pühapäev, 29. märts 2015
Metsavennad
Internetis olemas Võrumaa (Misso, Haanja, Ruusmäe. Rõuge, Viitina) metsavendadest http://www.metsavennad.ee/misso/lugu
Palmipuudepüha
Täna palmipuudepühal oli kiire päev. Hommikul jätsime kellaaja vana aja peale, seega siis kell 11 oli Vastseliinas jumalaorjus. Üllaril oli sünnipäev ja veidi tähistasime seda. Siis kiirustasime organisti ja Helega Misso. Teised jäid sünnipäeva pidama. Missos oli pärast jumalaorjust Helvel väike sünnipäeva tähistamine. Siis kiirustasime Vastseliina, et organist bussile jõuaks ja minul oli metsavendade mälestuspäeval jumalaorjus Vastseliinas metsavendade memoriaali juures ja pärast seda sõitsime Puutlipalo lahingupaika kus ka pidasime jumalaorjuse. Kahju, et seekord konverentsist osa ei saanud. Räägiti Saarnakõrve metsavendade punkri arheoloogilistest uuringutest ja metsavendluse uurimise hetkeseisust.
Arnold Unt: Sellistel iga-aastastel üritustel võib ju kergelt tekkida tunne, et mis ma ikka - kõik on ju nähtud ja teada! Oleme ju suuresti masina abil justkui seotud, vaatame üksteise pulmapilte ja lobiseme hilisõhtustel avameelsushtkil asju. Ometigi kuulsin täna Puutlipalo punkri juures Valduri suust lugu, mida ma kas polnud kuulnud, polnud see varem sellisena ette kantud, vms. Valdur rääkis sellest, kuidas nad kaks aastat pärast lahingut tulid oma koolipoiste kambaga, kellest suurem osa kuulus juba nende põrandaalusesse organisatsiooni, peale lõpueksameid maikuu lõpus vaatama seda lahingupaika. Üks kaaslastest pidas improviseeritud "jumalateenistuse", sest ka kaks aastat hiljem nähtu mõjus neile sedavõrd. Mis aga mind tõeliselt puudutas, oli kirjeldus lahingupäevast. Nagu Valdur ütles, pole ta seda lahingut näinud...Küll aga kuulnud! Oli ta Loosi kooli õpilane, kelle klassituba oli ülemisel korrusel maja põhjaküljel. Alguses kostusid mõned lasud, siis laskude kaskaad, kuhu liitusid kuulipildujate valangud, mis panid linnulennult paari kilomeetri kaugusel asuva koolimaja aknad plärisema. Ja kogu selle aja ei küsinud ükski koolilaps, ega rääkinud ükski õpetaja midagi väljas kostvast lahingumöllust! Seda poleks nagu olnudki olemas! See on täiesti kinematograafiline ülim kujund tollal toimunust, võrreldav filmis "Äratus" kasutatud Hindriku lahingu lipujuhtumit.
29. märtsil 1953 NKVD dokumentide järgi, oli lahing Puutlipalo punkri juures ja seal langes kaheksa metsavenda. Valdur on aga rääkinud, et kuna oli koolipäev, siis pidi see lahing olema 28.märtsil. Pilt: Arnold Unt. Pildil Puutlipalo, Viglasuu ja Lükkä punkrlaningus langenute hauad.
Arnold Unt: Sellistel iga-aastastel üritustel võib ju kergelt tekkida tunne, et mis ma ikka - kõik on ju nähtud ja teada! Oleme ju suuresti masina abil justkui seotud, vaatame üksteise pulmapilte ja lobiseme hilisõhtustel avameelsushtkil asju. Ometigi kuulsin täna Puutlipalo punkri juures Valduri suust lugu, mida ma kas polnud kuulnud, polnud see varem sellisena ette kantud, vms. Valdur rääkis sellest, kuidas nad kaks aastat pärast lahingut tulid oma koolipoiste kambaga, kellest suurem osa kuulus juba nende põrandaalusesse organisatsiooni, peale lõpueksameid maikuu lõpus vaatama seda lahingupaika. Üks kaaslastest pidas improviseeritud "jumalateenistuse", sest ka kaks aastat hiljem nähtu mõjus neile sedavõrd. Mis aga mind tõeliselt puudutas, oli kirjeldus lahingupäevast. Nagu Valdur ütles, pole ta seda lahingut näinud...Küll aga kuulnud! Oli ta Loosi kooli õpilane, kelle klassituba oli ülemisel korrusel maja põhjaküljel. Alguses kostusid mõned lasud, siis laskude kaskaad, kuhu liitusid kuulipildujate valangud, mis panid linnulennult paari kilomeetri kaugusel asuva koolimaja aknad plärisema. Ja kogu selle aja ei küsinud ükski koolilaps, ega rääkinud ükski õpetaja midagi väljas kostvast lahingumöllust! Seda poleks nagu olnudki olemas! See on täiesti kinematograafiline ülim kujund tollal toimunust, võrreldav filmis "Äratus" kasutatud Hindriku lahingu lipujuhtumit.
29. märtsil 1953 NKVD dokumentide järgi, oli lahing Puutlipalo punkri juures ja seal langes kaheksa metsavenda. Valdur on aga rääkinud, et kuna oli koolipäev, siis pidi see lahing olema 28.märtsil. Pilt: Arnold Unt. Pildil Puutlipalo, Viglasuu ja Lükkä punkrlaningus langenute hauad.
laupäev, 28. märts 2015
Vladimir Sazonov: Islamistlikud puhangud Lähis-Idas: Iraagi masendav näide
Islam ja islamiäärmuslus – kas on samastatavad või mitte?
Mida tähendab islam? Mis see on? Mis religioon on islam? Mida me selle all mõistame? Kas islam on oma loomult radikaalne või see ei vasta tõele? Mis on islamiäärmuslus? Miks ja kuidas see tekib? Millised on islami ja islamismi seosed? Kas need seosed on üldse olemas, ja kui on olemas, siis kui tihedalt on seotud omavahel islam ja äärmuslus? Miks islamiäärmuslus levib nii edukalt just tänapäeval, 21. saj alguse postmodernses ja high-tech-maailmas? Nii mõnedki meist on esitanud neid küsimusi endale ja teistele.
Alustada tuleks ehk sellest, et väga sageli meie, Õhtumaa inimesed, läänemaailma produktid, ei teagi, ei mõista ja sageli ei tahagi mõista, mis on islam, ei aimagi, millega on tegu, kuna see tundub kauge, orientaalne ja mõnele isegi eksootiline usk. See meid ju eriti ei puuduta, vähemalt aastakümneid ei puudutanud. Paremal juhul on meil hägus ettekujutus islamist ning selle tavadest ja ideedest. Vaevalt et enne 11. septembrit 2001. a kuigi paljud inimesed Läänes islamist üldse mõtlesid, eriti nendes Euroopa maades, kus moslemite arv on seni olnud väike. Meid, eestimaalasi, huvitab eeskätt rohkem idanaaber – müstiline Venemaa –, mis on alati tekitanud meis muret ning mille käitumine on etteaimamatu, sageli hirmutav ning kohati agressiivne. Just NSV Liit ning selle õigluspärane järglane Venemaa on 20. saj ja 21. saj alguses olnud Eestile üks suurimaid ohte. Taoliste ohtude varju jääb islamismi[1] oht, just eriti imporditava islamismi oht. Moslemeid on Eestis vähe ja nad on rahumeelsed; seda kinnitavad ka uuringud: näiteks moslemite turvatunnet Eestist on mingil määral küll uuritud, kuid mitte piisavalt. Antud teemal on käesoleva artikli autori juhendamisel kaitstud 2013. a ühe kadeti töö „Moslemite turvatunne Eestis“ (Riiel 2013). Probleemiks võivad aga osutada hoopis islamismi propageerijad välismaalt, näiteks kusagilt Lähis-Idast. Ja kuigi viimasel ajal on meedias ka Eesti ekspertidelt ilmunud aina rohkem artikleid ja arvamusi islamismi ja Islamiriigi kohta,[2] ning ka teaduslikke uurimistöid, siis sellest ei piisa.
Kuigi viimasel ajal kuuleme islamist kui religioonist just paljuski äärmusluse kontekstis, ei ole meie ettekujutused ja teadmised islamist viimasel aastakümnel eriti paranenud. Islamiäärmuslusest räägitakse aina rohkem, kuna siit ja sealt tulevad teated islamistide terroriaktidest, genotsiidist, kultuuripärandi hävitamisest Lähis-Idas, aga ka Aafrikas, ning isegi Euroopas, aga islamist kui religioonist räägitakse vähe.
Selle aasta jaanuari alguses islamiäärmuslaste korraldatud julm terroriakt satiiriväljaande Charlie Hebdo toimetuse ruumides Pariisis vapustas tervet läänemaailma ja islamismist hakati rääkima veelgi rohkem. Isegi meie valitsus on hakanud sellele rohkem tähelepanu pöörama ning 7. jaanuaril 2015. a ütles peaminister Taavi Rõivas: „Terrorism kujutab tõsist ohtu kogu Euroopa julgeolekule, meie demokraatlike ühiskondade väärtustele ning eurooplaste õigustele ja vabadustele. Meediaväljaandes aset leidnud terroriakt on ebainimlik rünnak sõnavabaduse vastu“ (Rõivas 2015). Antud akt polnud aga mitte ainult kättemaks (kuid ka see), sellega sooviti külvata hirmu Euroopas, mis on islamistide üks taktikavõtetest, et näidata, kui ebaturvaline on elada Pariisis või Londonis ning et islamistid võivad tabada ükskõik millist sihtmärki.
Verejanuline julmus, võikad videod inimeste tapmisest (sh peade äralõikamistest jne), mida meedias levitatakse, on nn Islamiriigi (IS, varem tuntud kui ISIS[3] või ISIL) sõdalaste psühholoogiline relv vastaste mõjutamiseks. Hea eluga hellitatud lääneriikide inimestele mõjub see eriti hirmutavalt. Kui Norrat ja Euroopat vapustasid Anders Behring Breiviki korraldatud julmad tapmised 2011 a, siis Islamiriik on koondanud oma ridadesse tuhandeid Breiviku-laadseid isikuid üle terve maailma. Julmadena, kuid oskuslike manipulaatoritena kasutavad Islamiriigi ideoloogid ja propagandistid sellist taktikat, et hirmutada, halvata inimeste teadvust. Selline julmus on šokeeriv, kuna seda ei osanud keegi 21. saj alguses oodata, ja seetõttu on see ka mõjuv.
Propaganda levitamise eesmärgil rajasid Islamiriigi ideoloogid 2014. a al-Ḥayāt Media Center’i[4], mis toodab propagandat eelkõige Lääne auditooriumi jaoks prantsuse, saksa, vene ja inglise keeles. Kuid taolisi propagandakeskusi on islamistid rajanud teisigi ja ilmselt tulevikus on neid oodata veelgi. Kuigi nn Islamiriik ja selle sõdalased apelleerivad paljuski Muhammadi ning esimeste kaliifide ajastu varakeskaegsetele tavadele ning islami algideele ning ka kunagisele araablaste ja moslemite „kuldajastule“ (Araabia kalifaat jne), kasutavad nad samas sõjanduses modernset relvastust ja taktikat, innovaatilisi meetodeid, nt psühholoogilises ja informatsioonisõjas oma vastaste vastu. IS-i äärmuslased tervitavad tehnoloogilist progressi ning nad on meelsasti nõus kasutama Skype’i, Twitterit, Facebooki jne, eesmärgiga levitada oma ideid ja väravata enda sekka sõdalasi – enamasti on need psüühikahäiretega isikud, sageli ebaküpsed noored või siis paadunud psühhopaadid[5] või lihtsalt seiklushimulised avantüristid, kellel pole enam midagi kaotada. Küünilised islamistid on nõus äritsema kõigega, mis toob sisse raha, sh tapetud inimeste vara ja organitega. Nende eestvedamisel õitseb orjakaubandus, korraldatakse inimrööve jne.
Seoses islamistide aktiviseerumisega Lähis-Idas ja ka lääneriikides, painab Euroopa heaolu nautivaid inimesi hirm: mis saab edasi ja kas enam polegi oma kodus turvaline? Kas islam ja ekstremism on üks ja sama? Aina rohkem painavad ka teised küsimused: miks ja kuidas tekib islamiäärmuslus? Uurija Hadayatullah Hübsch kirjutas pärast 2001. a 11. septembri sündmusi ilmunud raamatus järgnevalt (2001, 15–16):
„Me ei saa oma silmi sulgeda tõsiasja ees, et äsjased rünnakud USA-s viisid ka selleni, et paljud meediakanalid ning suur osa inimestest sildistasid „islamit“ ekstremistliku ja vägivalda toetava ja legitimeeriva usundina. Nii kirjutas briti Daily Telegraph: „Islam on religioon, mis sanktsioneerib mitut liiki vägivalda.“ Ibn Warraq, endine moslemi intellektuaal, kes oli islamist lahti öelnud, võttis prantsuse ajakirjas Marianne kokku: „Loomulikult on olemas mõõdukaid moslemeid; seevastu islam ise ei ole mõõdukas. Islam on totalitaarne ideoloogia. Ja saksa ajakiri Stern selgitas märksõna „püha sõda“ all, et islam õpetavat: „Moslemid peaksid oma religiooni igati ka relvajõul levitama.““
Siiski ei tohi islami ja islamiäärmusluse vahel panna võrdusmärki, nagu seda teeb näiteks ülalmainitud endine moslem Ibn Warraq. Islam, nagu iga teine usk, olgu see kristlus, budism, judaism või zoroastrism, ei õhuta vaenu ega propageeri vägivalda. Islam[6] ei propageeri vägivalda; kuigi see on alistumise religioon, on see just eelkõige enese alistamine jumalale. Nii tähendabki sõna „islam“ (araabia keeles islām) alistumist jumala ehk Allahi tahtele (Уинтл 2008, v). See moslemite jaoks ülioluline sõna on tekkinud araabiakeelsest sõnast aslama „end allutama“. David Waines kirjutab, et „islam tähendab „püüdlemist Ainujumala õpetuse suunas, selle aktiivset äratundmist ja allumist. Need, kes seda praktiseerivad, on moslemid (õpetlased ja tavalised usklikud), kellest moodustubki kogukond““ (Waines 2003, 15).
Karen Armstrongi sõnul moslem on mees või naine, kes on „täielikult alistunud Allahile ja tema nõudele, et inimesed peavad kohtlema üksteist õiglaselt, võrdväärselt ja kaastundega. See oli hoiak, mida väljendati rituaalses palves (salat), lamavas asendis, mida moslemid pidid kolm korda päevas sooritama“ (Armstrong 2003, 40). Äärmuslased ehk islamistid, olgu need Al-Qaedast, IS-st (ISIS), Moslemi Vennaskonnast või Jabhat al-Nusrast vms, rikuvad sageli jämedalt islami peamiseid põhimõtteid ja reegleid ning kasutavad islamit ja Koraani oma vägivaldsete tegude õigustamiseks.
Kui kristlus on tänapäeva Lääne-Euroopa kultuuriruumis pigem taandumas ning mitmed kirikud Hollandis, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ning isegi Hispaanias aina tühjenevad, siis islamis toimuvad pigem vastupidised protsessid. Moslemite arv on viimastel aastatel maailmas oluliselt suurenenud. Tihtipeale on islam rahumeelne ja eelistab rahumeelset teed, kuid mitte alati. On olemas ka mitmeid äärmuslikke liikumisi, fundamentalistlikke sekte, erinevaid islamistilikke ja terroristlikke, ekstremistlikke[7] organisatsioone, nagu näiteks Al-Qaeda, Moslemi Vennaskond, IS (varem ISIS või ISIL). IS või ISIS on viimasel ajal osutunud üpris võidukaks Iraagis, kuid tegutseb ka Süüria pinnal.
Islam on umbkaudu 1,7–1,8 miljardi inimese usk, mis on tervet inimkonda üsna tugevasti mõjutanud ning tulevikus võib see mõju veelgi kasvada. Arvatakse, et 2030. a-ks moodustab moslemite arv tervest inimkonnast rohkem kui 26%. Mõnes mõttes võib rääkida isegi islami võidukäigust, mis enamasti on seni olnud rahumeelne, kuigi mitte alati ja igal pool. Samas tuleb kohe mainida, et islam kui religioon pole nii ühtne, kui arvatakse – seal on olnud ja on nüüdki mõnikord üsna teravaid lahkarvamusi ning lausa konflikte. Viimasel ajal – 21. saj alguses – on neid esinenud Lähis-Idas ja mujalgi. Siinkohal võib näitena tuua Süürias, Palestiinas, Iraagis ja Afganistanis toimuvaid usulisi konflikte, lausa sõjalisi kokkupõrkeid ja pikemaid verisemaid ususõja maiguga kodusõdu – näiteks hetkel Süürias[8] ja Iraagis toimuvaid lahinguid.
Nagu on näha, tõstavad Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Aafrikas viimasel ajal aina rohkem pead väga ohtlikud ja äärmuslikud jõud – islamistlikud usufanaatikud[9], nagu näiteks edukaks osutunud salafistid[10] Iraagis ja Süürias, kes on kuulutanud välja kalifaadi.[11]
Nüüd ohustab islamistliku kalifaadi teke Iraaki ja Süüriat ja ka Lähis-Ida laiemalt. Äärmusluse metastaasid ja retsidiivid on tekkimas lisaks peakoldele – Süüriale ja Iraagile – ka mujal, sest Islamiriik sarnaselt Al-Qaedale saadab oma saadikuid erinevatesse riikidesse ning üritab ennast ka seal sisse seada. On teateid nende tegevusest nt Liibüas, kus nad hukkasid hiljuti egiptuse kristlasi, aga nad tegutsevad ka Afganistanis ja mujalgi Lähis- ja Kesk-Idas ning Põhja-Aafrikas.
Süürias ja Iraagis toimuvat jõhkrat genotsiidi (sh kristlaste ja jeziitide vastu) ja ususallimatust ning vaenu külvavad islamistid ehk IS-i esindajad on tegelikkuses paljuski väga küünilised pragmaatikud, mitte eeskätt ainult hullunud fanaatikud, kes justkui sooviksid ainult taastada Araabia kalifaati 8.–9. saj piirides ja minna tagasi juurte juurde, mil Muhammad ja esimesed kaliifid tõid islami relvadega Aafrikasse, Lähis- ja Kesk-Itta ning ka näiteks Hispaaniasse. Kuigi oma n-ö ususõja õigustamiseks kasutavad islamistid ning neid juhtivad usuliidrid Koraani ehk Jumala sõna, on nad tegelikkuses väga kaugel islami religioonist, mis on üldiselt rahumeelne ja ei toeta vägivalda. Džihaadist (vt nt Peterson 2005), sõdadest ja suhtlemisest uskmatutega tuleb Koraanis[12] küll korduvalt juttu (nt suurad 86, 90, 92, 102, 104, 105, 107, 108) ja tähelepanuväärne on suura 71, kus esineb palve Jumalale hävitada uskmatud: „Sest siis, kui nad elama jätad, eksitavad nad ära sinu sulased ja sigitavad ainult uskmatuid pahategijaid“ (Koraan 71,27). Selliseid kirjakohti kasutavadki ära islamistlikud ekstremistid.
Kas siis islamism ja islam on samastavad? Selline küsimuseasetus pole õige. See oleks sama kui küsida, kas kristlus ja kristlik usufanatism on samastatavad. Muidugi ei ole. Usufanaatikud, radikaalid kasutavad ükskõik millist usundit oma fanaatiliste, haigete fantaasiate elluviimiseks. Islami rahumeelsus või sõjakus sõltub vaid sellest, kes ja kuidas Koraani tõlgendab. Tõsiusklik ja mõistlik inimene, kellel pole tõsiseid psüühikahäireid, ei näita üles sallimatust ega viha teiste usuliste gruppide suhtes. Usufanatistlikke tendentse näinud keskaegne ja varauusaegne Euroopa, mil nõiajaht muutus kohati hüsteeriaks, on üks väga hea näide sellest, kuidas usufanaatikud suudavad ükskõik millist usundit ja usutavasid oma huvidest nii „tõlgendada“ ja nii „ümber pöörata“, et mitmed ideed ja dogmad ei ole enam äratuntavadki. 2012 a KVÜÕA toimetiste 16. numbris kirjutasin koos teoloog Andres Saumetsaga järgnevalt: „Kristliku õhtumaa jaoks nii kuulsusetult lõppenud verine ristisõdade ajajärk algas 1095. aastal paavst Urbanus II usuliselt ja poliitiliselt sütitavate sõnadega: „Deus lo volt!“ (‘Jumal tahab seda!’) Nimetatud juhtlause sai pühale maale suunduvate kristlike sõdalaste sõjahüüuks“ (Saumets / Sazonov 2012, 16).
