Jõudsin tagasi pikalt reisilt ja panen kirja mõned mõtted kogetust. Viru Reisid korraldas reisi Baierimaale, Šveitsi, Lihtenšteini. Reis läks maksma 264€. Koos hommikusöökide ja piletitega 340€, siis päris odav. Siin aga on ka mõned asjad mida reisibüroo ei ole enne reisi lahti rääkinud, et reisil ei tekiks arusaamatusi.
Alustasime reisi Tartust, mis minule sobis väga hästi. Veel võeti rahvast peale Puhu ristist, Tallinna Lennujaamas oli WC peatus. Siis veel rahvas peale Tallinnast, Raplast, Torilt ja Pärnust. Torile jõudsime tund aega varem ja tuli lihtsalt oodata. Õnneks oli rahvas 45 hiljem kõik kohal ja peal. Pärnu jõudsime siis õigel ajal aga see oli nende esimene aps mis röövis umbes 30 minutit reisiaega. Sealt edasi pikk reis Poola ja igal peatusel oli iga ülekulutatud minutil oma aeg, mis kogu reisi pikendas. Sellest veidi hiljem. Iklas WC peatus ja väike kohvipaus.
esmaspäev, 31. august 2015
neljapäev, 20. august 2015
Severodonetsk – linn lootuste ja stepituulte meelevallas
Ukraina steppi rajatud Severodonetskis pole sellel suvel pea kaks kuud tilkagi vihma tulnud, rohi haljasaladel on kõrbenud ning linna läbivatel pikkadel sirgetel prospektidel vihiseb kuum stepituul. Kuid see on linna, mis on praegu Luganski oblasti ametlikuks keskuseks, üks väiksemaid muresid.
Severodonetsk on tüüpiline Ida-Ukraina tööstuslinn, mis kerkis möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel steppi rajatud keemiatehase ümber. Linnaõigused sai praegu enam kui 120 000 elanikuga Severodonetsk 1934. aastal ning linna kogu elu ongi pöörelnud peamiselt sealse keemiatehase Azot ümber.
Kuni Nõukogude aja lõpuni elati seal tüüpilist Nõukogud Liidu tööstusliku provintsilinna pisut unist elu. Inimesed said palka, mitte just ülearu, kuid piisas äraelamiseks ning mere ääres puhkamiseks. Kardinaalne muutus toimus aga liidu kokkuvarisemisega.
Sajad tööstusettevõtted sulgesid oma uksed, jättes paljud inimesed tööta. Põlvkondade kaupa ühes ja samas tehases töötanud inimestele oli see suur löök.
Pärast liidu lagunemist tundus ka muu elu seiskuvat. Teed ja tänavad lagunesid. Kuigi tasapisi hakkas tekkima uut tööd ja leiba, ei teeninud sealsed inimesed kõrget palka. Seetõttu pole ime, et vanem põlvkond elab seal siiani Nõukogude Liidu igatsuses. Mitte Venemaa, vaid just Nõukogude Liidu.
Meeletu korruptsioon
Linna ilmestavad peaasjalikult kergelt lagunevad kortermajad, mis justkui rõhutavad käegalöömismeeleolu. Korda on tehtud administratiivhooned ning linna kaks suurema hotelli. Omapärase võõrkehana mõjub aga Sovetski prospektil asuv esinduslik kaubanduskeskus Jazz, kus müüakse kaubamärke, nagu näiteks Hugo Boss. Sõltumata kellajast on see peaaegu inimtühi.
"Ütleme nii, et Luganski oblast on Ukraina üks kõige tööstuslikumaid piirkondi, kus oli aga meeletu korruptsioon," rääkis Luganski oblasti asekuberner Olga Lišik.
Üheks heaks näiteks korruptsioonist on sealsed maanteed. Tõenäoliselt on neid ikka parandatud, kuid kuna osa asfaldist läks "vasakule", siis praegu näevad rindest kaugelmalgi asuvad teed kohati välja, nagu oleks need suurtükkidest tulelöögi saanud. Suured veokid ja bussid ronivad teokombel august-auku, mistõttu pole imestada, et bussisõiduks Harkovist 240 km kaugusele Severodonetskisse kulub seitse tundi. Tõsi, sõidukiirust aeglustavad ka ohtrad kontrollpostid.
Asekuberneri sõnul on inimesed korruptsioonist väsinud, mistõttu tuleb nüüd oblastivõimudel pidevalt anda aru, kuidas kasutatakse oblastisse tulevat abiraha. Ühtlasi on see teatud kultuurišokk mitmele kohalikule ettevõtjale, kes ei saa aru, et hangetel skeemitamine neile enam tellimusi ei too.
Üks hädade põhjus – vaesus
Severodonetski kriisimeediakeskuse juhi Olena Niželska lisas, et kuigi sõja ajal ei saa võimudelt alati läbipaistvust nõuda, tegutsevad oblastis paljud vabatahtlikud korruptsioonikomiteed, mis nõuavad võimudelt pidevat aruandlust. "Inimestel on korruptsiooni ja valetamise suhtes kõrgendatud tunded. Ja valet võetakse väga valulikult," ütles ta.
Niželska sõnul on nii Severodonetski kui ka kogu piirkonna üks hädasid selles, et inimesed on vaesed. "Nii rahaliselt kui ka vaimselt. Meil puudub korralik keskklass, see hakkab küll tasapisi tekkima, kuid kõik vajab aega," rääkis ta.
Asekuberner Lišiki sõnul ongi praegu oblastivõimu üks peamisi väljakutseid just noorema põlvkonna kasvatamine. "Vanematega pole meil enam midagi teha, kuid tahame just noortele maailma näidata. Iga nädal viime oblastist sadu lapsi Lääne-Ukrainasse, kus nad elavad peredes, vaatavad, millised peretraditsioonid on seal, ning kui nad tagasi tulevad, siis ei kuula nad enam oma vanaema jutte bandeeralastest, kes käsi maha raiuvad. Peale selle näitame lastele Euroopat. Mitte kunagi varem pole meie lapsed reisinud nii palju kui nüüd."
Asekuberner Lišiki vastutusala on sotsiaalküsimused. See on raske valdkond. Linna 120 000 elanikust moodustavad ligi neljandiku sõjapõgenikud. Pole tööd ning isegi kui see leitakse, on palgad ka Ukraina mõttes madalad. Kuigi keskmisest palgast on seal raske rääkida, teenivad inimesed vahemikus 1500–3000 grivnat (62–125 eurot). Pension on umbes 1000 grivnat (42 eurot) ning kahetoalise korteri üür 1000–1500 grivnat (42–62 eurot).
Pervomaiskist Severodonetskisse sõja eest põgenenud Ljuba sõnul teenib tema tuttav keemiatehases Azot isoleerijana töötades 2500 grivnat (104 eurot) kuus. "See on amet, kus nad isoleerivad klaasvatiga torusid. Nad on üle kere väikseid klaasikilde täis, kuid vähemalt palk on korralik," rääkis ta.
Kõige suuremat peavalu valmistab oblastivõimudele aga meditsiin. Viimastel aastatel investeeris oblast väga suuri summasid ning ostis Luganski haiglatesse nüüdisaegset meditsiinitehnikat. Kõik see jäi Luganskisse ning asekuberneri sõnul on 80% oblasti meditsiinitehnikast separatistide kontrolli all olevates haiglastes.
Luganskist tulid Severodonetskisse küll paljud arstid, kuid ilma moodsa tehnikata on nemadki võimetud. "Saage aru, meie jäime kõigest ilma. Kogu onkoloogiaosakond jäi näiteks Luganskisse ning praegu saime kohalikust haiglast võtta üürile osakonna, kus on nüüd 30 voodikohta vähihaigetele," rääkis ta.
Kuid see pole veel kõik. Haiglas on enneaegsete laste jaoks vaid üks kuvöös. "Aga mis juhtub, kui enneaegsetena sünnivad kaksikud või isegi kolmikud? Arstid peavad tegema valiku." Lišik vaatab seda öeldes mulle otsa ning asekuberneri tumedad silmad tumenevad veelgi.
Hea uudis on aga see, et siinseid haiglaid aitavad paljud maailma riigid. Sealhulgas ka Eesti. Oblasti haiglatesse jõuab nii meditsiinitehnika, voodid kui ka elementaarsed asjad, nagu mähkmed. Eesti välisministeerium rahastab näiteks meditsiiniabiprojekti, mille raames toimetakse kümnele haiglale Luganski ja Donetski oblastis 65 000 euro ulatuses meditsiinivarustust ja ravimeid. Severodonetski külje all asuvasse Lisitšanski lastehaiglasse toimetas Eesti Pagulasabi äsja sama projekti raames bronhoskoobi.
Kuidas jõudis sõda Severodonetskisse?
Kõik algas möödunud aasta 1. märtsil. Sotsiaalmeedias levis kulutulena üleskutse tulla meeleavaldusele ning Luganski oblasti praeguse asekuberneri, toonase linna kultuuriosakonna juhataja Olga Lišiki sõnul oli üleskutse taga väidetavalt kohalik kommunistide parteirakuke, mis koosnes ei vähem ega rohkem kui kolmest inimesest.
Kuid meeleavaldusele tulijaid oli: olid memmekesed, olid silmanähtavalt narko- ja muidu joobes inimesed, olid täiesti võõrad näod, keda toodi bussidega. Linnavalitsus ja kohalik miilits vaatas asja rahulikult pealt.
Edasi läks asi tõsisemaks: ühel meelavaldusel peksti Ukraina rahvusvärvides õhupallidega noored armutult läbi ning linna ilmusid tšetšeenid. Mai keskel kaotasid Ukraina võimud linna üle kontrolli. Linnas algas segadus. Poodidest kadusid toiduained, kuna inimesed ostsid kõikemõeldavat kokku. Separatistid käisid ja pakkusid väikeettevõtjatele katust. Ühtlasi esines juhtumeid, kus ettevõtjast perepea rööviti ning perekonnal tuli ta hiljem mõne tuhande dollari suuruse lunaraha eest välja osta.
Kohati kiskus ka koomiliseks. Nii näiteks astusid separatistid sisse maksuametisse, käskisid avada seifid ja tagastada inimestele nende makstud maksud. "See näitas nende vaimset potentsiaali," muigas asekuberner.
Siiski võib öelda, et võrreldes mitme muu kohaga pääses Severodonetsk suhteliselt kergelt.
Kui Ukraina väed jõudsid mullu 22. juulil linna piirile, jätsid separatistid linna ilma lahinguta maha. Küll puhkesid aga ägedad lahingud naabruses asuvas Lisitšanskis. Kuna kahte linna eraldava Sjeverski Donetsi jõe üks sildadest oli purustatud, siis põgenesid paljud inimesed linnast üle jõe ujudes.
Severodonetskis abistasid neid kümned kui mitte sajad vabatahtlikud ning üks abistamiskeskusi oli Tsentralnaja hotelli fuajee.
Sõjapõgenikud olid linnas mõned päevad ja kui Ukraina armee Lisitšanski 25. juulil vabastas, pöördusid nad koju tagasi.
Muide, sõjapõgenike seas oli ka rasedaid naisi, kellest 16 sünnitas just nendel päevadel Severodonetski haiglas.
"Võib-olla oleksid need sündmused olnud olemata, kui me poleks õigel ajal orjalikult vaikinud. Ei tohi olla ükskõikne ega vaikida," rõhutas asekuberner.
Ljuba – ühe põgeniku lugu
Möödunud aastal suvel plahvatas Luganski oblastis Pervomaiskis elava Ljuba maja ees naise enda silme all mürsk, puistates maja üle killurahega. Naine otsustas seejärel võtta tütre ja tütretütre ning sõita sugulaste juurde Severodonetskisse.
Severodonetskis elaski Ljuba naispere mõnda aega sugulaste juures, kuid hiljem õnnestus neil üürida kahetoaline korter. Kerge Ljuba elu aga pole. Kui algul said Ukraina riigilt toetusi kõik põgenikud, siis praegu ainult paljulapselised pered, üksik-emad, vanurid või invaliidid. "Tegelikult ongi kõige haavatavamad nüüd 30–55aastased inimesed – neile öeldakse, et minge tööle. Kuid siin ei jätku tööd ka kohalikele," rääkis ta.
Ljuba maksab iga kuu 1200 grivna (50 euro) suurust üüri ning ainukene raha, mis perekonda tuleb, on 884 grivna (37 euro) suurune lapsetoetus. Kuidas ta ülejäänud raha kokku saab, jääb saladuseks. Põgenikke abistavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, nagu näiteks Punane Rist, samuti tuleb abi kirikutelt ja ka Donetski oligarhile Rinat Ahmetovile kuuluv fond tegeleb aktiivselt inimeste abistamisega nii siin- kui sealpool rindejoont.
Ljuba sõnul läheks ta kohe tööle, kuid töö leidmise võimalused on 27 aastat lasteaias töötanul enam kui kesised.
Siiski käib ta vabatahtlikuna Punasel Ristil abiks, kuna tuppa kopitama jääda Ljuba ei taha. "Paljud ei saa sellest aru, et mis mõttes, endal pole tööd, kuid käib tasuta teisi abistamas, aga mulle on oluline saada kodust välja ja suhelda inimestega, et mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks," rääkis ta.
Pervomaiskisse tahaks Ljuba tagasi, kuid sõjamöllu keskele ta minna ei taha. "Ma käisin kaks nädalat tagasi oma maja vaatamas, oli suhteliselt rahulik, ainult öösel tulistati. Meie külas on nii, et ühele poole raudteed jäävad Ukraina ja teisele poole LNRi (Luganski Rahvavabariigi) üksused. Minu maja jääb LNRi poolele," selgitas ta. "Ja kui tulistatakse, siis ikka saavad ka majad pihta."
Tema sõnul on külaelanikest alles jäänud kolmandik: peamiselt pensionärid, kuna neil on igakuine pension, millest elada. Küla peamine tööandja – Pervomaiski söekaevandus – seisab, kuna pumbad ei tööta ja mitu šahti on jäänud vee alla.
Siiski hakkavad mõned inimesed isegi sõja kiuste tagasi tulema, sest mujal tööd leidmata pole lihtsalt võimalik ära elada. "Inimesed ei saa hakkama. Ja kui isegi leiad tööd, siis palk on 1500–2000 grivnat (42–62 eurot). Kuid samapalju maksab ka üür ja millestki tuleb ka elada."
Kodust rääkides läksid Ljuba silmad veekalkvele: "Ma ei tahaks enam keldris elada, kuid samas aitavad koduseinad alati ja kodus saaks kas või ise köögivilja maha panna, sest siit turult osta seda küll ei jaksa."
© Õhtuleht / Sander Silm
Severodonetsk on tüüpiline Ida-Ukraina tööstuslinn, mis kerkis möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel steppi rajatud keemiatehase ümber. Linnaõigused sai praegu enam kui 120 000 elanikuga Severodonetsk 1934. aastal ning linna kogu elu ongi pöörelnud peamiselt sealse keemiatehase Azot ümber.
Kuni Nõukogude aja lõpuni elati seal tüüpilist Nõukogud Liidu tööstusliku provintsilinna pisut unist elu. Inimesed said palka, mitte just ülearu, kuid piisas äraelamiseks ning mere ääres puhkamiseks. Kardinaalne muutus toimus aga liidu kokkuvarisemisega.
Sajad tööstusettevõtted sulgesid oma uksed, jättes paljud inimesed tööta. Põlvkondade kaupa ühes ja samas tehases töötanud inimestele oli see suur löök.
Pärast liidu lagunemist tundus ka muu elu seiskuvat. Teed ja tänavad lagunesid. Kuigi tasapisi hakkas tekkima uut tööd ja leiba, ei teeninud sealsed inimesed kõrget palka. Seetõttu pole ime, et vanem põlvkond elab seal siiani Nõukogude Liidu igatsuses. Mitte Venemaa, vaid just Nõukogude Liidu.
Meeletu korruptsioon
Linna ilmestavad peaasjalikult kergelt lagunevad kortermajad, mis justkui rõhutavad käegalöömismeeleolu. Korda on tehtud administratiivhooned ning linna kaks suurema hotelli. Omapärase võõrkehana mõjub aga Sovetski prospektil asuv esinduslik kaubanduskeskus Jazz, kus müüakse kaubamärke, nagu näiteks Hugo Boss. Sõltumata kellajast on see peaaegu inimtühi.
"Ütleme nii, et Luganski oblast on Ukraina üks kõige tööstuslikumaid piirkondi, kus oli aga meeletu korruptsioon," rääkis Luganski oblasti asekuberner Olga Lišik.
Üheks heaks näiteks korruptsioonist on sealsed maanteed. Tõenäoliselt on neid ikka parandatud, kuid kuna osa asfaldist läks "vasakule", siis praegu näevad rindest kaugelmalgi asuvad teed kohati välja, nagu oleks need suurtükkidest tulelöögi saanud. Suured veokid ja bussid ronivad teokombel august-auku, mistõttu pole imestada, et bussisõiduks Harkovist 240 km kaugusele Severodonetskisse kulub seitse tundi. Tõsi, sõidukiirust aeglustavad ka ohtrad kontrollpostid.
Asekuberneri sõnul on inimesed korruptsioonist väsinud, mistõttu tuleb nüüd oblastivõimudel pidevalt anda aru, kuidas kasutatakse oblastisse tulevat abiraha. Ühtlasi on see teatud kultuurišokk mitmele kohalikule ettevõtjale, kes ei saa aru, et hangetel skeemitamine neile enam tellimusi ei too.
Üks hädade põhjus – vaesus
Severodonetski kriisimeediakeskuse juhi Olena Niželska lisas, et kuigi sõja ajal ei saa võimudelt alati läbipaistvust nõuda, tegutsevad oblastis paljud vabatahtlikud korruptsioonikomiteed, mis nõuavad võimudelt pidevat aruandlust. "Inimestel on korruptsiooni ja valetamise suhtes kõrgendatud tunded. Ja valet võetakse väga valulikult," ütles ta.
Niželska sõnul on nii Severodonetski kui ka kogu piirkonna üks hädasid selles, et inimesed on vaesed. "Nii rahaliselt kui ka vaimselt. Meil puudub korralik keskklass, see hakkab küll tasapisi tekkima, kuid kõik vajab aega," rääkis ta.
Asekuberner Lišiki sõnul ongi praegu oblastivõimu üks peamisi väljakutseid just noorema põlvkonna kasvatamine. "Vanematega pole meil enam midagi teha, kuid tahame just noortele maailma näidata. Iga nädal viime oblastist sadu lapsi Lääne-Ukrainasse, kus nad elavad peredes, vaatavad, millised peretraditsioonid on seal, ning kui nad tagasi tulevad, siis ei kuula nad enam oma vanaema jutte bandeeralastest, kes käsi maha raiuvad. Peale selle näitame lastele Euroopat. Mitte kunagi varem pole meie lapsed reisinud nii palju kui nüüd."
Asekuberner Lišiki vastutusala on sotsiaalküsimused. See on raske valdkond. Linna 120 000 elanikust moodustavad ligi neljandiku sõjapõgenikud. Pole tööd ning isegi kui see leitakse, on palgad ka Ukraina mõttes madalad. Kuigi keskmisest palgast on seal raske rääkida, teenivad inimesed vahemikus 1500–3000 grivnat (62–125 eurot). Pension on umbes 1000 grivnat (42 eurot) ning kahetoalise korteri üür 1000–1500 grivnat (42–62 eurot).
Pervomaiskist Severodonetskisse sõja eest põgenenud Ljuba sõnul teenib tema tuttav keemiatehases Azot isoleerijana töötades 2500 grivnat (104 eurot) kuus. "See on amet, kus nad isoleerivad klaasvatiga torusid. Nad on üle kere väikseid klaasikilde täis, kuid vähemalt palk on korralik," rääkis ta.
Kõige suuremat peavalu valmistab oblastivõimudele aga meditsiin. Viimastel aastatel investeeris oblast väga suuri summasid ning ostis Luganski haiglatesse nüüdisaegset meditsiinitehnikat. Kõik see jäi Luganskisse ning asekuberneri sõnul on 80% oblasti meditsiinitehnikast separatistide kontrolli all olevates haiglastes.
Luganskist tulid Severodonetskisse küll paljud arstid, kuid ilma moodsa tehnikata on nemadki võimetud. "Saage aru, meie jäime kõigest ilma. Kogu onkoloogiaosakond jäi näiteks Luganskisse ning praegu saime kohalikust haiglast võtta üürile osakonna, kus on nüüd 30 voodikohta vähihaigetele," rääkis ta.
Kuid see pole veel kõik. Haiglas on enneaegsete laste jaoks vaid üks kuvöös. "Aga mis juhtub, kui enneaegsetena sünnivad kaksikud või isegi kolmikud? Arstid peavad tegema valiku." Lišik vaatab seda öeldes mulle otsa ning asekuberneri tumedad silmad tumenevad veelgi.
Hea uudis on aga see, et siinseid haiglaid aitavad paljud maailma riigid. Sealhulgas ka Eesti. Oblasti haiglatesse jõuab nii meditsiinitehnika, voodid kui ka elementaarsed asjad, nagu mähkmed. Eesti välisministeerium rahastab näiteks meditsiiniabiprojekti, mille raames toimetakse kümnele haiglale Luganski ja Donetski oblastis 65 000 euro ulatuses meditsiinivarustust ja ravimeid. Severodonetski külje all asuvasse Lisitšanski lastehaiglasse toimetas Eesti Pagulasabi äsja sama projekti raames bronhoskoobi.
Kuidas jõudis sõda Severodonetskisse?
Kõik algas möödunud aasta 1. märtsil. Sotsiaalmeedias levis kulutulena üleskutse tulla meeleavaldusele ning Luganski oblasti praeguse asekuberneri, toonase linna kultuuriosakonna juhataja Olga Lišiki sõnul oli üleskutse taga väidetavalt kohalik kommunistide parteirakuke, mis koosnes ei vähem ega rohkem kui kolmest inimesest.
Kuid meeleavaldusele tulijaid oli: olid memmekesed, olid silmanähtavalt narko- ja muidu joobes inimesed, olid täiesti võõrad näod, keda toodi bussidega. Linnavalitsus ja kohalik miilits vaatas asja rahulikult pealt.
Edasi läks asi tõsisemaks: ühel meelavaldusel peksti Ukraina rahvusvärvides õhupallidega noored armutult läbi ning linna ilmusid tšetšeenid. Mai keskel kaotasid Ukraina võimud linna üle kontrolli. Linnas algas segadus. Poodidest kadusid toiduained, kuna inimesed ostsid kõikemõeldavat kokku. Separatistid käisid ja pakkusid väikeettevõtjatele katust. Ühtlasi esines juhtumeid, kus ettevõtjast perepea rööviti ning perekonnal tuli ta hiljem mõne tuhande dollari suuruse lunaraha eest välja osta.
Kohati kiskus ka koomiliseks. Nii näiteks astusid separatistid sisse maksuametisse, käskisid avada seifid ja tagastada inimestele nende makstud maksud. "See näitas nende vaimset potentsiaali," muigas asekuberner.
Siiski võib öelda, et võrreldes mitme muu kohaga pääses Severodonetsk suhteliselt kergelt.
Kui Ukraina väed jõudsid mullu 22. juulil linna piirile, jätsid separatistid linna ilma lahinguta maha. Küll puhkesid aga ägedad lahingud naabruses asuvas Lisitšanskis. Kuna kahte linna eraldava Sjeverski Donetsi jõe üks sildadest oli purustatud, siis põgenesid paljud inimesed linnast üle jõe ujudes.
Severodonetskis abistasid neid kümned kui mitte sajad vabatahtlikud ning üks abistamiskeskusi oli Tsentralnaja hotelli fuajee.
Sõjapõgenikud olid linnas mõned päevad ja kui Ukraina armee Lisitšanski 25. juulil vabastas, pöördusid nad koju tagasi.
Muide, sõjapõgenike seas oli ka rasedaid naisi, kellest 16 sünnitas just nendel päevadel Severodonetski haiglas.
"Võib-olla oleksid need sündmused olnud olemata, kui me poleks õigel ajal orjalikult vaikinud. Ei tohi olla ükskõikne ega vaikida," rõhutas asekuberner.
Ljuba – ühe põgeniku lugu
Möödunud aastal suvel plahvatas Luganski oblastis Pervomaiskis elava Ljuba maja ees naise enda silme all mürsk, puistates maja üle killurahega. Naine otsustas seejärel võtta tütre ja tütretütre ning sõita sugulaste juurde Severodonetskisse.
Severodonetskis elaski Ljuba naispere mõnda aega sugulaste juures, kuid hiljem õnnestus neil üürida kahetoaline korter. Kerge Ljuba elu aga pole. Kui algul said Ukraina riigilt toetusi kõik põgenikud, siis praegu ainult paljulapselised pered, üksik-emad, vanurid või invaliidid. "Tegelikult ongi kõige haavatavamad nüüd 30–55aastased inimesed – neile öeldakse, et minge tööle. Kuid siin ei jätku tööd ka kohalikele," rääkis ta.
Ljuba maksab iga kuu 1200 grivna (50 euro) suurust üüri ning ainukene raha, mis perekonda tuleb, on 884 grivna (37 euro) suurune lapsetoetus. Kuidas ta ülejäänud raha kokku saab, jääb saladuseks. Põgenikke abistavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, nagu näiteks Punane Rist, samuti tuleb abi kirikutelt ja ka Donetski oligarhile Rinat Ahmetovile kuuluv fond tegeleb aktiivselt inimeste abistamisega nii siin- kui sealpool rindejoont.
Ljuba sõnul läheks ta kohe tööle, kuid töö leidmise võimalused on 27 aastat lasteaias töötanul enam kui kesised.
Siiski käib ta vabatahtlikuna Punasel Ristil abiks, kuna tuppa kopitama jääda Ljuba ei taha. "Paljud ei saa sellest aru, et mis mõttes, endal pole tööd, kuid käib tasuta teisi abistamas, aga mulle on oluline saada kodust välja ja suhelda inimestega, et mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks," rääkis ta.
Pervomaiskisse tahaks Ljuba tagasi, kuid sõjamöllu keskele ta minna ei taha. "Ma käisin kaks nädalat tagasi oma maja vaatamas, oli suhteliselt rahulik, ainult öösel tulistati. Meie külas on nii, et ühele poole raudteed jäävad Ukraina ja teisele poole LNRi (Luganski Rahvavabariigi) üksused. Minu maja jääb LNRi poolele," selgitas ta. "Ja kui tulistatakse, siis ikka saavad ka majad pihta."
Tema sõnul on külaelanikest alles jäänud kolmandik: peamiselt pensionärid, kuna neil on igakuine pension, millest elada. Küla peamine tööandja – Pervomaiski söekaevandus – seisab, kuna pumbad ei tööta ja mitu šahti on jäänud vee alla.
Siiski hakkavad mõned inimesed isegi sõja kiuste tagasi tulema, sest mujal tööd leidmata pole lihtsalt võimalik ära elada. "Inimesed ei saa hakkama. Ja kui isegi leiad tööd, siis palk on 1500–2000 grivnat (42–62 eurot). Kuid samapalju maksab ka üür ja millestki tuleb ka elada."
Kodust rääkides läksid Ljuba silmad veekalkvele: "Ma ei tahaks enam keldris elada, kuid samas aitavad koduseinad alati ja kodus saaks kas või ise köögivilja maha panna, sest siit turult osta seda küll ei jaksa."
© Õhtuleht / Sander Silm
Uudis Angoolast
Ühes aafrika riigis siis hakkas mõistus tööle lõpuks ja jõuti arusaamisele ilmselt et islam pole ikka õige valik http://www.barenakedislam.com/2013/11/23/woo-hoo-african-state-of-angola-bans-islam-and-will-destroy-all-the-mosques/
kolmapäev, 19. august 2015
Väline kõvaketas
Vahel oleme küsimuse ees, millist välist kõvaketast soetada. Olen olnud aastaid tagasi selle küsimuse ees ja siis sai soetatud juhtiva väliste kõvaketaste tootja Western Digital 500Gb. Kuid selle kõvakettaga on järjest raskem olnud asju ajada. Kunagi oli voolukatkestus ja umbes pooled pildid minu pildipangas hävisid. Siis soetasin LaCie 320Gb kuhu testdiskiga (photoreciga) sai kadunud failid Western Digitali pealt lastud, aga nende hulgas oli üksjagu pilte, millel oli must triip kusagilt läbi või osa infost kadunud. Siis läkski üksjagu taastatud pilte kaduma. Nüüd on Western Digital kõvaketas väga ebastabiilseks muutunud ja soetasin täna LaCie 2Tb Porche design välise kõvaketta. Suur rõõm, töötab nagu kulda minu arvutites nii Macis, Linuxis kui Windowsis. Probleem on veel selles, et saada pildid Western Digitalist kätte. Täna on see kõvaketas kogu aeg jonninud, vaatamata sellele, et mõni päev tagasi võtsin tõmbasin kõik pildid arvutisse ja tegin uue konfigureerimise.
teisipäev, 18. august 2015
Jutuajamine Lesnikuga.
Ilovaiskist 2014 https://www.facebook.com/serg.marco/posts/1480451285606055
Tahan enne Ilovaiski-teemalise intervjuu avaldamist eraldi kirjutada ühe posti tollest pataljon Donbassi võitlejast. Sellest, kes tuli koos oma grupiga välja. Ilma kaotusteta. Neli päeva liikudes VF üksuste kannul. Tulid välja koos relvadega, kogu grupiga. Lihtsalt tahan, et temast teataks. Ja mitte ainult temast, vaid ka sellest, mis toimus kurikuulsas Tšervonoselskojes. Läbi osavõtnu silmade.
Rahulik meesterahvas, vaikne ja rahulik hääl, väga rahulik esitlus. Kõrvalseisja jaoks täiesti tavapärane vestlus. Ainult teema – see ei ole tavapärane. (Edasi lugu Lesniku suu läbi).
Esimese rünnaku Ilovaiskile magasime maha. Lihtsalt saabusime hiljem. Saabudes sattusime kokku Ukraina regulaaridega, kes lahkusid D-sektorist. Nagu seletasid - olid sektoris pidevalt tule all, vastu tulistada ei tohtinud, varustamine oli raskendatud – no ja tulid ära.
Ööbisime Osõkovos. Enne veel toimus esimene ebaõnnestunud rünnak Ilovaiskile, hukkusid inimesed, kaotati ohvitserid, hukkus sisevägede pataljoni kuraator Jura, Rahvuskaardi polkovnik Nemo. Tõsised kaotused olid, minu teada oli seal kuni 10 langenut ja umbes 20 haavatut.
Väga paljud inimesed ei olnud üksustesse vormistatud. Pooled võitlejad. Mäletan et juba pärast seda, kui inimesed olid vangist vabastatud, kanti neid augusti nimekirjadesse. Ülesannetega oli samuti segadus. Seesama Piksel koos oma üksusega loeti lahingroodu kuuluvaks, aga tegelikult oli tegemist droonide rühmaga. Paberimajandus oli seal õudne. Ka mina ei olnud toona üksusesse vormistatud. Olen Valgevene kodanik, mul ei olnud võimalust lepingut sõlmida.
Esimene lahingülesanne – Grabskoje puhastamine. Tegelikult polnud seal puhastada enam midagi, lahingud pidas maha 93 brigaad, kaotasid tanki ja BMP. Inimesed said surma. Meie lihtsalt kolasime ja vaatasime ringi – kogu lahing.
Järgmisel päeval liikusime Ilovaiskisse. Asulasse sisenemisel erilist lahingutegevust polnudki – meid saadeti ümbrust puhastama. Kolasime jälle ringi, siis laaditi meid BMP –sse ja viidi kooli Nr 14.
Järgmisel päeval formeeriti ründegrupp, aga üksus sai väga puudulikult komplekteeritud. Inimesi kohapeal ei jätkunud. Kes jõudis Kuteinikovoni, kes üldse ei ilmunud välja. Kool paiknes seal linna servas, põllu peal. Hiljem sellel põllul sõitsid tankid ja tulistasid meid….
Kui planeeriti rünnakut linna teisele osale (raudtee taga), siis isegi komandör rääkis, et inimesi on vähe. Juba hiljem, peale rünnakut, kui haavatud ära saadeti – sai selgeks, et tuleb taanduda. Ründasime, jõud ei olnud piisavad, kõik - pole mõtet siin inimesi hukutada.
Aga siis hakkasid meie juurde saabuma sisevägede pataljonid. Svitjaz, Herson jne. Olukorda see siis enam ei muutnud, hoopis separatistid haarasid initsiatiivi ja hakasid ründama. Meid nihutati Ilovaiski serva, Zelenoje külasse – seal oli 40 –nda pataljoni post. Esimest korda nägime VF sõdureid seal. Märgati meie lähedal vormis mehi, kes liikusid maastikul „õigesti“, katsid üksteist. Kanti ette roodukomandörile, too käsib – ärge tulistage, kuni teid ei tulistata – jälgige. Ärge paljastage oma positsioone. Aga mida seal enam jälgida, kui noid seal juba 30 läheneb?...
Separatistidel oli murdepunkt, kui varem sides kuulsime, et plaanivad lahkuda, siis nüüd olukord muutus. Palavaks läks. Naasime kooli ….(siin on mingi teksti viga – sai ilmselt haavata)…. pähe ja kätte ning mind viidi Mnogopoljesse. Hiljem transport enam ei liikunud – olime ümber piiratud. Läks sanitaride masin Mnogopoljest välja, aga seda juba tulistati. Järgmisel hommikul sõitis kolonn Ilovaiskist välja. Meiegi lahkusime Mnogopoljest, enne lahkumist saime miinipildujatule kaela. Siiani ei tea, miks meid tankist ei tulistatud. Teisi tulistati, aga meie pihta anti ainult käsirelvadest. Võib-olla sellepärast, et olime meedikute autos. 3 inimest said autos uuesti haavata. Seejärel lasti puruks meie ees sõitnud GAZ66. Kiirustasime edasi ja ma sattusin pat Donbass ridadesse.
Järgnes kaos… Inimesed olid kurnatud, 2 nädalat pidevaid lahinguid, suurtükituli, närvipinge, osad olid haavatud. Sisenesime Tšervonoselskojesse, hukkus Tur - roodukomandör, jäime juhita. Lermontov võttis juhtimise üle ja hakkas organiseerima kaitset, aga kõik käis väga kaootiliselt. Tšervonoselskoje - 5 maja ja 2km lagedat põldu ümberringi, edasi võsa. Meie neid ei näe, nemad aga süstemaatiliselt hävitavad meie tehnikat. Täielik häving.
Lermontovi rühm võitles, lõid külasse tunginud tankid rivist ja võtsid dessantnikud vangi. Muidugi olid Lermontov, Brest, Usatš kanged poisid. Hinnanud olukorda, Brest koos Usatš –iga sööstsid vasturünnakule, hävitasid 2 BMD –d koos venelastega. Ühe BMD lasevad põlema granaadiheitjast, teisel lasevad meeskonna käsirelvadest maha. Räägivad – meil on terve BMD, saatke keegi, kes juhtida oskab ja võitleme edasi.
Pugesin venelaste tanki ja proovisin seda käivitada. Lermontovi rühm võttis selle maha, aga tankil oli vaid auk sisse lastud – oleks saanud kasutada. Teise tanki olid nad täiesti põlema lasknud, seal moon lõhkes , torn vedeles kõrval. See aga oli pea terve. Ainult ei käivitu. Kahju et ma tankidest midagi ei jaga.
Toodi vangistatud venelasest mehaanik-juht, too proovis samuti käivitada ja seletas, et õhk on otsas. Starter on pneumaatiline ja seepärast ei tööta. No ok, kahur ju tulistab, kasutame. Venelane vastu, et akudel 15min töötab, aga torn pöördub siis väga aeglaselt. Peale selle oleme seisev märklaud – esimese lasu järel avatakse tuli. No üldiselt sülitasime sellele tankile.
Hiljem tulid venelased ligi, keegi karjus - andke tuld, keegi karjub - ärge tulistage. Oleks pidanud tulistama. Oleks pidanud tegema nagu Usatš. Aga meil oli 30 haavatut, nii et ei olnud see asi nii ühemõtteline. Haavatuid polnud millegagi aidata.
Ühesõnaga – algasid läbirääkimised. Jatšek viidi ära, otsustasid, et annavad end vangi. Kohtasin Jakuuti – see samuti rääkis, et anname alla. Nagu hiljem selgus Jakuut oli üks nendest, kes tuli välja. Ja siis tulid ligi pat Donbassi miinipildurid ja ütlesid – sul on 30s, me murrame välja. Otsusta. Ja ma läksin nendega. Rüüstasin tanki, leidsin apteegi, 2 vene passi ja läksin.
Liikusime vastupidises suunas, Saur-Mogila poole. Venelased eelkõige proovisid blokeerida seda suunda, kuhu me pidime algselt liikuma. Kui me lahkusime, siis venelased juba tulid külasse vaatama, mis nendest dessantväelastest sai, kelle me maha lasime.
Väga raske otsus oli minna eikuhugi. Aga me läksime. Ja jõudsime 4 päeva pärast Komsomolskisse. 80km jalgsi. Oli üks vene kuivtoidupakend 5 inimese peale. Vett ei olnud. Algul viskasime kiivrid ja soomusvestid ära, hiljem padrunid ja granaadid. Lihtsalt ei jõudnud kanda. Pataljon Donbassil tuli niimoodi piiramisrõngast välja 4 gruppi. Üks nendest koos Usatš –iga. Tema jõudis Starobeševosse, kus olid venelased sees, käis külma kõhuga poes, ostis sigarete ja sihvkasid ning läks omade juurde tagasi. Keegi läks Novoazonski suunas. Aga meie liikusime Komsomolskise.
Asulatest läksime mööda, kuna kartsime varitsusi. Nagu selgus siis õigesti tegime – üks grupp sattus nii varitsusele.
Kõigi nende 4 päeva jooksul käisid meie ees lahingud. Me ei jõudnud omadele järgi. Käisime Vene vägede tagalas ja lahingud liikusid meie ees. Lootsime, et meil ei tule niimoodi Dnepropetrovskini minna.
Olid utoopilised ideed ehitada „laevastik“ ja jätkata liikumist piki Kalmiust (jõgi). Hiljem aga tungisime kaevandusvalituses hoonesse, laadisime telefoni ja helistasime tuttavatele patriootidele. Kutt tuli Moskvitšiga, korjas meid peale ja tõi välja. Niimoodi lõppes meie nelja päevane retk Ilovaiskist.
Minu arvates on sõjaväe kõrgem juhtkond paljuski vastutav toimunu eest. Meid juhtis peamiselt Homtšak. Otseselt temasse suhtun ma siiski positiivselt. Aga need kes planeerisid selle „operatsiooni“ - on süüdi.
PS. Lesnik ei ole siiamaani ametlikult Ukraina armees. Ta on teise riigi kodanik, võitleja, kes tahab sõdida, aga kelle jaoks puudub mehhanism seda ametlikult teha. Aga minu isikliku arvamuse kohaselt sellised nagu tema ei oleks rindel tüliks. Ja ta tegelikult proovib saada Ukraina kodakondsust. Tahaks loota, et see post satub kellelegi silma…
Keegi kommentaarides teab, et loos esinev Usatš hukkus hiljem Mariuopoli all.
Tahan enne Ilovaiski-teemalise intervjuu avaldamist eraldi kirjutada ühe posti tollest pataljon Donbassi võitlejast. Sellest, kes tuli koos oma grupiga välja. Ilma kaotusteta. Neli päeva liikudes VF üksuste kannul. Tulid välja koos relvadega, kogu grupiga. Lihtsalt tahan, et temast teataks. Ja mitte ainult temast, vaid ka sellest, mis toimus kurikuulsas Tšervonoselskojes. Läbi osavõtnu silmade.
Rahulik meesterahvas, vaikne ja rahulik hääl, väga rahulik esitlus. Kõrvalseisja jaoks täiesti tavapärane vestlus. Ainult teema – see ei ole tavapärane. (Edasi lugu Lesniku suu läbi).
Esimese rünnaku Ilovaiskile magasime maha. Lihtsalt saabusime hiljem. Saabudes sattusime kokku Ukraina regulaaridega, kes lahkusid D-sektorist. Nagu seletasid - olid sektoris pidevalt tule all, vastu tulistada ei tohtinud, varustamine oli raskendatud – no ja tulid ära.
Ööbisime Osõkovos. Enne veel toimus esimene ebaõnnestunud rünnak Ilovaiskile, hukkusid inimesed, kaotati ohvitserid, hukkus sisevägede pataljoni kuraator Jura, Rahvuskaardi polkovnik Nemo. Tõsised kaotused olid, minu teada oli seal kuni 10 langenut ja umbes 20 haavatut.
Väga paljud inimesed ei olnud üksustesse vormistatud. Pooled võitlejad. Mäletan et juba pärast seda, kui inimesed olid vangist vabastatud, kanti neid augusti nimekirjadesse. Ülesannetega oli samuti segadus. Seesama Piksel koos oma üksusega loeti lahingroodu kuuluvaks, aga tegelikult oli tegemist droonide rühmaga. Paberimajandus oli seal õudne. Ka mina ei olnud toona üksusesse vormistatud. Olen Valgevene kodanik, mul ei olnud võimalust lepingut sõlmida.
Esimene lahingülesanne – Grabskoje puhastamine. Tegelikult polnud seal puhastada enam midagi, lahingud pidas maha 93 brigaad, kaotasid tanki ja BMP. Inimesed said surma. Meie lihtsalt kolasime ja vaatasime ringi – kogu lahing.
Järgmisel päeval liikusime Ilovaiskisse. Asulasse sisenemisel erilist lahingutegevust polnudki – meid saadeti ümbrust puhastama. Kolasime jälle ringi, siis laaditi meid BMP –sse ja viidi kooli Nr 14.
Järgmisel päeval formeeriti ründegrupp, aga üksus sai väga puudulikult komplekteeritud. Inimesi kohapeal ei jätkunud. Kes jõudis Kuteinikovoni, kes üldse ei ilmunud välja. Kool paiknes seal linna servas, põllu peal. Hiljem sellel põllul sõitsid tankid ja tulistasid meid….
Kui planeeriti rünnakut linna teisele osale (raudtee taga), siis isegi komandör rääkis, et inimesi on vähe. Juba hiljem, peale rünnakut, kui haavatud ära saadeti – sai selgeks, et tuleb taanduda. Ründasime, jõud ei olnud piisavad, kõik - pole mõtet siin inimesi hukutada.
Aga siis hakkasid meie juurde saabuma sisevägede pataljonid. Svitjaz, Herson jne. Olukorda see siis enam ei muutnud, hoopis separatistid haarasid initsiatiivi ja hakasid ründama. Meid nihutati Ilovaiski serva, Zelenoje külasse – seal oli 40 –nda pataljoni post. Esimest korda nägime VF sõdureid seal. Märgati meie lähedal vormis mehi, kes liikusid maastikul „õigesti“, katsid üksteist. Kanti ette roodukomandörile, too käsib – ärge tulistage, kuni teid ei tulistata – jälgige. Ärge paljastage oma positsioone. Aga mida seal enam jälgida, kui noid seal juba 30 läheneb?...
Separatistidel oli murdepunkt, kui varem sides kuulsime, et plaanivad lahkuda, siis nüüd olukord muutus. Palavaks läks. Naasime kooli ….(siin on mingi teksti viga – sai ilmselt haavata)…. pähe ja kätte ning mind viidi Mnogopoljesse. Hiljem transport enam ei liikunud – olime ümber piiratud. Läks sanitaride masin Mnogopoljest välja, aga seda juba tulistati. Järgmisel hommikul sõitis kolonn Ilovaiskist välja. Meiegi lahkusime Mnogopoljest, enne lahkumist saime miinipildujatule kaela. Siiani ei tea, miks meid tankist ei tulistatud. Teisi tulistati, aga meie pihta anti ainult käsirelvadest. Võib-olla sellepärast, et olime meedikute autos. 3 inimest said autos uuesti haavata. Seejärel lasti puruks meie ees sõitnud GAZ66. Kiirustasime edasi ja ma sattusin pat Donbass ridadesse.
Järgnes kaos… Inimesed olid kurnatud, 2 nädalat pidevaid lahinguid, suurtükituli, närvipinge, osad olid haavatud. Sisenesime Tšervonoselskojesse, hukkus Tur - roodukomandör, jäime juhita. Lermontov võttis juhtimise üle ja hakkas organiseerima kaitset, aga kõik käis väga kaootiliselt. Tšervonoselskoje - 5 maja ja 2km lagedat põldu ümberringi, edasi võsa. Meie neid ei näe, nemad aga süstemaatiliselt hävitavad meie tehnikat. Täielik häving.
Lermontovi rühm võitles, lõid külasse tunginud tankid rivist ja võtsid dessantnikud vangi. Muidugi olid Lermontov, Brest, Usatš kanged poisid. Hinnanud olukorda, Brest koos Usatš –iga sööstsid vasturünnakule, hävitasid 2 BMD –d koos venelastega. Ühe BMD lasevad põlema granaadiheitjast, teisel lasevad meeskonna käsirelvadest maha. Räägivad – meil on terve BMD, saatke keegi, kes juhtida oskab ja võitleme edasi.
Pugesin venelaste tanki ja proovisin seda käivitada. Lermontovi rühm võttis selle maha, aga tankil oli vaid auk sisse lastud – oleks saanud kasutada. Teise tanki olid nad täiesti põlema lasknud, seal moon lõhkes , torn vedeles kõrval. See aga oli pea terve. Ainult ei käivitu. Kahju et ma tankidest midagi ei jaga.
Toodi vangistatud venelasest mehaanik-juht, too proovis samuti käivitada ja seletas, et õhk on otsas. Starter on pneumaatiline ja seepärast ei tööta. No ok, kahur ju tulistab, kasutame. Venelane vastu, et akudel 15min töötab, aga torn pöördub siis väga aeglaselt. Peale selle oleme seisev märklaud – esimese lasu järel avatakse tuli. No üldiselt sülitasime sellele tankile.
Hiljem tulid venelased ligi, keegi karjus - andke tuld, keegi karjub - ärge tulistage. Oleks pidanud tulistama. Oleks pidanud tegema nagu Usatš. Aga meil oli 30 haavatut, nii et ei olnud see asi nii ühemõtteline. Haavatuid polnud millegagi aidata.
Ühesõnaga – algasid läbirääkimised. Jatšek viidi ära, otsustasid, et annavad end vangi. Kohtasin Jakuuti – see samuti rääkis, et anname alla. Nagu hiljem selgus Jakuut oli üks nendest, kes tuli välja. Ja siis tulid ligi pat Donbassi miinipildurid ja ütlesid – sul on 30s, me murrame välja. Otsusta. Ja ma läksin nendega. Rüüstasin tanki, leidsin apteegi, 2 vene passi ja läksin.
Liikusime vastupidises suunas, Saur-Mogila poole. Venelased eelkõige proovisid blokeerida seda suunda, kuhu me pidime algselt liikuma. Kui me lahkusime, siis venelased juba tulid külasse vaatama, mis nendest dessantväelastest sai, kelle me maha lasime.
Väga raske otsus oli minna eikuhugi. Aga me läksime. Ja jõudsime 4 päeva pärast Komsomolskisse. 80km jalgsi. Oli üks vene kuivtoidupakend 5 inimese peale. Vett ei olnud. Algul viskasime kiivrid ja soomusvestid ära, hiljem padrunid ja granaadid. Lihtsalt ei jõudnud kanda. Pataljon Donbassil tuli niimoodi piiramisrõngast välja 4 gruppi. Üks nendest koos Usatš –iga. Tema jõudis Starobeševosse, kus olid venelased sees, käis külma kõhuga poes, ostis sigarete ja sihvkasid ning läks omade juurde tagasi. Keegi läks Novoazonski suunas. Aga meie liikusime Komsomolskise.
Asulatest läksime mööda, kuna kartsime varitsusi. Nagu selgus siis õigesti tegime – üks grupp sattus nii varitsusele.
Kõigi nende 4 päeva jooksul käisid meie ees lahingud. Me ei jõudnud omadele järgi. Käisime Vene vägede tagalas ja lahingud liikusid meie ees. Lootsime, et meil ei tule niimoodi Dnepropetrovskini minna.
Olid utoopilised ideed ehitada „laevastik“ ja jätkata liikumist piki Kalmiust (jõgi). Hiljem aga tungisime kaevandusvalituses hoonesse, laadisime telefoni ja helistasime tuttavatele patriootidele. Kutt tuli Moskvitšiga, korjas meid peale ja tõi välja. Niimoodi lõppes meie nelja päevane retk Ilovaiskist.
Minu arvates on sõjaväe kõrgem juhtkond paljuski vastutav toimunu eest. Meid juhtis peamiselt Homtšak. Otseselt temasse suhtun ma siiski positiivselt. Aga need kes planeerisid selle „operatsiooni“ - on süüdi.
PS. Lesnik ei ole siiamaani ametlikult Ukraina armees. Ta on teise riigi kodanik, võitleja, kes tahab sõdida, aga kelle jaoks puudub mehhanism seda ametlikult teha. Aga minu isikliku arvamuse kohaselt sellised nagu tema ei oleks rindel tüliks. Ja ta tegelikult proovib saada Ukraina kodakondsust. Tahaks loota, et see post satub kellelegi silma…
Keegi kommentaarides teab, et loos esinev Usatš hukkus hiljem Mariuopoli all.
esmaspäev, 17. august 2015
pühapäev, 16. august 2015
Kontsert Ave Maria
15. augustil oli Vastseliina kirikus jumalasünnitaja Maarja uinumispühal- rukkimaarjapäeval kontsert Tuuliki Jürjo orelil, Tatjana Trobõševa sopran ja Izida Galimova mezzosopran.
laupäev, 15. august 2015
Kirikukontsert Missos
Eile oli kena kirikukontsert Misso kirikus. Elke Unt orelil ja Kristel Eeroja-Põldoja viiulil.
reede, 14. august 2015
Vangistatud majori pöördumine Putini poole
Vangistatud majori pöördumine Putini poole, lugu ja video http://vlada.io/vlada_news/zaderzhannyiy-mayor-starkov-obratilsya-k-putinu/
laupäev, 8. august 2015
Alahärmä õnnetus
Alahärmäs tuli täna õhtul monsterautol ratas alt ja lendas rahva sekka. Kuus inimest sai vigastusi. Kaks last on saanud raskeid vigastusi. Jutt ja video http://www.iltalehti.fi/uutiset/2015080820150040_uu.shtml
Leivaime kiriku taastamine
Iisraeli parlamendi spiikri Yuli Edelsteini ja rühma ortodokssete rabide algatatud kampaania käigus on kogunud 50 000 seeklit (13 000 USA dollarit) juudi ekstremistidest noorukite poolt süüdatud Tabgha Leivaime kiriku taastamiseks.
Kirik süütati 18.juunil.
Alates 2009. aastast on juudi äärmuslased pannud Iisraelis toime 43 usulisest vihavaenust kantud rünnakut mošeede, kirikute ja kloostrite vastu. Rahakogumise kampaania algatanud rabide hinnangul tõuseb Tabgha kiriku süütamine teistest vandalismiaktidest esile seetõttu, et seda kirikut külastab päevas 5000 inimest ning teo tagajärjed on näha väga paljudele.
reede, 7. august 2015
Ruusmäe kirik
Eile õnnestus lõpuks pärast paljusid helistamisi ja meilimist saada Ruusmäe kirikusse pildistama. Viimane klõps sai täitsa hämaras tehtud.
neljapäev, 6. august 2015
teisipäev, 4. august 2015
Palverändurid
Eile tulid palverändurid Obinitsast Vastseliina linnuse juurde. Teel käidi erinevate tsässonate juures ja peeti palvusi. Minul oli pidada lõpupalvus Vastseliina kabeli müüri juures. Heikki oli Soomest tulnud, teda nägin esimest korda 1988. aastal noortekonverentsil Nõmmel. Indrek oli ka, temaga kohtusime kümme aastat tagasi Vastseliinas. Mõned palverändurid olid autoga ja osa teed sõitsid autoga ning osa jalgsi
Pühapäeval
oli meil hõbeleer ja Ülle oli leeris. Pärast olid kõik laulukoori lauljad kohvilauas. Edasi läksime Misso. Helil oli sünnipäev, aga teda ei olnud seekord kirikus. Pärast kirikut viisime lilled temale koju ja olime Kure külas mitu tundi. Helil on suur aed maasikatega ja päris suur aed lillede, marjade ja maitsetaimedega.
Pärast viisin Helve koju ja käisime tema kasvuhoones vaatamas kuidas viinamari kasvab. Organist tuli nüüd mul Võrru viia ja sõitsime Pütsepa palvemajast mööda, et teha pildid.
Edasi sõitsime Plaani kirikust mööda.
Pärast viisin Helve koju ja käisime tema kasvuhoones vaatamas kuidas viinamari kasvab. Organist tuli nüüd mul Võrru viia ja sõitsime Pütsepa palvemajast mööda, et teha pildid.
laupäev, 1. august 2015
Üks soomlane on läinud DNR-i ridadesse
Mitu soomlast olevat terroristide poole peal võitlemas http://www.hs.fi/ulkomaat/a1438316069914
Orenti Kampus: Reaalsust ei eksisteeri enne selle mõõtmist
Olla (lihtne) inimene.
Kui Sa oled piiskop, ära ole piiskop.
Kui Sa oled preester, ära ole preester.
Kui Sa oled diakon, ära ole diakon.
Ole (lihtne) inimene.
Kui Sa oled vaene, ela, nagu Sa poleks vaene.
Kui Sa oled rikas, ela, nagu Sa poleks rikas.
Kui Sa oled haritud, ela, nagu Sa poleks haritud.
Kui Sa oled harimatu, ela, nagu Sa poleks harimatu.
Kui Sa oled terve, ela, nagu Sa poleks terve.
Kui Sa oled haige, ela, nagu Sa poleks haige.
Kui Sa oled abielus, ela, nagu Sa poleks abielus.
Kui Sa oled üksi, ela, nagu Sa poleks üksi.
Ja nii iga asjaga.
Ole (lihtne) inimene.
Ja kui leiad end inimesena, ela, nagu Sa poleks inimene.
Ainult siis saab ilmneda Sulle Jumal.
Mitte enne.
Nagu on öeldud:
„Õndsad on need, kelle vaim on vaene, sest nende päralt on taevariik.”
Leides end inimesena, on Sul kiusatus elada näiteks vaimolendina.
Rohkem inimesena.
Jää inimeseks, elades, nagu Sa poleks inimene.
Ole.
Ole, nagu Sind ei oleks.
Ära ole, nagu Sa oleks.
Nõnda, nagu on kirjutatud:
„Õndsad on need, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat.”
Kui Sa oled kristlane, ära ole kristlane.
Kui Sa oled moslem, ära ole moslem.
Kui Sa oled budist, ära ole budist.
Kui Sa oled ateist, ära ole ateist.
Nagu on öeldud:
„Toimi toimimata.”
Ja ka nii:
„Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.”
See on rist, millel Sa sured igal hetkel.
Sinu mina.
Sa sured ja oled surnud igal hetkel.
Ja tõused üles igal hetkel.
Seetõttu, nagu on öeldud:
„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikub ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad.”
Aga Sa tahad elada, mitte olla surnud ja ülestõusnud samal ajal.
Sa tahad olla. Seisatuda, nagu öeldakse:
„Hing, sul on tagavaraks palju häid asju mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Olla näiteks kristlane.
Ja tuleb deemon koi ja deemon rooste ja deemon varas koos oma käsilastega, kelle vastu Sa pead ennast kaitsma ja kelle vastu Sa pead võitlema.
Sul on Su vara – ma olen kristlane. Sa oled seda taotlenud, saanud, kasvatanud ja kindlustanud. Ja Sa kaitsed seda, nagu öeldakse – „mu kullakallis”.
Sa tahad elada. Olla rahulikult kristlane ja surra selle eest, olla ristil, nagu öeldakse. Ja ometi Sa ei sure, vaid võitled iseenda eest. Oma õiguse eest olla kristlane. Sa võitled iseenda eest. Ja ometi on öeldud, et võta oma rist ja löö iseennast sinna surnuks ja Sa saad elama.
See, et keegi teine Sind risti lööb, see on selle maailma asi – me lihtsalt lööme teineteist risti. Las see olla, Sina unusta oma mina ja järgne Jeesusele.
Lihtsalt järgne Jeesusele. Ära kummarda, ära austa. Ära tee Jeesusest „kullakest”, vara.
Kas Sa saad järgneda Jeesusele, kui Sul on alles Su mina, Su vara?
Kas saad?
On ju öeldud:
„Teie ei saa orjata Jumalat ja mammonat.”
Ei saa.
Kristlane ei saa kunagi öelda, et ta on kristlane, sest ta on ju surnud. Ja ennäe, ta on elav.
Elav inimene.
Lihtsalt inimene.
Rohkem kui inimene.
„Elusam”, nagu öeldakse.
Sind ei päästa see, et oled luterlane.
Sind ei päästa see, et oled õigeusklik.
Sind ei päästa see, et oled katoliiklane.
Sind ei päästa …
„Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta ärgu unustagu oma mina (luterlikku-õigeusklikku-katoliiklikku-jne), vaid võtku oma dogmaatika (tõekspidamised, maailmavaade, seisukohad jne) ja kummardagu (ihulised ja vaimsed kummardused, ülistuslaulud, pildid, muusika, hooned, kuld-hõbe jne) mind.”
„Te saate orjata nii Jumalat kui ka mammonat.”
„Koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikub ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad.”
Ja igal hetkel olge olemises, mis väljendub sääraselt:
„Hommikuti ma teen vagaseks
kõik riivatud maal
kaotamaks ISSANDA linnast
kõik nurjatusetegijad”, et üles ehitada Jeruusalemma müürid, sest „siis Sulle meeldivad õiged ohvrid – põletus- ja koguohvrid –, siis tuuakse värsse Su altarile.”
Ja Sa tunned ennast elusamana.
Kui Sa oled piiskop, ära ole piiskop.
Kui Sa oled preester, ära ole preester.
Kui Sa oled diakon, ära ole diakon.
Ole (lihtne) inimene.
Kui Sa oled vaene, ela, nagu Sa poleks vaene.
Kui Sa oled rikas, ela, nagu Sa poleks rikas.
Kui Sa oled haritud, ela, nagu Sa poleks haritud.
Kui Sa oled harimatu, ela, nagu Sa poleks harimatu.
Kui Sa oled terve, ela, nagu Sa poleks terve.
Kui Sa oled haige, ela, nagu Sa poleks haige.
Kui Sa oled abielus, ela, nagu Sa poleks abielus.
Kui Sa oled üksi, ela, nagu Sa poleks üksi.
Ja nii iga asjaga.
Ole (lihtne) inimene.
Ja kui leiad end inimesena, ela, nagu Sa poleks inimene.
Ainult siis saab ilmneda Sulle Jumal.
Mitte enne.
Nagu on öeldud:
„Õndsad on need, kelle vaim on vaene, sest nende päralt on taevariik.”
Leides end inimesena, on Sul kiusatus elada näiteks vaimolendina.
Rohkem inimesena.
Jää inimeseks, elades, nagu Sa poleks inimene.
Ole.
Ole, nagu Sind ei oleks.
Ära ole, nagu Sa oleks.
Nõnda, nagu on kirjutatud:
„Õndsad on need, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat.”
Kui Sa oled kristlane, ära ole kristlane.
Kui Sa oled moslem, ära ole moslem.
Kui Sa oled budist, ära ole budist.
Kui Sa oled ateist, ära ole ateist.
Nagu on öeldud:
„Toimi toimimata.”
Ja ka nii:
„Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.”
See on rist, millel Sa sured igal hetkel.
Sinu mina.
Sa sured ja oled surnud igal hetkel.
Ja tõused üles igal hetkel.
Seetõttu, nagu on öeldud:
„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikub ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad.”
Aga Sa tahad elada, mitte olla surnud ja ülestõusnud samal ajal.
Sa tahad olla. Seisatuda, nagu öeldakse:
„Hing, sul on tagavaraks palju häid asju mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Olla näiteks kristlane.
Ja tuleb deemon koi ja deemon rooste ja deemon varas koos oma käsilastega, kelle vastu Sa pead ennast kaitsma ja kelle vastu Sa pead võitlema.
Sul on Su vara – ma olen kristlane. Sa oled seda taotlenud, saanud, kasvatanud ja kindlustanud. Ja Sa kaitsed seda, nagu öeldakse – „mu kullakallis”.
Sa tahad elada. Olla rahulikult kristlane ja surra selle eest, olla ristil, nagu öeldakse. Ja ometi Sa ei sure, vaid võitled iseenda eest. Oma õiguse eest olla kristlane. Sa võitled iseenda eest. Ja ometi on öeldud, et võta oma rist ja löö iseennast sinna surnuks ja Sa saad elama.
See, et keegi teine Sind risti lööb, see on selle maailma asi – me lihtsalt lööme teineteist risti. Las see olla, Sina unusta oma mina ja järgne Jeesusele.
Lihtsalt järgne Jeesusele. Ära kummarda, ära austa. Ära tee Jeesusest „kullakest”, vara.
Kas Sa saad järgneda Jeesusele, kui Sul on alles Su mina, Su vara?
Kas saad?
On ju öeldud:
„Teie ei saa orjata Jumalat ja mammonat.”
Ei saa.
Kristlane ei saa kunagi öelda, et ta on kristlane, sest ta on ju surnud. Ja ennäe, ta on elav.
Elav inimene.
Lihtsalt inimene.
Rohkem kui inimene.
„Elusam”, nagu öeldakse.
Sind ei päästa see, et oled luterlane.
Sind ei päästa see, et oled õigeusklik.
Sind ei päästa see, et oled katoliiklane.
Sind ei päästa …
„Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta ärgu unustagu oma mina (luterlikku-õigeusklikku-katoliiklikku-jne), vaid võtku oma dogmaatika (tõekspidamised, maailmavaade, seisukohad jne) ja kummardagu (ihulised ja vaimsed kummardused, ülistuslaulud, pildid, muusika, hooned, kuld-hõbe jne) mind.”
„Te saate orjata nii Jumalat kui ka mammonat.”
„Koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikub ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad.”
Ja igal hetkel olge olemises, mis väljendub sääraselt:
„Hommikuti ma teen vagaseks
kõik riivatud maal
kaotamaks ISSANDA linnast
kõik nurjatusetegijad”, et üles ehitada Jeruusalemma müürid, sest „siis Sulle meeldivad õiged ohvrid – põletus- ja koguohvrid –, siis tuuakse värsse Su altarile.”
Ja Sa tunned ennast elusamana.
Tellimine:
Postitused (Atom)