http://www.postimees.ee/2812620/raskete-aegade-abimees
laupäev, 31. mai 2014
Kiriku trepp
Eile käis Tarmo oma töömeestega trepi esimese astme vahesid valamas. Valati nii nagu meil kiriku ümber on valatud betoonist vöö, kus sees on suured raudkivid. Paari nädala pärast lubas tulla ja trepi ära lihvida.
.jpg)
reede, 30. mai 2014
Kiriku trepp
Meil oli juba möödunud aasta sügisel Tarmoga juttu kiriku trepi tegemisest. Eile tuli ta oma meeskonnaga kohale ja lõhkusid vana trepi ära ning hakkasid uut treppi tegema. Täna peaks uus trepp valmis saama.
neljapäev, 29. mai 2014
Hommikune helistamine
Hommikul helistas Tarmo, et tahavad hakata kiriku treppi valama. Tulid kohale, lammutasid vana trepi ja asusid uut ehitama. Päeva lõpuks sai suurem osa valmis.
Tänane päev
Hommikul helistas Andres, et nad Orvoga tulevad surnuaiale tormis murdunud puid maha lõikama. Panin tööriided selga, langetuslabida autosse ja sõitsin surnuaiale. Enne helistasin veel hooldekodussse, et pean seal teenistuse kunagi lähemal ajal, aga täna vist ei jõua kella 11. Tõstukit ei saa siinkandis siis kui sina tahad, vaid siis kui töömehel on aega.
Sõitsin surnuaiale ja mehed olid juba platsis. Seekord oli päris mitu puud pooleks murdunud. Mõned inimesed on väga aktiivsed ja ei anna teada, et hakkavad ise lõikama. Seekord olidki ühe hauaplatsi valdajad aktiivselt tegutsenud. Oma platsi pealt pooleksmurdunud puu osa ära jupendanud ja nüüd oli murdunud tüve palju raskem langetada. Panime mitu puud alla, et kui jäme kase tüvi langeb, siis ei ole kukkudes kahjustus väga suur. Meil oleks palju parem olnud langetada tüvi murdunud ladva peale. Kask on surnuaiale kõige vähem sobilik puu, kuna saab kiiresti küpseks ja mitmed haigused teevad tüve hapraks. Jäme tüvi langes nii tugeva löögiga vastu maad, et alla pandud puud vajusid maa sisse ja tüve otsa lõi umbes 20 cm sügavusele maa sisse.
Saime ikka kenasti tõstukiga ligi tulla ja lõigatud puud peale tõsta. Edasi tuli hakata pooleks murdunud puid langetama. Õnneks ei olnud seal värskeid kalmusid ja sai päris kiiresti puud maha. Andres, vana metsamehena oskab ohtlikke puid kenasti langetada. Kurtis, et surnuaiavaht oli tänagi hommikul enne minu tulekut tulnud targutama, kuidas ja kuhu langetada, aga füüsika seadusi mees ei tunne. Veel oli üks pärn, millel oli suur oks murdunud, vaja maha langetada. Pärnast sai koorma puid. Nüüd võib minu pärast talv tulla, sest puukuur on puid täis ja ülejärgmiseks talveks on ka suur virn puid valmis lõikamiseks ja lõhkumiseks. Koju jõudsin kell 17.30
Sõitsin surnuaiale ja mehed olid juba platsis. Seekord oli päris mitu puud pooleks murdunud. Mõned inimesed on väga aktiivsed ja ei anna teada, et hakkavad ise lõikama. Seekord olidki ühe hauaplatsi valdajad aktiivselt tegutsenud. Oma platsi pealt pooleksmurdunud puu osa ära jupendanud ja nüüd oli murdunud tüve palju raskem langetada. Panime mitu puud alla, et kui jäme kase tüvi langeb, siis ei ole kukkudes kahjustus väga suur. Meil oleks palju parem olnud langetada tüvi murdunud ladva peale. Kask on surnuaiale kõige vähem sobilik puu, kuna saab kiiresti küpseks ja mitmed haigused teevad tüve hapraks. Jäme tüvi langes nii tugeva löögiga vastu maad, et alla pandud puud vajusid maa sisse ja tüve otsa lõi umbes 20 cm sügavusele maa sisse.
Saime ikka kenasti tõstukiga ligi tulla ja lõigatud puud peale tõsta. Edasi tuli hakata pooleks murdunud puid langetama. Õnneks ei olnud seal värskeid kalmusid ja sai päris kiiresti puud maha. Andres, vana metsamehena oskab ohtlikke puid kenasti langetada. Kurtis, et surnuaiavaht oli tänagi hommikul enne minu tulekut tulnud targutama, kuidas ja kuhu langetada, aga füüsika seadusi mees ei tunne. Veel oli üks pärn, millel oli suur oks murdunud, vaja maha langetada. Pärnast sai koorma puid. Nüüd võib minu pärast talv tulla, sest puukuur on puid täis ja ülejärgmiseks talveks on ka suur virn puid valmis lõikamiseks ja lõhkumiseks. Koju jõudsin kell 17.30
kolmapäev, 28. mai 2014
Batko Mahno jüngrid
Nestor Mahno (1889- 1934) oli Ukraina anarhist- kommunist, kes juhtis Vene revolutsioonijärgses sisesõjas anarhistlikku Musta armeed. 18. aastasena liitus ta anarhistide- terroristidega. 1910. aastal ta arreteeriti ja mõisteti surma. Kuid tänu tema noorusele, muudeti karistus vanglakaristuseks. 1917. aastal ta vabastati, läks Ukrainasse ja hakkas juhtima revolutsiooni. Võitluste käigus õnnestus tal luua Ida- Ukrainasse seitsme miljonilisele elanikega asustatud alale Vaba territoorium. Seal rakendati anarhistlikke kommunistlikke põhimõtteid. Hiljem põgenes Mahno Rumeeniasse ja suri Pariisis.
Ukrainas tegutsevad praegu Batko Mahno jüngrid- terroristid, kes on üle Venemaa kokku tulnud palgasõdurid, nad saavad vangilangenute andmetel 300 US $ nädala eest. Lisaks on muidugi ka kohalikke rahutuid, keda huvitab anarhistlik elu. Mariupolis saadi kätte üks terrorist, kes on pärit Groznõi linnast, Tšetšeeniast.
Ukrainas tegutsevad praegu Batko Mahno jüngrid- terroristid, kes on üle Venemaa kokku tulnud palgasõdurid, nad saavad vangilangenute andmetel 300 US $ nädala eest. Lisaks on muidugi ka kohalikke rahutuid, keda huvitab anarhistlik elu. Mariupolis saadi kätte üks terrorist, kes on pärit Groznõi linnast, Tšetšeeniast.
Muusikatöö aruanne
Statistikaamet pöördus meie poole, et me esitaksime 2013. aasta muusikatöö aruande. Kahel korral helistasin statistikaamatisse ja püüdsime koos teha. Kuna siis kui kõik oli täidetud ja vajutasin salvesta, siis tuli jälle ette kas tühi leht või logi sisse ID- kaardiga. Sealt soovitati juba saata kirja teel, aga ütlesin, et üritan veel ja kui täna ei saa ära tehtud neti teel, siis saadan kirja teel. Lõpuks õnnestus ära salvestada ja ka kinnitada.
teisipäev, 27. mai 2014
Donetski jäähalli hoone põleb
Terroristid röövisid ja panid põlema Donetski hokiklubi areeni http://www.unian.net/politics/922394-terroristyi-razgrabili-i-podojgli-arenu-hokkeynogo-kluba-donbass.html
Donetski lennuväli
on taas Ukraina armee poolt tagasi võetud. Tšetšeeni võitlejate (pataljon Vostok) ja vene kasakate kaotus on 32 langenut. http://censor.net.ua/news/287198/aeroport_donetska_pod_kontrolem_silovikov_poteri_terroristov_32_ubityh
esmaspäev, 26. mai 2014
EE küsitlus
Kellest võiks saada Eesti luteri kiriku uus peapiiskop? http://ajaleht.ekspress.ee/magplus/_magazines/3075/verticals/kuum_sander/assets/kuum_sander_13815_html/kusitlus.html#pd_a_8061368%23pd_a_8061368
pühapäev, 25. mai 2014
Vostok Ida-Ukrainas
Äärmise jõhkruse poolest tuntud tšetšeeni pataljoni võitlejad osalesid ka sõjategevuses Gruusias. Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Samuti on andmeid, et Vostoki kunagised sõdurid osalesid ka Krimmi hõivamisel.
laupäev, 24. mai 2014
WARREN BUFFET
JÕEPÕHJA SÜGAVUST KONTROLLI ÜHE, MITTE MÕLEMA JALAGA.
AUSUS ON KALLIS VARA - ÄRA OOTA SEDA ODAVATELT INIMESTELT.
AUSUS ON KALLIS VARA - ÄRA OOTA SEDA ODAVATELT INIMESTELT.
reede, 23. mai 2014
neljapäev, 22. mai 2014
Surnuaed
Endel helistas täna, et surnuaial on mitu puud eilse väikese tormihooga ära murdnud. Helistasin kohe Andresele, et ta võtaks Orvoga ühendust, millal tema saaks tõstukiga tulla ja siis saaksime murdunud puud ära lõigata. Üks puu on kukkunud täpselt malmristile otsa ja selle ära murdnud.
Eesti Ekspress võrdleb peapiiskopikandidaate
Muidugi ei ole see veel lõplik kandidaatide nimekiri, sinna võib veel lisanduda 1-2 kandidaati. 10. kirikukogu saadikul on võimalus esitada oma kandidaat:
kolmapäev, 21. mai 2014
Agu matused
Täna oli pealelõunal Misso kirikust Agu matused. Agu oli minus seitse kuud noorem. Veidi üle aasta tagasi käis selja opil ja siis leiti, et vereproov ei ole kõige parem. Hiljem avastati, et tal on tänapäeva haigus. Kirikus oli umbes kaheksakümmend matuselist. Hauakaevajad olid tellitud Aluksnes ritumsist. Need mehed olid kolmandat korda siinmail matusel. Kandsid kirstu kirikust õlgadel auto peale. Hauale kandsid õlgadel. Kõik kenasti tumedate pükste ja helesinise särgiga ning lipsud ees. Muld oli väga kenasti kahele poole hauda nagu kaks kääbast tehtud ja kaunistatud. Tavaliselt ei võta ma telefoni matusele kaasa, muidu oleks saanud pildi teha. Väino näitas peieleuas mobiiliga tehtud pilti. Palusin tal mulle meiliga saata, aga ta ütles, et temal ei ole kodus Interneti levi ja ta ei tunne ka hästi seda kuidas saata. Haua kinniajamine võttis nii palju aega, et Parksepa orkester jõudis mängida kaks salmi laulust Rändur ütle kuhu lähed, kui haud oli kinni aetud ja neil jäi üle kääbas teha. Meil siinpool ei tea ühtegi filmat, kes sellist teenust pakuks. Ometigi räägitakse, et tööpuudus on siinmail suur. Sain mõne sõna nendega vahetada ja ütlesid, et on juba Võrus ka käinud oma teenust pakkumas. Firmal on ka kodulehekülg http://www.kapsetuparvalde.lv
Auto remont
Eile käisin Võrus ja lasksin teha ka ülevaatusel leitud pisivead korda. Raul vahetas ühe jupikese, vasaku rooliotsa välja. Nüüd peaks auto igati korras olema. Tundub küll, et kõik on nüüd igati korras.
Tunnistada Venemaa terrorismi toetavaks maaks
Valge Maja ametlikul kodulehel toimuv petitsioon tunnistada Venemaa ametlikult terrorismi toetavaks maaks on kogunud rohkem kui petitsiooni seaduslikustamiseks vajalikud 100 000 toetushäält. https://petitions.whitehouse.gov/petition/designate-russia-state-sponsor-terrorism/XMjbTltM
teisipäev, 20. mai 2014
Maailma müümata autod
Kui kasutada Google mapsi sateliidipilti väidab artikkel, siis leiab tohutud väljakud, mis on täis maailma müümata autosid. Majanduskasv ei jõua tootmisele järele. GM, Cadilac, Nissan jne. Suurbritannias, Hispaanias USAs, Peterburis jne. on platsidel miljonid uued müümata autod. http://www.zerohedge.com/news/2014-05-16/where-worlds-unsold-cars-go-die
esmaspäev, 19. mai 2014
Slovjanski
laibakuur on terroristide laipu täis- palju on tšetšeene http://freejournal.biz/article4069/index.html
pühapäev, 18. mai 2014
laupäev, 17. mai 2014
Palverännak Prahasse ja Herrnhuti
Aprilli alguses korraldasid Hageri koguduse liikmed Silja Lepik ja Sigrid Põld palverännaku Prahasse ja Herrnhuti.
 |
| Praha |
Husiitide liikumise põhjal tekib 1457. aastal Böömimaal usuvennaskond- Unitas Fratrum. Vennaskonna arv kasvab kiiresti. Böömi ja Määri vennad taotlesid algkristlikku lihtsust. Hiljem husiidid ühinevad Böömi vendade ja luterlastega
Kuni kolmekümneaastase sõjani (1618- 1648) toetasid neid paljud kohalikud aadlid. 1619. aastal suri Saksa-Rooma keiser ja Austria valitseja Matthias. Böömimaa kuningaks ja keisriks sai Ferdinad II. Ferdinad II oli vaga katoliiklane ning tahtis kõigis oma valdustes läbi viia vastureformatsiooni. Böömimaal olid enamuses protestandid; luterlased, kalvinistid ja mõõdukad hussidid. Ferdinand saatis Prahasse oma saadikud 1618. aastal. Böömimaa kalvinistid viskasid saadikud lossi akendest alla (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus oli alguseks Böömimaa ülestõusule ning seda loetakse ka kolmekümneaastase sõja alguseks. Otsustav Valgemäe lahing toimus 8.11.1620. aastal Praha lähedal. Böömi 30 000 meheline sõjavägi kaotas. Selle tulemusena kohalikud protestantlikud aadlikud kas hukati või tagandati. Julm sõda ja katku tõttu vähenes rahvaarv kolmelt miljonilt 800 tuhande inimeseni. Tšehhikeelsed raamatud põletati.
Protestantidele pakuti ultimaatum. Nad olid sunnitud valima; kas liituda katoliku kirikuga, minna vangi või lahkuda maalt. Vennad olid sunnitud töötama põranda all ja olid hajutatud Põhja Euroopasse ja Madalmaadesse, kus pedagoog ja Böömi Vendade Ühenduse viimane piiskop Jan Amos Komensky (Komenius) (28.03.1592- 15.11.1670) püüdis suunata nende tegevust- leida võrdõiguslikku tunnustamist pärast Vestfaali rahu 1648. aastal.
Vastureformatsiooni ajal satuvad Böömi vennad ja toetajad tagakiusamise alla. Puistati laiali ning läksid põranda alla või põgenesid.
Meie reisi järgmiseks peatuspaigaks oli Herrnhut, kus olime viis päeva. Olime pühapäeval koguduse saalis- heas toas koguduse koosolekul. Koosoleku algusosas olid ka lapsed, kes hiljem läksid kõrvaltuppa pühapäevakooli tundi. Pärast koosolekut räägiti Herrnhuti tekkimisest.
 |
| Reisiseltskond koguduse kiriku hoovis |
Pietismi vaimus oma vanaema Henriette Catharina von Gersdorffi juures kasvatatud Nikolaus Ludvig von Zinzendorf (1700- 1760), kes pidas luterlikku kirikut liiga tundekülmaks ja jäigaks, asutas 1720. aastatel ühingu, mille liikmed pidid ühise palvetamise, heategevuse ja kirjanduse uurimise abil oma usuelu elavdama. Aastal 1722. aastal andis ta rändpuusepp Christian Davidi palvele vastu tulles oma Berthelsdorfi mõisas tagakiusatud protestantidele maatüki kristliku kogukonna asula rajamiseks.
 |
| Christian Davidi haud |
Saabujate seas oli väga erineva usulise taustaga inimesi, sh Böömi vennakseid. Põgenikud rajasid Herrnhuti küla. Usuliste erimeelsuste tõttu oli kogukond korduvalt lagunemise äärel, kuid karismaatilisel ja juhtimisvõimekal krahv Zinzendorfil õnnestus ikka üksmeel jalule seada. 1727. aasta 13. augustil, toimub Berthelsdorfi kirikus Herrnhutlaste esimene armulaud. Seda kuupäeva peetakse vennastekoguduse vaimseks sünnipäevaks.
Zinzendorfi enda pietistlik taust ja Böömi vendade traditsioon olid hernhuutluse olulisemateks ideelisteks juurteks. Krahv Zinzendorf koostas herrnhutlastele ühiselu reeglid ning temast kujunes vennastekoguduse juht. Vennastekogudus seadis koheselt üheks oma peaeesmärgiks misjonitöö kõikjal maailmas. 1737. aastal pühitseti krahv Zinzendorf piiskopiks. Ta rahastas suurt osa hernhuutlaste tegevusest oma isiklikust varandusest. Pärast Zinzendorfi surma jätkas liikumise juhtimist tema väimees Johannes von Watteville.
Hiljem külastasime Herrnhuti surnuaeda, mis on täiesti omanäoline. Seal puuduvad perekonnaplatsid. Õed maetakse surnuaial peaväravast paremat kätt ja vennad vasakut kätt. Kõik hauakivid on ühesuurused. Ainult surnuaia keskel on kaheksa hauda mille hauaplaadid on suuremad teistest. Need on krahv Zinzendorfi ja tema pere hauaplaadid. Surnuaia lähedal on ka mägi mille tipus on torn kus krahv Zinzendorfil oli meeldinud ümbrust vaadata.
 |
| Krahv Zinzendorfi haud |
Teisel päeval külastasime Dresdeni. 1685. aastal põles Vana-Dresden täielikult maha. 1732. aastaks valmis „uus kuninglik linn”, mis linnaosana kannab tänaseni nime Neustadt. Dresden kujunes XVII. sajandil Euroopa kultuuri, poliitika ja majandusarengu keskuseks. Veidi enne Teise maailmajõja lõppu, sooritati Dresdenile USA ja Suurbritannia lennukitelt viis suurrünnakut. 13.–15. veebruaril 1945 hävitati totaalselt kogu linn. Rahvusvahelise Punase Risti andmeil hukkus rünnakutes 275 000 inimest. Sotsialismi ajal õhiti ja lammutati palju ajalooliste hoonete varemeid. Südalinn ehitati 1960-ndatel aastatel üles sotsialistlikus stiilis. Taastati Maapäeva hoone, Augustuse sild, Ristikirik, Zwingeri loss, Õukonnakirik, Semperoopera, Jaapani palee ja mõlemad suured raudteejaamad. 30. oktoobril 2005. aastal pühitseti taastatud Jumalaema kirik. Kümme aastat kestnud ehitustöid rahastati suures osas annetustest.
 | |
| Reisiseltskond Dresdenis |
 |
| Dresden Jumalaema kiriku tornist |
 |
| Zittau mägedes |
 |
| Oybini kirikus |
 |
| Henriette Catharina von Gersdorfi mõisa varemed |
 |
| Wittembergis Martin Lutheri monumendi juures |
 |
| Lauluraamat 1531. aastast |
 |
| Hebreakeelne piibel Martin Lutheri kirjaga |
Näidati mitut eesti keele õpikut XVIII. sajandist.
 |
| Eesti keele õpik |
 |
| Katariina II allkirjaga dokument |
Eesti keeles ilmus 1888. aastaks loosungiraamat nime all Iggapäwased süddame kinnitused. Vennastekoguduse peamajas nägime suurt valget lauda, mille peal loositakse igapäevased Vana Testamendi loosungisalmid. Tavaliselt loositakse 8.mail üleülejärgmise aasta loosungisalmid. Sel aastal loositakse 2017. aasta loosungisalmid. Kuna loosungiraamatud ilmuvad enam kui 50. keeles siis tuleb aegsasti loosida Vana Testamendi salmid, et teoloogid saaksid juurde valida sobivad Uue Testamendi salmid ja päeva palve ning raamatud trükiks ette valmistada. Muuseumis saime näha kristallvaasi, kust loositakse igaks päevaks Vana Testamendi kirjakoht.
 |
| Kristallvaagen |
Viimaseks kohaks kus käisime oli jõulutähtede tehas- Herrnhuter Sterne. Esimesed tähed tehti umbes 160. aastat tagasi. 1925. aastal patenteeriti täht ja praegu töötab tehases 90 töölist ning aastas valmistatakse 400 tuhat tähte. Ostsime endale poest jõulutähed ja järgmisel hommikul alustasime tagasiteed koju.
 |
| Herrnhuter Sterne õhtuhämaruses |
Helvi Kruusmann kirjutas: Lapsepõlve vaimulikud elamused sain vennastekoguduse palvetundidest, mis toimusid regulaarselt minu sünnikodus ja teistes lähiümbruse talutubades. Kooliajal lugesin kõiksugust nõukaajal kättesaadavat kirjandust Herrnhuti ja sealt pärit vendade töö kohta. Aastal 1988 täitus noorpõlve suur unistus - võimalus reisida DDR-i ja Herrnhuti, viibida sealses lumivalges kirikus "Gute Stube", loosungite loosimise saalis ja omapärasel kalmistul. Kõikjal oli taevas nii lähedal, millest jäi südamesse soov: sinna tahaks tagasi. Tänu meie erakordselt tublidele reisijuhtidele Siljale ja Sigridile oli seekordne reis suurepärane võimalus astuda ajas tagasi sinna päris algusesse, kõndides samadel radadel tolleaegsete herrnhutlastega. Tänase vennastekoguduse tööga tutvudes kohtusime noorte vendadega, kes pühendunult jätkavad eelkäijate tööd. Nüüd taas kodumaal oma igapäevast tööd jätkates on põhjust olla tänulik selle õnnistuse eest, mille Herrnhutist kaasa saime.
reede, 16. mai 2014
Auto ülevaatus
Autol sai pidurid üle vaadatud ja muud asjad ka. Vahetasin veel rehvid ära ja sõitsin ülevaatusele. Paar pisiviga avastati. Ühel tagumisel suunatulel on oranši värvi maha tulnud ja pirn tuleks vahetada, kuna neile tundus, et liiga kollane on suunatuli. No mis siis ikka.
Samal õhtul oli Võru haiglas teenistus. Üks tee ja mitu asja sai korda aetud.
Õhtul panime Andresega emal katkise veetoru asemel uue. Koju jõudsin päris hämaras.
Samal õhtul oli Võru haiglas teenistus. Üks tee ja mitu asja sai korda aetud.
Õhtul panime Andresega emal katkise veetoru asemel uue. Koju jõudsin päris hämaras.
neljapäev, 15. mai 2014
Küsimused
Õpetaja: “Kas te saate jumalat näha?”
Õpilased: “Ei.”
Õpetaja: “Kas te saate jumalat katsuda?”
Õpilased: “Ei.”
Õpetaja: “Siis järelikult pole jumalat olemas!”
Üks õpilane tõstab käe ja küsib:
“Õpetaja, kas te näete oma aju?”
Õpetaja: “Ei.”
Õpilane: “Aga kas te saate oma aju katsuda?”
Õpetaja: “Ei…”
Õpilane: “Siis järelikult pole teil aju!”
Õpilased: “Ei.”
Õpetaja: “Kas te saate jumalat katsuda?”
Õpilased: “Ei.”
Õpetaja: “Siis järelikult pole jumalat olemas!”
Üks õpilane tõstab käe ja küsib:
“Õpetaja, kas te näete oma aju?”
Õpetaja: “Ei.”
Õpilane: “Aga kas te saate oma aju katsuda?”
Õpetaja: “Ei…”
Õpilane: “Siis järelikult pole teil aju!”
Setod Jürimaa TV-s
Kõigepealt tehakse kartulisalatit. Siis Jaan Leppik räägib Eestist jne. Lõpuks seto mehed laulavad ühe laulu armastusest.
Auto remont
Viisin teisipäeva hommikul auto remonti. Et korda teha tagumised pidurid ja hammasrihm vahetada. Muud nipet näpet ka üle vaadata, et auto ülevaatusest läbi läheks. Nagu eelmine kordki, siis selle asja püüab korda ajada Raul.
kolmapäev, 14. mai 2014
ARVAMUS: Läänes tagakiusatud kirik?
Viimastel
aastatel on üha enam räägitud kristlaste tagakiusamisest, mis ei kuulu üksnes ajaloolistesse jutustustesse Rooma
tsirkustest või misjonäridest pärismaalaste seas. Tagakiusamine Jeesuse
nime tunnistamise pärast on tõsiasi ka praeguse aja lugematutele
kristlastele.
aastatel on üha enam räägitud kristlaste tagakiusamisest, mis ei kuulu üksnes ajaloolistesse jutustustesse Rooma
tsirkustest või misjonäridest pärismaalaste seas. Tagakiusamine Jeesuse
nime tunnistamise pärast on tõsiasi ka praeguse aja lugematutele
kristlastele.
Tahaks
öelda “kahjuks on see tõesti nii”, aga võib-olla on taoline lisandus
siinkohal ekslik. Sest kiriku olemus võitleva kogudusena, ecclesia militans,
tähendab, et ta peab elama tagakiusatavana kogu selle aja, mil ta ootab
oma Issanda aulist tagasitulekut. Kristus ütleb oma jüngritele:
“Maailmas ahistatakse teid.” Kirik ei saa seda vältida muul moel kui
astuda kõrvale talle määratud kitsalt taevateelt rahulikumale, laiemale
ja turvalisemale teele. Oma Issandale ustavalt järgnev kristlaskond
võib pidada lohutavaks, aga ka kohustavaks ja hoiatavaks Jeesuse sõnu:
“Kus olen mina, sinna saab ka mu teenija.” Ristipuu Issandale järgnev
kogudus ei saagi olla mujal kui risti all. Sellepärast ei saa vist
öelda, et kirikut “kahjuks” kiusatakse taga ka tänapäeval, sest elava
kiriku puhul ei saagi see teisiti olla.
Aga
see sõna “läänes”? Võibolla arvame, et kristlasi kiusatakse taga siit
kaugel, teistes riikides, julmemates ja rahutumates ühiskondades? Kus on
meie riikide vangilaagrid, tsirkuseareenid, piinamine ja kirikute
õhkimised, mille põhjal võiks rääkida lääne kristlastele osaks saavast
tagakiusamisest?
Vaenamist
on mitmesugust ning Kristuse kirik on alati saatana rünnakute objekt.
Mõnikord ei pöördu väärusuline maailm kiriku vastu vihaste ähvardustega,
vaid sarnaselt Heroodesele esineb kiriku sõbrana, otsides lubaduste ja
meelitustega võimalust Kristus-lapse tapmiseks, keda kirik enda keskel
kaitseb – kiriku usku, ning välise heaolu keskel võtab aset kõige karmim
kiusatus ja leppimatu vaimulik tagakiusamine. Kirikut ja kristlasi
vaenav saatan õhutab ka sisemisi kiusatusi, lootusetust, armastusetust
ja väärusku. Tema poolt on kirik alati tagakiusatav.
Siiski võiks küsida teema kohta – kas on võimalik, et kirikut läänes taga kiusatakse?
Pauluse
sinodi kirikupäevi ettevalmistav töörühm avastas, et tänavu möödub 80
aastat nn Barmeni sinodist, kui Wuppertalis esitati kuuepunktilise
deklaratsioon kirikuvõitlusest natside valitsetud Saksamaal. Ajalugu
ongi näidanud, et läänelikus, läbinisti kristlikus ja kõrgelt arenenud
riikide hulka kuulunud Saksamaal osutus kirik üsna kiiresti
tagakiusatavaks – rünnati nii kiriku õpetust kui usku, aga ka tema
liikmeid ning eriti vaimulike vabadust ja isegi elu.
Ajaloolise huvi kõrval tuleks küsida: milline on olukord praegu? Samuti: kuhu me liigume?
Tänavu kevadtalvel puhkes skandaal eelkõige veebibrauseri poolest tuntuks saanud tarkvarafirma Mozilla tegevjuhi ümber (vt siit). Brendan Eich
oli eraisikuna annetanud oma osariigis Californias toimunud kampaania
heaks, millega püüti – normaalsel parlamentaarsel teel – defineerida
seadustes abielu ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Kui teave
sellest üksikisiku eraviisilisest annetusest edastati teatud
ringkondadele, algas meie ajale tunnuslik nõiaprotsess sotsiaalmeedia
kohtusaalis. Suurfirma tegevjuht sunniti lahkuma mitte ebapädevuse
või valelikkuse pärast, vaid sellepärast, et ta toetas traditsioonilist
arusaama abielust.
Sarnaseid
juhtumeid on viimastel aastatel aset leidnud jätkuvalt. Eelmisel aastal
jäi lobistide hambusse Ameerika kiirtoidukett Chic-fil-A, kui selle
juhataja Dan Cathy teatas raadiointervjuus, et on
vastu homoabieludele, põhjendades seda oma kristliku usuga. Peagi
käivitati sotsiaalmeedias restoraniketi vastu ulatuslik boikott ning
skandaali tippaegadel toetas boikotti peaaegu pool küsitletud
ameeriklastest. Kõige kaugemale läks Bostoni linnapea Thomas Menino,
kes teatas avalikult, et kannab hoolt, et Chick-fil-A ei saaks tema
linnas tegevusluba. Peagi liitusid sama kooriga ka vabameelsetena
tuntud linnade Chicago ja San Francisco linnapead. See toimus riigis,
mis uhkustab oma sõnavabaduse ja vabaturumajandusega.
Kas mäletame veel aastat 2004 ja itaallase Rocco Buttiglione
euroopalikku nurgajooksu Euroopa Komisjoni liikmeks ja tagasi?
Buttiglione polnud süüdi milleski enamas kui selles, et olles usklik
roomakatoliiklane, jäi ta kindlaks oma arusaamale ning usule
roomakatoliikliku ja üldisemalt kogu õigeuskliku kristlaskonna
õpetusse inimese seksuaalsusest. Buttiglione kinnitas avalikult, et oma
ametis ei edenda ta oma usulist agendat, kuid sellest polnud abi;
sallivate lobistide mass lükkas ta kõrvale ja näitas sellega praktikas,
et nende Euroopas ei ole oma usku tunnistavatel kristlastel õigust
tegutseda [Euroopa Komisjoni] komissarina.
Viimastel
aastatel saabub lääneriikidest jätkuvalt teateid inimestest, keda nende
kristliku usu pärast seadustega pitsitatakse. Me ei räägi praegu
fanaatikutest või sektantidest, vaid täiesti traditsiooniliste kristlike
väärtuste järgi elavatest inimestest. On inimesi, kes adopteerimist
korraldavate ametnike poolt arvatakse sobimatute kasuvanemate hulka,
sest nad usuvad Jeesusesse ning jäävad ustavaks sellele Piiblile, mida
kirik on alati kasutanud. On fotograafe, muusikuid ja kondiitreid, kelle
vastu on esitatud hagi ja kellelt on mõistetud välja kahjutasu, sest
nende eraettevõte on keeldunud teenindamast homopulma. On õpetajaid
ning lapsevanemaid, kes on seadusega pahuksis, sest nad ei ole
soostunud õpetama oma lastele sooneutraalset arusaama abielust.
Eeldame, et Soomes ei saa küll midagi sellist toimuda.
Tuletagem
meelde Hyvinkääd ning seda, kuidas kolmele kiriku käärkambris olnud
inimesele määrati trahv üksnes sellepärast, et üks neist ei soovinud
pidada jumalateenistust vastuolus oma südametunnistusega (vt siit).
Tuletagem
meelde, kuidas ajakirjanik imbus valeidentiteeti kasutades
konfidentsiaalsesse teraapiarühma, et kirjutada häbistav artikkel
homoseksuaalide teraapilisest ravist.
Tuletagem
meelde kristlike noorte tehtud video pärast tõusnud tormi, kui
metsistunud meedia võttis hambusse videos esinenud “Anni”, kes Jeesuse
abiga võitis oma biseksuaalsed kiusatused (vt siit, siit, siit ja siit).
Tuletagem meelde viimaste aastate skandaale, kui Soome ühe vihatuma inimese, Päivi Räsäneni (praegu Soome siseminister – toim)
peale kallati üks verbaalne solgiämber teise järel üksnes sel
põhjusel, et ta tunnistas avalikult, et jääb ustavaks neile väärtustele,
millele kristlik kirik oma ajaloos on alati ustav olnud (vt siit, siit, siit ja siit).
Tegemist
ei ole sektantide, kultuste või fanaatikutega. See on täiesti tavaline
kristlus. Varem peeti usklikke igavateks, kitsarinnalisteks,
tusatsejateks. Praegusel ajal hakatakse neid üha enam pidama ohtlikeks.
Võib-olla on muutus isegi loogiline, sest läänelik kultuur on
naudingujanusest hedonismist nii läbi imbunud, et olles pelgalt igav
tusatseja, oled sa juba ühiskonnale ohtlik – siis, kui elu ainus mõte on
piiramatu nauding.
Tuleb
aru saada, et tagakius ei ole kunagi suunatud kristliku usu vastu
tervikuna, vaid see valib ühe koha, millest kinni hakata, ning püüab
panna kirikut oma seisukohta muutma. Sellega on kirik sattunud
kiusatusse anda järele ühes pisiasjas, püüdes ennast veenda, et saab
nõnda endale rahu osta.
Tagakius ei ole suunatud mõtlemisele ja usule, vaid tegudele. Kristlasele öeldakse:
“Te
tohite mõelda, mida tahate, aga selles asjas peate te tegutsema nõnda.”
Sellega oleme me ahvatletud oma usutaganemist õigustama: “Ega ma ju
usust loobu, nõnda tehes me lihtsalt kohandume olukorraga…” Apostel
Jaakobuse nõue on väga tabav: näita usku oma tegudega, ilma tegudeta usk
on surnud.
Pilaatuse
eeskujul püüab tagakius oma käed vastutusest puhtaks pesta.
Skisofreenilisel kombel kiusab kurjuse võim maailmas ühelt poolt
kristlasi taga ning teisalt süüdistab kirikut selles, et see on justkui
ise loonudki eeldused osutuda vältimatult tagakiusatuks: “Me oleksime
tahtnud ju teiega kokku leppida, aga te ei olnud sugugi koostöövalmis.”
Kristlaste
tagakiusu alguse võib tagantjärgi seostada ajaloos mingi sündmusega,
aga see on eelkõige järgmistele põlvkondadele antud enesemääramise
võimalus. Kes võis sündmuste arenemise ajal arvata, mis tegelikult
toimub? Võibolla mõned suutsid seda. Võibolla olid mõned neist
pessimistid, kes nägid, et vähemalt seekord osutusid nende sünged
ennustused õigeks. Võibolla uskus mõni, et tegemist on mööduva
nähtusega, mis kohe lõpeb. Võib-olla mõtles osa, et see kõik on üks suur
arusaamatus ning asjad saaksid selgemaks, kui selgust tahetaks.
Kas
liigume lääne ühiskonnas olukorra suunas, mida kristliku kiriku ajaloos
nimetatakse tagantjärgi tagakiusamise ajajärguks? Elame-näeme.
Kirik
jääb tagakiusus püsima Kristuse risti ja Jumala sõna varal. Just see,
mis selles maailmas toob kiriku peale tagakiusu, on ühtlasi ainuke
vahend ja vägi, mille abil kirik jääb tagakiusus püsima. Kristus ütleb:
“Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära
võitnud.”
Tõlkinud Illimar Toomet
Esko Murto on Soome Misjonipiiskopkonna vaimulik
Kõne on peetud Pauluse sinodi paastuaja kirikupäevadel 12. aprillil 2014.
teisipäev, 13. mai 2014
Tsitaat
Kaarel Ird: "Kes Piiblit ei ole lugenud, see elab ja sureb lollina!". /Koolikaja, Tartu 2009, lk 92/
Ortodoksia, Putin ja Lääs
Dr John Chryssavgis, Oikumeenilise patriarhaadi arhidiakon
Jätkuva Ukraina-kriisi ning tõusujoones kulgeva Vene imperialismi valguses on lääne inimesed saanud üha enam teadlikuks õigeuskliku kristluse (sageli moonutatud) olemusest. Õigeusk on Venemaal ja Ukrainas valitsevaks religiooniks, kuid seda praktiseeritakse üle kogu maailma. Siin ja seal ilmnevad täiesti hämmastavad pildikesed Vene president Vladimir Putini religioossetest ambitsioonidest (püha ristisõda, õigustused?), tema soe poolehoid õigeusu kõige olulisemale kloostrielukeskusele Athose mäel, tema isiklik vaimne teekond kõrgeauliste vaimsete ning karismaatiliste õpetajate juhtimisel ning kõrget moraali peegeldavad väljaütlemised.
Kõik see on õigeusklike jaoks häiriv, kuna on ju ilmne, et paljud mitteõigeusklikud saavad Putini tegude kaudu piiratud ning moonutatud arusaama Õigeusu Kiriku vaimsest traditsioonist, mis tegelikult väärtustab iga Jumala loodud inimese ainulaadsust ning jumalanäolisust. Tõeline ortodoksia tunnustab tolerantsust ning võitleb usuvabaduse ja inimõiguste eest. Hiljuti andis ärritavate valearusaamade levikust kinnitust Rootsi välisminister ja üks EL idapoliitika vedajatest Carl Bildt, kes väitis, et idakristlus on lääne tsivilisatsiooni põhivaenlaseks.
Putinilt pärinev pilt ortodoksiast on tõest äärmiselt erinev ja sellele lisab veelgi auru juurde mõnede Ameerika poliitilis-religioossete tegelaste nõusolek Putiniga. Need poliitilised ringkonnad püüavad tekitada muljet ida ja lääne täielikust erinevusest, aplodeerides endisaegsetele väärtustele ning tehes maha kaasaegseid. Nad seovad omavahel valimatult vabariiklaste "moraalse ilmeksimatuse" ning Kremli külma sõja järgse innukuse. Kuidas teisiti seletada kolumnist Pat Buchanani küünilist veendumust, kui ta oma hiljutises artiklis, kõneldes Venemaa rollist Krimmis ja maailmas üldiselt, tundetult küsib: "Kelle poolel nüüd Jumal on?"
Usuvabaduse toetajana Buchanan loomulikult teab seda. Nagu Putin, nii on ka tema veendunud, et liiderliku Lääne poolel Jumal ei ole. "Liiderlikkuse" all võivad nad tegelikult silmas pidada Lääne toetust vabadusele ning vastuseisu igasugusele diskrimineerimisele. Buchananil pidi küll kehv päev olema, kui ta kirjutas read: "Putin kasutab ära järsku ülemaailmset tundemuutust ja vastupanu Läänest lähtuvale hedonistliku, sekulaarse ja sotsiaalse revolutsiooni reoveele." Ta usub, et "Putin liidab Vene lipu kindlalt traditsioonilise kristluse külge."
Samuti mainib Buchanan, et liikumise World Congress of Families (mille tänavune rahvusvaheline konverents peetakse Moskvas) esindaja Allan Carlson nõustub: "Venemaa kaitseb judeokristlikke väärtuseid." Ühes prominentsest religioossest ringkonnast mõjutatud vene filmis kuulutatakse koguni avalikult "Bütsantsi õppetundi", väites, et Bütsantsi impeerium langes, kuna flirtis Läänega.
Taolise lähenemise probleem ei seisne mitte heas kavatsuses näidata vahet maailmas oleva hea ja kurja vahel, vaid ülbes enesekindluses käsitleda maailma mustvalgena, kus Putin on kujundlikult valge ja Obama must. Lisaks on Venemaa poliitilised ja kiriklikud juhid altid seisukohavõttudele kirik-riigi suurepärasest kooseksisteerimisest, ohtlikult vihjates keskaegses Bütsantsis valdavaks olnud poliitikale, jättes kavalalt ütlemata, et just seesama poliitika viis Bütsantsi riigi langemiseni. Buchanan läheb koguni nii kaugele, et meenutab teooriat Moskvast kui "kolmandast Roomast" viidates sellega Rooma ja Konstantinoopoli (Uue Rooma) langusele – 16. sajandist pärinev fantaasia, millest keegi kunagi aru pole saanud. Võib-olla see idee lihtsalt meeldis Buchanani lemmikfilosoofile ja teokraadile De Maîstre'ile, kes omal ajal jutlustas imperaatorist, paavstist ja timukast koosnevast "kolmainsusest". Kahjuks ei suuda keegi selle lühikese peegelduse alusel heita valgust Vene riigi poliitika ja Vene ortodoksia praegustele suhetele või kommenteerida Vene ametkonna ja teatud sotsiaalsete või religioossete gruppide diskrimineerimist.
Siiski tuleb praeguse olukorra irooniale tähelepanu juhtida. USA vabariiklased, kes aastakümneid, kogu külma sõja aja, võitlesid uskmatu Nõukogude Liidu vastu, on nüüd teinud kannapöörde ning püüavad USA-d muuta kurjuseimpeeriumiks. Buchanani sõnul on külmast sõjast saanud nüüd "uus veendumuste sõda". Aga kui nendest veendumustest saab ettur Putini käes, kes mängib oma mänge teatud Ameerika usuringkondade toel, on tõelisel Õigeusu Kirikul oht saada valesti mõistetud, kui mitte kuritarvitatud. Õigeusu Kiriku tõeline vaimne ja õpetuslik alus sisaldab vaimset avatust ning vastuvõtlikkust. Ehe õigeusklik vaimsus on tolerantne ning dialoogis kõigi inimestega.
Kui paavst Franciscus ja oikumeeniline patriarh Bartholomeos Jeruusalemmas 25. mail 2014 kohtuvad, tähistavad nad oma eelkäijate ajaloolise kohtumise 50. aastapäeva Pühas Linnas, nende motivatsiooni ning pürgimuse aluseks on teadmine, et "Jumal on armastus". See kinnitus on on ortodoksse kristluse südamele ja õigeusu vaimsusele lähemal kui miski muu. Ma loodan, et nii katoliiklasest hr Buchanan, Rootsi minister Bildt kui kogu ülejäänud maailm vaatab seda ja näeb, et ortodoksia tõeline nägu ei ole mitte Vladimir Putinis, vaid alandlikkuses ja dialoogis.
Tõlkinud Marion Leppik
Toimetanud isa Sakarias Leppik
ABS tule kustutamine
Käisin eile autoelektriku juures, kuna juba aastaid on olnud probleem ABS tulega. 2006. aasta sügisel hilja või 2007. aasta talvel vahetati tagumise laagri asemel, mis müra tegi hoopis esimene laager ära. Tollal kui tegime proovisõitu ja remondimees Taivo ütles, et kuula ikka esimene laager on läbi. Koju sõites panin püsikiiruse hoidja peale ja ei olnud mingit hääle muutust kui rooli keerasin vasakule-paremale. Tollal mõtlesin, et no ikka meistrimees on iga päev ametis ja teab paremini. Siis helistati mulle remonditöökojast, et tead sul on tagumine laager ka läbi. Vastasin, et seda ma ju ütlesin kohe. Aga siis jäi ABS tuli põlema ja kästi minna elektrikul lasta ära kustutada. Käisin Kagu Sellis, seal püüti tuli kustutada, aga ei kustunud ära. Siis vaadati arvutist uuesti ja öeldi, andur on läbi. Vahetati andur ja ikka jäi tuli põlema. Soovitati minna esindusse. Käisin korra Rakvere esinduses 2007. aasta juulis, kuid seal ei saanud midagi targemaks. Käisin Tallinnas Fiati teeninduses seal öeldi, tuleb andur vahetada. Korra käisin ka Tartus Fiati remonditöökojas, seal ka et algul vahetada andur ja kui ei mõju siis ka laager ära vahetada. Kagu Sellis vahetati andur, aga tuli jäi põlema. Siis ütlesin Võrus Kagu Sellis, et võib-olla rattalaagri vahetusega sai
ABS lugeja viga ja lasksin uue laagri vahetada. Nüüd sain tule ära
kustutada, kuid varsti hakkas uuesti põlema. Nii sõitsin ikka jälle põleva tulega ja ülevaatuse ajaks püüdsin kuidagi tule ära kustutada. Kaks aasta tagasi vahetati jälle ABS andur, kuid tuli hakkas viie kuu pärast uuesti põlema.
Kuna jälle on ülevaatus tulemas, siis hakkasin otsima elektrikut. Helistasin Kagu Selli, seal vastati, et neil ei olegi praegu elektrikut. Käisin Rauli juures ja seal kurtsin oma probleemi. Nüüd soovitati minna Toomas Laatsi juurde. Käisin seal ja Toomas pani kohe arvuti taha, kustutas vead ja käskis nüüd sõita kuni ABS-i tuli läheb uuesti põlema. Vaatas siis uuesti, mis viga arvuti näitab. Ikka esimene vasakpoolne ratas. Panime aja kirja eelmiseks esmaspäevaks, lubas asja hakata uurima. Helistas paar tundi hiljem, et ikka tuleb uus andur tellida. Eile hommikul sõitsin tema juurde ja vahetas anduri ja tegi proovisõidu hoovi peal. Ütles, et korras. Sõitsin Rauli juurde ja tunne oli, et ikka on midagi viga, ei lasknud püsikiirusehoidjat sisse panna.
Kui Rauli juurest hakkasin edasi sõitma lõi uuesti ABS tuli põlema. Sõitsin Toomase juurde tagasi. Pani arvuti taha ja ütles, et nüüd näitab teist viga. Tegime proovisõidu ja tuli hakkas umbes 90 km tunnikiiruse juures põlema. Toomas võttis nüüd pooltelje lahti ja vaatas laagrit ning pani vanduma. Tuli välja, viimati kui vahetati laager, siis oli stopperseib veidi kehvasti ette pandud. Sinna kogunes niiskusega roostet ja ta ei lasknud ABS-i lugejat päris korralikult ligi jäi nagu nõksu poolviltu ja sedasi pääses niiskus ligi.
Toomas võttis stopperseibi eest ära, puhastas, pani tagasi ja tuli kustus. Kõik töötab nii nagu peab. Panen siia Toomas Laatsi telefoninumbri ka, ehk läheb mõnel vaja 5077549 ning meil toomas.laats@mail.ee
Kuna jälle on ülevaatus tulemas, siis hakkasin otsima elektrikut. Helistasin Kagu Selli, seal vastati, et neil ei olegi praegu elektrikut. Käisin Rauli juures ja seal kurtsin oma probleemi. Nüüd soovitati minna Toomas Laatsi juurde. Käisin seal ja Toomas pani kohe arvuti taha, kustutas vead ja käskis nüüd sõita kuni ABS-i tuli läheb uuesti põlema. Vaatas siis uuesti, mis viga arvuti näitab. Ikka esimene vasakpoolne ratas. Panime aja kirja eelmiseks esmaspäevaks, lubas asja hakata uurima. Helistas paar tundi hiljem, et ikka tuleb uus andur tellida. Eile hommikul sõitsin tema juurde ja vahetas anduri ja tegi proovisõidu hoovi peal. Ütles, et korras. Sõitsin Rauli juurde ja tunne oli, et ikka on midagi viga, ei lasknud püsikiirusehoidjat sisse panna.
Kui Rauli juurest hakkasin edasi sõitma lõi uuesti ABS tuli põlema. Sõitsin Toomase juurde tagasi. Pani arvuti taha ja ütles, et nüüd näitab teist viga. Tegime proovisõidu ja tuli hakkas umbes 90 km tunnikiiruse juures põlema. Toomas võttis nüüd pooltelje lahti ja vaatas laagrit ning pani vanduma. Tuli välja, viimati kui vahetati laager, siis oli stopperseib veidi kehvasti ette pandud. Sinna kogunes niiskusega roostet ja ta ei lasknud ABS-i lugejat päris korralikult ligi jäi nagu nõksu poolviltu ja sedasi pääses niiskus ligi.
Toomas võttis stopperseibi eest ära, puhastas, pani tagasi ja tuli kustus. Kõik töötab nii nagu peab. Panen siia Toomas Laatsi telefoninumbri ka, ehk läheb mõnel vaja 5077549 ning meil toomas.laats@mail.ee
pühapäev, 11. mai 2014
Ukrainas
Mõne mehe arust on sõduritel ikka mängupüssid käes. Üritab relva käest võtta ja saab lasu jalga. https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=W4joK6D_-Wc
laupäev, 10. mai 2014
Poola avarii
Kajastus ka Poola webilehes, seal on ka video: http://www.tvn24.pl/lodz,69/95-km-h-we-mgle-kierowca-tira-zatrzymany-po-tragicznym-wypadku-na-s8,424981.html
reede, 9. mai 2014
Toomas Paul: Üheliikmeline leibkond
Meie usuisa Martin Luther asetab seksi üldinimliku möödapääsmatu tarbena teiste kehaliste vajaduste kõrvale, nagu „joomine, söömine, sülitamine või potil käimine“.[1]Loetletud füsioloogilised toimingud ei ole siiski võrdselt reflektoorsed. Sülje eritamist ei saa vältida, küll aga valida, kuhu see väljutada. Lutheri päevil oli söömise ajal laua alla sülitamine normaalne nii vürsti palees kui talupoja tares. Mäletan sõjajärgsetest aastatest kõikjal avalikes kohtades rippunud silte: „Sülitamine keelatud!“ ja Ne naplevath! Praegu enam ei kohta keelamist, meie neelame sülje alla.[2]
Söömisega on teine lugu, sellest tõesti ei pääse. Meie esivanemate peatoidus oli läbi aastatuhandete leib. Pereisa ise lõikas leiba, igale kääru. Murega, kas igapäevast leiba jätkub kevadeni. Kellelegi ei tulnud mõttesse pidadaleivapäeva, et propageerida rukkileiva söömist hamburgerite ja kookide asemel.
Sada viiskümmend aastat tagasi ei olnud suurperes vajadust ka emadepäeva järele. Abielus naisel sündis iga aasta-paari tagant laps. Ja kui ta nurgavoodis noorena ei surnud, sai temast vanaema. Mitu põlve elas koos, ja majas oli alati igas eas lapsi. Meie aeg on teine. Individualistlik. Lapsi on üks-kaks, kui on, ja neil on igal oma tuba. Oma mängukonsool ja oma televiisor. Ja koht lasteaias, et ema saaks käia tööl.
Kõikjal maailmas, kus inimestel on lubatud abielu lahutada ja see on majanduslikult võimalik, paljud ka lahutavad. Antropoloog Helen Fischer oletab, et võib-olla olid meie kauged esivanemad nii nagu punarinnad, rebased ja teised ajutiselt monogaamsed loomad-linnud ühe paarilisega koos „vaid nii kaua, kuni üks laps korralikult jalad alla sai – ehk umbes neli aastat“. Kui ema ei pidanud enam last pidevalt imetama või endaga kaasas kandma ja sai võsukese toidu varumise ajaks vanaema, tädide, nõbude ning suuremate õdede-vendadega jätta, ei vajanud ta enam oma lapse heaolu tagamiseks täiskohaga partnerit.[3]
Mõnedki abielud püsivad ka praegu koos kauem kui kestab romantiline armastus. Vahel hambad ristis. Laste pärast. Kas lapsed ei saa aru? Saavad küll. Tundlikumad tunnevad ennast süüdlasena vanemate vaevlemises.
Perekond pole enam see, mis sajand-poolteist tagasi, kui kannatlikkust tingisid ka majanduslikud kaalutlused. Maailma on tänapäeval tekkinud kaks naisetüüpi, keda minevikus vaid haruharva ette tuli: haritud naised ja lahutatud naised. Uut sorti inimesed annavad alati kirgedele teise suuna.
Tõsiasi on, et nn „perekondlikud väärtused“ on sedavõrd muutunud, et nende tähendus jääb järjest ebamäärasemaks. Oli aeg, kus lapsi leivateenijatena koheldi, otsemaid tööle pandi, kui nad kõndima õppisid, nii et 19. sajandil võisid nad anda isegi kolmandiku või poole perekonna sissetulekutest. Kui sellele lõpp tehti ja hoopis naised tööle läksid, toimus tunnete revolutsioon – laste osaks sai vanemate raha kulutamine, mitte enam selle teenimine. Tänapäeval ütleb 70 protsenti prantslastest, et vanematel pole õigust lastelt ohvreid nõuda, 62 protsenti ütleb, et nad ei küsi endale laste palgast midagi.[4]
Veel pool sajandit tagasi tuli paljudel maalt linna siirdunutel elada pead-jalad koos. Ühisköögiga korteris võis vireleda mitu perekonda. Koos ämma(de)ga. Viimane viletsus! Aga sellele tuli kinnisvarabuumi ajal lõpp. Liisinguga sai iga soovija oma eramu.
Skandinaavias, kus tuumperekond on kõige hapram, koosnevad pooled leibkonnad ühest inimesest. Oslos moodustasid juba 1998. aastal üksi elavad inimesed 75 protsenti leibkondadest. Ei ole, kellega leivad ühte kappi panna, aga – sõna elab edasi, vähemalt statistikas.
Eestis on naisi sada tuhat rohkem kui mehi, kellest pealegi kümme protsenti on geid. On loomulik, et kobedamad mehepojad lähevad varem-hiljem taaskasutusse.
Ent parimalgi puhul – meeste eluiga on lühike. Üksteist aastat vähem kui naistel. Sõltumata sellest, kas naine on olnud abielus või mitte, ähvardab teda üksi jäämine. Pikema eluea tõttu on Eestis üle 65-aastaseid naisi kaks korda rohkem kui samas vanuses mehi.
Kunagi oli täiskasvanud lastel kohustus oma viletsaid vanemaid ülal pidada. Seda võib muidugi ka praegu teha, aga tööveterani toidavad siiski kolm pensionisammast.
Taas abiellunud paaride lahutumus kasvab, nagu ka lastega vanemate oma. Nõnda tiheneb vanemlike suhete džungel – minu, sinu, meie lapsed koos sellest tulenevate erinevate staatuste, tundlike teemade ja konfliktitsoonidega kõigi asjaosaliste jaoks.
Nüüdseks on kõigis neis punktides tekkinud valikuvõimalused ja valikusunnid. Pole enam selge, kas abiellutakse, millal abiellutakse, kas elatakse koos ilma abiellumata, kas abiellutakse ilma koos elamata, kas laps saadakse ja kasvatatakse üles abielu raames või väljaspool abielu, sellega, kellega koos elatakse, või sellega, keda armastatakse, kuid kes elab koos kellegi teisega, enne või pärast või keset karjääri. Pole selge, kuidas see kõik on lähiperspektiivis, pikas perspektiivis või ajutiselt ühitatav kõigi asjaosaliste elatise hankimise, karjääri ja elukutse paratamatuse või ambitsioonidega. Kõikidest sellistest plaanidest ja kokkulepetest on põhimõtteliselt võimalik lahti öelda ning seetõttu on nad oma rohkem või vähem ebavõrdsete koormatega, mida nad sisaldavad, sõltuvad legitimatsioonist. Seda võib mõista (kunagi) perekonnaks ja abieluks koondatud elu- ja käitumismustrite lagunemise ja diferentseerumisena. Nõnda muutub mõiste ja tegelikkuse seostamine üha raskemaks. Mõistete (perekond, abielu, lapsevanem, ema, isa jne) ühtsus ja konstantsus vaikib maha ja katab kinni nende taga peituvate olukordade kasvava mitmekesisuse(näiteks lahutatud isad, üksikute laste isad, üksikisad, abieluvälised isad, välismaalastest isad, võõrasisad, töötud isad, koduperemehed, kommuunis elavad isad, pühapäevaisad, tööl käiva abikaasaga isad jne).[5]
Selliste tormiliste teisenemiste juurest on mõttekas minna mõttes viissada aastat ajas tagasi. Luther protesteeris resoluutselt abielu sakramendiks tunnistamise vastu. „Abielu mitte ainult et arvatakse sakramentide hulka ilma igasuguse [aluseta] Pühakirjas, vaid on nendesamade inimlike tavadega, millega ta sakramendiks tõsteti, ka täiesti naeruväärseks tehtud. /…/ Ei olnud ju esivanemate abielud vähem pühad meie omadest, ja uskmatute abielud pole vähem tõelised kui usklike omad, aga nemad neist sakramenti ei tee“ (lk 263). Abielu on ilmalik asi. „Ka abielukohuste täitmine ei sünni ilma patuta, kummatigi vaatab Jumal sellele läbi sõrmede – kuna see on vajalik ja pole teisiti võimalik“ (lk 465).
Abielu ja perekond kuulub juristide töövaldkonda: „Ma hüüan ja kisendan ning kordan aina, et sellised asjad tuleks jätta ilmaliku võimu hooleks, nagu Kristus ütleb: „Laske surnuil oma surnud matta“, seepärast annaks Jumal, et ilmalik võim seda teeks, tehku ta siis hästi või halvasti“ (lk 623).
Luther ei hoia kokku musta värvi ega sarkasmi: „Mida see abiellumise keelamine tähendab? See tähendab, et mõeldakse välja rohkesti takistusi ja seatakse lõkse, et ühteheitmist takistada või juba sõlmitud abielusid lahutada. Kes on andnud inimestele sellise voli? Oldagu pealegi pühad ja innukast vagadusest ajendatud – miks võõras pühadus ahistab minu vabadust? Miks peab võõras innukus mind vangistama? Olgu püha ja püüdlik igaüks, kes tahab ja niipalju kui tahab, aga ärgu kahjustagu kaasinimest, ning ärgu võtku minult mu vabadust!“ (lk 268j).
Vastavalt oma kahe riigi õpetusele väidab Luther: „Mulle ajab hirmu peale näide, kuidas paavst ühena esimestest seda mängu kaasa mängib ja kõiksugu ilmalike asjadega tegelemise aegamööda enese kätte kisub, nii et temast on saanud mingisugune maailmavalitseja keisrite ja kuningate üle. Ma kardan, et kui koerale tema väljaõpetamise ajal nahatükikesi närida anda, õpibki ta nahka sööma ja laseb ennast heade kavatsuste tähe all ära petta. Nii jõutakse viimaks jälle selleni, et evangeeliumi juurest on langetud lihtsa ilmaliku kauplemise juurde. Sest seal, kus me kipume abieluasjade üle kohut mõistma, oleme juba käistpidi hammasrataste vahel, ja meid kistakse kaasa, nii et meil tuleb hakata otsustama ka selle üle, milliseid karistusi määrata. Kui me aga otsustame karistuste üle, siis peame otsustama ka ihu ja varanduse üle. Sel juhul oleme juba täiesti rataste vahele jäänud, ning upume ilmalike asjaajamiste voogudesse“ (lk 624).
Uppumine on paratamatu, ka Lutheril endal, kui ta asub nõu andma. Vaid üks näide ta kümnete konkreetsete soovituste hulgast: „Vaatleme sellist juhtumit: kui naine on abielus impotentse mehega ega saa – ja küllap ka ei taha – kõiki neid tülikaid tõendusi hankida, mida kohus nõuab mehe impotentsuse kinnitamiseks, ent ometi tahab last või ei suuda ennast talitseda: siis annaksin mina nõu taotleda mehelt lahutust, et abielluda teisega, ning tema ja ta mehe südametunnistust ja kogemust tuleks lugeda küllaldaseks impotentsuse tõendiks. Mees aga ei taha. Siis ma soovitaksin edasi, et ta oma mehe nõusolekul (kes ju õigupoolest ei olegi abielumees, vaid lihtsalt vallaline kaaselanik) elaks kokku teise mehega, näiteks oma mehe vennaga, nii et see ühendus jääks saladuseks ja laps omistataks arvatavale isale. Kas selline naine võib õndsaks saada? Minu arvates küll. Eksitus ja teadmatus mehe impotentsusest takistab siin abielu, aga seaduste türannia lahutust ei võimalda. Jumala Seaduse järgi on aga naine vaba ja teda ei saa sundida kasinusele. Seetõttu peab mees naise õigust tunnistama ja ta teisele loovutama, omades teda niikuinii näiliselt. Edasi – kui mees nõusolekut ei anna ja ka lahutada ei taha, annaksin ma nõu ihade käes põlemise või abielurikkumise asemel sõlmida abielu kellegi teisega ning põgeneda kaugele teadmata paika. Millist muud nõu saaks anda sellele, kes kannatab pideva himustamise ohtu?“ (lk 275j).
Eriti ägedalt sõdib ta tol ajal tavaks kujunenud salajase, s.t noorte endi vahelise kihlumise vastu. Argumentidest patriarhaalse korra kaitseks ei tule puudu. Paar katket: „Neljandaks on meil olemas Vana Seaduse ja esiisade eeskuju, mille puhul oli ette nähtud, et vanemad oma lapsi paari panid, tehes seda isaliku eestkosteõigusega, nagu 2Ms 21,9 selgesti osutab“ (lk 627). „Kuuendaks on olemas ka mõistus ja loomulik õigus. /…/ Ei taha ju keegi oma raha ja vara avalikult kuhugi vedelema jätta, nii et igaüks, kes esimesena kohale jõuab, selle endale võiks kahmata. Antud juhul aga võtaks see poisinolk ainult mitte lihtsalt mu raha ja vara, vaid minu vaevaga kasvatatud lapse, saades lisaks tütrele enda kätte ka raha ja varanduse. Mina aga peaksin talle veelgi tasuma ning laskma tal tekitatud kannatuse ja pahe eest ka minu majapidamise pärijaks saada, mille ma hoole ja tööga üles olen ehitanud“ (lk 628).
Ei ole võimalik mõelda kaksipidi. „Pigem on see ju Jumala ja Tema Sõna vastu, nimelt käsu vastu, mille Jumal selgesti on andnud, ja mis ütleb, et tuleb kuulata oma vanemate sõna. Seetõttu keelab Ta sellised kihlused ära, mitte ei pane inimesi nende kaudu ühte. Mis ennast aga Jumala Sõna vastaselt ise ühte paneb, see on patt ja ebaõiglus Jumala ja Tema Sõna vastu“ (lk 636j).
Aga kui asjaosaliste tunded tõrguvad? „Siis tuleb lapsel, kellel pole abielust keeldumiseks muud põhjust kui sõge nooruspõlve armastus, millega ta kellegi teise küljes ripub, selline armastus maha jätta ning lapseliku kuulekusega isa nõu kuulda võtta. Ta peab teadma, et kui ta seda ei tee, varitseb teda oht isalikule tahtele vastu hakates Jumala neljanda käsu vastu eksida“ (lk 676).
Polügaamia või mitmikabielu, Nebenehe, oleks parim lahendus tegeliku elu keerdsõlmedele. Tema ja Philipp Melanchthoni heakskiidul sõlmis maahärra Philipp von Hessen morganaatilise abielu oma õuedaami Margarethe von der Saalega. Aga ta pidi pärast puhkenud ägedat skandaali leppima, et: „See [digamia] aga ei ole meile sobilik ega saa me seda endi juures kasutada, sest meil tohib ühel mehel olla vaid üks naine. /…/ Pealegi oli Moosese rahva jaoks ihu vili äraütlemata oluline, mille juures ihulik neitsilikkus nii suurt rolli ei mänginud. Meie juures on see teisiti, kuna me peame naise au ihuviljast tähtsamaks“ (lk 653j).
Luther oli sama meelt, mis valitses tema ajastul: tütre süütus on isale suur varandus ja too ei tohi seda kinkida ise kellele tahes. „Vaestel naisterahvastel pole ju midagi kallimat ja õilsamat kui nende au, ja seda ei saa kurat neile loomulikult jätta“ (lk 667). Õiglases sõjas on kõik lubatud, ainult ühest asjast tuleb kristlikel sõjasulastel loobuda: „Ja sellises sõjas on kristlik ja armastuse tegu vaenlasi kõhklemata hukata, röövida ja põletada, ning neile igapidi kahju teha, kuni see toimub sõjakommete järgi. Tuleb vaid hoiduda pattudest ega tohi naisi ja neitsisid häbistada“ (lk 429).
1530. aastal oli Luther evangeelsete viimase instantsi seaduseandjana ilmalike asjaajamiste voogudesse uppunud. Ta kirjutab ilmse südametäiega: „Sest maailm on kurjust nii täis, et sinna pole midagi parata, ning pole lootustki seda seadustega ära hoida. On tekkinud olukord, kus see, kellele ei meeldi mõni asi paavstluses, tuleb meie juurde ja petab meid. Ja kui talle meie juures ei meeldi, jätab ta oma häbi meie kanda ja läheb tagasi papistide juurde, ning leiab seal endale kaitsjad, kes pakuvad kaitset ka kõigi meie juures korda saadetud pattude asjus. Nagu on praeguseks käitunud ka mõnigi pastori naine: kui ta on ühest mehest tüdinud ja tahaks endale hea meelega uut, laseb ta mõne eluvennaga oma mehe juurest jalga ja väidab, et see polevatki olnud abielu, ning tema südametunnistus ei taluvat seda enam; nüüdsest tahtvat ta saada vagaks tütarlapseks. Mine aga mine, kena pruut, lase käia! Me kõik saame sõnaga ,südametunnistus’ maailma ära petta, niikaua kui Kristus lebab sõimes ja on lapsuke. Kui Ta aga saab kord suureks ja tuleb oma väega, siis saadakse teada, kes keda pettis. Seni tahame olla niisama vabad nagu need, kellest siin juttu on, ning laulda: mulle kehtigu sama, mis sulle, mu kallike! Lase aga käia, küll sa juba kellegi leiad, kellega sa kokku sobid“ (lk 648j).
Kui nüüd nördinud usupuhastaja juurest tagasi pöörduda loo alguse juurde, tuleb öelda: ka tolleaegne eesti külakogukond oli naiste vastu väga ülekohtune. „Mees, kes saab, lits, kes annab“ – selliseid ja räigemaid seksistlikke vanasõnu käibis kümnete kaupa. Õnnetul „eksinud tüdrukul“ ei jäänud vahel muud üle kui soolaukasse hüpata.
Too aeg on lõplikult läbi. Tänast ühiskonda iseloomustab sallivus. Naistearst Kai Haldre hoiatab: kõigile teada-tuntud tõde on, et igasugust statistikat ja arve saab interpreteerida just selliselt, nagu võimaldavad analüüsija maailmavaade, hoiakud ja teadmine / teadmatus sellest, mis arvude taga peitub ning kuidas need tekivad. Ta ei nõustu, et enamiku laste sünd väljaspool registreeritud kooselu – rääkimata dramaatilistest hüüatustest, et üle poole lastest Eestis sünnib vallaslastena üksikemadelt – on võrdne perekonna ja moraali allakäiguga. „Enne selle väite esitamist peaks olema tõestatud, et registreeritud kooselu tänases Eestis on moraalsem, parem, kindlam jne kui registreerimata kooselu“.[6]
Statistika interpreteerimisega on nagu on. 2007. aasta märtsi lõpu seisuga oli nn vallasemade kirjas 24174 last, mis moodustas ligi kümnendiku kõigist neist, kellele riik maksab peretoetusi. Kui Saue linnas sai üksikvanema toetust 4,6 protsenti kõigist lastest, siis Narva ja Valga linnas ulatus niisuguste laste osakaal üle 14 protsendi. „On alust arvata, et vanemad registreerivad toetuse pärast oma järglase üksikvanema lapsena ka siis, kui elatakse lapse isaga koos“.[7]
Hea küll, registreeritud kooselu ei ole moraalsem, parem ega kindlam kui registreerimata kooselu. Kuid nukleaarperekond – ema, isa ja laps(ed) – on kole kipakas kooseluvorm. See sugenes sajandeid kestnud suurpere asemele koos industriaalühiskonna tekke ja vajadustega.
Naturaalmajapidamise ajal elati ja töötati, piltlikult, „ühe katuse all“. Tehas ja kontor andis igale pere liikmele võimaluse, õigemini kohustuse teenida leiba väljaspool kodu. Nõukogude aja lõpul oli ligi 90 protsenti sünnitajatest töötavad naised.
„Ise teenitud raha“ väärtus naisele ei ole üksnes materiaalne, vaid ka sotsiaalne ja sümboolne. See muudab võimusuhteid abielus ja perekonnas. „Oma raha“ teenimine eeldab omakorda haridust, mobiilsust, oma huvide teadvustamist. Allasurutud ülalpeetavast koduperenaisest (ja sünnitusmasinast) on saanud võrdväärne partner, kes võib vajadusel ise mehele öelda: hakka astuma!
Aga kord tuleb vanadus. Mitte kõigil ei ole lapsi, aga viimseni kõigil on ema. Üksi elav ema vajab vähe. Võib-olla talle andeks andmist, et ta ei ole osanud su teismeliseajal õigesti käituda. Leppimist sellega, et oleme ekslikud. Ärme tänavu saada SMS-i, lähme ise ja kallistame teda!
Kui see on veel võimalik. Tuletagem meelde, et emadepäeva mõtles välja üks kahetsev tütar, Ann Jarvis, kes oma ema teisel surma-aastapäeval 1907. aastal kutsus ligimesi tähistama emade mälestuspäeva (Memorial Mothers’ Day Meeting).
[1] Sama lugu on sõdimisega: „Seepärast tuleb ka sõjameest või mõõga-ameti pidajat näha täiskasvanu silmaga, et mõista, miks ta nõnda julmalt käitub. Sel juhul saadakse isegi aru, et tegemist on ametiga, mis on Jumalast seatud ning maailmale sama hädavajalik ja kasulik nagu söömine ja joomine või mõni teine vajalik tegevus“ (lk 578j). – Siin ja edasises Martin Lutheri tsitaadid kogumikust Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 2012.
[2] Norbert Elias, Tsiviliseerumisprotsess. Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. I köide: Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides. Tallinn: Varrak, 2005.
[3] Helen Fischer, Miks me armastame? Romantilise armastuse olemus ja keemia. Tallinn: Väike Vanker, Pilgrim, 2006, lk 159.
[4] Theodore Zeldin, Inimsuhete ajalugu. Tallinn: Varrak, 2001, lk 492.
[5] Ulrich Beck, Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 130.
[6] Kai Haldre, „Abort ja abielu kui kursinäitajad. Sünniregister ei peegelda pereväärtuste allakäiku“ – Eesti Päevaleht 29.7.2004.
[7] Kai Kalamees, „Maripuu muretseb vallaslaste arvu pärast“ – Postimees 22.5.2007.
Tellimine:
Postitused (Atom)