tulnud me ära tühjade kätega. Muuseumi kogud täienesid mitme esemega. Üks neist annetustest on pikkade jalastega tõukekelk, rahvasuus Soome kelk, mis avab auväärse professori elukäigus sootuks ootamatu külje. Nimelt alustas Nõukogude Liit 30. novembril 1939 sõda Soome vastu, mida tuntakse Talvesõja nime all. 105 päeva kestnud sõda oli väiksele Soomele väga raske. Mars sal Mannerheimi memuaaride andmeil ründas Nõukogude Liit Soomet 45 diviisiga, kus oli kokku umbes miljon meest. Soomlastel oli esialgu vastase tugevatele jõududele vastu panna ainult üheksa diviisi, kus oli kokku vaid 175 000 meest. Ka sõjatehnika hulgalt jäi Soome vaenlasele mitmekordselt alla. Eesti rahvas elas soomlaste võitlusele kaasa suure poolehoiuga. Kuigi propagandatalituselt saadud keelu kohaselt ei tohtinud Eesti ajakirjandus kommenteerida Soome Talvesõda ega teha mitte mingisugust kriitikat agressorist Nõukogude Liidu aadressil, tõttasid paljud eesti mehed valitsuse näilisest hoiakust hoolimata vaba tahtlikena Soome rahvale appi. Vennasrahva vägede koosseisus võitles üle kahe tuhande eesti vabatahtliku. Toona 27-aastane Evald Saag sõtta ei läinud, küll aga ei jätnud ta ulatamata abikätt. Ta võttis sõbrad appi ja ületas 1939/40. aasta talvel mitu korda jäätunud mere, viies Soome talvesõdalastele Eestist varustust. Sõiduvahendiks oli seesama kelk! Professor rääkis, et reis üle jää Soome kestis veidi enam kui kolm tundi – sõidukiirus oli seega umbes 20 kilomeetrit tunnis. Enne teeleasumist kelgu jalaseid alati teritati, et sõiduk jääl paremini libiseks. Pärast sõda kasutas professori perekond sama kelku poeskäikudel. Poliitikat teha aidanud eakas kelk puhkab praegu Tallinna linnamuuseumi laos.
teisipäev, 11. september 2018
esmaspäev, 10. september 2018
neljapäev, 6. september 2018
kolmapäev, 5. september 2018
teisipäev, 4. september 2018
esmaspäev, 3. september 2018
Jutlus 1Ts 5,16-24
Apostel Paulus on saatnud kaks kirja Tessalooniklastele. Esimene kiri Tessalooniklastele on vanim apostel Pauluse säilinud kirjadest ja ühtlasi vanim osa Uues Testamendis. Apostel Pauluse rõõmustab, et kogudus on usus jäänud kindlaks ja on jõudnud lühikese aja jooksul osutada armastust. Apostel Pauluse nõuanded Tessaloonika kogudusele on nagu pärlid, mis ühtekokku moodustavad kauni kee.
Apostel Paulus kirjutab: Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest- sest see on mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses.
”Rõõmustage alati!” Vahel tahaksime ohata, mu elu on nii raske, mille pärast ma peaksin rõõmustama? Kui aga veidi mõtleme, siis meil on oma kodu, toitu ja riideid. Meie pere ja sõbrad armastavad meid. Tunneme oma Õnnistegijat Jessust Kristust, meie tuge ja varjatud jõudu. See annab meile põhjust rõõmustada ja annab meile rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine. Me tahame aidata jagada seda rõõmu ja rahu nendega, kes seda vajavad. Apostel Paulus saatis Filipi kirja vangistusest ja kirjutab seal: ”Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. Apostel Paulus on vanglas, aga see kiri mille ta saadab lausa särab rõõmust.
Apostel Paulus ja teised apostlid olid tänulikud iga asja eest ja igas olukorras, isegi vanglas ja tormisel merel laevahukus. Tagatipuks vanglauksed avanesid, imed ja tunnustähed sündisid, inimesed tulid elavale usule nende kuulutuse läbi. Südamest tuleva tänu sees on usu vägi.
Martin Lutherilt pärineb lause: ”Tee tööd, nagu ei aitaks ükski palve ja palveta nagu ei aitaks ükski töö.” Tee tööd, seda on Martin Luther öelnud ja isegi oma taevast Isa võrdlusaluseks võtnud: ”Minu Isa teeb tööd tänini ja mina teen tööd.” Meil on tööst vahel ühekülgne arusaam. Sageli loetakse selle alla füüsilist tööd. See mida saad käega katsud ja silmaga vaadata ning mõõta. Kunagi oli kuulus vene ooperilaulja Fjodor Šaljapin sõitnud voorimehega ja see oli küsinud, et mis tööd ta teeb. Fjodor vastanud, et laulab. Voorimeest see vastus ei rahuldanud. Ta oli ütelnud, et kui temal on hea tuju, siis tema ka vahel laulab. Nüüd oli laulja öelnud, et tal on puutöökoda ja ta valmistab surnukirste. See vastus rahuldas voorimeest.
Siin ajas on meil tarvis erinevate annetega inimesi. Ei piisa ka sellest, kui kõigil on kõrgem humanitaarharidus. On tarvis ehitajaid ja õmblejaid, muusikuid ja ajakirjanikke, insenere ja arhitekte, kokki ja kondiitreid. Meile on öeldud, et kui sa teed tööd, siis tee täie tõsidusega.
Usuisa on öelnud- palveta, nagu ei aitaks ükski töö. Meil tuleb otsida sidet oma Taevase Isaga. Püüda käia seda maist teekonda, et me ise tema käest kinni hoiame ja ülendada oma pilk tema poole.
Meditsiinidoktor, religioonipsühholoog ja filosoof William Jamesi kohta on kirjutatud, et oma karjääri tipus tabas teda mingi sisemine rahutus, mis oli tema viinud peaaegu täielikku unepuudusesse. Tema käsutuses oli tolle aja kogu arstitarkus ja ometi ei olnud sellest abi. Ta oli oma uhkuse maha surunud ja läinud ühe lihtsa mehe juurde, kellest oli kuulnud, et see võib teda aidata. See mees oli oma käed tema pea kohale tõstnud ja palvetanud ta eest. Siis oli William tundnud sügavat rahu, mis temasse voolas.
Tuntud Vene kirjanikku Lev Tolstoid oli tabanud suur kriis siis, kui ta oli kirjanikuna saavutanud kuulsuse. See mis varem oli rõõmu valmistanud, ei sobinud enam temale. Kui ta süvenes ristiusu olemusse, tuli rahu ja rõõm tagasi tema südamesse.
Jeesus ütleb: ”Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” Kui sinu palve vastusene sulle ei anta seda mida oled südamest igatsenud, siis mõtle selle peale, kas see oleks sulle kasuks saanud? Vahel on tark elu üle järele mõelda, võibolla see mille oled saanud palve vastusena Jumalalt, on sulle olnud suureks kasuks ja õnnistuseks. Torm võtab rumalaid asju ette. Tigedaid teeb Jumal veel rumalamaks, uskliku veel enam nägijaks. Jumal võib meie pihud kokku panna. See teeb meid mõistlikumaks ja tänulikumaks.
Jumal tahab, et me oleksime tänulikud. Vahel on raske uskuda, et me peaksime olema tänulikud kõige eest. Tänulikud ka selles eest kui meil elus kõik asjad ei suju nii nagu tahame. Me oleme tavaliselt tänulikud siis kui meil kõik hästi läheb. Kui aga kõik ei ole hästi, siis kipume nurisema ja hädaldama. See apostel Pauluse salm on aga rohkem kui hea nõuanne. On suur kunst oma elu nõnda elada. Elada, olles tänulik. Tänu kui elu põhimõte. Tänu on kõige suurem palvevorm. Tänu Jumalale on meiepoolne ohver. Usuisa Martin Luther on öelnud: ”Inimene tahab Jumalale ikka ise midagi teha, midagi Tema heaks teha. Kuid meie Jumala teenimine peab olema läbi põimitud tänuga, südamest tuleva tänuga. Tänu on meie kõige suurem and ja ohver Jumalale.”
Pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest! Hea on kui me suudame ise tõmbuda eemale kurjusest ja kinni hoida kõigest mis on hea. Kuidas saame olla kogu aeg rõõmsad ja pidevalt tänada kõikides erinevates olukordades? Siis kui meie silmapiir on teine kui maailmal. Meil tuleb kohata igasuguseid olukordi ja probleeme - ootamatuid olukordi, haiguseid, kaotusi, vaesust ja tagakiusamist. Kui meie pilk on suunatud Jeesusele Kristusele, kes oli, kes on ja kes tuleb - siis suudame paljudest olukordadest üle olla. Merd ei ole võimalik tundma õppida kui oleme tema kaldal. Meil on vaja merele välja sõita, võidelda lainetega ja sukelduda mere sügavusse. Ei ole võimalik mõista usku, kui me ei suuda näha elu sügavusse, sinna kus on Jumal. Kui meie üle oma raskuste ja murede saadame palved ja soovid taevase Isa poole. Siis jääb meil uskuda ja loota, et rahu Jumal ise pühitseb meid läbinisti ning meie vaim, hing ning ihu oleksid siis hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks.
Apostel Paulus kirjutab: Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest- sest see on mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses.
”Rõõmustage alati!” Vahel tahaksime ohata, mu elu on nii raske, mille pärast ma peaksin rõõmustama? Kui aga veidi mõtleme, siis meil on oma kodu, toitu ja riideid. Meie pere ja sõbrad armastavad meid. Tunneme oma Õnnistegijat Jessust Kristust, meie tuge ja varjatud jõudu. See annab meile põhjust rõõmustada ja annab meile rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine. Me tahame aidata jagada seda rõõmu ja rahu nendega, kes seda vajavad. Apostel Paulus saatis Filipi kirja vangistusest ja kirjutab seal: ”Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. Apostel Paulus on vanglas, aga see kiri mille ta saadab lausa särab rõõmust.
Apostel Paulus ja teised apostlid olid tänulikud iga asja eest ja igas olukorras, isegi vanglas ja tormisel merel laevahukus. Tagatipuks vanglauksed avanesid, imed ja tunnustähed sündisid, inimesed tulid elavale usule nende kuulutuse läbi. Südamest tuleva tänu sees on usu vägi.
Martin Lutherilt pärineb lause: ”Tee tööd, nagu ei aitaks ükski palve ja palveta nagu ei aitaks ükski töö.” Tee tööd, seda on Martin Luther öelnud ja isegi oma taevast Isa võrdlusaluseks võtnud: ”Minu Isa teeb tööd tänini ja mina teen tööd.” Meil on tööst vahel ühekülgne arusaam. Sageli loetakse selle alla füüsilist tööd. See mida saad käega katsud ja silmaga vaadata ning mõõta. Kunagi oli kuulus vene ooperilaulja Fjodor Šaljapin sõitnud voorimehega ja see oli küsinud, et mis tööd ta teeb. Fjodor vastanud, et laulab. Voorimeest see vastus ei rahuldanud. Ta oli ütelnud, et kui temal on hea tuju, siis tema ka vahel laulab. Nüüd oli laulja öelnud, et tal on puutöökoda ja ta valmistab surnukirste. See vastus rahuldas voorimeest.
Siin ajas on meil tarvis erinevate annetega inimesi. Ei piisa ka sellest, kui kõigil on kõrgem humanitaarharidus. On tarvis ehitajaid ja õmblejaid, muusikuid ja ajakirjanikke, insenere ja arhitekte, kokki ja kondiitreid. Meile on öeldud, et kui sa teed tööd, siis tee täie tõsidusega.
Usuisa on öelnud- palveta, nagu ei aitaks ükski töö. Meil tuleb otsida sidet oma Taevase Isaga. Püüda käia seda maist teekonda, et me ise tema käest kinni hoiame ja ülendada oma pilk tema poole.
Meditsiinidoktor, religioonipsühholoog ja filosoof William Jamesi kohta on kirjutatud, et oma karjääri tipus tabas teda mingi sisemine rahutus, mis oli tema viinud peaaegu täielikku unepuudusesse. Tema käsutuses oli tolle aja kogu arstitarkus ja ometi ei olnud sellest abi. Ta oli oma uhkuse maha surunud ja läinud ühe lihtsa mehe juurde, kellest oli kuulnud, et see võib teda aidata. See mees oli oma käed tema pea kohale tõstnud ja palvetanud ta eest. Siis oli William tundnud sügavat rahu, mis temasse voolas.
Tuntud Vene kirjanikku Lev Tolstoid oli tabanud suur kriis siis, kui ta oli kirjanikuna saavutanud kuulsuse. See mis varem oli rõõmu valmistanud, ei sobinud enam temale. Kui ta süvenes ristiusu olemusse, tuli rahu ja rõõm tagasi tema südamesse.
Jeesus ütleb: ”Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” Kui sinu palve vastusene sulle ei anta seda mida oled südamest igatsenud, siis mõtle selle peale, kas see oleks sulle kasuks saanud? Vahel on tark elu üle järele mõelda, võibolla see mille oled saanud palve vastusena Jumalalt, on sulle olnud suureks kasuks ja õnnistuseks. Torm võtab rumalaid asju ette. Tigedaid teeb Jumal veel rumalamaks, uskliku veel enam nägijaks. Jumal võib meie pihud kokku panna. See teeb meid mõistlikumaks ja tänulikumaks.
Jumal tahab, et me oleksime tänulikud. Vahel on raske uskuda, et me peaksime olema tänulikud kõige eest. Tänulikud ka selles eest kui meil elus kõik asjad ei suju nii nagu tahame. Me oleme tavaliselt tänulikud siis kui meil kõik hästi läheb. Kui aga kõik ei ole hästi, siis kipume nurisema ja hädaldama. See apostel Pauluse salm on aga rohkem kui hea nõuanne. On suur kunst oma elu nõnda elada. Elada, olles tänulik. Tänu kui elu põhimõte. Tänu on kõige suurem palvevorm. Tänu Jumalale on meiepoolne ohver. Usuisa Martin Luther on öelnud: ”Inimene tahab Jumalale ikka ise midagi teha, midagi Tema heaks teha. Kuid meie Jumala teenimine peab olema läbi põimitud tänuga, südamest tuleva tänuga. Tänu on meie kõige suurem and ja ohver Jumalale.”
Pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest! Hea on kui me suudame ise tõmbuda eemale kurjusest ja kinni hoida kõigest mis on hea. Kuidas saame olla kogu aeg rõõmsad ja pidevalt tänada kõikides erinevates olukordades? Siis kui meie silmapiir on teine kui maailmal. Meil tuleb kohata igasuguseid olukordi ja probleeme - ootamatuid olukordi, haiguseid, kaotusi, vaesust ja tagakiusamist. Kui meie pilk on suunatud Jeesusele Kristusele, kes oli, kes on ja kes tuleb - siis suudame paljudest olukordadest üle olla. Merd ei ole võimalik tundma õppida kui oleme tema kaldal. Meil on vaja merele välja sõita, võidelda lainetega ja sukelduda mere sügavusse. Ei ole võimalik mõista usku, kui me ei suuda näha elu sügavusse, sinna kus on Jumal. Kui meie üle oma raskuste ja murede saadame palved ja soovid taevase Isa poole. Siis jääb meil uskuda ja loota, et rahu Jumal ise pühitseb meid läbinisti ning meie vaim, hing ning ihu oleksid siis hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks.
pühapäev, 2. september 2018
Eesti Post 1919
Kolm marki Thomas Löbberingi sertifikaadiga. Ja lõigatud mark 1R.ja 3,5R samuti Thomas Löbberingi sertifikaadiga.
 |
| Tiraaz 56 |
 |
| Tiraaz 150 |
Kuidas ma petturid paljastasin
KUIDAS MA PETTURID PALJASTASIN
Pekka Erelt
Millennium algas mulle sellega, et sain esimese äriga vastu pükse. Jaanuari algul astusin läbi Tallinnas Rüütli tänaval asuvast väikesest margipoest. Kauplust peab ligi 70aastane Ülo Kiplok, keda margikogujad isekeskis hüüavad Kuldhambaks. Vahetevahel on tal head kaupa, ja oli selgi korral.
Ta näitas mulle imeilusat hallikarva margipaari. Lõigatud hall sepp! Palju maksab? Ainult 3000!? Lausa lendasin pangaautomaadi poole. Raha ära viies ootas Kuldhammas mind ärevalt. Andku ma margid tagasi, talle olevat vahepeal juba 4000 pakutud. Äri on äri, ütlesin ning lõin raha võidurõõmsalt lauale. Nüüd saan rikkaks, vasardas peas.
Saatsin margipaari veel samal päeval Rootsi, Stockholmis elava eksperdi Valdo Nemvalzi kätte. Nimelt on haruldasi ja kalleid marke raske edasi müüa ilma ehtsust tõendava garantiita. Selleks antaksegi rariteedid eksperdile kontrollida, kes nende õigsuse kinnituseks lööb margi tagaküljele oma nimetempli. Kui tempel puudub, on ka margi hind tunduvalt madalam.
Eestis paraku niisugust eksperti pole, üks asjatundja elab Rootsis ja üks USAs. Nemvalz margipaari ehtsuses ei kahelnud ning lõi oma templi alla.
Mõni päev hiljem sain margid käsipostiga tagasi. Et ma ise marke ei kogu, andsin need Eesti filatelistide seltsi Estonia oksjonile. Alghinnaks läks kataloogi 10 000. Rõõm oli suur, hea äri ikkagi.
Veebruari algul astusin taas Kuldhamba poest läbi. Vanamees elavnes mind nähes kohe. On sul midagi uut, küsisin nagu ikka. Ja nagu ikka, järgnes vastuseks teeseldud puiklemine. Niisiis midagi on, ütlesin endale. Ma ei eksinud, Kuldhammas tõi leti tagant marke täis albumilehe. Selle keskel ilutses Eesti üks kõige haruldasemaid postmarke, Eesti Vabariigi 10. juubeli ületrükiga sepamark! Tegemist oli selle margi hammastamata erimiga, mida kohtab haruharva ja mille hind on juba umbes 15 000 krooni.
Palju maksab, küsisin õhinal. 4000, vastas Kiplok külma rahuga. Nii vähe! Vaatasin marki lähemalt. Kuigi eksperdi templit ma tagaküljelt ei leidnud, ei märganud ma ka midagi kahtlast. Nähes minu mõtlikku ilmet, kukutas Kuldhammas hinna 3200 kroonile. Ütlesin, et enne ostmist tahan margi siiski üle vaadata, ning Kiplok andiski selle mulle koju kaasa. Tulen homme läbi, ütlesin ja tuiskasin poest välja.
Õhtul hakkasin oma saaki luubiga uurima. Mida rohkem puurisin, seda enam hakkasin kahtlema. Paari tunni pärast oli mul kõik selge: see mark on VÕLTSING. Ja kuratlikult hea.
AVASTAN VÕLTSINGUD
Filateelias kehtib kuldreegel: pole marki, mida ei saaks võltsida. Ja pole võltsingut, mida ei saaks avastada. Kõik on vaid kogemuste ja kannatlikkuse küsimus.
Paari tunni jooksul veendusin, et ainult margi paber on ehtne. Ja see on esimene asi, mida tolle rariteedi puhul vaadatakse. Kui paber klapib, vaadatakse muud pealiskaudselt. Võltsija mängiski just sellele. Ja edukalt.
Tegin margist võimsa suurenduse. Ükskõik, kust ma ka kujutist ei vaadanud, erines see veidi originaalist. Väga sarnane küll, kuid ainult sarnane! Täpselt sama oli ka ületrükiga, mille mõõdud klappisid originaaliga, kuid detailides oli selgeid erinevusi. Ja eriaparatuuri all muutus ületrüki värv hoopis teiseks kui ehtsa puhul. Veel samal õhtul lasin kontrollida ka oksjonile antud margipaari. Ka see osutus võltsinguks.
Aga kuidas oli võltsija saavutanud nii hea tulemuse?
Näitasin võltsinguid margikunstnik Jaan Saarele, kes andiski usutava selgituse. Tema arvates skänniti originaal arvutisse ja seejärel valmistati kližee. Korralik töö, tunnustas Saar. Margid trükiti tõenäoliselt väikese käsipressiga, mille hankimine pole mingi probleem.
Samuti pole asjatundja jaoks eriline kunst vajaliku värvitooni kokkusegamine.
Arvutitehnika tähendab võltsimises uue ajastu algust.
Teadaolevalt pole Eestis ainult marke võltsitud, vaid ka dollareid, bussipileteid ja aktsiisimärke. Kahju on tehtud miljonites kroonides. Kindlasti muutuvad võltsingud järjest paremaks ja nende teostamine lihtsamaks. See on ka põhjuseks, miks ma ei esita kõiki tunnuseid, mille alusel saab võltsingut ehtsast margist eraldada. Võltsija ju õpib samuti oma vigadest.
Miks mina võltsingut kohe ei avastanud ja haneks läksin? Kui näed midagi tõeliselt head - olgu see mark, mõni maal või muu antiikese -, satud tihti suurde õhinasse ja tähelepanu hajub.
Tagantjärele on muidugi hea öelda, et ju kõik klappis kahtlustäratavalt hästi - justkui karjapoisi kivi kiriku aknasse. Odav hind, harulduste suur hulk jne.
VALEMARKE TULEB NAGU MURDU
Rüütli tänava poodi läksin ligi nädal hiljem. Tegin näo, et ei tea võltsinguist midagi. Üllatav oli, et Kuldhammast minu vahepealne ärakadumine üldse ei häirinud. Ta hoopis tegi veel soodsama pakkumise: anna 2000 krooni ja mark on sinu. Kui ma ei võtnud vedu, hakkas Kiplok marki mulle lausa kaela määrima. Andku rahas 1000 krooni ja ülejäänu odavates markides.
Kui lükkasin sellegi pakkumise tagasi, käis Kuldhammas viimase trumbi välja: uue haruldase margipaari. Ja ainult 1200 krooni! Ka selle võtsin kontrollimiseks kaasa ja loomulikult oli tegemist võltsinguga. Möödunud nädalal astusin taas Kiploki poolt läbi ning taas oli tal pakkuda midagi värsket. Seekord võtsin kaks hoopis teistsugust haruldust, lootes, et vähemasti nüüd saan ehtsad margid.
Lootus on lolli lohutus. Punase Risti markidele löödud kallis ületrükk "Aita hädalist" oli võltsing ning ilmselt sama võltsija kätetöö. Toodang on aga muutunud paremaks ja võltsija targemaks.
Kui palju võltsitud Eesti postmarke on tänaseks müüdud, on raske aimata. Kindel on see, et neid ei levitata ainuüksi Rüütli tänava poe kaudu, vaid ka interneti teel.
Vähemasti üks Saksamaal elav kollektsionäär ostis niiviisi 6000 krooni eest võltsingute paari. Ka on neidsamu võltsinguid müüdud Saksamaal oksjonitel. Eestis aga levivad võltsingud lausa massiliselt. Peaaegu kõik minu filatelistidest head tuttavad on ühe või mitu võltsingut ostnud.
Võltsijaid on filatelistide palvel asunud taga otsima ka majanduspolitsei. Praegu on politseil teada kaks nime, kes on võltsitud Eesti markide müügiga otseselt seotud. Lisaks Ülo Kiplokile on marke müünud ka end Rainina tutvustav noormees.
FINAAL
Eile võtsin kolleegi kaasa ja läksin Kiploki juurde. "Sa, kurat, oled petnud mind ja teisi," käratasin. "Kust ma teadsin, issand jumal küll," hädaldas Kuldhammas vastu. "Kellelt sa neid saad?" küsisin edasi. Kiplok eiras mitu korda minu küsimust, kuid lõpuks pahvatas: "Tean ainult eesnime, see on Rain." Telefoninumber aga pidavat kodus olema. "Lähme kohe järgi," nõudsin. "Oot-oot," viskas Kuldhammas ja tõi numbri lagedale. Kas Kiplok levitas valemarke teadlikult või mitte, on juba politsei välja uurida. Kui politseil isegi õnnestub tegelik(ud) võltsija(d) tabada ja neid karistada, on ikkagi hilja. Eesti markide rahvusvaheline maine on nii või teisiti täis tehtud.
