Postimehe ilmajaam

Midagi väga head on meid ees ootamas. Homseks lubab kuni +22 Celsiuse järgi!

Nikolai Pavlenko

Nõukogude Liidu aja geniaalseim suurpettur - Nikolai Pavlenko (1912/1908 - 1955)
Sündis mõldri pojana Kiievi kubermangus. Isa kuulutatakse kulakuks ja sureb pagenduses. 1928.a. 14 aastane Pavlenko lahkub kodunt ja hakkab tööle teedeehituses töölisena. Õpib 2 aastat Minski Polütehnilises Instituudis teedeehitust. 1935.a. jääb vahele rahva omandi pisiröövimisega. Sõlmib kompromiss-kokkuleppe NKVD-ga. Saab töö Sõjaasjade Peavalitsuses, kuhu pääsesid vaid vähesed äravalitud. Tõuseb edukalt karjääri redelil.

Sõja puhkedes saadetakse ta Lääne rindele. Deserteerub 4 kuu pärast. Ühel joomingul Moskva lähistel lõikab üks seltskonnast, Ludvig Rudnitśenko, saapakontsast välja vapiga pitsati - "Kalinini Rinde nr. 5 Sõjalise Ehituse Osakond". Siit saab alguse idee ja koos kaaslastega loob ta fiktiivse sõjalise ehituse osakonna ohvitserkonna ja sõduritega. Kokkuleppel kohaliku sõjakomissariga saab ta lisaks oma meestele täiendavalt alluvaid. Ilmselt ei saada siin läbi helde pistiseta, mis on ka hiljem üks Pavlenko töö üks peainstrumente.
1942.a. sügiseks on struktuur lõplikult valmis. Mõne aasta jooksul tema meeskond kasvab 200 inimeseni - desertöörid, kriminaalid ja muud kahtlase taustaga inimesed. Oma meestele ostetakse mustalt turult ohvitseri mundrid. Endale omistab ta polkovniku auastme.
Kolme sõja aasta vältel teenib ta ehituslepingutega ca 3 miljonit rubla kasumit (566 000 $ 1937-1950 kursiga). Tööde teostamiseks palgatakse spetsialistid. Sõja lõpu poole ühineb eduka pealetungiga. Lõpetab sõjatee Stutgardis. Koos oma meeskonnaga tegeleb aktiivselt riisumisega. Linna komandatuuri ja sõjaväe varustamise juhtide kaudu õnnestub tal saada terve rong röövitud vara äraviimiseks. 30 vagunis on autod, mootorrattad, jalgrattad, õmblusmasinad, raadiod, vaibad, relvad, tonnid toiduaineid, hobused, lehmad, ...
Osa varadest realiseeritakse Poolas, ülejäänu kodus Kalinini ja Tuula oblasti turgudel.
Sõda on lõppenud ja Pavlenko kuulutab oma meestele välja demobilisatsiooni. Ta jagab välja 230 erinevat ordenit ja medalit. Endale saab osaks 4 ordenit ja rohkesti erinevaid medaleid. Tavasõdur saab 7 - 12 tuh. rbl, ohvitserid 15-25 tuh. rbl. Endale jääb 90 000 rbl (ca 17 tuh. $) ja erinevat tehnikat. Raha eest ostab ta 4 autot, mark Pobeda ja 2 maja. Siia juurde kuulub veel loomulikult võluv armuke. Tööle hakkab ta artelli ´Teedeehituse planeerimine´ juhina.
1948.a tundes, et on kohapeal liialt tuntuks saanud, haarab Pavlenko kaasa artelli raha, 400 000 rbl ja armukese ning liigub Lvovi. Siia kogub ta oma vanad lähemad kaaslased. Rudnitśenko lõikab välja uue pistati " Sõjalise ehituse Valitsus". Pavlenko suhtleb kõige kõrgema regiooni võimutasemega. 4 järgneva aastaga saadakse üle 60 suure tellimuse väärtuses ca 38 milj. rbl. Ukrainas, Moldaavias, Valgevenes aga ka Eestis, Lätis, Leedus. Töid teostati kvaliteetselt. Oma töölistele maksis ta kolm korda rohkem kui teistes ehitusettevõtetes. Ka tühised teened said heldelt tasutud, kõrtsis ei hoitud raha kokku. Tema vara on hinnatud ca 40 miljonile rublale.
Kui hilisemas uurimise käigus küsitakse ühelt asjaosaliselt, et kas tal siis ei tekkinud kahtlusi, kui Pavlenko tegi kalleid kingitusi juhtivatele ametnikele ja nende naistele, siis vastab see:" Kuidas mul sai pähe tulle, et Pavlenko on suli, kui ta pidulikel paraadidel seisab kõrvuti oblasti juhtidega , kes kiidavad tema tööd ja toovad teda hea majandamise eeskujuks."
Loo lõpp saab alguse sellest, et Pavlenko, mingil põhjusel, levitab oma nn. sõjaväeosa kontoris riigilaenu obligatsioone. Üks tööline jääb aga neist ilma. Ka muidu ei ole lood Pavlenko lähimate asjaosaliste kommetes kõige paremad. Kontoris töötav insener, Ivan Jefremenko, aus kommunist, saadab Pavlenko peale kaebuse Kompartei Poliitbüroo liikmele Vorośilovile.
Algab uurimine. Areteeritakse 400 inimest, võetakse ära 100 ühikut relvi, blokeeritakse pangakontod. Pavlenko lähimad kaasosalised saavad vanglakaristuse 5 - 20 aastat. Pavlenko mõistetakse surma. Otsus viiakse täide aprillis, 1955.a.
Uurimine tuvastas, et asjasse olid segatud Moldaavia NSV toiduainete tööstuse minister, 2 linna parteikomitee esimesed sekretärid, suurte ettevõtete direktorid, ...kuid see jäetakse ilma erilise tähelepanuta või siis karistatakse formaalselt.
Pavlenko elu ja tegevus on leidnud kajastamist filmis "Kohtumispaika muuta ei tohi" .
A.Mäevere

Laev

“Niisiis noormees, et teie soovite mereväkke?”
“Jah.”
“Aga kas te ujuda oskate?”