Nii on jumala tahtega õigustatud ajaloos väga mitmeid sõdu ja vägivalda, fanatismi ja sallimatust. Mõnes mõttes on usufanatism ju religiooni rüvetamine, heade ideede moonutamine ning usu ja jumala ärakasutamine oma huvides, sageli väga küünilise ja labase eesmärgiga. Sellel ei ole enam mingit pistmist eeskätt religiooniga, vaid tegu on ohtliku ja äärmusliku ideoloogiaga, olgu see näiteks kommunism, fašism või äärmuslik usufanatism.
Miks just Iraak?
Miks just Iraak langes islamismi epideemia[13] ohvriks? Sama küsimuse võime esitada ka Süüria kohta ja nii veel mõnegi teise regiooni kohta Lähis-Idas ja Aafrikas, kuigi Süüria[14] teemat otsustas siinkirjuta antud artiklis mitte lahata, kuid mööda minnes siiski puudutab seda teemat põgusalt, kuna Iraak ja Süüria olid ja on alati tihedalt seotud.
Miks siis islamism kerkis esile jõuliselt just nendes riikides ja just tänapäeval? Sellel on mitu põhjust ning kõik need pole nii lihtsalt ja must-valgelt seletatavad. Võib süüdistada muidugi Läänt, sest nn IS on teatud mõttes Lääne tegevuse tõttu ju sündinud. Just Lääs on aastakümneid sekkunud Lähis-Ida asjadesse, kuigi kõiges pole lääneriigid süüdi, nagu pole Afganistani sõja põhjustes süüdi ainult NSV Liit, ehkki ta oli üks suurimaid põhjustajaid. Võib süüdistada lisaks ka kohalikke jõude, võimustruktuure, usufanaatikuid, diktaatoreid, klanne, hõimuliidreid jt, kuid ka see oleks väga ühekülgne must-valge lähenemine. Lähis-Ida, eriti Iraagi, aga ka Süüria probleemide põhjused on multikausaalsed.
Iraagi puhul peab esiteks ehk märkima, et Iraak on riigina juba ammu olnud habras moodustis ja tegemist on paljuski brittide 1920. aastatel alustatud, aga läbikukkunud projektiga: Osmanite impeerium sai Esimeses maailmasõjas lüüa ning Iraaki hakkasid haldama britid. Seega peituvad Iraagi riigi praeguse raske olukorra sügavamad probleemid mitte ainult 2003. aastas, mil kukutati BAATH-i partei ja diktaator Saddam Hussein ning sellele järgnenud sündmustes, või jõhkra Husseini diktatuuriaastates 1979–2003,[15] kes oma laastavate sõdade (nagu nt Iraani-Iraagi sõda 1980–1988 või Lahesõda[16]) ja valitsemisstiiliga viis riigi tõsiste probleemideni (nt majanduslikud).[17]
Teiseks: Iraagi keerulise olukorra mõistmiseks on vaja teada riigi keerulisi ajaloolisi, poliitilisi protsesse, mõista selle kultuuri eripära ning teada ka Iraagi usuliste konfessioonide omavahelist suhtlemist, nende keerukust, hõõrumisi, konfliktsete olukordade tausta jne. Teisisõnu tuleks pöörata pilk 20. saj algusesse ja veelgi varasemasse aega, 18.–19. saj-sse, keskaega jne. Olulisem ehk siiski on ajastu, mil varises kokku Osmani impeerium, ja see leidis aset kohe pärast Esimest maailmasõda 20. saj alguses.
Kolmandaks: sellist rahvust nagu iraaklased pole kunagi olnud. Pole olemas ei iraagi keelt ega ka iraagi ühtset kultuuri ja iraagi identiteeti. Miks? Sest Iraak on mitmekesine, paljurahvuseline, multireligioosne ja multikultuuriline maa. Siin on juba tuhandeid aastaid elanud palju erinevaid rahvusi kõige oma tavade, pika ja keerulise ajalooga – tänapäeval on nendeks araablased, sooaraablased, kurdid, assüürlased, turkomanid, juudid, aserid, armeenlased, pärslased, ning paljudel neist on omavahel „kana kitkuda“ nii etnilistel, kultuurilistel, majanduslikel, poliitilistel, sotsiaalsetel kui ka religioossetel põhjustel.
Neljandaks: Iraagis valitseb ka usuline paljusus – siin elavad šiiidid (sh erinevad šiiitlikud sektid ja grupid, sh nii mõõdukad, kui ka fanaatilised šiiiad), keda on riigis ca 60–65% ehk enamus, sunniidid (ka erinevad sunniitlikud sektid, mõõdukamad ja konservatiivsemad, ka sunniitlikud usufanaatikud), keda on kaks korda vähem kui šiiite. Lisaks nendele leidub veel jeziidite, kristlasi (kristlaste arv on vähenenud ning Iraagis elab ca 600000 kristlast), juute (ca 150000), mandealasi jt.
Asso Zand ja Kristiina Koivunen märkisid Diplomaatia 2012. a veebruarinumbris õigesti, et „sellist rahvust nagu iraaklased ega sellist keelt nagu iraagi keel ei ole olemas. Iraagi riik loodi kokkuvarisenud Osmani riigi mõningatest osadest“ (Zand / Koivunen 2012).
Tõepoolest pole siiani välja kujunenud ka tõelist Iraagi identiteeti ja vaevalt, et see juhtub lähimatel aastakümnetel või isegi sajanditel. Iraagi riik loodi kunstlikult, meelevaldselt kokkuvarisenud Osmani impeeriumi mõningatel aladel, täiesti arvestamata etniliste ja usuliste gruppide huvisid, kultuurilisi iseärasusi, tavasid ja õigusi. Iraagi loomisel eirasid selle loojad (eelkõige just britid[18]) kõike, mida eirata andis ja võis. Paraku ei mõistnud Iraagi riigi loojad Lähis-Ida asju ja konteksti või pigem ei soovinud mõista. Erinevad piirkonnad (nagu nt Põhja-Iraak või Lõuna-Iraak) on paljuski vanad ajaloolised vastased. Nii jäi see moodustis hapraks ning oli algusest peale täis vastuolusid ja probleeme. Kunstlikult kokku klopsitud riiklik moodustis pole kunagi homogeenne, monoliitne ja vastupidav ning varem või hiljem hakkab taoline ehitis ragisema, eriti kui riigis valitseb kaos ja laienemas on ekstremistide tegevus. Arvukad etnilised ja religioossed grupid ei saa omavahel läbi ning riik ise on jätkuvalt keerulises majanduslikus ja poliitilises olukorras. Piisab lihtsalt õli tulle valamisest ja tulekahju lahvatab uue jõuga. Ka Süürias, kus on muidugi oma eripärad, on probleemid üldjoontes sarnased Iraagiga.
Miks ja kuidas suutis Saddam Hussein hoida Iraagi riiki lagunemast? See on omaette küsimus. Ehk mängis siin mitte vähetähtsat rolli see, et sõjavägi ning eriteenistused olid ustavad Husseinile ja Iraagi riigi majandus toimis enam-vähem stabiilselt. Karismaatilise liidri käes olid ka meediakanalid ja olulisemad meediaväljaandeid, ta tegi osavalt propagandat ja meeldis rahvale. Seega, kui keegi tahaks teha Husseini-vastast propagandat või islamistlikku propagandat, siis poleks see Husseini ajal olnud võimalik. Husseini käes oli ka Iraagi finantssektor ning naftatööstus. Kuid ka Husseini ajal esines tõsiseid vastuhakke tema režiimile – olgu näiteks toodud siin kurdide ja šiiade ülestõusud. Hussein suutis etnilisi ja usulisi gruppe valitseda, kasutades vahel toorest hirmupoliitikat ning lausa terrorit[19]; kohati aga laveeris Hussein üpris osavalt erinevate grupeeringute vahel. Iraagi valitsemine ja kooshoidmine nõudis ka temalt palju jõupingutusi.
Sama kehtib ka Süüriat valitsenud Hafez al-Assadi (1971–2000) kohta, kes oli Süürias saanud oma kontrolli alla kõik riiklikud sfäärid, sh sõjaväe, eriteenistused, majanduse, meedia jne. Ilmselt tuleb mitmeid Süüria kodusõja põhjuseid otsida Süüria riiki üle neljakümne aasta valitsenud Assadi klanni diktaatorlikust valitsemisviisist. Sõjaline vastupanu Bašar al-Assadi režiimile on muutunud veriseks ja julmaks ususõjaks, milles enamuses olevad sunniidid võitlevad alaviitliku vähemuse vastu. Samal ajal ei salli paljud sunniitlikud radikaalid ka kristlasi ja druuse, keda kiustakse taga. Siin võib näha sarnasusi Iraagi konfliktiga, milles sunniitlikule vähemusele toetuv Husseini režiim seisis vastamisi šiiitliku enamusega. Süüriat valitsev Bašar al-Assadi režiim ja Iraaki valitsenud Husseini klannirežiim esindasid ühte ja sama parteid – rahvuslik-sotsialistlikku Araabia Sotsialistliku Taassünnipartei (BAATH) erinevaid harusid.[20] Süüria nagu ka Iraak oli kunstlikult ja meelevaldselt loodud moodustis. Siin aga olid loojateks prantslased. Seetõttu on Süüria ja Iraagi saatused ühtemoodi masendavad (vt Sazonov 2013).
Kahtlemata peituvad Iraagi praeguse üliraske olukorra juured osaliselt ka 2003. a sündmustes. Kui lääneriikide koalitsioon kukutas Husseini, siis ei arvestatud sellega, et Saddami vastu tegutsenud opositsioon oli habras, nõrk ja killustatud, ning pärast BAATH-i partei ja Saddami kadumist poliitiliselt areenilt polnud endised opositsioonitegelased omavaheliseks koostööks suutelised. Tugevat karismaatilist liidrit nagu Hussein aga enam polnud, puudusid ka adekvaatselt toimivad julgeolekujõud, mis oleksid suutnud riiki kontrollida. Neid lihtsalt lammutati. Ibrahim al-Marashi kirjutab: „Pärast Saddam Husseini baathistliku režiimi kokkuvarisemist 2003. aasta Iraagi sõja tagajärjel muutusid dramaatiliselt Iraagi poliitikat kujundanud tegurid. Iraagi sisepoliitilisele areenile astus terve plejaad uusi poliitilisi rühmitusi, neist kõige märkimisväärsemad olid islamistliku suunitlusega“ (Al-Marashi 2010, 263). Islamistidel tekkis soodne piirkond ja islamistlikud ideed hakkasid paisuma nagu pärm.
Kuigi Lahesõjas sai Hussein USA-lt ja liitlastelt lüüa ning Iraak nõrgenes, anti surmav hoop Husseini režiimile alles kaksteist aastat hiljem, 2003. a kevadel. USA ja tema liitlaste ühisoperatsiooni tulemusena Hussein kukutati, BAATH-i partei kadus areenilt, tekkis vaakum, mida polnud aga millegi sisukaga täita. Lihtsalt polnud sobivat materjali. Kui üritada maja rekonstrueerida, eemaldades sellest vana tsement, mis hoiab koos telliseid, siis see kaua ei püsi, eriti kui ehitajad avastavad, et uut tsementi lihtsalt pole. Igal juhul põgenes 2003. a kukutatud Saddam Bagdadist, kuid ta saadi kätte ning kohtuotsusega määrati eksdiktaatorile surmanuhtlus, mille tulemusena poodi ta üles 30. detsembril 2006.[21] Kuid Saddami surm Iraaki rahu ei toonud, pigem isegi vastupidi. Tekkis ahelreaktsioon: diktaatorit pole, lubatud on kõik, hakati jagama maid ja sfääre jne. Riiklikud struktuurid hakkasid lagunema, see omakorda destabiliseeris veelgi rohkem olukorda. Iraagi armee ja politseistruktuurid marginaliseerusid, majandus käis alla, infrastruktuur hääbus ja hävis. Selle valguses puhkeski Iraagis kodusõda ja sõda USA ning tema liitlaste vastu. See sõda kestis kaheksa aastat – 2003–2011. Kuid kõige hullem oli veel ees – islamistlikud rühmitusid kogusid jõudu. Olukord halvenes iga aastaga, 2012 ja 2013 osutusid kehvadeks aastateks, 2014 ja 2015 ei tundu sugugi paremad ja on võib-olla isegi hullemad. Islamiäärmuslased koguvad jõudu, levitavad oma ideid. Riigis valitsevad jätkuvalt kaos, genotsiid, nälg, sallimatus, ja kõik toimub sõja tingimustes.
Ameeriklased ja nende liitlased, kes hakkasid pärast 2003. a sõda ja Saddami kukutamist Iraagis uut demokraatlikku süsteemi üles ehitama, arvasid ilmselt, et see pole eriti raske. Kuid ei arvestanud mitme asjaoluga, kasvõi sellega, et demokraatia juurutamine ja demokraatlike institutsioonide teke Iraagis on nagu võõrkeha, mida mitmed iraaklased soovisid eemale tõrjuda. Peamine lootus ja panus oli tehtud Iraagist Saddami režiimi ajal põgenenud poliitilistele emigrantidele, mis oli aga selge ja väga jäme eksimus. Just nemad pidid USA valitsuse arvamusel uut Iraaki valitsema hakkama, kuid küsimus, kuidas oli vaja Iraaki valitseda, oli juba tõsine pähkel. Taheti, nagu alati, paremini, tuli välja, nagu alati, kehvemini. Tõsi küll, Saddami endised vaenlased – emigreerunud poliitikud – saabusidki taas Iraaki ning alustasid kohe omavahelist võimuvõitlust ning nende populaarsus iraaklaste endi seas oli üpris madal (Примаков 2006). Mitmed BAATH-i partei vastu eksiilis tegutsenud iraagi poliitikud ja ühiskonnategelased olid Iraagist lahkunud juba pärast kuningavõimu kukutamist 1958. a. või siis BAATH-i partei ülemvõimu ajal. Seega ei teadnud nad Iraagi sisearengutest mitte midagi juba 40–45 aastat. Kuid see oli vaid osa probleemist. Teine probleem seisnes selles, et enamik uutest poliitikutest osutusid omakasupüüdlikeks ehk olid korrumpeerunud. Kohe tekkisid uued klannid ja uued grupeeringud. Algas võimuvõitlus ja hakati jagama varasid ning mõjusfääre. See tekitas aga tüli, probleeme ja konfliktid aina süvenesid.
Veel üheks tõsiseks probleemiks osutus see, et USA ja tema liitlaste kavandatud kiirest ja edukast operatsioonist Husseini vastu sai hoopis verine, ohvriterohke, laastav ja pikaajaline sõda. Lisaks tekkisid okupatsioonijõududel tõsised konfliktid nii šiiitidega kui ka sunniitidega, keda šiiidid hakkasid võimult tõrjuma. Suurenesid separatistlikud tendentsid, eriti Kurdistanis. Lisaks hakkasid tõstma pead äärmuslus ja fundamentalism. Hea pinnase oma tegevuseks leidsid mitmed terroristlikud organisatsioonid, nende seas ka Al-Qaeda, mis seadis end kohe Iraagis sisse. Siinkohal tasub mainida, et Iraagi diktaator Saddam Hussein oli vähemalt suutnud Al-Qaedat ja teisi terroristlikke ning äärmuslikke organisatsioone oma riigist eemale tõrjuda, kasutades selleks küll väga karme ja lausa tooreid meetmeid. Paraku aga jõudsid pärast Saddami Iraaki Al-Qaeda ja muude islamistlike ja terroristlike ühingute ja organisatsioonidega seotud salafistlikud-vahhabiitlikud islamistlikud rühmitused, mis alustasid vägagi aktiivselt oma tegevust (sh propagandat), ning see omakorda veelgi rohkem destabiliseeris niigi habrast ja sõjaolukorras vaevlevat Iraagi riiki veelgi. Samas kasvas Iraagis tohutult ka šiiitliku Iraani mõju, Bagdad ja Teheran hakkasi tegema tihedat koostööd. Sunniitidele see aga ei meeldinud. Ja veel üks tüliallikas oli leitud.
Kui USA väed lõpuks, 2011. a Iraagist lahkusid, muutus olukord riigis veelgi ebastabiilsemaks, hullemaks ja lootusetumaks. Sisemised pinged aina suurenevad. Riik on nüüd sügavas kodusõjas. Karta on, et Lähis-Ida on Iraagi näol ootamas järjekordne pikk ja verine kodusõda (analoogne Süüria omaga), kuid võib juhtuda, et see saab olema veelgi verisem ja mastaapsem – Iraak on Süürias suurem nii territoriaalselt kui ka rahvaarvu poolest. Mainimist väärt on ka asjaolu, et mitu islamistlikku rühmitust on Süürias ja Iraagis omavahel väga tihedalt seotud, võib öelda, et paljud neist tegutsevad ühisrindena (näiteks Islamiriik), soovides Iraagi ja Süüria aladele luua Lähis-Ida kalifaati – see on kindlasti nn Islamiriigi suurim unistus.
Kalifaadi rajamise idee Iraagi aladele, nagu ka Süüria aladele, pole aga kaugeltki uus idee. Sellel on tugevad ning vanad arhailised juured, mis peituvad varakeskajas, mil loodi araablaste kalifaat. Seega tuleks minna Lähis-Ida ja Iraagi kaugesse minevikku ja tasuks vaadata Lähis-Ida poliitilist maastikku 7. saj alguses, mil Araabia poolsaarel oli tekkimas uus ja võidukas monoteistlik usk – islam. 2014. a oli islamistidel õnnestunud vallutada Põhja-Iraagis kahe miljoni elanikuga Mosuli linn (suuruselt teine Iraagis) ja veel teisigi Põhja- ja Lääne-Iraagi linnu, jõudes välja ka Bagdadi naabrusesse – ca 80–90 km kaugusele pealinnast (Khatib 2014). Lina Khatib kirjutab: „Mosuli vallutamine näitab, et ISIS on lähedal Lähis-Idas regionaalseks „mängijaks“ saamisele“ (samas).
Niisiis on islamistidel õnnestunud vallutada lühikese aja jooksul terve Niinive provints – endise Uus-Assüüria impeeriumi tuumikala – ja ka Saddam Husseini sünnilinn Tikrit. Nüüd on islamistidel tekkinud tõsisem võimalus taasluua kalifaat, mille keskuseks peaks nende silmis saama Bagdad, nagu see oli Abbassiidide dünastia ajastul. Kuigi Iraagi sõjavägi ja šiiitlikud vabatahtlikud on asunud vasturünnakule ning saavutanud teatavat edu, on Tikrit ja Mosul ja paljud teised linnad veel jätkuvalt mässajate-salafistide käes. Tänu islamistidele ja kodusõjale on taas suures ohus ka muistsed Mesopotaamia linnad, nagu Niinive, Aššur, Nimrud ning paljud muuseumid, olulised arhiivid, muistised jne, mida islamistid hakkavad kahtlemata rüüstama ja hävitama, nagu seda hetkel tehakse Süürias.Ristisõdijate rajatud üks olulisemaid kindlusi Lähis-Idas on Süürias asuv Krak des Chevaliers Liibanoni piiri lähedal. Kindlus on väga oluline ajalooline muinsusobjekt, kuid Süüria kodusõjas on see kannatada saanud.[22] Samuti pole islamistid armulised Assüüria ja Babüloonia tsivilisatsiooni pärandi suhtes, purustades skulptuure ning rüüstates muistseid, aastatuhandeid vanu linnu (Ben Zion 2014). Hävitati ja rüüstati muuseume (nt Mosulis) ja Nimrudi linna 2015. a alguses. Juba 2003. a Bagdadi muuseumi rüüstamise tagajärjel läksid kaduma tuhanded unikaalsed kiilkirjatekstid, muistsed raidkirjad, araabiakeelsed käsikirjad, kujud ja muud väga väärtuslikud artefaktid. 2014. ja 2015. a rüüstamised on tunduvalt hullemad kui 2003. a omad. Seega võib tõmmata teatud paralleele 47. a eKr toimunud Aleksandria tulekahjuga, kuigi rüüstamistööd 2003. ja 2013.–2015. a tõid üle kogu Iraagi mitu korda rohkem kahju kui seda oli Caesari Rooma leegionäride mahapõletatud Aleksandria raamatukogu. Mõlema juhtumi puhul on tegemist barbaarsete ja tohutute kultuurilis-ajalooliste katastroofidega. Taolisi juhtumeid on nüüd oodata veelgi, nii Iraagis kui Süürias.
Iraagi aladel tegutsevad ja vallutusi edukalt alustanud IS-i võitlejad soovivad saada oma kontrolli alla tervet Iraaki, sh Bagdadi linna, aga ka Süüriat ning laiemalt tervet Lähis-Ida. Tegemist on salafistliku äärmusrühmitusega, mille rajajaks võib pidada jordaanlast Abu Musad al-Zarqawit (1966–2006). Al-Zarqawi pani liikumisele aluse 2006. a – mõned aastad pärast seda, kui oli alanud lääneriikide koalitsiooni invasioon Iraaki. Oluline on see, et liikumise rajamises osales ka Al-Qaeda ja hiljem liitusid mitmed suuremad ning väiksemad islamistlikud grupid, nagu Islamidžihaad. Iraagi Islamiriigi esimeseks liidriks sai Abu Omar al-Bagdadi, kes hiljem tapeti. Hetkel on IS-i liider kaliif Ibrahim, varem tuntud kui Abu Bakr al-Baghdadi (Rubin 2014).
ISIS või IS on saanud tugevaid mõjutusi vahhabismist, mis on fundamentalistlik ja ultrakonservatiivne ning tugineb soovile tulla tagasi islami juurte juurde. Islamriigi teoloogid ja ideoloogid unistavad sellest, et allutada igapäevaelu Lähis-Idas kõiges Koraanis ja hadith’ites (jutustused Muhammadi ja tema peamiste kaaslaste sõnadest ning tegudest) sätestatule. Nende suurimateks vaenlasteks on šiiidid, keda on Iraagis üle 60%, ning Iraanis valitsev šiiitlik režiim. IS-i võitlejad ja aktivistid tegutsevad aktiivselt ka Süüria sõjatandril, kus neil on hulgaliselt toetajaid ja oma baasid. Islamistlikud võitlejad üritavad laiendada Süürias hõivatud territooriumi Iraagi piirini, et jõuda seal võitlevate gruppideni, kuid IS on konfliktis mitmete kohalike rühmituste ja grupeeringutega, aga ka Iraagi keskvalitsuse ja kurdidega. Ka Al-Qaedaga on neil viimasel ajal lahkehelid tekkinud ja on teada, et 2014. a alguses teatasid Al-Qaeda liidrid oma kavatsusest mitte enam toetada ISIS-t.
Mida siis Islamiriigi äärmuslased soovivad? Lühidalt öeldes tahavad nad rajada islami kalifaadi Iraagis ja Süürias (sisuliselt juba rajasid), kuid võimalusel veelgi laiemalt – kehtestada sunniitliku islamistliku teokraatia terves Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Seetõttu saadavad nad oma emissare igale poole, nt Afganistani, Põhja-Aafrikasse.
Mis on nende programmi aluseks? Laias laastus sama, mis kõikidel islamistidel ja džihadistidel – kõige aluseks on Koraan ja šariaat. Koraanist nopitakse välja kõige äärmuslikumad kohad ja kasutatakse neid ära oma vägivaldse ning radikaalse tegevuse läbiviimiseks ning õigustamiseks. Džihadistid kutsuvad oma toetajaid üles ususõjale ja selles toetutakse tänapäevastele ideoloogidele, aga ka Koraanile. Näiteks Koraanis (9,29–30, Haljand Udami tõlkes) on öeldud:
„Võidelge nendega, kes ei usu Jumalat ega viimset päeva, kes ei pea keelatuks seda, mille Jumal ja tema sõnumitooja on keelanud, nagu ka nendega Raamatu rahva hulgast, kes ei järgi tõelist usku, kuni ei hakka omaenese käega ja alandlikult maksma kümnist. Juudid on väitnud: „Uzair on Jumala poeg.“ Kristlased on väitnud: „Messias on Jumala poeg.“ Kuid need on pelgad sõnad, mis nende suust on tulnud, ja meenutavad juttu, mida rääkisid need, kes olid uskumatud ammu enne neid. Et Jumal neid nuhtleks! Nad on väga kaugel (tõest)!“
Kui uskuda islamiste, siis isegi pühakirja-rahvastel – juutidel ja kristlastel – pole äärmuslaste silmis mingitki lootust jõuda „õigele teele“ ja nad pole sugugi „paremad“ teistest uskmatutest. Taolised kirjakohad Koraanis on islamistide jaoks ususõja vundamendiks. Ilmselt üks kõige tuntumaid islamistlikke rühmitusi on kurikuulus Moslemi Vennaskond, mis loodi 1928. a Egiptuses ja oli hiljuti ka Egiptuses võimul – kuni võimult kukutamiseni Egiptuse armee poolt suvel 2013. Moslemi Vennaskonna asutaja Hassan al-Banna unistuseks oli panislamistliku impeeriumi või hiigelkalifaadi loomine Hispaaniast Indoneesiani ning ta väljendas oma põhimõtteid järgnevalt: „Jumal on meie eesmärgiks, Koraan aga meie õigus, prohvet on meie juht, džihaad on meie tee ning surm Allahi (Jumala) eest on meie ülim taotlus.“ Lühike, aga üpris konkreetne programm, kus liberalismile, usuvabadusele, sõnavabadusele ja demokraatlikele väärtustele kohta ilmselt ei leidu, kuna Koraan ja šariaat on islamistidele põhiseaduseks, kõikide normide ning seaduste aluseks (vt lähemalt Sazonov / Mölder 2014).
Kui rääkida džihaadist, siis meenub kindlasti vana Lähis-Ida uurija Zainab Bahrani raamat Rituals of War. The Body and Violence in Mesopotamia (2008), milles ta vaatleb usulist vägivaldsust ja sõdu muistses Lähis-Idas: Lähis-Ida traditsiooni järgi on mõiste „džihaad“ (kuigi see on praegu peamiselt kasutusel tähistamaks terrorismi või enesetapurünnakuid) enam-vähem sarnane kontseptsioonile ius ad bellum, määratledes, millisel juhul on sõda õigustatud. Islamijurist ja ajaloolane Ibn Khaldun (1322–1406) arutles õiglaste ja ülekohtuste sõdade mõistete üle teoses „Muqaddimah“. Sajandeid hiljem analüüsis Ameerika riigiteadlane ja sõjafilosoof Michael Walzer sõdu ja käitumist sõdades oma raamatus „Õiglased ja ebaõiglased sõjad“ (1980).[23]
Esialgne islamistide võidukäik (eriti just 2014) Põhja- ja Lääne-Iraagis ning Süürias ei tähenda midagi head, sest islamistid juba ekspordivad usufanatismi või ekstremismi[24] üle terve Lähis-Ida ning kardetavasti ka Euroopasse ja Aafrikasse.
Mida see tähendab Iraagi jaoks? See tähendab lähimal ajal Iraagi lõplikku lagunemist, kuna põhjaaladel asuvad kurdid teevad kõik selleks, et mitte alluda salafistlikele võimudele (ISIS/IS), ka šiiidid on selle vastu. Šiiite toetav ja neid abistav šiiitlik Iraan teeb samuti kõik, et salafistide võim ei laieneks. Iraagi kristlaste, assüürlaste, jeziitide ja juutide olukord on niigi kehv ning tulevik küsimärgi all, kuid usufanaatikute võimuletulek Bagdadis halvendaks nende seisukorda veelgi. Süüria perspektiiv ei tundu Iraagi omast parem. Tundub, et ka Süüriat ootab sama nukker stsenaarium, võimalik, et isegi hullem.
Lõpetuseks
Miks just tänapäeval on fundamentalistidel selline soodne pind tegutsemiseks Lähis-Idas ja miks nende ideed nii kiiresti levivad, sh ka Euroopas, näiteks noorte seas vanuses 16–18 aastat? Teadagi on laiema pinna ja toetusega ükskõik mis liiki fanatism tavaliselt võimalik pigem sellistes piirkondades, kus on toimumas mingi sügav kriis, kus on olemas mingi konflikt või lõhenemine. Kriis ja konflikt igas mõttes, olgu see kriis ühiskonnas, riigis, majanduses, poliitikas või usus, on ju tegelikkuses sageli inimeste maailmavaadete kokkuvarisemine või nende muutmine.
Äärmuslus kui kriisi üks produkt võib sagedamini tekkida just piirkondades, kus puudub heaolu ning tolerantsus, kus ligipääs haridusele on piiratud ja kus sageli on äärmuslike vaadetega juhtivatel isikutel, olgu nad poliitikud või usuliidrid, oluline roll ühiskonnas, poliitikas ja religioonis. Samas on usufanatismi puhangud Lähis-Idas mõnes mõttes ka vastureaktsioon teatud protsessidele, kasvõi lääneriikide koloniaalpoliitikale 19.–20. saj ja üldse Lääne ning Venemaa pikaajalisele sekkumisele Lähis- ja Kesk-Ida asjadesse, alates brittide tegutsemisest Lähis- ja Kesk-Idas ja Nõukogude vägede invasioonist Afganistani 1979. a kuni 2003. a Iraagi sõjani. Kõik need tegurid pigem soodustavad ja aitavad kaasa praegusele olukorrale.
Mida on oluline pidada silmas, kui me räägime usufanatismi tekkest? Ehk mis aitab kaasa ja mis on määrav selle tekkimisel. Faktoreid on mitu. Aga nimetagem siinkohal vaid mõned. Eelkõige muidugi inimeste sotsiaalne taust, ehk kust nad on pärit, mis sotsiaalsest grupist – kas tegu on vaese piirkonnaga, kas seal on suur töötus, jne. Teine määrav fundamentaalne alus on aga haridus, kolmandaks on usk ja tavad. Suurt rolli mängib mõjutatus ehk see, kui mõjutavad on teatud inimesed ja inimeste grupid. Vähe haritud, vaesemad, isoleeritumad grupid on sageli äärmuslusele vastuvõtlikumad kui need, kel on hea haridus ja kelle silmaring on laiem. Kindlasti mängib rolli ka vaenu ja sallimatuse õhutamine ning mingil määral vastuseis läänestumisele. Üks fundamentaalne alus on alati olnud usk, võib-olla ehk kõige olulisem. Ei saa siiski öelda, et islam soosiks äärmuslust. Ükski usk pole äärmuslik oma loomult, kõik sõltub ju inimestest, nende valikutest, nende tõlgendustest ja nende soovidest näha seda, mida nad tahavad näha.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et äärmuslusel on lihtsam leida kandepinda just nendes riikides, kus valitsus on nõrgem, nagu nt Iraak või Süüria, kus on tõsised vastuolud ja kus keskvõim ei kontrolli piisavalt situatsiooni. Kui riik on ebastabiilne, habras ja kui riigis on sisemised probleemid või konfliktid, siis need riigid on eelkõige suuremas ohus.
[1] Islamismi kohta vt nt Martin/Barzegar 2010.
[2] Vt nt Espak 2015a; vt ka Mölder 2014.
[3] al-Dawlah al-Islāmīyah fī al-ʻIrāq wa-al-Shām – Iraagi ja Levandi islamiriik, Lühend ISIS tuleneb organisatsiooni inglisekeelsest nimetusest Islamic State in Iraq and Al-Sham.
[4] Vt nt http://jihadology.net/category/al-%E1%B8%A5ayat-media-center/, viimane külastus 26.3.2015.
[5] Vt nt P. Espaki sõnavõttu meedias (Espak 2015b).
[6] Islami rajajaks oli prohvet Muhammad (570–632), kel tekkis aegamööda arvukalt pooldajaid ning kes osutus edukaks vallutajaks. Prohvet alustas 613. a uue usuvoolu avaliku propageerimisega, 24. septembril 622 kolis ta ühes suure hulga oma pooldajatega Medinasse. See daatum on islamiajastu algus, mida teame nime all „hidžra“ ehk „ümberasumine“. Muhammad jätkas oma vallutusi ka hiljem ja 632. a-ks tunnustati islamit juba tervel Araabia poolsaarel. Kui prohvet ja islamisõdalane Muhammad 632. a suri, hakkasid tema asemel valitsema tema järglased kaliifid – „asendajad“ ehk „jumala asehaldurid“. Esimesed kaliifid vallutasid terve Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, luues Hispaaniast Indiani ulatunud võimsa impeeriumi, mida me teame Araabia kalifaadi nime all. Endised Bütsantsi ja Pärsia impeeriumi alad neelati araablaste poolt kiiresti alla ja neist said uue islamiriigi territooriumid. Esimeseks kaliifiks oli Abu-Bakr (632–634), teiseks Umar ibn al-Khattāb (634–644). Just Abu-Bakri ja Umari ajal vallutati suurem osa Lähis-Idast ning Sassaniididele kuulunud Pärsia. Pärast seda, kui Iraak langes araablaste kätte, sai Iraagist araablaste kalifaadi oluline maa. Umaijaadide dünastia kaliif Muavija, kes valitses 661–680, nägi Süüria aladel olulist strateegilist sõlmpunkti ning viis Araabia kalifaadi pealinna Damaskusesse ja nii kestis see kuni 8. saj keskpaigani. 750. a kerkis esile uus kaliifide dünastia. Võimule tulid Abbassiidid, kes viisid kalifaadi pealinna 762. a Damaskusest üle Bagdadi. Sellest ajast oli Iraak kalifaadi olulisemaid alasid.
[7] Ekstremismi kohta vt nt – Extremism Within And Around Us, ed. A.Kilp, A. Saumets – ENDC Proceedings 14, 2011.
[8] Süüria kodusõja kohta vt Laast 2012, 13–14;Espak / Sazonov 2013, 4; 2012, 2–4.
[9] Usufanatismi, usulise vägivalla kohta vt Selengut 2003 ja New 2002.
[10] Salafistid on konservatiivsed sunniidid, nende eesmärgiks on tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia keeles „esivanemad“). Salafism on eriti mõjuvõimas nt Saudi-Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides.
[11]Withnall 2014; vt ka „Isis rebels declare ’Islamic state’ in Iraq and Syria“ – BBC News http://www.bbc.com/news/world-middle-east-28082962, viimane külastus 26.3.2015.
[12] Koraan eesti keeles: Koraan. Tlk Haljand Udam, toim ja saatesõna Amar Annus. Tallinn: Avita, 2007.
[13] Vt lähemalt Sazonov 2015a.
[14] Vt Süüria kohta Sazonov / Mölder 2015.
[15] Iraagi kohta Husseini ajal vt Hallik / Klassen 2004, 150–202; vt ka Dower 2011, 313–358, ja Sazonov 2012.
[16] Vt nt Karsh 2010 ja Finlan 2009.
[17] Vt nt Sazonov 2015b; vt ka Mölder / Sazonov / Värk 2013.
[18] Iraagi riigi loomisel ning Iraagi-Türgi piirikonflikti lahendamisel osales 1925 a ka Eesti kindral Johan Laidoner – näiteks tema soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.
[19] Näiteks kui 1988. a lõppes Iraani-Iraagi sõda, astus Iraagi sõjavägi Saddami käsul Põhja-Iraagis elavate kurdide vastu. See oli väga jõhker sõjaline kampaania, mida võib pidada genotsiidiks. Saddami sugulane Majid, kes seda operatsiooni juhtis, hävitas 4000 kurdi küla ja keemiarünnaku käigus tapeti 5000 kurdi. Kokkuvõttes tapeti sõjakäigus 182000 kurdi – vt Spencer 2007, 75.
[20] Vt lähemalt Mölder 2014, 42–43.
[21] „Saddam Hussein executed in Iraq“, http://news.bbc.co.uk/2/hi/middle_east/6218485.stm, viimane külastus 26.3.2015.
[22] Vt nt „Latest victim of Syria air strikes: Famed Krak des Chevaliers castle“ – Middle East Online, 12.7.2013, http://www.middle-east-online.com/english/?id=60073; Fisk 2012.
[23] Bahrani 2008, 11; vt ka Sazonov / Mölder 2014, 138.
[24] Fanatismi kohta lähemalt vt Marimaa 2011.
Viidatud kirjandus
Al-Marashi, I. (2010) „Iraq“ – Guide to Islamist Movements. Vol. 1. B. Rubin (ed.). Armonk, New York, London: M.E. Sharpe.
Armstrong, K. (2003) Islam. Tartu: Ilmamaa.
Bahrani, Z. (2008) Rituals of War. The Body of Violence in Mesopotamia. New York: Zone Books.
Ben Zion, I. (2014) „Radical Islamists take hammer to Syrian artifacts“ – The Times of Israel, 22.5.2014, http://www.timesofisrael.com/radical-islamists-take-hammer-to-syrian-artifacts/, viimane külastus 26.3.2015.
Dower, J. W. (2011) Culture of War. New York, London: W.W.Norton, The New Press.
Espak, P. (2015a) „Iseenda mõrvariga dialoogi astumine ei ole õige“ – ERR, 12.1.2015 http://uudised.err.ee/v/valismaa/2a94ce14-e610-494f-868a-7cf5cda003af, viimane külastus 26.3.2015.
Espak, P. (2015b) „Teoloogiadoktor selgitab julma terroriorganisatsiooni tagamaid: ISIS on nagu psühhopaadist sarimõrvar“ – Delfi, 8.2.2015, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/teoloogiadoktor-selgitab-julma-terroriorganisatsiooni-tagamaid-isis-on-nagu-psuhhopaadist-sarimorvar?id=70731479, viimane külastus 26.3.2015.
Espak, P.; Sazonov, V. (2012) „Süüria „suurkuningate“ võimu lõpp?“ – Diplomaatia 108, august 2012.
Espak, P.; Sazonov, V. (2013) „Vägivalla ummik“ – Postimees, 12.1.2013.
Finlan, A. (2009) Lahesõda 1991. Tallinn: Koolibri.
Fisk, R. (2012) „Syria’s ancient treasures pulverised“ – The Independent, 5.8.2012, http://www.independent.co.uk/voices/commentators/fisk/robert-fisk-syrias-ancient-treasures-pulverised-8007768.html, viimane külastus 26.3.2015.
Hallik, M.; Klassen, O.-M. (2004) Taaveti tähest Talibani languseni. Konfliktid ja arengud Lähis- ja Kesk-Idas pärast Teist maailmasõda. Tallinn: Argo.
Hübsch, H. (2001) Fanatische Krieger im Namen Allahs: die Wurzeln des islamischen Terrors. Die Deutsche Bibliothek. München: Heinrich Hugendubel Verlag.
Karsh, E. (2010) Iraani-Iraagi sõda 1980–1988. Tallinn: Koolibri.
Khatib, L. (2014) „What the Takeover of Mosul Means for ISIS“ – Carnegie Endowment for Internatiuonal Peace, 12 June 2014, http://carnegieendowment.org/2014/06/12/what-takeover-of-mosul-means-for-isis/hdng, viimane külastus 26.3.2015.
Laast, A. (2012) „Süüria – väikse ja suure vastasseis“ – Maailma Vaade 17.
Marimaa, K. (2011) „The Many Faces of Fanaticism“ – Extremism Within And Araound Us. A. Kilp, A. Saumets (edd.). ENDC Proceedings 14. Tartu University Press, 29–55.
Martin, R.; Barzegar, A. (edd.) (2010) Islamism, Contested Perspectives on Political Islam. Stanford, California: Stanford University Press.
Mölder, H. (2014) „Iraagi 2003. aasta operatsioon, selle tagamaad ja mõju rahvusvahelisele süsteemile ning Iraagi riikluse arengule“ – KVÜÕA Toimetised 18.
Mölder, H. (2014) „Kuidas taltsutada Islamiriiki – strateegiline malepartii Lähis-Idas“ – Maailma Vaade 23, http://maailmavaade.ee/nr-23/kuidas-taltsutada-islamiriiki-strateegiline-malepartii-lahis-idas, viimane külastus 26.3.2015.
Mölder, H.; Sazonov, V.; Värk, R. (2013) „Kümme aastat operatsioonist „Iraagi vabadus“: ajalooline, poliitiline ja õiguslik ülevaade ning Iraagi tulevikuperspektiivid“ – Ajalooline Ajakiri 3, 405–418.
New, D.S. (2002) Holy War. The Rise of Militant Christian, Jewish and Islamic Fundamentalism. Jefferson, North Caroline; London: McFarland&Company.
Peterson, Ü. (2005) Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis. Tartu: Tartu Ülikool, magistritöö, http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/951.
Riiel, R. (2013) Moslemite turvatunne Eestis. Tartu: KVÜÕA, lõputöö.
Rubin, A.J. (2014) „Militant Leader in Rare Appearance in Iraq“ – The New York Times, July 5, 2014, http://www.nytimes.com/2014/07/06/world/asia/iraq-abu-bakr-al-baghdadi-sermon-video.html?_r=0, viimane külastus 26.3.2015.
Rõivas, T. (2015) „Terroriakt Pariisis on julm rünnak väärtuste ja sõnavabaduse vastu“ – ERR, 7.1.2015, http://uudised.err.ee/v/eesti/2587770e-9f56-4c0d-808b-bd87c1afc4ca, viimane külastus 26.3.2015.
Saumets, A.; Sazonov, V. (2012) „Sõna saateks“ – KVÜÕA Toimetised 16 (IV).
Sazonov, V. (2012) „Saddam Hussein ja Iraagi katastroof“ – Katastroofid Maa ajaloos. L. Laumets jt (toim). Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikool, 19–34.
Sazonov, S. (2013) „Masendav perspektiiv“ – Postimees, 20.3.2013, 12–13.
Sazonov, V. (2015a) „Kas usufanatismi siirded?“ – Postimees, 14.3.2015, http://arvamus.postimees.ee/3120787/vladimir-sazonov-kas-usufanatismi-siirded .
Sazonov, V. (2015b) „Nebukadnetsarit järgides: Saddam Hussein ja muistsed Lähis-Ida despoodid“ – Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2014, 114–133.
Sazonov, V.; Mölder, H. (2015) „Süüria – kas järjekordne ususõda Lähis-Idas?“ – Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2014, 134–154.
Selengut, C. (2003) Sacred Fury: Understanding Religious Violence, Walnut Creek, CA: AltaMira Press.
Spencer, W.J. (2007) The Middle East. Eleventh Edition. Global Studies. McGraw-Hill / Contemporary Learning Series, A Division of The McGraw-Hill Companies.
Zand, A.; Koivunen, K. (2012) „Iraagi habras föderatsioon“ – Diplomaatia 101/102, http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1381&tx_ttnews[backPid]=598&cHash=bf871d498a, viimane külastus 26.3.2015.
Waines, D. (2003) Sissejuhatus islamisse. Tlk. Ü. Peterson, H. Einasto, AS BIT.
Withnall, A. (2014) „Iraq crisis: Isis declares its territories a new Islamic state with ’restoration of caliphate’ in Middle East“ – The Idenpendent. 30 June 2014, http://www.independent.co.uk/news/world/middle-east/isis-declares-new-islamic-state-in-middle-east-with-abu-bakr-albaghdadi-as-emir-removing-iraq-and-syria-from-its-name-9571374.html, viimane külastus 26.3.2015.
Примаков, Е. (2006) „Ближний Восток на сцене и за кулисами“ – Российская газета, Москва, 2006, 353–358.
Уинтл, Д. (2008) История ислама с VII века до н.э. Москва: Издательство Астрель, 2008.
Mida tähendab islam? Mis see on? Mis religioon on islam? Mida me selle all mõistame? Kas islam on oma loomult radikaalne või see ei vasta tõele? Mis on islamiäärmuslus? Miks ja kuidas see tekib? Millised on islami ja islamismi seosed? Kas need seosed on üldse olemas, ja kui on olemas, siis kui tihedalt on seotud omavahel islam ja äärmuslus? Miks islamiäärmuslus levib nii edukalt just tänapäeval, 21. saj alguse postmodernses ja high-tech-maailmas? Nii mõnedki meist on esitanud neid küsimusi endale ja teistele.
Alustada tuleks ehk sellest, et väga sageli meie, Õhtumaa inimesed, läänemaailma produktid, ei teagi, ei mõista ja sageli ei tahagi mõista, mis on islam, ei aimagi, millega on tegu, kuna see tundub kauge, orientaalne ja mõnele isegi eksootiline usk. See meid ju eriti ei puuduta, vähemalt aastakümneid ei puudutanud. Paremal juhul on meil hägus ettekujutus islamist ning selle tavadest ja ideedest. Vaevalt et enne 11. septembrit 2001. a kuigi paljud inimesed Läänes islamist üldse mõtlesid, eriti nendes Euroopa maades, kus moslemite arv on seni olnud väike. Meid, eestimaalasi, huvitab eeskätt rohkem idanaaber – müstiline Venemaa –, mis on alati tekitanud meis muret ning mille käitumine on etteaimamatu, sageli hirmutav ning kohati agressiivne. Just NSV Liit ning selle õigluspärane järglane Venemaa on 20. saj ja 21. saj alguses olnud Eestile üks suurimaid ohte. Taoliste ohtude varju jääb islamismi[1] oht, just eriti imporditava islamismi oht. Moslemeid on Eestis vähe ja nad on rahumeelsed; seda kinnitavad ka uuringud: näiteks moslemite turvatunnet Eestist on mingil määral küll uuritud, kuid mitte piisavalt. Antud teemal on käesoleva artikli autori juhendamisel kaitstud 2013. a ühe kadeti töö „Moslemite turvatunne Eestis“ (Riiel 2013). Probleemiks võivad aga osutada hoopis islamismi propageerijad välismaalt, näiteks kusagilt Lähis-Idast. Ja kuigi viimasel ajal on meedias ka Eesti ekspertidelt ilmunud aina rohkem artikleid ja arvamusi islamismi ja Islamiriigi kohta,[2] ning ka teaduslikke uurimistöid, siis sellest ei piisa.
Kuigi viimasel ajal kuuleme islamist kui religioonist just paljuski äärmusluse kontekstis, ei ole meie ettekujutused ja teadmised islamist viimasel aastakümnel eriti paranenud. Islamiäärmuslusest räägitakse aina rohkem, kuna siit ja sealt tulevad teated islamistide terroriaktidest, genotsiidist, kultuuripärandi hävitamisest Lähis-Idas, aga ka Aafrikas, ning isegi Euroopas, aga islamist kui religioonist räägitakse vähe.
Selle aasta jaanuari alguses islamiäärmuslaste korraldatud julm terroriakt satiiriväljaande Charlie Hebdo toimetuse ruumides Pariisis vapustas tervet läänemaailma ja islamismist hakati rääkima veelgi rohkem. Isegi meie valitsus on hakanud sellele rohkem tähelepanu pöörama ning 7. jaanuaril 2015. a ütles peaminister Taavi Rõivas: „Terrorism kujutab tõsist ohtu kogu Euroopa julgeolekule, meie demokraatlike ühiskondade väärtustele ning eurooplaste õigustele ja vabadustele. Meediaväljaandes aset leidnud terroriakt on ebainimlik rünnak sõnavabaduse vastu“ (Rõivas 2015). Antud akt polnud aga mitte ainult kättemaks (kuid ka see), sellega sooviti külvata hirmu Euroopas, mis on islamistide üks taktikavõtetest, et näidata, kui ebaturvaline on elada Pariisis või Londonis ning et islamistid võivad tabada ükskõik millist sihtmärki.
Verejanuline julmus, võikad videod inimeste tapmisest (sh peade äralõikamistest jne), mida meedias levitatakse, on nn Islamiriigi (IS, varem tuntud kui ISIS[3] või ISIL) sõdalaste psühholoogiline relv vastaste mõjutamiseks. Hea eluga hellitatud lääneriikide inimestele mõjub see eriti hirmutavalt. Kui Norrat ja Euroopat vapustasid Anders Behring Breiviki korraldatud julmad tapmised 2011 a, siis Islamiriik on koondanud oma ridadesse tuhandeid Breiviku-laadseid isikuid üle terve maailma. Julmadena, kuid oskuslike manipulaatoritena kasutavad Islamiriigi ideoloogid ja propagandistid sellist taktikat, et hirmutada, halvata inimeste teadvust. Selline julmus on šokeeriv, kuna seda ei osanud keegi 21. saj alguses oodata, ja seetõttu on see ka mõjuv.
Propaganda levitamise eesmärgil rajasid Islamiriigi ideoloogid 2014. a al-Ḥayāt Media Center’i[4], mis toodab propagandat eelkõige Lääne auditooriumi jaoks prantsuse, saksa, vene ja inglise keeles. Kuid taolisi propagandakeskusi on islamistid rajanud teisigi ja ilmselt tulevikus on neid oodata veelgi. Kuigi nn Islamiriik ja selle sõdalased apelleerivad paljuski Muhammadi ning esimeste kaliifide ajastu varakeskaegsetele tavadele ning islami algideele ning ka kunagisele araablaste ja moslemite „kuldajastule“ (Araabia kalifaat jne), kasutavad nad samas sõjanduses modernset relvastust ja taktikat, innovaatilisi meetodeid, nt psühholoogilises ja informatsioonisõjas oma vastaste vastu. IS-i äärmuslased tervitavad tehnoloogilist progressi ning nad on meelsasti nõus kasutama Skype’i, Twitterit, Facebooki jne, eesmärgiga levitada oma ideid ja väravata enda sekka sõdalasi – enamasti on need psüühikahäiretega isikud, sageli ebaküpsed noored või siis paadunud psühhopaadid[5] või lihtsalt seiklushimulised avantüristid, kellel pole enam midagi kaotada. Küünilised islamistid on nõus äritsema kõigega, mis toob sisse raha, sh tapetud inimeste vara ja organitega. Nende eestvedamisel õitseb orjakaubandus, korraldatakse inimrööve jne.
Seoses islamistide aktiviseerumisega Lähis-Idas ja ka lääneriikides, painab Euroopa heaolu nautivaid inimesi hirm: mis saab edasi ja kas enam polegi oma kodus turvaline? Kas islam ja ekstremism on üks ja sama? Aina rohkem painavad ka teised küsimused: miks ja kuidas tekib islamiäärmuslus? Uurija Hadayatullah Hübsch kirjutas pärast 2001. a 11. septembri sündmusi ilmunud raamatus järgnevalt (2001, 15–16):
„Me ei saa oma silmi sulgeda tõsiasja ees, et äsjased rünnakud USA-s viisid ka selleni, et paljud meediakanalid ning suur osa inimestest sildistasid „islamit“ ekstremistliku ja vägivalda toetava ja legitimeeriva usundina. Nii kirjutas briti Daily Telegraph: „Islam on religioon, mis sanktsioneerib mitut liiki vägivalda.“ Ibn Warraq, endine moslemi intellektuaal, kes oli islamist lahti öelnud, võttis prantsuse ajakirjas Marianne kokku: „Loomulikult on olemas mõõdukaid moslemeid; seevastu islam ise ei ole mõõdukas. Islam on totalitaarne ideoloogia. Ja saksa ajakiri Stern selgitas märksõna „püha sõda“ all, et islam õpetavat: „Moslemid peaksid oma religiooni igati ka relvajõul levitama.““
Siiski ei tohi islami ja islamiäärmusluse vahel panna võrdusmärki, nagu seda teeb näiteks ülalmainitud endine moslem Ibn Warraq. Islam, nagu iga teine usk, olgu see kristlus, budism, judaism või zoroastrism, ei õhuta vaenu ega propageeri vägivalda. Islam[6] ei propageeri vägivalda; kuigi see on alistumise religioon, on see just eelkõige enese alistamine jumalale. Nii tähendabki sõna „islam“ (araabia keeles islām) alistumist jumala ehk Allahi tahtele (Уинтл 2008, v). See moslemite jaoks ülioluline sõna on tekkinud araabiakeelsest sõnast aslama „end allutama“. David Waines kirjutab, et „islam tähendab „püüdlemist Ainujumala õpetuse suunas, selle aktiivset äratundmist ja allumist. Need, kes seda praktiseerivad, on moslemid (õpetlased ja tavalised usklikud), kellest moodustubki kogukond““ (Waines 2003, 15).
Karen Armstrongi sõnul moslem on mees või naine, kes on „täielikult alistunud Allahile ja tema nõudele, et inimesed peavad kohtlema üksteist õiglaselt, võrdväärselt ja kaastundega. See oli hoiak, mida väljendati rituaalses palves (salat), lamavas asendis, mida moslemid pidid kolm korda päevas sooritama“ (Armstrong 2003, 40). Äärmuslased ehk islamistid, olgu need Al-Qaedast, IS-st (ISIS), Moslemi Vennaskonnast või Jabhat al-Nusrast vms, rikuvad sageli jämedalt islami peamiseid põhimõtteid ja reegleid ning kasutavad islamit ja Koraani oma vägivaldsete tegude õigustamiseks.
Kui kristlus on tänapäeva Lääne-Euroopa kultuuriruumis pigem taandumas ning mitmed kirikud Hollandis, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ning isegi Hispaanias aina tühjenevad, siis islamis toimuvad pigem vastupidised protsessid. Moslemite arv on viimastel aastatel maailmas oluliselt suurenenud. Tihtipeale on islam rahumeelne ja eelistab rahumeelset teed, kuid mitte alati. On olemas ka mitmeid äärmuslikke liikumisi, fundamentalistlikke sekte, erinevaid islamistilikke ja terroristlikke, ekstremistlikke[7] organisatsioone, nagu näiteks Al-Qaeda, Moslemi Vennaskond, IS (varem ISIS või ISIL). IS või ISIS on viimasel ajal osutunud üpris võidukaks Iraagis, kuid tegutseb ka Süüria pinnal.
Islam on umbkaudu 1,7–1,8 miljardi inimese usk, mis on tervet inimkonda üsna tugevasti mõjutanud ning tulevikus võib see mõju veelgi kasvada. Arvatakse, et 2030. a-ks moodustab moslemite arv tervest inimkonnast rohkem kui 26%. Mõnes mõttes võib rääkida isegi islami võidukäigust, mis enamasti on seni olnud rahumeelne, kuigi mitte alati ja igal pool. Samas tuleb kohe mainida, et islam kui religioon pole nii ühtne, kui arvatakse – seal on olnud ja on nüüdki mõnikord üsna teravaid lahkarvamusi ning lausa konflikte. Viimasel ajal – 21. saj alguses – on neid esinenud Lähis-Idas ja mujalgi. Siinkohal võib näitena tuua Süürias, Palestiinas, Iraagis ja Afganistanis toimuvaid usulisi konflikte, lausa sõjalisi kokkupõrkeid ja pikemaid verisemaid ususõja maiguga kodusõdu – näiteks hetkel Süürias[8] ja Iraagis toimuvaid lahinguid.
Nagu on näha, tõstavad Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Aafrikas viimasel ajal aina rohkem pead väga ohtlikud ja äärmuslikud jõud – islamistlikud usufanaatikud[9], nagu näiteks edukaks osutunud salafistid[10] Iraagis ja Süürias, kes on kuulutanud välja kalifaadi.[11]
Nüüd ohustab islamistliku kalifaadi teke Iraaki ja Süüriat ja ka Lähis-Ida laiemalt. Äärmusluse metastaasid ja retsidiivid on tekkimas lisaks peakoldele – Süüriale ja Iraagile – ka mujal, sest Islamiriik sarnaselt Al-Qaedale saadab oma saadikuid erinevatesse riikidesse ning üritab ennast ka seal sisse seada. On teateid nende tegevusest nt Liibüas, kus nad hukkasid hiljuti egiptuse kristlasi, aga nad tegutsevad ka Afganistanis ja mujalgi Lähis- ja Kesk-Idas ning Põhja-Aafrikas.
Süürias ja Iraagis toimuvat jõhkrat genotsiidi (sh kristlaste ja jeziitide vastu) ja ususallimatust ning vaenu külvavad islamistid ehk IS-i esindajad on tegelikkuses paljuski väga küünilised pragmaatikud, mitte eeskätt ainult hullunud fanaatikud, kes justkui sooviksid ainult taastada Araabia kalifaati 8.–9. saj piirides ja minna tagasi juurte juurde, mil Muhammad ja esimesed kaliifid tõid islami relvadega Aafrikasse, Lähis- ja Kesk-Itta ning ka näiteks Hispaaniasse. Kuigi oma n-ö ususõja õigustamiseks kasutavad islamistid ning neid juhtivad usuliidrid Koraani ehk Jumala sõna, on nad tegelikkuses väga kaugel islami religioonist, mis on üldiselt rahumeelne ja ei toeta vägivalda. Džihaadist (vt nt Peterson 2005), sõdadest ja suhtlemisest uskmatutega tuleb Koraanis[12] küll korduvalt juttu (nt suurad 86, 90, 92, 102, 104, 105, 107, 108) ja tähelepanuväärne on suura 71, kus esineb palve Jumalale hävitada uskmatud: „Sest siis, kui nad elama jätad, eksitavad nad ära sinu sulased ja sigitavad ainult uskmatuid pahategijaid“ (Koraan 71,27). Selliseid kirjakohti kasutavadki ära islamistlikud ekstremistid.
Kas siis islamism ja islam on samastavad? Selline küsimuseasetus pole õige. See oleks sama kui küsida, kas kristlus ja kristlik usufanatism on samastatavad. Muidugi ei ole. Usufanaatikud, radikaalid kasutavad ükskõik millist usundit oma fanaatiliste, haigete fantaasiate elluviimiseks. Islami rahumeelsus või sõjakus sõltub vaid sellest, kes ja kuidas Koraani tõlgendab. Tõsiusklik ja mõistlik inimene, kellel pole tõsiseid psüühikahäireid, ei näita üles sallimatust ega viha teiste usuliste gruppide suhtes. Usufanatistlikke tendentse näinud keskaegne ja varauusaegne Euroopa, mil nõiajaht muutus kohati hüsteeriaks, on üks väga hea näide sellest, kuidas usufanaatikud suudavad ükskõik millist usundit ja usutavasid oma huvidest nii „tõlgendada“ ja nii „ümber pöörata“, et mitmed ideed ja dogmad ei ole enam äratuntavadki. 2012 a KVÜÕA toimetiste 16. numbris kirjutasin koos teoloog Andres Saumetsaga järgnevalt: „Kristliku õhtumaa jaoks nii kuulsusetult lõppenud verine ristisõdade ajajärk algas 1095. aastal paavst Urbanus II usuliselt ja poliitiliselt sütitavate sõnadega: „Deus lo volt!“ (‘Jumal tahab seda!’) Nimetatud juhtlause sai pühale maale suunduvate kristlike sõdalaste sõjahüüuks“ (Saumets / Sazonov 2012, 16).
Nii on jumala tahtega õigustatud ajaloos väga mitmeid sõdu ja vägivalda, fanatismi ja sallimatust. Mõnes mõttes on usufanatism ju religiooni rüvetamine, heade ideede moonutamine ning usu ja jumala ärakasutamine oma huvides, sageli väga küünilise ja labase eesmärgiga. Sellel ei ole enam mingit pistmist eeskätt religiooniga, vaid tegu on ohtliku ja äärmusliku ideoloogiaga, olgu see näiteks kommunism, fašism või äärmuslik usufanatism.
Miks just Iraak?
Miks just Iraak langes islamismi epideemia[13] ohvriks? Sama küsimuse võime esitada ka Süüria kohta ja nii veel mõnegi teise regiooni kohta Lähis-Idas ja Aafrikas, kuigi Süüria[14] teemat otsustas siinkirjuta antud artiklis mitte lahata, kuid mööda minnes siiski puudutab seda teemat põgusalt, kuna Iraak ja Süüria olid ja on alati tihedalt seotud.
Miks siis islamism kerkis esile jõuliselt just nendes riikides ja just tänapäeval? Sellel on mitu põhjust ning kõik need pole nii lihtsalt ja must-valgelt seletatavad. Võib süüdistada muidugi Läänt, sest nn IS on teatud mõttes Lääne tegevuse tõttu ju sündinud. Just Lääs on aastakümneid sekkunud Lähis-Ida asjadesse, kuigi kõiges pole lääneriigid süüdi, nagu pole Afganistani sõja põhjustes süüdi ainult NSV Liit, ehkki ta oli üks suurimaid põhjustajaid. Võib süüdistada lisaks ka kohalikke jõude, võimustruktuure, usufanaatikuid, diktaatoreid, klanne, hõimuliidreid jt, kuid ka see oleks väga ühekülgne must-valge lähenemine. Lähis-Ida, eriti Iraagi, aga ka Süüria probleemide põhjused on multikausaalsed.
Iraagi puhul peab esiteks ehk märkima, et Iraak on riigina juba ammu olnud habras moodustis ja tegemist on paljuski brittide 1920. aastatel alustatud, aga läbikukkunud projektiga: Osmanite impeerium sai Esimeses maailmasõjas lüüa ning Iraaki hakkasid haldama britid. Seega peituvad Iraagi riigi praeguse raske olukorra sügavamad probleemid mitte ainult 2003. aastas, mil kukutati BAATH-i partei ja diktaator Saddam Hussein ning sellele järgnenud sündmustes, või jõhkra Husseini diktatuuriaastates 1979–2003,[15] kes oma laastavate sõdade (nagu nt Iraani-Iraagi sõda 1980–1988 või Lahesõda[16]) ja valitsemisstiiliga viis riigi tõsiste probleemideni (nt majanduslikud).[17]
Teiseks: Iraagi keerulise olukorra mõistmiseks on vaja teada riigi keerulisi ajaloolisi, poliitilisi protsesse, mõista selle kultuuri eripära ning teada ka Iraagi usuliste konfessioonide omavahelist suhtlemist, nende keerukust, hõõrumisi, konfliktsete olukordade tausta jne. Teisisõnu tuleks pöörata pilk 20. saj algusesse ja veelgi varasemasse aega, 18.–19. saj-sse, keskaega jne. Olulisem ehk siiski on ajastu, mil varises kokku Osmani impeerium, ja see leidis aset kohe pärast Esimest maailmasõda 20. saj alguses.
Kolmandaks: sellist rahvust nagu iraaklased pole kunagi olnud. Pole olemas ei iraagi keelt ega ka iraagi ühtset kultuuri ja iraagi identiteeti. Miks? Sest Iraak on mitmekesine, paljurahvuseline, multireligioosne ja multikultuuriline maa. Siin on juba tuhandeid aastaid elanud palju erinevaid rahvusi kõige oma tavade, pika ja keerulise ajalooga – tänapäeval on nendeks araablased, sooaraablased, kurdid, assüürlased, turkomanid, juudid, aserid, armeenlased, pärslased, ning paljudel neist on omavahel „kana kitkuda“ nii etnilistel, kultuurilistel, majanduslikel, poliitilistel, sotsiaalsetel kui ka religioossetel põhjustel.
Neljandaks: Iraagis valitseb ka usuline paljusus – siin elavad šiiidid (sh erinevad šiiitlikud sektid ja grupid, sh nii mõõdukad, kui ka fanaatilised šiiiad), keda on riigis ca 60–65% ehk enamus, sunniidid (ka erinevad sunniitlikud sektid, mõõdukamad ja konservatiivsemad, ka sunniitlikud usufanaatikud), keda on kaks korda vähem kui šiiite. Lisaks nendele leidub veel jeziidite, kristlasi (kristlaste arv on vähenenud ning Iraagis elab ca 600000 kristlast), juute (ca 150000), mandealasi jt.
Asso Zand ja Kristiina Koivunen märkisid Diplomaatia 2012. a veebruarinumbris õigesti, et „sellist rahvust nagu iraaklased ega sellist keelt nagu iraagi keel ei ole olemas. Iraagi riik loodi kokkuvarisenud Osmani riigi mõningatest osadest“ (Zand / Koivunen 2012).
Tõepoolest pole siiani välja kujunenud ka tõelist Iraagi identiteeti ja vaevalt, et see juhtub lähimatel aastakümnetel või isegi sajanditel. Iraagi riik loodi kunstlikult, meelevaldselt kokkuvarisenud Osmani impeeriumi mõningatel aladel, täiesti arvestamata etniliste ja usuliste gruppide huvisid, kultuurilisi iseärasusi, tavasid ja õigusi. Iraagi loomisel eirasid selle loojad (eelkõige just britid[18]) kõike, mida eirata andis ja võis. Paraku ei mõistnud Iraagi riigi loojad Lähis-Ida asju ja konteksti või pigem ei soovinud mõista. Erinevad piirkonnad (nagu nt Põhja-Iraak või Lõuna-Iraak) on paljuski vanad ajaloolised vastased. Nii jäi see moodustis hapraks ning oli algusest peale täis vastuolusid ja probleeme. Kunstlikult kokku klopsitud riiklik moodustis pole kunagi homogeenne, monoliitne ja vastupidav ning varem või hiljem hakkab taoline ehitis ragisema, eriti kui riigis valitseb kaos ja laienemas on ekstremistide tegevus. Arvukad etnilised ja religioossed grupid ei saa omavahel läbi ning riik ise on jätkuvalt keerulises majanduslikus ja poliitilises olukorras. Piisab lihtsalt õli tulle valamisest ja tulekahju lahvatab uue jõuga. Ka Süürias, kus on muidugi oma eripärad, on probleemid üldjoontes sarnased Iraagiga.
Miks ja kuidas suutis Saddam Hussein hoida Iraagi riiki lagunemast? See on omaette küsimus. Ehk mängis siin mitte vähetähtsat rolli see, et sõjavägi ning eriteenistused olid ustavad Husseinile ja Iraagi riigi majandus toimis enam-vähem stabiilselt. Karismaatilise liidri käes olid ka meediakanalid ja olulisemad meediaväljaandeid, ta tegi osavalt propagandat ja meeldis rahvale. Seega, kui keegi tahaks teha Husseini-vastast propagandat või islamistlikku propagandat, siis poleks see Husseini ajal olnud võimalik. Husseini käes oli ka Iraagi finantssektor ning naftatööstus. Kuid ka Husseini ajal esines tõsiseid vastuhakke tema režiimile – olgu näiteks toodud siin kurdide ja šiiade ülestõusud. Hussein suutis etnilisi ja usulisi gruppe valitseda, kasutades vahel toorest hirmupoliitikat ning lausa terrorit[19]; kohati aga laveeris Hussein üpris osavalt erinevate grupeeringute vahel. Iraagi valitsemine ja kooshoidmine nõudis ka temalt palju jõupingutusi.
Sama kehtib ka Süüriat valitsenud Hafez al-Assadi (1971–2000) kohta, kes oli Süürias saanud oma kontrolli alla kõik riiklikud sfäärid, sh sõjaväe, eriteenistused, majanduse, meedia jne. Ilmselt tuleb mitmeid Süüria kodusõja põhjuseid otsida Süüria riiki üle neljakümne aasta valitsenud Assadi klanni diktaatorlikust valitsemisviisist. Sõjaline vastupanu Bašar al-Assadi režiimile on muutunud veriseks ja julmaks ususõjaks, milles enamuses olevad sunniidid võitlevad alaviitliku vähemuse vastu. Samal ajal ei salli paljud sunniitlikud radikaalid ka kristlasi ja druuse, keda kiustakse taga. Siin võib näha sarnasusi Iraagi konfliktiga, milles sunniitlikule vähemusele toetuv Husseini režiim seisis vastamisi šiiitliku enamusega. Süüriat valitsev Bašar al-Assadi režiim ja Iraaki valitsenud Husseini klannirežiim esindasid ühte ja sama parteid – rahvuslik-sotsialistlikku Araabia Sotsialistliku Taassünnipartei (BAATH) erinevaid harusid.[20] Süüria nagu ka Iraak oli kunstlikult ja meelevaldselt loodud moodustis. Siin aga olid loojateks prantslased. Seetõttu on Süüria ja Iraagi saatused ühtemoodi masendavad (vt Sazonov 2013).
Kahtlemata peituvad Iraagi praeguse üliraske olukorra juured osaliselt ka 2003. a sündmustes. Kui lääneriikide koalitsioon kukutas Husseini, siis ei arvestatud sellega, et Saddami vastu tegutsenud opositsioon oli habras, nõrk ja killustatud, ning pärast BAATH-i partei ja Saddami kadumist poliitiliselt areenilt polnud endised opositsioonitegelased omavaheliseks koostööks suutelised. Tugevat karismaatilist liidrit nagu Hussein aga enam polnud, puudusid ka adekvaatselt toimivad julgeolekujõud, mis oleksid suutnud riiki kontrollida. Neid lihtsalt lammutati. Ibrahim al-Marashi kirjutab: „Pärast Saddam Husseini baathistliku režiimi kokkuvarisemist 2003. aasta Iraagi sõja tagajärjel muutusid dramaatiliselt Iraagi poliitikat kujundanud tegurid. Iraagi sisepoliitilisele areenile astus terve plejaad uusi poliitilisi rühmitusi, neist kõige märkimisväärsemad olid islamistliku suunitlusega“ (Al-Marashi 2010, 263). Islamistidel tekkis soodne piirkond ja islamistlikud ideed hakkasid paisuma nagu pärm.
Kuigi Lahesõjas sai Hussein USA-lt ja liitlastelt lüüa ning Iraak nõrgenes, anti surmav hoop Husseini režiimile alles kaksteist aastat hiljem, 2003. a kevadel. USA ja tema liitlaste ühisoperatsiooni tulemusena Hussein kukutati, BAATH-i partei kadus areenilt, tekkis vaakum, mida polnud aga millegi sisukaga täita. Lihtsalt polnud sobivat materjali. Kui üritada maja rekonstrueerida, eemaldades sellest vana tsement, mis hoiab koos telliseid, siis see kaua ei püsi, eriti kui ehitajad avastavad, et uut tsementi lihtsalt pole. Igal juhul põgenes 2003. a kukutatud Saddam Bagdadist, kuid ta saadi kätte ning kohtuotsusega määrati eksdiktaatorile surmanuhtlus, mille tulemusena poodi ta üles 30. detsembril 2006.[21] Kuid Saddami surm Iraaki rahu ei toonud, pigem isegi vastupidi. Tekkis ahelreaktsioon: diktaatorit pole, lubatud on kõik, hakati jagama maid ja sfääre jne. Riiklikud struktuurid hakkasid lagunema, see omakorda destabiliseeris veelgi rohkem olukorda. Iraagi armee ja politseistruktuurid marginaliseerusid, majandus käis alla, infrastruktuur hääbus ja hävis. Selle valguses puhkeski Iraagis kodusõda ja sõda USA ning tema liitlaste vastu. See sõda kestis kaheksa aastat – 2003–2011. Kuid kõige hullem oli veel ees – islamistlikud rühmitusid kogusid jõudu. Olukord halvenes iga aastaga, 2012 ja 2013 osutusid kehvadeks aastateks, 2014 ja 2015 ei tundu sugugi paremad ja on võib-olla isegi hullemad. Islamiäärmuslased koguvad jõudu, levitavad oma ideid. Riigis valitsevad jätkuvalt kaos, genotsiid, nälg, sallimatus, ja kõik toimub sõja tingimustes.
Ameeriklased ja nende liitlased, kes hakkasid pärast 2003. a sõda ja Saddami kukutamist Iraagis uut demokraatlikku süsteemi üles ehitama, arvasid ilmselt, et see pole eriti raske. Kuid ei arvestanud mitme asjaoluga, kasvõi sellega, et demokraatia juurutamine ja demokraatlike institutsioonide teke Iraagis on nagu võõrkeha, mida mitmed iraaklased soovisid eemale tõrjuda. Peamine lootus ja panus oli tehtud Iraagist Saddami režiimi ajal põgenenud poliitilistele emigrantidele, mis oli aga selge ja väga jäme eksimus. Just nemad pidid USA valitsuse arvamusel uut Iraaki valitsema hakkama, kuid küsimus, kuidas oli vaja Iraaki valitseda, oli juba tõsine pähkel. Taheti, nagu alati, paremini, tuli välja, nagu alati, kehvemini. Tõsi küll, Saddami endised vaenlased – emigreerunud poliitikud – saabusidki taas Iraaki ning alustasid kohe omavahelist võimuvõitlust ning nende populaarsus iraaklaste endi seas oli üpris madal (Примаков 2006). Mitmed BAATH-i partei vastu eksiilis tegutsenud iraagi poliitikud ja ühiskonnategelased olid Iraagist lahkunud juba pärast kuningavõimu kukutamist 1958. a. või siis BAATH-i partei ülemvõimu ajal. Seega ei teadnud nad Iraagi sisearengutest mitte midagi juba 40–45 aastat. Kuid see oli vaid osa probleemist. Teine probleem seisnes selles, et enamik uutest poliitikutest osutusid omakasupüüdlikeks ehk olid korrumpeerunud. Kohe tekkisid uued klannid ja uued grupeeringud. Algas võimuvõitlus ja hakati jagama varasid ning mõjusfääre. See tekitas aga tüli, probleeme ja konfliktid aina süvenesid.
Veel üheks tõsiseks probleemiks osutus see, et USA ja tema liitlaste kavandatud kiirest ja edukast operatsioonist Husseini vastu sai hoopis verine, ohvriterohke, laastav ja pikaajaline sõda. Lisaks tekkisid okupatsioonijõududel tõsised konfliktid nii šiiitidega kui ka sunniitidega, keda šiiidid hakkasid võimult tõrjuma. Suurenesid separatistlikud tendentsid, eriti Kurdistanis. Lisaks hakkasid tõstma pead äärmuslus ja fundamentalism. Hea pinnase oma tegevuseks leidsid mitmed terroristlikud organisatsioonid, nende seas ka Al-Qaeda, mis seadis end kohe Iraagis sisse. Siinkohal tasub mainida, et Iraagi diktaator Saddam Hussein oli vähemalt suutnud Al-Qaedat ja teisi terroristlikke ning äärmuslikke organisatsioone oma riigist eemale tõrjuda, kasutades selleks küll väga karme ja lausa tooreid meetmeid. Paraku aga jõudsid pärast Saddami Iraaki Al-Qaeda ja muude islamistlike ja terroristlike ühingute ja organisatsioonidega seotud salafistlikud-vahhabiitlikud islamistlikud rühmitused, mis alustasid vägagi aktiivselt oma tegevust (sh propagandat), ning see omakorda veelgi rohkem destabiliseeris niigi habrast ja sõjaolukorras vaevlevat Iraagi riiki veelgi. Samas kasvas Iraagis tohutult ka šiiitliku Iraani mõju, Bagdad ja Teheran hakkasi tegema tihedat koostööd. Sunniitidele see aga ei meeldinud. Ja veel üks tüliallikas oli leitud.
Kui USA väed lõpuks, 2011. a Iraagist lahkusid, muutus olukord riigis veelgi ebastabiilsemaks, hullemaks ja lootusetumaks. Sisemised pinged aina suurenevad. Riik on nüüd sügavas kodusõjas. Karta on, et Lähis-Ida on Iraagi näol ootamas järjekordne pikk ja verine kodusõda (analoogne Süüria omaga), kuid võib juhtuda, et see saab olema veelgi verisem ja mastaapsem – Iraak on Süürias suurem nii territoriaalselt kui ka rahvaarvu poolest. Mainimist väärt on ka asjaolu, et mitu islamistlikku rühmitust on Süürias ja Iraagis omavahel väga tihedalt seotud, võib öelda, et paljud neist tegutsevad ühisrindena (näiteks Islamiriik), soovides Iraagi ja Süüria aladele luua Lähis-Ida kalifaati – see on kindlasti nn Islamiriigi suurim unistus.
Kalifaadi rajamise idee Iraagi aladele, nagu ka Süüria aladele, pole aga kaugeltki uus idee. Sellel on tugevad ning vanad arhailised juured, mis peituvad varakeskajas, mil loodi araablaste kalifaat. Seega tuleks minna Lähis-Ida ja Iraagi kaugesse minevikku ja tasuks vaadata Lähis-Ida poliitilist maastikku 7. saj alguses, mil Araabia poolsaarel oli tekkimas uus ja võidukas monoteistlik usk – islam. 2014. a oli islamistidel õnnestunud vallutada Põhja-Iraagis kahe miljoni elanikuga Mosuli linn (suuruselt teine Iraagis) ja veel teisigi Põhja- ja Lääne-Iraagi linnu, jõudes välja ka Bagdadi naabrusesse – ca 80–90 km kaugusele pealinnast (Khatib 2014). Lina Khatib kirjutab: „Mosuli vallutamine näitab, et ISIS on lähedal Lähis-Idas regionaalseks „mängijaks“ saamisele“ (samas).
Niisiis on islamistidel õnnestunud vallutada lühikese aja jooksul terve Niinive provints – endise Uus-Assüüria impeeriumi tuumikala – ja ka Saddam Husseini sünnilinn Tikrit. Nüüd on islamistidel tekkinud tõsisem võimalus taasluua kalifaat, mille keskuseks peaks nende silmis saama Bagdad, nagu see oli Abbassiidide dünastia ajastul. Kuigi Iraagi sõjavägi ja šiiitlikud vabatahtlikud on asunud vasturünnakule ning saavutanud teatavat edu, on Tikrit ja Mosul ja paljud teised linnad veel jätkuvalt mässajate-salafistide käes. Tänu islamistidele ja kodusõjale on taas suures ohus ka muistsed Mesopotaamia linnad, nagu Niinive, Aššur, Nimrud ning paljud muuseumid, olulised arhiivid, muistised jne, mida islamistid hakkavad kahtlemata rüüstama ja hävitama, nagu seda hetkel tehakse Süürias.Ristisõdijate rajatud üks olulisemaid kindlusi Lähis-Idas on Süürias asuv Krak des Chevaliers Liibanoni piiri lähedal. Kindlus on väga oluline ajalooline muinsusobjekt, kuid Süüria kodusõjas on see kannatada saanud.[22] Samuti pole islamistid armulised Assüüria ja Babüloonia tsivilisatsiooni pärandi suhtes, purustades skulptuure ning rüüstates muistseid, aastatuhandeid vanu linnu (Ben Zion 2014). Hävitati ja rüüstati muuseume (nt Mosulis) ja Nimrudi linna 2015. a alguses. Juba 2003. a Bagdadi muuseumi rüüstamise tagajärjel läksid kaduma tuhanded unikaalsed kiilkirjatekstid, muistsed raidkirjad, araabiakeelsed käsikirjad, kujud ja muud väga väärtuslikud artefaktid. 2014. ja 2015. a rüüstamised on tunduvalt hullemad kui 2003. a omad. Seega võib tõmmata teatud paralleele 47. a eKr toimunud Aleksandria tulekahjuga, kuigi rüüstamistööd 2003. ja 2013.–2015. a tõid üle kogu Iraagi mitu korda rohkem kahju kui seda oli Caesari Rooma leegionäride mahapõletatud Aleksandria raamatukogu. Mõlema juhtumi puhul on tegemist barbaarsete ja tohutute kultuurilis-ajalooliste katastroofidega. Taolisi juhtumeid on nüüd oodata veelgi, nii Iraagis kui Süürias.
Iraagi aladel tegutsevad ja vallutusi edukalt alustanud IS-i võitlejad soovivad saada oma kontrolli alla tervet Iraaki, sh Bagdadi linna, aga ka Süüriat ning laiemalt tervet Lähis-Ida. Tegemist on salafistliku äärmusrühmitusega, mille rajajaks võib pidada jordaanlast Abu Musad al-Zarqawit (1966–2006). Al-Zarqawi pani liikumisele aluse 2006. a – mõned aastad pärast seda, kui oli alanud lääneriikide koalitsiooni invasioon Iraaki. Oluline on see, et liikumise rajamises osales ka Al-Qaeda ja hiljem liitusid mitmed suuremad ning väiksemad islamistlikud grupid, nagu Islamidžihaad. Iraagi Islamiriigi esimeseks liidriks sai Abu Omar al-Bagdadi, kes hiljem tapeti. Hetkel on IS-i liider kaliif Ibrahim, varem tuntud kui Abu Bakr al-Baghdadi (Rubin 2014).
ISIS või IS on saanud tugevaid mõjutusi vahhabismist, mis on fundamentalistlik ja ultrakonservatiivne ning tugineb soovile tulla tagasi islami juurte juurde. Islamriigi teoloogid ja ideoloogid unistavad sellest, et allutada igapäevaelu Lähis-Idas kõiges Koraanis ja hadith’ites (jutustused Muhammadi ja tema peamiste kaaslaste sõnadest ning tegudest) sätestatule. Nende suurimateks vaenlasteks on šiiidid, keda on Iraagis üle 60%, ning Iraanis valitsev šiiitlik režiim. IS-i võitlejad ja aktivistid tegutsevad aktiivselt ka Süüria sõjatandril, kus neil on hulgaliselt toetajaid ja oma baasid. Islamistlikud võitlejad üritavad laiendada Süürias hõivatud territooriumi Iraagi piirini, et jõuda seal võitlevate gruppideni, kuid IS on konfliktis mitmete kohalike rühmituste ja grupeeringutega, aga ka Iraagi keskvalitsuse ja kurdidega. Ka Al-Qaedaga on neil viimasel ajal lahkehelid tekkinud ja on teada, et 2014. a alguses teatasid Al-Qaeda liidrid oma kavatsusest mitte enam toetada ISIS-t.
Mida siis Islamiriigi äärmuslased soovivad? Lühidalt öeldes tahavad nad rajada islami kalifaadi Iraagis ja Süürias (sisuliselt juba rajasid), kuid võimalusel veelgi laiemalt – kehtestada sunniitliku islamistliku teokraatia terves Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Seetõttu saadavad nad oma emissare igale poole, nt Afganistani, Põhja-Aafrikasse.
Mis on nende programmi aluseks? Laias laastus sama, mis kõikidel islamistidel ja džihadistidel – kõige aluseks on Koraan ja šariaat. Koraanist nopitakse välja kõige äärmuslikumad kohad ja kasutatakse neid ära oma vägivaldse ning radikaalse tegevuse läbiviimiseks ning õigustamiseks. Džihadistid kutsuvad oma toetajaid üles ususõjale ja selles toetutakse tänapäevastele ideoloogidele, aga ka Koraanile. Näiteks Koraanis (9,29–30, Haljand Udami tõlkes) on öeldud:
„Võidelge nendega, kes ei usu Jumalat ega viimset päeva, kes ei pea keelatuks seda, mille Jumal ja tema sõnumitooja on keelanud, nagu ka nendega Raamatu rahva hulgast, kes ei järgi tõelist usku, kuni ei hakka omaenese käega ja alandlikult maksma kümnist. Juudid on väitnud: „Uzair on Jumala poeg.“ Kristlased on väitnud: „Messias on Jumala poeg.“ Kuid need on pelgad sõnad, mis nende suust on tulnud, ja meenutavad juttu, mida rääkisid need, kes olid uskumatud ammu enne neid. Et Jumal neid nuhtleks! Nad on väga kaugel (tõest)!“
Kui uskuda islamiste, siis isegi pühakirja-rahvastel – juutidel ja kristlastel – pole äärmuslaste silmis mingitki lootust jõuda „õigele teele“ ja nad pole sugugi „paremad“ teistest uskmatutest. Taolised kirjakohad Koraanis on islamistide jaoks ususõja vundamendiks. Ilmselt üks kõige tuntumaid islamistlikke rühmitusi on kurikuulus Moslemi Vennaskond, mis loodi 1928. a Egiptuses ja oli hiljuti ka Egiptuses võimul – kuni võimult kukutamiseni Egiptuse armee poolt suvel 2013. Moslemi Vennaskonna asutaja Hassan al-Banna unistuseks oli panislamistliku impeeriumi või hiigelkalifaadi loomine Hispaaniast Indoneesiani ning ta väljendas oma põhimõtteid järgnevalt: „Jumal on meie eesmärgiks, Koraan aga meie õigus, prohvet on meie juht, džihaad on meie tee ning surm Allahi (Jumala) eest on meie ülim taotlus.“ Lühike, aga üpris konkreetne programm, kus liberalismile, usuvabadusele, sõnavabadusele ja demokraatlikele väärtustele kohta ilmselt ei leidu, kuna Koraan ja šariaat on islamistidele põhiseaduseks, kõikide normide ning seaduste aluseks (vt lähemalt Sazonov / Mölder 2014).
Kui rääkida džihaadist, siis meenub kindlasti vana Lähis-Ida uurija Zainab Bahrani raamat Rituals of War. The Body and Violence in Mesopotamia (2008), milles ta vaatleb usulist vägivaldsust ja sõdu muistses Lähis-Idas: Lähis-Ida traditsiooni järgi on mõiste „džihaad“ (kuigi see on praegu peamiselt kasutusel tähistamaks terrorismi või enesetapurünnakuid) enam-vähem sarnane kontseptsioonile ius ad bellum, määratledes, millisel juhul on sõda õigustatud. Islamijurist ja ajaloolane Ibn Khaldun (1322–1406) arutles õiglaste ja ülekohtuste sõdade mõistete üle teoses „Muqaddimah“. Sajandeid hiljem analüüsis Ameerika riigiteadlane ja sõjafilosoof Michael Walzer sõdu ja käitumist sõdades oma raamatus „Õiglased ja ebaõiglased sõjad“ (1980).[23]
Esialgne islamistide võidukäik (eriti just 2014) Põhja- ja Lääne-Iraagis ning Süürias ei tähenda midagi head, sest islamistid juba ekspordivad usufanatismi või ekstremismi[24] üle terve Lähis-Ida ning kardetavasti ka Euroopasse ja Aafrikasse.
Mida see tähendab Iraagi jaoks? See tähendab lähimal ajal Iraagi lõplikku lagunemist, kuna põhjaaladel asuvad kurdid teevad kõik selleks, et mitte alluda salafistlikele võimudele (ISIS/IS), ka šiiidid on selle vastu. Šiiite toetav ja neid abistav šiiitlik Iraan teeb samuti kõik, et salafistide võim ei laieneks. Iraagi kristlaste, assüürlaste, jeziitide ja juutide olukord on niigi kehv ning tulevik küsimärgi all, kuid usufanaatikute võimuletulek Bagdadis halvendaks nende seisukorda veelgi. Süüria perspektiiv ei tundu Iraagi omast parem. Tundub, et ka Süüriat ootab sama nukker stsenaarium, võimalik, et isegi hullem.
Lõpetuseks
Miks just tänapäeval on fundamentalistidel selline soodne pind tegutsemiseks Lähis-Idas ja miks nende ideed nii kiiresti levivad, sh ka Euroopas, näiteks noorte seas vanuses 16–18 aastat? Teadagi on laiema pinna ja toetusega ükskõik mis liiki fanatism tavaliselt võimalik pigem sellistes piirkondades, kus on toimumas mingi sügav kriis, kus on olemas mingi konflikt või lõhenemine. Kriis ja konflikt igas mõttes, olgu see kriis ühiskonnas, riigis, majanduses, poliitikas või usus, on ju tegelikkuses sageli inimeste maailmavaadete kokkuvarisemine või nende muutmine.
Äärmuslus kui kriisi üks produkt võib sagedamini tekkida just piirkondades, kus puudub heaolu ning tolerantsus, kus ligipääs haridusele on piiratud ja kus sageli on äärmuslike vaadetega juhtivatel isikutel, olgu nad poliitikud või usuliidrid, oluline roll ühiskonnas, poliitikas ja religioonis. Samas on usufanatismi puhangud Lähis-Idas mõnes mõttes ka vastureaktsioon teatud protsessidele, kasvõi lääneriikide koloniaalpoliitikale 19.–20. saj ja üldse Lääne ning Venemaa pikaajalisele sekkumisele Lähis- ja Kesk-Ida asjadesse, alates brittide tegutsemisest Lähis- ja Kesk-Idas ja Nõukogude vägede invasioonist Afganistani 1979. a kuni 2003. a Iraagi sõjani. Kõik need tegurid pigem soodustavad ja aitavad kaasa praegusele olukorrale.
Mida on oluline pidada silmas, kui me räägime usufanatismi tekkest? Ehk mis aitab kaasa ja mis on määrav selle tekkimisel. Faktoreid on mitu. Aga nimetagem siinkohal vaid mõned. Eelkõige muidugi inimeste sotsiaalne taust, ehk kust nad on pärit, mis sotsiaalsest grupist – kas tegu on vaese piirkonnaga, kas seal on suur töötus, jne. Teine määrav fundamentaalne alus on aga haridus, kolmandaks on usk ja tavad. Suurt rolli mängib mõjutatus ehk see, kui mõjutavad on teatud inimesed ja inimeste grupid. Vähe haritud, vaesemad, isoleeritumad grupid on sageli äärmuslusele vastuvõtlikumad kui need, kel on hea haridus ja kelle silmaring on laiem. Kindlasti mängib rolli ka vaenu ja sallimatuse õhutamine ning mingil määral vastuseis läänestumisele. Üks fundamentaalne alus on alati olnud usk, võib-olla ehk kõige olulisem. Ei saa siiski öelda, et islam soosiks äärmuslust. Ükski usk pole äärmuslik oma loomult, kõik sõltub ju inimestest, nende valikutest, nende tõlgendustest ja nende soovidest näha seda, mida nad tahavad näha.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et äärmuslusel on lihtsam leida kandepinda just nendes riikides, kus valitsus on nõrgem, nagu nt Iraak või Süüria, kus on tõsised vastuolud ja kus keskvõim ei kontrolli piisavalt situatsiooni. Kui riik on ebastabiilne, habras ja kui riigis on sisemised probleemid või konfliktid, siis need riigid on eelkõige suuremas ohus.
[1] Islamismi kohta vt nt Martin/Barzegar 2010.
[2] Vt nt Espak 2015a; vt ka Mölder 2014.
[3] al-Dawlah al-Islāmīyah fī al-ʻIrāq wa-al-Shām – Iraagi ja Levandi islamiriik, Lühend ISIS tuleneb organisatsiooni inglisekeelsest nimetusest Islamic State in Iraq and Al-Sham.
[4] Vt nt http://jihadology.net/category/al-%E1%B8%A5ayat-media-center/, viimane külastus 26.3.2015.
[5] Vt nt P. Espaki sõnavõttu meedias (Espak 2015b).
[6] Islami rajajaks oli prohvet Muhammad (570–632), kel tekkis aegamööda arvukalt pooldajaid ning kes osutus edukaks vallutajaks. Prohvet alustas 613. a uue usuvoolu avaliku propageerimisega, 24. septembril 622 kolis ta ühes suure hulga oma pooldajatega Medinasse. See daatum on islamiajastu algus, mida teame nime all „hidžra“ ehk „ümberasumine“. Muhammad jätkas oma vallutusi ka hiljem ja 632. a-ks tunnustati islamit juba tervel Araabia poolsaarel. Kui prohvet ja islamisõdalane Muhammad 632. a suri, hakkasid tema asemel valitsema tema järglased kaliifid – „asendajad“ ehk „jumala asehaldurid“. Esimesed kaliifid vallutasid terve Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, luues Hispaaniast Indiani ulatunud võimsa impeeriumi, mida me teame Araabia kalifaadi nime all. Endised Bütsantsi ja Pärsia impeeriumi alad neelati araablaste poolt kiiresti alla ja neist said uue islamiriigi territooriumid. Esimeseks kaliifiks oli Abu-Bakr (632–634), teiseks Umar ibn al-Khattāb (634–644). Just Abu-Bakri ja Umari ajal vallutati suurem osa Lähis-Idast ning Sassaniididele kuulunud Pärsia. Pärast seda, kui Iraak langes araablaste kätte, sai Iraagist araablaste kalifaadi oluline maa. Umaijaadide dünastia kaliif Muavija, kes valitses 661–680, nägi Süüria aladel olulist strateegilist sõlmpunkti ning viis Araabia kalifaadi pealinna Damaskusesse ja nii kestis see kuni 8. saj keskpaigani. 750. a kerkis esile uus kaliifide dünastia. Võimule tulid Abbassiidid, kes viisid kalifaadi pealinna 762. a Damaskusest üle Bagdadi. Sellest ajast oli Iraak kalifaadi olulisemaid alasid.
[7] Ekstremismi kohta vt nt – Extremism Within And Around Us, ed. A.Kilp, A. Saumets – ENDC Proceedings 14, 2011.
[8] Süüria kodusõja kohta vt Laast 2012, 13–14;Espak / Sazonov 2013, 4; 2012, 2–4.
[9] Usufanatismi, usulise vägivalla kohta vt Selengut 2003 ja New 2002.
[10] Salafistid on konservatiivsed sunniidid, nende eesmärgiks on tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia keeles „esivanemad“). Salafism on eriti mõjuvõimas nt Saudi-Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides.
[11]Withnall 2014; vt ka „Isis rebels declare ’Islamic state’ in Iraq and Syria“ – BBC News http://www.bbc.com/news/world-middle-east-28082962, viimane külastus 26.3.2015.
[12] Koraan eesti keeles: Koraan. Tlk Haljand Udam, toim ja saatesõna Amar Annus. Tallinn: Avita, 2007.
[13] Vt lähemalt Sazonov 2015a.
[14] Vt Süüria kohta Sazonov / Mölder 2015.
[15] Iraagi kohta Husseini ajal vt Hallik / Klassen 2004, 150–202; vt ka Dower 2011, 313–358, ja Sazonov 2012.
[16] Vt nt Karsh 2010 ja Finlan 2009.
[17] Vt nt Sazonov 2015b; vt ka Mölder / Sazonov / Värk 2013.
[18] Iraagi riigi loomisel ning Iraagi-Türgi piirikonflikti lahendamisel osales 1925 a ka Eesti kindral Johan Laidoner – näiteks tema soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.
[19] Näiteks kui 1988. a lõppes Iraani-Iraagi sõda, astus Iraagi sõjavägi Saddami käsul Põhja-Iraagis elavate kurdide vastu. See oli väga jõhker sõjaline kampaania, mida võib pidada genotsiidiks. Saddami sugulane Majid, kes seda operatsiooni juhtis, hävitas 4000 kurdi küla ja keemiarünnaku käigus tapeti 5000 kurdi. Kokkuvõttes tapeti sõjakäigus 182000 kurdi – vt Spencer 2007, 75.
[20] Vt lähemalt Mölder 2014, 42–43.
[21] „Saddam Hussein executed in Iraq“, http://news.bbc.co.uk/2/hi/middle_east/6218485.stm, viimane külastus 26.3.2015.
[22] Vt nt „Latest victim of Syria air strikes: Famed Krak des Chevaliers castle“ – Middle East Online, 12.7.2013, http://www.middle-east-online.com/english/?id=60073; Fisk 2012.
[23] Bahrani 2008, 11; vt ka Sazonov / Mölder 2014, 138.
[24] Fanatismi kohta lähemalt vt Marimaa 2011.
Viidatud kirjandus
Al-Marashi, I. (2010) „Iraq“ – Guide to Islamist Movements. Vol. 1. B. Rubin (ed.). Armonk, New York, London: M.E. Sharpe.
Armstrong, K. (2003) Islam. Tartu: Ilmamaa.
Bahrani, Z. (2008) Rituals of War. The Body of Violence in Mesopotamia. New York: Zone Books.
Ben Zion, I. (2014) „Radical Islamists take hammer to Syrian artifacts“ – The Times of Israel, 22.5.2014, http://www.timesofisrael.com/radical-islamists-take-hammer-to-syrian-artifacts/, viimane külastus 26.3.2015.
Dower, J. W. (2011) Culture of War. New York, London: W.W.Norton, The New Press.
Espak, P. (2015a) „Iseenda mõrvariga dialoogi astumine ei ole õige“ – ERR, 12.1.2015 http://uudised.err.ee/v/valismaa/2a94ce14-e610-494f-868a-7cf5cda003af, viimane külastus 26.3.2015.
Espak, P. (2015b) „Teoloogiadoktor selgitab julma terroriorganisatsiooni tagamaid: ISIS on nagu psühhopaadist sarimõrvar“ – Delfi, 8.2.2015, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/teoloogiadoktor-selgitab-julma-terroriorganisatsiooni-tagamaid-isis-on-nagu-psuhhopaadist-sarimorvar?id=70731479, viimane külastus 26.3.2015.
Espak, P.; Sazonov, V. (2012) „Süüria „suurkuningate“ võimu lõpp?“ – Diplomaatia 108, august 2012.
Espak, P.; Sazonov, V. (2013) „Vägivalla ummik“ – Postimees, 12.1.2013.
Finlan, A. (2009) Lahesõda 1991. Tallinn: Koolibri.
Fisk, R. (2012) „Syria’s ancient treasures pulverised“ – The Independent, 5.8.2012, http://www.independent.co.uk/voices/commentators/fisk/robert-fisk-syrias-ancient-treasures-pulverised-8007768.html, viimane külastus 26.3.2015.
Hallik, M.; Klassen, O.-M. (2004) Taaveti tähest Talibani languseni. Konfliktid ja arengud Lähis- ja Kesk-Idas pärast Teist maailmasõda. Tallinn: Argo.
Hübsch, H. (2001) Fanatische Krieger im Namen Allahs: die Wurzeln des islamischen Terrors. Die Deutsche Bibliothek. München: Heinrich Hugendubel Verlag.
Karsh, E. (2010) Iraani-Iraagi sõda 1980–1988. Tallinn: Koolibri.
Khatib, L. (2014) „What the Takeover of Mosul Means for ISIS“ – Carnegie Endowment for Internatiuonal Peace, 12 June 2014, http://carnegieendowment.org/2014/06/12/what-takeover-of-mosul-means-for-isis/hdng, viimane külastus 26.3.2015.
Laast, A. (2012) „Süüria – väikse ja suure vastasseis“ – Maailma Vaade 17.
Marimaa, K. (2011) „The Many Faces of Fanaticism“ – Extremism Within And Araound Us. A. Kilp, A. Saumets (edd.). ENDC Proceedings 14. Tartu University Press, 29–55.
Martin, R.; Barzegar, A. (edd.) (2010) Islamism, Contested Perspectives on Political Islam. Stanford, California: Stanford University Press.
Mölder, H. (2014) „Iraagi 2003. aasta operatsioon, selle tagamaad ja mõju rahvusvahelisele süsteemile ning Iraagi riikluse arengule“ – KVÜÕA Toimetised 18.
Mölder, H. (2014) „Kuidas taltsutada Islamiriiki – strateegiline malepartii Lähis-Idas“ – Maailma Vaade 23, http://maailmavaade.ee/nr-23/kuidas-taltsutada-islamiriiki-strateegiline-malepartii-lahis-idas, viimane külastus 26.3.2015.
Mölder, H.; Sazonov, V.; Värk, R. (2013) „Kümme aastat operatsioonist „Iraagi vabadus“: ajalooline, poliitiline ja õiguslik ülevaade ning Iraagi tulevikuperspektiivid“ – Ajalooline Ajakiri 3, 405–418.
New, D.S. (2002) Holy War. The Rise of Militant Christian, Jewish and Islamic Fundamentalism. Jefferson, North Caroline; London: McFarland&Company.
Peterson, Ü. (2005) Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis. Tartu: Tartu Ülikool, magistritöö, http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/951.
Riiel, R. (2013) Moslemite turvatunne Eestis. Tartu: KVÜÕA, lõputöö.
Rubin, A.J. (2014) „Militant Leader in Rare Appearance in Iraq“ – The New York Times, July 5, 2014, http://www.nytimes.com/2014/07/06/world/asia/iraq-abu-bakr-al-baghdadi-sermon-video.html?_r=0, viimane külastus 26.3.2015.
Rõivas, T. (2015) „Terroriakt Pariisis on julm rünnak väärtuste ja sõnavabaduse vastu“ – ERR, 7.1.2015, http://uudised.err.ee/v/eesti/2587770e-9f56-4c0d-808b-bd87c1afc4ca, viimane külastus 26.3.2015.
Saumets, A.; Sazonov, V. (2012) „Sõna saateks“ – KVÜÕA Toimetised 16 (IV).
Sazonov, V. (2012) „Saddam Hussein ja Iraagi katastroof“ – Katastroofid Maa ajaloos. L. Laumets jt (toim). Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikool, 19–34.
Sazonov, S. (2013) „Masendav perspektiiv“ – Postimees, 20.3.2013, 12–13.
Sazonov, V. (2015a) „Kas usufanatismi siirded?“ – Postimees, 14.3.2015, http://arvamus.postimees.ee/3120787/vladimir-sazonov-kas-usufanatismi-siirded .
Sazonov, V. (2015b) „Nebukadnetsarit järgides: Saddam Hussein ja muistsed Lähis-Ida despoodid“ – Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2014, 114–133.
Sazonov, V.; Mölder, H. (2015) „Süüria – kas järjekordne ususõda Lähis-Idas?“ – Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2014, 134–154.
Selengut, C. (2003) Sacred Fury: Understanding Religious Violence, Walnut Creek, CA: AltaMira Press.
Spencer, W.J. (2007) The Middle East. Eleventh Edition. Global Studies. McGraw-Hill / Contemporary Learning Series, A Division of The McGraw-Hill Companies.
Zand, A.; Koivunen, K. (2012) „Iraagi habras föderatsioon“ – Diplomaatia 101/102, http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1381&tx_ttnews[backPid]=598&cHash=bf871d498a, viimane külastus 26.3.2015.
Waines, D. (2003) Sissejuhatus islamisse. Tlk. Ü. Peterson, H. Einasto, AS BIT.
Withnall, A. (2014) „Iraq crisis: Isis declares its territories a new Islamic state with ’restoration of caliphate’ in Middle East“ – The Idenpendent. 30 June 2014, http://www.independent.co.uk/news/world/middle-east/isis-declares-new-islamic-state-in-middle-east-with-abu-bakr-albaghdadi-as-emir-removing-iraq-and-syria-from-its-name-9571374.html, viimane külastus 26.3.2015.
Примаков, Е. (2006) „Ближний Восток на сцене и за кулисами“ – Российская газета, Москва, 2006, 353–358.
Уинтл, Д. (2008) История ислама с VII века до н.э. Москва: Издательство Астрель, 2008.
neljapäev, 26. märts 2015
kolmapäev, 25. märts 2015
Photopointist varastati kõige kallim kaamera.
Mõni päev tagasi varastati Tartu Lõunakeskuse Photopointist neil kõige kallim müügil olnud kaamera Pentax 645Z. Vihje andjale on välja pandud 1000€ http://blog.photopoint.ee/varastatud-pentax-645z-keskformaatkaamera-leidjale-1000e-vaevatasu/
esmaspäev, 23. märts 2015
Kenad reisipildid
Pildid on tehtud keskformaatdigikaameraga Pentax 645z (pildid on vähendatud suurusega). Kaamera maksab meil koos 55mm objektiiviga 8999€ ja oma soodsa hinna tõttu (võrreldes teiste keskformaatkaamera hindadega) ei suudeta nii palju toota kui soovijaid on.
reede, 20. märts 2015
kolmapäev, 18. märts 2015
Tõdemus
- Наконец понял, почему в мире называют нашу русскую душу загадочной
- Почему?
- Да потому что где ни появимся, там и загадим...
- Почему?
- Да потому что где ни появимся, там и загадим...
75. aastat Talvesõja lõpust
13. märtsil möödus 75 aastat Talvesõjast. Mitmed Soome piirkonnad ja linnad läksid NLiidu kätte. Väike pildialbum võrdluseks, samal laiuskraadil piiri ääres Soome ja Vene (endine Soome) linn http://vlada.io/russia-and-russians/
pühapäev, 15. märts 2015
Missos
Osa sõpradest pöördus Vastseliinast Tarusse teele ja üks osa tuli Misso. Missos laulis koguduse koor ja jutlustas Taisto Aaltonen. Tegin mõne klõpsu ja proovisin ka esimest korda kuidas fotokaga videot on teha. Natuke teine kui videokaameraga, aga mingi video sain siiski kätte.
Vastseliinas
Eile tulid Soome sõbrad taas külla. Hommikul oli veel matus Vastseliina kirikust. Eile oli jumalateenistus Võru haiglas ja Vastseliina Hooldekodus. Jutlustasid Martti Immonen ja Taisto Aaltonen. Täna pidas jutluse jumalateenistusel Martti Immonen. Laulis koguduse koor väiksemas koosseisus.
neljapäev, 12. märts 2015
Batja räägib kuidas ta värbab võitlejaid Ida -Ukrainasse
«Mulle helistatakse päev läbi, ka teistest Venemaa regioonidest, isegi Kasahstanist oleme kaks inimest viinud,» räägib Vladimir Jefimov. Ta organiseerib Venemaa suuruselt neljandas linnas Jekaterinburgis vabatahtlike saatmist Ida-Ukrainasse, võitlema sealsete separatistide poolel.
Jefimov nõustub minuga meeleldi kohtuma. «Meilt tahavad paljud minna fašistide vastu võitlema,» teatab ta.
Kui palju täpselt, ei nõustu ta seejuures ütlema. Üle tunni aja kestva kohtumise jooksul kõlavad ta jutu sees fraasid nagu «tavalise viime rühmas paarkümmend meest», «on olnud ka suuremaid rühmi», «me tavaliselt kogume suurema rühma kokku ja siis saadame».
Meie kohtumise jooksul helistab talle kolm meest, kes Jefimovi sõnul uurivad, mida tuleb teha, et saada vabatahtlikuna Donbassi sõdima. «Isegi öösel helistatakse, aga need ma praagin kohe välja, sest sellisel ajal helistamine juba näitab, et tegemist on ebastabiilse inimesega,» räägib Jefimov.
Vabatahtlike rühmi on Jefimov saatnud Donbassi alates eelmise suve lõpust. Kuus saadab ta teele üks-kaks gruppi. See teeb poole aastaga vähemalt paarsada meest, aga tõenäoliselt isegi rohkem.
Pikakasvuline, tugeva kehaehitusega ja paksu halli habemega Vladimir Jefimov on 60ndates eluaastates mees. Tema kutsung Donbassi sõjapiirkonnas - Batja - vastab mehe autoriteetsele välimusele.
Jefimov juhib Sverdlovski oblastis organisatsiooni nimega «Endise NSV Liidu ja Venemaa eriotstarbeliste vägede ja Spetsnazi veteranide ja invaliidide fond», millel on tema väitel üle 1500 liikme. Jefimovi tagasihoidliku Hyundai džiibi esiklaasi all on näha dokument, mis lubab sissepääsu ühte Jekaterinburgis asuvasse väeossa. Oma minevikust kõneldes toonitab Jefimov, et 1993. aastal juhtis ta ühte erirühma, mis osales Jekaterinburgist pärit Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini käsul Venemaa parlamendihoone ründamises.
Peale Jefimovi fondi tegelevad Jekaterinburgis Uurali vabatahtlike saatmisega Donbassi separatistidele appi veel mitu organisatsiooni, näiteks Afganistani sõja veteranide oma ja kohalike tšetšeenide organisatsioon. Lisaks sõidab Jefimovi andmetel Uuralist Donbassi sõdima inimesi ka metsikult, organiseerimatult. Need on peamiselt noored, kohtulikult karistatud või muidu kriminaalse taustaga mehed, räägib Jefimov. Tema fond ega Afganistani veteranide organisatsioon selliseid mehi oma gruppidesse ei võta.
Jefimovi sõnu arvestades on tõenäoline, et viimase poole aastaga on ainuüksi Uuralist läinud Donbassi separatistide poolele sõdima vähemalt pool tuhat meest. Ja see on ainult ühest Venemaa regioonist!
«Kõige tähtsam on sõjakogemus,» ütleb Jefimov – selle järgi valib tema vabatahtlikke oma gruppidesse. «Ilma selleta me ei võta, sest me tahame olla kindlad, et meie inimene teab, kuidas lahingu ajal peab käituma.» Enamikul meestel on kogemus Afganistani ja Tšetšeenia sõdadest, üksikutel ka Tadžikistani kodusõjast. Peamiselt on need mehed vanuses 40–60 aastat.
Kõik soovijad peavad täitma põhjaliku ankeedi. Soovijate tausta laseb Jefimov kontrollida tuttavatel siseministeeriumi andmebaasidest. Selle kaudu praagitaksegi välja kõik kriminaalse mineviku või olevikuga mehed.
Jefimovi kaudu sellised mehed ei lähe, aga see ei takista kriminaalse taustaga mehi Donbassi sattumast. Ühest intervjuu ajal peetud pikast telefonikõnest selgub, et keegi Jefimovile tuttav mees oli äsja sõitnud Donetskisse koos «iseformeerunud» 10–15-mehelise grupiga, millest enamik oli kriminaalse taustaga.
Kõik Jefimovi kontori kaudu Donbassi sõdima minejad saavad temalt fondi blanketil tõendi ja saatelehe, mis kinnitab, et tegemist on vabatahtlikuga, kes läheb «andma praktilist abi Novorossija võitlevale rahvale ja täitma oma patriootilist kohustust». Saatelehed kehtivad kuni 31. detsembrini 2015.
Tõendit on meestele Jefimovi sõnul vaja eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, et teel olles ei tülitaks neid Venemaa politsei, ning teiseks mõtlevad nad tuleviku peale. Kui peaks juhtuma, et Venemaal tunnistataks Donbassis sõdinud vabatahtlikud kunagi ametlikult sõjaveteranideks, siis on neil selle kohta mingigi tõendus olemas.
Jefimov kasutab ainult sõna «vabatahtlikud». Ta väidab, et pole veel kuulnud, et keegi tema meestest sõdimise eest palka saaks. Tema jutu järgi viibib keskmine vabatahtlik Donbassis kuu aega ning tuleb siis tagasi koju, sest majanduslikel põhjustel pole enamikul võimalik kauem ära olla.
Teistmoodi rääkida Jefimov ei saakski, sest kui keegi avalikult kinnitas vabatahtlike rahasaamist, siis tähendaks see ülestunnistust palgasõdurite kohta. Venemaa seaduste järgi on see ametlikult karistatav. «Me ei ole palgasõdurid!» rõhutab Jefimov mitu korda.
Jefimovi jutust tuleb välja, et Uuralist läinud meestest sõdivad mõned juba pool aastat. «Need on professionaalsed sõdurid, nad ei oskagi muud,» seletab ta.
«Kuidas nad siis ära elavad, nemad ei saa ka palka?» küsin.
«See on nende asi, mina selle vastu huvi ei tunne!» vastab Jefimov.
«Mina olen hoiatanud ainult neid, kes tahavad astuda ametlikult DNRi (nn Donetski Rahvavabariigi – toim) armeesse, et ärge seda tehke, sest tagasi Venemaale tulles võib neid süüdistada palgasõdurina teenimises võõras armees. Mina seda ei poolda,» lisab ta mõne aja pärast.
Samas on Vene meedia täis Vene vabatahtlike lugusid, kes kirjeldavad, kui palju ja mille eest neile Donbassis makstakse. Viimati kirjutas Moskva ajakiri New Times 26-aastasest väljaõppinud snaiprist Olegist, kes väitis, et Donetski poolel sõdimises eest makstakse talle nädalas 80 000 rubla (1220 eurot). Oleg teenis enne lepingulise sõdurina Vene armees Põhja-Kaukaasias.
Teine asi, millest Jefimov eriti rääkida ei taha, on see, et millist rolli mängivad tema sõjakogemustega vabatahtlikud rindel. Ta väidab, et enamik neist tegutseb seal kohalike väljaõppega, instruktoritena. «Sõdivad ju peamiselt kohalikud, aga nad on ju kaevurid, neid peab kõigepealt sõdima õpetama,» räägib Jefimov, aga lisab samas: «Vahel tuleb meil muidugi ka lahingutegevusest osa võtta.» Pikemalt sellest rääkimast ta keeldub ning väidab, et tema vabatahtlike seas pole nende kuude jooksul ühtegi surmasaanut.
Jefimovi vabatahtlike tegevuse kohta Donbassis pole mul loomulikult ühtegi fakti, aga hiljuti kirjeldas Moskva ajalehes Kommersant töötav hea renomeega sõjakorrespondent Ilja Barabanov «Venemaalt saabunud sõjakogemusega vabatahtlike» rolli.
«Viimaste kuude sõjategevuse loogika on üsna lihtne: isehakanud vabariikide püstitatud sõjalisi eesmärke sõidavad täitma need, kes tõepoolest oskavad sõdida. Nad täidavad püstitatud ülesande ning lahkuvad kohe, aga nende hõivatud asulates, komandantuurides ja kontrollpostides võtavad ajakirjanikke vastu juba kohalikud maakaitseväelased, kes lahkelt räägivad oma kaevuriminevikust.»
Ühtegi kriminaalasja Donbassis separatistide poolel palgasõdurina teenimise kohta Venemaal algatatud pole. Kreml vaatab selgelt läbi sõrmede oma kodanike sõdimisele separatistide poolel, samal ajal kui näiteks Kremli liitlane Kasahstan mõistis hiljuti koguni viieks aastaks vangi oma kodaniku, kes sõdis Luganski «rahvaväes». Teadaolevalt on Venemaal algatatud palgasõduriks minemise eest kriminaalasi ühe venelase suhtes, kes sõdib Ukraina poolel vabatahtlike pataljonis Azov.
Jefimov süüdistab kohalikke võime selles, et nad ei aita kuidagi kaasa tema «üllale ettevõtmisele aidata Donbassi inimesi». Ta jutustab, kuidas palus kohalikult Venemaa presidendi eriesindajalt abi vabatahtlikele kohapeal väljaõppekeskuse loomiseks. Ei midagi. Siis räägib ta vihaselt, kuidas palus Venemaa Raudteedelt, et nood lubaksid vabatahtlikel tasuta või vähemalt sooduspiletiga rongiga Jekaterinburgist Ukraina piiri äärde Rostovisse sõita. Jälle ei mingit vastust. «Kõik peame tegema ainult oma raha eest,» kaebab ta. «No vähemalt võimud ei sega meid kuidagi.»
Praegu on Jefimovi sõnul Uurali vabatahtlike saatmises väike vaheaeg. «Ma just helistasin meie komandörile seal ja ta ütles, et praegu pole vaja tulla, et nad saavad praegu ise hakkama,» räägib Jefimov. «Komandör ütles isegi, et kui me praegu sinna sõidaks, siis vaherahu ajal võib see provokatsioone põhjustada. Aga et paari nädala pärast on jälle see teema aktuaalne.»
«See teema» tähendab Uurali vabatahtlike minekut Donbassi, sest neid läheb jälle appi vaja. Kas see tähendab, et separatistide komandörid ei usu pikemat vaherahu? Jefimoviga rääkisin ma veebruari viimasel nädalal. Paar nädalat saab täis just sel nädalal.
Aga kes on see komandör, kellega Jefimov suhtleb? Ta ei taha seda öelda, aga telefonikõnedest ilmselt inimestega, kes aitavad tal organiseerida vabatahtlike saatmist Donbassi, võib järeldada, et see on Aleksei Mozgovoi. Mozgovoi on üks Luganski separatistide sõjajõudude liidreid, Prizraki-nimelise pataljoni juhte. Prizrak osales aktiivselt Debaltsevo piiramises ja selle vallutamises mõni nädal tagasi.
Jefimov nõustub minuga meeleldi kohtuma. «Meilt tahavad paljud minna fašistide vastu võitlema,» teatab ta.
Kui palju täpselt, ei nõustu ta seejuures ütlema. Üle tunni aja kestva kohtumise jooksul kõlavad ta jutu sees fraasid nagu «tavalise viime rühmas paarkümmend meest», «on olnud ka suuremaid rühmi», «me tavaliselt kogume suurema rühma kokku ja siis saadame».
Meie kohtumise jooksul helistab talle kolm meest, kes Jefimovi sõnul uurivad, mida tuleb teha, et saada vabatahtlikuna Donbassi sõdima. «Isegi öösel helistatakse, aga need ma praagin kohe välja, sest sellisel ajal helistamine juba näitab, et tegemist on ebastabiilse inimesega,» räägib Jefimov.
Vabatahtlike rühmi on Jefimov saatnud Donbassi alates eelmise suve lõpust. Kuus saadab ta teele üks-kaks gruppi. See teeb poole aastaga vähemalt paarsada meest, aga tõenäoliselt isegi rohkem.
Pikakasvuline, tugeva kehaehitusega ja paksu halli habemega Vladimir Jefimov on 60ndates eluaastates mees. Tema kutsung Donbassi sõjapiirkonnas - Batja - vastab mehe autoriteetsele välimusele.
Jefimov juhib Sverdlovski oblastis organisatsiooni nimega «Endise NSV Liidu ja Venemaa eriotstarbeliste vägede ja Spetsnazi veteranide ja invaliidide fond», millel on tema väitel üle 1500 liikme. Jefimovi tagasihoidliku Hyundai džiibi esiklaasi all on näha dokument, mis lubab sissepääsu ühte Jekaterinburgis asuvasse väeossa. Oma minevikust kõneldes toonitab Jefimov, et 1993. aastal juhtis ta ühte erirühma, mis osales Jekaterinburgist pärit Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini käsul Venemaa parlamendihoone ründamises.
Peale Jefimovi fondi tegelevad Jekaterinburgis Uurali vabatahtlike saatmisega Donbassi separatistidele appi veel mitu organisatsiooni, näiteks Afganistani sõja veteranide oma ja kohalike tšetšeenide organisatsioon. Lisaks sõidab Jefimovi andmetel Uuralist Donbassi sõdima inimesi ka metsikult, organiseerimatult. Need on peamiselt noored, kohtulikult karistatud või muidu kriminaalse taustaga mehed, räägib Jefimov. Tema fond ega Afganistani veteranide organisatsioon selliseid mehi oma gruppidesse ei võta.
Jefimovi sõnu arvestades on tõenäoline, et viimase poole aastaga on ainuüksi Uuralist läinud Donbassi separatistide poolele sõdima vähemalt pool tuhat meest. Ja see on ainult ühest Venemaa regioonist!
«Kõige tähtsam on sõjakogemus,» ütleb Jefimov – selle järgi valib tema vabatahtlikke oma gruppidesse. «Ilma selleta me ei võta, sest me tahame olla kindlad, et meie inimene teab, kuidas lahingu ajal peab käituma.» Enamikul meestel on kogemus Afganistani ja Tšetšeenia sõdadest, üksikutel ka Tadžikistani kodusõjast. Peamiselt on need mehed vanuses 40–60 aastat.
Kõik soovijad peavad täitma põhjaliku ankeedi. Soovijate tausta laseb Jefimov kontrollida tuttavatel siseministeeriumi andmebaasidest. Selle kaudu praagitaksegi välja kõik kriminaalse mineviku või olevikuga mehed.
Jefimovi kaudu sellised mehed ei lähe, aga see ei takista kriminaalse taustaga mehi Donbassi sattumast. Ühest intervjuu ajal peetud pikast telefonikõnest selgub, et keegi Jefimovile tuttav mees oli äsja sõitnud Donetskisse koos «iseformeerunud» 10–15-mehelise grupiga, millest enamik oli kriminaalse taustaga.
Kõik Jefimovi kontori kaudu Donbassi sõdima minejad saavad temalt fondi blanketil tõendi ja saatelehe, mis kinnitab, et tegemist on vabatahtlikuga, kes läheb «andma praktilist abi Novorossija võitlevale rahvale ja täitma oma patriootilist kohustust». Saatelehed kehtivad kuni 31. detsembrini 2015.
Tõendit on meestele Jefimovi sõnul vaja eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, et teel olles ei tülitaks neid Venemaa politsei, ning teiseks mõtlevad nad tuleviku peale. Kui peaks juhtuma, et Venemaal tunnistataks Donbassis sõdinud vabatahtlikud kunagi ametlikult sõjaveteranideks, siis on neil selle kohta mingigi tõendus olemas.
Jefimov kasutab ainult sõna «vabatahtlikud». Ta väidab, et pole veel kuulnud, et keegi tema meestest sõdimise eest palka saaks. Tema jutu järgi viibib keskmine vabatahtlik Donbassis kuu aega ning tuleb siis tagasi koju, sest majanduslikel põhjustel pole enamikul võimalik kauem ära olla.
Teistmoodi rääkida Jefimov ei saakski, sest kui keegi avalikult kinnitas vabatahtlike rahasaamist, siis tähendaks see ülestunnistust palgasõdurite kohta. Venemaa seaduste järgi on see ametlikult karistatav. «Me ei ole palgasõdurid!» rõhutab Jefimov mitu korda.
Jefimovi jutust tuleb välja, et Uuralist läinud meestest sõdivad mõned juba pool aastat. «Need on professionaalsed sõdurid, nad ei oskagi muud,» seletab ta.
«Kuidas nad siis ära elavad, nemad ei saa ka palka?» küsin.
«See on nende asi, mina selle vastu huvi ei tunne!» vastab Jefimov.
«Mina olen hoiatanud ainult neid, kes tahavad astuda ametlikult DNRi (nn Donetski Rahvavabariigi – toim) armeesse, et ärge seda tehke, sest tagasi Venemaale tulles võib neid süüdistada palgasõdurina teenimises võõras armees. Mina seda ei poolda,» lisab ta mõne aja pärast.
Samas on Vene meedia täis Vene vabatahtlike lugusid, kes kirjeldavad, kui palju ja mille eest neile Donbassis makstakse. Viimati kirjutas Moskva ajakiri New Times 26-aastasest väljaõppinud snaiprist Olegist, kes väitis, et Donetski poolel sõdimises eest makstakse talle nädalas 80 000 rubla (1220 eurot). Oleg teenis enne lepingulise sõdurina Vene armees Põhja-Kaukaasias.
Teine asi, millest Jefimov eriti rääkida ei taha, on see, et millist rolli mängivad tema sõjakogemustega vabatahtlikud rindel. Ta väidab, et enamik neist tegutseb seal kohalike väljaõppega, instruktoritena. «Sõdivad ju peamiselt kohalikud, aga nad on ju kaevurid, neid peab kõigepealt sõdima õpetama,» räägib Jefimov, aga lisab samas: «Vahel tuleb meil muidugi ka lahingutegevusest osa võtta.» Pikemalt sellest rääkimast ta keeldub ning väidab, et tema vabatahtlike seas pole nende kuude jooksul ühtegi surmasaanut.
Jefimovi vabatahtlike tegevuse kohta Donbassis pole mul loomulikult ühtegi fakti, aga hiljuti kirjeldas Moskva ajalehes Kommersant töötav hea renomeega sõjakorrespondent Ilja Barabanov «Venemaalt saabunud sõjakogemusega vabatahtlike» rolli.
«Viimaste kuude sõjategevuse loogika on üsna lihtne: isehakanud vabariikide püstitatud sõjalisi eesmärke sõidavad täitma need, kes tõepoolest oskavad sõdida. Nad täidavad püstitatud ülesande ning lahkuvad kohe, aga nende hõivatud asulates, komandantuurides ja kontrollpostides võtavad ajakirjanikke vastu juba kohalikud maakaitseväelased, kes lahkelt räägivad oma kaevuriminevikust.»
Ühtegi kriminaalasja Donbassis separatistide poolel palgasõdurina teenimise kohta Venemaal algatatud pole. Kreml vaatab selgelt läbi sõrmede oma kodanike sõdimisele separatistide poolel, samal ajal kui näiteks Kremli liitlane Kasahstan mõistis hiljuti koguni viieks aastaks vangi oma kodaniku, kes sõdis Luganski «rahvaväes». Teadaolevalt on Venemaal algatatud palgasõduriks minemise eest kriminaalasi ühe venelase suhtes, kes sõdib Ukraina poolel vabatahtlike pataljonis Azov.
Jefimov süüdistab kohalikke võime selles, et nad ei aita kuidagi kaasa tema «üllale ettevõtmisele aidata Donbassi inimesi». Ta jutustab, kuidas palus kohalikult Venemaa presidendi eriesindajalt abi vabatahtlikele kohapeal väljaõppekeskuse loomiseks. Ei midagi. Siis räägib ta vihaselt, kuidas palus Venemaa Raudteedelt, et nood lubaksid vabatahtlikel tasuta või vähemalt sooduspiletiga rongiga Jekaterinburgist Ukraina piiri äärde Rostovisse sõita. Jälle ei mingit vastust. «Kõik peame tegema ainult oma raha eest,» kaebab ta. «No vähemalt võimud ei sega meid kuidagi.»
Praegu on Jefimovi sõnul Uurali vabatahtlike saatmises väike vaheaeg. «Ma just helistasin meie komandörile seal ja ta ütles, et praegu pole vaja tulla, et nad saavad praegu ise hakkama,» räägib Jefimov. «Komandör ütles isegi, et kui me praegu sinna sõidaks, siis vaherahu ajal võib see provokatsioone põhjustada. Aga et paari nädala pärast on jälle see teema aktuaalne.»
«See teema» tähendab Uurali vabatahtlike minekut Donbassi, sest neid läheb jälle appi vaja. Kas see tähendab, et separatistide komandörid ei usu pikemat vaherahu? Jefimoviga rääkisin ma veebruari viimasel nädalal. Paar nädalat saab täis just sel nädalal.
Aga kes on see komandör, kellega Jefimov suhtleb? Ta ei taha seda öelda, aga telefonikõnedest ilmselt inimestega, kes aitavad tal organiseerida vabatahtlike saatmist Donbassi, võib järeldada, et see on Aleksei Mozgovoi. Mozgovoi on üks Luganski separatistide sõjajõudude liidreid, Prizraki-nimelise pataljoni juhte. Prizrak osales aktiivselt Debaltsevo piiramises ja selle vallutamises mõni nädal tagasi.
Maq
"Ma esi pilli ei mängi, aga mul veli ei mängi üldse"
--------------
Loteriist:
"Ma olõss piaaigu võitnu,aga tõsõ jäivä hoobis ilma!"
--------------
Loteriist:
"Ma olõss piaaigu võitnu,aga tõsõ jäivä hoobis ilma!"
Patriarh Kirill: Märtrid ja usutunnistajad
Vanaaja kirikukirjanik Tertullianus on öelnud: „Märtrite veri on ristiusu seeme.“ Ning see on tõepoolest nõnda, sest piinad ja tagakiusamised, mis langesid osaks Jeesuse Kristuse järgijatele, said tõelise usu õigeks tunnistuseks ja aitasid seega kaasa ristiusu levimisele, nii et ka tagakiusajad ise pöördusid tihti Kristuse poole nende vaimuväel, keda nad piinasid.
Ristiusu tagakiusamine lõppes IV sajandil, kuid sõna avaramas tähenduses pole see kunagi lakanud. Olla kristlane ja elada avalikult kooskõlas oma veendumustega on peaaegu alati tähendanud vastuvoolu ujumist ning hoopide vastuvõtmist nendelt, kelle jaoks kristlus on jäänud vaid elukaugeks sõnaks. Ent kristluse tagakiusamise kõige hirmsam periood kogu ajaloo vältel on vast siiski XX sajand. Revolutsioonijärgsetel aastatel said paljudele piiskoppidele, preestritele, munkadele ja lugematutele usklikele osaks rafineeritud piinad ja kannatused. Jumalarahvast hävitati üksnes sel põhjusel, et ta uskus Kristusesse. Kuid otsekui alateadlikult tajudes oma ülekohtu suurust, püüdsid kristlaste tagakiusajad esitada asja nii, nagu kiusaksid nad usklikke taga mitte nende veendumuste, vaid võimude vastu sooritatud poliitiliste süütegude eest. Samuti kasutati laialdaselt sellist räpast võtet nagu usklike ühiskonna silmis mustamine ja halba kuulsusse saatmine, mida näiteks korduvalt kasutati kirikuvarade võõrandamise käigus. Selle tulemusel lasti maha või heideti laagritesse surema peaaegu kogu vaimulik- ja piiskopkond. Vabadusse jäi vaid käputäis, tõeliselt „väike karjake“ (Lk 12:32), kelle osaks sai meie usu hoidmine kirjeldamatult rasketes tingimustes.
Ent praegugi leidub mõningaid „ajaloouurijaid“, kes küüniliselt pärivad: „Aga miks mõned pääsesid? Kuidas julgesid nad ellu jääda, kui teised hävitati?“ Ning vastavad siinsamas iseendale: „Kui neid säästeti, siis küllap vaid sellepärast, et neil olid isevärki suhted võimudega.“ Nende vääralt targutavate „ajaloolaste“ vaimseteks isadeks ja eelkäijateks olid aga just nimelt need, kes tegutsesid vene õigeusu paremiku füüsilise hävitamisega. Sest Kristuse Kiriku praegused vaenlased ihkavad lõpule viia tolleaegsete tagakiusajate üritust ning hävitada mälestus neist, kes hirmsatel repressiooniaastatel elu jäid ning õigeusu ilu meieni kandsid.
Ustavuse eest Kristusele ja Tema Kirikule oma eluga maksnud inimesed on märtrid, usku läbi kõikide katsumuste ja kiusatuste kandnud ning seejuures ellu jäänud inimesed aga usutunnistajad.
Ristiusu tagakiusamine lõppes IV sajandil, kuid sõna avaramas tähenduses pole see kunagi lakanud. Olla kristlane ja elada avalikult kooskõlas oma veendumustega on peaaegu alati tähendanud vastuvoolu ujumist ning hoopide vastuvõtmist nendelt, kelle jaoks kristlus on jäänud vaid elukaugeks sõnaks. Ent kristluse tagakiusamise kõige hirmsam periood kogu ajaloo vältel on vast siiski XX sajand. Revolutsioonijärgsetel aastatel said paljudele piiskoppidele, preestritele, munkadele ja lugematutele usklikele osaks rafineeritud piinad ja kannatused. Jumalarahvast hävitati üksnes sel põhjusel, et ta uskus Kristusesse. Kuid otsekui alateadlikult tajudes oma ülekohtu suurust, püüdsid kristlaste tagakiusajad esitada asja nii, nagu kiusaksid nad usklikke taga mitte nende veendumuste, vaid võimude vastu sooritatud poliitiliste süütegude eest. Samuti kasutati laialdaselt sellist räpast võtet nagu usklike ühiskonna silmis mustamine ja halba kuulsusse saatmine, mida näiteks korduvalt kasutati kirikuvarade võõrandamise käigus. Selle tulemusel lasti maha või heideti laagritesse surema peaaegu kogu vaimulik- ja piiskopkond. Vabadusse jäi vaid käputäis, tõeliselt „väike karjake“ (Lk 12:32), kelle osaks sai meie usu hoidmine kirjeldamatult rasketes tingimustes.
Ent praegugi leidub mõningaid „ajaloouurijaid“, kes küüniliselt pärivad: „Aga miks mõned pääsesid? Kuidas julgesid nad ellu jääda, kui teised hävitati?“ Ning vastavad siinsamas iseendale: „Kui neid säästeti, siis küllap vaid sellepärast, et neil olid isevärki suhted võimudega.“ Nende vääralt targutavate „ajaloolaste“ vaimseteks isadeks ja eelkäijateks olid aga just nimelt need, kes tegutsesid vene õigeusu paremiku füüsilise hävitamisega. Sest Kristuse Kiriku praegused vaenlased ihkavad lõpule viia tolleaegsete tagakiusajate üritust ning hävitada mälestus neist, kes hirmsatel repressiooniaastatel elu jäid ning õigeusu ilu meieni kandsid.
Ustavuse eest Kristusele ja Tema Kirikule oma eluga maksnud inimesed on märtrid, usku läbi kõikide katsumuste ja kiusatuste kandnud ning seejuures ellu jäänud inimesed aga usutunnistajad.
teisipäev, 10. märts 2015
Kenttäpiispa
Pekka Särkiö oli ka jaanuari alguses teoloogilistel õppepäevadel ja sai enamus tema jutust paneelvestlusel videole võetud. Alles nüüd oli aega üles laadida.
esmaspäev, 9. märts 2015
OpenSUSE käsud
openSUSE 13.2 survival guide
or what a Debian hacker should know when using openSUSE
Flip the switch
I have switched my main system from Ubuntu Gutsy to openSUSE 13.2 recently. A very smooth transition, I must say. I can mostly run the same software and the same up to date versions. Notable exceptions: bzr support (python-paramiko, python-celementtree), etherwake, kvm, run-parts, sawfish, upstart. I still switch between both systems a bit, using a mix of $HOME in GIT (git-swap) and altenatives-like symlink setup (alt), and running the other chrooted in /other.Panel and menu
SUSE does not use the Application/Places/System menus on the
top panel, but it sports a `Computer' button (right where
Windows has its start button) on the bottem panel that opens a
smorgasbord panel of choices.
My first impression was that it's awkward but after using it for a while it turns out to be real nifty. Now that the system is configured and I have sawfish compiled for SUSE I hardly ever use the GUI menus, though.
Zypper
Zypper is SUSE's command line apt/yum replacement.One word of caution if you're on x86_64: do not use yum unless you really know what you're doing and not before having added
to your /etc/yum.conf. If you don't, yum will easily break your system. There is little chance of this getting fixed, because yum breaking you system is a design choice #347624). The biggest thing is SUSE's rpm+zypper+Yast2 based package management and configuration tools versus Ubuntu/Debian's dpkg+apt+debconf (Red Hat et al.'s rpm+yum+???, rpm+apt-rpm+???). After apt and yum, zypper seems to be yet another effort exploring the possibilities of this realm. I wonder when the era of unification can start, it seems this is still in the early stages and there is still much need to explore and diversify. rPath anyone?exclude=*i586*
Miscellaneous
Another thing is that SUSE 10.3 is not using upstart yet so digg up my inittab entries.Cheat sheet
Below is a list of the most different/missing things that I had to look for. N/A means: haven't figured out yet how to do this yet. script means: I'm using this addon script.| Ubuntu/Debian | openSUSE | |
|---|---|---|
| list packages | dpkg -l | rpm -qa |
| list packages contents | dpkg -L | rpm -ql |
| configure network interfaces | /etc/network/interfaces [man interfaces] | /etc/sysconfig/network/ifcfg-eth0 [man ifcfg] |
| concise list of installable packages | apt-cache search . | zypper search [script: zypper-list #348676)] |
| get info on package | apt-cache show | zypper info#348683)/rpm -qi |
| install or update package | apt-get install | zypper install |
| install updates | apt-get upgrade | zypper update |
| refresh package cache | apt-get update | zypper refresh |
| install build dependencies of a package | apt-get build-dep | zypper build-deps-install [script: zypper-build-dep] #348685) |
| packages in historic order of installing | script: dpkg-history | rpm -qa |
| prevent package from being updated | script: dpkg-hold | /etc/zypp/locks(man zypper) |
| find package for uninstalled file | [apt-file update;] apt-file search | webpin |
| online search packages by file | packages.ubuntu.com packages.debian.org | packages.opensuse-community.org |
| favourite mirror | <CC>.archive.ubuntu.com ftp.<CC>.debian.org | download.opensuse.org |
| full list of files by package | Contents-<arch>.gz Contents-<arch>.gz | ARCHIVES.gz (all archs) |
| search installable packages by name | apt-cache search | zypper search |
| search installable package descriptions | apt-cache search | zypper search -d#309714) |
| strip version from package | sed -e s/_.*// | sed -e 's/-[^-]\+-[^-]\+$//' |
| peek into log files | sudo usermod -a -G adm janneke | sudo usermod -G root janneke |
| [re]start gdm | /etc/init.d/gdm | /etc/init.d/xmd |
| Configure gmd (listen to 6000) | edit: /etc/gdm/custom.conf | edit: /etc/sysconfig/displaymanager, /etc/gdm/gdm_sysconfig.conf and /etc/gdm/custom.conf (all three?) |
| gnome settings | ~/.gnomerc | ~/.xinitrc (xmodmap settings have no effect?) |
| apache root | /var/www | /srv/www/htdocs |
| package download cache | /var/cache/apt/archives | /var/cache/zypper/RPMS [script:zypper-download]#348733) |
Not installed by default
From the default install I was missing: at, locate (slocate is not available).#348683 - Zypper [info] is amazingly slow ::FIXED in trunk
#309714 - zypper search -d partially working ::FIXED in trunk
#348676 - zypper should list package descriptions/summaries ::FIXED in trunk
#348685 - zypper should list or install build dependencies for package ::FIXED in trunk
#348733 - zypper should have --download-only and --cache options ::FIXED in trunk
#347624 - yum installs i586 packages on x86_64 which easily results in serious breakage
In case it's not painfully obvious and also in case it is: the reflections reflected here are my own, and don't reflect the views of Novell, or any other GNU.
pühapäev, 8. märts 2015
laupäev, 7. märts 2015
WRC Rally Guanajuato Mexicos 2015
Videost on selgelt näha, et õnnetus juhtus Tänaku kirjeldatud põhjusel: suurel kiirusel hüppelt maandudes purunes midagi nende Fordi esisillas ja laugesse vasakkurvi jõudmise hetkel oli auto parem esiratas juba auto all risti, mis tegi kurvi keeramise võimatuks.
reede, 6. märts 2015
Toomas Pauli soovitused
Toomas Paulilt on pärit 5 soovitust nóuka ajast, mis tunduvad ka praegusel ajal muutuvat aktuaalseks:
1. Ära mótle. Kui sa ei mótle, siis ei saa keegi sind milleski süüdistada.
2. Kui mótled, ära ütle. Keegi ei saa ju su mótetest kinni vótta.
3. Kui ütled, ära kirjuta. Kui juba jälg nö maas, siis vóidakse seda täiesti kontekstiväliselt kasutada.
4. Kui kirjutad, ära alla kirjuta. Kui sa omi mótteid ka veel kinnitad, siis on tee vaba mille iganes fabritseerimiseks.
5. Kui alla kirjutad, siis ära imesta.
1. Ära mótle. Kui sa ei mótle, siis ei saa keegi sind milleski süüdistada.
2. Kui mótled, ära ütle. Keegi ei saa ju su mótetest kinni vótta.
3. Kui ütled, ära kirjuta. Kui juba jälg nö maas, siis vóidakse seda täiesti kontekstiväliselt kasutada.
4. Kui kirjutad, ära alla kirjuta. Kui sa omi mótteid ka veel kinnitad, siis on tee vaba mille iganes fabritseerimiseks.
5. Kui alla kirjutad, siis ära imesta.
kolmapäev, 4. märts 2015
Kapo, kripo, mupo
Kapo, Kripo ja Mupo esindajatele anti metsas ülesanne püüda kinni üks põder.
Tunni aja pärast on Kapo poisid tagasi ja tassivad kinniseotud põtra.
Päev hiljem tulevad Kripo mehed metsast välja, kaasas rebane ja siil, kes mõlemad tunnistavad, et on põdrad.
Kolme päeva pärast saabuvad Mupo omad, kaasas kirjalikud tunnistused jäneselt, kopralt, vareselt ja karult, et põtra nende metsas ei ela!
Tunni aja pärast on Kapo poisid tagasi ja tassivad kinniseotud põtra.
Päev hiljem tulevad Kripo mehed metsast välja, kaasas rebane ja siil, kes mõlemad tunnistavad, et on põdrad.
Kolme päeva pärast saabuvad Mupo omad, kaasas kirjalikud tunnistused jäneselt, kopralt, vareselt ja karult, et põtra nende metsas ei ela!
teisipäev, 3. märts 2015
Tellimine:
Postitused (Atom)