NAGU KAKS TILKA VETT: See kümnemargane hammastamata Eesti postmark 1928. aastast (vasakul) on umbes 15 000 krooni maksev tippharuldus, mis on ainult vähestes kollektsioonides. Fotol pole siiski originaal, vaid hiljuti valmistatud võltsing. Hammastatuna on see mark (paremal) aga tavaline ning odav. Võltsing erineb ehtsast margist paljudes detailides, näiteks ületrüki toon ja vasara tipp.
ERAKOGU
Võltsija Viljandist: Viljandi fotograaf Jaan Lubi hukkus evakueerimisel Venemaale 1941, tema võltsingud ringlevad aga tänaseni.
EESTI KUUSAMAD MARGIVÕLTSIJAD
1931. aastal paljastas kriminaalpolitsei hästi organiseeritud jõugu, kes valmistas ja levitas võltsmarke. Toodang realiseeriti enamasti vahetuse teel, kuid müüdi ka otse raha eest. Jõugul olid esindajad Berliinis ja Viinis. Võltsmarke trükiti Tallinnas ja Tartus. Salavõrku juhtis Osvald Simson, kel oli hulk varjunimesid. Kokku kuulus bandesse üheksa inimest. Võltsinguid toimetas välismaale Tallinna margiäri Philatelist ärijuht ja omanik Herbert Kull, kes 1934 Saksamaal kinni nabiti ja trellide taha pisteti.
1930. aastate suurvõltsija oli ka Viljandi fotograaf Jaan Lubi, kelle toodang on levinud üle kogu maailma. Võltsimiseks kasutas ta arvatavasti Soomes valmistatud trükiplaate. Oma toodangu müüs Lubi peamiselt välismaale.
Pärast II maailmasõda sai margivõltsijate kuningaks tartlane Ralf Linno. Linno alustas oma tegevust sõja ajal ning tegutses 1970. aastate alguseni. Tema "elutööks" sai Saksa okupatsiooni aegsete kallite Elva ja Mõisaküla ületrükkide võltsimine, millega ta külvas Saksamaa filatelistide hulgas parajat segadust.
Võltsijate arvukus sundis ka seaduseloojaid tegutsema. Aastal 1936 lisati Eesti kriminaalseadustikku punkt, mis ahendas tunduvalt võltsijate tegevust.
Paragrahv 405 järgi karistati isikut, kes kasusaamise eesmärgil tegi järele Eesti või välisriigi postmargi, arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle 500 krooni. Sama karistus tabas ka võltsingute levitajat. Seaduse parandus oli oluline seetõttu, et see käsitles käibelt kõrvaldatud postmarke.
Pekka Erelt
Millennium algas mulle sellega, et sain esimese äriga vastu pükse. Jaanuari algul astusin läbi Tallinnas Rüütli tänaval asuvast väikesest margipoest. Kauplust peab ligi 70aastane Ülo Kiplok, keda margikogujad isekeskis hüüavad Kuldhambaks. Vahetevahel on tal head kaupa, ja oli selgi korral.
Ta näitas mulle imeilusat hallikarva margipaari. Lõigatud hall sepp! Palju maksab? Ainult 3000!? Lausa lendasin pangaautomaadi poole. Raha ära viies ootas Kuldhammas mind ärevalt. Andku ma margid tagasi, talle olevat vahepeal juba 4000 pakutud. Äri on äri, ütlesin ning lõin raha võidurõõmsalt lauale. Nüüd saan rikkaks, vasardas peas.
Saatsin margipaari veel samal päeval Rootsi, Stockholmis elava eksperdi Valdo Nemvalzi kätte. Nimelt on haruldasi ja kalleid marke raske edasi müüa ilma ehtsust tõendava garantiita. Selleks antaksegi rariteedid eksperdile kontrollida, kes nende õigsuse kinnituseks lööb margi tagaküljele oma nimetempli. Kui tempel puudub, on ka margi hind tunduvalt madalam.
Eestis paraku niisugust eksperti pole, üks asjatundja elab Rootsis ja üks USAs. Nemvalz margipaari ehtsuses ei kahelnud ning lõi oma templi alla.
Mõni päev hiljem sain margid käsipostiga tagasi. Et ma ise marke ei kogu, andsin need Eesti filatelistide seltsi Estonia oksjonile. Alghinnaks läks kataloogi 10 000. Rõõm oli suur, hea äri ikkagi.
Veebruari algul astusin taas Kuldhamba poest läbi. Vanamees elavnes mind nähes kohe. On sul midagi uut, küsisin nagu ikka. Ja nagu ikka, järgnes vastuseks teeseldud puiklemine. Niisiis midagi on, ütlesin endale. Ma ei eksinud, Kuldhammas tõi leti tagant marke täis albumilehe. Selle keskel ilutses Eesti üks kõige haruldasemaid postmarke, Eesti Vabariigi 10. juubeli ületrükiga sepamark! Tegemist oli selle margi hammastamata erimiga, mida kohtab haruharva ja mille hind on juba umbes 15 000 krooni.
Palju maksab, küsisin õhinal. 4000, vastas Kiplok külma rahuga. Nii vähe! Vaatasin marki lähemalt. Kuigi eksperdi templit ma tagaküljelt ei leidnud, ei märganud ma ka midagi kahtlast. Nähes minu mõtlikku ilmet, kukutas Kuldhammas hinna 3200 kroonile. Ütlesin, et enne ostmist tahan margi siiski üle vaadata, ning Kiplok andiski selle mulle koju kaasa. Tulen homme läbi, ütlesin ja tuiskasin poest välja.
Õhtul hakkasin oma saaki luubiga uurima. Mida rohkem puurisin, seda enam hakkasin kahtlema. Paari tunni pärast oli mul kõik selge: see mark on VÕLTSING. Ja kuratlikult hea.
AVASTAN VÕLTSINGUD
Filateelias kehtib kuldreegel: pole marki, mida ei saaks võltsida. Ja pole võltsingut, mida ei saaks avastada. Kõik on vaid kogemuste ja kannatlikkuse küsimus.
Paari tunni jooksul veendusin, et ainult margi paber on ehtne. Ja see on esimene asi, mida tolle rariteedi puhul vaadatakse. Kui paber klapib, vaadatakse muud pealiskaudselt. Võltsija mängiski just sellele. Ja edukalt.
Tegin margist võimsa suurenduse. Ükskõik, kust ma ka kujutist ei vaadanud, erines see veidi originaalist. Väga sarnane küll, kuid ainult sarnane! Täpselt sama oli ka ületrükiga, mille mõõdud klappisid originaaliga, kuid detailides oli selgeid erinevusi. Ja eriaparatuuri all muutus ületrüki värv hoopis teiseks kui ehtsa puhul. Veel samal õhtul lasin kontrollida ka oksjonile antud margipaari. Ka see osutus võltsinguks.
Aga kuidas oli võltsija saavutanud nii hea tulemuse?
Näitasin võltsinguid margikunstnik Jaan Saarele, kes andiski usutava selgituse. Tema arvates skänniti originaal arvutisse ja seejärel valmistati kližee. Korralik töö, tunnustas Saar. Margid trükiti tõenäoliselt väikese käsipressiga, mille hankimine pole mingi probleem.
Samuti pole asjatundja jaoks eriline kunst vajaliku värvitooni kokkusegamine.
Arvutitehnika tähendab võltsimises uue ajastu algust.
Teadaolevalt pole Eestis ainult marke võltsitud, vaid ka dollareid, bussipileteid ja aktsiisimärke. Kahju on tehtud miljonites kroonides. Kindlasti muutuvad võltsingud järjest paremaks ja nende teostamine lihtsamaks. See on ka põhjuseks, miks ma ei esita kõiki tunnuseid, mille alusel saab võltsingut ehtsast margist eraldada. Võltsija ju õpib samuti oma vigadest.
Miks mina võltsingut kohe ei avastanud ja haneks läksin? Kui näed midagi tõeliselt head - olgu see mark, mõni maal või muu antiikese -, satud tihti suurde õhinasse ja tähelepanu hajub.
Tagantjärele on muidugi hea öelda, et ju kõik klappis kahtlustäratavalt hästi - justkui karjapoisi kivi kiriku aknasse. Odav hind, harulduste suur hulk jne.
VALEMARKE TULEB NAGU MURDU
Rüütli tänava poodi läksin ligi nädal hiljem. Tegin näo, et ei tea võltsinguist midagi. Üllatav oli, et Kuldhammast minu vahepealne ärakadumine üldse ei häirinud. Ta hoopis tegi veel soodsama pakkumise: anna 2000 krooni ja mark on sinu. Kui ma ei võtnud vedu, hakkas Kiplok marki mulle lausa kaela määrima. Andku rahas 1000 krooni ja ülejäänu odavates markides.
Kui lükkasin sellegi pakkumise tagasi, käis Kuldhammas viimase trumbi välja: uue haruldase margipaari. Ja ainult 1200 krooni! Ka selle võtsin kontrollimiseks kaasa ja loomulikult oli tegemist võltsinguga. Möödunud nädalal astusin taas Kiploki poolt läbi ning taas oli tal pakkuda midagi värsket. Seekord võtsin kaks hoopis teistsugust haruldust, lootes, et vähemasti nüüd saan ehtsad margid.
Lootus on lolli lohutus. Punase Risti markidele löödud kallis ületrükk "Aita hädalist" oli võltsing ning ilmselt sama võltsija kätetöö. Toodang on aga muutunud paremaks ja võltsija targemaks.
Kui palju võltsitud Eesti postmarke on tänaseks müüdud, on raske aimata. Kindel on see, et neid ei levitata ainuüksi Rüütli tänava poe kaudu, vaid ka interneti teel.
Vähemasti üks Saksamaal elav kollektsionäär ostis niiviisi 6000 krooni eest võltsingute paari. Ka on neidsamu võltsinguid müüdud Saksamaal oksjonitel. Eestis aga levivad võltsingud lausa massiliselt. Peaaegu kõik minu filatelistidest head tuttavad on ühe või mitu võltsingut ostnud.
Võltsijaid on filatelistide palvel asunud taga otsima ka majanduspolitsei. Praegu on politseil teada kaks nime, kes on võltsitud Eesti markide müügiga otseselt seotud. Lisaks Ülo Kiplokile on marke müünud ka end Rainina tutvustav noormees.
FINAAL
Eile võtsin kolleegi kaasa ja läksin Kiploki juurde. "Sa, kurat, oled petnud mind ja teisi," käratasin. "Kust ma teadsin, issand jumal küll," hädaldas Kuldhammas vastu. "Kellelt sa neid saad?" küsisin edasi. Kiplok eiras mitu korda minu küsimust, kuid lõpuks pahvatas: "Tean ainult eesnime, see on Rain." Telefoninumber aga pidavat kodus olema. "Lähme kohe järgi," nõudsin. "Oot-oot," viskas Kuldhammas ja tõi numbri lagedale. Kas Kiplok levitas valemarke teadlikult või mitte, on juba politsei välja uurida. Kui politseil isegi õnnestub tegelik(ud) võltsija(d) tabada ja neid karistada, on ikkagi hilja. Eesti markide rahvusvaheline maine on nii või teisiti täis tehtud.
NAGU KAKS TILKA VETT: See kümnemargane hammastamata Eesti postmark 1928. aastast (vasakul) on umbes 15 000 krooni maksev tippharuldus, mis on ainult vähestes kollektsioonides. Fotol pole siiski originaal, vaid hiljuti valmistatud võltsing. Hammastatuna on see mark (paremal) aga tavaline ning odav. Võltsing erineb ehtsast margist paljudes detailides, näiteks ületrüki toon ja vasara tipp.
ERAKOGU
Võltsija Viljandist: Viljandi fotograaf Jaan Lubi hukkus evakueerimisel Venemaale 1941, tema võltsingud ringlevad aga tänaseni.
EESTI KUUSAMAD MARGIVÕLTSIJAD
1931. aastal paljastas kriminaalpolitsei hästi organiseeritud jõugu, kes valmistas ja levitas võltsmarke. Toodang realiseeriti enamasti vahetuse teel, kuid müüdi ka otse raha eest. Jõugul olid esindajad Berliinis ja Viinis. Võltsmarke trükiti Tallinnas ja Tartus. Salavõrku juhtis Osvald Simson, kel oli hulk varjunimesid. Kokku kuulus bandesse üheksa inimest. Võltsinguid toimetas välismaale Tallinna margiäri Philatelist ärijuht ja omanik Herbert Kull, kes 1934 Saksamaal kinni nabiti ja trellide taha pisteti.
1930. aastate suurvõltsija oli ka Viljandi fotograaf Jaan Lubi, kelle toodang on levinud üle kogu maailma. Võltsimiseks kasutas ta arvatavasti Soomes valmistatud trükiplaate. Oma toodangu müüs Lubi peamiselt välismaale.
Pärast II maailmasõda sai margivõltsijate kuningaks tartlane Ralf Linno. Linno alustas oma tegevust sõja ajal ning tegutses 1970. aastate alguseni. Tema "elutööks" sai Saksa okupatsiooni aegsete kallite Elva ja Mõisaküla ületrükkide võltsimine, millega ta külvas Saksamaa filatelistide hulgas parajat segadust.
Võltsijate arvukus sundis ka seaduseloojaid tegutsema. Aastal 1936 lisati Eesti kriminaalseadustikku punkt, mis ahendas tunduvalt võltsijate tegevust.
Paragrahv 405 järgi karistati isikut, kes kasusaamise eesmärgil tegi järele Eesti või välisriigi postmargi, arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle 500 krooni. Sama karistus tabas ka võltsingute levitajat. Seaduse parandus oli oluline seetõttu, et see käsitles käibelt kõrvaldatud postmarke.
laupäev, 1. september 2018
Eesti Post 1919 Tallinn
 |
| Tiraaz 45 |
 |
| Tiraaz 7 marki |
 |
| Tiraaz 26 |
 |
| Tiraaz 12 |
 | ||
| Tiraaz 100 |
Tellimine:
Postitused (Atom)