“Jeerum, kas teil siis laevu ei olegi???”

Ei lagune?

Saavad foori taga kokku Žiguli ja Lamborghini.
Žiguli juht väntab akna alla ja küsib: “Kuidas auto vastu peab ka? Ei lagune?”
Lamborghini juht vastab: “Ei. Kõik on korras. Aga miks sa küsid?”

Žiguli juht seepeale: “No ma vaatan, et nagu ei osteta eriti…”

AJALOOSOLKIJAD SAID SUURE KAOTUSE

 Smithsoniani instituut tunnistas lõpuks tuhandete hiiglaslike luukerede hävitamist!
Instituut tunnistas, et oli hävitanud tuhandeid hiiglaslikke skelette alates 1900. aastate algusest.
USA ülemkohus nõudis, et Smithsoniani instituut avalikustaks 1900-ndate aastate algusest pärinevad salastatud dokumendid, mis tõendasid, et organisatsioon osales olulises ajaloolises tõendusmaterjali varjamises, sest tehti kindlaks, et üle kogu Ameerika on leitud kümneid tuhandeid hiiglaslikke inimskelette ja neid on hävitatud kõrgete ametnike nõudmisel, et kaitsta tänaseni kehtivat inimarengu kronoloogiat.
Ameerika Alternatiivse Arheoloogia Instituudi (AIAA) kahtlused, et Smithsonian Instituut hävitas tuhandeid hiiglaslikke inimskelette, võttis organisatsioon vastu vaenulikult, andes AIAA kohtusse laimu ja püüde eest kahjustada 168-aastase asutuse mainet.
AIAA esindaja James Churwardi sõnul ilmnesid kohtuprotsessi ajal uued detailid, kui mitmed Smithsoniani instituudi insaiderid tunnistasid dokumentide olemasolu, mis väidetavalt tõestavad kümnete tuhandete inimeste skelettide hävitamist, kelle pikkused olid 6 kuni 12 jalga (1,8 - 3,65 meetrit), kelle olemasolu traditsiooniline arheoloogia erinevatel põhjustel tunnistada ei taha.
Pöördepunktiks sai 1,3 meetri pikkuse Inimese reieluu demonstreerimine, tõendamaks hiiglaslike inimluude olemasolu. Need tõendid lõid instituudi advokaatide kaitsesse augu. Selle reieluu oli varastanud 1930. aastate keskel üks kõrge astme kuraator, kes oli seda kogu oma elu peitnud ja kirjutas enne oma surma kirjaliku tunnistuse Smithsoniani asutuse varjamiste kohta.
„See on kohutav, mida tehakse inimestega!” kirjutab ta oma kirjas. "Me peidame tõe inimkonna esivanemate kohta - planeedil Maa elanud hiiglaste kohta, keda on mainitud isegi piiblis, samuti teistes vanades tekstides.
USA Ülemkohus otsustas avaldada kogu instituudi salajase teabe, mis puudutab „Euroopa-eelse kultuuri kohta tõendite hävitamist”, samuti ka muu informatsiooni, mis on seotud tavapärasest suuremate inimskelettidega."
„Nende dokumentide avaldamine aitab arheoloogidel ja ajaloolastel üle vaadata kaasaegsed inimarengu teooriad ja mõista meil paremini Ameerika ja ülejäänud maailma Euroopa-eelset kultuuri,” ütles AIAA direktor Hans Guttenberg.
XIX sajandi ajaloolistes kroonikates on tihti teateid ebatavaliselt pika kasvuga inimeste skelettidest erinevates maailma osades.

Pidupäevajärgset juttu

Roosa Udu

Kirjutasin eile, et ei taha vabariigi sünnipäeval rääkida halbadest asjadest. Ega tahaks nüüdki, kuid ega mu vaikimine neid olematuks tee.

Kõigepealt pidupäevast endast. Ma ei tea, mis see on, kas inimeste harjutamine uue reaalsusega, aga minu kõrva riivas küll valusasti see, kui varahommikuse lipuheiskamise tseremooniat kommenteerides rääkis üks ETV reporteritest eesti keelt väga tugeva vene aktsendiga.
Ma saan aru, kui juhuslik inimene tänavalt satub kaamera ette ja räägib nii nagu tema oskused võimaldavad, aga ülekannet kommenteerima ei satuta kaugeltki juhuslikult, selle taga on kellegi kindel otsus.
Minul televaatajana on õigustatud lootus, et telereportaažides räägitakse kaunist ja puhast eesti keelt, vastukaaluks kõigile risustamistele, mis meie ümber niigi aset leiab. Aga saata inimeste ette teadlikult inimene, kes selleks suuteline pole, tähendab mässu selle põhimõtte vastu. Erilise tähenduse omandab see eesti keele aastal ja vabariigi sünnipäeva hommikul.
Ma ei süüdista rääkijat, tema võimed kõrgemale ei küündinud, külla aga teen etteheiteid otsustajale, kes talle selle ülesande andis. Selle tagant paistavad ideoloogia hundikõrvad, mida püütakse peita sallivuse ja poliitkorrektsuse lambanaha alla.
Selles väljakutsuvas valikus on aimata peaministri seisukohta, kelle meelest need vene rahvusest ajateenijad, kes Eesti hümni laulmise ajal räuskavad vene hümni, terroriseerivad füüsiliselt eesti sõdureid ega allu ohvitseride korraldustele, on siiski „meie inimesed“. Talle sekundeerib Eesti 200 juht Kristina Kallas, kes peab võitlust, et muuta rahvuslus „vähem etniliseks“:
„Me peame vähem rääkima eestlastest ja rohkem Eesti rahvast või eestimaalastest ning suutma selgemini määratleda need piirid, millega me oma muutunud arusaamist rahvusest piiritleme.“
Eestlaste rahvusriigi sünnipäeval teleekraanile saadetud vene aktsendiga reporter pidi siis meile seda „muutunud arusaamist“ meelde tuletada? Kui nii edasi, siis järgmisel aastal võime ehk lipu heiskamist kommenteerimas näha mustanahalise reporteri vahendusel – loodetavasti kaunimas eesti keeles kui tänavu.
Mitte et mul ühe või teise inimese vastu midagi oleks tema aktsendi või nahavärvi pärast, aga liiga selgelt joonistub siit välja plakatlikkus (loe: poliitilise korrektsuse ihalus), mis tuletab meelde okupatsiooniaegseid klišeesid rahvaste sõpruse kujutamisel, kui ühele pildile pandi kokku eri liiduvabariikide rahvariietes inimesi naeratama, et väljendada riigi ideoloogide soovmõtlemisi. Aga et sellist silmakirjalikkuse kirbutsirkust võidaks teha ka vabas Eestis, ajab küll oksele.
Et asi on ette võetud laial rindel ja eestlastest tahetakse täiega üle rullida, näitab tõsiasi, et Vabadussõjas langenute mälestusmärgile tõi pärja Mihhail Kõlvart, mees, kes võitleb selle vastu, et Tallinna volikogu saalis võiks seista sinimustvalget lipp. Kõlvarti kunagist seotust pommipanijaga ning tema köögist leitud kotti tulirelvadega ei hakka ma siin meelde tuletama, sest mingil moel õnnestus mehel end kohtukivide vahelt välja vingerdada. Juriidiliselt oleks nagu asi korrektne, aga selliste sümboolsete asjade puhul nagu on pärjapanek Eesti vabaduse eest langenuile, ulatuvad nõuded tavalisest jokk-skeemist siiski kaugemale, siin on oma osa mängida ka eetikal ja moraalil.
Aga iga jõud tekitab ka vastujõu. Ülevalt tulevale pressile seatakse vastu surve altpoolt. Tuleb välja, et ka rohujuure tasemelt võib kehtestada uut normaalsust: harjuge sellega, härrased, et vabariigi aastapäeval tulevad välja tavalised inimesed, põlevad tõrvikud käes, et marssida vaba Eesti eest. Nad ei nõua vabadust, mis oleks vaba vastutusest, ent nad tahavad elu, mis oleks vaba poliitilise korrektsuse jaburatest piirangutest ja ideoloogilistest ettekirjutustest.
Uue normaalsusega harjumine on käinud raskelt. Tõrvikurongkäiku on püütud näidata kui kõige tagurlikumat ja ohtlikumat nähtust meie elus. Ometi on läinud nagu Krõlovi valmis – karavan liigub edasi, vaatamata koerte klähvimisele. Nüüd vist hakkab „elu peremeestele“ kohale jõudma, et nende pealepõrkimine ei muuda midagi, see ettevõtmine on tulnud selleks, et jääda!
Mida enam rünnatakse rahvusriiki ja rahvuslust, seda kindlamalt astuvad inimesed oma ideaalide kaitseks välja. Kes siis ikka laseks end lause päise päeva ajal röövida!
Tõrvikurongkäigulised leiavad, et Eesti väärib hoopis teistsugust suhtumist kui meile tahetakse peale suruda.
„Oodatud on kõik Eestit armastavad inimesed,“ selgitasid korraldajad. „Tegemist ei ole protestiüritusega, vaid kogu eesti rahva ühise peoga, millega tähistame eestlaste vabadust ja iseotsustusõigust. Tõrvik ehk teejuht pimeduses on vabadusvõitluse sümbol. Soovitame rongkäigule võimalusel kaasa võtta Eesti rahvuslippe. Plakatid ning vabariigi aastapäevale sobimatu sümboolika ja loosungid palun koju jätta.”
Aga fundamentaalfeministid otsustasid näidata, et tegemist ei ole sugugi mitte kogu eesti rahva ühise peoga, vähemasti nemad tuleb sellest välja arvata. Nad korraldasid oma vastuürituse nimega "Sädele ja ära ole nats".
„Plaanis on vali muusika, glitter, ruuporid, viled,“ öeldi seletuseks. „Seisame ühel tänavanurgal, oleme värvilised ja rõõmsad. Tegu ei ole vägivaldse aktsiooniga. tegu on disrupt strateegiaga. Humoorikad plakatid on teretulnud. Pange end nii värviliselt riidesse kui suudate.“
Mis meil siis on? Ühelt poolt rongkäik eestlaste vabaduse tähistamiseks, teisalt aktsioon selle vastu, eesmärgiga igati häirida vabadusmarssi. Pole siis ime, et üks feminist oli end kostümeerinud tigedaks herilaseks – omamoodi sümboolne akt seegi.
Omaenda sallimatu ja vihkava käitumise õigustuseks tuleb demoniseerida oma vastast, sest saatana sulaste vastu peaksid ju kõik vahendid lubatud olema. Sestap tembeldati Eesti vabaduse ja iseolemise nimel marssijad ilma mingit süümepiina tundmata natsideks ja rassistideks – vähemasti nii võis lugeda feministide plakatitelt ja järeldada nende ürituse nimest. Aga selliselt stigmatiseeritud isikutel pole ju mingit õigust tähistada oma riigi sünnipäeva, seega lasub progressirahval püha kohustus ära rikkuda tuhandete inimeste aastapäevapidustus ja sülitada näkku nende poolehoidjatele.
Huvitav, kuidas suhtuks meedia sellesse kui homoparaadi (aga miks mitte ka naiste marssi, kus oli näha lehvimas vikerkaarelippe) võetaks vastu plakatitega „Eesti vabaks! Eesti perverdivabaks!“ Küllap nähtaks selles sallimatuse ilmingut.
Kuid kas mõni ajakirjanik söandab protesteerida plakati vastu, millega tervitati tõrvikurongkäiku: „Eesti vabaks! Eesti rassismivabaks!“?
Muidugi võiks nüüd arutleda, kas anaalseks on vähem perverssus kui isamaa-armastus natsism, aga nõnda pole lihtsalt õiglane, et üks sallimatus oleks justkui lubatud, aga teine tambitakse murust madalamaks. Pealegi tasuks küsida – kas tõesti tahame rohkem perverssusi ja vähem isamaa-armastust? Või ikkagi pigem vastupidi?
President valutas oma aastapäevakõnes südant vihkamise ja ühiskonna lõhestamise pärast. Kui ta aga ei oska näha feministide sallimatust või peab paremaks sellest vaikida, on kogu tema jutt vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke. Arvan, et meie rahvas väärib siiski enamat.

Eesti iseseisvus

Igor Gräzin: Eesti iseseisvus ei tohi muutuda sõnakõlksuks seda enam, et oht on reaalne. Ja see ei tule teps mitte Moskvast. Tuleb kõvasti meeles pidada, et Euroopa Liidu (vähemalt parlamendi) ründed iseseisvuse vastu on reaalsed. Austria juhid sõimati läbi toetuse eest Ungarile, Ungarit ähvardatakse sellepärast, et ta julgeb kaitsta oma piire, Itaalia peaministrit ähvardatakse giljotiiniga, Võshegradi riike käsitletakse kui vaenu-riike … paratamatult küsid: millal on meie kord? Kas suudame seista oma iseseisvuse eest? Kas meil on olemas POLIITILISE kaitse tahe? Ja veel: milline on meie poliitilise enesekaitse võime olukorras, kus me oleme kaotanud meie majanduse ühe alus-tala – panganduse (kes seda enam usaldab? – 10 miljoni lugu, 90.-te aastate romantiline Rummu-Jüri lugu, on täpe võrreldes täna ilmsiks tulevaga). Palju õnne meile kõigile ja teadmist, et Eesti iseseisvus ei ole lihtsalt kaela sadanud manna, vaid miskit, mille eest tuleb veel kangesti seista.

Uus nimi

Võru mees tuleb perekonnaseisuametisse ja ütleb, et tahass nimme vahetada.
Naisametnik ütleb, et see on jah võimalik küll, aga siis peab tõsine põhjus olema, sest nimi on ikkagi tõsine asi.
_Mis nime Te endale tahate?
-Ma tahass Kuldnokk Kõnnip.
-Mis!? Nalja teete või?! Nalja tehke mujal, mitte siin ega nimega. Mis Te praegune nimi siis on?
-Mu nimi on Rästas Joosep. Aga ma olõ vana miiss, tuu nimi mullõ ei passi änäp.

Pilt

Petseri kloostri ülem KGB-ga koostööd teinud vaimulikest: kiriku pärast oli vaja olla lojaalne

Eestile Venemaa mõjukatest persoonidest lähim mees Georgi Ševkunov on rohkem tuntud õigeusu vaimuliku isa Tihhonina. Ta teenib mullu suvest Petseri kloostri ülemana ja andis Postimehele intervjuu samas majas, kus oli mõni kuu varem võõrustanud Venemaa presidenti Vladimir Putinit.

Pihkva metropoliidi isa Tihhoni (60) ümber liigub Venemaal legende rohkem kui ühegi teise elava õigeusuvaimuliku puhul.  Ta on tuttav ka paljudele Eestimaa inimestele – tänu kuus aastat tagasi Ülar Laugu suurepärases tõlkes ilmunud raamatule «Mittepühad pühakud», mille naiivsevõitu, kuid ilusad ja õpetlikud jutustused jõudsid Eesti raamatumüügi edetabelite tippu.

Postimehele oma Petseri kloostri ülema kabinetis intervjuud andes kostitab isa Tihhon mind magusate meekookide ja mainib muu hulgas, et Tallinnas lavastati hiljuti etendust tema raamatust. Ja et ta tahab seda Tallinnasse vaatama tulla. «Tunnistan, et ma pole kunagi vaadanud ühtegi minu raamatu järgi tehtud etendust, kuigi Venemaal on neid mängitud sadu kordi. Nüüd aga mõtlen, et kui Tallinna tulen, vaatan kindlasti selle etenduse ära,» ütleb ta. Kindlat aega isa Tihhon ei ütle, kinnitab aga, et tahab tulla. Ja lisab, et 1980ndate algul, kui ta elas noore usklikuna Petseris, käis vahel Tallinnas ja Tartus. Mäletab isegi seda, et esimest korda sõitis 1982. aastal Petserisse Moskva-Tallinna rongiga, mis tollasel nõukogude ajal käis läbi Tartu.

Millisel kohal on Petseri klooster üldse Vene õigeusu kiriku sisemises hierarhias?

Pole sellist hierarhiat. Ainsana teame, et meie peamine klooster on Püha Kolmainu Sergi suurklooster (asub Moskva lähedal Sergii-Possaadis – J.P.). Ka patriarh Kirill kannab selle suurkloostri arhimandriidi tiitlit. Aga mitte mingit muud hierarhiat meil pole. Nii et ei saa öelda, et see klooster on number üks, see number kaks jne.

Petseri klooster on ju siiski üks tuntumaid?

See on üks armastatumaid, nii võib kindlasti öelda. Valaami ja Solovetsi kloostrite kõrval. Petseri on aga unikaalne selles mõttes, et seda ei pandud kunagi kinni. Kõike ülejäänud vene õigeusus meestekloostrid pandi kinni, aga siin jätkus meie vaimne traditsioon ka aastatel 1918-1940.

Võib siis öelda, et kui Eesti kaitses oma iseseisvust 1918. aastal, kaitses ta ka Petseri kloostri tegevuse jätkamist? (Petseri klooster sattus Eesti Vabariigi koosseisu pärast Vabadussõda ja Tartu rahu – Jaanus Piirsalu)

Et Petseri klooster osutus 1918. aastal olevat Eesti Vabariigi territooriumil ning säilitas oma tegevuse, seda nimetatakse meil jumalikuks ettehoolduseks. Samamoodi nagu Pühtitsa nunnaklooster.

Võiks ju siis kohe mälestustahvli siia seinale panna!

Mille kohta?

Et tänu Eesti Vabariigile suutsite jätkata oma tegevust.

Ootamatu idee.

Kuivõrd võib tänapäevase Petseri kloostri kohta öelda, et ta on omalaadne eelpost? Vene õigeusu, vene tsivilisatsiooni eelpost?

Kaliningradi oblastit mitte arvestades on Petseri Venemaa Föderatsiooni kõige läänepoolsem linn. Kui Petseri klooster on eelpost, nagu te väljendusite, siis on tähtis, et väga külalislahkete peremeestega.

Kui eelpost, siis kelle vastu või kelle vahel? Vene ja lääne tsivilisatsiooni vahel või õigeusu ja luteriusu maailma vahel?

Meile pole siin ega saagi olla mingit vastasseisu. Kõik kloostrid, ükskõik kus nad maailmas asuvad, on tegelikult religioosse, vaimse elu eelpostid. Nad on mõeldud kaitsma inimeste teadmist Jumalast ning levitama rahu inimeste vahel. Ja pole mingit vahet, kas see klooster asub kuskil Kesk-Venemaal või Siberis.

Vaimne piir ei võrdu riigipiiriga. See on lihtsalt nii juhtunud, et Petseri klooster asub Venemaa ja Euroopa piiril. Midagi sümboolset ma selles ei näe. Ma küll kuidagi eriti ei tunneta, et asume piiril Euroopaga.

Kas siia pole siis kuulda, kui NATO hävitajad Lõuna-Eestis lendavad ja treenivad?

Ei, pole kuulnud. Võib olla ma kuulen halvasti? Või siis pole piisavalt tähelepanelik, kui Eestis nii tihti lendavad NATO hävitajad.

JP: “Miks Vene õigeusu kirik nii lähedalt riigiga koostööd teeb? Reeglina üritavad kirikud ju olla sõltumatud riigist, olla vabad kirikud.”

Isa Tihhon :”Väga hea küsimus. Mulle tunduvad kõik need jutud kiriku ja riigi ühtesulamisest laimamise katsetena või siis ebakompetentsusena: inimesed ei tea, millest nad räägivad. Pihkva piiskopkonnas on 95 protsenti kirikuhoonetest ajaloomälestised. Kõik need kuuluvad riigile, mitte (õigeusu) kirikule. Nagu ka Petseri klooster. Riigil ja kirikul lasub seaduse järgi kohustus hoida neid heas korras. Kuidas on meil võimalik neid kirikuid ja kloostreid taastada ja hoida heas korras ilma kiriku ja riigi koostööta?”

JP: “Sellest ma saan aru, see on selline praktiline koostöö.”

Isa Tihhon: “Teiseks. Me teeme praegu Pihkvas heategevuslikku tasuta sööklat. Riik annab meile selleks tasuta ruumid, mille me oma raha eest korda teeme. Ma ei saa aru, mis saab olla halba sellises koostöös. On riigi haiglad ja hospiitsid, kus õigeusklikud käivad abiks . Meil on õigeusklik gümnaasium näiteks, kus teeme samuti riigiga koostööd. Ma ei saa aru sellest, miks see kutsub esile küsimusi või isegi viha kelleski.”
JP: “KGB on siiski kirikust rääkides huvitav teema. Ma pean silmas kirikutegelaste koostööd KGB-ga.”

“No tegid koostööd, mis siis?”

JP: “Te siis mõistate, miks nad seda tegid?”

IT “Jaa, mõistan. Ma teenin kirikus 1982. aastast. See oli ateistliku ideoloogiaga riik. Vaimulikud ja usklikud said aru, et on vaja jääda poliitilisele korrale lojaalseks inimeseks selleks, et säilitada võimalus jumaleteenistusteks, õppeasutusteks, oma kultuur.

Valdav enamus usklikest elas, ilma et oleks määrinud oma südametunnistust reetmisega või kurja põhjustamisega teisele. See on selge igale objektiivsele uurijale. Kuigi oli ka kurbi erandeid. Minu pihiisa Ioann Krestjankini kohta kirjutati pealekaebus MGB-sse (NKVD järeltulija ja KGB eelkäija – J.P.) 1950ndate algul. Kirjutas tema kiriku eesistuja. Kuid tänu Jumalale, need olid üksikud juhtumid.

On väga palju näiteid piiskoppidest – eriti nüüd, kus nende toimikud on kättesaadavad –, kes vastupidi seisid kiriku ja usklike huvide eest [tehes koostööd riigiga]. Võtame kas või teie kaasmaalase ja meie patriarhi Aleksius II. Kui palju soppa on tema pihta valatud! Ja milles konkreetselt teda siis lõpuks süüdistati? Mis kuritegusid ta sooritas? Ta oli [Eestimaa] metropoliit ja selles ametis poleks ta saanud kuidagi hoiduda koostööst usuasjade valitsusega. Ta säilitas Pühtitsa kloostri. Säilitas Nevski katedraali Tallinnas. Aitas paljusid usklikke ning ka mitteusklikke.

JP “Ühesõnaga, te leiate, et isegi kui Aleksius tegi koostööd, siis kasu sellest oli kirikule palju suurem?”

IT: “Muidugi. Ta elas ateistlikus riigis ning seisis kiriku ja usklike huvide eest, minemata kompromissile südametunnistusega ning reetmata Jumalat. Kas ta põhjustas oma nö koostööga riigiga häda kas või ühele ainsale inimesele?

JP: “Alati oli ju ka võimalus öelda ei.”

IT: “Oli. Oli võimalus öelda ei: las keegi teine päästab Pühtitsa kloostri sulgemisest, las keegi teine päästab Nevski katedraali hävitamisest. Ma loen halvaks tooniks, kui meie, kes me ei pea seisma selliste valikute ees, mõistame hukka inimesi, kes oma südametunnistust järgides töötasid ennastohverdavalt Jumala ja kiriku nimel nendel rasketel aegadel.”

Kooselu

Üle 60-aasta üksmeeles koos elanud vanapaarilt küsiti:
"Kuidas teil on õnnestunud säilitada oma kooselu?"
"Vaadake, me sündisime ja kasvasime nendel aegadel,
mil katki läinud asju veel parandati, mitte ei visatud ära."

Oleks sa...

Mehel sõbrad külas,laud kaameraid-optikat täis,vestutavad...naine püüab lauda katta ja pomiseb...oleks sa kärakavend,oleks odavam!

Kaks naist

Kaks naist räägivad oma abieluprobleemidest.
"Minu abikaasal on alati tema hull fotograafia peas.
Eile pakkisin oma kotid ja kolisin välja."
"Ja kuidas ta selle salvestas?"
"Lainurkobjektiiv, välk, ISO 100, ava 8 ja säriaeg 1/30 s,
nii et liikumise hägusus oli nähtav!"

Kolm kerjust

Kolm kerjust istuvad õhtul ühes Berliini kõrtsis ja loevad oma päevast sissetulekut üle.
Esimene tühjendab oma topsi lauale – seal oli münte ühtekokku 12 eurot.
Kerjamisel oli tema ees tänaval papitükk kirjaga: “Ma olen töötu.”
Teine tühjendas oma topsiku, sai kokku 16 eurot.
Tema plakatil oli kirjas: “Olen töötu, mul on naine ja kolm last.”
Kolmas mees tühjendas oma taskud lauale ja sai ühtekokku 6000 eurot!
“Mis jama see on???” ei jõua teised ära imestada. “Mis sul kirjutatud oli?”
“Minu papitükil oli: “Olen Süüriast ja tahan sinna tagasi sõita!””

Ameeriklanna ründamine Stroomi rannas osutus väljamõeldiseks

https://www.postimees.ee/6521205/ameeriklanna-rundamine-stroomi-rannas-osutus-valjamoeldiseks?fbclid=IwAR3zsmatW5wQlSqtxyGD_Mklp3QmpRM_0AjhZekKXO4628PHDVi1GHjdyhY 

Häbi peaks täna olema Indrek Saarel kes juhtumi oma kõnes "Rusikapoliitikal pole eestis kohta" koheselt näiteks tõi. Samuti siseminister Katri Raik rääkis rünnakust Kodanikupäeva aumärkide üleandmise galal.

"Just nendel hetkedel on jõudmas sotsiaalmeediast niiöelda suurde meediasse teade, et eile (teisipäeval - toim.) loobiti Stroomi rannas kividega naist, kes on välismaalane. Teda ja ta koera. Naine sai haiget, aga mitte selle võrra, et ta oleks läinud arsti juurde, koer sai natuke rohkem haiget. Inimest, kes läks meie Eestis, mida me armastame sellepärast, et siin on puhas loodus ja turvaline elada, koeraga jalutama ja ta sai kividega loobitud. Me oleme astunud ühest piirist üle. Seal lõpeb minu vabadus, kus teisel inimesel algab valus," lausus Raik.

Üte

Mööda maad liiguvad ringi hirmujutlustajad nagu kunagi prohvet Maltsvet, kes lubas meid viia tõotatud maale. Maltsvet ei saanud aru, et tõotatud maa on siinsamas − Eesti ongi meie tõotatud maa. Sellele maale oleme me andnud tõotuse − tõotuse olla vabad, iseseisvad ja avatud, ja tõotuse uskuda sellesse maasse, armastada seda maad, loota koos selle maaga. Me oleme andnud sellele maale tõotuse unistada ühisest tulevikust. Meie kõik. Pidagem oma tõotusest kinni. Loodame. Usume. Armastame, head kaasmaalased.
Eesti kodu ukseks on alati olnud meie südametunnistus. Sellele uksele ma koputangi. Aitäh.
Igor Gräzin

Avvakum

"Kord õhtul teatas üks igivanadest Petseri vanameestest, valvur munk Avvakum /.../ et ei hakka enam mitteõigeusklikke kloostrisse laskma. /.../ Vennaskond ei pööranud vanamehe torinale tähelepanu, kuid keegi küsis siiski: "Aga mille järgi sa teed vahet, kas inimene on õigeusklik või mitte?" "Aga vaat, kes loeb ette usutunnistuse, selle ma lasengi! Kui mitte - jaluta väravate taga, pole sul kloostris midagi teha!" Kõik naersid tema sõnade peale ja unustasid need. /.../ Hommikul kella poole kuuest kuni kümneni ei tekkinud ühelgi kloostrisse tulnul usutunnistusega probleeme. Aga pärast kümmet jõudis Pihkvast kohale esimene turismibuss. Iseenesestki mõista ei suutnud ükski nõukogude turist Avvakumi eksamit läbida. Kõik vaid sõimasid ja ähvardasid /.../ Sõitis kohale veel üks buss. Selle järel jõudsid kohale välisturistid... Lõunaks oli kloostri väravate ette kogunenud tohutu ülesköetud rahvasumm. Seda nägigi oma musta Volga aknast kloostrisse isa asemiku juurde lõunale sõitnud Pihkva peamine terve kirikuelu järele valvaja - Pihkva oblasti usuasjade volinik Nikolai Aleksandrovitš Judin. Kloostris hääldati voliniku perekonnanime rõhutatult "Iudin". Seda ei tehtud sugugi sellepärast, et volinik oleks olnud teistest hullem. Lihtsalt kirikuelu iga järelevaataja oli iseenesest Kiriku välise orjastamise sümboliks. /.../ Voliniku vaenulikkus võis täiesti rahulikult lõppeda isakesele kõikide ebameeldivuste komplektiga, mida üks KGB kaadritöötaja võis kindlustada sellele, keda ta pidas nõukogude korrale ohtlikuks. /.../ Nähes karjuvat korralagedust oma "majapidamises", tuli Nikolai Aleksandrovitš Judin kohe autost välja /.../ ja prõmmis ähvardavalt rusikaga vastu vanu, rauaga üle löödud tammelaudu. "Kes seal on?! Tee silmapilk lahti!" "Loe usutunnistus!" kuuldus värava tagant munk Avvakumi karm hääl. "Mis?!" ei uskunud volinik oma kõrvu. "Missugust usutunnistust veel? Tee lahti, öeldakse sulle!" "Loe usutunnistus!" kostis teiselt poolt sama järeleandmatult. /.../ "Kes sa selline oled?! Mida sa endale lubad? Ma olen volinik! Ma olen Judin! Tee kohe lahti, või kahetsed!!!" "Loe usutunnistus!" See ülev dialoog kestis minutit kümme. /.../ "Tee lahti, palun sind! Ma olen juba tervelt veerand tundi teie asemiku juurde hiljaks jäänud. Kujutad ette, kuidas ta mind praegu vastu võtab?" Väravate taga hõljus paus. Näha, et isa Avvakum kujutas endale selgesti ette, mis seda õnnetut ootab. "Jah, sul läheb täbarasti..." ohkas ta mõistvalt. Kuid siinsamas kordas paindumatult: "Loe usutunnistus!" "No ei tea ma seda teie usutunnistus!" anus volinik. "Mis see selline üldse on?" Isa Avvakum jäi uuesti kõvasti mõttesse ja võttis lõpuks vastu otsuse: "Hea küll, olgu siis nii. Korda mu järel." /.../ Pärast seda, kui Pihkva oblasti religiooniasjade nõukogu volinik oli avalikult tunnistanud viimast dogmat, mis sisaldub suures palves - "Loodan surnute ülestõusmist. Ja tuleva aja elu. Aamen" -, väravad avanesid ja lasksid voliniku kloostriõue. /.../ "Mis te siis, Nikolai Aleksandrovitš, hilineda otsustasite? Ma ootan Teid juba pool tundi!" heitis isa asemik rahulolematult külalisele ette. "Ei tea, mis minust?!" /.../ "Teil siin toimub ei tea mis! Pandi psüühiliselt haige väravasse. Kedagi sisse ei lase - nõuab kõigilt mingi usutunnistuse lugemist!" /.../ Nüüd erutus ka asemik. /.../ Kui Avvakum lõunasaali sisenes, oli volinik isa asemiku ning rikkalike hõrgutiste ja Prantsuse konjaki abil veidi rahunenud. Nähes valvurit, tõusis isa asemik ärritatult tugitoolist. "Mida sa seal korraldasid?! Ilma õnnistuseta, omavoliliselt tood oma kombeid kloostrisse?!" /.../ Avvakum sammus otsustaval moel laua juurde ja viskus isa Gavriili jalge ette. "Olen süüdi! Anna andeks, isa asemik!" "Kao välja, omavolitseja!" kõmistas talle asemik järele ja tõukas isegi Avvakumi saapaga eemale. Volinik rõõmutses kättemaksuhimuliselt. Kui ta ära sõitis, nõudis asemik Avvakumi uuesti enda juurde. Too, vaevu sisenenud, varises kohe ta jalge ette. "Hea küll, tubli!" sõnas isa Gavriil heasüdamlikult ja surus Avvakumile kätte pudeli Napoleoni."

Erakonnad ja kriminaalid

Huvitavat statistikat karistatute kohta erakondade lõikes. Ühtpidi tubli sooritus, et ajaleht tegi vastava programmi kohtulahendite registri ja erakondade liikmete nimekirjade ühildamisel. Ent EKRE tegi ainukesena, resoluutselt ja üsna kiirelt suuremahulise puhastustöö - 201 väljaarvatut. Pole ka ühtki kiidusõna ei EPLi ega Õhtulehe juhtkirjades, et EKRE lõi platsi nii põhjalikult puhtaks. Ikka sama meetod - kõigepealt hästi palju tõrva ja tökatit, lootuses, et midagi külge jääb. Kui toimub positiivne lahendus, siis nupuke homse ilmateate formaadis.

Igor Gräzin:

Mis saab siis, kui inglased võtavad koos Brexitiga kaasa oma keele? Sest siis pole enam rikki/rahvust, kellele inglise keel on emakeel. (Iirimaal ja Maltal on ta teine keel ja tuleb valida, kumba nad tahavad.) Juhtub siis see, et euro-asutuste 95% räägivad omavahel keeles, mis riigi oma, kes läks EL-ist minema! (Ühel koosolekul eelmisel kolmapäeval küsis inglise saadik: kõik see, mida te siin tegema hakkate on võib olla tore, aga mis keeles te seda teha kavatsete, kui meid ei ole?

IGOR GRÄZIN: DEMOKRAATIA LÕPP ALGAB SILDISTAMISEST

Lugupeetud kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, kes te veel siin olete! Jutt ei käi teist. Jutt käib Marju Lauristinist, kes ei pidanud võimalikuks Eesti parlamendi arutelus osaleda ja lahkus kibekiiresti, nagu ka teised selle arutelu algatajad, kes lugesid oma missiooni täidetuks, kui olid siin mikrofoni ees ära etelnud.
Niisiis, millest algab demokraatia lõpp? Ma loodan, et Marju Lauristin vähemalt kuskil kuulab. Demokraatia lõpp algab, nagu ma ütlesin talle ka 1989. aastal, sildistamisest. Ühesõnaga, ütled kellegi kohta "natsist", "fašist" või midagi taolist, lülitad aju välja ja poliitiline probleem tundub olevat lahendatud. See on metodoloogia, millest alustas Marju Lauristin, Rahvarinde eestseisja, ja seda pole Euroopas vähemaks jäänud.
Tuletame meelde, kuidas me teretasime uusi erakondi, kes siia tulid. Kui EKRE siia tuli, siis kui palju oli neid inimesi, kes ütlesid, et poisid, tere tulemast, siin te saate nüüd päris poliitikat ajada, vaadake ja küsige, kui mingi mure peaks tekkima? Ma ei mäleta, et keegi oleks seda neile öelnud. Küll oli neid, sh mitte ainult sotside erakonnast, kes nägid neis oma verivaenlasi – mitte poliitilisi oponente, vaid vaenlasi.
Küsime nüüd, mis tekitas selle hüsteerika. Kust tulevad need ajuvabad sildistamised? Siin oli juba täna Vaost juttu. Kas Vao tulekahju mäletate? Kas te mäletate, kuidas te ise sel ajal käitusite? Te kõik karjusite hosiannat sotsialistist presidendile Ilvesele, kes andis tol korral korralduse Eesti rahvale häbeneda ja alltekstina korralduse otsida valget noort meest, soovitatavalt EKRE sidemetega. Ja kui selgus, et teda ei ole, siis oli ka Ilvesel ja teil kõigil jumala ükskõik, mis seal tulekahjul toimus, kust põlema läks jne, sest asjaolud ei klappinud sildiga, mis seal olema pidi.
EKRE ja paljud teised inimesed, kes jagavad paljusid EKRE seisukohti, ei tule taevast, vaid nad esindavad neidsamu vaateid, mida Austria, Poola, Ungari, Slovakkia, väga paljud soomlased (nt põlissoomlaste partei), ka Nigel Farage, Jörg Haider jpt. Mis on nendes vaadetes valet? Ma küsin veel kord teilt, sildistajad: kas te annate endale aru, et te kallate mürki? Ma saan aru, et praegused sotsiaaldemokraadid ei ole bolševikud, aga sel hetkel, kui nad hakkavad rääkima rahvuslik-konservatiivsest ja normaalsest parempoolsest liikumisest kui fašismist, natsismist, rassismist või millestki taolisest, nad on bolševikud, sest see ongi bolševistlik meetod. Ja meie, tõenäoliselt Eesti probleem on selles, et bolševismi hetkel ei ole meil sotsiaaldemokraatidele teist äärmust vastu panna, sest EKRE on selleks liiga tsentristlik ja liiga viisakas partei.
Üks asi, millest siin juttu oli, millest ma ka aru ei saa ja mis on silt mitte millegi kohta, on euroopalikud väärtused. Ma olen seda küsinud saalis ja küsin veel kord, et nimetage üks. Ja selgub, et neid ei ole! Inimelu ei ole, vara ei ole, au ei ole, väärikus ei ole. Mis on siis euroopalik väärtus, kust sa selle leiad?
Ma ütlen teile, kus need liberaalsed väärtused on. Muide, üks kõige amoraalsemaid inimesi üldse on Erasmus Rotterdamist. No vaadake, kuidas see inimene elas. See oli Euroopa väärtuste apoteoos. Kas te tahate olla samasugune limukas nagu tema, Erasmus Rotterdamist?
Euroopalikud väärtused on olemas. Tõsi, mitte elus, aga nad on olemas selles ideoloogias, mida ei julgenud siin puldis mitte keegi nimetada.
Need väärtused on olemas selles ainsas dokumendis, mida pole siin kordagi nimetatud. Ei ole julgetud nimetada, sest silt ei ole õige. See on Jeesuse mäejutlus, aga seda ei julge keegi nimetada, sest see on ju ka sallimatu religioosse fanatismi avaldumisvorm. Ehk teiste sõnadega, kui me ei tunnista oma kristlikku päritolu, kui me ei tunnista liberalismi kristlikku sisu väljaspool religiooni, siis pidage meeles, et euroopalik väärtus – kõlagu see teile hoiatusena! – on vasakpoolse euroopaliku bolševismi tunnussõna, lakmuspaber. Niipea kui inimene räägib Euroopa väärtustest, tehke kõrvad lahti. Ta hakkab valetama, kusjuures täna ei olnud mingi erand.
Pöördun teie poole ühe väga konkreetse ettepanekuga. Parlament ei ole tsirkuse tegemise koht ja ringi reisivad Euroopa saadikud, kes tulevad meid õpetama ja mitte kuulama, ei ole teretulnud. Me oleme valmis nendega rääkima teistes formaatides. Aga nii omavahel – üks äärmuspartei on meil ka olemas –, eriti vasakule, ühe äärmuspartei äärmuslikule tiivale ma tahan öelda, et teate mis: sõnad tulevad ja lähevad, armastus jääb, püüdke mõista, püüdke aru saada! Ja mida on öeldud keelatud raamatus? "Ära otsi pindu venna silmist, kui sul endal palk seal on." Aga see raamat ei ole poliitiliselt korrektne.
(Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed" arutelu Riigikogus, 21. septemberil 2017)