esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Snaiper “Valge Surm” niitis ryssä'sid nagu loogu

Pekka Erelt

Ida-Ukrainas sõdiva vabatahtlike pataljoni Azov ridadesse kuuluv rootslasest snaiper Mikael Skillt kogub hirmuäratavat kuulsust. Ta on tapnud väidetavalt ligi 150 separatisti ning tema pea eest on seetõttu välja käidud miljon dollarit. Skillti jaoks paistab võitlus separatistide ja venelaste vastu olevat omamoodi talvesõda. Sest nagu praegu on rootslased ja teised välismaa vabatahtlikud läinud ukrainlastele appi, nii läksid nad 75 aastat tagasi ka talvesõtta soomlastele appi. Põhjamaade snaipreid on aga
tõepoolest põhjust karta. Läbi aegade surmavaima snaipri tiitel kuulub soomlasele Simo Häyhäle,kes erinevatest relvadest tappis ühtekokku 705 vaenlast. Skilltil on selleni veel pikk tee käia. Vaid kolm kuud rindel Häyhä oli pärit Karjalast, kus tema vanemad pidasid talu. Juba maast madalast käis Simo küttimas ning õppis suurepäraselt püssi käsitsema. 17aastaselt astus noormees Soome kaitseliitu, kus hiilgas oma laskmisosavusega.
Talvesõja alates oli Häyhä 34aastane - oodatult sai temast snaiper. “Snaiprilt nõutakse külma närvi ja tundetust tapmise suhtes,” ütleb Häyhä tegemisi uurinud Helsingi ülikooli ajaloodotsent Risto Marjomaa. Need omadused olid mehel olemas. Häyhä saadeti teenima 34. jalaväerügemendi 6. kompaniisse, mis asus Karjalas Kollaa rindel. Üksust juhtis kapten Aarne Juutilainen hüüdnimega Maroko Hirm. Häyhä jõudis lahingutes osaleda kõigest kolm kuud, ent sellest piisas karde-
tava kuulsuse omandamiseks. Venelased hakkasid teda kutsuma hüüdnimega “Valge Surm”. Ja mitte asjata. Häyhä lasud snaipripüssist M/28 Pystykorva niitsid maha 505 vaenlast! Lisaks sellele tappis ta 200 vaenlast automaatrelvast. Ja seda kõike tingimustes, kus valget aega oli vaid mõni tund päevas. On ka väidetud, et Häyhä skoor snaiprirelvast oli koguni 542.Marjomaa siiski kahtleb selles, kuigi lõplikku tõde ei tea - see jääbki ilmselt välja selgitamata. Igatahes aastavahetusel 1939/1940 ühele Rootsi ajakirjanikule antud intervjuus väitis Häyhä ise, et on hävitanud sadakond vaenlast snaipripüssiga ja teist sada automaadiga. Sel hetkel oli sõda alles pooleli ja Häyhäl jäi rindel olla paar kuud. Nii et 505 on siiski võimalik. Kaval nagu rebane Häyhä ei kasutanud kunagi optilise sihikuga püssi, pidades seda ebakindlaks ja ohtlikuks. Nimelt tuli optilise sihiku puhul lastes pea kõrgemale tõsta, samuti võis sihik päikese käes heike heita ja nii snaipri asukoha paljastada. Ka polnud see sihik külmakindel, aga Häyhä tegutses 20- kuni 40kraadises pakases. On märkimisväärt, et ta suutis tavasihiku abil tabada sihtmärke, mis enamasti asusid kaugemal kui 350 meetrit. Soomlane oli ka muidu üliettevaatlik. Et vaenlane teda ei avastaks, tampis Häyhä lume kõvaks ja valas veega üle. Nii ei paiskunud pärast lasku lund õhku. Samuti olevat ta lund suus hoidnud - see pidi välistama reetliku hingeaurupilve tekkimise. Venelased pingutasid kõvasti, et Häyhät tabada. 6. märtsil 1940 see lõpuks ka õnnestus. Venelaste snaiper avastas Häyhä ja tulistas teda lõhkekuuliga. Kuul rebis Häyhä vasaku näopoole ribadeks ja purustas lõualuu. Häyhä sõnul jätkunud tal siiski veel jõudu saata teda haavanud vene snaipri poole teele surmav kuul. Häyhäl oli õnne ja ta jäi ellu, tulles teadvusele alles nädal hiljem, 13. märtsil. Just sel päeval kuulutati välja rahu. Talvesõda oli lõppenud. Vapruse eest autasustati Häyhät 1. ja 2. klassi vabadusmedaliga ning 3. ja 4. klassi vabadusristiga.Tervenemine võttis kaua aega ja jätkusõtta Häyhä enam ei läinud. “Temast sai justkui müütiline talvesõja kangelane ja nii levis see kuulsus üle maailma,” võttis Marjomaa kokku. Kui Häyhält hiljem küsiti, kas ta nii paljude inimeste tapmise pärast süümepiinasid ei tunne, vastas too: “Tegin seda, mida mul kästi teha, ning tegin nii hästi kui oskasin.” Sõja järel sai snaiprist põllumees, ent püssi ta päris varna ka ei riputanud. Häyhä oli kirglik jahimees, kelle jahikaaslaseks oli teiste hulgas omaaegne Soome president Urho Kaleva Kekkonen. Talvesõja legend Simo Häyhä jõudis ära näha isegi 21. sajandi ning suri 2002. aastal sõjaveteranide hooldekodus.Ta oli 96aastane.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar