Enne Johansoniga kohtumist tegutses Mai sensitiivina iseseisvalt. Ta harrastas autohüpnoosi kristallkuuli vaadates. Nii on ta kirjutanud oma ankeedis: «Võtan neid vastu, kellel on küsimusi elu lahendamiseks, ja sissetulekud saan nendest annetustest, mis vabatahtlikult antakse.» 1927. aastal kohtus Mai Bernhardiga mõnede teadete kohaselt sedaviisi, et otsinud tema juurest abi oma raske südamehaiguse vastu. Aga Martha Johanson on ka rääkinud, et Mai olla juba aastaid varem saanud ühes nägemuses teadmise, et kohtab Bernhard Johansoni taolist meest ja hakkab temaga koostööd tegema.
Koostöö Kalamehe ja Johansoni vahel kujunes tihedaks. Koos käidi seansse korraldades maad mööda ringi – Tartus, Pärnus, Haapsalus, Kuressaares jm. Mida rohkem aega möödus, seda selgem oli, et partnerid üsna ebavõrdses seisus olid. Johanson kasutas Mai võimeid ilmselgelt ainult enese huvides. Naine tundus talle nii väärtuslikuna, et ta võttis Kalamehe enda juurde Raua 21-8 isegi elama.
1927. aasta septembris olid Johanson ja Kalamees Pärnus, kus aitasid kohalikku politseid. Juba nädal aega oli kadunud üks mees, kelle otsingud polnud tulemusi andnud. Kadunu naine palus B. Johansoni, et see aitaks koos meediumiga mehe saatust selgitada. Hüpnotiseeritud meedium kirjeldas õigesti mehe välimust, iseloomu ja isegi hobi. Järgnevalt jutustas ta, kuidas mees oli kohtunud tuttavatega, koos nendega alkoholi tarvitanud ja purjuspäi jalakäijate sillalt alla kukkunud. Meedium ennustas, et laiba leiavad kaks päeva hiljem juhuslikud möödakäijad. Nii juhtuski. Kriminaalasi lõpetati, sest tegu oli õnnetusjuhtumiga.
Korraldati ka telepaatilisi katseid. Reklaami eesmärgil külastas B. Johanson sel puhul ajalehetoimetusi. Ühest demonstratsioonesinemisest on juttu 1928. aasta 13. oktoobri Rahvalehes. Lihtsa käe asetamisega silmadele suigutas hüpnotisöör oma meediumi unne ning lühikese ajaga oli see valmis täitma mistahes antud ülesannet ja jutustama inimestele, mida need küsida tahtsid. Siis andsid pealtvaatajad Johansonile kirjalikud juhised, mida ta pidi mõtteliselt meediumile sugereerima. Näiteks selline: «Meedium mingu ühe seina ääres teiste keskel istuva härra K. juurde, võtku tema suust pabeross ja toogu see ülesande andja kätte.» Meedium olevat mõtteliselt saadud ülesanded täitnud hr K. vastuseisust hoolimata.
Hüpnoosi all oskas naine kirjeldada minevikusündmusi. Tema Pirita kloostri mineviku elu-olu kohta antud kirjeldused tundusid isegi spetsialistidele vägagi tõepärased. Tartu Ülikooli ajaloolased kasutasid Kalamehe abi ühe vaidluse lahendamiseks Rootsi teadlaste ja arheoloogidega, mille objektiks oli üks rist Pirita kalmistul. Nimelt kaheldi, kas sinna alla on tõesti keegi maetud või mitte. Mai Kalamees «suigutati» risti juures unne ja ta olevat öelnud, et sinna on maetud üks kõrgem katoliku prelaat. Eriti õnnestusid Kalamehel sellised etteasted, kus tal tuli esemete põhjal nende minevikust rääkida. Ta oskas öelda, kes oli omanik, mis selle esemega on juhtunud. Kui ta eset hästi tunnetas, olevat tal jooksnud silme ees pildid. Seansil viibinud inimesed olid enamikul juhtudel hämmastunud, kui täpseid detaile Mai Kalamees nende elukäigu või seisundi kohta avaldas.
Kõik sellised seansid lasi Johanson ka protokollida. Dokumendi alla panid osavõtjad oma allkirja kinnitamaks juhtunu õigsust. Säilinud protokolle on ligikaudu 200 ja vaid mõne üksiku seansi järel on märge, et täpsus oli «rahuldav» või et meedium ei saanud uuritavaga kontakti. See oli tollel ajal väga hea äri. Iga seansist osavõtja maksis 25 krooni. Raha lausa voolas Mai Kalamehe mänedžeri Bernhard Johansoni kukrusse, vastavalt sellele, kuidas nende kuulsus kodumaal kasvas. Otsustades säilinud ülesvõtete järgi, elati Raua tänaval üsnagi luksuslikult.
Bernhard abiellus 30ndatel Martha Treiga, kes õppis konservatooriumis orelimängu ja kelle õest Salomest sai hiljem tuntud graafik. Septembris 1930 käidi Kuressaares, kus elasid Martha vanemad. Mihkel Trei oli kohalikus linnakeses tuntud kaupmees. Ajaleht Järvamaa kirjutas sellest visiidist veidi nöökaval toonil: «Kuresaare kodanikkude meeli on vallanud praegu «imetegija» hüpnotisöör B. Johanson, kes hiljuti sinna saabus loorbereid lõikama. Kuressaare linnapää mag. Allik korraldas oma korteris hüpnootilise seansi, millest pääle linnapää osa võttis ka maavalitsuse haridusosakonna juhataja B. Steinberg. Linnapääd huvitanud tema apteegi ajalugu. Unne suigutatud meediumil pr. Reiteril olnud aga apteegi ajalugu sama tume, nagu linnapääl omalgi. Selle eest osanud ta linnapääd väga armsasti kirjeldada. /…/ Pühapäeva õhtul ja öösel käis hiromant oma meediumiga lossi varemeis ja surnuaial, kus ta laskis ammu asetleidnud sündmustest kõneleda.»
Öösel lossi varemeis olevat Kalamees kõnelnud eriti palju igasugustest veristest sündmustest, tapmistest ja piinamistest, mis seal kunagi aset leidnud. Müüritud rüütli kambri kohta avaldas naine veidi teistsuguse teadmise, kui seni arvatud: «See rüütel pole siia elusalt pandud. Ta pidi rüüpama mürgist vedelikku, millele järgnesid krambid: ta suri. Kui see kamber juhuslikult avati, siis leiti paljas kuju. See ei olnud mulla all, vaid kusagil mujal istukil kägarasse vajunud. Et teda koos hoida, pandi raudriie talle ümber ja asetati tooli ja laua vahele.»
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar