esmaspäev, 27. veebruar 2017
Valdur Mikita: läänemeresoomlase viimane karje
Eesti metsade vaimsus
Eesti metsade tulevik sõltub paljuski sellest, millise taustsüsteemi valime oma arutluse nurgakiviks. Ühelt poolt pole Eestis kunagi olnud nii palju metsa kui praegu ja teiselt poolt pole maailmas kunagi olnud nii vähe metsa kui praegu. On selge, et nende lähtekohtade vastandlikkuse tõttu on tulemus, kuhu välja jõuame, täiesti erinev.
Kui Eesti metsade juurdekasvu kõrvale oleks joonistatud ka see arv, mida tegelikult oleks vaja arvestada, st Euroopa, Euraasia või terve maailma metsavarude vähenemine, tuleks Eestis rangelt kaitstavate looduskaitsealade pindala korrutada kahega.
Võtame Eesti viimaste aastate ühe kõige masendavama näite – Hiiumaa. Kui 1990. aastate lõpus tehti loodavate Natura-alade audit, selgus, et kõige rohkem inimmõjust puutumatuid metsi on Hiiumaal ja Alutagusel. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, tuleb tõdeda, et roheline anomaalia on edukalt likvideeritud. Maakatte kaardid näitavad, et kõige rohkem on metsa maha võetud Hiiumaal ja Virumaal. Alutaguse lendoravast on saamas viirastus. Hiiumaa oleks võinud olla Läänemere roheline pärl, nüüd peaksime taas sada aastat ootama, et taastada Hiiumaa endine pale.
Siit jõuamegi peamise vastuoluni: arvestades metsade raiumise kiirust, pole eesti kultuuris olnud kunagi nii suurt metsamaastike kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Metsade tagastamisel ja edasimüümisel raiuti lühikese ajaga maha meeletu hulk meie hingemaastike üht peamist sümbolit – kodumetsa. Muidugi on väga raske selles kedagi süüdistada. Hinge vaakuvad väiketalunikud ostsid selle eest vana Belarussi, linnas elavad sugulased aga pruugitud Ford Sierra – oli kunagi selline 1990. aastate rahvaauto, millel armatuur kippus pragunema. Sellega põristati senikaua ringi, kuni põhi kukkus alt ja sümboolne tükike Eesti metsa lõpetas oma maise teekonna Kuusakoski väravas.
Seejärel hakkas vilja kandma RMK mastaapne uute metsaveoteede rajamise projekt. Kuna metsa raiutakse peamiselt ikka teede ääres, tekitab see erilise tunde metsamaastike kiirest vaesumisest. Küsimus ongi selles, et lühikese ajaga on Eesti maastikest kadunud kaunid ja suurejoonelised metsavaated. Neid tuleb nüüd tikutulega otsida. Maastik on muutunud inetuks. Ja kui kaob metsavaade, kaob ka see hingekeeli puudutav metsatunne, tekitades paljudes inimestes mingisuguse irratsionaalse kaotuse tunde.
Teisest küljest hakkab suur maailm ringiga tagasi jõudma igiammuse mõtteni, et ka üksik metsatee, tühi mererand või vaikushetk tähtede all on hindamatu osa maailmakultuurist. Maailmas lihtsalt ei ole enam tühja mereranda, metsavaikust ja Linnuteel kumavat tähevalgust ega palju muid lihtsaid asju, mis kunagi täitsid maailma. Isegi niisama väljas olemist enam ei ole, selle asemel on miski tegevusteraapia või loodusturismi pakett või mõni muu jaburavõitu leiutis, mis püüab kaaperdada inimese põhiolemust ja seda talle suure raha eest tagasi müüa.
See, mis Eesti metsades praegu toimub, on süsteemne viga, kuid peame seejuures mõistma, et selle süsteemi peakorter ei asu Eestis. Küsimus polegi tegelikult selles, kas Eesti metsa raiutakse malelauaks või mitte, vaid selles, et suuremas osas Euroopast ei saa metsas isegi enam mitte malet mängida, seal mängitakse nipsu. Sellist Eestit nii rikkaliku vanade metsade hulgaga, nagu oli 1980. aastate lõpus, et tule enam kunagi tagasi. Tekib küsimus, miks kapitalistlikus maailmas pole enam õigeid metsi, kuigi aastakümneid on metsa majandatud säästlikult, kõiki sertifikaate omades, kõiki osalisi kuulates? On kibe tõde, et kapitalism hävitab metsad igal juhul. Kommunism kägistab inimest, kapitalism loodust. Viimased 150 aastat on nüri järjekindlusega näidanud, et kapitalism on olemuselt raske biosfääri haigus.
Kõige vastuolulisem on see, et protsentuaalselt on Eesti metsadega justkui kõik korras. Samal ajal on metsade üldine elurikkus kiiresti kahanenud, osa metsatüüpe on ülemäärase ja jätkusuutmatu raiemahu tõttu väga kehvas olukorras. Katkemas on rohevõrgustiku ühendusteed, see tähendab metsa elusooned. Meie metsade diagnoos on piltlikult veresoonte ummistus. Eesti metsad on infarktieelses seisundis. Mets on läänemeresoomlase pühamu ja kui sellele tehakse liiga, hakkab ta vihaselt vastu. Paljude asjade kohta tavatsetakse öelda, et miski riivab meie õiglustunnet. Metsadega on asi märksa tõsisem: metsade mahavõtmine riivab meie elutunnet.
Kui vaadata kaugele minevikku, siis peame tunnistama, et eestlaste muistsed esivanemad tegid läbi nii keele- kui ka kultuurivahetuse. Kuid see, mis on alati jäänud, on maastikud. Maa ja mets, jõed ja järved on kõige iidsem osa meie rahvuslikust identiteedist. Mingi ürgvana animistlik kohalolu ümbritseb kogu meie hõimkondlikku looduspärandit. Inimesed lihtsalt ei taha, et maad asja ees teist taga songitaks või solgitaks, kuigi tavaline inimene ei mõista seda kummalist vastuseisu seletada. Oluline on aga märgata, et animistlikust elutundest on saanud meie looduskaitse tähtis ressurss.
Kultuuride laupkokkupõrge
2016. aastal hakkas eesti inimeses midagi katki minema. Seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda. Eesti propaganda ei ole sugugi vähem eemaletõukav kui vene või ameerika oma.
Kõik me mäletame veel selgesti Iraagi sõda ülistanud üüratut propagandamasinat. Iraagi sõja arutu propageerimine lõi Eestis riigivõimu ja rahva vahele ränga mõra, see usaldus ei ole senini taastunud. Iga erimeelsus riigi ja rahva vahel paisub seetõttu kergesti suuremõõtmeliseks kriisiks, kus riik demoniseerib rahvast ja rahvas omakorda riiki ning seda üleüldist poriloopimist tuuakse lahendama PR-firmad, kes teevad oma soperdistega asja veel hullemaks. Igal pool avalikus ruumis (st poris) on näha PR-firmade inetuid pardijälgi. Lühendit PR ei tule avalikus sektoris enam ammu mõista kui Public Relations, vaid kui moodsat, halvasti maskeeritud propagandaministeeriumi, see tähendab – pahaks läinud pardimuna. Vajalik oleks eesti keeles kasutusele võtta uued verbid nagu «prägistama» (PRi kaudu verbaalselt vägistama) ja «prägin» (meeleheitlik PR-ägin). PRi sünonüüm avalikus ruumis peaks aga olema see, mis ta rahva jaoks tegelikult on: part-rõvedik.
Me kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema sellesama riigi vastu. Kuidas oleme jõudnud sellise kafkaliku olukorrani? Väga halb näide on Rail Baltic, kus riigivõimu esindajad on korduvalt mõista andnud, et selle hiigelprojekti vastased on mingisuguse eriti kavala manipulatsiooniga orki tõmmatud Kremli sabarakud. Nimetada oma maa ja metsa eest välja astuvaid inimesi Kremli sabarakkudeks pole mitte ainult erakordselt ülbe, vaid sellesse on peidetud ka varjatud ähvardus. Selline higist leemendav steroide täis pumbatud riigimuskel raksab aga sisse omaenda aknasse ja rahvas näeb kohkumusega, et see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks.
Mind on jäänud kummitama üks mullune Setomaal kuuldud lugu. Ühel hommikul komberdas langile valge pearätiga eideke, seadis end otse langetustraktori ette, tõstis käe ja ütles: «Kuulake mind ära: minu mees on surnud, lehm on surnud, koer on surnud. Ja kui ma nüüd oma elule tagasi mõtlen, siis lehm oli niru, mees oli loru ja koer oli kah igavene masuurikas – ega ta võõra peale ei haukund. Aga mul oli, kellega sõnake juttu puhuda. Nüüd on mulle jäänud ainult mets. See mets – tema on viimane, kellega ma jagan oma mõtteid enne surma.»
Raske on leida lugu, mis kajastaks paremini läänemeresoome tabamatut elutunnet. Kui veidi järele mõelda, siis on langetustraktori taga terve suur kontsern, on advokaadibüroo, on kogu Euroopa õigussüsteem. Eidekese selja taga ei ole midagi. Peale ühe märkimisväärse asja – see on viis tuhat aastat läänemeresoome kultuuri. Ja kõigi inimeste elus on hetki, kus sõnadesse tuleb ühtäkki hirmus jõud sisse. Nii suur, et masinavärk jääb seisma.
See, mis praegu Eestis toimub, on kahe kultuuri laupkokkupõrge. Me teame tegelikult väga hästi, mis on Eestis unikaalne, mis maailmas müüb. Need on metsikuvõitu loodus ja paganliku moega kultuur, laulupidu ja kõik muu säärane. Ja need ei ole mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome leiutised. Eesti riik müütab ja brändib oma pärismaalasi, keda ta teise käega kõrist pigistab. Ja siis peab too pärismaalane ajama selga setu rahvarõivad, tantsima ja puhuma torupilli ja see etendus peab välja nägema rahvuslik, vanapärane ja unikaalne. See ajab hinge täis ja tekitab paljudes raevu. Nendele inimestele tuleb anda Hääl.
Häda on selles, et seda pika aja jooksul tekkinud ängi on väga keeruline sõnadesse panna. Kogu maaelu hävimine, rüüstatud elutunne, kadunud seenemetsad, teistsugused inimesed... Olen pikka aega ettevaatlikult otsinud ühisnimetajat maa- ja kultuuriinimestele, looduskaitsjatele, kogukondade eest kõnelejaile – tähendab rahva südametunnistusele, kes on üha häälekamalt märku andnud, et asjad lähevad vales suunas. Usun, et selle ühisosa nimeks on meie vana läänemeresoome kultuur. Loodus, maaelu, vaimuelu – kõik need on ühe ja sama maailma lapsed. Seda mõistmata ei saa tekkida ka reaalset kodanikuühiskonda. Mõistuse hääl on praegu killustunud, tuhanded sõrmed trummeldavad lauaplaadile ja see monotoonne heli suurendab üksnes toas olijate põlgust. Kuid meil on vaja rusikat, mis raksaks lauale, et tõuseksid ehmunud pilgud.
Eesti kultuuris pole tõenäoliselt kunagi olnud nii suurt omakultuurse elemendi kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Viimase saja aasta jooksul on sisuliselt hävinud kümmekond läänemeresoome, sadakond põhjala ja tuhatkond maailma väikekultuuri. Euroopa kultuuri suuremeelne loogika ütleb, et kaitsta tuleb nii vana loodust kui ka vana kultuuri. Nii sünnivad Natura-alad ja uhked etnograafiamuuseumid, kuid kahjuks ei anna see kultuuri säilimisele mingit garantiid. Pole võimalik kaitsta eraldi loodust ja kultuuri, kaitsta tuleb seda, mis neid kahte ühendab – vana aja inimest. Meil on tarvis elus hoida üht teatud inimtüüpi, niisugust, kes ärkab ühel suvehommikul üles ja teab kuidagi intuitiivselt, et murakad on just valmis saanud. Ja nii ongi. Inimest, kes tunneb oma ristluudes, et varsti pöördub vihmale. Ja nii juhtubki. Vanaema, kes on arusaamatul moel ilmajaama alla neelanud, on kultuurinähtus. Ja mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome kultuuri kuuluv nähtus. Praegu on vaja eelkõige kaitsta animistliku elutundega inimest, kelle hinges loodus ja kultuur salapärasel viisil kokku sulavad.
Kõige suurem vastuolu praeguse riigitunnetuse juures ongi see, et oleme ehitanud oma riiki aiva Euroopa mudeli järgi, kuid rahvas on suuresti jäänud läänemeresoomlaseks. Seepärast ei tahagi paljud inimesed midagi kuulda raiemahtude suurendamisest ja Rail Balticust. Iseseisva riigi kulg on näidanud, et riik suudab väga hästi kaitsta ja arendada eesti keele, kultuuri ja looduse «euroopalikku» komponenti, kuid mitte läänemeresoome kihistust. Samal ajal kui läänemeresoomlasest on saamas punase raamatu liik, oleme uhked oma keele digitaliseerumise, Natura-alade ja euroopaliku kõrgkultuuri üle. Sellesse tõdemusse on peidetud väga suur vastuolu.
Kardan, et keegi vist ei ole lõplikult lahti kiskunud seda umbsõlme, miks Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel, riigi pöörase eduloo taustal, on inimeste hinges tänutunne segamini ränga pettumusega. Raev, mille keskpunktis on armastus – see on nagu pikalt vindunud peretüli. Hämarolekus eestlane on nagu viitsütikuga pomm: ta võib ära kannatada kümme, kakskümmend aastat, kuid siis murdub temas miski. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, aga ühiskonda on tekkinud mingi halb ja imelik lõhn.
Mis see on, mis inimese seest välja tungib? Paha vaim? Mao sisu? Sisemine indiaanlane? Usun, et riigil on omajagu vedanud, et läänemeresoomlastel ei ole siiamaani tekkinud karismaatilist vaimset liidrit. Vana aja inimene on loodud reageerima maagilisele sõnale. Paar-kolm täpselt sihitud ja jõuga öeldud lauset, ning allasurutud hingeraev pääseb valla. Kui riigis pikalt vindunud suurte väärtussüsteemide konfliktile lähiajal tähelepanu ei pöörata, kujuneb mõõdutundetule europiseerimisele vastukaaluks välja mingisugune läänemeresoome fundamentalism ja unistus harmoonilisest ühiskonnast on lõplikult purustatud.
Oleme aiva taganenud, tõmbunud üha kaugemale elu ääremaadele. Läänemeresoomlasel on õrn ja pelglik loomus nagu rukkiräägul, kelle hääl on osa hämaratest suveöödest, kuid keda keegi pole oma ihusilmaga näinud. Meie hulgas on palju inimesi, kes ei erutu kunagi selliste märksõnade peale nagu «detailplaneering», «arengupoliitika» ja «valimised», kuid nad kikitavad kõrvu, kui keegi lausub «seen», «pohl» või «vana õunapuu». Häda ongi selles, et riigiteenrid võivad kõige paremate kavatsustega käia läbi terve Eesti, Vilsandist Puhatu põhjatute soodeni, kuid nad ei kohtu kunagi selle nähtamatu maailmaga, sest igalt poolt vaatavad neile vastu ontlike nägudega euroopa-eestlased. Eestis on võimalik elada, puutudes aiva kokku ühe kunagise Ida-Euroopa riigi ahhetama paneva edulooga, nägemata kogu selle taga maarahva elutunde laostumist ja allakäiku. Paljudest neist on saanud sisepagulased, kes hulguvad ringi nagu varjud oma vanade mälestuste varemetel.
Mingil hetkel muutus Eesti Vabariik lihtsalt Eurovabariigiks. Sel maalapil ongi kaks Eestit üksteise kukil, on Euroopa-Eesti ja Läänemeresoome-Eesti, Eurovabariik (EV) ja Vana-Eesti (VE). Selleks et mõista eestlase hinge, tuleb osata issameiet lugeda nii õigetpidi kui ka tagurpidi. Muidu ei hakka hingeloits tööle.
Me oleme oma riigiga jõudnud üpris halba seisu. Katla pealispinnalt on veel võimalik riisuda rammusat leent, kuid paja põhjakiht on juba rängasti kõrbenud. Eesti edulugu on toimunud läänemeresoome inimese arvelt. Tema jaoks on mets laastatud, hing rüüstatud. Oskuses hoida euroopa ja soome-ugri maailma omavahel tasakaalus väljendub muu hulgas ka Kreutzwaldi ja Lennart Meri hingesuurus, millest nad ehk ise arugi ei pruukinud saada. Nad olid sillaehitajad kahe maailma vahel. Nüüd on meie pärisusuks saanud euroopa usk, meid valitsevad juba ammugi geneetilised eurooplased.
Põlisrahva sõna
Ent küsime nüüd: kuhu see läänemeresoomlane siis kaob? Kui keegi reostab kaugel džunglis ära neitsiliku jõe ja pärismaalased ei saa enam kala püüda, siis on kõigile selge, kes selle jõletu roima toime pani, ning raevunud inimesed tormavad kaigaste ja kaameratega näruste kapitalistide kallale. Ent meie hääbume kuidagi teisiti. See sunnib küsima, mis on ülepea meie jaoks traditsiooniline elulaad.
Esmajoones on see aed ja peenramaa, kus alati on midagi kõpitseda, üks kodukotus, mis jääb meid alatiseks painama, muinasjutulised seene- ja marjametsad, tung keeta moosi, mis siis, et keegi seda enam eriti ei söö, teha näputööd, puid lõhkuda, käia laulupeol, uurida oma esivanemate lugu ja hoida alles vanu asju, panna õlg alla suguvõsa kokkutulekule ja palju-palju muudki. Ja see kentsakas loetelu juhatab meid just täpselt õigele teele.
Hajaasustus on läänemeresoome kultuuri alustala. Tegelikult peaks just see kuuluma UNESCO kultuuripärandisse. Üks vana talukoht on läänemeresoome mõtteviisi viimane kants, ükskõik, kas tahame sellesse uskuda või mitte. Selleks võib olla ka maa- või suvekodu – kõik oleneb inimesest.
Asi on selles, et läänemeresoome kultuuri ei saa praktiseerida siseruumides. Euroopa kultuuri saab. Kui üks vana mees, loomult soomeugrilane, ei saa enam lõhkuda oma perele küttepuid, käib ta kiiresti alla. Puulõhkumine on kõige teraapilisem tegevus vanaks saanud läänemeresoomlaste hulgas. Täpselt sama kehtib koriluse kohta: korilane, kes ei saa tegeleda korilusega, on tühipaljas vaimne korjus. Metsa minekut ei saa asendada raamatu lugemise või teatris käimisega. See asendamatus on vana aja inimese jaoks olemuslik ja põhimõtteline. Teiste sõnadega, traditsioon on see, mida ei ole võimalik asendada euroopa kultuuriga.
Neid tugisambaid on tänapäevasel läänemeresoomlasel ehk kümmekond ja kui need kõik kokku liita, märkame selgesti veel midagi. Näeme, et kõik need on seotud mõne konkreetse paigaga. Maastikuga. Läänemeresoomlane ei saa mitte kunagi ära minna. Isegi mitte siis, kui ta saab – selline on lihtsalt tema saatus. Kui ta lähebki, siis jääb kogu tema elu maha ja hing jääb alatiseks kisendama millegi järele, mida ta ei oska sõnadesse panna. Läänemeresoome kultuur koosneb suuresti asjadest, mida Euroopas enam keegi ei mäleta. Eurooplane ja ameeriklane võib oma kultuuri (või elu) alati kaasa võtta, see mahub hõlpsasti ära kohvrisse või läptoppi või minu poolest kas või pangakaardile.
Kardan, et oleme praeguses kultuuriteadvuses segamini ajanud kaks asja: kultuurimälestise ja elava traditsiooni. Vana rahvalaul, rahvarõivad, rehielamu, «Kalevipoeg» – kõik need on väga olulised läänemeresoome kultuurimälestised. Kuid elav traditsioon on midagi muud. ERMi külastamine on tähtis, kuid mitte nii tähtis kui seeneläik. Vabaõhumuuseumis käimine on ka tähtis, kuid mitte nii tähtis kui võimalus teha endale ise küttepuid. Pohlamoosi keetmine, pärnaõite korjamine ja suguvõsa kokkutulek on kõige tähtsamad asjad, sest nende kaudu järgime oma vana kultuuri.
Paljudel inimestel on aastatega tekkinud frustreeriv tunne, et valitsused üha vahetuvad, kuid midagi ei muutu ja riik üha kaugeneb inimesest. Põhjus on selles, et uus võim hakkab sekeldama Euroopa-Eestis, seda peenhäälestama, nipet-näpet ümber jagama – ja kirjutab edasi sünget nekroloogi läänemeresoome maailmale.
Rahva hääl on aja jooksul killustunud eri looduskaitse- ja kogukonnaliikumiste, kultuuri- ja vabaühenduste vahel. Rahva sümboolne võim jääb üha väiksemaks. Meil oleks vaja uut võimustruktuuri, mis ei oleks loomult parteiline, vaid kultuuriline. Üks lähtekoht võiks olla ÜRO põlisrahvaste deklaratsioon, mis on täiesti legaalne, ÜRO poolt heaks kiidetud moodus oma hääl kuuldavaks teha. See ei koondaks rahvast mitte parteilisel, vaid kogukondlikel alusel. Eraomandi ja riigi omandi kõrval ilmutaks end sel juhul selgemini ka kogukondlik omand. Me peaksime selle ettevõtmise juures rõhutama esmajoones just looduskaitselist, mitte poliitilist aspekti.
Kõigepealt tuleb lõpetada riigi koloniaalpoliitika oma maade ja metsade suhtes. See on valus lause, mida on väga raske välja öelda. Kuid tuletagem siiski meelde, et Eesti riik võttis endale 2007. aastal nimetatud deklaratsiooniga ühinedes kohustuse tagada siin elavate põlisrahvaste kultuuri säilimine. Sellest lähtuvalt on põliselanikel alati õigus ise otsustada oma looduspärandi üle, kui sellel on mingisugune kultuuriline väärtus. Täpselt nii see läänemeresoome kultuuri kontekstis ongi. Kuid selleks, et see dokument sümboolselt jõustuks, tuleb end kõigepealt ise põlisrahvaks kuulutada. See sümboolne samm on jäänud seni tegemata.
Selles valguses eeldab meie elutunne ka mõne suurema asja selgeksmõtlemist. Praegune maailm ei ole jätkusuutlik, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu meie seda tunneme. See mõtteviis kütab ahju oma tare seinast virutatud palkidega. On palju asju, mida maailm peaks õppima pisikestele ja jätkusuutlikele väikekultuuridele omasest elutundest.
Niisiis kannustagu meid teadmine, et me ei võitle mitte oma kultuuri ja looduse ellujäämise eest, vaid panused on märksa suuremad. Läänemeresoome kultuur ei ole mingi kuivanud pastel, millega Tõnis Lukas Eesti Rahva Muuseumi uksel hiina turistile naljaviluks rindu taob. See on hoopis midagi muud.
Kui meid peaks ootama ees kõva maandumine, siis klammerdub inimene oma elunatukese külge ning ahiküte, Eesti mets ja maagiline sõna ongi kogu tema ellujäämise arsenal, ühesõnaga kõik see, mille on kinkinud meile läänemeresoome kultuur. Kui meid peaks ootama ees pehme maandumine, siis on just läänemeresoome see, mille poolest eristume ja oleme unikaalsed. Kui meil pole vaja üldse maanduda, siis on läänemeresoome parim raketikütus, mis lajatab meid otse stratosfääri.
Uusrikas
Uusrikas viib oma naise sünnitusmajja.
“Kui tuhud algavad, siis me helistame teile!” teatab õde.
“Kuidas? Ja see ongi kõik?” vahib uusrikas talle arusaamatult otsa.
“Aga, härra, mida te siis veel soovite?” küsib õde viisakalt.
“Kuidas mida??? Iga kord, kui ma oma Mersu teenindusse viin, antakse mulle remondi ajaks teine… Te siis nii ei teegi vä???”
“Kui tuhud algavad, siis me helistame teile!” teatab õde.
“Kuidas? Ja see ongi kõik?” vahib uusrikas talle arusaamatult otsa.
“Aga, härra, mida te siis veel soovite?” küsib õde viisakalt.
“Kuidas mida??? Iga kord, kui ma oma Mersu teenindusse viin, antakse mulle remondi ajaks teine… Te siis nii ei teegi vä???”
pühapäev, 26. veebruar 2017
Mesi
Väike Juss läheb poodi, annab müüjale tühja purgi ja palub selle mett täis panna.
Müüja teebki seda.
“Isa homme tuleb ja maksab!” teatab poiss arve peale.
“Ei lähe see trikk minuga läbi!!!” ärritub poetädi ja kallab meepurgi tühjaks.
Poiss astub tänavale, vaatab tühja purki ja mõtleb:
“Isal oli jälle õigus – siit jätkub vabalt kahe võileiva peale!”
Müüja teebki seda.
“Isa homme tuleb ja maksab!” teatab poiss arve peale.
“Ei lähe see trikk minuga läbi!!!” ärritub poetädi ja kallab meepurgi tühjaks.
Poiss astub tänavale, vaatab tühja purki ja mõtleb:
“Isal oli jälle õigus – siit jätkub vabalt kahe võileiva peale!”
Memm ja taat
Memm ja taat lähevad õhtul magama ja poevad sängi.
Taat võtab memmel käest kinni ja nad jäävad magama.
Teisel õhtul kordub sama rituaal.
Kolmandal õhtul, kui taat hakkab memmel käest kinni võtma, tõmbab teine käe ära ja poriseb:
“Ära nüüd hulla, vanamees, mul pea valutab…”
Taat võtab memmel käest kinni ja nad jäävad magama.
Teisel õhtul kordub sama rituaal.
Kolmandal õhtul, kui taat hakkab memmel käest kinni võtma, tõmbab teine käe ära ja poriseb:
“Ära nüüd hulla, vanamees, mul pea valutab…”
laupäev, 25. veebruar 2017
Vabadussõda
Ühel päeval keset Eesti Vabadussõda jalutab üks vene kindral oma armeega läbi mägise Eesti piirkonna.
Järsku kuuleb mäe tagant häält, mis hüüab: “Üks eesti sõdur võib maha võtta kümme vene sõdurit!”
Kerge muigega saadab kindral kümme oma sõdurit üle mäe.
Toimub lühike tulevahetus, pärast mida jääb kõik vaikseks…
“Üks eesti sõdur suudab maha võtta sada vene sõdurit!” kostub siis mäe tagant.
Vene kindral ei suuda sellist valelikku kelkimist ilma naeruturtsatuseta kuulata ning saadab otsekohe sada sõdurit üle mäe, et need hüüdjatele otsa peale teeks.
Toimub tunduvalt suurem tulevahetus kui enne ning lõpuks jääb kõik vaikseks.
“Üks eesti sõdur saab isegi tuhandest vene sõdurist jagu!” kostub siis mäetagune hüüe.
Vene kindral on nüüd maruvihane, trambib raevukalt jalgu ja katkub juukseid, ning saadab tuhat oma parimat meest üle mäe asja korda ajama.
Puhkeb tohutu möll ja tulevahetus.
Keset seda meeletut taplemist roomab üks haavatud vene sõdur vaevaliselt üle mäe kindrali poole ja oigab: “Kindral! Ärge saatke rohkem mehi üle mäe! See on lõks! Nad on kahekesi!!!”
Järsku kuuleb mäe tagant häält, mis hüüab: “Üks eesti sõdur võib maha võtta kümme vene sõdurit!”
Kerge muigega saadab kindral kümme oma sõdurit üle mäe.
Toimub lühike tulevahetus, pärast mida jääb kõik vaikseks…
“Üks eesti sõdur suudab maha võtta sada vene sõdurit!” kostub siis mäe tagant.
Vene kindral ei suuda sellist valelikku kelkimist ilma naeruturtsatuseta kuulata ning saadab otsekohe sada sõdurit üle mäe, et need hüüdjatele otsa peale teeks.
Toimub tunduvalt suurem tulevahetus kui enne ning lõpuks jääb kõik vaikseks.
“Üks eesti sõdur saab isegi tuhandest vene sõdurist jagu!” kostub siis mäetagune hüüe.
Vene kindral on nüüd maruvihane, trambib raevukalt jalgu ja katkub juukseid, ning saadab tuhat oma parimat meest üle mäe asja korda ajama.
Puhkeb tohutu möll ja tulevahetus.
Keset seda meeletut taplemist roomab üks haavatud vene sõdur vaevaliselt üle mäe kindrali poole ja oigab: “Kindral! Ärge saatke rohkem mehi üle mäe! See on lõks! Nad on kahekesi!!!”
neljapäev, 23. veebruar 2017
kolmapäev, 22. veebruar 2017
Reaalsuse tajumine – mida tähendab pagulaste tulek tegelikult?
Täna on minu 11-es päev Saksamaal ning selle äärmiselt lühikese aja jooksul olen pidanud mitmeid oma põhimõtteid ümber hindama. Üks nendest seoses pagulastega. Siiani pole ma olnud suur pagulaste vastu sõdija, seda enam, kui see tähendab süütute inimeste päästmist sõjaolukorrast, pakkudes neile tuge, elukohta ja kindlustunnet. Tegin oma mõtteis isegi nalja, et noh, segaverelised koerad on juttude järgi tugevamad ja elavad kauem – äkki siis inimesed ka.
Olukorrad, mida aga hetkel kogenud olen, on lõhkunud minu roosa mulli, milles siiani elanud olen. Mida päev edasi, seda enam tunnen, et antud olukorras oleme pöördumas tagasi koopainimese elu juurde, kus instinkt ‘võitle või põgene’ on ellu jäämiseks vajalik. Ja seda kõige füüsilisemas mõttes.
Filmis Titanic on stseen, kus laevameeskonna liige hoiab alamat rahvast raudväravate taga, et takistada nende liikumine kõrgematele korrustele ning päästepaatidesse. Alati tekkis mul seda vaadates sisemine viha antud filmitegelase vastu, sest tundsin, et tema teguviis on vale. Kõigil peaks olema võimalus päästa oma nahk, kõigil peaks olema võimalus elule.
Antud olukorraga silmitsi seistes tunnen end samas olukorras olevat nagu antud laevameeskonna liige. Mul on pagana kahju, kui litsutakse kinni riigiväravad nende ees. Seda enam, et nende hulgas on väga siiraid ja häid inimesi, kes tõeliselt vajavad abi, kuid tunnen, et mina ise, minu perekond ja minu lähedased on mulle liiga olulised, et pooldada elu, mis võib meid oodata ees, kui neid inimesi oma riiki laseme.
Olime olnud vaid paar päeva Berliinis, kui sattusime Alexanderplatz’ile, kus palja ülakehaga hull oli roninud purskkaevu otsa, kott käes ning röökis nagu segane. Kohal oli nii pommirühm, politsei, kiirabid, päästeteenistus ja kõik muud tegelased, kes vähegi selliseks puhuks kokku kutsutakse. Kahjuks keel veel nii selge polnud, et aru saada, mida ta täpsemalt nõudis. Õnneks suudeti ta sealt alla tuua ning nägime, kuidas ta üsna vägivaldsel teel minema toimetati käed raudus. Politseil ja läbirääkijal läks üle tunni, et kogu see jama ära klaarida. Olukorda üritasid leevedada ka mehe sõbrad, kes püüdsid veenda teda alla tulema.
Veidi hiljem, soovides S-Bahn’iga sõita kodu poole tagasi, oli kahtlane kohver jäetud keset rongijaama esimest korrust, lindiga ümber piiratud ning politsei ning turvatöötajad piiramas inimesi. Liikusime kiirelt üles, sooviga ruttu rongile minna ning jalga lasta sellest piirkonnast. Tuli üks rong.. siis teine.. siis kolmas.. peale 7nda rongi möödumist saime aru, et tegemist on tõsise olukorraga. Saime aru, et rongidel pole luba peatuda ning hirmu lisas politseide äkiline ja kiire reageerimine ning nende omavahelise vestluse jälgimine.
Möödusid mõned päevad, kui sõitsime Hamburgi poole, et külastada turismimessi. Leidsime aega ka linnaga tutvumiseks, mille käigus saime tutvuda järjekordse hirmu tekitava olukorraga – just sel hetkel toimus seal afgaanide rongkäik valitsuse vastu, sest valitsus soovib 12 000 inimest kodumaale tagasi saata. Hirmu lisas osade paraadil osalejate agressiivne väljendusviis ja käitumine.
Mis on aga siin olemise kõige hirmsam osa? – olla naine. Olla naine, kellele meeldivad kleidid ja seelikud, sealjuures olles harjunud kandma põlvest veidi ülespoole pikkust. Mis veelgi hullem – sattuda niiviisi liikuma õhtusesse Berliini. Just see sama õhtu, tulles Hamburgist kodu poole, oli üks hirmsamaid reise üldse. Nimelt anti meile ette, et messile tuleb selga panna musta värvi seelik. Kuna mul oli kontoriseelik olemas, ei muretsenud ma rohkem. Igaks juhuks ostsin ka paksud musta tooni sukapüksid, et vähem tähelepanu saada. Ma polnud väga ammu sellist hirmu tundnud, kui tol hetkel liikudes metroos kodu poole. Mul on nii hea meel, et ma polnud üksi ning et suutsime mõista teineteist Crossfiti tüdrukuga*, kes aitas mul tekitada olukorda, kus mind oleks vähem märgata. Olin ka varem kuulnud, et tuleb olla ettevaatlik ning jälgida, mida selga panna, kuid poleks eales uskunud, et tegu on olukorraga, mis on justkui punane rätik härjale.
Tõsi, tunnistan, et seelik oleks võinud olla pikem, kuid kas tõesti on meie tulevik käia nii riides, et kuskilt säärt või käsivart näha pole? Ainus võimalus seelikut selga panna on nii, et püksid on selle all (enamus naised siin niiviisi käivadki)? Kas me tõesti soovime oma rahulikku pisikesesse Eestisse samasuguseid olukordi? Kas me soovime, et meie riigi naised peaksid tundma iga kord hirmu, astudes koduseinte vahelt välja? Kas soovime, et naistel poleks võmalust kanda seelikuid ning säravamalt üles lüüa? Kas soovime, et naistel poleks võimalust tunda end naiselikult? Kas tõesti pole võimalik oma kodumaad ja oma rahvast päästa?
Mul läks mitu päeva aega, et mõista, miks siinsed naised nii mehelikult riietuvad ja välja näevad. Nüüd tuleb kurbusega tõdeda, et mõistan seda.
Ma loodan siiralt, et see, mis toimub siin Saksamaal, pole meie pisikese kodumaa tulevik.
Videod antud seikade kohta:
NB! Paremal pool tulbas on lahter, kuhu on sul võimalik kirjutada oma e-mail ning seejärel tulevad teavitused uutest postitustest otse sinu postkasti!
https://herbiworld.wordpress.com/2017/02/14/reaalsuse-tajumine-mida-tahendab-pagulaste-tulek-tegelikult/
https://herbiworld.wordpress.com/2017/02/14/reaalsuse-tajumine-mida-tahendab-pagulaste-tulek-tegelikult/
esmaspäev, 20. veebruar 2017
laupäev, 18. veebruar 2017
Lugu
Elanud kord aastal 1940 aastatel Tallinnas mees nimega Juhan. Tema hoovi peal elas naabrimees nimega Jaak. Saanud ükskord Juhan teada, et Jaak olnud tema naisega. Juhan püha viha täis, võtnud seinalt jahipüssi, et minna ning Jaak maha lasta.
Hoovi peal tulnud vastu Elmar, korteriühistu esimees ja muidu keskmisest targem keskealine mees. Elmar küsima, mis teoksil. Jaak seletanud loo ära. Elmar ütlema: "See mis sul Juhan plaanis on- see on Jumala silmis mõrv ja seaduse silmis karistatav. Kui Jaagu maha lased, siis lähed vangimajja ning pärast igavikus põled põrgutules!" Juhan jätnud karistamsnõu katki.
Tulnud kätte aasta 1944. Elmar ning Juhan võetud Saksa sõjaväkke; Elmar saanud seal ruttu ülemuseks.
Kord Sinimägede all öösel punkrist välja häda tegema minnes silmanud Juhan kedagi väga tasahilju nende kaevikurea poole hiilimas. Teraselt silmi pingutades tundud Juhan näo ära: "See ju minu naabrimees Jaak! Vene mundris roomab meie poole!" Pikemalt mõtlemata haaranud Juhan püssi ja lasi Jaagu surnuks.
Hommikul leitud Jaagu surnukeha juurest granaate- oli selge et ta oli hiilinud selleks, et hävitada punker kaitseliinis ja teha tee vabaks venelaste löögirusikale.
Elmar teinud seepeale Juhani kangelaseks, lausunud kiidusõnu ja pannud raudristi rinda.
Seepeale küsinud Juhan: "Sa võid ju mind kangelasks teha. Aga mis saab nüüd sellest, mida sa mulle tookord koduhoovi peal ütlesid? Siis ähvardasid mind vangimaja ja põrgutulega, nüüd paned ordeni rinda? Kuidas see nüüd kokku läheb? Jaak on ju ikka ühtemoodi surnud, tema naine lesk ja lapsed peavad üles kasvama vaesuses ja isata. Sa kiidad mind nüüd, aga mida Jumal selle inimesetapmise peale peaks ütlema?"
Hoovi peal tulnud vastu Elmar, korteriühistu esimees ja muidu keskmisest targem keskealine mees. Elmar küsima, mis teoksil. Jaak seletanud loo ära. Elmar ütlema: "See mis sul Juhan plaanis on- see on Jumala silmis mõrv ja seaduse silmis karistatav. Kui Jaagu maha lased, siis lähed vangimajja ning pärast igavikus põled põrgutules!" Juhan jätnud karistamsnõu katki.
Tulnud kätte aasta 1944. Elmar ning Juhan võetud Saksa sõjaväkke; Elmar saanud seal ruttu ülemuseks.
Kord Sinimägede all öösel punkrist välja häda tegema minnes silmanud Juhan kedagi väga tasahilju nende kaevikurea poole hiilimas. Teraselt silmi pingutades tundud Juhan näo ära: "See ju minu naabrimees Jaak! Vene mundris roomab meie poole!" Pikemalt mõtlemata haaranud Juhan püssi ja lasi Jaagu surnuks.
Hommikul leitud Jaagu surnukeha juurest granaate- oli selge et ta oli hiilinud selleks, et hävitada punker kaitseliinis ja teha tee vabaks venelaste löögirusikale.
Elmar teinud seepeale Juhani kangelaseks, lausunud kiidusõnu ja pannud raudristi rinda.
Seepeale küsinud Juhan: "Sa võid ju mind kangelasks teha. Aga mis saab nüüd sellest, mida sa mulle tookord koduhoovi peal ütlesid? Siis ähvardasid mind vangimaja ja põrgutulega, nüüd paned ordeni rinda? Kuidas see nüüd kokku läheb? Jaak on ju ikka ühtemoodi surnud, tema naine lesk ja lapsed peavad üles kasvama vaesuses ja isata. Sa kiidad mind nüüd, aga mida Jumal selle inimesetapmise peale peaks ütlema?"
neljapäev, 16. veebruar 2017
Mis autost saab
Emme, emme! Mis autost siis saab, kui see nii katki läheb, et sellega enam üldse sõita ei saa? Siis ostab sinu issi selle kalli raha eest endale.
Mis tähendab
"Issi, issi, ütle, mis tähendab ebakompetentsus ja ignorantsus."
"Ah, ära sega... Ma ei tea ja mind ei huvita ka!"
"Ah, ära sega... Ma ei tea ja mind ei huvita ka!"
kolmapäev, 15. veebruar 2017
Ülempreester Kaifase postitus sotsiaalmeedias
Arheoloogid leidsid Jeruusalemmast kivitahvli, millesse on uuristatud ülempreester Joosep Kaifase sotsiaalmeediasse postitatud tekst. Teadlaste arvates on seal usutavasti juttu Naatsareti Ješuast ehk Jeesus Kristusest. Postituse kuupäev vastab meie Suurele Reedele.
Toome ära postituse ligikaudse tõlke:
Täna enne keskpäeva karistasid roomlased tuntud eksitajat ja nõida Ješuat, naatsaretlast, ja poosid ta raudnaelte abil ristipuu külge. Meenutan kõigile, mida ütleb Mooses: poodu on Jumalast neetud.
Selgitan seda lähemalt. Vanematekogul ei jäänud muud üle kui Ješua roomlastele välja anda, sest ta oli ohtlik populist, fundamentalist ja äärmuslane. Ütleme selle selgesti välja: meil ei ole vaja mingit isehakanud kuningat, meie toetame kogu hingest imperaator Caesarit, kes tagab maailmakorra, kus valitsevad rahu, stabiilsus ja õitseng.
Jah, Ješua oli meie koguduse liige, aga samas pürgis ta alternatiivse usuliikumise juhiks. Tema nõidumised olid kurikuulsad, kogu maailm jooksis tema järel.
Peale selle õhutas Ješua vaenu usulisel pinnal. Ta ründas inimgruppi religioosse tunnuse alusel (kirjatundjad ja variserid). Ta kahjustas nende ja meie kõigi reputatsiooni. Sellele ei saa läbi sõrmede vaadata.
Aga seda nägid paljud teie seast oma silmaga, et ta pani Pühamus toime huligaansuse ja ohustas avalikku korda. Pühad on juba alanud, rahutud massid liikvel. Mis te arvate, et roomlased oleksid seda lihtsalt niisama pealt vaadanud? Kindlasti oleks ta oma teguviisiga tõmmanud kõigepühamale paigale Taeva karistuse.
Ja oleks asi sellega piirdunud. Kui ta minu ette toodi, vaatas ta mulle silma ja teotas Jumalat. Tema, inimene, tõstis enese Jumalaks. Meie kõigi kuuldes. Lubas veel, et tuleb tagasi taevapilvedega. Haha.
Nüüd ripub ta ristil ja mitte keegi ei tule teda sealt maha võtma. Ta kutsus hädas Eelijat appi, aga vist ei hüüdnud piisavalt valjusti.
Ma tean, et mõned tunnevad talle kaasa. Kostub hääli, et vanematekogu kokkukutsumisel ei järgitud protseduuri. Seda jama ma kommenteerima ei hakka.
Ja mis puutub Ješua suhtes langetatud otsusesse, siis toimetas vanematekogu kooskõlas meie reeglitega. Meil toimus hääletus ja vastuhääli ei olnud. Tõsi, osad liikmed ei saanud koosolekul osaleda, aga nende arvamus kantakse hiljem protokolli.
On tulnud kriitikat, et me oleksime võinud selle naatsaretlase ikkagi vabaks lasta. Meenutan kõigile, et meil on Seadus, ja Seadus ütleb, mis on antud juhul karistus. Seadusest ei või kaotsi minna ükski täpp. Meie elame religioosses õigusriigis, mitte nagu mingid julmad barbarid.
Veel on tõstatatud küsimus tõest. Arumaeisaa, mis see siia puutub?! Teate, paganad võivad tõe üle targutada, meie vanematekogu jaoks on selge, et tõde on see, mida me eeskirjade alusel otsustame. No ei tule Naatsaretist midagi head ja õiget. Eeskirjade tõlgendusi võib muuta, näiteks Hilleli ja Šammai õpilased kogu aeg vaidlevad. Aga kui hääled on koos, siis on otsus vormistatud.
Ei ole kerge kogudust juhtida, kogu aeg ajavad ühed traditsioonides näpuga järge, teistel on jälle mingid ilmutused ja nägemused. Minul aga on ainult reeglid ja eeskirjad, paragrahv-Barabas (hehe, läheb ju riimi?), nende järgi ma toimetan. Nojah, seda peab ka vaatama, et suhted välismaailmaga tasakaalus oleksid ning templi maine püsiks kõrge.
Olgu, liiga pikki tekste ei saa tahvlile postitada ja pealegi on vaja minna templisse püha pidama. Häid pühi kõigile! Kohtumiseni nädala esimesel päeval. Olge hoitud!
Toome ära postituse ligikaudse tõlke:
Täna enne keskpäeva karistasid roomlased tuntud eksitajat ja nõida Ješuat, naatsaretlast, ja poosid ta raudnaelte abil ristipuu külge. Meenutan kõigile, mida ütleb Mooses: poodu on Jumalast neetud.
Selgitan seda lähemalt. Vanematekogul ei jäänud muud üle kui Ješua roomlastele välja anda, sest ta oli ohtlik populist, fundamentalist ja äärmuslane. Ütleme selle selgesti välja: meil ei ole vaja mingit isehakanud kuningat, meie toetame kogu hingest imperaator Caesarit, kes tagab maailmakorra, kus valitsevad rahu, stabiilsus ja õitseng.
Jah, Ješua oli meie koguduse liige, aga samas pürgis ta alternatiivse usuliikumise juhiks. Tema nõidumised olid kurikuulsad, kogu maailm jooksis tema järel.
Peale selle õhutas Ješua vaenu usulisel pinnal. Ta ründas inimgruppi religioosse tunnuse alusel (kirjatundjad ja variserid). Ta kahjustas nende ja meie kõigi reputatsiooni. Sellele ei saa läbi sõrmede vaadata.
Aga seda nägid paljud teie seast oma silmaga, et ta pani Pühamus toime huligaansuse ja ohustas avalikku korda. Pühad on juba alanud, rahutud massid liikvel. Mis te arvate, et roomlased oleksid seda lihtsalt niisama pealt vaadanud? Kindlasti oleks ta oma teguviisiga tõmmanud kõigepühamale paigale Taeva karistuse.
Ja oleks asi sellega piirdunud. Kui ta minu ette toodi, vaatas ta mulle silma ja teotas Jumalat. Tema, inimene, tõstis enese Jumalaks. Meie kõigi kuuldes. Lubas veel, et tuleb tagasi taevapilvedega. Haha.
Nüüd ripub ta ristil ja mitte keegi ei tule teda sealt maha võtma. Ta kutsus hädas Eelijat appi, aga vist ei hüüdnud piisavalt valjusti.
Ma tean, et mõned tunnevad talle kaasa. Kostub hääli, et vanematekogu kokkukutsumisel ei järgitud protseduuri. Seda jama ma kommenteerima ei hakka.
Ja mis puutub Ješua suhtes langetatud otsusesse, siis toimetas vanematekogu kooskõlas meie reeglitega. Meil toimus hääletus ja vastuhääli ei olnud. Tõsi, osad liikmed ei saanud koosolekul osaleda, aga nende arvamus kantakse hiljem protokolli.
On tulnud kriitikat, et me oleksime võinud selle naatsaretlase ikkagi vabaks lasta. Meenutan kõigile, et meil on Seadus, ja Seadus ütleb, mis on antud juhul karistus. Seadusest ei või kaotsi minna ükski täpp. Meie elame religioosses õigusriigis, mitte nagu mingid julmad barbarid.
Veel on tõstatatud küsimus tõest. Arumaeisaa, mis see siia puutub?! Teate, paganad võivad tõe üle targutada, meie vanematekogu jaoks on selge, et tõde on see, mida me eeskirjade alusel otsustame. No ei tule Naatsaretist midagi head ja õiget. Eeskirjade tõlgendusi võib muuta, näiteks Hilleli ja Šammai õpilased kogu aeg vaidlevad. Aga kui hääled on koos, siis on otsus vormistatud.
Ei ole kerge kogudust juhtida, kogu aeg ajavad ühed traditsioonides näpuga järge, teistel on jälle mingid ilmutused ja nägemused. Minul aga on ainult reeglid ja eeskirjad, paragrahv-Barabas (hehe, läheb ju riimi?), nende järgi ma toimetan. Nojah, seda peab ka vaatama, et suhted välismaailmaga tasakaalus oleksid ning templi maine püsiks kõrge.
Olgu, liiga pikki tekste ei saa tahvlile postitada ja pealegi on vaja minna templisse püha pidama. Häid pühi kõigile! Kohtumiseni nädala esimesel päeval. Olge hoitud!
teisipäev, 14. veebruar 2017
VIDEO: Laupäeva õhtul ründas Austraalias 70 aafriklastest migranti perefestivali.
Laupäeva õhtul pidutsesid Austraalias Melbourne ligidal Caroline Springs'i elanikud perefestivalil, kui ootamatult ilutulestiku ajal ründas neid suur kamp (telediktori sõnul 70) aafriklastest migranti, kirjutas Friatider.
"Kui ilutulestik algas, siis toimus nagu pullide tormijooks," rääkis üks ema. Aafriklased peksid lapsi ja vanemaid, lüües neid pikali maha ning varastastades nende telefone. 16.a. Jack McLaughlin oli üks, kes löödi pikali, tema peal hüpati ja neegrid varastasid ta telefoni. Jack kaotas teadvuse, ta viidi kallaletungi järel haiglasse.
Ka 16.a. Tom'i löödi vastu pead. Üks aafriklane ründas teda ja varastas telefoni.
17.a. Shannonit peksti samuti vastu pead- ta viidi haiglasse, kus tehti lõuale kuus õmblust. Ta rääkis, et oli sõpradega festivalil, kui äkki lamas maas, teda peksti seljatagant vastu pead.
Politsei ja turvameeste teatel oli märatsevate aafriklaste rünnak neile ootamatu. Neid kritseeritakse nüüd avalikkuse poolt, et nad ei sekkunud kiiremini ja ei peatanud kurjategijaid. Sudaanlastest migrantide arv Melbourne's kasvab väga kiiresti. Rahvastikuregistri järgi oli 1991. aastal Victoria osariigis, kus Melbourne asub, 184 sudaanlast. 2001. aastaks oli nende arv ligikaudu 1000 ja kümme aastat hiljem oli neid juba üle 6000.
esmaspäev, 13. veebruar 2017
pühapäev, 12. veebruar 2017
Ilves rongis
Rongi kupees istub hästi säilinud vanaproua vastas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kes keskendunult oma nätsu närib.
Mõne aja pärast pöördub proua tema poole ja ütleb:
“See on teist väga kena, et te vestlusega mu meelt lahutada püüate, aga ma pean teid hoiatama, et olen täiesti kurt!”
Mõne aja pärast pöördub proua tema poole ja ütleb:
“See on teist väga kena, et te vestlusega mu meelt lahutada püüate, aga ma pean teid hoiatama, et olen täiesti kurt!”
reede, 10. veebruar 2017
kolmapäev, 8. veebruar 2017
Kes on järgmine?
teisipäev, 7. veebruar 2017
Tõestisündinud lugu.
Pärnu sanatooriumis küsib arst Soome vanapapilt tema tervisliku seisukorra kohta ja saab vastuseks, et tervis on üldjoontes korras, aga aastaid tagasi lõigati mehel t*rä ära.
Arst ei osanud soome keelt piisavalt ja küsis suurte silmadega uuesti.
“Jajah,mul lõigati t*rä ära!” kinnitab vanapapi.
Arst hakkas täie häälega naerma ega suutnudki lõpetada.
Soome vanamees solvus selle peale.
Aga kust pidi arst teadma, et tyrä tähendab soome keeles songa….?
Arst ei osanud soome keelt piisavalt ja küsis suurte silmadega uuesti.
“Jajah,mul lõigati t*rä ära!” kinnitab vanapapi.
Arst hakkas täie häälega naerma ega suutnudki lõpetada.
Soome vanamees solvus selle peale.
Aga kust pidi arst teadma, et tyrä tähendab soome keeles songa….?
esmaspäev, 6. veebruar 2017
Donetskis on paanika "Ukraina tuleb tagasi"
Paar päeva tagasi heisati Ukraina lipp Donetski korrusmaja katusel, nüüd siis puhta paanika...
Sõidetakse molli, kui kasvõi mokaotsastki mainida "teeennerri", on hakatud ennast nimetama ukrainlasteks, Donetskilasteks (Donetski linna elanikeks) hävitatakse DNR sümboolikat ja kõike, mis seda meenutab kodus ja selle lähedal, jne.
Kadunud on lootus või ettekujutus minekust venemaa rüppe.
Võibolla mitte kohe, kui 5-6 aasta pärast kindlasti võetakse keegi vastutusele [riigivõimu kukutamise eest] ja just sellepärast need inimesed, kes osalesid referendumitel, takistasid riigiasutuste tööd, toetasid gängareid püüavad nüüd maksimaalselt "valgendada" (puhtaks pesta) oma mainet ja hävitada kõiki tõendeid nende osalemist nendes sündmustes.
Autori trepikojas oli hiljuti juhtum, kus üks elanik sai teise käest pudeliga vasta pead, sest hääletas Ukrainast eraldumise poolt.
Juttu on ka sellest, et huvitav on jälgida neid nõdrameelseid töökaaslasi praegu, kes oma Ukraina passi on ära põletanud ja saanud teeneri "tokustaadid"
Tuhanded inimesed on asunud Ukraina passi taotlema - needsamad, kelle toetusel VF selle supi kokku keetis, aga nüüd ründavad passi saama, justkui oleks selle ära kaotanud....! Aga ise pistsid põlema!
Ja mitte keegi ei taha tunnistada, et ise ollekse jobud ja nö, kutsuti sõda oma õuele
Retoorika on kah täiesti jabur hetkel - Obaama orgunnis vennatapusõja, aga nüüd Trump oma poiss ajab korda kõik!
Relvastatud omakaitse liikmeid (gängareid) ei ole linnas juba ammu näha olnud, nagu ei ole näha olnud neid, kes varem kindlasti sõdisid eesliinil (на передке?). Nad on praegu kas Krimmis või ei tea kuidas, ent suutnud kuidagi pressida Venemaale. Asi on selles, et Venemaale neid ei lasta aga kui juhtutakse kinni püüdma, siis pannakse vanglasse. Praegu eesliinil olijad kas teenivad pealike ees krediiti ja kortereid või on siis palgasõdurid Venemaalt. Ideelisi võitlejaid Donetskis pole!
Viimasel ajal on riigiasutustes hakatud ukraina keelt tervitama: kui varem võidi selle rääkimise eest tappa, siis nüüd paljud tsiteerivad dokumente ja edastavad uudiseid justnimelt ukraina keeles. Üldiselt nii, nagu oli enne seda jama.
Pikemalt siin:
http://rusjev.net/2017/02/05/v-donetske-panika-iz-za-novosti-o-vozvrate-v-ukrainu/
Sõidetakse molli, kui kasvõi mokaotsastki mainida "teeennerri", on hakatud ennast nimetama ukrainlasteks, Donetskilasteks (Donetski linna elanikeks) hävitatakse DNR sümboolikat ja kõike, mis seda meenutab kodus ja selle lähedal, jne.
Kadunud on lootus või ettekujutus minekust venemaa rüppe.
Võibolla mitte kohe, kui 5-6 aasta pärast kindlasti võetakse keegi vastutusele [riigivõimu kukutamise eest] ja just sellepärast need inimesed, kes osalesid referendumitel, takistasid riigiasutuste tööd, toetasid gängareid püüavad nüüd maksimaalselt "valgendada" (puhtaks pesta) oma mainet ja hävitada kõiki tõendeid nende osalemist nendes sündmustes.
Autori trepikojas oli hiljuti juhtum, kus üks elanik sai teise käest pudeliga vasta pead, sest hääletas Ukrainast eraldumise poolt.
Juttu on ka sellest, et huvitav on jälgida neid nõdrameelseid töökaaslasi praegu, kes oma Ukraina passi on ära põletanud ja saanud teeneri "tokustaadid"
Tuhanded inimesed on asunud Ukraina passi taotlema - needsamad, kelle toetusel VF selle supi kokku keetis, aga nüüd ründavad passi saama, justkui oleks selle ära kaotanud....! Aga ise pistsid põlema!
Ja mitte keegi ei taha tunnistada, et ise ollekse jobud ja nö, kutsuti sõda oma õuele
Retoorika on kah täiesti jabur hetkel - Obaama orgunnis vennatapusõja, aga nüüd Trump oma poiss ajab korda kõik!
Relvastatud omakaitse liikmeid (gängareid) ei ole linnas juba ammu näha olnud, nagu ei ole näha olnud neid, kes varem kindlasti sõdisid eesliinil (на передке?). Nad on praegu kas Krimmis või ei tea kuidas, ent suutnud kuidagi pressida Venemaale. Asi on selles, et Venemaale neid ei lasta aga kui juhtutakse kinni püüdma, siis pannakse vanglasse. Praegu eesliinil olijad kas teenivad pealike ees krediiti ja kortereid või on siis palgasõdurid Venemaalt. Ideelisi võitlejaid Donetskis pole!
Viimasel ajal on riigiasutustes hakatud ukraina keelt tervitama: kui varem võidi selle rääkimise eest tappa, siis nüüd paljud tsiteerivad dokumente ja edastavad uudiseid justnimelt ukraina keeles. Üldiselt nii, nagu oli enne seda jama.
Pikemalt siin:
http://rusjev.net/2017/02/05/v-donetske-panika-iz-za-novosti-o-vozvrate-v-ukrainu/
laupäev, 4. veebruar 2017
reede, 3. veebruar 2017
neljapäev, 2. veebruar 2017
Tellimine:
Postitused (Atom)