Võru Maxima

Riia Maxima varingu põhjuseid analüüsinud ehitusspetsialist avastas Võru Maxima konstruktsioonis sarnase vea.

Tähelepanelikumad Võru Maxima külastajad, kes pärast Riia katastroofi kauplustes lahtiste silmadega ringi käivad ja müügisaali kõrval rohkem lae alla vaatavad, on juba märganud üht kahtlast kohta Võru Maxima konstruktsioonis, kus üks poltidega kinnitatud laetala ühendus on tõenäoliselt lume raskuse tõttu järele andnud. Asjatundja hinnangul ongi selline ühendus nõrk ja tuleks ringi teha. Sarnane viga, kus terasfermi alumise osa kinnitus oli nõrk ja andis järele, põhjustas möödunud nädalal Riias asuva Maxima poe varingu koos 54 hukkunu ja 39 kannatanuga.

„See hoone on valesti projekteeritud,” ütles Võru Maxima ehitust fotode põhjal analüüsinud Soome ettevõtte Rak Tek Solutions Oy ehitusspetsialist Toomas Kaljas. Ta on teinud Riia Maxima varingu kohta põhjaliku analüüsi, juhtinud tähelepanu projekteerimisvigadele ning märkinud, et Läti kõrval on Eestiski vigaselt projekteeritud ja seetõttu ohtlikke hooneid.

Kaljasele teevad muret Võru Maxima terasfermide alumise tala keskosa kinnitused, kus alumise vöö ühendus tundub olevat selgelt aladimensioneeritud ehk liiga nõrk. „Sama vea parandasime just hiljuti Soomes Riihimäe jäähallis,” lisas Kaljas.

Katri Aaslav-Tepandi: Mea culpa ehk minu süü. Mõtisklusi seoses Sirbiga

Üks sündmus hingedeajal, mis pani mõtlema ühiskonna ja ühe selle osakese, minu, eetiliste hoiakute üle, oli ajalehe Sirp sees ja ümber toimuv, osalisteks Eesti kultuuriinimesed ja kultuuriametnikud. Täpsemalt tegutsemise järjekorras: kultuuriametnikud ja kultuuriinimesed. Ma ei ole selle lehega ametialaselt otseselt seotud, ei ole Sirbi toimetuses tööl, ei tunne sihtasutuse nõukogu ega juhatust, aga Sirp on minu asi küll, Sirbi lugejana olen ajalehega mõttes kaasas olnud. Toimunu puudutas hingeliselt. Ehmatas. Kuigi see oleks nagu olnud väike sündmus. Aga kas ikka oli? See sündmus avas ja võimendas teravalt tänase Eesti ühiskonna, kultuuriintelligentsi ning valitsejate, aga ka minu enda eetilisi hoiakuid, neist sündivad mõtlemisi, tegusid, võimalikke tagajärgi.

Albert Schweitzer kirjutab 1923. aastal, pärast I maailmasõda, pärast esimest suurt „tsiviliseeritud“ massitapmise sõda: „Me elame kultuuri allakäigu märgi all. Seda olukorda ei tekitanud sõda. Ta ise on üksnes selle ilming. Mis on vaimselt antud, see muundus faktideks /…/ Me eksisime kultuurist kõrvale, sest me ei mõtelnud kultuuri üle järele.“ Võib ka Schweitzeri mõtet edasi arendada: me ei mõtelnud oma ülesande, oma missiooni üle kultuuri loojate, kultuuri kandjate, elu hoidjatena. Schweitzer peab küll silmas oma põlvkonda, keda pidas vastutavaks toimuvas, aga laiemalt ka Õhtumaa mõttelugu, filosoofiat, vaimsust, mis on viinud inimkonna barbaarsesse, moraalsesse langusesse.

Nähtuste olemuse sügavamaks mõistmiseks on hea minna mõistete algtähenduste juurde. Sõna „kultuur“ ladina algupära cultura tähendab hoolitsemist, maaharimist, viljelemist, ka kujundamist, arendamist, täiustamist. Kultuur on niisiis algses tähenduses hoolitsemine, arendamine, täiustamine. Loodud maailma eest hoolitsemine on Looja poolt inimesele antud ülesanne: „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“ (1Ms 2:15). Selles mõttes on iga inimene kultuuriinimene, sest iga inimese peaülesanne on elu, temale usaldatud elu hoidmine, harimine, täiustamine. Me kõik oleme vastutavad, nii ühiselt kui igaüks isiklikult. Schweitzer nimetab seda hoiakut „aukartus elu ees eetikaks“. „See on piiritult avardunud vastutus kõige elava eest“. Selles eetilises hoiakus ei ole relativismi, mille järgi ei kehti üldkehtivaid moraaliprintsiipe, kõik põhimõtted on suhtelised, olenevad kas kultuurist või individuaalsest valikust. „Elu ees aukartuse“ eetika on kõikide kultuuride ülene eluvaade, suhete alus, korrastav hoiak. Evangeelses eetikas nimetatakse seda hoiakutagape, mis tähendab armastuse eetost kõigis elu avaldustes ja inimsuhetes, mõtetes ja tegudes, see on aluseks minu ja Jumala, minu ja kaasinimese, minu ja maailma suhestumisele.

Kui proovida kristlikust eetikast lähtudes mõtestada Sirbi sündmustikku, iseenesest ju mitte nii väga suurt Eesti-sisest juhtumit, aga siiski kui üht eetiliste ja pragmaatiliste inimvalikute mudelsituatsiooni, asetades end sündmuste sisse kaasosalejana, kaasvastutajana, siis selles valguses joonistuvad selgelt välja enesekohased küsimused. Mis oli ja on minu vastutus nimetatud sündmuses? Mis oleks olnud minu kohus, võimalus? Samas võiks ju vastata, et kuidas saab minu vastutus üldse kõne alla tulla? Pole ma ju otseselt mingil moel toimunuga seotud. Mida ma sain üldse ennetavalt teha?

Alustan algusest. Loen Sirpi, pean seda väga oluliseks nähtuseks meie kultuuri- ja vaimuelus. Kui kuulutati välja Sirbi peatoimetaja ametikoha konkurss, võtsin uudise vastu nagu iga teise päevauudise, mis mu elu otseselt ei mõjuta, ei muuda. Niisamuti ka teate, et kandidaate on nii ja nii palju, ning ega ka nende nimed ei ütelnud mulle palju. Järgmine etapp: ilmus lühike teade, et konkurss ei lõppenud tulemuslikult, s.t et peatoimetajat ei leitud. Võtsin ka selle teate teadmiseks, see oli kõik. Nii hajusalt-põgusalt kui jälgisin Sirbi peatoimetaja otsinguid, niisama vähe teadsin, kes on SA Kultuurileht nõukogus, kes juhatuses, kes vastutavad, kes on peatoimetaja valijad. Andsin eelneva lühiülevaate kui tõenduse sellest, kuidas ma peaaegu et ükskõikses, nagu kõrvaltvaataja asendis jälgisin lehega seonduvat, vaatamata sellele, et Sirp on minu jaoks oluline. Ma ei oska küll sama väita oma kolleegide kohta, kellele Sirp on kahtlemata samuti üks oluline eneseväljenduse, refleksiooni kanal. Märgiks võiks pidada aga asjaolu, et kui tulid teated nii peatoimetaja konkursist kui ka konkursi ebaõnnestumisest, ei järgnenud avalikkuses loomeliitude arutelusid, mõtteavaldusi meedias. Kuuludes Eesti Lavastajate Liitu, tunnistan, et loomeliidu liikmena ei otsinud-mõelnud võimalikke kandidaate, ei avaldanud omi seisukohti (ja muuseas, nii nagu ma ka ei unistanud uuest Sirbist). Ma ei teinud midagi valesti, ma ei teinud üldse midagi. Kas mittetegemine on süü? On. Ma jätsin oma teo tegemata, mõtte mõtlemata. Ma oleksin võinud kaasa mõelda, oleksin saanud oma erialaliidus, koos mõttekaaslastega olukorda arutada, oleksime võinud koos teiste loomeliitudega kokku saada, ühiselt mõelda, mida tähendab meie jaoks kultuurileht Sirp, mis suunas ta peaks arenema, ning mida teha olukorras, kus pole peatoimetaja kandidaate – ühesõnaga, ma oleksin pidanud tegutsema.

Sündmused lahvatasid ning kui asi oli meedias võimendunud, kui lisandusid uued paljastused, oletused, arvamused, süüdistused, siis oli üksmeel ühes: tegid „nemad“, kultuuriministeerium, minister, sihtasutuse nõukogu juht ja juhatuse esimees ja veel mõned juhtiva erakonna poliitikud. Ja tõepoolest, ametnike juhtimisel vallandusid sündmused nii, et tulemus oli tõepoolest selline, nagu me ei oleks iial tahtnud. Et tuleb peatoimetajaks inimene, kelle väljaütlemised (kes teab mis motiividel) on Eesti riigi ja kultuuri suhtes murdeealiselt ärplevad, kes vallandab päevapealt Sirbi toimetajad, tahab kogu senise ajakirja ümber struktureerida, ümber häälestada. Samas kannustab teda lootus, et ta suudab anda kultuurilehele uue hingamise, uue elu. Igati hea tahe, eesmärk, aga vahendite valik sel hea tahte teel tundus räpakas: järgnemisi rida hoolimatuid käike, lisaks kultprolelik brutaalsus. See oli lõhkumine, kahtlemata. Kuigi, jah, midagi uut luues tulebki tihti vana maha lõhkuda, kui teisiti ei saa, siis siin oleks ikka saanud. Kuigi juriidiliselt oli kõik korrektne, seadusi ju ei rikutud, aga sisuliselt, inimlikult, tundus uue peatoimetaja kohusetäitja tegu ebaeetiline nii Sirbi inimeste-töötajate suhtes kui ka hoolimatu Sirbi kaastöötajate ja lugejate, kultuurkonna suhtes; ignorantne tegu, mis jahmatas, äratas nördimus, viha, ka jõuetust. Ning tõeliselt ebaeetiline tegu tuli alles kõige lõpuks, kui uus peatoimetaja kohusetäitja teatas, et ta ütleb end ametist lahti.

Alles sündmuste järel vallandus tõeline ühine tegevus, järgnesid loomeliitude, kultuurirahva avaldused, seisukohad, et peatada kultuuriametnike heaks kiidetud uue peatoimetaja kohusetäitja buldooseritöö ning tuvastada toimunud vahetuse initsieerijad, süüdlased, vastutajad, lõpetada lõhkumine. SA Kultuurileht nõukogu juht ja juhatuse esimees, kultuuriminister – muutuste initsieerijaid õigustasid end, et nad tegid oma parima tahtmisega, püüdsid aidata lehele peatoimetajat leida, lehel ilmuda, areneda, paremaks muutuda, et nad tahtsid kõige paremat. Ja ametnike-vastutajate sõnavõttudes ilmnes, et peatoimetaja otsinguid oli saatnud ebaedu, et keegi kirjutavatest kultuuriinimestest ei tahtnud kasinate rahaliste võimalustega Eesti kultuurile väga olulise tähtsusega ajalehe juhtimist oma vastutusele võtta.

Ei ole väikeseid ega suuri tegusid, valikuid. Väikesest sammust, mõtlematusest, tänasest valest valikust võib homseks sündida rängim ülekohus, võivad toimuda arengud, mida me oma ettekujutuses ei oleks iial aimanud, kartnud. Kas me suudame oma inimliku mõistusega, oma südametunnistusega, kõlbla meelega haarata iga oma valiku ja teo motiive, tagajärgi. Mõelda eetilisel pinnal üheaegselt oma eesmärgile, valitud vahenditele ja võimalikele tagajärgedele. Olen ikka ja taas takerdunud ühe ajaloo pöördelise sündmuse mõistetamatusele: 1933. aastal valiti natsionaalsotsialist Adolf Hitler demokraatlikel valimistel riigikantsleriks, ei mingit vägivaldset riigipööret, katastroofi, revolutsiooni – see oli inimeste, Weimari vabariigi kodanike vaba valik. Ning oli teada natsionaalsotsialismi ideoloogia, aaria rassipuhtuse ja eluruumi hõivamise programm, olid toimunud juutidevastased pogrommid. 1940. aastal, kui Eesti oli Punaarmee okupeeritud, siis eesti vasakpoolne intelligents, toonase „vaikiva ajastu“ opositsionäär, Pätsi-Laidoneri-Eenpalu „pehme“ diktatuuri poolt vaikima suunatud-sunnitud haritlaskond tervitas lootusrikkalt Moskva dikteeritud esimest Nõukogude Eesti valitsust (oli see ju tõesti haritlaste-kirjanike valitsus). Kuigi oli ju teada stalinlik terror Nõukogude Liidus, Siberi sunnitöölaagrid, kohtuta hukkamised, repressioonid (aga tõesti, oli ka palju neid, kes usaldasid pigem nõukogude propagandat). Olen endalt küsinud, kuidas talitanuks mina, püüdnud mõista toonaste inimeste raskeid eetilisi valikuid ja valikuvõimalusi, mitte-eetilisi tegusid. Meie põlvkonda oleks nagu säästetud. Elame ju omaenda riigis, meil on ju demokraatlikult valitud parlament, oma president, oma valitsus, oleme ise omal maal peremehed.

Ent tagasi tulles Sirbi sündmustiku juurde – see on muidugi võrreldamatult pisem ajaloo tõelistest katsumustest, inimeste ränkadest valikutest, kas jääda inimeseks, elu ees vastutajaks või anda järele aja moraalitusele, eetika puudumisele, vägivallale – kas meid ikka on säästetud? Sirbi lugu on n-ö kerge lugu, ei siin pole otseses ohus inimeste elud; tegematajätmistest ja tegijate valedest valikutest, ebaeetilisusest ei sünni loodetavasti suuremat kahju, kui juba on sündinud. Pealtnäha või tagantjärgi vaadates võivad olukorrad, kus tuleb teha valikuid ja otsustusi, olla erineva kaaluga, aga inimese poolt vaadates kaasnevad sellega alati kategooriad „vastutus“ ja „süü“, sõltumata otsustatava nähtuse hetkel näivast kaalust. Ja nii ka siin. Selle nii-öelda väikese asja juures jääb küsimuseks – ja suureks küsimuseks – minu vastutuse ja minu süü küsimus.

Hea elu

Sõbrad istuvad pokkerilauas ja veedavad mõnusat reedeõhtut.
Üks sõber räägib teistele:
“Kas te pole tähele pannud, et naistel on ikka hea elu!
Tulevad töölt koju ja koristavad korteri ära, siis pesevad pesu, triigivad, käivad poes, kontrollivad laste koolitööd, teevad perele õhusöögi, pesevad nõud, käivad koeraga väljas – ja ongi kõik! Ning hiljem võivad juba teha, mida iganes nende süda soovib!”

Tehnik

Psühhiaatri kabinetti siseneb neljakäpukil mees ja läheb toanurka.
Psühhiaater saab kohe aru, et saabunud on päris raske juhtum, ligineb mehele nurka ja küsib:
“No nii, kes meil siis siia tuli? Kas meil on siin kassike…?”
Mees läheb edasi teise nurka, arst järgi.
“Või on meil siin hoopis koerake…?” pakub arst.
Mees komberdab laua juurde, arst kannul.
“Mul on tunne, et meil on siin hoopis jänkuke…?” üritab psühhiaater mehelt vastust saada.
“Debiilik, ma olen Elioni tehnik ja paigaldan teie kabinetti internetikaablit!”

Viis asja, mida surijad enim kahetsevad

1. "Ma soovin, et oleksin elanud oma elu nii, nagu ise tahtsin, mitte nii nagu teised soovisid."  See on Bronnie sõnul kõige tavalisem soov - inimesed avastavad oma eluõhtul, et elu ongi elatud ning muuta ei saa enam midagi.

2. "Soovin, et ma poleks nii palju tööd rabanud." "Seda kuulsin igalt meespatsiendilt, keda põetasin," märkis raamatu autor.

3. "Soovin, et mul oleks olnud rohkem julgust oma tundeid väljendada." Bronnie sõnul ei saanud seda kahetsevad inimesed kunagi teha seda, milleks nad tegelikult võimelised olid.

4. "Soovin, et oleksin rohkem suhelnud oma sõpradega". "Iga surija igatseb oma sõprade järele," teab naine.

5. "Soovin, et oleksin endal lubanud õnnelikum olla." "Paljud mõistavad alles surivoodil, et õnn on valik."

Olümpiatõrvik süütas kandja riided

Juutuubis on video, kuidas Sotši olümpiatõrvikut kandva Venemaa endise bobisõitja Piotr Makartšjuki riided põlema lähevad. 

Makartšjuk oli läbimas olümpiatõrvikuga Siberi linna Abakan'i tänavaid, kui tervitama tulnud rahvamassi ees tal vasaku käe varrukas põlema läks. Tuli jõudis õlani, seejärel suutsid appi tõtanud saatjad selle kustutada. Endine spordimees õnneks kannatada ei saanud.

Varruka panid põlema tõrvikust tilkunud vedela gaasi pritsmed.

7. veebruaril Sotši olümpiastaadionile jõudev olümpiatõrvik läbib talvemängude kõigi aegade pikima teekonna, 65 000 kilomeetrit. Tuli on juba käinud põhja-nabal, Baikali järve ääres ja kosmoses.

6. oktoobril kustus tõrvik Punasel väljakul presidendi Vladimir Putini käes. Tosin korda on tõrvik veel kustunud, mõnel korral on muret tekitanud ka liiga tugev põlemine.

Maxima vallandas Läti haru tegevjuhi

Jaekaubanduskett Maxima vallandas täna oma Läti haru leedulasest tegevjuhi Gintaras Jašinskase seoses viimase kohatute avaldustega Riia möödunudnädalase varingutragöödia teemal.

Nudist

Nudistide plaažil võtab päikest mees, kellel on paremas jalas sokk.
Temalt küsitakse:
“Kas te olete nudist?”
“Jaa,” vastab mees.
“Aga miks teil siis ühes jalas sokk on?”
“Ma püüan tasapisi maha jätta…” ohkab mees.

Ühe keelega kitarr

Tõelise muusiku jaoks ei ole probleemi, et kitarril on ainult üks keel.

Rudolf Bultmann: Küsimus imest, 2.osa

(III Ime kui Jumala toimimine, jätk) b. Ime tõelisus

Jumala varjatus ei tähenda Tema nähtamatust üldiselt. See ei tähenda eeskätt, et Ta on ligipääsmatu meeltele, eksperimendile, vaid et Ta on varjatud minule. Siin ei räägita jumalusest üldiselt, jumaluse olemusest, millest ma saan rääkida, ilma, et räägiksin endast. Seepärast tähendab rääkida imest ka mitte rääkida imest üldiselt ja diskuteerida ime võimalikkuse üle. Rääkida imest tähendab rääkida oma eksistentsist, s.t sellest, et Jumal on saanud minu elus nähtavaks, seega mitte Jumala nähtavusest üldiselt, vaid Tema ilmutusest. Kui ma näen, et Jumala varjatus tähendab, et Ta on minule varjatud, siis ma näen ka, et Tema varjatus tähendab minu jumalatust, minu patune-olemist.

Seega on olemas vaid üks ime – ilmutuse ime. See tähendab aga, Jumala armu ilmutust jumalatutele, andestust. Aga rangelt võttes kui sündmust, mitte kui andestuse ideed, ideed Jumala armust kui millestki, mis kuulub Tema olemuse juurde, vaid kui Jumala toimimist. Aga seda mõtet tuleb arendada veel selgemalt, sest seeläbi saab selgeks, et andestus on esiteks ime, erinevalt maailmasündmustest, ja milles teiseks peitub põhjus, et ime ja miraakel segi aetakse.

Miks on juutidele iseloomulik küsimus semeion’i= märk, ime kohta (1Kr 1:22)? Kuna nende hoiakus astub nii selgelt esile nende jumalatuse iseloomulik olemus:idia dikaiosyne=omanda õigus taotlemine. Nad mõistavad ennast sellest lähtudes, mis nad saavutavad, ja mõistavad ka teist sellest lähtudes, mis ta saavutab. Nii nagu nad tahavad end tõestada Jumala ees oma saavutuste kaudu, nii peab Jumal end nende ees tõestama oma saavutuste kaudu.

Aga see on põhiliselt maailma patt üldse – mõista ennast ja Jumalat saavutustest ja tööst lähtudes. Seepärast on maailma jaoks, kuivõrd see Jumala järele küsib, miraakel igatsuse objekt, ime aga, millel ei ole ennast tõestava saavutuse iseloomu, on miski, mis tekitab pahameelt: primitiivne idee miraaklist vastab meie arusaamale maailmast kui tegevuse maailmast, milles me eeldame toimuva reegli- ja seaduspärasust. Miraakel on eksimus selle maailma seaduse vastu, aga seda on mõeldud siiski täielikult selle maailma mõttes, kuna see asub Jumala tõestatava saavutuse piirides. Idee imest hävitab aga maailma kui hallatava tegevusmaailma iseloomu radikaalselt. Sest ime ei ole Jumala tõendatav saavutus, vaid on sellest vaba; sündmus, mis väidab, et ta on ime, ei lase ennast mõista seaduspärase protsessina maailma raames. Aga ime esitab inimesele kriitilise küsimuse, kui kaugelt see mõistab maailma õieti, kui ta mõistab maailma enda käsutuses seisva tegevusmaailmana; kui kaugelt ta mõistab õieti ennast, kui ta mõistab ennast lähtudes oma tööst ja tahab ennast kindlustada oma töö kaudu. Mõte imest hävitab maailma kui hallatava tegevusmaailma loomuse radikaalselt seetõttu, et see hävitab arusaama inimese minast kui millestki, mis on kindlustatud inimese tegevuse kaudu.

Meie tegevusel on algusest peale kaks võimalust – olla mõistetud kellegi poolt valmistatuna, niisiis lähtudes tehtust, või teostunud tegevusena. Sellega on antud kaks võimalust ka meie enese mõistmiseks – tehtust ja tegevusest lähtuv.

Meie toimimine leiab ju aset kas meid puudutava nõude täitmisena, mille all meie „praegu“ iga kord seisab ja pole siis midagi muud kui kuulekus, või sünnib nii, et sellega midagi valmistatakse või saavutatakse, mille kaudu toimimise mõte ennast ammendab. Leiab see aset kuulekuses ja kuulekusena, valmistatakse või saavutatakse kindlasti midagi meie toimimise kaudu. Kuid toimimise mõte ei peitu tegudes, vaid toimimise kuulekas teostamises. Nii nagu kinkimise mõte ei peitu kingituses, vaid kinkimise toimingus.

Kui seda on võetud tõsiselt, on sellega öeldud, et inimene ei jää iga kord pärast tegu tehtu juurde, pidama saavutatu juurde ja ei ei saa ennast mõista sellest lähtudes. Pigem võib inimene vaid öelda, et ta on teinud kui doulos= ori, mis ta tegema pidi (Lk 17:10). Ta ei ole vaadanud tagasi sellele, mis ta on teinud, vaid edasi, sellele, mis ta edaspidi peab tegema. Kuid mitte seepärast, et ta on toonud endaga kaasa veel seda ja teist, seega vihates ja hirmu tundes, vaid pigem lihtsalt kuulekuses.

Kui meie tegutsemine on tegutsemine Jumala nõudel, siis ei ole see kunagi lõpetatud ja meil ei ole niisiis võimalik seda silmas pidada ja asetada end enese kui sellise kõrvale, kes on mingis mõttes valmis, vaid me oleme jäänud rahutusse, millesse Jumala nõue meid asetab. See rahutus on aga elu rahutus. Sest nii vähe, kui meil on võimalik vaadata tagasi, on meil vaatlevat pilku ettepoole, niisiis visandada selle kõige programmi, mida veel peab tegema. Sest siis võiksime me ennast mõista just lähtudes tehtust, valmisolevast kui millestki, mis on kindlasti veel mitte valmis –, aga see tähendab siin just, et me näeme ennast valmisoleku küsimusest lähtudes, mõistame end tehtust lähtudes. Jumala nõue ei aseta aga hirmu ja mure rahutusse, nagu midagi meie ees olevat peab olema valmis tehtud, vaid elu rahutusse. Sest see kisub meid lahti enesest, nii nagu me oleme, s.t see rebib meid lahti meie minevikust ja juhatab meid tulevikku.

Aga kuna meie tegevus ka alati midagi korda saadab, peidab ta endas kiusatust, et me mõistame end tehtust lähtudes ja hoiame ka tehtust kinni. Tegelikult langeme me alati sellesse kiusatusse ja langeme sellega minevikku, sest tehtu on alati minevikuline. Ka meie tulevikus aset leidev tegevus on, niivõrd kui me üldse mõistame end lähtudes – olgu ka tulevikulisest – tegevusest, alati juba minevikuline, mineviku ja surma poolt märgistatu. See seisab ju meie ees kui tehtu, kui valmis, saavutatud seisund. Et me kõik oleme taolises enesemõistmises, saab meile selgeks sellest, et meil kõigil on surmahirm, sest see kasvab välja soovist säilitada ennast sellisena, nagu me oleme, ja salajasest teadmisest selle kohta, et me ei suuda seda.

Me oleme kõik sellises enesemõistmises ja ei suuda end sellest minevikku, surma langenud olekust endast lähtuva pingutuse kaudu vabastada. Sest taotletud vabadus oleks siis ju taas mõeldud meie teona, mida me tahame välja võidelda kui viimset ja ülimat. Taoline tegu oleks minevikuline ka juba enne, kui see oleks tehtud. Me oleksime vabad vaid siis, kui me võiksime unustada oma töö, et kuulda puhtalt taolist Jumala nõuet praegu. Küsimus on selles, kas me suudame nii kuulda. Me ei saa ilmselt lihtsalt otsustada, et me tahame kuulda, ja ei saa oodata, kas me kuuleme, sest me oleme ju alati juba keset tegu, mille kaudu me midagi tahame saavutada. Iga praegune, millesse me siseneme, on alati juba moonutatud meie kaasatoodud enesemõistmise poolt; meie minevik, millest me tuleme, on seotud meie külge.

On vaid üks võimalus, kuidas saada vabaks minevikust, et kuulda puhtalt nõuet, mis käib meie kohta olevikus – meile kingitakse vabadus andestuse kaudu. Sest meie kui ajalised olendid ei saa minevikust nõnda vabaks saada, et meie minevikule tõmmatakse lihtsalt kriips peale, seda ignoreeritakse, et me saaksime justkui uue loomuse, milles me ju ka ennast hoida ei saaks. Me tuleme alati oma tänasesse päeva oma minevikust ja koos oma minevikuga. Sest kuna me ei ole taimed, loomad või masinad, on meie olevik alati märgistatud meie mineviku poolt. Aga küsimus on selles, kas meie minevik on meie juures kohalolev patusena või andeksantuna. Kui meile on patt andeks antud, siis tähendab see, et meil on vabadust tuleviku jaoks, et me võime Jumala nõuet tõeliselt kuulda ja ennast Tema käsutusse anda (Rm 6:12 jj).

Nüüd saab aga täiesti selgeks, mispärast andestust peab mõistma kui imet, s.t Jumala toimimist erinevalt maailmasündmustest. Maailm, millega see vastuollu satub, on meie käsutuses seisev toimismaailm, milles kogu toimimist mõistetakse algusest peale tehtu mõjust, tulemusest lähtudes. Milles kõik toimuv, ka tulevikuline, on algusest peale mõeldud minevikulisena. Kui Jumala ime on andeksandmine, s.t kui Jumal kaotab imes meie arusaama endist kui saavutavaist ja nii ikka jälle minevikku langenuist, siis kaotab Ta sellega ka maailma kui meie käsutuses seisva toimimismaailma loomuse.

Kuna toimimises alati midagi tehakse, on alati olemas võimalus mõista kogu toimimist kui tehtut ja kõike juhtuvat kui juhtunut. Uskmatuse silma jaoks on ka Jumala toimimine aset leidnud maailmasündmus, ja niivõrd kui ka usklik teab, et nii võib sündida ja et ka tal endal on alati võimalus kõike toimuvat nii näha, peab ta, kui ta Jumala toimimisest kõneleb, rääkima sellest kui imest, mis toimub contra naturam. Ta peab ütlema, et ta, seeläbi et ta räägib imest, hävitab idee seaduspärasest loodusest. Rakendada aga ime- ja loomisideed loomulikult mõistetud maailmale, on mõttetu, sest kaotatuna nähtud maailma ei nähta just nimelt looduna. Ta saab oma loomuse looduna ainult sel juhul, kui me oleme sellena, kellele on andestatud, tulevikule avatud, ja näeme maailma enda jaoks avatuna kui valdkonda, milles me Jumala nõuet kuuleme ja realiseerime.

Selline vaade maailmale ei ole maailmavaade, s.t teooria maailma kohta üldiselt, vaid see saavutatakse alati vaid Jumala nõude kuulmises andestuse põhjal. Seepärast on see alati läbi löönud hoolimata kiusatusest mõista meid ja maailma kui kadunuid. See tähendab, et meie „toimimisideed“, mis arvestavad maailma kasutatavusega, s.t tema seaduspärasusega, peavad olema alati piiratud meie „usuideede“ poolt, ja see tähendab edasi, et meie tegelikus elus põimuvad toimimis- ja usuideed teineteisega sel viisil, et ühed on determineeritud teiste poolt. Oma toimimisideede jaoks vajab inimene kujutlust loodusest. Kui palju ta seda vajab, seda ei saa üldiselt öelda; ta vajab seda nii palju, kui ta vajab seda mõnda konkreetsesse tegevusse. Laseb ta sellel isandaks saada, muutub see patuks.

Nüüd on ka miraakli-idee ja tema segunemine ime-ideega lõplikult mõistetav. See on kas meeleheitlik väljund salajasele teadmisele, et ollakse minevikus langenud (Inimesele on muutunud võimatuks mõista maailma looduna ja näha temas Jumala toimimist; räägib ta Jumala toimimisest, siis võib ta seda ainult analoogia põhjal maailmale omase toimimisega ette kujutada kui üht erilist saavutust ja jääb seejuures ikka veel täiesti oma vana maailmamõistmise vangi), või on miraakli-idee primitiivne, ebaselge väljendusvorm selle jaoks, et Jumala toimimine on mõistetav oma vastuolus kogu maailmaprotsessi ja maailmale omase toimimisega.

Mõistetav on ka too tühistatud panteistlik ime-mõiste. Sest selles peitub õige motiiv, et usk on võimeline nägema maailma looduna, nii et usk võib rääkida üha uutest imedest, kuna ta näeb maailmasündmustes Jumala toimimist. Aga tuleb võidelda eksiarvamusega, nagu oleks usklikul veksel mistahes väljalunastamiseks, nagu oleks tal mingi kristlik maailmavaade, mille abil ta võiks nüüd mille tahes toimumist ja kõike sündivat tõlgendada imena. Sest ükskord tuleb ju usk ikka saavutada uuesti võitluses toimismõttega, mis teda eksitada tahab. Pärast seda on ju iga ime alati nähtav vaid selle ühe, andestamise ime põhjal. See aga ei ole mineviku fakt, vaid mul on see andestus alati vaid kui uuesti kätte võideldu. Semper credendum; kristlane on alati armus.

On see aga nii, siis on kristlasel tõeliselt võimalus näha alati uut imet. See maailmaprotsess, mis peab uskmatule pilgule paistma sündmuste seaduspärase kulgemisena, omandab tema jaoks maailma loomuse, milles toimib Jumal. Ja kuivõrd ta kuuleb ise Jumala nõuet ja tegutseb kuulekuses, ei ole ka tema enda tegu enam maailmale omane tegu, vaid imetegu.

Kõik on niisiis usu seoses andestuse imega Kristuses tõeline. On niisiis vale vaatamata sellele konstateerida kristliku ja paganliku ime-idee erinevust. Mõlemad võivad olla primitiivselt või radikaalselt mõistetud; mõlemad võivad olla kinni miraaklis ja mõlemas võib olla arendatud ideed Jumala toimimisest puhtalt. Kristluse ja paganluse erinevus ei peitu erinevas ime-idees, nagu ka erinevas Jumala-idees üleüldse, vaid üksnes selles, et kristlus kõneleb tõelisest Jumalast, mispärast ta võib rääkida tõelisest imest.

IV Uue Testamendi imed

Uues Testamendis jutustatakse imedest, millel on miraakli loomus, eriti Jeesuse imedel. Niivõrd kui seejuures on tegemist Jeesuse tegudega (haigete tervistamised jne), on need teod, mis olid tollastele asjaosalistele suursündmusteks. Kui nad oleksid kõik ajalooliselt garanteeritud (või kuivõrd need seda ka on), kehtib nende suhtes ikkagi, et nad ei puuduta ühe mineviku inimese tegudena meid otseselt. Nii vaadatuna ei ole need Kristuse teod, kuivõrd me mõistame Kristuse teo all lunastustegu.

Seepärast on diskussioonis „Jeesuse imed“, kuivõrd need on mineviku sündmused, loovutatud jäägitult kriitikale, ja sellega on kogu teravusega toonitatud, et kristlikul usul ei ole mingit huvi tõendada Jeesuse imede kui mineviku sündmuste võimalikkust või tõelisust, mis oleks, vastupidi, vaid eksitus.

Kui Kristus muutub meile olevikuliseks kui kuulutatud Kristus, siis võivad ka Jeesuse imed tulla küsimuse alla vaid niivõrd, kuivõrd nad kuuluvad kuulutuse juurde Kristusest, niisiis tunnisustena Temast. Ja nimelt niivõrd, kuivõrd need selgitavad kogu kristliku kuulutuse ambivalentsust. Nad näitavad, et just ime kui konstateeritav nähtus ei ole kohane usu põhjendamiseks; sest need lubavad igale ühele neid endale mõistetava kausaalsusega seletada. Need ei ole kaitstud selle eest, et neid seletatakse kuratlike toimingutena (Mk 3:22) või saavutustena, mille kaudu Jeesus end tõestab (Mk 8:11 j) ja mille põhjal temast tahetakse kuningat teha (Jh 5:14 jj), või vahendina, mida saab tahta asetada oma enese elu teenistusse (Jh 6:26). Nad kannavad seega sama ambivalentsust, nagu Kristuse ime ise. Sest Jeesus Kristus on uskmatuse jaoks üks konstateeritav mineviku fakt, ühte kindlasse mineviku ajahetke ajalooliselt paigutatav ja ajalooliselt mõistetav. Küsimus peitub just selles, kas me tahame teda näha otsekui mineviku tõsiasja, ajaloolist kuju, isiksust jne, või kui Jumala imet, s.t kui kedagi, kes on meie jaoks kohal kui Jumala poolt öeldud andestuse sõna. Alati on olemas hädaoht teha tema olemisest (Dasein) olevikus tema olemasolemine (Vorhandensein) minevikus. Lihakssaamise pahandusest tuleb alati võitu saada. See, kes tahab Jeesuse ajaloolises isiksuses konstateerida Jumala ilmutust, langeb Kierkegaardi pilke alla, et ta on targem kui Jumal ise, kes saatis oma Poja liha varjatuses. Rakendada ilmutuse-ideed ajalooliselt konstateeritavale isiksusele on sama mõttetu nagu rakendada loodusena mõistetud maailmale loomis- või ime-ideed.

Tunnistused on Jeesuse imed aga ka viitena sellele, et kristlik usk Jumalasse ei ole panteism ega monism. Et ta ei ole võimeline rääkima Jumala toimimisest omast peast, vaid üksnes siis, kui ta tajub Jumala toimimist üksikutel konkreetsetel juhtudel. Kristlik usk Jumalasse ei ole maailmavaade, vaid saavutatakse alati hetkel ja ta ütleb: „Issand, ma usun; aita mind minu uskmatuses!“ (Mk 9:24). See on niisiis usk, mis ei seisne inimese hingelises hoiakus, vaid alati kui usk Jumalasse, kes ei seisa nagu mõni selle maailma objekt inimese suvalise vaatluse käsutuses, vaid saab nähtavaks üksnes siis, kui Ta end näidata tahab. Seepärast on kahtlemine Jumalas, mis küsib kriteeriumi järele, mille abil ta saab Jumalat konstateerida, hukkamõistetav ja inimene tuleb viia kahtlusse, milles ta kahtleb endas, s.t eksitus peitub selles, et ta võib kasutada ennast ja maailma. Ta peab meelt heitma.

Harjumäe trepist

maasturiga alla http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=erCM1p37suM

Kuidas jõuda enne teisi kohale?

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=OnTRIFtYs1M

Platon

"Kuni riikides ei hakka valitsema filosoofid või praegused nn valitsejad ja võimumehed ei hakka õilsalt ja korralikult filosofeerima ning riigivõim ja filosoofia ei ühine ning kuni kohustuslikus korras ei kõrvaldata neid inimesi – aga neid on palju – kes praegu püüdlevad eraldi kas võimu või filosoofia poole, seni riigid ei vabane pahedest."

Piirileping

Viimase aasta jooksul välja käidud arvamused uue piirilepingu kohta on üsna diametraalsed. Lepingut on nimetatud nii välispoliitika edusammuks kui ka riigireetmiseks. 
1920. aastal sõlmitud ja tänini õiguslikult kehtiva piirilepingu näol on tegu Eesti riigi tähtsaima alusdokumendiga, millele "lepingupoolte riikliku staatuse" kaudu viidati viimati 1991. aasta jaanuarilepingus Vene NFSV-ga.

Uue lepingu sõlmimisel tekitab aga enim meelehärmi täielik selgusetus läbirääkimiste strateegia ja pidepunktide, õieti nende puudumise osas Eesti poolel. Nimelt on läbirääkimiste n-ö algpunktist, milleks oli peaminister Tarandi avaldus 1994. aastal, et ollakse nõus alad loovutama ainult sel tingimusel, et Venemaa tunnustab Tartu rahu kui riikidevaheliste suhete alusdokumenti, jõutud tänaseks sinnamaale, et Eesti diplomaadid ei nimeta lepingut enam isegi alade loovutamiseks. Rääkimata igasuguste juriidiliste viidete puudumisest ja uue lepingu vastuoludest põhiseadusega, mida põhiliselt tingib asjaolu, et isegi vormilises mõttes ei ole praeguse lepingu näol tegu Tartu rahu muudatusega.

Muuhulgas puudub isegi viide 1991. aasta jaanuarilepingule. Viide viimasele ei annaks ehk küll otsest võimalust tõlgendada uut piirilepingut Tartu rahu muudatusena, küll aga kinnitaks, et Venemaa tunnustab Eesti riiki 1918 - 1940 eksisteerinud vabariigi õigusjärglasena, nagu täiesti ühemõtteliselt 1991. aasta 12. jaanuaril Jeltsiniga sõna-sõnalt kokku lepiti ja mille eest viimasele on nüüd antud isegi koht Toompea müüril. President Jeltsinil on värske koht Tallinnas, aga kus on jaanuarilepingute koht meie välispoliitikas?

Venemaa positsioon on läbirääkimistel olnud vähemalt 1990ndate aastate keskelt selles küsimuses üsna ühetimõistetav ja selge: Tartu rahu nad ei tunnusta, kuna see võiks tekitada Venemaale ebameeldivaid tõlgendusi sündmuste osas Eestis aastatel 1940 - 1991, mis omakorda muudaks sellise piirilepingu sõlmimise nende arvates kahjulikuks. Sellest asjaolust koorub aga välja märksa huvitavam taak: nimelt peab Venemaale antav maa olema nende jaoks võrdlemisi väärtusetu, kui selle eest ei olda lepingu sõlmimise huvides nõus isegi Tartu rahule viitama. Eriti arvestades asjaolu, et lepinguga juriidiliselt üle antava maa koguväärtust, koos aladel leiduva suurte põlevkivivarude, hüdro- ja tuuleenergia mahtude, põllumajandusliku potentsiaali, kalavarude, metsavarude ja muuga, on hinnatud kogusummas vähemalt t r i l j o n i l e eurole - ligi miljon eurot per face Eesti elaniku kohta!

Eesti Ingerimaa põlevkivivarusid üksi hinnatakse kusagil 1,5 miljardile tonnile,kui lisada sinna Narva jõe hüdroressursid, turbavarud, Petserimaa kvaliteetne klaasiliiv ja kipsivarud, hea linakasvatuspiirkond jne, siis võib kingituste väärtust tõesti hinnata sadadesse miljarditesse eurodesse, Mis puutub Tartu rahulepingusse, siis Venemaa tahab seda tühiseks tunnistada viidates asjaolude põhjalikule muutusele, seoses aja möödumisega, kuid ja siin on üks kuid. Tartu rahuleping on ka ühtlasi piirileping ja Viini konventsiooni artikkel 62 punktid 2a ja 2b ütlevad, et kui rahvusvaheline leping on ühtlasi ka piirileping, siis on keelatud sellest väljumine või selle lõpetamine viidates asjaoliste põhjalikule muutusele.

Mitmed Eesti välispoliitikud on kinnitanud, et multimiljardiline kingitus Venemaale uue piirilepingu näol kindlustab mingil moel Eesti julgeolekut. Isegi kui see nii oleks, muudab viimase väite eriti vastuoluliseks ja kaheldavaks teadmine, et samaaegselt toetatakse endiselt Georgia püüdlusi taastada kontroll Abhaasia üle, mis ilmselgelt – senikaua kui Abhaasias elavad etnilised abhaaslased – ei ole konfliktse ajaloo tõttu rahumeelsel teel võimalik. Lisaks on see Georgia püüdlus otseses vastuolus Venemaa huvidega, kes teatavasti toetab Abhaasia ühepoolset iseseisvust ja selle kuulumist Vene mõjusfääri.

Niisiis toetab Eesti kokkuvõttes vaieldava staatusega territooriumi kuulumist kolmandale riigile, minnes vastuollu nii rahvuste enesemääramise põhimõtte kui ka Venemaa huvidega. Samal ajal sõlmitakse aga pikemalt kaalumata Venemaaga Eestile kahjulik piirileping, eraldades mingi küsimuseta Venemaale miljardite eurode väärtuses alasid, tuues veel ettekäändeks head naabrussuhted. Uskumatu! Selline välispoliitika Venemaa suhtes on väikse Eesti riigi poolt mitmes mõttes vastuoluline, kallutatud ja tundub täiesti läbimõtlemata.

Peterburis rööviti inkassaatoritelt 150 miljonit rubla

Tundmatud röövisid täna Peterburis inkassaatorite autost umbes 150 miljonit rubla (3,34 miljonit eurot), teatas Venemaa siseministeeriumi Peterburi ja Leningradi oblasti valitsus.

Esialgseil andmeil sõitis kella 14 paiku Peterburi ringteel Murmanski maantee mahasõidu lähedal inkassaatorite veoautole ette sõiduauto ning tõkestas tee. Kurjategijad blokeerisid inkassaatorid relvaga ähvardades nende auto kabiinis ning röövisid seejärel raha.

Eestlastel ja indiaanlastel on ühised esivanemad

Geneetikud tõestasid äsja, et vähemasti geneetiliselt oleme Ameerika põlisrahvastele lähedasemad, kui senine teaduslik mõttemall arvas. 

Levinud arvamuse järgi viib teadus ellu ka kõige julgemad unistused. Nüüd sai tõeks väide, et eestlaste ja indiaanlaste vahel on suurem sarnasus kui kahe juhusliku rahvatõu vahel. „Kuigi Ameerika põlisrahvad näivad olevat geneetiliselt lähimad Ida-Aasia rahvastele, pole konsensust, millisele Vana Maailma populatsioonile on nad lähimad,” kirjutavad Kopenhaageni loodusajaloo muuseumi geogeneetika keskuse teadlane Eske Willerslev ja tema 30 kolleegi teadusajakirjas Nature äsja avaldatud artiklis. Autorite hulgas on kaheksa Eesti geneetikut, nende seas Eesti geenikeskuse teadusdirektor geneetik Mait Metspalu. Metspalu ütles: „Organiseerisime võrdlusbaasi proovide kokkukorjamist, genotüpiseerisime DNA kiipidega võrdlusbaasi proovid ja tegelesime ka Maljta poisi genoomi analüüsiga.”

Mugav?

KHL

Kontinentaalne hokiliiga KHL tegi Riia Dinamole miljoni rubla (22 390 eurot) suuruse trahvi ning ähvardas liigast väljaheitmisega, kui 17. novembri sündmused peaksid veel korduma. Mängus Hantõ-Mansiiskiga paistis Riia klubi silma natsisümboolikaga, teatas KHL-i koduleht.
"KHL-i klubidel on keelatud demonstreerida natsimärke ja -sümboolikat ning nendega sarnaseid pilte," seisis liiga teates.
KHL tõlgendas natsisümboolikaks selle, kui Dünamo klubi tervitas fänne 18. novembri iseseisvuspäeva puhul jäähalli keskel lintide kombinatsiooniga, mis pealtvaates meenutab haakristi. See näitab kui harimatud on tänapäeval inimesed, et iga sümboli eest saad trahvi? Tegelikult esimesed haakristide kujutised pärinevad 5000 aastat tagasi sumeritelt.
Lätis ja Soomes oli haakristi märk kasutuses Teise Maailmasõjani ja selle järel. Lätis on haakrist laialt levinud märk. Läti vabadussõja mälestusmärkidelt võib selliseid leida ja neid ei ole isegi vene okupatsiooni ajal ära lõhutud!

Hämmastavad pildid Soome loodusest

Kurb päeva algus

Ei mäleta, millal oleksin olnud nii kurb, kui täna hommikul. Käisin eile ühe koguduseliikme juures ja tema probleem tuleb kuidagi lahendada. Täna hommikul aga sain kirja oma kursuseõe tervise kohta. 40. aastane pereema on päris raskesti haige olnud sel aastal. Nüüd avastati, et senine ravi ei ole andnud soovitud tulemust. Meditsiinilist lootust ei ole. Palutakse eestpalvet, et haigus ei süveneks. Usub meie kirikusse ja imedesse. Ta ise tunneb Jumala erilist ligiolu. Täielikult Jumala oma. Ta on valmis minema, kui vaja ja jääma, kui Jumal lubab, veel mõneks ajaks.

Venemaa

Ameeriklase pilgu läbi juutuubis: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=kilCB-SRTt0

Riia kokkuvarisenud kaubanduskeskuse katus ei olnud turvaline isegi mitte lumekaalule

Insener Toomas Kaljas on teinud Riias kokkuvarisenud kaubanduskeskuse lae ja konstruktsioonide kohta vastavad arvutused ja jõudis järeldusele, et selline konstruktsioon ei olnud Euroopa standardeid jälgides turvaline isegi mitte lumekaalule.

ARKi eksam

Blondiin tuleb ARKi eksamilt ja kurdab sõbrannale:

“Ei teinud ära…”

“Millega siis puusse panid?” küsib sõbranna. “Teooriaga? Praktikaga?”

“Autoga…” vastab blondiin kurvalt.

Selline mõte

  Üks hea tuttav kirjutas täna: Olla vaba on täna siiski veel meie endi kätes. Vähemalt veidi.
Paar-kolm aastat tagasi loobusin pangakaardi kasutamisest maksevahendina. Lihtsalt selleks, et säilitada isiklikku vabadust, mida infoühiskonnas elades järjest vähem alles jääb.
Ei ole mõtet valutada südant selle pärast, et varsti teab "süsteem" inimesest rohkem kui inimene ise. Me oleme osa sellest süsteemist. Igaüks saab otsustada, mil määral ta oma isikuvabaduste kadumisele kaasa aitab.
Olen paljus sama meelt ja kasutan tavaliselt poes sularaha.

Kuidas korraldada nii, et kõigil oleks ebameeldiv

* käitu alatult oma haldusala töötajatega -- neil on ebameeldiv
* peta olemasolevate klientide ootusi -- neil on ebameeldiv. Uusi kliente pole veel tekkinud.
* aseta kohale uus juht olukorras, kus ainus võimalik stsenaaruium on konflikti eskaleerumine -- temal ning kollektiivi uutel ja vanadel liikmetel on ebameeldiv
* avalda pooltõdesid -- kõigil on ebameeldiv. Ja piinlik.
* lase uuel juhil läbi kukkuda -- temal ning kollektiivi uutel liikmetel on veel rohkem ebameeldiv. Vanadel kollektiivi liikmetel ega klientidel ei hakka parem.
* võta "vastutus" -- mitte kellelgi ei hakka parem